Ohepalu

Ohepalu... ilus oli käia mööda oosi... mõnus jalutuskäik sooja päikese käes. Õõtsus... paljajalu oli mõnus minna. Jalad said rabavee tervislikku vanni. Tänan!

Segasime oma tegevusega veidi jõhvikakorjajaid. Väga ilus koht!

Aitäh aarde eest! Teine külastus selle aarde juurde. Ilma lumeta oli ainult kohale tulemise vaev, aare hakkas kohe silma. Ja teekond oli ka lihtsam. Autoga tulin sel korral kuni keelava märgini, järveni sain otse mööda rabamaanteed, kust võtsin suuna vasakule, mööda rada aarde suunas. Kõige aeganõudvam osa oli rabaäärsete puude juurest aardeni tulek, aga kõige märjem mingi paarikümne meetrine osa polnud kaasa võetud kahe tummisema oksa (mobiilsed purded) abil mingi probleem. Viimased meetrid sai lihtsalt kummikutega läbitud.

Tänastes oludes on aare tõenäoliselt vee, jää ja lume all.

Leitud, logitud, tänan!

Lõkke kohast sai mäest alla laskutud ja siis mööda atv rada kohale. Linnumaja üle vaadatud, ja seal, 57 meetrit enne aaret ootas ees vesi. Uuesti atv rajale tagasi , seal oli täitsa mõnus astumine. Kahlakad olid ennetavalt jalga pandud, kummikust oleks vabalt piisanud. Aarde juures olid jalajäljed ja ka räätsa jäljed, arvasin, et keegi siin alles käinud aga ei. Tänud

Automobiil sai jäetud põhja polügooni tee äärde, mis oli hea plaan. Üks neliveoline oli üritanud rada mööda lõunasse tungida aga ühel hetkel siiski loobunud. Lumesaanid, millel ka tõenäoliselt sõidukeeld seal, olid oosi harjal kulgeva raja mõnusasti kinni trampinud, meeldiv oli astuda. Oosilt punktini kulgedes oli räätsade test, mis sai hindeks väga hea, saapaga oleks selles lumes vantsida veidi tige. Järve ääres oli veidi keerutamist aga oleks siis võinud nulli ka vaadata ennem otsima asumist :) Tagasitee kulges üle Saksaare ja Ohepalu raba. Räätsad ruulisid!

 2 

Vaatasime Ohepalu tee ääres kaks aarde poole suunduvat teeotsa üle ja hindasime mõlemad linnaautole sobimatuks. Kui autoga ei saa, siis jala saab ikka ja nii võtsimegi ette päeva viimaseks matkaks umbes 1,8 km aardeni. Autos olid ka räätsad, aga kahte paari nii pikale matkale kaasa vedada ei viitsinud. Eriti kui vaja läheks neid vaid mõnekümne meetri jaoks. Nii otsustasime kaasa võtta kahe peale 2 räätsa ja asusime teele. Päevaväsimus jalgades polnud see liikumine just kõige reipam, kuid mööda teed polnud ka raske astuda. Kui jõudsime aardega risti, siis laskusime oosilt rappa. Esimene emotsioon oli oi kui palju jõhvikaid!. Siiski jätsime need korjamata ja sammusime järve suunas. Kui vesi läbi puude paistma hakkas, läks astuminegi reipamaks. Õige pea nägime muidugi päris märga maastikku, mida ületada tuli. Alguses proovisime nii, et kummalgi üks rääts, kuid kiiresti õnnestus astuda ka räätsastatud jalaga kuni kummikuääreni vette. Tuli sellest kohast taanduda ja uus taktika valida. Mina panin lõpuks räätsad jalga ja otsisin vähe tummisema koha. Salme vaatas, et saab hüpeldes mulle järgi ja nii me koos järve äärde liikusimegi.
Koht on väga ilus, kuid meie pikk geopäev oli meid päris ära väsitanud ja seega siin pikemalt rabas tuuritama ei hakanud. Logisime aarde ja liikusime tuldud teed metsaserva tagasi. Läheduses on kellegi lõkkekoht ja oksa küljes ripub väga huvitav kannust meisterdatud linnumaja.
Rõõmsate, rahulolevate ja väsinutena matkasime tagasi auto juurde. Tänase päeva jooksul sai läbitud jalgsi 28 kilomeetrit, nii metsaradu, porimülkaid kui rabasid. Kokkuvõtteks oli toredaid emotsioone pakkuv geopäev! Aitäh!

