Kajakamuna

13 august 2024 leidis peetervandersell [peetervandersell]

Praegu on veetase päris kõrge ja otsustasin abivahendina saarele jõudmiseks SUP lauda kasutada. Kõigepealt proovisin Süvakümbluse aarde lähedalt veeni saada, aga koos lauaga tundus sealne kallak ikka liiga keeruline, seejärel proovisin õnne Naistemuuseumi juures, aga see oli kinni ja niisama eramaale tungida ei olnud soovi. Lõpuks otsustasin otse Hara lahe alalt üritada. Kui varem oli kohe väravas keelav silt, siis nüüd sai edasi sõita ning ees ootas lausa korralik parkla. Olin küll kuulnud, et see kompleks on siin korda tehtud, aga varem ise käinud ei olnud. Sadam oli tõesti kenasti korras, ööbimise, restorani ja muu sellisega. Küsisin igaks juhuks luba ka, kas võin oma SUPiga siit vette minna, ei keelatud. Hara saare kohta oli lausa eraldi infotahvel, kust sai lugeda nii mõndagi üllatavat selle väikse maalapi kohta. Saarele jõudes tegin sellele ringi peale, vaatasin majaka ja hoonete jäänused ka üle, aaregi oli kenasti vihjele vastavast kohast leitav. Kokkuvõttes tore seiklus ja koht, kuhu aardeta ilmselt minna ei oleks osanud. Aitäh peitjale!

29 aprill 2023 leidis RTOM [geokuus]

Sellel aastal sai avatud kalasadamate päeval külastatud Hara sadamat, kust kalurite paadiga korraldati ka ekskursioone saarele. Sõitsime meiegi saarele, kuulasime giidi jutte, nautisime saare ilu ja omapärast loodust ning lõpus põikasime ka aaret logima. Tänud kutsumast, põneva ajaloo ja erilise auraga koht!

27 august 2022 leidis Märten, Mirjam [martenmandla]

Tänase päeva eesmärk oli jõuda Kolgakülla minu korporatsiooni liikme juurde, kes enda suvekodus liikmetele ja nende peredele suvelõpu istumist korraldas. Enne seda võtsime Mirjamiga ette ühe paraja seikluse. Autoga eramaale me ei roninud, läksime veidi teise kohta ja siis hakkasime mööda kallast minema. Minu algne plaan nägi ette, et võtan enne vette minekut tossud näpu otsa ja siis saare peal panen uuesti jalga, aga nähes veepõhjas olevat, siis ei tundunud paljajalu minek enam nii motiveeriv ning läksime siis mõlemad jalatsid jalas vette. Minul läks veetase nii kõrgele, et pükste alumine äär oli vees, aga üldiselt püsis vesi üpris madalal. Aga noh, ma pole Harju keskmine ka. Saarele jõudes nägime luiki ja üks linnuke hakkas siristama, mis kõlas nagu häire, et vaenlane läheneb. Me olime tegelikult ainult heade kavatsustega. Teekond aardeni oli üsna normaalne. Natuke saime ämblikuvõrke näos tunda, aga muidu polnud miskit hullu. Aarde peidukoht oli mõnusalt vanakoolikas. Panime siis nimed kirja ja plätserdasime mööda vett siis tagasi. Auto juures sai veel riietevahetus tehtud. Läbimärjana ei saanud ju ometi külla minna. Aitäh, väga mõnus omamoodi seiklus.

27 august 2022 leidis Mirjam ja Märten [bnnmox]

Paar päeva tagasi siin Loksa kandis just sai käidud, aga täna oli taas siia asja. Kuna aga linnas oli nii ilus ilm ja mina ei suutnud ettenähtud ajani kodus leiba luusse lasta, tegin ettepaneku siiakanti kolama tulla. Kuna siin sel suvel juba mõni on edukalt peitumas käinud ja ka ühe Yksk6ige käest saime soovituse asjale pilk peale visata, siis ei näinud põhjust mitte minna. Autosse hulk varuriideid ja rätik ning minek!

Saime küll soovituse kellegi kohaliku aeda parkida, kuid meile see mõte miskipärast ei meeldinud. Seega valisime meie lähenemissuuna hoopis Süvakümbluse juurest. Esimese asjana pidime muidugi järsakust alla saama, aga paistis, et me pole esimesed, kes seda teinud on. Veepiiril sai mindud ettevaatlikult mööda kallast ja kive, kuid üsna pea sai selgeks, et selle tempoga me kaugele ei jõua ja peab ikka sääred üles käärima ja vette minema.

Vesi oli hea soe ja suuremas osas üsna madal. Minul jäi naba kuivaks :) Märtenil muidugi ei ulatunud vesi õieti pükstenigi, õnneseen. Aga niimoodi sulistades ja luigeparvele au andes me saarele jõudsime.

Seal sai kohe rada välja valitud ning astuma hakatud. Huvitav, kas see ongi geopeiturite rada? Igal juhul viis täpselt ilusti aardeni ning peale natukest kaevandamist saime asja kätte ka. Uhke värk!

Tagasitee oli natuke lõbusam. Märten tahtis küll suuna otse meie auto juurde võtta, aga läksime seekord ikka mööda madalat vett ja kalda äärest. Nüüd järsaku vallutamine nii lõbus polnud, kuna märjale riidele hakkab kõik see muld ja sodi külge. Aga oi kui hea oli autos kuivad sokid jalga panna!

Niiet meie poolt aitäh, oli meie esimene kord niimoodi aaret võtma minna, saime positiivse elamuse.

14 august 2022 leidis Liis, Tanel, Külli, Janek, Anna [ziil]

Eelmised on kirja pannud, nagu oleks me nagu nipsti ära käinud... vähemasti minu poolt käis sinna juurde ka hunnik sõimu selle aadressil, kes selle meresopi nii vetikaseks ja mudaseks tegi ja selle aadressil, kelle plaan see üldse oli (teate ikka, et kui näpuga kellegi suunas näitad, näitavad teised näpud sinu enda suunas?). Võimas, et tehtud sai. Puukide kontsentratsioon oli samuti võimas. Aitäh, et vanake püsib!

14 august 2022 leidis Tanel, Liis, Janek, Anna, Külli [phantom]

See täpike on mulle juba pikalt närvidele käinud siin, lõpuks tuli ka aeg, kui tähtede seis õige oli. Meri oli soe ja madal, lausa lust seal jalutada. Peale mõningast otsimist tõmbasin ka aarde välja. Minnes ei õnnestunud kelleltki luba küsida, aga tagasi jalutades oli pererahvas kodus. õnneks nad olid üllatavalt sõbralikud ja üldse ei pahandanud, et me läbi nende hoovi jalutasime. Aitäh peitjale.

14 august 2022 leidis Liis, Janek, Külli, Tanel ja Anna [taevamanna]

Pühapäeva õhtuks tekkisid plaanid siin lähedal olla, siis tundus igati asjalik ka päev siia kanti ära sisutada. Liis andis algse idee, ma põrgatasin mõtet edasi Tanelile ja voila, plaan olemas Igasugused prognoosid lubasid väga soodsaid tingimusi ja kõik kambajõmmid allusid erinevatele meelitusprovokatsioonidele, siis seadsime esimesena sammud siia poole. Parkimiskoht oli enamvähem välja vaadatud, minnes ei olnud kedagi kodus, et hoovi läbimise luba küsida. Natuke oli asumist mööda liivaranda, siis sai kõrkjasematest kohtadest vett mööda ümber mindud ning ühel hetkel oligi see koht, kus tuleks saare poole ära keerata. Astumine oli lihtne, mina kui päkapiku kasvu, sain naba märjaks, rohkem mitte. Nullis sai veidi tiirutatud kui Tanel topsi välja tõmbas. Panin nimed kirja ja seejärel vudisime ruttu vee äärde tagasi, sest puuke leidsime iga inimese pealt mitu tükki juba kõndimas. Tagasitee läks kergelt, pererahva käest saime nüüd luba küsida, hoovi läbimiseks, tänasime ja peatselt olimegi auto juures tagasi. Tänud!

30 juuni 2022 leidis Krissu ja Sven [yksk6ik]

Kutsusin Sveni kampa ja tatsasime saarele. Alguses oli vesi veidi üle põlve, enne saart aga sügavnes Sven lausus selle peale, et indikaatorid annavad varsti märku. Nii juhtuski, viimased 100 m kõndisime vööni vees. Liikusime alguses mööda randa, seal aga haises nii jubedalt kellegi laiba järgi, et sukeldusime metsa. Nullis oli täiesti ikaldus, tee või tina, silma ei hakka midagi. Parmud ainult naksasid siit ja sealt. Lõpuks sammalt sonkides tuli ka leid. Tagasi vee ääres, jalutasid kajaka pojad ringi. Asusin neid pildistama, kuid sain koheselt kurja kajaka rünnaku objektiks. Selge, selge. Võtsime suuna maale ja täpselt tunni pärast olime auto juures tagasi. Tänud

30 juuni 2022 leidis koos krissuga [svensaar]

Käidud, leitud aitäh

27 juuni 2022 hooldas Maris ja Helen [helen]

Üsna mitu korda olen Kajakamuna peale mõelnud, et peaks oma vanakest üle vaatama tulema. Kui aga nädalavahetusel tuli info, et karbikeses on auk, siis hakkas mõttest juba tegu saama ja nii me täna õhtul autonina Hara poole keerasime. Tuleb ju selliseid palavaid õhtuid vees solberdamiseks ära kasutada.

Veematk läks ilma eriliste üllatusteta ja nautisime ülisooja merevett, eemal liuglevaid luiki ning pardipere toimetamisi. Saarel ragistasime natuke metsa vahel, kuid kirjeldus juhatas eksimatult õigesse kohta. Nii kaua aega tagasi peidetud enda aarde puhul võib vist kirjutada küll, et lihtne leid :) Laotasime kogu aardekarbi sisu samblale ja sorteerisime välja, mis uude karpi kannatas panna. Logiraamatule sai uus minigripp ja värske juhend ja pliiats ja loomulikult uus karp ja saigi täitsa kompu aare tagasi oma pessa pandud. Tagasi veeni jalutasime mööda kaldaäärt mööda kive hüpeldes. Mandrile jõudes nägime rannas toimetamas lähedalasuva talu perenaist ja kui tema majani jõudsime, siis oli ta juba aeda jõudnud. Küsisime luba, kas tohime üle tema mururiba külateele jalutada ja lisaks lahkele loale saime kutse ka Naistemuuseumi külastamiseks. Kuigi oli ta just hakanud uksi sulgema, siis tõmmati meie jaoks nüüd kõik uuesti valla, elektrjuhtmed veeti õue laiali ja spetsiaalselt meile avati imeline muuseumituba. Saime pika ja põhjaliku tutvustuse tema pere ajaloo, väga seiklusrohket elu elanud vanaema eluloost ja muidugi vanade naisteriiete ja jalatsite kohta. Peaaegu tunnike kulus märkamatult seal imelises buduaaris ringi uudistades. Muidugi kutsuti meid sinna tagasi juuli lõpus toimuvate Avatud talude päevale, kui toimuvad moedemmid ja töötab kodukohvik. Seega kõik geopeiturid, kes sinnakanti satuvad, astuge aga ligi.

Tavapärasest aarde hooldusest sai huvitavalt sisustatud õhtu, mis jääb kauaks meelde. Imeliselt soojad suveõhtud ja ääretult lahked inimesed teevad ikka tuju heaks.

17 august 2021 kommenteeris Reino [errvee]

Muuhulgas, sadama omanikud plaanivad kunagi tulevikus soovijaid paadiga saarele viia

https://bit.ly/3yY1L6i

3 juuli 2021 leidis Anna & [kallo]

Kui püüdsime seda aaret talvel ebaõnnestunult leida, siis sai selgeks, et mõistlikum on siia tagasi tulla suvel ja teha uus katse. Siin me nüüd siis olime. Eks see randa kohale jõudmine ise on juba omaette väljakutse. Igal pool ju eratee ja eramaa. Kuidagi siiski läbi võsa ja nõgeste lõpuks randa saime, et siis piki rannaäärt liikuda sobivasse kohta, kust alustada teekonda saarele.

Võrreldes talvega oli olukord täna ses mõttes parem, et ei olnud ohtu, et kuskil on jää nõrgem ja äkki ei kanna. Seda ohtlikku jääd kohe üldse ei olnud, selle asemel ootas meid vast umbes 25-27 kraadine vesi. See oli ikka nii soe, et ei pidanud üldse kõhklema vetteminekul ja sai vabalt jalutada need mõnisada meetrit kivide ja luikede vahelt läbi, mandrilt saarele. Veesügavus oli selline, et Annal umbes nabani, minul veidi üle selle koha, kus inimese kahest kehaosast saab üks.

Saarel jalutus ja aardeleid oli kergete killast. Küll aga jälgisid meid ülal taevas kümned kajakad ja muud linnud, kelle arvates me neile ohtu kujutasime. Rahustasime nad maha, et meil hoopis muud plaanid.

Seega, äkki oligi hea, et talvel ma väga kaugele ei jõudnud, sest nüüd see suvine käik saarele oli väga nauditav. Suur tänu aarde eest!

22 mai 2021 leidis Aive [sunflower]

Päeva viimane,Hara sadamast nulli ja tagasi ning tehtud ta saigi.Aitäh!

22 mai 2021 leidis Lauri [wazzyly]

Leitud tänan

11 märts 2021 ei leidnud Allan [thunder]

Mnjah.Tundus sedamoodi,et võiks nagu proovida minna.....lugesin siis viimast kallo logiteadet ja rohkem polnudki vaja oma pead vaevata :)

6 märts 2021 ei leidnud Piia, Peeter, Anna & [kallo]

Siinne aare on seni jäänud meie aardeotsingutest puutumata, kuna mujal on olnud piisavalt palju tegemist. Ühtlasi pole olnud ka sobivat ilma/aega või kui on see sobvi olnud, siis oleme olnud mujal seiklemas. Sel talvel oleme külastanud hästi palju laidusid ja matkanud rabades.

Täna siia kanti tulles sai korraks ka sellele aardele pilk peale visatud ning üllatusega avastasin, et sel taävel ja mitte väga ammu on ka siinsest saart ja aaret külastatud ning seda muidugi üle jää. Paraku on viimasest külastusest omajagu aega möödas ning vahepealne karge külm asendunud ebamääraste pluss- ja miinuskraadidega. Samas oli lootus, et see paks jää ikka nii kiirelt ei sula. Olime ka äsja Pärispea tipus käies näinud, kuidas Hara lahe idapoolne serv oli täiesti jääs ja see lisas kindlustunnet.

Jõudes siia ranna äärde, selgus tõsiasi, et suurem osa lahest oligi jääga kaetud (samas oli ka lahtist vett näha ning suurimat veesilma nautisid kümned luiged), kuid jää ja kalda vahel laiutas lahtine vesi, mille ulatus oli ca üks kuni neli meetrit. Mööda randa edasi ja tagasi käies tundus, et tuleb see selle aarde külastamise plaan maha matta. Et aga mitte liiga kiirelt loobuda, siis ikka otsisin võimalusi, et ehk ikka kuskil veel pääseb jääle. Ja siis, ennäe, oligi üks koht, kus adruvall tegi jõnksaka jää poole ja jää teiselt poolt tuli väikese kaarega kalda poole nii, et vahemaa oli parasjagu selline pikema sammu kaugusel. Proovisin seda sammu teha ja, juhhuuuuu, olingi õnnelikult jää peal, täitsa tervelt ja kuivalt.

