OOO aare

28 aprill 2024 leidis Taavi [kuukala]

Väga lahe moodustis.

12 august 2023 leidis Pilleriin [pillekas]

Ei tulnud siia üldse plaaniga tulla geopeitust tegema. Tahtsime seiklust ja avastada seda müstilist kohta nagu Oosäär. Seikluspartner abil saime suure kanuuga kambaga Oosäärele ja lisaks saime palju põnevaid teadmisi juurde. Ideaalne ilm ja tore kamp! Lisaks selline lisaboonus nagu geopeitus. Seekord piirdusime Oosääre ja Hassalaiuga. Järgmine kord äkki juba kaugemale kormorane avastama.

18 august 2022 leidis Helen, Salme, Indy ja [puutetundlik]

Eks selle aarde värvikad logid on minulegi erinevatel aegadel silma jäänud. Ise ei olnud siiski kordagi sisulisemalt kui “oh, peaks ka ette võtma!” selle aarde vallutamise peale mõelnud. Kui Ruhnul jutt täiesti planeerimatult aga OOO peale läks, polnud enam mingit “peaks’i”, mõttest sai telefonikõne ja kõnele järgnes konkreetne plaan :). Heleni kiire organiseerimisvõime on muidugi ka lihtsalt imetlusväärne...

Aarde enda juurde saime nii, et pool teed aerutasime ja teise poole läksime jala. Väga omamoodi koht, need pikad peenikesed maakriipsud meres on ikka erilised :). Ja kuigi lõppu jõudes tundus, et nullpunkt küll ennast telefonil kinni püüda ei lase, siis järjekindel ringitammumine viis lõpuks sihile…

Aitäh peitjatele kunagi nii põnevat aaret siia peitmast, ilma geopeituseta poleks kohe kindlasti siia sattunud!

18 august 2022 leidis Kolm naist ja koer paadis [helen]

Üldiselt mulle igasugused statistika põhised ja tabelite täitmisele suunatud aardeotsingud ei meeldi, siis enda leidmata aarete nimekirja olen ikka vahel vaadanud. Ja juba pikka aega oli seal 2001 aastast leidmata 3 aaret, neist kõige vanem just OOO aare. Ja kui paar päeva tagasi Ruhnus see teema jutuks tuli, siis hakkas kohe mõte kerima, et läheks ja otsiks siis selle aarde ära. Head asjad sünnivadki tavaliselt ilma pika planeerimiseta ja nii on ka tänase aardeleiuga. Liikusime Paatsalu sadamast saadud sõudepaadiga Hassalaiult Oosääre poole. Algul ikka meritsi paralleelselt maaribaga aga kui lainetus läks tugevamaks ja tundus, et jalgsi liiguksime kiiremini, kui seda suurt paati edasi punnides, siis randusime. Nii jäi jalgsirännakuks umbes 1,3 kilomeetrit. Väga mõnus astumine oli enamasti kivisel maaribal, kuid vahepeal ka jupike vees. Lõppu jõudes hakkas vesi üha kiiremini vastu tulema ja mõtlesime, et kas saame ikka kuival maal nulli kätte või tuleb veel ujuda. Õnneks oli täna vesi just nii parajalt kõrge, et kergelt varbad vees saime ennast nulli positsioneerida ja vajalikud pildid teha.

Ülimõnus päev ja ilm ja seltskond ja tore väljakutse selle aarde näol. Selliseid superlahedas kohas aardejahte võiks palju rohkem olla. See aare on kindlasti tugev kandidaat uue asukohata aarde Discovered while geocaching - Locationless Cache (GC9FAVE) logimiseks.

10 august 2022 leidis Mikk, Jaanika ja pagarid [silmsirkel]

0 koha peal oli täna meri, ka sääre otsas olevat lisasaarekest polnud näha. Pilt pagarite logis, aitäh!

10 august 2022 leidis Tiia, Einar ja silmsirkel [pagarid]

Paat jäi natuke eemale ja naised jalutasid nulli. Pildistasime ja edasi Pöörilaiule. Tagasiteel nägime kahte inimest nulli poole jalutamas ja arvasime nad geopeituriteks. Nüüd logi lugedes sai oletus kinnituse. Aitäh.

10 august 2022 leidis Arweto,Emilvälk [kaire]

Tänud, väga tore matk läbi vee.

10 august 2022 leidis Emil-Erko [emilvälk]

Leitud ja logitud. Aitäh!

2 juuli 2022 leidis Herki ja Christine [catiberg]

Tänase päeva põhieesmärgile hakkasime lähenema aerupaadiga. Mõte oli, et aerutame kuhugi umbes laiu esimese kolmandikuni ja siis läheme jala nulli. No ja nii see teekond ka algas, kaasa võtsime paadist vaid veepudeli ja telefonid, määrisime ennast päiksekaitsekreemiga kokku ning hakkasime astuma. Kui pikem kuiv maa otsa sai, koorisin veidi riideid vähemaks ning jätsin need raskuskivi alla hoiule (tagantjäele tarkusena ei pruukinud see liiga tark mõte olla, sest kuigi minul vedas ja tagasipöördudes oli sellel alal korralik mõõn ja kõvasti rohkem kuiva maad vee alt väljas, siis oleks võinud juhtuda ka vastupidi ja mu riided oleksid põhimõtteliselt vee all :) Aga ikkagi üllatav kui kiiresti siin veetase muutub) Igatahes kui tee vee alla läks, siis tuli teha mikrootsus, kas puuduliku ettevalmistusega ehk baleriinakingadega geopeitur läbib nüüd ülejäänud maa nendega vee sees kõmpides või läheb paljajalu? Viimane ei tundunud hea plaan ja nii need baleriinad veeristsed saidki. Muidu polnudki hullu, aga ära tahtsid jalast tulla ning pidin jalgu lohistama, et need jalas püsiksid :) Seega jätkasin teekonda jalalohinal. Ega siin muid sündmusi polnudki sel üsna lõputuna tundunud veeteel: kui et ehk Wingmän pani ees veidi liiga jooksu ja tee keskosa tahtis vahepeal ära kaduda ja leidsin end mingite eriti ligaste ja libedate kivide pealt, ning siis need 2 luike, kellest üks oli sellise näoga, et tahab mulle ilmselgelt lõuksi sõita. Lõpuks jõudsin 000-i, kus Wingmän juba selfitas. Viimased paarkümmend meetrit olid natuke laiu kõrval ja seetõttu jällegi ekstra ligaste ja libedate kividega, aga jõudin nulli ja mölisesin natuke Wingmäniga, kes mind luikedele söödaks oli jätnud. Tegime veidi pilte ja screenshote ja siis müristas midagi kauguses selja taga - märkamatult oli ilm meresuunal aina süngemaks muutunud. Oli selge, et nüüd peab siva tagasi hakkama astuma. Ja kuna motivatsioon pimeda seljataguse ja harva mürinaga oli vägagi inspireeriv, siis oli tagasitee arvatavasti kõvasti kiirem kui tulek. Poolel teel paadiparklani korjasin oma kivi alla jäetud riided kokku. Ka paadiparkla oli vahepeal veest korralikult eemaldunud ja sai seda paati ikka vette sikutatud. Ja siis kukkus Wingmän aerutama nagu poleks homset :) Isegi minu tüürimehe oskused olid seljataguse motavatsiooni ajel nii erakorraliselt laitmatud, et sõitsime vist nagu piki nööri otse sadamasse. Veidi enne sadamat saime ka mõne vihmatilgaga pihta, aga üldiselt tundus, et tume pilv oli natuke teise suuna valinud. Sadamas võitlesime end taaskord paksust vetikakihist läbi kai äärde ning siis võisime juba slaavi tümaka saatel, mis terrassilt kostis, kergendatult ohata ja liikuda edasi päeva pidulikuma osa juurde - ehk geojaanile siirdumise juurde. Aitäh selle mereseikluse eest!

2 juuli 2022 leidis Herki [wingman]

Ilm on olnud soosiv, et üritada selle aardeni pääsu. Otsustasime minna luurama Paatsalusse, et mis variandid seal on? Saimegi peremehega jutule ja pakuti võimalust rentida aerupaat. Kuna oli vaja jõuda geojaanile ning vee peale saime alles nelja paiku, siis esimene eesmärk oli Hassalaid, seal siis olusid ja kella vaadates edasisi plaane teha. Tunniga oli Hassalaid võetud ja kui juba nii kaugel olla, siis otsustasime peaeesmärgini jõuda. Jõhker laine oli vastu. Lootsin, et tagasi vähemalt on kerge tulla, muidugi muutis tuul vahepeal suunda ja päris tagant ei olnud kui sadamasse aerutasime. 1,4 km enne aaret maabusime maaribal, kuna jalgsi oli lootust kiiremini lõppu jõuda. Sellest 1,4 kilomeetrist oli kuiva teed kindlasti vähem kui pool, üle põlve ei läinud sügavus siiski kordagi (Wingmän ei uju!). Vesi oli tervel teekonnal õnneks kogu aeg stabiilselt soe. Lõpus tundus, et null on kuhugi suvalisse vette asetatud. Panin mööda vee all nähtavat rada ja olin juba nullist möödumas. Siis sumpasin läbi sügavama vee nulli. Tagasi pöördudes oli näha veel ühte maakitsust, mis enne märkamata jäi. Paadini jõudsime kenasti. Mingil hetkel hakkas müristama ja vihmaga ähvardama. Oli vaja aerudele tugevat survet avaldada, et mitte tormi kätte jääda ja mõistlikul ajal geojaanile jõuda. Kokku läks natuke vähem kui 3 tundi, paadiga läbisime ca 3 km ja jalutasime ca 3 km. Aitäh!

27 juuli 2021 leidis Eda, Kaido, Gordon, Tikrike ja Kaido [tumevalge]

Saime Paatsalu sadamast aerupaadi, päästevestid ja loa merele minna. Pisikese arutamise järel olime juba Oosäärel. Matk sääre tippu kulges mõnusalt. Tipus väike piknik ja suplus ja tagasi. Aitäh huvitavasse kohta juhatamast.

25 juuli 2021 leidis Kapten, Junga, Margus ja Airi [airce]

Hassalaiu poolt kulgesime enamasti rahulikus tempos siia ja meie, kui turistid saime täna aluse peal olemist nautida ja vaadata, kuidas Kapten ja Junga tööd rabasid.

Sellele aardele siin on silm ikka aegajalt peale jäänud ja see koht on tundunud alati väga kauge ja kättesaamatuna. Tänane siia jõudmine oli aga puhas lust ja lillepidu. Kivisel triibul vete vahel jalutada oli omamoodi müstiline. Leidsin hulga vahvaid kivistisi. Üritasin nulli taga ajada aga see osutus oodatust raskemaks, ikka jäi meeter või paar puudu. Tegime mõned klõpsud ja edasi tuli meile veel üks täiesti üllatuslik retk, millest Kapten ja Junga vaikisid kuni viimse hetkeni.

Aitäh!

