Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Vasalemma vallas asub vana paekarjäär, mis rahvasuus kannab Männiku karjääri nime seal asunud talu järgi. Männiku talu pole enam ammu olemas. Kunagi on seal karjääris toimunud tööstuslik paekivi kaevandamine. Paekivi saadi sealt suuremate plaatidena. Praegusel ajal on karjäär pärandkultuuri objektide nimekirjas. Olenevalt aasta-ajast võib vanas paekarjääris veetase kõikuda koguni kuni meetri ulatuses. Vahel võib isegi üle meetri olla. Peitmise ajal oli aga peaaegu kuiv.
Karjääris on tehtud näiteks mitmed ajakirjanduses avaldatud fotod tuntud ansambel Metsatöll liikmetest (üks neist liikmetest on aardepeitja vend). Üks fotodest on tehtud lausa postkaardiks (vt. pilti).
Aare asub küll eramaal, kuid seal pole aastaid mingit tegevust toimunud. Soovitan tegutseda siiski vaikselt, kuna lähedal on üks talu (Kaljuranna). Auto soovitan jätta pigem Haapsalu maantee äärde või Allika puhkeküla tee äärde (viimane teeots karjääri poole on eratee märgiga).
Vihje: pole
Lingid: http://www.harjuloogiline.ee/lubjakivi-kaevandamise-ja-kasutamise-ajaloost-vasalemmas/
Aarde sildid:
soovitan (8), lumega_leitav (2), ilus_vaade (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC56GDR
Logiteadete statistika:
92 (80,0%)
23
8
0
0
1
0
Kokku: 124
Oleme siin mitmed korrad käinud aga siis on vesi sügav olnud. Aga hetkel on veel väga hea võimalus ära käia. Leitud ja logitud.
Täna oli siia tulles ohoo efekt. Keegi nagu hakkaks kolima järvekese äärde. Puid on tehtud, niidetud, kruusaga kaetud parkla, lauake. Hea, et kedagi kodus polnud Käisime kiirelt ära Tänud
Jällegi möödasõidul ja pitstopil. Auto jätsin suure tee äärde ja lõikasin otse läbi metsa. Õnnex lugesin seekord ikka aardega kaasasolevat infot ka ja tühi kuusesilitamine jäi tegemata. Ka oksidaani tase oli talutav et kuivalt asjad aetud saada. Päris lahe ja kaval koht teine. Mulle täitsa meeldis. Tasus tulla ja avastada. Tänud peitjale.
Seda aaret sattusime esimest korda pool otsima kevadel - aga kuna siis oli ka pisike geofänn pardal ja head lähenemisteed toona nagu ei leidnud ja auto parkimiseks ka head kohta ei olnud siis jäi ta meist tookord puutumata. Ja tundub, et hea oli :) Nüüd minnes oli veetase peaaegu olematu. Mitte, et me üldse alguses oleks pihta saanud, et see veetase meid huvitama peaks :D Meie läksime ikka esimese hooga üles otsima. Kui siis logisid lugedes oma veast aru sain tuli aarde asukoht ikka totaalse üllatusena. Nii vinge, tõesti äge :) Panime nimed kirja ja tegime veel hunnikus ägedaid pilte, sest koht on tõesti kena :) Suured tänud siia kutsumast :)
No hoopis teine lugu oli täna võrreldes esimese korraga. Kuum ja kuiv. Sääski oli küll rohkem kui rubla eest. Leitud. Aitäh.
Kaasavõetud kummikud osutusid üleliigseks. Vist oli põhjus kolmandat päeva kestvas kuumalaines. Aarde peidupaik täiega meeldis. Aitäh!
Ossa mis kaunis karjäär. Nii puhas ja põnev pealegi. Ujumiseks oli vesi kahjuks madal, aga niisama solistada saab. Algul panin suure hooga aardest mööda. Väga omapärane otsimine ja logimine oli. Suured tänud peitmast.
Nu ronisin mina sealt ja ronisin mina siit, aga ei jäänud aare näppu. Eks tuleb uuesti tulla.
Kõigepealt otsisin pesakasti ja olin hämmingus, et ei leia. Kuhu küll see pesakast saanud. Seejärel vaatasin peitjat ja lugesin kirjeldust. Seejärel jalutasin, ronisin ja logisin aarde.
Talvel käisin aga siis oli kerge sula ja väga kehva. Nüüd minnes kohe õigesse kohta ja aarde logiraamatusse üks nimi juurde kirjutatud, tänud selle vinge aarde eest :)
Kodutöö oli tegemata ning pidasime targemaks teinekord sobivamate oludega uuesti tulla.
Kohtusin kolmest isendist koosneva nastiku-pusaga. Keegi kellelegi liiga ei teinud.
Algul sai valest kohast uuritud aga õigest kohast tuli leid kiirelt. Karjäär oli täitsa kuiv, lausa tolmas. Tänud peitjale.
Otsisime erinevatelt tasapindadelt, üks osutus õigeks. Aitäh!
Kõigepealt vale tasand,kui aga õigel tasandil tuli leid ka kohe.Aitäh!
Ei lund ega jääd. Läksime küll valesse kohta alguses, kuid veidi hiljem käisime ka õiges kohas. Oli nagu jalutus pargis. Suured tänud aarde eest.
Praegune aeg on väga hea aarde otsimiseks. Kiire leid, aitäh peitjale :)
Käisime ilma kodutööd tegemata kohta uurimas. Tundub, et hetkel on maastiku raskusaste kõrge. Teine kord tagasi.
