Selle aarde aeg sai läbi :(

Eelmine kord on täitsa aus mitteleid. Minusugusel jupil polnud isegi mõtet proovida. No kui sul pole kätega kuskilt kinni haarata, siis tulime tagasi. Tee olime suutnud kah valida ilge sitamülka.

Täna oli lihtne jalutus, hulka ilusam kui eelmine kord. Tore oli võrrelda. Karbi krabasime kaasa, tuleb uus ja parem, sest mõistatuse idee väga hea ja koht lahe ja väärib aaret. Tänud, oli tore!

Mõned aastad tagasi tegime siin mitteleiu. Aaret nägime aga minu alalhoiuinstinkt sai aardest võitu.

Tänane tee aardeni oli veidi täis tuisanud kuid astumine oli sellele vaatamata päris mõnus. Aaret andis natuke otsida, sest osaliselt oli lumi peale sadanud ning peidikuid uues asukohas leidus hulganisti. Kui tundus päris lootusetu olevat, naeratas meile viimaks õnn. Algne logiraamat oli üks suur jääkamakas ja kuna eelnevad logid nõudsid hooldust, siis võtsime peitja palvel aarde hoolduseks kaasa. Aitäh.

Mõistatusega läks üllatavalt lihtsalt. Aardeni oli mõnus jalutuskäik läbi karjamaa. Pisut kõhe oli küll läbi lehmakarja jalutada, õnneks olid loomad rahulikud ja pigem meid pelgavad. Logiraamatusse pole võimalik midagi kirjutada, see on täiesti märg. Nimed said kirja kõrvalolevale lehele ja selle lehe panime eraldi kilekotti. Aitäh siia juhatamast.

Tänud aarde eest!

See lahendus istus juba mitu head aastat külastuse ootel, nüüd sai see käik siis ka lõpuks ette võetud. Täitsa mõnus astumine, aarde endaga muidugi nii hästi ei läinud, esiteks jäi kirjelduses olev info aarde kolimise kohta lugemata ja nii veetsime omajagu aega valet kohta poleerides. Kui see viga parandatud sai, ega siis ka tops ennast kiiresti kätte ei andnud. Lõpuks sai ta siiski leitud, aga raamat oli täiesti läbi vettinud. Paarkümmend minutit sai teda seal tuulutatud, aga ega see suures plaanis olukorda väga paremaks ei teinud. Tänud aarde eest!

Logiraamat üsna ühtlaseks klotsiks märgunud, vajab pikemat kuivatust või välja vahetamist.

Leitud ja logitud. Tänud! Torm ei ole aardele hell olnud, sisu oli märg.

Leitud kauni jalutuskäigu saatel.

 1 

See mõistatuse puhul ei saa ka mina öelda, et see mingi kerge lugemine ja arvutamine oleks olnud. Alustades A-st. Ei suutnud leida ühtegi 58cm pikkust auli. Ikka olid nad valdavalt lühemad. Jne jne. Ka sai kasutatud mitut allikat, aga lõpuks ennäe, täitsa sobilik koht sai välja raalitud. Lugedes logisid ja vaadates kaarti sai ka end umbes 600m peale kohale veeretatud. Vahepeal tuli küll üks karjus avada ja sulgeda, aga see oli väike probleem. Mättad olid natuke hullem, aga mitte ülematu. Tee ääres nosisid lehmad rohtu, minu ümber tiirutasid näljased parmud, seega tuli päris kiirel sammul liikuda. Sõiduriietes kiirkõndi teha oli leebelt öeldes soe. Ausam oleks öelda, et päris palav oli ja kui lõpuks ratta juurde tagasi jõudsin, oli pea märg. Mnjah, kellele seda sooja ilma vaja on!? Täna soovisin, et oleks alla 20 kraadi sooja, palju elutervem olnuks see ettevõtmine. Aga aardega kõik heas korras. Aitäh.

Jälle targem ja parem inimene. Tänud

Peaaegu terve aasta olen neid varakevadisi matkasid oodanud. Täna oli see päev. Kõik oli mõnusat naudingut pakkuv. Kulgemine, aare, ilm ja muidugi kaaslane :)
Aardest tuli meiega kaasa ka rändur, kes oli juba suve lõpust meid seal oodanud. Nibin-nabin jõudsime veel enne kui aare ajutiselt lukku läks.
Suured tänud!

