Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Viru Raba aare uude kohta peidetud, kuna rabas on karm laudteelt maha astumise keeld. Aarde uuendas geopeiturite tiim [sylli]. Uued koordinaadid päises alates 17.04.2015.
Eelmised uuendused:
Viru-Raba aare uuendatud, kuna eelmine oli hävinud. Aarde uuendamisest 27.08.04 20:30 võtsid osa: Yxic, Crista, Waldo & Tibu
Samas ei olnud aarde asukoht enam sobiv, otsustasime muuta veidi koordinaate. Uued ja täpsustatud koordinaadid olid aarde päises alates 27.11.2007.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ilus_vaade (3), rabamatk (3), lastekäruga_ligipääsetav (2), oandu-ikla (2), rästikud (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTCGH
Logiteadete statistika:
175 (81,0%)
41
5
3
2
0
0
Kokku: 226
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Kevadkoristus 2023.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
GC-s palju mitteleide. Ilmselt kadunud.
Raba kohta väga suur muguoht. Seal prügi sees sorida on tõesti imelik. Äkki on aare lännu?
Selle raba külastamine sai jäetud tahtlikult hommikusele ajale nädala sees, et ei peaks muretsema rahvahordide pärast. Parklasse jõudsin esimesena, matkarajale startides saabus ka teine auto, aga torni juures vaatamata mu pikale otsimisele kedagi ei kohanud.
Aaret otsisin tükk aega nii koordinaatidelt ja ka ümbritsevatest inimeste poolt tehtud potentsiaalsetest peidukohtadest. Varemleidjatelt saadud info ei aidanud. Paras prügi seest otsimine oli, mistõttu oma kätt igale poole ei toppinud. Selle asemel vaatasin kaamerasilmaga nii palju kui sain, ent ei leidnud midagi. Vähemalt praegu ei tundu küll 1.0 peidukoht olevat.
Läksin parem multit tegema.
Peaaegu kolm aastat on saanud eelmisest visiidist kui siin rabatornis käisime. Tänase visiidi ajendiks oli tegelikult see kui eile talisuplejate grupis mainiti et yks perekond tuleb Viru rabasse oma sulpsu tegema. Tahtsime ju meiegi vaheldust oma j6esuudmele ja tagatipuks ka sellele et meil kodus lume asemel roheline muru vastu vaatas. Lund oli siin t6esti tunduvalt rohkem ja ilmgi kr6bedam. Isegi nii kr6be oli et rabalaukad olid k6ik tummiste jääkaante all. Käisime esiti ikka rabatornis ära ja aarde otsimisega oli ka seekord selline tunne et jääb leidmata. Ka peale k6net varemleidnule ja lisavihje saamist läx omajagu aega kuni hakkasin peidukaid lihtsalt läbi filmima kuni... :) Nyyd oli järgmiseks missiooniks ennast siis vette kasta. K6ndisime ikka m66da laudteed edasi et kusagilt pidi ju tuttavad vette saama. Kuni l6puks yhe lauka juures leidsimegi värskelt raiutud augu. Jess, riidest lahti ja kui hakkasin ennast jääaugust sisse libistama sain korraliku tynga. Vesi oli k6igest 5cm sygav ja selle all selline jääkelts et ei paistnud kll et tahaks katki minna. Uurisin siis teiselt perelt et kuidas nendel selle sulpsuga läx. Tuli välja et nad oli teinud kiire plaanide muutuse jahoopis kakerdaja rabasse läinud. Aga stsenaarium oli neil sama ja jäi nendegi sulps tegemata :D J6udsime yhisele otsusele et talvel ei tasu ikka ilma kirveta rappa tulla. Aga raba ise oli m6nus talve muinasjutumaa. Tänud peitjale
Täna oli plaanis teha tiir rabas ja boonuseks ka aare logida aga päris nii hästi ei läinud. Tegime seltskonnaga rabaringi ära ja aare jäi leidmata. Kinnitasime keha ja selle asemel, et sõita kodu poole läksin tagasi aaret otsima. Ja ikka ei midagi. Helistasin siis ka geosõbrale, kellel oli leid kirjas aga ka sellest ei olnud kasu ikka ei silmanud midagi. Paar nädalat on jäänud aarete otsimisel vahele ja võib arvata, et olen roostes. Mis seal ikka, tuleb veel korra raba külastada.
Tõsine kordusvisiidi tunne tuli peale, kui seal ringi käputasin - logidest ma aga varasemat külastust küll ei leidnud. Ilmselt olin siis tollel eelmisel korral mingil muul põhjusel püksipõlvedega parketti poleerimas. Mäletan, et aastakest neli tagasi korraldasin sel laudteel oma ja teistele lastele maastikumängu - siis ma veel Geopeitusest ei teadnud, äkki peitsin kogemata oma vihjekaardi toona sellele topsile siin "pähe".
Aga populaarne on see torn küll - kuigi ilusaid kohti on ümberringi palju, tahab inimene kõike ikka kõrgemalt kaeda.
Kottpimedas ei olegi varem seal raba vahel liigelnud. Ega see aarde leidmine nüüd teab mis kiirelt ei läinud, aga Madisel ikka lõpuks näkkas. Panime siis nimed kirja, vaatasime veidi pimedusse ja lugesime asja lõpetatuks. Tänud aarde eest!
Rabas oli jätkuvalt päris tihe liiklus, andis sobivat hetke passida. Läks siiski õnneks, Ülle tegi põhitöö.
Pärast mõnusat laukasulpsu otsustasime ka aarde üles otsida. Läks piinlikult kaua aega, aga kätte ta saime. Korraks tundus ka, et on kohal ka teine seltskond otsijaid, aga need vahetasid hoopis torni all riideid, üks lubas kõva häälega vahti pidada. Aitäh!
Natuke poleerimist silmadega ja leitud sai. Tänud! Jätsin ka ühe putuka
Kui eelmisel suvel siin teist aaret taga ajasin, oli tornis tõsine laulupidu. Täna hommikul kella 10 ajal möödasõidul vaatasin, et vaid 2 autot parklas, tuleb ära käia. Tornis toimus väikeperel lõunaoote võtmine, olin kannatlik ja lasin neil kõhud täis saada ja edasi astuda. Karp niiskust täis, ega seal peale logiraamatu (väheniiske) ja pliiatsi sees ole, aga kergelt leitav, kui koordinaatidest raudse kindlusega kinni ei hoia.
Anne andis väga hea põhjuse tulla Viru rabasse matkama. Kas õli süüdi hall ilm või liiga sagedased raba külastused mööda laudteed aga Viru raba ei üllatanud enam mitte millegagi. Vähemalt sombune ilmmeelitas vähem mugusid kohale ja leidus hetki kui saime segamatult otsida. Aitäh.
Kuna minul oli õigus teha tänase päevaga mida tahan, siis otsustasin kaks asja ühildada, sest no millal viitsiks ma siia eraldi tulla, rabad on mu jaoks juba kõik ühesugused aga need pagana sälensid vajaks ju ka täitmist ja näpuga järge ajades oli täna vaja "päeva".
