Saluveer

 1 

Saksad sõitsid saaniga. Praegusel ajal peaaegu drive-in. Viimased paar meetrit käisime siiski jala. Kõige keerulisem osa oli karbi oma pesast välja meelitamine. Ei tahtnud talle liiga teha ja sai ikka tükk aga meelitatud enne kui kaubale saime. Kogu protsess parklast parklasse võttis aega vast pool tundi. Aitäh peitjale.

Hea drive -in aare Mandrilt aardeni ja tagasi mandrile Alla poole tunni koos kaevetöödega

Vaatasin kõik loogilised kohad läbi ja ei leidnud.

 1 

Ilm tundus oleva ideaalne supitamiseks. Tartus aga pole kohti just palju. Emajõel tundus kole tugev vool olevat, et edasitagasi liikuda. Seal peaks teinekord sättima kuidagi nii, et saab ühest otsast alustada ja teisest lõpetada ning siis jõe servast kõik topsid ära noppida. Aga seda seekord ette ei võtnud. Edasi jäi kaardil silma Saluveeri aare. Kristelil on see kunagi juba üle jää tehtud, niiet tema retke ette võtta ei tahtnud, kuid mul lubas minna ja ise tahtis kalda ääres päevitada ja solberdada. Saigi siis sõit ette võetud. Esmalt plaanisin startida Beresjest. Sealt aga kõik teeotsad sõbralikke silte täis ja mitte kusagil ei tundnud end teretulnuna. Ei olnud tahtmist ka suvalisest võsast sisse ragistada. Otsustasin, et alustan siis hoopis Võhandu jõe pealt ja täpsemalt Võõpsu sadamast. Supid täis ja asusin teele. Tuul oli kergelt vastu kuid see oli ainult hea, sest jahutas aga ei takistanud sõitmist. Suts alla tunni läks aega ja olingi saarel. Topsi enda kätte saamine polnud kõige lõbusam. Seda valvas korralik kõrvenõgeste võsa ja ega siis seal palju riideid ju seljas polnud. Sain igatahes piisavalt tervist juurde :) Varasemalt lugesin ka Karli logi, kel ilmaga läks siin hoopis teisiti kui seekord. Ja meelde jäi just see, et oli tore saarel olla tuulevarjus. Seekord oli hoopis selline päev, et see saare tuulevari oli kõige hullem koht kus olla :D Peale leidu lükkasin kiiresti laua uuesti veele ja minekut, et saaks tuule kätte :D Enne tegin veel kõne ka Kristelile, kel oli igav hakanud ja sõitis Räpina poole poodi. Tänu sellele tuli ka kiire otsus, et ma ei lähe mööda jõge tagasi vaid las ta tuleb Räpina sadamasse vastu. See ju saarelt paistis eriti hästi :) Ja nii siis läksingi otse üle vee sadama suunas. Mõlemat pidi polnud vaja kordagi kaarti vaadata, sest peaaegu jõe suudmest hakkas saar juba silma ja lahkudes oli ka siht selge. Tagasi sõites oli kerge tuul tagant, niiet mulle tundus, et pole mitte mingit tuult ja päike küttis ikka hästi :) Samas järvel selja tagant tulevat lainet ikka jagus ja seetõttu sai enamus tagasi teelt veedetud põlvili laual, sest püsti polnud see tasakaal nii kindel, et kõikide üllatus lainetega toime tulla. Vette kukkumine poleks muidugi midagi hullu olnud aga siiski esimese sulistamise tegin sadama rannas, kus Kristel ootas ees külmade õlledega :D Mis sa veel elult tahad :D Suured tänud lahedas kohas oleva aarde eest! Tahaks juba tagasi vee peale :D

Parkla :)

Tänan aarde eest!

Leidsime Beresje külast sobiva koha kust kajakitega vette saab. Andsime piirivalvele teada ja alustasime teekonda. Teekond Salosaarele polnud küll pikk, aga täna oli meil seltsiks korralik tuul ja külglaine, mis tekitas natukene kõhedust küll. Samas sain mõnda aega vees olles aru, et laine loksutab kajakki küll, aga väga naljalt seda siiski ümber ei lükka. Nina õiges suunas hoidmisega pidi rohkem vaeva nägema, kuid mõne aja pärast jõudsime siiski saare kaldale ja kõrkjate vahele varju.

Olustik saarel oli oluliselt rahulikum. Logisime päikese soojendades aarde, käisime üle enesepääste juhised ja läksime tagasi vee peale. Sel korral läksime tagasi pikemat, aga ka ohutumat ja oluliselt nauditavamat teed vastu lainet minnes. Vahepeal märkasime lainete vahel ka võrke ja pidime suunda vastavalt muutma, aga üldiselt laine siiski enam külje pealt ei tulnud. Mingil hetkel pöörasime suuna taas mandri poole ja siis lükkas laine meile hoopis hoogu juurde. Alguspunktile lähemale jõudes vaibus laine ja saime rahulikult õige sisenemistee uuesti üles otsida.

Kuigi mulle meeldib rahulikus vees aerutada, on aeg-ajalt väga lahe ka kajakiga ristlaines möllata. Aitäh elamuse eest!

Saluveeri parkla

Alustasime teekonda Beresje külakesest eramaa sildi tagant. Silt keelas autodega sissesõidu ja peale pisikest vaatlust ning arutlust jätsime auto ilusti sildi taha ning jalutasime kajakkidega edasi, kuni veeni välja. Veidike mõnusat kulgemist ja jõudsime roostiku vahelt välja. Seal aga Lämmijärv enam nii sõbralik välja ei näinud oma kerge jänese ja täpselt piki lainet jääva sihtkohaga. Mis seal ikka, raskemad olud ju selleks ongi, et ikka põnevust ja adrenaliini elule lisada. Vahemaa õnneks oli lühike ja peale lainete käes mänguasjaks olemist suutsime siiski täiesti õiges konditsioonis Salusaarele jõuda. Saar ise oli mõnusalt päikseline ja aare sai kiirelt nimede võrra rikkamaks. Enne tagasiminekut rääkisin veel igaks juhuks enesepäästest ja meeldivama aerutamise huvides sai oluliselt pikem teekond tagasijõudmiseks valitud.