 1 

Selle aarde logimisega läks küll kõvasti aega. Küll ma nuputasin punkte ja ei saanud kokku. Aasta aega proovisin lahendada. Lõpuks peitja abiga sain koordinaadid ja siis sain aru, kus aare on ja et kardan teatud asju, jätsin ikka tulemata. Nüüd, kui aare uues kohas, sai tuldud tagasi. Ka minul peaks linnuvaatlejatega kõik olema. Super aardeseeria. Jätan Saaremaalt toodud ränduri.

 3 

Mõistatusest. Tõsiselt vaevanõudev protsess oli, et alustada küsimustele vastuste otsimist. Iga kord jõudis aare ennem kättesaamatuks minna ja kaardilt ära kaduda. Eelmine aasta võtsin selle kirjelduse jälle lahti aga siis tuli mõte, et kui palju neid linnuvaatlejate kohtasid Eestimaa peal ikka on? Ma ei tea kas koba peale aga zoomisin kaardil täpselt õigesse kohta. Minutike ideepoja tekkimisest oli mul geokontroll roheline. Oli vähe uskumatu see joppamine. Talvel mõtlesin sinna isegi ööbima minna aga tol õhtul oli juba 3 ropult tõsist geopäeva selja taga ja koduvoodiigatsus.

Nüüd alustasin enda südasuvist geotuuri just siit aarde juurest. Kuum päike ja pikk jalutuskäik panid juba varakult kahetsema, et veepudelit kaasa ei olnud võtnud. Karjuste vahel liikudes ja hüpeldes kuulsin võsas ragistamist. Olin valmis kohtuma igasuguste koduloomadega - lammas, lehm, veis vms. Üle karjuse lendas hoopis kits, kes mind nähes sai suurema šoki kui mõnest varajasemast karjuse puutest. Välkkiirelt oli ta haihtunud. Ronisin veel mingi 3 korda üle karjuse (ei suutnud lihtsalt ära otsustada kus on parem kõndida) ja jõudsin nulli. Objekti nähes tabas mind rõõm. Oi kuidas ma oleksin kirunud ja vandunud kui oleksin pimedal talvel oma ööbimiskodinatega kohale marssinud.

Otsimise kõrvalt sain tegeleda ka lindude vaatlemisega. Mitte, et ma neid oleksin tahtnud vaadelda aga lihtsalt läks otsimisega nii kaua aega, et pidi hakkama värskeid mõtteid kusagilt koguma. Igasse ilmakaarde kuhu vaatasin, lendasid linnud. Vahepeal hakkasin kahtlema kas ma ikka otsin 10 meetrit objektist põhja poole ja tegin ühe auringi. Jätkasin. Tõstsin ringi 5-15kg raskuseid kive. See oligi mu komistuskiviks. Pingutasin natukene üle. See peidukas oli väga hästi maskeeritud aga kivihunniku aarded ongi minu jaoks ühed erilised pähklid.

Sellega sai viimane tegemata linnuvaatleja aare leitud. Aitäh, palun veel!

Tagasiteel autoni avastasin, et ühte omapärase kujuga metsatukka on saabunud juba sügis. Puud ja maapind kollaseid lehti täis. Aastaajad vist tõesti nihkesse läinud.

