Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud Rutjale, endistele sõjaväe aladele. Säilinud on kaevikud, vaateplatvorm ja palju muudki.
Aarde leidmiseks mine nulli, umbes 100 meetri kauguselt jälgib sind snaiper. Tema positsioon tagab vaate maale, merele kui ka Sinule. Edu snaipri leidmisel!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (6), lumega_leitav (3), ilus_vaade (3), militaarobjekt (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4G0PJ
Logiteadete statistika:
159 (93,5%)
11
3
0
0
0
0
Kokku: 173
Väikse geopeituri kurvastuseks me snaiperit isiklikult ei kohanud, aga aarde õnneks leidsime :)
Selle aarde juurde tulime Margega kahekesi, kuna teistel oli see juba leitud. Objekt jäi kohe silma, aga aare ennast kajuks kohe ei ilmutanud. Ühel hetkel vaatas Marge ühe nurga alt ja näe oligi aare seal ja mina olin sealt lihtsalt mööda trampinud. Tänud aarde eest.
Kui seitse aastat tagasi siit läbi jalutades olin ikka roheline mis roheline ja kuigi snaipri peiduka leidmine polnud probleem, siis no mida ei osanud näha seda ei osanud näha. Täna läksin ja võtsin esimesest kohast kuhu vaatasin. Ju ajapikku kogunev kogemus ikka loeb ka midagi. Aitäh!
Kõigepealt vaatasin õige koha üle,ei leidnud midagi. Siis jalutasin natuke ringi ja tõdemusega, et mujal olla ei saa, naasin objektile. Nüüd juba näpuga sain pihta, aga päris kättesaamine võttis ikka jupi aega. Tänud peitjale
Brigadir Herki ütles, et lähme sinna ja siis sinna me läksimegi. Kui ta puhta metsa omadega ära jooksis ja mul silmist kadus, siis mõtlesin, et eks ole mul ju omal ka pea otsas ja läksin siis sinna kus minu mõistus soovitas mul minna. Kohake tundus kena ja hubane ja kui mul oleks kalduvus pahaaimamatuid isikuid maal, merel ja metsas luurata, siis valiksin just selle koha.
Vasti saabus külla Herki ja võttis ohjad taas enda kätte. Või õigemina ajas oma kämblad sinna kuhu mina ei ulatunud ja võibolla liiga väga ei tahtnud ka :) Aitäh! Logitud!
Panime vales suunas ajama. Snaiper Catiberg snaiperdas õige koha siiski välja. Mina tegin läbiotsimise. Aitäh!
Ilus päikeseloojangune aeg kaunis kivises Põhja-Eesti rannas, mis sa hing veel tahta oskad! Peitjale aarde eest aitäh :)
Kui ümberringi oli palju vereimejaid, siis siin snaipri punkris sai neist korraks rahu.
Tänasel geopäeval juba üheksas kord uut rannariba kaeda. Nullis vaatasime natuke ringi, üsna kohe tuli idee, kuhu poole see 100 meetrit jalutada ja oligi aare leitud. Kõik oli täpselt nii nagu kirjelduses lubatud. Aitäh, täitsa tore mõistatus, mis ilma suurema ponnistamiseta kohapeal lahendus. Äge!
Veidi uudistamist ja leitud õige koht saigi. Aare oli ka alles ilusti. Tänud
Ilusa lumise talvepäeva puhul mõtlesime Eisma ranna üle kaeda ja tuli välja, et lähedal peidab end ka üks aare. Peiduka asukoht ilmutas end kohe esmapilgul, aga snaipri enda juures pidi juba hoolikamalt otsima. Leitud ta sai, aitäh!
Snaiper oli väga peitu pugenud ja õige koha tuvastamine võttis seetõttu tavapärasest rohkem aega.
Siia randa viis meid peitja isiklikult kohale, väga mõnus koht! Peale mere ja sealolevate luikede imetlemist otsisime ka aarde üles. Asukoht sai nullis kiirelt selgeks, konteinerit ennast märkas Anne esimesena. Kuidagi lahedalt autentselt mõjus ka see, et snaiper oli oma asukoha juurde kõvasti padrunikestasid ka maha unustanud. Aitäh!
Täna lõpuplaani mul polnud, kuid mu teele sattus hea haljana Aive ja ma sain head kohvi, ma sain aardeid, ma nägin ilusaid kohti, ma nägin elus esimest korda nii palju valgeid luiki, ma sain täielikku ekskursiooni kohast, kus ma kunagi polnud käinud. Ole sa tuhandest tänatud ja seda kõike ühe Porsche originaal pastaka eest!
Aardeni viival teerajal olid paar veetakistust, aga kohapeal erinevaid asukohti vaadates õnnestus ka aare leida. Tänan!
Siia selle snaipri vaatevälja me varem sattunud ei olnud. Täna siia jõudes tundus, et üks auto oli pargitud täpselt õigesse kohta, kus kõik klappis. Tegime kiire kontrolli ja tõepoolest meil oligi õigus. Saime karbi kätte ja nimed kirja. Täname!
Snaipri positsiooni leidmine ei valmistanud raskusi, snaiper ise oli araks löönud ja peitu pugenud. Siiski tabasin ta üpris kiirelt. Pärast veel paari aarde logimist tulin siia tagasi, et siin rahulikes oludes õhtu ja öö veeta. Aitäh!
Auto jätsin juba paarsada meetrit enne nulli maha. Jama ju kui snaiper rehvid sõelapõhjaks teeb. :D Aare ise tuli kiirelt lagedale. Tänan.
Leitud ja logitud. Minu lemmikpaik kus merd vaadata igal aastaajal. Ikka leidub prügistajaid (autorehvid):(
Sai mitu kohta läbi uuritud enne kui logida sai.
Maa-ametist vaadates võis oletada, kus võiks snaiper olla, aga nii kui autoga nulli jõudsime, oli kohe teada, kus snaiper end pesitseb. Ega ka karp kauaks peitu jäänud. Meeldis mõistatus kui ka kohapealne olemine.
