Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
14.02.04 peitsid "Mehed ei nuta" aarde Helen, Samuel, Max ja Kondor. Aarde nimi on inspireeritud peidupaika ümbritsevast loodusest. Lambaid küll seekord ei kohanud aga selle võib praeguse aastaaja süüks lugeda.
Aardele lähenemiseks on vaja häid ilmastikuolusid või natuke vaprust aga koht väärib külastamist.Aare on peidetud mitmeharulise männi juurde.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (5), väikesaar (1), lumega_leitav (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCHPV2
Logiteadete statistika:
109 (98,2%)
2
6
3
2
0
0
Kokku: 122
Meil siin mõned väiksemad mehed lausa röökisid. Peamiselt parmude pärast. Otsustasime kohale saabuda mööda maad. Teekond oli mudane ja kõrkjad täis. Tagasi tulime mööda vett kõndides. Aitäh kohta näitamast.
Tegime väikse rattasõidu kodunt Rälbyst Norrby ninasse. Piilusime kirikukivi juures pesitsevaid parte ja kajakaid ning seejärel suund Väike-Tjukale. Torn veel püsib... veits kõhe siiski. Aardeni pääses vaud väikse valuga, mis kahvatus nullis olevate sääskede pakutava kõrval :) Nullis läks Heurekani aega paarkümmend minutit. Aare heas korras! Tänud peitjatele.
Tjukal olles tuli jutuks ka naabersaare aare. Silmaga vaadates tundus see ju nii lähedal olevat ja mis see kõrvalpõige siis ära ei ole. Naistele lubatud ära oldud tunnist oli ju natuke veel järel. Kiire arvutus näitas, et ilmselt jääme vaid natukene hiljaks. Kuna kõik õhtused kohustuslikud toimingud olid niikuinii ära tehtud, siis väga ei põdenud ka. Panime siis suhted proovile ja jätkasime oma „kaks meest ühel SUPlaual“ seiklust. Ainuke mis natuke muret tegi oli see, et päike oli just loojumas ja meil peale telode puudusid igasugused muud valgusallikad. Algus oli paljulubav. Meri rahulik ja 1.5 mõla jõudlusega saime hoo korralikult sisse. Siis aga hakkas jant pihta – madalikud, kivide vahel laveerimine ning lained. Need võtsid hoo korralikult maha. Kohale me siiski jõudsime, ja veel ilma ühegi pisarata. Vastupidi. Meeleolu oli korralikult laes. Vahelduseks ka midagi füüsiliselt väljakutsuvat võrreldes päev otsa rooli keeramise ja lebotamisega. Saarele jõudes oligi juba päike mõnda aega loojas olnud, kuid selge taevas andis valgust meile veel tükiks ajaks. Esmane vaatepilt oli muidugist võimas, kogu madala taimestikuga osa oli paksult kaetud horisontaalse ämblikuvõrguga. Arahnofoobikutele mitte soovitatav. Aga minu jaoks pigem 17 ämblikut turjal kui üks puuk püksis, seega ei lasknud ennast sellest olukorrast eriti häirida. Pigem oli natuke kahju, et need multisilmsed pidid pärast meid uuesti võrke taastama hakkama. Metsani jõudes tundus nagu igal pool kadakatest sein ees olevat. Pärast väikest auringi võtsime endid siiski kokku ja ilma ühtegi pisarat valamata pressisime ennast metsa sisse. Null ei olnud enam kaugel, aga selleni jõudmine võttis oma jagu aega. Ühel hetkel tundus, et see on sobiv koht aarde jaoks ja koordinaat ka enamvähem lubav, ning asusin otsima. Tühja tulistasin, jälle oli Tarmo see, kes vähe kõrvale triivis ja ragistamise käigus ka aarde leidis. Edasi võib kogu räägitud loo tagurpidi keerata ja olimegi laagriplatsil tagasi. Kulbiga vastu ei tuldud, küll aga jagati soovitusi, et järgnevatel päevadel võiks oma seiklusjanu natuke rohkem vaos hoida.
Väga mõnus seiklus oli. Tänud Tarmole seltskonna- ja peitjale aarde eest.
Arvasin pikalt, et siin samanimeline film ongi üles võetud, aga siis elu õpetas, et filmitud on siiski täitsa teises kohas. Igatahes ütles Kaupo, et saab täitsa draivinni teha. Tegelikkuses tuli mingi hetk siiski lomp ette ja arvasime, et ega paremaks ei lähe ka. Tegelikult oli see siiski ainus sihuke kehv koht ja edasi oli juba tavaline astumine. Nullis sain oamjagu otsida, lihtsalt ei jäänud silma. A lõpuks, kui pilgu õigesse kohta suunasin, sai seegi aare leitud.
Naabersaarel läks kiirelt ja kuna supilaud libises hästi siis vaatasime et ega see teine saar on ju ka tegelikult kiviviske kaugusel. Ajaaken iseenesest veel lubas ju ka seigelda ja nii me teele asusimegi. Vett oli ikka tegelikult omajagu. Sügavamas nac laine kõigutas ja paari madalama koha peal sai lauda ka tagant lükata. Loetud minutite pärast olimegi ilusti saarel. Tegime metsatukale väikese kaare peale kuni tõdesime et teed ees ei lähe ja tuleb ikka täiega võssa sukelduda. Mehed ju ei nuta, ja ühtegi ründavat lammast keda lühema keti otsa nõuda me ka ei kohanud ;P Aare muidugi igati viis ja viisakas vanakoolikas. Takkajärgi tarkusena siis ju värskelt hooldatud teine. Kui tulles oli tuul külje pealt ja vastu, lootsime kergemat tagasikulgemist. Aga nagu kiuste oli nüüd yuul minuarust nüüd hoopis teisest suunast. Tunniajasest ärakäimisest oli sujuvalt saanud pooleteist/kahetunnine äraolemine (loe kvaliteetaeg) Puhas rõõm ja naudig loodusest ja mõõda vett. Tänud peitjale siia kutsumast ;)
Pärast Hobulaiu ja Seasaare külastamist jõudsime saarele, kus aarde nime järgi mehed ei nuta. Paat tõi meid siin üsna lähedale ning läbi peaaegu tulise merevee oli mõnus astumine saarele. Teekond aardeni oli küll pisut väljakutsuv, kurjas võsas oli vaja mõningaid siksakke teha, kuid jõudsime rõõmsalt kohale.
Nautisime hetke mõnusat sooja päikest ning jätkasime paadiretke Tjukale.
Aitäh peitjale.
...
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid
13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Teise päeva neljas aardeleid (18/30). Teekonda paadiga alustasime Rohuküla sadamast ja olime jõudnud leida nii aarded Hobulaiul kui ka Seasaarel.
