Ei taasta. Naaberaarded jutustavad Peresaare lugu nagunii edasi.

Peidukale on tekkinud suure võileiva karbi fänn. See oli nüüd siis neljas, mis ära läks. Naiivselt lootsin, et ehk neljas jääb püsima, kui rmk teed rajatud ja metsad raadatud. Ei, on veel keegi minu karpi jälgimas.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Sai jälle uuritud selliseid kohti kuhu ilma geopeituseta ei satuks, aare oli kahjuks täitsa kadunud.

:( Kadunud teine.

Kui juba algul on kadunud, siis ei aidanud ka meie otsimine. Leidsime 3 ülilahedat vahepunkti, see et ühte ei leidnud, polnud meiesugustel proffidel probleemiks. Lõpus oli vääga kaval peidukas, ma otsisin sealt kohe mitu korda ja kui mina juba ütlen, et seal midagi ei ole siis pole. Siiski seekord konsulteerisime ka peitjaga, kuid ka see ei aidanud ja nii me lahkusimegi siniste nägudega.

Panin kõigepealt vahepunktid gepsu. Esimesest ei leidnud me kohe midagi, tundub, et eelmistel oli sama jama. Teised punktid leidsime kergesti ning ka lõpu ligikaudse piirkonna saime teada. Seal tuvastasime ka võimaliku peidukoha, kuid karpi seal ei olnud. Konsulteerisime peitjaga, nii ongi. Kadunud Peressaare kadunud.

Otsustasime vaadata, kuid kas pimedus mängis oma rolli või hoopis muld, igatahes mingit numbrit me seal ei näinud. Loobusime sellest selleks korraks.

Kuna see kogemata tee peale jäi, siis otsustasime järgi vaadata, millega tegu. Koperdasime mööda konarlikku maastikku B juurde kohale, aga mingit numbrit sealt küll silma ei jäänud. Küll aga oli nulli lähedal ohtralt teeäärse kraavi kaevamisest tekkinud värsket mulda. Loodetavasti ei pea seda numbrit suvisel ajal mulla alt otsima.

 3 

Hull tee oli sinna mingi kilomeetrise fraktsiooniga killustikuga. Hakkasin siis nõgeseid ja heina rammima ja numbreid koguma. Siis leidsin ma hoopis talu sauna sõdurite sauna pähe ja ajasin veel midagi kapitaalselt sassi nagu mul ikka kombeks on. Kogu häda on ju selles, et gepsu ei tule kaasa see oluline blokk, kus tavaliselt geokontroll istub. Ja siis kui sinna on mingid olulised vahepunktide koordinaadid märgitud, siis minusugusel nutifonita peituril ongi puuks. Koostasin siis erinevaid kombinatsioone ja sain edukalt karbi kätte. Aitäh, üsna nukker oli selle küla lugu. Edasi tahtsin sõita koolimaja poole, aga ei tahtnud tuldud teed tagasi minna. Valisin hoopis teise tänava, paistis palju mõistlikum välja, aga ainult kuniks jäi kilomeeter aardeni, sest siis ilmus kurvi tagant sihukese jämeda killustikuga ja madalaks kulunud sõidujälgedega teelõik, et sinna ma oleks oma auto ribadeks sõitnud. Keerasin otsa ringi ja otsisin uut teed - sama nali. Ja hunnik igasuguseid tupikuid. Ei saanud edasi ja ei tahtnud tagasi. Lõpuks oli juba sihuke tunne, et ma kaon siia Peresaarde ise ka ära. Tahtsin ainult sellest labürindist välja pääseda. Seda ei olnud ju väga palju tahetud? Mingi X teeots viis mind ikka viimaks suurele teele ja edasi pöörasin Jõhvi poole. Aitab. Ülejäänud asjad jäägu järgmiseks korraks. Mul on ju isegi Peressaare kihid lahendatud :)

Kunagi mõned kuud tagasi sai numbrid kokku korjatud, kui ämm lähedal surnuaial paar tundi surnuks lõi. Paraku kadus tookord ära nii mobiilne nett, kui aeg, et lõpus mõnusalt aega veeta ning dresscode oli ka selline, et tuleb hiljem jälle inimeste ette astuda. Nüüd tänu geojaanipäevale tuli haak sisse teha ja see võlgu täpike üle vaadatud. Tundub, et sarnases kohas olen ennegi aaret otsinud - geopeitus viib ikka inimesed toredatesse kohtadesse :)

Kuna meil kodukandist väljaspool on veel väga palju leidmata aardeid, siis üldjuhul multimõistatused jätame kuhugi tulevikku oma aega ootama. Kuna aga selle aarde kirjeldus tekitas mingit seletamatut huvi, sai see siiski plaani võetud.

