Suure-Aru soo

Pimedas ja sajus võttis ikka aega, et õige teeots leida. Peale pikemaid eksirännakuid sai valitud tee, mida maa-ametis ei olnud, kuid waze siiski tunnistas. Seejärel sai mööda mugavaid ja vähemmugavaid radu kohale roomatud ja kiire logimine tehtud. Karbi ümber olnud kile oli ära näritud, aga aare ise heas korras. Aitäh!

Üks tore sünnipäeva retk. Aare leitud. Aitäh peitjale

 6 

Paar päeva tagasi sai Svenile tehtud ettepanek, et läheks tema sünnipäeva puhul matkale. Mõeldud, tehtud. Vahetasime oma tavaauto subaru vastu ja raba poole teele. Poolel teel märkasime üht autot, mis kraavi oli vajunud. Läksime vaatama, äkki saame aidata. Auto oli põhja peal nii kinni, et lükates seda välja ei saanud. Labidat meil polnud ja ka benjit kaasas mitte. Üks vähestest asjadest, mis pagassis leidus oli pikendusjuhe. Dauno arvas, et sellega saab kah. Teise auto omanikul ja ka Svenil läksid silmad suureks..et mis mõttes nagu. Paigaldasime juhtme mitmekordseks ja auto sai supsti välja tõmmatud. Üks heategu tehtud, sõitsime edasi raba poole. Siis otsustas subaru aku kiirelt tühjeneda ja hoidsime pöidlaid pihus, et jõuaksime ära käia. Sõitsime nii kaugele kui saime, aardeni jäi jala minna 890 meetrit. Lund hullult polnud. Seega suht mõistlik jalutuskäik. Auto juurde tagasi jõudes oli aku nii tühi, et kojamehed ei töödanud, tuled ei põlenud. Ja ka suunatuli lõpetas töö. Kojusõit oli seega riskibisnes. Lugesime kilomeetreid. Mis meid üllatas, oli see, et vähem kui veerand autodest vilgutas meile, et meil tuled ei põle. Uskumatult vähe. Täpselt väravas kustus ka mootor. Panime aku laadima ja võisime päeva korda läinuks lugeda. Meil oli värvikas pärastlõuna. Tänud.

Ka nii saab .

Auto jäi kohta, kust tundus viisakas mitte edasi sõita. Saapad jalga, räätsad kaasa ja minek. Alguses mööda jahimeeste teid, siis veidi läbi metsa ja edasi sai loomaradasid kasutatud. Sellisest kohast mingi onni jäänuseid leida oli omajagu üllatav. tagasi jalutades nägime ka seenelisi ja poolel teel autoni ka nende pargitud autot. Aga ilusal hommikul jalutada on ka tore. Aitäh peitjale.

Auto jätsime heinamaa servale. Võtsime aega, panime jalga matkasaapad ning haarasime kaasa ka igaks juhuks räätsad, mida vaja ei läinudki. Tegime vahva matka sohu. Panin tähele taimede erisust ja jalutasime nii palju kui sai metsloomade radadel kuniks jõudsime salapärase majakeseni. Kes küll ja millal tarekeses elas see jäi mõtteaineks. Oli tore algus geopäevale. Aitäh peitjale!

Auto jäi kindlale teele ja meie asusime teele, kõigepealt jahitornideni ja siis juba nendest edasi aardeni. Räätsad olid kaasas rohkem selleks, et soo serval jõuda arusaamisele, et saab täitsa edukalt ka ilma nendeta hakkama ja nad sobivad hästi tagasi tulekul metsa sisenemise kohta märgistama. Aare on täitsa hea tervise juures ja hoone geopeituri lõksuna õnneks ei toimi.

Tänan peitmast.

Läks täpselt nii nagu peitja välja pakkus. Olid kummikud ja tore matk soos. Tänu sobilikule aastaajale oli soo kivikõva ning oleks piisanud ka matkatossust. Päike säras ja matkajate meeleolu oli üsna reibas. Peatselt said nimed logisse kirja ja meeleolukas päev jätkus. Tänud!

Oli päikseline päev ja õhus oli tunda kevadet. Lume koorik oli kõva ja sellel oli hea astuda. Tänan!

Seiklus omaette, aitäh :)

 10 

See aare on ka kuidagi pikka aega oma seda 6iget päeva oodanud. Ja nagu täna selgeks sain, siis ka p6hjusega :D Päeva l6pus oli just m6nusasti aega et tulla siis vaatama et millega siin tegu. Googli poolt pakutud lähenemistee praakisin kohe k6rvale, kuna siis oleks pidanud arvatavasti ka j6ge yletama hakkama. Erinevatelt kaartidelt tuvastasin, et sinna ju v6imalik palju lähemale s6ita. Esimene teevalik läks kyll kahtlaselt lähedalt yhe maja aia äärest ja tulin nac maad tagasi et teist teed katsetada. Seda ma aga ei suutnud lume alt tuvastada ja nii olingi veidi aja pärast aia ääres tagasi. Lund nagu oli, aga p6llu pealt k6rrelised paistsid. Tegin veel paar proovijälge mis andsid kinnitust et siin vaid kerge lumekirme tee peal alles. Ja nii ma sealt veeresingi l6busasti yle p6llu kuni p6llu teises otsas ennem metsa oli kerge kyyr tee peale tuisanud. Pahaaimamatult s6itsin ennast sinna muidugi k6hu peale kinni. Ei ole hullu, ennemgi juhtunud. Pagasnikust zap66rikas ja lund 6gvendama. Lumekoorik oli k6va nagu betoon ja labidas ei tahtnud esiti sissegi minna. Kooriku alla aga selline kristallsem 6hulisem kiht. Ratta k6rvalt kaevama hakates aga oli selline oot misasja efekt. Maapinda ei tulegi vastu? läksin tegin nyyd auto tagant ka yhe proovikaevamise ja pidin t6dema t6siasja et lumekooriku all oli veel ca 40cm lund. Olin iseeneselegi arusaamata m66da lumekoorikut s6itnud. Poleks iial arvanud et selliseid asju ka s6iduautoga teha saab, vaid pidasin seda Siberivallutajate leivanumbriks. Ohjummal kyll kuidas ma siit nyyd minema saan. Peast käisid juba 4x4 help m6tted läbi aga praegusi yle kaheeuroseid kytusehindasid arvestades otsustasin selle variandi siiski viimaseks 6lek6rreks jätta. Egas midagi tuli lihtsalt labidale kuuma anda. K6igepealt kaevasin auto taha pooleteist auto pikkuse tyhja ala. Kuigi seda koorikuserva vaadates ei olnud yldsegi kindel et ma sellest pärast ka yles saan ja et see mind ka uuesti kandma hakkab. Aga ega mul yhtegi paremat plaani ka ju polnud. Nii oli mul vähemasti kindla pinnase pealt hoov6tu rada. Täna oli mul kindel plaan et seekordne kinnijäämine ja pääsemine v6iks ikka l6ppeda nii et ei tule jälle autot remontima hakata. Taga oli tyhi p6ld ning ees olevad puud liiga kaugel et kusagilt vintsida. Ehks see abivahend oli täna kasutu. Lumekoorik oli ca 40cm k6rge ja k6va nagu kivi. Sealt otse tagasi maa peale tagurdades oleks raudselt esistange eest rebinud ja arvatavasti ka radika vahetust vaja olnud. Yhes6naga ainuke valutu variant oli kogu auto alune tyhjaks kaevata ja laugem peales6it teha. Ja siis hakkasin muudkui auto alust tyhjaks kyhveldama. Vahepeal j6udis päikegi tuttu minna ja korraks oli mure et kuidas pimedas ilma lambita siin majandada. Aga 6nneks oli tähistaevas ja kuu andis korralikult valgust. Kaevamise peale kulus 3,5 tundi kuni olin ennast auto alt läbi kyhveldanud. Päris creepi tunne oli seal all olla kui autop6hi on sinust yle poole meetri k6rgemal :D. Istusin autosse ja teise katsega saingi ennast siis auto taha kaevatud kaevikusse. Kas nyyd tuleb hakata veel ymberkeeramis kohta ka kaevama? Tegin tagumise lumeserva nac laugemaks ja katsetasin korra, et kas koorik yldse kannab ka enam. Tagarattaid kandis ja ega ma sellest ymberkeeramis koha kaevamism6ttest nagunii väga vaimustatud polnud. Korjasin kodinad autosse, hingasin sygavalt sisse ja v6tsin hoogu. P6maki esimese korraga kooriku peale ja juba liikusingi. Rattad tahtsid aga järjest rohkem hakata m66da vanat jälge läbi kooriku vajuma. Kooriku alune kristalne lumepudi meenutas liivas s6itmist ja hoo raugemisel oleksin ennast hetkega sisse kaapinud. Nii et ei muud kui gaasi juurde. Nyyd ei saa enam inertsi järgi jätta. Vahepeal kiskus isegi nac juba p6llu poole ka aga ikka hoidsin hoogu yleval ja 6nnex nac aja pärast olingi maja k6rval tagasi. Huuh kas see m6nesaja meetrine v6it oli siis t6esti seda väärt et siin tundide viisi kaevata? Normaalne inimene vastaks selle peale....(eks igayhk teab ise mis nad m6tleks/ytleks) Aga minu jaoks oli see täielik kvaliteetaeg iseenda, auto, labida, päikeseloojangu, kuupaiste seltsis :D Ja mis k6ige tähtsam. Seekord sain autoga täitsa yhes tykis ja ise sealt tulema Hehehe ;) esialgu plaanisin jah soo serva jahimeeste torni juurde s6ita et jalavaeva vähendada. Aga peale k6ike seda oli sealt maja k6rvalt ikka täitsa m6nus ca 5 km jalgsi kulgeda. Kuu valgustas nii hästi et lambi panin alles aarde juures p6lema. Ja kogu maastik oli nii siledaks kylmunud et nagu jalutuskäik pargis oli kogu matk sinna ja tagasi. S66datorni juures nägin maas olevat tynni kus sain taas kinnitust et lund on siin ikka k6vasti yle poole meetri aga koorik kannab nagu oleks vaid 1cm lund, lahe. Ahjaa kaevamise ajal käisid paar metskitse ka minu tegevusi tervitamas. Taas yks korralik 6nneliku l6puga seiklus mis jääb pikalt meelde. Tsiteerides taas Karuonu s6nu et 6ige seiklus ongi see kui midagi ikka pekki ka läheb, need on need mis ka meelde jäävad ;) Tänud peitjale