13 märts 2021 leidis Elari, Hundu, Heldur [heldur]

Ettevalmistusest ja hirmust sai laiu aarde juures juba päris pikalt kirjutatud. Kui mandrilt ringiga laiule tulles päris lahtist vett ei kohanudki siis laiu ja sääre vahel oli vesi lahti. Sai siis sääre peale tuldud ka üsnagi paraja ringiga, kusjuures avamere poolt nii nagu sadamas kohalik päästa ka rääkinud oli. Sääre peale jõudes oli ikka kuradima hea tunne küll, et maa jalge all, et ikka veel kuivad ja elus. Tegelikult oli enamus säärt ka jäätükkide ja jääga kaetud, ei olnudki kõige lihtsam jalutada. Umbes poole sääre peal oli meri juba igal pool jäätükkidega ja nende vahel vesi. Null sai ka siis jäätükkide peal seistes ülesse leitud, tükkide pragude vahelt paistis natuke maad ka. See oli üks kuramuse hirmus ja põnev seiklus. Suured tänud!

14 veebruar 2021 leidis Priit, Karl Patrick, Ethel [sassu2907]

Krissu kirjutas eile mulle, et käisid seda aaret logimas. Ei viitsinud kohe süveneda kuigi oleks võinud- käisime eile ju suht lähedal. Kodus pärast vaatasin, Priit väga vaimustunud ei olnud, et tahan seda logima minna. Isegi hommikul küsis, et kas oled kindel- muidugi olin kindel. Väga ilus ilm oli, mõnus matk. Tänud peitjale.

14 veebruar 2021 leidis Priit, Ethel, Karl Patrick [patu]

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

13 veebruar 2021 leidis Georahvamatka osalejad, Peakas ja [fahrenheit451]

Suuraktsiooni statistina sai ka mulle osaks rõõm see maariba oma jalaga ära puudutada.

13 veebruar 2021 leidis Eneli ja Arvo [valeloom]

Suvel sai siin käidud süstaga, kuid kuna sel ajal oli tegu lindude pesitsusaja ja liikumispiiranguga (tegelikult ei teadnud ma ka mingi aarde olemasolust mitte tuhkagi), siis säärele oma jalga ei tõstnud. Praeguseid olusid ei anna küll toonastega võrrelda, kuid paik on siiski väga eriline. Täna oli siit selline mass üle käinud enne meid, et sai julgelt üle merejää sammuda. Oosäär ise on ka nii pikk riba, et ettevõtmine oli ikka päris korralik matk. Hiljem kogetud talvine päikseloojang pakkus küll täiesti erakordse looduselamise. Palju sa siis ikka seda päikest näed ja siis korraga selline ilu ja veel sellises kohas! Mandrile tagasi jõudsime hämaras. Ilmselt olime sel päeval ikkagi viimane seltskond, kuigi kindel ei või olla :)

13 veebruar 2021 leidis Geoekspeditsiooni liige [thunder]

Aitüma kõigepealt neile kes mind samuti kampa kutsusid.Üksi siia vaevalt oleks sattunud.Ühe otsa peale kulus meil veidi üle tunni,tagasitee aega ei oskagi öelda.Ilmselt alla tunni. Üks õnnetu metssiga oli jääl oma otsa leidnud.Kotkad seirasid meid kõrgustest ja rebane või rebased olid samuti käinud matti võtmas. Äge matk ikkagi!

13 veebruar 2021 leidis 14 + Madis ja [peakas]

Kui ainus kahtlane koht ületatud sai, siis edasi oli juba täitsa mõnus astumine, lõpupoole küll jää natuke andis järele, aga õnneks oli selle all kuiv maa, nii et vähemalt märjaks saamise muret polnud. Vaatasime siis seal lõpus seda eimidagit, tegime pildid ära ja teekond tagasi võiski alata. Igatahes oli tore jalutamine mõnusas seltskonnas, tänud aarde eest!

13 veebruar 2021 leidis 16 nautlejat [yksk6ik]

Hassalaiult sai edasi siia . Lõpus kohustuslikud pildid ja teekond tagasi võis alata. Tänud

13 veebruar 2021 leidis Anne [nuffi]

Siia mul üksi asja ei olnud, ka ei häirinud mind täpike. Kui aga nädal tagasi siin käidi, siis hakkas FB aknasse kutseid sadama. No olid head kutsed, tulin. Küll aga välistati kõik suusad, uisud, tõuksid ja õigesti tegime, sest alguses oli palju lund ja no lõpus pikal peenikesel maaribal hiiglaslikud jääkamakad ja jää krobeline kui krokodillinahk. Mõlemal pool laius veeriba ja kahtlane jää, mis ka mind ei oleks kannatanud. Oleks pidanud vist järgmine päev siia tulema.

Meeldis see nö läbikukkumine, et jää murdus raksaki aga all oli kivine maapind. Tagasitulek oli minu jaoks paras katsumus, paks lumi. Lumi mulle sobib siis kui ta Kuutsemäel asub. Ja no see tuul, õnneks märkasin kodust mäesuusaprillid kaasa haarata. Tänud kutsumast, kogemuse võrra jälle rikkam, tänud toredatele kaaslastele ja sõbrale, kes õpetas kuda oleks lihtsamalt saanud tsiki-brikitades kohalkäimata logida.

13 veebruar 2021 leidis 16 geopeiturit, sh Reet [kassikakk]

Oli tore tunne olla nii suures segaste seltskonnas, aitäh teile!

13 veebruar 2021 leidis 16 geopeiturit sh Henriko ja Kleone [kleone]

Eelmisel pühapäeval hakkas arenema vestlus avada laidude hooaeg. Meri lubas kandvust ja jätkuvad külmad ilmad kasvatasid ainult paksust. Üsna kiirelt ja üksmeelselt jäime Hassalaiu ja Ooo aarde juurde. Paar tundi hiljem oli kuupäev paigas ning järjest kasvav seltskond lubas toredat matka.

Puhkekeskusest saime suuniseid oosääre külatuseks ja soovituse oma minekust teavitada merepäästekeskust sms teel. Teekonna algus oli piki oosäärt täitsa mugav. Teel kohtasime hulganisti rebase jälgi, ühte külmunud metssea nahka koos sõrgadega ja kahte taevas liuglevat kotkast. Lõpu poole muutus maastik veidi raskemaks jalge all pragunevate jäätükkide pärast ning pidi hoolega vaatama, kuhu astuda. Midagi hullu selles ei olnud, sest all oli kiviklibu, mitte vesi. Lõpus jõudsime nulli, tegime fotosessiooni ja pärast väikest puhkepausi oli aeg tagasi jalutamiseks. Kui minna oli väga hea, siis tagasiteel puhus tuul otse vastu. Veidi oli ebamugav kuid teadmine, et tagasitee on nagunii lühem lohutas. GC järgi minu 3000 leid. Aitäh.

13 veebruar 2021 leidis Arvo ja Eneli [arvoaljaste]

Nonii. Vahepeal luhtunud katsele on mitu aastat selga jooksnud ja nüüd jälle olin selle valiku ees, kas nüüd ja kohe, või mitte üldse. Ja teadsin, et selle aarde võtmine rikub ära võimaluse HE-aarde logimise, sest enam ajaliselt kõike ei jõua. Aga mis sa teed, kui see on üks suuremaid häirivaid pindu geopeituses ja selle aarde planeerimisse on nii retsilt aega pandud, et jube. Kummitas see siin mind ikka korralikult. Aga mõtlesime läbi, et kas kohe hommikul geoloomaaiaga, või käime Marko ja Ingega Manijal hommikul ära ja ka Sorgul ja siis õhtul siia. Nagu ikka, sai kõvasti end üle hinnatud ja vaid selle tõttu, et Sorgule uisutada ei saanud ja jäi täitsa minemata, siis jõudsime ikkagi siia..oli ka viimane hetk, saabusime veidi enne päikeseloojangut ja päike loojuski peale meie aardelõpuni jõudmist.

Küll oli neid maalilisi hetki! Jää juba kohati vajunud, alt tühi ja vesi pressis peale, kuid veel siiski pigem väga head jääolud! Piisab sulast, valest tuulenurgast ja ongi see võimalus jälle aastateks kadunud.

See aare oli vist tõesti meeletult popp täna. Sest paljudel võtmata ja häid võimalusi aastas vähe, kui just isiklikku ujuvvvahendit ei evi. Siia tuli nii jõhker loomarada, et see pakkus palju lusti. Sammusime siis meiegi lõppu välja, ka meie null klappis teiste omadega. Teel tegime palju pilte ja lihtsalt mõnulesime. Ammu pole saanud näha päikeseloojangut. Ja veel nii ilusas ja avaras kohas.

Eks see aare ongi geopeituse algaegadest. Kus koht oli aarde peitmisel kõige tähtsam. Ja ka mina läänlasena ei teadnud sellisest laiust midagi. Usun, et neid on palju olnud, kes ilma selle aardeta poleks teadnud. Vägev ja aitäh. Lõpuks ikkagi tehtud!

13 veebruar 2021 leidis Geokamp, sealhulgas Martin, Mariann ja Maris [max]

Meie arvates oli see aare üks kõige sobivamaid verstaposte tähistamaks Eesti geopeituse 20.aastapäeva. Saab ju seegi aare suvel juba 20-aastaseks. Huvitav oli ka juhus, et saatus pakkus meile võimaluse ühineda teistega matkal Oo-säärele. See oli suurepärane. Olin minagi vaadanud eelkäijate imeilusaid merejääle kutsuvaid talviseid jäiseid pilte. Nädalaga siiski loodus muudab jumet. Jää oli valdavalt lumekatte all ning ilus sinine jääpind oli kohati omandanud kahtlased kollased viirud, mis enam väga kutsuvad ei tundunud. Siiski tundus kõik veel tugev ja turvaline. Peale Hassalaiu aaret venisime pikaks riviks teel OOO poole. Kauguses silmasime teisi matkajaid. Vist uisutajad. Panid risti üle meie suuna otse mere poole. Julged sellid. Vantsisime oma täpini ja klõpsisime pilte teha. Ning siis asusime tagasiteele, mis oli veidi tuulisem, kuid juba läbitud ja tuttav. Oli tore matk. Lugedes kirjeldust arvan, et saime siit kaasa nii mõndagi, mis siia algselt on sisse pandud:

tugevalt tahtejõudu
parajalt pingutust
jupp julgust
edukat ettevõtmist
natuke avastamisrõõmu
suts seiklushimu
Aitäh!

13 veebruar 2021 leidis Geokamp ja Mari [marihen]

Leitud koos: Berti, Kassikakk, Kleone, Henriko, Max, Kikael, Martin, Nuffi sõbrannaga, Yksk6ik, Thunder, Ingrid, Iksid, Peakas, Fahrenheit ja Marihen

Kui ilmus esimene logi, et laiule saab üle jää kenasti kohale, läks kohe silm särama. Olen ju seda jääd mitu aastat oodanud. Kõigepealt uurisin Kallo käest lisa infot jääolude kohta ja sain rohelise tule. Suur tänu talle selle eest! Edasi läks sebimiseks, Vanda poolt ellu äratatud üks vana jututuba sai uue hingamise ja seltskond aina suurenes. Ei saa ju lasta võimalust käest soodsaid jääolusid kasutada. Seal OOO kõrval on ju kaval hoovus, mis võib iga hetk jää minema viia.