Küll aga otsustasid mu kaaslased, et nemad jäävad taustajõuks kaldale, noh, et kui on vaja Päästeametisse helistada või midagi. Eks siis kõhklesin minagi nagu Onu Bella oma legendaarses hitis: minna või mitte minna, minna või mitte minna. Muidugi minna!

Läksingi, suisa ca 50 meetrit läksin ning siis käis jalge all krõks ning olingi kuni vööni sees. Samas, kuna sai valitud minekuks see trajektoor, kus vesi on madal, siis tundus ühtlasi, et ka jalad on põhjas. Vähemalt üks. Ega täpselt ei mäletagi, kuidas see asi käis, sest väga kiirelt olin ma ka sealt august väljas. Seekordne sissekukkumine polnud enam selline kui äsja Toi rabas kraavi peal, kus vajusin läbi kraavijää ja jalad said umbes reiteni märjaks. Seekord oli märg kogu parem jalg kuni vööni ja ka jope alumine serv (ühtlasi oli hea meel, et enne jääle astumist andsin autovõtme Anna kätte, see oli enne muidu enne just selles paremas taskus, mis nüüd üleni vee all käis). Samas miskipärast vasak jalg nii märjaks ei saanud, vast umbes põlveni. Midagi ma seal kiirelt tegin ilmselt selle jalaga, et see ei jõudnud nii sügavale vajuda, sest ajasin end kiirelt horisontaali ja rullisin august eemale. Tõusin püsti, vaatasin ringi, kõikjal ümberringi oli jälle ilus ja tugev jää või siis nii lihtsalt tundus, et see on ilus.

Mõtlesin, et ma ikka seekord ei hakka seda aaret üles otsima, teeme seda siis mõni teine päev. Häid aardeid võib ikka mitu korda külastada või mitmel korral otsida. :)

23 veebruar 2021 leidis Ingrid ja Maris [max]

See on üks nendest aaretest, mis minu jaoks on juba üsna märgilise tähenduse omandanud. Vanake, aare, mis omandanud juba austava vanuse. Minu jaoks selline, mis kipitas ja kriipis ja kutsus külla. Ma ei oska üldse pakkuda, mis ajal ma tema olemasolust teadlikuks sain. Õige vastus on "Ammu". Kahjuks puuduvad ajaloo ürikutes selle kohased märkmed. Eks esimesed mänguaastad läksid ikka lihtsamate täppide peale, aga ühel hetkel ma ta sealt keset merd avastasin. Kriipis see täpike seetõttu, et sinnakanti satun tihti seiklema. Hara sadamasse või mere äärde üle vee pilku viskama olen ikka üsna mitu korda jõudnud. Kõige edukam luhtunud katse jääb vist aastasse 2015, kui Margusega sõitsime ratastega üsna kalda peale välja, kuid jäime siiski veetakistuse taha pidama. Ja õigeid jääolusid pole ka suutnud tabada kuni saabus eilne päev ja Ingrid viskaski õhku väljakutse - nüüd üle jää saarele. Uuh, milline ilm. Terve päev sadas jäävihma. Normaalsed inimesed püsivad selle ilmaga kodus. Geopeitur mitte. Kohalikud teed olid laus kiilasjää, pidurdamisel ei mingit pidamist. Järelikult tuli anda ainult sõiduhoogu. Minu auto jätsime sadamasse viiva tee nurgale ja Ingridi auto hülgasime militaarkompleksi viiva tee otsas. Sealt saigi võetud otse suund aardele. Veidi hämmingut valmistas kaldapeal eelmiste jäljerida, mis püstloodis kallakust allapoole suundus. Ise püüdsime veidi laugemat nõlva tabada. Mere peal tegime näo, et kui eilsete otsijate jäljed ees on, siis ei karda me mitte midagi. Jope ja seljal rippuv kott omandasid selle lühikese retke jooksul kaelasajavast jäävihmast korraliku jääkooriku. Jope klõbises päris naljakalt. Saar valmistas meeldiva üllatuse. OIin pidanud seda madalamaks ja igavaks lapikeseks meres. Kuid juba lähenedes oli näha kõrgemale tõusvat maapinda, ilusat põlismetsa ja hoonetevaremeid. Mulle tundus, et talv on väga hea aeg saarega tutvumiseks. Talvel tundub raagus mets avaram, suursugusem ja kunagiste hoonete varemed paistsid palju paremini välja. Aarde poole sammusime mööda eelmiste jälgi. Eks see oligi osa meie plaanist. Nii onju lihtsam. Lõpus saime küll metsa all keerutada, kuid see ei seganud leidmist. Tänan Ingridit mind kaasa kutsumast! Peitjale suur tänu siia saarele aaret peitmast! Oli tore retk.

21 veebruar 2021 leidis Mari-Anna ja Raiko [raku178]

Hetkel sai ilusti üle merejää aarde juures käidud. Tänu eelmisele leidjale oli suurem töö juba ära tehtud- aare lume alt välja kaevatud. Meil jäi logimise vaev. Aitäh aarde eest.

13 veebruar 2021 leidis Miko-Erko [mikoerko]

Leitud.

31 oktoober 2020 leidis Maret [madkool]

Hommikul olime merepäästjate koolitamisega algust teinud, minu osa läbi ja käisin veidi lähikaudseid aadreid noppimas. Tagasi Hara sadamasse jõudes oli kindel plaan kajakamuna pesa üles leida ja nimi vihikusse saada. No võimalusi oli mitu, niisama ujumine nt ei olnud menüüs. Olin igati valmis kuivülikonna selga panema ja ujuma (sest nagu kohalikud ütlesid, oleks sellelt seinalt alla ja üles saamine seal augu kohas veidi keeruliseks kujunenud). Ujuma ikkagi ei pidanud - kui oled sadamas ja sind ümbritsevad nii a) erinevad veesõidukid kui ka b) mitmed lahkesti appi tulevad meremehed, siis c) lasin end mugavasti kohale sõidutada ja tagasi ka. Päikeseloojang oli ilus.
Tänan kutsumast.

27 juuni 2020 leidis Ott ja Marko [markosu]

Juminda poolsaar oli siia uuesti tulles täiesti roheline, ainult siia saarele polnud varem sattunud. Ega algselt polnud ka kindlat plaani minna, aga ikkagi puhkus, soodsad ilmatingimused jms.

Otsisin kaardilt kõige tõenäolisema lähenemistee, jätsin auto enne keelavat märki ja asusime Kõrve nuki poole teele. Samuti registreerisin enda jaoks, et inglise keelt oskavad tegelased võivad siin karusid teed ületamas kohata. Ma oskan ka, aga neid siiski ei kohanud. Ehk seepärast, et omal oli juba üks Ott kaasas. Ühe maja hoovis oli ainult üks sõbralik koer ja nähtavasti ka koeraomanik, kes meid täpsemalt mere suunas juhatas.

Korra olen pidanud koeraga madalas vees kõndides tagasi tulema (Urverahule minnes), kuna ta keeldus edasi tulemast. Siin aga polnud tema jaoks probleemi, kuigi vesi oli kohati sügavamgi. Igatahes kui mina sain peaaegu kuivade pükstega üle, siis tema pidi päris palju ujuma. Siis kui tundsin, et Ott vajab puhkust, siis võtsin ta ka sülle, mistõttu mu särk sai pükstest oluliselt märjemaks.

Sellele vaatamata oli saarele üpris lihtne minek. Vesi oli madal ja laine puudus. Saarel endal navigeerimine oli mõnes mõttes isegi keerulisem. Tundus, et seal oli keegi veel koeraga ringi liikumas, Ott tundis igatahes huvi, aga mina ei näinud lõpuks kedagi, ainult kuulsin koera hääli.

Aare reetis ennast nullis üpris kiiresti. Kajakaid oli kuulda, aga mitte näha. Logisin ära ja liikusime tagasi. Mööda vett õnnestus sel korral valida natukene otsem, aga samas ka sügavam vesi. Kui varem sai Ott vaheldumisi ujuda ja kõndida, siis siin oli tema jaoks põhimõtteliselt mandrini välja sügav vesi. Mis tähendas minu jaoks rohkem kandmist ja lisaks särgile ka märjemaid pükse.

Aga seiklus oli tore ja kõiki neid väikseid sekeldusi väärt. Aitäh!

22 märts 2020 leidis Reigo [noexcuses]

Leitud. Tänud

22 märts 2020 leidis Sander [nogravity]

Väljas oli ilus ilm ja nii saigi sellised pähklid ette võetud. Alguses oli plaan pedassaarele minna aga kohapeal sai siiski ümber mõeldud ja hea oli. Tuult polnud palju aga piisavalt, et kummipaadis oleks märjaks saanud kergelt selle väikse laine pärast. Eks selle tripi võtab vähe soojema ilmaga ette. Siis saigi sellele ilusale saarele teekond võetud. Kohapeal sai niisama uudistatud varemeid ja ka vaatetornis sai käidud. Aardega oli pmst korras, tänud tore seikluse eest :)

29 juuli 2019 leidis Carolys ja EXE [sun123451]

Esimene pool päevast möödus koristades ja teine Lahemaa Rahvuspargis. Üllatus oli suur, et allveelaeva sadama juurde viib väheke parem tee (võimalik, et oli enne ka nii hea, aga mälu ütleb, et oli rohkem nökerdamist tookord) ning ka suur parkla ja piletimüüja on tee lõpus. Asusin endale uut starti valima ja peatselt lõpetasingi paar teed tagasi mere ääres. Lampi õnnestus auto nii õigesti parkida, et lausa trepp viis alla mere äärde. Omaette komöödia oli kuidas ma üritasin koer rihma otsas ja SUP laud käes alla jõuda tervena sealt. Tagasiteel olin targem ja kõik lahtised asjad ja koer said esimese trepilkäiguga üles ning lauale tulin eraldi järgi. Minu arust lainet polnud, küll aga aerutades tekkis selline väike laineplaks ja serval kõõludes saigi Exe ujutatud. Ega minulgi paremini läinud, algul lauda maast eemale lükates sai ka vees istumas käidud. Ilmselt saan punkti jälle kollektsiooni kirja "suvised jalad." Sügisel ei teki kellelgi küsimusi, et mis kriimud ja sinikad need on, suvel nii kergelt ei pääse. SUP pargitud, asusime jalutama mäe otsa. Kohati oli päris hea, et pikad püksid ikka kaasas olid. Kui pole ammu mõnel pisisaarel käinud, siis on tore tunne, et jälle minna saab. Alati kohale jõudes mulle meenub, et huvitav kui näljased loomad, siin saarel elavad ja kas nad mind ka nahka pistavad... Viimasele mõttele sain kinnitust kui Exe sai mingi lõhna ninna ja pistis kiunuma ja ennast paremale-vasakule rebima. Tagantjärgi mõeldes, võimalik, et talle lihtsalt pissis punane sipelgas varba vahele aga too hetk ma selle peale ei tulnud. Aare sai leitud ja kiirelt vehkat tehtud. Aitäh! EVEJ

26 juuli 2019 leidis Mihkel ja Kätlin [weps]

Leitud.

26 juuli 2019 leidis Kätlin ja Mihkel [sookoll]

Lahemaa tripp 27. See oli üks nn suurtest eesmärkidest. Jalutada läbi mere saarele. Auto parkisime 59.57488 25.62664, kohe eramaa ja keelumärgi alla. Riietusime, pakkisime kotid ja hakkasime astuma. Pärast esimest majapidamist läks niidetud rada mere suunas. Sai üle ootuste lihtsalt randa. Valmistusime ikka metsa ründama. Rannas kõmpisime natuke itta ning siis juba suund vette. Vesi oli soe ja kõige sügavamas kohas napilt munadeni. Meie edenemist jälgis eemalt kivi otsast uhke olekuga suur merikotkas. Selle paari tunni jooksul, mis meil kulus saarel käigule, liigutas ta ainult pead. Saarel jäi Kätlin randa lebosse ja ma sukeldusin metsa. Rihtisin end mööda sigade rada ja tuhnimisjälgi nulli ning hakkasin otsima. Tegin mõned tiirud nulli ümber. Midagi silma ei hakanud. Lugesin kirjeldust, ahaa, kolm kuuske ja juurikad. Nii-nii, kuused... tsekk, olemas. Ühel küljel suur sipelgapesa, just seal pool, kus juurikate vahel mõnusad peidukad olemas. Mujal midagi silma ei hakanud. Mhhh... Ok, no on ju variant, et kui sipelgad, siis on aare mujale kolitud? Lugesin logisid, aga ei leidnud selle kohta midagi. Otsisin siis mitmekümne meetri raadiuses kõik peidukad läbi. Ja uskuge, neid on seal ikka palju. Ei midagi. Lõpuks oli juba ahastus peal. Kuidagi ei tahtnud leiuta siit ära minna. Võtsin kõne Ingele. Lisaks sellele, et mingil müstilisel põhjusel oli Ingel mu number salvestatud "Sookolli Kaardid OÜ" nime alla, sain ka teada, et aare vist ei olnud päris nullis ja oli maa peal, sambla all. Ahhhh, siin on ju tonnide viisi sammalt! Hakkasin otsima lahtist sammalt. No ei ole noh. Geokontroll Kätlinilt: "Ei leia?" No ei leia jah. "Kas ma tulen appi otsima?" No tule, kui viitsid. "Kuidas ma su leian?" Ma olen saare keskel, näen mõlemat kallast läbi puude, mööda ei saa kõndida ilma, et ma sind ei näeks. Otsisin edasi. Kätlin jõudis, viisin ta aardekirjeldusega kurssi ja hakkasime koos tuhlama. Inge helistas tagasi. Oli ka aardekirjelduse lahti võtnud ja hakkas just mulle midagi seletama, kui Kätlin aardekarbi mulle nina alla torkas. Võttis selle sealt, kuhu aardekirjeldus juhatab (ja kust ma juba otsinud olin). Panin endale diagnoosiks geopimedus, panime logi kirja ja alustasime tagasiteed merikotka valvsa pilgu all. Aitäh Inge ja Kätlin, abi eest!

6 juuni 2019 leidis Priit ja Inge [aunad]

Harjumatult kuum ja tuulevaikne ilm suunas pilgu vesisemat tüüpi aarde otsimisele. Kunagi enne geopeituse aega oleme kajakimatka raames seda mõnusat saart varemgi külastanud. Seekord aga otsustasime jalgsi proovida.

Lõuna poolt lähenedes jätsime auto märgi taha ja jalutasime rõõmsalt mere poole. Vanemat tüüpi armsa majakese juures küsisime õues tegutsevalt vanemalt proualt nõu, et kuidas siin ka mere äärede ja saarele pääseb. Tema juhatas lahkesti oma õuest läbi ja päevi näinud trepist alla mere äärde, kust aga edasi pidi keeruline pilliroost läbi kahlamine ja kõrge veeseis olema. Ma küll väga optimistlik polnud, kuid jalad lihtsalt ise viisid muudkui edasi pilliroo võimutsemisest hoolimata. Mitusada meetrit sai nii põhja suunas sammutud ja enam-vähem õigest kohast siis alustasime meretakistuse ületamist. Vesi, vastupidiselt õhule just soojusega ei hiilanud, kuid õnneks ka sügavaimas kohas, üle meetri meid märjaks teha ei suutnud. Saarele jõudes oli täitsa mõnus tunne ja milline pehme roheline samblavaip oli tervituseks metsa alla laotatud. Kirjeldusele vastavast kohast leidsime aarde kiiresti. Karp on alt katki, kuid peidukoha iseärasuse tõttu sisu siiski meeldivalt kuiv. Tagasiteel, kui enamus maast juba läbitud oli, hakkas üks kajakas meiega kurjustama... Ja ei läinudki palju, kui ma põhjusest aru sain. Meie rajalt pisut paremal oli tema pesakivi. Eemalt vaadates nägin ära ka Kajakamunad :) Nende silmamine juhtis meie tee loomulikult kivist kaugemale, kuid siiski piltlikult selgeks sai aarde nime saamise lugu. Selles tähelepanu hajumise hetkes suutsin ma vaid põlvini vees ootamatu kivi taha takerdudes pauhti ikka kõhuli vette ka sumatada... Tänan kutsumast.

