Mädajärve

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

9 märts 2024 leidis Taavi [kuukala]

Jää kandis ilusti, ainult kalda ääres olev kraavilaadne moodustis tegi jala märjaks. Sel aastaajal lahe vaatepilt eelmise suve hundinuia surnuaiast. PS. vaata eelmise logi pilti.

10 veebruar 2024 leidis Christine [catiberg]

Mõned elamused on sellised, et ütled viisakalt naeratades - tänan, aga tänan - ei :) Ehk siis - kahtlemata oleks selle aarde kevad-suvi-sügisene vägagi palju elamusterohkem ja mingil väga sügaval sisemisel hingetasandil tunnen ma ka kerget kahetsust ja millestki ilma jäämise tunnet, aga no kui nüüd täitsa realistlik olla, siis ega ma tegelikult vast poleks siia suvel iialgi olnud nõus/valmis tulema. Seega ainus võimalus see tegemata asi ära teha oli ikkagi just sellise igava, jäise ja padutalvise ilmaga. Aga kerge kahetsus ikka jääb - sest mõned suviste leidjate/leida üritajate pildid on lihtsalt nii vaimustavalt ägedad!

Noo jah - logitud lihtsalt, aga mitte ilma kahetsuseta. Platoonilise kahetsuseta. Aitäh!

10 veebruar 2024 leidis Herki [wingman]

Täna siin esimesed. Järvel liikumine oli kerge. Järvele saamine oli veits raskem. Üles ronimine võttis hingeldama. Aitäh!

20 jaanuar 2024 leidis Mariia ja Raido [sedemicra]

Viljandisse sai tuldud 13. Mulgi uisumaratonile. Sõit tehtud, oli pimedani veel veidi aega ja sellele täpile oli kodus silm peale pandud, sest talvel võiks ju asi lihtsam olla. Võiks... Vurasime kalmistu parklasse ja astusime lahti lükatud teed pidi kalmistu nurgani, kust linnulennult pidi veidi alla 400m jääma. Esimene üllatus oli, et see mädajärv on ikka jupp maad allpool sellest kalmistust. Tuleb välja, et lausa 25m allpool. Ja see alla minek on üsna järsk. Lihtsamaks ei teinud seda ka minimaalselt põlvini, kohati kubemeni, lumi. Kuid kuidagi sai puude vahelt laveerides alla veeretud. Kui mädaga ühele tasandile jõudsime, siis olimegi omadega mädas. Seal võsa vahel ukerdades ja teed otsides avastasime, et pole see külm midagi nii võimas olnud ja sügava lume alt vaatas vastu väga vesine auk. Edasi sai puude ja põõsaste lähedusse hoitud, kuni lagedale jõudsime. Seal oli lund jupp maad vähem ja lume all jää ka toekam. Osa teed sai lausa kellegi teise üsna värketes (eilsed või tänased) jälgedes astutud. Ühel hetkel tuli siiski suund jälgedelt aardele võtta. Oli näha täitsa lahtist vett ja muid kahtlaseid kohti, kus muidu tihe hundinuigi kasvada ei tahtnud. Aga noid kohti vältides sai aardeni jõutud. Viimasest külastusest oli umbes 11 kuud möödas, seega jätsime aardele seltsiliseks ühe päkapiku. Tagasitee võtsime oma tuleku jälgi pidi, lootuses et ei kohta uusi ebameeldivaid üllatusi. Aga tutkit. Esimene üllatus oli avastus, et kõik tuleku jäljed on vesised, mis suurendas ebakindlust. Teine oli, kui kaaslane suutis paaris kohas ikka eriti sügavasse auku astuda, nii et kuivadest sokkidest sai edasi ainult unistada. Kõige lõppu jäi selles pervest uuesti kalmistule ronida, mis maratonist makaronistunud jalgadega ei olnud ka kõige lihtsam tegevus. Aga lõpp hea kõik hea. Püsivaid kahjustusi keegi ei saanud ja täpp sai ka roheliseks värvitud. Aitäh peitjatele.

15 aprill 2023 ei leidnud Tiit [tram]

Üks kollane täpp Viljandis häiris mind nii et otsustasin selle roheliseks võõbata ja Mädajärvel ära käia. Peale esimese oja ületamist olin veel optimistlik. Edasi aga oli täielik ikaldus. Kui paar korda olin vööni mudas ära käinud siis pani ikka mõtlema... 133m oli jäänud aga see mädane mülgas ei kandnud mind üldse. Proovisin korra veel ja kui edasi liikuda sai ainult roomates siis loobusin raske südamega, sai ju sellepärast tuldud ja nii lähedal oli aare. Tulen tagasi talvel külmaga, kui jää kannab, suvel pole mõtet proovidagi.

6 märts 2022 leidis Ove ja Külliki [orca]

Eelnev ebaõnnestunud visiit 2018 aastal kangastus silme ees kohe kui kallakust alla saime. Aga kuna Mädajärve2 oli eile kenasti logitud, siis tuli Külliki õhutamisel teekonda jatkata. Valisimegi siis algul eelkäijate raja. mis sisendas lootust õnnestumiseks. Ja nii ka läks. Taaskord mõeldes end helbekeseks ja valides ikka hoolikamalt igat sammu jõudsimegi sihile. Rõõm oli suur ja adrekas laes. Tänud, aga rohkem me seda kohta tõenäoliselt ei külasta.

5 märts 2022 leidis Krissu ja Aive [yksk6ik]

Sündmusel mainisin, et tahaks Mädajärvel ära käia. Kohe teati, kes veel selle mõttega Viljandisse oli tulnud. Saigi Aive kampa võetud ja tee aardeni ette võetud. Täitsa viimane aeg selliste heade oludega ära käia. Tagasi auto juurde kõndides kumises kõrvus geosõbra jutt põlvedeni mudas sumpamisest ja roomamisest. Meil oli kõik super. Tänud

5 märts 2022 leidis Yksk6ik,Aive [sunflower]

See aare oli mul plaanis täna peale sündmust ära võtta aga kui ma sündmuselt endale paarilise sain siis oli ülimalt hea meel.Nii ma yksk6igiga teele asusime.Oli ka viimane aeg seda aaret külastada.Jää küll pragises tükati aga kandis meid kenasti ära,ainult ühes kohas sai mu saapanina märjaks.Tänan peitjat ja kaasotsijat.

5 märts 2022 leidis Anne-Ly, Indrek [anninni]

Selle aarde maastiku raskusastme sain omal nahal ära tunda. Kui algus oli üsna lihtne, jää kõrte vahel küll praksus ja vett paistis siit ja sealt, aga astuda polnud viga, siis keskel oleva kraavi ületus oli ikka üllatus. Indrek liugles oma laiade saabastega sealt üle, aga mina suutsin ühe jalaga läbi jää vajuda ja kohe kuni tagumikuni sees. Kusmaal põhi oli, pole õrna aimugi, õnneks suutsin ennast küljega tugevama jää peale pidama saada ja jala välja tirida ning edasi tagumiku peal libistades üle kraavi. Edasine teekond oli juba tükk maad närvesöövam, aga käidud saime ja tagasi ka. Uus kraaviületus lõi pulsi uuesti üles, aga õnneks seekord sain vähe kandvamast kohast üle. Vähemalt käidud ja aaret ennast vähemalt otsima ei pidanud. Tänud peitjale!

13 märts 2021 leidis Ingrid ja Mari [marihen]

Mädajärv2 juures saime julguse rindu ja loomulik jätk oli selle aarde juurde. Kõige tüütum oligi mäest alla tulek, aga kui juba all, siis jäi rada ka kohe silma. Siin oli samm juba julgem ja jõudsime kenasti aardeni. Tagasitee läks juba lennates. Tänan.

6 märts 2021 leidis Liis&Kaupo [lepalind]

Muretsesime küll, kas suur sula on jää hävitanud või mitte. Keegi polnud enam viimastel päevadel käinud, aga ega meil midagi kaotada ka polnud, tulime kohale. Kummikutega andis mäest alla ukerdada, maapind oli kõva/jäätunud. Enne mädamaad olev oja oli tugevalt jäätunud ning hakkas peale. Algul rada ei leidnud ja panime umbes, varsti õnneks sattusime geomaanteele ja oli see alles sinka-vonka. Õnneks viis aardeni ja oli palju parem kui ise teed rajada. Korraks vajus jalg läbi, aga ainult kummikupealne sai märjaks. Tagasi tulles valisime teise tee ja see viis palju otsemini tagasi. Täna oli palju kergem kui suvel ja soovitan ka teistel seda võimalust kasutada.

6 märts 2021 leidis Kaupo&Liis [luurebuss]

Mjäu! Ei saanudki rinnuni poriseks ning kellegi pead ei hakanudki veerema. Ehk taevataat oli armuline ja lasi meil teha sihukese möödakõnnil kiire leiu/kiire leid loogilisest kohast/tänud peitjale/ratastooliga ligipääsetav leiu. Okei, ühes kohas Kaups tegelt kukkus sisse, aga mina siblisin kõrvalt mööda ja sealt kandis. Ahjaa, aarde juurde on tekkinud omamoodi vahva nännivahetuspunkt: saad jätta enda kinda ja uue võtta asemele, et kellel puudu, siis ehk sealt saab ja kellel üle, siis see on sobiv koht, kuhu need viia :)

24 veebruar 2021 leidis Henriko ja Kleone [kleone]

Järjest ilmuvad logid andsid lootust, et sel talvel õnnestub aare kätte saada. Kui Henriko ka veel hommikul küsis, kas geopeitust läheme mängima, oli otsus tehtud. Paar logi lugesin läbi ja oli selge, kust eelnevad otsijad laskumise nõlvast olid teinud. Ega see laskumine kerge polnud aga alla me saime ja hiljem üles. Mööda laia jäljerida astuda oli lausa lust. Pinnas kandis, mis sellest, et paaris kohas oli eilse vihmasaju tõttu rajal veidi vett peal. Üsna kiirelt jõudsime kohale ja saime ka omad nimed kirja panna. Aitäh.

21 veebruar 2021 leidis Arvo, Eneli, Sass, Maikl, Kadri [arvoaljaste]

Meie olime siis see 5 liikmeline seltskond. Jah, mul oli see soov see aare ära võtta. Rääkisin sellest ja soodehull Sass, kellel varsti vist kõik Eesti sood külastatud, polnud siin käinud. Ja siis polnud ka teistel enam võimalust plaani ümber rääkida. Sassi pilk oli puhtalt siia suunatud ja sellega oli juba edasine lihtne.

Mis seal rääkida, me ka nägime geomaanteed. Tõesti vist nii rõve aare, et tullakse siia lihtsa logi järele. Jäme madu lookles otse aardeni. Ole vaid mees ja pane üks jalg teise järele. Jäi vaid imestada, et kui hull see suvel oleks.

Aarde juures tükk aega imetlesime seda lumma, mida aare pakkus. Kui äge looduslik kooslus ikka. Viljandlasest sõbra käest saime teada, et juba aastasadu on siia voolanud kogu linna solk ja sestap ka selline magus sitapinnas siin. Peale logi sai tehtud kokkulepe, et teist mädajärve aaret me ära ei võta. Et see jääb suveks. Sest õigeks soolaseks ei saa talvel üle jää, vaid soolapsed karastuvad sita sees kümmeldes. Niiet ootame suve ja mõtleme abivahendeid välja, et päris maapõhjast meid välja poleks vaja vintsida.

Aitäh toreda aarde eest!

21 veebruar 2021 leidis Anna & [kallo]

Liisi ja Kaupo möödunud suvine julgustükk väärib kindlasti kiitust, ent paraku see pingutus neid tookord sihile ei viinud. Talv näikse olevat oluliselt sobivam aastaaeg selle aarde leidmiseks ning seetõttu ka meie oma kodutee just siitkandist mööda painutasime. Täna ei olnud siin tõesti midagi keerulist. Pargid auto ettenähtud kohta, võtad ettenähtud suuna ja siis lähed mööda rada kohale. Väga popp aare hetkel :) Kui muidu võtab geopeitur kõige lühema tee aardeni ja tagasi, siis siinne georajameister oli olnud päris loominguline ja üsna lõbusa sinka-vonka raja sisse tallanud. Umbes nagu Tartu maantee, millel päikeselise ilmaga sõites võib päike sisse paista nii vasemast, eest kui ka paremast aknast. Aga see tegigi kulgemise lõbusamaks ning tegelikult jõudsime kärmelt sihtkohta. Täname aarde eest, see nüüd tehtud! :)

21 veebruar 2021 leidis Helge, Indy ja [puutetundlik]

Lipsasime Helgega samuti soodsamat logimisvõimalust kasutama ning numbrita Mädajärv sai tänaseks esimeseks aardeks. Auto jätsime surnuaia parklasse ja sealt edasi polnudki muud kui mäest alla järgmise kallakuservani jalutada. Servalt leitud geomaanteel figureerisid märgatavatena ühed aarde poole suunduvad kummikujäljed ning pidasime tõenäoliseks, et kedagi me täna siin kohtame. Üllatus oli siiski suur, kui vastutulev seltskond koguni viieliikmeliseks osutus, ei tea siis, kuidas ülejäänute jälgedel nii hästi peitu õnnestus jääda :D. Tervitused veelkord vastutulijatele ning Kadrile & Peebule aitäh põneva konteinerivalikuga aarde eest; sisu ja logiraamatuga oli kõik perfektselt korras :).