Risti vastulainet Venemaa suunas oli tegelikult igati äge aerutada.. nägu sai mõnusalt vee pritsmeid täis ja lainete lõikamise rõõm andis tugeva adrenaliini laengu. Pisut pidime võrkude pärast suunda korrigeerima, kuid see oli siiski juba lainetega koostöö liinil. Piisavalt kaugele jõudnuna saime hakata alla lainet lõbusalt liuglema, kuni lõpuks poolsaare tipu taga rahulikus vees tekkis aega navi vaatamiseks ja oma järvele mineku koha otsimiseks. Nii sada meetrit olime ülestuult jäänud ja roostiku varjus sai see hetkega korrigeeritud. Peagi oligi käes aeg randumiseks ja piirivalvele eluga tagasijõudmisest teada andmiseks. Oli see alles äge kajaki sõit. Tänan peitmast.

 1 

Võrus käimise eesmärk oli ära teha Piirisaare ja Uku, kuid Saluveeri jaoks aega ei tundunud jaguvat. Selgus siiski, et tänane õhtu on vaba ning nii me Võõpsu sadamasse tulime. Eelkõige Võõpsu, sest jõel on lahedam sõita kui Räpinast mööda tühja järve. Olin selle mootoriga esimest korda vees ega ei teadnud nippe. Paat pidi liikuma 20km/h, aga kuidagi ei õnnestunud üle 10 km/h saada ning olin pettunud. Järgmisel päeval sain teada, et vindi ümber olevad kasvud tõmbasid hoo nii maha. Olin seda küll puhastanud, aga uued jäid kohe kinni. Kohale siiski jõudsime ning saarel tundub ainult üks sobilik maabumiskoht, õnneks aarde lähedal. Ega saarega tutvuma ei saanudki minna, sest ainult pilliroog ja võsa paistis vastu. Lämmis ja Peipsis võiks neid saari rohkem olla, niisama tühja vett sõita on igav, aga kui on eesmärk, siis on palju huvitavam.

Kui mu vanemad nägid, et Kaupo tuli paadiga, siis ühinesid nemadki rõõmuga. Seltsis on ikka segasem. Läksime Võõpsust neljakesi paati ja võtsime suuna Salusaarele. Tänu Aljaste logile olime eelnevalt karbi kaasa ostnud, et aardele parem pesa teha. Suur oli aga üllatus, kui leidsime aarde väga korrektsest karbist. Selgus, et enne meid olid käinud peiturid, kes olid aarde ära hooldanud, ainult et logida pole seda veel jõutud. Pole viga, aardega on õnneks kõik enam kui suurepärane, lihtsalt et hooldusteated võiks ikka üles panna. Peale leidu käisime kormorane vaatamas ja võtsimegi suuna tagasi Võõpsu. Sai ikka hea tunne küll, et senistest Võrumaa leidmata aaretest see kõige keerukam leitud sai.

Väike kanuuretk Salusaarele. Karp aarde jaoks oli meil kaasas, kuid maha oli jäänud marker, seega jäi aare meist küll karpi, kuid markeerimata. Saarel oli meeletus koguses parme, nii et tegutseda tuli väga kiiresti. Tänud!

 5 

Viskasin süsta Võõpsu sadamas maha ja seal olid kolm selli, kes korralikult pohmas ja meenutasid oma peolugusid eelmistest päevadest. No äge :) Ma neid kuulama ei jäänud, hops süsta ja Salusaare poole ajama. Sellest reisist on meelde jäänud, et siin on lihtsalt kohutavad lihasööjaparmud. Panen ka pildi, kui suured ja jurakad nad ikka on. Kohutav.

Peale meeleolukat aerutõmbamist jõudsin ma saare neemeni, kus ka aare end peitis. Ja siis nägin, et ranniku lähedal kalamehed. No selge, lähen ümber neeme ja teiselt poolt. Hakkasin randuma, kui järsknu nägin, et sellel inimtühjal kurrunurruvutisaarel on inimesed. Üks paarike oli end täpselt aarde nulli seadnud ja päevitas seal. Naine viskas kiiresti endale rätiku ümber ja suure naeratuse saatel lehvitas mulle hoogsalt. Vägev, ma polnudki sel päeval veel tisse näinud, nüüd nägin. Kohmetades lehvitasin vastu ja tegin, nagu mul olekski sealkandis mingit asja. Keerasin end merele tagasi ja mõtlesin, et mida ma nüüd teen. Et ega ma ju siia niipea tagasi tule. Ja hiilisin ringi, kuni nägin, et nad ei ole enam nullis. Aga ega nad võivad paari meetri kaugusel olla, roo sisse ju ei näe. Võtsin julguse kokku ja panin plaks randa ära. Ja nägin, et neil on telk, nad on aga nullist oma paarikümne meetri kaugusel ja asjatasid seal. No mis seal ikka, igaühe õigus ja asusin siis aaret otsima. See läks ikka väga raskelt, hein oli puusani ja leidsin vaid ühe rästikunaha. Õnneks ühtki rästikut ennast mitte.

Ausalt öeldes tuuseldasin päris kaua, kuni olin sunnitud geokõne mõnele eelleidjale tegema. Ja sealt sain kinnitust, et aare oli just seal, kus ma oleks ka ise arvanud, et ta peab olema. Ja siis ma hakkasin leidma märkmikutükke lähedalt võsast. Karpi ennast kahjuks ei leidnud. Kuid suht kindel, et aare oli hävitatud. Mul oli kaasas käepäraseid vahendeid, et aare taastada, kuid puudu jäi vaid aardele nõutud karp. Panin logiraamatu ja pliiatsi topelt minigripi, ehk järgmine saare külastaja viib sinna ka uue karbi. Mul oli oma karpi päev varem ühe teise aardekarbi taastamiseks vaja läinud, vahetasin katkise vastu välja.

Seega, kui keegi läheb, viige sinna ka õige suurusega karp, kõik muu on olemas. Ahjaa, ja ka geopeituse juhend :)

Muidu väga äge matkamine jälle. Koht, kuhu mitte kunagi ise ei läheks niisama. Ja ka õppisin seda, et kõige uskumatutes kohtades võib näha paljaid tisse, mis on väga positiivne.

hävinenud logiraamat

Panin uue.