Tööl tekkis tehnoloogiline paus ja tundus mõistlik siia kanti geotuurile tulla. Liigun siis mina tasasammul nulli poole. Nullis aga hämming, ei taha kuidagi leidu tulla. Loen siis paar logi ja viin läbi väikse vertikaalse korrektuuri, aga ei miskit. Siiski üks kahtlane koht jäi silma. Üles tagasi ja ajan ennast männi najal 4.0 maastiku suunas upakile. Ei vedanud, vale koht. Istun siis maha ja jätkan logide uurimist. Jutt kisub ikka jõle kahtlaseks, nagu miskit oleks endiselt märkamata. teen siis uue vertikaalse korrektuuri aga seekord teise nurga alt. No näed sa siis, juba parem. Enam polnud kahtlustki kuhu edasi minna. Kuivast jalast polnud siin lõhnagi. Kummikud autos, auto kaugel. Ilm õnneks ilus ja optimism suur. Sukeldusin siis suunatud punkti poole ja sattusin segadusse. No ei ole siin ka aaret. Oli juba tunda kuidas veresooned ahenesid ja lümfi sõlmed märku andsid. Soojendasin ennast päikse käes veits ja asusin uuele katsele. Seekord läks paremini ja tuli ka see kaua otsitud leid lõpuks. Tuju läks kohe heaks. Tagasitee kippus venima kuna tulles sai teepeenral nii mõnigi seeneke fikseeritud ja nüüd oli aeg need kokku korjata. Vot see oli vahva kogemus, raudselt päeva haripunkt. Tänud elamuste eest.
Madusid ei näinud, küll aga on lademetes viinamäetigusid. Igat värvi ja moodi, astusin ja pildistasin. Ei ole sinna eramaale vaja üldse trügida, elektriliinide juurest saab otse ja paremale. Ja varsti peaks ka metsmaasikad vaikselt seal valmima hakkama.
Kui kohale jõudsime, nägin kohe kus aare end peidab. Saatsin poisid üle kuiva lombi otsima, ise jäin ratast parkima. Kui kohale jõudsin siis pidin poisse õpetama ja näitama geopeituse strateegiatest ning kohtadest. Mina leidsin kohe üles. Väga põnev oleks olnud märjal ajal seal käia. Igati väärt koht, kus aare end peidab. Seekord karusid ei olnud. Meie täname.
Vett polnud, oli muda! Peale logimmist sai end tunda nagu Sõrmusteisanda Smeagol kes küürakil ronib. Põnev oli, tänud!
Kool sai selleks korraks läbi ja me otsustasime Kenriga selle tähistamiseks väikese rattasõidu teha. Sõitsime õhtuse rongiga Vasalemma ja hakkasime lääne poole veerema. See aare polnud algselt plaanis, aga mõtlesin, et äkki nüüd on vähem vett ja läksime vaatama. Täitsa kuiva jalaga sai ligi, isegi aare jäi silma. Aitäh!
Veendusin, et veetase on liiga kõrge kuiva jalaga logimiseks.
Õhtuse ringi eesmärgiks sai natuke Vasalemma-Rummu tavakaid harvendada. Varem kirjeldust lugenuna arvasin, et siin tuleb mingile keset karjääri olevale saarele minna, mida praeguse jääga vist enam ei julgeks. Mõtlesime siiski, et vaatame korra otsa. Arvo oli täna gepsujuht ja nii oli minu jaoks paras üllatus, et koos kuristiku paistmahakkamisega kõlas ka kohalejõudmist tähistav piiks. Tutvustasime ennast kõigile lähedalasuvatele kuuskedele, aga nemad ei teadnud aardest midagi. Edasise luureinfo kogumise käigus paistis, et vist tuleb päevavalgus ja natuke soojem vesi ära oodata, praegu võib liiga elamusterohkeks minna. Jään juba ootama.
Tegime väikse peatuse ja logisime ära. Vahva oli. Tänud.
Vot selline ongi üks korralik kuue sekundi aare-lähed nulli,võtad topsiku,paned nimed kirja ja tsau pakaa :)
Taaskord Vasalemmas ja seekord tõsine plaan saada Männiku karjääri aare logitud. Hetkel talv ja kõikidel väiksematel veekogudel parajalt paks jääkiht. Peaks olema vaid kohale libistamise vaev. Hommikul panin igaks petteks autosse ka kummikuid kuid eeldasin, et neid siiski vaja ei tohiks minna. Jalga ei hakanud neid ka panema ja karjääri servalt hakkasin lustlikul uisusammul liikuma. Nullis nähtu pani aga vanduma. Täpselt seal kus ma eelmine talv jäin hätta vee sügavuse tõttu, sealt algas nüüd ainuke jäävaba ala. Uurisin ja mõtlesin. Nägin ühte varianti kuidas jäävad jalad kuivaks aga mis paistis olevat väga väikese õnnestumise protsendiga. Ideeks oli lõhkuda suur tükk paksu jääd, et selle peal kõndides vähendada täpselt vajalikul määral vee sügavust. Normaalne inimene seda ei teeks aga mul lõi välja vana hea geopeituri enesetunne - teha täielikke lollusi selle nimel, et saada kuhugi enda nimi kirja ja mulle meeldis see tunne. Kiire põige auto juurde, pistsin jalga kummikud ja tagasi katsetama. Pole kunagi varem proovinud meelega enda all olevat jääd lõhkuda, et vette vajuda. Pärast jää raksumist ja ennem vette vajumist jõudis tervet keha läbida ka mõnus adrenaliini surin. Täpselt nii nagu plaanitud oli ka vee sügavus, paar cm oli kummiku äärest ruumi. "Sõitisin" oma veealuse jääpangaga nulli suunas. Piirkonna eripärasid nähes sain kohe aru kus peaks aare asuma ja nii see oligi. Logimise protsess möödus väga ebamugavalt. Ei näinud mida ma kirjutan ja kas ma kirjutan üldse õigele reale. Jalge all olev jää kippus tükkideks minema ja see kiirustas veel omajagu tagant. Ennem tagasi jää peale saamist oli minu jäine surfilaud nii palju lagunenud, et mõlemad kummikud suutsid siiski ka paar peotäit jääkülma vett sisse kahmata. See mind aga ei morjendanud. Väga positiivse laenguga lahkusin sündmuskohalt. Aitäh!
otsisime kahekesi kahe flashlightiga koopa igatpidu läbi, kuid aaret silma ei jäänud. vähemalt pool tundi ukerdasime seal. logisi lugedes teistel sellist probleemi olnud ei ole, ehk omanik vaataks üle?