21 veebruar 2021 leidis Urve, Melania ja Rein [reivil]

Kevadel sai esimest korda proovitud ja korralikult uputud, siis nüüd oli tõesti nagu jalutuskäik. Suur geomaantee viis otse aardeni nii et gepsu polnud vajagi. Raskem oli jah mäest alla ja üles saamine, kui mädajärvel jalutamine. Räätsad said kaasa võetud aga vajadus puudus nende järele. 17 minutit sinna ja veel vähem tagasi autoni, mis seisis surnuaia parklas. Aare kenasti korras. Aitäh peitjale!

21 veebruar 2021 leidis Eneli, Arvo, Kadri, Maikl ja Sass [valeloom]

Matkanädalavahetus tõi Viljandisse ning kuna meie seas oli niiskete olude fanaatikuid siis Mädajärv oma olemuselt tundus ideaalne sihtkoht, kus mõni aare ära noppida. Praeguste oludega oli see küll lihtne ja märjaks ei saanud keegi. Raskeim osa oli kallakust alla laskumine, kuid seejärel leidsime kohe ka geomaantee. Logiraamatust sai lugeda, et päev varem oli aaret külastanud mitu seltskonda ja tagasiteel kohtasime veel üht. Koht ise-enesest on väga lahe. Praegusel ajal mõnusasti läbitav, hästi omanäoline maastik. Ka aarde kirjeldus on hästi huvitav lugeda. Aitäh juhatamast!

20 veebruar 2021 leidis Tormi, Aimi, Andu [tormit]

Sellisel aastaajal väga lebo aare. Tänud!

20 veebruar 2021 leidis Aimi, Tormi, Andu [aimike]

Selle aarde logisid lugesin kunagi mõnuga, aga ise järele tegema ei kippunud. Jäi ootele ja nüüd kodulähedast geotuuri plaanides tuli sobival aastaajal meelde. Päeva esimene peatus oligi siin. Parkisime geomobiili keelumärgi ette ja jalutasime mööda eelmiste minejate jälgi mäest alla ja üle mädajärve. Muidu oleks huvitavam olnud, aga et eelmised nii kenasti raja ette olid teinud, jäigi vaid jalutamise ja logimise mõnu. Tagasiteel tuli samades jälgedes vastu juba järgmine seltskond, kellelt võisime vaid küsida, et tulite ka pargi jalutuskäigule. Aitäh!

20 veebruar 2021 leidis Airi, Margus ja Loona [paulaloona]

See pind on mul silmas olnud nii kaua, kui mäletan, eriti aegadel kui Viljandi pigem tühi oli. Istus seal ja irvitas. Ei andnud lootust Liisi ja Kaupo mudane mitteleid ega ka kliimamuutused. Nii istuski ta mõttelises ignooris ja ootas - ma isegi ei teadnud mida.
Suvel sõitsime Kristjaniga siit mööda ning ta ütles, et sellel talvel tuleb siin kindlasti ära käia, kui natukenegi ilma lubab. Ahhaa! Külma ootame, muidugiiii! Geopeitus ja talv pole varasemalt eriti kokku läinud, nii et ma polnud mõelnudki, et üle jää seda leidma minna.
Nüüd oli lõpuks kaua-oodatud talv käes ning isegi juba lõppemas. Mitmel korral kutsusin nii Kristjanit kui teisi hulle minuga täppi kollaseks maalima, kuid alati olid just sellel hetkel kõigil pintslid kadunud. Eks neil tuleb loota jârgmisele talvele :)
Siiski olin suutnud oma Mädajärve jutuga Airile vist naha alla pugeda, sest reede õhtul saabus mulle kõne, et kas lähme. Muidugi lähme! Olime sellise ilma kohta liigagi hästi varustatud, sest, nagu ka juba enne mainiti, kõige raskem osa oli laskumine ja hiljem üles ronimine. Räätsad osutusid eriti ebavajalikeks, sest pind oli kõva ja ees uhke georada. Lagedale jõudes nägime Aimi ja Tormi tiimi just naasmas. Tervitasime, uurisime aarde kohta ning panime ka nimed kirja. Aarde juurde jõudes tekkis tunne, et liiga kergelt saime läbi, aga eks see karma võlg saa kusagil teise aarde juurea tasutud. Tagasiteel harrastasime lumekunsti ja mõõgavõitlust. Aitäh peitjale ja kaaslastele!

20 veebruar 2021 leidis Margus, Loona ja Airi [airce]

See oli meie tänase päeva põhieesmärk. Loonat need Mädajärve täpid siin väidetavalt häirisid. Minu silma need ei kriipinud aga toredas seltskonnas midagi põnevat ette võtta on ju alati teretulnud. Jalutasime kalmistult läbi ja mulle oli üllatuseks, et tuleb kuhugi laskuma hakata või ma siiski pigem lihtsalt libisesin. Järve servas panime räätsad alla ja kui see oli tehtud tuli tänane esimene seltskond geopeitureid meile aarde poolt juba vastu. Ega need räätsad meile muud ei andnudki, kui ainult kindlustunnet, kuna maantee otse aardeni kandis kenasti. Mõne saja meetri pärast olimegi juba kohal ja peale kohustuslikku sodimist suundusime tagasi. Astumine oli nii kerge ja seikluste vaene, et Loona hakkas hundinuia varrega lume sisse joonistama ja kui sellestki ei piisanud siis tegime mõõgavõitlust. Mõõkade asemel olid siis ikka need hundinuiade varred. Ma ei taha rääkida, kes selles võitluses kaotajaks jäi. Lõpetuseks tõus mäest üles ja oligi kogu lugu. Kuidagi nagu liiga lihtne, ei mingit adreka laksu aga küll ma selle mingi muu seikluse juures topelt kätte saan. Aitäh!

14 veebruar 2021 leidis Marko [markosu]

Peale varasemat esimest katset polnud ma tegelikult väga vaimustuses siia tagasi tulemisest. Õnneks olid olud oluliselt paremad ja lagedamale alale jõudes polnud enam väga vigagi. Eriti head tingimused tulid siis kui leidsime teised, otse aardeni viivad räätsajäljed. Aitäh!

14 veebruar 2021 leidis Inge [aunad]

Pühajärvelt tulles oli sihiks Mädajärve vallutamine ja kõikidest teele jäänud aaretest sai kinniste silmadega mööda sõidetud.

Parklasse jõudes enam pikalt päevavalgust ei tundunud jaguvat ja igaks juhuks sai lambid tasku pistetud.. tegelikult neid siiski vaja ei läinud. Jalutasime läbi kalmistu ja pisut piki nõlva aarde suunas ning alustasime laskumist. See laskumine ja tagasi tulles tõus olidki kõige keerulisemad teekonna lõigukesed. Nõlvast alla jõudes tõmasime räätsad jalga ja paterdasime otse lagedamale alale. Peale mõningast pilliroo ja hundinuiade tampimist jõudsime värskele räätsajäljele ja edasiminek muutus lausa jalutuskäiguks pargis. Aare lehvitas juba eemalt ja logiraamat sai nimede võrra rikkamaks.

Tänan peitmast.

14 veebruar 2021 leidis Helen ja SalmeS [helen]

See Mädajärve on juba päris pikalt meie tähelepanu köitnud. Peale varemleidjate logidega tutvumist oli kadunud igasugune soov enda peal kõiki neid ekstreemsusi katsetada ja oli juba väike kahtlus, kas kunagi veel tuleb selle aarde külastamiseks sobiv aeg? Kui aga nüüd selline vahva külm ja lumine talv saabunud oli ja seoses Geopeituse 20 sünnipäeva sündmusega Viljandi kandis olime, siis oli kindel plaan ka seda aaret külastada.

Auto juures ajasime jalga pika säärega kummikud, võtsime kaasa räätsad ja muidugi sõber harjavarre. Olime oma plaanitavat seiklust maininud ka varem Viljandi järve ääres kohatud Hannesele ja Helgele, ning nüüd kumisesid peas paar tundi varem kuuldud Hannese sõnad "Ära proovi oma last tappa koduste vahenditega" :D Aga tegelikult oli just see laps veel eriti agar Mädajärvele kippuja ;)

Ühesõnaga sahistasime vaikselt surnuaiast läbi ja olime õnnelikud, et ühtegi uudishimulikku silmpaari meid ei jälginud. Edasi ragistasime natuke võsas ja kui metsa all esimest korda põlvini lumme vajusime, siis panime kohe ka räätsad alla. Kui juba lagedama peale jõudsime, siis veendusime, et Mädajärve on praegu kõva nagu betoon. Mitte mingit sisse vajumist ei olnud, rohkem olime hädas (maa)veepinnast kõrgemale jäävast kuivanud-külmanud-lumisest kõrkjate massist läbi pressimisega.

Algul võtsime suuna natuke valesti, kuid mõnikümmend meetrit enne aaret korrigeerisime suunda ja silmasime juba eemalt heas korras aardekarpi. Karp oli väga rikkaliku sisuga, nänni oli igale maitsele. Ja praegusel hetkel on see aare külastatav isegi lastega.

Täna oli imeilus paari külmakraadiga päikseline ilm ja nii kummaline kui see ka ei tundu, siis täna oli Mädajärvel lausa ilus. Meile igatahes meeldis väga seal liikumine ja looduse nautimine.

Aitäh, väga vahva seiklus ja tore aare! Meile meeldis väga!

29 jaanuar 2021 leidis Mattias [ahvipoiss]

Leitud

29 jaanuar 2021 leidis Riho [kaabu7]

Vaba päev, aega olli, tundus, et ka külma on olnud aga nõustun laidoga. Sealne külmumine väga suhteline. Soo hoiab hästi sooja endas. Olid selle tarbeks ka räätsad ostetud aga olin koos ahvipoisiga ja andsin tema väikeste koibade otsa. Üks oli selge kui läksime:" kas teeme ühe seikluse?" Seikluse ka saime. Mul õnnestus minnes kaks korda sisse vajuda, põlvini, siis viskusin kohe ette maha, et sügavamale ei vajuks. Poisil läksid räätsad ikka väga ruttu alla. Aare käes, logi kirjas. Tagasi mõtsin tiba otsem minna ja tulemuseks samuti kaks läbi vajumist. Õnneks olime targad, arvestasime sellega ja käisime enne poes ära. Igaljuhul täname aarde eest, olli teine juba ammu pinnuks silmas. ????????

16 jaanuar 2021 leidis Laido, Rannar ja Kätlin [catman]

Mõtlesime teha ühe laupäevase matka. Kuna ilm oli juba pikalt miinuses olnud eeldasime, et mädajärv on ilusti ära jäätunud. Olles mäest alla ukerdanud tundus kõik ilus, aga oli ka pisikesi ärevaks tegevaid märke. Jalajäljes läks lumi niiskeks. Otsustasime siiski edasi rühkida. Jõudsime suure hundinuiade väljani, kui erinevalt nelja aasta tagusest pildist, kui kõik nuiad olid ilusti püsti, siis see aasta olid nad kõik pikali. Alustasime ennast sellest puusadeni padrikust läbi raiuma. Kuna mina olin esimene, otsustasin valida vähe lagedama raja, kuid see oli viga. Järgmisel hetkel olin põlvedeni märjas ja külmas mudas. Õnneks suutsin sama kiiresti sealt august välja hüpata. Augu sügavust mõõtsime hundinuia varrega ja kogu 1,5 meetrit läks sinna auku. Õnneks olin kaasa võtnud kuivad sokid ja saime oma teekonda jätkata. Ärevaid momente oli veel, kuid jõudsime siiski aardeni. Vahepeal leidsime puu alt ka rebase ööbimiskoha. Tagasiteel olime jõudnud enamvähem samasse kohta, kui ma jälle läbi jää vajusin. Tundub, et orgaaniline lagunemine tekitab piisavalt palju soojust, et mädajärvele väga paksu jääd ei teki. Igatahes kes tahab minna siis rada on ees ja seiklus on garanteeritud. Tänud peitjale!

9 jaanuar 2021 ei leidnud Inge [aunad]

Sai piilumas käidud. Jõudsime esimese kraavini, mis oli lubavalt jääs, kuid pinnast suusakeppidega pekstes plurtsatas muda vastu ja keerasime otsa ringi. Vara veel...

26 juuni 2020 ei leidnud Kaupo&Liis [luurebuss]

Bööööööö! Tiivustatuna imelisest Mädajärve2 kogemusest, võtsime ka selle täpi ette. Kaups teavitas, et eelmine otsija oli jõudnud 70m meetri. Tegin höhöhöö ja kujutasin ette, kuidas me ise võidukalt lõpuni jõuame. Parkisime auto surnuaeda ja hakkasime minema. Surnuaed oli ümbritsetud ilge padrikuga. Vist seetõttu, et igasugused vaimud ja kollid ristirahvast kiusama ei saaks tulla. Oksad peksid vastu nägu plaks ja plaks, vanajumal keerutas igasuguseid vääte ja roikaid ümber jalgade ja nõgesteparv andis liiga täpselt teada, kus pole riiet naha peal. Mingi hetk jõudsime pillirooni, kus nähtavus oli 0m. Egas midagi, hakkame siis GPS-iga minema. Enam ei mäletagi, kas see oli selles või eelmises mädas, aga kuskil oli vahel nii suur kraav, kust kaups üle hüppas, mina aga pläraki sisse kukkusin. Pole vist tarvis mainida, et vesi polnud läbipaistev, vaid sopane. Millimeetri haaval liikusime aardeni. Meenusid Aljaste logid Soomaa retke kohta. No täpselt sama tunne oli küll. Minu tempo oli kiirem, aga jõudes kurikuulsa 70m peale, olin isegi rinnuni pasas. Mõtlesin küll, et rapsin end aardeni, aga otsustasin, et mul on vaja eesootavad eksamid teha ära elusast peast, mitte "järve" põhjas kummitades ning pöörasin otsa ümber ja hakkasin tagasi rammima. Kui surnuaeda lõpuks tagasi jõudsime, olime mõlemad täiesti mudased. Inimestel, kellest möödusime, kukkusid meid nähes silmad peast välja ja pead keerati ka otsast. Hea õnne korral võib nende päid ja silmi praegugi veel surnuaias näha. Meie võtsime aga suuna eelsündmusele ja andsime käsu, et kes tahavad veel puhtas vees ujumas käia, need tehku seda nüüd, sest me tuleme ja reostame vee ära.

