Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Jõgevamaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
"Keisri hull" on kirjutatud päevikuvormis, romaani aluseks oli Jakob Mätliku, Timotheus von Bocki naise venna päevaraamat. Päevik on täis erinevaid kohti, juhtumisi ja tegelasi 19. sajandist, millest enamus on ka faktilist kinnitust leidnud. "Keisri hullu" peategelane Timotheus von Bock ning teised romaanis märgitud tegelased on ka päriselt elanud.
Timotheus von Bock oli Liivimaa Võisiku mõisa aadlik (1787–1836), kes erines tavalisest mõisnikutüübist. Tema päritolu, haridus, erandlik intellekt ning lahinguvaprus oli temast teinud keiser Aleksander I sõbra. Bock šokeeris oma käitumisega aadelkonda, loobudes abielust keisri vallastütrega ja võttes naise pärisorjade hulgast. Eesmärk oli Bocki jaoks tähtis ning selle saavutamisel ei kohkunud ta tagasi millegi ees.
Timotheus kirjutas memorandumi, mille saatis keisrile. Ta oli varem andnud lubaduse keisrile alati tõtt rääkida ning ta kavatses seda teha ka nüüd. Tsaar ei saanud selle manifesti avaldamist aga lubada, sest tagajärjed oleks võinud keisrile endale saatuslikuks saada. Timo saadeti vangilaagrisse avalikkusele põhjust avaldamata. Von Bock oli tahtnud teha head, kuid tingimused polnud sobivad. Seetõttu määras tema eetiline eneseteostus ta praktiliselt surma – Vene vanglate tingimused olid kohutavad, isegi vaatamata sellele, et talle kongi klaver viidi.
Kui üheksa aasta pärast sai Vene impeeriumi uueks keisriks Nikolai I, siis pääses Timo vangistusest. Ta oli tunnistatud vaimuhaigeks ning pidi elama Võisiku mõisavalitseja majas eluaegses koduarestis. Aleksander oli tahtnud muuta Timo maailmavaadet ja kavatsusi, kuid von Bock suutis need säilitada. Kuigi vangis viibides oli ta mitu korda olnud hulluksminemise äärel, siis koju saabununa oli ta enam-vähem mõistuse juures.
Von Bock otsustas Eestist põgeneda ja leida rahu mujal, kuid viimasel hetkel loobus ta sellest kavatsusest. Ta tajus, et mõju Vene impeeriumile on suurem, kui ta jääb paigale. Ta otsustas jääda "raudnaelaks impeeriumi ihusse". Keisri nuhid ümbritsesid teda endiselt ning arvatavasti üks nendest ta segastel asjaoludel mõrvaski.
1925.a. alates on Võisiku mõisahoones hoitud vaimupuudega inimesi. Hetkel töötab see Võisiku Hooldekodu nime all. Ärge siis kihutage Võisiku kandis, nad jalutavad ka tee ääres, mõni ka tervitab. Maetakse nad ühele kindlale kalmistule Põltsamaal.
Aarde null on Kundrussare kalmistul hauakivi ees, kuhu on maetud Timotheus Eberhard von Bock. Kalmistul on ka omapärane kabel, mille arhitektuurne vorm on inspireeritud renessanssi ja baroki ajal kasutusel olnud tehisgooti motiivist. Kabelihoonele rajati valdavalt paekivist ja maakividest aktsentidega kumer "kaljusein", mis ühtlaselt tõuseb mõlemaltpoolt keskkohani. Pealt ja tagaküljest on tehismägi kaetud pinnasega.
Aare asub:
58 AB,DAB
25 5C,DAC
A- Trellitatud avade arv uksest paremal
B - Timotheuse naise sünnikuu
C - Timotheuse naise sünniaasta 2. number
D - Keisrikroonide arv hauakivil
Lõpu juurde jalutades kohtad palju Võisiku "hulle" hingi.
Aarde lõpp on natuke kaugemal kui 3,2km.
Vihje: pole
Lingid: http://epl.delfi.ee/news/kultuur/eesti-lugu-jaan-kross-keisri-hull?id=51153618
https://et.wikipedia.org/wiki/Keisri_hull
Aarde sildid:
vaatamisväärsus (1), soovitan (1), muguoht (1), lumega_leitav (1), lastesõbralik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6G0W5
Logiteadete statistika:
124 (100,0%)
0
1
2
0
0
0
Kokku: 127
Vajalikud andmed korjasin kokku juba sügisel, aga siis pimenes ja kodutee oli veel pikk, nii et lõpu külastus jäi edaspidiseks. Nüüd oligi aeg siit läbi sutsata ja logi ka kirja panna. Keisri hullust olen ma kuulnud nii mõndagi, kuigi seda J. Krossi romaani ise lugenud pole. Nüüd siis sai kirjelduse läbi mälu värskendatud ja lisaks muude andmete kogumisele ka huvitav kabelihoone üle vaadatud. Aare ilmutas end kohe, nii et tagantjärgi tarkusena tuleb tõdeda, et oleks võinud ka sügisel selle külastuse ette võtta, aga praegu ka hea aeg. Tänud meenutama panemast ja aaret peitmast.
