Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Luusaare soos, Luusaare künkal on vana Luusaare pelgupaik. Rahvajuttude põhjal olnud siin ühe muistse sõja ajal paos seitsme kihelkonna rahvas. (Ilmselt on siin liialdatud). Rabasaartele varjuti eriti 1703. aastal, kui vene sõjasalgad rüüstasid, põletasid ja tapsid peaaegu kogu kihelkonnas. Arvatavasti põgenikud siiski tabati, sest saarelt on leitud inimluid, ehteid jt. esemeid. (siit ka nimi Luusaar). 1958. aastal rabakraave kaevates avastati vana pelgupaiga lähedalt samblakihi alt saarele viiv pakktee.
Väga huvitav lugemine soodest ja rabadest Juhan Lepasaarelt:
vaata allpool lisatud linki. Luusaare kohta lk. 56
Luusaare küngas ise koos Luusaare sooga ei ole liikumispiiranguga. Küll on aga liikumispiirang nii ida kui läänepoolsetes metsades:
Piiratud Algus: 1.02. Lõpp: 31.05. (õhtul kella 17-st kuni hommikul kella 11-ni) Algus: 1.06. Lõpp: 30.06. (väljaspool teid)
Piirangud pole asjata. Siin on arvukalt erinevaid piiranguvööndeid, sihtkaitsevööndeid ja kaitsealasi ja veel arvukamalt kaitstavaid taime-, looma- ja linnuliike. Ega asjata ei tahetud siia rajada üks Eesti esimesi kaitsealasi:
1. aprillil 1920. aastal alustas Tartu Ülikooli Loodusuurijate Seltsi juures tegevust Looduskaitse sektsioon, eesotsas F. Bucholtz´iga. Juba 5. mail pöördus Looduskaitse sektsiooni juhatus Haridus- ja Põllutööministeeriumi poole palvega kaasabi saamiseks loodusmälestusmärkide alalhoidmiseks. Sügisel 1920. asus looduskaitse sektsioon lahendama lindude kaitse küsimusi. Johannes Piiper kos prof. Fedor Bucholtziga tegid LUSi koosolekul 1921.a. ettepaneku taotleda Paasvere metsa muutmist looduskaitse reservaadiks, mis olnuks esimene sellelaadne. Ministeeriumist tuli aga teade, et hakatakse ehitama Sonda-Mustvee raudteed ja seetõttu reservaadi plaan ei käivitunud.
Enne 2001 aasta tormi oli Luusaare küngas ilus peatuspaik nii marjulisele kui matkajale, nüüd on palju murdu ja pikali puid. Aare on peidetud ühe pikalikukkunud puu juurtepahmaka taha. Koht on tähistatud nii, et on kaugelt märgata.
Lääne poolt lähenedes saab auto jätta allpool toodud koordinaatidele, kust läheb ainus, ka piirangu ajal kasutatav, metsatee.
Vihje: pole
Lingid: http://www.pky.ee/siselinkide_materjalid/sooradadel_sisu.pdf
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 59° 6.7834' 26° 42.8000' |
Aarde sildid:
maasturiga_huvitav (2), lahe_teostus (2), rabamatk (1), pikem_matk(>1km) (1), lumega_leitav (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC57QZ7
Logiteadete statistika:
44 (97,8%)
1
1
1
0
0
0
Kokku: 47
Kuna viimase hetkeni tundus et ma sellele geotuurile ei jõua, siis polnud kavaga tutvunud ja ei teadnud täpselt mis siin ees ootama hakkab. Kui aga parklasse jõudes kõik kummikuid jalga ajama hakkasid, sai selgeks et tuleb midagi põnevamat sorti :P Lisaks veel see pisiasi et siin karuxxxs polnud kellelgi grammigi levi. Vaatasin lähima ronitava puu et ehk on kõrgustes levi parem, aga ka mitme meetri kõrgusel vaats telo ekraanilt vastu tühjus. Siis aga sai Liis mingit moodi kkka koordinaadi kätte ja matk võis alata. Ütleme nii et ikka päris korralik astumine oli ja kui esimene trajektoor sai suht otse aarde peale valitud siis lausa paar korda oli hetk kus kummiku serv jäi napilt cm paari jagu veepinnast kõrgemale. Raba ise oli korralikult jõhvikaid täis ja nendega sai ka omajagu maiustatud. Koha peal vaatasime selle nimitegelase üle, väike hingetõmbe paus ja tagasiteele. stange tõmbas ikka korralikult märjaks ja praktiliselt kogu tagasitee sai end jope üle õlgade jahutatud. ka tagasitee marsuut oli oluliselt valutum ja kummiku uputamist ei pidanud kartma. Ainult silver suutis kuidagi metsa vahel oma kummiku ära komposteerida. Aitähhid mõnusa õise matka eest
See täpp kriipis kaardil juba pikalt silma. Samas, iga kord, kui hiire peale lohistasin ja maastik 4.0 vastu vaatas, kriipimine kadus ja asemel tuli nukker ohe. 4.0 ja 4.5 on sageli keerulisemad kui 5.0, kus on vaja lihtsalt slingidega paar meetrikest end ülespoole vinnata.
Selle aardega läks nii, et Tarmo oli juba puu otsas, kui pauk käis ja koordinaadid leviaugust välja vinnasime. Edasi polnud muud, kui lihtsalt rõõmustada, et kottpimedas läksime ja päevavalguses seda keerulist maastikku oma silmaga ei tunnistanud. Minek oli keerulisem, üritasime võimalikult otse minna. Tagasi tulime mööda rada ja polnud häda miskit. Kõige parem meel oli lõpuks autot näha.
