Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
NB! Aare hooldatud 01.06.2014 kasutaja timix poolt, koordinaatide muutus.
Aare taastatud 20.08.2012 kasutaja mooritz poolt, vihje natukse muudetud, koordinaadid ja mu info sama.
Aare sai peidetud meie teisel Pakri-retkel, kus meil tegelikult ei olnudki kavatsust aaret peita. Seekord liikusime jalgratastel Suur-Pakri poole üle viimase jää. Juba teekonna algul Kurkse sadamas hoiatas Kurksevana, et eile oli just keegi läbi jää kukkundud ja peaaegu ära uppunud. Nojah...ikka läksime ka ise proovima. Jää oli juba paras löga ja vesi paljudes kohtades peal. Poole maapeale jõudisme ilma suuremate probleemideta (kui mõned küllili käimised välja arvata). Peale lõunapausi edasiliikuma hakates saime läbida ca 200m kui Pelle ilusti rattaga läbi jää sõitis, siis läks suuremaks päästeoperatsiooniks, Pelle sai küll omal jõul välja aga rattas jäi ikka auku hulpima tänu pakiraamil olevatele kottidele. Asi ise juhtus ca 100m Suur-Pakri mandripoolsemast küljest. Siis sai kaldalt lauajupid alla veetud ja Rolts riietus siis lahti, et mitte üleni märjaks saada ja läks ratast päästma. Kuna aga jää oli täiesti pude juba seal augu juures siis sai temagi karastava supluse osaliseks. Õnneks oli vesi seal ainult kaenla alla ja nii põhja toetused sai ka ratas lõpuks kuivale. Edasi siis jälle lõke püsti ja riideid kuivatama:)Igaljuhul saime ca 1,5h pärast kuivade riietega jälle liikvele ja lõpuks ka Suur-Pakrile tiiru peale.
OK, nüüd siis aardest. Aare sai jääaugust kusagil 1-1,5km kaugusele peidetud. Kohapealsete vahenditega improviseeritud aare (klaaspurgis) sisaldab: tikke, paki paber taskurätikuid, 3 tammetõru Helenilt, unine kärbes, geopeituse aardeleiu juhend, logiraamat, pliiats ja koost lahti võetud pastakas (et purki mahuks:).
Ja kust aarde nimi, tulareemia. Tegelikult otsige ise internetist, soovitavalt enne Pakritele minekut, pärast võib hilja olla :)
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
väikesaar (1), omanikuta (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCT45N
Logiteadete statistika:
80 (95,2%)
4
1
2
1
1
0
Kokku: 89
Tänu geopeitusele võtsime täna ette Pakri saarte külastuse. Ei osanudki arvata kui suur väljakutse see on. Alguses oli ikka siiras soov kõik aarded ära logida aga peale seda kui nägime mis distantsid ja milliste tee oludega siin peab toimetama, kustus see eesmärk juba eos. Jalgratastega läheb siin aega, kui just mingi maastiku rattameister ei ole, kaks päeva kindlasti, sest saarele jõudmine Paldiskist (väljumine peale !0:00 vastavalt laeva väljumisest ja tagasi sõit 17:00 kui kapten otsustab sõita) annab tegutsemiseks aega nii umbes 6 tundi. Otsustasime alustada Suur-Pakrist ja see oli kolmas aare logida.Konteineri avamine nõudis päris palju jõudu. Aare ise pisut niiske. Tänud
Lennusadama Merd Mööda Matkama matkapurjetamise raames saabus eskaader neljast purjekas Väike-Pakri reidile. Geopeitur gpsitul oli loomulikult vaja leida aarded, mis viimasest külastusest möödunud kümne aasta jooksul peidetud. Esimeste aarete puhul oli suurem seltskond kaasas, aga kui selgus, et mul on plaan nii paarkümmend kilomeetrit läbida, siis jäid teised Pakrite vahelise teetammi juures maha. Mis seal ikka, marssisin siis uhkes üksinduses Suur-Pakrile ja peale Militaarse Pakri leidmist võtsin suuna saare kõige loodepoolsemasse punkti.