Vormistatud tftc

 2 

Selle geotuuri ja võimalik, et ka viimase aja üks kõige raskemaid aardeid. Pärast Palojärve sõime Põlvas kõhud täis ja sõitsime otsejoones Beresjesse, et külastada Salusaart. Autoga pressisime mööda kõrgesse heina kasvanud teerada ühe kanali algusesse. Pumpasime kibekiirelt SUP-i lauad õhku täis. Kergelt hakkas juba immuunsus tekkima selle väsimusest tekkiva valu vastu. Lisaks oli motivaatoriks see, et kui me kiirelt teeme, siis saab laua juba õhtul Tartusse tagasi viia ja ei pea hommikul kella 10ks Tartusse sõitma.

Vee peale saades oli juba kanalis tunda, et laud eriti edasi ei liigu, sest tuul puhub vastu. Järvele jõudes oli omakorda vastulaine ja hirmus tugev tuul. Sõudes liikus edasi teosammul ja kui ei sõudnud, siis lausa lendasid üleujutatud kõrkjastiku poole. Esialgu oli plaan mööda kallast minna, et ohutum aga see tähendanuks pikemat maad ja külglainet. Üks hetk Rauno pressis kalda äärest ennast niiöelda üle rifti avamerele. Andsin hagu ja tegin sama. Tuul oli nii tugev, et kapuuts peas ei püsinud. Laine lõi üle laua ja vett pritsis näkku. Lisaks kõigele eelnevale hakkas paduvihma sadama. Külmast tekkis päris ruttu peavalu. Sidusin umbsõlmega kapuutsi endale pähe, et natukenegi takistada tuulel peast läbi käimist. Sõudma pidi täiest jõust. Vähemalt siht oli saare näol silme ees. Tasakaalu pärast väga ei pidanud muretsema, sest siin lihtsalt tuli põlvili sõuda. See sundasend ja füüsiline pingutus on aga krampide tekkimise valem. Ma suutsin õigetel hetkedel ennast kohendada, Rauno ühe pausi pidi tegema. Saarele jõudes olid jalad nii kanged, et ei suutnud korralikult püsti seista. Koperdasin nulli, Rauno kookis aarde välja ja ma panin nimed kirja. Puhkasime natukene ja siis võtsime suuna tagasi. Saarelt tagasi autoni sõitsime umbes 5 minutiga. Täitsa surfari tunne oli, sest sõitsime enamjaolt mööda laineharjasid. Natukene maad proovisin püsti aga vettekukkumise parakad sundisid mind põlvitama. Kokkuvõttes oli kuradi vinge kogemus. Uuesti siiski ei tahaks. Sellest sõidust on veel mitu päeva hiljemgi mingid imelikud lihased valusad. Ja muidugi ime kombel ei jäänudki haigeks. Kõige boonuseks jõudsime Tartusse 15 minutilise varuga ning saime minu renditud SUP-i laua ära tagastada.

Aitäh aarde eest!

Salusaarel tuulevarjus

Tagumik on ainuke kuiv koht

Mõtlesime, et lähme piilume siis, mis seisus järv on. Sõitsime Beresjesse, parkisime auto tühermaale ja läksime piiluma. Järv oli jääs ja jää peal lödi. Kalamehi seal osas ei olnud. Kaugel eemal paistsid kalamehed. Hakkasime siis jää peal kikivarvul kõndima. Rohkelt oli mõrasid, risti-rästi igas suunas. Kõndisime vaikselt edasi ja tuvastasime erinevaid jää värve - valge, beez, tumesinine. Päris kõhe oli. Suutsime läbida ehk paarsada meetrit ja siis sai hirm meist võitu ja keerasime ringi ja läksime kaldale tagasi. Peame nüüd rohkelt julgust koguma, et julgeks sellise teekonna ette võtta. Olles vendunud, et täna me seda ei logi, läksime tagasi veekeskusesse, kus ootasid meid õhtusöök ja basseinid.

Kui juba veepeal käimine meeldima hakkas, siis tulime ka siia. Auto jätsime Beresje surnuaia ette platsile ning sealt siis linnulennul saarele ja tagasi. Tuul puhus algul küll näkku, kuid tagasitulek oli sellevõrra kergem. Nostalgia laks - kunagi lapsepõlves olen süstamatka käigus sellel saarel telkinud.

 1 

Käisime rahulikult suusatades saarel ära. Leid tuli kiirelt. Talve lõpetuseks kena käik.

Leitud.

 2 

Ehee, saaksin teha üksühele kopipaste eelmisest logist. Sama matk, sama matkajuht, samad sõiduvahendid, sama marsruut ja sama lõunapaus logimiseks. Ainult seltskond oli teine ning ilm oli päikeseline. Kui mu muusikaõpetajast tädi avaldas soovi tõukekelgumatkale minna, siis oli see matk vist ainuke siin lõunas mis läks kohta, kus mul võtmata aare ees ootas. Tondisaarel ja Pühajärvel on aarded nopitud.

Matkajuht Argoga tutvusime suvel Kõrgõzstani matkal. Täna ta naeris jah, et peab pea iga kord tegema Salusaare lõunatipus lõunapausi, sest ikka on keegi, kes soovib seal mugudest irduda ja minna aaret otsima.

Aarde suurus on minu arvates normaalne, mitte väike. Logiraamat on olnud niiske, seega hetkel jääkäkk ning karbis olev pliiats on pikuti pooleks. Saime siiski kuhugi lehenurka logi kirja.

https://www.matkajuht.ee/tõukekelgumatkad/

Võhandul

Salusaar paistab ees

Kalamees kiles

Kormoranipesad

Salusaarel

Ka see aare oli olnud suvise mitmepäevase kanuutuuri mõtetes aga ajapuudusel jäi käimata. Tänu vastutulelikule ilmataadile ja toredatele kaaslastele sai see nüüd siis veebruaris teoks. Tänud (endistele) poismeestele!