Vaatasime selle kabeli üle. Ilma geopeituseta poleks siia sattunud. Tore oli see, et oli veel teisigi uudistajaid, tähtis, et rajad ei rohtuks.
"Keisri hull" oli omal ajal üks kohustusliku kirjanduse lemmikutest. Esimest punkti külastasin virtuaalselt, teist reaalselt. Lõpp oli paras sürr ja "memento mori" koht, ei teagi, mis emotsiooniga läheneda. Muuseas, see oli mul sel kuul juba teine sarnase hullumeelse asukohaga aare. Aarde ümber oli meeletult prügi, keegi oli suisa oma vana tolmuimeja sinna puude otsa lennutanud...Aitäh, mulle see aare meeldis!
Aarde asukohta jõudes tekkis hinges kohale vastav vaimsus... Niisama poleks siia sisse põiganud. Aare korras. Aitäh vaimuilma avardamise eest;)
Võisikult olen vähemalt tuhat korda elujooksul läbi sõitnud ja hullukesigi näinud, enam neid seal vist siiski pole. Millalgi sai ülesanne lahendatud ja nüüd Tallinna suusamaratonilt tulles jäi aare ilusti teepeale.
Väga põneva taustalooga aare. Suur tänu tutvustamast!
Ajasime autole hääled sisse ja läksime aaretejahile. See multiaare oli meie tänase aaretejahi neljas leid. Ilma aardeta poleks osanudki seda ilusat kohta vaatama tulla. Jalutasime aias ringi, korjasime vajalikud andmed kokku ja liikusime edasi saadud koordinaatidele aarde juurde.
Aitäh seda kohta tutvustamast!
Huvitav teema. Lahendatud oli varem. Kasutasin tänase multi augu täitmiseks ära. 1103. Aitäh!
Lõpus läksin kindlal sammul ja nägin tolmuimeja tolmukogumise osa. Vaatasin, et päris huvitav valik selle aarde jaoks ja hakkasin lahti tegema. Tuli välja, et see oli tolmu täis ja aaret seal ei olnud. Märkasin, et keegi on oma tolmuimeja sinna laiali lammutanud. Õnneks hakkas ka aare ka silma. Aitäh!
Isiklik hulluke hullus veidi, kui osutasime Girlt'iga sellele leidmata täpikesele. Hullus ta aga seepärast, et selline teema on täpselt tema lemmikteema ning ta ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas see tal niimoodi kahesilmavahele jäänud oli. Aastaid. :) Aga nüüd siis lahendatud ja käidud ning täname selle varjus püsinud rosina eest! Aitäh!
Tänud siia kutsumast!
Asjad loetletud ja täitsa loogilisse kohta punkt ka saadud. Ei midagi hullu teepeal mul ette ka jäänud, ainult ema lapsega kelgutamas.
Raamat ise on kunagi kooli ajal kohustusliku kirjanduse raames läbi loetud ning nüüd siis sarnane aaregi leitud. Ega raamatust mingit abi poleks nagunii olnud, seega uuesti lugema ei hakanud. See-eest sai lugemis- ja nuputamistöö ära tehtud ning kui uus täpp sai kaardile täitsa loogilisse kohta, siis muidugi oli vaja seda külastada ja kontrollida. Nii saigi tehtud ja õiges kohas ootas tops oma sobivas pesas. Tänud aarde eest.
Rattasõidul ei saa ju mõõda sõita. Väike kõrvalepõige ja nimi kirjas. Aitäh.
Hullult lahe koht. Hullukesi küll ei kohanud, hoidsime kainet mõistust ja lõpus saigi logi kirja. Tänud
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Lõpp-punkt oli minu jaoks üsna huvitav koht, lumega pidi ettevaatlikult liiklema. Tänud aarde eest!
Kodus olime natuke ajaloo uurimist teinud, kuid igaks juhuks läksime ikka nulli ka, et kõik asjad oma silmaga üle vaadata. Lund oli palju, isegi pool hauakivi oli lume sees. Kiire pilk kinnitas, et meil kõik õiged väärtused olemas ja suundusimegi lõppu. Seal oli ka muidugi lund põlvini ja mitte ühtegi jälge kuskil. Õnneks aardeleidu paks lumi ei seganud. Karbikesel oli neljast kõrvast alles veel kaks ja kaas irvakil. Juhtumisi oli meil autos analoogne karp, millel neljast kõrvast veel lausa kolm alles. Ega ta nüüd ideaalne lahendus pole, aga hetkeks natuke olukord paranes. Pikemas perspektiivis vajaks ikkagi uut konteinerit. Aitäh väikese ekskursiooni eest!
Ilma geokontrollita olin veidi ebakindel, et kas sai ikka asjad õigesti loendatud, aga lõpu lähemal uurimisel kindlustunne kasvas, seega sai kohale mindud. Vaikses vihmasajus sai nimi kirja. Aitäh!
Lahendatud juba varem, täna käisime logimas ja nagu ikka, pea okkaid täis.