Ega esialgu olime omadega parasjagu ummikus, aga vähemalt sai kõhust altpoolt kõik niiskeks. Kuidagi saime asja siiski vedama, numbrid kätte ja pärast vigade leidmist ka omadele kohtadele asetatud. Lõpus oli kõik juba lihtne-loogiline, Rudolf oli taas see vapper rajaleidja.

Tuleb tunnistada, et kuigi leid just väga lihtsalt ei tulnud, oli tegu väga huvitava aardeotsinguga. Kuidas ajad küll muutuvad... Aitäh silmi ja fantaasiat avamast!

 3 

Mmm, võsamultimõistatus. Enne kui rattad geojaani poole pöörasime otsustasime sellega ikkagi rinda pista ja saime oma tiimile omaselt hiilgavalt edukalt kõike valesti tõlgendada.

Alguses kulus tükk aega, et üldse aru saada, mida me otsime. Jagasime oma ressursid kahe lähestikku asuva punkti vahel ja hakkasime otsima. Mida otsime - ei tea. Vähemalt on hein kohati rinnuni ja märg (ja nagu kiuste valisime kaks punkti, mis on ilmselt kõige raskemini märgatavad, kui sa ei tea täpselt, mida otsida). Läks natuke aega ja Martin, olles oma kohas alla andnud, tuli minu juurde ja silmaski varsti midagi, mis tundus täitsa õige värk olevat. Imesime õige numbri välja ka teisest, siis juba kolmandast ja õigepea neljandast punktist.

Nii, nüüd tuleb numbrid lihtsalt sisestada ja korras, onju. Eiei, mitte nii kiiresti. Enne tuleb kõikidele leitud objektidele omistada vale funktsioon ja alles pärast tükki jebimist avastada, et aarde juurde on ilusti ära märgitud, mis kus asub.

Viimaks saime lõpu koordinaadid, mis enda suureks üllatuseks reaalselt ilusti aardekarbini juhatasid. Sealt oli vaid kättesaamise ja logimise vaev :)

Kokkuvõttes tegelikult täitsa tore aare, ei maksa kedagi teist oma enda ebapädevuses süüdistada. Täitsa hämmastav ikka, kuidas loodus on üle võtnud siin. Ega üsna varsti ei olegi aru saada, et siin kunagi mingi inimtegevus oleks toimunud.

Aitäh!

Kunagi kui vajalikud numbrid kokku ajasin, oli karp lõpust kadunud. Siis vahepeal taastati, aga jälle võttis karp jalad alla. Nüüd peale järgnevat taastamist käisin vaatamas ja karp ilusti alles. Nii, et täitsa oma nime väärt aare. Vahva teostusega asi, tänud peitjale!

 1 

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Lõpp jäi samaks. Ei tahtnud seda ära muuta.

 1 

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Aardele on tekkinud fänn, kes kogub säilituskarpe. Ei taha kogu varu tollele mittetraditsiooniliselt mõtlevale töllile loovutada.
Otsin aardele uue lõpu.

Sai hulka vaeva nähtud, punktid kokku korjatud ning nõgeste käest kõrvetatud saadud aga lõpppunktis jäi konteiner leidmata. Kui lugeda viimaseid logisid, siis võib arvata kus see olema peaks, seal seda polnud või siis on see kuskil mujal ikkagi.

Asendasin lõpus konteineri. Kadumise kohta on teooria küpsemas. Täna oli lõpu raskusaste 1,5.

Numbrid sain padrikust kätte ja ka tulemus oli igati loogiline. Kohapeal otsisin ikka jupp aega, enne kui Jussikestele helistasin ja kontrollisin oma kahtlust selles osas, kas aare ikka olemas on. Seal, kus nemad aarde olid leidnud, seda igatahes hetkel ei olnud. Seega jäi see karbike mul praegu kättesaamatuks. Aga peitjale tänud, täitsa mõnusa kontseptsiooniga asi ja numbrid igati mõistlikult paigutatud.