Taaskasutus linnumaja

Tekkis selline hull plaan võtta siitkandist neid vähe hullemaid aardeid. Üks väga hea plaan. Ohepalu matkaks jätsime ühe auto teele ning teisega trügisime vähe lähemale, siis jäi vist veel ca 1 km kõmpimist. No oosilt laskumiseks oskasime valida kõige hullema rägastiku. Kohati tundus, et külili kukkunud kuuskede virnad on kõrgelt üle minu pea. Alla jõudes laius meie ees raba. Raba peal maiustamiseks jõhvikad. Lõpu üllatust oskasime oodata ja olime selleks valmis. Esimese pilguga küll jäi tunne, et ega lausvesi räätsa kanna. Aga sai ikka leitud vähe tummisem koht ka, kust võis kiirkõnnil üle lennelda. Järv on ilus. Vesi oli hästi tume. Ei tea kas ta pildi peale nii ägedalt jäi nagu ta kohapeal päikeses sillerdas. Tänud kutsumast! Tagasitee oli lühem ja lihtsam nagu ikka tavaks on.

tumedad vetevood

takistused teel

Nagu geopeiturile kohane,et raskemat teedpidi kohale ja tagasi lihtsamalt,nii ka meie.Vahepeal sai jõhvikaid põske panna ja seeni korjata.Viimased 45m oli vesine aga Marisel olid räätsad kaasas,nii sai ka see viimane takistus ületatud.Aitäh!

Leitud. Aitäh.

Vett oli igal pool väga palju. Hea, et kummikud jalas olid. Lõppu poole pidi natuke ka parvepoiste mängima. Aitäh.

 5 

Põgusalt logisid lugenuna teadsin, et tee, mis aarde lähistele viib, on kehv. Samamoodi lugesin sellest välja, et keskmisest kõrgema auto puhul ei ole see tee probleemiks. Nii oligi, maasturiga mööda maastikuteed liikudes jõudsime sobivasse paika oosil, järve veerel.

See kõik toimus hiljem. Enne seda aga toimus lähenemiskatse nr 1, lõunast ehk siis Tapa poolt. Kuna me keskpolügonile täna ei pääsenud, aga olime seal Tapa lähistel, siis viskasime kiire pilgu kaardile ning Tapa külje all kulges täitsa tee siia järve poole. Tee küll vesine oli (loe: suurem osa teest oli vee all ja kõrgemad nukid vaid paistsid), aga meie tänasele liikurile see sobis. Vahemaa oli küll üle 5km, aga mis siis ikka. Paraku aga saime vast ca 1,5km sõita kui me teed takistas Valgejõgi. Jah, üle jõe viis ka sild, aga see oli meetri laiune ning oli märgitud, et kannatab vaid kolme inimest. Mis siis ikka, ots ringi ja tuldud teed tagasi. Nii ei jäänudki muud üle kui läheneda aardele ikka sealt, kuskohast ka kõik teised.

Järve ääres rabas oli mõnus jalutada. Vesine, aga tugev astumine. Seda siis seni, kuni jõudsime päris järve veerde. Õigemine selle õõtsikuni, kus ka aare asub. Raba ja õõtsikut eraldas päris lai ja päris sügav (ikka üle kummiku) veeriba. Hakkas tunduma, et meil on kolm varianti: kas loobuda, kas kiskuda end paljaks või siis lihtsalt tuimalt läbi selle vee jalutada nii, et vesi on põlvini ja üle selle ning nii püksid kui kummikud on kõik vett täis. Veidi nõutult seal jalutades õnnestus siiski leida üks vette pikali kukkunud puu ning veidi nikerdades saimegi sellele puule ja mööda seda ka õõtsikule ja seda täitsa kuivade jalgadega. Meel oli hea ning peagi ka see aare meil käes oli. Polegi ammu nii õõtsuval maapinnal liikunud, omamoodi huvitav kogemus. Täname aarde eest!

Lähenemine lõunast..

..lõppes siin

Järv ise on kaunis

Alguses olime endi üle nii uhked, et saime auto jätta lähemale kui 2km, aga kui hiljem tagurdamise meistriklassi pidime ette võtma, siis enam nii lõbus ei olnud. Vahepeal on mõistlik siiski kaks sammu rohkem astuda.

Seda aaret olen palju mõelnud ning ühe korra oli ka kavas, aga siis sai loobutud. Täna olime kindla plaaniga ning isegi Liisi põlvedeni märjad jalad ei takistanud teda. Proovisime autoga läheneda ning see polnud kõige parem idee lumega, kus ühtegi auto jälge. Saime küll 500m sõidetud, kuigi polnud kindlad, mis hetkel nüüd kinni jääme. Ühel hetkel sai autost loobutud ning edasi jalutatud. Varsti said kaks teed kokku ning muidu teiselt teelt tuli palju autojälgi. Edasine minek oli tavaline matk ja aarde juures oli tõesti vett palju. Õnneks täna oli see jääs ja probleeme ei valmistanud. Kuna autot ei julgenud lumes ümber keerata, siis sai tükk aga tagurdatud kuni leidsime võimaluse ümber keerata. Oleksin auto suurele teele jätnud, oleksin ajas kõvasti võitnud.

Leitud

Praegusel aastaajal ei hakanud autoga porisel ja libedal teel väga kaugele trügima ja otsustasin pikema jalutuskäigu kasuks.