 1 

Kuna Uku? retk läks libedalt, siis tänu Helduri vaiksele unistusele ja korralikule kodutööle otsustasime teisegi jää(r)aja-aarde ette võtta. Beresje rannast näis saareke olevat lausa kiviga visata, ja kuigi geps näitas 1,7 km, tundus see siiski Uku? kolmetunnise matka kõrval köki-möki. Üks auto oli parklas, muidugi arvasime geokaaslased olevat, aga järv oli jälgedeta. Sellel rühkides saime ka aru, et isegi kui meie ees oleks keegi jälgi teinud, poleks vihisev lumetuul neist jälgegi jätnud. Suur oli aga üllatus, kui külmunud logiraamatut avades sealt tänase kuupäevaga heade geokolleegide Pireti, Mardi ja Krista nimed leidsime! Ja kus siis pärast logimist saarele jalutades hakkasime alles jälgi nägema! Neid Võõpsust tulnud tõukekelkumatkajaid oli ilmselt päris palju. Korralik rada oli ette tehtud ja nii oli meilgi mõnus saarega tutvuda.

Suur tänu peitjatele – meie saime tänu aardele uue kohaga Eestimaal tuttavaks ja väga toreda matka.

 8 

Kokku saamise kohas Võõpsu sadamas, toimus tõukekelkude jagamine ja mööda looklevat rada Võhandu jõel Matkajuht OÜ eestvedamisel kelgutasime Edgari ja Erki saarele. Veerandi jagu rajast oli täis tuisanud, ülejäänud kulgemine toimus mõnusal maastikul, meeldivalt pika liu saatel. Tänasel retkel oli mul plaanis rivi lõpus kelgutada, peaaegu üle poole maast isegi õnnestus. Väga hea liugleimine oli, mulle meeldis. Kohani, kus jõgi jaguneb Lämmijärve lähistel kaheks, jätsid osad kelgud maha ja jätkasid saare suunas lumes sumamist jalg jala ette astudes. Enamus läbisid teekonna jääl kelkudega, k.a. meie Pireti ja Mardiga. Kui hiljuti Tondisaarele suundudes oli jääl vaid üks kalamees, siis siin oli täna neid õngitsemas ümber saare kordades rohkem. Matkajuht tutvustas meile saart ja a-la 180m enne aaret suundusid matkajad lõunapausile, meie aaret otsima. Kelgutades ringiga ümber saare jõudsime tagasi ankrusse jäetud kelkudeni ja kulgesime sadamasse. Super mõnus matkapäev, a-la 11 kilomeetri läbimisega heal rajal tuule käes koos hea liuga ja lumes sumpamisega. Tänud peitjale, matkajuhile ja vahvatele kaaslastele.

Vahva vahepala: meie tänane matkajuht, ilmnes on tubli seeneline ja omakandi metsas seeni otsides leidis juurika alt karbi. Pärast sellist huvitavat leidu käib ta aeg-ajalt karpi kontrollimas ja loeb uusi logisid. Aktiivseim aeg tema jutu järgi oli aastal 2015, nüüd pidavat külastusi harvem esinema.

vaade saarele

vaade naabritele

siiapoole kelgutame

kalamees jääl

 8 

Krista ärgitas meid minema koos tõukekelgumatkaga Salosaarele. Nii me sinna täna jõudsimegi. Minul ei olnud tänane matk sugugi lihtne. Lumi oli paks ja pehme. Tõukelihased olematud. Nii mitmedki grupist jätsid kelgud poolele teele maha, sest ega sõita väga hästi ei saanudki, kelku tuli lihtsalt lükata enamuse ajast. Mart küll väidab vastupidist! :) Tema tõukas enamuse ajast! Olgu sellega kuidas on, aga aarde juures ära me käisime. Grupijuht viis kogu grupi 200 m kaugusele aardest, kus meie siis korraks irdusime ja aarde leidsime. Kahjuks olid logiraamatu lehed omavahel kinni külmunud ja me ei saanud lugeda ühtegi eelnevat logi. Oma nimed kirjutasime ühe lehe serva, mille suutsime tasa-tasa paotada. Tänud vahvas kohas aarde eest! Mitte iial poleks me täna siia tõukekelkudega sattunud, kui siin seda aaret poleks olnud!!! :)

 4 

Eilsele 17 km rabamatkale järgnes täna siis 10 km tõukekelgumatk. See kulges Võõpsu sadamast Salosaarele. Kuna seal ka aare, siis tahtsin väga logi sinna kirja saada. Rääkisin grupijuhiga. Peatus oli just meil saare teises otsas. Grupijuht oli aga nii kena, et oli nõus minuga saare teises otsas ära käima. Andri soovis samuti meiega ühineda. Kui teised lõunatasid, tegime meie kolmekesi väikese ringi saarel. Saime kenasti nimed kirja. Kaks kärbest ühe hoobiga - esimest korda tõukekelguga sõidetud ning ka aare leitud. Olin väga rõõmus selle üle. Aitäh peitjale.

Leitud. Tänud!

 2 

Selle aardega seonduvalt tekkis kohe aegade alguses mõte, et sobib talvel mööda jääd lähenedes vallutamiseks. Eelmise aasta Pühajärve saarte kogemus ja paljud siinsed logid vaid kinnitasid seda veendumust. Nii et kui hõigati välja järjekordne tõukekelgumatk, sai end kohe varakult kirja pandud. Seda enam, et lisaks aarde võtmisele oli tegemist ka meie jaoks täitsa uudse liikumisviisiga. Eelnevate päevade temperatuurilangus tekitas küll eriti kaaslases kõhklusi, kuid tegelikkuses oli jää veel täitsa kõlbulik matkamiseks. Alustasime Võõpsu sadamast, kust sõitsime mööda Võhandu suuet Lämmijärveni välja. Seal avanes vaade nii saarele kui ka jääl pesitsevatele kalameestele. Saak neil vist väga hästi ei võtnud ja suur kari matkajaid ka vaimustust ei tekitanud, sest kalamees tahab ju ikka üksinduses ja vaikuses nokitseda. Täitsa mõistan neid. Saarele lähenesime vastaküljelt. Kuna saime aru, et plaanis on ühisekskursioon, uurisime matkajuhilt kohe, kas saare tippu ka läheme. Et meil oleks sinna natuke asja. Saime kinnituse, et läheme küll ja matkajuht tabas kohe ära, et läheme aardele järele. Pärast väikest tutvustust kormoranide ja saarel olevate kaitseliinide teemal jõudsimegi sihtpunktist paarisaja meetri kaugusele ja kui teised jäid kuulama koberite elust, sukeldusime meie üllatavalt paksu lumme, et aardeni jõuda. Leid oli õnneks kohene. Paistab, et selle aarde külastussagedus ongi viimastel aastatel olnud üks kord aastas jaanuari lõpus ehk üle-eelmise logiteate pildile saab nüüd lisada vaid tunki ja meie logi. Kui missioon lõpetatud, suundusime tagasi kelkude juurde ja ringiga ümber saare tagasi. Muuhulgas saime teada, et headel aegadel olevat see saar olnud täiesti lage ning seal asunud ka restoran ja tantsuplats, kus kõvad peod maha peetud. Kadunud hiilgus... Tagasiteel hakkas tuul ka Võhandul puhuma ja lumehelbeid näkku puistama. Igatahes oli väga mõnus matk. Soovitan teistelgi võimalust kasutada ja niimoodi saarel ära käia. Aitäh peitjatele!