Edit: Kuupäev korrigeeritud. Tänud Sandrile. Muidu oleks pidanud uuele visiidile minema kuupäeva raamatus korrigeerima. See on see kui kohe ära ei logi :D

See on see kui kohe ei logi ja nädal hiljem enam täpselt ei mäleta 8D

Leitud, logitud, tänan!

Leidsime aega, panime jalga kummikud ja läksimegi vahvale soomatkale :)
Mõnda aega mõtlesin, et selle aarde juurde peaks ikka talvel karmi pakasega minema, kui soo ära külmunud on. Eile aga saime nii mõnusa matka ja hea emotsiooni Maipri peidetud maastik 4.0 aarde juurde Tõlinõmme rabas, nii et kohe tekkis mõte täna Suure-Aru sohu minna. Ja üldse ei kahetse seda plaani, sest seegi koht oli väga ilus ja maastik üldse mitte konti murdev. Kummikud olid täiesti piisavad, muid abivahendeid seal praegu vaja pole.
Auto jätsime umbes 1,8 km kaugusele, kuigi täitsa sõidetav põllutee viis veel edasi. Meil polnud plaanis autoga sohu tikkuda ja mõnus oli seal põldude vahel jalutada. Kõrgema autoga õnnestub praegusel kuival ajal ilmselt täitsa soo serva, teise jahimeeste torni juurde sõita.
Soos oli üsna palju metslooma radu ja kõrges rohus märkasime ka loomade magamiskohti. Algul üritasime mööda loomarada liikuda, kuid see renn oli päris sügav ja kohati ka üsna märg. Paaril korral õnnestus isegi peaaegu kummiku servani vette astuda. Muidu oli soo üsna kuiv ja kolletunud, värve eriti polnud, kuid õnneks päikesekiired andsid natuke siiski kuldset tooni sellele maastikule.
Aarde leidsime ilusti oma pesast, närilised olid natuke ümbritsevat kilekotti näksinud, kuid karbiga kõik parimas korras. Salapärasest ehitisest pole kahjuks enam midagi erilist järgi, üks sein vaid veel püsti.
Väga mõnus matk imeliselt vaiksesse ja rahulikku kohta. Ei ühtegi segavat putukat, närvi ajavat rohemassi ega palavust. Sügis on metsikus looduses liikumiseks ikka kõige parem aeg. Suur tänu peitjale, veetsime ülimõnusad poolteist tundi soos jalutades!

Peale pühapäevast rabamatka mõtlesime, et teeme ühe soomatka kohe sinna otsa, äkki maa veel natuke kannab. No ei kandnud ta seal midagi :D Oli raske matk ja vedas, et sihini jõudsime. Oleks pidanud end paremini varustama ka. Eks elu õpetab. Soo pani korralikult proovile ning järgmise korra jaoks on märkused parandusettepanekutega seinale naelutatud. Esikohal on - vesi alati kaasa!

Aitäh.

See oli jõhker. Ma loodan, et lähiajal siia uusi aardeid ei peideta. Päris kohe küll tagasi ei läheks. Natuke jäime muidugi hiljaks ka. No mis teha, kui talvel võetavaid aardeid on nii palju. Esimest korda tundsin aaret otsides puudust veest. Rabad on ikka mõnusamad ja kergemad, kui sood. Samas sokid jäid kuivaks, aga päris palju hüplemist oli. Põdra väljaheidete järgi tundus, et neid on seal terve kari, aga silma ei hakanud ühtegi. Hea, et see nüüd tehtud. Aitäh!

Sai maaameti kaarti uuritud ja otsustatud Leesikmäe kaudu läheneda. Kaardi pealt paistis, et autoga saab küllaltki lähedale ja lootsime, et looduslik takistus ei sunni meid poole tee pealt tagasi tulema. Talu juures selgus, et viisakas oleks edasi mitte sõita ja ega meil selle lisajalutuskäigu vastu midagi ei olnud, mõnus teed mööda astumine. Jahimeestega leppisime kokku kuhu poole nad oma püssitorud keeravad, natukese aja pärast oligi juba esimest pauku kuulda. Jõe äärde jõudes selgus, et üllatavalt suur see Vasalemma jõgi, Vaatamata sellele oli päris mitmeid ja häid jõeületuse võimalusi. Hundu päris nii ei arvanud.... Soos oli mõnus ja pehme astumine, vesised jäljed jäid jäid järele. Suured tänud aarde eest!

See sild on ka hea

Põder läks teises suunas

 1 

Lootsime autoga küll lähemale sõita aga eramaa märgid tulid vastu ja jätsime auto märgi taha ning liikusime jala edasi.Jahimehed olid ka ennast ilusti ritta võtnud aga meie teekonda nad ei segand.Tagasi tulles kohtusime taas nendega aga siis oli neil juba 2siga kärus.Peaaegu jõeni olid auto jäljed ees ja oli hea astuda,edasi juba lumes.Aitäh!

Kas see sild ikka õige?