Esialgu ei jäänud kohe mitte midagi silma ning jõudsin juba kiruda, et sellises pärapõrgus nii hästi peidetakse. Et ma aga kohe mitte tühjade kätega lahkuda ei soovinud, siis võtsin aja maha, lugesin logisid ja proovisin uuesti. Tulemuslikult. :) Tegelikult ei olnud üldse keeruline ja aru ma ei taipa, miks ma kohe alguses seda purki ei märganud. Aardes on tõesti kaks logiraamatut, neist uuem oli ligumärg. Sain siiski nime kirja nii sinna kui ka kuivemasse raamatusse. Ja siis tagasi purjekate juurde. Jalgsimatka pikkuseks tuli 26 kilomeetrit, mis jäi napilt alla 10-aasta tagusele 30 kilomeetrile. Jalad annavad täna, päev pärast otsimist, ikka pisut tunda. Aga tore oli, selles pole mingit kahtlust.
Seiklesime saartel küll ratastega kui ka jala.Ilm oli super ja meeleolu ülihea,nii ei jäänud meile peitu ükski aare mida jahtisime.Aitäh saartele kutsumast.
Oi jeebus, kus me otsisime. Mina panustasin magesõstarde säilitamisega, kõhtu. Koht oli äge, tule või elama, no maja oli olemas ja tuulevarju pakkus küll ja veel. Aardel on tuhat paremat peidikut ja teostust kui kibuvitsapõõsas. Tsiteerides Tõnu Aav’a ja Onu Remuse jutte, “ mis sa iganes teed aga ära sa mind kibuvitsapõõsasse viska!”
Militaarse Pakri järel oli kõigil hammas verel, et kuna see meri nüüd paistma hakkab, tahaks juba riided seljast visata. Ega seal polnudki muud, kui teeristi, üle klibuvallide ja otse vette. Meri oli madal, aga seevastu soe ning täpselt see, mis vaja. Rannavallil sai manustatud kommi ja pekipirukaid, kirjutud päikesest põlenud reisi ning suurt hulka prügi, mis meri oli kaldale kandud. Isegi ei üritanud midagi kaasa võtta, sest alla prügikoti pole midagi teha. Ja jälle rannaklassika- iga kord, kui mõnes vähegi eraldatud kohas käid, leiad rannalt mõne töösaapa. Tekib küsimus, mida need meremehed seal teevad või viskavadki oma saapaid lihtsalt merre? Teekond jätkus mööda teed, mis ühel hetkel heina sees lõppes. Aga kõrvalt kulges veidi porine soorada, mis viiski jalgratturid mõne aja pärast õigesse suunda tagasi. Rand oli kena paeplaat, selline Osmussaare tüüpi, nauditav pilt. Lõpuks pidi aaret ka otsima hakkama, seeaeg kui pool seltskonnas põõsa all siruli oli. No ei armasta neid kadakpõõsa aardeid kohe üldse, eriti kui null ja aare ei mätsi. Kes sama suhet jagavad, võivad vaadata nullist majaka suunas, saab vähema torkimisega hakkama.
On ikka tüübid. Planeerivad pikemat matka ja lähevad sinna kaks kätt taskus? Ma taipasin ikka vett ja muud topingut taskusse suruda. Kuigi jah pudel oli väike ja olin üsna kindel et varsti janutavad ka teised, siis hoidsin tarbimisega tagasi. Hea siis, et sain kaaslastele kasuks olla. Nemad muidugist mulle ka kuna mina aaret leida ei suutnud ja leid tuli ikka teiste abiga. Väike puhkehetk, paar virgutavat võimlemisliigutust ja matk saarel võis jätkuda.
Tänud.
Esmalt - hea, et kirjelduses kirjeldatud isikutel ikka hästi läks.
Teiseks - siia jõudes olin vähemalt mina küll juba täitsa läbi. Üritasin kuskil varjus eksisteerida, aga tuul hakkas järjest tõusma ja väga niiviisi passida ei saanud. Õnneks Silverilt saadud vesi tõi vähe eluvaimu sisse.
Siia jõudes oli matkamisest juba väsimus sees. Mõtlesin küll, et mis see 10km ilma veeta matkata pole, kui eelnevalt kõvasti juua. Tegelikult tõmbas ikka suu kuivaks ja hea, et Silverilt vett sai. Otsisime mõnda aega kuni varem leidnud Merle tuli appi ja meid välja päästis. Mulle meeldis siinne mereäär.