Järgmine_>

Varajane sügis

Eks see ole kah laual ja sahtlis seisnud omajagu aega.... Koht oli teada pärast mõningast jauramist erinevate allikatega - ega see lihtne ka ei olnud ja päris üheselt mõistetavat tulemust ei saanudki. Aga loogika vedas välja seekord. Ligipääs..... nojah. Isegi vist üritasime mingil suvel aga peale autoga trügimist niikaugele kui oli legaalselt võimalik selgus et ikka jäi veel tugevasti 2-3 km puudu mööda kehva klibust rannariba. Vestlesime siis sõbralike kohalikega ja nemad avaldasid kahtlust et keegi peab seal mingit karja ja see pidavat vahel päris segane olema. See kari nimelt. Nii ta jäi. Nüüd jäi silma et 1.aprillist algab järjekordne keeluaeg ja tekkis mõte "ära käia". Mõeldud-tehtud. Auto infostendi juurde ja silmalt otse sihtmärgini. Heinamaad olid kenasti jääs ja probleeme polnud. Algul oli heinamaa - pärast oli lausa tee , mis kulges paralleelselt kiviaiaga. Kõik elektrikarjused olid ripakil ja see andis lootust, et loomi pole :) Ei olnudki. Jälgi loomadest oli kõvasti. Lõpus kohtusime otse loomulikult nulli pargitud kalameeste autoga :) Nii et saab ikka, kui väga tahta või on head tuttavad. Aare oli seal, kus ta eeldatavasti peabki olema - raskusaste oli langenud 1.5 peale. Ilus koht - ligipääs on keerukas ja seetõttu ehk ka pole vaja vinti väga üle keerata kohapeal leidmisega.... Aga suur aitähh kodust välja meelitamise ja uue koha näitamise eest.

Mõistatus võttis alguses nõutuks, sest enamik neist küsimustest pole ju üheselt absoluutse arvuga vastatavad. Otsisin logidest kinnitust, et kas konks on andmete algallika avastamises. Tuli välja, et nii jah. Kui õige allikas tuvastatud, siis muidugi juba lihtne. Samas ma ei kujuta ette, kes oma peast kõik need numbrid täpselt pakkuda oskaks. Et kui nüüd reeglites näpuga järge ajada, siis ikkagi rohkem 3.0 raskusaste :P Lahendamise tulemusena saadud teadmised loomulikult mööda külgi alla ei jookse!

Välitööd kujutasid endast väikest hommikvõimlemist enne erinevatele laidudele matkamist. Lund oli paksult, mistõttu eksisteeris oht madalapõhjalisega kõhtupidi kinni jääda. Seega loobusin autost umbes 800 m kaugusel nullist ning sörkisin edasi niisama. Kohapeal punase ringiga märki nähes tekkisid küll mõningased kahtlused, kuid raskusaste viitas umbes sinnasamasse kuhu kahtlusedki. Ühesõnaga olin vist viimane, kes aarde 4.0 maastikult leidis, enne kui omanik karbi ringi paigutas. Aitäh.

Mahajäetud abivahend nullist 10 m

Eks ta oli jah üks rist ja viletsus neid andmeid kokku ajada, pealegi annavad erinevad lehed natuke erinevaid andmeid. Ühesõnaga, lahendasin ainult pool mõistatust ära ja ülejäänu panin loogika järgi paika. Hoolimata raskusastmest kõmpisime kohale, sest ennegi on 4,0 maastikule krõbinal karbile järgi mindud, aga siin ei hakanud isegi mitte katsetama, sest redeli alumine osa oli lahti ning vahe järgmise osani minu jaoks ületamatu. Vähemalt saime jalutada. Tänan.

Kahjuks me ei jõudnud kuidagi kohapeal aardeni. Jäi logi kirja panemata.

Mõistatus oli paras ikaldus, kui õige allika otsa ei komista, siis võib lahendama jäädagi. Kohapeal jätsime auto keelumärki valvama ja jätkasime tallataksoga. Tee oli õnneks hea peaaegu lõpuni välja. Lõpus oli veidi turnimist, aga mulle see sobib. Täitsa uskumatu oli, kui kõva oli tuul aarde juures võrreldes maapealsega. Pole ime, et Hiiumaa praam ei käi. Aitäh peitjale.

Mõistatus oli lahe ja peagi sain kontrolli roheliseks. Täna, kui aardest 800m kaugusele karjavärava taha jõudsie, hakkas sellist padukat tulema, et auto sai korraliku survepesu osaliseks. Ootsime vihma vaibumist ja asusime teele. Poolel teel kohtusime veistega, kes siiski hoidsid meiega parajat distantsi. Kohale jõudes oli teada, et aare asub maastikule vastavas kohas. Ronisin veidi ja lausa nägin aaret ennast. Samas hindasin olukorda: märg konstruktsioon, jalanõudel tallamustri puudumine, iiliti tugevad tuulepuhangud. Antud oludes mina oma eluga mängida ei soovinud.

