Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare sai oma nime Jalutaja-nimelise jututoa (http://www.jalutaja.ee - enam ei tööta) järgi, mis Kessulaiul oma tagasihoidlikke suvepäevi pidas. Aare sai kiiresti improviseeritud vahetult enne laiult lahkumist. Kõik aarde komponendid sai paari minuti jooksul meie seltskonna liikmete kotipõhjadest ja -taskutest kokku kogutud, aardekarpki sisaldas enne mingeid toiduaineid.
Otsingutel paluks mitte lammutada. Kui kivi tõstad, aseta see pärast samasse kohta tagasi.
Soovitan külastada ka kunagise Kesse küla asupaika (vt. kaart).
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://et.wikipedia.org/wiki/Kesselaid
Aarde sildid:
väikesaar (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTCMH
Logiteadete statistika:
97 (99,0%)
1
1
3
1
0
0
Kokku: 103
Juhendajaid oli seekord rohekm kui otsijaid aga hakkama saime :)
Ai..valus oli seal kadakate vahel. Õnneks Anne leidis.
Päev Kesselaiul.Teel siia tervitasid meid veised.Aitäh!
Virukad Kessulaiul. Enamusel oli varem leitud, Aivega kahekesi kaevasime. Aive oli edukam. Aitäh!
Üks kivi müüris nägi välja selline, et seal taga peab karp olema. Ma ei olnud kindlasti esimene, kes nii arvas. Siiski õnnestus mõningase otsimise järel Tuulil ka seda õiget kivi liigutada.
Kenasti leitud. Eks siin otsimiskohti oli nagu muda. Õnneks sai vajalikku kivi liigutatud kiiresti ja ei pidanud kogu ladumistööd ümber tegema. Veised on õnneks metsaaluse kenasti ära hooldanud, ainult kadakad veel kiusavad. Neist pole vist siin pääsu aga. Aitäh aarde eest.
Täna koos Lahmuse Kooli kollektiiviga saart avastamas ja aardeid otsimas. Aitäh peitjale, ehk said pisikuga nakatatud.
Siin läks ilmatuma aja. Üldse ei tahtnud uskuda, et aare tegelikult ka müüris on. Kohati oli müür lausa ümber, ilmselt loomad üle roninud. Paaris kohas kergitasime kive ja ühte kivi sai lausa mitu korda tõstetud, viimasel vaatlusel piilus karbike veel ühe kivi alt. Tänud
Jalutada sai Kesselaiul väga mõnusa ringi. Kogu saart hõlmava matkaraja läbimiseks ja ringi uudistamiseks kulus paar tundi. Saime kulgeda kõrgel pangapealsel, metsaradadel ja madalamatel rannaribadel, samuti kadakatevahelisel vanal taluteel ja loomaradadel. Äärmiselt mitmekülgse maastikuga saareke. Saarel viibimise ajal ei kohanud ühtegi teist inimest ega kahjuks ka kohalikke kariloomi. Meil oli lammaste jaoks isegi leiba kotis, kuid polnud seda kellelegi pakkuda. Küll aga lugesime läbi kõik infotahvlid, katsusime ka merevee soojust ja Salme ronis ka vana päevamärgi otsa, kust avanes suurepärane vaade ümbritsevale.
Aarde leidmiseks läks natuke aega, sest kõigepealt tõmbas tähelepanu geopeiturite poolt lammutatud kiviaia lõik. Kahjuks pole mõned vist kirjelduses olevat soovitust tähele pannud, et kui mõnda kivi liigutad, siis oleks see viisakas ka samamoodi tagasi panna. Aardekarbi leidmiseks midagi lammutada pole vaja, kuid ühte kivi siiski liigutama peab. Tähelepanelikul vaatlemisel see õige ka silma torkab. Karbike on suuruse poolest väike ja täiesti ideaalses korras. Kaasa võtsime sealt ränduri.
Kokku saime Kessulaiul väga mõnus matkaringi ja paadi juurde tagasi jõudes kostitas Levia meid veel maitsva kohupiimakoogiga. Kogu see merereis ja laiuga tutvumine oli suurepärane suvepäeva sisustamine. Suured tänud Leviale meile seda kõike pakkumast ja aitäh peitjale saarele tulekuks mitut põhjust andmast.
