Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Põlvamaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aaret otsima tulles, olete kohustatud endast teada andma numbril +3725138027
Aaret otsima tulles on soovituslik võtta kaasa rakmed, jupp köit ja karabiin.
Kellel vastav varustus puudub, võtke ühendust peitjaga. Julgelt.
Soovituslik otsimisaeg on väljaspool tööaega (st, et mitte 0800-1800).
Tuletan meelde, et mängu mida me mängime, teeme me vabatahtlikult. Aardeid otsime omal riisikol.
Aare on peidetud 13.'ndal detsembril ja kannab advendiseerias järjekorranumbrit 13.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (1), lumega_leitav (1), ilus_vaade (1), advendiseeria_2013 (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4VD15
Logiteadete statistika:
30 (88,2%)
4
3
0
0
1
0
Kokku: 38
Arvestades Karli teadet ja värava taga olevaid silte, siis ei tundu mõistlik geopeituritel ehk võõrastel sinna kondama minna ning veel vähem ronima. Geopeituse lehe kaudu pole õnnestunud peitjaga ühendust saada.
Suhtlesin peitjaga ja saime rohelise tule. Kohale saabusime väljaspool tööaega kell 19:15. Siin aga selgus kohalikuga rääkides, et keelatud on ronimine ilma rakmeteta ja ilma Põlva soojusenergia juhataja loata.
Öisel ajal vaatasime seda vaid kaugelt, hoovist vaatasid vastu kahe auto tuled.
Siin läks nii et mina jäin vabatahtlikult alla logimaminekust pilte tegema ja Laur ronis üles. Ja just siis laekus kortsna kõrvale järsku auto ja sellest välja astunud inimesed tundsid huvi mida ma seal teen ja kas ma ootan kedagi ja… Piilusin silmanurgast korstent (Laur oli laskumisega just alustamas), ja mõtlesin et mida ma nüüd teen, mida ma nüüd teen.. Aga no mis mul ikka niiväga teha oli - istusin edasi oma euroaluste virna otsas ja näppisin süüdimatu näoga telefoni, ise mõtlesin, et kui veel midagi küsitakse, ütlen, et pokemone jahin – sellest ehk ikka peale kõiki neid päevauudiseid saadakse aru ja suhtutakse okeilt, et mingi kuju järsku keset nende territooriumi kükitab ega mõtlegi ära minna… :D. Õnneks kodanikud jätsid mu just enne Lauri tagasijõudmist rahule ja ära saime territooriumilt hiilida lisaseletusteta. Sest pääsenud me nende andmisest muidu poleks – Laur ju ilmus järsku kuskilt territooriumi taganurgast äraseletatud näoga, kokkupandav redel näpu otsas… :D
Käisin seda monstrumit ainult aia tagant piilumas. Ei tekkinud isegi dilemmat kas minna või mitte. Teadsin, et täna pole see päev kus füüsilise pingutusega kuhugi torni ronida. Tulevikus aga kindlasti
Vabandused said eelmise logiga otsa, niiet ega seekord muud üle ei jäänud kui pidi ikka ronima. Esialgu kartsin küll, et äkki sündmusest veel jalg tudiseb all ja ronimine on vaevaline...õnneks polnud aga mingit probleemi ja mõne hetkega olingi üleval ja sain kaunist vaadet nautida. Ka aare oli igati mõnus suur, ei mingit mikrot kusagil kivipraos :) Logiraamatus oli keegi juba tulevikust käinud logimas ja kirja pannud kuupäeva 25.07.2016. Panin siis peale seda üks päev varasema kirja :)
Igatahes aare mida mina kindlasti soovitan :) Väga mõnus ronimine :) Ega ma muud väga ei oskagi öelda...suured suured tänud peitjale! Ja kui keegi ise ei taha ronida, siis ma võin uuesti minna, kutsuge ainult kaasa :D
Loll on see kes vabandust ei leia :)
Vabandus 1: udu oli ja poleks saanud vaadet nautida
Vabandus 2: katlamaja suits oli parajalt korstna peale sätitud
Vabandus 3: peitja ei vastanud telefonile ja ei teadnud kas võib minna
Vabandus 4: mingi vana siblis seal ringi ja vaikselt ning salaja poleks kuidagi õnnestunud
Vabandus 5: eelmise päeval said kõik kaheksatuhandelised järjest jala vallutatud
Ehk et jaa...kogu selle komplekti peale jäi seekord leidmata. Suits hakkas peaaegu eemale keerama. Lootus oli, et sibliv vana läheb ära. Udus on ka võibolla täitsa tore ronida. Sileda pinna peal ei andnud jalad mägedest ka märku. Aga jah. Peitja kahjuks helistas meile tagasi siis kui olime juba Tartus. Eks see sai selleks põhipõhjuseks. Aga pole hullu. Seal aardeid veel teisigi küll ja küll ja teinekord anname varem endast märku :) Tänud ette, juba alt tundus lahe aare :D
Peale seda kui olime permehele ilusti teada andnud, et kavatseme täna selle aarde vallutada, jäi ainult end kohale lohistada ja asi ära teha. Esimesed astmed läksid üsna kiiresti. Mida kõrgemale aga ma kerkisin seda suurem värin sisse ja jäsemetesse tuli. Igatahes üles ma sain, sai ka logitud. Eriti naljakas võis vaade olla, kui ma siis seal üleval ühe tiiru tegin. Hiljem kuulsin kommentaare Elyselt. Need ma jätan enda teada. Kui ma alla tagasi tulin oli ikka maa armas küll. Teine kord aga tuli veel üleval ära käia, kuna pidin siis Elyst natuke turvama. Nüüd oli asi juba lihtsam. Sips üles, sips alla, tehtud. Väga suured tänud peitjale.