Kõndisime kõik koos tornini ja siis hakkas ikaldus pihta. Ei tohi ju laudteelt maha astuda aga no ei näita geps sinna ega näinud mujalt me ka piiludes. Kuna ei tahtnud, et ülejäänud mu seltskond ootab, haarasin õlekõrre järele ja pagan, maha just tuligi astuda.
Tänud, torn on uhke ja raba oli ilus ja kõige tähtsam - ei sadanud taevast paska ega pidanud kuskil pehmes sumpama!
Suutsime üpris rahvarohkel päeval tabada täpselt seda hetke, kui kedagi ei olnud otsimist segamas. Juba mõni minut peale karbi tagasi asetamist oli peiduka kõrvale tohutu piknik laiali laotatud. Tänud peitjale!
Ilm oli mõnusalt sügisene, päike isegi piilus pilve vahelt. Parkla oli suhteliselt tühi mis andis lootust, et ka raba on tühi ja saame teineteise seltsi nautida. Teekond aardeni kulges kiirelt, kuid aaret pidime natuke otsima. Aare vajas veidi kõpitsemist. Valasime vee välja ja kuivatasime aarde sisu.
Karbis oli vesi sees. Logiraamat õnneks kuiv. Kasutasime riideid, et kõik ilusti ära kuivatada. Poole aastaga on tekkinud poole logiraamatu jagu külaliste kirjeid. Karp liikus meetrikese tagasi oma varasemasse asukohta.
Mõtlesin, et viin täna pere rappa jalutama ja vaikust nautima. Ma olen ikka täitsa rumaluke, lootuses sellest rabast vaikust leida. Seal oli inimeste tihedus laudteel sama tihe kui Viru tänaval Tallinnas. Õnneks olid aarde juures enamikus rahvast selfi tegemisega nii ametis, et minu aarde leid ja logimine käisid eriti lihtsalt. Tänud aarde eest.
Leitud. Keeruline jääda märkamatuks, kuna rahvast on palju.
Polnudki ammu seda raba külastanud.Üllatus oli suur,et ka tööpäeva õhtul siin nii palju rahvast ringi hängib.Paar korda pidin otsimistes pausi tegema kuniks karbi üles leidsin.Aitüma kutsumast!
Otsisime ja otsisime, kuid ei midagi. Ühel hetkel märkasime ka mingeid võõrkeelseid otsimas, kuid ka neid tabas sama saatus. Teinekord siis . . .
Hooldusturnee viimaseks hooldatavaks valisin Viru Raba. Tegelikult Kahala järv kui ka see viimane olid täiesti plaanivälised, sest koduteel oli katkine sild ees. Edukaid päevi ja lihtsalt ilusat õhtut oli väga sobilik tähistada raba päikeseloojanguga. Parkla oli harjumatult tühi - üks ainuke masin peale minu oma. Viskasin seljakotist tühjad kolisevad karbid tagaistmele ja alustasin kiirkõnnil liikumist vaatetorni poole. Päike oli horisondile juba päris ligidale kiskumas. Poolel teel tulid vastu prantsuse keelt kõnelevad mugud. See ühtlasi tähendas, et terve Viru raba minu päralt! Mis ime see veel on? Torni juures läksin esmajoones tippu, et kenad vaated ära näha. Invakaldtee on praegu päris naljakas katsumus. Nagu mõne fancyimat tüüpi lastemänguväljaku keerdliumägi. Käsipuude abil sai ennast ikka trepini talutatud ja siis oli juba lihtsam osa.
Pärast fotode klõpsimist otsisin aarde üles. Kõigepealt jäi silma maas vedelev kõrv ja siis leidsin karbi. No pagan, see aare oli oluliselt kehvemas seisus kui ainult logiraamatu vahetuse vajadus. Logiraamat oli jah selline ajutist tüüpi ja niiske, karbil aga ainult üks kõrv alles. Ei saanud seda lihtsat nii jätta ja valasin enda ühe hooldustarvikute pudi-padi karbi koti põhja laiali. Nagunii on kahe päevaga tekkinud totaalne läbu seljakottidesse ja pagasnikusse, et mis see üks väike segadus lisaks enam teeb. Tegin siis täitsa uue karbi - konteiner, logiraamat, juhend, pliiats, minigripid, markeeringud. Kaasa võtsin katkise konteineri, Elroni sõidupileti ja mingi reklaamprügi. Jõudsin pärast seda veel korra torni külastada. Seejärel tuli tõmmata joon alla oma tegevustele. Kibekiirelt koju pessu, vanematele külla ja töökohustusi täitma.
Siinkohal oleks paslik võtta kokku ka oma tegevus. Miks ma seda kõike teen? Eks ta ole soov anda midagi vastu. Mõnele meeldib teha ja jagada suurepäraseid aardeid. Mõni soovib teha meie Eestimaad nii puhtaks kui võimalik. Minu valik on pakkuda elupikendust aaretele, mis minu äranägemise järgi võiksid seda väärida. Igale poole ei jõua ja teatuid aardeid näeksin parema meelega arhiivis kui taastatuna aga eks see vääring ole suhteline mõiste. Mis ühele ei meeldi võib teisele südamelähedane olla ja ka vastupidi.
Kokku sai hooldatud 13 aaret. Normaalsuuruses karbid said kõik otsa. Logiraamatuid ja juhendeid kulus ka nii ohtralt, et neid tuleb mõnel igavamal tööpäeval natukene juurde nokitseda. Leitud ja ära korjatud sai ka üks juba arhiivis olnud aare.
Enamus hoolduseid olid päris ajamahukad. Kahe hoolduspäeva peale kulus kokku umbes 24 tundi. Mitu aaret jõuaks ööpäevaga logida? Peaaegu terve NKT. Aga ei kurda. Sai piisavalt matkatud ja ka soojas autos muusikat kuulatud.
Loodetavasti innustab see ka teisigi geopeitureid igapäevasele trassile või kodu ümbrusesse jäävaid karpe üle vaatamast. Või miks mitte ka geotuuride vahele paigutamast mõne korduv külastuse. Sellel kevadel on nimekiri probleemsetest aaretest erakordselt pikk. Eile hommikul oli see number 172.
Aitäh tähelepanu eest!
Kasutasime vaba päikselist nädalasisest päeva aarde püüdmiseks. Alumises parklas oli vaid 4 autot ja ülemine parkla täiesti tühi. Kogu retke jooksul kohtasime 4 inimest, kellest 2 just lahkusid nullist, kui me kohale laekusime. Teised 2 aga jõudsid kohale peale logimist, kui aussi Kuukiduuga tornis mõned pildid klõpsisin. Selles rabas olen korduvalt ujumas käinud ja huvitaval kombel on raba põhjapoolne osa alati olnud suhteliselt vaikne ja mõnus. Tänan.
Vajab uut logiraamatut, praegu vaid üks väike leht seal.
Natuke aega läks, kuna liiklus oli seal tihe. Vajab uut logiraamatut!
