Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Võtsin teekonna siia vanasse Katku talukohta ette selleks et vaadata ühte omapärast männipuud. Kutsun teidki sama tegema. Et huvi suurem oleks siis peitsin männi lähedale aarde. Lisaks männile võib näha igasuguseid metsaelukaid ja nende tegevuse jälgi. Minule jäid teel ette põder ja neli metssiga.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: maasturiga_huvitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5NP7Y
Logiteadete statistika: 70 (100,0%) 0 1 0 0 0 0 Kokku: 71
Kui juba foobia juures käidud, kasutasime võimalust siit ka läbi põigata. Olin välja valinud lubava koha kus kohast läheneda. Oligi üllatavalt hästi läbitav teekond aardeni. Logitud ilma probleemideta. Aitäh!
Faehlmanni vanaisa talus sa ära käidud, siis vaatasin, et katku taluni on ka läbi pisikese metsaosa kuskil 400-500 m. Kuna teiseks korraks jätta ei tahtnud ja jalad olid niigi juba porised ja läbimärjad, siis tulin panin siia ka oma nime kirja. Tänud huvitavat kohta tutvustamast :)
Metssigade juurest siia saada oli väike rapsimine võsas, uuesti oosile saada oli ka veidi keerulisem ülesanne. Kuid üldiselt väga meeldis see tunne siin vana õue peal!
Katkul oli kõik huvitav. Siia tulla ja siin olla. Siit minna... mõnus maastik. Oosid orud mäed... kui palju kadakaid. Mõnus madal muru. Pooliku pajatüki leidsin ja akna klassi. Kui vähe jäi vanast rahvast järele. Tänan!
Metssea aarde juurest seadsime sammud siia. Hea meelega oleks talus joonud sooja kohvi ja söönud väikese ampsu. Talu meid siiski ees ei oodanud, vaid oli ainult kunagine talukoht. Nimesid logiraamatusse kirjutades tuli ka korraks päike välja. Aitäh!
Sellistes kohtades käies jään alati mõtlema, et kui palju aeg ümbrust muudab. Kunagi on siia ju ilusti ligi saadud. Meile tuli ette aga ka võsa ja muud mitte nii meeldivalt läbitavat. Puu oli kaunis. Aitäh!
Metsseafoobia juurest auto poole tagasi astuma hakates tegime veel väikese kõrvalepõike ning sukeldusime kallakust alla siinse vana talukoha juurde ka :). Koht meenutas mulle Madisemäed ja oli väga armas oma natuke kõrgemas lagedas, mida suurem mets piiras ning kus sammaldunud õunapuud andsid märku siin kunagi elatud igapäevaeludest…
Aitäh Raivole aarde eest, neid lihtsaid karpe, mis mõttega loodusesse toovad, on alati tore otsima tulla.
Mööda oosil kulgevat matkarada oli küll mõnus jalutada, kuid Katku talu juurde saamiseks tuli siiski järsakust alla laskuda ja natuke võsas ragistada. Lagendikule jõudes oli juba väga hea liikuda. Ja koht oli tõesti kaunis- väga maalilised künkakesed koos kuuskede, kadakate ja selle uhke männiga. Aardega oli kõik parimas korras, panime nimed logiraamatusse ja liikusime matkarajale tagasi. Suur tänu väga ilusasse ja huvitavasse kohta juhatamast!
Kõik teised suundusid tagasi autode juurde, mina tulin mäest alla ja üles ja alla kõndides aaret otsima. Nimi kirja ja tagasi rajale, kus Dauno mu ära ootas. Tänud
Tulime meiega seda omapärast mändi siia kunagise talukoha juurde vaatama. Praegu veel rohelust segamas ei olnud, oli hea liikuda ja oli näha seda mägist maastikku siin. Väga kena koht tegelikult, võib vaid ette kujutada neid kunagisi aegu, mil siin elu veel käis. Sellises kohas tahaks isegi elada, kui vaid ligipääsutee olemas oleks. Täname kutsumast ja aarde eest!
Teepeal tulid vastu jahimehed, aga nad ei olevat looma saanud. Mets oli muidu värskeid jälgi täis, üks põder oli ka aarde juures tagi maha pannud.