31 juuli 2018 leidis Madar, Peakas ja [fahrenheit451]

Imeilus loojang. Allpoolkirjeldatud raskuste läbi veelgi ilusamaks võideldud. Minge tingimata paadiga, juulikuus ja päikeselangemise aegu! Ahjaa, rannaastangus elavad maaherilased kellele ei meeldi, kui kummipaadilastis reisimehed neil otsas trambivad.

31 juuli 2018 leidis Madis, Madar ja [peakas]

See aare oli õhtu põhieesmärk. Kuna kell oli juba üsna hiline ja paat oli olemas, siis eramaadele tungima ei hakanud ja lootsime sadama juurest tsiviliseeritult paadi vette lasta. Kohe kui auto pargitud saime, tuli valvuriputkast (jah, sinna on selline tekkinud) välja üks proua, kes hakkas uudistama, et mida me sealt soovime. Ütlesime siis, et tahame saarel ära käia. Selle peale küsis ta, et ktasub internetist enne asju uurida, et tegu on eravalduse ja sadama territooriumiga ja peale kaheksat sinna ei ole inimesi oodatud (mitte et nad isegi teeotsas oleval märgil oleks seda maininud, et kellaajaline juurdepääs on). No uurisime siis, et kas kuskilt mujalt saab paati vette lasta, aga valvuriproua, et see olla võimatu ülesanne, igal pool eramaad või siis see sadama territoorium. Ega me seda asja nii ka ei tahtnud jätta, pakkisime siis ennast autosse ja sõitsime teeristi, eramaa märgi taha. Kuna sealt läks mere suunas üks teejupp, millel oli ainult sissesõidu keelu märk, siis sõitma ei hakanud, haarasime omna varustuse kaenlasse ja läksime mööda teeradasid randa. Muidu oli täitsa viisakas jalutamine, aga tee päris mereni ei viinud ja viimased sadakond meetrit sai võpsikus ja järsul nõlval ragistada. Igatahes vee äärde me saime. Hakkasime siis paati täis pumpama, kui selgus, et see võsaots oli jätnud oma jälje ja paati oli tekkinud korralik auk. Õnneks siiski oli see eluliset ebaolulises kohas ja kuna ülejäänud kambrid õhku pidasid, siis saime ikka paadi vette ja teele asuda. No võrreldes metsapargi katsetustega oli see sõit puhas rõõm. Kulgesime siis rahulikus tempos saarele ja kuna päike oli juba loojumas, siis käisime kõige pealt aarde juures ära. Leid oli õnneks kiire ja jõudsime veel natuke saarel ringi ka uudistada enne, kui oli viimane aeg tagasiteele asuda. See osa läks muidu ilma suuremate muredeta, kui välja arvata see, et selle killavooriga nõlvast üles ronimine tuli sooritada pimedas. Igatahes oli vägagi meeleolukas õhtu. Tänud aarde eest!

28 juuli 2018 leidis Sigrid, Stella, Stiiv, Lexi ja Herki [siku77]

See oli tänase päeva põhieesmärk. Kodus teavitasin kõiki, et on plaan jala läbi mere saarele minna, et seal aarde ära logida. Eks see tundus meile kõigile uskumatuna.

Esmalt tuli siis ära lahendada eramaade probleem. Eramaal viibimiseks on vaja maaaomaniku luba. Aga kust sa ikka selle loa saad, kui maaomanikku ei tunne. Seega tuli koguda julgust ja minna küsima. Kunagi ju ei tea, mis inimestega tegu on.

Neeme tipust leidsime sõbraliku eesti perekonna, kes lahkelt juhatasid, kuidas mere äärde saab. Sõitsime siis saadud juhtnööride järgi palkmajani ja peatasime auto. Kiigel istunud proua tõusis püsti ja küsis kohe, et kas soovime saarele minna. Oh, palju kergem hakkas. Ei saanudki riielda, et eramaale omavoliliselt tungisime. Proua näitas suuna kätte ja lubas meil auto oma keldri taha parkida.

Võtsime siis autost oma asjad ja algas jalgsimatk mereni. Merevesi oli soe, isegi väga soe. Kaldalt ei paistnudki saar väga kaugel olevat ja saarel oli näha ka liikumist. Päris mitut inimest nägime.

Võtsime siis riided seljast ja pakkisime kotti. Kolmel meist olid kaasas tossud meres käimiseks aga Stella keeldus kodus tosse kaasa võtmast ja ta tuli plätudega. Esialgu arvas ta, et jääb kaldale ootama aga veensime teda kaasa tulema.

Merepõhi oli savine ja mõnede peidetud kividega. Herki pani seljakoti selga, mina võtsin koti üle õla, Stiiv tassis joogipudelit ja Stella võttis koera sülle. Mitte ühtegi asja ei pakkinud me veekindlalt, sest oli ju usk, et niikuinii asju vette ei kukuta. Paraku Stellal õnnestus kuidagimoodi vees libiseda nii, et kriimustas mõlemat jalga.

Jalutamine läbi mere võttis aega alla poole tunni. Kui me siis lõpuks saarele jõudsime, oli kirjeldamatult hea tunne. Saarel viibijad olid ilusti telgid püsti seadnud ja gillisid parasjagu. Me ei hakanud neid segama ja nemad ei seganud meid. Läksime oma teed edasi. Saarel on mõnusad metsarajad, millest võib järeldada, et saarel ikka käiakse.

Plaan oli ka paigas - kui aaret ei leia, siis saarelt ei lahku. Õnneks aardeleid oli lihtne ja teekond sai jätkuda.

Rannale tagasi jõudes oli parajalt palav ja vesi oli täpselt see, mida vaja oli. Võtsime siis sihi juba tuttavale kohale ja hakkasime tuldud teed pidi tagasi astuma. Vesi oli madal. Ujumispüksid said märjaks aga nabani vesi ei ulatunud.

Kui mandrile tagasi jõudsime, siis viskasime asjad kaldale ja läksime vette sulberdama. Tõeliselt mõnus. Ilm oli tõesti ideaalne.

Kui on võimalus, siis mina valiksin alati sellise lähenemisviisi, kuna see on elamus omaette. Mööda jääd minnes, saab küll kiire skoori kirja aga sellised elamused jäävad ära.

Praeguste ilmadega on see väga meeldiv ettevõtmine. Isegi lastele meeldis, kuigi nad olid algul väga vastu möttele, et lähme aardejahile.

Kokku võttis see ettevõtmine ca 2 tundi ja läbitud sai peaaegu 4 kilomeetrit.

Tänud geopeitusele! See oli väga äge!

10 märts 2018 leidis Merle [meteta]

Tulime tipa-tapa trepist alla ja nägime veelompe.. Seltskonna "pidur" ei lubanud jääle minna ja jäi lastega ootepaviljoni juurde uudistama. Mina läksin ikka, poolele teele kuulsin kilkeid "tule tagasi!". Saarelkäik niisis jälle üksi, kuigi lootsin seekord seltsilistega jääd ületada. Tänud peitjale!

4 märts 2018 leidis Margus, Kusti ja [kaksikmadu]

Saime julgust eelmisest kommentaarist, et meri kannab...ja läksime siis ise ka. Isegi pesa oli olemas, kuigi mitte aarde juures. Väga meeldis see retk, aitäh!

3 märts 2018 leidis Kristel ja Timmu [timmu]

See reis oli juba varem plaani võetud. Nüüd ilmataadil oli sama mõte, ilus päikeseline talveilm. Minek oli üsna järsk, tagasitulek majade vahel mõnus jalutamine, tornis käisime, pesa nägime. Tänud peitjale.

3 märts 2018 leidis Timmu ja [satiire]

Kuna paljud seda siin logisid, siis tekkis soov ka saarel ära käia.

Parkisime Allveelaeva aarde juurde ja asusime teele. Need üle jää aarded on alati põnevad, kuid samas ka hirmutavad. Pidevalt ikka taob kuklas, kas peab või ei pea, kas peab või ei pea. Muidugi pidas, aga väike hirm oli ikka sees. :D

Me valisime saarele saamiseks kõige järsema nõlva, nii et alguses sai ikka korralikult mägironimist harjutada.

Aarde leidsime kiiresti, kuid oli korralikult oma pesasse kinni külmunud ja välja ei tahtnud kuidagi tulla. Suure meelitamisega saime lõpuks kätte ja nimed kirja.

Tagasiteel kohtasime järgmisi otsijaid (ma vähemalt arvan, et olid geopeiturid). Enne saarelt lahkumist ronisime ka torni ja imetlesime vaadet.

Suured tänud peitjale. Mul on väga hea meel, et geopeitus sellistesse kohtadesse juhatab. Niisama ju sinna jalutama ei roniks. :)

25 veebruar 2018 leidis Laur ja [puutetundlik]

Nojah, me tegelikult ei arvanud, et täna siia tuleme (ehkki kaalusime küll, Anne värbamisprotsess hommikul oli ju vägagi tõhus ;)) aga kuna Nuffi meile ekstra aarde juurest helistas teatega et jää täiesti kannab, neil juba testitud, keerasime autonina ikka Kajakamuna poole ka :). Hästi toreda “ornitoloogia-alane ekspeditisiooni” saime mööda lumist lagedat jäävälja suuremat sissevajumist kartmata jalutades (ma natuke ikkagi kartsin ka, sest jalge all olev pind oli eelmistest käiatest selline lumeveesodiplögane aga iga kord tõrjusin oma pähe kerkinud pablamise siis halloo-siin-käis-just-8-inimest-korraga-ja-ei-uppunud-kuskile!-argumendiga kõrvale :D), põnevalt kerkinud jääkivisakid teed palistamas ja nende ümber loksuv veesolin siiski parajat lisaportsu närvikõdi lisamas…

Aitäh minu poolt meie tublidele, kõva närviga daamidele ning Henrikole/ Kaupole kõigile järgmistele selle aasta otsijatele jääkindlust täna ette ära testimast ja orientiiriks radu ette jalutamast ;). Ja Annele veel ekstratänud selle tehtud telefonikõne eest, kest teab, kauaks see aare oma ümbervärvimimst meil muidu siia saarele ootama oleks jäänud :).

25 veebruar 2018 leidis Maris ja [laur]

Uhti uhti aare sai just logitud, kui tuli kõne Annelt, kellega oli hommikul juttu olnud selle aarde külastusest. Kuna meie ikkagi läksime teises suunas esialgu, siis Anne lahkelt võttis kõne saare pealt ja teatas, et jää kannab ilusti ja nemad on kohal. Edasi oligi juba lihtne valik ja jätkasime sõitu samuti mere poole. Parklasse jõudsime just siis kui esimene kolonn sealt lahkumas oli. Saime veel nõu kuhu parkida ja tädikesel polnud ka meie auto vastu mitte midagi ning suunas meid juba teiste raja peale. Terve aarde otsimine läkski ainult mööda olemasolevaid jälgi. Mitte kordagi ei pidanud kaarti ette võtma ja ka kohapeal oli karp kenasti lume alt välja kaevatud, niiet ka seal ei kulunud mingit aega. Kokkuvõttes oli väga mõnus jalutuskäik ja üldse ei kahetse, et sai ikkagi ka see aare ära logitud too päev. Küll suvel läbi vee saab mujale ka minna :) Ja tänud Annele, et meid olukorraga kursis hoidis :)

25 veebruar 2018 leidis Helbe, Airi, Anne, Henriko, Kleone, Mari, Kaupo, Sirja [helbez]

See üksikul saarel käimine oli äge! Ilm oli ilus ja meri jääs. Aitäh!

25 veebruar 2018 leidis Anne, Airi, Helbe, Henriko, Kleone, Mari, Kaupo, Sirja [sirts]

See aare on päris pikalt pinnuks silmas olnud. Pole senini seal kandis sobival ajal olnud, et seda aaret otsima minna. Kui Anne EV100 üritusel ütles, et tahate, ajan teie plaanid Mariga sassi, siis selle üle oli meil ainult hea meel. Väga hea ettepanek. Tore oli see, et autod sai jätta ühe maja hoovi. Anne rääkis lihtsalt perenaise ära. Kui seda Anne ei suudaks, kes siis veel :) Kohe seal samas oligi meri. Natukene lumes sumpamist ja algas jää. Oi kui vahva, et see jää kandis. Nagu haned rivis vudisime üle selle, Kaupo ja Mari suusakeppidega kõige ees juhtimas seda. Siis asus Anne kohe telefoniliinile teiste geopeituritega, et seda rõõmusõnumit saarele pääsemisest teada anda. Natukene oli veel vaja kõndida. GPS tegi küll hästi koostööd. Näitas alla meetri. Igatahes välja kaevatud see sealt sai. Annel õnnestus ka kaas pealt lahti saada. Küll meil oli kõigil hea meel, et tehtud see asi! Nüüd oli rõõm ainult tagasi kõndida ning kuulata jääaukudest vee mulksumist. Aitäh laheda seltskonna eest ja peitjale aarde eest!

25 veebruar 2018 leidis Kaupo ja naised [marihen]

Seda muna olen ma ühe ja teise külje pealt mitu korda vaadanud. Täna olin õigel ajal õiges kohas ja saigi sutsti käidud. Tänan.

25 veebruar 2018 leidis Helbe, Airi, Sirja, Mari, Anne, Kaupo, Henriko ja Kleone [kleone]

Jääkaardid andsid lootust jõuda kuiva jalaga saarele. Nii ka oli. Jää kadis kenasti ja jälgede järgi tundus, et me ei olnud ainsad sellel saarel kõndijad. Saarel jäime Henriko ja Helbega teistest veidi maha ja nii me mööda suurt jäljerada läksime. Kuna mul oli GPS kaasas, siisühel hetkel hakkas aare seljataha jääma. Võtsin vastu otsuse otse aardeni suunduda. Muidugi olid need valed jäled, mida mööda me lõpus kõndisime ja mitte ei märgand kui oma seltskonna rada teelt ära pööras. Kohale jõudsime kui otsimeine oli veel täise hoos. Ise panust anda ei saanud, sest peagi oli Sirjal karp peaaegu välja kaevatud. Karp ise oli aga kõvasti kinni jäätunud. Mingi ime läbi karbi kaas siiski veidi avanes et sai logiraamat välja tõmmatud. Aitäh.

25 veebruar 2018 leidis Anne, Kaupo, Kleone, Henriko, Mari, Sirja, Helbe, Airi [nuffi]

Siiatuleku plaan küpses paar päeva tagasi kui Eestisse saabus Talv. EV100 sündmusel õhtu edenedes, mida rohkem mõte maha laideti, seda rohkem see meile hoopis kinnistus. Vaadati ja näidati kaarti, oli selline hõre jää. Sünastust polnud kuulnudki.

