Kaldaranna

Kui eelmisel aastal kambaga selle aarde juurde minek oli, sai mõistatus kiirelt ära lahendatud, aga kahjuks ajaliselt üldse ei sobinud tookordne ühiskülastus. Praegu olid töö juures rahulikud ajad ja otsustasin omal käel asja edasi ajada ning saingi kohe järgmiseks päevaks kutse sukeldujatega kaasa minna. Proovisukeldumine on mul kunagi ammu basseinis tehtud, aga veekogus varustusega sukeldunud enne ei olnud. Natuke võttis hingamine harjumist ja kõrvad on siiani lukus, aga sai ära tehtud! Vihjeobjektist on tänaseks küll ainult pilpad järel, aga aarde leidsin kenasti üles. Suur tänu Maremarkile ja Kaurile, kes abiks olid ning peitjale aarde eest muidugi ka! Minu esimene 5/5 aare :)

 2 

Aegade jooksul on selle aarde asukoha kohta igasuguseid vihjeid kokku kogunenud ja nii tundus loogilisem lihtsalt kirvega proovima minna. Oskused on nagu olemas, vette minna ka võib jälle, päike paistis, tuult polnud, vesi ka veel täitsa vedelal kujul ja õige kaaslane ka selleks olemas - kõlab nagu plaan. Oligi väga hea plaan. Kõik läks täpselt nii nagu pidi. Igasuguseid toredaid asju oli vaadata - kalad siin ja kalad seal, orav siin ja konn seal, peata kuju siin ja kuju pea seal, niisama üks hõljuv pea ja üks hiir ka. Aare ise ka muidugi. See oli minu jaoks esimene kord sellistes tingimustes logiraamatut sirvida ja tühja kohta otsida. Kui see leitud ja pliiats ka sõrmede vahele sätitud sai selliselt, et kirjutama saaks hakata, siis oli pea tühi, "Appi, mis tänane kuupäev on? Täiesti halb, miks ma seda enne üle ei kontrollinud?" Õnneks kuskilt mingit teed pidi tuli meelde, et täna vist võiks võibolla olla üheksas. Sõbra käest ju küsida ka ei saanud. Nii läks kirja 09.09.2022 ja nimed ilgelt koledate harakajalgadega. Lõpuks sai kokku 42 minutit ringi vahtimist ja mullitamist.

Aitäh, Tanel, kunagi teen tagasi.

Vihjeobjekt on natuke ära mädanenud ja sellele tuleb kujutlusvõimega läheneda.

 2 

Aarde logilugu ulatub tagasi ligikaudu 1,5 aastat, mil omasin oidu ning tagantjärele tarkuse järgi erakordset õnne mainida sõbrale Eesti krutskiga geopeituse aardeid. Tookord rääkisime põhiliselt IT inimestele suunatud lahendustest, nagu SHA. Sõbrast sai Pantograaf ning minust häbitu kaan, kes endast targemate töö vilju kokku ahmib ning koordinaatidena tallele paneb.

Kaldaranna oli üks neist aaretest, mille olemasolust ning pigem eksklusiivsest mainest olin juba ammu teadlik. Omasin samuti selget arusaama, kui vähe lootust on mul enda jõududega nullpunkt paika panna, rääkimata logimisest. Minu õnneks hakkas Pantograafis geopeituse entusiasm eriti visalt idanema ning ühel hetkel lajatati mulle aarde koordinaadid puust ja punaselt ette koos selge ettekujutusega, mida läheb vaja nendeni jõudmiseks.

Puhtalt selle aarde tõttu, selge siht silmade ees, võtsime koos Pantograafiga ette hilissuvel PADI kursuse, mis kulmineerusid viisaka krõbedaga Rummu karjääris lõdisedes. Põhikoolitaja paistis omavat rohkem oidu või siis vähem geopeitusega seotud motivatsiooni kui meie, sest ilma ning veetemperatuuri adekvaatselt hinnates, pookis ta endale külge väikese nohupoisi, mille ettekäändel ennast eksamist välja vabandas. Meie sulistasime eksami kuivülikonnas asenduskoolitajaga; külm vesi kallipso vahel, kuid, vähemalt minu enda kesise mälu järgi, igati õnnelikud, et asja kätte võtsime.