Sai vahelduseks plaani võetud üks geotuur sõpradega. Tegime oma tööpäevad lõpuni, jätsime argimured sinnasamusesse ja panime tulema. Sobivasse parklasse jõudsime õhtul 10 paiku. Keegi meist ei olnud aga koordinaate salvestanud ja kaardil kergelt hõõguvad aardetäppi ei julgenud usaldada. Leviga ju on seal nagu on. Proovisime siis iga seadmega natukene infot kuskilt kinni püüda. Kes ronis seda puu otsa püüdma, kes jalutas lihtsalt mööda teed edasi-tagasi ja kes rahulikult ning kannatlikult paigal seistes lõpuks selle koordinaadi ka kuskilt välja imes. Roheline tuli saadud, asusime teele. Liis muidugi nõudis oma motivaatorit, et iga 100m läbimise kohta teda teavitatakse. Kui seda siis ühel hetkel kottpimedas nina telefonis teha püüdsin, kaotasin taju ümbruskonnaga ja oleks napilt otse mülkasse astunud. Seekord läks napilt ja pöörasin hullemast. Aga olud kiskusid aina põnevamaks, ehk Jalgealune aina vesisemaks. Eks ta vahepeal seal kummiku piiril loksus. Raskemad poisid pidid ikka ringiga paremaid olusid otsima. Kohale jõudis oli pulss laes ja keha auras higist. Aga krdi mõnus tunne oli. Tagasitee väikse kaarega oli juba natuke rahulikum ja peagi võis meie geotuuri esimest päeva õnnestunuks lugeda ning rahus öömajja suunduda.
Mõnus väljakutse iseendale. Mulle meeldis ja toreda seltskonnaga on lausa lust ringi kolada. Tänud
Huvitav, kas midagi võiks olla veel sellest pakkteest alles jäänud olla? Igatahes pakutud parkla poolt tulles ei märganud. Küll aga oli korralik rada ees, peaaegu lõpuni välja. Teekond ise oli pigem niiske, jalgade märjaks saamise oht oli pidevalt olemas. Lisaks olid pidevaks kaaslaseks rajal ka erinevad tiivulised putukad, kes motiveerisid pidevalt liikumises olema. Sellele vaatamata üritasin natukene ka ümbritsevat vaadelda, sest vaade oli ju kena. Muraka- ja pohlaõied andsid märku, et marjaaeg pole enam kaugel.
Viimane lõik enne aaret oli kõige ebamugavama maastikuga - polnud enam mõnus ühtlane pehme maastik. Õnneks oli tegemist üpris lühikese jupiga, mille kiiresti läbisin. Panin nime kirja ja lippasingi tagasi. Kogu teekond võttis aega umbes kolmveerand tundi.
Aitäh aarde eest!
Siin on veel talv täitsa võimutsemas. Jätsin auto soovitatud parklasse ja hakkasin astuma. Teel olevate põdra jälgede järgi tundus lumepaksus tubli 20cm olevat. Lumi ise kandis kenasti ja vesised kohad olid jääs. Üle kraavi minnes oli paar meetrit eemal jää raksumist kuulda, nii et ega pikka pidu enam ei ole. Lumesaani jäljes oli hea lihtne astuda ning see jälg viis lausa 50m peale välja. Edasi asutusin lihtsalt lumekoorikut pidi aardeni välja. Kogu retke kohta tuli kokku u. 3 kerget vajumist, nii et räätsad jäidki alla panemata. Eks see ongi mul viimasel ajal tavaks saanud, et liigun rabades räätsad seljas ringi.. no et kui kaasas, siis pole vaja. Viimase aja raba aaretest oli see kõige paremas seisus ja tabavalt temaatiline.
Tänan peitmast.
Päeva viimane,sai ka see väga vaevaliselt tehtud.Olime ikka õnnelikud kui auto juures tagasi.Aitäh!
Oh õudust. Minnes pidi koguaeg vaatama, et vesi üle kummiku ääre ei tuleks, jalgu väsitas ikka täiega, need olid eelmisest rabast juba väsinud. Meetrid aga vähenesid ja aardeni lõpuks jõudsime. Ja pimedaks läks ka. Teistel olid pealambid, ma kõndisin tagasitee tunde järgi. Õnneks õnnestus Margusel seekord tagasitee veidi parema jalgealusega valida ja teekond autoni läks võrreldes tulekuga lausa lennates. Tänud
Auto jätsime umbes 1,4 km kaugusele. Sealt edasi viis metsarada ja sohu jõudes muljetavaldav ATV-rada. Soo oli üsna märg ja ATV-sõitjad olid seal suured trassid sisse kündnud, nii et maast üleskeerutatud turvas puuokstel rippus. Proovisime nende jälgede kõrvalt liikuda, sest pehme pinnas oli väga märg ja nii mõnigi kord vajus kummik poole säärde vette. Kui pilk kõrgemale tõsta ja seda koletut lagastamist mitte näha, siis oli tegelikult meeldiv koht ja ääretu vaikus. Täiesti tuulevaikne ja ei ühtegi linnuhäält. Müttasime soosaarele ja asusime langenud puid vaatlema. Aarde peidukat markeerivad detailid leidsime kiirelt, aga kus siis aare ise on? Leidsime karbi rohu seest maast, sest seda ümbritsev kotike oli räbalaks näritud. Proovisime seda nipukaga natuke kokku õmmelda ja saime ikka pärast maast kõrgemale tagasi panna. Õnneks karbi sisuga kõik korras, aga peitja võiks seal natuke kõpitseda seda objekti, sest ajahammas on oma töö teinud. Tagasiteel nosisime suuri jõhvikaid ja umbes tunni pärast olime taas auto juures tagasi. Aitäh loodusesse kutsumast!