Sünnipäevalt võtsime enne koogitamist ette jalutuskäigu rappa päikeseloojangut vaatama, no ülivinge on see kaduva päikese vaatemäng ikka :). Selle aarde juurde saamine iseenesest oli puhas jalutuskäik pargis, järgmise juurde minek oli kaugelt suuremat pingutust nõudev ettevõtmine… :D
Viru rabas on küll korduvalt käidud, kuid geosünnipäeval tuli võimalus sealne aare ka ära logida. Julgemad käisid öö hakul ka ujumas ja peopaika tagasi jõudes sai head kooki ja teed :)
Kõhud said täis topitud kõige paremaga ja seejärel tehti ettepanek minna nüüd rappa. Õnneks jagus meil autojuhte ja nii saimegi kolm autot kokku ja ninad Viru raba poole, et oleks päikeseloojanguks kohal. See meil ka õnnestus ja raba vaated oli ülikaunid. Ma olen seal ka korra varem käinud. Tookord õnnestus teine aare selles rabas leida. Ise olin aga rabadega täiesti võõras ja lugesin hoolega silte, et kuidas laudteelt maha astuda ei tohi jne...ja nii ma siis imestasin, et kuidas veel selle aarde peaks saama leitud :) Nüüd vist pole enam ka silte ja aare on kolinud täiesti laudteelt logitavaks :) Tänud suurepärasele seltskonnale, tänu kellele sai see aare leitud :) Olen sealt ju kordi ja kordi mööda sõitnud aga alati on parkla paksult autosi täis ja pole olnud mingit tahtmist sinna trügima minna. Pühapäevane õhtu oli aga olukord juba üpris rahulik ja ainult mõnda rabaturisti veel nägime :)
Prantslannal oli Eestisse tulles kindel plaan külastada Endla raba, Lahemaad, Põltsamaa veinikeldrit ja Saaremaad. Lahemaalt oli kohe mitu pilti saatnud, mis kohti ta kindlasti näha tahaks. Viru raba oli nende hulgas. Kõik soovid said täidetud ja siin isegi aare logitud. Aitäh peitjatele!
Ilus ilm kutsus jalutuskäigule. Tekkis mõte Viru rabas vaatetornis käia. Hoiatati küll ette, et sellise ilmaga võiks hoopis varjus püsida. Parklasse jõudes vajus karp lahti, nagu vanalinnas oleks. Kõik kohad välismaalasi täis. Ignoreerides GC lehe märget, pakkisin lahti vankri ja pistsin kipsiga poisi kärusse, teine poiss rõõmsalt kalpsates ka kaasa ja asusime teele. Pole varem veel ühtegi nii vankrisõbralikku raba ega torni näinudki ja siis GC-l sellised sildid küljes! Kõik oli tore ja lõbus kuni selle hetkeni kuni tornini hakkasime jõudma. Päike oli poisist üle ja see hakkas väsimuse märke ilmutama. Õnneks olime peagi tornis kus sai jalgu puhata ja päikse eest plehku panna. Kui jõuvarud taastatud ja koht üle vaadatud asusime geoasju ajama. See oli küll suure rahvahulga tõttu üsna keeruline aga pidevalt eri punktides tekkivad võimalused meil siiski tekkisid. Nimed kirja ja tagasi parklasse. See osa teest osutus minu jaoks kõige raskemaks, nimelt üks poiss tuli kukile võtta ja teist ees lükata. Superissi tegutses taas, vähemalt selline mulje sai turistidele jäetud kes seda pulli suurte silmadega pealt vaatasid.
Tänud.
Viru raba on minu jaoks olnud viimased aastaid koht, kannatab tulla ainult hilja õhtul, vara hommikul või väga kehva ilmaga. Muul ajal on siin nagu "laulupidu", seepärast oleme kohta pisut ignoreerinud. Reede õhtul töölt maale jõudnud, ilm mõnus suvine, käisin lastele naljaga pooleks mõtte välja, et lähme parem õue magama, toas palav. Sellest võttis tüdruk kohe kinni ja meenutades elamusterohket rabaööd Kõrvemaal tuli mõte minna magama Viru raba torni, kuna see on üsna lähedal. Pisut enne südaööd laotasimegi oma magamiskotid torni kõrgeimale korrusele. Külalisi ikka käis..kell 1 öösel saabus ropendav seltskond, õnneks neil vist ei olnud piisavalt õlut kaasas ja lahkuti..kell 5 hommikul käisid meie "magamistoas" rahulikud hommikumatkajad..paar tundi hiljem saabus vanapaar, kes vist pisut šokeeritult torises "oh, gospadii, neuzeli tak ustali.." Aga meil oli väga tore ikkagi, vaated oli nauditavad, pärast südaööd laskus rabale paks udu, kaunis ja pisut hirmutav samaaegselt. Päikesetõus seetõttu oli küll pisut hägune, aga omaette vaatepilt siiski. Südaöösel tuvastasime, kus võiks aardekarp end peita, nimed panime varahommikul kirja. Täname!
Täna sai kõnnitud mööda laudteed, aga mingil aastal mida hetkel ei mäleta on saanud seda raba läbida rogaini käigus risti laudteega. Tänud peitjale
Oli pilvine hommik, tornis oli kaks turisti. Läksin ka üles ja peletasin teised minema ja saime hulga muguvaba aega logimiseks. Suured tänud peitjatele.
Aega läks päris palju, sest rahvast liikus rajal ja tornis palju. Lõpuks siiski leidsime ja sai ka logitud.
No ei võtnud näpust. Saab heal meelel tagasi tulla.
Kõndisime torni ümber, peal, all ja kõikvõimalikes kohtades. Hakkasime juba peaaegu edasi jalutama, kui sai pigem naljaga öeldud, et raudselt on aare seal ja võta näpust, oligi ;) Aitäh!
Hoolimata pilvisest ilmast töllerdas karjade kaupa mugusid ringi, nii et ei olnud eriti võimalust kõiki mõeldavaid peidukohti lähemalt uurida. Peab jääma teiseks korraks.
Pakkisime poisid kokku ja viisime nad otse rappa. Imeilus ja selle kevade esimene tõeliselt soe päev oli ja rabas oli inimesi arvatavasti rohkem kui samal ajal Viru tänaval :) Nägime selle kevade esimest liblikat. Kollane oli, nii et kuldne suvi on tulemas... Aarde leid tuli lihtsalt, aga vaikset hetke polnud ja eks mõni kindlasti imestas, et mida ma seal toimetasin.
Lõpuks ometi leidsime suht muguvaba aja- pühapäeva hommikul kell 8.30. Parklas küll kaks autot oli, aga lootsime siiski tühjale tornile ja nii oli ka. Otsimisega läks natuke aega ja kui eemalt hakkasin mugud paistma, siis tegime kiire geokõne ja saime aarde hetkega kätte ja logitud. Aitäh!
Kusti kommentaar: aare oli igav, aga koht oli äge !
Otsustasime teha v2ikese matka loodusesse. Leanne k2is vexli v2lja et tahaks rabasse, kuhu saab ka lapsevankriga. Kaart lahti ning juba j2rgmine hetk pakkisime asjad autosse ja minek. Koha peal oli t2na rahvast t6esti hordide viisi. Esialgu hoidsime madalat profiili. Oli n2ha et tuleb head hetke oodata siis pakkisime oma piknikulina lahti ja tegime aega parajaks. Aeg ajalt ikka kiigates ja kombates k6ikv6imalikest kohtadest. L6puks said v6ikud s66dud ja tee joodud ja sellega l6ppes ka seekordne otsimine. Kas nyyd lumi ja kylm segasid, v6i lihtsalt silman2gemine vedas alt. Igas tahes on nyyd j2lle p6hjust tagasi tulla. Better luck next time. Raba ise on muidugi super igal aastaajal ;)
Jäi seekord pooleli, sest mugude hordid ärkasid lõpuks ja mina ei saa aru, mis nad kõik sealt tornist otsivad.