Lähenemine mööda veeteed läks kenasti. Saime üsna lähedale. Parmudest ja sääskedest ja igasugu muudest putukatest ma ei räägi teiste aarete juures, sest neid jagus igale laiule ja saarele ja kõikidele kehaosadele ning silma ja suhu ja kõrvaauku. Tulikuuma ilma jätame ka kõrvale teiste aarete leidmise kirjeldamisel. Sooja oli üle 30-ne kraadi ja tuult oli vaid paadiga sõites. Laiud olid tuulevabad. Olime Haapsalust läbi tulle põiganud läbi taaskasutusest ja ostnud omale heledad pikkade varrukatega pluusid. Kaasas olid meil ja jalga said tõmmatud paksemad pikad püksid nii putukate kui teravate taimede ja kõrvetavate nõgeste vastu. Jalas olid kellel veesussid, kellel kroksid, kellel botased. Igal juhul oli sellises riietuses tulikuumas päikesepaistes ja tuuletuses ülipalav ennast liigutada. Vesijahutus jalgadele paadist laiuni ja tagasi oli natuke turgutav. Higi jooksis niredena mööda selga ja jalgu ja nägu. Igal juhul oli see suur väljakutse, mida iga päev ette ei võta. Aitäh aarde peitjale!
Teadsin väga hästi, et minu peidetud aardele on juba 2020 kevadel pandud hooldusvajadus ja süda valutas kogu aeg selle pärast, aga kahjuks enne ei jõudnud kuidagi hooldama. Tänase päeva üks peamine eesmärk oligi jõuda laiule ja aare korralikult hooldada. Kodust olime kaasa võtnud kogu komplekti- uus karp, logiraamat, sisu ja kinnitusvahendid.
Auto jätsime paari kilomeetri kaugusele ja matkasime mere äärde. Kui vesiseks läks, siis vahetas Salme tossud veejalanõude vastu, minul juba olid plätud jalas. Mööda traktorijälge oli päris hea liikuda, vett kõige rohkem 10 cm jagu. Kõrkjate vahel polnud ka eksimist karta, kui mööda rada liigud. Saarel saime muidugi kadakast metsa oma paljastel säärtel tunda, kuid õnneks mitte pikalt. Aarde jäänused oli täpselt õiges kohas ja nendega polnud teha enam midagi. Panime uue komplekti paika ja seejärel läksime torni uudistama. Puitosad on juba üsna pehkinud, ei tea, kui kauaks seda torni ronimise lõbu veel on.
Varem olin ainult talvel siin käinud, nüüd siis sain ka suviseid mõnusid tunda. Igal ajal vahva koht!
Sellel saarel on märksa mõnusam viibida kui suuremal nimekaimul. Kuigi ka siin pidi natukene võsas sumpama, leidus siin täiesti korralikke radu mida mööda liigelda. Isegi paar ehitist oli olemas. Randusime põhjakaldal, logisime viletsas seisus aarde ja seejärel lõunatasime. Järgmine sihtpunkt - Seasaar.
Tulime kajakkidega Tjuka saarelt. Siin meres on vett vähevõitu ja kive selle eest kõvasti liiga palju. Kajaki süvisega saab nendes tingimustes õnneks hiilides aerutamisega hakkama. Randusime Väike-Tjuka kirdeotsas ja paari sammuga olimegi sõbraliku taimestiku vahelt läbi ning sammusime rohtunud rajal tornist mööda otse aardeni. Kohe kahju, et kirjeldust enne lahti polnud teinud ning selle õnnetus seisus aardega pidime tõtt vaatama. Kuidagi saime nimed kirja ja torni juurest leidsime ka sobiva merevaatega kohakese einestamise jaoks. See saar mulle täitsa meeldis. Tänan kutsumast.
See jäi mu 24tunnise Vormsi-külastuse viimaseks aardeks - oli päris huvitav matk. Esmalt oli autotee "huvitav" ja kui põllud ületatud, tuli mudaauke ja suuri põhjalõhkumise kive vältides manööverdama hakata. Auto jätsin päris kaugele maha, kuna ühel hetkel oli suur muda-vee väli ees ja kuna praamini vaid veidi üle tunni aega, siis ei tahtnud kinnijäämise äpardustega riskida.
Kui "mandriosa" lõppu jõudsin ja seda u 80 m pikkust veetaktistust vaatasin, siis kahtlusi ei tekkinud - saapad-sokid jalast, püksisääred üles ja hakkasin minema. Vesi oli soe ja veetase püsis enam-vähem alla põlve. Uuesti kuivale maale jõudes ootasid mind erinevat liiki linnud, kes ilmselgelt oma pesade pärast muret tundsid, kuid hoidsin nii minnes kui tulles nendega sõbralikku joont. Pilliroog ja muu taimestik oli kohati mulle üle pea, hommikusest vihmast oli kõik märg ja tagasiteel tuli vihma veel pealegi. See taimestiku läbimise osa oli selle aarde kõige negatiivsem osa, kuna tagasiteel hoidsin liigselt paremale ja seetõttu tulin kaks korda pikemat vee-teed pidi tagasi. Üks kivi lõikas paraja haava suure varba alla, aga verejooks jäi mõistliku ajaga kinni ja naine ei nutnud.
Aardekarp jah kaaneta, raamat päris niiske, aga minigrip kotis olles hullemaks ei tohiks muutuda. Kui keegi päikselisemal ajal läheb, võiks pikema aja planeerida ja nt torni külastamise ajal lasta raamatul päikese-õhu käes kuivada veidi.
Seest märg ja logiraamat vettinud. Konteiner ilma katuseta
Võtsime saapad jalast ja käisime Väike-Tjuka saarel ka ära. Jah, logiraamat märg ja ei olnud karbis ka. Kuivatasin koti ära, aga see ei päästa. (Login tagantjärele ja hooldus juba soovitatud).
Tore jalutuskäik oli sinna :D Ega muud põnevat polegi lisada, kes pole käinud veel siis soovitan :D Tänud :)
Selle lähenemistee kohta ütleks „madalapõhjalisega huvitav“. Tee oli kitsukene ja rööpad minu suksu jaoks liiga sügavad. Seega pidin tee ääri mööda sõitma ja sain auto küljed korralikult triibuliseks kraabitud. Aga kohale me jõudsime. Edasi läks kand ja varvas ja minu üllatuseks polnud siin vett eriti ollagi, ainult kõrkjad kõikjal. Kohapeal avastasime, et oleks pidanud remontkomplekti kaasa võtma, aga kahjuks ei olnud ma enne logisid lugenud. Loodetavasti mõni järgmine külastaja on tähelepanelikum. Tänan.
See oli päeva kõige kardetum aare. Tegelikkus: oma pisikese autoga ära parkides näitas veel aardeni 440m. Siit hakkasime jalutama. Kuigi oli arvata, et mingi osa on vesine, siis tegelikult üheski kohas jalg märjaks ei saanud. Täitsa kuiva pinda mööda võisime saarele jalutada. Probleemideta. Kuna me aktiivsed pildistajad ei ole, siis jäid kahjuks need pildiklõpsud tegemata. Ilmselt see kuiv kevad ja suvi ning ka tuulte suund oli tekitanud sellise madala veetasemega olukorra. Natuke tuli siis rassida heinas ja nõgeste vahel ning natuke männikus ja käes see aare oligi!