 7 

Plaanisin minagi, nagu eelmine leidja Janar, esimese hooga Keilasse minna paari kaardile manatud täppi ära realiseerima, aga autosse istudes jäi viimast korda kaardile pilku heites silma ka see punkt. Miskipärast hakkas see aare aga aina enam kõnetama ja mängisin hoobilt oma plaanid ümber. Väljas oli mõnusalt lumine ilm ja sadas aina juurdegi, see lausa kutsus loodusesse. Oma madalapõhjalisega sain ca 1.5km peale ja seda ainult ühe kolksuga vastu põhja. Ajasin oma uued soojad kummikud jala otsa ja teekond võis alata. Mööda metsateed, kus ilmselt nii mõnigi masin ilmselt veel lähemale saaks, oli see raja kõige lihtsam osa. Leidsin minagi järgmise jahimeeste kaamera ja lehvitasin neile usinalt. Nii nagu lubatud, hakkasid olud järsku aina soisemaks kiskuma. Lumekihi all oli küll ka jääkiht, kuid iga teine samm kippus sealt läbi vajuma. Enamjaolt oli alati põhi all ja võis julgelt tepmot teha. Ainult ühes kohas kadus miskipärast jalg tühimikku kuid sain siiski jala enne kummikuserva pidama. Lund aina langes juurde ja nautisin olusid täiel rinnal. Imestasin, et lumerohkuse kohapealt on see tali juba mitu korda möödunud aasta omale silmad ette teinud. Mööda loomaradu sain aardele päris ligi, ainult viimased 100 meetrit tuli ise rada luua. Leiuga probleeme ei olnud, selle sai kiirelt ära vormistatud. Õnneks lume pealevool ei olnud liiga tugev ja tagasiteel võis rahus gepsu tasku pista ning mööda tuldud aimatavaid jälgi naasta. Nautisin siis oma soojades kummikutes kulgemist kui ühel hetkel tunnen kuidas miskit läbi talla päkka kõditama tungib. Niipalju siis neist potikutest, teisel käigul juba auk sees. :( Kodus veel tõmbasin pilliroo tüki august välja ja imestasin, et kuidagi õrnakesed on need tõesti. Pilu kuumliimi täis ja äkki kestavad ikka mõne retke veel.

Ilus koht ma mõnus kulgemine. Imelik et siin ainult nii vähe leide alles on. Tänud.

 5 

Tegin eile õhtul plaane, et kuhu siis täna aaret korjama minna. Esimene mõte oli Keila lähedale ühte mõistatust korjama minna, mis juba ära lahendatud ja teine valik oli siis siia sohu. Kuna tulevased ilmad ei näidanud enam nii mõnusat külma, siis kadus nimekirjast kohe Keila aare ja valituks sai see. Soo veerele jõudes, sain aru, et olin teinud parima valiku. Kogu soopind, mis enne oli hinnatud 4,5 raskusastmega on nüüd ainult max 2 raskusaste. Paremat ilma on ka raske leida. Õhk ei liikunud mitte grammigi. Edasi liikumiseks valisin mõnusasti jäätunud loomarajad. Nii ma siis patseerisin seal ja nautisin loodust, kui äkki hakkas minu kõrval mets ragisema ja metsast jooksis välja põder. Ei osanud kohe selle peale midagi teha, jäin kohale kui soolasammas. Ma ei tea, kas ta nägi mind ja tegi selle pärast järsu pöörde, aga suunda ta muutis. Kui olin saanud esimesest ehmatusest üle, hakkasin kohe telefoni otsima, aga selle aja peale oli põdra härra juba puude vahele kadunud. Oh kus lõi alles adreka üles. Kuna rohkem üllatusi ei paistnud enam tulevat, siis liikusin tasakesi aarde suunas. Nägin ka oma jäärajal värskel lumel selle sama põdra jälgi. Kui aarde juurde jõudsin, leidsin ka härra põdre magamisaseme, mille ta oli teinud päris aarde lähedale. Aare ise täitsa vinks vonks korras. Tagasitee läks veel kiiremini, kuna nüüd oskasin juba paremini radasid valida. Kui auto juurde jõudsin tegin avastuse, et olen oma külastusega vahele jäänud jahimeestele. Olin sattunud loomakaamera vaatevälja. Igatahes suured tänud peitjale toredasse kohta kutsumast ja aarde eest.

Tõelised mõnusad rajad looklevad siin soos.

Jäin jahimeestele vahele.

Siin käiakse loomi varisemas.

Kaunis teetõke enne sohu astumist.

Kohtusin härra põdraga, aga pildile jäi ainult jälg.

 1 

Alanud aasta geopeituse jaoks oli oli see igati tore walk-in aare. Minnes kasutasin räätsasid aga väga mugav nendega liikuda just ei olnud. Tagasiteel jalutasin ilma räätsadeta mööda vesiseid loomaradasid ja nii oli liikumine veidi mugavam.

 1 

Täna oli soov sohu jalutama minna. Vaatasin kodus võimaliku parkimiskoha välja ning sõitsin kohale. Parkisin siiski aardest natukene kaugemale, ent mul polnud midagi ka pikema jalutuskäigu vastu. Kõndisime läbi metsa soo alguseni, sealt võtsime otsesihi aarde suunas. Muidu oli üpris mõnus kulgemine, ainult puude vahel oli maastik üpris ebaühtlane. Seega tagasi tulime hoopis metsloomade loodud rada, mis kokkuvõttes viis kenasti teeotsani tagasi. Aitäh siia juhatamast, tore matkake oli.

 1 

Et buss kenasti õiges teeotsas peatus, siis võtsin selle käigu ühistranspordiga ette. Täitsa viisakas jalutuskäik, üks kadakarisu lohistav atv küll tuli poolel teel vastu, aga muidu ei hingelistki. Soo ala oli ka mõnusalt kuiv, ei pidanud väga teed valima. Tänud aarde eest!

 3 

Olen üsna ammu tahtnud siia sohu tulla, aga senini oli see tegemata. Täna, õhtul mööda maanteed sõites keerasin eksprompt siia teele ära. Päike oli veel parasjagu kõrgel, hindasin, et jõuan see 800m sinna ja 800 tagasi ära teha küll. Metsatee, mis soo äärde viis, oli kuiv, soo ise mitte niiväga. Veekiht kuni pahkluuni oli pea kõikjal, kui mõned kõrgemad mättad ja pokud välja arvata. Nende peal aga ei olnud jällegi mõnus käia, seega kõndisin ikka "all" ja vees. Sellest tulenevalt olid lõpuks ka jalad omajagu märjad, kuna madalad sõidusaapad nii hästi vett ka ei pea.

Aga soos jalutada oli mõnus. Palju oli loomaradu, põdrapabulaid ning nende magamiskohti näha. Lisaks olid mu saatjateks sookured ning kolme silkavat kitse õnnestus ka näha. Peale selle lõpmatuseni kõrvulukustavat vaikust. Lihtsalt vaikus, ei midagi muud. Tänapäeva urbaniseerunud inimese jaoks on see muidugi kummaline, aga seda nauditavam see oli.

Aare ise oli heas korras. Aitäh sohu kutsumast!

 1 

Leitud.

 1 

Autoga sai mõnusalt lähedale, jäi nii umbes 800 meetri peale. Sealt edasi oli juba mõnus jalutuskäik, tänud.

 1 

Leitud.

 1 

Täna oli täpselt sobiv päev võsas ragistamiseks. Ilm oli soe, päike paistis ning jää kandis veel piisavalt. Väga palju oli näha loomade elutegevuse jälgi. Mitu komplekti karujälgi tegi veidi paranoiliseks ning peas hakkas kummitama ansambel Apelsini karulaul. Karu siiski ei kohanud.

 2 

Seda täpikest on ikka saanud sokutada küll suvesse, siis sügisesse ja lõpuks tundub, et tänane mõnus lumine talveilm oli tegelikult kõige parem variant rabas jalutamiseks ning selle täpi noppimiseks. Oli ilus, mina tänan :)

Väidetavalt pidin ma sinna põõsasse ilusti sobima . .

 4 

254

Täna läks kohe nii hästi, et ei pidanud esinemiselt koju jõudes hakkama pead murdma, et mis täpp küll sihiks võtta. Pakuti plaan välja ja mul jäi üle vaid nõustuda. Lähenemistee oli mõnus lumine maasturiga_huvitav variant ning esimesel lagendikul nägime üht kena kitsepaari. Ma polegi varem neid valges nii lähedalt näinud. Peagi sai juba lumes sumpama asuda. Esiti oli ees üsna värske jäljerada ning rõõmustasime, et saame eelmiste leidjate sabas sammuda. Peagi selgus, et ei lähe need jäljed ikkagi õiges suunas ning logiraamatust saime teada, et eelmine leid oli septembris. Soo oli igatahes võluv oma lumise vaiba all ning killuke õhtupäikest oli mõnus. Õige päike tuli muidugi välja alles siis, kui juba tagasi auto juures olime. Aitäh!