Et raamatupidamist korras hoida, kirjutasin oma nime Jussikeste taha. Nende järel sai lõppaarde asukoht välja peilitud ja nüüd siis leitud ka. Aitäh!

Seekord suundusime kohe lõppu ja kuna meist suuremal oli "lihtsam" :) sellele karbile järgi minna, siis tirisin mina endal riideid vähemaks, tühjendasin taskud, et kogukaal väiksem oleks ja suundusin objektile. Karp oli pisut teises kohas, kui eelmine kord sai kindlaks tehtud, aga täiesti kättesaadav. Tänud peitjale! EVEJ.

Nüüd olid olud nii palju lihtsamad, et käisime mõlemad aarde juures ära. Geps juhatas edasi Avinurme otse mööda raudteed, aga me siiski ei hakanud proovima. Mingi elu oleks külla siiski nagu tekkinud...?

Külmal ajal jäi lõpus käimata, nüüd oli küll käkitegu. Endiselt põnev kant.. ja kas keegi teab, miks neid uusi laiu kruusakaid sinna nii palju tekkinud on.. hakatakse uuesti küla üles ehitama või mis...? :P Ja nüüd logides avastasin veel, et nüüd on mul kõik "Kadunud..." aarded Leitud! :) Aitähh!

Ma olen lapsest peale proovinud ette kujutada, et milline on see vaade, mis avaneb vedurijuhile. Tavaline rongireisija vaatab ju kõrvale ja seal on tavaliselt vaid võsa - või vanasti olid Rakke kandis eriti paksud lubjasettesed telefonitraadid raudtee ääres. Seekord hakkasime Sirtsi aarde juurest raudteetammi mööda kimama ja kuni selleni välja. Üle paarikümne kilomeetri kui vedurijuht - ja Tudusse ja Peressaare jaama sisse sõites andsime viisakasti vilet ka :) Pidasime nullis viisipäraselt kinni, kogusime supsti numbrid kokku ja läksime logima. Kenasti sobis selline tegevus tänase ilmaga. Kõik oli kenasti korras ka. Aitüma peitjale!

Vahepunktid sai kokku kogutud ... nüüd kogub julgust, et lõpp ette võtta. Tüübilt võiks see multiaare tegelikult olla.

Nagu ikka on Vaimari mõistatusega aardeid olnud põnev otsida, ka seekord. Aare ise samuti kavalalt peidus. ;-)

 2 

Mitteleidude rida ei tekitanud optimismi, küll aga suurendas uudishimu. Jätkasin sealt kus eelmine Peressaare retk pooleli jäi. Siiski ei midagi ekstreemset, tänavune suvine talv ainult soosib selle aarde leidmist. Logiraamatus oli paari päeva vanune sissekanne ees. Ei ole mina ainuke friik.

 1 

Pooleteist kuu taguse tegematajätmise vigade parandus. Täna tulime otse lõppu. Varustasin end friigile sobivalt ning skoorisin aarde ära. Oli vahva leid, jääb meelde ja polnudki midagi hullu nagu võinuks peljata :-) Lihtsalt eelmine kord pimedas ja enne viisakat tööd ei tihanud teha.
Maastiku raskust võib minu arvates julgelt tõsta isegi iga aega arvestades, juba vahepunktide väisamine on vähemalt 2.0. Tore ja väärt ajalugu tutvustav aare. Jätsime helkuri. Aitäh siia kutsumast! Ikka teie, Friik B-)

Peressaarega tutvusime juba suvel, just selle aarde peitmise päeval, kui kihtide juures peitjale vahele jäime. Siis oli juba teada, et saab tagasi tulla, aga põnev oli siiski koolimajas ja mujal kolada. Täna oli juba paks lumi maas, aga jäljed sisse sõidetud ja ühes majas paistis elu olevat. Nüüd olime juba leidmisele häälestunud ning punktidega ei läinud üldse kaua, aga see lõpp... aastaaeg on maastiku raskusastet oluliselt tõstnud. Kuna tegemist oli selle elemendiga, kuhu peidetud aarded jäävad tavaliselt minu ära tuua, valmistusin juba minema, aga siis üks mõistlik hääl tõi aru pähe tagasi. Kohtumiseni, Peressaare!