 8 

Eilse vesise kogemuse põhjal ajasin siin kaldal parem kohe kummikud jalga, et vähemalt teine saapapaar läbi leotamata jääks. Tegelikult kulges teekond Salusaareni peaaegu tervenisti kuival jääl. Aga mis tõsiselt üllatas - kõrge kummisisaldusega kummik nakkub peegelsileda jää pinnaga hämmastavalt hästi. Vähemalt Merrelli matkasaapaga võrreldes on vahe kolossaalne - kui ma sellest lõpuks aru sain, siis käisin sirge seljaga nagu asfaldil! Ütleks, et lausa ulme, ehkki kindlasti on fenomenil mingi füüsikaliselt seletatav põhjus - näiteks veidi alla nulli temperatuur koos suhteliselt kõrge õhuniiskusega (ka täna oli kõik uduvati sees, kuigi vähem kui päev varem Piirissaarel).

Kelgujälgi võis järvel näha tublisti, kala- ega muidumehi seekord küll ühtki silma ei jäänud. Saare loodus ilmutas justkui kergeid kevade märke, kohe aru saada, et pealinnaga võrreldes on siin ikka täitsa lõunamaa :o)

Kevad piilub?

Ainult mõnusad talveemotsioonid :)

 5 

Otsustasime teha elus midagi esimest korda ja osalesime Matkajuht OÜ poolt korraldatud tõukekelgumatkal. Startisime Võõpsu sadamast, vaatasime üle kobraste elamise, ehtsad Lämmijärve kalurid ja Savisaare saare :D Saarel antud vaba aega kasutades käisime aardejahil. Ülivinge koht, kuid neid kormoranipesi vaadates suvel vist pole eriti meeldiv :D

Kus on kalamees?

Sõiduvahend saarele minekuks

Logiraamat

Leitud, aitäh.

Lootsime üksildast väikesaart külastada, aga see oli rahvast täis. Marssisime läbi piknikuplatsi, logisime ja istusime tagasi paati. Aitäh!

Teine põhjus miks Räpina aardeid pidi külastama. Mikul oli pühapäevaks paat välja kaubeldud ja otsustasime seda siin sihtotstarbeliset kasutada. Saarele jõudes oli väike üllatus juba sealolev seltskond, kes pidas piknikku. Aare paljastus ruttu, aga oli veidi niiske. Sai nats kuivatatud. Suvitajatele head päeva ja mandrile tagasi. Aitäh.

Päeva peaeesmärk. Jääle läksime Berezjest, kus kunagi varem olime igatsevalt saare poole vaadanud. Tänaseks olid lained kivistunud ning kandsid hästi, aardeleid tuli ka mõistliku ajaga ära. Aitäh!

 1 

Üldiselt ei ole liiga palju asju, mis innustavad mind 15 külmakraadiga õue minema ja seal pikemalt tegevust otsima. Samas kui päälinnast lubatakse tulla suure kambaga lõunaosariikidesse kõikvõimalikke vee- ja saarteaardeid otsima ja pakutakse kaasa lüüa, siis ära ikka ei ütle sellisest võimalusest.

Tee saareni ja tagasi ei olnud teab kui raske, ainult sinna minnes tahtis külm ja kerge vastutuul pool põske ära hammustada.

Logiraamatust selgus, et osa seltskonnast oli juba ära käinud, aga põhimass veel tulemata. Tagasiteel meie teed sellesama põhimassiga ka ristusid, nemad olid äsja mööda jäätunud maad ja vett Uku juures ära käinud. Aga kamoon, õiged inimesed käivad Ukul ikka suvel ja jalgsi :D

Samas siia saarele suvel ja jalgsi ei oleks tulnud, nii et tagantjärele hea, et sai õige hetk ära kasutatud ja külastus tehtud.

Aitäh!

 9 

Millalgi jaanuari ürgpakases, kui olin ennast karukoopasse barrikadeerinud ja meeleheitlikult ahju kütsin, äratas mind letargiast Nuffi, kes teatas, et nüüd on nii, et minek on Võrtsjärvele ja olgu olla. Natuke hiljem selgus, et tegelikult on veel Pühajärv ja Salusaar ja vist isegi Uku plaanis ära vallutada. Tõstsin mütsi vaprate ees, kes talvele otse näkku naeravad, aga samas oli selge, et sellist võimalust ei saa kasutamata jätta. Nõnda saigi selle nädalavahetuse plaanid seatud, kuigi edasist koordineerimist ei teinud.

Beresje sissepöördel tuli vastu esimene tuttavate nägudega ekipaaž; mõtlesime, et jäime põhiseltskonnast maha. Aga mis sellest, vähemalt on nüüd jälg sees. Jalastusime, ignoreerisime venekeelseid piiritsooni silte ja asusime teele. Vastutuul näole meeldiv ei olnud, aga muidu oli väga mõnus. Leidsime ka müstilise raja ümber saare: tagantjärele logisid lugedes selgub, et kelgumatkajad. Aaret avades selguski, et me oleme täna sel saarel juba kolmas seltskond ja põhiosa on veel lausa tulemata. Uskumatu külastusaktiivsus!