Esialgu plaanisime läheneda Männi väikesadama poolt, aga seal olid tõkkepuud igal pool ees ja nii me otsa ringi pöörasimegi ning võtsime suuna Paatsalu sadamasse. Seal luges peremees meile sõnad peale, et ta ei viitsi küll laupäeval tööd teha ja meile jääauku järele tulla, aga samas, et 1% kadu on alati lubatud. :D Vastavalt korraldustele saatsime sõnumi Paatsalu sadama infonumbrile, et 14 inimest läks jala merele. Asutasime teele kui ei tea kust ilmusid välja Priit ja Madis. Etteruttavalt võin öelda, et tagasi tulles sain saata sõnumi 16 inimest mandril tagasi. Nagu merest leitud 2 inimest. :D

Hassalaiult edasi oli näha mitmes kohas märgi kohti, vingerdasime, siis kenasti OOO sääreni välja, aga seal täpselt sääre kõrval kahtlane kollane triip. Kuidagi ei tahtnud selle kandvust proovida. Liikusime siis paralleelselt edasi otsides kindlamat kohta. Kõige julgem oli Allan ja katsetas jää tugevuse ära. Nii me siis OOOle kõik õnnelikult saimegi. Edasi oli ainult astumise vaev, kummalgi pool säärt kahtlane kollane triip ja kohati oli näha lahtiseid kohti ka. Tundub, et hoovus oli juba oma töö teinud. Olime parasjagu kuskil umbes poole peal kui märkasime kampa uisutajaid tulemas kuskilt sealt tuuleveskite poolt, peatusid korraks sääre tipus ja kadusid sama kiirelt Viirelaiu suunas. Julged poisid!

Lõpuks jõudsime meiegi kaua igatsetud sihtkohta. Kõik sebisid edasi tagasi ning püüdsid nulli. Lõpuks tegi Peakas meist grupipildi, loodetavasti näeb seda ka tema logis. Noh ja siis algaski tagasitee. Tagasi minek oli tunduvalt raskem, sest päris tugev vastutuul oli ning pidi ikka rinnaga vastu suruma. Äge matk oli, suured tänud kaaslastele ja peitjale!

6 veebruar 2021 leidis Anna ja Kallo, Piia ja Peeter [blondiin]

Üle merejää matkamised on kindlasti minu lemmikud. Igal aastal neid ei teki. Kui osutub võimalikuks, pead hetke kasutama enamasti kohe. Nagu Soomaa üleujutustega - jääd mugavalt jokutama ja noh võibolla siis uuel aastal taas. Üksi neid kunagi ette ei võta ja ebameeldiva inimesega sinna mitte kunagi ei lähe.
Oma harva ettetuleva võimalusena on Eesti täpselt õige koha peal - Soomes on see vist igaaastane rutiin, Lätis pole meres saari ega laide ja Saksamaast ei tasu üldse rääkida (nii ma targutasin ja selle peale võttis sakslasest kolleeg rahulikult mobla lahti ja näitas sealseid merekaarte, kus hetkelgi merejää täitsa olemas. Ja siis meenusid mulle Poola jääpurjetamise kuulsus ja tagatipuks Hollandi uisutamise maratonid. Tõmbasin oma rahvuslik geograafilise mõttelõnga koomale).

Nüüd, pea nädal hiljem, naudin ikka veel seda mõnusat hirmu, mis valdab kui kõnnid tundmata paksusega merejääl. Seda jumalikku toetunneet, mida tajud kulgemisekaaslastelt, eriti kui saad kellegi järel kõndida. Seda maismaa kutsuvat tunne (kuigi tean kui ohtlik see on, et just kalda lähedal võivad olla oht likud hoovused - kunagi Hobulaiult tagasi tulles oleks Pinukse nuka juures peaaegu hoovusest söödud jääst läbi vajunud).
Pikemal kulgemisel tunned, kuidas adrenaliin ise veres jõu ära kulutab. Tunned, kuidas aja kulgedes muutud julgemaks ja naudid kõike aina enam. Tagasiteel näkku peksva tuule vastu miskit ette ei võta, vaatamata kaaslaste soovitustele. Ja peagi märkad, et tegelikult vastab keha tuulekülmale hoopis soojusega. Justkui vaataks ilmakaardi asemel, kus on kirjas et - 16, tundub nagu - 20 hoopis oma peegeldust ja kirjas on 51 a tundub nagu 35.
Ei ole ju elus igapäev neid tunde, mille ajal tunned - jah, nüüd ma olengi õnnelik! Sellises kohas ja ajal sedasi ma tundsin.

85-aastaselt, kui välja näed ka nagu 85, siis kahetsed vaid seda, et selliseid retki elus rohkem ette ei võtnud.

6 veebruar 2021 leidis Piia, Peeter, Anna & [kallo]

Selle aardega on läinud kuidagi nii, et seitsme ja poole aasta jooksul, mil ka meie geopeiturid oleme olnud, ei ole meie siia sattunud. Kuna maismaal on niigi nii palju aardeid, mida otsida, siis need meretagused ja mere peal asuvad aarded on jäänud muudeks aegadeks. Eksprompt tuli aga täna just see õige aeg selle aarde või selle punkti külastuseks.

Kuna olime Paatsalu peremehe käest kuulnud, et Hassalaiu ja Oosääre vahel võib hoovuse tõttu olla vesi lahti, siis muidugi tegi see meid ettevaatlikuks. Tegelikkus oli aga see, et külm oli kõik kinni kaanetanud. Muidugi oli näha, et see sääre külg (ehk kagupool) oli veel hiljuti lahti olnud (jää oli lumeta ja ülisile ning libe), siis teadupärast ilma lumeta jää külmub kõige paremini ja nii oligi see jää siin nii tugev, et kõnni nagu mööda põrandat. Väga ilus oli siin ka läbi jää mere põhja vaadata, teisel pool säärt seda luksust ei olnud, sealne jää läbi ei paistnud. Nii võiski siin muretult hüpata ja jää kandvust katsetada, sest põhi oli ju näha ja vee sügavust polnud tegelt ollagi. Ükskõik kui palju ma ka hüppasin, ei saanud kuskil jääd isegi praksuma. Nii ei olnud enam mingit muret ja me ei pidanud jalutama mööda ebatasast säärt ennast, vaid võis käia mööda siledat jääd, kus oli palju mugavam.

Sääre tippu jalutades oli tuul tagant ja ei seganud üldse. Küll aga muutus see tülikaks siis kui tagasi hakkasime vantsima. Küll see tuul oli siis lõikav. Sai oma nägi ikka korralikult sisse mässitud, kas nägu katva suka ja suusaprillide taha, mis said targu kaasa võetud. Nii oli tõesti mugavam ja parem jalutada, loodusekunsti vaadata ja geojuttu puhuda.

Täname aarde eest, oli põhjust siia tulla ja talvist merd nautida.

6 veebruar 2021 leidis Anna ja Kallo, Peeter ja Piia [piuks]

Naaberaardeni kulgemine oli sutsu lihtsam. Edasi sääre lõppu suundudes ehmatas mitmel korral see kui jää jalge all murdus. Õnneks oli tegu suurte jääplaatidega, mille tuul oli ühel või teiseltpoolt säärt maaribale kokku kuhjanud ja mille all valitses tühjus.
Meie ees oli juba mitmeid värskeid jälgi. Geopeituri omad need polnud, karu omad ka mitte aga täpsemat liiki määrata ei osanud ;)
Kui algul hoidis meid ohutunne tagasi (v.a. Kallot, kes igal võimalusel jää tugevust kontrollis ja püüdis kindlaks teha, kas saab kohe ujuda või mitte) siis tagasiteel ei paistnud küll, et keegi oleks väga maariba lähedusse hoidnud :D
Imetlesime lumeliblikaid, keda tuuleiil aegajalt õhku tõstis ja minema lennutas. Lihtsalt kõnni ja naudi!
Suured tänud sedamoodi aarde eest!

28 august 2020 leidis Jaanika ja Ove [jaika]

Leitud :)

20 august 2020 leidis Inge ja Marko [markosu]

Tulime Hassalaiu juurest. Küll see OOO on ikka pika säärega. Esimese hooga panime säärest risti üle, et saada tuule mõttes soodsamale küljele. Seejärel kulgesime edasi üpris koordinaatide lähedale, randusime ja jalutasime lõppu. Aitäh, põnev koht!

16 august 2020 leidis Maire ja Karl [ftf]

Oma paadi jätsime üsna sääre algusesse, võtsin ujumisriiete koti õlale ja hakkasime tipu poole kõndima. Esimene pool teekonnast kulges pigem aeglaselt. Karlil oli vaja kõik lutsukivid vette visata ja minul ilusaid kive uudistada. Poolel teel kadus laid ära ja pidime vees edasi kõndima. Kivid olud libedad ja pidime ettevaatlikud olema, et mitte vette prantsatada. Täitsa nullpunkti üles ei leidnud, küll aga saime meetri peale. Tagasi sõites haarasin aerud enda kätte. Enne lõppu pidime kohad vahetama, sest Karl ähvardas kaasa võetud sokolaadisõõriku üksi ära süüa.

16 august 2020 leidis Karl ja Maire [zdrk]

Pärast Hassalaiu vallutamist suundusime edasi Oosäärele. Mul seal korra juba paar aastat tagasi käidud üle jää. Nüüd täitsa uus seiklus ja viis. Paadiga ja jalgsi edasi mööda lõputuna näivat säärt. Jalutuskäigul uudistasime igasugu ägedaid kive ja kivistisi. Kõik ilusad lapikud kivid leidsid oma tee tagasi merre, sest neid lihtsalt pidi lutsukividena ära realiseerima. Pool teekonnast oli meri täna endale võtnud ja pidi mööda libedat merepõhja kõndima. Kohale jõudes ajasime taga täpset nulli ja pärast edukat sooritust järgisime Paatsalu peremehe soovitust minna seal samas sääre hara vahele ka ujuma minna. Tuul pidavat õigest suunast olema ja kõik sooja vee sinna kandma. Üks päev oli mõõtnud ja saanud 26 soojakraadi. Proovisime aga meil oli seal parimal juhul vesi natukene üle põlve. Ühes kohas siiski viskasin ennast kõhuli vette ja sain väikese värskenduse. Lõpus oli näha veel ka seda, et hiljaaegu on seal peatunud palju hülgeid, sest väljaheiteid kõik kohad täis. Me ühtegi peanuppu ei kohanud. Tagasi sadamasse minnes haaras aeruohjad enda kätte juba Maire, kes sai paadisõiduga väga edukalt hakkama. Tegemist oli meie selle aasta juba neljanda aerupaadisõiduga. Varsti olemegi meremehed/naised valmis.

9 august 2020 leidis Aive,Mari,Hannes,Krista [krista]

Hassalaiult jätkus paadiga sõit Oosäärele. Meri oli vaikne, päike paistis, vesi oli soe. Super ilm. No läksime siis Aivega nulli otsima, igaüks leidis oma. Igati põnev säär külastamiseks. Tänud peitjale.

9 august 2020 leidis Krista,Mari,Hannes,Aive [sunflower]

Ilm oli võrratu 28 kraadi sooja.Ei ole paremat päeva mere peale minekuks.Vee temperatuur oli ka 24 kraadi.Me nautisime ikka täiega seal vee sees jalutamist.Aitäh!