Tuli tahtmine minna lumega rabasse jalutama. Hea võimalus oli ka aare ära logida. Viimane kord kui siin käisime, siis me veel geopeitusega ei tegelenud. Ilm oli mõnus ja mugudevaba ka. Täname!
Üle pika aja taas Viru rabas. Päris äge kvaliteetne laudtee on ikka! Mõnus retk!
133
Käisime Viru rabas talvevõlumaal ning muidugi tuli aare ka ära logida. Aitäh!
Paus rabajalutuskäigul - planeeritud üsna lühike, tegelikult kujunes pisut pikemaks. Ilm kena, mugusid jagus, paar inimest ka püsivalt, aga nende pilk oli naelutatud raba kohal lendavale droonile. Algul otsisime õigest kohast, siis hirmutasime niisama mugusid, edasi vaatasime kõik valed kohad läbi, käisime ajaviitseks tornis, alla tulles oskasin endale oksa silmaauku joosta, seejärel "nutsin" pingil vähemalt veerand tundi, kui mugud läinud, siis lõpuks uesti esimese kahtlusaluse peidukoha juurde tagasi pöördudes õnnestus ühe silmaga aaret näha. Rabaraja läbisingi ühe teravalt kipitava silmaga vesistades ning teisega laudteed jälgides. Üpris omamoodi kogemus, õige sügavustaju puudus, nagu pseudo 3d :D
Viru raba on kergesti ligipääsetav, ja laudtee-vaatetorni paigutus niisugune, et pakub palju maalilisi vaateid. Populaarne koht. Pääsküla järel ilmselt minulgi kõige rühkem külastatud rabarada. Aitäh taastajatele!
Koos minuga saabus parklasse bussitäis turiste, seega pidin pikkema sammuga rajale minema. Nullis läks natuke aega, mugud ja kahtlus aarde asukoha üle. Leid siiski tuli suhteliselt kiirelt ainult, et ma kahtlustan, et algne asukoht see enam ei ole. Kuna ma, aga ei teadnud kus ta olema peaks, siis panin ta sinna tagasi kust leidsin. Tänan.
Nulli jõudes polnud mul õrna aimugi, kas aare asub tornis, all paremas või vasakus nurgas, sest võimalike peidukaid oli jalaga segada. Peale mõningat otsingut ei jäänud karp leidmata, oli lihtsamas kohas kui arvasin. Pärast suundusin edasi Ülearu Ratsatallu hobuseid ja muid loomi vaatama, sest täna juhtus olema Avatud Talude päevad. Tänud peitjale!
Väike jalutuskäik ja väike kiire aare. Jätsime mänguasja kassile :) Tänud peitjale!
Esimene peatus matkaraja alguses viis mõtteni, et proovime hiljem uuesti, kuna autosid oli sinna väga palju pargitud ning muguhordidega tegeleda ei jõua. Päeva teises pooles kui ilm kiskus jaanipäevale kohaselt vihmaseks, läksime uuele katsele. Tuhkagi, sama palju autosid ja inimesi. Mis siis ikka, ehk õnnestub muguvaba hetk leida. Nullis läks aga hoopis õige koha leidmisega parasjagu aega :) Sobival hetkel oli õnneks paar minutit rahu ja vaikust ning õnnestus logida. Tänud peitjale!
Kuna mul on puhkuse 2. päev, siis ei tulnud varakult magada. Seega kui ma sain kell 12 kõne, et teeme äkki koosoleku 45 minutit varem ja tule ruttu kooli, olin ma veel hommikurutiinis ja -vormis. Kuna oli kiire, sai võetud auto. Koosolekult tulles vaatasin taevasse, päike paistis pilvede vahelt. Nüüd tuli ikka seal Viru rabas ära käia, auto ju juba tööle pandud. Sõitsin siis kohale. No aga kui juba on tuldud ja isegi dressid-tossud seljas, siis tuleb ju ka kogu matk teha. Olin autost 100 meetri kaugusel kui tabasin end mõttelt, et huvitav, kas aardes kirjutusvahend on. Otsisin siis auto läbi ja korraliku õpetajana leidsin ühe punase pastaka. Tööpäeval kella 1 ajal on raba tühi. Mässasin sisi jupp aega torni ümber, lõpuks jäi silma. Peale logimist läksin siis ringile. Mõnus 7km matk oli. Tänan peitjat, lõpuks leitud.
Hommikul pool 8 raba parklasse keerates selgus,et raba puha meie päralt,ei ühtegi autot.Hakkasime astuma.Torni jõudes pidasime pausi hommikukohvi joomiseks,ei ühtegi hingelist.Valetan,taamal rabametsa piiril jälgis meie tegemisi põdrapull.Kohv joodud asusin totsikut otsima, ega ta kaua peitu jäänud.Saime logitud,pakkisime oma laagri kokku ning kulgesime tagasi.Päris mõnus päeva alustada rabas.Täname
Kui ma nüüd juba teisel korral läksin rabatorni manu, siis esmapilgul tundus olukord jälle täitsa lootusetu - ligikaudu paarkümmend erinevas vanuses mugunaatorit turnis peidukoha ümber ringi ning ei nad näidanud üles ka mingit kavatsust niipea oma tegevust kuskile mujale üle viia. Istusin siis esialgu maha, viitsin aega kuidas jaksasin ning kaesin telefonist kuidas Tänakul Sardiinia ralli viimased kiiruskatsed lähevad. Ja siis, kae imet, pudenesid kõik looduseuudistajad pea ühekorraga ikkagi erinevates suundades laiali. Need paar minutit kingitud üksiolemist õnnestus efektiivselt sisustada ja täpselt nii palju kuluski leidmise ning logimise tarvis. Niipea kui olin karbi tagasi sehkendanud, olid juba järgmised hordid liikvele lastud ning esimesed neist vaateplatsile kohale jõudmas.
Nüüd siis juba ei-tea-mitmes-kord tagasi. Viimane kord rabast tulles tundus mulle, et mõned kohad jäid siiski järele vaatamata ja otsustasin need üle kontrollida. Tark tegu, lõpuks leitud. Tänud.
Aaret otsides meenus üks stseen filmist "Mehed ei nuta". Nimelt "Aga praegu on ülesanne number üks, leida paat" koos selle lausega kokku käinud tegevusega.
Kuigi tegemist oli tööpäeva hommikupoolikuga, oli rabas palju jalutajaid. Kuna otsimine oli raskendatud, hakkasime vahepeal logisid lugema ja leidsime, et gc lehel on olemas mingi vihjepilt. Eks me siis vaatasime seda ka ja siis oli vaja ainult käesirutust õiges kohas. Tänud!