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid
Paadiretke kolmanda päeva teise poole veetsime Kesselaiul. Kui eelmistel laidudel pidime sumpama kaldale läbi erinevate tingimustega mereveee, siis siin ootas meid ees uhke sadam, lausa lust oli paadist puhta ja kuiva jalaga maale astuda. Jalutuskäik oli samuti väga meeldiv ja lihtne astumine, täiesti erinev eelnevate kohtade võsas ronimisega. Imeilus ilm, kaunis paik ja meeldiv seltskond.
Väga mõnus koht ja tore jalutuskäik.
PS:
GP lehe hooldusteadet näen alles praegu veebis logides, aga nagu näha see ripub siin juba aastast 2017? GC lehel hooldusteadet polnud ja minu mäletamist mööda oli aardega kõik hästi. Pole ju ka viimase paari aasta leidjad kurtnud.
13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Kolmanda päeva neljas aardeleid (28/30). Teekonda alustasime Virtsus sadamast. Oli natuke tuult ja lainet, aga ei midagi hullu.
Kesselaiu sadam on muljetavaldav. Lugesime, et kohe tuleks sadamakaptenile teada anda, et oleme sadamasse jõudnud. Siis seda ma ka kohe tegime. Väga lahkesti lubati meil seal paar tundi paati hoida.
Väga äge ja teistmoodi, kui eelmistel päevadel, oli Kesselaiu matkarada ja loodus. Väga nauditav ja mõnus. Vahepeal peitis isegi kuum päike ennast pilve taha, et meil oleks mõnusam kõndida. Raja pikkuseks tuli kusagil 6 km. Ja loomulikult lõppes see mõnusa ujumisega muuli taga. Seal eemal ujus ka majesteetlik luigepaar oma viie halli tibuga.
Selle laiuga siis meie 3-päevane paaditripp ka lõppes. Olime väsinud, kuid õnnelikud! Oli olnud väga mõnus puhkus väga mõnusate inimestega!
Aitäh aarde peitjale!
Tulime mandrilt kajakitega ja saime sedasi aardele üpris lähedale, viimase jupi saime tõesti ka jalutada :) Aitäh!
Jalutasime kohale ja noppisime aarde.
Enne seda muidugi sai mitu päeva tuulekaarti uuritud ja mandril sobivat kohta otsitud, kust kajakiga merele minna. Kui lõpuks sobiv paik leitud, siis peale kajakkide läbi kaldataimestiku vette tassimise ja kalda äärse madala ning kivirohke riba läbimist oli edasi juba täitsa mõnus aerutamine. Aerudega mere pinnalt veepritsmetega end jahutades ning päikesepaistet vahel leevendavate pilvekeste üle rõõmustades oli see palav päev täitsa mõnusaks muutunud. Saar lähenes vaikselt, kuid kindlalt ja üle tasase mere kostsid Kesselaiu asukate jutud selgelt kilomeetrite kaugusele. Otsustasime teha laiule kajakkidega tiiru peale ja sobivates paikades randudes sealsed aarded ära noppida. Jalutaja puhul oli sobiva randumispaiga leidmine üsna keeruline, kuna meri oli seal võimatult madal ja kivine ning kalda äärne taimestik ka just ei soosinud. Eks me siis läksime aardest hulka maad mööda ja lähenesime lihtsalt väikse ringiga jalutades.
Tänan peitmast.
Oli see alles põdemine enne retke. Alles siis kui kohal olime ja esimesed sammud seal tohutul jääga kattunud veteväljal teha sai, sain aru et täna kannab küll ja hirm oligi kadunud. Minna sai otse, tagasi mööda jääteed. Saarel sai mööda veiste rada astutud. Viisid kogu aeg õiges suunas. Tänud peitjale
Anna jäi poistega kalda äärde vahti pidama. Meie, teised läksime aardejahile, püüdsime kohe 3 aaret korraga. Suur aitäh.
Selle saare rahvas on vist päris sõjakas, isegi väikese suurtüki on torni tarinud. Õnneks toimuvad laskeharjutused tunduvalt soojemal ajal. Lõpuks jõudsime viimase saare aardeni. No kangesti tahtis mitteleid tulla. Võtsin sisse kivimüüri vaatlemis positsiooni , aga ei midagi. Lõpuks leidis Ingrid otsitava ja saime nimed kirja panna. Ja enne veel kui saime aarde tagasi panna, tuli suur grupp Viipekeelseid. Tegime nii ruttu kui võimalik.