Eelmisel suvel naabertalu Väälmat külastades jäi Katkul käimata, sest kaarti uurides ei tuvastanud ühtki mõistlikku otserada, mis jalgrattal läbitav tundunuks. Täna lähenesime samuti Faehlmanni vanaisa juurest, mis teistel oli käimata ja mulle oli korduskülastussamuti väga huvitav, sest maastik oli sootuks teine, eelmise aasta võsastunud ja rohtukasvanud kitsas metsarada oli asendunud laia magistraaliga, mis hetke ilmaolusid arvestades küll üsna porine, aga talvekülmaga oleks siia lausa lust tulla. Üritasime täna taas otse, sain varsti kinnituse, et eelmise aasta loobumise põhjus oli õigustatud. Isegi jalgsi oli kohati paras ragistamine võsas, õnneks leidsime hõredamad kohad ja jõeni jõudsime väga sobivas kohas, nii polnud selle ületamine hetkel kuigi keeruline. Varsti paistiski mänd. Ma ukerdasin alles põõsaste juures imetledes sügise viimaseid värve kui teistel juba konteiner silma jäi. Uurisime mändi ja ümbrust ning võtsime ette tagasitee autoni. Seekord suutsime võsa vältida, kuid jõe ületamiseks valisime nüüd oluliselt keerulisema koha. Pärast poiste jõu ja ilunumbreid sai purre paika ning tasakaaluharjutus algas, naljatades lootsime näha märga vaatepilti, kuid pettumuseks või ikka rõõmuks keegi supelda ei saanud, lõbus oli siiski.
Väga mõnus matk päeva alustuseks, laheda seltskonnaga on isegi võsas rassimine või poris ukerdamine päris tore. Aitäh!
Mänd oli tõesti huvitav ja tõmbas me tähelepanu. Oli ka huvitav kuidas alguses sai ojast läbi jalutada ning hiljem oli see vöö sügavune mudase põhjaga. Õnneks siiski nii jalg kui purre pidasid vastu ja failarmy-sse mind ei postitatud. Varsti olime auto juures tagasi ning sai puhata.
Kaarditööd ma kodus teha ei viitsinud. Usaldasime selle töö puhtalt Kaupo kanda. Kaupo pidas ka oluliseks ära märkida ainult potensiaalsed kohad jõe ületamiseks. Nimelt lähenesime meie Faehlmanni vanaisa aarde poolt. Algus oli päris valutu. Vähemalt seni kuni olime teel või heinamaal. Mingi hetk ragistasime juba võsas. Jalgealune hakkas aina enam lirtsuma. Siinkohal tekkis korraks ärev moment kus ma kippusin kahetsema seda, et eelistasin kirsasid kummikutele. Õnneks pidin lihtsalt teistest vähe erinevat taktikat kasutama. Kui teised astusid selles lõigus pokudest mööda, siis mina kalpsasin just pokudel ja pääsesin samuti kuivade varvastega. Võsa kiskus ka vahepeal aina tihedamaks.Isegi närv suutis selle peale kergelt mustaks hakata minema. Õnneks suutsin ka sellest katsumusest sisemist rahu otsides edukalt jagu saada. Järgmiseks takistuseks kaardil paistis ees ootavat jõgi. Minu silmis on jõgi lai, sügav ja kiirevooluline endasse imav veekogu. Vähemalt see koht kuhu meie jõudsime keset märga hooaega oli üllatavalt kesine. Kummikutes jalutati sealt tuimalt läbi. Mulle tõstis Kaupo jõe keskele ühe kivi tänu millele ka mina edukalt teisele poole jõge jõudsin. Edasine teekond aardeni oli juba lihtne kulgemine ja vaadegi muutus aina ilusamaks. Aaregi kargas kohe silma kui õige nurga alt läheneda. Tagasiteeks valisime uue raja et autoni mitte ringiga minna. Leidsime isegi vanad sihid üles ja pääsesime tänu sellele ka vesisest pinnasest ning võsast. Ainuke mure oli see, et jõgi oli nüüd laiem ja sügavam . Õnneks purre oli varnast võtta. Eks ta üks vähe libedapoolne kaseke oli aga ajas asja ära. Kui mul õnnestus esimesena jõge ületada, siis loomulikult tuli kaamera välja võtta ja ootama jääda mõnda head kaadrid järgmise üritaja vette plärtsatamisest. Hea sõber ikka küll. Mitme aarde peale tuli 6 kilomeetrine ring. Paar tundi vahelduvat maastikku heas seltskonnas. Kokkuvõttes võis käiguga igati rahule jääda.
Tänud.
Milline hurmav kärbserikas lagendik! Aga tegelt kui putukarohkus kõrvale jätta, siis oli tõesti väga ilus. Aitäh peitjale!
Faehlmanni vanaisa juurest tulles otsustasime Katku koha ka üle vaadata. Tapa-Viitna matkarada mööda jalutades sai väga kenasti mõnesaja meetri kaugusele nullist. Matkaraja oosile pääsemiseks oli lausa uhiuus ronimisköis paigaldatud. Pisut peale matkarajalt eemaldumist sattusime eriti meeldivale lagendikule, mille teisest servast paistis ka kutsuv mänd. Päikselisetel nõlvadel õitsesid suurepärast saaki lubavad metsmaasikad ja õievahus puud rõõmustasid silma. Männi juurde jõudes oli leid kiire. Tänan kutsumast.