Tänud aarde eest!
Kaupol on õigus, Heleni aardeid tuleb hoida. Olin saarele aarde jaoks uue karbi kaasa võtnud, aga see oli sentimeetri jagu liiga kõrge. Logiraamat on niiske ja päevinäinud, ideaalsel juhul võiks kogu komplekti välja vahetada, aga hetkel veel kõik püsib.
Aarde suuruseks on märgitud küll normaalne, aga karbi suurus on väike.
Hommikul kell 7-8 ärgates magasid teised lootusetult. Läksin siis ise tuuritama. See oli esimene peatus. Autoga oleks päris masendav siia sõita. Korraliku vahendiga aga sisuliselt drive-in tehtav. Lõpuks oli hein vööni ja rada ei näinud, kivisse sõitmise võimaluse tõttu parkisin masina ja jalutasin kohale. Läksin otse mändide vahelt läbi ja leid tuli mõne minutiga. Mul oli plaanis korralik karp tuua, aga varustuse pakkimine läks liiga viimasele minutile ja lõpuks ei jõudnudki poodi. Loodetavasti keegi saab aidata sest Heleni aardeid tuleb hoida. Ei suuda ära imestada, kuidas ta nii huvitavaid kohti üle Eesti suutis leida.
Täna hommikune esimene sihtpunkt. Tee aardeni oli pikk ja lumine.
Osaliselt jalutasime jääl, osaliselt kõrkjatel ja mine tea kus.
Herki, ainukese julgena, käis ka saarel olevas tornis. Tänud!
See oli päris ekstreem, mitte saarele minek vaid autoga randa jõudmine ja tagasi suuremale teele. Maasturiga huvitav, ainult et meil oli madalapõhjaline millega sai siis paksu lume sisse maasturite poolt tehtud risti-rästi jälgedes möllatud. Ekstreemsus sai läbitud ilma ühegi peatuseta. Peitjale aarde eest ka tänud!
Auto rooliti mööda kahtlast teed Norrby neemele. Otse üle jää minnes jõudsime mitmeharulise juurde Väike-Tjuka saarel. Karbile karpi üritasime lisada, aga suurevõitu oli, jäi lisamata. Tagasi mandrile. A-la veerand tunnikest ootasime jäätee järjekorras. Võrreldes hommikuse sõiduga, oli nüüd saarele ja mandrile tihe liiklus. Viiendal jäätee kilomeetril kohtusime praamiga. Tänud peitjale.
Kuigi Vormsi saar sai aaretest tühjaks, siis on minu õnneks ka teisi saari läheduses mis vajaks külastamist. Näiteks Väike-Tjuka saar. Autoga surusin nii kaugele kui võimalik ehk ühe hiiglasliku lombini kust paistsid välja tundmatute suurustega kivide nukid. Katsetamiseks ostsin endale paar päeva tagasi ühed veejalanõud. Päris paljujalu igalepoole ei soovi minna ja sandaale meres retsimise jaoks ei näe ka mõtet hankida. Tossuga läksin nii kaugele kui sai kuiva jalaga ja toppisin need imelikud asjad jalga (ei vaadanud mis nende nimeks tšeki peal). Esimesed kaks sammu mudas olid küll sellised, et väga vale valik. Tallaalune ja kõik varbavahed olid mingit jama täis ja püsivalt. Puhtasse vette jõudes läks asi paremaks. Igaks juhuks aga võtsin korra jalast ära, puhastasin ja panin tagasi. Ei tahaks ju endale igasse võimalikku kohta vesivilli. Vee sügavus oli allapoole põlve aga kummikusse oleks vesi sisse tulnud. Eeltööd ma teinud ei olnud, seega improviseerides otsustasin minna mööda merd lähimasse kohta torni juures ja siis risti läbi kõrkjate. Natukene varem tuli aga liiga perfektne maabumise koht, et seda käest lasta. Sealt oli ka keegi teine läinud. Heinani jõudes läksid mitmerealised jäljed ni paremale kui vasakule. Ma kõndisin mööda neid tornini ja siis otse nulli poole. See oli küll päris kadakavõsane. Veejalanõud läksid siin küll asja ette. Tallad ja varbad nüüd tänasid minu otsust. Aarde leidsin suurema vaevata. Ümber olev kotike oli vett täis ja selle sees ulpis konteiner. Ma ei hakanud eelmise leidja lehvitamise trikki tegema, et pastakas peale hakkaks vaid otsustasin siis juba korralikumalt aardesisu käsile võtta. Parim koht paistis selleks olevat piirivalvetorn. Päiksele ligemal, kõrguses on tuulisem, seal puudub võsa ja olemas on looduseilu silmadele. Päike ja ilu olid aga tuult ja võsa mitte. Kolm neljast läksid täppi. Kuivatamine võttis ikka väga kaua aega. Logiraamat polnud seal kadakate vahel päikest näinud päris pikka aega. Vahepeal on see juba vist ka mahakantud, sest lisatud oli ka suvaline paberileht uueks logiraamatuks. Oma nime lisasin mõlemale ja kuivatasin ka mõlemad ära. Kokku võttis see aega umbes tunni. Kui aarde tagasi viisin siis sain aru ka mis kurjajuureks. Põhimõtteliselt on karbi peidukohaks väikene ämber kuhu koguneb vesi ja see vesi ei voola kuhugi ära. Keegi peaks tooma naaskli või trelli, et see probleem ära lahendada. Praegu sai kõik vähemasti kuiv aga ei ole usku et väga kauaks. Saarelt tagasi läksin veidi teist teedpidi. See tee oli aga juba selline, et kõige sügavam koht oli vaid päkani. Aitäh siia juhatamast!
Minigripp oli vett täis. Karbi sisu ja logiraamat märjad. Tassisin sisu piirivalvetorni. Nüüd naudin vaadet ja lasen päikesel oma tööd teha
Vesi eriti sügav ei olnudki, kõvasti alla põlve. Sattusin mingi vaevu aimatava tee peale. Hein oli kõrge, samas kätega eest lükkama ei pidanud. Enne lõppu oli veel võsas ragistamist ja leitud ta saigi. Logiraamat niiske, samuti lisaleht. Lehvitasin lehte niikaua õhu käes, kuni sellele kannatas kirjutada. Pärast sai ka tornis käidud.
Sikutasin kummikud jalga ja hakkasime minema. Kristjan pani kohe sandaalis, jalad pidavat nagunii märjaks saama. Ma lootsin, et vesi üle kummiku ei tiku. Me polnud mitte poolel maalgi, kui mul vesi kummikus oli. Aitäh aarde eest.