Otsustasin rabakäigu uuesti varahommikul ette võtta, kuna reede õhtuste pikniku pidajate silme all ei soovinud otsida. Laudtee oli veel mõnusalt härmas, aga päike siras soojendavalt taevas. Hommikuselt fotosessioonilt tuli vastu välismaine pildistaja, sättis veel oma statiivi minu poole. Võibolla olen nüüd minagi kuskil National Geographicus:) Torni juures olin uhkes üksinduses, oleks võinud torni lahti lammutada, aga mis sest tolku, torn sai puhtaks pühitud, aga aaret ikka ei leidnud.
Järjekordne matkake. Minu ees läksid inimesed, kes torni juures piknikku alustasid, nii jäi otsimata.
Seda aaret on Merike [333mrx] ärgitanud mind otsima alates päevast, mil ta ise selle leidis. Täna, kui pidime minema logima üht teist aaret, siis ta tegi taas ettepaneku tulla rappa. Ilm oli selleks jalutuseks väga super!
Kuna mul see mitte leiuna kunagi logitud, siis oli eriti keeruline - kõil kohad ju juba mitmeid kordi kontrollitud ja ma ise arvasin, et seal on äkki ka tegu mõne väga kavala konteineriga. Ning siis korraga leidsin täiesti tavalise plastkarbi.
Ei mõista, kuidas varasematel kordadel seda pole näinud. Väga kiuslik karp :)
Aitäh ;)
Jalutuskäik ise meeldis väga, aga otsimine on seal ikka suht raske, sest inimesi voorib koguaeg edasi ja tagasi. No, mis teha, laupäev ja ilus ilm ka, loogiline, et kõik tahavad kevadet nautida. :)
Lõpuks õnnestus leida hetk, kui kedagi silmapiiril polnud ja Ethel sai karbi kätte.
Tänud peitjale.
Oli mõnus kevadine jalutuskäik, aitäh siia juhatamast. Võtsin ränduri.
No ei tea kas tegu on meie halvasti mõistetud raskusastmega või geopimedusega, kuid meile ei avaldunud aare ka mitmel korral otsides. Vaatasime ja uurisime enda arvates ära kõik nurgad, rahvast oli vähe ja ikka saime ka aja kus polnud kedagi. Kuna ei leidnud, siis läksime jalutuskäigule teist aaret otsima. Tulime muidugi mindud teed tagasi, et ikka proovida aare üles leida. Ei õnnestunud ka teisel korral. Eks tuleb tagasi minna.
Cache is fine, but difficult to find. We left a Travel Bug.
Läks alles aega otsimisega. Gps näitas asukohta väga täpselt, maa-amet aga mööda. Hetkel pigem 2.5 peidukoht. Polnud varem siin rabas käinud, ilus koht.
Vaatamata külmale ilmale takistasid mugude hordid minu otsinguid. Nii tuligi loobuda. Mõni teine kord uuesti.
Mõte jõululaupäeval rabasse minna paelus mind väga. Ei tulnud ka pettuda. Külastasin Viru raba esimest korda. Vau, milline laudtee ehitatud. Mis viga sellel jalutada! Vaatetorn oli ka väga lahe. Käisime ka selle tipus ja sai mõned pildid tehtud. Aitäh peitjatele.
Vikate baranduz. Korra olin seda aaret juba proovinud leida, aga geopimedus segas. Tookord oli parkla autodest pungil, seekord vaid üksainus auto ees ootamas. Torni juures polnud hingelistki, kui just ennast ei loe. Seekord jäi aare ka silma ja sain logitud. Nautisime tornist veidi vaadet ja jätkasime naaberaarde suunas. Mõnus jalutuskäik jõululaupäeval. Aitäh peitjale.
Tegime peegliks jäätunud laugaste vahel väikese jõulueelse jalutuskäigu. Imekombel (niiske ilm? reede ennelõuna?) ei kohanud me aarde ümbruses kohe üldse mitte kedagi. Aare ise on kuiv ja korras. Aitäh peitjale!
Viru raba aaret olen peale asukoha muutumist otsinud mitmeid kordi ja niisama rabas käinud kuid mitteotsinud ka mitmeid kordi. Üldjuhul on raba alati ravast kuhjaga täis, seekord polnud ka mingi erand aga korraks tekkis vaba hetk ja selle jooksul sain karbi kätte. Logisime eemal ja sokutasin tagasi. Olen täitsa kindel, et varem on see karp olnud paremini maskeeritud.
Tore jalutuskäik. Tänud välismaalastele. Aare ilus puhas korras. Mugusi oli palju, kohe väga palju. Tekitasime nö piknikuala ning logitud ta saigi. Tänud peitjale.
Nii mõnus on teha selliseid trip'e nädala sees, kui kõik normaalsed inimesed on tööl, koolis või muid asju ajamas. Rabasse läksime Krislyni soovil loodust pildistama, kuid kuna ma pole juba päris kaua aardeid jahtinud, siis oli loogiline, et sellist võimalust ei saa käest lasta. Aardekarp jäi näppu küll Krislynile, peale seda, kui olin talle öelnud, mida umbes otsime. :-D Alguses polnud plaanis midagi vahetada, sest meil lihtsalt polnud midagi asemele panna, kuid väiksele preilile puges üks armas lõvikutsikas nii hinge, et lõpuks leidsin vankri korvist 2 eurosenti. Vahetasime lõvikutsika siis sentide vastu. Aardega kõik kõige paremas korras ja peitjale aitäh! :-)
Kerge hommikune jalutuskäik ja aare tuli ka kergelt.
Autoparkla oli autosid täis, aga õnneks vaatetorni juures oli vähe inimesi. Läksin kohe õigesse kohta (välismaalastel on kombeks vihjepilte ülesse laadija), hiljem kontrollides näitas abivahend tegelikult väga täpselt õigesse kohta. Aitäh, raba säras sügisvärvides!
Aega läks aga väikese abiga saime leitud :)
Mingil hetkel tekkis soov rappa minna, no näiteks Viru rappa. Seal pidi ilus vaade olema ja värske õhk ja …. turistid. Ja nii see oligi, parkla oli autosid täis, kuigi oli tööpäev ja kellaaeg selline pärastlõunane. Õnneks mahtus meie auto ilusti ainsale vabale kohale. Alustuseks parkisime oma kõhud kaasa võetud sooja toitu täis ja seejärel asusime teele. Ilus raba on see tõesti ja turistid, neid oli kohe suure bussiga kohale toodud. Jalutasime hõredas kolonnis tornini ja proovisime seal siis otsima hakata. Mugude vaheaegadel saime korraks siit-sealt piiluda, aga midagi ei leidnud. Siis mingil hetkel saabus uus bussitäis mugusid. Ootasime nemad ka ära ja otsisime jälle. Ühel hetkel oli plats kohe tervelt 3-4 minutiks päris muguvaba. Siis otsisime nii, et tolm lendas. Kahjuks ei leidnud midagi. Aga olgu, ega kõiki aardeid ei peagi leidma.
Päeva teine mitteleid. Minu jaoks oli üllatus niivõrd suur huviliste, jalutajate ning matkajate hulk. Isegi sellise poolpiduse ilmaga oli inimeste voor peaaegu katkematu. Natuke vaatasin ringi, käisin tornis ära, imetlesin vaateid ning lükkasin põhjalikuma otsimise mõneks teiseks korraks. Tegelikult siia tuleks isegi pärast leidu veel mõnikord uuesti. Vahva koht.