Läksime siiski katsetama. Parkisime memmekese hoovi ja see küll sügavalt kahtles. No vaatab ta oma Mehhiko seriaale sellise külmaga, ega tema tea, mis uksest 2 meetrit eemal toimub, sest seal just asus meri. Uskumatu elukoht, ma ikka ei ole endiselt kindel, kas ma seal igapäev elada tahaks.

Varastasin tema kuurist pesutoika ja matk võis alata. Kui muidu võis eeldada, et jääd katsetama läheb kõige kergem, ja seekord oleks see olnud Henriko mitte mina, siis nüüd ei jäänud muud üle me teisel mehel st Kaupol kui ees minna. Selgeks sai kohe, et kari Templielevante võib ka sellel jääl kõndida. Saarele suts ja valmis.

Kaevamise sutsaka tegi vabatahtlikult Sirja, ma ei kus ta seda nii hästi harjutanud oli aga logi sai kirja. Tänud peitjatele, ma poleks kindlasti sinna kunagi sattunud.

Pesutoika viisin ka vaikselt tagasi.

25 veebruar 2018 leidis Henriko&Kaupo + 6 naist [lepalind]

Heleni aarded on kõik kuldaväärt ja seegi koht pole mingi erand. Oleksin ka hea meelega suvel otsima läinud, aga keelumärgid ja eesti suvi on takistuseks olnud. Hara sadamas paistis jää kahtlane ja ei hakanud sealt proovima. Läksime hoopis memmele külla, kellel polnud meie vastu midagi. Jää kandis hästi, polnud võimalustki supluseks. Aarde leidmisega oli probleeme, õnneks Sirja kaevas välja. Hara sadams oleva aarde tõttu avastasin Geopeituse. Kõige esimene otsimine, mis küll ei õnnestunud, aga tekitas huvi.

25 veebruar 2018 leidis 6 muhedat geopeiturit, Helbe ja Airi [airce]

See oli 9 aasta eest, kui Kajakamuna aare oli mu päeva elamuste tipp, mis sest, et sel korral meil aardeni jõuda ei õnnestunud.

Täna aga tegi Nuffi ühes tähtsas nõupidamisteruumis ettepaneku saarele minna, millest me rõõmuga kinni hakkasime. Algus oli põnev, vahepeal oli hirmutav, kuna keegi ei kinnitanud, kas jää ikka kannab. No õnneks ikka kandis ja kui käidud sai olime nii rahul asjaga, et lahkusime omaette mõmisedes.

Tänud kutsumast ja äge oli. Aitäh!

22 juuli 2017 leidis Mihkel [mihkelp]

Kindlasti üks raskemaid aardeid kogu matka jooksul. Ligipääsu takistavad sada ERAMAA silti, mille vastu ma tegelikult juba üsna tundetuks olen muutunud. Jätsin ratta ühe mahajäetud maja juurde kallaku peale. Läksin saarele sandaalide ja ujukatega. Alguses tuli hein, siis tulid kõrkjad ja lõpuks tuli vesi ka sinna kompotti lisaks. Kõige kõrgemas kohas oli vesi puusast veidi kõrgemal. Hakkasin gepsust kella vaatama ja suutsin samas käes oleva pastaka vette kukutada. Päästeoperatsiooni käigus sain üleni märjaks. Kui olin saarele jõudnud, siis edasine oli ainult logimise vaev. Tagasi ratta juurde läksin mööda metsatukka, mitte ei rassinud läbi kõrkjate. Jalad olid pärast päris lõhki sellest. Aitäh!

23 juuni 2017 leidis Pilleriin, Erik, Annika ja Andreas [gpsitu]

Selle aarde leidmiseks alustasime teekonda Kaberneemest, mis on purjejaht Elektra kodusadamaks. Purjetasime mõned head tunnid ja varsti olimegi Hara allveelaevade sadama reidil. Seal panime purjeka ankrusse ning asusime kummikaga meeskonda kaldale vedama. Elektra reeder Liina otsustas pardale suppi keetma jääda, aga ülejäänud meeskond sai tüürimees Eriku poolt ükshaaval maale toodud.

Koordinaadi järgi suund aardele ja peagi leidis madrus Annika kolm kuuske ning võttis juure alt karbi välja. Kapten Andreas pani kõikide nimed kirja ning edasi asusime vaatetorni otsima. See oli muuseas tunduvalt keerulisem kui aarde leidmine, sest torn ei paistnud metsa seest sugugi silma. Kuid lõpuks sai ka see leitud ning loomulikult ronisime ka üles. Üleval oli jube palav, sest õhk ei liikunud üldse. Väga midagi ei näinud ka, aga üht-teist siiski.

Taas maa peal võtsime suuna randa ning peale Liina valmistatud supi söömist hiivasime ankru ja keerasime vööri Viinistu poole, mis oli meie järgmiseks sihtpunktiks.

Aitäh aarde eest väikesaarel!

https://www.facebook.com/syelektra/

4 juuni 2017 ei leidnud Ivar Merek [merek]

Täna vaatasime asja üle. Suve poole üritame logida ka

13 november 2016 leidis Raul [liblikas1]

Ega ei olnud ka täna tahtmist seda saare retke ette võtta, Kaks päeva hommikuni inventuurid. Aga mis teha oli vaja ette võtta operatsioon "Kadunud rahakott". Sai siis kõhele kulgetud ja Märdi juhatuste saatel kolme päeva tagune teekond ette võetud. Kummid ümber ja läbi vee, oli teine umbes põlveni. Saare peal kah tiir vanades jälgedes, vahepeal logisin aarde kah ära ja siis tagasi. Kui auto juurde jõudsime oli juba käega löömise tunne, et mis läinud see läinud. Aga oli veel üks ja viimane koht kust vaadata, kolme päeva tagune autost välja ronimise koht, mis oli täna parkimiskohast umbes 10 meetri kaugusel. Oh imet seal see rahakott oligi. Kui me oleksime kohe alguses selle tengelpunga üles leidnud siis suure tõenäosusega ma poleks täna saarele läinud. Nii et natuke kasu kah sellest kaotamisest. Tänud peitjale.

10 november 2016 leidis 10dal Heldur ja Märt, 13dal Raul ja Märt [motma]

Nii millest siis alustada?

Võibolla sellest et palusin Kristal teada anda kui kõrgel vesi saareni on. See teada saadud oleks olnud vaja kedagi kaasa,Krista pakkus et kutsuksin Helduri. Raul jälle kurtis et peab igal nädalavahetusel inventuure tegema, pakkus et kutsuksin Helduri. Üritasin küll enne Vallole auku pähe rääkida aga sellest asja ei saanud. Nii siis küsisingi peale paaripäevast laagerdumist, kas oleks soovi minna Kajakamuna aaret logima. Minekuks sai Mardipäev valitud. Neljapäeval kimasin siis poodi abivahendeid muretsema ja pärast auto vahetust sai teele asutud. Vahepeal oli loodust vaadates tunne et lollakad minemas sellise ilmaga, kord sadas nii lund et ei näinud muud kui ees paistvat Hara saart, aga kui juba tuldud siis peab minema. Linde oli näha suuri ja väikesid. Saare juurest kõrkjatest leidis Heldur hauginooruki, oli teine nii ehmatanud ,et kulus teisel hulk aega meie eest peitupugemiseks. Ja olimegi saarele jõudnud, geps keerutas himuga meie tema järgi. Lõpuks lume alt me selle karbi välja kaevasime. Pärast võtsime aega ja käisime torni vaatamas, oli veel mingi asjandus puu küljes, mille otstarvet ei tea mina tänaseni. Veel veidi solistamist ja olime varsti tagasi kuival maal auto juures.

Nüüd siis hakkame vaikselt jõudma selleni et ütleks oli uus ja huvitav kogemus, tahaks tagasi tulla. Nii on saanud ikka mõne aardelogi juures kirjutada. Aga kust pidin teadma et ma täna (13 november) jälle siin olen et otsida oma kadunud rahakotti, seekord koos Rauliga. Et lisapaar kahlakaid saada oli vaja Kunda kalur pükstest välja raputada. Ja jälle see sama tee jalge all või nüüd hoopis vee all? Oli teine ikka himuga tõusnud ja tõusis(põlvini ja üle selle) ka siis kui saarel kõik varem tallatud rajad sügavamaks vajutatud said, ei midagi. Aa aare oli alles selle logis Raul ära. Sai rannal kividelt lumi maha lükkatud, taas ei midagi. Noo nüüd siis läks tengelpung kõige kaduva arvele. Kuid üks ja viimane koht oli veel kuhu vaadata, kus esimene kord autost välja astusin seal ta oli,mootorsaan oli küll teise õhemaks hööveldanud, aga ikkagi KÄES !!!!

Suured tänud peitjale ja kaaslastele kaasa tulemast.

Ah unustasin ,Raul käskis järgmiseks nädalavahetuseks kirjutada viis lehekülge teemal"Kuidas mitte kaotada oma rahakotti metsa,merre,saarele jms."

10 november 2016 leidis Märt, Heldur [heldur]

Päris huvitav ja omapärane kogemus. Sumpad läbi lume, lumesaju ja tuisu ning siis lähed jalgupidi merre. Mitte paljajalu vaid jope seljas ja tutimüts peas, huvitav. Meri põlvini ei olnud vaid -42cm alla keskmise. Aitäh peitjale selle omapärase retke eest!

6 november 2016 leidis Piret,Mart,Krista [krista]

Aih kui tore, et Piret ja Mart täna saarele kutsusid. Nõnda ilusti päike paistis, minnes saarele soojendas selga, aga tagasi tulles paistsis otse silma mere päält. Saarel Loksa poolne kallas oli kõrge ja kivine, samblaga kaetud, ülalpool lisaks männid ja pohlad. Kaunis. Saare keskel oli eakas kuusik ja arusaamatuks jäänud loomajäljed lumel. Veetase oli veelgi alanenud, kui tagasi mandrile suundusime. Novembris väheses merevees mulistada oli omamoodi huvitav kogemus. Tänud peitjale.

6 november 2016 leidis Piret, Mart, Krista [sylli]

Seda aaret oleme mitu korda geopeituse lehelt vaadanud, aga sinna see jäänud on. Peale viimast Piia ja Peetri logi aga tekkis ahvatlus minna. Oleme oma vabadel päevadel jälginud mereveetaseme lehte ja kui täna hommikul näitas, et tase Loksa kandis on 35 cm allapoole nulli ja veel päeva jooksul langeb, siis väike arvutus ütles, et tavaliste kummikutega võiks hakkama saada, aga kindlam on kalamehekummikutega, aga ujuda kindlalt ei tule. Kutsusime Krista ka kampa ja asusime teele. Kohapeal nägime, et tase on madal ja nii me vette astusimegi. Laiul tegime hästi ruttu, ringi ei vaadanud, sest natuke hirmutas terve trobikond keskmise koerajälje suuruseid jälgi. Neid oli palju ja need olid värsked. Eks mõni teinekord ole ka põnev tagasi tulla ja saarel ringi vaadata. Väga äge elamus miinuskraadidega mööda vett sumada päike paistmas eredalt otse silma! Haarasime aardest ka ränduri kaasa.

23 oktoober 2016 leidis Peeter ja Piia [piuks]

Kuidas spetsiaalselt selle ürituse tarbeks soetatud kalamehekummikud osutusid mittevajalikuks ja kogu ülejäänud lugu, mida Peeter kirjeldab, on just see, mida täna 3+ aastat hiljem logides ja ka juttudes ikka aeg-ajalt muigega meenutame.
Seda päeva me ei unusta :) Suured tänud peitjale!

23 oktoober 2016 leidis Piia ja Peeter [blondiin]

Igal aardel on oma aeg (H. Palangi kogutud tsitaatidest). Aarete leidmiseks peab kuulama südame häält seega. Küll on seda kohta ikka piideldud, ikka pole sobinud. Mitu korda oleme siin kalda juures tagasi pööranud. Oleme ekstra kohale sõitnud, kuna jääkaart lubas jääd aga mereääre vahutasid tegelikkuses lained. Ka soojemal ajal on olnud kas lained kõrged või taevas vihmapilved. Enamasti aga jänes lihtsalt püksis.
Eile kohtusime Kalju aarde juures KajaliisCo-ga ja nägime nende kasutuses kubemeni ulatuvaid abivahendeid ja siis oli ka järgmise päeva plaan selge. Poes surusin endas jõuga maha emotsiooni, mis tekkis siis kui nägin seda, kuskohas need kalamehekummikud toodetud on.
Ikkagi oli ärevus tegeliku olukorra ees hinges pidevalt. See väristas seni kuni merekaldal nägime maismaakeelt, mis mandri Hara saarega ühendas. Tekkis ikka küll sama tunne nagu oli vist iisraeli rahval kui Mooses nende ees Punase mere lahutas ja nad Egiptuse orjusest vabastas !!! Kubemeni ulatuvad kalamehekummikud said märjaks vaid umbes pahkluuni ja sedagi kaldaäärses roostikus. Aarde leidsime ilusasti geopeituse keeles märgistatud kohast. Selle kättesaamine oli veidi imelik kuna aastase ajaga oli loodus suutnud juba aardele ennast peale kasvatada. Lisaks oli aardekarbis sees nälkjas. Mille abil ta aasta oli üle elanud või mismoodi sinna sisse pugenud ei tea, aga nüüd sai ta vabadusse. Muidu oli aare korras. Piia tegi kuivatamise ja jätsime ka veel ühe katte aardele juurde.
Järgnes täisring saarele ja kõigi olemasolevate objektide uudistamine. Torni me ei roninud (kõrgusekartus koos viimaste uudistega redelipulkade vastupidavusest). Üllatuseks oli saare kõrged kaldad ja ilusad vaated nii merele, maale kui allveelaevade demagenitiseerimise baasile. Tagasiteel saime kokku kohaliku mehe Velloga. Temaga peetud jutt, mis kestis üle poole tunni, osutus päeva teiseks aardeleiuks. Saime põhjaliku ülevaate saarest, selle ajaloost aga ka allveelaevade baasist ja selle ehitusest. Omal ajal oli saarel 9 peret – see seletas, miks varemed ei meenutanud kuidagi CCCP armee ehituskunsti. Torn on tegelikult tuletorn ja ehitatud enne Eesti I vabariiki, kütuseks olnud maagaas (alul looduslik kohapealt). Aga saarel oli ka kalatööstus, mis lisaks suitsukalale tegi ka kilutooteid. Ja et siin toodetud kiludel kasutati esmakordselt nime "Tallinna kilud". Kontrollisin hiljem netist ja selgus, et jutt jumalast õige. Kuiva jalaga olevat saarele saanud eelmine kord 1976 aastal ja siis isegi kingaga. Aga enne seda polevat 86 aaastat vähemalt sellist maasilda olnud. Kaldaääres olevad tahutud palgid olevat aga pärit allveelaevade baasi veealuse osa vooderdusest, mida meri aegajalt lahti kisub ja ülde olevat sealne baas sukeldujatele sama vahva nagu Rummu karjäär jne. ja jne.
Nende kahe aardeleiuga otsustasime, et päev on ideaalne ja sobib lõpetamiseks küll. Kallid geopeiturid kasutage hetke ja minge, nautige iisraeli rahva tunnet ja nautige saare loodust ja vabastage karbist ka rändur, mille me sinna uut kaaslast ootama jätsime.