Läksime kohale ja õige objekt sai kiiresti tuvastatud, ainult et aarde leidis Kaupo ikka sealt, kuhu ma enda arvates juba vaadanud olin
Väga meeldis see aare, tundsin igat liigutust tehes kuidas snaiper jälgib meid. Aga aimatav koht tuli juba enne kui autoga seisma sai jäädud aga sellegi poolest lahe koht ja lahe teostus, tänud :)
Kui on mereäärne aare, siis minul on võimatu sellest mööduda. Mis siis, et mõistatust on mul homme, mitte täna vaja :D
Ma polnud veel nulli jõudnudki, kui juba sitkoht selgelt silma jäi. Kohapeal tegin kiire leiu ja logimise ning siirdusin mere sügisest lummust endasse laskma. Tänan kutsumast.
Katy tahtis mustikaid korjata seal kandis ja ise läksin snaiperit otsima :)
Koertega jalutamise raames tekkis variant mõnda aaret otsida. Kui Mart mainis, et läheme snaipri juurde siis mul järsku turgatas, et pole vist otsinudki sellist. Seega sai mitu kärbest ühe hoobiga. Aardega oli kõik loogiline ja selge. Pärast väikest jalutuskäiku saime nimed kirja. Hiljem õhtul tuli boonusena ja täiesti juhuslikult tutvumine aardepeitjaga :-) Tervitused ja tänud peitjatele.
Kena mererand koos jubeda ajaloo pärandiga.Leid kiire,aitüma peitmast!
Mõnna. Kohe selge, kuhu vaja minna ja seal ta end ka peitis. Tuhlasime ka hooned läbi, aitäh juhatamast :)
Tundus lihtne mõistatus ja mõtlesime, et vaatame üle. Metsavahele läks korralik tee ja teele keerates tuli üks subaru vastu. Viisakusest tagurdasime välja ja lasime subarul lahkuda. Nullist sõitsime mööda ja auto hülgasime suurema maja ees.
Sihtpunkt oli silmadega juba välja valitud. Läksime otse sihtpunkti ja panime nimed kirja.
Lihtne leid!
Tänud!
Meie esimene mitteleid toimus kohe esimesel sõltuvust tekitaval georetkel (18.08.2013), mil kuues aare jäi leidmata.
Hiljem oleme Snaiper aaret otsinud mitmeid kordi, ilma liialdusteta vist olime siin täna kuuendat korda. Sel ajal, kui ülejäänud pere liivakindlusi ehitas, leidsin ma aarde teisest vaadatust kohast. Üldse ei saa aru, kuidas nii lihtne asi nii kaua on meie jaoks kättesaamatu olnud, sest kindlasti oleme sinna varem ka vaadanud. Panin logi kirja, kuid ei reetnud kaaslastele oma saavutust. Enne ärasõitu läks Erki Jasmiiniga ka otsima ning leidis samuti väga kiiresti. Müstika!
Aitäh keerulise mõistatuse ja hästi peidetud aarde eest ;)
Lihtne leid, mille ainsaks raskuseks olid hunnitus koguses tigedaid parme.
Sellise suvega võib ju ära harjuda..kuidagi ei saa toas ööbitud. Eilse rabaöö järel teatasid nüüd mõlemad lapsed, et vaja taas õues magada. Kuna 50km raadiusse ühtki ka lastele sobivat raba-magamistuba ei jäänud, osutus valituks hoopis Eisma rand. Mõnus nurgake valitud, kuhu oma magamiskotid maha laotada, tundus, et keegi vist jälgib meid kusagilt puude tagant..Muidugi oli vaja snaiper paljastada, muidu veel passib meid terve öö. Aarde leidsime ruttu, poisil jätkus siin põnevust tükiks ajaks. Jätkasime oma põhiplaani, lebotasime, ujusime, keetsime priimusel teed ja veetsime öö ilma telgita rannaliival. Niimoodi liiva sees polegi varem maganud, öö oli ülisoe, merevaated kaunid, hommikuks ei olnudki magamiskott eriti liiva täis:). Lastel nüüd uus vaimustus, lageda taeva all magamine, nõuti veel.. ja puhkus alles algab!;) Tänud peitjale aarde eest ka!
Nii mõnigi kord on järjekordsel KVMi (loe: kaitseväeline molutamine) hetkel tõdetud, et äkki üritatakse lihtsalt meie kannatlikkust proovile panna ja potentsiaalseid snaiprikandidaate välja selgitada. Ei tea, kas antud situatsioonid ja sel teemal mõtisklemised kuidagi abiks olnud on, kuid nullis seistes ei tekkinud kahtlustki, kuskohas mind jälgiv snaiper olema peaks. Ja nii oligi, snaiprit küll mitte, aga karp küll. Ootasin, kuni kaaslane ka samale järeldusele jõudis ja panime nimed kirja. Peab ütlema, et koht valmistas üllatuse ja seekord positiivses mõttes. Vaimusilmas olin kujutlenud midagi koledat, siin aga oli meri ja liiv ja õitsvad kibuvitsad levitasid joovastavat lõhna. Vabalt oleks ka metsikuks ööbimiseks sobinud, aga seda plaani meil tol hetkel polnud. Aitäh siia juhatamast!
Seda aaret oleme poole seltskonnaga juba eelnevalt uurinud ja ülegi vaatamas käinud, kuid ei tea kas eelmine kord segasid vapustavad merevaated või vähene kogemus militaarsete objektidega, kuid leidmata aare tookord jäi. Seekord läks juba palju lihtsamalt, sest uue geopeiturina innustust saanud tegevväelane tuvastas otsitava objekti juba eemalt ja teistel ei jäänud muud üle kui järgi joosta ja konstanteerida fakti konteineri olemasolu näol. Nänn vahetatud ja logid kirjas lubati siiski veel ümbruses kolada ja seegi kord merevaateid pildistada. Tänud peitjale vahva koha tutvustamise eest.
Siin võib küll öelda, et ajateenistusest oli tolku. Snaiper sai kiiresti avastatud. Ainuke asi mille üle võiks vaielda on aarde suurus. Geopeituse lehel on ilusti kirjas, et tegu on väikse aardega, kuid Geocachingus on märgitud aarde suuruseks mikro. No meie seltskonna arvates on ikka tegu väikse aardega :) Sellegi poolest tänud peitjale.