Vaat see juba polnud mingi möödaminnes paugutamine. Tuleb arvestada, et vähemalt osa teest tuleb korralikult "bambuses" liigelda, kahe käega pilliroogu lahti ajada ja vähikäigul edasi. Rannikulapsena mulle varbaidpidi sopas meeldib olla, vetikate mädanev mass ümberringi. Seetõttu väga meeleolukas ja meeldiv käik. Toredad on aarded, kus peab ikka vaeva nägema, siis jääb elamust kah :)
Tegime oma pisikese punniga offroadi ja siis vette (auto jätsime siiski kaldale ootama). Varbad lõime kõvasti ära ikka. Tornis sai paar fotogeenilist selfit tehtud ja seejärel läksime aaret otsima. Ämblikke oli nii palju, et tagasi autoni rändamine tundus oluliselt parem valik, aga no üles me ta leidsime.
Päeva alustus aare, et saaks terveks päevaks jalatallad tundlikuks. Vett jagus piisavalt, et lühikesed püksid saaks märjaks. Luige pere ja muud linnud jälgisid meie vanduvat teekonda. Tegelikult oli mõnus, kuigi kividel kõndida valus.
Täna oli siis nüüd üks ütlemata hea päev selle aarde külastamiseks. Mõnus soe päike, vesi oli lausa soe soe ja seltskond üli üli hea. Peale seda kui olin oma plähvid Karinile andnud ja ise sain vastu Sveni omad. Hakkasime siis läbi vee sulistama. Mingi hetk muutus põhi mudaseks ja jalanõud jäid mere põhja kinni, nii te pealmised osad tulid kinnitusest lahti. Meres oli paljajalu täitsa mõnus liikuda, aga kui saarele jõudsime, siis enam nii mõnus ei olnud, kuna heina sees olevad ohakat ja nõgesed paitasind mõnusasti tallaaluseid ja seda kõrvetamisest ja torkimisest tekkinud "mõnutunnet" tundsin ka paar tundi hiljem. Aga mis sellest, see emotsioon mis sellest rännakust tuli ületas kõik selle eelneva. Oleksime saarel peaaegu otsa jooksnud ühele mugude seltskonnale, aga kui kuulsime hääli võtsime oma tooni natuke vaiksemaks. Hiljem nägime ka kahte paati, millega mugud saarele piknikule olid tulnud. Ma ütleks, et see oli päeva parim aare. Tänud tänud tänud.
Lemmik, lemmik, lemmik. Hommikul enne ärasõitu teatas Janar, et plähvid (mingi imelik lõunamaa sõna plätude kohta) tuleks kaasa võtta. Einoh tänan, ma olen alati nii õnnelik viimasehetke (või hiljaks jäänud hetke) teatemiste üle. Minu plätud on umbes 50 km kaugusel ja keegi nendele nüüd järgi ka ei lähe juu. Loodsin siis heale õnnele ja kummikutele (need õnneks olin kaasa pakkinud). Aare oligi ühe saarekese peal ja ilmselgelt tuli läbi vee kõndida. Autost väljudes teatasin, et ma siis tulen paljajalu, ei olnud päris kummiku ilm. Selle peale pakkus Sven kohe oma plätusid, suurus kuskil 46?. Isegi minu hiiglasliku 42 juures paistsid need mu jalas nagu paadid. Aga kõndida sai. Jõudsime veeni. Täitsa lõpp, nüüd küll enam kõndida ei saanud. Plätud olid jalas kui sangpommid. Mingil hetkel hakkas Janaril minust veidi hale ja vahetas ära, sain veidi väiksemad plätud jalga. Ega palju paremaks läinud ja mingil hetkel oli õige otsus kõndida vees palja jalu. Küll oli mõnus soe vesi. Kaldal tuli siiski panna plätud jalga, nõgesed ja muu muru. Aarde kohale lähenedes kuulsime ka hääli ja avastasime, et mingi linnuvaatlejate seltskond oli paadiga. Me ei seganud neid ja nemad meid. Nad vist ei teadnudki, et me seal olime. Aare sai ka leitud. Siis tuli ka torni ronida. Ega see torn tõesti kõige paremas korras ei olnud ja meid kolme kandis küll. Kui meie veel vaadet nautisime, nägime, et üks paarike teeb romantilist jalutuskäiku mööda merd saarele. Me otsustasime minna ikka tuldud teed. Oligi tore, nägime väikest linnupoega ringi siblimas. See oli Vormsi tripi meeleolukaid aare. Tänan peitjat.
See oli minu lemmikaare, juba ette olin valmis mööda merd jalutama ja ootasin seda retke põnevusega. Pettuma ei pidanud, vett oli ja jalad vajusid crocsidega mõnusalt meremuda sisse. Kahjuks üks crocs sinna ka otsad andis. Aare oli ise kuskil võsas, mingit rada sinna ei viinud aga nod, tühja sellest. Tagasi tulin veel pikemalt mööda merd ja ikka oli äge. Tänud.
Teist päeva Vormsil alustasime kohe väikese üritusega mitte nutma puhkeda. Kummarid võis ju jalga panna, aga ega nendest eriti kasu polnud. Esimene pool teekonnast oli liivase põhjaga ja madal, teine pool oli mudase põhjaga ja vesi oli kah üle põlve. Liikusin ikka kaks sammu edasi ja ühe sammu tagasi :) Logi kirja ja siis sama trall uuesti. Jäin ellu ja haigeks ei jäänud. Aitäh!
Mihkel mainis Vormsile minnes, et tema tahab kindlasti ka selle aarde ära logida. Hommikuks oligi äratus pandud tal ning pidime koos minema. Telefon aga sai öösel tühjaks ning magasime sisse. Pudrukeetjad samas magasid ka veel ning peale ärkamist otsustasime kärmelt minna. Võtsime rattad ning sõitsime kohale. Mul oli küll tegu, et Mihklil kannul püsida, sest erinevalt minust sõidab tema tihedamini jalgrattaga kui kord paari aasta jooksul. Nutmise kohta nii palju, et mehed nutavad küll vahel. Suurem enamus veetakistusest on võimalik edukalt läbida prargu, vaid viimane lõpp on mudane ja vesi loksub julgelt üle põlve. Nii et kes plaanib praegu minna, siis teab arvestada, et korralikud kahlamispüksid kaasa. Loodetavasti ükspäev on need ka minu geovarustuses olemas. Aitäh aarde eest!
Algselt oli plaan minna seasaarele, aga tuul oli kogu jàà minema viinud ja ei saanud sinna. Et kogu kàik luhta ei làheks, siis proovisime vàiksele tiukale,- ja tànu osalisele jààle, oli sinna pààsemine ysna lihtne. Kàisime tornis, kuigi sinna ronimine edaspidi vàga tark môte ei ole-asi ysna màdand. Aare oli làbi liginenud, ja jààtunud- kuivatasime seda ja panin sinna ajutise logiraamatu. Arstisin suts gripikotikest ja ehk môndaaega pysib aare kuiv. Jàrgiminekord siis seasaarele. Tànud peitjale ;)
Logiraamat niiske. Vajab põhjalikku kuivatust või parem uut raamatut/lehte. Formaat vist umbes max 3x4cm.