No selle aardega oli nii, et kui Priit helistas ja küsis kaugel olen ning kuhu plaanin minna, siis ütlesin et siia aarde juurde. Priit ütles ta tuleb ka, ise mõtlesin et huvitav miks, tal see aare leitud. Kohale jõudes sain aru, sest Annabelil ja Priidul oli mind kindlasti naljakas vaadata kuidas ma seal vees ukerdan, aga minu õnneks oli vesi mõnusalt soe. Tegelikkuses ma eriti ei harrasta selliseid kivise põhjaga veekogusid, aga eesmärk tuli ju täita - saada 1000.aare geopeituse lehel. Aare leitud kiirelt ja selle aardega sain ka geopeituse lehel 1000 täis.
Mõtlesin, et piiluks järele, et mis värk on. Ja kui juba piilumiseks läks, siis käisin ja panin nime ka ikka kirja. Aitäh, mulle meeldis!
Mina polnud üldse enne kodutööd teinud. Kohapeal oli üllatusmoment, et kui lahe koht aardele leitud. Tänud Erko, sinna läheks veel!
Kolmandal katsel lõpuks oli veetaseme ja temperatuuri suhe vastuvõetav ja sain selle asjanduse ka kätte. Esimesel ringil kõndisin mööda, teinekord märkasin. Aitäh peitjale.
Aega ikka võttis, et õigesse kohta sattuksin. Lõpus nägin ruttu, kus see aare asub, aga maskeeringut ei saanud eest. Üle 5 minuti sikutasin seda eest, hea oleks traadiga tulla.
Täiega lahe paik. Kuiva jalaga ei saanud kuidagi ligi. Koorisin oma jalanõud jalast ja välja ilmusid geojalad, millega saab vabalt vees sulistada. Päris meeldiv oli kuumal päeval seal jahedas sääskede okupeeritud paigas varbaid leotada. Ajaviiteks sai aare ka välja nokitsetud ja logitud ning pärast päikesekuumal kivil oma geovarbaid kuivatatud.
Käisime kohal, kätte ei saanud. Tuleb ilmselt oodata kas kuivemaid või külmemaid aegu.
Pakane on oma töö teinud. Aare aga endiselt kättesaadav. Julged võivad end proovile panna. :D
Kuna olin päeva graafikust juba rohkem kui tunniga ees, siis mõtlesin, et proovin Männiku karjääri uuesti külastada. Võrreldes eelmise korraga olen täiustanud enda geoinventari kummikutega. Möödunud korral oli just neist puudus. Veepiirile jõudnuna paistis olukord juba veidi kahtlane. Ronisin siiski alla ja üritasin läheneda. Mööda vees olevat kitsast äärt sain ronida aardest umbes kahe meetri kaugusele. Kuna tänane geosõltuvus ei olnud nii suur, et ennast märjaks kasta, siis pöörasin otsa ringi ja proovin seekord mitte mahamagada sobivat aastaaega.
Taivo tuvastas küll peiduka, kuid aastaaeg on nats vale :) millalgi tagasi siis.... :)
Sattusime kohale juhuslikult Rummu rattaretke raames ja õnneks sobival ajal.Kasutasime ka rattaremondi varustust ehk näpitsaid ja nurkvõtit ,kuna peidik oli kapitaalselt kinni müüritud, aga noh Fred tõestas ,et nii papist poisid me pole ,et kohe alla anname.Metsatööll on lahe ansambel!
Tunnistan, et veebruari lõpus käisin kohapeal ja tegin isegi väikestviisi lähenemiskatseid. Tookord lõin siiski põnnama ning lahkuda tuli mitteleiuga. Pärast suplust VJS 6 juures tundus paslik siin ka ära käia, võtsin autost vastava varustuse kaasa ja puha. Suur oli siis mu üllatus kui karjäär vaatevälja jõudis :D Heh, tõepoolest maastik 2.5, vaata et grammike vähemgi veel täna. Kogu minu ettevalmistus oli tugevalt ülepingutatud, seda nii mentaalses kui muus mõttes. Kardinaalselt muutuvad maastikuolud mulle tegelikult päris meeldivad, isemoodi peidukoht ka, aitäh näitamast.
Rattaga õnnestus seal kiiresti ja vaikselt ära käia. Ühte osa rattavarustusest saab seal muideks täiesti eesmärgipäraselt kasutada :) Kuigi jah, päris drive-in aardeks seda nimetada ka ei saa.
Huvitav koht,aga eramaal ukerdamine tekitas veidi ebamugavust. Leid oli kiire. Tänud peitjale.
Sinna karjääri end uputama minna praegu suurt mõtet pole. Täiesti plaanimata sattusime tänase aardeotsingu käigus teise koopani. Tänud peitjale :)
Praegu on juba maastiku raskusaste minimaalne võimalik. Kellel veel käimata ja soovib tulla, siis praegu on selleks ideaalne aeg.
Huvitav teada, et Vasalemams on Männiku nimeline karjäär. Ja päris huvitav koos põneva koopaga. Aardeni pääsesin kuiva jalaga. Aarde kättesaamine peidikust oli keeruline, küll jonnis vastu aga lõpuks hakkas millimeeter haaval siiski liikuma ja sain logi kirja.