Sellised multid on mu lemmikud, koordinaati sisestades polnud endas 100% kindel, kuid kohapeal saime kinnituse, aare kiiresti leitud, aitäh! :)
Krossi raamat pole minu lugemisrepertuaari veel oma teed leidnud, kuid isegi sellisel juhul oli koos kirjeldusega väga põnev nii alguses kui ka lõpus. Uudistasime omapärast kabelit ning ahmisime sisse kevadist õhku. Aitäh!
See aare toob täna ühe huvitavama koha juurde. Oli kohe põnev siin ringi jalutada ja ajalugu enndasse ahmida. Natuke pusimist ja läheme uuele rännakule lõppu. Lõppu jalutades, oli kahtlus, et äkki astub kellelegi pähe või varba peala. Loodame, et nii ei läinud. Tänud aarde eest.
Päris huvitav kogemus, pole enne taolises kohas käinudki... ???? Kabel tõesti omanäoline ja huvitav. Täna teine juba, kabelit mõtlen... Aitäh peitjale!
Numbrite tuvastamine läks kergelt ja aare ilmutas end samuti. Tänan.
Konteiner oli millegipärast leivakotti pandud ja nii säras see tõepoolest prügina. Eelmine peidukas on loodusjõududele alla vandunud ja see uus koht, mis peitjate poolt leitud 1m kaugusel, on tegelikult sobiv küll. Taastasin ka vihjes kirjeldatud olukorra.
Jaan Kross 100!
Meie heiskasime lipu suurmehe mälestuseks 19.ndal.
Sellest ****kodust korduvalt mööda sõitnud. Nüüd otsustasin väikese kõrvalpõike teha. Alguses oli selline tunne nagu läheks kellegi hoovi. Vajalikud numbrid käes käis lõpus eriti kiiresti. Esialgu tundus, et see on lihtsalt prügi aga lähemalt uurides ka oksaga torkides selgus, et on ikka topsik.
Tagasi läks samasse kohta aga ma pole päris kindel, et see õige koht on. Eriti kui eelmisi logisi lugeda.
Tegelikult olid koordinaadid juba ammu välja nuputatud, ootasid vaid sobivat aega.
Aitäh aardepeitjale!
Oii see oli alles äge aare! Lahendasime seda öösel pimedas ja fantaasia lippas! Kallima kaenlas oli julgem ja rõõmsalt koos lahenes äge geoseik. Suur suur tänu Vaimarile! Ei pea pettuma tema aaretes! Tänan!
Nullis läks aega rohkem, kui oleks võinud. Aga äge park ja krüpt. Saime mingid numbrid, mis justkui olid ka loogilised. Kohale jõudes oli väljas juba väga pime ja Anne ei tahtnud kohe üldse lõppu jalutada, aga julgestades läks asi lõpuks ikka väga rõõmsalt ning saime logigi kirja. Väga huvitav ja hariv oli, aitäh :)!
Mina panin kirja vajaliku info seinalt ja Oliver luges kokku kroonid.
Kalmistus nullis oli kummaliselt palju tühja ruumi. Lõpp tekitas küsimusi... alles praegu lugesin kirjelduse viimaseid ridu. Aitäh.
Mingil teadmata põhjusel oli listis kui tavaline aare. Seetõttu nulli jalutades oli hämming, et mismõttes... Seejärel kirjelduse lugemine, mille katkestas vanaproua. Tema nägi, kuidas ilus auto parkis kalmistu ette ja tema tuli vaatama, kes ikka nii ilusa autoga tuli siia. Seejärel kurtis, et vallavalitsus ei tee koostööd, et võtta mõned mädanikuga puud maha. Ja tema seljavalu ei lase niita kalmistut. Viimati jaanipäeva paiku ning nüüd nii häbi, et rohi pikaks kasvanud. Kuulasin mõningaid muresid veel ja vahepeal viitega, et tegelikult on hauad hoopis nii ja kõik ei olegi teada, kes on siia maetud. Lõpuks vanaproua andis vestluses alla sest minu mõtted ammu mujal ning väga palju reageeringut ei andnud. Peale proua lahkumist tegin arvutused, mis andsid loogilise koha. Lõpus oli natuke nukker näha mõnes mõttes hooletusse jäetud kohta, samas hea, et niigi palju on tehtud. Aarde leidmine läks kiirelt ja logi sai kirja.
Sellest teosest teadsin enne ainult pealkirja. Lugenud ei ole. Nüüd sain teada ka millest seal juttu on. Ka tegevuskoht sai selgeks. Talvel võtsin algandmed. Nüüd käisin aardeotsingul ja logi sai kirja. Tänud.
Ilm oli ilus ja aega meil oli. Tütar on alati nõus mõistatusi ja multisi pusima. Väimees tahab iga täpikese roheliseks saada. Mina tundsin puhast uudishimu loetu põhjal. Nii me kolmekesi infot otsisime ja koordinaate arvutasime. Tuli meelde nii mõnigi romaanist loetu lõik / seik, mida sai noortega jagatud. Ühiselt koos sai ka aare leitud ning logi kirja. Väga vahva pooltunnike sai veedetud.