Naised ka ei nuta. Matkasin läbi vee kohale, mis sest, et paati ei leidnud. Lamba puudumisel midagi ei konsumeeritud. Kadakad mind segadusse ei ajanud, ainult aare natuke ajas, sest oli seest märg. Kuivatasin minigripi ja logiraamatut ka veidi, aga kuna olin siia käed taskus läbi mere jalutanud, siis rohkemaks võimeline polnud. Logiraamat sooviks korralikku kuivatust või uuendust. Aitäh! Jälle üks väikesaar käidute hulgas juures.
Selle aarde järele mineku osas olime natuke liiga optimistlikud. Vaatasime, et septembris leitud, et mis see november ikka väga teistmoodi on :) Mõtlesin, et marsin oma kummikutega kenasti kohale ja login ära .... Kõrkjatutid ju paistavad igalt poolt :) Tegelikult oli nii, et umbes 10 meetri pärast läks kuidagi ootamatult sügavaks, minul ikka üle põlve ... kummikud vett täis ja vatipüksid märjad :) Siis ei olnud enam mingit vahet, kas minna edasi või tagasi ... läksime edasi :) Õnneks oli eelmise päeva torm tagasi tõmbunud, laineid polnud ja teadmine, et autos ootab komplekt kuivi riideid, andis veits julgust. Kahlasime saarele, logisime kähku ära (vaatamisväärsustega teatud põhjustel ei tutvunud), kahlasime tagasi ja tõdesime, et mehed tõesti ei nuta ... ja naised ka mitte :). Aardega kõik korras.
Selle saare peal olin kunagi ammu käinud, aastal 2003. Nüüd tekkis soodne võimalus siia tagasi tulla, kuna ka geopeituse aare andis põhjuse. Leid tuli üllatavalt kergelt! Looduselamused siit ülivõimsad, kuna juhtusime olema siin päikeseloojangu ajal!
Aarde nimega ammune linateos filmiti vist küll ühe teise saare peal, aga pea sama edukalt oleks seda küllap võinud siingi teha. Vaatasin kaardilt, et niih - väikesaar, viskasin mõtlematult ratta koos riietega põõsasse ja hakkasin ujumisvarustuses õiges suunas liikuma. Täitsa loll muidugi :P Sest see on rohkem poolsaare moodi saar. See pole mitte päris poolsaar aga noh nii nagu poolsaar. Põhimõtteliselt oleks võinud peaaegu tossudes ja täisriietuses kohale marssida. Paljalt ei viitsinud aga dzhunglisse varem sisse murda kui umbes torniga samal laiuskraadil, sinnamaani kahlasin poole sääreni vees. Alustuseks käisingi siis üleval vaateid vaatamas. Oli ikka hirmus küll. Mitte vaated muidugi, vaid torni seisukord. Ah et kas ma nutsin? Ei!
Siis läks raskemaks. Nulli näitas kõigest 80 m, kuid soovitud suunas seisid tihedalt reas kuivanud kadakad ja muud võrdlemisi vaenuliku ilmega taimed. Kirvest! Andke mulle kirvest! Ei antud. Ega midagi, hakkasin end vaikselt läbi suruma ja vaatasin kuidas kerele joonistunud roosade triipude arv iga läbitud meetriga aina kasvas. See on karjuv füüsiline vägivald! Aga kas ma nutsin? Ei!
Ega poleks väga saanud isegi kui oleks tahtnud, sest silmad olid ämblikuvõrke täis nagunii :o) Tihniku kõige sügavamas sopis suutsin ka veel mitme vale mitmeharulise männi juures käia enne kui õige juurde sattusin ja logi kirja sain panna. Tagasiteeks otsustasin mõne mugavama väljapääsu otsida. Seda olematut rada jahtides tegin aga kokkuvõttes lihtsalt suurema tiiru, lõpuks jõudsin põõsaste vahelt välja ikkagi torni vahetus läheduses. Kurat, jällegi see sama sara! Varasema olukorraga võrreldes oli muutunud niipalju, et mulle oli tekkinud kaaskond kohalikest parmudest. Eiei, mitte need uimased kaheliitrise Walteriga, vaid tiivulist sorti, tigedad ja näljased. Teie, igatahes, ärge siin agiteerige, igatahes! Ja kas ma nutsin? Ei!
Päästev vesi oli nüüd vaid loetud meetrite kaugusel. Kiirustage seltsimehed unetud, kiirustage! Viimane pingutus veel läbi lõikeheina ja siis sain mereni. Oh seda õnnistust, lidusin mõnuga, nii et vesi pritsis laias kaares ja kõik kibedad kihelused said kiire leevenduse. Kes soovib seikllusest pehmemat versiooni kogeda, sel tasuks ikka mõned riidehilbud selga jätta, saab 4.5 asemel suhteliselt mugava 3.0 jalutuskäigu. Ega tegelikult oskagi enda sõgeduse pärast kuhugi kaevata - andestust, aga lammas konsumeeris mu apellatsiooni. Sestap virisen lihtsalt niisama :o) Kas nüüd võib nutta?
Päris põnev oli jala minna teisele "saarele". Huvitav kogemus :), ei tea millal muidu oleks sinna sattunud. Aitäh peitjale :)
Selle päeva kõige mõnusam retk. Motikad jäid 1,2 km aardest ja sealt edasi jala läbi vee ja kõrkjate. Leitud, logitud. Aitäh
Vormsi roheliseks 6/22. See oli tripi üks lahedamatest, aga samas ka raskemini kätte tulnud aaretest. Läksime peidukoha poole kuskilt otse, paljajalu läbi vee ja kõrkjate. Vee all olev põhi oli seal päris mudane ja vesi muutus hetkega peale astumist läbipaistmatuks ning mina siis muidugi kartsin – seekord kaane, kes minu peas oleva ettekujutuse kohaselt ainult ootasidki seal, millal saaks ennast minu paljaste varvaste otsa haakida ja mitte kunagi enam lahti lasta… :D. Nii et nendest vahepealsetest rohtunud osadest oli mul ainult rõõmu ja lõpuks saarel olles sain jälle hoopis kergemini hingata. Esimesena otsisime üles aarde ning peale logimist ja väikest hooldust suundusime ka torni. Üsna väsinud olemisega see seal küll oli aga meie mõlema raskuse ikkagi välja kannatas ja preemiaks andis vist ka kogu tripi kõige ilusamad pildid :). Tagasi läksime tornis välja valitud teist teed - meresemalt poolelt, mis oli küll teravamat kiviklibu täis, kuid selge veega ja nii vähemalt sain näha kõike, mis jalgade lähedusse ennast luurama sättis…:D. Ja vist mingi 2 või koguni rohkem tundi hiljem olimegi jälle tagasi Vormsil ning edasi ootas oma külaskäiku juba järgmine torn…
Ainus Vormsiretke leitud aare mis ei asunud Vormsil :) Abivahendi kasutamise võimalus seekord puudus ja tänu sellele jäid eemal olevad väikesaared seekord külastamata. Kuna siia lubati aga ligipääsu peaaegu et kuiva jalaga, siis pidime ikka ära käima. Teekond oli täitsa huvitav. Kuiva jalaga hetkel see kohe kindlasti ei õnnestu. Isegi kuiva lühikesepüksisäärega ei olnud see võimalik. Võibolla leidub kusagil ka parem rajake, aga meie ikka suundusime otse :) Vahepeal kivine põhi, siis mudane, siis läbi kõrge heinalise ja lõpuks olimegi Väike-Tjuka tahke pinna peal. Esimesena otsisime üles aarde. Logi kirja, vesi karbist välja ja väike tuuning peidukohale. Nüüd peaks jääma aare palju kuivemaks.