Tänase palavussega oli see rännak üsna vaevaline. Muidu tavaline võsa-rabaks ja jahedama ilmaga ilmselt oluliselt lihtsam.
Sellele aardele lähenesime meiegi lääne suunalt ning kuigi lund enam segamas ei olnud, pääsesime meiegi sinna 1,3km peale ja mitte enam. Siis läks maapind väga vesiseks ja pehmeks ära. Tõmbasime taas kummikud jalga ja hakkasime astuma. Kohati sai kenasti käia, aga päris palju tuli ka sobivat teed otsida, sest vett oli palju. Ometi kohale me jõudsime ning tagasi ka, vahepeal sai aare leitud ja nimed kirja pandud. Aitäh.
Olime punasoo lauka juurest saabunud. Seal lumepind enamasti kandis ja olime veendunud, et küllap siingi. Parkimiskohast näitas aardeni 1,3 km. Hakkasime siis astuma külmunud tümmanite jälgedes oli algus paljulubav aga nii kui lumepinnale astusime, enam pinnas ei kandnud peaaegu mitte ühegi astumise puhul. Lund oli kuskil poolde reide ja seega iga sammu järel pidi tegema suurt tööd, et jalg jälle lumepinnale tagasi saada. Pulss tagus rinnus ja meelekohtades, mõnus meeleolu oli asendunud raske tööga ja isegi viha oli kerge tekkima. Päris mitu korda sai minul sellest siiber ja läksin üle roomamisele (ega seegi märjas lumes lõbus pole). Kergest vallutusretkest oli saanud samasugune häbiretk nagu Vene armeel praegu Ukrainas.
Ja siis veel enne lõppu, olles lugenud kõiki neid karu jalajälgede lugusid.... Siin olin ma juba veendunud, et iga suurema kühmu all, kuhu jalg muidugi jälle läbi vajub, tabab jalalaba magavat karu ja sellele järgneb minu elu viimane kallistus.
Tagasitee oli veidi kergem. Auto juures tõdesin, et see oli võrdne sellise 30 km pikkuse suusamaratoni pingutusega. Selle aasta raskeim matk kindlasti - natuke üle 2 km ja ajakul üle 2 tunni. Ajastusega sai ikka täiesti ja mõlema jalaga ämbrisse astutud. Samas on nüüd päris palju meenutada ja tagantjärgi vaadates saime ägeda elamuse endale.
Aitäh.
Mulle see matk selle aardeni jäi päeva aaretest kõige rohkem meelde. Tõesti olid hanged nii võimsad, et autoga kuskile ligemale saada polnud lootustki. Räätsasid ka polnud. Jäi vaid üle palvetada, et lumi kannab. Kandiski. Jälgede järgi oli näha, et oli kandnud põtragi. Aga kui mõnel korral oli põder läbi kukkunud, siis kabi polnud tal maani jõudnud. Reaalselt oli põder enne kõhu peal, kui jalg maani läks, absurdne lumi. Nüüd aga võta vaid suund, kõps kõps, päike paistab ja tatsasime vadistades lõpuni välja. Kandis jää ka kraavis, kuid seal oli juba ohtlikke hetki sekka. Seega jätkasime pigem lume peal ja lõpus ootas tõesti kena ja temaatiline konteiner eest. Tänud laheda aarde eest!
Lumi on ilus asi, ilus on kui ta sajab ja maa korraks valgeks teeb aga kui teda nii palju on, et mina juba astudes poolenisti maa alla kaon, siis mu pärast jäägu ta parem taeva.
Saime lükkamata tee pärast kilomeetri sinna ja kiltsa tagasi juurde jalutada, aga no jalutada ja rabavaikust me tahtsime täna. Raba kandis. Äge oli vaadata loomade jälgi.
Tänud kutsumast, konteineri tähis hiiglama vahva!
Teel matka alguspunkti oli tagaistmelt muidugi päris vahva vaadata, kuidas lumi üle katuse tuiskab, aga tegelikult oli teekond tõesti veits kõhe- pime, paks lumi, tee ääres sügavad kraavid.. Õnneks oli meil tubli ja enesekindel autojuht ning koos kahe vapra kaaslasega oli minul vähemalt üsna turvaline tunne.
Juba matka alguses oli kottpime, pärast umbes poolekilomeetrist jalutamist tervitas meid ahvatlev võsa risti-rästi mahakukkunud puudega. Jätkasime rõõmsalt, läks hõredmaks, kuni järgmise võsani. Mingil hetkel oli korraks küll ainus lohutus, kui põder, kelle värsketesse jälgedesse sattusime, siit läbi mahtus, mahume meie ka.
Väga põnev kogemus, rabamatk talvel kottpimedas. Poolteist tundi sumpamist ja juba olimegi auto juures tagasi. Tänud peitjale. Ja kaaslastele.
Mnjah,möödalennul kiire leid :)
Tegelikult pani see retk autost aardeni igasuguseid mõtteid mõlgutama.Aga kuna kaaslased niivõrd usina sammuga kilomeetreid neelasid siis ei jäänudki muud üle kui vapralt tempos püsida ja mokk maas hoida :) Auto juurde naastes oli üks püksisäär põlvist saadik täiesti ära jäätunud,teine püsis imelikul kombel kuivana.Üksinda ei oleks seda teekonda ette võtnud,nii et eelkõige tänud tublidele kaaslastele kes vaimu aitasid virgena hoida.