 1 

Ei tule need Linnuvaatlejad lihtsa vaevaga.Alguses otsisime teed,et võimalikult lähedale auto jätta .Lõpuks hakkasime 800m kauguselt jala astuma.Taevas kiskus ähvardavalt pilviseks,kuid asusime ikkagi teele sihtmärgi poole.Taamal paistis päris suur loomakari eesotsas päris muljetavaldava suure musta pulliga :) Loomadele väga lähedale ei kippunud minema,seetõttu läksime „ramboliku“ sammuga läbi küllaltki vesise pinnase loomadest vähe suurema kaarega mööda. Nullis ei julgenud riske ennem võtta,kui olime geokolleegilt saanud hüva nõu.Saime karbi kätte ja asusime tagasi auto poole. Tänud peitjale!

Polnud plaanis siia tulla, aga Nuffi tegi ettepaneku, et saame siin kokku ja lähme kambaga otsima. Algul ei saanud üldse aru, kuidas autoga lähemale saab. Lõpuks suutsime sõita 800m kaugusele lõpust. Nuffil oli veel paar aaret Virtsus otsida ning seetõttu läksime Allaniga kahekesti. Vihma sadas ning riided olid märjad, aga kui juba siia tuldud siis tuleb ka üles otsida. Läksime siis vihmasajus kohale, lehmade juurde ei tahtnud minna ning seetõttu oli vesi kohati põlvini. Lõpuks jõudsime kohale, aga ei suutnud aaret leida. Allan tegi siis geokõne ning sai asukoha teada. Läks ka ise järgi ja lõpuks sai sealt tulema.

Mõistatus oli lihtne, arendav, mulle väga meeldis, Geokontrolli sain roheliseks 1-te seas, 1-se katsega, lubas soovitan silti kohe. Täna siia jalutuskäik tõesti kui pargis. Vaid hetk enne sadanud paduvihma pärast olid jalas kummikud. Ilus koht tõotas juba ette sildisadu, senised peitja aarded mulle meeldivad absoluutselt kõik, mustad lehmad olid ka lahedad, meri imeilus.

Kuid like-silte ei tule... Aarde leidsime, nägime ja tegime katseid, ronides...

Minu poolt läheb aare ignore listi, sest pole mõtet hoida kollast täpikest inimesel, kelle elupraktika on näidanud, et pikkust siinilmas juurde enam ei tule!

Tänan aarde eest!

Jalutuskäik pargis. Puudu jäid vaid kontsakingad ja linnud, keda vaadelda. See-eest tundsin ja nägin tuult ja rahet, kohe palju rohkem nägin mõlemat, kui oleksin tahtnud. Vaatel polnud viga - vastupidi, kui vastutuult ei vaadanud, siis oli täitsa kaunis. Kui südamekene selle kauniduse kaemisest pekslemisest veidi rahunes, siis sain logi kirja.
Jalutada sain kah mõnuga, kuigi seda saaks ka juba kümblemiseks nimetada. Isegi kui oleksin tahtnud, poleks autoga suurelt teelt praeguste ilmaoludega maha saanud.

Mõistatus mulle ei meeldinud, sest lahendusvariante oli liiga palju ja kasvõi esimesele küsimusele õiget vastust leida peitja poolt soovitatud lingi järgi mina ei oska. Ka liitmine ei aidanud. Loogikaga muidugi sai sellega kergesti hakkama. Edasi oli keerulisem. Tore, et geokontroll olemas on. Vähemalt sai kindlust, et mitte valesse kohta tuulama minna. Aitäh aarde eest! Oleks ilm vähe pehmem olnud, oleks see logi siin ka hoopis teistmoodi ;)