Täna tuli lõpuks leid,nii lihtne aga ometi tuli raskelt.Õnneks on Viru raba koht kuhu on alati meeldiv tagasi tulla.Tänud peitjale.
Oi ma olin tähtsust täis teel selle aarde poole. Millegipärast olin täiesti kindel, et käkitegu :) Kohapeal aga läks aega ja aega ja aega. Loobuda ka ei tahtnud, kuigi küür hakkas selga vajuma. Ain tuletas aegajalt meelde ka, et keegi oli ju nii enesekindel...Mingil hetkel siis tegin hädakõne, aga sellest polnud ka kasu ( aitäh ikkagi). Helistasin korra veel, aga siis hakkasid voorima muguhordid ja otsimine muutus keerulisemaks. Lootsin, et Ragne ja Ain hakkavad ära kibelema, siis oleks mitteleiu saanud nende kaela veeretada, aga ei...ikka jäin ise süüdlaseks. Koht ise väga ilus. Olen siin korra enne geopeituse-elu käinud ja pole kahju veel tagasi ka tulla :)
Kolm on kohtuseadus...ja leitud ta lõpuks sai lapstööjõudu kaasates :)
Pole veel ühtegi konstruktsiooni nii uurinud ja näppinud jne,aga mis ei ilmutanud end ,oli aare. Aga matk mega,ilm oli ilus...eks peab siia tagasi tulema :)
Väga mõnus matk koos teise aarde otsimisega. Ei vedanud mul siin sugugi, päris pikalt oli vaja mugude pärast oodata, üks väljajamaalaste grupp teise järel ja väiksemad seltskonnad veel pealekauba. Aga ootasin kannatlikult ära ja panin logi kirja. Suur tänu aarde taastajatele!
Vastikul vihmasel nädalavahetusel sai toas istumisest täitsa kõrini ja mõtlesime mõnd aaret otsida. Halva ilmaga seoses oli rahvast vähe (kuigi parklas 6-7 autot Loksa tee ääres), enamasti sonkisime torni kandis omapäi. Olime kohapeal päris kaua, lugesime eest taha ja tagant ette teiste logisid et mingitki vihjet leida
.... peitsime nii, et põhimõtteliselt ei pea enam Viru raba keeluga, laudteelt kõrvale astuda, vastuollu minema....
....(Läksime) kahe huvitava jändrikust männini, kelle naabruses ootas meid aare....
... tutvusime konstruktsioonidega....
No ei midagi, jäi leidmata.
Ei mäletagi täpselt, kas minu rabaarmastus sai alguse siitsamast Viru rabast või Soomaa ürgsest maailmast. Tõenäoliselt siiski viimasest, aga Viru rabas olen ka ikka igal aastal vähemalt korra tiiru teinud. Nädalavahetuse päikselistel päevadel pole muidugi mõtet üritadagi. Parimad hetked olid vast eelmisel suvel varahommikul, kui päris mitu tundi sain vaateid nautida täielikus vaikuses, mida katkestasid vaid sookurgede kruuksed. Ega ma muidugi kade ole ja rabavaikust nautida oskajatega võin neid iga kell jagada, aga mölisevad inimhordid - tänan, ei. Tänane argipäeva pilvine ja tuuline pärastlõuna tundus tingimuste poolest paljutõotav olevat, aga parklas oli juba paras ports autosid ees. Õnneks käis minu ajal vaatetornist läbi vaid üks turistikari, mis koosnes peamiselt malbetest jaapanlastest ja lõugavatest Saksa penskaritest. Nii sain üsna rahulikult torni konstruktsioone uurida. Koordinaat näitas jah natuke mööda, aga kuna teadsin, et võib-olla sel suvel rohkem mõistlikul ajal siia ei satu, distsiplineerisin end otsima. Lõpuks tuli täitsa korras karp ilusti oma peidikust välja. Aitäh!
Polnud ammu seal raba käinud. Võtsin sõbra kaasa ja nautisime suurepärast ilma koos geopeituse ja rabaga :) Aitäh!
Kui juba omadega rappa on mindud siis tuleb aaret ka otsida. Kahjuks torni ega platvormi alt, pealt, eest, tagant, kõrvalt, küljest, vahelt, seest, vastast, lähedalt ega mujaltki karpi ei leidnud. Tea kas on koordinaat väga mööda, karp ülimalt hästi maskeeritud või midagi halba juhtunud sellega aga siia tulen nagunii veel tagasi.
Aare jäi seekord peitu, kuigi otsimas oli abiks 2 klassitäit lapsi. Seega näuab ilus koht teistkordset külastust ;)
Et Madis oli varasema versiooni leidnud, saime siin mõlemad otsida. Vahepeal õnnestus ka vaadet imetleda. Ilus vaade oli. Aare oli korras. Aitäh!
Annil oli leidmata Jalutuskäik rabas mul oli leidmata Viru raba, hargnesime väheke. Anni sai väikese edumaa aga ega see teda kokkuvõttes päästnud, sest mina tegin kogu tema ajalise võidu korralikult tasa. Otsisin seal ikka päris tükk aega, sest oleme ausad alati silmadega tõesti ei saa. Helistasin siis ühel hetkel ja kui ütlesin, et ma alles otsin, siis Anni teatas, et ta on juba parklas ootamas. No jah mõtlesin siis, et see seeneke saab küll külma võetud aga õnneks otsustas Anni minu poole liikuma hakata. Varsti peale seda sain ka nime kirja ja liikusin tagasi. Rahulik on see raba elu ikka, eriti esmaspäeva päeval. Aitäh! EVEJ
Kui parklasse keerasime, hakkas juba hämarduma. Jalutasime mööda laudteed nulli poole. Otsisime üle poole tunni kindlasti, kuid ei leidnud midagi. Ilmselt lihtsalt pimedad. Tuleme uuesti ;)
Poleerida sai kõvasti. Inimtühjas rabas tutvusin kõikide vertikaal- ning horisontaalkonstruktsioonidega. Ja lõpuks võtsin abikõne ka. Oleks vaid prügikott kaasas olnud :(
Aarde otsimine kui selline ei olnud seekord üldse plaanis. Plaanis oli (minu andmetel) minna pärast tööd natukeseks metsa jalutama. Noh et värske õhk ja ilusad puud ja lumi krudiseb ja hing rõkkab ja nii... Minek aga lükkus hiliseks õhtutunniks, sest enne oli vaja süüa ja siis hakkasin ma veel riidesse ka panema. Kuna talveriiete puudus on kriitiline, läksid jalga paksud sukkpüksid, peale teksad, nende peale mulle number väikesed suusapüksid... aga kuniks traksid asja üleval hoiavad, pole lukku kinni vaja panna. Siis kaks alussärkki, villane kampsun, villane jakk ja selle peale siis Telci jope, mis mulle umbes neli numbrit liiga suur. Jne. Igatahes istusin kubujussina autosse, mõeldes et no mis metsa meil siin lähedal on - Pääsküla raba ilmselt. Aga Telc sõitis ja sõitis ja sõitis kuniks lõpuks selgus, et lähme metsa tähendab tema keeles "sõidame viiskümmend kilomeetrit linnast välja et saaks miinus kahekümnega pealampide valguses vaaterorni ronida". Torni sai ronitud. Alla sai liueldud (väga äge invatorni funktsioon) ja siis tuli mehele meelde, et siin kuskil peaks aare ka olema. Ja oligi. EVEJ.