Nüüd kui enam Subarut seljataga polnud läks päris kõhedaks. Lumi tuiskas stangest vastu esiklaasi ning 7km selle aarde parklasse polnud mõnusad. Pimedas jõudsime kohale ja gps näitas 2km idast lähenedes. Tegelikult oleks tahtnud kirdest läheneda, aga sinna ei julgenud sellise lumega sõita. Võttis see matk alles aega ja raba oli pisut pehme, aga kohale jõudsime. Jälle üks matk tehtud. Kui eelnevalt drive-inne tehes tundus, et õhukesed kummikud on liiga külmad, siis selle matkaga oli jalgadel mõnus soe.
Ei arvanud, et siia uuesti tulen. Aga tulin. Marisega koos oli muidugi lootust ka rohkem. Kohapeal, kui nulli üles leidsime, paistis aare juba kaugelt. Eelmine kord oli see ikka hästi peidus juurikatelt allakukkunud mullahunnikute vahel, vähemalt nii arvan oma tookordse mitteleiu kohta, nüüd täitsa puhas plats. Tagasiteel panime räätsad alla ja juba tundsin, et nendega on ikka päris mõnus rabas tatsata. Tore jalutuskäik oli ja ilus ilm jälle soosis meie matka. Tänud!
Tekkis jälle plaan ühiselt mõni keerulisema maastikuga aare võtta. Karjase laitsin maha, tundus talvisel ajal mõnusam külastada. Järgmiseks pakkus Ingrid Luusaare, sellega ei seostund midagi, nii et sobis plaaniks küll. Väga vara ei alustanud, kuskil 10 paiku panime auto parklasse ja hakkasime astuma mööda aarde poole viivat teed. Jälle üks täiesti teistmoodi raba ja aarde kirjelduse järgi põneva ajalooga. Tegelikult praegu kummikuga käidav, aga kasutasime natuke räätsade abi. Kohapeal ei nõustunud gps koostööd tegema, saatis meid eksiteele ja siis pani pildi tasku. Kui ta jälle pilti hakkas näitama, sai õige suund selgeks ja seekord oli aare seal kus pidigi olema. Tagasi läks ka gpsu suund kuidagi teostmoodi kui tulles, aga metsas saime juba õigele teeotsale. Tehtud. Täname!
Vahetasime meeldivad asfaltteed nüüd kruusatee vastu. Esimesel päeval ei olnud kruusateede vastu suurt midagi. Isegi hea vaheldus siledale asfaltile. Kõik oli tore ja hea kuniks jõudsime Luusaare teeotsani. Ai kus seal alles väristas. Migreenitee. Soojana oleks see maitsev olnud aga väljas oli päris jahedaks läinud. Koledad lillad pilved ja paar vihmapiiska olid saatjateks. Täitsa lõpuni ei kannatanudki sõita. Viskasime üks hetk rattad lihtsalt ära võssi.
Ja no see võss oli omaette teema. Keegi oli ramminud autoga teatud maani küll raja sisse ja edasi läks kujuteldav jalgrada aga sellega meeldivused piirdusid. Samas ehk võib kiita soodsat kuiva Eestimaa mai ja juunikuud. Ei pidanud kusagil põlvini mülkas müttama. Niiske oli siiski, kuid ma sain tossuga ja Joonas paljajalu täitsa hästi hakkama. Isegi rabas olev kraav oli ületatav. Raba - seal tulid mängu rabaparmud. Ei, mitte meie. Vaid päris parmud. Suuremad ja väiksemad, ühiseks jooneks oli näljasus. Olid ka mingid mutantparmud. Norm oli see, et mõlemal oli Diffusil ja üks kangem kraam kaasas aga kumbki seda ei kasutanud - yolo. Joppas vähemalt sellega, et ma sain lõpuks tunda ennast tüütute putukate seas vähem tahetuna. Joonase ümber olev parv oli 5 korda suurem. Saare peal tuli õnneks leid üsna ruttu. Nimed ruttu kirja ja lappasime natukene logiraamatut. Huvitav oli viimati 80ndatel Luusaarel käinud mugu leid. Kaua seal saarel ei kannatanud olla ja padavai tagasi. Külastamise järel proovisin mõistatada miks ma seda kõike küll teen? Ja veel vabatahtlikult.
Üks fakt ka vahele. See oli meil alles kolmas ühine aare. Kõik olnud vaimari omad ja kokku oli nende peale kulunud üle 5 tunni.
Aitäh aarde ja huvitava lugemislingi eest!
Nüüd mitu kuud hiljem seda logi kirjutades meenub imeline lumesillerdus, juba kevadiselt soe päikesepai, elu esimene räätsakatsetus (kui tore ja nendes oludes lausa hädavajalik!), lahe matk, suurepärased kaaslased, vahva aare ja mõnus piknik. Igati armas päev.
Aitäh, Vaimar, kutsumast ja suur-suur tänu aardeid sellistesse kohtadesse peitmast, kus vaid loodust näed ja kuuled.
Miki käis ida poolt tulnuna ja andis teada, et konteiner vajab hoolt. Lubasin niipea minna ja täna sai niipea täis.
Täna oli mul kaasa võtta kaks neidu, Piret ja Külli (ky) geopeituse mõttes "õhinalt algajad juba aastase kogemusega".