21 aprill 2020 ei leidnud Rein [reivil]

Vaatasime, et selline kena kevadõhtu ja võiks Mädajärve proovima minna. Sügisel Mädajärve 2 õnnestus, kuigi seal kippus ka läbi vajuma. Seekord aga hakkas põnev juba puude vahelt välja minnes, kraav ees aga sellest sai sillakese üle teha. Koprad olid seal ka vaeva näinud ja vett paisutanud. Kui pilliroo vahelt välja sai siis sattusime mingi väga mäda koha peale mis kohe kuidagi ei kandnud. Eks tuli ringi minna. Eks leidsime vähe kandvama koha ja saime sellest august mööda kunihundinuiade vahel hakkas jälle maapind väga õõtsuma või õigemini maad polnudki ainult õõtsik. Eks trügisime edasi kuni 80m jäi aardeni kui Urve jalg täitsa läbi vajus ja kandvama pinda enam leida õnnestunud. Ja kui proovisime ringi minna siis tegelikult kandvaid kohtasid ei leidnudki enam. Eks siis tuli raske südamega tagasiteed otsima hakata. Aare peaaegu paistis juba, puu vähemalt. Ega see tagasiteel ka lihtsaks kujunenud. Otsisime lühimat teed puude juurde ning leidsime kaks suurt kopra pesakuhilat. Järeldus sellest seiklusest, et kevadel vist ikka väga raske seda aaret kätte saada, kui just räätsadega proovida...

31 juuli 2018 leidis Karl ja Merle [meteta]

Mädajärve külastus keset kaunist suvepäeva tundub ju tõesti ahvatlev;). Kõlab kui väga väärt koht oma aardeleidude ilusa numbri tähistamiseks. Selline ahvatlev ettepanek tasub loomulikult plaanidesse lisamist. Kuna järgmisel hommikul oli niikuinii plaan Virumaalt Pärnumaale suunduda, sobitus päev varem start peatusega Viljandimaal täitsa hästi. Karli poolt välja käidud argumentidega müüsin lastele lisandunud aardetuuri kergesti maha. Mädajärve juurde sumpamisest lapsed siiski viimasel hetkel loobusid, kuna päike hakkas juba loojuma.

Sukeldusime võssa. Mädajärve juures avanes "ahvatlev" vaatepilt. Iga normaalne inimene oleks ilmselt kohe tagasi keeranud. Meie alustasime aga entusiastlikult oma matka sihtmärgini. Hoolimata kuivast perioodist oli ikka kahtlane pinnas küll, nii mitmeski kohas peatusime kõhklevalt õõtsuval pinnal, aga jälle leidus mõni veidi kindlam mätas, mida mööda kulgeda. Karl tegi igaks juhuks nii must-valged kui värvilised fotod, et vajadusel saaks vastavalt matka tulemusele kasutada;). Paar kohta märkisime mõttes kui väga kahtlased, mida tagasiteel võimalusel vältida.

Lõppu jõudes viskasime nalja, kuidas võivad ühed kõrvenõgesed rõõmustada, sest need tõotasid vähemalt korrakski veidi kõvemat jalgealust.

Tähistasime Karli 3200.leidu, lugesime logiraamatut, suviseid külastajaid siin just ülemäära palju polnud käinud ja lisasime omalt poolt veidi pikemad kommentaarid kui vaid kuupäev ja nimed.

No, äge kogemus igatahes! Tänud peitjale selle pisut hullu kogemuse pakkumie eest! Karlile tänud kaasa kutsumast ja ootan huviga, millise hullumeelse koha ta järgmise ümmarguse numbri tähistamiseks valib..

31 juuli 2018 leidis Karl ja Merle [zdrk]

Suvine Mädajärve aarde külastus oli päeva põhiliseks eesmärgiks. Proovisin sättida veel nii, et oleks natukene ümmargusema numbriga GP leiuks. Ehk antud juhul siis minu 3200. leid. Miks aga praegu otsima? Talvel minek tundus vähe igavavõitu aga suvel kõlas jällegist väga ekstreemselt kuhu üksi ei julgeks küll minna. Tasakaalustamiseks oli välja pakkuda soe kuiv suvi mis peaks vee -ja mädaseisu oluliselt leevendama. Lisaks kutsusin töökaaslase geokaaslaseks vähema kui 24-tunnilise etteteatamisega. Mädajärv on tõepoolest nii ahvatlev koht.

Võtsime kirjeldust ka tõsiselt. Haarasime kinni ekstreemsemast variandist - öösel läbi surnuaia virvatulede poole. Okei öö veel päris ei olnud aga päike oli loojunud kui surnuaias riideid vahetasime. Jalga ja selga läksid riided mida võib pärast ükskõik mis lõpuga soooritust ära matta. Lapsed jäid surnuaeda valvama, et ükski kuri vaim meid kummitama ei tuleks ja nii me läinud olimegi. Laskumine oli järsk. Üks jalalaba sai juba ennem Mädajärvele jõudmist mudaga leotatud. Meist mõlemast sai klõpsitud paar must-valget ja paar värvilist pilti, mida saaks siis tulevikus kasutada olenevalt õhtu kulgemisest.

Mädajärvele jõudes tervitas meid kõigepealt üks herilane. Merle sai laksu vastu kätt. Mulle puges see jobu särgi alla ja laksas otse nabaauku. No mis mõttes? Saan maailma kõige haigemaid nõelamisi. Järvel võttis Merle vabatahtlikult ohjad oma kätte ja rajas teed. Taimestik oli kõrge, muda oli soe ja lõhnas imeliselt. Vähemalt arvamus, et veeseis võiks madal olla, pidas paika. Vesi oligi põhimõtteliselt ainult taimestiku juurestikuni. Terve aeg õõtsus aga mõnuga. Tunne oli nagu käiks raba mädamaal. Vahepeal läks see õõtsumine aga veidi liiga pehmeks ja vajuvaks. Ühes kohas kus Merle hõljus üle, oli mul tükk tegemist, et ennast veenda, et kannab. Harjavars läks nagu lupsti põhjatusse auku ja jalaga ei saanud keha täisraskust sinna samusesse kohta küll peale asetada. Lõpuks surusin kõik hirmud alla ja vähe suuremate vajumissammudega jõudsin ohutusse kohta.

Edasi oli selline rahulikum kulgemine aardeni. Tee peal oli palju sookurgede puhkeplatse. Ringi lendas neid ka lõputult. Nullis aaret nähes oli mõnus äratehtuse tunne. Oma minijuubeli leiu puhul ilmus Merle kotist välja väike jook + kook. Joogi jõime ära, kook jäi hilisemaks. Proovisime läbi lehitseda palju logisid ja ka ise pikalt kirjutada aga sääsehullus surus tagant kiiremini lõpetama. Tagasitee läks palju mugavalt, sest teerada oli juba sisse rajatud. See üks rõvedam koht oli minu jaoks nüüd veel rõvedam. Nüüd vajusid jalad veel sügavamale aga sain siiski läbi. Põhja ei tundnud aga vajumine oli rahulik. Auto juurde jõudes olime seigelnud seda lühikest distantsi umbes tund aega. Pükstest ja sokkides sai väänatud välja kohvivärvi vedelikku. Jalanõud ja sokid leiavad oma tee prügimäele, püksid peaksid läbima käsipesu.

See kes mõtleb, et võiks ajendatult meie minekust kasutada ära sissekäidud teerada, siis seda ma teha ei soovitaks. Rada oli teise läbimise ajal juba täitsa mäda ja järgmised sammud vajuksid üsna kindlasti läbi. Lisaks see rõve koht on nüüdseks juba lõksu vääriline. Oma teed rajades on see aga hetkel täiesti suvel tehtav aare. Hea ettevaatlikkusega peaks kummikuga isegi läbitav olema. Merlel oleks see õnnestunud, mul mitte.

Lõpetuseks tänaksin ka peitjat, kes sellisesse ulmelisse kohta on üles sättinud eesmärgi mida külastada!

11 märts 2018 leidis Kersti ja Mario [marker]

Leitud, logitud. Praegu oli tore matk :) Täname! EVEJ.

4 märts 2018 leidis Liset, Kelly ja Mart [geohunt]

Leitud!

4 märts 2018 leidis Kelly, Mart ja Liset [kellykas93]

Ilmad on veel ideaalsed igasuguste järvede ja soode aarete otsimiseks. Aarde raskusastme tegi meie jaoks veel kergemaks see, et georada viis ilusti aardeni ja tagasi. Talvel lume ja päiksega on see koht omamoodi ilus isegi. Ei kujuta ette, mis moodi siia teistel aastaaegadel tullakse. Aitäh!

3 märts 2018 leidis Külli, Sannu, Heldur [heldur]

Ilm oli imeline ja päike paistis. Maastiku raskus oli langenud üsna pisikeseks. Suurimaks raskuseks oligi järsem nõlv kalmistu servas. Jalutasime siis kõrkjate vahel, nautisime ilma ja otsisime jõge, kus 17. sajandil sõitsid laevad.... mõelda vaid. Ei leidnud, tegelikult ei leidnud ma seda jõge ka juba 20 aastat tagasi. Võtsin minagi tookord ette analoogse n.ö laevatee retke Äntust Pärnusse. Poistega kolmekesi, kanuuga, kümme päeva ja ainsaks takistuseks sellel pikal veeteel saigi siis seesama Mädajärv, kus pidime kanuu ringi vedama. .... ja nemad sõitsid laevadega?!? Tänud peitjale!

3 märts 2018 leidis Heldur, Sannu ja [ky]

Nii kargel märtsihommikul läks kõik libedalt...eriti mäest alla:) Järv oli korralikult jääs, isegi läbivajumisel ei saanud vett tunda. Näis olevat tõepoolest parim aeg selle aarde külastamiseks. Tänassilma jõgi, mis gepsul täitsa nähtav, aei ole tõepoolest tuvastatav, aga võtame info teadmiseks. Ei olnud sellest järve ja jõe loost enne kuulnudki, ammugi siis peal jalutamas käinud - aitäh tutvustamast, vahvad peitjad!

11 veebruar 2018 leidis Raivo [raivo]

Kõigepealt vaatasime üle Viljandi selle talve suurima vaatamisväärsuse. Oli kenasti kohal ja hea tervise juures. Aarde juurde suundusin üksinda, Viive jäi kalmistu äärde jalutama. Teekond edasi-tagasi kulges viperusteta, ainult üks kord vajusin räätsaga kuhugi sügavikku. Õnneks vesi üle kummikuserva ei tulnud. Aare väga heas korras. Aitäh!

6 veebruar 2018 hooldas Kadri [pekadrip]

Lühidalt:
Aare korras, Mädajärv alles ja paiguti mõõdukalt jäätunud. Kannab paremini igastahes, kui suvel. ;)

Viimased logid olid intrigeerivad. Nii intrigeerivad, et raputasid mindki korraks talveunest üles ja kallale tulid masohistlikud mõtted. Kui veel päike ka aknast kutsuvalt meelitas, ei jäänudki muud üle, kui räätsad tolmukorra alt üles otsida ja kummikud paksemate sokkidega jalga vedada ning uni silmist pühkida.
Tsivilisatsiooni äärel sikutasin räätsad jalga ja tõdesin, et nendega liikumine on totaalselt rooste läinud. Koperdasin kui algaja karkudega. Kuidagi sai samm sujuvamaks ja meel rõõmsamaks. Minu ehk siis "peitja rada" on aga aastatega võsastunud ja sain päris kenasti laveerida noorte leppade-toomingate vahel. Tänasin jumalat, et räätsadel on nagad all ja libisemist polnud. Kui alpi lehmakese osa läbi oli, astusin aga hoogsalt edasi. Ja kogu uhkus, upsakus ja ülev meel said kiiresti karistatud. :D Käisin sedasi kummuli, et silmist lõi tuld ja mõttes kaalutlesin, et mitmes tükis mu põlvekondid nüüd siis on ja kes mind sealt küll koristab? Murphy seaduste kohaselt oli just sellel kohal eeskujulikult külmunud jää (kuigi kaks meetrit edasi valgus vesi astumisjälge) ja kehv räätsatehnika suutis mind hundinuiade vahele kukutada. Kahjuks olen vilets vanduja ja vaid sarvilised saatanad lendasid igas neljas suunas, kui end kokku korjasin. Ilmselt olen lapsena korralikult maapiima joonud ja kondid veel osteoporoosist puremata ning kannatasid edasi astuda ilma kiirabi abita kah.
Edasi olin tunduvalt ettevaatlikum ja hoidsin räätsaninad ikka astudes üleval ja jõudsingi aarde juurde. Ühtegi jälge polnud, kirjutasin mõned read raamatusse ja panin peotäie mänguasju eelnevatele lisaks ning läksin koju. Kõlab kergelt, kuigi oli paras rühkimine läbi võsa. ;) Taas tasasel põllul nentisin, et räätsadega on ikka päris vahva käia, nii kenasti lohisesid kaasa ja ei üritanudki enam maoli maha lajatada.
Nüüd joon sooja teed ja jalad surisevad mõnusalt... Talveunes olla on ka ikka tore.