Vahva värk. Väike füüsiline pingutus ja käes ta oligi. HEa vaaade ning tänud peitjale
Pundiga oli vahva geotuur. Siin olin mina ainuke julge ronija, kes peale enda nime samuti kõigi allajäänute nimed kirja pani. Miki premeeris mind pärast pudeli õllega. Tänud peitjale elamuse eest! Kellegagi ei õnnestunud kontakti saada, et kokku leppida ronimise osas. Tegime siis julmalt ära! TFTC!
Korstnaid jagus igale maitsele. Erko valis selle õige ja naised proovisid jõudu väiksemaga. Tänud.
Leitud ja logitud.
Tänud peitjale :)
Lubasin, mis ma lubasin - ronida alumise poole ja Erko ülemise! Kohapeal oli jahmatus suur, sest ohhsaa poiss kus oli ikka korsten!!! Ja see kaitsevõre seal seljataga oli niiiii suurte vahedega ja need astmed väääga pikad minu jaoks aga vähemalt mõned astmed proovisin ja mõtetes olin koos Erkoga ikka, kes aga ronis nii kiiresti, et Miki filmilintki ei jõudnud järgi! Tunnistan ausalt, seda aaret ainsana ei ole ma ise loginud ja seepärast siis ka seekord tänu ei saa jagada...
Äikest seekord polnud, väljas -9 C ja kütteperiood täies hoos. Hanno käis heitgaase lähemalt nuusutamas, et enda olemasolu kuidagimoodi õigustada, lisan vähemalt mõne pildi siia.
1. Geopeitus viib sind paikadesse, kuhu muidu ei pruugi sattuda. 2. Me teeme seda kõike vabatahtlikult. Vist kõige raskem oli täita aardekirjeldusse pandud nõuet endast telefoninumbril teada anda. Peitja va sinder oli varjunud admiral Pitkale, suunanud telefoni ühele kenale naisterahvale, aga kenad naisterahvad ju võõraste meeste kõnesid ei võta. Olgu, saime end üles antud ja loa ka. Järgmine raskus oli see, et tahtsime liiga vara saada, mingid sepad alles lõpetasid oma tööpäeva kella 7 paiku. Käisime siis ühte teist 4.0 aaret skoorima, siis tulime tagasi, nüüd oli õhk puhas. Siis kehastusime kosmodroomiks, mina olin julgestustöötaja, Kaur läks orbiidile, aga kosmonaudiks saime mõlemad, nagu foorumi lööklause ütleb. Ma ausalt ei tea, kas lihtsam on ise ronida või teise ronimist vaadata, aga võimalus selle korstna otsa saada oligi Kaurile põhiliseks liikumapanevaks jõuks. Aga talle meeldis, jättis mu pastakagi alguses üles, et oleks põhjust poole maa pealt veel korra üles tagasi minna. Tänud juhatamast, ilma geopeituseta vaevalt ... ;)
Lähenesime kolmest suunast: meie, Lauri ja äikesepilv. Vaatasime natuke Tooraga tõtt ja läksime järgmist aaret mitteleidma.
Kontakteerusin peitjaga, andsin teada, et me kohal, sain loa, ronisin autost välja, tegin käed mustaks, nägin aaret ja ise ei loginud. Leitud minu jaoks-m.o.t.t., aitäh! Tänud Kajale ja Reixile, et Põlvas ka see talv võib tulla vana korstnaga.
On korstnaid madalaid, on keskmiseid ja kõrgeid. Neid vaadates pole siiani veel mõtet tekkinud, et tahaks alla vaadata just sealt ülevalt. Brr...Ainuüksi vaadates ,kuidas Reigo valmistub ronimiseks, kinnitades Kajale kõiksugu atribuutikat külge, hakkasid minu jalad juba maapinnal seistes värisema. On mõnel alles mõtted ja teod, aga tiimide koostöös sai logi kirja, jalavärinad värisetud ja edasi geojaanile :D.