Saaga jõudis võiduka lõpuni soojal suvepäeval magedas veekogus. Umbkaudu oli meil teada sügavus, kuid algkoordinaadi säilitamiseks pidin kaasa võtma gepsu. See sai pakitud veekindlasse kotti, kus ma eeldasin, et rõhk talle nahka teha ei tohiks. Logimisega sai esimesed 2 korda ringi ekseldud ning nagu Pantograaf kirjutas, siis kolmandal korral peksime liigses entusiasmis järvepõhja läbipaistmatu pilvena ülesse, kuni silm enam midagi ei seletanud. Mäletan närvikõdi ja teadmatust, kas suudame kaasavõetud õhuvarudega aarde ära logida ja tagasi asetada. Mäletan tunnet aaret käes hoida. Selgelt minu geopeituse karjääri kõige uhkem hetk. Ning sümboolselt jääb seda mäletama gps, kuhu tõenäoliselt viimasel nii-öelda auringi sukeldumisel aardest veidi kaugemale ja sügavamale ikkagi vesi sisse pääses. Aru sain sellest alles hiljem. Järvepõhja läbi kammides keskendusin pigem hämmingule, kuidas umbes 14m sügavusel vesi äkitselt kolinal kraade kukutas ning halvavalt külmaks muutus. Kaldal avastasin, et kuivakotti pääsenud järv suruti kõrgema rõhu all halastamatult ustavasse kaaslasesse sisse. Geps on mind saatnud terve iseseisva geopeitumise jooksul pärast aega, kui ma enam puhtalt Joonas444 sabas ei lonkinud.

Väärikas lõpp väärikale kaaslasele. Aitäh, et panite mind sukelduma.

 9 

Läbi erinevate klassikute suude on kõlanud mõtteid nii vormis, et kõik aarded peaksid olema kõigile leitavad kui ka et kõik aarded ei olegi kõigile leidmiseks mõeldud. Mina ise olen mõelnud kolmandat moodi – kõik aarded saab piisava tahtmise korral enda jaoks kättesaadavaks muuta.

See oli aare, mille üle geoloogiga umbes poolteist aastat tagasi arutama jäime, millest tingituna sama aasta suve lõpul PADI OWD kursuse ette võtsime ning mida nüüd kahe varustust täis kasti ja ballooniga külastamas käisime. Lisaks olen geopeituse läbi õppinud nii mõndagi räsialgoritmide, mikrokontrollerite, ronimistehnikate, keemia, füüsika ja palju muu kohta – kõik selleks, et mingid algul kättesaamatud aarded enda jaoks logitavaks muuta. Vahel on päris tore mõelda, kui palju mu elu nende teadmiste ja kogemuste võrra rikkam on saanud. Siinkohal suur tänu phantomile, tänu kellele võtsime ette sukeldumiskursused, mis on meie ellu lisanud täiesti uue dimensiooni!

Aarde leidmisest ka. Kuna eri viisidel koordinaatide väljapeilimist oli erinevate mõistatuste puhul juba piisavalt harrastatud, siis mõistatuse lahendamine selle aarde puhul kõige väljakutsuvamaks osaks ei kujunenud. Ei saa öelda, et õige mõte numbritele otsa vaadates ka kohe pähe kargas, mõningase aja ja neuronite laenglemise tulemusel võtsid nad aga ühel hetkel veidi ootamatult täiesti inimloetava kuju.

Veepealset alust meie käsutuses ei olnud, seega lähenesime aardele esmalt tipa-tapa ja siis juba sulla-mulla. Veepinnal määrasime oma asukoha geoloogi käsi-GPS-iga ning üritasime siis ruttu, enne kui laine meid väga kaugele ära kandis, selle veekindlasse kotti pakkida ja põhja jõuda. Paar tulemuseta veealust tiiru hiljem korrigeerisime oma lähenemist selle võrra, et läksime veepinnal täpselt nulli ning seejärel, vee alla jõudes, võtsime liikumissuuna täpselt vastu lainet. Selline lähenemine tõi edu juba esimesel katsel ning avastasime aarde natuke väiksemas sügavuses, kui olime algselt eeldanud.

Suures õhinas, soovides näha, kas pisut tagapool liikunud geoloog ka huvipakkuvat objekti märkas, kraapsasin end ümber pöörates lestaga kergelt järve mudast põhja ning sellest piisas niigi kesisele nähtavusele täienduseks sellise hõljumipilve lendu tõstmiseks, et kaotasime endast ilmselt meetri-paari raadiuses paikneva objekti lootusetult silmist. Pärast pinnal asukoha taas paika timmimist ning uuele katsele siirdumist oli geoloog see, kes esmalt aaret märkas, ning seekord olime oma lähenemises juba natuke rafineeritumad. Nõnda saime karbi kätte ning liikusime sellega veepinnale ja pisut kalda poole, et mugavam kirjutada oleks. Kirjatükid tehtud, näris väike mure hinges, et küll oleks ikka rumal lugu, kui nüüd õhk enne lõppeks, kui aarde paiknemiskoha vee all taaskordselt tuvastada suudame (tagantjärele võib öelda, et aare oleks täitsa edukalt logitav olnud ka samas vee all). Õnneks ei tekkinud juba kohe järgneval katsel probleeme ning taas oli geoloog see, kes õige koha esimesena ära nägi. Et õhku oli üle üksjagu, siis saime Saadjärve põhja lähistel veel päris mõnusalt ringi tiirutada.