Kuigi mul olid aarde suhtes pisut kurjad kavatsused, siis kohapealsed olud veensid mind aaret sinna alles jätma. Kõik on sama heas korras, kui aaret sinna pannes oli. Seega on üks punkt Mädajärvel ikka pinnuks silmas. :P

5 veebruar 2018 ei leidnud Ove ja Külliki [orca]

Täna võtsime otsuse vastu katsetada Mädajärve külmumisastet. Siht silme ees alustasime end kergemaks mõeldes mööda arvatavalt külmunud pinda aarde suunas liikumist. Kõik oli positiivne -ilm, meeleolu ja mädajärve külmumisaste ja seda sinnani kui ühel hetkel olid hundinuiad, mis muidu ulatusid nabani, järsku silmade kõrgusel ja varvaste vahel hakkasid veed voolama. Upitasin end tagasi kõvemale pinnale. Hindasin olukorda ja jatkasime liikumist. Aardeni oli veel a 180. Mõne hetke pärast ja nii umbes 25 m läbimist kordus absoluutselt sarnane situatsioon, vaid selle erinevusega, et jääalune mülgas oli sügavam ja seekord said vett ka õrnemad organid. Hakkas kergelt külm ja Otsustasime selle aardega teine kord arveid klaarida. Eks näis.

4 veebruar 2018 leidis Martti [geoloog]

Ei olnud hea mõte. Esimeste sammudega jäi mulje, et pole hullu midagi. Teiste sammudega hakkasid jalad veidi näpistama. Kolmandate sammudega tungis vesi saapasse ja neljandatega kadusid jalad pehmesse pinnasesse poolest säärest ära. Aga tehtud ta sai, vaatamata sellele, et mitte hea mõte ei olnud. Viljandist Tartusse saab sõita autos ka paljajalu.

5 veebruar 2017 leidis Laido, Krista, Liilia ja Kirke [catman]

Ütlesin perele, et lähme jalutame veidi ilusas talveilmas ja lähme sinna kuhu tavaliselt ei satu. Panime soojalt riidesse ja suundusime osutatud parklasse. Edasi tuli ainult õige suund valida ja astuma hakata. Mädajärvele jõudes avanes ilus vaatepilt. Nagu oleks sattunud maisipõllule, ainult maisi asemel on hundinuiad. Igatahes väga lahe. Aardeni rühkides sai paar korda ka läbi jää vajutud, kuid hullu ei olnud midagi. Aare ilusti oma kohal. Võtsime merekarbid ja jätsime Petshop-i. Igatahes oli tore matk ja soovitan teistele ka. Tänud peitjale.

4 veebruar 2017 leidis   [tunk]

Kord läinud keegi Harjumaa geopeitur alla Mädajärve aaret otsima. See maa-ala kuulunud Peetrimõisa külale. Natukese aja pärast märganud geopeitur, et eideke Peetrimõisa Metsakalmistul jälgib tema liikumist. Geopeitur peitnud gepsu taskusse ära, moonutanud enesele õige lolli näo ette ning astunud otsustaval sammul kõigi kadunute viimastest puhkepaikadest mööda, muudkui raginal võsa kaudu otse kuristikku. Eideke raputanud pead ja mõelnud endamisi: "See sell on tõesti pää pääle kukkunud!" Mädajärve jääle jõudes hiilinud geopeitur läbi hundinuiade nulli ning loginud seal aarde ära, ilma et mugu teda oleks tabanud.

15 jaanuar 2017 leidis Tanel ja Anne [phantom]

Selle aarde puhul on kõige tähtsam ajastus. Kohapeal selgus, et erinevalt teisest mädajärve aarest siin ajastu nii perfektne polnud, aga ka mitte nii hull, et oleks pidanud pooleli jätma. Tokiga maad sondeerides ja sammu valides õnnestus vaid paar-kolm korda läbi jää vajuda ja sedagi nii madalas kohas, et vesi ühe saapasääre ei tulnud. Või misiganes mäda see seal jää all oli, haises igatahes hoolega. Kuna päike oli just loojunud, siis jäi see päeva viimaseks aardeks. Kokku sai ca 15 km käidud, millest tugevalt üle poole soisel alal ja selle käigus leitud 6 aaret keskmise raskusastmega veidi üle 4. Tagasiteel mäest uuesti üles saamine oli tõsine katsumus, jalad ei tahtnud kui üldse enam sõna kuulata. Aitäh peitjale.

29 mai 2016 ei leidnud Kalmer ja Tanel [timix]

Nooooooo...eih. Mõtlesin, et oh, nii kuiv on olnud, aga sadakond meetrit enne aaret läks asi nii vajuvaks, et pöörasime otsa ringi. Ei olnud soovi lõpetada kaelani mudas. Eks talvel tuleb tagasi tulla.

26 märts 2016 leidis Mari [marx303]

See aare oli peamine põhjus, miks ma end just nüüd Lõuna-osariikidesse toimetasin. Hommikul sai muid vajalikke asju tehtud ja varasel pärastlõunal jõudsin lõpuks geoparklasse. Mäest alla saamine oli väga lihtne. Orienteerujale on see tavaline teema. Üle kraavi sain kah kenasti. Mööda Donald Trumpi varuparukaid. Aga edasi muutus kahtlaseks. Räätsad olid seljas, aga esialgu tundus, et kannab. Kandis küll. Ainult et tasapisi muutus aina märjemaks. Mingil ajal valgusid sokid kummikute sees märjaks, see oli mulle lõplikuks arusaamaks, et pean räätsad selja asemel mõne muu kehaosa külge kinnitama. Nüüd sai üsna rõõmsalt jalutada. Kui vajus, siis piisavalt aeglaselt, et jõudsin edasi astuda. Vahepeal oli mingi umbes 20-25 meetrine lõik, mis tuli ületada, kust enam üldse jääd ei paistnud. Seetõttu ei soovita ma hetkel ilma räätsadeta läheneda. Ilmselt oli seal voolav vesi, mis kiiresti jää üles sulatab. räätsadega sai sealt üsna hästi üle. Aarde juures oli jää ja flora kandevõime taas tugevam. Konteineri avamine oli paras väljakutse. Lõpuks kasutasin taskus olnud abivahendit. Sellest oli abi. Sain oma nime sisse kanda ja tagasiteed alustada. Kuna nüüd olid räätsad juba jalas, siis rohkem vedelikku ma kummikutesse juurde ei saanud. Mäest üles minek oli lihtne. Ja peagi sain auto juures kuivad sokid ja saapad jalga. Tore - üks kollane täpp jälle roheliseks värvitud. Aitäh väljakutse eest!

5 märts 2016 leidis Peeter ja Piia [piuks]

Läheme, ei lähe, läheme, ei lähe... Õnneks ikka läksime ja ei kahetse ;)
Tänud juhatamast!

5 märts 2016 leidis Piia ja Peeter [blondiin]

Ah kuidas ma kahtlesin, olin lugenud ennekõike suviseid logisid ja tahtmine oli Viljandis veel ühe päeva geopeitusega lustida. Kas jääd on? kas kannab?, Mitu korda otsustasin, et täna sinna ei lähe, siis jälle aga äkki ikka prooviks. Piia ajasin oma bipolaarse suhtumisega korra isegi vihaseks. Siis tüütasin matkakaaslast sooviga võtta räätsad kaasa, Ok aitab kummikutest küll. Siis poole teed minu jutt, et oleks pidanud ikka räätsad vähemalt kaasa võtme, nüüd tassime terve tripi neid mõttetult pagasiruumis. Siis kui selgus et kraavil olev jää kannab, siis läks olukord veidi julgemaks. Aga ikkagi oli mul kogu aeg tunne, nagu Frodol seal kuskil kõnnumaal või surmasoos. iga praksatuse peale jalge all kujutasin ette vajumist mõõtmatusse musta sisseimevasse külma. Enne lõppu ilmusid eikuskilt jäätunud rajad ja hirmud hakkasid taanduma, aga samaaeglaselt nagu soojeneb Pirita rannas vesi. Rõõm oli logida, ja tagasitee, noh siis olin mina juba justkui elumere laineharjal: pea püsti ja jutud täis targutusi. Aitähh oli huvitav maastikukogemus, aga samuti hariv rännak oma sisemaailma

27 veebruar 2016 leidis Anne, Lembit [nuffi]

Selle aarde olin selleks aastaks juba maha kandnud. Või tegelikult üldse ei olnud isu siuksesse kohta pusserdama tulla. Ilm ju nii ja naa. Kus see jää enam kannab? Kui täna pakuti luureteenust, siis ainult puruloll keeldub ja puru ma ei ole.

Mina vaatasin eemalt, kuidas Lembit kaelani sohu vajub, kindlasti vajub... - ei uskunud, et kannab. Kuid üllatuslikult oli tema jälgedes ainult 10 cm vett. No kui juba mehemürakat kannab, siis libisen mina sealt ju läbi kui nuga sulavõist. Minna oli vähem kui 300 meetrit, osa sellest veel kallak. Täna maastik mitte rohkem kui 2, jube lihtne oli ja koht vääris aaret. Tänud, mul oli tore!

9 jaanuar 2016 leidis Hannes ja Levia [hpalang1]

Esimene tänane nelja-poolene. Pakkisime end surnuaia väravas korralikult sisse - kes teab, kuna jälle välja saab. Pikeerisime nõlvast alla - ja see oligi kõikse raskem asi täna. Edasi tuli sisse võtta kõrrelõikaja asend ja lihtalt panna. Sihuke mõnus pooletunnine vast matkakene. Kes träkki tagab, siis satelliit peaks praegu näitama - korralik jäme jälg jäi sinna muidu vööni hundinuiadesse. Ja -20 on ilgelt palav ... Aitüma kutsumast!

8 veebruar 2015 leidis Ain, Margit [maky]

Täna täpselt aasta tagasi käisime Mädajärve 2 peidukat otsimas, leidsime ka. Siinse aarde juurde me tookord aga ei tulnud, ei mäletagi enam miks nii läks. Täna tuli see koht igatahes meelde ja otsustasime oma vaba päeva natuke seiklusrikkamalt sisustada. Kuupäeva valik oli täiesti juhuslik, kokkulangevuse avastasin alles hiljem vanu asju üle lugedes. Aardele lähenesime surnuaia poolt. Allamäge minek oli pool maad suhteliselt rahulik, siis aga õnnestus mul libiseda ja ülejäänud osa mäest liikusin edasi natuke teise kehaosa peal kui tavaliselt. Edasi astusin Aini jälgedes, kes oli minust kümmekond meetrit eespool ja püüdsin vältida tema valesid samme, kes paar korda põhjalikult pehmesse mudasse vajus. Aarde konteiner oli vahva, kõik oli kuiv ja korras. Tagasiteel auto poole õnnestus ka minul jalad korralikult mudaseks saada, nii et enne järgmise koha juurde minekut vahetasime märjad jalanõud ja tilkuvad sokid kuivade vastu. Aitäh aarde eest, võimas minek oli, aga suveperioodil siin käijate ees võtame küll mütsi maha.

18 juuli 2014 leidis Rudolf, Martin [rudolf]

Kuna teise Mädajärve elasime edukalt üle, tulime edasi siia oma õnne proovima. Parkisime surnuaia juurde ära ja loomulikult niipea kui me oma väärikas lahinguvarustuses autost välja ronisime, tulid mingid inimesed sinna omi asju ajama. Eks nad tegid siis näo, et meid ei ole olemas ja meie vastasime samaga ning juba ragistasimegi kuskilt nõlvast alla. Haarasime sealt võsast veel kumbki korraliku toki ja varsti olimegi ilusa mürkrohelise kraavi ääres.

Oma saatust ei tahtnud väga provotseerima hakata, nii et otsisime esialgu ületuseks ühe palgi, millest sai ilusti üle. Sellele järgnev lühike lõik tüma oli aga midagi, mida me eelmises kohas ei olnud kogenud. Isegi mätastele astudes vajus kohati põlvesügavusse vette ja tekkis juba hirm, et kui asi niimoodi edasi läheb, siis tuleb vist teha kriisikoosolek, kumba me rohkem väärtustame - oma heaolu või aaret.

Õnneks paranes pinnase kandevõime märgatavalt pärast seda ja kuigi kohati õnnestus ikka ühe või teise jalaga läbi vajuda, ei olnud enam sellist tunnet, et sinna me ka jääme. Esimene tõsine läbivajumine juhtus minu jaoks alles paarkümmend meetrit enne aardeni jõudist, kus ma tõesti käisin mõlema jalaga sellest õõtsikust läbi. Samas meeldiva üllatusena tuli umbes poole reie peal vastu "põhi", nii et pärast seda, kui ma olin ennast kuidagi sealt välja vinnanud ja veel kolm korda uuesti sisse vajunud oli palju kindlam tunne.