26 juuli 2020 leidis S.A.M.I. [aunad]

Paatsalus oli miskipärast paadi jaoks täitsa arvestatav meretuul ja lainepoiss. Kuna ühesesse kajakki peale minu keegi poleks mahtunud, siis otsustasin selle katusele jätta ja tegime kohaliku merepäästjaga diili. Suure jutustamise peale lõpuks jäime selle juurde, et tema saab merepääste alusel mootorit tuulutada ning paadi vedamist teha ning meie vastutuult otsa hobujõudude abil tehtud. Merike sõudis meid vabasse vette ja edasi saime sleppis Oo-säärele. Randumis kohast jäi veel nii 1,6km nulli matkamiseks. Õnneks veeseis liiga sügav ei olnud ja soojas vees solberdamisel pole väga vigagi. Mida kaugemale jõudsime, seda vaiksemaks meri jäi. Lõpuks oli nulli paika saamine veel kõige suurem missioon impossible.. no ei püsinud kuidagi see asukoht paigal.. paraja pusserdamisega sai lõpuks tehtud. Tänan.

26 juuli 2020 leidis Inge, Alex, Mooritz ja [nogravity]

Kui juba üks saar sai vallutatud ja ilm jätkuvalt oli nii hea siis tuli veel keerulisi vee aardeid vaadata. Sadamas saime siis kaubale, et peremees lohistas meie paadi oma kaatriga laiu juurde ja ise läks tagasi. Kõvasti hiljem olime jõudnud sündmus kohale. Paras pähkel, tänud

3 mai 2020 ei leidnud Kirsika [kirsika85]

Paadiga kahjuks ligemale ei saanud ja vesi veel jalutamiseks külm.
Muudetud mitteleiuks. Põhjus: aardeleiuks tuleb ikka nulli püüda jõuda ning koordinaatidest pilt üles laadida.

14 september 2019 leidis Kristjan&Miki&Kerli [kerlull]

Kui Hassalaiul käidud, kobisime tagasi paati ja võtsime suuna OOO-aarde suunas. Kui sadamas palus peremees vihikusse kirja panna, millal me plaanime tagasi olla, pani Miki sinna suht optimistliku kellaaja, mille peale peremees soovitas pigem hilisema kui varasema panna. Miki heitis kiire pilgu üle õla tiimikaaslastele ja... pani julgelt tunnikese otsa. Nali naljaks, aga Hassalaiul läks Kerli vigurdamise peale juba tunnike ära ja et graafikus püsida, haaras Miki seekord ohjad enda kätte ja kehastus meie paadimeheks. Võtsime Kristjaniga mugavalt istet ja sisustasime aega, esitades Mikile selliseid tavalisi paadimehe-küsimusi, noh et palju muidu kütet võtab ja kust hea hinnaga Helly Hanseni purjeriideid saab :D Niiviisi nalja tehes kulus aeg taas märkamatult ja vaikselt hakkaski OOO paistma. Kuna Kristjan peab veel peegliteta tagurpidi parkimist harjutama, võttis Miki taas ohjad enda kätte ja parkis meid tuulele jõuliselt vastu hakates säärele. Kuna ainult minul ja Kristjanil oli nullis käimata, tõmbas Miki kapuutsi silmini ja rehmas käega, et käige te ära, ma hoian siin paati kinni. Vaatasin, kuidas lained teda igast küljest õrnalt nüpeldasid, aga Kristjan rahustas, et aardeni on ainult 160m. Hakkasime vaikselt jalutama ja nii naljakas kui see ka pole, saan nüüd ausalt öelda, et mu Adi'd on läbi käinud nii tulest kui veest :D Samas Kristjan nägi jälle hullu vaeva, et oma crocsidega tasakaalu leida. Olin täiesti kindel, et nüüd on küll 160m kõnnitud, Kristjan heitis pilgu gepsule ja selgus, et olime liikunud vaid 40m. Heitsin pilgu selja taha ja nägin kaugel-kaugel Miki nägu, mis oli sama punane nagu tema Helly Hanseni jope :D Kuidagi me nulli jõudsime ja kuigi geps oli pikalt ja armutult 3-5m peal, siis õnnestus Kristjanil jäädvustada üks murdosa sekund, mil olime no nii nullis kui olla saab. Juhhhuu! Mõned kiired pildid-videod ka ja sibasime "kiirkõnnil" Mikit päästma. Nii optimistlik kui see kellaaeg ka polnud, siis sadamasse jõudsimegi enam-vähem graafikus olles. Tänasime peremeest, panime kontoris korraks pepud maha ja nautisime kordaläinud päeva puhul imehead oakohvi. Taaskord üks mõnus seiklus, aitähhh! :)

OOO 1

OOO 2

14 september 2019 leidis Kerli, Miki ja Kristjan [sportlane]

Hassalaiu juurest siia oli juba mõnusalt lühike maa tulla, tänud.

9 august 2019 leidis Marje & Paavo [speedy]

Kui Hassalaid 6000. leiuna vallutatud, oli isu siiagi edasi ujuda ja kõmpida. Sest suvel polegi siin veel kordagi käinud - viimati sain aardeni jalgrattaga :D Säär on suvel palju paremini hoomatav kui talvejääga ;-) Väga mõnus koht. Lõpus hargnemispaigas ajasime mõlemad oma nulle taga. Mina lähemale kui 12 cm ei saanud, sedagi ootasid väga kaua. Ja nüüd ujume Hassalaiu kaudu mandrile tagasi.
Aare aastast 2001 parimas korras. Eesti vanuselt teine virtuaalne teist korda külastatud. Mahe! Tänan peitmast!

27 juuli 2019 leidis Kaupo, Liis, Merle [meteta]

Oosääre külastusest oli Kaupoga juba eelmisel suvel juttu, aga ega siis ei saa ju kõiki vahvaid kohti ühe suvega ära käia, toredaid asju tuleb natuke hoida. Asjaolude kokkusattumise tõttu sobis just tänane päev lõpuks selle oodatud põneva seikluse korraldamiseks.
Pakkisime kaasa madratsid, jalgrattad, supilauad ning entusiasmi. Lähenemistee leidmine tundus kõige keerulisem ülesanne, juba varsti peatas meid tõkkepuu. Pärast kohalikega suhtlemist ning kinnitust, et oleme heatahtlikud ja ohutud külastajada, saime oma abivahendeid ettevalmistama hakata.
Otsustasime madratsite asemel supikatega proovida. Laudu oli kaks, nii tuli kolmekesi neile ära mahtuda. Füüsikareegleid arvestades ja pärast lihtsat matemaatikat sai jagunemine tehtud. Liis soovis kapteni rolli proovida, nii sain mina alustuseks mõnusalt lauale potsatada ning hõlpsalt merereisi nautida.
Laiule jõudes arvasime eest leidvat geokolleege, aga olid hoopis kohalikud, kes meile põneva Oosääre ümbruse olude ülevaate andsid. Matkasime nõutud punkti ning sooritasime vajalikud rituaalid, nautisime ümbrust ja kaunist suveilma. Karastav ujumine imelises kohas tehtud ja asusime tagasiteele, seekord mul enam hõlpelu nautida ei lastud ja tuli aer haarata. Georetk oli kergem kui eeldasime, aga ülimalt vahva siiski.

Väga kihvt koht! Aitäh peitjale ja kaaslastele.

27 juuli 2019 leidis Merle&Kaupo&Liis [luurebuss]

Kunagi tuli Kaupoga jutuks OOO aare. Ma ei osanud selles osas midagi kaasa rääkida, lihtsalt noogutasin ja nõustusin kõigega, mis öeldi. Nüüd aga pidime Hiiumaale minema, aga sõber kits kujundas plaanid ümber ja Kaupol tekkis idee OOO aardega ühele poole saada. Kaarti vaadates olid erinevad mõtted, et kas ujuda, minna madratsiga või valida veel mingi muu variant. Valisime Merle, kel võttis SUP-id kaasa. Mulle oli see esimene kord SUP-i nii lähedalt näha ja ise sellega ka sõita. Igatahes tore kogemus. Maapinnale jõudes nägime eemalt inimesi, lootsin, et geopeiturid. Tegelikult olid aga väga sõbralikud kohalikud. Kõndisime nulli ja tegime kohustuslikud pildid. Need on lisatud Kaupo logile.

27 juuli 2019 leidis Merle&Liis&Kaupo [lepalind]

Pidin täna olema Hiiumaal, aga kits tegi mu plaanid ümber. Siis sai võetud uus plaan ja leida lõpuks OOO aare. Olen seda palju vaadanud ja mõelnud, kellega, kuidas, millal. Lõpuks, 18 aastat pärast peitmist jõudsime kohale. Esimeses lähenemisteel oli tõkkepuu ees ning numbritele helistades saime teada, et siit kaugele edasi ei pääse ja kasutage teist lähenemist, kus on ka tõkkepuu ees, aga lukk on lahti. Jõudsime üsna mere äärde, aga eramaad ees. Merle küsis luba ja saime sõita nende basseini kõrvale. Supid valmis, läksime merele. Ma ei mõista, kuidas nendega veel püsti sõita saab, mul õnnestus tuulega ainult istudes sõita. Maatuul tahtis küll merele viia, aga antud olukorras oli isegi hea. Kalda ääres tõmbasin vasakult, keeras supp järsult paremale, tõmbasin paremalt, keeras sup järsult vasakule. Tuule kätte jõudes aga tuul lükkas ühele poole, ma tõmbasin vastu ja sõitsin otse edasi. Eriti hea hoo sai, kui lasta end lükata ja diagonaalis edasi sõita. Kohe alguses tundus, et 1,5km kaugusel aarde nullis võivad inimesed olla ning kes muu peale geopeiturite seal ikka olla saab. Inimesed olid küll, aga kohalikud mugud, kes rääkisid huvitavaid lugusid. Teed mereni on tõkkepuudega piiratud, sest interneti leviku ajal kirjutati foorumis, et siin piirkonnas on antud kala ning peamiselt lätlased tulid püüdma. Kaasas olnud sodi jäeti mere äärde ning hakkasid ka paadid kaduma. Jalutasime edasi aarde nulli, tegime kohustuslikud pildid ja jalutasime tagasi. Tegime supluse ja supitasime end tagasi. Üllatavalt kergelt käis selle aarde leidmine, olime hullemaks valmis. Selliseid virtuaalseid võiks veel olla. Kui keegi teab mõnda head kohta, võib julgelt teada anda ;)

10 märts 2018 leidis Karl [zdrk]

20km matk Sorgule ei röövinud mu energiat ära vaid andis hoopis uut elujõudu ja hingamist. Koheselt olid olemas tahtmine ja soov seda rakendada. Päevavalgusega olid natukene kahtlased lood aga kiire arvutus lubas mind mitte pimeda mere peale jätta.

Kindel plaan oli just OOO-le minna. Suvine ujumine avamerel kus jalad põhja ei lähe mind just ei ahvatle. Paadi investeering oleks natukene too much ja ühekordseid madratseid ma ka pigem ei usaldaks. Jääd ma ka suurt ei usalda aga paistab, et siiski piisavalt.

Kaardi järgi on väga palju teeotsi mis viivad mereni. Tegelikkuses on kõik kas tõkkepuustatud või telliskiviga. Valisin lõpuks ühe teeotsa kust paistis meri ja jätsin auto maantee serva.