Selle aarde juurde matkates oli samme juba juba yle kolmekymne tuhande kogunenud. Seda oli ikka oluliselt rohkem kui minu tavapärane keskmine mittegeopäeva sammude keskmine jääb kuhugi 7k kanti :D Sellest andsid ka märku mõnusalt pehmeks muutunud jalad ja mitte nii m6nusalt villis varbad. Tee peal jagati veel tarkusi et kuidas mittepäevastel matkadel villidega talitada. N6el sisse ja n66r järgi, siis saab vesi ise vaikselt välja immitseda ja ei tule vill tagasi. Täitsa hea n6uanne, panen selle k6rva taha et lisaks teipimisele ka seda katsetada. Aarde juures v6tsime m6neks hetkeks m6nusalt meritäha asendid sisse ja l6ime kontakti maaga. Väga m6nus aktiivne matkapäev siis spartalikul saarel. Tänud peitjale
Võtsime aarde lahti ja ohoo, viimane oli mitteleid. Kuid siiski, aare oli täitsa olemas. Tegime siin oma lõunapausi. Tänud
Väga ilus saarenurk, kus olen korra varemgi käinud. Siis jäi aare leidmata, sest olime traktoriga Suur Pakri matkal ja mul polnud pikalt aega otsida. Nüüd Geopeiturite pundiga sai aare kiirelt leitud. Kohale saime ratastega, mida vahepeal käekõrval lükkasime. Ilm oli ideaalne, ei liiga külm ega liiga palav, vihma ka ei sadanud ning kohati piilus päike. Peale aardeleidu puhkasime ja tegime lõunapausi.
Et natuke oma marsruuti optimeerida, võtsime riski ja otsustasime liikuda Militaarse Pakri juurest otse Tulareemia suunas. Kaardil oli ju punktiir, mis justkui teekohta tähistab. Looduses lõppes muidugi ühel hetkel aimatav tee otsa. Valida oli, kas üritada liikuda mõnisada meetrit läbi võsa põhjakaldal olevale kiviklibu teele või minna ranna äärde ja sealt mööda kallast edasi liikuda. Valisime teise variandi, sest rataste tirimine võssa ei meeldinud kellelegi. Kahjuks polnud ka rannaäärne kivivall rattasõiduks kohane ja nii me sinkavonkatasime seal vahepeal kuskil. Maastik oli sõitmiseks liiga raske, seega tuli ka ratastega jalutamist ette. Mehed suutsid kiiremini eest ära liikuda, sest neil ikka väntamiseks jõudu rohkem. Kui naised tulepaagi juurde jõudsid, siis käis juba hoogne lõunapausi ettevalmistamine. Olime kursis, et viimane mitteleid ja pikk otsimine siin olnud ja ega see optimismi ei sisendanud. Tegime mõned tiirud kadakate vahel ja tekkis juba kahtlus, et kas tõesti ilmaasjata siia maailmalõppu rännanud olime. Siis aga viskasin pilgu ühte põõsasse ja märkasin seal midagi huvitavat, mis muidugi oligi aare. Väga korralik konteiner ja ideaalses seisukorras sisu. Väga suur rõõm oli seda pikalt leidmata aaret käes hoida. Peale logimist tegime sooja päikese käes ka pikema lõunapausi. Väga tore koht, tasus kindlasti tulla.
Aitäh peitjatele ja taastajatele!
Suurkivi juures istusin ratta selga ja suure ringiga, kuid korraliku teed mööda kulgesin Suur-Pakri põhjarannikut mööda aarde poole. Nii 1 km enne aaret otsustasin jalutuskäigu kasuks, sest ega seda lihvitud kiviklibu mööda liiga hea sõita ikka ei ole. Kohapeal osutus see päeva kõige kauem otsimist nõudvaks aardeks ja siin hakkas ka vaikselt kell juba tiksuma ning 1,5h pärast lahkuv väikelaev ei lasknud enam pikalt nautleda. Õnneks enne loobumist leidsin selle õige peidupaiga üles ja sain nime kirja. Tänan.
Enne aardeni jõudmist avanesid taeva luugid ja saime läbimärjaks, õnneks oli aarde läheduses kuut, kus sai logi turvaliselt täidetud.