Aare ise oli väga heas korras, logisime ära ja asusime tagasiteele. Otsustasime, et vahepeal läbi vajuda oma jälgedes on lihtsam kui uut teed roostikku sisse talluma hakata. Martini jaoks hakkas see küll järjest problemaatilisemaks muutuma, sest mingi hetk pidi ta iga kolme sammu tagant mõne sandaali uuesti mülkapõhjast välja õngitsema.

Jõudsime lõpuks tagasi vana hea tüma ja kraavi juurde ning selleks hetkeks oli mul juba nii ükskõik, et läksin asja otseteed mööda forsseerima. Õigepea avastasin, et ma ei olnudki tegelikult nii märg ja mudane, kui enne seda tundus, aga selleks hetkeks ei olnud enam midagi kaotada. Sai ka selle lõigu peal kindlaks määratud sügavus klassikalise "üle või alla kubemepiiri" testiga ja olles jõudnud veendumusele, et kogu lõigu sügavuseks on selgelt "üle", rühkisime nõlvast üles ja murdsime läbi võsa lõpuks tagasi surnuaiale.

Sealt leidsime eest samad näod, kes olid meid juba varem üritanud ignoreerida ja kui nad nüüd nägid meie uut seisukorda, võtsid nad strateegia "kui sa sinna poole ei vaata, siis neid ei ole olemas". Tükk aega pidid meid aktiivselt ignoreerima, kuni me lõpuks saime tehtud vajalikud ettevalmistused, et oleks võimalik autosse istuda. Lõpuks lubasime vaesekestel rahus olla, kui läksime Paala järve ennast küürima. Minu lähenemine oli igatahes kogu komplektiga otse vette hüpata, mis küll püüdis pilke, aga töötas päris hästi. Kuivad sokid olid küll koju ununenud, aga õnneks saab tänapäeval kaubanduskeskustest kõike osta.

Kokkuvõtteks võib öelda, et maastiku poolest on see kindlasti raskem kui teine Mädajärv. Tuleb jälle tänada oma kaalukategooriat, mis tegi retke siiski oluliselt kergemaks.

Suur aitäh ka peitjatele, sõgedad kohad ikka need Mädajärved, kuhu niisama kindlasti ei roniks!

18 juuli 2014 leidis Rudolf, Martin [matu07]

Kui olime teise Mädajärve juures oma võimed ära testinud ja hädapärast piisavaks tunnistanud, otsustasime sama hooga ka selle aarde ära külastada. Sõitsime navi järgi lähimasse punkti ja leidsime endid surnuaialt. Pikalt mõtlema ei hakanud, nii et välja ja õiges suunas ajama. Läbi surnuaia kõndides võisime oma dressides ja läbimärgade pükstega parajalt kohatud tunduda, aga selleks hetkeks oli meil juba üsna ükskõik.

Kui hauaplatsid otsa said, ootas meid ees kuristik, kuhu oli mõnuga klaasi ja muud sodi loobitud. Libedates sandaalides tundus see ohtlikum, kui kõik senine kokku. Aga siis ragistasime läbi padriku ja murdunud puude ühe vahvalt laia rohelise pinnaga kraavini... Nii palju tarkust mul juba oli, et kopraurgudesse astumist oskasin vältida. Aga ikkagi, kuidas üle saada? Veidi maad eemalt leidsime palgi, mis tundus aitavat. Rudolf läks ees, mina ukerdasin oma selgelt valede jalatsitega järel. Proovisin ka igaks juhuks kaasa võetud endapikkuse tokiga sügavust: ainult saba jäi pihku, muu kadus sügavustesse. Maadlesin seal palgiga, kui ühtäkki hakkas eestpoolt selgeid stressihääli kostma. Pilk üles ja selgus, et kuigi konkreetne kraav sai ületatud, siis see edasine kaunis roheline pind ei olnud sugugi kõige kandvam ja Rudolfi kalleim vara jahtus kusagil allpool loksuvat rohelist tasandit.

Kuidagi ta sealt välja roomas ja siis oli minu jaoks ees suurim kõhklusehetk: kas ma tahan seda järgi teha ja mis siis, kui järgmine paarsada meetrit on samasugune või veel hullem? Elu ju nõnda armas... Kui aga juba nii kaugele jõutud, siis ei saanud ju alla anda ja kuidagi ma sealt Jeesust mängides üle sain, nii et vesigi vaid poolde reide jõudis.

Edasi läks seis veidi paremaks. Rudolf küttis jälle pika edumaaga ees, mina proovisin ikka oma ligaste sandaalidega mättaid tabada. Mingis etapis suutsime aga mõlemad järjest korralikult sisse vajuda ja taipasime, et tegelikult on kuskil poole reie peal täitsa kindel põhi vastas, niisiis pole vaja põdeda. Edasi läks juba suurema hooga ja mõningase madistamise järel jõudsime ka nulli. Aare oli kenasti omal kohal, nagu loodetud. Tagasiteel olime juba julgemad ja panime üsna suvalt tuldud rada mööda. Küll aga ei kehtinud siin teise Mädajärve reegel, et tuldud tee on kindlam - pigem vastupidi. Läbi vajusime ikka enam-vähem igal võimalusel. Minu jaoks oligi rütm selline, et iga kolme sammu tagant hakkas mõni sandaal ära kaduma, iga kuue sammu tagant kaduski ja iga kümne sammu tagant olin jälle hargivaheni mülkas. Vahel need numbrid jooksid kokku ja siis tuli, põsk plögas, sandaali mudast välja urgitseda. Nii juhtuski, et ühel hetkel leidsin enda prilliklaasilt ühe mahlase nälkja peesitamast.

Viimaks jõudsime tagasi algusmülka ja -kraavi juurde. Seal otsustas Rudolf, et enam pole midagi kaotada ja lendas tuimalt peale. Ma üritasin mitte naerust nõrkeda ja koos temaga sisse lennata, sest viimased 5-7 meetrit möödusid tal kõhuni mudas roomates, kraavis oli veelgi sügavam. Ise olin veidi ettevaatlikum ja vajusin ainult ühe korra tõsisemalt sisse. Edasi juba kindlal pinnal, mis tundus nii harjumatult lihtne, kuigi tulles olime seda võpsikut juba omajagu kiruda jõudnud. Surnuaia juures võsast välja murdes olime õnnelikud, et parasjagu mõnda vanainimest läheduses polnud, sest me võisime ikka väga kohutavad välja näha. Tegime auto juures veel minimaalsed iluprotseduurid (muda näost ja labakätelt mahakaapimine) ja veeresime Paala järve äärde ennast kasima.

Sealsete inimeste reaktsioone oleks muidugi filmima pidanud: kui Rudolf koos riietega sisse sumatas, siis jäi küll terve ranna rahvas meid vahtima, lapsed põgenesid ja kalamehed hüppasid püsti. Aga oi, see puhas vesi oli mõnus. Seiklus, seiklus on see, mis silma särama paneb. Suur aitäh peitjatele!

15 märts 2014 leidis Roger ja Mikk [kelk]

Leitud ja logitud.

8 märts 2014 leidis Tiia, Einar [pagarid]

Vesi kandis veel.

15 veebruar 2014 leidis Mikk ja Roger [pixento]

Mädajärve, oh mädajärve! Juba pikemat aega on see kodulinna aare olnud pinnuks silmas, täna oli see päev, mil seadsime oma sammud just sinna poole teele.

Kuna jääga on kohale jõudmine hõlpsam, aga otsisime siiski katsumust, läksime pimedas. Olgem ausad, sellist kogemust varasemast ei ole - öine matk läbi metsa ja lõputu soise ala.

Aare leitud, logitud, tuli seada sammud sinna poole, kust tuldud sai. Aitäh ning täielik respekt neile, kes vesisemal ajal seda aaret külastavad :)

9 veebruar 2014 leidis Jaanika, Mikk [silmsirkel]

Hundinuiades kahlamine on tunduvalt väsitavam kui kõrkjates ragistamine. Populaarne kohake - radu oli lausa valida, isegi tegime ühe uue juurde. Ka koerad olid seal jalutamas käinud. Aitäh!

2 veebruar 2014 leidis Ave ja Marko, Hiie ja Jaak [oiorokko]

Kui 2011 aasta maipüha paiku sai edutult Mädajärve kahte rünnatud, siis jäi see siin kohe targu paremaid aegu ootama. Igal aastal talvisel ajal Viljandis käies on ikka ja alati päevakorrale kerkinud Mädajärve. Küll on aga kärss kärnas, siis aga maa liiga vedel. Kui sa aga neli aastat praktiliselt aknast seda aaret oled vaadanud, siis kaua võib?!?!?! Võtsime täna seltskonna kokku, et "järve" juures ära käia. Avel oli aga siiani värskelt meeles eelmiste leidjate sissevajumine Mädajärve2 juures - seega sisendas ta kõigile hirmu sohu jäämisest :).

Alustasime kella 11 paiku siiski soovituslikust kohast. Algus polnud eriti midagi. Paarisaja meetri pärast tekkis aga kerge mõte, et kas tõesti peab siit minema. Tormid ja teab mis või kes veel on seal kõvasti vaeva näinud. Tagantjärele oli see vähem kui 100-meetrine lõik kõige vaevalisem. Kui lageda peale sai, siis käis juba kiiresti. Tekitasime arglikult ühe georaja ning juba olimegi sööginõu juures.

Tagasi tulime osaliselt mööda eelmiste radu aga kuskil keskel mõtlesime ikka, et nii lihtne ei saa ju olla ja suundusime oma raja peale.

Autosse jõudes olime läbi kui ajaloo arhiividesse talletatud Läti raha.

Suured tänud peitjatele 4-aastase närvikõdi ja mõnusa retke eest! Nüüd tuleb leida uus vallutus, mida edasi saaks lükata. Õnneks pole see Viljandimaal kuigi keeruline :).

14 jaanuar 2014 leidis Riina,Arvet [arweto]

Enne soode ja rabade vallutamist väike trenn Mädajärvel.Koordinaadid olin (nagu alati)suutnud sisestada +-300m ,et liiga lihtne poleks.Nii seisime keset hundinuiade välja.Kõiki neid ei suutnud läbi vaadata ja nii saigi väike parandus gps i.Murdes sealt otse aardeni suutsin ka jää murda ja leidsin end vööni mudas.Kähku august välja ja väikse ringiga otse aardeni.Tagasitee juba mööda geomagistrali.Aare korras.Tänud.

17 august 2013 leidis Brain [mygri]

Leitud.

17 august 2013 leidis Geokährik, Mügri ja [myrakas]