Küll siin sai samme loetud ning end snaipriks mõeldes siia-sinna ja kolmandale poole piilutud! Kuni ühel hetkel pidurdas meie kõrval neljarattaline ja juht nõudis meilt maal viibimise luba. Terve sekund läks enne, kui aru saime, et OMAD! Kohe täitsa omad:) Seda aaret varasemal ajal korduvalt uurimas käinud geokolleegid kiitsid siis meie hetkeasukoha ja -positsiooni heaks ning nii läks piiritletud piirkonnas tükimaad lihtsamaks. Ei tulnud kergelt, ei tulnud. Aga sisemaalt tulnuile oli oh mis suur rõõm siin mere ääres askeldada. Aitäh!
esimest korda üritasime siin sihtida oma geopeituse alguses, no ei saanud pihta ja siis ei julenud kohe aastaid läheneda, Nüüd oli tuli leid kohe ja saime seega suunduda seeni jahtima, mida muidugi me ei leidnudki.
Punkri avastamiseks mõtlesin kõvasti üle ja seirasin asjatult vale suunda. Õiges punkris otsisin midagi palju pisemat, aga sai logi kirja. "Peahoone" lagi oli omapärane (vt pilti). Tea, kas neil tuli harjutada seliliasendis noolemängu või täpsuslaskmist.
Snaiper sai lihtsalt tuvastatud. Sai ka vett proovitud. Madalas oli üsna soe teine:) Tänud juhatamast!
Vaatasin aarete üldkaarti ja avastasin, et olin selle aarde sootuks märkimata jätnud. Esmaleid oli kunagi mai kuus 2017 ja teisel korral käisin seal augustis, koos väikese aardeküti Mariannega. Mõlemal korral sai logitud aga siia ununes märkida. Tänud peitjale.
Seda aaret ei olnud mul algul isegi mitte plaanis, sest see ju mõistatus. Kristel ja Priit rääkisid augu pähe, see ju koha peal lahendatav, siis olin nõus vaatama. Ja polnudki midagi keerulist- neil oli õigus. Karbi kättesaamisega oli raskusi ei õnnestunud see Kristelil ega ka minul lõpuks aitas hädast välja Priit, kes sai karbi kätte ja meie oma logid kirja.
Selle leiu üle oli mul täna eriti hea meel, kuna olen siin ka varem otsimas käinud ja siis aardeni ei jõudnud. Eriti rõõmustas see, et ikkagi ise suutsin leida ja ilma ühegi vihjeta. :)
Täna oli natuke otsimist ja tundsingi sõrmede all karpi. :) Sellega aga asi ei piirdunud, sest karpi ma kätte ei suutnud saada. Peale mind proovis Ethel, kuid ka temal ei õnnestunud. Lõpuks oli Priit see, kes meid hädast välja aitas.
Tänud peitjale. Mulle meeldis nii mõistatus, kui asukoht. :)
Siin olime me edutult sel päeval, mil saime esimese sõltuvust tekitava doosi geopeitust.
Sel korral ei läinud paremini. Kui eelmisel korral jäi asi pimeduse taha, siis nüüd takistas meeletu tuul ja meeletu vihmasadu.
Hea meelega tuleme kunagi veel tagasi ;)
Snaipri tegutsemisstiil oleks kindlasti mulle üks sobilikumaid kaitseväes. Tema leidmises olime täna, aga äpud e pimedad. See eest sai tegutsemisala päris selgeks. Olen valmis siin edasigi luurekat mängima.
Snaiprid olid oma positsiooni hüljanud,mistõttu aare andis ennast kiirelt kätte.Täname
Olin kunagi varem natuke logisid lugenud ja ootasin midagi keerulist aga aarde asukoht oli üsna loogiline ja karbi leidsin ka üsna esimesena vaadatud kohast. Tänud peitjale!
Kuidagi oli mul otsimiskausta sattunud igivana leht valede meetritega. Pärast ülekontrolli oli "majake" määratletud ja siis oli juba esimese ringiga aardekarp näpus. Tänud peitjatele!
Punker paljastatud. Tänud peitjale.
See oli meil n-ö juubeliaare ehk 50 aardeleid. Berit tahtis, et 50 aare oleks merega seotud nagu oli meie esimesel katsetusel. Koht oli kena ja omamoodi romantiline.
Ilm, kohad, vau aarded ja seltskond teevad otsimise mõnusaks. Ühel leitud teistel leidmata ja ... lahe. Kuigi väga palju olime lapsepõlves sealkandis ei teadnud me sellest kohast midagi. Aare oli pioneerilaagrist siin ekskursioonil käinud. Üks kord sealkandis ja teadis. Aare vajaks veidi hiirekindlamat ümbrist. Metallist selliseid on kontoritarvete poodides olemas. Suur aitähh!
Leid mingeid raskusi ei valmistanud. Koht muidugi huvitav, Margus uudistas natuke mujal ka ringi. Aitäh!
Mere poolt tulid 2 õngedega mees, kalu neil polnud, järelikult olid spioonid. Tänud snaipriks olemise tunde tekitamise eest!
Siin rannas on saand iga suvi olla ja ei teadnudgi et on midagi peidus
Üksik kalamees oli vööst saadik vees kuid meid ta ei seganud. Kui olime nimed kirja saanud tuli ka kalamees veest välja kuid tundus, et tühjade kätega.
Sel ajal, kui jõudsime snaiprit kahjutuks tegema, kostus 161 suunalt lahingumüra. Laigulised, keda olime 161 juures näinud olid tegutsema hakanud. Snaiper leitud, suundusime edasi. Tänud peitjale.
Asukoha tuvastasime kiirelt ning siis algas klaperjaht mikrole. Kui olime juba peaaegu loobumise äärepeal, tuli aare välja kohast, mida ma küll kahtlustasin juba enne, kuid vaatama ei küündinud. Nüüd tuli leid lihtsa kompimise meetodil välja. Tänud.