Kimasin rattaga oma arvates sobivaimasse paika ja jätsin selle siis sarapuu põõsa najale minu tagasi jõudmist ootama. Ragistasin läbi võsa lagendikule ja alustasin selle ületamist. Mingi hetk ma loobusin kõrgemate mätaste otsimist ja otsustasin vabalt võtta ning mõnuga õõtsuda rattakingades raba maastikul. Lõpuks sai õõtsumisest lirtsumine, kui kaunile päevale kohaselt mõjus see hoopis värskendava vesijahutusena. Aare ise peitis end tegelikult väga kenas paigas. Tänan kutsumast.

Mitu korda siit mööda jalutatud ja alati midagi vahele tulnud, et aaret logida.

Ohepalu kandi väikese rattamatka viimane sihtkoht. Tee tundis igati mõnus rattasõiduks..kuni ootamatult oli teel risti rästi hunnik mahalangetatud puid, millest koos rattaga üleronimine oli paras katsumus. Puud olid lihtsalt maha saetud ja teele jäetud, õnneks see lõik ei olnud väga pikk.. Aarde asukohale piisavalt lähedal, poetasin ratta põõsasse ja jätkasin jalgsi. Kui eelmises ilusas kohas aeglustasid minu teekonda oluliselt mustikad ja pohlad, siis nüüd osutus segavaks faktoriks jõhvikad..;) Toorete tikrite fännina on jõhvikad praegu minu jaoks just kõige mõnusamas valmidusastmes.. no, siin oli lausa jõhvikavaip, nämma! Maha istuda siiski ei saanud, järve kallas ikka oli natukegi rabamaastiku moodi ehk märg:)

Väga ilus koht taas. Tänan peitjat siia kutsumast!

Siin siis selline "mõnus" rattatee..

Jõhvikavaip

Ühe Suurjärve juurest teise juurde, siin siis lausa maakonna suurim. Igal pool mujal, ka rabas kõndides, jäid papud täna kuivaks, kuid Ohepalu aarde juures hakkas viimastel meetritel juba järv altpoolt vastu ajama. Mitte, et see mind miskitpidi häirinud oleks - vastupidi, õõtsikud meeldivad väga. Üldse igati kena vaatega paik jällegi, peaaegu samal pulgal Lihtsalt ilusa kohaga. Aitäh näitamast!

Mõnusõtsuv kallas, leidsime mõne muraka ning mitu peotäit mustikaid

Ohepalu olin varem kaardilt vaadanud ja ei osanud paika panna, et mis maastik see seal täpselt ootab. Kummikud, jah, aga kui kõrged? Seega oli tänane korraldus väga mugav - mine vaid olude tundja sammudes ning ava järve ääres silmad. Ilus ja rahulik koht. Natuke tuli mööda veeserva jalutada, ehk siis õõtsuda, kuni lõpuks potsik silma jäi. Sellega võib ära harjuda..

 4 

Minu esimene aare leitud, rippus ilusti männi otsas. Olen eelnevalt sealt päris palju mööda läinud, kuna see mu lemmikpaikade hulka kuulub, varem aga ei teadnud ma geopeitusest midagi. Jõudsin sinna veidi enne päikeseloojangut- lootsin mõne hea pildi saada, aga taevas tõmbas suhteliselt pilvituks ja ei saanud eriti midagi. Järve on vallutanud kajakad :) Järgmise korrani.

Sõitsime minu uue autoga nii kaugel kui vähegi kannatas. Seejärel tegime väikes matka. Kodutöö oli aga tehtud poolikult seega otsustasime veidi lõigata. Veidi imelik küll tundus, et kaardi peal teed omavahel ei ristunud aga vähemalt kurvi saime otseks. Seda kõike vaatamata sellele, et lõpp hakkas juba Vällamäge meenutama. Edasine teekond oli juba lihtne, raba kandis ja järv oli maaliline oma vaikuses. Aitäh.

Teel õigele rajale seal üleval

 1 

Siia tulla oli minu plaan. Kuna Kleonel just nõelasilmast tulnud uus punane iludus, siis leppisime kokku, et läeme luurele, autot ei lõhu. Päris lähedale saime luuratud ja jalakesed ka ju all.

Maapind oli kõva, raba kandis hästi. Väga ilus oli lõpus ka. Saime vaevalt ühe teema räägitud kui juba kohal. Teine teema oli pärast. Rohkem ei jõudnudki pläkutada, sest auto paistis. Tänud, Tanel, meil oli tore!