Antud aarde/mõistatuse juures jäi mul nagu tavaliselt autojuhi roll. Minion hakkas mõistatust pusima ja nii me aardeni jõudsime. Väga huvitav ja hariv seiklus. Tänud!
Sammusime julgel sammus lõpu poole. Eks neid lambikesi oli siin teisigi. Aga see viimane mis silma hakkas oli ikka ebaharilikult kõrgel. Hetkeks pani see küll meid seisatama ja järele mõtlema. Kui see valgusvihk aga liikuma hakkas, olin suht kindel millega tegu ja astusime julgelt ligi. Täitsa võõras mängija sai teolt tabatud. Kuna see kõik oli nii ootamatu ja tutvumiskõne polnud ette valmistatud, läks jutt ruttu ilma peale. Sain teada et erinevalt minust, kõik ei pelgagi sellist niisket lörtsist ilma. Tuleb vist oma varustus üle vaadata. Veel paar sõna juttu logimise saatel ning igaüks võis oma kiiret päevakava edasi jätkata. Äkki mõni teine kord kui rohkem aega on, saab ka mõned teised teemad läbi lahatud. Näiteks mõnel sündmusel.
Aarde eest tänud.
Päeva 33. aare. Kus mujal ikka geopeiturile peale sattuda kui mitte selle aarde lõpus kell 20 ja lörtsisajus. Oli huvitav kogemus, ei saanud algul aru, mis valgus siin on.
Siia jõudsin juba üsna pimedas. Kogusin paksus lumesajus infot, uudistasin eriskummalist kabelit ja ammutasin pealambi valguses infotahvlilt ajalooteadmisi. Lõpp tuli kaardil loogilisse kohta. Olin parasjagu logi kirjutamas kui jäin vahele ühele pealampidega kambale. Andsin siis logiraamatu neile üle. Kiitsime head ilma ja vahetasime natuke muljeid ja läksime laiali.
Kogusime vajaliku info kokku ja uudistasime veidi pimedas ringi. Alles nüüd loen, et hoone on kabel mitte kelder. Veidi piinlik. Lõpp tuli kiirelt, kuna jäljed olid ees
Vahel on lumi kõige selgem teejuht. Huvitav kabel oli. Tänan.
Kiire leid loogilisest kohast, tänud.
Avasime vaikselt värava ja uudistasime härra von Bocki omapärast kalmistut. Kogutud info osas eriti kahtlust polnud ja lõpp tundus loogiline. Väike jalutuskäik unustusse vajunud lumisel kalmistul viis topsini. Poleks ise osanud kumbagi kohta minna, tänud!
Sellised vanad väikesed surnuaiad on ägedad! Lõpp oli ka huvitav. Aardetopsik ka täpselt omas pesas. Tänud!
See oli väga mõnus ja hariv multi. Ma pole kunagi siia kabeli juurde sattunud. Aitäh, geopeitus, seda viga parandamast. Sain põnevat teavet, nägin hulle ja oli muidu mõnus ilm ehk siis kõik hea ühes aardes koos.
Kui kabeli juurde jõudsin oli giid juba kohal ja kuulsin kõigest mida tal rääkida oli. Legendi kohaselt pidi isegi maa-alune käik siia tulema. Lõpppunkt tuli samuti lihtsalt ja kohale sõites õnnestus ise pikem lugu kuulda selles huvitavat kohast. Kõike seda nähes tuli küll masendus peale.Mõnda üksikut ainult meenutatakse siiani. Aitäh.
Täname tutvustamast väga hea raamatuga seotud paiku. Lõpp tegi hinge raskeks, nii palju masendust ja unustust.
Lõpus ootasin midagi enamat. Ei lasknud D-l end lollitada. Pargivahti ei olnud, aga oleks saanud kiire kõne järel kindlasti kohtuda.
Kabel oli huvitav. Panin vajalikud andmed kirja, D tekitas kaheldavust, aga kui ühel variandil ei olnud midagi, siis teises paigas oli aare olemas. Ei midagi hullu polnud. Tänud.
Aare on heas korras! Ilma geopeituseta ilmselt poleks nendesse kohtadesse kunagi sattunud. Aitäh huvitavate kohtade tutvustamise eest :)
Leitud. Mulle see stoori kuidagi sümpatiseerib, vist lähen ka hulluks kunagi... kui ma juba pole :P. Tänud!
Mäherdune isemoodi kabel, justkui pooleldi põrgusse langenud. Andromeda tunnetas, et siin on üks raske ning halva energiaga paik ega tahtnud pikemalt peatuda kui andmete kogumiseks vajalik. Ma selles suhtes paksema nahaga, piilusin ikka natuke pimedusse ka. Ei kippu ega kõppu, ei keisrit ega hullu. Lõppkoordinaat tundus kaardil natuke loogilisem kui kohapeal. Aga ainult niikaua kuni silmad õiget kohta tabasid. Aitäh harimast.