See oli kokkuvõttes üks vägev elamus. Aitäh veel kord peitjatele!

 4 

Kui Jaanika aarde juurde teate pani, siis lugesin selle lihtsalt läbi ja sinna asi jäi, polnud ju lahendatudki. Kui aga mingi päev sõnumi sain, et kas tahan , siis otsustasime, et sätime oma plaane veidi ja saabume õigeks päevaks Saaremaalt Tartumaale. Päev enne laagriplatsil lahendasime ka kiirelt mõistatuse. Väga tore instruktor oli, kellega ka nalja sai. Kalipso selga tõmbamine oli omaette katsumus, seest märg ja libiseda üldse ei tahtnud. Väljas oli täiega palav. Balloonid olid rasked ja mask higistas. Kogemus oli tähtis, sain teada, et sukeldumine mulle ikka ei meeldi. Vee all on kõik palju suurem ja hirmuäratavam. Dauno veetis enamuse nendest tundidest vees ujudes ja end jahutades ja põletas lõõmava päikese käes oma selja ja õlad ära. Aarde eest tänud

 6 

Kui Ove mainis Kaldaranna logimise võimalust, siis oli lõpuks põhjust mõistatust purema hakata. Tänu kergele abile koorusid õnneks, enne kohale minekut, sihtkoha koordinaadid välja.

Kohapeal oli eriti kuum ja kuiv ilm ning kogu aeg kiskus vee poole :D Tänu Lauri SUPi lauale sain vee peal ennast täitsa hästi tunda, kuigi aaret nii kuidagi silma ei jäänud hoolimata väga täpsest sihtimisest. Peale Kaupo mulistamist võtsin kaldalt poi ja nii kui Kris ja Ove karbiga vee peale tõusid, võtsin aarde laua peale ja viskasin poi sisse. Kohe nullis logimine ei õnnestunud, kuid kaldal sai pliiast kirjutamis kõlbulikumaks ning nimed kenasti kirja. Peale seda oli aga kannatamatus nii suureks läinud, et hoolimata oma tundlikust kõrvast otsustasin vähemalt sukeldumist proovida.. see aga lõppes tõdemusega, et mu parem kõrv tõepoolest rõhu tõusu üle ei rõõmusta :/ 2,5m sügavusel tuli valu piir vastu ja edasine hõljumine toimus pisut kõrgemas kihis. Pisikalad, järve taimestik ja sügavus poide kinnitused sai siiski üle vaadatud. Hea oli teada saada, et tõepoolest mu kõrva hirmul on alust ja ujumisel troppide kasutamine on olnud mitte ainult mõistlik, vaid lausa vajalik. Olen siiski veepealne loom :)

Kui vee all on väga kahtlane olek, siis seda kindlamalt tunnen end vee peal. Viimase geokaaslase proovisukeldumise ajal olin ma juba nullis ootamas, et saaks aga karbi tagasi panekuks kätte anda ja poi kokku korjata.

Oli tore pisike geosündmus. Suur tänu headele kaaslastele ja kannatlikule sukeldumise juhendajale ning ka peitjale võimaluse eest oma piire kombata.

 6 

Praegu küll pisut kiired ajad kodus toimetamises, aga no selle aarde leidmiseks tuleb küll võimalust ära kasutada. Eelmine aasta sai proovitud snorgeldada, aga tänase kogemuse põhjal poleks mul mingit lootust ilma hapnikuta hakkama saada. Oli mu esimene kord akvalangiga sukelduda ja instruktori abil oli see väga mõnus. Kõik sujus tõrgedeta, v.a. see et pikalt nullis tiirutades me aaret ei kohanud. Küll sai muid torbikuid ja kujusid nähtud. Igati äge kogemus ja oleks teadnud, et sellised võimalused olemas on, oleks ehk varemgi üritanud proovisukeldumisega siia aardeni jõuda. Aitäh peitjale ja kaaslastele, oli igati äge päev ja ehk peaks veel sukeldumist proovima ;)