 2 

Viitnalt tulles mõtlesin, et käiks siis Ohepalus ära. Üldiselt tuttav koht juba 70-90 aastatest, kui seal tegutses nüüdseks lahkunud punavägi. Praegult on seal üsna rahulik, aga tollel ajal sõitsid seal voore peal tankid ja muu rasketehnika. Seda voorepealset on ikka vähemalt kümme korda jala läbitud.Küll Tapalt Läsnale ja Ohepalust Suru sillani Paukjärvelt üle vana tankisilla jälle Tapale ja isegi öösel on seda tehtud, kuid siis Sika silla kaudu Jussi lagendiku kaudu Venemäele. On olnud juhuseid, kui Tapalt Läsnasse minnes pole kohanud ühtegi masinat, ega inimest ja nii kuni Peterburi mnt. välja. Tavalise autoga pole mõtet seda teed läbida, sest kohati on seal sellised pommiaugud keset teed, mis vihmaga on triiki vett täis. Omal ajal kui Tapa insenerväeosa BAT-1, BAT-M neid lükkas, siis olid üsna siledad, aga aegade jooksul on tekkinud suured augud keset teed. Aardeni sai siis ka lõpuks ja üllatavalt siin rabas oli hulga rohkem lund kui nädal tagasi Nava saarel käies. Aare oli ikka mõnusa koha peale pandud, sest vesisel ajal on järve ümbrus üks suur õõtsuv pind. Logitud sai ja tänud peitjale.Tagasitulles kiskus juba pimedaks,aga polnud hullu.

 1 

Kuna sel nädalavahetusel oli plaanis võimalikult palju rabasse peidetud aardeid üles korjata, nii sattus seegi meie teele. Väga ilus vaatepilt avanes siin jälle. Pole kunagi varem siin käinud. Küll on vahva avastada selliseid kohti ja nautida loodust. Aitäh peitjale!

 2 

Kastasime juhust, et suur osa veest on tahkes olekus, ja käisime ka selle aarde juures ära. Mõnus niimoodi soos tatsata, et ei pea üldse mõtlema, kuhu astuda ja kuhu mitte. Aitäh peitjale.

Nägin Lääne-Viru suurima, hetkel lume all oleva, järve ära. Ilus jalutuskäik oli, tänud juhatamast.

Jätsime rattad puu najale ja tatsasime järve äärde. Kolmandast männikesest leidsime otsitava. Mändide lähistel on valmimas palju suuri rohelisi jõhvikaid. Tänud peitjale.

Mõnus jalutuskäik värskes õhus. Sain paar ahvenat ja leidsin ka aarde ilusti üles. Tänud peitjale ! :)

Sai siin järve ääres ja laugastel kala otsimas käidud. Peale mõnda ahvenanolki üks aare ka leitud. Tänan peitjat.

See 2x2km oli mõnus ja tervisele kasulik astumine. Hetkel on sealkandis lume kandevõime nii metsarajal kui ka rabas vähemalt 87kg. Aarde leidmine tuli lihtsalt. Tänud peitjale :-)

Tänan aarde eest!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

Tee aardeni oli pikk, aga aarde juurest avanevad vaated tasusid selle ära. Tänud peitjale!

Paras täpp i-le oli see päeva viimase aardena. Veits üle kahe kilomeetri trampimist aardeni mõjus laastavalt ning olles logi kirja saanud ei olnud mingit motivatsiooni autosse tagasi minna. Siiski tuli see ette võtta.. Oeh.. Kuna ma seda logi siin praegu kirjutan Priidu auto tagaistmel, siis järelikult olen ma elus. Ilus koht iseenesest, aitäh kutsumast!

Kõht oli mõnusalt täis ja nii jäime meie Madisega vahepeal autos magama. Seetõttu kõlas 5+km jalgsikäik päris kohutavalt. Sumpasin läbi iga võimaliku poriloigu, et vähegi põnevam oleks. Kui aarde juurde jõudsime, olime ikka täiesti läbi. Kahjuks järgnes veel ka tagasitee. Läbi suure häda saime kuidagi ikkagi autosse tagasi. Tehtud! Aitäh!

Neli rändurit

Härrased skaipijad

 2 

Mul isiklikult oli soov võtta suund nüüdeks kodu poole. Küsisin Raunolt üle, et mida ta arvab veel väikesest jalutuskäigust ühe järve äärde. Vastuseks sain, et "Lähme muidugi!" Võtsin ennast siis ka sellepeale kokku ja asusin sobivat kohta otsima kuhu auto jätta. Esimene tee kus ma lumesahka tegin osutus valeks. Peagi tuli ette eramaa märk ja aardeni 1.6km. Uuel katsel oli järjekordselt kahtlane tundmatu tee, mis paksu lume all peidus. Sõitja-kaardilugeja töö sujus hästi ja olime tõkkepuu juures. Edasi sai jalutada läbi mõnusalt paksu ja puutumatu lume. Ainult ühes kohas ristusid me jäljed looma omadega. Pärast mida saime arutada, et miks me ühtegi looma pole Kõrvemaal näinud kuigi hommikust õhtuni juba ringi tuianud. Edasi sooritasime hindele 4+ mäest laskumise ja tiheda metsatuka ning olimegi jõudnud nulli. Täiesti kena koht peitjal leitud. Jäätunud järv paistis kohapeal palju lõputum kui see väike sinine täpp kaardil. Tagasi auto juurde jõudsime, siis oli valgus asendunud pimedusega. Tänud!