8 august 2015 leidis Tiina, Jaanus, Mikk [kimkuul]

Peale Allveelaeva leidmist otsustasime ka selle ära võtta. Aastaid tagasi seal küll paadiga käidud, asi see jalagi sinna minna. Aare ok. Tagasitulles kiskus nats jamaks, eiteakuskohast välja karanud äikesehoog tabas poolel teel, kahlates reiteni vees kivide vahel. Teravaid elamusi siis nats sellele mõnusale retkele lisaks:)

Tnx!

29 juuli 2015 leidis Külli [kamardik]

Tegime isaga koostööd ja ta pani logi minu eest ka kirja. Aitäh.

29 juuli 2015 leidis Tiia,Einar [pagarid]

Muhu ja Hiiumaa laidudele minekust hoopis ekstreemsem retk. Tiia algul välistas sinna mineku, aga kuna oli tuulevaikus, siis sain ta pehmeks rääkida ja kogu seltskonna Allveelaeva aaret otsima saata. Algus oli päris mõnus, vesi ainult hargivaheni, aga saarepoolses otsas oli tegu, et gepsu ja mobiili vee eest kaitsta. Vesi ulatus kohati rinnuni. Hea, et Külli kaasa ei tulnud, päästa veel teda sealt kivide vahelt. Aare kuiv ja korras,aitäh!

28 juuli 2015 leidis Kevin [k6]

Ootasin ees hirmsas seisukorras läbivettinud aaret, mida pole ju aasta leitud, aga kõik oli kõike paremas korras, isegi viimane sissekanne logiraamatus paar nädalat tagasi (mis pole ei siia või geocachingusse jõudnud tänase päeva seisuga). Karbi juurest põgenes ja jäi puujuure alla kükitama kõige rasvasem hiir, keda ma näinud olen, lisaks nägin veel rebast, kes rasvaste hiirte populatsiooni kontrolli all hoiab. Lisatud pildil tähistab X päris normaalset kohta, kus kõrkjavabalt asju ajada. Tänan!

17 august 2014 leidis Karl [zdrk]

Mõistus sai üpris otsa kui maanteelt mere poole keerasin ja majad paistma hakkasid. Võtsin suuna kõige vähem hooldatava maja poole. Siis tuli ratas maha jätta ja järsakust kuidagi alla saada. Sellega hakkama saanud, paistis ees veel raskem takistus. Ründasin siis läbi kõrkjate ja võsa mööda kallast eeldatava merre sisenemise tee poole. Ühel hetkel oli tunne nagu õige ja asusin riideid vahetama. Üks värdjas vereimejas oli ennast mu külge haakinud. Tõmbasin raisa pead pidi välja ja uputasin merre. Hommikul ega eelmisel õhtul küll seal kedagi polnud.

Esimesed 30-40 meetrit merest sai mindud läbi kõrkjate. Kui asi klaarimaks läks, tundus, et valisin vist vale tee. Kuna strateegiline koht sisenes merre kuidagi kiiresti ja kaldale ligidal. Õnneks terve tee jäi mere tase samaks ja vesi paistis suurepäraselt läbi.

Saarele jõudes oli tunda jalgades natukene väsimust. Võtsin jõu kokku ja hakkasin mööda kallast minema ja õigel hetkel ründasin saart. Geps eriti ei funktsioneerinud seal metsas aga vihje aitas kiirelt hädast välja.

Tagasitee oli aga juba kehvem. Päike oli kadunud tumedate pilvede taha ja enam ei näinud midagi, mis vees toimus. Tuli käia rahulikult, et mitte komistada kivi otsa. Hoidsin viie sõrme ja küüne ning peopesaga oma väärtuslikest asjadest kinni. Mõned korrad pidin komistama. Sel juhul võtsin kätega kähku sisse lennuki asendi ja vette läks alati tühi käsi.

Kaldal avastasin, et olin oma riided ja muud asjad visanud täpselt selle tüütu roomava minitakja sisse. Vandusin ja kiskusin mummusid ära.

Jõudes tagasi ratta juurde, tuli juurde kohalik. Uuris kes ma olen, kust ma tulen, kuhu lähen jne. Vastasin kõik ausalt ära. Soovisime üksteisele edu tulevikuks ja teed läksid lahku.

Minu edu igatahes kaua ei kestnud. Täpselt ei tea kui mitme km pärast aga üks hetk purunes rattal tagurehv. Oli tükk tegu kätemäärimist, et ratas uuesti sõiduvalmis saada. Igatahes kaasnes selle aardega palju negatiivse maigulisi emotsioone. Kuid lõpp hea, kõik hea. Tänud!

22 juuli 2014 hooldas Reino [errvee]

Ei olnud karbil nagu häda midagi. Pigem see ümbritsev kilekott oli vett kogunud. Tõstsin karbi 'pesas' kõrgemale ja ladusin peale teistsorti geokuhja. Vaatame ...

22 juuli 2014 leidis Reino [errvee]

Ilm oli ennast pikalt soojaks ajanud, tuult polnud ollagi. Parim päev Kajakamuna külastamiseks. Jätsin auto suure tee äärde ja majade vahelt sain lihtsalt randa. Seal tuli laveerida kõrkjate ja puude vahel. Vesi oli väga soe, madal ja lainetust polnud. Väga mõnus sumamine. Soovitan praeguseid ilmasid ära kasutada, et saarel ära käia. Tegin pool tiiru saarele peale ja alles vastasküljel sukeldusin metsa. Aare tuli kohe välja vihjele vastavast kohast. Kohendasin teda natuke ja sama teed mööda mandrile tagasi. Kui õige ilm ära oodata, on see igavesti mõnus mererännak, Põhja on seal igasugust, sellepärast jätsin mingid x-tossud kogu retkeks jalga.

20 juuli 2014 leidis Ahto [ahtoj]

Kui poisid kuulsid, et selline sulistamine plaanis ,tahtsid nad ka tulla. Kuut jäi koos laulumaiastega poolsaare teise äärde ja väntasime kolmekesi edasi. Ülimõnusad teed on siin muide. Lõpuks leidsime ka lahke suvitja, kes meid oma isiklikku teed mööda randa suunas. Sinna jõudes vajus meil, kui linnauntsakatel, karp lahti. Puutumatu privaatne loodus, saar, meri ja meres uhke loss ka veel. Vesi oli hargivaheni ja saar väga huvitav, ainult torni me ei leidnud. Aare vajab uut karpi, valasime vee välja ja päästsime sealt hallitava päkapiku. Tänud.

20 juuli 2014 soovis hooldamist Ahto [ahtoj]

Vajaks uut veekindlamat karpi ja sisu kuivatamist.

24 august 2013 leidis Taali ja Halliki [lkillah]

Läksime nii ligi kui autoga andis minna ja siis jalutusretk mere äärde. Otsekohe vette ei läinud vaid uudistasime kaarti, et kust see kõige madalam koht üle minekuks on. Hea, et olin lühikesed püksid jalga pannud. Kaaslasel nii hästi ei läinud. Tema pidi oma pükse tagasi minnes kuivatama. Merevee põhi oli piisavalt jube ja savine, et see kogemus meeldejäävaks teha. Esimese raksuga sai läbi kõrkjate mindud - tundus nagu oleks teerada ees. Tagasi tulles läksime vette kivisest kohast ning nagu arvata oli, siis see tee oli kõrgema veetasemega kui eelmine. Lisatarvikuid ja abivahendeid vaja tõesti ei läinud. Oleks vaid võinud olla pikemad koivad. Aitäh juhatamast! V:rinnamärk J:päkapikk

30 juuni 2013 leidis Anna ja Sander [anna]

Kindlasti üks meeldejäävamaid leide. minu lemmik komponendid geopeituse juures olid olemas: jalutuskäik (mis siis, et puusani vees), ilus loodus (tagasiteel pesa kaitsvad ja meid ründavad kajakad tegid selle vaid veel ehedamaks) ja loomulikult aarde leidmine teeb alati rõõmsaks.

30 juuni 2013 leidis Sander ja Anna [sander_s]

õige tee leidmine oli vast kõige raskem osa sellest ägedast georetkest. eramaa silte oli tõesti palju. lõpuks otsustasime ühte hoovi peale lennata ja lihtsalt luba küsida 100 meetrit läbi nende maa rannikuni jalutada - see ka õnnestus. siis umbes 500 meetrit mööda kaldarada -- soovitatav hoiduda täpselt kõrkjate ja võsa piirile.. seal oli käimine kõige lahedam ja meist jäi ka väike georada (mingi käed-taskus jalutamine see siiski pole, maastik 3.0 ka seal). veetakistusega polnud probleeme, v.a. kohalikud vihased linnud kes meid tagasiteel üsna agressiivselt ründama hakkasid.. füüsiliseks meie kokkupõrge siiski ei läinud.

kohapeal otsisime aaret vast oma pool tundi.. päris peidus oli ta. lõpuks aitas kiire geokõne meelde tuletada kirjeldust ja vihjet, mille peale ta siis lõpuks ikkagi leitud sai. igati äge väike trip :)

12 juuni 2013 leidis Tanel ja Kristjan [sportlane]

Olemas.

12 juuni 2013 leidis Kristjan ja Tanel [timix]

See oli teine eesmärk sellel matkal. Vaatasime mitut erinevat kohta lähenemiseks, kuni jõudsime sinna, kust tasus proovida minema hakata. Kui mõned oleks raatsinud veidi rohkem betooni raisata, oleks ju eriti lihtne olnud :) Ligipääs mere äärde - ERAMAA siin ERAMAA seal. Lõpuks mingi rajake sai ikka leitud läbi saja eramaa. Tõsiselt siiber on nendest eramaadest, ära tuleks keelata. Rattad kivi najale ning püüdsime siis minema hakata. Vesi oli algul oi oi kui külm, kohe üldse ei tahtnud sinna minna. Vaikselt hakkasime aga minema ning esimene pool polnudki nagu hullu midagi, sest vesi on madal, siis läks aga juba sügavamaks ning hakkas ohustama tehnikat, mis püksitaskus oli. Tuli teha ümberlaadimine pusa taskusse. Varsti hakkas vesi aga ka pusa äärt juba ohustama, tuli seda ka väheke kergitada. Õnneks enam kõrgemaks asi ei länud ning olimegi saarel. Vägev! Tossud, mida sai käe otsas kantud, jalga ja aarde poole. Paras võsa oli jah, kohati võis mingeid georaja jäänuseid kah märgata. Lõpus keerutas geps mõnusalt ringi, kuid lõpuks juhatas ikka aardeni kah. Tagasi kalda äärde ja oeh, jälle on see vesi vahel ja jälle on ta nii külm ja sügav. Ah, tegelt polnud ta nii külm ja sügav midagi. Aitäh huvitava koha tutvustamise eest, sinna poleks ilma gepeituseta küll roninud :)

12 august 2012 leidis Liisa, MK [blackwhite]
Hara saar on pisike aga mitmekülgne- varemed, viljapuud, vahelduv taimestik, kividest rand, kõrge torn... aga puuke korjasin endalt üle 40! Vaatad püksisäärt- 8 tükki ronib, nipsad parasiidid minema, vaatad uuesti säärt, juba järgmised 8 ronivad... nagu halb arvutimäng. Aarde leidsin vihjele täpselt vastavat. EV, J: hõbevärvi märgi jalgpallihuvilise linnuga.

4 august 2012 leidis Liis, Martin, Mariann, Merike, Alex ja Kadri [martiini]

Leitud.

4 august 2012 leidis Liis, Martin, Mariann, Merike,Kadri ning geopuuk [alex]
Hmm...olin sillas, et autos sättis end sisse persoon kel lähedal asuvas parklas"suhted"sees.See rõõm jätkus ka peale parkimist ning suurte jõududega retkele asudes.Mingil hetkel vasardas küll minu ajus, et saun ja kelder on erinevad hooned kus kohast pöörata aga usaldades "kohliku giidi" murdsin vapralt esirinnas edasi.Olles väheke kursis kuidas geopeiturid aardele lähenevad läbisin suht varakult "stripivooru" ja see päästis minekul mu naha.Kui blondiinidel on vesi üle mõistuse kui põlvini ulatub, siis minu mõistus kaotas aru kui vesi jõudis pere juveelideni.Üksikud kivid ju ei seganud isegi mitte peale seda kui Kadri oli meie retke pesamunaga korralikult "sukeldunud" kuna parme ju polnud.Asustamata saarel me siiski leidsime nii parmud kui ka, oh õudust....nemad avastasid meid!Ega see otsimise protseduur ka mitte valutult ei läinud kuna ainuke gps oli Merikese oma kus kirjeldust ju polnud.On see autonavi mis ta on aga vähemalt tekst on seal see(nu ei julge mina vette minna nii väärtusliku asjaga).Peale aarde hooldust ning logiraamatu vahetust terendas silme ees juba jälle see "mõnus" maastik autoni:mets, nõgesed, järsk kallas, pilliroog, muda...Ilmselt aga halastas kõigevägevam meile ja peale seda kui mina olin meres järjekordse kivi sunnil mänginud "das booti" ning Merike oli teinud kogu tehnika ning kuivainete varuga kiireima põhjasukelduse, sammusime mööda mõnusat ning niidetud ala autoni!Oh...miks on küll saatus nii julm ja ei juhata selliseid ligipääsuteid kohe alguses...tänud aarde eest ja lisaks kalade puudumisele ei avastanud minu radarid ka demagnetiseerimist vajavaid allveepaate seal.

4 august 2012 leidis Mariann, Liis, Martin, Kadri ,Alex ja [mooritz]
Auto sai jäetud juba tuttavasse parklasse. Tegime siis ettevalmistused aarde leidmiseks( riided, karbid, logiraamatud, gripid, kirjutusvahendid jne) ja retk võis alata. No teekonna mereveeni tegin teistele veidi ekstreemsemaks kah muidugi, aga kõik me merre jõudsime ;). No vesi oli võrreldes eelmise aastaga ikka märksa kõrgem, kohati oli mõte juba edasi ujuda kuid kaasaveetud nodi ei lubanud sukelduda. Mingi hetk jäi Liis ühe plätuga, sest merineitsid tahtsid ühte endale ja seda enam tagasi ei andnud. Mariann puges "seljakotti" ja nii me siis sulistasime seal. Ühtäkki oli Kadri koos "seljakoti" ja selles istuva Mariannega sulpsti vees. Õnneks oli ta nagu vedrust visatuna uuesti püsti -kuid jah märkasa märjem kui enne ;). Kaldale jõudsime ka ja aarde leidsime peale pikka mediteerimist ka üles. Aare sai siis nagu juba mainitud uue logiraamatu( vana võtsime kaasa , see kuivab praegu),juhendi, pastaka ja minigripi. Mõned mustikad põske ja tagasitee võis alata. Vahepeal oli keegi merre kive juurde loopinud, sest nüüd oli neid jalus märksa enam kui tulles :P. Ühtäkki sukeldus Alex, näkid sikutasid teda jalast. Mina olin ikka vapralt veel püsti ja selle üle siiralt õnnelik. Kud see õnn ei kestnud kaua :D. Kivi, mida "seal ennem kindlalt polnud", jäi jala alla ja nii ma kogu krempliga vee alla sukeldusin :D. Mulistasin kalade juures oma mulistamised ära ja keerasin pea taeva poole tagasi- märg nagu särg :D. Edasi jäi vaid kotist mobla, fotikas ja geps koos muu veekartliku kraamiga välja soputada ja loota, et vesi neile suurt kahju ei tekitanud( ei tekitanudki, olid teised hääs kotis kuivaks jäänud :D).Kaldal tagasi olles jalutasime siis mööda niidetud rada autoni tagasi. Tänud kaaslastele vahva matka eest ;D!