Jussikesed tabasid meid koolimaja juures teolt ja siis läks lobamiseks, nii et siin said küll esimesed punnid läbitud, kuid lõpus oli juba liig pime. Jätsime järgmiseks korraks. Olge numbreid taga ajades väga tähelepanelikud ja ettevaatlikud. Üks kaev on raudteehoone juures lahti ja igasuguste äärteta.

Kõigepealt otsisime gepsus olnud koordinaatidelt, mis olid kunagi ammu sinna sisestatud. Midagi leidsime ja midagi jäi ka leidmata. Seejärel võtsime ette aardekirjelduses olevad andmed ja nüüd õnnestus veel üht-teist leida. Kahjuks jäi lõpp-punktis logimata. Aarde asukoha kõrgus polnudki nii väga suur, kui see, mida me nägime, ikka aardekonteiner oli, aga seekord ei olnud kaasas vajalikke abivahendeid ja nii me ei ulatanudki aardeni. Mõni teine kord uuesti.

 1 

Tööteel Nõost Roelasse otsitud Peresaare kolmipaketti teine topsike. Seekord üritus, hea üritus. Esimesed ja vahepunktid tulid üsna hõlpsalt. Isegi käimlakoht, vähemalt minu jaoks. Sest ma seisin viisakates riietes keset teed peal ja hüüdsin "rohkem paremale, metsa poole, nelikümmend meetrit minust". Ehteestilikult oli juba üsna hämar, lampi polnud ja geps ka minu käes. Igatahes toodi ka viimane vahepunkt mulle kätte ära. Siis panime tähestiku paika ning sõitsime lõppu. Otsisime pisut taskulampidega, ja nägime ka.. midagi. Kuna töö Roelas ootas ja veel mõned asjaolud ei langenud üldse hästi kokku, siis lõin käega. Niikuinii jäid hpalangu kihid otsimata, nii et saab naaseda.

Nüüd - muid asjaolusid arvestades - hakkan küll mõtlema, kas see, mida nägin, on ikka see, milleks ma seda pidasin. Ega seda enne ei saa teada, kui pole päris seal ära käinud. Mine võta kinni. Aitäh ajaloolise aarde eest! Vähemalt esimene mitteleid, FNTF :-)

Leitud! Tänud peitjale:)

 2 

Käisin täna seal kandis kondamas. Ühtlasi parandasin koordinaatide vea. Sonda-Mustvee raudtee ajaloost on mõned killud siin: http://www.histrodamus.ee/?event=Showevent&eventid=2876&layer=185&lang=est#2867

Adomäe pooljaam

Peresaare peatus

Peresaares oli jaamahooneks vana kaubavagun

Lippoja jaamas võeti post maha ja siin oli ka metsavarumise punkt

Siin läks kaks tundi ära. Kuna osasid vahepunkte ei leidnud siis sellega läks üle tunni ära. Lõpuks uurisin taaskord Alexilt ja sain teada, et osad koordinaadid pidid natuke valed olema. Pimedas oli see piisav, et neid mitte leida. Alex siiski kirjeldas kuskohas need vajalikud asjad on aga sellest hoolimata jäi meil üks vahepunkt leidmata, kuigi käisime seal vist 5 korda. A ja C olid väga täpsed. B on 11 meetrit lõuna poole ja D jäigi leidmata. Ja nõgesed olid osaliselt elus. Takjaid on seal nüüd kah palju vähem ning rajad said tallatud laiemaks. Lõpus läks juba kiiresti. Aga siis sai ka aeg otsa ja pidime selleks päevaks/ööks lõpetama. Aitäh.

 1 

Kolistasime kohale ja parkisime end ära ning käskluse peale:mehed paremale, naised vasakule kalpsasime me mõlemad geopeituritena võssa-normaalne ju! Ragistasime ikka jupp aega kuni masendus tuli peale- no ei leia, mitte ei leia. Suundusime siis järgmisse punkti ja voilaaa, isegi otsima ei pidanud. Nüüd oli otsitava kuju teada ning ka esimene punkt tuli paraja ragistamisega siiski välja. Ka ülejäänud ei nõudnud erilist pingutamist ja võiski lõppu suunduda. Aru ma küll täpselt ei saanud miks gepsu omanik ka seal tahtis võssa suunduda aga kes neist naistest üldse kunagi aru saabki. Jäi veel vaid loosi tõmmata, et kes saab endale kirjutamise au ja kuna mina selles kategoorias kaotasin, siis väärtusliku autogrammi kribaski raamatusse Merike. Aitäh peitjale aarde eest!