See läks natuke kergemini. Kuigi kuiva jalaga ei pääsenud. Viimane lõpp oli väga vetruv pinnas.

 1 

Või siis siia sohu on nad Lääne-Viru suurima järve ära peitnud... Nädal tagasi Soomes keeldus mu geps nii väikseid veekogusid üldse näitamast, päris naljakas oli träkki vaadata - alailma tuli metsas mingeid salapäraseid ringe teha. Siin oli järv täitsa olemas, nagu ka suurepärane ilm ja seltskond. Lõpuks ometi oli põhjust veidi jalutada, isegi mõned värsked mullused jõhvikad mahtusid juba kõhtu ja vitamiinid tegid meele erksamaks. Aitäh, mõnus koht!

Leitud. Aitähh!

 2 

Kui kuulsin, et see on Timixi aare, mõtlesin, et ei tule autost väljagi. Siis tulin ikka välja, aga ei tahtnud kummikuid jalga panna. Lõpuks pidi tegema nii seda kui teist ja peab tunnistama, et valitud jalanõud ei olnud sugugi liiast. Kuid kohutavalt ebamugavad kõndimisel olid nad küll. Igatahes koperdasin ja komistasin rohkem kui enne ja hirmväsinud tunne oli juba enne poole tee läbimist.
Kui jõudsime kohta ja vaatasime, et järve poole minemiseks peab võsast läbi murdma, siis ohkasime vist kõik. Aga läbi me sealt läksime ja siis leidsime isegi mingi rajakese, mis järveni suundus.
Järve ääres läks Triin kenasti aarde juurde, kuna mina õõtsusin jällegi täiesti vales kohas. Kohas, kus olid jäljed kellegi hiljutisest pidusöömingust. Aga vähemalt sai pilte tehtud.
Tagasiteel korjasin üles ühe karbikaane, mille sisse soovitasin algselt kellegi junninäidiseid korjata, et kindlaks teha, kelle omad (kuna see tekitas kohapeal tõsise arutelu). Kuna Triin aga leidis muuhulgas ka mõningaid punaseid marju söömiseks, siis pakkusin suurema eine kaasavõtmiseks taaskord leitud universaalabivahendit. Millegipärast keelduti.
Teel autoni avastasime ka kellegi möödamineja värskeid jälgi, nagu õunasüda ja laiaks astutud liblikas, aga reaalselt me teda ei kohanudki.
Tänud matka eest, polnudki kõige hullem. Ja järv oli muidugi ilus.

Kõrgeim punkt?

Mänd, järv ja pisike punane Triin

Täna, pea 6 aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...

Täname matkale kutsumast!

Meie 27 km matkapäeva lõpetus. Veekindlad saapad oleks kah asja ära ajanud, aga kuna sõbrad kummikud olid terve päeva seljakotis igavlenud, siis nüüd muutusid nad juba väga nõudlikuks ja tahtsid veidi ennast jahutada. Me polnud kadedad ja viisime nemadki jalutuskäigule. Tore oli. Lõppus meenutas juba batuudil kõndimist, hädavaevu sain end hoitud hüppama hakkamisest, teabkuidas see oleks päeva lõpetanud. Aare oli kenasti alles ja lisasime endagi nimed sellesse väärikasse nimekirja. Täname juhatamast

Tftc, 20km matka kaugeim punkt siis.

 2 

Pärast väsitavat Pakasjärve ja enne seda vähemväsitavat Konsulit e. kokku ligi 7 km (raba)matku oli minul ilge isu teist korda ka Ohepalus ära käia. No kuidas sa ikka sõidad aardest paari km kauguselt niisama mööda. Ilm ju ka ilus - pakane, paks lumi ning parme nagu viimati Ohepalus käies pole. Ma olin meist küll ainus, kes sinna täna uuesti kippus. Pakkusin küll varianti, et käin üksinda, aga ei sobinud seegi. Kui ma ees minema kappasin, kuulsin ka selja taga kabjaplaginat ja ähvardavat vaikust. Ma siis rääkisin iseendaga, sest vastuseid esimesel kilomeetril ei tulnud. See komejant jätkus nagu halvas huumorifilmis kuni lumi sulama hakkas ;-)
Eelmine kord saime autoga üle km lähemale, seekord jalutasime suure tee pealt, sest pisitee oli lund täis tuisanud. Kui olime peaaegu aardeni jõudnud, otsustasime ikka veidi lõigata. Oh juudas! Rabas vajus iga samm üle põlve lumesügavusse. Lumi oli nii paks, et Marje sai jalgu välja sikutades korduvalt põlvega vastu lõugu. Aga lõpuks oli ta ikkagi jõusaali eest Tanelile tänulik :-) Ma ei tea, kas ta mulle ka tänulik oli, et ma ta ikkagi siia vedasin. Siis "ei pea ju enam iial siia naasma", oli peamine retoorika. Mis tänu ma, sinder, ikka ootan.
Aga mul oli küll hea meel, kui tops paistis ja logi kirja sai. Higi sai hetke kuivada ning algaski tagasitee, sama rada, sest mäeni lühemat teed uuesti sisse tallata ei olnud mõistlik. Kui kord teele tagasi jõudsime, oli kogu raskus juba selja taga. Nüüd tuli vaid tugeva vastutuulega autoni rühkida.
Hurraaa! Ohepalu järve ääres teist korda käidud, jah! Kui eelmine oli sigapalav ja parmurohke, siis nüüd sai ka naha märjaks, kuigi väljas tuisk ja pakane. Ja ei ühtegi sääske ega parmu, milline rõõm. Aare oli olemas ja kombes, evej. Aitäh taastamise eest!
Selle raba rada on viitel. Tänane liikumise statistika ütles, et oleme matkanud kokku vähemalt 11.3 km, millest enamus paksus lumes või rabas. Pole üldse paha. Vein ja uni on vähemalt välja teenitud. Kuid ega sellega siis tänased aarded lõppenud, teel Tartusse oli neid veel mitmeid ees, ka 4.0 maastikuga :-) Edasi, geopeiturid, valu aaretele!