4 august 2012 leidis Liis, Martin, Mariann, Merike, Alex ja [pekadrip]
Meie plaanidest väheke Juminda poolsaarel ringi vaadata, sai täidetud vaid Kajakamuna aarde külastamine. ;) Kui selgus, et Alex ja Merike on ka just Lääne-Virusse tulemas, siis hakkasidki juhtuma veidrad lood ja kõik varasemad planeeringud lendasid vastu taevast. Kohtumine Pudisoo-Leesi alguses jäi ära, sest meie hommik venis kauem, kui arvata oli. Nii saimegi kokku kuskil Kajakamuna kandis. Tänu siseinfole, teadis Merike kuhu suunduda ja autod jätta. Sõbralikud kohalikud on alati meeldiv kogemus, nagu ka oskusliku teejuhi olemasolu. :P Kuigi see tee kulges alul üle kivide ja kändude, seda küll nii ülekantud tähenduses kui ka otseses mõttes. Igastahes merele me jõudsime. Vesi oli märg ja mitte väga soe, päikest võis aimata vaid pilvede taga. Mõõdukas tuul, ühesõnaga laevade aeglast ega kiiret jäätumist siiski karta polnud ja võis saare poole suunduda küll. Igaüks peab oma risti kandma, seega oli mul kaasas igasuguste raskusatmete tõstmiseks üks kuueaastane, kellele oleks omal jalal kõndimiseks vesi ikka üle pea olnud. Seega, alul võtsin ta lihtsalt sülle ja see viga andis end varsti tunda, kui ühe veealuse kiviga kohtumine meid merre kukutas. Olime märjemad kui varem. Tuli kasutusele võtta juba aasta tagasi end tõestanud meetod, laps kaksiratsi selga ja pluusi hõlmad tema taguotsa ja jalgade all sõlme. Nii on ta minuga üks ja minul tasakaalu hoidmiseks käed vabad ja raskuski jaotub mugavalt ja pole üldse raske. Rohkem me enam ujuma ei pidanud. Ma pole kõiki logisid lugenud, et täpselt teada, kas keegi on läinud varem läbi vee, laps seljas või kes on noorim läbi vee läinu... Igastahes Mammu päris rahul asjaga polnud. Vett oli liiga palju, pepu kippus vette sattuma ja see polnud väga vannivee moodi ju. Kergendus saarele jõudmisel oli suur, eriti temal. Tegelikult on väga veider trikoos märjas metsas tuuseldada. No ja siin andis tunda taas minu olematu kodutöö, aarde kirjeldust olin lugenud väga pealiskaudselt, sest ta on ju gepsus olemas, kuid geps jäi koos muude asjadega kaldale. :D Nii saimegi ikka päris hulk aega otsida, isegi Merike ei mäletanud kohe, kuskohas aare end peitis. Tahtsime leida aaret ikka kuidagi loogilisematest kohtadest, kui see, kus ta lõpuks end peitis. Merike suutis pärast põhjalikku inventuuri mälus mingi pildi kokku panna ja leidis sealt, kus mina olin juba tuuseldanud. Mitte nii põhjalikult, kui vaja... Lõppes kõik siiski hästi ja pääsesime hädakõnedest ja appikarjetest üksikul saarel. (Mida võtaksid üksikule saarele kaasa Sina? Seltskond oli hea, kuid mõni soe ja kuiv riidehilp oleks küll lapsele ära kulunud.)
Tagasiteele asudes murdus väikese lapse vaim ja ta ei tahtnud kohe üldse taas vette suunduda ja ei mõistnud, et ikka pole muud võimalust. Nii ei jäänudki tal muud üle, kui pista pea õlale ja alistuda saatusele. Nähes siiski randa lähenemas, leppis temagi sellise liikumisega. Ja nüüd, hiljem, kui ma näitasin talle kaardil, kus ta ära käis, on ta väga rahuloleva moega. Mõtle, ma käisin SEAL... unustatud on kõik see, mis siis hirmus tundus.
Teised lõbustasid end ka tagasiteel veeprotseduuridega ja katsetasid varustuse veekindlust. Mandrile lähenedes hakkas ka päike paistma ja elu muutus veel ilusamaks. Lisaks rahulolu iseendaga, et saarel käidud sai, hoolimata üpris kõrgest veeseisust.
Kuivad riided taas seljas, sai tehtud otsus, et jätkame päeva mõnda aega koos, sest väga ahvatlevad tundusid Alexil ja Merikesel kavas olnud aarded... Plaanid olid muutunud ja tõtt tunnistades, me enam sinna poolsaarele tagasi ei jõudnudki. Eks siis järgmisel aastal samal ajal jätkame sealt, kus pooleli jäi...
Suured tänud aarde peitjatele ja kõigile kaaslastele sellel retkel. Suurim pai läheb aga väikesele kaaslasele, kes selle külma ja märja retke järel ei kaotanud isu ringi kolada...

4 august 2012 hooldas Merike, Alex, Mariann, Liis, Martin ja [pekadrip]
Võtan hooldusvajaduse maha. Aare läbis hoolduskuuri Merikese abil juba. Merike tassis ennastsalgavalt vajaliku kraami läbi kohati juba rinnuni vee. ;) Uus logiraamat sai aardesse, vana läks kaminasilmsile kuivama... Karpi sai lisatud uus juhend ja vahetatud mitte kirjutav pastakas kirjutava vastu. Seega, kõik korras nüüd jälle. :)

29 juuli 2012 leidis Hannes ja Kaur [kaurp]

Leitud

29 juuli 2012 soovis hooldamist Hannes [hpalang1]
Logiraamat läbi vettinud, kohapeal kuivatada ei anna.

29 juuli 2012 leidis Hannes ja Kaur [hpalang1]
Meeste mängud :) Meri kees mulinal, pärast Loksal näitas autotermomeeter suisa 35 kraadi korraks - ega paremat ilma selle aarde võtmiseks vist olegi. Hulk aega otsisime ligipääsuteed randa, aga lõpuks leidsime sellegi. Vesi oli mõnus, päris kliirensini ei ulatanud, aga alumine kolmandik oli pidevalt vesijahutusel. Luigepojad vaatasid hulle suure huviga, aga ohutust kaugusest. Saarel olid maasikad ja mustikad puha söömata. Aardega kaua ei läinud, koordinaat ja vihje väga täpsed, aga logiraamat on nii ära vettinud, et seda koha peal natukenegi kuivatada ei õnnestunud. Suure vaevaga saime oma kraakjalad kirja, aga ta tahaks siiski kellegi kaminasimsil nädalakese veeta. Suurim tänu näitamast - klišee või mitte, aga ilma selle aardeta ma sinna saarele kindlasti poleks ronima hakanud.

27 august 2011 leidis Rita, Lauri [algaja]
Selle aarde puhul oli kõige mõnusam mõistlik lähenemistee välja uurida. Lõpuks solberdasime põlvini vees. Eramaa ja -tee siltide juurest oli aardeni umbes 2 km millest 1,6 oli mööda maad aga see läks lausa lennates. Õigemini joostes, sest muidu oleks verekaotusse surnud. Saare peal oli kellegi maja, tõsi küll üsna õnnetus olukorras. Tagasiteel õpetasime puukidele ujumist. Neid raisku oli sinna saarele ikka ülbelt kokku tassitud. Tänase päevaga kus õues oli 28 kraadi oli see vees jalutamine väga mõnus. Kuna hooldusteade tuli taaskord meelde peale autost väljumist siis polnud eriti midagi teha, et olukorda parandada. Kõigele lisaks ei suutnud ma seal karbi juures ka mitte mingit viga leida. Ju siis on keegi selle salaja korda teinud. Koordinaat kusjuures oli väga täpne. Aitäh.

20 juuli 2011 hooldas Groll [groll]
Klaaspurgi ja riknenud vahetuskauba eemaldasin, logiraamat jäi samaks, lisasin pastaka ja ühe hariliku pliiatsi (paraku teritajat ei olnud), kogu kraam on nüüd sinise kaanega plastkarbis, kaetud musta prügikotiga.

20 juuli 2011 leidis Liia ja Ants [groll]
Jätsin Antsu eraomandi sildi taha ja lahketelt kohalikelt nõu küsides leidsin kiirtee randa, kust omakorda sai tõepoolest saarele kõndida. Vesi oli mõnusalt soe ja selge, nii tuli vaid vaadata varba ette, et ei astuks peale mahaunustatud allveelaevadele. Linnupojad olid vastuvõtukomitee kivi otsa üles rivistanud. Kajakamuna leidmine ei olnud mingi kunst, kui kuused ritta seatud. Tegin aardes inventuuri - klaaspurgi ja riknenud vahetuskauba ning ülearuse kilekoti konfiskeerisin, logiraamat oli täitsa kasutatav, veidi niiske (panin minigrip- koti eraldi karpi, eks teinekord, kui päris kuiv on, võib turvalisemalt kotti pakkida), lisasin pastaka ja ühe hariliku pliiatsi (paraku teritajat ei olnud), kogu kraam on nüüd sinise kaanega plastkarbis, mis maskeerimise mõttes kaetud musta prügikotiga. Tundub, et peab vastu niimoodi mõnda aega.

17 juuli 2011 leidis Priit ja Merike [armastan]
Olin ammu plaaninud minna kajakamuna otsima, kuid kaaslaste puudumisel ei tahtnud üksi ette võtta, vesi oli sügavamates kohtades ainult pölveni. Väga vahva retk, tänud peitjatele. EVEJ:

17 juuli 2011 leidis Priit ja Merike [mooritz]
Kuna olime suht lähedal otsustasime proovida kuidas siis pääs sellele väikesaarele on. Sõitsime mööda üht metsateed asustatd piirkonda ja vaatasime , et külamees lõhub puid. Astusin ligi , et uurida kuidas saarele pääseb. Vaatan külameest ja nägu läheb naerule, ehee ei olegi lihtsalt külamees vaid sugulane , kelle pesa teadsin kuskil siinkandis olevat. Jätsime siis auto tema hoovi ja matkasime randa. Väiksed kalkulatsioonid ja otse edasi, kes kuidas :) Saarel oli muidugi jalatsiteomanikul tiba kergem liikuda kuid minu jalad said sellevõrra rohkem punktmasaaži. Nullis tuli meelde ka ,et hoolduse vajadusest oli eelmises logis juttu kuid enam polnud miskit teha. Tagasiteel sain veel punktmasaaži jalataldadele, see on muide väga kasulik :) Kajakaid nägime ka ja palju kalu( need küll olid alamõõdulised)

3 juuli 2011 leidis Kalle,Metsjeesus [simkalle]
Sattusime kohale,kui lähima talu omanik koju jõudis.Mees lubas läbi oma aia kõndida ja juhatas lahkelt kõige õigema tee saarele-kõrve nukil asuvast suurest kivist joonduda saarel asuva kuivanud kuuse järgi.Aardest saarel oli ta kuulnud aga ise aardeotsinguga ei tegele. Mõnus oma torniga saar.Torni tipust küll enam üle puulatvade ei näe aga ikkagi tore koht.Aare peidetud klaaspurki.Kas on aarde kaas olnud mitteveekindel või on aardes mittesobivaid esemeid aga aarde sisu hallitab.Eemaldasime mõned eriti hallitanud esemed,midagi rohkemat ei olnud võimalik ette võtta.Ej

17 juuni 2011 kommenteeris Martín [maremae]
Kas keegi oskab öelda, mis vigastus sel aardel hetkel täpsemalt on? Sai ka saarel ära käidud ja mitte küll põhieesmärgina, aga siiski natuke ka otsitud.

27 veebruar 2011 leidis Kajaliis [lylleke]

Leitud

27 veebruar 2011 kommenteeris Kaja [kajaliis]
Suurus: normaalne on kirjas nii aardekirjelduses kui vastab ka kohapealt leitule. Hetkel on konteineriks klaaspurk, sobivam oleks aga traditsiooniline normaalne või keskmisest pisut väiksem külmikukarp.

27 veebruar 2011 kommenteeris Lauri [algaja]
Järgmine mineja peab olema mõni eelnevalt leidnu. Teistel pole tõenäoliselt aimugi kui suur või väike see karp peaks olema, on tal mõni sang küljes või on ta mingi eriti veekindel konstruktsioon.

27 veebruar 2011 soovis hooldamist Kaja [kajaliis]
Aare hallitab, on märg ja vajab nii konteineri kui sisu osas täielikku renoveerimist. Palun järgmistel minejatel üks normaalmõõtmetes täiskomplekt koos logiraamatu ja juhendiga kaasa võtta!

27 veebruar 2011 leidis Kaja, Bruno ja Ly [kajaliis]
Komberdasime räätsadel aarde suunas vanade militaarhoonete vahelt. Eksponaadid olid vaatamist väärt - nt üks hoone kandis varikatust ja kirja "Banja"...üks aken sinine, teine kollne:). Kaldal toimus järsakust laskumine,kus Ly sõitis puu harudevahele kinni. Suuremat traumat sellest ei sündinud, kui, siis jalad venisid pisut pikemaks ja naeru jätkus enamaks. Ladus astumine kulges üle jää. Aare tuli sarnaselt Elektrilisele labidatöö kaasabil välja kaevata ja leid ei olnud kuigi meeldiv: konteineri sisemus oli paksu hallitust täis ja kohati tundus, et see lausa elas. Eriti harilikel pliiatsitel. Kinnas käes, veekindla markeriga joonistasime oma kande raamatusse. Kuna kogu kupatus vajab väljavahetamist,vajalik nänn oli aga autos, siis jätsime kõik nii nagu oli ja loodame järgmiste minejate poolt abi aarde renoveerimisel. Isenesestmõistetavalt ei jätnud midagi.Saar ise oli vaatamisväärne.

11 juuli 2010 leidis ahti,margus,herkko [hdhunt]
kuna läksin Harga sõbrale külla,siis sai otsustatud ka Hara saarele munajahile minna.ühe õlle eest sai naabrimehe käest aerupaat laenutatud.2km.saarele,tuld!mis seal ikka!kajakamunad korraliku aardekarbi suurused.käisime veel vanas piirivalve tornis maailma kaemas.sõbral oli ka saarel käigu üle hea meel.polndki teine suvel veel saarepeal käinud.

26 juuni 2010 leidis Marko ja [bigmarx]
Otse allveelaeva aarde juurest seadsime sammud sinnapoole, kus arvasime olevat rada, mis saarele viiks. Mööda rannaäärt poolel teel olles jalad puruks kukkunud ja võsas trampimisest tüdinenud, tekkis vahepeal tahtmine käega lüüa ja ümber pöörata. Sõbra entusiasm siiski viis meid edasi. Üle vee saime lihtsalt, särk jäi kuivaks, püksid said märjaks. EVEJ.