 6 

Ema vahel uurib, mis soo ja raba vahe on. Võtsin ta siis siia kaasa ja näitasin pisikesi sookuuski ja jutustasin sissevajumisvõimalustest. Õnneks jäid need proovimata. Ema jäi endale kindlaks, et Tõlinõmme raba näeb samasugune välja. Matkasime mööda loomaradu ja mättaid ja tunde järgi nulli suunas. Teel nägime palju kitse-, kahtesid põdra- ja hundijälgi. Need kõik olid üsna vanad. Päike säras ja peagi olime varemetes. Aarde leidis ema. Tal oli see kolmas Eestis ise esimesena märgatud aare. Ühele on ta Portugalis kah kümneid meetreid nullist eemal kogemata otsa koperdanud, nii et neljas leid kokku.
Logisime ära ja alustasime tagasiteed. Poolel teel jõudsime soos järele noorele perele, kes seal koera ja kahe väikese lapsega lõbutses. Nii et Inga - ei mingeid põtru ja imeline valgus - marss logima! Aitäh!

Meie lähenesime sedasi

ei ühtki põtra

 1 

tänud

 5 

Mööda maanteed lähenemine võttis jalad ikka täiesti halliks. Ausaltöeldes oli kõik täna kuidagi hall. Selline tavaline jaanuarikuu päev :) Ratastega ukerdades õnnestus tee lõppu saada, sealt edasi läksime jala. Kummikud panime ka rohkem moe pärast jalga, ikkagi maastik 4 soo ju :) Tegelikkuses oleks täna võinud naelkummidega rattaga aardeni sõita, sest soo oli korralikult läbi jäätunud. Kõndisime/uisutasime viimased paarsada meetrit präänikuid nosides aardeni ja Robin märkas mütsi esimesena. Üks päeva peamisi eesmärke oligi saavutatud. Jess! Pärast väikest logi ja pildipausi läksime tagasi matka algpunkti. Tänud peitjale sohu kutsumast!

Ühtlaselt hall

Geoparkla

Soomaastik

 6 

Siia tulekut olin planeerinud juba pikemat aega.Ilmateade lubas seekord ka vähe leebemat ilma nädalavahetuseks.

Madalapõhjalise auto jätsime 2 km kaugusele aardest ning hakkasime liikuma.Läbi lumise maastiku kulges teekond viperusteta,eks pinnas oli ka külmunud.Ühel sammul astusin küll pahkluuni jääst läbi.

Vaatamata lumele leidsime mütsi kiirelt ning tegime väikese teejoomis pausi.

Tagasitee kulges juba tuldud rada,tuvastasime palju loomajälgi,põhiliselt põtrade omi. Aitäh täitsa mõnusa matka eest!

 2 

Ilm osutus soomatkaks väga sobilikuks, polnud külm ega palav, maa jalge all oli parajalt kõva ja lund polnud palju, loodus aga ümberringi valge. Lõpus tegime väikese pikniku ka. Lahe koht ja matk, tänud juhatamast.

 15 

Arvasin, et selle aarde aeg on ka lõpuks saabunud, kui imeilus päike hommikul akna taga tervitas. Pakkisin asjad ja asusin teele, meeles hiljuti matu07lt kuuldud sõnad, et kui ikka seiklusi tahta, siis tuleb saatust provotseerida ja üksi rappa minna, kindlasti hakkab kohe midagi juhtuma. Mitte, et ma neid seiklusi väga tahaks, aga kui toimub lihtsalt tuim kohaleminek ja logimine, on kohe tunne, et midagi olulist on puudu.
Suurimate sekeldusteta sain kuhugi jahimeeste kantsli alla ning kuna ma polnud veel sugugi 800 m kaugusel nullist, otsustasin mööda külmunud maad tsipa kaugemale sõita. Ei taha ju minagi, et mu kulgur pehmoks kätte ära läeb. Väga tõenäoliselt oleksin ma nulli kohale õõtsunud, kui mu all oleks olnud tank. Kui ma aga juba kolmas kord vasakpoolse peegli tagurpidi sõitsin, otsustasin siiski jalgsi edasi mina. Siiski kulutasin ma väärtuslikke valguseminuteid selleks, et tagasi kantsli alla jõuda, sest aarde juurest tagasipöördunult oleks see olnud veel vastikum ettevõtmine.
Keerasin peeglid vastu autot ja üritasin niimoodi suht pimesi tagurdada. Kui olin kaks korda põõsa otsa sõitnud, käänasin ühe peegli otseks ja ülitasa rappusin platsi suunas, kuigi ühe puu juures otsustas üks eriti jäme oks mu peegli uuesti otseks pöörata sellise kolksatusega, et ma roolis ehmatusest hüppasin.
Auto jäi maha ja mina läksin jalgsi uuesti edasi. Päris kena tee läks, kuid peatselt sai see otsa ja ma pidin külmunud pokudel edasi hüplema. Kuskil 100 m pärast tundsin, et võhm on väljas. Proovisin ettevaatlikult, kas loomarada kattev jää kannab mind ... ja käisin kohe sinnasamma siruli. Kandis küll, väga edukalt, nii et sabakont valutas. Siis käis metsas üks prõksatus ning rohkem polnud vajagi, et ma leekides auto suunas tagasi plagasin. Isegi valutav sabakont ununes.
Auto juurde jõudes mõtlesin, et peab vist ikka kuulutuse ajalehte panema. "Geopeitur otsib kaaslast soistel aladel põtrade hirmutamiseks. Sobivusel ka eluohtlikes olukordades väikeste toidukarpide äratoomiseks. Ühendust võtta kinguga, kes pakub mitte ainult sumedatel suveõhtutel, vaid ka karmidel talvepäevadel paanikat ning hädaldamist."
Oehh.

Tegelt oli ju ilus...

 7 

Aardele lähenedes oli veel 1,5km kaugusel hea tee. Järsku läks sopaseks ning seisime poris. Rehvidel nagu mustrit ja naelu on aga edasi liikusime 2km/h ja roolimine ei mõjunud. Istusime madalas loigus, keset teed istub karteri-karistaja ja mõtleme mida teha. Mõtlesin juba auto siia jätta ning aarde juurde minna, aga Matul oli kogemusi, et kui auto tundub kinni olevat ning aarde juurde minna siis tagasi tulles on ta kindlasti kinni. Pisut tagurdades ja hoogu võttes saimegi mööda. Jõudsime lagendikule ning jätsime auto maha. Pole varem sellises soos käinudki, kogu tee aardeni oli vesine pokumaa. Paaril korral läks jalg sügavale ja vesi tuli sisse. Villased sokid töötasid hästi. Lõpuks jõudsime aardeni ja siis tagasi. Vabatahtlikult poleks siia küll tulnud, aga kui aare ootamas siis pole valikut.

 9 

Leidsime aega (pimedal (üllatuseks sajuvabal) novembriõhtul), panime jalga kummikud (minul (tuleb välja, et) auguga, Kaupol täitsa tutikad) ja tulime vahvale matkale soos. (Ei, nii ei saa ikka logida.)

Lähenemine: lävend: eelmised said nelikveoga 850 peale, seega sinnani on midagi teelaadset. Esiveoga tulime vist 1100 millegagi peale ehk söödaplatsini. Viimane lõik tahtis juba kohati liiga põnevaks kiskuda :)

Edasi jalgsi. Nägime ära oksapesukoha ja samuti üsna kindla teetõkke, millest edasi läheb ainult erivarustusega. Natuke veel edasi ja saigi loogiline tee otsa. Hakkasime kuhugisuunas liikuma. Varsti kostis esimene plärts ja natukese aja pärast ainult pladistamist ja raksatusi kostiski (ehk ka mõni summutatud "susi seda söögu" :)).