Nüüd tagasi, alguses ikka mööda saart ja siis jääle. Vaatasime ühele poole, inimesed läksid kuhugi. Vaatasime teisale rahvas suusatas kuhugi. Mis siin toimub? Harjutamine Tartu maratoniks? Valisime seekord siledama jää, aga vaevalt saime veidi astuda, kui tuli mees saaniga küsima: Kas kõik on korras? Oli, oli. Ja siis kargasid tüdrukud võõra mehe sõiduvahendile ja tõmbasid uttu. Sellised need naised on. Meie kõmpisime siis saani jälge pidi, aga need olid seal endale ekskursiooni mööda randa lasknud teha. Tegime kõik selle kaare järele, enne kui enda varasemad jäljed leidsime. Ja tagasi maale jõudes, ootas meid kalda toetusgruppi poolt tehtud rannavaht. Tänud peitjale aarde eest.
Siin saime ikka päris tükk aega poleerida. Tänaseid eelkäijate jälgi nagu ka eriti näha polnud, mis tekitas kahtlusi. Kui Ingridi õnnelik käsi lõpuks aarde leidis, siis saime aru ka, miks neid jälgi eriti näha polnud... sest nad olid aarde leidnud ilmselt esimesest vaadatud kohast. Meie aga istusime aarde otsas. :D Kui parasjagu logisime, siis saabus kohale veel suurem kamp viipekeelseid ja nüüd vedas neil, said ka aarde asukoha kerge vaevaga teada.
Tagasi teel üle jää võtsime saanijälje üles, et vältida rüsijääd, mille me tulles ületama pidime. Olime napp paarsada meetrit kõndinud kui nägime saani jääle tulemas. Loomulikult ei saanud ma juhust kasutamata jätta ja hääletasin, ehk veab. Saanimees keeraski meie juurde ning meie rõõmuks oli lahkesti nõus küüti pakkuma kahele tüdrukule. Tuli välja, et täitsa kohalik, ilusate pruunide silmadega poiss, oli teel Virtsu sõpradele vastu. Nii me Ingridiga saimegi ägeda sõidu Kessult mandrile. Meie poisid olid küll natuke pettunud, aga mis teha. :D Tänud kaaslastele toreda päeva eest, ja peitjale aarde eest!
Selge see, et tänavune talv erineb eelnevast kahest nagu eri isa lapsed ehk et praegune on täitsa talve moodi talv. Muidugi oli Ida-Eesti ammu külmunud ja Peipsigi jääs, aga Lääne-Eestisse see külm niiväga jääda ei tahtnud. Nii saigi seda jääkaarti piilutud pikka aega, et millal võiks siia lääne poole merejää tekkima hakata. Kui sisemaal teostab Päästeamet jääpaksuse mõõtmisi, siis merel paraku mitte. Jälgisime ilmateenistuse jääkaarti ja otsustasime, et nüüd tasub siia piiluma tulla juba küll. Kui varasemalt on talvepuhkus läinud kas kuskil kaugemal suusatades või siis hoopis päikest võttes, siissSelleks nädalaks võetud talvepuhkus tuli sel korral kodumaal veeta. Kui algselt oli plaan külastada ohtralt rabasid, siis nüüd said plaanid käigult ringi tehtud ning Lääne-Eesti laidude külastus tundus hoopis ahvatlevam.
Nii saigi Kesselaiu külastus esimsena plaani võetud. Külma oli juba olnud omajagu ning ilmataat lubas seda külma veel enamgi juurde keerata. Meile see külm ses mõttes sobis, et tee mandrilt Kessule oli korralikult kinni kaanetatud. Väljas oli küll 15 kraadi külma ning tuult kohati 10 m/s, kuid minnes oli idatuul ehk siis tagant. Vastutuulega tegelemise lükkasime sinna aega kui see aktuaalseks muutus.
Jalutuskäik laiule kulges kenasti. Jää oli valdavalt sile, kaetud lumega, aga kohati oli ka rüsijääd, mis nõudis veidi turnimist. Oli õige tegu, et päris jala tulime, sest ei suusk, uisk ega tõukekelk ei oleks siin sobinud.
Kui jää peal oli lund vähevõitu, siis laiul endal oli seda ikka mehemoodi. Vist väga ei valeta, kui ütlen, et seda oli seal nii 30-40cm. Andis ikka sumbata ja rannalt alates end sisemaa poole pressida. Vahemaad pole siin pikad, aga sooja naha saime ikka.