Tõepoolest oli päris huvitav tee. Autoga täiesti sõidetav. Oja juurest alates tuleb siiski jalgsi käia. Viimased meetrid tänu kohakuti sügavale lumele siiski olid päris rasked. Aga koht on külastamist väärt.
Faehlmanni vanaisa juurest polnud veel päris kaasaega tagasi jõudnudki, mõtted tiirlesid mõne muu mälestuse ümber. Vanad taluasemed maakohtades, kus lapsena mängides oma maailma sai loodud. Peaks vaatama, kas leian üldse üles need veel, ja mis ajaga muutunud on. Justkui poolunes sammudes saabusin sujuvalt Katku talukohani. Päikselisel päeval metsa varjust lagedale väljale jõudmine äratab ikka üles. Nõgesevööndi läbimise järel tõmbas künka otsas kõrguv mänd kohe tähelepanu. Aarde leidmisega läks tublisti kauem kui eeldanud oleks. Kõik korras tegelikult, lihtsalt ise oskasin pikalt valelt poolt ja valesse kohta vaadata. Otsimise käigus oskasin end veel korralikult vaiguga kokku mäkerdada, nühkimist ja nokkimist jagus terveks tagasiteeks, tegelikult rohkemgi veel. Vähemalt lõhnas meeldivalt :o) Tänan loodusesse kutsumast.
Siin on käidud. Ja ega peremehagi suu seinapragu ole.
Kaardi järgi vaadates tundus, et üsna tee moodi tee läheb sinnakanti. Kuidas sinna teele saab nii, et kellegi hoov vahele ei jääks, seda me välja ei mõelnudki. Kui olime autoga jõudnud Eli talu hoovi, siis tuli peremees juttu puhuma. Ütlesime siis, et Katkule vaja minna ja küsisime, et kuidas sinna kõige mõistlikum minna oleks. Viimasele ta küll vastata ei osanud, aga lubas lahkesti auto oma maja ette parkida. Kuna linnulennult oli minna nõks alla kahe kilomeetri ja paremad plaanid puudusid, siis parkisime ära ja panime metsa poole ajama. Õnneks oli metsaalune vesi kenasti ära külmanud ja jõudsme ilma suuremate takistusteta (kui paar risti teele jäänud oosi välja arvata) kohale. Vaatasime valdused üle, panime nimed kirja ja jätkasime teed Faehlmanni vanaisa suunas. Tänud peitjale!
Huvi korral saab Katku talu kohta natuke lisa lugeda siit ja ühte 1859 aasta kaarti, kus too talu peal on vaadata siit.
Õige koha kust alustada matka Katku talu juurde olin kodus välja vaadanud. Teekonnal parkimisplatsile nägime vähemalt kümmet jahimeest. Toimus vist mugavusjaht, sest kõik jalutasid mööda teed mitte metsa vahel. Kui ennem kohale jõudmist oli õrn usk, et äkki saab autoga oosi peal sõita, siis kohapeal selgus muidugi, et selline idee on täiesti teostamatu.
Ma proovisin siis rõõmsalt aga mõtlematult mäest üles rühkida. Lisaks tahtsin olla nii osav, et samal ajal ka veel mütsi pähe panna. Lõppes see kõik sellega, et poole mäe peal kadus igasugune haarduvus. Kuna mägi oli nii järsk, siis ei olnud võimalik ka kahel jalal alla libiseda. Jalad läksid alt, käsi koos mütsiga lendas mutta, tagumik samuti mutta ja lohisesin kiirkäigul tagasi auto juurde. Olin ühe väikese liuga paras mudakoll valmis. Tegin ümbruses leiduva lumega endale kiirpesu, et kõige suurem mustus maha nühkida. Nüüd ei olnud riided ainult mudased, vaid ka märjad. Rauno oli vahepeal oosi peale saanud. Ei jäänud siis ka mul muud üle kui uuele katsele suunduda. Seekord olin targem ja läksin puude najal.
Oosi peale oli rajatud mitteametlik matkarada. Poleks osanud arvatagi, et sealne astumine võiks osutuda nii mugavaks. Kõik mahalangenud puud olid ära koristatud ja ilus sissekäidud rada viis soovitud suunas. Kui oli aeg talu juurde pöörata, siis oli sobivalt ka oosi sees väikene nõgu ja rada läks jälle õiges suunas. Seal olid küll mõned libedad kohad puujuurte, lehtede ja lume koosmõjul aga kokkuvõttes ikkagist väga viks ja viisakas astumine. Männipuu oli väga omapärane vaatamisväärsus. Peitjale aitäh!