Miskipärast kiskus meil suund pidevalt vasakule, ehk metsa poole. Võiks ju arvata, et ongi parem, aga antud juhul tähendas see pigem karmimat pokumaad ja tihedamat võsa. Nähtavus oli, nagu novembriööst ikka ootaks, kaks-kolm sammu otse enda ette. Võis ka otsesuunas kaugemale vaadata, aga kukkumisoht veenis üsna kiiresti sellest taktikast loobuma.

Ühel hetkel jõudsime siiski ka avaramale maale. Nüüd oli päris helge astuda, kuidagi valgem tundus ka. Põdrakanal läks otse õiges suunas, mis muutis ka kursi hoidmise lihtsamaks. Ja olimegi varsti kohal. Paras Vargamäe (või Madisemäe) vaib oli üleval. Et mis siis, kui ei oleks GPS-i ja NeliGeed ja autosid ja lennukeid ja bheeneid ameteid. Hoopis seisaks siin novembris keset pimedust ja mõtleks, et nüüd tuleb kuidagi siin talv üle elada. Ja siis veel nelikümmend. Vot nii. Ja siis leidis Kaupo mütsi, mis oli väga kümnesse :)

Tagasi proovisime mööda lagedamat. Mõnda aega oligi parem, aga siis läks ikka jamaks. Siis läks vahepeal eriti jamaks; korra oli väga vähe puudu, et oleksin täies pikkuses sinna pikali prantsatanud. Ja siis läks jälle helgemaks, kuni auto vaataski taas vastu. Uhh, nagu ajarännakul oleks käinud. Tubli traktor tuli ka teistpidi kivist mööda ja mudast läbi. Alles nüüd sai kergemalt hingata - olime selleks korraks kadunud hingede soo kütkeist pääsenud.

Aitäh peitjale selle mitmemõõtmelise rännaku eest! Nüüd on kohe meeldivam argipäeva tagasi pöörduda :)

 8 

Kas teil on ka nii, et peale põhjalikku ja pikki tunde kestnud toasistumist tahaks kangesti hommikul loodusesse? Meil igatahes peale Paavo pidu oli :P. Ja kuna Tunk asutas ka ennast parasjagu meiega samal ajal lahkuma ning oli juba välja mõelnud, et läheb koju ühe natuke raskema maastikuga koha kaudu, piisas meile vaid ühest lausest, et endid ka lasta tema plaani kaasa värvata :D. Tegelt ma praegu mõtlen… Ma ka ikka praegu ei mäleta, kas me piduõhtul sellest aardest rääkisime ja ning kui jah, kas see oli osaliselt põhjus, miks Esko valik just hommikusele Suure-Aru soo aarde külastamisele langes. Aga seda tean ma kindlalt, et värvikat lugu, kuidas Paavo/Marje seda karpi kunagi (teisena) leidsid, oleme Lauriga kuulnud erinevate istumiste käigus korduvalt :D. Nii natuke temaatiline ka sai see minek, Paavo geojuubelilt sünnipäevalapsele/asjaosalistele ülimalt meeldejäävat mälestust pakkunud aarde juurde… :D.

Mineku enda ja leidmise juures oli minul seekord vaid puhas kaasajõlkuja roll, sõitsid, kaarti lugesid, sobiva ligipääsutee otsisid, gepsu jälgisid ja aarde leidsid ju mehed… :D. Aga aitäh ütlen peitjale ikka, oli väga tore mõnusas seltskonnas rabas tol hommikul olla :).

 8 

Soo... suure arutamise järel sai selgeks, et see kollane täpp kaardil päris ise roheliseks ei lähe. Tegelt pole mul sohu minemise vastu mittekuimidagist. Kui siis meeldivad inimesed veel seltsiks kaasa tahavad tulla, siis selle vastu pole kohe üldsemittekuimidagist. Maastikuvõimekama sõidukiga pakuti küüti nullile tiba lähemale. Aga kui guugli suur aru otsa sai ning tädi kuulutas You've arrived at your destination, siis ilmnes, et Kiale ei passigi Vasalemma jõge ilma sillata ja teiste hoovist läbi sõites ületada :D Ok, käiku läks plaan B - vaatasime ise kaarti, tuvastasime sobiva lähenemistee, mille lõpuosas rammis Laur sõrmejämeduse võsaga võideldes 850 m peale. Õige kah - geokulgurit ei tohi liiga ära nunnutada, muidu läheb veel pehmoks kätte!

Jalgsi liikudes võtsin gepsuvahtimise ameti enda kanda ja läksin ees, püüdes salamisi leida võimalikult lirtsuvat pinnast. Kuid puutetundlik ja Laur olid kavalad nagu soorebased, minnes ringi sellest ainsast kohast, kus ma õndsalt õõtsuva sammuga otse ukerdasn :o) Mida nullile lähemal, seda rohkem kohalike soorebaste(?) magamisasemeid heina sees paistis. Laur täheldas veel üht looduslikku omapära - tavaliste jändrike rabamändide asemel olid siin jändrikud sookuused. Minu ettepanek aarde juurest veel 400 m edasi jõeni marssida väga suurt vaimustust esile ei kutsunud. Ega ise ka tegelikult viitsinud, kõhutunne ütles, et seal on lihtsalt voolav vesi võsa taga, mis pakub üsna napilt uudset emotsiooni :o)

Aitäh peitjale ja kaaslastele ka. Päris lahe oli vahelduseks. Klassikaline rabamaastik jääb küll mu lemmikuks, aga siin pole sugugi täidsa soo ja kole - täidsa soo jah, aga täidsa tore.

https://www.youtube.com/watch?v=56s0_kfgThc

Sookuused

 6 

Geojuubeli järgsel hommikul hakkasid viimased ka lahkuma ja meie Eskoga olime nende viimaste seast. Otsustasime, et pererahvas väärvib natuke puhkust ka :P Geoparklas paarikümne meetri kaugusel sündmuspaigast saime üllatavalt taas kokku Eskoga, kes oli otsustanud, et läheb sohu. Välja valitud siis Suure-Aru soo...mul on tunne, et see aare käis ka öösel jutust läbi, aga kindel enam ei ole :D Igatahes kutsuti ka meid kaasa. No peale rakselt geo(t)ööd, oli mõte ju täitsa hea. Sõitsime kodunt läbi ja krabasime kaasa kummikud. Esko ka meie auto peale ja edasi soo poole. Neiu google juhatas meid muutkui edasi ja lõpuks jõudsime tüüpilise eramaakeelumärgi ette. Kaardi järgi oli aardeni kaks kilomeetrit. No ei midagi ületamatut. Mõtlesime jätta auto talu väravasse ja edasi kõndida. Õnneks tuli mõistus korra koju ja suumisime kaardi eemale ja meie ning aarde vahepeale jäi lai Vasalemma jõgi. VJS seeria aaret ka vahepeal ei paistnud, niiet ületamine tundus kahtlane. Saatsime siis googli pikalt ja vaatasime ise parema teekonna. Sõitsime pika maa tagasi ja lõpetasime autoga võsas umbes kilomeeter eemal aardest. Kummikud jalga ja edasi. Jalutus oli täitsa meeldiv. Esko korra proovi vesivoodiefekti ka ära aga muidu oli ikka üpris kuiv. Peagi oligi aare käes ja logi kirjas. Võtsime ka vaese ränduri kaasa, kes oma ülesandega vist eriti hakkama ei saanud. Ei õnnestunud tal kedagi kohale meelitada. Sattusime sinna täitsa "juhuslikult". Tagasitee valisime võsavabamalt ja peagi olime uuesti kodus kus meie teed Eskoga läksid lahku selleks korraks. Oli tore seiklus. Tänud peitjale!

 2 

6.5km, 2h 26min. Ilmselt polnud kõige otsem aga vähemalt oli jalutuskäik igat meetrit väärt :) Isegi viimased 900m ise rada tekitades põlvini lumes. Lumi mis oli mõnus, pehme ja kohev. Jätsime geomündi, et ahvatleda teisi ka minema :) Põdrajälgi nägime, metssigade omasi ka. Lisaks autot parkides nägime kahte kitse. Täitsa tore, aitäh!