Surnuaiale jõudes oli asi selge. Algus on ilus ja paljulubav. Kui eelmise Mädajärve juures Geokährikul liigset kraami kaasas ei olnud, siis siin "parklas" tulid taskutest päevavalgele nii võtmed, telefon kui ka rahakott, mis pidi küll tühi olema ja kaardid ei pidanud vett kartma aga nii igaks juhuks. Pärast ennast liigsest tavaarist vabastamist asusime aarde poole teele. Kõigepealt jälle see järsak, millele järgnes kraavikene. Mis tuli välja, et ei olnudki mingi lihtsalt kraavikene vaid meeletult põhjatu mudane mülgas. Sain seda teada pärast seda kui seistes keset kraavikest purunes mu jalge all olev sild ja ma koos gps´iga muda alla kadusin. Tegelikult päris ei kadunud. Vasak õlg jäi puhtaks (mitte kuivaks) kuni küünarnukini. Edasi viis meid tee läbi hundinuiavälja. Suhteliselt õõnes tunne on liikuda massis, millest sa läbi ei näe ja mille kõrgus on kohati meeter üle pea (välja arvatud need korrad kui vööni läbi kamara oled sest siis on nuiad kaks meetrit üle pea). Meist lendas üle ka helikopter millele esialgu tahtsime lehvitada aga mis ilmselt oleks osutunud halvaks otsuseks, kuna meile oleks ilmselt seeläbi abi saadetud. :D Esialgu füüsiline abi sohu ja seejärel psühholoogine koju. Meetrid aardeni vähenesid väga visalt ja korduvad läbikukkumised (mitte psühholoogilised) pikendasid seda aega veelgi. Eelis, eelmise Mädajärve ees oli see, et siin jõudsid jalad enamikul kordadest ikka põhjani ja ei olnud sellist abitut jalgadegavehkimise tunnet. Seega ei saa öelda, et keegi ei tea kui sügav seal on. Meie teame. Küll väiksel alal aga teame. Korduvalt käisid peast läbi mõtted, et kui oleks või kui saaks praegu seda asja filmida...:D Vot see oleks materjal mida juba niisama kokku ei klopsi. Uskuge, et selles kaalukategoorias kus mina praegu paiknen, mööda seda hõljuvat pinnast käimine lihtne ei ole. Mügri käis minu järel, sest seal pidi olema visuaalselt turvaline: kui mina sisse kukun siis tema sinna lihtsalt ei astu. Kähriku kaalukategooria on seevastu selline mis lõuna-Eestis isegi sõnaõigust ei anna, seega temale pinnalpüsimine eriti takistuseks ei olnud. Aare ise oli suurepärases seisus ja sisaldas isegi üht päris vinge väljanägemisega münti, mille me muidugi kaasa võtsime. Tagasi otsustasime murda otse metsa, ja sealt edasi surnuaiale, sest tulekutee tundus kuidagi koomilisena. Sissetallatud raja lõpu kasutamine kõne alla ei tulnud, kuna see lihtsalt ei kandnud isegi mitte Kährikut ja pidime valima uue trajektoori. Mitu korda jõudsime kohani, millega olen ka eelnevas elus korduvalt kokku puutunud: "Kui metsas tundub olevat ilus roheline muruplats, siis sinna peale ei ole mõtet autoga sõita" asendus siin lausega: "Kui hundinuiade vahel on ilus roheline muruplats, ei tasu sinna peale astuda." Kohe kui nuiade vahelt kaskede vahele jõudsime läks küll pinnas korraks paremaks aga see lõbu kaua ei kestnud. Selles kohas oli metsaalune nii üleujutatud, et kraavikese laius ei olnudki enam nii kehvakene. Maandusin väga sügavale, Mügri minu kõrvale. Millele järgnes seeria läbikukkumisi (mitte emotsionaalseid) ja väljaronimisi kuni lõpuks saavutasime kandvuse. Pärast seda kui ka Kährik oli üle kraavi hiilinud (mitte küll nii efektselt kui meie) asusime mäge forsseerima. Tuli välja, et tõusust saab veel hullem asi olemas olla. Üle pea kasvavad nõgesed, mis ülestõstetud käte korral puudutavad kaenlaaluseid... jõhker. Mäkke jõudnuna suubusime lilleväljale. Tundus kuidagi kahtlane, et kuhu me nüüd ikkagi jõudsime. Mõnedkümned meetrid veel ja kõigi rõõmuks (mis tol hetkel tundus kuidagi sobimatuna) jõudsime surnuaiale. Taas pisike fotosessioon, peale mida ronisime autosse ja maha jättes palju plaanisolnud aardeid, suundusime Viljandi järve äärde ennast pesema. Kohalikud vaatasid suhteliselt imelikult meid oma pusades, kui me neist möödusime ja koos riiete ja saabastega vette jooksime. Mõni meist oli veel nii kaval onud, et jättis vahetusriided üldse koju, mis meie seltskonnas võib kujuneda mitte just kõige meeldivamaks asjaoluks. Istusime veidi Bangalos ja suundusime seejärel järgmiste väljakutsete poole. Kui aardepeitjaid isiklikult tunneks siis ma isegi ei kujuta ette kuhu ma neid roostikus olles saata oleks tahtnud. :D Kuna aga tegu on ilmselgelt meeldivate, loodustarmastavate inimestega jääb mul siinkohal üle neid ainult tänada, et mul on järgmine kord lõkke ääres istudes üks lugu rohkem mida rääkida. Ja seda tänu nendepeidetud aaretele.

26 märts 2013 leidis Maku ja Kadri [maku]

Mädajärve läksin vallutama koos aarde peitjaga, kes pakkus mulle sooja teed ja koogi tükikese. Sellist teenindust ei oleks ma osanud uneski näha. Suured tänud aarde ja seltskonna eest. Hetkel ei saa aru mis ekstreemsustest te räägite :P

24 märts 2013 leidis Merike ja [alex]

Kuna meil oli aega kella 2-ni enne kui meile Kadri väljastati, et karukäppi uurida, siis otsustasin oma viimase leidmata Viljandi aarde ära skoorida.Tundus, et ka Merikesel oli igav ja nii me võsainimeste helesinisesse unistusse suundusime.Lund oli kohati meeter ja pluss aga ühtegi vaadet rikkuvat lehte õnneks ei kasvanud.Väike vaidlus-arutelu päädis sellega, et laskusime mingist kuristikust ja tagasi ronisime läbi kõige tihedama võsa millest mina läbi olen tunginud.Kraavid olid ka kole naljakad:ühes paks koorik peal ning teistes vulises kevad.Pudenevad hundinuiad aga meenutasid loomakarvu ja nii tunduski, et siin oli neid väga suurtes kogustes rapitud.Peale logi kirjutamist käis küll peast läbi, et võiks tagasi ringiga minna kuid ees ootav pikem rabamatk pühkis totra mõtte peast ja venitasime end tahtejõu toel taas mäkke.Aitäh aardepeitjale kõige eest!Võetud tb ja jäetud gc.

3 märts 2013 leidis Anneli, Suha [nelgid12]

Ulaalaaa kus see oli ekstreem. Mul oli muidugi sõber, kes seda mulle lahkelt pakkus. Mina olin juba alla andmas, aga tema võttis mul kratist ja ütles, et nüüd proovime sealt poolt. See "sealt poolt" tähendas muidugi veepuhastusjaama tagant lähenemist :D Pärast aarde juurest naasmist olime ülepea "villased" ja takjaid täis :D Uhh, aga mulle meeldis, ma ei tea kas ma oleksin jala sinna julgenud üldse üritadagi. Õnneks oli öösel päris külm olnud ja sai sõita. Kes tahab võib nüüd mööda rada kõndida, aga korraliku ringiga. See aare on äge ja jätsin sinna TB järgmist hulljulget ootama. Aare korras. Aitähh.

10 veebruar 2013 leidis Reido, Anne [reido]

Logiraamatusse sai kogemata eilne kuupäev. Taevast langeva lörtsi tõttu "novelli" lugeda ei jõudnud, logiraamat oleks ise lörtsiks muutund. Aastaajast tulenevalt selline suht muretu jalutamine. Tänud peitjale:)

10 veebruar 2013 kommenteeris Kadri [pekadrip]

Et saada teada, kas eluvaim on ikka juba taastunud peale pikka haigeldamist, on kõige lihtsam minna Mädajärvele. Nii haarasingi räätsad ja seadsin sammud kodulähedase mülka poole. Sulalumi ja taevast alla tulev lörtsistunud vesi ei teinud just seda kõike kergemaks. Iroka moodi räätsi õlal tassida küll mõtet polnud, isegi talla all oli neist tavalisest vähem kasu, sest kuigi kandsid mingil kõrgusel lumes, tahtsid nad kangesti lund kaasa võtta... Hea trenn igastahes. Läbides oma peaaegu tavalist trassi leidsin täiesti rohetava rohulapi, voolava vee ja jäätumata Mädajärve. Hundinuiad on alles valmistumas oma lapsukesi teele saatma, seega õige kaubandusliku välimuse saaks sealt mõne aja pärast :P... Korra kontrollisin ka oma kummikunulli, õnneks oli selleni veel arenguruumi ja jalad jäid kuivaks.
Aarde juurest leidsin üllatuseks räätsajäljed, eile olid seal käinud Reido ja Anne. Lugesin logisid, rõõmustasin, et kõik on korras ja lahkusin mööda eilsete jälgi. Nii vahvalt sinka-sonka kulges rada ja nagu ikka nii järsku nõlva pidi tuli üles ronida. Kalmistu serval oli hing paelaga kaelas igastahes mul. Rõõm oli aga suur, sest polnudki nii raske, kui kartsin peale haigeldamist...
Edukat aardejahti kõigile, sest kuigi Mädajärv pole külmunud, on ta siiski täiesti ületatav. Ja kes üksi ei taha minna, siis olen valmis kaasa tulema ikka. :D

27 jaanuar 2013 leidis Irokas [irokas100]

Pühapäevane hommik sobis suurepäraselt ühe aarde otsinguteks, et vähendada ajendeid märkusteks leidmata kodulähedaste aarete osas. Kõik oli muidu hästi, aga erinevalt Lätist ja Puhatust siikandis sel hetkel päike ei paistnud. Tegelt külm oli ka. Parklast alla mädase koha peale laskudes oli täitsa muljetavaldav vastuvõtt - umbes miljon hundinuia, mis kõik vaatamata külmale vähemagi puutumise peale mingeid ebemeid lennutasid. Kohe oli selge, et pärast sellist rünnakut ei kvalifitseeru külastamiseks enam isegi säästumarket. No igal juhul oli vähemalt jalgealune kindel ja räätsad rippusid jälle terve tee käe otsas kaasas. Aare ise oli viisakalt leitav. Lugesin novelli ka läbi ja jätsin seepeale pahandava logi, et keegi nii pikka aega ei ole seal kohapeal käinud. Tagasiteel kaotasin vahepeal oma jäljed seal roostikus ära ja kogu raskusaste koondus vaid enda sinna parklasse tagasiupitamisele. Aardest viisin kaasa külmast kange jänese (TB). Kahe nädala pärast üritan kuskil mittelukku pandud rabas ikka räätsad ka alla saada ;)

6 märts 2012 kommenteeris Kadri [pekadrip]
Intrigeeriva sisuga logi GC lehel, intrigeeriva nimega kasutajalt, sundis mind täna taas Mädajärvele ilusat ilma nautima minema. Ja taaskord ei suutnud ma jätta kiitmata neid tarku inimesi, kes on räätsad välja mõelnud ja teoks teinud. Lumi ei kandnud küll 100 %-liselt, kuid suurem osa samme õnnestus teha lumel, mitte lume sees. (Hilisem katsetus ilma räätsadeta tipnes üle põlve lumes sumpamisega ja oli oi kui väsitav.) Seega jalutasin üpris muretult aardeni, nähes oma teel siiski ka lahtist vett, kuid minu jalad jäid täna kuivaks. :P Ja ma ei pidanud pettuma, logiraamatus oligi eestikeelne "novell" nagu lubatud. Tundub, et peale Sm. Jaan Kase on teisigi salapäraseid geopeitureid, kes oma tõelist mina paljastada ei taha. Üritasin ka pilti sellest novellist teha, kuid tuul toimis suurepärase tsensuurina ja kogu jutt on loetav ainult läbi udu... Kes tahab , see üritab.
Madise ja Tarvo jäetud "saunapiletit" ma enam ei näinud, küllap on lätlased sauna endale kütnud. :D
Hoolimata tugevast tuulest oli aarde juures tajutav kevade hingus, kase "jalad" olid sulaveelombis, hundinuiad on oma seemned ammu lendu saatnud ja ise hakkavad ruumi tegema juba noortele. Veel natuke ja võibki Mädajärvel näha rändlinde... ja vulisevat vett.
Viimase leidja jäljed suundusid minu jaoks nii valesse suunda, et pidin tagasiteel ikka oma rada kasutama, kuigi algul tahtsin teist teed minna. Kellel Mädajärvele asja on, siis neile on georada praegu olemas, lausa kaks tükki, vaja ainult ots üles leida. ;)

21 jaanuar 2012 leidis Madis ja Tarvo [10203]
Pooletunnine matk aardeni lõppes õnnelikult(kuivalt). Madis pani meie nimed kirja ja hakkasime tuldud teed tagasi minema. Tagasi jõudsime kiiremini, võib olla soovist tunda kindlat pinda jalge all. Autode juures väike teepaus ja asusime järgmise aarde poole teele.

21 jaanuar 2012 leidis Tarvo,Madis [johnblack]
sai ette võetud tillukene suusamatk kaunisse loodusesse.poleks arvanud, et lumi on juba põlvini, kuid see ei seganud liikumist eesmärgi suunas.lähenedes viljandi poolt, oli metsatukas puu otsa ka nõõrijupp pandud, ei tea mis eesmärgiga?aga teekond oli suurepärane ja alates tänasest viib sinna korralik klassikarada:).kitsepoisse ei kohanud ja karul oli Tarvo arvates kodus pohmell.aare ise oli suurepärases seisukorras ja kuiv.kaasa ei võtnud midagi, aga jätsime Salo käepaela, et keegi teine saaks sauna külastada.

23 august 2011 leidis Olev [veskimees]
Ei saanud jääda üks ilma teiseta. See aare oli raskem, kui Mädajärve2. Kokku võttis leidmine aega ca 2,5 tundi. Sellest vähemalt 1 tund 80m aardest eemal teed otsides. Momendi raskusaste peaks olema 4,5. Üksi ei soovita seda retke ette võtta. Kindlasti on hädavajalik pikem ja tugevam kaigas, millega teed kobada ja millele häda korral toetuda. Aare ise suurepärases seisus - nagu eile pandud. Aitäh peitjatele. Suurepärane elamus oli.

20 märts 2011 leidis Airi, Tauno ja Monika [aurora]

Leitud koos Taunoga. Tänud!

20 märts 2011 leidis Airi, Tauno ja Monika [tralls]
Ennast juba teise mädajärve aarde juures harinud, ei hakanud me siin enam peenutsema ega paremat trajektoori otsides ringi minema, vaid ragistasime läbi võsa otse järveni ja seal samas suunas ikka otse edasi. V: mesilane, J: hirv, auto, tüdruk

26 veebruar 2011 leidis Margus, Maris, Merike ja Priit [max]
Mäest alla minekuks rajasime uue tee. See oli kah tore tegevus. Lagedal maal loendasin 12 kitsekest, kes kähku metsa poole silkasid. Tagasi sammusime juba sissetallatud rada mööda.

26 veebruar 2011 leidis Margus, Maris, Merike ja Priit [armastan]
Mäest alla oli lihtsam minna, kui üles tulla :D
Tänud peitjale!