Positsioon leitud nägin nii aaret kui ka aardevalvurit. Konteineri välja võtmise ajaks valvur taganes väheke. Aardel olid närimis jäljed. Eemaldasin sokolaadi paberi, paistis olevat ainuke toiduga seotud ese, vast nüüd ei ürita aardevalvur enam aaret nahka pista. Huvitav koht, tänan.
Matkasime oma sõpruskonna ellujäämismatka "Idioto Topografico 2015" ajal üheteistkümnekesi mööda Lääne-Virumaa mereranda Tammispealt Harjumaalt Kalvi mõisani Ida-Virumaal. Kokku läbisime 3.5 päevaga 103.6 km. Täna sellest 31.5 km Eisma kandist Letipeale. Kõik ellujäämiseks ja elamiseks vajalik oli seljakotiga kaasas.
Minul varemleitud Snaiper oli üks mitmest aardeleiust meie teel. Noorsand Rasmus otsis ja leidis, mina logisin. Siin tegime ka lühikese puhkepausi. Edasi itta, ka järgmiste aarete poole.
Aare oli korras. Täname peitjat pausi eest sel pikal teel :-)
Pealekolmandat otsimist väikese abiga leitud :) .Aitäh peitjale.
Aardevalvur ajas hirmu nahka. Otsimine jäi pooleli. Aga mustikaid sai küll korjatud. Ilus koht kuhu pole enne sattunud :).
Ei saa midagi teha, kui näen kuskil eraldiseisvat sõna snaiper, siis esimeses järjekorras meenub ikka üks
Tujurikkuja klipp :o)
Paavo ja Marje jäid siin mugumängu mängima, samal ajal meie Caroga läksime "positsioonile". Sihiku lohaka teravustamise tulemusena võtsime alguses maha mõned asjasse mittepuutuvad märgid ja tulistasime muidu tühja. Uue salvega tegime kalibreerimises väikesed korrektsioonid ja teine raund tõigi täistabamuse. Aitäh.
Leitud Igamehe Suveseiklus 2015 raames. Geopeituritel on ikka hea suveseigelda, paljud kohad on juba aarete ja legendidega tuttavad. Ka siin oli üks punkt. Kuniks moor ja speedy otsisid vastust küsimusele, milline meelemürk on kirjas seina peal, otsisime meie tunkiga aaret. Mina näitasin näpuga ja tunk võttis välja, tiimitöö. :)
Leidsime täitsa mõistliku ajaga, ehkki enne meid oli objektil tegutsemas üks noorpaar, kellest jäi mulje, et äkki otsivad ka aaret. Tegime näo, et oleme noored arhitektid ning tutvume ehitiste konstruktsioonidega. Tegelikult tuvastasime nulli ja võimaliku õige objekti. Kui noored lahkusid, suundusime otsima ja leidsimegi. Samal kuupäeval teisi nimesid enne meid polnud. Ju nad olidki noored arhitekid ja tutvusid meie "kultuuripärandiga". Täname.
Leitsime pika otsimise peale kohast mis kohe silma jäi .
Snaiper tuvastatud. Peidukas oli kuidagi tuttav, kuskil läheduses on midagi sarnast.
Päike oli just loojunud, vaade super ja kuigi alguses kartsime, et siin tuleb üsna pikalt jamada, tuli aare välja esimesest kohast, mida kahtlustasime.
Aitäh!
Algul oli hirm, et selle aardega tuleb tükk vaeva näha, aga lõpuks tuli ikkagi esimesena kahtlustatud kohast välja. Kogu otsimisprotsess ja vaade olid ka väga nauditavad, suur aitäh peitjale!
Georetke punkt nr. 10 (kellel huvi, alustagu lugemist Siberist). Lootsin Rutja lennuväljalt siia lootsin veidi lõigata - esimene otsus sellel retkel, mida ma ma kahetsen. Mälu järgi nagu oli otsem tee olemas, aga reaalsuses see tee kadus kuskil poole peal ja edasi oli üks paras võsa. Siiski kohale ma jõudsin ja snaipri ka leidsin, kuid relv jäi leidmata. Kavalpea oli relva nii hästi ära peitnud, et tuleb teine kord tagasi minna. Pettumis hinges ja varvaste all villid vahetasin tossud sandaalide vastu ning läksin tuulekest tallama.
Ka siin ei läinud kaua. Põnev koht, mulle sellised meeldivad. Aitäh!
Plaaniväline aare nr. 4. Mingi suvi käisin ka seal korra juba aga siis oli snaipri peidupaik kilkavaid lapsi täis. Seekord oli siis suund juba teada. Ega seal variante eriti pole ka. Ja ka kohapeal läks taas väga kiirelt. 1.5 maastik tundub natuke väike olevat :) Aga no see selleks. Väga lahe koht ja tänud kutsumast :)
Kohale jõudes polnud küsimustki, kus kohast snaiper meid jälgib. Paar suitsupommi, hiilimine vaenlase tagalasse, sõjasaladuste ülesotsimine, jäädvustamine ning enne minema kui vaenlane toibub. Aitäh peitmast!
Erik pani paika sihiku ja mőőtis maad. Meie pere esimene mőistatusaare. Olime neid siiani püüdnud vältida kartes, et ei saa hakkama aga läks őnneks. Tänud peitjale.
Puhta töö tegi seekord ära Anna. Pilk korra kaardile, saabumine nulli, sihtkoha otsing, minek ja aare käes.
Valmistusin tõsisemaks otsimiseks. Olin just pirukaga ühele poole saanud kui siia alla keerasin. 3 asjaliku näoga tegelast uitasid objektide vahel ringi. Mõne hetke pärast sain aru, et peiturid need ei ole. Valisin siis esimese suuna välja, mis tundus loogiline olevat. See õigeks kohaks osutuski. Suur tänu peitjale!
Nulli jõudes sai kohe ühe objekti poole minna kuna tundus õigel kaugusel olema. Ja oligi. EVEJ
Kodutööna kaardil oli mul snaipri peidukas tuvastatud. Jõudnud randa, poisid läksid, kontrollisid, tutvusid ja oligi. EVEJ Tänud peitjale.