Katkiseid läbiligunenud kirsasid ei hakanud ma jalga ajama. Mugavaid tenniseid jällegist ei olnud mõistlik jalga jätta. Lükkasin siis jalga "Max 5km kummikud". Miks selline nimetus? Sest täpselt selle vahemaa järel hakkavad suured varbad valutama. Kaasa võtsin muidugi ka elukindlustuse ja räätsad. Mere ääres meenus, et taskulamp jäi aga küll maha. Vahemaa andis oletada, et kui ühtegi lollust ei tee ja kõik läheb plaanipäraselt siis 15 minutit pärast päikeseloojangut võiks maismaal tagasi olla.

Rannariba nägi üsna kole välja. Korralik veekiht oli jääle tunginud. Ühegi loigu sügavust testima ei läinud. Mulle piisas teadmisest, et madalamates kohtades olid kummikud väga praktilised. Kui pääsesin lahesopist minema, muutus jää palju ilusamaks. Oli isegi liiga ilus, sest pidevalt kiskus mind naasklitega jalgealust lõhkuma. Sääreni jõudes ilmus jälle vesi, mis oli kohati lausa OOO ümber piiranud. Valisin välja kõige vähem kõhedust tekitava koha ja trügisin säärele. Sealt edasi oli juba kerge südamega jalutuskäik nulli.

Kohapeal tutvusin logimistingimustega. Teha foto millel on jäädvustatud kasvõi osake leidjast ja GPSist. GPS ja fotokas on mul ühes seadmes. See pani mind kastist välja mõtlema. Meri hetkel ei peegelda, jää oli liiga konarlik ja meigikotti ei oma. Ainuke peegeldav kehaosa mis meenus oli silm. Pole nii imelikku selfiet varem teinud aga, mis peamine, kõik vajalik jäi pildile. Kritseldasin oma logi ka nullis olevasse ajutisse logiraamatusse.

Natukene kahju, et selget ilma ei olnud, sest siis oleks saanud ilusat päikeseloojangu matka teha. Sünge must-valge kooslus oli samas ka omamoodi kena vaatepilt. Tagasitee mandrile möödus kiiresti ja sekeldusteta. Autoni jõudes näitas Endomondo 6,66km. Täitsa saatanlik värk. Jalad olid nüüdseks üsna läbi ja võtsin suuna kodu poole.

3 geopäevaga suutsin bensiini põletada lausa 700km jagu ja keharasva põletada umbes 50 matkakilomeetri jooksul. Leide sain üsna häbiväärselt vähe aga positiivseid emotsioone selle eest kuhjaga.

Aitäh ka siia kummalisse Eestimaa nurka juhatamast!

7 veebruar 2018 ei leidnud Arvo [arvoaljaste]

Selle aarde algusegagi on tükk tegu. Igalpool eramajad ees, keelumärgid. Lõpuks seiklesin ühe kohaliku õuelegi, kellega juttu ajasin ja kes ei olnud ebasõbralik aga ka tema ütles, et mu parim võimalus on Illuste mõisast mööda, seal on üks sadam ja RMK punkt. Et sealt on parim alustada.

Sealt ma peale läksingi, kuigi kellegi suvila õuest tuli ikka läbi jalutada, niivõrd popp koht, et vaba krunti pole. Laht oli jääs, paljulubav. Sain nina peale ja hakkasin aga jalutama. Varsti oli näha, et ühel hetkel on ühelt poolt OO laidu vesi jääs, teiselt poolt peksab laine vastu laidu. Jalutasin kangekaelselt edasi, koerad jooksid rõõmust. Aga ühel hetkel läks asi hulluks, kui nina mandrist eemale juba jääb. Seal pole midagi ära jäätunud ja vesi käis üle nina, kukkusin lärtsti jalgadega sisse ja edasi vaadates sillerdasid vaid jääkamakad ja lahtine vesi ees.

Praegusel ajal siiski veel võimatu, ei näe, et sel talvel niipalju külma tuleks, et sinna saaks minna. Tundub, et ikkagi suvel kummipaadiga tagasi tuleb tulla.

Pildil näidatud kohani suutsin minna. Nii kahju, sest panus siiajõudmiseks oli juba tehtud aga no ikka päris õigesse kohta mind ei lastud.

18 veebruar 2017 leidis Tarvo ja Vanda [berti]

Mitmel suvel olen unistanud mõnusast päikeselisest paadisõidust, aga midagi pole välja tulnud. Mitmed aastad retke edasi lükatud, aare ju nii lähedal, küll jõuab ja virtuaalaare ei kao kuhugi. Otsustasime siis nüüd enne jääminekut ära käija. Alguses olid suured plaanid jääpuuride ja sikutitega, aga see langes ka lõpuks ära. Isegi ei tea miks. Seepärast vist, et seda retke on nii palju edasi lükatud, et nüüd juba tunne, et teeme ära ja rahu majas. Selleks päevaks oli ka teine plaan, et minna Saaremaa tripile, aga magasime poole lõunani ja siis ei jäänudki muud üle kui üks OOOOooo. Lähemal ju ülejäänud kõik võetud. Lähenesime Hõbesalust ja sõitsime kuni tõkkepuuni, jätsime auto sinna. Edasi mööda metsateed tõukekelguga kuni sadamakohani. Seal katsetasid kohalikud suvitajad uisutamise ja surfipurje ühildamist. Nende käest saime teada, et edaspidi võib kasutada tõkkepuu juures stendil olevaid telefoninumbreid, kui kellelgi on vajadus edasi sõita. Tullakse ja tehakse värav lahti. Aardeni liikusime uiskude ja tõukekelguga, päris hea jää oli, aga lahtine vesi paistis juba nullile päris lähedal olevat. Kikerdasime jupp aega, et jääkamakate vahel geps nulli ajada, aga lõpuks õnnestus. Laidu ise me ei näinudki, kõik oli jää all ja kaetud rebasejälgedega, ju see on üks meelisjahikohti (merelinnud?, hülgepojad?) Tagasi minnes oli päike juba nii palju tööd teinud, et kohati oli rannas vesi lahti. Sõitsime mööda jääd pikemalt tagasi kuni kohalike ujumiskohani. Nüüd on see tehtud ja vist õigel ajal, järgmisel päeval tõusis tuul ja ilus jääväli läinud. Suur- suur tänu aarde eest!

10 veebruar 2017 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

See saaga sai nüüd lõpu. Kulus veidi üle nelja aasta, kui sai hakatud õnne proovima. Nüüd on see läbi. Kui jalad jälle kindlat maad puudutasid, siis oli ikka hea tunne küll. Et eelmise aastal aaret külastanute ja suurt vaeva näinute mott päris nulli ei läheks, siis koormasime endid ikka veidi füüsiliselt ka. Nimelt puurisime kaladele mõned õhuaugud, sest jää oli seal nii ühtlane, et isegi mitteüht pragu ei olnud. Kalasisalduse kohta võime öelda, et polekala. Aga kohalikud ikka midagi askeldasid, ju siis ikka midagi on. Tehtud!

27 juuli 2016 leidis Hannes ja Tanel [hpalang1]

Ohhohoo. Üks neist asjust, mis ammu kripeldas. Mõnigi kord olen piki seda rannikut sõitnud ja tasakesi plaani pidanud, et kust saaks ja kuidas saaks. Põhjapoolse lähenemistee blokeerisin logid, ida poolt võsa ja mere äärde pääsu puudumine. Talvel lumist võssi forsseerima hakata – no ei ahvatle, aga suvel ka ei saa.

Aga ükskord algab aega. Tagantjärele tundub kõige raskem hoopis kaaslase leidmine. Kel jalg haige, kel käsi, kes laagris, kes tööl, kes niisama laisk.

Mari logis pakutud paaditeenus tundus suht mõistlik. Keerasime siis sildi juurest õue peale, vana tegi hakatuseks silmad suured, aga siis hakkas jutt tulema. Et jah, tema juurest saab ikka ja alati merele, et tal on tõkkepuu ees, aga lukk lahti ja kui helistada ja küsida, siis tema alati lubab. Et tal on putka seal mere ääres ja peldik ja poolakad elavad seal ja et mis rahvas nad sellised küll on, mina ei tea, et kas sina tead, et näe tulevad siia ja tönkavad vene keeles et putka on okei aga peldik on kaputt. Ah et teie tahate paadiga? Jah mul siin alles käisid ühed matkajad, ema oma pojaga, suisa Rakverest olid kohale sõitnud, tahtsid ka kajakkidega Oosäärele minna, et lasku ma nad merde, ma tahtsin kohe näha, et kuidas see nali neil välja kukub, aga ei, lõpuks käisime mootoriga ära. Et mul praegu mootorit ei ole, eks ma siis peab kaluritelt küsima, ma ise praegu merel ei käi, aga kalurid on ka oma paadid mujale viinud, ma pean siis hakkama helistama, ehk keegi viskab teid ära. Ah et sõudepaadiga saate ka? No ma annan teile siis sõudepaadi, ot mul on vestid ka kuskil siin kuuri all, see pisem pane pojale, see võta omale. Ei te võite autoga ka mere äärde sõita kui jala ei viitsi minna. Jne jne jne. Vana hangib aerud, käseb pojal paadipärra ja kindlasti keskele istuda ja lükkab meid maast lahti.

Algus on krobeline, sõudepaadiga ja merele ei satu just sageli, aga tuult ja lainet on vähe ja tasapisi hakkab paat liikuma. Tuleb välja, et istu kuidas tahad, merepoolne käsi tõmbab nõrgemini ja piki lainet sõuda pole ka just kõige lihtsam. Ja põhi on vähemalt alguses kivine ja terve hulk tuleb neid ikkagi üle ka lugeda. Andsin korraks aerud ka Tanelile, aga paari minuti pärast lõpetasime selle eksperimendi, kohale oli ka vaja jõuda. Kõigest hoolimata vahemaa siiski tasapisi vähenes ja nii umbes tunnise madistamise peale tonksas paadinina säärt.

Kitsas ja kivine, paar meetrit lai ehk. Keskelt käis vesi üle, ehk siis täna oli säär jupitatud. Linde natuke, aga suuri junne omajagu – huvitav kelle toodang see on, hülge või? Nulli jõi siit veel paarsada meetrit minna. Null ise oli täna kümmekond meetrit vees, sihuke soe supp pahkluuni, mõnus jahutus. Päris täpselt teda kätte ei saanudki, vilkus küll kolm-neli korda ekraanil, aga siis asendus jälle teibaga. Nii saigi pildile koht 1 m päris nullist. Igavesti äge koht, väärt ootamist.

Paadiga koos saime kaasa kaks suitsuahvenat, need kulusid nüüd marjaks. Õnneks on üks meist endiselt taimetoitlane ;) Ja siis tagasi. Seekord oli ka navigaator natuke rohkem asja juures (või siis oli mere peal pokemone vähem), igatahes tuli trajektoor hulk maad otsem. Ja siis veel viimased kivid, viimane navigeerimine, teine peaaegutund ja peaaegu 3 km ja taas maas. Bruno (koer, mitte peremees) tuli kontrollis meid üle, kalossipank sai kokkulepitud taksi ja minekut.