31.12.2017 - D väärtust ei suutnud me kuskilt leida, kuigi see pidi lihtsaim otsitavatest olema. Aga selle eest kui kohale olime jõudnud askeldas seal üks tädike, kes pargi eest hoolitseb. Saime kuulda palju huvitavaid lugusid sellest kohast. Isegi katakombid olevat kabeli all olemas. Kuulsime Sõnajalgade helikopterist, nende ja kolhoosi tegemistest. Kuhu või kelle peale keegi tegelikult seal maetud on. Äikese männist ja selle kättemaksust maha raiujatele. Igavesti tore oli seal suu ammuli kuulata. Võtame leitud numbrid ja puudu jäänut suvalistega asendama. Tädike polnud ka ühegi keisri krooniga kursis kogu ümbruskonna peale kuigi on seal eluaeg surnuaia eest hoolt kandnud. 01.01.2018- Nii tore. Uus katse millegi loogilisega. GPS sai õige mitu varianti sisestatud ja esimene kontrollitud neist osutus õigeks. Seos on justkui olemas ka algusel ja lõpul. aare OK. Täname.
Karbini jõudmiseks tuli läbida mulle ootamatu maastik. Samblavaip võtab hoogsalt võimust. Tagasiteel, enne autoni jõudmist, oli meile märkamatult keegi veel siiakanti kulgema tulnud ja sama kärmelt ka lahkus. Tänud Vaimarile.
Aitäh Vaimarile hariva aarde eest! "Hulle" oli täna ees ja taga ja tee peal ka. Tuli ettevaatlikult sõita ja tegutseda. Aitäh!
Tänud juhatamst sinna kuhu tavaliselt ei lähe. Nüüd siis põhjus aitäh peitjale.
Eelmise aarde juurest siia siirdudes lugesin kiirelt kirjeldust ja selgus, et multiaare.. Tessa oli see, kes kilkas, et ohoo-laheee! Mõned edukad multiaarded võime tõesti uhkusega oma mitte väga pikas leiunimekirjas leida, talle aga need miskipärast meeldivad. Mina küll pelgan..mitteleidu ilmselt..:) Nii lapsed siis entusiastlikult vastuseid otsisid ja me Karliga protokollisime, kuni saime koordinaadi ja see tundus väga loogiline koht. Lõpp-punktis saime rõõmustada kiire leiu üle. Täname aarde peitjat! Meile meeldis (Tessale eriti..:).
Surnuaia värava taga sain teada, et leidub ka inimesi, kelle lemmik aardetüübiks on multiaare. Mul need tavaliselt eriti ladusalt ei lahene. Seega mina ei olnud ka see persoon, kes oma arvamust avaldas. Aarde jaoks andmete kogumine läks päris ladusalt. Lapsed jooksid ringi ja kogusid infot. Kabelisse sai ka vahepeal sisse piilutud. Lahendamise käigus ühe küsimusega tekkis väikene segadus aga kõik oli nii nagu peab ja suundusime edasi. Lõpu osa läks juba väga hästi. Aitäh peitjale!
Nullkoht oli huvitav ja senini külastamata ka. Jah vaid hullud ja narrid on sellega õnnelikud et vōivad kõikjal ja alati rääkida seda mida mõtlevad. Teised peavad kas kasutama võimalust vaikida või rääkima juttu ümber nurga, kahemõtteliselt. Ühele küsimusele mina vastust ei leidnud, aga õnneks oli abivahend Piiana kaasas. Kohtasime meiegi teepeal neid vabasid hingi. Piia teadis ka rääkida juhtumit kui neilt käsitööd telliti - millise pühendumisega seda siis tehti ja milline suur oli siis vajadus see just isiklikult üle anda. Seega pole vaja kaastunnet vaid aksepkteerimist ja väljatulekut oma vangipuurist. Lōpp oli iseloomulik kogu päevale ja kulg aardeümbruses pani taas mõtetes kajama lause "elu on inimese parim aeg" Nautigem seda ja just olevikus. Last minevik olla ja tulevik tulla.
Nii palju uusi teadmisi! Geopeituselaadse metoodikaga võiks koolis ka lastele üht-teist õpetada. Tänan kauniste kohtade ja huvitava info eest! Üks raamat lisandus ka lugemisnimekirja...
Taavi suutis loogilisemalt läheneda kui mina. Sõelale jäi meil 2 koordinaati, õnneks esimene oli juba õige. (29. päev) Aitäh! EVEJ
Hetkel, mil seda logi kirjutan, on kuupäev hoopis 15.04.2018 ja ma olen selle aarde juures käinud kaks korda.
Esimesel korral oli valdav emotsioon jahmatus- kuidas mul oli õnnestunud siiani mitte kohata kuskil Kundrussaare kabelist pilte? Nii oli siia sattumisel ikka tõeliselt vapustatud elamus. Selline koht, selline müür, selline kabeli rajatis??? Nii erinev kõigist varem nähtutest. Loojuval päikesel oli siin oma osa, loomaks dramaatilist fooni.
Teisel korral oli tegelikult peaaegu sama emotsioon, ikka nii äge koht. Üks uks oli ka valla ja sai kõige suuremasse ruumi sisse piiluda. Uhke võlviga ruum, kuid sees ei midagi erilist, vaid mingeid kive seina ääres reas...
Lõpus oli aga seesama vaikne kurbus mõlemil korral.
Kurb lõpp, kurb saatus.