Tagasiteel, nagu tellitult, hakkasidki tuttavad kujud paistma. Oli vahva kohtumine järvejääl. Aitäh peitmast ja aitäh Nuffile, et kaasa kutsusid!

Beresje

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

Jalutuskäik lageda välja peal ei olnud üldse nii mõnus kui metsa vahel mööda jõge Uku poole loogeldes. Tee saarele oli parem, tagasitulles aga lõikas tuul üsna valusalt põske. Nii tuli end kinni katta nii, et vaid silmad välja jäid. Õnneks ei olnud see pikk matk ja lõpuks ikka täie tervise juures. Täname aarde eest.

Võrreldes Ukuga oli siin astumine paras jalutuskäik. Parklasse saabudes nägime tuttavat autot ja poolel teel Salusaarele tulid vastu Rudolf ja Martin. Kohale saabudes leidsime end tänasel päeval logimas lausa neljanda meeskonnana. Tänud.

Kõva edasi-tagasi kõndimine käis. Sama päeva organiseeritud matkajad olid oma tiiru vist ära teinud. Siht oli silme ees ja tunniga olime mandril tagasi. Ahjaa - Savisaart ei olnud kodus.

Leitud. Aitäh!

 1 

Oh-jah, see oli võrreldes Ukuga täitsa kuki-muki aare. Siuh sinna ja viuh tagasi. Rahvast oli tihedalt ja kui nüüd logisid vaadata, siis elu nagu kiirteel :)

Saaarele saime kiirelt, aga tagasi läksime minu arust palju kauem ja palju külmem oli ka. Tänud peitjale!

 2 

Eelmine kord, kui seal kandis olime, jõudsime nii kaugele, et vaatasime saart kaldalt. Oli plaanis otsida paadimees, kes meid ära viiks, aga ühtki sellist me ei leidnud.

Täna polnud mingit probleemi, jaluta lihtsalt kohale. Külm oli muidugi korralik ja tahtis näo ära külmetada. Tee peal tulid Martin ja Rudolf kah vastu. Aitäh!

 1 

Et siis täna oli plaan Pühajärvekesel jalutada! Jee, ma sinna täna sain.

Küll on ikka hea kui kõik teised teavad sinust paremini, mis sulle hea ja kasulik teha on! Avastasin end järgnevast pärapõrgust. Seal oli vähemalt siht kuhu minema pidime, oma silmaga näha. Ega ju muidu oma nime kirja saa kui tuli minema hakata. No heakene küll, kokkuvõtvalt oli SEE kõige lihtsam matk, 2-e päeva jooksul. Mina libisesin sealt läbi kui nuga sulavõist!

Tänud kohta näitamast, äge saareke, mis vääris kindlasti aaret!

Aardeni minek oli mõnus jalutuskäik. Leid tuli ka kiiresti. Tagasi otsustasin osa maast joosta, et saaks kiiremini jäält minema, kuna tuul oli täpselt vastu ja nägu tahtis ära külmuda. :) Tänud peitjale!

 5 

Kunagi suvel tahtsin Siimuga süstadega saarele sõita, kuid laine kõrgus tundus rohkem kui veidi ohtlik. Siis sai Hannesega räägitud, et kui külma tuleb, siis lähme mööda looduslikku silda.
Õiget aega polnudki vaja eriti kaua oodata. Päris terve see sillake veel polnud, aga peale lubati. Ja maha lubati kah. Pragudest oli siin-seal vett peale imbunud, aga meie kergetele kehakestele see probleeme ei valmistanud. Liuglesime üle. Vahepeal suhtlesime sahamehega, kelle masinake tegi päris õnnetut häält. Meelitasime teda mis me meelitasime, aga rada ta meile ei ajanud. Rääkis, et Võõpsust läheneda on hea mõte. Me ümber ei mõtelnud, trügisime edasi. Lõpuks olime saarel. Logiraamat oli jääs, aga nimed sain sisse tänu korralikule igal õpetajal olemas olevale punasele pastakale. See peab igasugustes oludes kirjutama. Tagasiteel märkasin, et siin on ideaalne paik lumeingleid teha. Romantikud ja lapsemeelsed - tee aardeni on teile kui loodud.
Suur tänu! Mulle väga meeldis.

 5 

Hommikul kodus termomeetrit vaadates oli pagana raske end veenda, et tuleb korralik pakasevarustus ümber panna - no mis see -10 siis ära ei ole. Aga tee peal hakkas kukkuma: Kose -13, Padavere -16, Põltsamaa -18, Hollywoodi mäe all lajatas bensukas juba -22 ja Tartu piiril -24. Võttis tõsiseks. Aga Võõpsus rivistusid kelgumatkajad jõe ääres, Beresjest vaadates tundus järv täpiline, saar siinsamas ja paarkend paar kraadi külma täitsa OK. No panime siis minema, mis seals ikka. Ei õnnestunud peigmees Erkil saarele peitu jääda, ei õnnestunud aardel ka, õigupoolest leidsime ta kohe sealt, kus arvasime ta olevat. Natuke jääs oli see logiraamat, Mari lausa murdis teda lahti - aga nimed saime kirja. Kui minnes oli tee peal vaid kelgulistele jääd lahti lükkav sahakene, siis tagasiteel hakkasid paistma ka matkajad ise - pisikesed kimavad täpikesed, kaugel teisel pool saart. Meid nad ei seganud, kaifisime valgust ja külma ja läbi prao jääle imbunud vett. Äge. Mõnus. Meeldis. Me täname!

Ja õhtul kodus jälle täitsa tsiviilne -5.5 - milline hiigelsuur maa!