Mingi aeg tagasi käisin siin pimesikutamas. Nüüd otsustasin, et kuna sinna kanti nagunii asja, siis üritan logi kirja panna. Kuna arvasin, et on piisavalt kuiv, siis kummikuid jalga ajama ei hakanud. Kuidas mul läks, seda saavad teada need, kes kohe lähiajal sinna logima satuvad. Maskeering oli nii kõvasti kinni, et selle eemaldamiseks vajasin abivahendit. Täitsa vahva koht tegelikult. Tänud!
Siin jätsin tõsise töötegemise Steni hooleks- pole ma ise enam esimeses nooruses... Samas tiba kadedaks ajas küll... Ilmselt võtan ükskord asja ise ikka kah ette ;) Aga Lavakunsti Roniv Jõud sai asjaga suurepäraselt hakkama- tänud talle ja peitjale :)
Seekord tegin mina geo-ohverduse ja turnisin alla. Ketsid ja sokid jäid minust eemale puu alla tuulduma, olidki teised higistama hakanud - paras aeg jalgu tuulutada. Päris välja ei lobise, aga olgu öeldud, et ussid, konnad ja igasugused kahtlased urud mulle teps mitte ei meeldi. Aga jalad juba märjad ja tagasi ka sant minna. Saigi hirm ületatud ja aina edasi ikka edasi, mitte sammukestki tagasi...Ussi ei näinud õnneks. Küll aga oli aarde juures 30 cm kaugusel üks higine ja limane suur konn. Passis mu taskulambivihtu. Kui talle silma just ei lasknud, siis kõri all paunake käis tüübil. Kui aga hakkasin vaatama kas tema taga äkki peidukas on, siis jäi hetkeks lõua alune paun paigale ja tüüp muutus kivikujuks :D No ja nii ma seal siis paar kolm korda oma taskulambiga vehkisin kui ta minu poole vette hüppas. Ehmatus oli korralik :D ja limane konnapoiss siblis mu vees olevate jalgade vahel. Tahtsin karjuda ja ära joosta sealt, aga geotuhin oli üle ja surusin hirmu alla ning otsisin edasi. Lõpuks sai peidukas tuvastatud kus läks veel oma 5minutit aega, et asi avaneks. Tahtsin juba päikseprilli varre ära murda ja jälle geo-ohverduse teha, aga sain ikka ilma prille lõhkumatta lõpuks konteineri kätte :)
Käisin vaatamas seda imekohta. Ronisin alla ühelt poolt, siis teiselt poolt. Katsusin vett aga ei kutsunud paljajalu sulistama. Nüüd Marise logi lugedes on veel parem tunne, et ei läinud. Poleks tahtnud endale varbavahe massaaži saada mõnelt rästikult. Karjääri kõrval asuval niidul aga laius suur valik erinevaid õielisi.
Karjääriaarde otsimise 4. katse. No ma olin valmis ju, et kergelt selle leidmine ei tule, aga et päris nii läheb …:D. Algas kõik rahulikult, parkisin auto keelumärgipuu kõrvale, toppisin oma meeterviiekümnesed seljakotti ja kõndisin läbi metsa karjääri juurde. Eelmise aarde juurest saadud mitteleid kalamehe tõttu pani ka siin nende olemasolu eeldama, aga minu õnneks olin kohale jõudes ainuke, kellel kummarite leotamise plaan ning lisaks sain rõõmustada suhteliselt madalaks vajunud veetaseme üle. Rahulolu täis olin juba vette astumas, kui märkasin suurt ussi, kes kiirelt vette kadus. Huu… No ei tahtnud enam ma ju kuidagi sinna basseini minna ja napilt olin valmis ikkagi kohe sealsamas vastassuunas jalga laskma aga leidatahtmise isu teiselt poolt pidurdas mu siiski niipalju kinni, et peale 10 minutit olin enese ära veennud selles, et uss kardab mind veel rohkem kui mina teda ja on nüüdseks vähemalt Autobaasi karjääri välja ujunud… :D. Asja nii endale ilusaks mõelnud, liikusin edasi oletatava peiduka poole ning harutasin oma ruutmeetri kummi seljakotist välja; kaenlaaukudeni sissepakituna hakkasin ettevaatlikult peiduka poole nihkuma… ja siis takistas minu liikumise ühe ääre peal istuv Eesti Kõige Suurem Konn. Kisasin muidugi ja taganesin nii kiiresti kui sain endale tunduvasse ohutusse kaugusesse; natuke mõelnud otsustasin, et NII suur isend pidi olema ikkagi peitja pandud aardevalvur ja läksin uuesti katsetama. Ühe toika võtsin ikkagi ka endaga kaasa, no nii igaks juhuks, et mul oleks käepikendus veendumaks, et see ikka ei liiguta, kui ma teda puutuda proovin…:D. Läksin tagasi ja… see pagana konn oli nüüd kadunud! Uhh, mis tähendas ju seda, et ta pidi edasi olema kuskil sealsamas ja mind oma suurte silmadega kuskilt luurama…:D. Huuu… Teada konnafoobikuna kisasin siis veel natuke ja taganesin elu kiiremate liigutustega veelkord sinna, kus ärajooksmiseks ruumi oluliselt rohkem; kange tahtmine oli jalgu trampida oma jõuetu hirmu pärast sest üks peidukana sobiv koht oli ju kohe sealsamas kõrval mulle juba silma jäänud…:D. Mina ei tea, kuidas sellel Erko karbil on võime minu üle samasugune nagu sõrmuste isanda sõrmusel Gollumi üle, aga iseendalegi ootamatult leidsin ennast varsti jälle peiduka poole pressimas... :D. Selgus, et minu väljamõeldud koht osutus õigeks, aga konteineri kättesaamine oli küll paras pusimine. Rabistasin muidugi ka, kogu aeg oli tunne, et kohe kui selja pööran, hüppab see luurav konn mulle selga nagu actionfilmis ja murrab mu sinnasamma ära ja teiselt poolt tuleb uss ja sellel on mõni teine vähemalt sama hirmus plaan…:D. Lõpuks sain topsi kätte ja läksin veelkord pooljooksuga oma täna juba korduvalt kasutatud “pingile” logima; ma arvan, et sellest sai kõige pikem logimine, mis ma seni olen teinud, üldse kohe ei tahtnud seda topsi sinna roomajate ja kahepaiksete kogunemisklubisse tagasi panema minna…:D. Sai iseloomu kasvatamise aardeks kahtlemata minu jaoks, väga, väga rahul olin lõpuks, kui kõik tehtud sai :). Ja peidukas, no see on lihtsalt supervinge, aitäh Erkole meile selliseid otsimiseks välja pakkumast :).