Õige asukoht sai tuvastatud kohe, nagu hiljem selgus, sai ka õige peidukoht mõne hetkega leitud, paraku aga aaret sealt esimese korraga välja ei võtnud. Järgnes siis umbes 30 min otsimist nii seest kui väljast ning lõpuks sai ka loobumise mõteid mõlgutatud. Õnneks siiski ei loobunud. Kaaslase õhutamisel jõudsime algusesse tagasi ning aare oligi seal, kus kohe alguses olema pidi :D
See mõistatus vajas lausa kolme külastust. Esimesel korral oli segadus meetritega ja otsisime liiga lähedalt. Teiseks korraks oli kindel, et snaiper on nullist saja meetri kaugusel ja kontrollisime päris mitut teooriat ning abiks olnud noored silmapaarid käisid kaemas ka õiget kohta, kuid aaret tookord ei leidnud. Nüüd võtsime ette ainult ühe kindla koha ja uurisime põhjalikumalt. Selgus, et meie tänane noor kaaslane on oma sõpradega selle snaipri juba varem avastanud ning seega jälgis meie ponnistusi vaikselt muheledes.
Hommikul ärkasin Eisma külalistemajas. Suundusin hommikusöögile, mis oli hinna sees. Esimest korda tundsin matka jooksul, et klient on kuningas. Pandi mind merevaatega laua taha istuma ja hakati sööki ette tooma. Lauale pandi 2 praemuna, kohvi, kausi täis putru, kohalik eriroog kala näol, hunnik võiku materjali ja jogurt. Vaatasin seda silmad punnis. Ainuke asi mida viisakas alles jätta, tundus olevat võileiva asjad. Tankisin oma kõhu viimse piirini täis ja sain ratta selga istuda.
Militaarobjektini õnneks pikk maa ei olnud. Poleks suutnud kaugele niimoodi sõita. Nulli jõudes vaatasin kust kohast snaiper mind hetkel piiluda võiks. Eeldatav koht jäi silma ja asusin tööle. Tegin paar tiiru sees, siis väljas, 10 tiiru sees ja jälle paar tükki väljas aga ei midagi. Hakkasin kahtlema oma koha õigsuses. Käisin ja uudistasin muid objekte. Nende kaugus nullist aga ei sobinud nõuete koheselt. Seega tuli ikka tagasi minna.
Lisaks hakkasin juba sümmeetrilisi erinevusi ja ehituskvaliteedi probleeme analüüsima. Õnneks varuväljapääsu tunneli näol ma kaevama ei suutnud hakata. Vahepeal hakkas ka vihma sadama aga see mind ei seganud. Lugesin läbi kõik logid. Ainult üks logi oli selline, mis andis aimu, kust ja kuidas ma võiksin seda veel kuidagimoodi otsida.
Tõin matkakotist raskekahurväe kohale. Natukene katsetamist ja leidsingi aarde. Nii lihtsalt siiski ei läinud. Eelmised leidjad olid aarde tagasi peitnud niimoodi, et maastikuks oli 5. Seega tuli minna veel rämedama abivahendi järgi. Minut kaks pusimist ja logi kirjas. Panin tagasi vähe mõistlikumalt. Tänud!
Nulli jõudes ja kirjeldust lugedes oli üpris kiirelt selge Pahalase asukoht. Maskeerusime, luurasime mõnda aega ja tõmbasime vastase "kotti". Meie võit :)
Nii, mere leidsime, militaarhooneid oli lausa mitu, natuke künkaid ning rannametsa maa pool. Heili korjas karbitäie mustikaid, kuid mulle jäid tühjad pihud. Tuleme veel tagasi!
Väike jalutuskäik ja kohal me olime. Kena asukoht ja ilus vaade. Otsida ja tiirutada sai piisavalt, kuid üles ta leidsime. Tänud peitjale.
Kohale jõudes läksid lombid aina suuremaks. Jätsime tsikli ühte suuremat lompi valvama ja jätkasime jala. Jalutasime nulli, fikseerisime snaipri võimaliku asukoha ja suundusime sinna. Otsisime kõikvõimalikud ebaloogilised kohad hoolega läbi, läksime tagasi nulli, et ehk on snaipril mõni parem koht välja vaadatud, läksime tagasi esialgsesse kohta ja võtsime aarde loogilisest kohast välja. Aardest võtsime kaasa hiire, omalt poolt lisasime mikroskeemi. Aitäh peitjatele.
Snaipri asukoha tuvastamisega raskusi polnud, aare tuli ka esimesest uuritud kohast välja. Aitäh
No ei tulnud ruttu, võttis aega! Üheks põhjuseks oli see, et mugud on võtnud ise snaipri sihikule! Tuli oodata ja aega parajaks teha, nähtavasti segasime meie neid vist rohkem isegi, ära läksid nemad. Teine põhjus oli muidugi jälle oma saamatus. Leitud ta aga sai ning aardega kõik korras. Tänud peitjale!
Vanaema oli nõus lapsi hoidma ja meie saime romantikatuurile minna. Kuna värskelt oli lund sadanud siis auto jätsime suure tee äärde ja jalutasime aaret otsima. Aitäh ilusasse kohta juhatamast!
Kahtlustasin juba ette, et snaiper jääb leidmata. Leitud ta sai ja põhimõtteliselt isegi üsna kiiresti. Vähemalt õige koht tuvastus koheselt ja kuna ma koha õigsuses kahelda ei soovinud, siis kulus umbes 10 minutit ropendamisele, sest snaiper ei andnud ennast esimese hooga kätte.
Tore jah. Ma muidugi taidlesin seal peale Sandri leiu-edu ikka tükk aega. Lõpuks andsin alla, et üks ära ei külmuks ja teine hulluks ei läheks. Kokkuvõttes oli see vist mõistlik mõte, sest tuli välja, et minu jaoks oli maastik ikka üle 1,5e.
mulle väga meeldis see veidi teistmoodi geoülesanne! pani ikka mõtte täitsa korralikult käima et kus see selline positsioon siis ikkagi olla võiks ja kontrollisime nii ühk kui ka teist. siiski oli lõpuks õige asja leidmine veidi lihtsam kui olin kodus kartnud. kindlasti tänasest kümnest aardest kõige suurem geoväljakutse. meeldis!
Priidul oli rohkem õnne, kui minul, kuna mulle sealt silma ei hakanud midagi. Tänan.
