Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Skulptor Edgar Viies (1931-2006) on loonud mitmed avalikud skulptuurid Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Monumendid Jaan Koortile, Friedebert Tuglasele, Johann Kölerile ja arvukas vabalooming kuuluvad Eesti modernismi kullafondi. Mitmed Edgar Viiese teosed on eksponeeritud Kumu kunstimuuseumis.
Edgar Viies uuendas 1960. – 1970. aastail tuntavalt Eesti skulptuuri kujundikeelt, tuues omaaegsesse alalhoidlikku skulptuuriellu abstraktsed motiivid ja uued materjalid, alumiiniumi ja keevitatud raua. Tema viimaseks teoseks jäi 2006. aasta suvel Viljandis avatud purskkaevuskulptuur "Pastoraal allikal".
Park on pimedal ajal kaunilt valgustatud.
Meeldivat aardeleidu!
Vihje: pole
Lingid: http://et.wikipedia.org/wiki/Edgar_Viies
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC5D695
Logiteadete statistika:
12 (70,6%)
5
4
0
0
1
0
Kokku: 22
Puskkaevule sügisel talveks tehtud ettevalmistuste käigus on kaduma läinud nii konteiner, kui peidukoht. Samamoodi tagasi peitmine oleks ilmselge reha otsa astumine. Hetkel head mõtted puuduvad.
Aare jääb talvepuhkusele.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Selle aardega tegime täna lausa kolm katset, aga jäigi seis siniseks.
Esimesel korral polnud null kõige selgem ja uurisime igasuguseid võimalusi. Üks jube hea peidukoht oli - selline poolillegaalne - aga sealt ei õnnestunud midagi aaret meenutavat tuvastada (mitte, et see peitja puhul garantiid annaks). Kui saabus mugu pingile õlut jooma, lahkusime.
Söögipausi järel vaatasime Maa-ametist täpse nulli järele ja tulime tagasi. Läbisime kõik samad etapid, ainult veel põhjalikumalt. Ikka ei midagi.
Kolmas katse oli juba pooljuhuslik - asusime kodu poole sõitma, aga aardekohast möödudes märkasime selgelt sihipärast "sihitut" tegevust. Haistsime võimalust ja tutvusime jälle paari uue näoga. Paraku jäi aare ka ühendatud jõududega leidmata. Jäi lausa mulje, et ehk on viimatiste hooldustööde käigus kaotsi läinud.
Millalgi tagasi, üks kena koht igatahes juba väga tuttavaks saanud :)
1:0, peitja kasuks. Laupäeva hilisõhtu kohta oli seal uskumatult tihe liiklus.
Parkisime auto väga aeglaselt liikuva proua kõrvale ja astusime nulli. Ja muidugi tuli ka tema teosammul järele. Krabasin rutuga nullile lähima pingi, et saaks vähemalt selle alt otsida. Daam koerakeseta platseerus naaberpingile. Oeh, ei vea meil ka siin, nentisin tänase neljanda aarde juures. Asusime siis nulli ümber erinevaid tehnikaseadmeid käes hoides erekteeritud vilepillipuhujat imetlema ja jäädvustama. Kui olime seda veerand tundi teinud, mis oli ka selle päeva iga aarde minimaalne otsimise aeg, ei pidanud proua uudishimu vastu. Tõusis püsti ja küsis: "Nii väike kuju, peab seda nüüd nii palju pildistama?". Marje polnud ka suu peale kukkunud ja lubas, et meiesuguseid tuleb siia veel, siin hakkavat peagi reklaamfilmi tegemine. "Mida te reklaamima hakkate?", ei jäänud provva vastusküsimust võlgu. Hetk vaikust. "Vilepille", tuli jällegi kaaslase suust. Mina keerasin korraks pea ära.. Kuid seegi vastus polnud ammendav. "Kellele te neid vilepille müüma hakkate?!". Enam vaikusehetke ei järgnenud, kohe kõlas vastuseks: "Muusikainimestele, kindlale ringkonnale. Paljud on vilepillide järgi täitsa pöörased!". Aga ikka ei lõppenud usutlus: "Kus te neid reklaame näitama hakkate?". Eks ikka muusikainimeste meediakanalites, kõlas meediaplaneerimise profi suust ;-)
Nüüd oli proual kõik selge, lahkus kuuldut korrates. Läbi pargi kiirustas kena noorsand. Temagi ei saanud peatumata mööduda ja küsis, kas me vajame abi, näiteks valgust või midagi. Kuidagi väga kahtlaselt näitas ühe kindla koha, nulli poole. Vastasime, et meil on omal ka valgust ja küll me "kaotatu" üles leiame :-) Ja nii oligi - aare täpselt seal, kus poiss näitas :-D Aitäh talle!
Huuh, sai seegi leid alla poole tunniga kirja. Suurepärane aare küll, päris kaval teine. Aitäh meistrile lõbusa otsingu eest!