Aare logitud, võtsime suuna torni poole. Üleval ootas ees eriti kaunis vaade :) Tagasi all, vaatasime üle ka kohaliku sauna. Tagasitee valisime geopeituritele kohaselt tunduvalt parema kui saabumise tee. Ja mõne aja pärast olimegi tagasi Vormsil ja retk võis jätkuda kuival pinnal :)
Aeg Vormisilt lahkumiseks surus peale ja kuna eelmise aardega läks oodatust kiiremini, otsustasin selle aarde ka võtta. Saarele pääsemiseks oli, tänu eelmisele logile, võimalik minna kuiva jalaga suuremalt saarelt. Minul nii ei läinud. Tõmbasin püksisääred põlvede alla üles ja sedasi ma saarele pääsesingi. Logi kirja ja tuldud teed tagasi. Saabudes oli aare mitmes tükis laiali, kuid logiraamat heas seisus. Panin erinevad detailid ilusti kokku, rohkemat hooldust aare seekord ei vaja.
Neli aastat tagasi sai siia paadiga sõidetud teadmata, et Vormsilt ligipääs kuiva jalaga. Eks see puhtalt enda laiskusest tuleb, kui ei uuri ja varasemaid logisid ei loe. Ega me seda tänagi enne ei uskunud, kuni oma silmaga tõdesime ja jalaga katsusime. Tore oli seda aaret taaskord külastada. Aitäh!
Teine päev Vormsil. Teise päeva rattamatka alustasime Hullost. Mõnus sile asfalt,väga vähe automobiile, soe päikesepaiste ja ilusad Vormsi väikekülad. Selle aarde vallutust alustasime Norrbyst. Üldse oli meil toimunud mitu arutelu teemal, et kas proovime selle aardeni minna või pöörame Hullo poole tagasi. Airil oli tegelikult aare juba varem leitud ja hoopis paadisõidu käigus. Nii talle tunduski, et aare võiks asuda eraldi oleval väikesel saarel. Mina jälle põikpäiselt väitsin, et kui teised said aardeni kuiva jalaga, siis saame meie ka. Ja nii see rattadessant alguse sai. Mööda siledat teed olime juba sõitnud küll. Nüüd jätkasime kadakate vahel mere poole. eesmärgiks kuni teed on ja minna saab. Sai sõita küll, väga hästi sai sõita. Jalgratastega üle mere või läbi mere, kuidas soovite. No ma poleks elu sees uskunud, et merd on võimalik forsseerida jalgrattal. Seega minu lemmikaare seekordsel Vormsi retkel, pole midagi teha, aga nii on :)
Vormsivallutus kohalikel rendiratastel. Minu oma meenutas küll pigem vokki aga 90km saareavastust pidas vastu ;)
Tänud, tore päev oli!
Muidugi jõudis see päeva ainus vihmapilv just sel hetkel meie kohale kui saarele sammusime. Hea on, et jõudis, sest see lisas elamusse veel juurdegi. Redutasime ehitises ja sõime päevaks kaasa võetud toidu keskpäeval ära. Tornis oli ka tore ja see metssigade jälgede tagaajamine...omamoodi. Hea oli pärast jälle meres olla. S´il esimene aare ja piinlik küll aga tema selle ka leidis. Hea meel, et oli põhjus see saareretk ettevõtta.
Mina ei saagi aru on seal siis nüüd kunagi vett ees või mitte. kaardil on fotodel on. Logides viimastes aga mitte. 10 aastaga ei tohiks maa ka ju niipalju tõusta. Nuh küllap oli siis meilgi õnne et saime aardeni peaaegu ratastega kohale sõita. Mina tormasin taaskadakaid ämblikuvõrkudest ja vihmaveest puhastama, Piia suundus otse aardeni ja kutsus siis mind ka korrale et aitab vasikamoodi ringimüdistamisest. Tore poolsaare moodi saareke küll aga Vormsil oli tegelikult ikkagi palju ilusamaid ja mõnusamaid kohti
Viisin aardesse GC ja kohendasin topsikut paremasse asendisse.
No see saar on nagu poolsaare moodi saar :) Tegelikult olen seal varem vähemalt 3 korda käinud, aga mis sa teed kui geopeitusest pole kuulnud. Nüüd sai ka see asi parandatud, leid logitud.
Olid raskemad välitingimused kui muidu, aga leitud ja logitud :)
Päevane väsimus oli korralikult kuhjunud, aga nagu aarde nimi ütleb, siis mehed ei nuta ja lähevad aaret otsima. Sellest sai meie edasise reisi moto.
Tsiklitega saime paarisaja meetri peale. Oleks pressimisega ka lähemale saanud, aga selleks ei olnud parasjagu eriti jaksu/julgust.
Jalutasime nulli ja hakkasime otsima. Tükk aega otsisime. Lugesime logisid, otsisime veel ja ikka eimidagi. Mingi hetk tuli aga geniaalne mõte otsimispiirkonda natuke laiendada, sest neid mitmeharulisi ei olnud seal ju üksainus ja nii see aare mingi hetk vastu vaataski. Päris kaval lahendus, igaüks ikka ei lähe seda nii põhjalikult näppima ilmselt.
Pärast ronisime ka läheduses asuvasse torni. Kogu konstruktsioon oma rooste ja mädanevate samblikusse kasvanud laudadega ei tundunud küll kuigi turvaline, aga vaade ülevalt oli uhke. Vaikselt loojuv päike, meri, soe tuuleke...see ongi suvi. Mehed kohe kindlasti ei nutnud, vaid olid sunnitud tõdema, et vahel võib ikka väga rahul olla eluga :)
Aitäh!
Läänemaa-Vormsi-Hiiumaa tsikliretk, teine päev: Noarootsi-Vormsi.
Päeva viimane aare ja mõnda aega ikka kaalusime, et kas viitsime kolmest maastikku veel õhtul teha, või lähme kohe lõkke äärde käsitööõlut degusteerima. Aarde nimi oli aga nii motiveeriv, et otsustasime ikka proovida. Pagana õigesti tegime.