 2 

Roheline tuli oli vist pea kohe esimesel päeval kui aare avaldati kuid aarde otsimiseks ei ole siiani läinud. Nüüd siis võtsin asja kätte. Hommikul olid mõned miinus kraadid ja sõit mere äärde oli köömes. Kuid aaret ei suutnud leida, kahjuks ei omanud ka kindaid, et oleks saanud kõik kohad läbi otsida. Mis seal siis ikka, oli vaja muretseda kindad ja hiljem tagasi tulla. Mine pekki... Jälle geopeitus ja normaalse mõistusega inimene saadaks selle aarde kukele. Aga kus sa siis saad täpi maha jätta, nii ma siis sinna läksingi kuna meenus Alexi spidermani etteasted ühel angaaril ja logisid lugedes käis siin ju Merike ära. Mina 30ndates täisjõuline, oma arust heas füüsilises vormis nüüd pipardan. Väike hirm oli nahas kuid tegelikult oli lebolaks :). Raskem oli isegi seekord raudratsut juhtida mere äärde, sest plusskraadid olid tee muutnud täiesti mudamülkaks ja ilma nelikveota ei oleks ma kohale jõudnudki ;). Tänud, jälle üks lollus tehtud :D

Lääne geotuuri esimene otsitav. See oli viimane leidmata tegelane linnuvaatlejate sarjas. Mõistatuse olin ära lahendanud juba kaugeid aegu tagasi, aga nulli polnud veel ukerdama jõudnud. Autoga sain asjast miski 600 meetri kaugusele ja siis andsime varvastele valu. Sarvilisi õnneks praegusel ajal seal ringi ei siblinud ning tornini saime muretult. Siis veidi aega pimesikutasin ning jõudsin vaevalt esimese logi ära lugeda, kui Imbi vajalikku asjandust märkas. Võtsin selle välja, logi kirja ja kand-varvas jällegi auto poole tagasi. Tänud!

 5 

Aarde lahendus tuli hommikul Tallinn - Lihula bussis päris kiiresti, muidugi olin ma seda ka kodus lahendanud, aga siis jäi geokontroll punaseks. Aarde juurde hakkasin liikuma pimedas, ega see nüüd kerge tee olnud. Tuul oli vastu, lumi ei kandnud, lume all oli pehme maa ja mõnes kohas lausa vesi. Õnneks leidsin sinna suunduva lumesaani jälje, mida mööda oli päris hea liikuda. Kohale jõudes alustasin kohe otsingutega, ühel hetkel tunnen, et keegi jälgib mind. Vaatasin kiiresti selja taha ja minu lambi valgusvihu sisse jäi kaks paari silmi, mis vaatasid välja jäähunniku seest. Nii me siis teineteis jälgisime, kui hakkasin nende poole liikuma kadusid simad vihuti minema. Jätkasin otsinguid, kuni tundsin, et pean jälle vaatama. Nägin ühte pisikest nirgilist jäähunniku alla kadumas. Nii me siis mängisime peituse mängu, mina samal ajal otsides, nemad mind ikka ühest või teisest kohast jälgides ja jälle peitu pugedes. Ma isegi ei tea, kui kaua ma seda aaret otsisin, aga lõpuks ma hakkasin ära külmuma. No enne ma siit minema ei lähe, kui ma selle aarde leidnud olen. Lõpuks surusin oma ego maha ja helistasin omanikule. Loomulikult sain hea nõu, olin lihtsalt oma mõttes kinni ja ei suutnud oma nina otsast kaugemale vaadata. Nüüd kui sain aarde kätte, oli vaja teha natuke sooja, pistsin kohe oma ööbimiskoha poole jooksu. Oleks siis selle aarde kohaga kõik. Tegin ühe mitte nii hea avastuse, kui olin juba pea 500 meetrit maha jooksnud. Kus mu tahvel on? Ei ole võimalik, jätsin selle ju aarde juurde. Ots ringi ja padavai tagasi. Igatahes sain selle lisa kilomeetriga naha soojaks. Väga suured tänud peitjale nii nõu, kui aarde eest.

Nende silmade omanikuga ma peitust siis mängisin.

Aare üllatavalt hästi säilinud. Sai teibiga veidi parandatud ja nüüd ootab otsijaid. Maastiku raskusaste praegu kindlasti palli võrra väiksem. Kiirustage kodanikud, varsti saabub pesitsusaeg!