Lapsed tantsima viidud otsustesime Mariga aardejahile minna. No eks ma olin sealt pargist juba paar korda otsivalt läbi jalutanud, kuid nüüd oli plaan aare ikka üles leida. Teel parki uuris Mari peitja kohta, kuid ega minagi peale lahedate aarete midagi ei teadnud. Kohale jõdes otsisin igaks juhuks kõik lihtsad asjad enne üle. Lõpuks leidsime Mariga väga hea peiduka, no ikka tõsiselt hea peiduka. Aga kuna seal aaret ei olnud, jäime üsna nõutult seisma. Järsku lähenevad meile kaks inimest, teretavad ja küsivad kas on abi vaja. Selgus, et Geokrahv oli isiklikult kohale tulnud. Sai siis uuritud, et kas aare on ikka oma koha peal, et me leidsime ju nii hea peiduka, aga seal polnud ju midagi. Geokrahv kinnitas, et aare on omal kohal. Otsisime siis edasi ja lõpuks sai ta leitud. Logima tulin õhtul, siis mugusid vähem. Tänud peitjale ja oli meeldiv tutvuda.
Laupäeva pärastlõunasel tunnil olid lähedaloleva pingi enda valdusesse haaranud sinise purgiga mugud. Nii et parem ei hakanudki otsima, jalutasin lihtsalt läbi selle tuttava pargi ühe teise Viljandi aarde poole.
Arvasin, et varane udune laupäevahommik on selle aarde otsimiseks kõige parem aeg. Ja oligi - otse loomulikult, kuid ainult otsimiseks. Mõninga juurdlemise, oletamise ja välistamise järel tegin veidi praktilist tööd ja õige pea võis aardekirstu kaane lahti kangutada. Jes! Logi kirja... aga siis hakkas pihta. Esmalt ilmus üks kollases vestis härra, kes vist arvas, et sügisesed mahalangenud lehed tuleb just ükshaaval prügikoti noppida. Arvatavasti mingi arvepidamise teema. Õnneks oli tema liikumine kindlalt eemalduv. Aga samaks ajaks oli silmapiirile ilmunud juba veidi räsitud olekuga kena neiu, kelle ilmest ja eriti aeglasest liikumisest võis välja lugeda, et millega ma siis täna öösel üleüldse hakkama sain ja kuidas ma seda emale serveerin ja kas keegi teab veel midagi rohkemat, kui ma ise ja ... Lõpuks varjas majanurk ka selle uitaja... et teha ruumi kolme kilekotiga tegelasele, kes otsustas lähedal oleval pingil oma eileõhtust saaki kokku arvama hakata. Siiski - minu ainitise pilgu all tekkis tema olekusse mingi kerge ärevus ja arvatavasti turvalisuse huvides pakkis ta oma varanduse kokku ning lahkus. Vaatas veel mitu korda tagasi, ju ma siis ikka väga napakas välja nägin. No nii, kes järgmine!? Pole ju raske ära arvata, kutsud tuleb varahommikul pissile viia. Õnneks oli sellel kutsul väga hea perenaine ja samal ajal, kui tema heki taga, kilekott käe otsas, mingeid trikke tegi, lohistasin mina aardekirstu peidukasse tagasi. Tehtud!
Aitäh aardepeitjale, see paik ootas juba kannatamatult oma aaret!
Oligi täpne null. Mugusid nii vara ei olnud, see-eest tabati meid 15 minuti jooksul kaks korda teolt. Aitäh!
Allikal tuleb ikka käia, veel kaunim kui seal pastoraal kostab. Olen seal pargis ennegi hiilimas käinud ja ka ise kunagi plaani pidanud, kuid siis oli seal vaba vaid üks hõbekuusetukk. Ja kuna kuuseklassikat viljeleda ei tahtnud, siis vaid mõtteks jäigi.
Kuigi logisid veel polnud, ei tasunud üldsegi mitte lootust hellitada, et ftf ripakil veel on.
Õhtu soosis kah seal tuuseldamist, kuigi ühel hetkel üks pisut napsune kodanik uuris, mida me otsime. Pagan, kokutama võttis pisut. Lapse kaduma läinud kell sobis ettekäändeks küll. Ja kurb nentimine, et ilmselt lännu juba... ja astusime isegi minema. Kodanik kah. Meie tulime aga tagasi ja raske otsingu järel, leidsime ka aarde. Nujah, viiendad vist olime. :D
Aitäh igastahes! :)
Oli vaja õhtul veel üks sõit teha ja see aare jäi täpselt tee peale ette. Peale meie polnud seal kedagi. Natuke mõtliku näoga vahtimist ja siis oli tünn peos. Aitäh.
Aega oli üks 5 minutit ja joomarmugusid palju. See tõttu jäi aare veel leidmata, aga üks päev lähen sinna tagasi.
Mõnes mõttes ftf ehk siis fivth to find. Olime viiendad. Ei ole veel ilmast heatahtlikud joomarid kadunud. Üks tuli ja küsis Kadrilt "Jou, mis otsid siin?". Lausa piinlik oli midagi lapse kellast valetada. Aga võib ju olla, et otsis lihtsalt naist. Lõpuks tiris aarde päevavalgele muidugi Kadri. Mida oli ka arvata. Hea teostus jällegi tunnustatud autoriteedilt. Tänud.
Pool tunnikest vaba aega ja jalad kõndisid nagu iseenesest uue aarde poole. Mugusid liikus pidevalt, vahepeal ei saanudki muud teha, kui ainult pingil istuda ja tuvisid sööta. Aare jäi Ainile näppu kell 17:50, olime teised leidjad. Aitäh, geokrahv siia aaret peitmast, pastoraali skulptuur meeldib mulle tegelikult väga.