 5 

Paar nädalat tagasi tuli Ovega see aare jutuks ja katsetasin mõistatuse ära lahendamist. Idee oli kohe olemas ja poole tunni pärast oli ka lahendus käes. Siis hakkasime mõtlema, kuidas ka logimiseni jõuda ja Ove sai kohaliku sukeldumisklubiga kenasti kokkuleppele et teeme seal proovisukeldumise kus kõik saavad soovi korral aarde juures ära käia. Mina ise põdesin veidi sest kuigi on niisama sukeldudes ära käidud nii Veelinnulaulu kui ka Kirvega peidetud aarde juures, siis balloonidega sukeldumise kogemus oli 20 aasta tagune ja ainus, mis sellest meeles oli, oli see et prillid läksid kohe vett täis, suht hirmus oli ja midagi näha polnud ka eriti. Kui esimesed ennast sukelduma sättisid, siis mulistasin mina niisama ringi tavapärases varustuses oma lestade ja ujumisprillidega lootes, et ehk on aare ka niisama kättesaadav, ujusin mõned korrad aardeni ja tagasi, aga vesi polnud sel päeval just väga läbipaistev ja niisama musta auku sukeldudes piisavalt sügavale ei jõudnud. Kui Ove aarde üles leidis, siis sain kuival maal nime kirja ka, aga natuke jäi ikkagi kripeldama ja otsustasin ikkagi ka proovida. Kalopsot ma selga ajada ei viitsinud, sain niisama mõned raskused külge ja sõbraliku instruktori käekõrval, tema ballooni teisest hingamisotsikust hingates, sain ka mina siiski uuesti veealust maailma uuesti uudistama. Ja väga äge oli, hirmus enam üldse ei olnud, põhja ligi sukeldudes tekkis ka uuesti nähtavus varasema musta augu asemele. Kahjuks prillid kippusid endiselt vett täis minema, aga mingil imekombel see vesi sealt prillidest ninna ei läinud, sai hingata küll ja kuigi üritasin ka vee all prille tühjaks puhuda, siis see väga ei õnnestunud ning pidime aeg-ajalt siiski pinnale tõusma et prillid tühjaks valada. Igatahes sukeldumiskogemus jäi seekord väga positiivne ja oleks rõõmsalt valmis jälle proovima :) Aitäh aarde peitjale, Ovele ja teistele geokaaslastele ja loomulikult sukeldumisinstruktorile toreda päeva eest!

 6 

Kaldarana täpike kaardil oli mind juba pikalt häirinud ja nii võtsin lõpuks härjal sarvist ja sai organiseeritud huvilistele proovisukeldusmi üritus. Tehnilise poolega aitas meid Tartu Maremark sukeldusmiklubi ja vee all juhendas meid instruktor Kris. Kui Kaupo peale esimesena sukeldumist karpi ei leidnud, siis mul teisena õnnestus karp leida ja ka vee all logi kirja panna. Meil oli vee all karpi ka lihtsam otsida kuna mul on OWD kursus läbitud ja saime keskenduda karbi otsingutele. Eks enda ujuvuse otsingutega tegelesin ka, eelmisest sukeldumisest oli ikka väga kaua aega juba möödas. Karbis olev kirjutusvahend oli parajalt vettinud ja see ei soostunud kirjutama aga Krisi pliiatsiga sain logi kenasti kirja. Logimisel oli üllatusensa logiraamatus ees juba tänane kuupäev aga aastanumber oli 2020. Ehk eelmine logimisest oli möödunud täpselt 2 aastat. Kusjuures logijaks oli meie instruktor. Eelmine geopeiturite logi aga oli juba pea 4 aasta tagune. Peale karbi leidmist uudistasime edasi veealuseid objekte ja taimid. Nägime taimede vahel ka päris mitut suuremat haugi ja lisaks väiksemaid kalu. Suurim sügavus oli sukeldumisel 7,6 m ja põhjaaeg oli 25 minutit. Nüüd tuleb edasi vist AOWD kursusele minna, et saaks kunagi ka Meistermullitajale sukelduda, OWD lubab sukelduda vaid 18 m sügavuseni.

 5 

Kaldaranna aardel on GP-lehel üks hädine mitteleid - juhtumisi minu tehtud. Proovisime, mis me tol korral proovisime, aga saime vastu kuppu ja tulime mossis nägudega tulema. Kui nüüd jaika teadet sai nähtud, siis kirjutasin otse Salzburgi suveülikoolist minaminaminaminamina ja nii see plaan vaikselt kasvama hakkas.

Rõõm, et reede hommikuks nii paljud karbijahtijad kohale olid saanud tulla. Peale instruktsiooni läks esmalt Kaupo vette ja mu meelest sulistas ta seal ilmatuma pika aja. Karpi aga ei leidnud ja vahepeal tehti peitjale kontrollkõne, et kas aare on ikka alles.