Õndsad on need, kes vaimust vaesed?
Aitäh neisse paikadesse kutsumast!
Selle päeva vaat, et tugevamad emotsioonid. Kabeli juures oli enam-vähem karp lahti efekt. Midagi sellist polnud enne küll näinud. Ja lõpus oli nukrus. Aga sellist on ennegi nähtud. Lõppkokkuvõttes huvitav, "huvitav" ja ka hariv kogemus. Igatahes tänud.
Kuna ID-kaart oli koju jäänud, ei saanudki planeeritud Läti tuuri teha, pidime kodumaal ringi veerema. Raamatut olen kunagi lugenud, nüüd saime siis tegelikud kohad ka nähtud. Tänud ajalootutvustuse eest! Lõpus olin juba ise ka hullunud nii, et pidasin loojuvat päikest läbi sumu paistvaks bensujaama sildiks. :D Täname!
Väga põnev ja haarav kirjeldus on sellel aardel. Otsima sattusime seda aga mitme asjaolu kokkulangemisel sellisel kellaajal, mil normaalsed inimesed tavaliselt surnuaedades ei käi, vaid ennast juba magama sätivad. Ega ma ennast hästi ei tundnud, kuid kuna olime mitmekesi koos, siis oli asi talutavam. Tegelikult tahaks aarde esimesse punkti millalgi tagasigi tulla ja valgel ajal seda kabelit natuke rohkem uurida, oli teine tõesti väga omapärase arhitektuuriga. Teise punkti lähenesin mina igatahes väikese ringiga, kuidagi julgem oli. Sain küll vastikult poriseks, aga õnneks lõpp-punkti tuvastamisega kaua ei läinud. Ain leidis, mina logisin. Täname lugu rääkimast ja kohta tutvustamast, väga äge tegelikult.
BrokRogain V ja Karukäpa aarde juures tahtis hing ilust kinni jääda. Selle aarde juures oli taaskord hing kinni, aga sedapuhku asi ilust kaugel. Esiti ei uskunud ma oma kõrvu kui kuulsin, et Heldur tahaks geopäeva lõpetuseks Keisri hullu aarde ka üles leida. Väljas ju puha pime!!! Aga no kui minek, siis minek. Avaused üle loetud, suundus Heldur taskulambivalgel kabeli ukse poole, et hoonesse kaeda... ning siis oli vaja ju ka üks tiir kabelis teha! Sibasin ruttu Heldurile järgi, sest üksinda pimedal kalmistul ootamine ei tundunud kohe mitte kuidagi ahvatlevamana. Ukse peal mu julgus lõppes... kõõlusin siis avatud kabeliuksel ja püüdsin pingsalt hammaste plaginat varjata (eks väljas oli ikka külm ka). Nõjatudes uksepiidale mõtlesin, et minus pole kübetki mõisapreili verd.. muidu oleks ma ju ammu end minestunult maapinnale heitnud. Tagantjärgi logisid lugedes olen siiralt õnnelik, et Heldur üle kabeli veel jalutada ei tahtnud. Aga lõpp hea, kõik hea ...aare leitud, logitud ning Võisiku "hullud" hinged jäid sedapuhku välja vihastamata.
Peale keisrikroonide ja muu vajaliku kokkulugemist sai natuke nuputatud ning siis oligi aare leitud. Huvitav, kas see oli läheduse vajadus või hingede hirm, miks Raili mulle pimedal kalmistul nõnda ligi tikkus...? Peitjale tänud!
Lähteandmete lugemisega oli natuke segadust, aga tehtud saime. Tänud!
Alguspunkt oli nii tore, ainult kõrval lossis lõugav peni ei lasknud rahus ega vaikuses nautida. Jalutasime veidi ja tegime arvutused. Tulemuseks taas eeldatud ja loogiline lõpp-punkt, kuhu siis sammud või õigemini geomobiili rattad seadsime. Parkisime selle infotahvli juurde, mis üllataval kombel hoopis midagi muud tutvustas. Aare aga ootas meid täpselt seal, kus ette nähtud. Aitäh peitjale!
Hannes teadis juba lõpu asukohta, aga õnneks tahtis ikka ise ka alguspunkti üle vaadata. No ei satuks siia ilma aardeta ning kirjeldus viib koha ja loo nii hästi kokku, et minul tekkis tahtmine raamatut ka uuesti üle lugeda -- eelmisest korrast on liiga palju aastaid möödas, nüüd oleks lugu hoopis teine. Sellised aarded mulle väga meeldivad, aitäh!
See on jah ka sedasorti mõistatus, mis lahenes kenasti koduse fotopanga abil. Natuke kahtlane see tulemus alguses tundus, aga kui natsa mõelda, siis klapib kõik. Aga kui nüüd Karukäpa ja Brok V vallutustelt siia tulime, keerasime esimese asjana ikkagi Kudrussaarde, kalmistut vaatama. Tuul va sunnik tahtis väravad käest kiskuda ja tont teab kuhu puhuda. Peitja on eriti kena, isegi vajaliku abivahendi koordinaadid on kabeliuksele kinnitanud :)
Vaatasime, uurisime, Triin arvutas ka ausalt lõpu välja, asusime teele. Seal läks lihtsalt - õnneks. Imestamist oli küll omajagu, aga noh, mis seal ikka, hullude värk teadagi. Kivipea-hullu leidsime ka kohe kätte - ju siis ei olnud närilised veel vallatlema jõudnud.