Minule isiklikult on nüüd kolmas kord selle aastanumbri sees Viru raba külastada. Esimesel korral veetsin üksida ühe väga pika ja mõnusa hommiku rabas, kuid pika otsimise peale ei suutnud midagi leida. Teisel korral läksime suure seltskonnaga rabasse mõttega teha paar kosutavat ujumist. Inimesi oli palju, seetõttu otsida ei saanud, kuid soe vesi sai mitu korda ära proovitud.
Kolmandaks külastuse korraks võtsin kaasa ühe toreda reisikaaslase kellele tutvustada Geopeitust oma headuses. Mis oleks veel parem koht päeva alustamiseks kui rabakülastus. Parkla ja teeäär olid hommikul juba autosid täis pargitud. Lisaks käis parklas mingisuguse maja kiirehitus. Märkamatult olime jõudnud vaatatorni juurde, kuid otsimisest ei tulnud midagi välja. Inimesi oli massiliselt ja mis peamine - vales kohas parasjagu. Jätkasime teekonda laugaste vahel kuni turbavõtukohani ja uuesti tagasi. Sellise inimvoolu all, kellest pooled paistsid olevat turistid, peaks mõtlema terve raja laiemaks ehitamise peale. Kohati on raske lasta inimesi mööda rajalt mahaastumata. Tagasi torni juures sain võimaluse uurida konstruktsioone, mõni hetk oli karp käes ja logi kirjas. Tänud!
Ei leidnud. Otsisime kaua, helistasime ka aarde taastajale ning viimases lõpus tuli appi ka Soome geopeiturite perekond. .... aga GC- lehe järgi tundub, et neil õnnestus see lõpuks leida.
Ilusa ilma puhul sai ka rappa omadega mindud. Väga mõnus oli jalutada, kuigi koht oli muidugi äärmiselt rahvarohke. Enamus käis ujumas.
Aare täitsa olemas, leitav ja korras omadega. Tõsi küll, meie nullist näitas see u 6m kaugusele.
Tänud taastajaile! Viru rappa on alati tore minna ja nüüd asub ka aare täiesti mõistliku koha peal.
Tahtsin käia enda aarde seisukorda kontrollimas aga kua auto rahvast täis siis ei hakanud peatuma vaid läksime omadega rappa. Seni kui teised üles ronisid ja turistide ekskursioon polnud veel kohale jõudnud vahtisin igale poole alla ja vahele kuhu normaalne või väike karp oleks ära mahtunud aga ei leidnud midagist. Veits kahtlane jah kas see karp on veel alles või mitte?
Jõudsime rabasse just äikese tormi ajaks.Aga see ei segand meil aaret otsida.Meiega ühinesid ka hollandist geopeiturid.Lõpuks kui olime läbimärjad ja külmunud siis loobusime.Kaunisse kohta o n alati meediv tagasi minna.Ja loomulikult järve vesi on alati soe kus supelda.Meeldiv päev ka ilma leiuta.
Viru Raba Hullud Päevad! Polnud lootustki otsida. Jalutasime hoopis 5,75 km ringi ning lahkusime. Peab vist proovima kui pussnuge sajab.
Eelmine päev mõtlesin, et tahaks esimest korda näha päikesetõusu rabas ja et Viru raba oleks perfektne koht. Vaadates mis kell päike tõuseb (kell 5), muutus idee juba kahtlaseks. Reede õhtu kippus veel vähekene pikale ka minema. Pärast kolmetunnilist und tegin silmad äratuse peale lahti. Saatsin oma idee kuu peale ja magasin sama targalt edasi. Kell 7 suutsin siiski juba kodust startida raba poole. Natukene enne 8-t oli parklas juba 2 autot ees ootamas. Tee vaatetornini oli väga mõnus. Kohale jõudma hakates kostus aga inimmüra. Noorpaar oli seadnud ennast vaatatorni kolmandale korrusele romantilist hommikusööki pidama. Kohale oli veetud nii laud, toolid, laualina, söögid, joogid, nõud jne. Seega viskasin pilgud ainult mõnda üksikusse loogilisse kohta.
Nüüd oligi põhjust rabas aega parajaks teha. Suundusin kitsamale laudteele ja nautisin ilu nii vaadetes kui vaikuses. Tund aega hiljem jõudsin tagasi vaatetorni juurde. Nagu tellitult vabanes sündmuskoht minu jaoks. Esmalt vaatasin üle kõik loogilised kohad. Siis ebaloogilised kohad korruse haaval. Roomasin kõhuli, kõõlusin üle äärte, põlvitasin, hõõrusin pinde peopesadesse jne. Leidsin väga palju muid asju peale aarde. Alustades graveeritud haakristist ja armastuse avaldustest kuni täis kalamarja topsiku ja renoveerimistööde siltideni. Kõik vaatetorni detailid ja ehituseripärad said samuti mult heakskiidu. Peab vastu kindlasti palju aastaid. Pärast pooltteist tundi otsimist oli enda arust iga võimalik koht läbi uuritud kuhu oleks võimalik peita mikro suuruse konteiner. Kuna antud aare normaalsuurusega ja 1.0 peidukoht, siis ei oska rohkem kommenteeridagi. Loodetavasti on ikka alles. Kuigi külastatavatel lastel võivad sellises kohas näpud väga kergesti jääda geopeituse konteineri taha.
Sel korral tuli küll mitteleid. Tänu sellele ongi mul võimalus ja põhjus uuesti proovida päikese tõusu ajaks siia rappa tulla. Väga kena koht. Tänud!
Järjekordne vigade parandus. Talvel suure lumega jäi aare oma eelmises asukohas peitu. Olen siin laudteel korduvalt käinud ja ka täna oli ilus, õhk oli peale lõppenud sadu värskust täis, linnud kädistasid ning päike piilus veel viimaste kiirtega puulatvade vahelt. Aarde leidsin, kuid kahtlustan, et see ei olnud enam päris õiges kohas - Karbi põhja all oli vastumagnet koos murdunud kruvidega? Asus mõned meetrid nullist ja on kindlasti leitav!
Jätsime auto maha ja suundusime laudteele. Mõnus jalutuskäik aardeni ja kiire leid. Aitäh!
Teekond räätsadel laugaste vahelt kahe huvitava jändrikust männini, kelle naabruses ootas meid aare. Vahva leida ja kohe ka peita. Tänud Piretile ja Mardile.
Nädalavahetusele ei saanud selle aarde leidmist planeerida, sest siis on Viru raba jalutajaid täis. Tänase tuulise ja pilves ilmaga oligi kohapeal parklas vaid 3 autot. Kõva tuul ajas viimasedki mugud minema. Panime räätsad alla ja leidsime aarde kohe üles. Talvel oli see täiesti ilmvõimatu tundunud. Aare oli küll kuiv, kuid seest lõhnas äärmiselt kehvasti. Püüdsime veidi tuulutada. Võtsime aardekarbi kaasa ja kokkulepitult siis leidsime talle uue koha, kus saab raba karmidest eeskirjadest kinni pidada. EVEJ
Sattusime täna Viru rabasse jalutama. Läksime ja tõime räätsastatult aarde ära ja peitsime nii, et põhimõtteliselt ei pea enam Viru raba keeluga, laudteelt kõrvale astuda, vastuollu minema. Uued koordinaadid on 59 28,111 ja 25 39,276. Kuna gepsu patakad hakkasid tühjenema, siis võib järgmine leidja koordinaate täpsustada. Püüdsime ka maastiku ja peidukoha raskusastmeid säilitada.