Kui autojuht plaanib sõita Autobaasi karjääri ja kaardilugeja teda hoopis Männiku karjääri juhatab, siis ei jää muud üle, kui tekkinud tüli lahendada Lõhkeaine laos. Paraku aga oli sinna viiva tee peal silt, mis keelas viibimise sealsel territooriumil. Ei jäänud muud üle, kui tuli välja selgitada, kes on targem ja annab järele. Nii me suuna Männiku karjääri võtsime ja hetk hiljem kahtlesin ma autojuhi terves mõistuses: väikeautoga sellisel künklikul teel.. Tuleme kunagi veel, sest ilmselt polnud selle leidmiseks aeg veel piisavalt küps.
No ei olnud mul algselt täna plaanis otsimisi teostada, päev pidi tulema selline “kartulisalat-kiluleivad-ja-telekast-paraad”. Aga kui ma hommikukohvi kõrvale Lembitu Rummu järve saare logi nägin, vajus nagu iseenesest ööga ära kuivanud geovorm selga ning uueks sihiks sai endale ise Rummus mööda aardeid üks paraad korraldada :). Esimesena põikasin siia ja algus tundus paljulubav, kuskil midagi ei krõbisenud ja aardele sain sel korral lähemale mindud kui kahel eelmisel korral. Aga enne finišit nägi asi taaskord selline välja, et ei suutnud ma veenda ennast sinna sisse ronima. Mõtlesin siis, et vaatan vahepeal ümberkaudseid aareid ja tagasiteel otsustan, kas proovida uuesti siin oma hirmuga mängida või jääb ka täna seis 1:0 selle aarde kasuks; paar tundi hiljem sai selgeks, et ei ole mõtet siia mul täna tagasi sõita – Reigo kontrollis üle, et ei pannud ma ilmaasjata seal täna jänest ja otsimine on mõistlik mingiks ajaks katki jätta. Saab näha kui kaua see “mingi aeg” mul kestab, kui juhtumisi vahepeal nt Raudtee tara peaks ära lahenema, tulen kindlasti uuesti vaatlusele :).
Tänase päeva põhieesmärk, Erko hiljutine comment ajas ju kange isu peale uuesti selle laheda peidukaga katsetama minna… No vot oli vaja mul uugutada 4 päeva siia tulekuga! Täna nulli lähedal igatahes taganesin tagasi kindlale pinnale, kui jala all pind praksuma hakkas... Võib-olla valisin liikumiseks liiga äärepoolse koha ka ja julgelt otse minnes oleks praksumine olemata olnud? Proovisin teiselt poolt samuti läheneda, seal tundus koorik hoopis paksem (no umbes nagu Kessule ja Tripile tundusid 2 jäätist teise vahel sobivalt soojad, ei ole loobumine ju kerge… :D), aga kui seal ka miski krõbises, andsin alla ning otsustasin järgmisi miinuskraadidega päevi ootama jääda. Erko loodetavasti on jätkuvalt nõus meile vahendama operatiivselt neid kõige värskemaid olustikuteateid karjääris toimuva kohta, mina tuleks siis küll kolmandale katsele :).
Tänase päeva seisuga (tänu pakasele) aare isegi mõistlikult kättesaadav, kuid nõuab siiski teatavat julgust. Maastikuks pakun 3.0. Kes soovib teravamaid elamusi, võib nüüd tulla. ;) Muidu enne suve pole kergemat kättesaamist oodata, aga aaret kättesaamatuks pole põhjust praegu kuulutada.
Ei leidnud geotuuri käigus teel aastavahetamisele moorimajja.
Sihuke lahe koht. Küll me proovisime igast suunast läheneda, kuid asi ei õnnestunud, jääd oli palju, selle tugevus polnud teada ja libe oli ja vesine ja otsustasime mõnel ilusamal aastaajal tagasi tulla.
Lõhkeainelao naabri juurde tulin ka, silmadega vaatamisel jäi üks mõnus peidukoht silma, aga hetkel sinna sisse pressida ei tundunud mõistlik. Kevadel tulen uuesti :).
Kikerdasime ja nikerdasime, väike muukraud päästis päeva. Koht oli huvitav, aitäh näitamast!
Kummikud hoidsid vee meist eemal, aarde asukoht sai tuvastatud küll, kuid kättesaamiseks tuli autost erinevaid abivahendeid tuua, mõni ikka aitas ka. Kihvt peidukas!
lastel lõbu laialt koobas ja saab sisse ka veel minna"jes" kahjuks tegi mingi metsamees aarde ümbruses puudelangetamist niiet meil ei õnnestunud otsingutega tegeleda.järgmine kord.
Täna, 6+ aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...
Tänud sellegipoolest õue kutsumast!
Vasalemma karjääride külastuse lõpppunkt. Nagu öeldud oli vesi atmosfääri haihtunud, seega ligipääs kiire ja vaevatu, aardegi leidsime ruttu, aga selle varjestus ei tahtnud ennast kuidagi aarde eest vabastada, aga noh ega eesti naise eest miski ikka lõplikult peitu ei jää. Tagasiteel kohtasime metsistunud õunapuud (võimalik et kunagisest Männiku talust) külmavõetud õuntel maitse oli hea.