Ise olen ainult lääne suunast lähenenud, sest sealt ainukese tee kaudu ei ole piiranguid. Tahtsingi täna selle idapoolse lähenemise üle vaadata. Ette rutates ütlen, et rabailu saab rohkem ikka lääne poolt tulles.
Meid saatis väga mõnus matk ja kuulake ka Jüssi mõtteid, sest just sellest rääkisime ka meie omavahel.
Natukene metsas ragistamist ja seejärel rabamatk. Teekond rabas tundus esialgu tibake raske, sest kummik, va tegelinski, tahtis kogu aeg putku panna. Tagasitee möödus üllataval kombel hoopis kergema jalaga. Aarde peidukoht paistis tõesti juba kaugelt silma. :) Karbike ise aga tahtis pisut kauem meelitamist. Aitäh siia juhatamast!
Ma olin seda aaret kogu aeg edasi lükanud. Küll oli geoseltskonnas teistel leitud või siis ei tahtnud keegi rappa ronida ja nii edasi ja edasi. Nüüd saigi just sellepärast retk ette võetud, et mõned "taskusse jäänud" aarded ära külastada ning mõnusat rabamatka nautida. Retk ise oli tegelikult täiesti okei, kui kõrge veetase välja arvata. See sundis astumiskohta ja teekonda hoolikalt valima, et mitte ennast nii-öelda nurka mängida. Kohapeal kahtlustasime algul, et närilised on karbiga vehkat teinud, kuid tuli välja, et oli siiski alles. Karp praoga ning peitja teadlik, lubas üle vaadata. Hetkel tõstsime esialgsest asukohast natuke kõrgemale, kondikubu kõrvale, et karp kuivas püsiks. Mõnus jalutuskäik, tänan peitjat.
Maastik oli lubatule vastav. Paar korda jäi kummik kinni, aga seda rajal enne päris raba. Kohapeal tervitas aardevalvur ja jättis mind pika ninaga, ju siis silm teekonnast virvendas, ega ma paremat põhjust välja ei mõtle, et miks aare mulle silma ei jäänud. Aga murakaid märkasin ja nende üle oli rõõm suur.
Selliste aarete otsimiseks on tõesti hea valida sobivam aastaaeg ja ilm. Selliseid ka jätkub nagu möödunud nädalavahetusel :) Ei pea nii raske olema ja ei olnudki. Päris mõnus oli kõndida aardeni ja veel kõigele lisaks sai loodust nautida. Lahe tähistus. Küll selle aarde kättesaamisega ei läinud ainult nii libedalt. Oli natukene pusimist. Aitäh peitjale.
Koos temperatuuriga oli ka maastiku raskusaste märgatavalt langenud. Sellist juhust ei saanud ju ometi kasutamata jätta. Autoga sai mõnusalt enamvähem kilomeetri kaugusele. Edasi ei hakanud pressima. Tee oli veidi konarlik, aga vähemalt tahke. Märgistus jäi kiirelt silma, mõningase meelitamise peale õnnestus ka aare välja meelitada. Aitäh peitjale.
Jätsin ka auto 2,5 km peale, kuigi sealt saaks ka edasi aga mis viga sellist rada mööda jalutada. Edasi oli ka väga mõnus retk, vett on peale neid suuri vihmasid muidugi palju ja kahe kraavi vahel on ikka vaja vaadata et kuhu astuda et vesi kummikusse ei tuleks. Teise kraavi "sillake" oli näiteks 30 cm sügavusel vee all. Aarde leidmisega läks natuke kauem aega, ei tea, kas aardevalvur oli nii hirmutav... Tänud peitjale järjekordse mõnusa astumise eest!
"Ebaõnnede jada" algas juba eile õhtul kui me broneeritud öömaja ukse taga seistes nina norgus olemisega sealt jalga lasime, sest vaatamata saadud broneeringu kinnitusele meid seal keegi sisse ei lasknud- kedagi lihtsalt polnud ,kuigi teatud lehe kohaselt pidi olema täismaja broneeritud. Õnneks oli interneedus seal leviv ja nii orgunnisime endale sellest "metsast" hoopis Rakverre öömaja. Vaatamata hilisele saabumisele suutsime peremehelt imemaitsva õhtusöögi saada ja siis oli aeg konte sirutada :P. Sirutusin siis oma voodis ja korraga käis hirmus kolin :D. Hetk hiljem istusin voodiraami vahel ja vaatasin hämmastunult Alexit ,kes oma koikus rahulikult lesis. Teda millegipärast voodi kandis, mind aga mitte, suure kolinaga oli otsustanud minu lesila madratsi hüljata minuga koos loomulikult. Madratsit tõstes selgus ka põhjus, voodi raam tiba veninud olekus ja lahtised lauad ei tahtnud mind kanda. Ok, kui ei kanna siis tuleb maa külgetõmmet uskuda ja kindlal pinnal magada. Ja nagu moodsates reklaamides juba kombeks on saanud järgneb tavaliselt lause.... ja see pole veel kõik ...:D. Tundus , et see oli alles eelsoojendus kogu tänasele päevale.
Hommik algas teatega läbi õhuliinide, et noorsportlased on päälinnast startinud. Meie oma õhulossis unistasime alles hommikusöögist. Kasutades korralikku taevatreppi saime hommikusöögi tuppa serveeritud , söödud ja teate peale, et kambajõmmid kohal lahkusime oma katusekambrist pilduva voodiga.