Tänane georetk tõi meid paljudesse vahvatesse kohtadesse, nii ka siin - autoga randa. Aarde leidis Miki sealt, kus me nagu kassid ümber palava pudru tiirutasime.
Pärast igavesti vahvat ööd muinastulede seltsis läksime Hellele ilusaid kohti näitama. Ja mis on geopeiturite jaoks „ilus“ – ikka see , kus aare ka veel leidmata. Tädi Helle imetles merd ja meie tuhnisime, muidugi tuli sealt välja kust me eelmine kord olime ka otsinud.
Keegi hea geopeitur oli snaiprile talverüü selga pannud ja isegi sajajalgse seltsi pannud.Nii, et mikrost sai väike.
Sellel aardel sai järgi käidud muinastulede ööl. Tulime siia Vainupealt, kus oli väga palju rahvast. Isegi siin oli suur jaanilõke. Mul oli isiklik snaiper turvamas ja leid tuli kiiresti pimedusele vaatamata. V: sajajalgne J: hiireke. Peale leidu tegime rannas lõket, süütasime küünlad ja grillisime. Koju jõudsime alles 1:26
Päris nulli autoga ei hakanud sõitma, jalutasin suuremalt teelt omal jalal kohale. Liikuma peab ju ka :). Snaipri potentsiaalne asukoht jäi kohe silma, aga et koht oli inimtühi, siis lonkisin esmalt mereranda, vaatasin teisi ehitisi ja siis aardele järgi. Aga oh üllatust, esimesel ringil valitud kohas ei jäänud midagi näppu. No inimene võib ju eksida – vaatasin ka teise võimaliku koha üle. Kui ka seal midagi silma ei jäänud otsustasin et hea mõte oleks kirjeldust lugeda – ja loen siis et mikro. No mis pagan, siin metsas... Midagi nii väikest ma tõesti ei otsinud. Vigade parandus - läksin siis ja võtsin aarde esimesest ja õigest kohast välja. Korras, EVEJ. Tänud!
Aarde leidsin esimesest kohast, kuhu vaatasin :)Tänud peitjale. EVEJ
Käisime, otsisime, ei leidnud. Oleks kauem ilmselt otsinud, kuid õues läks pimedaks ja koht muutus üsna kõhedaks.Peab teinekord, kui kogemusi rohkem, tagasi tulema ;)
Kuidagi kiirelt sai snaipri asukoht tuvastud. Kas helkis optika või midagi. Tänud!
Ütleme nii, et kirjelduse järgi oli minu jaoks suht selge ja lihtne aare. Kohapeal selgus, et !"#¤%&/()= pole ta midagi nii lihtne - a´la lähed ja võtad välja. Kui olin juba mitmeid tiire teinud, siis otsustasin geokõne kasuks, mis andis natuke kohta kätte. Aarde kättesaamiseks aga läks veel pikalt aega kuniks kogemata prahiks/prügiks peetud asja nö. geopeituse aardena leidsin.
Kartsin hullemat ning ütlesin Liisile, et siin võib kuni tund minna, sest aerofotolt kodutööd tehes tundus asi üsna lootusetu. Välitöödele jõudes ei olnud ühtegi kahtlust aarde asupaiga suhtes ning siin kohal kasutan enda lemmikväljendit: "Aarde leidsime esimesest kohast kuhu vaatasime!"
Teel Narvast tagasi sai külastatud mereäärseid toredaid paiku. See oli äraütlemata mõnus koht mere ääres. Mere võlusid saime siin kasutada meiegi. Ilm oli lihtsalt nii kuum, et kiskus vette. Seda lausa enne aardeleidu. Leid ise võttis veidi aega, aga ära ta tuli. Nagu ikka, peab olema õige lähenemisnurk, kust asjad hoopis teisiti paistavad :-)
Lahkudes korjasime totaalselt inimtühjast rannast mõned pudelid-purgid prügikastini kaasa. Värdjad olete te, kes te need sinna laokile jätsite. Aare oli igati korras, täitsa kaval maskeering.
Saabus Peebu pikalt igatsetud hetk, olime saabunud lõpuks Snaiperi aarde juurde. Parkisime auto nulli ja asusime sündmuspaika üle vaatama. Paigutasime mõttes oma saniprid positsioonidele ja siis läks tulistamiseks. Turmtuli koondus just ühte paika, kus aga langenuid tuvastada ei suutnud. Seega, positsioonide vahetus ja sabatundest hoolimata jätkasime paugutamist. Ikka ei midagi. Sabatunne kripeldas, kuid välja ka ei rääkinud selgelt miskit... Snaiper, eeldusel, et ta ikka ise ellu jääks, peaks ju asuma seal, et täita kõiki tingimusi. Ei miskit. Laiendasime ala... paigutasime ennast ja snaiprit ringi, uurisime laskejälgi, tulesuunda ja ka tuulesuunda... ikka ei miskit. Päike kippus loojuma ja kui snaiper oleks seal (noh, seal ju), siis paistaks püssitoru ju päikeselõõsas. Ei see snaiper ellu jääks... Kippus juba tekkima tunne, et meid endid veetakse kanderaamil otse riidale, sest snaiper jäi tabamatuks. Uuri ja näpi ja torgi palju tahad. Lõpuks oli üks ühtlane Browni liikumine, kus aegajalt ka teed ristusid. Küsiv pilk, mõni sõna ja igaüks läks kontrollima oma, uut ja kindlasti paremat ideed. Kuniks lõpuks oli aeg mõistustel koju tulla ja olla lihtsalt veendunud, et just Seal peab olema snaiper. Jeerum, kui kanapimedad võivad neli inimest korraga olla!!! Õudne. Seega, sõjamängud jätaks maha. Elulootustki pole ju... :D
Aare korras. Aitäh! EVEJ
Vaevalt sain nullis seisma jääda kui kõik ülejäänud gäng tormas otse aarde suunas ja kuniks ma auto lukku sain, oli silmapiir tühi. Loivasin siis ka aarde juurde ning võib ausalt ja luiskamata öelda, et aare sai leitud esimesest otsitud kohas. Seda aga umbes poolteist-kaks tundi peale seda kui esmaselt sinna kohta jõudsime! Te ei taha teada-lugeda kõikide nende kohtade kohta kus ma selle aarde otsingul oma lihakeha vedasin-surusin. No ikka kui peitus, siis täiega! Usun, et kamba peale kõmpisime seal ikka mitmeid kilomeetreid maha aga pidevalt kohtusime nõutud nägude nullis seisva auto juures ja peale esimest tundi isegi keegi enam ei küsinud, et leidsid ve...igaüks suundus jälle peale kohtumispunkti omas suunas ja viskas vaid üleõla, et seal-seal ma juba käisin ning rohkem pole mõtet seal otsida aga seal on vot sihuke asi. Oh kurja küll...keegi polnud ju väga algaja ning kõigil olid põhjalikud kõplamise oskused juba varasest lapsepõlvest aga...tahaks vägisi unustada, kuidas on loll, loll olla...ma isegi ei räägi pimedusest. Nelja peale olime ju pea paarkümmend korda sealt otsinud enne kui tünn lõpuks ennast ilmutas. Mõned meist ju kole kangekaelsed kah aga peitjale teadmiseks, et meie saime mõistatust umbes 50-e inimese eest. Suured tänud kaaslastele ja peitjale!