Ove ajal sai piirkonda veits nihutatud ja siis sai see kurikuulus karpki nähtud. Eesti top2 leidmata aare sai üle 1444 päeva inimpai.

 2 

Tore aare koos toredate geopeituritega.tänan. Aitäh Ovele organiseerimise eest.

 1 

Kas on veel geopeitureid, kel mõistatus lahendatud, aga logimine on veel ootele jäänud seltskonna/oskuste/varustuse vms puuduse taha? Kirjutage mulle fb messengeri või siia postkasti, äkki saame kamba kokku kellega logima minna :) Esialgne plaan minna 22 juulil

 1 

Peale seda, kui olime üle kahe tunni orbiidi all lolli mänginud ja ikka lennuluba ei saanud, võtsime taevaste radade asemel ette veealused rajad. Jõudsime koordinaatidele ja lasime hülge suplema. Pidime siiski tunnistama, et ka sellest täpist ei käinud jõud üle.

 8 

Päeva eesmärk. Pärast emotsiooniderohket veelinnu külastust sai paika järgmise sukeldumise plaan. Mõistatatuse lahendasin Prangli saarel samblal pikutades. Kuidas ma seda päeva küll ootasin, pisut kärsitult sõitsin täna Tartus mitu tundi ringi sukeldumisvarustus pagassis. Jõudsin lõpuks ära oodata hetke, kui kaldal ettevalmistused tehtud ja võis vette sammuda.

Imeline veealune maailm, täiesti teistmoodi võrreldes Rummu või Äntuga. Veel algaja sukeldujana muidugi läheb pisut tähelepanu endaga tegelemisele, kuidas sujuvalt alla-üles saada ja/või paigal püsida, aga õnneks siiski saab rohkem keskenduda olukorra nautimisele.

Ja oligi tool ja istuski orav tooli peal!:) Vau, kui äge! Isegi pliiats töötas, kuigi geopeiturite poolt pole see tükk aega kasutust leidnud. Selle aarde juures vist käib arusaadavatel põhjustel mugusid rohkem kui geopeitureid. Ei peagi kõik aarded ju kõigi jaoks olema, minu meelest on väga vahva, et selliseid ka peidetud on.

Tegime mõnusa tiiru teiste veepõhjas olevate objektide vahel, kalu kohtasime hulganisti, mõned neist päris pirakad haugid. Vahepeal sai üsna hämaras ja külmas käidud, pärast tegime oravale veel korra pai. Peaaegu tunnike vee all möödus märkamatult ruttu, võinuks nautida veel ja veel.

Ohhoo, kuidas mulle siin meeldis! :) Kahju, et logisse ei saa vaimustuse hõikeid lisada, neid saaks siia kuhjaga. Tükiks ajaks jätkub nüüd siinsest emotsioonist saadud energiat!

Lihtsalt vau-vau-vau!! Aitäh peitjale vahva aarde eest ja kaaslasele tänud ülimalt nauditava päeva eest.

Ettevalmistus

Ei olnud, oli hoopis põnevaid esemeid.

 16 

Esimesel korral kui Kaldaranna aaret vaatasin, panin selle sama kiirelt kinni. Kõik asjaolud rääkisid, et võin sellest aardest vaid unistada. Ei mäletagi miks ma augustis seda mõistatust uuesti vaatasin. Sel korral hakkasid numbrid mulle kiirelt pajatama, kus on varandus. Ainuke mure oli, et varanduse juurde jõudmiseks, oleks olnud vaja kas varustust või rekordilist hinge kinni hoidmise oskust. Juhuslikult sattusin samal nädalal seltskonda, kus tegeldi selle hobiga. Ja nii see läkski...Käisin proovisukeldumist tegemas palju sügavamas ja selgemas ja soojemas vees Rummu karjääris septembri algul. Esimene kord mind ära ei hirmutanud, seega leppisime kokku uue aja.

Kõige rohkem kartsin, et ei suuda koordinaati piisavalt täpselt paika saada. Üheski eelnevast logist ei lugenud ma välja kuidas nad aarde nii kiirelt olid leidnud. Minu sukeldumisinstruktor pakkus välja, et ma läheksin paadiga nulli ja viskaks ankru koos poiga vette. Ette ruttavalt võin öelda, et sihtisin ankruga nullist mööda vaid pool meetrit.

Kui poi paigas, panime kogu varustuse kaldal selga ja läksime paati. Omaette katsumus oli paadist vette "kukkumine". Vee läbipaistvus polnud just kiita. Alles siis kui vastu põhja prantsatasin, hakkasin ma asju nägema. PÄRISELT ka on seal vee all tool ja orav!!! Ma poleks seda kunagi uskunud, kui ise poleks näinud. Logisin enda ja oma toetajate nimed veepinnal.