26 veebruar 2011 leidis Margus, Maris, Priit, Merike [mooritz]
Talvisel ajal võib ka mööda vett kõndida. Seda kiirteed kasutavad ka kitsed, kes meid nähes päästva metsa poole tormasid. Aarde endani viis ilus hundinuiadega palistatud tee. Tagasitee valisime teisema, kuid välja jõudsime pea smasse kohta, kust alustanud olime. Hea kujutlusvõime juures võib seal kohata ka "jäneseid" :)J:mesilase

24 veebruar 2011 leidis Evelin ja Herti [hertz]
Pidupäeva puhul sai ette võetud väike retk loodusesse. Abivahenditeks sai kaasa võetud isetehtud räätsed ja esiisadel kasutusel olnud püttilauad. Mädajärvel on olnud väga tihe liiklus, sest räätse jälgedest oli tekkinud lausa kiirtee. EVEJ. Tänud peitjatele!!!!

20 veebruar 2011 kommenteeris Kadri [pekadrip]
Kui mõned suundusid täna Tartu maratonile suusatama, siis mina leidsin, et on õige aeg ise oma silmaga üle vaadata Mädajärv ja sealne aare. Räätsadega on puhas rõõm seal kolada, ei vaju, ei upu, pealekauba lihtsalt rõõm ilusast ilmast, päikesest ja liikumisest. Oma üllatuseks avastasin, et seal on toimunud peaaegu rahvamatk räätsadega, kohtasin vähemalt 5 !!! paari räätsade jälgi. Kolm paari olid tulnud piki Mädajärve kaugemalt, kaks paari võib vast Liisu ja Eriku omadeks arvata. Logiraamatusse aga sissekannet ei olnud tehtud, kuigi seal tallatud oli ikka mehiselt. Aarde juurest Metsakalmistu servani tuli ikka korralik räätsamaantee, mille olid loomad oma kasutusse võtnud. Igasugu sõralisi oli seal liikunud ja keegi käpaline oli arvanud selle enda teeks ja sirtsutanud kollast iga võimaliku puu, kõrre ja põõsa peale ;) Kui muidu ei saanud isegi nahka soojaks, siis ära proovitud mäkketõus räätsadega ajas higiseks. Mõnus. Mingil ajal ristus minu varasem tee kolme räätsapaari jälgedega ja nüüd ei saagi ma aru, kes kelle järel seal liikus... Ja millal... Aga aare oli suurepärases seisus, kenasti alles ja kuiv. Maastiku raskusaste praeguse seisuga on ikka väga ülehinnatud :) Kõigile head matka Mädajärvele!

13 veebruar 2011 leidis Liisu ja Erik [hel]
Täname Laurit räätsade eest. Liikusime 400m nulli. Aarde juures oli palju väikeste sarviliste valvurite jälgi. Aare korras EVEJ.

23 jaanuar 2011 leidis Liisu & Martin [martiini]
Kui mädajärv2 oli leitud, otsustasime ka mädajärvel ära käia. See oli aga kaheldav, sest kohalejõudmine osutus raskeks. Sellest tuli ka vaidlus mis aga sai kergelt lahendatud. Hetkega jõudsimegi aardeni ning kui logitud, kiirendasime sammu, et mitte pimeda peale jääda.

23 jaanuar 2011 leidis Liisu & Martin [liiisu]
Pärast Mädajärve 2 soovitati juba ära käia ka Mädajärvel. Kuna gepsus koordinaate polnud saadeti need smsiga. Koordinaadid kätte saadud, sisestatud ja minekut. Algul muidugi oli meil väikene lahkarvamus kas minna või mitte. Natukene aega oli väike vaidlus kuid siis ikkagi läksime. Oh jumal kuidas see võsa kohe üldse ei meeldinud ja alla oli ikka üpris raske minna ... Muudkui hoia tasakaalu ja vaata et kukerpalli ei teeks ja kuhugi puu otsa ei satuks. Võsast läbi sai lõpuks tasasel maal kõnnitud ja vaadet imetletud. Mina korjasin kõndimise kõrvalt ka hundinuiasid, mis koju jõudes läksid pliidi alla:D Sellist hundinuia välja pole veel näinud. Lõpuks leidsime ka aarde, mile avamisega läks natuke ikka aega, kuna ta oli ära kinni külmunud. Kui aare lahti saadud siis logisime hästi kähku ära kuna külm oli ja pimedaks hakkas ka minema. Lõpuks kui tagasi liikuma hakkasime siis mäest üles saamisega oli ka natuke probleeme. Ikka see, et libiseme alla.. aga õnneks siiski saime ilusti üles ja ilusti koju.:) EVEJ

14 august 2010 leidis Joonas [joonas444]
leiukuupäev umbkaudne

16 juuli 2010 kommenteeris Joonas ja Kadri [pekadrip]
On olemas hulle inimesi ja on olemas veel hullemaid... Kuna Joonasel (kes peatus meil) oli kindel mõte minna ka Mädajärve vaatama (olles eile üksinda käinud ka Mädajärve2 aarde juures, kus tal täitus 1300 aardeleidu kodu- ja välismaal), siis lõi mul ohutuli ikka põlema... mitte keegi pole ju suvisel ajal seal käinud. Üksi Mädajärvele minekut ma ikka õigeks ei pea ja nii saigi lubatud, et lähen kaasa veidi turvatädi mängima, kuid uputama ma ennast küll ei hakka. Kuna talvine geomaantee asukoht pole mitte kõige parem, siis sai mindud ikka peitmisel kasutatud teed. Sel juhul jäi seda tüma maad umbes 200m minna. Ja nüüd olles enese nahal ära proovinud ka aardele suvise lähenemise võimaluse, võin öelda:
Aare on suvel vallutatav, hetkel võiks öelda, et mõistliku käitumise korral maastiku raskusastmeks praegu 3,5-4,0 , enese mutta uputamise võimalus on siiski olemas ja suurema vihmaperioodi puhul on tõenäoliselt väheke hullem olukord.
Hundinuia lehed hakkavad juba kohati üle pea ulatuma, nuiasid veel pole. Hundinuiavälja seest tormas kohutava müdinaga minema mingi loomakari, kes, kahjuks ei näinud...
Tagasiteel muutusin natuke hoolimatuks ja kui enne olid jalad mudased kuni põlvini, siis ühel hetkel juba jupp maad kõrgemalt.;)
Üldiselt ületas see käik mu ootused, sest ma olin enam kui kindel, et kuskilt maalt me tuleme lihtsalt tagasi...
Aare oli suurepärases korras ja ootab kõiki julgeid.
Üksi ärge ikkagi minge!

23 märts 2010 leidis Leho [morgot]
Auto jäi surnuaia juurde ja sealt oli veel otse 500 meetrit. Seda saigi tehtud. Kui nõlvast alla sain panin suusad alla ja läksin otse nulli suunas, ei viitisinud seda georada otsida. Kui null käes leidsin ka maantee. Tagasitee otsustsin proovida ilma suusata mõõda maanteed aga seda sai umbes 100meetrit läbitud kunu jalge all pehmeks läks ja siis panin suusa alla tagasi. Rada lookles ikka mõnuga aga suusaga oli hea otse. Jala mina sinna enam ei läheks.

21 märts 2010 kommenteeris Kadri [pekadrip]
Tekkis mõte järele vaadata, kust ja kuidas siis see geomaantee kulgeb ja millises seisus aare suurele kevadele ja suvele vastu läheb. Kasutades minnes peitjate (ehk siis enda) teerada, tuli tõdeda, et peale metskitsede ja mingite liivaste käppade omanike pole seda keegi kasutanud. Tuli ikka ise läbi paksu lume rada rajada. Lume kandvus täiesti null! Kraavis vesi juba vulises. Lootus, et läbi hundinuiavälja ka lihtsalt niisama saab jalutada, kustus kümnekonna sammu järel, kui vesi äkki tugevalt üle põlve oli. Mõtlesin juba loobuda, sest eesmärgiks ei olnud mitte ennast üksi Mädajärve uputada. Jõudes jälle kandvale pinnale, otsustasin ikka otsijate geomaantee alguse vähemalt üles otsida. Hakkas juba tunduma, et kõik luuletavad Mädajärvel käimisest, sest raja otsa leidsin ikka väga kaugelt meie teest! Ja siis oli ikkagi vaja mööda seda rada aardeni minna ;)... Ja nüüd teadmiseks kõigile: rada ise veel kannab korralikult, kuid raja kõrval on juba suhteliselt tüma maa! Aarde seisukord väga hea, sisukord üpris rikkalik ja logiraamatus päris palju sissekandeid! Tegin sissekande minagi oma sealviibimisest, EVEJ Tagasi tulingi mööda geomaanteed ja peab ütlema, et peites kasutatud rada polnud küll kõige otsem, kuid nii ekstreemne siiski polnud. ;)

19 märts 2010 leidis Kalle [sookoll7]
Parkisin soovituslikku parklasse ja asusin teele. Eelmiste otsijate jäljed viisid mind ilusti kohale, ehkki vahepeal oli tunne, et saab ju ka otsem, aga eks seda otsemat on juba varasemast ajast teada. Nuiaväli oli vägev ja kuidas seda suvel ületada ....Aitähh peitjatele. V-TB J--

13 märts 2010 leidis Hanno [hanno5000]
Korraks kaalusin küll Viiratsi poolt lähenemist, kuid siis otsustasin, et sellise lumega vist küll suurt vahet pole ning startisin soovitatud parklast. Järsakust laskudes avastasin hulga kitsede jäetud jälgi, luurasin kaameraga küll tükk aega, aga ühtki isendit ei õnnestunud kahjuks tabada. Nuiavälja läbimine jättis riietele koheva korra ebemeid, millest pärast oli isegi lumes püherdades suht raske lahti saada :). Jälle üks tore aare lahedas kohas, tänud! EV., jätsin TB.

13 märts 2010 leidis Lembit [polekala]
Pidasin seda päeva raskeimaks aardeks. Samas viis aga aardeni ilus rada ning mööda seda oli vaid aardeni kõndimise vaev. Vahva aare, tänud!

21 veebruar 2010 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]
Esimeseks täpitapmise protseduuriks sai valitud Mädajärve. Parklas teele vaadates tundus 4,5 ilmselge liialdusena, mida tuli aga uskuma jääda pärast võidukat sinna ja tagasi jõudmist. Hing paelaga kaelas, põlved metsavahel kukkumisest sinised ja nägu oksavorpe täis.Aga üldiselt nuiaväli mulle meeldis ja aare ise ka -tore konteiner ja kunstiline sisu, mis suurepärases korras. Aitäh juhatamast! EVEJ

16 veebruar 2010 leidis Evelin & Triin [linnapreili]
Leitud. Hetkel veel läheb ilus rada aardeni :)

14 veebruar 2010 leidis Reilika, Triin, Miki & Paavo [speedy]
Päeva esimeseks aardeks valiti Mädajärve
Autosse naastes sai sest peagi Hädajärve
Masin võtit lukustet uste taga hoida taipas
Raibe nõnda terve Kajaka Vaimu aja raiskas

Aga ei ole ju iial maailmas halba ilma heata
Uksed lõpuks nagu nõiaväel avasime veata
Peale Karuonu vaguni sama edulugu Soomes
Geotiimiga ehk siingi pea uue lukufirma loome

Siinkohal täname väga Geokrahvi ja Pekadripi
Tänu neile saime autos soojas jätkata trippi
Ahjaa, aaregi ju ise oli päris vahva ning lõbus
Õnneks ära leidsime talvel, mil see õite hõlbus

14 veebruar 2010 leidis Reilika, Miki, Paavo ja Triin [trine]
Geovastla järgsel hommikul oli Mädajärve rada parem kui tänase Tallinna tänavad. Nii me seda nautisimegi kaks ja pool tundi...

14 veebruar 2010 leidis Miki, Paavo, Trine, Reilika [miki]
Väga lahe aare, mõnus jalutuskäik ja muidu lahe koht. Koht oli nii lahe, et ei raatsinud tükk aega autoga minema sõita ning tähistasime päeva esimest aaret veel paar tundi. Et kellegil ei tekiks kiusatust varem lahkuda, jätsime võtmed autosse ja uksed ka lukku. Siin tahaks tänada geokrahvi ning pekadrip'i, kes abivalmilt toeks olid ning erinevate muukimisvahenditega varustasid. Seetõttu jäid autol klaasid terveks ning meil oli ka terve pühapäev autos soe olla :)

13 veebruar 2010 leidis Triin ja Jussikese tiim [liinu]
Ettetallatud maanteed mööda kohale ja tehtud. EVEJ

13 veebruar 2010 leidis A, C, O, J, D ja [kaits747]
Sõites Viljandi poole tulid meile nodsud vastu. Seega võis loota, et rajad on juba ees. Geoparkla lähedusse jõudes oli veel 2 masinat ees. Kui mõni tõstab raskusastet 5 ajal tõusmisega, siis meie otsustasime ikka ja jälle endale sisestada, et geopeitus on kogu pere mäng mitte friikide võidujooks. Tõusime koos lastega ja võtsime nad kaasa. Soojenduse enne rajale minekut tegime K autot välja aidates. Raskusastet tõstsime rajal lapsi kasutades. Alguses sobisid kelgud sissetallatud raja peal, laskumisel oli neist juba veidi tüli ning hundinuiade vahel jätsime need hoopis raja äärde. GPS vaatasime vaid moepärast. Aarde juures jõudis meile järgi ove. Logisime ja trampisime tagasi. Tõusu peal oli vaja ikka mitu korda hinge tõmmata ja kätt puhata laste kandmisest. Vahepeal aitasime ka karuonu olemist keerulisemaks teha talle lapsi sokutades. Tagasi autode juures tegime väikse nosimise ja suundusime siis otse geovastlatele.