http://app.endomondo.com/workouts/465244275/1392188

Kuna Ohepalu ääres olin ka varem korduval käinud, siis arvasin, et kattev lumevaip ja külmumata rabapinnas siin mulle suuremat sorti takistuseks vast ei ole. Auto sai praeguse lumega jäetud u 2 km kaugusele aardest. Ilusad suusarajad olid seal sisse sõidetud, kõmpisin nende servas. Kui tõkkepuuni jõudsin, siis metsavahel oli lumi juba tunduvalt õhuksem ja vahepeal peaaegu täitsa kadunud. Väikestviisi katsumuseks oli rabaservas olevast vesisest alast üle saamine, kuid üle ma seal ilma märja varbata sain. Seejärel oli nullini veidi üle 300 meetri. Üle raba kulgesin siis linnulennul aarde poole, eks ta veidi väsitav oli, aga minusugusele kulus marjaks ära. Kohapeal tuli ka leid koheselt, sain logi kirja ja auto juurde tagasi. Täitsa mõnus jalutuskäik, tänud!

 3 

Kui Rakverest sõitma hakkasime, oli ilm sombune ja jahe, aarde lähistel paistis sinises taevas päike ja külmakraade oli 11. Raba oli tõeliselt ilus. Väga suured tänud aarde peitjale sellise ilusa pühapäevase jalutuskäigu eest! Ka meie mõlemad kutsud, kes kaasas olid, nautisid retke täiega! :)

 2 

Auto jätsime tõkkepuu taha ja vedasime soovituslikud kummarid jalga. Praegusel aasta-ajal saab ka korraliku matkasaapaga hakkama. Ja siis aardepaiga poole liikudes avastasime, et me liigume vastuvoolu. Seda need naaberkülas asuvad kolm turismibussi siis tähendasid. Lõpuks oli rada turistide poolt nii libedaks tallatud, et kummikutega kõndides oli tegu, et püsti seista. Aga järv oli selline - sümpaatne. Mis muidugi ei välista asjaolu, et kaks Timixi aaret päevas, on rohkem kui küll. Täname.

Järv oli kajakaid ja hanesid paksult täis. Aare korras. Aitäh!

 1 

Järjekordne mõnus astumine. Teel jäi silma üks huvitav objekt, panin sellele salaja silma peale, Marisele ei näidanud. Elame-näeme! ;) Et see L-Virumaa suurim järv on oli muidugi üllatus. Igatahes on nüüd see nähtud. Tänud loodusesse kutsumast, olenemata sellest, et aare mikro, igatahes parem, kui peitja raudtee seeria!

Enne lõppu kõndisime nagu svammil, lahe kogemus :)

Leitud.

 2 

Kevadel tahtsin aarde logida pärast Ohepalu orienteerumispäevakut, aga oli jube paduvihm ja pärast pikka ja rasket rada polnud jaksu enam teisele poole kihutada. Siis aare kadus ja gps näitas teda muudkui kui kodust lähimat leidmata aaret. Märkasin aarde taastamist ja otsustasin ta seekord kohe ära logida.
Ühe tegevusi täis päeva õhtul võtsin ette matka Ohepalu järve äärde. Mul oli juba rattaga sõidetud, teised alles alustasid, seega läksin üksi. Hakkas hämarduma, veidi kõhe oli, kui sookured igal pool huikasid, aga kuna enamus maad sai astutud/joostud mööda korralikku teed (talvel on seal ülihea suusarada), siis läks matk kiirelt. Raba osa oli lahe - oleks päike veel üle puude paistnud, oleks imeilus olnud. Aare oli täpselt koordinaatidel ja nimi sai pärast Hannest kirja. Aitäh! Tagasitee möödus eriliselt kiirelt. Kuigi auto sai jäetud suure tee äärde, tundus tee lühem kui minnes.