Aarde asukohta oli küll mitme kilomeetri kauguselt näga aga omajagu vantsimist tuli teha, et kohale jõuda ning kui muidu oli päev olnud ilusti päikseline, siis veidi enne aarde nullpunkti otsustasime korraks seljakotid maha toetada ja veidi keha kinnitada aga oi kui suur oli üllatus, kui korraga tuli maha päeva jagu vihm.
Maha sadanud vihm tegi ka aarde otsimise huvitavamaks, sest põõsasse piilumine tähendas automaatselt läbimärjaks saamist aga aare sai leitud ning konteineril olevast hoiatusest hoolimata sai konteiner avatud ja nimek kirja
Eraldi peaks tähelepanu juhtima just sellelesamale lahedale konteinerile - huvitav teostus
Ai, kuis ma pidin seda otsima. Ai ai. Süstaga üksi Kurksest üle, siis pea 24h kõhutõvega pikali telgis ja lihtsalt koolesin. Nüüd jala siia ja ei leia aaret, mida pekki :D Aga ta ju siiski on, see jänestõbi sai must enne jagu, kui ma aardenigi jõudsin ja siis, kui korra selline haigus võtab, siis pärast pole tal enam möliseda, peab aarde siia andma.
Korjasin ka talvevaru nõmmliivateed täis, mida siin hulgim. Aitäh aarde eest.
Tempoka matkaga olime jõudmas Suur-Pakri tippu. Kui matkakaaslane küsis, kas lähme täitsa nurka või teeme väikese shortcuti, oli meil kiire vastus, et ikka täitsa tippu..teadagi miks..;) Kuni mehed väikese puhkepausi tegid, käisime panime nimed kirja. Konteiner vedes üsna avalikult, toppisime eeldatavasse õigesse asukohta tagasi.
Lahe koht siin. Tuul lisas võimsat tunnet juurde. 17km jalgsimatka sai siin täis ja jätkame rõõmsalt.
Aitäh peitjatele-taastajatele.
Aare asus liiga nähtavas kohas, võimalik, et sarvedega isendid olid selle kallal käinud. Igatahes selle aasta esimene sissekanne sai tehtud.
Eelmise aarde juurest saime siia mööda täiesti korralikku rada. Veidi enne aaret oli teel terve veisekari. Olime saarel seigeldes juba mõelnud, kus nad siis on. Nüüd saime teada. Saime loomadest ilusti mööda ning leidsime aarde üles. Ka seal oli teisel pool põõsaid paar uudishimulikku isendit. Kõige raskemaks osaks aarde juures osutus konteineri sulgemine. Pusisime ikka tükk aega. Aitäh!
Tänud Mihklile kes leidis otsese ja täiesti kõnnitava tee. Isegi rattaga oleks saanud seda läbida. Aardejuures olid sõralised vallutanud maismaa. Kuna teadsime et kallasrajal kõndimine on vaba ja siin maaomaniku (olgu kahe või neljajalgsed) seadused ei kehti meid takistama, siis sättisme end veepiirile ja kulgesime aardeni. Suurt elevust tekitas hilisem konteineri sulgemine. Jätsime Kristaga osa seltskonnast konteineriga mängima ja kulgesime oma teel edasi. Hiljem pidime siis konteineriga lustijaid järele ootama. Sain mõtiskleda ja meenutada sellel ajal tulareemia üle. Hiljem kontrollisin üle. Oligi haigus mis käitub sama laastavalt kui katk (ka katku saab antibiootikumidega ravida)ja eriti tasuks seda karta neil kes Pakri külastamisel mõne puugi endale saavad. Kuna viimased diagnoosid ulatuvad 10 aasta tagusesse aega siis on statistiliselt peagi oodata uusi juhtumeid, seega olge valvsad!
Militaarse juurest tuli ilusti teekene, mida mööda jõudsime rõõmsalt kohale. Siin tipus nägime lõpuks ka pulle kadakais, metsloomi ei kohanud. Tänud peitjale.
Varemleidnud hirmutasid lugudega soisest pinnasest, aga meil õnnestus Militaarse pakri juurest siia tulla mööda päris head rada. Aarde juures luurasid iga põõsa taga mõned suuremad loomad, pidi ettevaatlik olema. Aitäh!