Koht ja seal asuvad rajatised olid juba ammusest ajast tuttavad ning aardekirjelduse lugemisel oli selge mida ja kust otsida. Kui ülejäänud seltskond rannas liiva veega mängis ning üritas rahulikult päikest võtta, siis meie lipsasime viivuks eemale ja tegime kiirlogimise. Peab muidugi mainima, et selle juures tekkis korraks ka pisukesi probleeme (üks enne ja teine pärast logimist), aga need olid seotud teatud füüsiliste iseärasustega ja lahenesid õnnelikult. EVEJ.
Lõpuks siis "Snaiper". Sai ikka väga erinevatest kohtadest otsitud. Ühest kohast leidsin snaipri poolt hüljatud õllepurgi (Saku Oruginaal). Oli teine silmaalt ära pandud. Lisaks oli see snaiper veel minöör ka. Mingid elektri lülitid olid tallele pandud. Aga tegelikult mõtles snaiper padruni kokku hoida. Nagunii oleksin selles palavuses peaaegu kärvanud. Õnneks enne kollapsit leiti ikka aare kätte. Tänud.
Tõstan käed ja annan alla, minust ilmselgelt snaiperit ei saa ja kui seal oleks olnud snaiper kohapeal ,oleks ma ammu pilvekese pääl ja kõlgutaks jalgu. No nii pime ei saa ju inimene ometi olla! Aga saab ja kõik neli korraga kohe :(. No õige koha leidsime kohe ja õiget kohtagi katsusime kuid... midagi jäi puudu. Eks me siis kulgesime seal ja leidsime kõiksugu positsioone, kust snaiper võinuks olla ,aga meid ta näinud poleks, ka suure tahtmise korral. Kõik teed pidid Rooma viima, meie kõigi teed aga viisid taas esimesse vaadatud kohta ja siis... oli aare järsku olemas. Aru ma ei saa... ilmselt istus snaiper pöösas ja tegi meitega kadumisetrikke. Tänud omapärase koha näitamise eest!
Veidi aega otsimist, siis kontrollkõne sõbrale ja saigi selgeks, et näpud olid juba paar korda vastu aardekonteinerit puutunud, aga mõistus ei olnud veel nõus aaret peidukast välja võtma :) EVEJ
Algul otsustasime, et ei otsi veel. Nii hea on mõelda, et siin kõrval külas on aare - ahhaa, tahan otsin, tahan ei otsi! Aga oli vaja teha tunnike aega parajaks kuni õde Eismal oma perekonda kokku pakib, no läksime siis luurele. Luureks see jäigi. Tahan leian, tahan, ei leia. Eks tuleme varsti jälle.
Nullist võibolla õnnestus snaipri asukoht määrata. Kahjuks aga tegutseda ei õnnestunud, kuna grill toimus kaunil laupäeval iga nurga peal ja rahvast oli rohkem kui vaja.
Jõudsime kohale ja hakkasime vaatama, et kust see snaiper meid siis piilub. Esimene väljavalitud koht osutus liiga kõrgelennuliseks ja ei sobinud. Siis jäi silma järgmine koht. Uurisime siitpoolt ja sealtpoolt. Ei midagi. Arvasin, et võib olla peaks veel edasi minema ja kaugemalt otsima. Aga Margus ütles, et koht õige - näen sind, näen maad, näen merd. Kõik õige, siin see snaiper ennast meie eest peidabki. Nüüd ei jäänud snaipril muud üle, kui oma peidukast välja piiluda ja nii ta meile pihku jäigi. Täname!
Kuna snaiper veel surra ei taha -tegime meetrites paranduse.Nüüd peaks kõik ok olema.
Siin läks nüüd veidi aega. Pole ise teab mis snaiper, aga paar korda on saanud püssi käes hoida. Minu terve mõistus seda asja kuidagi ei haakinud ja lõpuks ei aidanud ka naiste loogika. Pommitades veidi geokontrolli, sain suures laastus rohelise tule ning asusime varem välja pakutud kohta tõsisemalt rehitsema, mis õnneks väga kaua ei kestnud.
Mul ei ole isiklikult midagi selle vastu, kui naised võtavad üle iidseid mehiseid erialasid. Kui nad tahavad sõjaväes olla, siis no hea küll. Las tolgendavad. Aga see konkreetne snaiper teeb ilmselt kolm järgmist nädalat laskeharjutusi harjavarrega. Lisaks veel nii palju kätekõverdusi, kui palju on meetreid mööda. Viimati suutis üks naisterahvas nii palju kätekõverdusi teha ühes filmis, kus Demi Moor tahtis mariinide ridadesse pääseda. Tüdrukud, teie snaiper suri hetkel, mil te selle karbi paigaldasite. Nüüd vist olen peidupaiga välja lobisenud, rohkem ei kirjuta.
Aga koht on kena ja peotäie kukeseeni saime ka. Aitähh!