 5 

Kui Tartus ja Võnnus tööotsad tehtud ning Ahja vallas veel üks ootamas, võtsime ette sellele saarele sammumise. Enne olin uurinud Mehikoorma kordonist, kas siia ikka tohib ja saab jalgsi mööda jääd tulla. Alates 11. jaanuarist 2016 olevat muudetud piirangut, mis Salu saarele lähemale kui 300 m tulla keelas, nii et dobro oli käes. Lisaks sain kordoni ülemalt tänuväärse nõu kasutada jääle registreerimiseks Piiriveekogu kodulehte, mida me ka tegime.
Sõime Räpinas Turisti pubis kõhud nii täis, et liikuma hakates lausa pistis. Otsustasime astumiseks valida pikema, kuid kindlama ja lihtsama teekonna, Räpina sadamast. Auto jätsime kalamehe oma kõrvale, kes nägi parasjagu vaeva, et mootorsaan järelkäru peale saada. Aitasin ta käru ninale astudes hädast välja ning tundsin huvi, kuidas jääolud on. Olevat küll ja küll.
Astusime kenas viimases valges 3.5 km aardeni. Vasakul paistis Venemaa kätte. Meie ette ilmus vahepeal mingi maariba, aga lähemale jõudes jällegi mitte - lumesadu pettis ja peitis Salu saare vahepeal me silmist.
Ühel hetkel sain telefonikõne, kus mind nimeliselt küsiti. Mehikoorma kordonist uuriti, kas me teame, kuhu läheme ja kas meil GPS on. Ütlesin, et meil on kaks laetud telefoni ja käsi-GPS, teame väga hästi. Lubasime ka Vene piirist eemale hoida, liikusime sellega paralleeselt. Infoga jäädi rahule. Mind hakkas aga küll huvitama, kas meid tuvastati termokaameraga, sest näha meid ilmselt küll polnud.
Vahepeal nägin saare pool ilmselt viirastusi, justkui suuremad linnud või loomad oleks jääl tantsu löönud. Lähemale jõudes selgus, et need olid hoopis kivid, mis ilmselgelt ei saanud ringiratast lulli lüüa. Küllap on kõrbes liigeldes sama jama.
Saareni jõudsime pärast päikseloojangut, aarde leidsime sisuliselt pool km kauguselt ilma gepsuta. Seda avades selgus, et olemegi esimesed, kes Saluveeri aaret talvel leidnud on. Karbil tundus üks kõrv lahti olevat ja kunagi vesi sees olnud. Nüüd vett polnud, s.t. oli aga tahkes olekus. See oli ka logiraamatu raskemini avatavaks muutnud. Marje soojendas seda käte vahel, nii et saime ikka õigele lehele logida. Tegime oma protseduurid ära, peitsime aarde tagasi ja jalutasime peaaegu tuldud teed auto poole.
Tagasitee alguses tabas üsna ootamatult tugev tuul ja veel nii täpselt õiges suunas, et tekkis mõte, et nüüd võiks küll lohe ja lumelaud ühes olla B-) Pakkisime näod rohkem sisse ja müdistasime mööda lund ristituules sadamatulede poole. Kaldale läksime hoopis teisest kohast kui saabudes, sadamamuuli kaudu. See oli muidugi viga, sest suurte kivide vahed on ju tühjad ja nii me seal hargivaheni lumel neljakäpukil roomates viimased meetrid läbisimegi :-D Igatahes oli meeldejääv lõpp.
Lõpp hea, kõik hea. 7.5 km paari tunniga oli täitsa hea tulemus. Ja jälle üks saareke ning aare omal jõul vallutatud. Aitäh peitjatele jäämatka eest!

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/657379405

Venemaani kiviga visata

Kohal

Valgustajaks kuu

Kodusadam paistab

 6 

Nüüd on veel üks mugav alternatiiv piirivalvekordonitesse helistamisele - Piiriveekogu veeb.
Põhjalik info piiriveekogudel liiklejatele on lehel politsei.ee. See viide sai lisatud GP wikis ka kasulike viidete alla.
Turvalisi seiklemisi!

https://www.politsei.ee/et/nouanded/liiklemine-merel-ja-piiriveekogudel/liiklemine-piiriveekogudel/

 4 

Külastasin seda saart viimane kord umbes 25 aastat tagasi, kui 2 poisikest ehitasid endale midagi paadi sarnas ja läksid saart vallutama. Minna oli hea, aga tagasi tulles jäime oma künaga tormi kätte. Julgesime alles aastaid hiljem vanematele rääkida, millega hakkama saime. Sellel korral lasin emal uurida, kas on kedagi, kes meid sinna ära viiks ja ka muidugi tagasi tooks. Ja leiduski üks tore kapteni härra Toomas, kes meile lõbusitu oli nõus tegema. Paat oli kiire 15 minutiga Räpina sadamast ümber saare ja sulpsti jalgupidi vette. Kuna vesi oli madal, siis ei saanud paat randuda ja sumpasime 100 m läbi vee. Peale pikkade riiete panemist otsisime üles aarde ja peale seda läksime saart vallutama, rästikute ja kormoranidega tutvuma. Neid kahte viimast pidi saarel kõige rohkem olema. Neist kumbagi me saarel ei näinud, oli ainult hunnikute viisi nende viimaste heitmeid, mis oli ümbruskonna taimestiku välja suretanud. Linnud ise olid ennast sättinud kalda äärde kividele. Pikemalt saarel nähtust ja läbi elatust panen oma matka blogisse, kui ühel hetkel aega saab kirjutada.