 4 

Selle mõistatusega oli tükk tegu, sest eri allikad annavad väga vastukäivaid vastuseid. Pärast pikka veenmist läks ikka roheliseks. Matk oli väga tuuline, aga karjamaa on nüüdseks tühi, väravad lahti, nii et veisefoobikud peaksid juhust kasutama. Lõpus tekkis dilemma, kuna kõrgemad punktid jäävad tavaliselt Hannole ja ujumisega punktid mulle -- siin tuli aga mõlemat teha. Kas me lahendasime ikka ära selle mõistatuse, miks null ikka merre näitab? Objekti ümber lainetas korralikult, huvitav, kaua ta niimoodi veel püsib? Kõige seikluslikum aare täna, aitäh!

 1 

No selle lahendamine küll raskusastmega kokku ei lähe, suht lambikas, vaid mõni üksik konkreetne asi.. lõpp oleks võinud ju ka natukenegi kõrgemal olla.. et võtaks maastikust ühe palli maha ja lisaks selle aarde raskusele või mis... :). Tänud!

 1 

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

 1 

Leitud. Aitäh!

 4 

See mõistatus oli korralikult unustuse hõlma vajunud, aga eile avastasin, et täna on seda koordinaati vaja. Ei olnudki nii raske. Saime autoga ka karjuseni ja siis avanes minu jaoks hirmus vaatepilt...lehmad! Nad olid igaaal poool. Kogemused Kalevipoja kivi juures tulid taas meelde. Kalmer kõndis kõhklemata nende suunas... "Tead mine üksi, helista, kui hätta jääd, mul on siin ka hea"..."Äkki lähme sealt karjusele lähemalt igaks juhuks?"...Kui ma nägin kui osavalt ta esimese lehma eemale peletas ja teed tegi, muutusin ma juba rahulikumaks ja pärast astusin juba täitsa kindlalt. Mis see mõni vissi siis kah ära ei ole :P Kohapealne tegevus oli puhtalt formaalne. Aitäh!

 1 

Ja ongi leitud see aare. Pärast logimist hakkas meenuma, et kui talvel mõistatust lahendasin, oli seal mingi kamm sees, aga nüüdseks on kõik asjad ammu jonksus. Raskeim asi oli ehk juurdepääsutee leidmine. Proovisime siit, proovisime sealt, lõpuks tabasime teolt pundi kohalikke kartulivalijaid ja uurisime, kas see on lõpuks see tee, mida mööda alla randa saab. See jah, minge aga, keerake sealt pudetuka juurest vasakule ja andke aga minna. Andsimegi. Mõne koha peal imestasime, aga juhatus klappis ja nii me elektrikarjuseni jõudsimegi. Edasi tegevusi jagus - tüdrukud jäid kivi vallutama ja autot valvama, me Sassiga võtsime nastikut hirmutada, loomaradu järgida ja tünn üles otsida. Ei meeldinud meile ka esmapilgul see, mis nullis paistis, aga tegelikult pole asjad nii hullud sugugi. Saime Sassiga mõlemad tiba ringi vaadata ja selle ringivaatamise käigus panime ka logi kirja. Täitsa tore asi jälle, aitäh!

 1 

Vähemalt objekt on nähtud. Geokontrolli roheliseks ei saanudki ja juurdepääs olevat ka mingi pulli tõttu ohtlik, aga saime autoga randa(ametlikku teed mööda ja ilma keelumärkideta) ja kohalikega küla juttu ajada. We'll be back.