6 märts 2010 leidis Andres, Liisa & Triin [linnapreili]
Hea kui msni listis on inimene, kelle käest pärida - ega järsku ... ning kahe minuti pärast alustada ettevalmistusi, et kaks tundi hiljem alustada kõmbimist aardeni ;) Enamiku seikluse highlightidest kõneles Andres ilusasti oma logis. Super päev ja jalutuskäik ;)

6 märts 2010 leidis liisa, triin, andres [andres]
Rasked ilmastikutingimused (peamiselt kauni, kuid nüüdseks juba närvidelekäivalt pakus lumekihi näol) on minu geopeituseaasta alustamist seni takistanud. Kui nüüd ligi kolm kuud peale viimast gepsuga vabas õhus jalutamist Triin hommikul küsis, et ega ei ole juhuslikult nädalavahetusel kavas ühtegi väikesaart külastada, siis sain ainult vastata, et seni ei olnud, aga kui nüüd kohe minna siis võiks küll. Ja kuna meist enam-vähem võrdsele kaugusele jäi Kajakamuna, siis oli valik tehtud. Mõttes oli see nagunii olnud, ja eelmise nädalvanune info kohapealt oli kinnitanud jää olemasolu. Info vastas tõele.
Parkisime autod ristmikule, kus üks tee viis vales suunas, teised aga olid keelumärkidega (ja üks ka lumeoludest tingituna olematu). Esimene katse teelt ranna suunas keerata lõppes vööni lumes. Jalutasime majani, kus kõigi märkide järgi kedagi kodus ei olnud ja üritades leida parimat kompromissi lume paksuse ja võõrasse õue jalutamise vahel (mis seisnes selles et majast hoidsime eemale, aga puuriida najale küll toetusime) sumpasime-veeretasime end mere äärde. Mere ületamine oli tänase päeva kõige lihtsam osa. Kuigi lume ja jää vahel oli kohati vett ja tagasiteel lõpuks ka jalad veidi märjaks said, siis üldiselt kerge jalutuskäik. Erinevaid kahel ja neljal jalal liikumise võtteid kasutades õnnestus läbi kõrkjate saareni ja seejärel kaldast üles saada. Sadakond meetrit läbi põlvini lume ja jõudsime vihjete järgi otsustades õigesse kohta. Selle ja ka muude lumes liikumiste kohta tuleb öelda, et vahepealne sula oli tekitanud olukorra kus lumel oli tihe pealispind, mis kohati kandis, enamasti aga just sellises tugevuses oli, et igal sammul läbi vajus, liikumise aga väga ebamugavaks tegi. Aarde enda leidmine läks tegelikult ootamatult ja meeldivalt lihtsalt. Veidi lund eemale ja seal ta oli. Vahetasime mingeid asju, logi kirja, väike mõttepaus ja tagasi. Ja kõik elamused vastupidises järjekorras uuesti. Suurepärane talvepäev.
Ja lisamärkusena tarkusetera, et liiga teeserva pargitud auto lumest väljasaamisel on labidast, veojõukontrollist jne paremaks abiks kaks autot lükkavat tüdrukut

6 veebruar 2010 leidis Triin, Paavo & Hanno [hanno5000]
Kuna oli pime, siis oli päris põnev kunagisest allveelaevade sadamast otse üle jää saarele minna. Saarele jõudnud ja roostikust läbi murdnud, ootas ees peaaegu püstloodis lumine kallas, võtsin igaks juhuks kaasas olnud räätsad tugevamalt kätte ning ründasin neljakäpukil üles, peagi olid ka teised üleval ning edasi läks juba lihtsamalt. Aare sai leitud kiiresti ning tagasiteeks valisime natuke teise suuna, kus enne jääle jõudmist tuli sumbata vööni lumes läbi roostiku. Lõpuks maabusime ühe kaldapealse maja juures, kus pererahvas saunamõnusid nautis ning vahepeal lumes end karastamas käis. Vahetasime peremehega natuke muljeid ning jalutasime siis rahulolevatena autoni. Kaks väikesaart vallutatud, jäi üle ainult tõdeda, et oli tegus ja meeledejääv geopäev! Tänud!

6 veebruar 2010 leidis Triin, Hanno & Paavo [speedy]
Jalutasime pimeduses Allveelaeva juurest otsejoones aeg-ajalt jääl trampides Harale. Ootamatult järsk sein ootas meid saarele jõudes ees. Liikusime nagu geopeiturid ikka - otse nulli poole - Hanno leidis kiiresti aarde ja saimegi maale tagasi suunduda. Võtsime suuna valguses särava maja peale, millest lähedalt möödusime. Ei tahtnud pererahvast segada ja hoidsime kaugemale, aga ülimalt sõbralik saunaline kutsus meid hoolitsevalt lähemale, et me lumme ei upuks. Ajasime temaga törtsu juttu ja avaldasime ka oma saarelkäimise põhjuse, mis talle võõras polnud. Sammusime tagasi auto poole, kus mõnda aega veel Nageria kirja lugeda püüdsime. Väga äge saare-tuur oli täna, meeleolu oli kõigil väga ülev. Autos ootav vein aitas päeva meeleolu vaid kinnistada ;-)
Aare korras, EVEJ. Aitäh hilisõhtuse äreva jalutuskäigu eest jääl.

6 veebruar 2010 leidis Hanno, Paavo ja Triin [trine]
Ujumisriideid ei läinud meil ka vaja, ja õnneks oli nii pime, et ainult kuulsime vee mulksumist. Saareke üllatas kõrge kaldaga, mida oli pehme sügava lume ja eelmisest matkast pehmete jalgadega päris lõbus forsseerida. Siin ei läinud otsimisega õnneks kaua, aare on vihje abil hästi leitav ja hea tervise juures. Maa poole tagasi liikudes võtsime sihtmärgiks ühe maja tuled ja kohtasime sõbralikku pererahvast; ka nemad olid hanges ilma ujumisriieteta ja jätkasid siis oma laupäevaõhtust sauna. Aitäh aarde eest kohas, kuhu muidu ei satuks!

10 august 2009 leidis Lembit [polekala]
Ka selle aarde puhuks sai leitud endale üks tuttav, kelle tuttav seal mere ääres elab. Sai siis auto tema õuele jäetud ja jalgsi mereäärde komberdatud. Praeguse veetasemega polnud ujumisriideid vaja. Aare paljastus kiirelt. Tänud! J- märgi; V-smailipalli.

12 juuli 2009 ei leidnud Airi ja Priit [otsingul]
Ei osanud sellest aardest sel päeval unistadagi, aga Airi käsutuses oleva info kohaselt pidi seal hetkel vesi vaid põlvini olema. Peale vaevarohket ronimist rannaäärses võsas vältimaks eramaid, teid ja puid, jõudsime neeme tippu. Kuigi juba Sünnipäeva aarde juures tajusin, et tuul on suunda muutnud ja puhub maa poole, pöörasin sellele tähelepanu alles siis, kui üleskääritud pükstega merre astusin ja leidsin selle juba kalda lähedal märksa sügavama olevat kui põlvini. Edasi läks järjest sügavamaks ja kuna mul polnud vahetusriideid kaasas, siis otsustasin loobuda seekord. Kui kummipaadi enda varustusse hangin, siis käin kindlasti seal ära, aga ehku peale enam minna ei sõanda.

12 juuli 2009 ei leidnud Priit ja Airi [airce]
See aare oli mu selle päeva suurim unistus. Kuna aga vesi pidi külm olema ja üldse me ei pidanudki sinna enam minema, avastasin ma ikkagi end kusagil õhtu eel turnimas mööda mere kaldaäärt saare poole, jõuvaruks vaid hommikune kohvi joodud. Saar tundus nii ligidal ja ometi nii kaugel. Käärisime aga püksisääred ülesse ja hakkasime liikuma. Külm väga ei seganud aga vesi tuli ninale aina lähemale. Kuni püksisääred, mis ülesse keeratud said, olid korralikult märjaks saanud tegime kurva otsuse tagasi pöörduda ja suundusime Loksale sööma. Kindlasti tulen veel tagasi - päeva parim elamus !

30 mai 2009 kommenteeris Ain [aints]
Aga kui tahate ujuvvahendit võimalikult vähe seljas tassida ehk autoga rannale võimalikult lähedale sõita, tuleb maaomanikelt luba küsida. Ühe nendest leiab ketiga piiratud teed mööda pisut edasi jalutades.

30 mai 2009 kommenteeris Aare [karuonu]
Suurem osa saarest on riigimets ja seal võib viibida. Tornist (Hara päevamärk) lääne poole jääb eravaldus ja sinna ei tohiks sattuda.

30 mai 2009 leidis Madis [autopulver]
See polnud saaremoodi saar vaid oligi päris saar kohe. Ja saare ymber ylilahedaid kohti. Ei jätnud ja võtsin märgi.

30 mai 2009 leidis Liis, Laurits, Madis ja Ain [aints]
Kohalik vanaproua teadis rääkida, et saar, nagu mandril olev eravalduski, kuuluvat kahele mehele. Küsisime siis ühelt neist luba ja nõu, juhtus teine lahke mees olema. Vesi olevat praegu madalamas kohas rinnuni, mistõttu otsustasime kaasavõetud kummipaadi kasuks. Kolme täiskasvanu ja ühe poisipõnni transportimiseks tuli teha kokku neli 596 meetri pikkust merereisi. Aarde leidsime vihjele vastavalt kohast päris kiiresti ning see oli üllatavalt heas seisus. Kuivatasime vaid purgi ümber olnud kilekotte ning igaks juhuks tuulutasime ka sisu. Jätsin naerupalli, võtsime lapselapsele koera. Aitäh peitjaile, sest juba aastaid plaanis olnud merereis sai tänu aardele lõpuks teoks!

24 veebruar 2009 leidis Urva ja Hannes [jussike]
Hommikul sai varakult liikuma hakatud geovastlapäevale, kuid aega oli piisavalt ka pisikeseks jalutuskäiguks merejääl. Tänu kohalike teejuhatusele oli rada päris kindel, kuigi juhatus kõlas nii: hoidke paremale, aga minge otse ... suunas. Mõned praod, olid ja kivide ümber oli ka vett, kuid jää kandis ka raskemaid peitureid. V: pastakas, J: tibu, kuke-märk, nööp "briljandiga", nööbid (3+3).

21 veebruar 2009 leidis Janika ja Villu [jansa84]
Pärast Raivo logi lugemist tuli ka tahtmine sellel saarel ära käia. Auto jätsime keelumärkide juurde. Oma otsa oli seal märkide juures leidnud rebane (ma väga loodan, et see ikka oli rebane, mitte koer), kellest oli alles jäänud vaid pea. Ülejäänud osa olid arvatavasti koerad lõhki rebinud... Väga jube :S Suundusime otse randa kuni jõudsime järsu kallaku juurde. Ega siis midagi, kuna maapind oli väga libe ja jalgadel oli võimatu püsida, sai sealt tagumiku pealt alla sõidetud :) Jõudsime siis "loodusliku sillani". Nüüd on õnneks jääle lumi peale sadanud ja otse läbi selle pole võimalik näha - astusin tänu sellele veidi julgema sammuga. Jääl oli kala püüdmas ja uisutamas üks perekond, isegi imik oli lapsevankriga kaasa võetud. Mingil hetkel uisutas pereisa meieni ja küsis kas läheme saarele. Kui kuulis, et jah, siis näitas veidi parema suuna, kuidas sinna turvalisemalt kohale jõuda. Oma marsuuti pidi jätkates oleksime arvatavasti läbi jää vajunud. Aitäh talle :) Tagasi vaadates nägime kahte inimest veel saare poole liikumas, kas geopeiturid? Saarele jõudes polnud vaja teha muud, kui liikuda otse nulli ja võtta aare oma peidikust välja. Jätsime kaks koera. Suured tänud vahva matka eest!

8 veebruar 2009 leidis Raivo [raivo]
Eelnevalt sadamas jääluure tehtud jätsin auto keelumärkide juurde maantee äärde ja suundusin jalgsi randa. Veetakistuse ületamiseks valisin koha kus suvel on vesi kõige madalam. Praegu oli ainult siin jää, kaugemal loksus vesi. Kivide ja veelompide vahel laveerides jõudsin õnnelikult saarele. Teel mõõtsin rannast leitud harjavarrega jääpraost vee sügavust ja tõdesin et ka kõige halvemal juhul saab märjaks ainult põlvini. Kodutöö oli parem kui kaks aastat tagasi. Lugesin torni juurest õiges suunas vajaliku hulga samme ja kohe märkasin vihjekuuski. Aardepurgi kättesaamiseks tuli kasutada kaasavõetud tööriistu. Võtsin roosakollase pallikese, jätsin käevõru. Enne tagasiminekut käisin ka tornis. Ei ole nii kitsast treppi veel üheski tornis kohanud.

30 juuli 2008 leidis Telc ja Surna [telc]
Sõitsime eravalduse ja keelumärgi alt sisse, küsisime eravaldajalt viisakalt juhatust saarele ja tutvustasime põgusalt geopeituse mängu. Vastutasuks juhatati meile koht kus viisakalt parkda ja tee mere äärde, saarele lähimasse punkti. Kahlasime läbi vee, parasjagu nii madala, et auto pult taskus jäi kuivaks. Puude all geps pisut loopis, kuid ringi vaadates olid kolm kuuske siiski omal kohal. EVEJ.

Tagasiteel sai palju lutsu visatud.

24 juuli 2008 leidis Mari ja Siim ja Taavi [marx303]
Vihje järgi oli leidmine lihtne. Aardest evej. Aare vajaks väheke kuivamist. Me käisime alles õhtu eel, nii et erilist aega seal olla ei olnud. Jalutasime Siimu ja Taaviga meres, suurematel oli vett vähem kui nabani ja Siimul kaenla alla. Torni ronisime ka, aga mitte päris üles, sest poisid arvasid, et seal on kellegi pesa. Põnev retk oli. Aitäh!

1 mai 2008 leidis Silver ja Aare [karuonu]
Põrkasime erinevate eravalduste ja keelumärkide otsa. Lõpuks parkisime auto selles teeotsas, mida esimesena proovisime. Veetase oli otsimiseks soodne. 40cm kummik jäi täiesti kuivaks ning 38cm lonksas vaid mõned liitrid merevett. Saare peal ehmatasime jooksu ühe kitse, kes jäljede järgi ei peatunud enne kui mandrile sai. Aarde leidsime vihjele vastavast kohast. Sisu niiske ja hallitav, seetõttu EVEJ. Väga vahva retk, tänud peitjatele!

2 juuni 2007 leidis j [joonas444]
väga lahe oli saarele sumada, vesi oli sügavamates kohtades ainult pölveni. käisime tornis ära ja mingit hirmu küll ei tekkinud. olin aarde otsimisest juba loobumas, kuid siis märkasin töesti, kolme körvuti kasvavat suurt kuuske ja siis oli leid juba lihtne. nägin ka 4 kajakapesa, 3 oli munad sees. viimane logi oli 2006aastast, aare ok.

25 veebruar 2007 ei leidnud Raivo [raivo]
Jõudsin õhtuhämaruse mööda jääteed saarele, torninigi sain kenasti. Kahjuks ei suutnud vihjega sobivaid kuuski kuusemetsast leida. Tuleb kunagi uuesti proovida. Ja hoolikamalt kodutööd teha.

24 veebruar 2007 kommenteeris Joonas, Diana ja Kaido(2) [kaits747]
Kui suvel on mõnus minna siis praegu on ka paras aeg kuiva jalaga aardeni pääsemiseks.