Ja nüüd sain aru, miks Alex eile nii pikalt oli teatud logisid lugenud. Kui Bruno meile tegevusplaani tutvustas, käis Alex välja oma trumpässa: mis oleks kui põrutaksime rappa?!? Haa, kaaslaste näod oleks pidanud üles pildistama :D, ettepanek tuli neile täieliku üllatusena. Aga meie üllatuseks olid nad kärmelt nõus, vaatamata räätsade puudumisele, sest ega sellist ettepanekut Alexi suust just tihti tule ;).
Nii pakitigi meid Zukisse ja vahva seiklus võis alata. Zuki trügis vapralt aardele lähemale ja korraks tekkis minus juba sinisilmne lootus otse aardeni sõita kuid üks hetk kupatati siiski kõik loodusesse. Mnjaa, see mis ees oli tundus ju suht jalutuskäik pargis :D. Pugesime kummikutesse ( kuklast käis läbi mõte, et paneks õige kalamehesäärikud, kuid ettepoole see mõte ei jõudnud :P )nii läksid jalga tavalised kummikud ja sikutasin ka igaks juhuks räätsakoti selga.
Algus oligi jalutuskäik pargis... kuni maa enam hästi kanda ei tahtnud, sest mingid rööpad olid poolenisti sulanud ja vaatamata mu püüdlustele end kergeks mõelda tahtis maahaldjas mind ikka sügavamale sikutada. Saime siiski mättalt mättale hüpeldes kraavini ja siin tuli endale sild ehitada. Alex sai sellega suurepäraselt hakkama ja liugles osava poomikõnnakuga sellest üle. Ka Kajal õnnestus kraaviületus kergesti ja siis oli minu kord. Nojah... oleks pidanud Bruno enne üle kraavi laskma... sest noh jah.. seistes keset seda sillakest käis praks ja sillake see katki läks :P. Seljatagant kostus vaid Bruno õnnetu kommentaar: "Merike, sa lõhkusid jälle tee ära :P". Õnneks polnud kraav sügav ja ma sain kuivalt üle. Brunol õnnestus samuti viga saanud sillast üle saada ja jätkasime tõusvas meeleolus matka.
Kohati oli teel väga tugev lumekiht, kohati jää ja see kandis korralikult. Oli kandnud ka metsaotti, kelle pontsakad käpajäljed me leidsime. Et oti teekond meie omaga ei kattunud siis jätkasime vapralt teed. Alex oli täis energiat ja sisuliselt spurtis ees. Üritasin talle tema jälgedes järgneda kuid eile alanud "ebaõnn" jälitas mind ka teel rappa :D. Nimelt suutsin ikka ja jälle läbi jää vajuda seal ,kust teised imelise kergusega üle olid liuelnud. Mida lähemale jõudis meie sihtpunkt seda märjemaks muutus maastik. Laiast kraavist üleminek õnnestus siiski ilma liigsete jamadeta ja siis algas raba vedelam osa. Alex otsustas räätsad alla panna, Kaja ja Bruno spurtisid ees minema ja mina kaalusin kelle eeskuju järgida. Kaalusin aga ilmselt liiga kaua, sest juba järgmised kaks sammu tahtsid mind maakera sisemusse sikutada. Aga ma võitlesin vapralt :D. Sikutasin üleni turbase ja märja jala maa sisemusest välja ja tirisin räätsad varba otsa. Edasine tee läks lausa lennates... no peaaegu, sest üle puude ronimist pean veel harjutama, koos räätsadega noh. Viimased meetrid ja me olime kohal, aardevalvur tervitas meid rõõmsalt :). Hetk puhkust ja algas tagasitee. Vesisemal alal suutsime räätsadega aretada pea sama tempot, mida Kaja ja Bruno . Silda ületades võtsin räätsad alt ja õnneks jäi sild samasse seisu ning rohkem ei ragisenud. Aga kui arvate ,et midagi ei ragisenud siis eksite :D. Otse loomulikult ragises taas mu all kogu see kõvastunud jäämassiiv ja ma käisin seal nagu jäälõhkuja merel. Õnneks kulges tagasitee aina tõusvas meeleolus ja tempos ning auto juurde jõudes oligi mul märg vaid see üksainus koib, mis oli maa sisemuse poole teel olnud ;). Hing hõiskas sees kui kummikud jalast sain ja kogu selle kaasavõetud turba sealt seest välja sain raputada :D.
Suurepärane matk oli, tänud kaaslastele ja peitjale!
Ma ei tea, mis mõju see Rakvere inimestele avaldab või mida nad eile seal kahekesi nuusutasid, aga hommikul tehti esimese asjana ettepanek rappa minna. Meil muidugi ei ole raba vastu midagi, kuid see, kust poolt ettepanek tuli, oli muidugi üllatav. Aga nii kuis mõtted, nii ka teed ja tegemised. Kohapeal sai selgeks, et oli ka viimane aeg see teekond jalge alla võtta. Peagi on see, mida jalge alla võtta nii vedel, et kannab vist aind kohalikku Otti ja võib olla veel mõnda tegelast. Retk aga oli täpselt paraja pikkusega ja moraali alla ei viinud. Pigem päike küttis meeli ja tuul tõukas tagant. Merike vaid lõhkus natukene ...., maastikku :-)
No nii, esimene retk räätsadega. Ega see matk hästi ei hakanud, esimeses augus ühtpidi kummuli, teises augus teistpidi kummuli, kolmandas nii kinni et välja ei saagi. Peale seda nagu hakkas juba minema. Tore matk oli, tänud kõigile.