13 veebruar 2010 leidis kva kva [pekadrip]
in summer this would be impossible! thanks for the cache! FITW: Udajs_16, GatisK, Abrez999, Dainiss, VM.turists, metaxa7532, Kasparssp.

13 veebruar 2010 leidis Gatisk [pekadrip]
Even in winter it can be 4* if snow is so deep, but we found previous finders path. TFTC

13 veebruar 2010 leidis udajs_16 [pekadrip]
Creative hiding method- today it was really 2,5 as there was already a path straight to the cache. :)

13 veebruar 2010 leidis Abrez999 [pekadrip]
22:10 TFTC. FITW: Udajs_16, GatisK, metaxa7532, Dainiss, VM.turists, Kva Kva, Kasparssp.

13 veebruar 2010 leidis Caro ja Kaitsi tiim + [karuonu]
Teekonda planeerides pidasime suurimaks ohuks mülkasse vajumist ja selle vastu olime hästi kindlustatud. Aga et kelk pole liikumisvahend ja lapsed tuleb seljas kohale vedada, selgus alles kohapeal ning tegi sellest tõelise kogupereaarde. Järsak, võsa ja vastu pead peksvad hundinuiad lisasid matkale parjalt vürtsi juurde. Ausalt öeldes tahaks seda aaret suvel ka proovida:) Tänud peitjatele!

13 veebruar 2010 leidis Urve, Triin ja Hannes [jussike]
Õhtupoolikul oli georada sügav ja eksimisvõimalus praktiliselt puudus. EVEJ.

13 veebruar 2010 leidis Eveli, Endel, L@ssie, Pille ja Katrin [katrin]
Jah... Selle aarde geoparklasse sisse keerates minu väike pea mõtles juba et hiljem tuleb ukerdamine... kahjuks liiga hilja... See aare jääb vict tükiks ajaks meelde, sest kõndimine tasus oma vaeva ära. Loodus oli lihtsalt super! Keegi oli ilusa georaja ka meisterdanud aardeni:D Tänud peitjale! Samuti tänud autolükkajatele!

13 veebruar 2010 leidis Katrin, Eveli, Nipnip, L@ssie ja Pille [piltsu]
Parkides Katrini autot, ütles ta kohe, et sealt ta välja ei saa :) ja nii oligi. pärast tuli kõva lükkamine. Mäest alla oli lihtsam minna, kui üles tulla :D Aga tänud raja tegijale ;)

13 veebruar 2010 leidis Priit & Maarja [bonzo]
Peale geovastlapäeva võtsime suuna mädajärvele. Kiirelt sai selgeks, et gps-i vaja ei ole ja tuleb lihtsalt ettejoonistatud rööpas püsida. Plaan töötas ideaalselt ja varsti olimegi aarde juures. Meie ise kaasaarvatud, oli sel hetkel selle aarde juures sel päeval käinud 12 inimest (kuigi üks vist oli koer) :) Ja nagu logidest näha, siis käidi seal veel palju-palju. Pärast kloppisime riided seemnetest puhtaks, sest me nägime mõnda hundinuia seal ka. Täname! EVEJ

13 veebruar 2010 leidis Lauri, Rita [algaja]
Siin hoiatati juba ette, et ära mine autoga. Ikka läksin ja mingil segasel põhjusel ei juhtunudki midagi. Rada oli muidugi ülbe. Trampisime nulli. Rita käis ees ja torkis kahtlasi kohti kaikaga aga igal pool oli tugev jää. Vähemalt mina ei kukkunud kuskil läbi jää. Tagasiteel tuli jussikese tiim meile vastu. Rada sai nende poolt veelkord sisse käidud. Auto juures läks aega aga hundinuiad tulid lõpuks riiete pealt maha. Ja järgmise aarde juurde mineku plaanidele tõmbas geokolleegi kõne kriipsu peale. EVEJ

13 veebruar 2010 leidis Ermo [pioneer]
Olin vist selle päeva viimane logija. Geomaantee oli nii kapitaalne, et pimedas ei pidanud isegi taskulampi kasutama enne kui logimisel. Aare korras. EVEJ.

13 veebruar 2010 leidis Carolina, Andreas, Karuonu ja Kaits747 tiim [caro]
Geoparklasse jõudes nägime ees just matka lõpetanud Lassiet, ja Nipnipi tiimi, kellega mina uuesti tutvusin, sest talvel näevad ju inimesed hoopis teistsugused välja, kui suvel ;)
Sooja sai teha Katrini autot välja lükates. Et maastik 2,5 ja eesoleva georaja kasutamine liiga kerge ei tunduks, võtsime oma raskusastmed kaasa. Siis kelgud nööripidi järgi ja mööda rada minekut. Peatselt sai selgeks, et kelgud sellisel maastikul ei tööta, lapsed olid kogu aeg kummuli. Varustus jäi ükshaaval raja kõrvale ning kui lapsed kukile ja selga said, oligi raskusaste 4,5 saavutatud. Tagasi auto juurde jõudes olin mina küll poolsurnud, sest mäest allaminek polnud veel nii raske, kui mäest üles ronimine. Et Karuonul liiga lihtne ei oleks, siis sai ka temale tagasiteel vahepeal koormust lisatud. :) Aitäh talle selle eest!
Logiraamatusse nimesid kirjutades jõudsid meile järgi Ove ja Mare. Andreas sai aardest mänguasja, mina jätsin Geolutini Muumi. Väga põnev maastik oli ja tagantjärele mõeldes päris lahe matk. Aitäh peitjatele!

13 veebruar 2010 leidis Mare ja Ove [ove]
Aardeni viis juba üsna arvestatav geomaantee, mida mööda jõudsime kiirelt ka kohale. Lund oli metssavahel üsna korralikult ja mäest alla laskumine oli tehtud väga mugavaks!

13 veebruar 2010 leidis Ef ja Märt [mart]
Arvata oli, et tänane päev toob Mädajärvele korraliku laia geomaantee. Selleks, et meie mööda maanteed ei peaks sammuma aardeni maastiku raskusastmega 4,5, olime valmis varajase ärkamise ja stardiga Tallinnast kel 5:30. Peale tanklapeatust jõudsimegi parkla koordinaatidele. Kell oli siis umbestäpselt hommik ja Viljandi täis unist -8°-st laupäevahommikust vaikust. Igaks juhuks ei hakanud autoga proovima, kas parkla "nulli" kah saaks, ilmselt oleks saanudki, kuid seal siis oleks meie geovastlapäev suure tõenäususega möödunudki, vähemalt vägarasketehnika saabumiseni.
Õnneliku juhuse tahtel sattusime üsna kohe päevi vanale ja vaevumärgatavale jäljerajale, mis oma kõverustega parema puudumisel tundus piisavalt hea sihina aarde poole liikumiseks. Omavahel arutasime, et kas see rada juba on nii vana, et juhul kui ta järsku lõppeks ja lõppu tähistaks kellegi lumest paistev peanupp, siis kas see oleks ka eelnevalt lõhnast juba tunda. Aga seda me teada ei saanudki.
Logiraamatusse kirjutasime end sisse kell 8:25. See oli TFTF*.
Tagasitee oli mõnevõrra keerukam, sest mingil kummalisel põhjusel kasvasid kõigi puude ning põõsaste oksad just seda pidi, et end nende vahelt läbi libistada ei olnudki võimalik, iga viimast oksa tuli teisaldada käega ja ikka hakkasid need vastu. Nii kulus meil tagasiteele isegi rohkem aega, vaatamata lumme meie poolt ettenägelikult juba tulles jäetud jäljerajale.
Tänud peitjatele!!! Ei mäleta, et kunagi enne oma elus taolisel maastikul oleks õnnestunud viibida ja sellises meeletus koguses peatselt oma vilju maailma laialipaiskavaid kõrrelisi õnnestunud näha.
-------------------------
* Today's First to Find

13 veebruar 2010 leidis L@SSIE, Eveli, Katrin, Endel, Pille [lassie]
Eelnevalt olin valmistunud vaimus kauakestvaks võitluseks ilmastikutingimustega. Kuid kohapeal selgus et Loodus oli toime pannud ülima vastutulelikkuse geopeiturite suhtes. Õige ka, sest Looduselt tuleb oodata armuande ja üritada termaga hästi läbi saada. Muidu Loodus tapab. Aardesse sattus minu käe läbi imeline helkur, mis suudab ise ümber käe väänduda. Asemele võtsin mingi asja, mis peaks valgust näitama. Kõigest muust sündinust võite lugeda kaasvõitlejate blogidest.
http://lassie.wordpress.com/2010/02/13/geopeitusehullustus/

13 veebruar 2010 leidis Eveli, Katrin, Pille, L@ssie ja Endel [nipnip]
Geovastelile mineku planeerisime ikka korraliku eelmatkaga. Kui geomobiilid pagitud, säädsime sammud punkti poole teele. Mingil hetkel tekkis kahtlus, et me pole täna esimesed, kes Mädajärve vallutada püüavad. Üsnagi värske jäljerida lookles kahtlaselt inimesele mitte nii omases suunas ja keeras lõpuks hoopis võssa. Siis panin gepsu taskusse ära ja arutasime veel omavahel, kelle nimed me logiraamatust ees ootamas leiame. Maastik pani tütarlapsed rõõmsasti kilkama ja mehed mõne aja pärast kergelt hingeldama.
Looklev rada, viis loogilisena tunduva sihtmärgi poole ja kui kohale jõudsime, siis polnud üsnagi ettearvatavalt otsimispingutust vaja eriliselt rakendada. Pärast sumpamist oli leidmine juskui kirss vahukoorel - säras teie kohe kaugele. Kiusasime pisut Katrinit ja Pillet, kes meist rajal pisut maha jäid, ega avaldanud oma leidmist ja suunasime neid veel lumme sumpama, enne kui ka nende silmad avanesid. Logisime ja asusimegi tagasiteele. Mida samm edasi seda süngemaks tõusis asjaolu, et tulla sai ju mäest alla. Ja lumi oli ainult pisut üle põlve. Nõlva kaldenurk jäägu kohalkäijatele avastada.
Tagasi geomobiilide juurde jõudes, saabusid Kaits ja Caro, pisukese aja pärast ka Karuonu. Teadagi mis plaanidega. Ja lapsed muidugi kaasas. Seda logi tahaks kohe lugeda ...
Katrin oli parkides oma auto võimeid tugevasti üle hinnanud ja kandvale pinnasele tagasi saamiseks tuli teha veel üks korralik kolmemehelik jõupingutus. Igati väärikas Geovastlapäeva algus. Tänud peitjatele!

26 jaanuar 2010 leidis Neeme [neeme]
Esmalt otsustasin aarde otserünnakuga vallutada, aga hirm on see, mis mehe araks teeb ja kui kindel jalgealune kippus ära kaduma, otsustasin haagi sisse teha. Veidikese aja pärast tuli siiski uuesti lumme sukelduda, seda enam, et sellest kohast oli kõige lühem tee aardeni ja sealt leidsin ka jäljed, mis väga oluliselt kitsejälgedest erinesid. Aare ootas, hoolimata kargest talveilmast, kindlameelselt oma koordinaatidel ja Sven ei olnud jõudnud ka veel oma ähvardust täide viia :). Nii ei jäänudki muud üle, kui logi kirja, kuldne tunnistus põue ja kodu poole. Tagasi jalutasin siiski otse läbi nuiametsa, polnud hullu midagi, kitse- ja rebaserajad ju ees. Natuke targemaks sain ka: kui fotoka kaasa võtad, siis vaata, et seal toimiv aku ka sees oleks!!! Tänud Kadrile ja Peebule mõnusa matka eest!

25 jaanuar 2010 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

24 jaanuar 2010 leidis Sven [geokrahv]
Peitjad soovisid testleidu, sest koordinaadid on määratud maaameti kaardi järgi ja et neis kindel olla, siis kontrollisin asukoha gepsuga üle. Täpsus oli +-2m. Esimene katse aardeni pääseda oli siis selle peitmise päeval 17.01.10. Proovisin läheneda Viiratsi poolt. Ühel hetkel ei olnud paksu lume all enam maad. Oli üks pehme ja vesine värk. Vajusin pea vööst saadik mudasse. Imekombel ei tulnudki teise kummikusse vett. Sain sealt august kuidagi välja ja püksisääred külmusid hetkega torudeks. Kuna käimine oli natuke raskendatud, siis kukkusin paksus lumes veel kuhugi pokude vahele ja püstisaamisega oli päris raskusi. Raskusi oli just sellepärast, et mul polnud kindaid kaasas ja ma ei tahtnud ennast kätega aidata. Lõpuks koju jõudes olid püksid jääs, taskud ja isegi jope kapuuts lund täis.
24.01.10 kuupäeval lähenesin surnuaia poolt. Sissetallatud raja kõrvalt leidsin lumele joonistatud Päikese ja käejälje selle kõrvalt. Tegin oma käejälje ka. Aardest leidsin testleidjale aukirja. Esmaleidja tunnistus on veel aardes. Kui sellele lähiajal järgi ei minda, siis lähen toon ise selle sealt ära. Praegu on ligipääs aardele väga hea. Tänud peitjatele seikluse eest!