 3 

Mõistatus sai peale avaldamist endale numbrid külge. Kuid kuna kogenud geopeiturid soovitasid kohale läheneda kuivemal ajal , siis võtsime plaaniks siia tulla väga vesist teekonda mööda ja seda siis kui õues on päike ja liblikad lendavad ja on muidu ilus ja mõnus. Konsulteerisin ka oma sugulasega, et mis ja kuidas ja tema arvas, et võib küll paadiga tulla linde vaatlema, siis kui linnud juba poeginud ja pojad lennuvõimelised. Aga tegelikus oli ikkagi selline, et vett mööda siia tulla ei tohi muudmoodi kui eriloaga. Meil seda ette näidata polnud ja nii sooritasime ümbermaailmareisi, leidmaks teeotsakest, mis meid maismaad mööda lähemale viiks. Esimene teeots viis kurjade pullide aediku juurde ( see selgus õnneks hiljem, Alex tegi seal õndsas teadmatuses pisikese luureretke ja tunnistas koha ebasobivaks lähenemisteeks :P ). Teise teeotsa otsingutega jõudsime ühe kena vanaprouani, kes soovitas meil läheneda mööda sisseniidetud rada tema aia tagant :D. No kes siis sellist luksrada kasutamata jätab. Proua jutu järgi oli see rada kadakate vahel sikasaka ikka selle pärast, et oleks kenam jalutada ;). No jalutasimegi mööda seda rada kuni jõudsime elektrikarjusteni ( nendega olime täna juba kokku puutunud ja ka proua hoiatas, et neis vool sees, aga väravad on raja lõpus), mina avasin väravaid ja sulgesin ka, sest Alex veeretas end lihtsalt aia alt läbi... enda jutu järgi tegi teekonda sirgemaks :P. Edasi oli väike ringreis mööda väga huvitavat maastikku ja kui me sealt kenad rajad leidsime, siis oli juba lihtne kohale jõuda.
Mnajh, see mis meid väljaarvutatud nullis ootas... ei meeldinud mitte jänesele minu sees. Alexi julgustamise saatel otsustasin siiski tiba olukorda kontrollida. Esimeses kohas aaret polnud, teises ka mitte, aga kolmandamas kohas irvitas ta päris alatul kombel mu üle :D. Väikese abivahendite abiga sain tünni kätte ja värisevate kätega ka kriksad sisse. Peale seda tünn kohale tagasi ja kohe kergem hakkas ;). Tagasiteel teadsime juba, milline on õigem rajavalik ja varsti olime auto juures tagasi. Oi kui hea oli nüüd vett juua, sest ega me ju taibanud taaskord kuumal suvepäeval vett kaasa võtta :(.

Tänud peitjale linnuvaatlejate rasket elu tutvustamast :) !

 1 

Mõnus matk miinipildurite keskel. Seni kõige raskem logimine! Väga ilus vaade!

 2 

Pärast pikka pausi jälle kuival maal, s.t. mandril. Ja kohe vaja jälle vee poole tormata :-) Õnneks oli see mõistatus lahendatud enne kui loodusesse jõudsime. Vot see oleks pisikese ekraaniga tüütus olnud. Isegi suure ekraaniga jäi asi pigem mõistuse kui mõistatuse taha. Aga lõpuks sai siiski kõik oma peadega selgeks ja võisime teele asuda.
Lahe väike ja vaikne külakene oli see, kuhu sisse sattusime. Kulgesime veel mõnda aega mööda mudateed ja siis otsustasime, et jätame tranduleti maha ning jalutame edasi linnulennu teekonda mööda. See oli tark valik. Ei seganud kedagi, ei loomi, ei linde, vast inimloomigi mitte. Elukaid oleks tahtnud näha, aga kasutasime nende peidus oleku ajal nende tehtud radu. Kui lõpuks kohal olime, võisime mõnuga õhku hingata, hää värske. ka siin ei olnud ei linde ei loomi, kedagi polnud hetkel vaadelda.
Vaatlesime siis hoopis karpe. Vaatlesime nii ja naa. Mõtisklesime maastiku raskusastme ja tasapinnalisuse üle. Ühtäkki sai tegu tehtud ja karp ilmavalgele toodud. Kõpsutasime veel pilte, puhkasime hetke ning astusime tuldud teed tagasi. Mõnusat teekonda oli kokku tunnikese jagu, täitsa piisas meile. Sest edasi ootas sõit Pärnusse, tessaleidma :-)
Aitäh kasuliku ja hariva ülesande ning ilusa loodusliku asukoha eest! Aare korras, meie korras, kõik korras. Mõne sodijupi korjasime ka kaasa, katkise palli ja paar purki-pudelit vähemalt. Ootan väga ka seeria seitsmendamat aaret. Meeldib!