Oli meeldejääv suvepäev, nagu koolikirjandi lõpuks ikka nenditakse. Tänud, ei jää viimaseks korraks, ma arvan. Ja eks ta üks kättevõtmise asi ole.

27 juuli 2016 leidis Hannes ja Tanel [timix]

Kuna Hannesel oli plaan selle aarde ründamiseks olemas, istusin ma autosse ja lasin ennast nulli tuua. Innustatuna Mari logist, tahtis ka tema saada "Paadiga merele". Ja juhtus nii, et saigi. Tund aega ots läks aerutamiseks ning saigi see imetabane maanurk oma silmaga nähtud ja fotografeeritud. Tänud peitjale ja kaasavedajale :)

16 august 2015 leidis   [tunk]

OOO, mis ma siit loen :D Kanäe, kes käisid Oosääre peal OOOaaret logimas. Ja oot-oot... 16. augustil! Hohoo, kui seal oleks logiraamat, siis Mari ja Siim oleksid eest leidnud ühe täpselt sama kuupäevaga logi :o) Või kui nad oleks umbes 2 tundi varem tulnud, oleksid arvatavasti näinud mind parasjagu maismaa suunas ujumas. Kellel seda viitsimist mõned sajad aastad passida - mis eelmisel aastal kehvasti, see vaja ju uuesti ette võtta! Päikseline ilm, soe vesi, suhteliselt nõrk tuul, kõigele lisaks madal veeseis - ega palju soodsamaid ilmastikutingimusi ei oska nagu tahtagi. Umbes niisugused uitmõtted tekkisid pühapäeval esimese laevaga Vormsilt mandrile sõites. Rohuküla parklas ratast ja muud kola autosse pakkides oli plaan juba konkreetsem ja pärast väikest einet sai suund üsna otsustavalt Virtsu poole võetud.

Kohapeal jõudsin sama sildi ja väravani, mille nüüd Kajaliisi logis ära tunnen. Jalgsi liikumine teedel ja radadel on õnneks endiselt lubatud, mis tähendas lihtsalt veidi rohkem kõndimist. Auto jäi seekord niisiis tõkkepuu A juurde, sealt edasi vana tuttava vetteminekukohani V peaaegu 2.5 km. Lambaid ei märganud kusagil ja veidral kombel tundsin neist isegi pisut puudust. Ikkagi ainsad tuttavad sealkandis, nendega sai aasta tagasi muhedat lamba-juttu puhutud :o) Varasema kogemuse põhjal võtsin vees esialgu suuna Kampsunirahu poole, sest sealt tundus ujumisdistants kõige lühem olevat. Hetkel kui jalad põhjast lahti lõin (kaardil U), näitas geps linnulennult 218 m Oosääre lähima punktini. Kusjuures seal liikusid inimesed! Paistis nagu perekond, ema ja isa väikese lapsega, kõigil riided seljas, paat maariba põhjapoolses tipus seismas ja nad ise parasjagu sinnapoole liikumas. Kuulsin vaid ema vastust lapsele: "Ei, ma ei tea kes see on." Oosääre poolses otsas ootasin millegipärast merepõhja sujuvamat tõusu. Tegelikult on see kallas järsk nagu järvel, 7 meetri kaugusel on täitsa reaalselt üle pea. Mis tähendab, et ideaalselt kurssi hoides on vaja tiba üle 200 m ujuda, üks ots. Nõrga tuulega peaks olema jõukohane paljudele. Soovitatav muidugi vähemalt 3 x nii pika katkematu distantsi eelnev proovimine turvalises sügavuses meres kaldaga paralleelselt ujudes (mitte järves ega basseinis - see pole sama!) Keskmisest kõrgema laine korral ilma lisavarustuseta väga ei julgeks kedagi ahvatleda Oosäärt vallutama.

Taas tahke pind jalge all, hakkasin nulli suunas astuma, seadsin gepsu ka õiget punkti näitama, vaatasin veel, et ahah, mingi 1.7 km. Siis võttis oma 5 sekundit aega kuni need numbrid anduritest protsessorini jõudsid - oot, mis mõttes, 1.7 km linnulennult veel mööda seda kitsast riba edasi?? Äge!! Ainult üks väike mure hakkas koitma, nimelt kogu minu varustus piirdus gepsu, telefoni, crocside, ujumispükste ning elektroonikat kaitsva veekindla kotiga. Soolases vees uhamine on aga teatavasti üks tõhusamaid viise UV-kiirguse vastase mögina välja pesemiseks :o) Ja päike lõõskas täiega, heledamatel kehaosadel andis kuumus üsna varsti tunda. Noh, ega tegelikult asi liiga hulluks ei jõudnud minna, kuid tagantjärele träkki vaadates on näha, et koos fotosessioonidega sai seal säärel veedetud kokku 1 h 25 min ning maha käidud 4.3 km.

Vahepealse pooleteise tunniga oli tuul veidike tõusnud ja suund ikka otse avamerele. Osalt sel põhjusel ning teisalt soovist vee sügavust ka mujalt teistida, läksin vette veel paarsada meetrit põhja poolt, kust Kampsunirahu roostik kõige lähemal näis. Ujumisdistants sai seekord umbes 240 m. Ühesõnaga Oosääre-poolne kallas on järsk ning mandri poolt pääseb kõige kaugemale astuma ikka sealt, kus viimased kivid veel veest välja paistavad. Nendesamuste kividega palun muide ettevaatlik olla! Väga palju neid pole, aga siiski piisavalt sääraseid, mis ulatuvad peaaegu veepinnani ja ei paista sugugi silma kui merepõhja mööda astudes hoolega jalgeesist ei jälgi, vaid pilku näiteks sihtpunktil hoiad. Osa kive on merekasvude vahel päris peidus ning ühe teravama vastas sain eelmisel aastal suure augu sääre sisse (enda, mitte Oo). Paranes küll ilusasti ära, kuid märk siiani järel. Nüüd vähemalt sai ekspeditsoon edukalt lõpule viidud ja ei pea armi pärast häbenema :o)

Maismaale lähenemale jõudes tundsin oma suureks rõõmuks ära roostiku varjus hiilivad villakerad :o) Nad olid mõnusad nagu ikka, seekord mängisid lihtsalt enne peitust, minu meelest parim meelelahutus, mida lambad geopeiturile pakkuda võivad! Tõmbasid mu täitsa haneks igatahes ja mögistasid oma iseloomulikku naeru kui nüüd kavalpeadest pilte tegema tõttasin. Ega nad kohe väga lähedale lubanud, pagesid aina sinna väikese maanina (L) tipu poole, mille kohta Maa-ameti kaart ütleb Varsasäär. Ma juba mõtlesin, et ei tea mis lõpuks saab kui ma karja samas suunas aina edasi peletan. Aga siis tuli meelde tragikoomiline, väidetavalt tõsielust pärit lugu, kus üks Türgi lambapeast juhtlammas mingis meeltesegaduses kaljult alla hüppas ning tema järel läks sama teed 1500-pealine lambakari... Mulle meeldib mõelda, et Eesti lambad nii rumalad pole, aga mine tea, lambad ju ikkagi.

Kogu träki pikkus autost autoni sai lõpuks 10.7 km. Kes ujuda ei plaani, aga soovib siiski maksimaalselt vähendada meresõidu pikkust, siis arvan, et kerge matkasüsta või väikese kummipaadi kandmine kokku 2 x 2.5 km pole ka vast liiga hull. Enamjaolt pinnastee, millel kohalikud autoga sõidavad, kaks madalat karjatara, millest lõdvalt üle astub, lõpus 300 m jalgrada lammaste poolt kenasti pügatud murul. Kokkuvõttes: kirjelduses algselt toodud koordinaatidelt pääseb merele endiselt, lihtsalt mitte autoga :o)

16 august 2015 leidis Siim ja Mari [marx303]

Meil olid süstad katusel ja olime Pärnus ja kell oli veel pärastlõuna ja üks OOOO-säär mõlkus meeles.
Autonina Virtsu poole ja minekut. Paar aaret sai teelt korjatud, aga siis hakkasime pääsu randa otsima. Kaja ja Bruno info osutus õigeks. Üks eravaldus järgnes teisele ja kui polnud eravaldust, siis oli teetõke või keelumärk.
Kõigepealt peatusime Kalmeti teel. Astusime umbes 50 sammu, aga see polnud meeldiv ja vaatasime teineteisele otsa ning mõistsime üksteist sõnatult - pöörasime otsad ringi ja läksime autosse tagasi. Siit ei viitsinud süstatki läbi tassida, saati siis suuremaid aluseid. Jätkasime otsinguid, kuni mõne aja pärast oli tee ääres silt paadiga merele. Ja polnud märki ega tõket ega eravalduse silti. Pöörasin sisse, et kui paadiga saab, küll saab süstaga ka. Kilomeetreid tuleks vee peal rohkem sõita, aga maa varjus peaks võimalik olema küll. Jõudsin majani ja seal oli tõke ees. Telefoninumber peal. Helistasin. Vastas üks vanem meeshääl ja lubas lahkesti randa sõita. Ise oli ta oma koeraga juba väljas. Mehel oli seal isegi väike kanal. Tõstsime süstad maha, kohapeal oli nendega tore, aga vähem kui kilomeetri kaugusel oli väike laine ja tundus, et tuul on kah päris olemas ja läheb suuremaks. Pealegi oli tuul vales suunas, kandis Saaremaa poole. Vaatasin Siimu süsta ja mõtlesin veidi ning küsisin mehelt, kas paadiga Oosäärele saab. Sai ikka. Leppisime kokku, et mida me soovime ja peagi olime paadis. Siim ja mees ja mina. Koer jäeti koju. Pidi teine liiga ülemeelik olema.
Alguses tuli aerutada. Kohaliku härra väitel oli veetase kahe päevaga ~40cm alanenud. Aerutamine tuli härral kenasti välja ja varsti saime ekskursiooni ümbruse ja kohalike kohta ja kaugemad vaatamisväärsused räägiti ka lahti. Siis köitis kohaliku tähelepanu liikumine Oosäärel. Ja tõesti: seal oli - enam-vähem aarde nullis 2 meest ja 2 koera. Ma hakkasin ette kujutama, millised geopeiturid seal kahe koeraga olla võiks, kui mees tabas ära, et seal jalutavad tema naabrid oma kaht Akiito koera. Või mine tea, mis tõug see täpselt oli. Igatahes ei tahtnud koerad meie päralejõudes enam oma omanikega jalutada. Läksime siis koertega nulli. Koerad olid meist suures vaimustuses. Kärmelt olime Siimuga üle lakutud ja üle musitatud. Jalutasime veel koertega mööda Oosäärt ja arutlesime, kuidas sellised maasääred tekivad. Härra väitel oli Oosäär viimasel ajal kolm meetrit põhja poole kasvanud. Mõned sajad aastad veel ja peagi saab Tunk kerge vaevaga kuiva jalaga kohale jalutada.
Rääkisime mõne sõna ka koeraomanikega ja oligi aeg tagasi pöörduda. Nii kahju, et puhkus selleks korraks läbi sai!
Isane koer jäi meist maha alles siis, kui me paadiga tagasiteed alustasime. Ka sinna proovis ta meile järele tulla.
Väga tore retk oli! Paadimees ütles, et tema juurde võib tulla grillima ja telkima ja pidutsema. Ta oli väga jutukas ja sõbralik. Kui keegi tahab teda leida, siis minge Tamba külla ja ainus silt "Paadiga merele" viib tema õuele. Tasu on kokkuleppeline, oleneb ilmselt oludest ja omavahelisest sobivusest. Koordinaadid, kust merele läksime, olid: 58 29.464 23 41.726 ja sealt jäi sõita umbes 3 km.