Parkisin auto keelumärgi vahetus lähedusse ja märgates seal veel ühte autot, käis korra mõte peast läbi, et kas tõesti kohtan ees kaasvõitlejaid. Lähenedes nulli oli kohe asi selge. Olge tervitatud Caroline, Annika :) Kahju, et paar minutit varem ei jõudnud, oleks taas ühe teolt tabatud saanud. Vahetasime paar sõna ning igaüks läks oma teed. Tore kohata uusi nägusid enda jaoks. Pugesin siis samuti halli hiire moodi urgu ja hetkel täiesti lakk kingaga. Tänud aarde omanikule toreda aarde eest.
Väga vahva koht. Rohkem ei saa öelda, jäägu teistele ka ledimisrõõm.
Kui ikka nii soodsaid ilmaolusi reklaamitakse siis tuleb ikka ise kah ära käia. Lahe peidukas. Täitsa kuiva jalaga sai praegu juurde.
Selle aarde juurde me ka kuidagi minna ei tahtnud. Asja otsustas eelmise aarde logimise ajal geolehele tekkinud teade madalast veeseisust. Oligi madal. Saimegi aarde kätte. Täname vett, et ta ära läks ja peitjat peitmise eest!
Praegu on karjäär taas täiesti kuiv. Soodne aeg otsimiseks! :D
Meil nii hästi ei läinud ja lomp oli üsna kõrge juba. Õnneks oli soe ilma ja sai ära käidud :)
Tükk aega sai otsitud parimat lähenemisteed autoga. Keelumärkide alt läbi ei sõitnud aga ühel hetkel olin üht teed pidi ukerdades peaaegu kellegi tagahoovis. Sealt lahkusime küll vaikselt ja viisakalt. Nulli läheduses helistasin korra ka Alexile, et ühes asjas selgusele saada ning siis nägin ka mugu seenekorviga (metsatöll?) minust 15m kaugusel. Hetkel on seal maastik palli võrra kõrgem ja ka minu poolt kaasa võetud geovarustus oli ebapiisav.
enne aarde leidu käisin ikka all ka ära ! lomp on präägast ikke täiskuiv ! kel kumikuid pole, see nüüd ruttu ! tegelt on kaldal parv ka olemas. aardel kena maskeering ! "Aituma, et koopasse meelitasite !" seal üks rasvane madu elab, siukste suurte kollaste silmadega ! aga te ärge kartke, ta polevat mürgine ! ? Tänud !
Lootsime ligineda mööda teed jalgsi, jätta auto kaugemale, kuna nägime valgust kella 00:30 ajal selles kohas. Lähemale hiilides oli selge, et seal toimub mingi peolaadne asi, lisaks oli lõkkeleek puude latvadeni ning lõke ise lai kui .... ma ei teagi, mis oleks hea sõna selle kohta. Igatahes läks Allan ees ja kui ta ei leidnud, hiilisin ma pärast jalanõude ja pükste vahetust märja rohu sisse järgi, kustutades taskulambi hetkeks, mil võisin kellelegi silma jääda.
Leitud, logitud.
Olime öösel seal, ning nägime kahtlast lõkket, prst oli suur väsimus, allan ja sander läksid aaret uudistama, ning kolmekesi olime autos silmi puhkamas. Kui äkki "põmm" auto peale läheb. Arvasime Margitiga et noh mehed tulid, ja sander taas vaatleb oma autot, aga üllatus üllatus oli see suur, lumivalge kiisu kapotti peal :D Imetlesime seda 10 min
Loomulikult olime algul vales kohas. Korrigeerisime oma asukohta ja see saatis ka edu. Leitud loogilisest kohast.
Tagasiteel (jätsime auto telliskivi märgi juurde tee äärde ja jalutasime karjäärini) tuli vastu punane mikrobuss, roolis tige naine, kõrval sama tige mees. Vestlus oli meil umbes selline:
Naine: "Mis te märki ei tunne või?"
Mina: "Tunnen küll, mis siis?"
Mees: "Te ei tea siis, et siia tohi tulla või? Lahkuge siit kohe!"
Mina: "Märk ütleb seda, et autoga ei tohi sisse sõita, jala liikumist see ei takista. Eravalduse silti pole, aiaga midagi piiratud pole, seega... " ja läksime oma teed.
Jäi neile veel ütlemata, et omaalgatuslikult märkide paigaldamine pole ka kõige õigem tegevus ja võiks selle teeotsa kohalikel võimuesindajatel soovitada üle vaadata. Võib-olla on eratee, võib-olla mitte. Märgi paigaldus tuleb igal juhul kooskõlastada ja märk paigaldada korrektselt, mitte lihtsalt kuidagi puu otsa riputada.
Selline seik siis, lihtsalt teadmiseks :)
Tänud aarde eest.
Mina olin sel korral see, kes rahu säilitas ja ka lõpuks aarde leidis.
GP 1120 / GC 1340
Selle aarde leidmine ei tulnud kergelt, juba jõudsin peitja nimest paar olulist anagrammi teha. Silmad nii palava ilmaga higi täis. Muidu Soome, mis Soome.
Kaugelt oli juba paista peidukas ja käisime ära ja panime ka nimed kirja. Tänud peitjale.
Soovituslikus auto jätmise kohas oli juba auto ees. Lähedal oleva pere grillpeole ei trüginud. Kõndisin aardeni elektriliinide alt. Peale mõningaid liikumisharjutusi oli leitud. EVEJ
Siin läks veidi kauem aega. Püüdsime ennast paika panna, et kust peaks otsima. Kui õige koht leitud, siis oli ka aare käes. Täname!
Sihile viis Jussikeste logis kirjutatud "kui all ei ole, siis on üleval ja vastupidi.". Nii ongi ju ja aare oli täpselt seal, kus ta olema pidi. Lahkudes sain aru, et olin aarde juurde valelt poolt lähenenud. Teiselt poolt tulles oleks natukene rohkem näinud. Väga äge koht aardele, tänan peitmast!