 2 

Ilmselgelt ei valinud me kõige lihtsamat aega, et seda aaret "noppida". Põlvini, kohati isegi puusadeni lumi lisas meie rajale raskust, mida mõnel teisel aastaajal oleks ilmselt võimalik vältida. Sellegi poolest oli tore jalutuskäik ning logiraamatus on nimed kirjas. Tänud

 1 

Soo!!! Ei tõotanud küll midagi head. Tegelikkuses asi "kukepea"! Aardeni viisid lausa suured rajad, vali millist tahad. Oli jah kummariga külastuskoht aga need ma special ju Parika matka jaoks muretsesin, oligi koht kus neid kasutada. Rada sai kiiremini otsa kui arvasin algul, mitte-et minidel ilmselged eelised oleks olnud, ahhaaa! Ei saa ju mitte mainimata jätta! Aardel ülivinge peidik, pole sellist enne näinudki! Tänan, kohta näitamast, väga-väga mõnus aare!

 1 

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

Tänan aarde eest!

 6 

Aega leidsime, kummikuid jalga ei pannud ja vahvale matkale sohu läksime. Kodus olin huviga lugenud logisid ja vaadanud marsruute aardeni. Kohapeal pärast esimese talitee peale jõudmist ei olnud enam võimalust kaarti jälgida, kuna silmade tähelepanu koondus jalge ette. Seega sai rajatud oma tee. Meil mõlemal said jalad märjaks juba ennem sohu jõudmist. Mul olid küll mõistlikud matkatossud aga Raunol olid jalas tennised millel veel omakorda auk sees. Üks hetk kui oli juba pokude vahel ka vett näha, siis leidsid jalad üles mõned salakavalad "võltspokud". Seejärel sai kinnitada fakti, et jalad on tõepoolest üleni vees ära käinud. Aardeni oli jäänud umbes 500 meetrit. Otsustasime, et enam pole vahet ja võtku mis võtab aga nulli jõuame. Sohu jõudes ei olnud enam variantigi kuskilt kuiva maapinda leida. Niimoodi me siis kulgesime päkasügavuses jääkülmas vees. Lisaks teekond aardeni ei tundunud kohe üldse otse olevat. Arvatavasti meenutas meie marsruut samuti sooturistide oma. Aardeni jõudes oli koht väga mõnus. Valitses täielik vaikus, 16 kraadi sooja, lagipähe päike. Pärast mõningast mõttepausi majas pidime tagasi liikuma. Läbiligunenud ja külmetunud jalad tahtsid tossudest vabaneda aga enne seda pidi veel autoni minema. Tagasitee möödus väga kiiresti. Seekord valisime igalt poolt otse tee ja peagi olimegi auto juures paljajalu lõunat söömas. Tänud sohu juhatamast!

 13 

Vere hinna eest saadud vaba päeva otsustasin geopeitusega sisustada. Otsustasin, et GPS-i kaasa ei võta ning usaldan mobiili. Võibolla see kõige parem mõte ei olnud, kuna tagantjärgi teekonda vaadates oli see kõike muud kui sirjooneline. Kohapeal läks aarde leidmisega päris kaua aega ning mõtlesin, et kas tõesti lahkun mitteleiuga. Siis aga taipasin kõige ilmsemat kohta vaadata ja sealt ta peituski. Logiraamatust lugesin Carolysi logi ning mõtlesin sama, et "kui nüüd eluga autosse tagasi jõuaks, oleks kordaläinud päev". Seekord kestis tagasitee kauem, kui minek. Otsustasin, et enam ei tiiruta ringi vaid lähen otse. Mobla mängis aga mäkra ning vahepea oli täitsa eksinud tunne (asukoht kaardil seisis paigal ning näitas hoopis teist suunda, kui reaalselt liikusin). Siis aga positsioneerisin ennast ise maastikule (sõjaväes õpitud topograafiast on ikka vahel kasu ka), võtsin sihi silme ette ja liikusin jõudsalt õiges suunas. Kui lõpuks metsast välja jõudsin ning tuttavat maja nägin kuhu lähedale auto jätsin, oli kergendus suur. Uhh! Sõitsin koju ja soojenesin soojas vannis üles. Jätkuvalt arvan, et seiklus algab seal, kus mugavustsoon läbi saab. Aitäh kutsumast! Soovitan!

Teekond aardeni ja tagasi

 11 

Super! Üks neid kohti, mis hoiab kui magnetiga. Kahlasin kohale, toetusin vastu neid vanu palke, ei tahtnud kohe karbiga tegelema hakatagi, lasin seda kohta endasse. Ja kui siis lõpuks nime kirja panin, oli kuidagi raske tulema hakata, koht hoidis ikka veel kinni. Aga siia tuleb tulla kas üksi või siis hea sõbraga, kes oskab vait olla. Siis kuuled. Linde, roo sahinaid, taustaks maanteemüra. Siis näed. Näed, et tegelikult pole mingit vajadust sinna kraavide vahele ukerdama minna, saab ka muidu. Näed seda vana talitee kohta, kus vanasti otse üle soo sõideti. Näed neid lugematuid loomaradu, mis soo pealt tulevad ja su otse jahikantsli juurde tagasi toovad. Siis saad aru, mis värk siin vanasti oli. Tuleb meelde Tammsaare või mõni muu tegelane, kasvõi su oma vana tädi, kes kirjeldas, kuidas suvel mindi, vikatid õlal, nädalaks või nii kaugele sooheinamaale niitma, kuidas teinekord tuli loogu rehaga lompide pealt kokku riisuda, kuidas see värske hein lõhnas, kui ta lõpuks kuivana sinna küüni sai hangutud, milline möll seal küünis öösiti võis käia, kui noored heinalised magada proovisid. Ja kuidas lõpuks talvel tuli peremees hobuse ja reega, hangus heinad koormasse ja viis üle hangede koju ... Ma tänan!

 6 

Auto jäi küllaltki majade lähedale. Tegelikult oleks saanud lausa kilomeeter lähemale parkida aga ega see autoga lähedale trügimine ei tohikski eesmärk olla. Edasi-tagasi võis 5 km küll kokku minna. Teel aardeni ületasin 5 kraavi, tagasi teel aga 7. Kas tõesti 10 piires lugemine võib nii kergelt sassi minna? Veel "päris" raja lõpus nägin suuri luid - luuekserdid saavad kindlasti kinnitada, kas tegemist on põdraga või ei? Kõiki neid pabulaid nähes olin veendunud, et siit ma elusana tagasi ei jõua. Aga vot, ainuke elusolend, kes mind reaalselt ehmatada suutis oli kõrgushüpet sooritav konn. Ja seda ka ilmselt selle pärast, et tegin Mari-Liisile (kes paaniliselt konni kardab)informeerivat kõnet, kus ma olen ja mis ma teen. Kuidas see nii ikka läheb, et minek kuhugile võtab rohkem aega kui tagasi tulek. Aarde leidsin kiirelt, aarde läheduses oli mõnus värskendav tuul, võrreldes lämbe võsaga. Korjasin nurmenukke ning ronisin ka vaatluspuki otsa. Tagasiteel tuli mulle vastu traktor - külavanem. Ajasime natukene juttu, uuris kas ATV jälgi kuskil oli - ei olnud. Arvas, et ma olen ammu juba eksinud - ei olnud vot! EV J:kaelapeal ja ... Aitäh sohu kutsumast!

 1 

Tänase geopeituse tuuri esimene aare. Auto jäi lagendiku serva ja sealt hakkasime vaikselt aarde poole kulgema. Algul mõned kraaviületused ning siis varsti andsid ka pokud endast märku. Ei olnud väga hullu miskit, hommikul oli seal täitsa mõnus rahulikult kulgeda. Kohapeal jäi kepka ruttu silma ja siis oli vaid logimise vaev. Tänud vahva retke eest!