No mis ma oskan kirjutada.Ilm oli ilus,päike säras ja taevas oli klaar.Ei pidanud teeviita lumest puhtaks pühkima,et õiget teed leida.Minu esimene räätsamatk rabas(soos?),ei vajunud läbi jää kraavi ega tassinud kogu järgneva päeva tilgakest vett saapas kaasa.Ei juhtunud nägema huvitavat aardevalvurit.Nii et täiesti tavaline talvepäev. Suured tänud kõigile.
Väga äge päev oli! Aitäh aarde peitjale Vaimarile, kellega koos sai see mõnus räätsamatk ette võetud! Raba on ikka väga pehme allpool lumepinda. Nii mõnedki meie hulgast kukkusid kohevast lumevaibast järsku ja ootamatult läbi. See ei seganud õnnelikult aarde juurde jõudmast. Pärast saime auto juures sooja teed-kohvi ning sõime vastlakukleid! Tulles ja minnes oli autoteedel üsna tugev tuisk, aga raba on ikka üks rahulik maagiline paik. Tänud kõigile, kes meiega liitusid ja aitasid päeva toredalt koos veeta! EVEJ
Vahva matkake räätsadel muinasjutulises rabametsas. Tänud kutsumast.
Kiire skoor :)
Sihuke tavaline aare. Jätad auto soovitatud parklasse, kuigi idee poolest saaks mingi tranduletiga pea kilomeetri lähemale ka - noh näiteks oled jahimees ja viid elukatele lakukivi. Sest tee iseenesest on korraliku kõva põhjaga. Siis sealt edasi hakkab natuke jama küll, see pehme suss mulle ei sobinud. Kõige hullem ongi vist see paarsada meetrit kahe purde vahel. Edasi - oh need ATVd, jälg oli ees küll, aga see oli vastikult pehme. Lõpuks hakkas taies silma, 2.54 km peale olime kulutanud 34 minutit. Kiire skoor, nagu öeldud. Vaatasime natuke seal saare peal ka ja tõmbasime hinge. Tagasitee enam nii kiiresti eiläinud, eriti algus oli vaevaline, aga siin on see eelis, et tee läheb aina paremaks. Ja kui stardist oli kulunud tund kaksteist, tegi auto uuesti piiks ja lasi meid sisse. Kena - nagu Karjasegi, täitsa võrreldavad tükid. Aitäh ka!
Juba eelmiste aarete juures olid teeääred täis liikumiskeelu märke. Siis lugesime kirjeldust ja saime teada, et too peitja pakutud tee ongi ainus võimalik. Parkimiskohas näitas geps aardeni natuke üle 2,5 km. Algul oli täiesti korralik metsatee, sellest sai ühel hetkel mudane ja vajuv metsatee ja sellest omakorda rabarada, mis viiski sisuliselt aardeni välja. See mulle meeldis, sest tavaliselt peab rabades ikka oma lähenemisteid leiutama. Väga meeldis aarde juures olev taies, pimedas täidaks ta vast oma täieliku potentsiaali :) Kokku läks aega edasi-tagasi tund ja kaksteist minutit. Aitäh, mõnus matk!
Õues oli sooja napilt 30 kraadi kui ma kõlava häälega teatasin: "Lähen rappa, kes kaasa tahab tulla?". Ainus järgnenud emotsioon oli tasane pobin kuskilt varjust, et linnainimesed on ikka napakad.
Lähenemistee valikuks olin lõpuks kaarte ja värke nii kaua vahtinud, et oleks võinud kohale minna ka seotud silmadega. Asi hakkas huvitavaks kiskuma siis kui autol mootori seiskasin. Parmud olid moodustanud ümber auto nii tiheda pilve, et kartsin ägedamat vihmasadu. Õnneks ei ole parm loll loom ja nii kui ma autost nina välja pistsin otsustasid aulised mind jälitada aardeni ja tagasi. Teel asja juurde õnnestus sarnaselt jussikestega üks kummik silmini mutta uputada. Sel hetkel kui jalg vääramatu jõuga maakera sisemuse poole hakkas vedama lõin küll vedelaks. Teatavasti ei suuda parm inimesele suurt kurja teha kui inimese keskmine liikumiskiirus on 4km/h. Mutta takerdunud jalg aga tõmbas tempo absoluutseks nulliks ning pea kohale hakkasid kogunema äikesepilved. Kujutlesin juba ennast ühe kummariga mööda võserikku silkamas, samal ajal kätega vehkides, et elajaid minema ajada. Tänu taevale sain siiski kontrollaja piires minema, sest muidu saaks Luusaarel veel üht inimskeletti imetleda, juures suur silt: "Siin sõid parmud geopeituri ära".
Aardest ca 100m kaugusele viis üsnagi jumekas rattajälg. Esialgu arvasin, et hakkajad geopeiturid on maastiku raskust liiga tühiseks pidanud ning üritanud rappa rammida lapsevankriga kuid terasel vaatlusel ning loogikavigade kõrvaldamisel oli tegu siiski ATV künnivagudega.
Inimene on ikka jube elukas.
Tänud raba, skulptuuri ja karbi eest. Luus-aare oli täitsa mõnus.