8 august 2015 kommenteeris Kaja ja Bruno [kajaliis]

Eelmisest logiteatest on pea 3 aastat kulunud ja endiselt oleme me sama saamatud kui enne. Seekord ei pääsenud isegi mitte nii kaugele, kui eelmine kord. Vahepeale on sinna Lambasitapealsele Nehatu looduskaitseala tekitatud ja tee ilusti tõkkepuuga kinni pandud. Viimane jupp teed on aga endiselt sama kehv, kui ligi kolm aastat tagasi. Tunne jäi küll selline, et ilmselt nad selle tee pärast selle looduskaitseala tegidki. Sildil on küll mingid numbrid, kust võib olla võimalik ka ligipääs kaubelda. Kuid ilmselgelt ei ole geopeituse eesmärk looduskaitsjatega vägikaigast vedada. Kui nad juba tee kaikaga tõkestavad, eks siis ole soovituslik ka teine lähenemistee valida. Ida poolt mingit sorti lähenemistee on, Kalmeti tee otsast, koordinaatidelt: 58.50140 & 023.69658. Sealt saab otse mere äärde välja. Kahjuks näeb tee suisel ajal suht jalgraja moodi välja ja paati on ehk liiga tülikas sinna käe otsas vedada.
Hetkel tundub kõige turistisõbralikum lähenemine olevat Paatsalu puhkekeskusest. Nagu nimigi ütleb, võib sealt lausa paadi saada. Kontaktid leiab igaüks ise.

20 august 2014 ei leidnud   [tunk]

Võtsin nõuks sinna jalgsi läbi mere kohale kahlata. Veetemperatuur oli talutav, äikesepilved (veel) piisavalt kaugel, ainult tuul ja lained olid tõusnud kahtlaselt suureks. Lõpuks tuul osutuski takistuseks, sest kui merepõhi jalge alt kadus ja ujumine algas, siis lained rebisid täiega kursilt ära, peaaegu üldse ei liikunud edasi. Lihtsalt ei suutnud järelejäänud paarisadat meetrit sedasi vastu lainet pressida kui iga kahekümnes hingetõmme tõi lonksu soolast vett kurku. Vaatasin tiba kadedalt lohesurfijaid, aga nad jäid liialt kaugele, et küüti küsida, pealegi meremühinas poleks nagunii palvet kuuldud. Noh ja südames muidugi jonnakas soov teinekord sama üritus ikkagi oma kondijõul lõpule viia.

Autoga pääseb kuni punktini A, seal on lattidest karjavärav ja sisenemiskeelumärk kehtib vaid koeradele (arvan küll, et rumalamad penid ei pruugi märgi tähendusest kohe aru saada). Aardevalvurid tervitasid mind punktis L. Vetteminekuks tundus sobivaim punkt V. Vesi hakkas hammaste vahelt sisse tulema punktis U, kust üritasin ujudes jätkata, aga suure laine tõttu läks see väga vaevaliselt. Proovisin uuesti punktist P, paraku samade tulemustega, pealegi äike oli selleks ajaks juba ohtlikult lähedale jõudmas. P näib muidu olevat parim koht kust ujumist alustada, sealt on OOO maaribani vaid 200 m, isegi kui põhi peaks tõusma järsku, mitte sujuvalt.

Träki link lisatud.

http://maps.google.com/maps?q=http://www.hot.ee/tunk/tracks/ooo.kmz

21 juuni 2014 leidis Mihkel ja teised [mihkelp]

Tänud peitjale toreda seikluse korraldamise eest!

29 märts 2013 leidis Kristo & Hanno [hanno5000]

Mingid aastad tagasi jäime siin poolel teel lahtise vee taha pidama, täna oli jääd kõvasti rohkem kui vaja. Autod saime parkida lahkete eramaalaste loal nende õuele, Triin jäi küla vahele fotokaga jalutama ja meie kihutasime krõbinal otse sääre tipu poole. Seal üritasime tükk aega gepsu ekraanile nulli saada, parimaks tulemuseks jäi siiski 1 meeter, koordinaadinumbrid sain siiski täpselt õigeks. Mõned pildid ekraanist ja üleni valgest ümbrusest ning kihutasime tagasi. Aega läks pea kaks tundi ja läbitud sai ligi 7,5 kilomeetrit. Tore kergelt sportlik täpi värvimine. Aitähh!

http://www.endomondo.com/workouts/171150234/1909433

29 märts 2013 leidis Kristo, Hanno [kristof]

Tuuluti aardejahiga saime sooja sisse ja otsustasime ka selle virtuaalaarde nullis ära käia. Mööda merejääd sai vantsitud kuskil 7,2 km. Nullis täheldasime suhteliselt värskeid jalajälgi.

25 november 2012 kommenteeris Bruno [kajaliis]

Märkamatult on selle aarde avaldamisest möödunud 11 aastat. Seoses sellega on muutunud veel palju asju siin maailmas. Peitjate poolt märgitud koordinaatidelt Aavena säärel, kust nemad paadi vette lasid, seda tänasel päeval enam ei võimaldata. Maaomanik kasvatab seal lambaid, tee on latt-väravaga piiratud ja "telliskivi" lebab põõsas. Kui siiski soov Lambasitapealse lahe poolt läheneda, siis paati saab vette lasta koordinaatidelt 58 31 29.7; 23 39 51.0. Sealt jääb nulli u 3km. Sadakond meetrit enne antud koordinaate on ka nö sadam - Lepistiku või midagi sellist. Tee sellele poolsaarele on ääretult kehv.

26 august 2012 leidis Liisa, MK [blackwhite]

Raske oli- mitte kohale jõuda, vaid peegledusevabalt gps-i nullis fotografeerida. Kajak tahtis kah eemale hulpida kui mina pildikunsti võlusin. Merikotkas vahtis kivi otsas imelikku inimeselooma.

12 veebruar 2012 leidis Merike ja Priit [mooritz]
Selle aarde juurde oli täitsa mõnus jalutada. Priit aga uuris pragusid ja mõõtis nende laiust ja sügavust :D. Kividel on vahvad mütsid talvepoiss pähe meisterdanud. Aarde läheduses on praegu kellegi laager, mitmed telgid ootasid puhkajaid :D

12 veebruar 2012 leidis Merike ja Priit [armastan]
Auto jäi suure tee äärde ja 2,4 km jäi sealt aardeni. Nulli leidmisega erilisi probleeme polnud.

25 juuli 2011 leidis Maarja, Mikk, Andreas, Aleksander [agk]
Leitud! Olime kajakimatkal, kui randusime väikeseks puhkuseks kivisel lajul, kus sai ka aare leitud.

25 juuli 2011 leidis Aleksander, Andreas, Mikk, Maarja [maarja]
Leidsime :) Pärast pisukest puhkust kivisel maalapil jätsime maha nii kajakate kisa kui ka lugematul hulgal kive ning võtsime kaasa veel natuke rohkem tahtejõudu aerutamiseks (sest ees seisis veel 2 päeva merel) ja lisa avastamissoovidele. Julgust, ettevõtmist, seiklushimu ja pingutust oli meil juba piisavalt. See on tõesti üks ütlemata vahva paik. Soovitan kõikidele aardeotsijatele, eriti suviseks ülemereotsinguks :)

25 juuli 2011 leidis Maarja, Aleksander, Andreas ja Mikk [kimkuul]
Kajakiretke esimene aare.

13 märts 2011 leidis Paavo ja Triin [trine]
Esiteks valitud lähenemisteed polnud sel aastaajal üldse olemas, teine lõppes samuti üsna ootamatult hoovis. Naabruses koera majast välja ajanud tädi tõttas meid oma poja parklast minema ajama, kuni Paavo tema meeli muutis. Tänati lume lahtisõitmise eest (sulabki nüüd kiiremini) ja pakuti veel suuskigi :) Merel olevat vesi ja ei selle rattaga ei lähe te küll kuhugi! No ikka läksime, ehkki mul suuskadega oli taas kord maastik kraadi võrra kergem. Loojang oli seekord ühtlaselt valge-hall ja kuidagi eriti maailmalõpu tunne tuli seal sääreotsas. Täiesti vaikne ka, kohas, kus suurema osa aastast ilmselt lõõtsub vinge tuul. Tagasi jõudsime päris pimedas ja Mikit sai ikka korduvalt tsiteeritud...

13 märts 2011 leidis Triin & Paavo [speedy]
Niisiis, jällegi - kui autos on ratas ja suusad, mille saapad mulle jalga ei lähe, tuleb 2x3.6 km aardeotsingul kasutada jalgratast. Ikka selleks, et aardeleid natukenegi raskem ja vähem skoorimise moodi oleks ;-) Alustuseks sõitsime aga autoga kuni saime. Koeraga lähenenud tädikesega ajasime sõbralikult juttu, tutvustasime oma plaani Oosäärel käia ning ei pidanudki teda veenma, et me paha peal pole. Ta küll arvas, et rattaga on seal võimatu sõita ja pakkus mulle oma kodus ootavaid puusuuskigi, ent ma pidasin siiski jonnakalt proovi teha. Startisime mandri servast u 17:10, valgust veel jagus. Esimesed sadakond meetrit vee peale jõudmist oli mammil õigus - loomulikult ei saanudki sõita. Edasi läks pisut paremaks. Üsna pea viskasin fliisi seljast, sest no nii hirmus kole palav oli lihtsalt olla :-) Liikusime Triinuga võidu - mina vurasin eest ära, jõudsin vähegi paksema lumeni, olin sunnitud selles harva isegi jala maha panema ja tegin pausi. Triin jõudis siis alati laisalt liueldes järele - ja nii mitu korda :-) Lõpuks spurtisin pea lõpuni, 160 meetri peale ja jäin Triinu ootama. Alles sealkandis tundus vesisem olevat, aga null õnneks täpselt vesiste kohtade vahel. Seal tegime koos lõpu peale härra Herbertile, ajasime tükk aega nulli taga, et ikka null meetrit aardeni minna oleks, pildistasime ja juubeldasime ning ma meenutasin olukorrale paslikult Miki sõnu, et geopeitus peab ikka mõnus olema :-D Mis kellelegi mõnus on. Te ei kujuta ette kui mõnus oli pärast kiiremat tagasiteed kogu kraam autosse tagasi pakkida, riided ja jalatsid kuivade vastu vahetada ning soojas, pehmes, kuivas ja mugavas autos kodude poole vurama hakata. Kõik plaanid said täidetud - rohkemgi veel - ja hea meel oli kordaläinud päikselisest saarte- ning laiduderohkest nädalavahetusest. Aitäh järjekordse erakordse ja ereda ning meeldejääva elamuse pakkumise eest OOO aarde peitjatele! :-D
P.S. Kui veel kellelegi - peale mind tänase logimise ajal alarmeerinud mängija - ei meeldi minu otsimised, -stiil, -kiirus, valitud aastaaeg või ilmastikuolud, logid, logimisstiil vm, siis palun andku sellest mulle privas julgelt teada. Ja kui kellelegi meeldib, võib ka teada anda :-) Tänan tagasiside eest juba ette!