Väga imeline on ikka veealune maailm. Aitäh aarde peitjale! Poleks kunagi uskunud, et sukeldun oktoobrikuus ja 8 kraadises vees. Ise tehtud, hästi tehtud. Mis veelgi ägedam, see aare oli minu esimene D5/T5!

Tähelepanu! Valmis olla! Läks!

 1 

Et aare igavusse ära ei sureks, siis sai teda vaatamas käidud. Nähtavus oli suisa suurepärane, oma 8 meetrit. Geopeitureid polnud tal vahepeal külas käinud, küll aga kaks seltskonda mugusid. Viimati Aigar ja Alger 6. oktoobril kui mu mälu mind ei peta. Aga selle aasta esimene külastus teadaolevalt. Praeguseks on logiraamatu järgi aarde leidnud kaks seltskonda geopeitureid ja 4 seltskonda mugusid.

p.s. Kui lähed seda teist logiraamatut kontrollima, ma tulen vabatahtlikult hapniku kraani opereerima...kasvõi muguna, tühja sellest logist :)Riiul ja taldrekud kannatavad selle ära :P

 12 

Sai käidud veidi mulistamas ja ühtlasti ka aare üle vaadatud. Logiraamatut avades avastasin üllatusega, et veel üks seltskond mugusid oli end aardesse kirja pannud. Logi järgi freediverid, ehk siis ilma erivarustuseta käidud :) Aga enamiku, sh minu, jaoks on see maastik endiselt 5.0.

Aardeomanik logiraamatut lugemas

 13 

Aarde leidmine on nii tihe, et FTF ja STF vahel jõudis pliiats aardesse ära mädaneda. Viisin uue. Lisaks asendasin haihtunud alumiiniumneedid roostevabade poltidega. Üllatusega avastasin, et sel ajal, kui geopeiturid jaanipäeva pidasid, olid kaks mugu oma nimed raamatusse kirjutanud.

 2 

Tänan kutsujaid ja korraldajaid/teenusepakkujaid. Nüüd tean mina ka, mismoodi maailm vee all välja näeb :)

 6 

Ettepaneku Saadjärve sukelduma minna võtsin sekunditki järele mõtlemata vastu. Tol hetkel ei teadnu, kas ma üldse julgengi asja läbi teha või mitte. Polnud ma elu seeski ei sorgeldanud, ammu siis veel sukeldamisese rääkida.

Järve ääres olles tundus kõige kohutavam asja juures hoopis 15 kraadises vees märjakstegemine, olen nimelt paras külmavares. Ühel hetkel avastasingi end lõpuks kalipso ja hapnikuballoon seljas Saadjärves seismas ja oma sukeldumisjärjekorda ootamas. Kõige raskem oli minul sukeldumise ajal hingamine õigesse rütmi saada. Vahepeal see õnnestus, aga kohati läks ikka täiesti sassi ja tuli uuesti pinnale tõusta. Vee all olles jõudsin veidi ümbritsevale veealusele loodusele pilgu peale visata. Hoopis teistsugune paistis välja, kui pinnalt vaadates.

Järgmine seltskond võiks igaks juhuks kõige tavalisema hariliku pliiatsi kaasa võtta, kuna esimene pliiats jõudis vahepeal ära mädaneda. Suured tänud instruktoritel ja peitjale vahva seikluse eest. Teistele peituritele soovitan see asi kindlasti läbi teha ja te ei kahetse.

 12 

"Vanaisa, sa oled hull!" hüüatas Kirke ühel eelmisel ühisel georetkel, kui too üle laia kraavi kargas. No päris hull ta ka pole, pigem kirglik. Lapsepõlvest mäletan kellaparandamise kirge, kui kogu küla katkised käe-, seina- ja äratuskellad meie elutoalaual jälle tiksuma hakkasid; ägedamat jahimeheperioodi, kui ülejäänud pere pidi ulukiliha söömist õppima; kaitseliidus tegutsemise kõrgaega ja muud. Praegu on siis geopeituse ajastu; ja ma kardan, et Eesti aarded saavad enne otsa, kui vaimustus vaibub.

Kuna see kollane täpp meie noorsportlast häiris, ajaski ta kokku piisava seltskonna, et vastavad spetsialistid välja tuleksid. Pärnust ja Pagarilt, Viljandist ja Paidest, Tallinnast ja Tartust tulid tõsisemad otsijad ja pealtvaatajad, esmaleidja perega ja peitja tulid ka kontrollima.

Minu kasulikkus piirdus sellega, et andsin pehkinud pliiatsi asemele uue. Imetlen kõiki, kes otsimas käisid, ja instruktori kannatlikkust kolm tundi külmas vees julgestada-julgustada.