Tänud, Vaimar, igati äge komplekt on kokku pandud.
Ämmad hoitud, sammud tehtud, aarded leitud. Veidike romantikat ka, hullust rääkimata.
Hull istus puu otsas kivi peas. Kui ma ta leidsin, kostis hädine piiks. Siiski polnud see meie tagaotsitud vaimuhaige, vaid hoopis Lapsuliblika mobiil. Andsin psüühiliselt haigele isikule pisut majandusabi ja jätsin ta sinna puuotsa edasi passima, kivi peas.
Hetkel aare täpselt nullis, kivi ka olemas. Väike masendus tuli seal peale ja pani elu üle järele mõtlema. Kõigil neil ka ju omaksed ometi olemas. Tänud peitjale.
Otsisime päris tükk aega enne kui eemalt aarde leidsime. Oli küll ilusas kohas peidus, viisime siiski koordinaatidele tagasi. Mingi näriline või koerake on teda lihvinud, õnneks kõik korras. Nüüd vast igasugune loom teda kätte ei saa, lisavihje hetkel "kivi all".
Lõpppunkti saime kätte ilma alguspunktis käimata. Koha peal olles aga tekkis väike kahtlus, sest aaret ei leidnud tükk aega. Tundus, et ühes kohas oli arvatav aarde pesakoht olnud, kuid aaret ennast mitte. Seega sai veidi ringi vaadatud ja keset linnusulgi kuskil 10 meetrit eemal oligi kahtlane topsik. Saimegi aarde siis logitud ja tagasi panime oma arvatavasse kohta. Aardele tuleks panna mingi tugevam kinnitus, et linnud või loomad seda kätte ei saaks. Tänud peitjale!
Jälle ajaloos targem. Mõlemad kohad olid käimata, seega oli geopeitus taaskord oma heas tutvustavas vormis. Mina tänan!
Alguspunkti uurimine läks kiiresti aga siis sattusin juttu ajam paiga "hea haldjaga", kes ootas just täna saabuma pidavaid külalisi. Kui vanu pilte vaadata ja kuulata meenutusi, mida kõike seal tehtud ja teha tahetud, siis müts maha nende ees, kes möödunut veel üritavad mingilgi moel alles hoida. Lõpp läks kärmelt. Tänud juhatamast.
Kuna algus oli käimata meil mõlemil ja aeg hakkas peale suruma, otsustasime selle alguse vähemalt üle vaadata. Põnev avastus, millest ma midagi ei teadnud - tänan kutsumast! Jõudsin ka lõpu üle vaadata. Kuna kiire oli, siis läks märkamisele muidugi rohkem aega, aga leitud ta sai. EVEJ!
Mõnus temaatiline multi, kuigi algus meeldis mulle rohkem kui lõpp. Nüüd on tõesti paras aeg nimiteos ka läbi lugeda. Aitäh!
Huvitav koht ja lugu on tutvustada sellel aardel. Hakka veel vanaigi "Keisri hullu" lugema, nagu siin ennegi ärksamad vennad on lauseid loopinud, huvi mul igastahes tekkis. Täname siia kutsumast! Lõpus oli natuke kummaline tunne jalutada seal peaaegu nimetutel kalmudel. Et ma tavaliselt loen aarde kirjeldusi hiljem, siis nüüd saingi kinnitust nende päritolule, mida seal vaid oletada võisin.
Loendamine sujus tõrgeteta ja sihtkoht tundus paljutõotav. Kabel oli tõesti vinge. Jutustasime üksjagu minuteid ka kohaliku perenaisega ja pistsime oma märked ka tema raamatusse kirja. Tänud!
Lõbusa päeva lõpetuseks natuke otsimist-leidmist. Aitäh!
Kiire leid – arvutused klappisid kohe esimesel katsel. EVEJ.
Pärast naaberaaret otsisime sedagi. Või oli see nüüd vastupidi või üleüldse riti-rästi segamini. Nullis ei läinud loendamine segaselt, kõik klappis. kena vaikne paigakene nendel võist sikkudel seal olla või elada.
Lõpus polnud hingelistki. Sõna otseses mõttes. Leidsime aarde, ma nobisin ühe pudeli autosse, aga seda teguviisi oleks seal vaja mitukümmend korda korrata, siis saaks lõpuks kenamaks ka. Aare korras, evej. Tänud Vaimarile kutsumast!