 6 

Eesti Vabariigi 97. aastapäevale pühendatud Saaremaa geotuuri lõppedes sadamasse jõudes oli ajastus nii täpne, et nägime ilusti udusse kaduvat praami. Kuna sellisel aastaajal Kuivastu sadamas einestamise võimalused puuduvad, siis pühendasime vabaks jäänud aja mõistatuse lahendamisele. Saime täpselt selleks ajaks valmis, kui oli aeg praami kõhtu pugeda. Oleks vast ka kiiremini saanud, kuid tundub et linnumaailmas ei maksa mõni sentimeeter või aasta midagi. Niivõrd venivad olid need mõõtühikud, kui vihmauss noka vahel. Kuna maastik 3.0 sellise aarde juures midagi head ei tähenda, siis kulus ülesõit kenasti puhkamiseks.
Kitsed on sealkandis tõesti julged. Nägime külavahel lausa kahte karja, kes rahulikult muru närisid. Korraks vaadati meid ja siis jätkati rahulikult oma toimetustega. Aarde maastiku raskusaste võiks isegi palli võrra kõrgem olla. Ei ole sinna jõudmine sugugi lihtna ja aarde kätte saamine nõuab ka omajagu pingutust.
Teed seal piirkonnas on üsna auklikud ja pehmed. Kellel kindel skoorimisjanu puudub, võiks oma külastuse veidi kuivemale või tahkemale aastaajale lükata. Kodupoole sõites igatahes ükski lomp vabatahtlikult auto teele ei jäänud.

 2 

Sõitsin nimelt siia, et linde vaadelda, mõnes teises punktis ka. Logimise ajal jõudis kohale, et viimane kui piisk arunatukesest on haihtunud - muidu ma ei oleks ju siin!

 4 

Ülesandega oli ikka sebimist. Tulemus ei tahtnud kuidagi õigele kohale potsatada, lõpuks ikka õnnestus. Kui saabus päev külastamiseks ei olnud veel ühtegi logi, kuid väga optimistlik ma FTF suhtes ei olnud. Matk oli maastikuastet väärt, objektile lähenedes märkasin tütarlast, oli juba lahkumas. Edasi ei luuranud vaid seadsin sammud lõppu. Neiu pöördus tagasi ja tuli uudistama. Hea oli. Lõpus kontrollisin mõned valed kohad ja siis juba karbi järgi, vahva. Tagasiteel väisasin ka lähemalt ühte huvitavat looduslikku objekti. Väärt jalutuskäik igatahes. Siinkohal tervitan lisakas peitjale veel esimesi julgeid tütarlapsi!

 9 

Ausalt, ma ei sõitnud 200 km, et ainult selle aarde juurde jõuda. Oli asja siiakanti. Peaaegu jäin ennast uskuma nüüd... Esmapilgul tundus ilm päris niru seega kui teistel oli asja teisele poole, lasin end lähimal teeotsal maha panna. Peatselt peale autost väljumist jooksid kauguses hirved (või metskitsed), kes korraks jäid seisma ja siis jätkasid oma teed. Kaunid loomad. Teel aardeni soovisin, et jalas oleksid kummikud, nulli jõudes olin väga rõõmus, et mul olid ikkagist saapad jalas. Pole küll raskusastmete ekspert aga kuna mul võttis juba kohale võtmine nii kaua aega, siis oli maastiku raskusaste ennast juba tõestanud. Minu silmis võiks see kõrgem olla. Aarde leidmine võttis mul tükk aega aga järjepidevus viis sihile. Selleks ajaks kui mul logitud oli, jõudis Taavi mulle juba mööda jääteed järele tulla. Olin juba lahkumas kui ümber pöörates märkasin, et keegi luusib nulli ümbruses. Mis seal siis ikka, pöörasin otsa ümber ja vaatasin, kuidas leid sooritati kümme korda kiiremini kui minu poolt, vaid ehk 20 minutit hiljem kui esmaleid (~14.30) oli. Aitäh toreda mõistatuse ja aarde eest! EVEJ