Selline nägi välja kormoranide puu alune ja see haises rämedalt

Kormoranide peaspuu kaugelt

Kormoranide pesad

Teekond paadini

Salusaar päikeseloojangus

Räpina sadam

Meie Viuh

 7 

Hommik Tuurapera lõkkeplatsil oli lootustandev. Päike kuldas puude latvu ja õhk oli mõnusalt soe. Hommikusööki vaaritades vahtisin jälle hiirega tõtt, nüüd oli see tegelane juba lauale roninud ja hiilis , mida kätte saaks :P. Eks me siis jätsime temale ka midagi ampsamiseks ja sõitsime Räpina sadamasse paati vette laskma.
Kalakiusajad panid varustuse paati ja varsti me loksusimegi taaskord järvel. Et see paat polnud veel korraga nelja kodanikku kandnud, siis vee peal pidin ma oma mugavast pesast kandilisema aluse peale ronima ja kui kapten rahul, siis kihutasime hooga saare suunas. Saarel oli lihtne, joonelt aardeni, kolmas logi kirja ja paati tagasi. Kaldast mõlati meid veidi eemale ja siis avastas üks mees, et jah... püügiriistad on paadis ja landid ka olemas... kuid need landid , haa on ju autos :D. Alex vaatas oma tagavarad üle, otsustas, et ta kõiki tolmust puhastada ise ei jõua ja jagas teistelegi ( etteruttavalt võin mainida, et need kõikse paremad ilmselt :P ). Ja siis hakati üle mu pea lante loopima :D. Küll käis siuh ühelt poolt, kord teiselt. Krm, peab endale ka ikka selle värgenduse vist soetama, tundub ,et siin on kala ;). Selle tõestusena tõmbas mingi hetk Bruno esimese ahvena veest välja. No küll oli püha moment, pisar tuli härdusest kohe silmanurka ;). Leidsime kiiruga koti kuhu esmapüütu sokutada ja minu kohuseks jäi siis valvata, et tegelane paadist jalga ei laseks. Ahven pikutas veidi, puhkas uime ja kus siis hakkas äkitse kargama. No ja siis said teised kõhutäie naerda , sest mina hakkasin muidugi kiljuma ja jalgadega koomilisi liigutusi tegema. Oeh, õnneks Bruno halastas mu peale kui enam naerda ei jaksanud ja rekvireeris selle sipleva tegelase enda lähedale. Ja see polnud veel kõik, varsti siputas seal kotis veel üks Bruno püütud kalake ja siis sai oma esimese kätte ka Kaja. Alex vaid vangutas pead, et tema landid püüavad, aga tema ei saa ikka miskit :D . No tegelikult sai ikka küll, kohe kaks tükki sai, samas Brunol õnnestus veel üks tegelane kindlalt paati sikutada. Kaja lasi kaks tegelast kogemata kosuma tagasi ja eks nii Brunol kui Alexilgi läks landi otsast neid minema. Küll aga väga kindlalt jäid roovaba landi otsa kõiksugu kupud ja pilliroog. Seega Bruno sai vahepeal ainult mõlada, sest siin seal tahtis lant, et teda päästetaks. Ja et meil mitte igav ei oleks siis saare elavad linnud, kormoranid nimelt, korraldasid meile lustakaid etüüde mõnest senitundmata ooperist, mis meenutas kohati makaakide huikeid. Ja et ma lihtsalt seal paadis ilus poleks, siis sain vahepeal aidata umbsõlmi harutada, mida osavad kalamehed oma tamiilidesse sukerdasid.

Kui kalamehed lõpuks otsustasid, et tänaseks on kõik, siis hakkas ka juba veidi tuulama ja oligi aeg taaskord sadamasse sõita ja loota, et õhtul saab need ahvenad kenasti suitsukambrist läbi lasta( seda me ka tegime ) . Taevast paistev päike kõrvetas end meie nahale ja mingi hetk tuli enda kaitsmiseks riideid selga toppida, aga no nina jaoks mul rätikukest , ega kreemi kaasas polnud. Nüüd käin siis ringi tulipunase ninaga :P.
Tänud peitjale seikluse eest, nüüd teame kus saab kala!
Meie seiklused aga jätkusid ;)

Lihtsalt infoks: slipitamise hind on 2 euri(esiveolisega mõnus), ligiduses võib vabalt telkida, aga lõkkekohti ei ole, kohvik on aga mõnus koos perenaisega...:P by Alex

stardime :D

selles pesas mind kaua olla ei lastud

kalakiusajad on valmis

kormoranid kükitavad kividel ja hõiguvad ilmselt roppusi :P

sirutuspaus

Kaja saak

Alexi esimene

Alexi teine

Brunol tuli selliseid 3 tk ;)

 6 

Kuna üks kollane täpp juba aastajagu päevi Lämmijärves ujub, siis seostus see eelkõige kalapüügiga. Viimasel ajal on hirmsasti tuulanud ja nii mõnigi kalalkäik (koos aardejahiga, loomulikult) seetõttu tulevikku lükatud. Selleks nädalavahetuseks lubas aga suisa suvist ilma. Hoogu lisasis ka mõned meelitavad jutud kalafoorumist ning tolmust puhtaks pesemist ootavad landid.
Kiire registreerimine saidil www.piiriveekogu.ee ja minek. Soojenduseks logisime aarde ning siis jätkus mitu tundi tõsist sporti. Roostiku pihta anti tuld lausa kolme ridvaga. Tulemuseks kaks õnnetut ookunit, seltsimees Kapteni Voldemarile. Õnneks ei lahkunud meie ainukesena nii kesise saagiga.
Kokkuvõttes mõnusalt sportlik päev, vabas õhus. Landid on puhtad jälle ja tulenevalt tänase päeva saagikusest (või selle puudumisest) on küsimärgi all nii mõnegi staatus karbis.
Täname teistmoodi aarderetkele kutsumast.

 8 

Registreerisime oma retke Salusaarele aardekirjelduses näidatud numbril ja alustasime retke Räpina sadamast. Millegipärast küsiti GPS-i olemasolu ka. Ülimalt rahule jäädi, et me ei kasuta telefoni gepsu vaid ikka seda päris asja.

Silmaga vaadates tundus vahemaa sadamast saarele ikka nii väike, et pani kahtlema, kas selle saare taga mitte veel ühte saart pole. Muidugi ei olnud.

Ilm oli minnes pea tuuletu ja järv lainetu. Tagasi tulles juba kergelt tuuletas ja lainetas. Üks kaluripaat tuli ka parasjagu järvelt. Kolm meest paadis ja paadil keskel veel suur võrgukoorem. Parras vaid loetud sentimeetrid veepinnast kõrgemal. Kanged mehed need kalamehed seal.

Aardeleid tuli hetkega, sest ega seal ju palju võimalusi pole. Jätsime aardesse logiraamatule seltsiks välja trükitud aardekirjelduse. Juhuks, kui mõni suvaline leiab, siis saab lugeda.

Kui esimese sissekande õigust ikka juba pea kolm kuud pakutakse, siis tuleb see vastu võtta. Aare heas korras. Aitäh!

Salusaar. Nii lähedal, nii lähedal.

Salusaare luiged.

Logitud.

Õhuvalve.