 1 

Mida oligi tarvis tõestada. Nagu suvel Hiiumaagagi - pruukis mul vaid viimane saadaolev Lääne-Viru aare üles leida, kui päev hiljem reanimeerus see. Aga mis seals ikka, jäi kenasti tee peale ette ja selle kandi aarete vastu on mul niiehknii nõrkus. Ja üks pisuke rabasuts kulus kaevandusmaastike päeva lõpuks kenasti ära. Teed olid auklikud, aga kuivad, oosi peal veel korra mõtlesin, et ehk paneks kummi peale, aga ei viitsind, ja nii ma tossuga sinna raba peale pikeerisingi. Pold väga vigagi, sai rahulikult minna. Päris lõpp küll pani hetkeks mõtlema, aga ei olnud seal ka häda midagi, kandis piisavalt. Ja noh, see järv kannatav vahtimist küll ja veel. Tänud juhatamast!

Järv

 2 

Minu ainus ajutiselt kättesaamatu aare sai hetk tagasi taastatud. Leidsin ka Andrese jäetud gripkoti, kuid karbist pole kippu ega kõppu. Taastasin igaks juhuks mikro suuruses, sest paistab, et siin meeldib ka mugudele.

Muutsin aarde staatust. Uus kasutaja staatus on "OK / Aktiivne".

 3 

Geps näitas, et lähedal on aare. Kirjeldus näitas et lähedal on aare. Logid ja staatus näitasid, et lähedal ei ole aaret. Kuna aga midagi siiski leiti ja sellisest kohast ei saa ju ometi (nii ruttu) kaduda, läksime siiski otsima. Mis saanukski meil Ohesalu parmuhulluse vastu olla. Nii juhtub, kui on liiga vähe aardeid otsida - lähed isegi kadunukeste juurde ;-)

Madala autoga sõitsime mööda väga kipakat teed avatud tõkkepuuni. Olgu kohe öeldud, et lahkusime tagasi mööda teist, pisut paremat. Seejärel tipa-tapa mööda metsateed ja raba. Nulli jõudes oli juba hirmus palav, aga järv ei kutsunud oma musta sisuga ujuma ka. Asusime otsima, lootes midagigi leida. Kohe algul märkasime puu küljes Andrese meeleheidet, kuhu ka meie end logisime. Sellega me ei piirdunud, otsisime edasi 100m pikkusel lõigul mööda järve kallast, kus täiesti arvestatav rada sisse käidud - seega mugusid käib. Moor leidis minigrip kilekotikese, mis ilmselgelt aardest. Siis tuli ka roheline pliiats välja. Aga logiraamat ja ülejäänu jäigi meist leidmata, ka vees ei tundunud midagi hulpivat. Lugesime matka kordaläinuks, sest kui kõike ei jõua, siis tee pool ja - leidsime ju pool aaret :-)

Naastes korjasin isehakanud lõkkekoha juurest kaasa paar tühja alkopudelit, kilekoti ja muud saasta. Aitäh matka eest! Eks naasen, kui parme vähem ja ilm jaheda ning raba vesisem. Ootan taastamist.

https://www.endomondo.com/workouts/372674813/1392188

Tõestus nullpunktist

Leitud

Logitud

Ma ei suuda seda kuidagi uskuda.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

 1 

No vot sellest oli küll kahju. Kujunes nii välja ja siis sai juba otsingujärjekorda sätitud nii, et kui kõik korda oleks läinud, siis oleks sellest minu 500 aardeleid saanud. Sest just sellised aarded mulle meeldivad. Algus läks kenasti, autoga sai kenasti tõkkepuuni, jalutuskäik teerajal, veidi metsa ja veidi raba.

Kaunis järv oli, ilus ilm, tsivilisatsiooni puudumine.... Aga mida ei leidnud, see oli aare. Suures hädas-õnnetuses võtsin kõne nii viimastele leidjatele kui peitjale. Kahjuks ei aidanud nende arvamus et peaks ikka olema mind kuidagi. Kas olen mina piinlikult saamatu, või on uskumatul kombel sellises kohas asuv aare kuhugi jalutanud. Oeh.. veelkord – kahju. Tänu kena jalutuskäigu eest ikka!

ahjaa.. suurest kurvastusest panin kirja mitteleidmise logi ja jätsin sinna kus minu arust oleks võinud aare olla :) Väga keskkonnasõbralikus teostuses.