Esimene kiusatus oli, et kas teha päris draivinn või ainult peaaegu :D Valisime viimase. Edasi üle kauni heinamaa ja siis mõnusalt ämblikuvõrgusesse kadakavõssa. Mingis kohas oli "piisavalt null" ja tuvastasime mingi vihjepuu. Otsisime üsna segaseks ennast, lugesime logisid ja ei saanud aru, et kuidas kõik kohe leiavad. Kui piisavalt kirutud, määrasime uuesti nulli ja sattusime hoopis teise puu juurde, mis vastas sama hästi kirjeldusele. Seal tuli ka leid hetkega.
Seejärel ütles Rudolf, et nüüd tuleb torni ronida. Minu jaoks ei tundunud see üldse nii hea mõte, sest juba torni all seistes tundus, et võib põrandalauaga pihta saada. Uudishimu sai siiski võitu ja vaade oli seda väikest riski sajaga väärt. Ütleme nii, et see aare ilma tornist avaneva vaateta annab alla poole võimalikust elamusest. Ehk siis kes vähegi kannatab, minge ikka üles ka!
Kui vaated imetletud, siis tagasi ööbimisplatsile. Vormsi käsitööõlu maitses pika päeva järel oi kui hea ja kui silti lugedes selgus, et see on tehniliselt hele lager, siis oli lausa hämmastav, et kuidas nad sellest nii palju maitset välja võlusid. Soovitan aaret koos torniga ja soovitan Vormsi õlut. Aitäh!
Selle aardega sai meil logimise hetkel ka Vormsi roheliseks, aga suur oli meie üllatus, kui järgmiste päevade-nädalate jooksul rohkem kui kaks korda sama palju aardeid juurde tekkis. Aitäh kõigile senistele ja uutele peitjatele, et olete andnud põhjuse taas seda imelist väikesaart külastada!
Öö veetsime saare lääneosas, nimelt sõitsime seal ratastega ringi. Mõnes kohas õnnestus mul veidi pikutada, aga peagi aeti mind jälle püsti ja sunniti edasi sõitma. Geniaalne mõte mitte magada ei tundunudki enam nii geniaalne, kuigi peamine eesmärk- mitte palavaga sõita- sai loomulikult liigagi hästi täidetud- mõnusad külmavärinad, mmm. Umbes kell kaheksa hommikul jõudsime Diby bussipeatusesse, kus Tanel söögipausi nõudis. Asi võttis ootamatu pöörde ja lõppes sellega, et kohtusime Johannesega. Ta otsustas meiega kaasa tulla ja nii me siis kolmekesi kohale sõitsimegi. Natuke murdmist ja jõudsimegi aardeni. Parmud rõõmustasid ikka mõnuga. Ronisime torni ka ja leidsime omale parema lahkumistee. Meie läksime veel vette solberdama ja Johannes lahkus. Edasine plaan- mandrile ja magama!
Ma võin vanduda, et täpselt see sama potsik, kus nüüd oli aare, oli eelmine kord tühi. Floorat oli vahepeal juurde siginenud ja seekord käisime ka tornis. Aitäh!
Ei nohh, mis seal ikka nutta. Hetkel täitsa lakk-kingas võetav. Rattaga sai vabalt 400 meetri peale. Samas koht sadamast täpselt nii kaugel, et paras aeg üks kosutav "tsst" teha, ennast võõraste sulgedega ehtida, veidi kohalikke linde uudistada ja boonuseks ka üks aare leida.
Leitud. Ratastega saime päris lähedale. Gps näitas aardeni 160m. Veidi eemal vana vaatlustorni juures tegime lõunapausi ja nautisime Vormsi rahu linnuhääled taustaks. Aitäh!
Eelmine õhtu panin Ninaotsas telgi püsti ning hakkasin vaatama praamiaegu, et järgmine päev Vormsile minna. Minu kurvastuseks oli ainult praam, mis Vormsi omaga kokku sobis, 08:30 Heltermaalt. Olin ma aga ju ometi 50 km kaugusel sellest. Aga Vormsile tahtsin ka minna. Seetõttu panin äratuse kell 04:00. Kuna öö oli külm ning minu looduses ööbimise varustus nendele temperatuuridele ei vastanud, ärkasin ma juba 03:52, panin asjad kokku ja komplekteerisin konteineri, et see peita õhtul vaadatud kohta. Kui jõudsin Kärdlasse, nägin ka esimesi inimesi, kes vaatasin mind nagu mingit imelooma. Mis seal imelikku on, kui inimene sõidab laupäeva hommikul pool kuus rattaga? Heltermaale laekusin ilusti pool tundi enne praami. Vaatasin GP lehele ka igal juhuks, et äkki on leigrid mõne topsi ka siia jätnud :)
Vormsi praamil tegin juttu Inglismaalt pärit linnuvaatlejatega, kes olid terve Baltikumi sellel eesmärgil ratastega läbi sõitnud ning kiitsid Eesti linnurohkust. Praam sõitis mööda ka Hobulaiust, aga peatust polnud seal kahjuks ette nähtud. Vormsi meeldis mulle juba esimesest hetkest seal saarel väga. Sõitsin ka läbi Söderby küla. Ma kahtlustan ikka, et Bullerby lapsed ja väike Tjorven, Pootsmann ja Mooses elavad ka Vormsil :)
Aga see eelnev ei puutu tegelikult üldse asjasse. Seda aaret ma ei leidnud ei nullist ega nulli lähedalt. Ja kui ta seal tõesti olemas on nii, nagu viimased leidjad kirjeldasid, siis ma vajun häbi pärast nüüd küll maa alla. Tõin juba labida kuurist. Kõik kirjeldasid seda aaret ka natuke erinevalt. Tulemus igal juhul null. Kui ta siiski olemas on/taastatakse, saab kunagi koos Seasaarega logida :)
Selle aarde nimi peaks olema kõik nutavad :) Auto nuttis, mees nuttis ja naine kõige rohkem :) Kõigepealt proovisime autoga võimalikult lähedale saada ja saime kõva kolakaga kivi auto alla, õnneks kõik jäi siiski terveks. Jätsime auto ja läksime jala edasi. Saime küll kuiva jalaga üle, kuid siis kadusid kõik teerajad ja läbi tuli minna otse kõrkjatest, kui metsani jõudsime siis seal juba Charlotted ootasid oma võrkudega. No neid oli seal ikka palju ja mets oli ka korralik padrik. Ning kuna pea ei võtnud siis jalad võtsid küll ja tegime veel mitu tiiru padrikus, et õige koht leida. Tagasitee oli jälle silmini pilliroos aga lõpp hea kõik hea! Võtsin mängu parmu kuna see oli teemakohane, jätsin avaja.
Õhtuse praamini sai lisaks jäätise söömisele mõnusalt aega kulutada aardeotsimisele, kahjuks on neid saarel vaid kaks! EV J:krokodilli. Tänud peitjale, aaret sai veidi kuivatatud, muidu korras.