Põdralihakonservid maitsesid pärast hääd.

Aitäh! Tore päev oli!

 11 

Kui ma kõike seda varustust nägin ja Janeki õpetust kuulasin, tekkis kahtlus oma terves mõistuses, millesse ma ennast mässinud küll olen! Ise ei saand ma mitte varustust selgagi, kandmisest rääkimata aga neid abistajaid jagus. "Tulle" läksin 1-na, et saaks selle jama kaelast ära. Haavalehed värisesid kah vähem kui mina, et juukseotsadki värisesid, oli kaugele näha aga no kuda ma loobun, kõik ju näevad. Tegin proovi, endalegi üllatuseks täitsa toimis selline eriline hingamine. Ja kõlaski start! Vau, mida kõike seal all ei leidunud - kivi, mis hiljem osutus pealuuks, mingi plaat, mega suur kaablirull, püstine kivi või betoon, ilusad rohelised väädid ja põhi nagu oleks joonistatud, ei oska kirjeldadagi, ilus oli, toolinägin ka! Mul oli niipalju tegemist iseendaga, et ei saanud arugi, kui mingi karp nina alla pisteti, sorry peitja, minu haugimälu oli selle täiesti unustanud miks ma siia üldse tulin. Kambapeale sain oma nime kirja, katsu kirjutada kui kuskilt kinni pole hoida aga kirja nimi sai. Kes tagsi aarde pani, mina ei tea. Sain siis tagasi paar head meetrit liueldud ja kui tundsin, et minu vesti lasti õhku, selgus, et see lõbu saigi läbi, just sain tuurid üles. Kõigerohkem üllatasin kindlasti iseennast, et mul vaprust üldse jagus. Kui nüüd tundub, et kõik oli lihtne, siis minge ja proovige aga kui mina juba hakkama sain, siis saavad kõik teised kohe kindlasti. Kaldal avastasin, et hirm oli mul olnud ikka niikõva, et küüntelt lõi mu punase laki minema! See oli mu parim sünnipäevakink, sildi aasta aarde kandidaat annan kindlasti, mis siis, et hääletamine lõppenud! Super, kes minusugusega viitsisid seal jännata, tänan teid Janek, Pille, Tanel ja kalli saite kõik!

 9 

See oli väga lahe elamus. Ei kahetse sugugi, et nägin tööpäevade vahetamisega vaeva. Esimesel katsel, kui olin poolel teel aardeni, kippus kangesti klaustrofoobia peale. Tõusin pinnale rahunema. Teisel katsel läks juba paremini. Mask udust puhtaks ja läks lahti. Mina ju ei karda ja saan hakkama. Sellise mõte oli abiks, saingi karbi kätte. Kuna logisin veepinnal, viisin kolmanda korraga ka karbi tagasi. Ka ümbrust sain nautida. Positiivsed muljed jäävad veel tükiks ajaks eredalt meelde. Aitäh nii peitjale kui ka Janekile ja Pillele.

 9 

See kollane täpp häiris kohe väga. Natuke asjaajamist ja saime paraja kamba kokku. Esimesel katsel hakkasid raskused libisema. Läksin kaldale jõudu koguma. Vahepeal said kolm sukeldujat asja aetud. Uuel katsel aardeni jõudsin, aga logi jaoks jõudu nappis. Hea, et viimane ei olnud, Mikk pani logi kirja. Mis ma oskan öelda, maismaa aarded on ikka palju meeldivamad. Ilm soosis üritust, tore oli kohtuda geopeituritega, kelle tegemisi teadsime seni ainult logide põhjal. Tänud peitjale, Janekile ja Pillele, kes meiega jännata jaksasid.

Kohalik perekond uudistamas

Mis siin toimub?

 4 

Kaldaranna mõistatusega puutusime esmakordselt kokku, kui oli plaan minna Saadjärve lähedal olevaid aardeid otsima. Tookord aga osutus mõistatus lahendamatuks. Siiski ei andnud see kollane täpp rahu. Ühel õhtul vaatasime mõlemad neid numbreid ja üks mõte viis teiseni ning kokku kombineerides hakkasid ilusad numbrid paistma. Ärevus hinges, toksisime nubrid maaametisse, et näha aarde asukohta. Ega suurt üllatust polnud, kuid meie jaoks oli aare ikkagi üpris kättesaamatu. Käisime isegi koha peal kaemas, millised olud on. Sai igaks juhuks ka peitja enda käest küsitud aarde asukoha täpsuse kohta. Otsustasime siis selle aarde rahule jätta. Ühel õhtul aga saime ootamatu pakkumise Krista ja Sandriga kaasa minna aaret võtma. Sellisest pakkumisest ei saanud ju keelduda. Kohale jõudes ei jäänud muud üle kui alustada aarde otsimist. Esimesena saigi aarde kätte Krista, kes siis meid kõiki kirja pani. Sander pidi ikka veel kord minema ja veenduma, et ega keegi nimetamata ei jäänud. Kogemuste võrra rikkamad ja tagasi kodu poole.