 4 

Arvasin, et sõna pori on mulle juba tuttav... Eksisin... Alguses porist teed nähes küsisin Tanelilt, kas ta teeb nalja. Et kas muud teed ikka ei lähe... Aga siis läks tee mäest alla ja oli täitsa lõbus. Kuni ühel hetkel rattad enam ei liikunud. Nojah. Edasi läksime jala. Tanel ettevaatlikult, mina otse läbi kraavide. Kummikud ju! Ühel hetkel olid needsamad kummikud vett täis, aga nojah... Mina sain siis soos joosta, päris lõbus oli, kõik pritsis :) Tagasiteel oleks ma peaaegu kraavi kukkunud ja haarasin üsna tugevana näivast puust kinni, see aga lendas suure plärtsuga ise kraavi. Oleks ma hommikul putru söönud, oleks see veel ehk seletatav, aga... Aitäh elamusterohke, väsitava ja eelkõige porise matka eest!

 2 

Eilsest ligi 120-kilomeetrisest sõidust oli ikka veel vähe. Panin endale kirja kahe teeotsa koordinaadid, mida gepsus ei olnud. Läksime kohe esimesest ning leidsime ennast metsaveomasinate poolt segipööratud mullaselt teelt. Mõnisada meetrit sai sõita kuni...rattad enam ei liikunud, sest muld jäi ilusasti kõik porilaua ja ratta vahele kinni. Viskasime siis rattad põõsasse ning läksime jala edasi. Alguses mööda teed ja siis läbi metsa, üle kraavide ja siis juba sohu. Midagi Neetumäe sarnast. Aarde juures kuulsime kellegi hääli, aga ei näinud kedagi, mingid soovaimud vist. Tagasi rataste juures oli jälle jama, sest rattad oli vaja saada sealt mülkast välja, kuid rattad oli kinni mis kinni ning teeni oli mitusada meetrit. Lõpuks tassides ja lohistades nad sinna ikkagi jõudsid ning siis lendas pikemat aega pori paremale ja vasakule. Parajalt väsitav matk. Aitäh!

 2 

Maa-ameti kaardilt välja valitud lähenemistee, osutus Regio andmetel hoopis jalgrajaks. Looduses, aga hoopis põlluteeks, millel sissesõidukeelu märki tähistab piltidelt tuttav kuuse känd. Muidu saaks üle sigade söögilaua sõites päris soo serva välja. Mõnel on see ka õnnestunud, sest kuidas muidu need ATV jäljed sinna sohu said. Gepsule see mülgas igatahes ei meeldinud. Suunaosuti käis ringi nagu sekundi seier. Õnneks meetrid ikka vähenesid ja liialt suurt ringi ei teinud. Sigade georadasid kattev vesi on jäiselt külm ja kohati veel jääkoorikuga kaetud. Vaikselt paterdades seal käidud sai. Täitsa huvitav koht.

Leidsime! Väga mõnus matk :)

Täname!

 3 

Nädal aega tagasi tekitas üks aardekirjeldus hinges rõõmutuksatuse, tundmuse et esimesel võimalusel tuleb sinna minna, ...lähedal ju kah. Täna oli siis see esimene võimalus. Loodus oli taastanud talvele loomuliku välimuse ja eks seetõttu polnud meiepoolt kogetud värvid nii vahelduvad nagu eelkülastajate fotodel, aga naudingut täis matka saime meiegi. Meite valitud teel pidime ületama kraave vaid 2 korda ühe otsa kohta. Pealegi olid need hetkel osaliselt jääga täidetud, niiet endale nad meid ei tahtnud. Lumi oli vaid ühepäeva vanune aga risti räis täis põtrade jälgi. Ühtegi elusat suurlooma me ei näinud aga aimu liikluse tiheduse kohta saime küll. Teepeal mõtlesin et milline meeletu õhujõudude (sääskede) liiklus võiks sin kusagil juulis olla. (Väike kaastunne ette suvistele aardejahtijatele) Soosaareke oma kinnisvaraga oli aga tänases lumises tuules lausa oaasiks, pakkudes piisavalt varju. Tagasiteel sikutasime ka veidi seda teetähiseks olevat kuuske. Kaugele ei jõudnud, aga küllap järgmised jätkavad

Madal on uksepiit...

Teetähist liigutamas, kes saab jätkake!

Loomarajad nädal aega hiljem

 7 

FTF kell 12:55. On ikka vahva, kui keegi kodukanti aardeid peidab just siis, kui kodus olen ja vaba aega palju! Mul muidugi väike eelinfo oli, seega teadsin valmis olla. Jalgsimatk algas Vasalemma karjääri tagant. Sealt läbi metsa sohu. Soopinnas kandis hästi. Vesi oli küllaltki jääs ja isegi, kui jalg läbi jääkooriku raksatas, ei vajunud rohkem, kui 5-10cm. See siis ongi soo ja raba vahe? Rabas ju meetritepaksune turbasammal ja laukad, kuhu võib ülepeakaela sisse vajuda. Siin soos tundsin ennast nii turvaliselt! Õige soosaar paistis juba kaugelt kätte. Lagunenud hoone seal peal tundus küll metssea lõksu moodi, sest kuidas muidu seletada ukse sellist avanemissüsteemi? Aarde leidsin kergesti. Panin oma esmaleiu kirja kell 12:55. Karpi tagasi panema hakates kostsid eemalt mingid hääled. Kas tõesti nii ruttu järgmised platsis? Panin kähku karbi omale kohale, et nemadki saaksid leidmisrõõmu. Tulijaiks osutusid Marje ja Paavo. Oli kena kohtumine. Jäädvustasin ka meid mälestuseks ühisele pildile. Ega ma seal soos vaid aarde pärast käinudki. Uurisin veel soosaari ja jalutasin ringi. Loodus on päris kena ka varakevadel! Tänud peitjale aarde eest siin soos!

Talve üle elanud jõhvikas, oli väga maitsev!

Keset sood soosaarel justkui kena parkmets!

Eemalt paistab soosaar

 15 

Olin just Vääna-Jõesuusse merele lohetama minemas ja väisasin enne seda väärt geopartnerit. Enam-vähem samamoodi nagu kolmandatel leidjatel andsid ka meil targemad masinad teada, et plaane tuleb muuta. Kuna ma olen aga aeglane ja kaalutlev (hä-hä-hä), siis venitasin enne lohetamisplaanide edasilükkamist (mitte ärajätmist) oma 15 (saatuslikku, nagu hiljem selgus) minutit. Siis sündis otsus - mindagu! Autoga saime täpselt samasse kohta, mis III medalikoha saavutanud, see on kõige mõistlikum. Panime kummarid jalga nagu kästud. Selga jäi vaid T-särk ja õhuke kilekas - täiesti piisav soomatka jaoks. Tatsusime sealt mööda teid, metsa ja sood suhteliselt otse aarde poole. Tundub, et saime peitja poolt hulgaliselt kergema maastiku osalisteks kui järgmised me järel. Igatahes olime kõigest 26 minutiga aardemaja manu.

Olime ise vargsi õnnelikud, et meie mõistlikus parklas autosid ega tee peal mahajäetud jalgrattaid ei paistnud. Ehk on Erko taas põhjamaal või end muude aarete juurde broneerinud. Seepärast tundsin end vabalt ja hõikasin viis meetrit enne nulli kõvahäälselt "Erkooo!". Ja nagu võluväel, tellimise peale - tõusiski habetunud ja mütsistatud peanupp! Eiiiiiii :-D Nii napikat teolt tabamist sellises kohas ei oleks osanud oodata. Aga meil oli äärmiselt hää meel, et me esmaleidjal sabast kinni saime ning ajasime kohe kümmekond minutit aardejuttu. Tegime ka aardega pilti, mille Erko Teolt tabatud aarde juurde lisada saab. Logisime aarde uhkusega teisena kl 13:00, vähem kui viis minutit peale esmaleidjat :-) Vot see on tase, rebimine nagu pealinna kesklinna aarde puhul juba :-)