Seda aardeotsimist oleme ikka väga kaua edasi lükanud, sest mälus on need kondised teed siiapoole. Lõpuks veensime bussikest meid lähemale tooma ja siis oli vaja võtta kaigas ja hakata astuma. Astumiseks sai valitud rada, mis esimesena silma hakkas, kuid see lõppes metsa ääres lihtsalt ära. Metsas aga oli põdrakese rada ja selle suund sobis ideaalselt talu suunaga. No mida siis muud tahta, sai mööda seda tallatud. No enne talu otsustas suur tegelane paremale ära keerata, mis siis muud kui tuli endale teed läbi kõrvuni rohu rajada. No nendest sõnajalgadest nägin veel järgmisel ööselgi und, sest neis olid augud, ühe veerel õnnestus ikka poolkogemata ära käia. Aga aare logitud ja kogu tee sai püüdlikult valju häälega Alexiga räägitud, sest millegipärast oli mul koguaeg tunne, et lisaks põdraonudele ja- tädidele on siin ka murdjad karud ja võsavillemid... hirmul on suured silmad?... mine sa tea seda metsarahvast. Aga õnneks keegi meid peale parmude purema ei tulnud, aga no parmud on seal nii suured ,et viivad puu otsa ja söövad lihtsalt ära...mul sellest matkast keha puha auke täis. Tänud peitjale!
Täna vara hommikul siis tegin kaua plaanitud retke siia Katkule ära.Et retkest ikka viimast võtta, siis auto jätsin Loobu teele ja hakkasin astuma.Minul oli samuti plaan minna aardeni mööda oosi. Seal metsas olevas teeristil ronisin oosile ja mööda loomarada sai teekond ette võtta.Kunagi oli see oos üks tervik, aga vene sõjavägi lükkas mingil põhjusel sinna oma buldooseriga suure koopa sisse. Lõpp läks natuke käest ära tänu tormimurrule, aga kohale ma sain.Omal ajal võis see väga ilus koht olla siin keset metsi ja soid. Kevadel ongi kõige parem vanade talukohtade juures käia, sest tänu vanale kulule on kõik silmale näha ja pole karta, et kuhugile sisse kukud või millegi otsa astudes ennast vigastad. Loomi seekord peale ühe kondise jänese tollel lagendikul ei kohanud.Keegi oli seal lagendikul oleval künkal millalgi ööbinud ja selle tunnistuseks oli lõkkease ja pooleldi põlenud küünal. Peale mõningast ringivaatamist ja logi kirjutamist tulin tagasi.Seekord juba otse Läsna ojani ja piki kallast uuesti teele välja, et edasi minna Faehlmanni vanaisa juurde. Aitäh selle koha tutvustamise eest.Seda teed olen käinud ja sõitnud ennemgi, aga Katku tallu pole osanud vaadata.
Mõnus jalutuskäik metsas + purde ehitus, et mitte märjaks saada :)
Mõtlesin kas minna lühemat teed 800m või jalutada 1500m mööda oosi- milleks otse kui saab pikemalt. Esimene kilomeeter oosil olingi väga rahul, et selle raja valisin, sest see oli tõesti mõnus jalutuskäik jänese jälgedes, kuid edasi oli palju risti-rästi mahalangenuid puid, mille alt või pealt pidi üle ronima, siis kadus tee ka ja otse ees oli kuristik, valisin siiski edasiseks õige raja ja kui lõpuks jõudsin lagendikule oli kerge tunne, mänd paistis kaugele. Vaatasin aarde ja männi üle ja asusin tagasiteele, kui kostus kõva lask, just sealtpoolt kus oleks lühemat teed tulnud. Panin padavai oosi poole tagasi ja kindel turvaline tunne oli taas kõrgele oosi jalamile jõudes, hea et ikka selle pikema tee valisin. Tänud jalutuskäigu eest.
Otsustasin õhtul natuke vanadel talukohtadel ringi kõndida. Kõigepealt Väälmale ja siis Katku talu maadel. Tänud peitjale õhtuse jalutuskäigi eest!
Retkele Peitur-Mikiga, kaua see Jersikas ikka oma peni-Mikit jalutab ja õelaid jaamaülemaid kuskil titekate lumekõrguses taga ajab.