Tambovi konstandist mitte teadmine ajas segadusse, kuid terve mõistuse abil sai aare enne loojangut leitud. Aitäh!
Selle aarde otsimisel sain teiste ees uhkeldada. Esiteks arvasin nullis seistes kohe ära koha, kus snaiper meid sihib ning teiseks leidsin aarde sellest kohast peale seda, kui Airi ja Andre nagu ühest suust kinnitasid, et nad vaatasid kõik kohad üle ja aaret seal küll ei ole :). See tegi mu enesetundele kõvasti head :). Tänud peitjale!
Kuna luureandmed väitsid, et snaiper on oma asukoha pea poole võrra kaugemaks kirjeldanud oli tema kahjutuks tegemine palju lihtsam. Jätsime peibutuseks auto tulejoonele ja lähenesime selja tagant kaarega, paar täpset liigutust ning kuni järgmiste geopeiturite tulekuni ta enam kedagi maha ei võta... :P Aitähh!
Turnisime igasugu põnevaid ehitisi läbi ja eelmistele logidele tuginedes liiga tihti gepsu ei piilunud. Kui aarde lõhn juba väga tugevaks muutus, sai Hanno ka topsile näpud taha. Kena rand, aitäh juhatamast!
Juba mitmendat korda jooksime koeraga just selles rannas. Täna leidsime hoopis põnevaid asju, mida varem polnud märganud. Aga aaret ikkagi ei leidnud. Ja lõpuks võtsime geoabikõne. Saime vihje kohta, mida olime juba ise vähemalt kümme korda uurinud. Ja siis me selle sealt ikkagi leidsime! Tänud peitjale!
Tõsi, olime siin juba kolmandat korda, mis muidugi pole mingi probleem, kuna aegajalt käime siin koera ujutamas. Tegelikult neljandat aga üks ei lähe arvesse, kuna piirkonnas olid siis mingisugused mugud ennast telkidega laagrisse sättinud ja otsimisest ei tulnud midagi välja. Nüüd siis lõpuks aare leitud. Ei saa märkimata jätta, et ilma sos kõneta, kus kaasvõitleja selgitas kuidas luuraja peab etteantud andmed Tambovi muutujaga läbi jagama, siis veel mõningad muudatused tegema ja kindlasti mitte arvestama vaenlase poolt antud informatsiooniga, poleks seda aaret vist niipea leidnud. Tänud peitjale.
Heh, see snaiper on puhta humanitaar. Sõnaga tabab, numbritest ei jaga muhvigi. Nii võib ju sõjas teiseks jääda :) Aga muidu igavesti kihvt koht, lähme varsti jälle. Aitüma!
Kirjeldus oli küll segane, kuid õnneks meie 9-pealine seltskond juba aaret niisama leidmata ei jäta. Kui 2 inimest aaret tema peidukohast ei leia, siis kolmas õnneks leiab ja nii me ta oma seltskonnaga kätte saime. Vist kolmandad leidjad. Täname :)
Nullis oli vaid üks koht mis tundus õigena. Raskusastmeid vaadates oli see aga siiski vale koht. Jõlkusin natuke niisama ja siis arvasin, et läheks vaataks mingit järgmist kohta. Üsna lohaka silmitsemise peale hakkas üks kohake huvi pakkuma aga võib ka olla, et mingi geopeituri refleks igale poole vahtida hakkas tööle. Ja seal see karbike oligi. Pliiatsi jätsin siiski kilekotist välja. Kokku läks vast mingi 10 minutit. Ja kui kirjeldusse mitte väga rangelt suhtuda oleks vast veel kiiremini läinud. Koht on aga tõesti mõnus, pole veel ära lagastatud. Aitäh. Ja kirjelduse kohta pole vaja midagi muuta. Meil on ikka kordades segasemaid kirjeldusi aga neid ei kipu keegi muutma.
Tore, et ikka uusi aardeid tuleb. See, et Lahemaale neid kohe korraga nii palju tuli, oligi ajendiks matk just sinna teha. Snaiper oligi mul järgmisena tee peal ees. Keerasin tee pealt mere äärde ja vaatasin ringi. Esimesena silmasin ma üllatunud vanapaari, kes just ujumas olid käinud ja nüüd ennast minekule asutas. Siis vaatasin ringi ning läksin otsejoones õigesse kohta ning vaatasin õige koha kah läbi, aga lohakalt. Siis käisin kõik seal 200m raadiuses üksipulgi läbi ja ei leidnud loomulikult mitte midagi siis käisin veel seal, kus alguseski, aga ikka leidnud. Siis natuke mõtlesin. Siis läksin kolmandat korda ja siis leidsin selle asjanduse üles kah. STF oli isegi kusjuures. Aga see asi vajab kindlasti siin natuke korrigeerimist, kirjutan täpsemalt peitjale. Aga suur aitäh ägedat kohta tutvustamast. Aarde idee on väga hea, konteiner on kah äge ja see, et kõik sinna nii täpselt ära mahub :)
Sõitsime nulli, panime vanaema ratastooli ja proovisime vaadata, kuhu ta ligi pääseks üldse. Ilma erilise eduta, tuleb tunnistada. Hunnik roostes padrunikesti oli küll tee peal maas. Siis vaatasime, et eemalt merelt sihib meid EW merevägi. Aga sinna ka ei saanud ratastoolis ligi. Sellepeale jätsime ratastooli rahule ja läksime ise merre. No nii sooja merd mina siinkandist ei mäleta!
Vihmamärjas metsas sai kogu alaga tutvutud. Järele jäi veel paar varianti, mida sai ka kontrollitud. Siis läks kiireks ja leidmata see nii jäigi. Eks teine kord uuesti!
Tunnistan ausalt: siin rannas ei ole ma varem käinud. Aitäh juhatamast. Tulen ilmselt veelgi, siis juba binokli ja vaatlustoruga. Kohale jõudnud pidin kõigepealt ootama kuni paduvihmahoog lõpeb. Selle ajal oli mul aega aardekirjeldust ja maastikku vaadata ning peitjate tüngast aru saada. Vihma lõppedes jalutasin kohe õigesse kohta ja kell 10.40 sai logi kirja.