Teel aarde nulli poole sisestasin vahepunktide koordinaate ja siis oli aeg üle kraavi astuda. Selleks oli keegi hea inimene sillagi valmis ehitanud ja mina sain siis testida silla kandevõimet. Oli täitsa hää sild, saime mõlemad kenasti üle ja jõudsime kenasti sissetallatud platsini õunapuu juures. Aga no mitte midagi meie silmad siin ei seletanud. Vaatasime nii ja naapidi ja no täielik hämming. Otsustasime siis teist kohta tudeerida, et äkki näkkab seal paremini ja näkkaski, esimeses kohas oli otsitav juba kohe näha. Nüüd oli pilt selge, mida otsima peame ja sammusime tuldud teed tagasi. Aga no ei targemat ühti. Siis aga hakkas mingi seletamatu tunne mind võsa poole vedama ja ennäe imet, seal see otsitav end peitiski, ikka mitu mitu meetrit nullist eemal. Viimased kaks vahepunkti tulid juba kergelt, vaja oli vaid kohale jalutada ja juba paistiksi infokilluke kätte. Sekretär kirjutas kõik nr kenasti õigetele kohtadele üles ka ja siis kõmpisime saadud koordinaatidele. Seal enam pikka otsimist ei olnud :). Aardest haarasin kaasa TB. Tänud!

Võetud TB. Originaalne peidukoht.

Vudinal said kõik vajalikud pärandkultuuri punktid läbi käidud ja vajalik info ülesse pildistatud. Autos numbrid õigetele kohtadele asetatud ja aaret otsima suundutud. Aarde asukoht tekitas hetkeks segadust, kuna igaüks tahtis erinevas suunas liikuda. Hetk hiljem hakkas silma mulle ilmselge georada ja sain aardele küüned taha panna pedikust, mis on üks minu lemmikuid üldse. Selle eest eriti suur tänu!

Numbrid sai kergelt kokku ja lõpukordinaat oligi käes mis viis aardekarbi kiire leiuni.

Tänud peitjale!

2/3 Peresaares. Peale koolimaja suundusime pärandkultuuriga tutvuma. See nägi välja nii - hops kraavi, hops kraavi teine kallas, läbi võsa kahlates kohale. Nii mis punkt nüüd ongi, ahaa see punkt, vastus kirja. Tagasitee. Ja siis sama tegevus otsast peale. Lõpp kiskus veel huvitavamaks. Täname meeleoluka tegevuse eest !

Õhtune jalutuskäik koeraga Peres(s)aares. Oleme seal mitmeid kordi ka varem käinud. Nüüd siis avanes võimalus teada saada ja näha ka seda, mida muidu möödasõites ei märka. Puuke saime sellelt reisilt ohtralt. Õnneks avastasime need enne veretööd. Tänud vahva aarde eest peitjale! EVEJ

Kehva rongiühenduse tõttu oli jaama lähikond veidi üle käte läinud. Korraks jäi küll mulje, et sarnaselt koolimajaga on siingi keegi kokku saanud ja võsa maha trimminud kuid lähemal uurimisel oli tuvastatav Andrese tekitatud geoväljak koos sinna suunduvate maanteedega. Nõgesed olid ühes vaalus ja müürililled teises. Jäi üle ainult laisalt ringi jalutada ning numbrid kirja panna. Vahepeal möödus mitu autot ning minu kindel veendumus oli, et tegu geopeituritega. Hoolimata kõigest sain logiraamatus nime teisele reale. Kahju ainult, et heast nõgesevõsast ilma jäin.