 6 

Mida kirjutada...ei teagi, kui aus olla. Olime mitmeid tunde otsinud Maardus aaret mis jäigi leidmata, päike hakkas loojuma ja minul oli selleks päevaks isu täis tegelikult. Nüri järjekindlusega aga otsustasin, et vaataks vähemalt ligipääsuteed üle ja taas avastasin end kodumaa ühelt kõige jäledamalt teelt, kus munakivid turritasid ja ainult ootasid kontakti karteriga(loomulikult ei pea sellel sõitma, saab ka mööda pinnatud teed aga mälu ju lühike). Ladaga olin siin kahel korral juba laveerinud ja see kord tuli siis Geopuugil oma osavust näidata. Üllatavalt kenasti tuli see ka välja, aga rohkem ei taha seda jaitsakammennaja dorogat...mkmm. Metsatee oli aga tunduvalt mõnusam ja paar porimülgast ei saanud kah takistuseks ning avastasimegi ennast lasipuu äärest. Korra käis ka peast läbi mõte, et siin ööbida, aga lendav kaardivägi pani otsust muutma. Tatsasime siis puuduvad meetrid mööda mõnusat metsarada ja ka tee rabani õnnestus lihtsalt avastada. Kummik pole suvisel ajal õnneks teemaks ja järve äärde jõudes oli igatahes suu kõrvuni- tõeliselt mõnusa koha oli peitja seekord leidnud! Ei mingit pugemist ega perroonide lihvimist...lihtsalt ilus koht :) Isegi maakera mind ei neelanud ja väga suuri jälgi ehk ka maha ei jätnud...mulle igatahes meeldis üle jupi aja Timixi aaret otsida, suured tänud! Tagasitee möödus sama kiirelt, aga sääsed sundisid plaane muutma ja potsatasimegi ööbima hoopis Roosna-Alliku järve kaldale(ei tea, kas seal olev tõrvikmehe 2 ka taastatakse? Koht ju väärib aaret!)

Puuk lasipuu ääres

 3 

Maardus olime täna jäänud siniste nägudega ja suundusime siis oma Geopuugiga soode ja rabade keskele oma tuju parandama. Logidest olime lugenud, et ees ootavad kehvad teed. Sõitsime ja mõtlesime, et kus need kehvad teed küll on, meie puugike ronis vapralt muudkui edasi ja peatus alles lasipuu ääres. Siin mõtlesime, mida võtta ja mida jätta. Jätsime maha difusiili ( see oli viga), jalga said kroksid ja minek. No ja siis see juhtus. Nagu tuuleiil käis lennuväest läbi kahin ja meid rünnati. Vehkisime siis käte ja jalgadega ja püüdsime seda lennuväge endast eemale peletada, kuid tulutult, näljane armee oli väga sihikindel. Pääsemine toimus alles rabas. Siin oli kaitsev tuuleke ja puhus mässajatearmee meist eemale. Õnneks leidsime mõnusa rajakese ja ei pidanudki kuskilt järsakust alla ronima. Rabas oli mõnus astuda, vesi lirtsus varvaste vahel ja pidi vaid vaatama, et jalg satuks tugevamale pinnale. Viimased meetrid olid veidi põnevamad, kes kõndis kes vajus :D. Üllatavalt mõnusa koha on peitja seekord leidnud, tänud teistelegi näitamast! V: Pildipanka mõnusaid vaateid. J: pealesunnitud doonorluse korras mõned piisad verd( sääskedel oli ju ka süüa vaja, ehh...)

leidsin :)

 1 

On suur järv tõesti. Lõpust ei tahtnud lahkuda - nii head jõhvikad olid sambla peale maha kallatud. Soe samblavesi kõditas jalgu.

Järvevaade

Jõhvikad

 2 

Koht on tuttav, oleme järve ääres varemgi käinud. Seekord oli nii kuiv et autoga sai kivitõkkeni. Kui viimati ratastega siitkaudu Tapale sõitsime oli tõke lõhutud. On mõnel ikka jõudu! Aardega läks ruttu, nööbid vaatasid juba vastu. Aitäh peitjale välja kutsumast! Soovitan siia tulla sügisõhtul kui kümned tuhanded haned ööbimispaika kokku lendavad. Järv on siis paks kui hanesupp ja kaagutamine kostab kilomeetri kaugusele. Kui mõni veel ei tea siis Ohepalu on Lääne-Virumaa suurim järv. Mitte Käsmu ega Tudu.

Plaanisime küll hommikul vara hakata Kadrinast Tallinna poole liikuma, aga pesumasin otsustas töötada talle sobivas režiimis ja nii tirisingi läpaka uuesti kotist välja ja vaatasin siit ja sealt, kas on midagi huvitvata juhtunud. Ja oligi - uus aare meist ainult paarikümne kilomeetri kaugusel. Asjad autosse ja seekord läks tee Kadrinast Tallinna läbi Ohepalu. Lähenemiseks valisime põhjasuuna ja läänepoolse tee, tagasi tulime mööda idapoolset - mõlemad ühteviisi viletsad autoga sõitmiseks. Suurem osa teest oli mõnus jalutuskäik, aga viimsel viiekümnel meetril oli võimalus merehaiguse tekkimiseks. Aardekarp oli suhteliselt tühi, lisasime kitsega 5-kroonise, mütsimärgi, nööbi, hiirega märgi, Ornitoloogiaühingu kleepsud ja pastaka. Ilus koht, tänud peitjale Ohepalu järve selelst küljest tutvustamast - me olime varasematel aastatel küll korduvalt järve ääres käinud, kuid lähenesime siis ida poolt.