Teise kajakihommiku jalutuskäik kuumaastikul kulges edukalt ja aarde suunas. Parim geonina Jaanus võttis aarde peidikust välja. Aitäh :)
Pikk oli see retk sinna aardeni (tagasi tee veelgi pikem), aga kohale me jõudsime. Ma taaskord pigem vahtisin ringi ning imetlesin kõike ümbritsevat kui aarde otsimisele kaasa aitasin. Tegin ka kõigist pilti. :D
Kuna see oli olnud päeva kõige raskem punkt, panen siia Vaiki reisi jooksul tehtud pildid. Mul pole aimugi, kus osad tehtud on ja lisaks on need veel läbisegi, kuid asjaosalised ilmselt teavad.
Militaarse Pakri poolt tulla oli üllatavalt mõistlik. Keegi oli tee koha pealt võsa maha lõiganud, ja vaid ühes märjemas kohas oli paarkend meetrit puhastamata jäänud. Navigeerisime sealt läbi, ronisime rannavallile ja imestasime. Enne veel oli tee ääres tiirude koloonia - räuskasid ja käratsesid seal, küllapnad Karli kiusasid, kui mitte kajakaid. Igatahes tee oli pooleldi konsumeeritud mune paksult täis ...
... Rannavallil paistis meri, kõik oli kõrge ja kuiv. Tuletasime TBinniga meelde, kuidas kolm aastat tagasi vaatasime Kuumaastiku juures igatsevalt siiapoole ja kahjatsevalt kella poole - toona kell võitis. Nüüd oli õige aeg - iga aarde jaoks tuleb kord õige aeg, nagu klassik alati mainib - vantsisime need 500 umbes meetrit tuletornini ja kaifisime. Kui on vaja kaks asja Pakritelt üles anda vaatamiseks, siis üks on just see Suure Pakri põhjaranna pank (ja teine on see militaarkoppel sama saare keskel). Kaifimise käigus jäi ka konteiner Einarile näppu - mõnus suur jurakas, sobib sellisesse mahajäetud kohta jupp maad paremini kui filmitops kadakapõõsasse. Aitüma kutsumast - ja nüüd vaid 5.5 km järgmise aardeni. Linnulennult :)
Tippu oli päris pikk tee. Mööda rannaäärset teed polnud väga vigagi aga üks hetk sai see tee lihtsalt otsa. Hiljem tagasiteel ma nägin seda teeotsa teiselt poolt aga vahepealne osa jäi mul kadunuks. Igatahes kui ennem juhatati mülkasse, siis nüüd läksin vabatahtlikult. Ettevaatlikult minnes suutsin jalad ikkagist kuivaks jätta. Eeldasin, et selle jamaga mängisin maha oma sissekäidud edumaa. Tegelikkuses tuli välja, et kolme aarde järel oli edumaa juba 20 minutit. Aarde juures aga ei läinud ka just kiiresti. Üllatavalt hea maskeering sellisest vahendist ei jäänud esimesel ega teisel vaatlusel silma. Aitäh!
Siin tuuseldasime Lauriga kahekesi, Marje ja Paavo ohjasid seni Scorpioni rannal :)
Siia jäime ööseks laagrisse. Aaret ennast andis ikka otsida päris hea maskeering oli tehtud.
Kõige kaugem aare. Hakkas juba hämarduma, tegime kähku. Aare tipp-topp korras, parem, kui nii mõnigi mandriaare. Aitäh peitjatele ja taastajatele!
Eelmise aarde juurest oli "vaid kilomeetrite-kaks" vantsida. Paraku valisime mitte mereranna vaid põõsavahed ja tulemuseks oli 3-4kilomeetrine rännak. Ei kurda. Lahe oli. Tänud!
GP 1105 / GC 1325
Mina isiklikult usun, et lood Pakri joogivee kahjulikkusest on müüt, kohalikud tarbivad seda mõnuga ja peale Mati pole keegi veel ära surnud. Pigem ei kannata linnakeskkonnast tulnud turist ürgse looduse kutset ja teda tabab värske õhu mürgitus. Liiatigi, kui paadisõidul märguvad paberossid ja tikud ning töötava diislitossuga linnaliinibussi kuskilt võtta pole. Nendes tingimustes leiab inimene tee tervisele ja tal läheb kõht lahti. Või ta köhatab hommikul kolmkümmend korda, nagu minuga juhtus.