Seekord siis kahe mehega kohal, kuna eelmine kord tõmbasid igasugu elukad mu tähelepanu endale. Tõsi küll, peaaegu valmis metsmaasikad kippusid ka meeste tähelepanu hõivama, kuid jõudsime siiski kohale.
Teatasin uhkelt, et nüüd ma tean, kus aare on, kuna olen korralikku eeltööd teinud. Kui aga 10 minutilise otsimise järel keegi meist midagi ei leidnud, hakkas minus taas kahtlus tekkima. Võib-olla olen logisid valesti tõlgendanud? Hing ei andnud rahu ja ma läksin viimast korda urgitsema kohta, mida olin küllalt näppinud juba esimene ning seegi kord. Mida me kõik olime näppinud ja mille kohta Andreas teatas vist juba viiendat korda, et tema igatahes kahtlustab seda.
Ja suure üllatusega ei avaldanud peidukoht just nüüd enam mingit vastupanu. Vist olid Aigar ja Andreas mingile salavedrule vajutanud, mis aarde kättesamise lihtsamaks tegi. Tänud.
Tagasi pannes tuvastasin vaid seda, et esimesel katsel ei suutnud ma taas seda kätte saada. No aga loodetavasti see salavedru töötab ka teiste puhul.
Erinevate asjade kokkulangevuse tulemusel sattusin järgmiseks just seda aaret otsima. Välistasin kõige ilmsema(loe: hirmsama) ja uurisin põnevat kohta nii alt, kui ka pealt. Jõudsin just etapini, kus hakkasin peitjat kiruma ja nagu rusikas silmaauku helistas selle peale peitja ise, kes uuris, et kas ma olen seal. Hetk hiljem oli ta juba ise ka kohal ja ulatas mulle lahkesti aarde logimiseks. Ainult kandik jäi veel puudu :D Ajasime pisut juttu ja edasi läks igaüks jälle omi asju ajama. Tänan!
Uute Vasalemma-aarete tekkimist sain 2500km kauguselt vaid vesise suuga pealt vaadata. Nüüd avanes ka logimisvõimalus. Leid oli kiire, õnneks oli kummik jalas. Aitäh!
Leitud ja logitud. Väga meeldis, täitsa professionaalne lahendus. Tänud peitjale!
Siin selgus, et Vasalemmas on popp karjääri teha. Igaüks saab sellega hakkama. Omapärane moodustis taas, eriti huvitav ja ootamatu oli muidugi peidiku asukoht. Ohoo, nagu oleks kuhugi mujale sattunud. Aardeleid oli siin erinevalt eelmisest karjäärist hõlbus. Hea, et meeter või enam vett rohkem polnud ;-) Aitäh Erkole!
Mitteleidmise mõtet ei tulnud pähegi, marssisime kohe õigesse kohta. Päris cool, tänud!
Vasalemmas on vist mingi karjeristide pesa :) Siin on praeguste ilmaoludega lihtne tegutseda, vesisemal ajal võib veel huvitavaks minna. Aitäh, lahe peidukas!
CMXLIV. Tänan, super koht aardele. Logimisel kostis ühelt poolt muusikatümpsu, teisalt mootorsae vingumist - ei tea, kus see peitja siis elab?
Sellises kohas on otsimiseks kaks võimalust - kui all ei ole, siis on üleval ja vastupidi. Kammisime nõglapuud seitlisse ja seejärel võttis Urve järgmisest uuritud kohast konteineri välja. EVEJ.
Peab ikka ühe mitteleiu ka panema. Muidu poleks see ju mingi õige aare.
Tiirutasin üsna palju ringi, kuna navikas sattus segadusse ega osanud mind kohale juhatada. Lõpuks jätsin auto maanteele ja sammusin kenasti läbi kunagise värava nulli suunas. Viisid nagu igasugused rajakesed õiges suunas, aga nagu ei viinud ka. Igatahes sumasin läbi heinamaa kohale ja seal hakkas alles tõsine ronimine.
Geps ei saanud üldse aru, kus mina olen ja kuhu minema peaks. Käisin all, käisin üleval, siis jälle all, siis jälle üleval, kuni lõpuks ei jaksanud enam sammugi astuda. Moepärast vaatasin ikka veel ringi, aga ette jäid hoopis igasugused vinged elukad, keda vahepeal ennastunustavalt pildistasin. Kuna ma olin lootnud täna hoopis loomi kohata, oli mu fotokal teleobjektiiv ees, seega neid putukaid fotografeerides pidin neist üsna kaugele ronima. Ja kuna nad väga sobivalt olid muidugi karjääri pool, siis pidin kõhuli aelema järsaku serval, jalad üle ääre rippumas, lihtsalt selleks, et saaks ühest viinamäeteost portreevõtet teha.
Fotosessiooni vahepeal otsisin jälle aaret, kuid ilmselt olin siis juba liiga väsinud, et selgelt mõelda. Korjasin küll ühe teo kuuse otsast maha, sest mine neid geopeitureid tea, kuid lõpuks lõin käega. Eks tuleb tagasi tulla. Koht on igatahes seda väärt.
Mis 10 minutit? Rahulikult terve tunni imetlesime seda florat seal. Tehtud!
Tegime ka nii, nagu peitja soovitas - auto jäi suure tee äärde ja ise hiilisime läbi metsa karjääri tegema. See ikka see õige Männiku karjäär ei saa olla, nii madalas vees torkaksid betoonsaapad kohe silma. Teinud nende puudumise kindlaks, hargnesime. Mamm leidis paar asjalikku viinamäetigu ja jäi neile kiiruskatseid korraldama, ma võtsin 2.5 maastiku ette. Pean tunnistama, minul küll probleeme olnud selle peidukaga - hea lihtne selge asi. Aga koht on küll aus. EGPS ja need muud tavalühendid tavalogidest kah - ja peitjale tänu juhatamast!