P.S. Ise olen korduvalt piilunud lähedalasuva kuhila otsa. Ei tea, kas või õigemini - millal - sinna ka tops tuleb (-8
Roheliste Rattaretke geotuuri 16. aare
Andmeid kogusin rattaretke esimesel päeval. Väga omapärane kabel. Lõppu jõudsin loomulikult alles peale retke. Olin teinud arvutustes jällegi oma tavapärase lolli vea, olles veendunud, et numbreid on olemas kokku üheksa. Seepärast veetsin pühapäeva pärastlõuna lolli näoga maantee ääres elektriposti põrnitsemas. Koordinaat näitas kah nii ilusti täpselt posti peale. Õnneks tegeles minu alateadvus samal ajal arvutuste üle kontrollimisega ning teataski mulle mõne hetke pärast, et poiss, jäta rumalused ja lokeeru ümber. Kaugele ei tulnud minna. Teisele poole teed. Nojah, oleksin pidanud aimama. Jällegi. Põltsamaal geopeitjatel on mingi säherdune fetiš vist.
Seda aaret alustasime RRR esimesel päeval ja nüüd kui väsitav, kuid mõnus rattaretk oli läbi saanud otsisime ka aarde üles ja saime nimed sisse kirjutatud. Aitäh!
Kui Hulgused kohale jõudsid oli tädi juba väravas valvel :P . No ei pääsenud me tema käest ;), saime korraliku ülevaate koha ajaloost ja meil paluti ka ajalooürikutesse sissekanne teha, sest just täna sai paika uus infotahvel Võisiku mõisa kalmistu ja kabeli kohta ( nii väitis see käbe tädike ) Kabelisse piilusime ka ja soovitati ka üle selle käia, pidavat hea enne olema. Lõpust vudisid mõned kiiremini minema kui kohale jalutasid, ei tea kas see leitud lõualuu tekitas mingeid kahtlusi...
Tänud peitjale!
Tundub, et päris kõiki kinnisesse asutusse pandud pole. Üks kõndis raamat kaenlas mööda surnuaeda ringi ja nõudis allkirja. Ega lõppki päris vahejuhtumiteta möödunud. Keegi oli oma lõualuu sinna unustanud. Elamused missugused.
No eks ole, ütle nüüd veel, et tean Põltsamaal kõike nurgataguseid. Siia ei olnud ma kunagi sattunud. Ju lubab mõistus veel mujal liikuda. Lõpp üllatas, lugesime ja jalutasime seal päris kaua, väga huvitav ja hariv. Kunagi ei tea ette, milliseks kellegi lõpp kujuneb... Tänud siia kutsumast, koht väärib aaret!
Suundusime nulli ja asusime otsima. Esiti ei paistnud midagi. Hakkasin siis vihjet vaatama ja avastasin, et see hoops multiaare. Vaja hoopis kivi uurida, mitte karpi otsida. Otsisime siis vajalikud arvud välja ja suundusime lõppu. Seal läks juba kiiresti. Omapärane koht oli. Aitäh peitjale.
Vihmaga on eriti raske teatud elemente otsida, aga hakkama saime. Täname.
Aarde leidmiseks olime juhuslikult valinud looga seotud päeva, sest samal kuupäeval, 180 aastat tagasi lõpetas von Bock Võisikul oma elu. Lugu iseenesest tundus nii huvitav, et ilmselt jõuab Krossi romaan varsti ka minu öökapile. Loendamistegevused läksid sujuvalt ja koht oli omapärane, kabelisse piilusime ka, aga sealt haigutas vastu tühjus. Lõpp-punkti jõudmise eel tegime väikese pit stop-i ja avastasime kohalikke eripärasusi. Neid seal jagus. Peidukas andis ennast kiirelt kätte. Aitäh peitjale :)
Üks tänase päeva huvitavama kirjeldusega aare. Sellised on minu suured lemmikud. Rehkendus sujus hästi ja lõpp on paigale sobivalt lihtsaks tehtud. Tänud
Nullis andsid saadud koordinaadid täiesti sobiva koha ja hiljem oli väikese jalutuskäigu küsimus. Tänud.
Uudistasime nulli ning panime andmed kirja. Lõpus läks meil suhteliselt kaua. Mitte muidugi sellepärast, et aaret oleks olnud raske leida, vaid täiesti mittegeopõhjustel. Aitäh!
Vöisikust on palju kordi mööda sõidetud. Nüüd sai siis selle paiga ajalugu siis põhjalikumalt uuritud. Kena leid. Aitäh peitjale.
Numbreid kogudes jäi geomobiil väravasse ootele,selle ajaga jõudis kohale kohalik pargivaht...või midagi kedagi sellist.Oli mures et tal kõik alles koristamatta ja külalised juba kohal.Nimelt pidi sealt mööda minema varsti tuhandeid rattureid.Lohutasin teda ,et kõigepealt hakkab ta nägema rohkem peatuvaid autosid seal väravas.Tänud peitjale.Jätsin ränduri,aga millegi pärast pole aare avaldunud GC lehel.
Esimest korda käisin Kundrussaares kuskil eelmise sajandi kaheksakümnendatel. Siis oli Von Bocki haua ümbrus pehmelt öeldes võsa. Kuna viimati käisin seal siis, kui kabel veel päriselt valmis polnud, võtsin tee sinna ette.
Lõpp-punkt tundus veidi ootamatus kohas, aga kui teada selle paiga ajalugu ja seost eeltooduga siis on kõik väga põhjendatud.
FTF. Tänud peitjale ja pikka iga aardele!