Kui Jussikestega Kadunud Peressaare aarde juures konsulteerisin, siis küsisid nad, kas ma ka seda aaret võtma lähen. Ei osanud öelda, kuna ei olnud mingeid konkreetseid plaane, vaatasin vaid GPS-i ja kella, et miskiks ajaks ikkagi koju ka jõuaksin. Samas tekitas see kõne minus põnevust, et võiks ju selle rabaka ka ette võtta - eriti julgustas ka logi, kus 75 aastane proua selle reisi ära teinud. Jätsin auto u 2,5 km kaugusele ja sealt siis mööda rada aardeni. See oli vahva, et rada olemas oli, polnud nagu GPS-i vajagi. Samas parmude hordid olid ikka meeletud ja tegid kogu retke üsna tüütuks. Kohapealne aardevalvur oli väga lahe. Superluks, tänud peitjale! Kokku-võttes väga mõnus jalutuskäik, vaatamata usinatele parmudele. See jäi siis seekordse aardetuuri viimaseks.
Auto geoparklasse ja aarde poole minema. Algus oli nagu ikka mõnus jalutuskäik, aga mida edasi, seda hullemaks läks. Soos selgus, et mu eelmise õhtune kummiku lappimine ebaõnnestus ja kõigele lisaks oskasin murakaid otsides nii sügavale sisse vajuda, et vesi tuli üle kummikuserva. Kõigest hoolimata saime nii kohale kui ka tagasi auto juurde koos liitri murakatega. Kuigi soos oli vett piisavalt, tuli joogiveest ikka puudu (1 liiter selliseks jalutuskäiguks osutus väheseks).
Ema saab sellel kuul 75 ja seda oli ju vaja kuidagi tähistada. Vedasin ta rappa. Ma pean mainima, et ta oli väga rõõmus kaaslane, kes kordagi ei kurtnud. Ühel korral mõtles küll tagasi pöörata, aga kui ma ta üle oja aitasin, siis matkas rõõmsalt kaasa edasi. Päike kõrvetas ja parmu- ning sääsehordid olid üüratud, aga saime kenasti kohale, murakaid sõime, aardevalvuri juures tegime pilte ja lõpuks astusime tuldud teed tagasi. Ema võttis aega ka - alla tunni läks üks ots. Värskeid põdrajälgi nägime, karujäljed jäid nägemata.
Väsitav, aga tore oli! Aitäh! Koordinaat sobis hästi.
Siia veeresime perunamulgu aarde juurest. Autoga navigeerisin ainuüksi intuitsiooni ajel soovitatud parklasse. Kõht oli nii tühi, et tegime seal ühe sooja supi ja jaheda õlu. Kui ühispiknik sipelgatega oli lõppenud, algas meie lõpp.
Algul oli meeldiv matkarada nagu lubatud. Siis algas raba, mida mina läbisin kummikutes, moor veesussides. Distants ei tapa, tempo tapab - mõtlesime mõlemad ja nii me normaalset tempot hoida püüdsimegi. Parmudega ühes polnud seda sugugi lihtne teha. Mõlemal olid särgid käes nagu lehmadel sabad, muudkui vihtlesime end nendega. Veetakistusi polnud, muda ka eriti mitte, kuiv aeg ikkagi. Lõpuks olime igatahes sihtpunkti jõudnud. Missugune temaatiline üllatus, lahedasti tehtud peitjal :-) Koordinaat oli ka väga täpne (ei pea hoiatama kirjelduses selle eest), nii et leid oli kiire ja lihtne nagu sellises kohas igati kohane.
Tagasitee möödus samamoodi, kerge väsimus andis ehk vaid tunda, mõni komistuski tuli ette. Parmud sõid samamoodi, higi voolas silma ja suhu. Sooja oli 27 kraadi, päike lõõskas taevas. Aga teadsime, et kui mahajäetud õllepurk silmis terendab, oleme juba päästetud, autoni veel paarsada meetrit :-)
Kokku tuli edasi-tagasi 5.4 km, mille läbisime 1h 28min. Aitäh peitjale paraja matka ja meeldiva raba eest! Aare oli kuiv ja korras, vahetuskaupa ei teinud. Isegi prügi polnud sellisest kohast ära korjata, mis oli muidugi meeldiv. Täname pingutama panemast!
Korralikult tähistatud matkarada, ojakestel sillad peal, mudas värsked põdra ja karujäljed, lõpus kutsuv aardevalvur, mida veel tahta. Puhas rõõm, aitäh!
See oli esimene soo-aare, kuhu mind kaasa võeti. Tänu sellele vist, et kampas oli ka Janne(villasuss) ja kuueaastane Siim. Rada kulges mõnusalt kuni esimese kraavini. Meesterahvaste järel turnisin ka üle kraavi. Abivahendeid oli ainult üks ja kui seda Jannele üle kraavi tagasi viskasin, juhtus nii nagu vahel siis kui vanniveega koos ka laps ära visatakse. Nimelt lendas koos toikaga ka minu geps. Kuna tal lendamiseks erilisi oskusi ei olnud, sulpsatas keset kraavi mudasesse vette. Einar pani ruttu oma päästmisoskused proovile, aga minu geps on pirtsakas - võõrastele ennast kätte ei anna. Tuligi siis aluspesuni lahti koorida ja oma pisike välja aidata. Ega tal muid muresid ei olnud, kui et "ei näe satelliite". Kui suurem muda ära nühitud, töötas rõõmsalt edasi. Janne oli minu trikoovoorust ka pilte teinud, aga vaevalt, et ta neid kusagil avaldab, ta veel noor ja tahab elada. Järgmised kraavid olid peale esimest harjutust juba käkitegu. Tundus, et aare on sinna paigutatud eelmisel sajandil, aardevalvur oli natuke kõhna väljanägemisega. Jätsime talle mõned murakad kosutuseks. Siimule oli see ka esimene sooskäik(pool teed vanaisa kukil), aga talle meeldis. Aitäh peitjale!