Kuidas saab nii pime olla? Vaatasin aardele otsa ja teatasin Leelole, et siin ei ole. Teisel katsel oli kõik palju selgem ja logi läks kirja 14:20. Aitäh peitjale!
Silla alt edasi karjääri. Taaskord läks ikka umbes 10min aega valest kohast otsides. Lõpuks mõtlesin, et kontrollin ka teisest kohast ja hetkega oligi aare käes. Taas väga lahe koht aardele ja suurepärane peidukas! Tagasiteel oleksin vist peaaegu peitja hoovi ära eksinud ;)
Mere äärest siis omadega karjääri :D. Ega see aare jäi silma puht juhuslikult ja kuna nagunii siiapoole teel olime siis tuli ju Erko pakutu üle vaadata. Geopuuk jäi viisakalt meid suurele teele ootama ja läbi lillevälu tatsasime kohale. Vau , milline koht. Uurisime siis kohe mõnuga seda kohta. Aarde leidsime ka kiirelt üles ja suur oli meie imestus kui sealt Timixi logi eest leidsime. No meist jäi ta ju maha Paljassaarde :P. No on tegelasel ikka kiirus sees, tarvitab ilmselt red bulli ja omab tiibu vist. Olime just logimas kui kuulsime, et mingi meeskoor läheneb ;), nii võimsad hääled kostusid lihtsalt. Sain aarde ruttu peidukasse tagasi ja no muidugi, tulijad olid Erko, Tanel ja Priit, kes hirmsal kombel Tanelit siunas, et mis mõttes too tuleb teiste nina alt FTF-e ää noppima. Ja siis saime mõnuga nautida Priidu otsimist :P. Ajasime siis veel veidike geojuttu ja aasisime Timixit ftf-ide teemal tema pesale märksa lähemal :D. Ja siis oli meil aeg teoks teha mahapandud plaani tähtsaim otsing, tuvastada Mugu. Tänud aarde eest Erko, see oli väga vahva, kahjuks pilte siia lisada ei raatsi ;) !
Reede, kui välja sõitsime, oli meil kaks kindlat soovi: jõuda geoüritusele ning Mugu aare üles otsida. Kaunil pühapäeval raiskasime oma aega Kakumäel ühe "aardega" ja , et elu oleks täiuslik, siis suutsin seal taas ühe klaasikillu jalga astuda. Skooriks on viimase viie nädala jooksul kaks geoüritust ja mõlemas jalas tükike klaasi :( Lonkasin paraja, punase loigukesega geopuuki ja vahtisin juhmi pilguga telefonis kahte uut aaret. Üks asus seal kandis, kust tulime ja teine seal, kuhu plaan oli minna. Egas midagi, numbrid masinasse ja tuld! Peitja soovituse kohaselt sõlmisime puugi teeäärde köiega ja ise liipasime(noh, mina siis), karjääri tegema...või otsima. Täitsa leitav loik oli, kivine ja puha muidugi. Aarde sikutasime kah välja, aga see mis logiraamatust vastu vaatas...oli üllatus...Tanel 18.46? Krt, kas tõesti on Timix, kellega tunde tagasi juhuslikult Paljassaares kohtusime ja aaret koos otsisime, ka siia jõudnud(minu soe soovitus oleks talle, et võta kasutajanimeks Figaro)? Pilk kellale veenis, et logirulli tätoveerimine oli toimunud 13 minutit tagasi kuid ühtegi elavat hinge polnud me ligiduses ju kohanud( v.a. suurim rebane, keda mul on õnnestunud looduses kohata ja kes lidus meist ca 5-7m kauguselt kah...karjääri). Õige pea hakkas aga kostuma mehist mõminat ja geonina taipas, et kohe jääme kellegile vahele. Nii oligi...sõbraliku turismigrupina saabus peitja, esmaleidja ja ka tulevase kolmanda koha omanik. Nu on see kodumaa ikka pisike: eile "maadlesime" pool päeva Taneli aaretega ja täna tema endaga. Tünn õnnestus siiski enne delegatsiooni saabumist tagasi peita ja nii võis priviligeeritud grupp kodanike rahus muljeid vahetada, kuniks Priit otsis. Veidi lobisemist veel ja oligi käes aeg ka oma põhieesmärgi ning kõige lähima aarde ehk, siis mugu juurde suunduda. Ka seal õnnestus meil teistena raamatut määrida ning kaks stf-i nagu maast leitud! Suured tänud Erkole aarde eest ja minu poolt soovitan silt külge!
Sõitsin mina rattaga Paljassaarest Balti jaama poole, et koju minna. Vaatasin korra GP lehte ja nägin, et Märt on sees, kuid aardeid pole. Veidi aja pärast vaatasin uuesti, seekord olid ka uued aarded. Kui nägin, et Männiku karjäär, hakkasin esmalt kiruma, et olin just Rapla rongist maha jäänud. Kui aga kirjelduse avasin, tuli välja, et tuleb hoopis Riisipere rongile minna. Sellest hoolimata istusin ma ikkagi Aegviidu rongi, sest mis ma sinna Vasalemma ronin, see ju puha teiste peiturite territoorium ning esimesena sinna nagunii ei jõua. Sellest hoolimata vahetasin ikkagi lõpuks rongi. Tund aega pärast avaldamist jõudsin aarde lähistele ning esmalt leidsin ma sealt peitja, kellega koos nulli suundusime. Koht on väga vahva ning peidukoht samuti suurepärane! :) Läksime siis suure tee peale tagasi ning seal oli juba Priit. Kui ta mind nägi...oi oi, kus sealt hakkas neid sarvilisi tulema :) Läksime siis uuesti aarde juurde ning seal tegutsesid juba Merike ja Alex. Ühesõnaga FTF enne seitset. Aitäh!