Kuna Sirje oli kodus haige, siis kasutasime it lahendusi, et koos aaret otsida - Skypega videokõne abil nägi ta kõike ja juhendas gps'i järgi kohale. Tema õnneks ta pääses sellega võsas tuhnimisest.
EVEJ
Seasaarelt suuskadega Väike Tjukale, aare leitud, vaadet nauditud... mõnus kevadilm, miski pani näonaha kipitama... lumi vist:)
Üle valge sillerdava välja sinitaeva all, muinasjutt. Jäljed lumel juhatasid teed, õnneks oli Jeti juba saarelt lahkunud... Veidi kadakates trügimist ja pilk koordinaatidele ning käes ta oligi. EVEJ
Täitsa eksprompt tehti ettepanek Vormsi minna. Et jäätee ja puha. Kui selgus, et saare peal on ka aardeid, siis oli otsus kindel - minek!
Minu elu esimene sõit üle jäätee kulges rahulikult ja kindlalt. Veidi närvikõdi tekitas vaid see, et meist enne startinud autole jõudsime keset merd järgi - oli teine teelt välja põrutanud. Ei, mitte kuhugi lahvandusse, vaid lihtsalt lumevalli. Helistasime ka jäätee valveteenistusse, aga seal oldi juba sündmusega kursis ja teati, et nad kaevavad end ise välja.
Saarele saabudes võtsime suuna esimesele aardele ja autoga õnnestus lausa ca 2,5 km peale trügida, sest keegi oli kenasti raja ette lükanud. Sealt edasi algas siis jalgsimatk.
Kulgesime kuni mereni, kus mul tuli araverelisemaid veenda, et jää kannab kenasti. Lõpuks aitas see, et leidsime Väike-Tiuka saare poole suunduva ATV-raja. Matk oli mõnus ja mõne aja pärast olimegi saarel. Seal jätsin teised seljataha ja sumpasin läbi sügava lume kadakavõssa. Vihjet teadmata õnnestus päris kiiresti aare üles leida - mõistlikult peidetud. Logisin kähku ja suundusin hõikuvate kaaslaste poole, kes olid tornini jõudnud.
Loomulikult ronisin siis ka veel torni, mis kannab kenasti ja imetlesin vaateid. Seejärel alla tagasi ning väike teejoomine "sauna" akna all. Seal oli mõnus soe, päike küttis ja tuul ei puhunud. Lume alt paistsid maasikalehed.
Idüll nauditud, algas tagasitee. Tänud aarde eest, oli väga tore!
Jäätee oli avatud ja ma ei olnudki veel Vormsil telkinud. Need kaks asja kokku panna ja oligi saarele minek. Reedel pandi küll jäätee kinni aga mõte oli juba olemas ja "lähme siis kas või praamiga". Laupäevaks oli aga tee jälle korras, nii et vedas. Päeval sai saarel ringi kolatud, õhtul lõke ja chill ja grill... ühesõnaga korda läinud nädalavahetus. 1/2
Mis mõttes ei nuta?Mina hakkasin ulguma juba neljapäeval kui kuulsin Maku käest(tänud talle!), et jäätee on lahti.Kuna ükski naine ei saa meeste pisaratele vastu panna, siis hommikul avastasimegi end keset vett...õnneks küll oli tegu tahke isendiga.Parkisime kuskil saarel ja "põliste"sportlastena sättisime endale miskid tünnilauad alla.Mina oleks küll tipa-tapa tahtnud minna aga mis maksab meeste tahtmine.Merike leekis meie suusakuulsuseid jäljendades kärmelt minema ja kannul püsimine oli tugitoolisportlase jaoks klass omaette.Õnneks merel ehmatas jääkrõbin teda piisavalt ja mul lubati edasi tempot teha.Ähkides ning lõõtsutades jäi kuskil võsas vaid küsida, et kas seda pange otsimegi ja jaatav vastus vaid rõõmustas.Tagasiteel kerisin kohe targu jalad kõhu alt välja ja tegin(pidurdasin :P)tempot kuid geomobiili juurde jõudes olin ikkagi sent vikatimehele võlgu.Kole laastav on olnud see talv tervisele.Aare suurepärases korras ning leitav, tänud!
Täna oli võimalus taaskord jäätee hüvesid kasutada ja mööda viisakat maanteed Vormsile kihutada. Seekord tegime saarele kenakese ringi peale, aga kulgesime vist vastupidi üldisele tavale, sest koguaeg tuli meile autod vastu ja järel ei sõitnud ühtki. Nii me siis andsime viiskalt teed ( kaks autot tihti kõrvuti sõitma ei mahtunud) ja keerasime lõpuks selle aarde poole. Samas kohas ,kus eelmine kord jätsime auto maha ja suundusime suuskadel edasi. Meie teele jäi hulganisti loomade jälgi, kuid kõiki neid küll ära ei tundnud, mingi eriti terava sabaga isendi oma näiteks keset põldu. Merel oli mõnus liuelda, tuli vaid hoolikalt vaadata, et laus siledale jääle ei juhtuks, sest no seal polnud ju mingit pidamist (jalad tegid mida tahtsid)Sain ka paraja adrekalaksu kätte kui enda arust lumeküngast ületasin- jalgade all kostus jube ragisemine :P. Vaatasin ,et kiiremini sellel nö künkalt alla sain. Aga see oli õnneks vaid lumekoorik, mis oli sulanud ja siis taas kirme peale tõmmanud. Laiule lähenedes märkasime ,et teisel pool laidu laiutas vesi. Me olime õnneks valinud õige lähenemissuuna :D ja saime ilusti kuivalt laiule. Veidi ragistamist kadakate vahel ja juba see tops paistiski. Logi kirja ja asusime tagasiteele. Seda "küngast" vältisime seekord ja valisime hoopis teisema tee Vormsile naasemiseks. Mingi hetk oli roostik igal pool. Olles keset roostikut kuulsime inimeste hääli. Kas järgmised geopeiturid?. Aga enne kui nägime inimesi leidsime paadi :D- peaasi on leida paat, igatahes !. Saime lõpuks roostikust välja kaldale ja polnudki geopeiturid( vist), otsisid hoopis toda suurt kivi. Ajasime veidi juttu ja tagasitee auto juurde kulges märksa kiiremini kui tulek. Oi kui hea oli soojas autos nüüd sooja teed juua :D. Tänud veelkord huvitava koha eest!
2052.
Jäätee kaudu Vormsile ja leitud see aare saigi.
Ilm oli jube külm ja tee päris pikk, aga kohale me jõudsime - Varulasel, Margusjal ja Kristelil oli see juba leitud nii et nad eriti kaasa ei aidanud, aga kui õige puu leitud on, siis pole aarde leidmine ka suurem probleem.
Tegime uude logiraamatusse sissekande nr 2, jätsime smiley ja siirdusime tagasi Vorsmile, sest hämaraks hakkas juba minema ja tahtsime enne jäätee sulgemist tagasi mandrile jõuda.