Aitäh vanaemale aarde eest! Aare ja müts olid tip-top korras. Kasutasin mütsi ka pildi tegemise ajal :-) Jätsin aardesse surnu pealuu ja kontidega rännuputuka. Sellise külastustempoga saab see sealt peagi liikuma :-) Jõudu järgmistele! Ise küll lootsime, et näeme parklas veel kedagi, aga tutkit. Eks siis teistega järgmise korrani! Erkole jaksu järgmiste esmaleidudega! Järgmised tulijad võivad oma rada meie omaga võrrelda, viide selleks siin all.

http://www.endomondo.com/workouts/306629112/1392188

 8 

Olime just Tõlinõmme järve juurest tagasi jõudnud ja sirutasime autos koibi kui Alex oma nutimasina käima ajas ja sealt nähtut kogemata kommenteeris ;). No nüüd ei jäänud muud üle kui mulle koordinaadid anda ja mõtlemiseks aega võtta, oli ju kinnisvaraarendajatega trehvunks juba kokku lepitud. Aga et seal üle ootuste kiirelt asjad jonksu said siis läksime ikkagi uurima , et kuidas selle sooga siis on. Esimene koht mille gpsi kaardilt leidsime polnud nagu see- märg, võsane ja palju maad. Ja siis hakkas tiirutamine. Nagu kassid ümber palava pudru. Minu gpsi tõmbas lehmade poole, soovitas aga sinna sõita ja siis õkva sealt jõeni ja üle selle. No tere , tere, egas Alexil amfiibauto pole :P. Proovisime siis mitmest kohast ,isegi kõlava nimega Kaasiku ookean jäi teele ;) ja seepeale oli isegi mõte kanuuga tulla aga sillal seistes nägime, et mnjah, siit ilmselt üksi kanuuga läbi ei tule, vägisi kippusid mälupildid Navast silmade ette. Alex leidis oma navi ekraanilt aga veel ühe võimaliku teejupikese ja sinna me siis lõpuks kohale sõitsimegi ja no gpsi pakutud 1,5 km paistsid suht inimlikud. Aga siinkohal kadus gpsil igasugune inimestega suhtlemise soov, andis esteks küll suuna kätte kuid siis hakkas märkamatult vasakule kiskuma ( kui nüüd kaardilt vaatan siis saan aru küll kuhu kiskus, krt lehmade poole jälle :P ). Metsateelt suutsime mingis punktis vasakule keerata ja siis saime kõik pakutavad kraavid järgi katsetada , mööda ragisevat lagendikku kõndida ja no muidugi veidi metsas ka ragistada. Õnneks olid enamus kraavid jääs ja mets lõppes ka varsti otsa ja siis oli ees niitmata väljak. See väljak ei õõtsunud ( katsetasin ) ja väga ei vajunud ka, oli veel parasjagu jääs, et meid kaht "kergekest" kanda :P. Vaatasin püüdlikult gpsi ja üritasin temast sotti saada, aga ikkagi kiskus tema märkamatult vasakule ää(no tee siis sellisega koostööd, niigi piilu teist nagu lukuaugust) aga tema kiuste me lõpuks ikka megasuure kaarega aardeni jõudsime :D . Saime veel esilehele oma nimed kolmandatena ,mitu tundi peale esimesi , kirja ja püüdsime siis gpsi õpetada ( tegelikult õpetas Alex ;) ) sirget sihti võtma. NO natike kuulekamaks see gpsi tegi kuid natukese aja pärast hakkas ta jällegi vasakule kiskuma. Seepeale võttis Alex ühe suure kuuse sihiks ja kõndisime lihtsalt otse, gpsist suurt välja tegemata. Suur oli meie hämmeldus kui nüüd kordades rohkem kraave ületada tuli ja mõni neist Alexit endasse imeda tahtis :). Lõpuks mind enam ette ei lubatud, sest mina hakkasin ka vasakule kiskuma :P ja enda üllatuseks avastasime end varsti atv rajalt, mis väga täpselt meid tuttavasse kohta välja viis, vaid meetrike paremale meie mineku rajast :P. Alexil oli aga veel nii palju jõudu küll( ei tea kus ta seda vahepeal ammutas :D , maja juures oli teine küll peris läbi), et tahtis küttepuid autoni lohistada kuid jah, paraku jäi see toasoe siiski järgmisi ootama. Tänud sood tutvustamast! V:TB

ragisev lagendik jääb selja taha

täitsa soo moodi :)

majake

jälle jõuame metsa, õnneks on seda vaid natukene

tahtsin aidata, kuid es jaksanud. Ja räätsasid vaja es läinudki, sain vaid selja soojaks ;)

 14 

Vaatan neid peitja tehtud pilte ja paar tulevad isegi tuttavad ette.Aga see teekond sinna...Olime tegelikult teel peitma uut aaret kui vanakuri käisest sikutas ja tehnikavidinast millega olin hiljuti isegi helistama õppinud kuid sms-e endiselt ei mõista saata ja seega laenu mulle jätkuvalt ei anta, vaatas vastu uus aare. Peitja? Ahhahhh...ühe tema aarde juurest just tulime, raskused? Nüüd jätan oma sõnad kordamata...äkki lapsed ka loevad logisi. Kuna tark tehnikavidin oskas vaid(noh, mina oskasin) vaid lõpu numbrid edastada, siis algas kuskil Eestimaal üks suur tants ümber aurukatla:see tee viib suvilatesse, siin on jõgi ees, siin on jääkaan ees...ohhooo ja jõgi tema all. Sõna soo aarde nimes tagus peas nagu kellakägu, et kui kõik ära sulab ja pehmeks läheb, saab teekond kindlasti raskem olema. Käisime ja hiilisime võimalust, et äkki kanuuga ligineda, kuid vees vedelevad puud tähendasid kas ohtrat saagimist, Reixi kaasa kutsumist süsta ja saega või muid jamasi. Lõpuks õnnestus saada kohta, kus aardeni näitas ainult 1,5km ja selle peale ei võtnud ma isegi autonavi kaasa...lihtne ju, kuna kaaslasel geps olemas. See saatan on aga peale meie Punahundis käiku arenenud ja ei tee enam ringi mitte paremalt poolt, vaid ka vasakult. Igatahes trampisime nigu kodu kaotanud päkapikud julmi kaari tekitades aarde suunas. Läbi paksu ja vedela, mõni kraav poolkandis, mõni kandis täiesti ja mõni imas mind sisse nagu Kirby tolmuimeja. Ahjaa...vist oleks meie teekonda kõige täpsem nimetada parabooliliseks. Igatahes sai mingi hetk mets otsa ja algas suur lagendik, usun, et mudaliiga jalgpallurid satuksid koomilisse eufooriasse kui nii väärt platsi näeksid. Noh ja lagendikul pani geps ikka i-le täpi peale:trampisime pool kilomeetrit ühes suunas ja siis Merike siristab, et kuule...aare on 90 kraadi teises suunas...peaaegu pool kilomeetrit!! Tule taevas appi!! Kui numbrid hakkasid juba kahekohaliseks muutuma, oli minul igatahes järgi umbes 0,00023 hobujõudu. Päike kadus silmapiiri taha, ja ega taskulampe oli meil küll...autos noh ja õige palju. Esimesele lehele me veel jõudsime logiraamatus ja tagasitee sisaldas kaks korda rohkem kraave, kuid oli vist kaks kuni kolm korda ka lühem, sest gepsu võtsime soovituslikuna ja enne pimedat saime ikka välja...huh, tehtud! Tänud aarde eest aga ma nüüd tükk aega hoidun selle peitja maastikest ja ausõna, järgmine kord rappa-sohu minnes võtan autonavi kaasa :) Vaatasin peale logi kirjutamist ka maaameti pilti...nii lihtne ju aga taas suutsime endale korraliku käru keerata :D ja kõik kraavid said vist kah läbi ronitud...mitu korda.

Mida teha väikse, punase ja õela aparaadiga?

Mõnus jalkaplats ja kask sobib väravapostiks

Kui leiate kuuse, olete õigel teel...kaugemale ma ei jaksanud sikutada :)

Teekondade võrdlus:sinine joon-geoinimesed, Marje ja Paavo, punane joon, meie-sooturistid

Nagu tavaliselt, kodutöö on nõrkadele, juhuslikult leiame mõne aardeni tee :)