5 märts 2011 leidis Maku [maku]
Natuke sai mõeldud, et kust läheneda. Otsustasin, et jätan suure tee äärde ja kasutan traktori jälgi. Tuul oli päris võimas, oma 35min lihtsalt tatsusin suuskadega õige koha poole. Jõudsin kohale, tegin pildid ja asusin tagasi liikuma. Tagasi oli lihtne liikuda, ajasin end nii suureks kui võimalik ja lükkasin keppidega hoogu juurde ja olingi 15min pärast auto juures.

21 august 2009 leidis jandra & co [multifoon]
Aare sai leitud neljast täiskasvanust ja kolmest lapsest koosneva paadiseltskonna poolt laidude külastamise retke käigus. Meid sääre külje alla toimetanud kaluripaati juhtisid küll ka kaks professionaalset paadimeest, aga et nemad oma jalga laiule ei tõstnud, siis ei lähe nad ka leidjatena kirja. Et ilm oli suurepärane, siis sai kogu säär otsast otsani läbi jalutatud. GPSi kahjuks pildile ei saanud sel lihtsal põhjusel, et seda lihtsalt polnud.

1 august 2009 leidis Lembit ja Andres [polekala]
OOO sääres sai käidud Lääne-Eesti laidudetuuri käigus. Algul saime ühe masti juures autoga mereäärde ja OOO sääreni jäi sealt u 2 km ringi. Ilm oli üsna tuuline ja laine kõrgus veidi alla meetri. Algus sai kukalt sügatud, kas ikka võtta reis ette või mitte, kuna aga kalipsod ja päästevestid olid varustuses olemas, sai ikka üritatud. Kohale jõudes asus nullpunkt veeall (vesi ulatus kusagil põlvini). Kohal oli vahva üllatus see, et fotoka aku ütles üles ning sai teha vaid ühe pildi ning selle paadist ja Andresest OOO säärele jõudes. Õnneks oli moblast abi ja sellega sai aarde tingimus täidetud. Vahva koht, tänud!

18 juuli 2009 leidis Lauri ja Ermo [pioneer]
See oli minu jaoks viimane avastamata virtuaalne aare Eestis :-( Päris huvitav oli keset vett kepsul nulli häälestada. Võtsin aardest kivi.

18 juuli 2009 leidis Pioneer och algaja [algaja]
Ülimõnus paadimatka järjekordne peatuskoht. Talvine tallamine tuli ka meelde. Aga praegu oli nii soe, et see talvine teema ei tundunud üleüldse jama. Käisime nullis ja selle ümber ning plõksisime mõned pildid kah. Samuti nagu eelmine kord oli ka seekord Sven kaasas, noh, et kui me äkki nulli üles ei leia või mõni muu viperus tekib.

30 mai 2009 leidis Sven ja kaks Saksamaa geopeiturit [234u]
Meie reisi alguspunktiks võib põhimõtteliselt võtta Virtsu linnuse aarde koordinaadid. Tundub, et varem on seda aaret vaid lihasjõul väisatud, meil oli kasutada vana nõukogudeaegne Progress 4M paat va puravik, millele vähe kabedamaks sõiduks 50hj Mercury mootor külge riputatud.
Asi hakkas hargnema üldse sellest, et geocaching.com kaudu võtsid minuga ühendust kaks sakslast, kes soovisid külastada minu Kõbaja ja Kesselaiu aardeid ning küsisid, kas Virtsus on paadirenti. Paadirenti seal ei ole aga mu sõbral on Virtsus mootorpaat ning meil mõlemil sel ajal just puhkused. Seega otsustasime sakslastele ise sõitu teha.
Tuli selline tore ca 60km trip paadiga: Virtsu - OO säär - Virtsu - Kõbajalaid - Viirelaid - Kesselaid.
Lisasin ka kohapeal tehtud väikese video lingi.
http://www.youtube.com/watch?v=0niLr0eLXFA

22 veebruar 2009 ei leidnud Chris, Kendra, Hanno, Lauri & Paavo [speedy]
Täiesti ootamatu pettumus tõepoolest. Mandrilt jalutama hakates ei osanud seda kuidagi oodata, sest eelnevalt sai käidud kõvasti kaugemal meres. 1.1 km enne lahtise vee serval seistes mõtlesin, et viskame näppu - kes ära käib ;-) See vist saigi tagasiteel ebavajalikult jääkonarustel ukerdades (kõrval oli tasane haakuv krobeline pind) libastudes saatuslikuks, et nüüd vasaku käe IV sõrmel liigese sideme juurest luukild murdunud on.. Traumapunkti järjekorra tõttu viitsisin sinna uuesti minna alles N 26.02. öösel ja kipsist keeldusin ikkagi. Nüüd käin kuu aega ringi pisikese metalse ühesõrmelahasega, mis segab vaid veidi rohkem kui õige pisut valus sõrm. Tegelikult peaks iga päev ka kolm korda sõrme soojendama, aga seda ma küll teha ei viitsi, eriti tööl :-) Loodetavasti saab vähemalt kindlustuselt kompensatsiooni. Haiguslehte ei hakanud ka võtma :-D Igatahes on see täiesti uskumatu ja totakas lugu - sa võid eelnevalt kolmel hullul lumelauareisil käia, Soomes 2.5m kõrgusest kickerist 13 meetrit kaugust hüpata, Prantsusmaal rajalt väljas kivide-kaljude vahel kukkuda, Rootsis elus esimest korda tagurpidi saltot (backflip) proovida, mäetõstuki pealt sõidu keskel alla hüpata, lisaks Eestiski mitu päeva lauapargis hullata või jalgrattaga üle merejää üksinda RedRocki sõita - ilma, et midagi juhtuks ja siis selline loll lops lihtsalt jala kõmpides. Luuavarrest võib ka pauk tulla! :-S
Muidugi lähen ma veel OOO-sse tagasi ja vaatame siis, kes kellele mis näppu näitab!

22 veebruar 2009 ei leidnud Kendra, Chris, Paavo, Lauri, Hanno [algaja]
Kui ka see aare osutus kättesaamatuks siis oli "ülimalt tegus" päev läbi. Kõik need mida sai proovitud jäid ära peamiselt ilma tõttu. See eest oli üsna mõnus ligi 300 km istuda.

22 veebruar 2009 ei leidnud Kendra, Chris, Paavo, Lauri, Hanno [hanno5000]
Peale edukat leidu Kõbajal lootsime teha veel ühe korda läinud retke mööda merejääd. Autod said pargitud neeme tipu lähedale keelumärgi ette, u. 2 km nullist, edasi siis jalgsi. Umbes 1,1 km enne nullpunkti avastasime aga oma suureks nördimuseks, et eespool paistab lahtine vesi ja veel kaugemal tundus olevat lihtsalt tuule poolt lõhutud rüsijää, mille keskel oli aimata ka nulli. Seekord said siis loodusjõud geopeituritest võitu... aga me tuleme veel tagasi :)

2 august 2008 leidis Jan [muhujan]
Mina alustasin oma matka Illu saarelt ehk siis koordinaatidelt N58 31 16 E23 40 52. Sellest punktist jäi aardeni 2,99 km. Lahel toimus väga tihe liiklus. Leidus purjekaid, kaatreid ja lihtsalt sõudepaate. Kuna ilm oli suurepärane siis võis arvata, et ka Oosäär ise on asustatud. Kohale jõudes selguski, et nullile suhteliselt lähedal leidub terve hulk asjast mitteteadlike inimesi. Virtuaalse aarde puhul ei seganud nad siiski minu ettevõtmisi. Peagi läksid aga hoopis minema. Nulli leidmisega erilisi probleeme polnud. Leidsin selle praktiliselt paari meetri kaugusel randumispaigast. Tagasiteel vaibus tuul täiesti. Kokku läbisin gps-i järgi 6,24 km. Äärmiselt meeldiv aare, tänud!

10 juuni 2007 leidis Silver, Aare, Kalle [sookoll7]

Ka see maatükk sai kuiva jalaga alistatud.Nulli otsimisega oli selle PDA-ga päris tegu, et mõtlesin juba teine kord tagasi tulla, nagu Karuonu "soovitas". Lõpuks siiski leitud aga nigel pit sai tänu peegeldustele ekraanilt.Kena.

10 juuni 2007 leidis Silver, Kalle ja Aare [karuonu]
Teine meretagune aare sel päeval. Lükkasime kanuu vette samas kohas, kus peitjadki alustasid. Kribinal-krabinal üle vee ning nullpunkt oligi käes. Loodus on ikka huvitavaid saari valmis ehitanud. Nautisime vaadet ja klõpsutasime fotokat niikaua kui sookoll7 üritas edutult aarde koordinaate PDA-le ette saada. Peale 15 minutilist nulli otsimist soovitasime tal mitteleidmisega leppida:) Visadus viis sihile ning kribinal-krabinal maale tagasi. Soovitame seda aaret ka teistele geopeituritele! Tänud!

12 märts 2006 leidis Miki [miki]
Käisid Miki ja Heleliis Oosäärel. Sattus just aasta peale eelmist "leidmist" . Auto jäi samuti suure tee äärde, kuid sättisime vähe lähemale.. siis 2,75 km jäi sealt aardeni. Päikeseloojang (ja tagantuul) juhatas teed täpselt aarde suunas, teekond ise üle poole sääre lumes. Kell 18:30 ka nullpunkt käes. Maad võis jalge all ainult aimata üksikute jäänukkide järgi, mis ümbritsevast eristusid. Tagasitee muidugi nii lihtsalt ei läinud.. vastutuul, kerge hämarus ja kõige lõpuks õnnestus Heleliisil ka jalg kuidagi märjaks sulpsatada. Kokkuvõttes mõnus jalutuskäik, loojangut merel võib ainult ülivõrdes kirjeldada.

12 märts 2005 leidis Ove [ove]
Selle virtuaalse aarde külastamine tundus algul lihtsam kui see tegelikult oli. Lootsin Oosäärele ligineda Hõbesalu poolt aga peagi teatasid sildid eramaa oelmasolust ja tuli leida uus lähenemistee. Uueks lähenemiskohaks jätsin auto mõned kilomeetrid Paatsalust Varbla poole, panin suusad alla ning suusatasin pea 3km algul mööda metsasihti kohaliku sadamani ja siis üle jää otse Oosääre tippu kuhu jõudsin kell 11:15. Virtuaalse aarde nullpunktis talvisel ajal võis veidi kõrgemate jääkuhjade tõttu aimata maapinna olemasolu jalge all. Vaatasin kohapeal ümbrust või õigemini ümberringi laiutavaid jäävälju ja võtsin suuna taas tagasi mandrile. Tagasitee läbimiseks kulus tugeva vastutuule tõttu poole kauem aega. Selleks päevaks lõpetasin aardeotsingud ja võtsin suuna Munalaiu sadamale kus ees oli ootamas Seikleja.com-i uisumatk merejääl.