MX. Teel Geojaanile: Siia oli lepitud kohtumine geokaaslastega. Alt ei paistnud suurem asi toru olevat. Korralik trepp oli ka, seega jäi minu ronimisvarustus väiksematele (noh, et neil oleks, mida üles tassida;)) Väike hüpe, paar astet käte jõul ja siis oli juba tavaline redelist ronimine. Astmeid ikka oli, sest kiirel sammul võttis ähkima, selgus, et kõrgust ikka on. Üleval nautisime vaadet ja kõlgutasine jalgu, mõned kohustuslikud klõpsud ja alla. Tänan peitjat, selliseid aardeid peab olema (loe: võiks rohkem olla). Täna olin isegi rahul, et haaratsitega köiel minema ei pidanud. Ootan Mission Impossible II tagasitulekut ;)
Õhtul leppisime peitjaga kokku, et hommikul kell 8 toimub aktsioon. Peitja tõi ka rakmed, kuid tegelikult oleks saanud ka ilma. Kähku üles, kiire logi ja alla. Ei pildistanud, ei vaadanud eriti vaadetki, sest jalad värisesid hullupööra :) Aitäh!
Mu meelest on päris naljakas, et saatsime üles inimese, kes tegelikult geod ise ei mängi. :D Aga aitäh talle, endal tundusid jalad redeli alla kuidagi pudedad.
kõne tehtud, asusime torni vallutama. Ronimise otsustas Kiilian enda peale võtta ja nii ta teele asuski. Üles jõudnud, logis meid ilusti ära ja asus allapoole tulema. Alla sai ta palju kiiremini kui üles (ei, ta ei kukkunud). Olles alla jõudnud oli näha, et tal oli hea meel jälle maa peale olla ja kergendustunne oli peal. Jalad veel värisesid, aga tehtud see sai, hea töö, Kiilian. Ülevalt avanes kindlasti väga ilus vaade :)
Kõne tehtud ja saime teada, et täna saame rahulikult seal ronida. Agu ei hakanud mingite köitega jamama, ronis niisama nagu orav. Mul oli alt vaadates kõhe tunne küll ja kael jäi kangeks. Agu kukutas ülevalt kogemata kinda alla, no see kukkus ikka ilmatuma kaua aega enne kui maapinnale jõudis. Kahjuks jäi telefon autosse ja ülevalt jäid pildid tegemata. Väga äge aare. Täname. EVEJ
Ma teadsin sellest aardest vaid, et maastik 5.0 ja peidik 1.0, mis on väga mõnus kombinatsioon. Nagu kästud, helistasin peitjale. Ei taibanud küsida ja seetõttu ei saanudki päris täpselt aru, kas pean teda rakmete jm 5.0 varustusega ootama. Tegime siis kiire lõuna ja kui kedagi ikka polnud, sooritasin veel ühe kontrollkõne ning jah-sõna saades tegin vutt-vutt ning üleval ma olingi. Olgu, päris nii lihtne see nüüd ka ei olnud :-D Teise kolmandiku järel tahtsid käed hetkeks puhkust, kuigi ma just vihuti mõtlesin ja püüdsin järgida mägironijate reeglit, et jalad teevad tööd, mitte käed. Aga elu oli armas ja nii need kätukesed sest redelist kõvasti kinni hoidsidki. Aga siiski, minut ja üleval.
Ohsapoiss, kus on vaade! Ma pole kunagi varem ühegi sellise asja otsas olnud. Ja nii kõrge ka veel. Oli, mida vaadata, tegin mitu ringi, tegin pilte, ajasin lund alla, mis tuulega kaugele kantud sai. Isegi ühe kivikese viskasin - mitu sekundit läks ikka enne maani jõudmist aega.. Logisin. Ei tahtnudki alla tulla, ilus oli seal olla. Natukene nagu lubamatu ka ;-)
Tagasitee oli veel kiirem ja ei ajanud nahkagi märjaks. Lihtne! Aare heas korras. Võtsin kastist kaks rännuputukat ja geomündi kaasa, et nad liikuma saada. Pärast ajasime all Mürakaga veel omajagu juttu, ka lähedasolevate aarete teemal. Oli tore aare ja lõbus kohtumine. Suur aitäh! Ja hea, et maastik ka nüüdseks korrigeeritud - ei vaja ju mitte mingeid vahendeid.
Olin Lauri töökoja juures ja tegin aega parajaks ja siis tuli idee et lähen vaatan selle asja siis ära ja nagu nipsti mõeldud tehtud.Laenasin Lauri lampi sest väljas oli pime ja arvasin et ilma natuke jama ja siis tõmbasin ketsi paelad kõvemini kinni ja läksin hullama. Mis ma ikka oskan öelda kui (Isand kui ilus Põlva on). Aga ja päris põnev oli see retk tänud Laurile ;)
Selle aasta viimane leid. Leppisin peitjaga kokku ja suundusin aarde järgi. 5 see maastik küll pole, minu jaoks pigem midagi 3 ja 4 vahel. Ja karabiinid ja köis oleks minu puhul küll pigem segavaks faktoriks kui abiks olnud. Aga tee oli pikk küll. Kui tundus, et oleks pidanud juba ammu kohal olema, siis oli ikka üle poole veel minna. Pimedas hästi ei näinud ka. Pärast õhtul veel mitu tundi oli kätes-jalgades vibra sees. Leidmine ise mingeid probleeme ei valmistanud (ikkagi 1.0 ju ;) Aardest võtsin nööbid ja omalt poolt lisasin kondeka. Pärast sai peitjaga veel tükk aega juttu aetud. Tore oli. Aitäh :)