Valmistusin nagu Erna-retkele minekuks, kott oli täis erinevat kraami, igat asja x3 ja korra mõtlesin, kas võib vaja minna ka ujumisrõngast. Ikkagi Miki ju. Kui jõudsime kohta, kus auto maha tuli jätta, siis uurisime korra ka Maa-ameti kaarti, millel oos nägi välja nagu väike looklev eeldatav veekogu. Logisid polnud me ilmselt kumbki lugenud ja võtsime suuna mööda jõeäärt, veel arvestatavas lumekoguses. Tee peale jäid erinevad loomarajad ja eks me neid sikk-sakke ka ise juurde tegime. Kohale jõudes olin mina läbiväsinud, Miki säras aga nagu koer-Miki pärast väikest jalutuskäiku mööda linnatänavat. Otsimisega kaua ei läinud, mina keskendusin männile ja Miki lähivõsale. Ühel hetkel aga astus ta sealt välja ja jäi keset talumaad seisma. "Noh, leidsid?", "Mhmhmm, aga mitte sealt, kus ma otsisin". Nüüd tuli siis minul ka leida. Õnneks tuli aare kiirelt kätte ja noorempeitur suutis veel oma geoau päästa. Tagasiteel sattusime "kogemata" oosile, vaade oli mõnus, rada oli parem kui tulles, ristikivid tekitasid küsimusi ja üks "väike" mõmmi oli oma käpasirutused sügavalt puu sisse vajutanud.
Aitäh peitjale, retk oli väga mõnus. Aare oli korras.
Sai siis täna see matk peale aiapostide maasse panemist ette võetud. Eelnevalt kaarti uurides sai lähenemistee valitud mööda oosi. Nimelt orienteerumisest on teada et siinkandis on oosi peal kõige parem liikuda. Orienteerumisega sai peale hakatud 1986 aastal, nii et kui Hannes sel ajal siin rada tegi olin mina kah tõenäoliselt jooksjate seas, peab kaardiarhiivist järele vaatama. Nüüd asja juurde tagasi, oosi peal oli tõeliselt hea liikuda, nagu mööda alleed kõnni, kõik oli puhtaks tehtud. Lõpu poole (~200m)oli natuke võssi kah aga see konti ei murdnud. Aare jäi ruttu silma. V: Vile J: Kass. Tänud peitjale.
Enne tänast matka sai soojenduseks Rakveres paar väravaposti vahetatud ja teele.Plaan Katkule minna oli Vaimari jälgedes niipalju kui neid veel alles oli,tänud.Arvan et sai hea valik,mis sest et suure hooga sai esimesest kohast oosi turjale laekuda,et siis miskit 70ne meetri pärast jälle alla tulla.Aga ei midagi hullu peale teed jälle üles.Siis oli järgmine moment,et millal oosi pealt alla tulla,sellepärast saigi liiga vara alla ja kohe natukese aja pärast üles tagasi ronitud.Järgmine katse Katku talu leida oli palju edukam.Ja nagu alati tagasitee oli paremini läbimõeldud,ei mingit asjatut alla üles ronimist vaid kohe otse autoni.Oli tore pühapäevane matk.Suured tänud peitjale.
Vaatasin reljeefikaardi pealt, et taluni viib kitsas, kõrgete servadega oos. Mööda seda tahtsingi oma käigu teha. Jätsin auto teeristile
59 23 38,3 25 59 13,0
ja tõusin oosile. Rada kulges ilusti mööda oosi tippu. Arvatavasti loomarada, sest läks ka mahakukkunud puude alt läbi. Järelikult kitsed ja karud ei olnud. Oos oli aga võimas, kohati tekkis sama tunne kui Roelas "Taevateel". Samas, ei taha ka loom läbi mahakukkunud kuuseosterägastiku minna, ja olid sisse tallanud ümberkäigud. Nii oli väga mõnus astumine jaheda metsa all ilma putukateta. Kui olin näinud juba kolmandat suurt ekskremendihunnikut keset rada, kadus ka hirm karu ees, sest pidasin esimest hunnikut tema omaks. Tegelt olid need kähriku omad, lõpuks kokku 6 pellerit. Nimelt tähistab kährik oma piire ja ei käi suvalises kohas asjal vaid tuleb ikka oma territooriumi piirile ühte ja samasse kohta.
Niiviisi oosi harjal kõndides jõudsingi talu lagendikule. Siin oli juba suurem lootus karu kohata. Ei näinud, aaret nägin. Tänud peitjale, nüüd juba kolmas kord siinkandis.
Tagasiteele asudes otsustas nutikas ise restarti teha, mis tähendas, et minu siiatulekutee jälg oli kadunud. Talu juures on neid oosi keerutusi rohkem ja tuli mitu korda seinast üles ja alla ronida kui peaoosile sain. Igavest mõnus 2h kvaliteetaega looduses!
Võrreldes Faehlmanni vanaisaga oli teekond Katku taluni nagu jalutuskäik pargis mööda oja kallast. Lõpus said ainult näpud nii mitmelgi meist vaiguseks. Tänud.
Mis nii viga võsa ragistada kui selline supertiim mängus on? Männike tundus eriti ilus, ma tänan!
Autod olid heasse kohta pargitud ja see aare sai niimoodi pooljuhuslikult (kuulge, siinkandis on aare!) võetud. Aitäh!