Aare ootas nukralt putka nurgas korrastamist. Tegime selle ära ja liikusime edasi. Merepõhi nagu valatud. Tore koht. Seal puuke polnud.
Tore jalutuskäik mööda mereäärt, kivid said ainult jalatsile saatuslikuks. Kui aare ülesse vuntsitud siis edasi.
See aare oli jah üllatuslikult isegi olemas ja leidjate ootel. Küll aga vajas see upgrade-i! ;) Mulle jäi au täita uus logiraamat (kuigi vana oli ka veel enam-vähem korralik). Valitud sai uus koht, kus ka jäi peale minu soovitus. Maastik on seal nurgas väga eriline. Paene rannik ning kiviklibuvallid. Siin-seal tabab silm pommilehtreid. Tõesti külastamist vääriv saare nurk!
Aare seisis ilusti väga nähtavas kohas, jussikestelt saadud vahenditega asusid osad aaret tuunima ja teised vaatasid pealt. Järgnes järjekordne pikk teekond ilma aareteta(või siiski aardega, nagu nüüd selgub...).
Hea, et oli ikka midagi eest leida. Kohapeal vahetati konteiner ja pandi vähe paremasse kohta. Peale seda aaret tuli meie kõige pikem ots ilma ühegi aardeta. Oleks varem teadnud, et üks oli sobivalt tee peale päev varem istutatud. Eks me seal samas kohas imetlesime ka ise, et võiks midagi peita aga õnneks ei olnud karpe rohkem kaasas :)
Kuna oli üsna kindel, et see aare on kadunud, olid jussikesed nõus selle aarde taastama. Vahepeal aga jõudis nendeni info, et aare on täiesti olemas ning selle peale oli neil nägu nalja täis, sest säästis see neid ju sinna saare tippu vantsimisest. Kuna aare pidi olema halvas seisukorras, andsid nad aga meile kaasa uue konteineri. Teekond mööda rannaäärt oli täitsa mõnus ning nullis oli ka aare, kuid sellisena ta kaua poleks kestnud, nii et panime uue kontineri ning viisime ta nullist natuke eemale. Aitäh!
Aare oli oma koordinaatidel täiesti olemas, kuid täbaras seisus. Konteiner ja selle sisu said välja vahetatud ning kuna vanasse asukohta aare kindlasti enam jääda ei saanud, sai ta nihutatud kümmekond meetrit eemale, koordinaatidele 59 20 56,4 23 51 49. Palun adminnil ära muuta.
Aare täitsa olemas ning läbis väikese värskenduskuuri. Aarde uus asukoht mõned meetrid eemal, täpsemad koordinaadid tulevad ka siia varsti.
Vana "torn" on ümber lükatud ning uue jaoks suur kuhi kokku lükatud. Kui aare kuskil läheduses põõsas ei vedele, siis on ta jälle kadunud ning vajab uuesti taastamist.
Alex rääkis nagu kõik juba ära, ei oskagi midagi lisada. EVEJ:
Peale pikka tatsamist mööda mereranda mida kaunistasid nii kunagised lennuväe"kangelasteod", kaevatud kraavid ning laskepesad, roomavad isendid kel oli oma asi ajada, jäi mulle silma ka üks tühi miini kest mille koordinaadid ning asukoht on nüüd olemas ja talvel tuleb sobivate jääolude puhul teha veel üks retk sinna käruga :PAardega oli aga lood kehvad ja peale erinevate uste(leidsin eemalt veel mitmeid uksi)taha piilumist ning usaldamata ka Merikese mälu, sai tehtud väike kõne ühele viimasele leidjale kes tõesti kinnitas, et me õiges kohas.Tegime siis Priiduga väikse suitsutunni kaldal kuni varemleidnud Merike uue karbi kokku pani ja sellele sobiva peidukoha leidis.Kuna koordinaat jäi samaks, siis logimine ei valmistanud raskusi, aitäh!
Aastal 2007 sai see aare leitud. Nüüd jalutasime kohale ja vanas kohas tõesti aaret enam polnud. Oli alles vaid kalake. Kuna see koht väärib tõesti aaret siis panin aardekarbi taas paika. Ilusat otsimist :D
Pärast aardeleidu sõime ja nautisime vaadet, ning otsustasime minna ka viimase aarde juurde. Teekond sinnani oli päris piinav.
Jätsime smiley.