Vist huvitavaim aare Peressaare seeriast. Alguses sai esimese punkti koordinaat valesti GPSi ja suvalise võsa vahel tolgendatud. Kuigi ideaal georada ees ja tänu sellele algul viga ei märganudki... Esimene punkt vist päris nullis ei olnud. Aga GPSi vea piiresse võib vist lugeda küll. Otsimist ja vaatamist oli. Ja ulatuslikult ette tallatud georada. Neljas punkt jäi muuseas kogemata silma kui teise punkti juurde sai jalutatud :d Logiraamatusse sai logitud kolmandana.

 2 

Peressaare 3/3. Kaks ilma kolmeta ei jää. No seda lootsin minagi koolimaja juurest kadunud asjade poole suundudes. Senised aarded olid kõik kenasti peaaegu et drive-in versioonis olnud, ka siin sai kadunute vahele päris kenasti kohale, auto teeserva ja lootus oli, et kaua nende sajakonna meetri raadiusesse jäävate tähtede-numbrite kokkuajamisega ikka läheb. Aga elu näitas et see oli päeva raskeim pähkel.

Esimesena sai liigutud lähima tähe poole, mis tähendas kohe kraavi ületamist koos sinna juurde kuuluvate rinnuni nõgestega. Esimene kõrvetus käes hakkasin nulli ümber tiirutama. Ja ega ju mingit ettekujutust ausalt öelda ka ei olnud, mida otsima peaks. olles piisaval hulgal kõikvõimalikku kõrgemat sorti rohttaimestikku maha tallanud ja korralikud magistraalid sisse kõndinud (järgmised otsijad – pole tänu väärt! :)) tekkis mõte et võtaks mõne teise tähe ette, et äkki saab vähemalt aru, mida otsida. Ronisin teele tagasi, vaatasin gepsu, ja loomulikult – tegelikult oli vaja uuesti üle kraavi ronida. Nõgesed olid veel kõrgemad, katse käed üleval hoida viis selleni et särgi kerkides sai kõrvetada kõht. See ei olnud meeldiv.

Vahepeal tahaks filosofeerida teemal et mida tähendab looduses lihtsasti leitav objekt, :) mina lihtsameelsena eeldaks et kui just katust peal ei ole, siis seinad ikka on püsti, ok, aknaruudud võivad katki olla... Teine täht oli ainus mis minu eeldustele vähegi vastas ja siin ei olnud ka numbri leidmisega raskusi.

Kuna nüüd oli olemas ettekujutus, mida otsida, siis uus katse juba vaadatud kohas. No kuigi igasugu loogika järgi ei oleks tohtinud selline number nägemata jääda, siis mind tabanud kanapimedusest ma üle ei saanudki. Ka koordinaatide veelkordne gepsu sisestamine ei muutnud asja – nullis ei olnud midagi. Jõudis tekkida ka pahameel, et mida siis ometi teised mängijad sellisel kenal pühapäeval teevad – uued aarded, kuid keegi ei saabu et otsimisel aidata. Vahelduseks sai kolmanda-neljanda numbri otsimine ette võetud. Märksõnad olid põhimõtteliselt samad – kraav, nõgesed ja ... arusaam et nullis ei ole midagi. Mingil hetkel jõudis mulle kohale, et ehk ei peagi, et asi ei ole mitte koordinaatides vaid objektis endas, millele tähelepanu juhitakse. Kuigi siinkohal tekkib taas see lihtsa leitavuse teema, siis nüüd said need numbrid leitud. Ja kolmandal katsel ka esimene number (igatahes mitte nullist).

Lõpp-punkt oli juba hulga tsiviliseeritum ja vähemalt praegusel aastaajal ka lihtsam. Ka siin oli logiraamat minu üllatuseks tühi (no häbi kallid kaaspeiturid – kaks päeva ja leidmata, tallinna kolleegid oleks asja esimeste tundidega ära vormistanud). FTF läks kirja ja kodu suunas tagasi. Tänud! Kui seni oli kogu päev möödunud täielikus üksinduses, siis nüüd oli koolimaja juures autot näha. Kuna oli äärmiselt tõenäoline et tegemist on geopeituriga, tegin väikse peatuse. No ja muidugi nii see oligi, sai vahetatud mõtteid leitud ja leidmata aarete teemal, seejärel kes koju, kes otsingutele.

Kuna tänased Peressaare kolm logi moodustavad tegelikult terviku, siis siin ka Peressaare1/3 ja Peressaare 2/3