Kui juba siin kandis olime, võtsime selle võsa ka ette. Aitäh, aare OK.
Mul oli riietus õnneks selline, et ei pidanud nõgeste pärast muretsema.
GP 1427 / GC 1668
Aarde leidmiseks parim kostüüm on täielik alastus.
Tegime nii nagu eelmisedki. Jätsime auto silla juurde ja sealt edasi kand ka varvas. Ühel hetkel läksime läbi võsa ja jõudsimegi aarde juurde, läbides ka korraliku nõgeseteraapia. Kiire leid. Aitäh näitamast!
Lubas tuulist ja jahedat ilma. Tundus viimane aeg sinna sääse sööklasse minna. Ilm oligi väga mõnus ja mets paistis veel muru seest välja. Tõesti huvitav koht.
Tulime samuti mööda jõe serva, kus on kunagi päris tee olnud. Loomade tegevuse jälgi oli tõesti igal sammul, eriti hästi olid näha nende joomakohad jõeäärses mudas. Meid oli piisavalt, et nad kõik eemale peletada. Tänu Inga soovile rästikuid pildistada, teame nüüd meiegi, kuidas nende elukatega mitte kohtuda: tuleb kohtumist soovida, mitte peljata :P Võibolla töötab see ka põtradega? Hanno oleks siia hea meelega ööbima jäänud, nii lahedad liivased künkad olid talukohas. Siin elaks isegi, aga mitte täna. Aitäh peitjale kutsumast!
Peab tunnistama, et üksi poleks ma sinna kunagi läinud, kuigi täitsa korralik jalgtee läks 200m kaugusele nullist. Siis oli natuke võsas seiklemist ja jõudsime kenale ärasongitud lagendikule, kus ka aare end kohe näole andis. Aarde vahetus läheduses olid tohutu pikad kraapimisjäljed tüvel, mis tunnistati põdra omaks. St tema sarvede.
Tagasiteel kippus meie ühtne tiim aeg-ajalt kaheliikmeliseks kahanema, kuid autoni jõudsime siiski kõik ühel ajal. Tänud aarde ja seltskonna eest, kelleta ma seda teekonda poleks läbinud.
Selle päeva esimene ja eeldatavalt pikim matk. Ei osanud midagi oodata ega midagi karta. Alles lähemale jõudes arutasime, kas panna kummarid või mitte. Otsustasime ikkagi mitte panna, toss ju mugavam. Me valitud rada algusega üle Läsna jõe (turubi) oli nagu jalutuskäik pargis - niivõrd sile, enamjaolt täiesti kuiv ja vaid üksikute langenud puudega. Kraavi kallast mööda lähedale ja siis otse talukohani.
Oi, seal oli mõnus! Pärast aardeleidu ja tõesti kena kähara männi uudistamist viskasin mina logimise ajaks heinale pikali ning vahtisin lihtsalt taevasse. Taevane tunne voolas minusse, imeline oli olla. Vahepeal tõusin püsti, et vihjepuust pilt teha - sest ei teadnud, et sellest on juba pilt kirjelduses :-) Tegin siis kohe hulgi muid pilte ka. Sellised lainetavad pinnavormid olid selles talukohas, väga omapärane ja huvitava maastikuga pesapaik. Keldri nägime ka ära. Väga muhe mesta ikka.
Korjasime tagasiteel kaasa 3-4 taarapurki-pudelit. Järgmistel ilusam veel. Meie 2.4 km pikkune ja kokku 46 minutiga läbitud rada on nähtav viitel. Suured tänud Raivole väärispaika kutsumast! Nagu Lääne-Virumaa geokrahv, tõsijutt :-)
Täna, pea 6 aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...
Täname matkale kutsumast!
27 km pikkuse matkapäeva esimene vahepunkt. Kartsime geolamborghini tervist rikkuda ja jätsime selle ligi 3 km kaugusele. Ilm on ilus ja seltskond super. Mida pikem matk, seda enam saab ju mõlemat nautida. Kasutasime lähenemiseks oosiharja, see oli küll igatpidi tahke ja kuiv, aga pikutamaheitnud puude tõttu ikkagi üksjagu vaevarikas lähenemisetee. All sillerdas nii vesi kui helkis veel viimane jää ja puudevahelt pilgutas päikeseratas silma. Igatpidi tore algus matkapäevale. meie vihjepilti ei vaadanud, seega tekkis talujuures korraks kerge nõutus, aga vaid korraks. lahkumise tekkis vaidlus millist taganemisteed kasutada. Piia oma jäi peale ja suundusime ikka järgiproovitud oosi suunas
Geopäeva esimene ja vaata, et kõige mõnusam koht. Tee oli juba vanaisa aardest tuttav ja juhtus nii, et panin autoga parimast kohast viuhti mööda. Tagasi ei hakanud pöörama vaid kasutasin olemasolevaid heinamaid ja jõudsingi Läsna jõe äärde. Eks see pigem oja oli ja ületamine raskusi ei valmistanud. Edasi jätkasin mööda kallast. Kui ületuskohal oli oja mudane siis edasi minnes vooals vahepeal päris paekivil. Aardepaigaga kohakuti olles jätsin jõekese ja varsti olingi vanal talukohal. Mõnus reljeefne maastik, kevad, päike kuivatas mätast ja tekkis tahtmine selili visata ja siia jäädagi. Paik minu maitsele, oleks veel väike järveke võiks siin täitsa elada ja nautida loodusust enda ümber. Aardeleid tuli lihtsalt, mina tänan!