See oli meie kamba esimene FTF. Kogu protsessist võtsid osa Krista, Sander, Tõnu, Margit, Mirko, Janek ja teised. Peitjale suured tänud väga keeruka mõistatuse eest ja loomulikult on aarde peidukoht oma raskusastet väärt.

 6 

Tublimad olid meil selle aarde juba ära lahendanud, aga ära ei olnud veel võtnud, sest asi ei ole nii lihtne. Ükspäev tuli kaldaranna jälle jutuks ning sai otsustatud asi ikkagi ette võtta. Lõpuks loksusid asjad paika ja oligi minek. Algselt pidi ainult Krista aarde võtma, aga otsustasin ka joinida, sest miks mitte juhust kasutada. Nii käisimegi mina ja Krista koos Janeki abiga aardel järel. Uus ja võimas elamus mõlemale.

Mis veel lahedam oli, oli see, et meie kambale oli see esimene FTF ja saime kõik seda koos teha. Eriti lahe, et meie esimene FTF oli just selle aardega. FTF tuli 4. august ~19.00-20.00 vahel.

Soovitus järgmistele, ärge kartke, võtke kamp kokku ja tehke ära :) Väga äge elamus ning aitäh peitjale aarde eest ja kõigile teistele, kes kaasa tulid ja aitasid asja ära teha.

 17 

No olgu, paneme siis romaani kirja. :)

Esimesel korral Kaldarannat vaadates ei osanud arvudest midagi välja võluda. Jäigi kuidagi unustussse, sest esialgne soov oli Tartu puhtaks teha ja lõpuks ei olnud enam meeles uuesti lahendamist proovida. Kuni ühe lõuna ajal tuli välja, et Tõnu on juba vaatamas käinud. Motivatsioon ootamatult tugevnes ja tunni pärast oli minulgi lahendus olemas.

Sellest hetkest läks planeerimiseks. Oli selge, et päris abilisteta seekord hakkama ei saa, seega tuli tutvuskonnast paremat sorti abilised üles leida. Mängu tuli Janek. Edasi läks väga kiiresti. Esmaspäeva lõuna ajal tehtud ettepanekust kujunes õhtuks juba retk aardeni. Kui algselt oli hellitatud mõtteid teha äravõtmisest midagi sündmusaarde taolist, siis enam selle korraldamiseks aega ei jätkunud. Punti tulid Sander, Tõnu ja Margit, Mirko mängis vahendaja rolli ja oli üleüldiselt support unitis.

Ahjaa, selleks, et aaret ennast kätte saada, on vaja asju ja julgust. Asjadega läks hästi, neid oli palju ja need olid rasked, aga lõpuks said keha külge paigutatud. Julgusega oli veidi keerulisem. On igasuguseid olukordi elus olnud, kus jalg all väriseb, aga alati on taganemistee sisuliselt ära lõigatud. Seekord oli natuke tahtmine juba alla anda. Õnneks rahuliku suunamisega aidati kiirelt raskemast kohast üle.

Ja läks lahti. Tee aardeni oli pikk ja ajuti pime. Huvitavaid asju leidus ka, kui vaadata oskasid. Natuke võttis otsimine ka aega, aga konkreetse tooli leidsime ikkagi üles. Esimesed varesejalad kirjutasin logisse mina, hiljem Sander oma retke ajal lisas poeetilisemat teksti. Tagasiteel nägin juba natuke rohkem vaatamisväärilist, küllap oli esimene ellujäämisinstinkt natuke vaibunud.

Edasi oli juba ootamise vaev. Sander käis ka ära ja tal tundus ikka palju kauem minevat. Emotsioon on veel järgmiselgi päeval üsna tugev, aitäh muidugi Tanelile vaeva nägemise eest. Järgmistele motivatsiooniks, et see oli meie esimene (kollektiivne) FTF ja ei olnud väga rasket midagi, logiraamat ootab uusi sissekandeid.

Osa võtsid: Krista, Mirko, Sander, Tõnu, Margit, Janek + Joosep, Markus ja teised pealtvaatajad.

Liigutasin aarde paarkümmend meetrit veidi lihtsamini leitavale kohale.

 2 

Koordinaadid täpsustatud. Aare ilusti esmaleidjat ootamas :)