Tooge karp ära järgmised otsijad ja peitke ümber! Peitjad ei mängi ilmselt enam geopeitust.
Selle aardega peaks midagi ette võtma, seal on kirjas mitmes kohas täitsa uutel siltidel, et Viru rabas on laudteelt kõrvaleastumine keelatud!
Laudtee ääres on tõepoolest väga kurjad sildid, mis keelavad laudteelt maha astumise. Seoses uue laia laudtee ja väga ägeda torniga on ka palju vahvaid uusi aarde peidukaid, et ei peaks siltidega vastuollu minema! Meie panime räätsad alla ja kõval lumel käies me raba loodusele küll liiga ei teinud, aga see ju ei loe. Me ju astusime laudteelt maha, et aardeni jõuda. Aga erinevalt Lääne-Viru rabadest, mis on lume alt pehmed, oli Viru raba üsna jääs ja aare jäi seekord leidmata.
Tegin väikese rabamatka. Suvel jäi see aare vahele, kuna igal pool sildid, et laudteelt maha ei tohi astuda. Ootasin külma ja lund. Täna oli lund isegi üllatavalt palju. Nullile lähenesin hoopis kaarega teisest suunast, et saaks ikka pikem jalutuskäik. Paraku jäi aaare leidmata. Eeldasin, et see on kuskil kõrgemal ja ka talvel leitav, aga võta näpust. Lumes tuhnimine ka tuleuseni ei viinud. Kas tõesti peab siia lumeta ajal tulema?
Toreda väljasõidu lõpetuseks pidi muidugi ka rabas ära käima. Rajale minnes kiskus juba pimedaks, niisiis oli laugaste vahelt aardeni müttamine päris huvitav. Õnneks saime laudteele enne päris pimedat ikka täiskoosseisus tagasi.
Väike kõrvalepõige matkarajalt ja see leid oli kiire tulema. Aardega kõik korras. Tänud aarde eest!
Mulle väga meeldis teekond aardeni, valisime küll vist ühe pikima võimaliku tee aga ilm oli ilus, raba oli võrratu ja seltskond väga lõbus. Ilus koht aarde peitmiseks!
GPS arvas, et aitab meid kiirelt mööda otseteed kohale, hakkasime siis minema :) Oi, näitsa sohu :D Jalad olid märjad sõpradel, kuid mitte maksasaabastega, soovitan soojalt geopeitust teha matkasaabastega :) Aga super ilm ja super seltskond ning jõudsimegi laudteeni :D Arutasime, et huvitav, mida inimesed mõtlevad, kes kuivade jalgadega mööda teed käivad :D Meie lihtsalt tulime ühest mülkast välja ja teise läksime :) Kuid ära tõime selle aarde ning murakat saime ka juba maitsta, kuid veel natuke vara minna :)
Imeline kogemus - paljajalu rabal lipata ja rabajärves ujumas käia. Aare ilusti korras ja ootab otsijaid. Ma tänan südamest imelisse paika juhatamast!
Tennised pole just teab mis head rabas käimise jalatsid. Aga kuna jalad olid juba nii kui nii põlveni eelmise aarde juures läbi märjaks saanud, siis siin rabas sai vaid aeglusti sisse lükatud ja plirts plärts nulli mindud :D
Õnnetuseks ei sattunud me teele ette silte, mis keelavad laudteelt kõrvale astuda... Ja samas ma usun, et väga palju kahju me oma tatsamisega ei tekitanud. Püüdsime otsida kõvemat pinnast- ja mis sääl salata- ka leidsime võrdlemisi korraliku rajalaadse trassi. Aare oli talve kenasti üle elanud, vaid maskeering oli ilmselt põtrade või muude kohalike elanike poolt olematuks muudetud. Oli tore elamus- vaatamata üpris tatisele ilmale. Tänud peitjale :)
Ei teagi mis nüüd juhtus. Mina, kes ma ei ignoreeri aardeid... Peale mitmeid kordi raja ääres lugemist, et ei tohi rajast kõrvale astuda ja kui kaua see maastik taastub mu jalajälgedest. Ei tahtnud sellele ilusale kohale kuidagi liiga teha. Võib-olla skoorimisjanu saab veel minust jagu aga seekord ei saanud.
Nii mitmelgi põhjusel oleks see aare leidmata jäänud, aga kuna oli nii pikk teekond Tallinnast ette võetud, siis sai ikkagi üles otsitud. Jalad jäid kuivaks ning ega see aare ennast kaua peitnud õiges kohas. Lihtsalt sinna saamine võttis natukene aega. Tagasiminek laudteeni läks juba kiirelt :) Tänud aard peitmise eest! Viru raba on kena koht ning kahjuks polnud sinna varem sattunud.
Ilm oli paras matkamiseks ja võtsimegi ette. Viru raba oli täis üllatusi ja uusi rajatisi. Lootsime noppida murakaid ja aaret, see õnnestus.
Kui juba siin rabas omadega olime, siis võtsime selle aarde kah. Tee aardeni oli üsna kuiv, kuigi kohati said varbad märjaks kah. Suunataju kaob sellise leitsakuga ka täitsa ära. Kristjan pidi mind tagasitulles pidevalt suunama, et ma täitsa laukasse ei kõnniks :) Aare leidsime kergesti. Aitäh!
Otsustasime ära kasutada asjaolu, et lumi hommikuti kannab kenasti ja läksime otsisime selle aarde üles. Jalutasime mööda matkarada kuni tornini, mida enam polnud ja uuest oli ainult alus olemas. Suure lauka juurest läksid atv jäljed aarde suunas, seega sai seal täiendavad papud jalga ja otseteed aarde poole teele. Kohapeal väike arutelu, et kus see aare siis võiks olla, teine uuritud koht oli õige, juba kostiski kilekoti krabin. Aarde juures oli keegi suuskadega sõitnud ja aardekarbile suusakepi otsaga otse kümnesse tabanud, ühesõnaga, karbikaanes oli auk. Õnneks olime taibanud karbi kaasa võtta, no igaks juhuks. Aare sai korrastatud, võtsime karbi, jätsime karbi. Aitäh taaskord sinna rabasse kutsumast. Ja hommikune talvine päikesetõusuga raba oli lihtsalt ilus.
Selles rabas küll rahu polnud, kuna marjad ja seened valmis ning päike paistis, pühapäevane päev ka. Tulemuseks täis parkla, isegi teeääred täis pargitud, ja raba rahvast täis. Logida õnneks õnnestus siiski kiirustamata :))
PS! geomünti aardes enam ei ole. Keegi on ta sealt võtnud ja selle ka logiraamatusse kirjutanud, kui neid nimesid ei ole siin ega ka geocachingus.
Samas oli hea keset laukaid kuuma teed juua ja pirukait nosida::)