Oli suhteliselt lihtne leida, see tähendab et leidsin üles ilma gps-i abita. Metssead on korralikku tööd seal lagendikul teinud. Tänud peitjale !
Auto jäi veidi ligi kilomeetri kaugusele risti üle tee oleva puu juurde, edasi jätkasime jala. Väike jalutuskäik ja olimegi kohal, sedagi aaret otsisime esialgu valest kohast, aga õnneks märkasin ka õigest asja üsna kiiresti. Aitäh peitjale.
Oli mõnus jalutuskäik selle aardeni. Metsavahel võis veel näha lund, mis kandis nagu nalja. Suhteliselt tahe maapind oli. Ei vajunud kuhugi kahtlasesse kohta ära. Ilus suur mänd hakkas juba eemalt silma. Peagi leidsime ka aarde. Ilus looduslik koht. Tänud peitjale.
Autoga sai muretult kusagil kildi peale, sealt siis krantsiga Katku poole teele. Algul saime ilusti mööda metsamasina rada, seejärel veidi võsas siputamist ning mõned lagendikud. Tänane ilm oli selle aarde võtmiseks nagu loodud. Märjemad paigad kandsid veel täitsa ilusti. Vahepeal läks koer kellegi jälgi nuuskides veidi hoogu, pidin ta oheliku otsa panema. Täitsa kena paik ja mõnus jalutuskäik, tänud!
Teadsime, mis meid ootab, juba kolmas kord sellel teel. Georadu veel pole, niisiis suund otse läbi metsa. Lõpp on ilusas kohas. Aitäh!
Käidud, leitud, logitud. Täname peitmast.
Selleks et saaks eriti toreda aardematka, tuleb kaasa kutsuda mõnus punt geopeitureid. Nii võib ju korda saata nii mõndagi, seekord sai suund võetud Katku talu aardele. Jätsime autod tee äärde, edasi oli vaja vaid ca 1 km minna. Päris sirget sihti ega geomaanteed polnud siia veel rajatud, kuid lumi kandis ja mõnus kevadine päike paistis. Lagendikul, kus päike lund sulatas, leidsime eest eelmiste geopeiturite jäljed. Jalajälgi oli vahva leida, sest metsa-all olevad rajad olid enamasti ikka erinevat mõõtu pabulatega tähistatud. Jalajäljed olid sulanud hiigelmõõtu nagu Jeti oleks enne meid siin jalutanud. Igastahes oli selgelt arusaada, et mets polegi nii mahajäetud, kui paistab. Kord paari nädala tagant, käivad siin geopeiturid. Avastamisrõõmu pakkus ka mägi, mis üsna ootamatult me teele tekkis. Aarde juures oli juba äratundmisrõõm - pildilt tuttav mänd ja tuttav kuusk. Täname peitjat!
Tänasel kenal päikesepaistelisel päeval suurepärase seltskonnaga pisike matk ette võtta oli lihtsalt lust ja mõnu. Teel kohatud paar kollaseid liblikaid kinnitasid niigi ilmset, et loodusesse on kätte jõudnud kevad. Tänan.
Väega küla see Metsaküla, pole midagi öelda. Väälma Mamma võis vabalt olla viimane külaelanik, aga temagi lahkus siit 1963. Ja nüüd, 50 aastat hiljem, pannakse siia juba vähemalt neljas aare ... Igatahes Väälma mamma isa, Fählmanni Juhani (sünd 1851) suust on kirja pandud lugu, kuidas karu tuli mäest alla, ümber jõeotsa ja üle liivaku kaerapõllule sööma. Paraku läks ta seal teise karuga riidu. Läinud siis koos targa juurde, et see kohut mõistaks. Meie karu jäänud süüdi, vihastanud selle peale ja surnud katku. Ilus lugu, kõik küla talunimed (Mägede, Karussaare, Jõeotsa, Liivaku, Kaerassaare, Riiussaare, Targa, Kohtu, Katku) siin sees. Väälma ja Tuimõisa ei ole, need olla vanemad.