22 juuli 2006 leidis Rix ja Laululind [laululind]
Eelmisel päeval otsisime tagasiteel Allveelaeva aarde juurest Loksale õiget teeotsa Hara saare suunas minemiseks, aga jäi leidmata. Täna sai vähendatud koosseisuga uuesti Loksalt teele asutud ja õige teeots kah leitud (sama, millelt eile 2 korda tagasi pöörasime!) Kivide juurest saarele sumades ulatus vesi poolde kintsu, saarel püüdsime esmalt leida vaatlustorni, aga kaugelt puude vahelt torkas silma tuttav kollane mammutipäevade kilekott... Oligi aare see, mis juba eemalt meie tähelepanu nõudis! Võtsime purgist ussi, jätsime 2 valget 'muna' ja patsikummi. Aarde peitsime kuuskede tüve juurde sambla alla, järgmisel GPS-ita otsijal saab raske olema. Torni leidsime lõpuks ka, see on aardest mitukümmend meetrit eemal. Ronisime üles, ja avastasime, et paraku on puude latvad meie silmadest veel pisut kõrgemal, muidu oleks Loksa sadam ka ära paistnud. Tagasitee jälle sumades läbi mõnusalt leige vee ja jala padavai koju! :-) Aitäh peitjale mõnusa koha näitamise eest!

26 veebruar 2006 leidis Aili ja Osvald [osvald]
Peale Allveelaeva aarde mitteleidmist läksime otsima Kajakamuna aaret. Selle aarde me ka leidsime. Eelmiste otsijate jäljed olid veel näha aga aarde leidmiseks pidime ikka mitmes vales kohas maad kraapima enne kui aare nähtavale tuli. Aardesse lisasime lõvi, võtsime võtmehoidja. Peale aarde leidmist ronisin ka torni. Kahjuks segavad vaadet puud mis on tornist kõrgemaks kasvanud.

19 veebruar 2006 ei leidnud Stenku [stenku]
Üle jää saime küll lihtsalt saarele, torni otsa ronisime kuigi hirm oli, et äkki kukub ikka kokku. Aaret aga ei leidnud kuna kaevama ei tahtnud väga hakata.

18 veebruar 2006 leidis Tagni ja emme [tagnij]
Usk selle talve jäässe oli núúd piisavalt suureks paisunud ja nii sai mindud esimest saareaaret jahtima. Maa-ameti kaart ja kolme kuuse vihje mällu vajutatud, ónnestus leidmine suurepäraselt. Òige koht tuli siiski lume alt välja kaapida ja mitu valet ka. Logisin 15.20. Vòtsin klaaskuuli ja pastaka, jätsin kurja roosa olevuse. Torni ei hakanud ronima, emps kibeles minema:)

18 veebruar 2006 leidis Ermo [pioneer]
Keegi hea inimene oli erateed takistavad plokid eemale nihutanud ja nii õnnestus "telliskivi" eirates sadamasse sõita. Teel saarele sattusin värsketele jälgedele ja peagi ilmusid eemalt roostiku vahelt kaks naisterahvast. Kuna valitud marsruudid ei lõikunud, siis sain alles logistades teada, et tegemist oli Tagni ja tema emaga, kes edukalt aarde otsingult naasesid. Saareke ise hästi vahva - varemed, tornid ja puha. Kui keps maha rahunes, siis olid ka koordinaadid täpsed. Aare oli eelmiste poolt hästi peidetud ja heas korras. EVEJ. Ajasime pärast Allveelaeva juures kolleegidega juttu - tervitused.

9 juuli 2005 leidis Märt ja Ef [nodsutours]
Peale edukat randumist avastasime oma suureks üllatuseks, et oodatud Pakri laadne saar vedas meid täiega alt. Saanud esimesest pettumusmomendist üle asusime enda ees kõrguvat mäge vallutama. Jõudnud üles, leidsime end parajast dzunglist. Veel otsapidi kummargil olles ja puuokste alt piiludes üritasime leida vähe hõredamat kohta, kust läbi murda. Järgmisel momendil avastasin oma plätades olevad paljasvarbsed jalad suuri sipelgaid täis olevat. Mõned rapsimised, karjatused, ringitrampimised ning hetk hiljem luurasin puuokste alt oma 10 meetrit eemalt. Polnud saanud veel korralikult eesolevale maastikule pilkugi heita kui tundsin taas oma jalgadel massilist kirvendust. Sipelgaid jalgadel oli lugematu arv ja seekord märksa suuremad kui mõne hetke eest... siis valdas mind täielik paanika (edasise jätan siinkohal parem kirja panemata :P) Kuidas just täpselt, ei teagi, kuid olime sattunud sissetallatud rajale. Päris õigesse kohta see meid küll ei viinud, kuid objektile märksa lähemale aga küll. Tiirutanud kõrgete kuuskede all ringi, roninud nii pealt kui alt, nukras olekus aare meile katmata olekus maapinnalt vastu vaatas. Õnneks rüüstamise ohvriks ta langenud ei olnud. Mobla tarvis omistasin aardest kaelapaela, tähtaja ületanud shokolaadi (igaks juhuks, et ei satuks laste kätte), sanitaarkoristus eesmärgil eemaldasime paberisodi, asemele panime ussi ja tattoo. Saanud aardega toimetamisega ühele poole, asusime tagasiteele, millele pelgalt mõtlemine juba kõhedusevärinaid tekitas. Möödaminnes otsustasin ka järgi kaeda, et milline näeb vaade vähe kõrgemalt välja. Aeroakrofoobiat põdev Märt sellest aga huvitatud ei olnud - astunud mõned sammud ülespoole, ronis kibekiirelt tuldud teed tagasi... Mida kõrgemale ma tõusin, seda väiksemaks ja olematuks muutus redel... kuni viimased astmed enne lõppu tundsin endal Märdiga sarnaseid foobiajooni. Ja nii ma seal siis kõikusin (klammerdusin) torni talade küljes, üritasin pilte teha ja otseselt alla mitte vaadata, endamisi korrutades "ma saan hakkama, ma saan hakkama..." Alla ma aga sain, nii tornist kui saarelt! Alles kanuus olles valdas mind taas täielik rahulolu.
Unistatud "paradiisisaarest", millele oleks tahtnud telgi püsti lüüa ning millel paariks päevaks aja maha võtta, oli saanud paras õudukas... kõigi oma sipelgate, kajakate kriiskava kisa ja Loksalt kostva sadama kolinaga.

9 juuli 2005 leidis Ef ja Märt [mart]
Otsustasime aardele läheneda loodesuunast. Meie suureks üllatuseks oli jää kahjuks juba ammu ära sulanud, kuid oma varustust läbi vaadates leidsime selle hulgast kanuu, mis meid siiski edukalt saarele kandis. Saarel tuvastasime raja, mida algul pidasime "geomaanteeks", kuid aardeni see meid siiski ei viinud. GPSid puude all näitasid päris vaevaliselt, kuid vihje oli seekord abiks ja nii me aarde leidsimegi - lihtsalt maapeal vedelemas, kaitsev kilekott selle kõrval. Aare ise oli kuiv ja korras ja sisu võõrastest jõududest puutumata. Kirjutasime logi, vahetasime shokolaadi (parim enne 06 2003) ja kaelapaela ussi ja tattoo vastu, kõrvaldasime veel mõned pabermaterialid ning peitsime ta kohta, mis ilmselt oli tema õige peidukoht. 50% kohalolnutest ronis ka vaatetorni, Märt jäi aeroakrofoobiat põdedes niisama ümbrust vaatlema.

25 märts 2005 leidis Gert, Vello ja Heli [gertm]
Jää veel kandis ja saarekesele me nii saime. Kuna aarde kirjeldust polnud, siis võttis otsimine üksjagu kaua aega, kuid edukaks see siiski lõpuks osutus. Aare heas korras

19 märts 2005 leidis Carolina & Aigar [caro]
Minu esimese sündmusaarde käigus leitud aare. Leitud koos Aigariga

19 märts 2005 leidis Taimo [taimo]
Olin ammu plaaninud minna kajakamuna otsima, kuid kaaslaste puudumisel ei tahtnud jääretke üksi ette võtta. Nüüd oli seltskond olemas aarete arhipelaagi geopeiturite näol ning saar ja aare said vallutatud. Omalt poolt lisasin aardesse helkuri.

19 märts 2005 leidis Ove [ove]
Aarete arhipelaagi tagurpidi läbimisel jõudsin järgmisena Kajakamuna aaret peitvale Hara saarele. Ka siia läbisin tee üle mere suuskadel ja oma imestuseks leidsin saarele jõudes eest suusaraja, mis kuidagi kahtlaselt aarde suunas liikus. Kuna suund sobis, siis liikusin seda suusarada mööda aarde nullpunktist kõigest mõne meetri kaugusele. Suusarada liikus nullpunktist mööda ja aaret ei olnud otsimas käidud. Tänu kolme kuuse vihjele oli aaret lihtne leida kuigi avastasin ta loomulikult kõige viimase lume alt väljakaevatava juurika alt:) Aardesse lisasin 5EEK-i ja võtsin shokolaadikommi. Peale aarde tagasipeitmist suusatasin edasi mööda suusarada, mis viis mind vaatetornini. Ronisin ka torni ja imetlesin sealt vaadet allveelaevade sadamakaile.

19 märts 2005 leidis Carolina ja Aigar [katsulas]
Kolmas "Aarete arhipelaagi" käigus vallutatud saar. Enne jääteele suundumist tekitati lihtsate sõnadega "Seia saagu parkla!" ning "Meid on palju, küll pärast lükkame välja!" müüriäärsele lumisele lagendikule parkla. Aare oli seal kus ta olema pidigi, võtsime partsi-nimelise kammi, jätsime nimetu palli. Piknikku suundusime pidama lähedal asuvasse endisesse allveelaevade baasi. Huvitav, kui lähedale me sellele asutusele 20 aastat tagasi jõudnud oleks?

19 märts 2005 leidis Kaido [kaido]
Leidsin koos "Aarete arhipelaagi" sündmusaarde-seltskonnaga.
Seekord oli pakane kaanetanud kogu ümbruse, kogu Soome laht oli jääs. Parkisime autod samasse kohta, kuhu eelminegi kord, kuid seekord tuli lumes leida parkla viiele masinale. Kuna lükkajaid oli piisavalt, siis lükkasime aarderetke ajaks autod julgelt hange, tee pealt (peaaegu) ära.
meri oli kalda äärest veidi vesine jää peale kogunenud veest, kuid üle me saime. Edasi oli juba tugev jää kuni saareni.
Saarel oli ohtralt jalgsi- ja suusaradasid, üks neist viis ka otse aardeni. tegemist oli jälle Ovega, kes "Aarete arhipelaagi" sündmusaaret n.ö tagurpidi läbis. Kuskilt sealt aarde juurest helistas ta ka meile, aga me olime siis veel merel, teel pedassaarelt tagasi autode juurde.
niisiis olid kohale jõudes "jäljed" juba jahtunud ja esimese hooga põrutasin ma mööda suusarada "nullpunkti", kuid samal hetkel leiti ka aare. koordinaadid olid kümmekond meetrit mööda, kuid vihje tegi leidmise jälle üsna lihtsaks.
Leidsime 17:16.
http://www.reisijutud.com/gallery/view_album.php?set_albumName=arhipelaag190305

19 märts 2005 leidis Miki [miki]
Sündmusaarde "aarete arhipelaag" käigus leitud aare. Minust jäi sinna hiir

19 märts 2005 leidis Veronika ja Sixten [sixten]
Jälle koos Aarete arhipelaag retke seltskonnaga. Ei võtnud midagi, jätsime kellukese.

19 märts 2005 leidis Kaido, Indrek ja Kaido(2) [kaits747]
Umbes 17:20 astusid kajakamuna aarde juurde mitmest erinevast ilmakaarest kokku "aarete arhipelaag" sündmusaardes osalejad. Kuigi ise jõudsin kohale sekundid varem kui teised, leidis aarde hiljem saabuja. 5h varem kohal käinud Ove oli hakkama saanud meistreliku peitetööga. Võtsime, jätsime ja jäädvustasime. Peitsime paremini. Seejärel külastasime vaatetorni ja vaatasime vaateid. Astusime allveelaevade kai samblavaibale pikniku pidama. Kas siin on vihjed nii tugevad, et gps ekraani jälgimine on omaenese lollus loodus mitte näha. Aitähh peitjatele, et suutsid leida sellise laheda koha. Edu ja jõudu järgmistele!

19 veebruar 2005 kommenteeris Kaido [kaido]
Teel Sünnipäeva aarde juurest Tiuksuni jäi ette Kajakamuna varanduse pesake. Paraku polnud pakane veel oma tööd lõpuni teinud ja ka kalamehesäärikud jäid eemale pargitud autosse, kui jääpiirile jõudsime. Talvine rand, kus jää tekkimas, on vaatamist väärt.

15 veebruar 2004 leidis Registreerimata [notreg]
15.02.04 käisid Kajakamuna aaret kontrollimas peitjad (Helen ja Samuel) koos täiendatud jõududega - Max, Marek, Ursula ja Eliko. Tahtsime juba kuu varem aarde juurde pääseda aga siis polnud lahesopp veel jääkoorikuga kaetud. Nüüd olid kõik tingimused loodud, et kerge vaevaga aardeni jõuda.Enne aarde ülevaatust ronisid mõned meist torni ja nautisid vaadet. Seejärel seadsime sammud metsa, et 3 kuuske otsida. Peab ütlema, et esimese hooga õigeid puid ei leidnudki kuid peale väikest mõttepausi ja meenutusi ning GPS i abi sai siiski aarde peidukoht taaskord tuvastatud. Meie rõõmuks oli aare täitsa korras ja isegi talvel hõlpsalt leitav. Taaskohtumise hetke tähistamiseks eemaldasime aardest kõik napsud, sest pudelid olid ju nii väikesed ja rahvast palju. Lisaks liikus muud nänni aardepurgi ja otsijate taskute vahel, seetõttu täpne ülevaade puudub aga lõppkokkuvõttes sai purk üsna täis.Soovitame soojalt kõikidele geopeituritele külastada aaret veel enne kevade saabumist ja "teeolude" ajutist raskenemist.

29 juuli 2003 leidis Ingo [ingo]
29.07.03 otsisid Kaidi, Ülle, Tiit ja Ingo Kajakamuna aaret. Leidis Ingo. GPS näitas, aga viletsalt. Seetõttu oli vihje tõesti oluline.Võtsime paberist GPS-i ja pastaka. Asendasime need rahaga ja klaasmunaga. Kuupäev läks logiraamatusse suurest erutusest valesti(29.03.03). Õige on 29.07.03. Aardele lähenemine oli palava ilma tõttu tõeline nauding. Soovitame kõigile.
Pildid: http://www.hot.ee/ingovalgma/geopeitus/id106.htm 

27 juuli 2003 leidis Enn [enn]
27.07.03 külastasid aaret Veiko Lasting ja Enn Veenpere. Kohale läksime samuti ilma abivahenditeta. Silmad tasub siiski tee peal lahti hoida, sest mõned tiirud ei armasta sissetungijaid ja kipuvad vähemalt rünnakuga ähvardama. Metsa all polnud küll satelliitide signaal väga hea, kuid vihjet appi võttes leidsime aarde kiiresti. Võtsime võtmehoidja ja tulemasina (enda oma läks teepeal kaduma) ja panime asemele paar vahendit juhuks kui vesi juhtub külm olema, paar harilikku pliiatsit jm. Igaks juhuks panime aardele lisaks ümber ziplockkoti, sest senine kott oli seest niiske. Aardesse polnud vesi küll veeltunginud. Käisime ära ka vaatetorni otsas. Väga huvitav koht - tasubkindlasti külastada. Torni koordinaadid: N 59° 35' 04.2'' E 25° 37' 30.9''