Katkul käisin viimati 1986 koolipoisina, kui siiakanti orienteerumisrada maha panin. Katkust jupp maad kagus on oosiharude vahel üks lohk, lepiku ja paari suurema kiviga. Pidin sinna KP panema, aga niikui ma nõlva mööda alla pikeerisin, läks lepik ruiates liikvele ja ehmatas mu kangeks - hulga lähemal olid kui eelmine nv Naval. Pidasin hulk aega plaani seda kohta praegu Peressaares või Liivakul oleva tuumakonteineriga tähistada, aga sinna ta jäi ja nüüd enam ei viitsi.
Täna tahtsin laekuda hommikul, et öine külm saaks tee tahedaks tõmmata. Nii head teed pole siinkandis ammu nähtud. Plaanisin minna Kohtult mööda kunagist taluteed ja uurida, kas vanast sillast ka veel miskit järgi on, aga ei, Jõeotsal laeti parasjagu palke koormasse ja mööda neist ei saanud. Mis seals ikka, parkisin auto ära, võtsin peitja? suusajälje üles ja matkasin sealt. Lumi oli tahe, peaaegu kandis mindki, põdrad ja eelkäijad olid kõva trassi sisse sõitnud, nii et kurta pole millegi üle, astusin ja mõtlesin. Kuulata oli palju, vaadata tiba vähem. Leid tuli ka kähku. Mulle igatahes sobis hästi - aitäh, Raivo!
P.S. Krista, sul on ägedad sõbrad :)
Nii sügavat lund, kui teel selle aarde juurde sai vahepeal läbitud, polegi sel talvel näinud :) Põtrade lumist magamisaset pole samuti varem näinud. Mitmekesi oli lõbus aardeni kõndida. Aitäh Kristale magusa suutäie eest aarde leidmisel! Aitäh Raivole toreda aarde eest! EVEJ
Raivol on eriline anne avada oma aardeid mulle ebasobivatel aegadel. Teadmata selle aarde tagapõhja vaatasin oma kalendrisse ja ainus võimalus sellel nädalal Katkule minna oli teisipäeval. Ilm oli - see pole vist enam mingi üllatus - vihmane. Kuna olen sealkandis varemgi oma autoga kruiisinud, siis täna ma seda väga teha ei soovinud. Õnneks olid Piret ja Mart nõus koeri sihtotstarbeliselt jalutama ja mind oma auto peale lubama. Milline õnn!
Helistasin Kristale, pakkisin end ilmale vastavalt kummikutesse ja koledasse vihmajopesse, võtsin kaasa räätsad ja suusakepi ning läksin lähima poe juurde geotaksot ootama. Aeg sattus nii, et mitmed mu töökaaslased asutasid end just sedakaudu koduteele. Päris mitu korda pidin selgitama, et mul on mõistusega kõik korras ja mulle väga meeldib vihmaga metsas jalutada. Arvatavasti see eriline uudis polnud, aga pikki pilke heideti mulle omajagu.
Õnneks polnud ootamise aeg pikk ja peagi leidsin end toredas seitsmeses grupis Mardi kindla juhtimise all aardele järjest lähemale jõudmas.
Auto jäi kusagil 800 meetri peale ja andsime kandadele valu. Ma täpselt aega ei vaadanud, aga poolel teel aardeni arvas mu gps, et päike on loojunud. Õnneks ei kaasnenud sellega täielikku pimedust, nii et märkasime loomaradu, läbisime põtrade hotelli, Piret, Anni ja Krista nautisid rohket lund. Aardepaigas paistis mänd kaugele ja ega aaregi kauaks peitu jäänud. Pikalt me sinna ei jäänud, tahtsime enne päris pimedat autoni tagasi jõuda. See õnnestus kenasti vaatamata Melli kavalatele plaanidele mind seisma sundida.
Aitäh Raivo! Aitäh Mart ja Piret!
18.00 männi all. Oi, poisid,tüdrukud, kui tore on see elu, kui su ümber on nii vahvad peiturid! Napilt enne tööpäeva lõppu sain signaali, et nüüd on minek, võta või jäta. Kiirelt koju riiete vahetusse ja kiirelt õhutusele ekspressile. Männist 900m kaugusel olevast teeotsast sai sisse põigatud. Hippo oli väga tubli, ei takistanud teda ükski känd. A-la 800m jäi jalutada männini mööda põtrade terviseradu, ületada väike oja ja tatsata põlvini lumes(kui läbi vajusid). Tagasi tulles läbi hämara metsa, olid koduteele puude varjus kutsumas kaks punast vilkurit(mitte sinist). Mulle läbitud maastik väga meeldis vahvate matkasellide seltsis. Kui see nüüd nii on nagu ma arvan olema, et jah, siis Raivo, see oli tore üllatus. Aitäh!