Kodus aadrdekirjeldust lugedes ei tundunud, et selle aarde leid siin raskust võiks valmistada, kuid tegelikult olime ikka päris hädas. Eks sa otsi paksu lumega maapinnal kiviaias asuvat aaret. Kui kogu aia serv oli läbi otsitud ning aaret ei kuskilt, siis sai hakatud aiapealset puhastama, et äkki on see siis seal väheusutavas kohas. Minu üllatuseks üsna varsti ühte kivi kergitades selle alt aardekarp end ilmutaski. Uskumatu küll, aga siit lume alt õnnestuski aare leida. Muidugi oli meil nüüd tuju hea, et ei pidanud seda tiiru siin mitteleiuga alustama. Jätkasime oma retke vastupäeva Kessu aarde poole. Täname aarde eest!
Maabusime Kesse-Jaani sadamas, mida gepsu kaart ei teadnud olemas olevat, aga tegelikkuses üks suur ja uhke sildumispaik. Jalutaja poole lähenesime kadakatevahelist rada pidi, ilm oli saare põhjaosas soe ja tuuletu. Aitäh!
See oli väga tore jalutuskäik, esimene sellel laiul. Tuul ja soe päike kuivatasid meresõidust märgi riideid. Aardeni viis hooldatud tee. Aitäh!
Saarereis tõi meid sel aastal siia. Teeme siis ka geopeituse.
Jalutada saime meiegi kenasti ümber ja läbi saare, et tööalaselt taimede seemneid ning tööväliselt emotsioone ja aardeid koguda. Kõik läks kümnesse! Aitäh peitjatele!
Geopeitus polnud üldse kavas, küll aga ujumine. Ujumisest kujunes sujuvalt jalutuskäik ja siis selgus, et läheduses on Jalutaja aare. Minu enda GPS näitas seekord täitsa aiateibaid aga õnneks oli teistel seekord GPSiga laitmatu klapp. Tegelikulton täitsa tore et teised saare aarded avastamata jäid, saab tagasi minna. Megaäge koht.
Kesse jalutuskäigu viimane aare. Esimene saar, mis "roheline" - uhke tunne. Tänud peitjale!
Kesselaiu ja üldse laidude vallutuse ringi viimaseks aardeks jäi Jalutaja. Teel nulli oli harukordne juhus, kus ma ei roninudki ühe tulepaagi otsa. Olin lihtsalt ilusa sooja ilmaga Kesselaiul nii kaua aega veetnud, et hakkasin kahtlema kas mul ikka on jääd mida mööda pärast tagasi sõita. See nüüd muidugi ei tähendanud, et saar ise mul siit nii ruttu ära minna laseks.
Ehk oli asi hoopis selles, et ma ei olnud jalutaja vaid jalgrattur. Aarde otsinguga läks ikka väga kaua aega. Leidsin nulli ligidusest juba ka ühe Ikea minigrip koti ja ühe nänni meenutava eseme. Pistsin need prügitaskusse. Kuna kivimüüriladuja elukutse mulle ei istu väga ja olin vähemalt veerand tundi ühe põõsa alt teise alla käinud, siis küsisin vihje kas peaksin otsima alt või ülevalt. Seejärel läks mõni sekund ja oligi karp käes.
Kahjuks pidigi nüüd algama tagasitee. Oleksin tahtnud Kesselaiul palju kauem kvaliteet aega veeta. Keegi võiks näiteks sadamasse peita ühe lumega mitte leitava aarde, et oleks lisapõhjust siia just suvel tulla. Sisetunne ütleb igatahes, et see oleks suurepärane koht kus suvel natukene aega maha võtta.
Veeredes tagasi sadamani nägin palju lumesulamisojakesi mis voolasid otse merre. Sadamas olev jää, mis ennem oli kaetud õhukese lumekihiga, oli nüüd hoopis kaetud veekihiga. Igaks petteks mere peale otsustasin minna samast kohast kust olin tulnud. Ehk siis laveerisin jälle hobusekaka vahel. Mida aga ei olnud oli minu rattajälg. Rannikult kui ka merelt oli ära sulanud kõik lumi, mis hoidis minu jälge. Tagasitee möödus seetõttu tunde järgi suunda hoides ühes hiiglaslikus porilombis. Rattal ei olnud ka porilaudu, mis ei lubanud seeega sõita kiiremini kui jalakäija kõnniks. Suuremast läbimärjaks saamiseks päästis mind külgtuul mis puhus lenduva piiskade joa kõrvale. Virtsus oleva auto juures tundsin, et viimnegi energia nüüd ära kulutanud. Pakkisin kõik kokku ja lihtsalt istusin pool tundi omas mullis. Kuna see mind kodule ligemale ei viinud, siis tõmbasin lähedal olevas rämpsukas kõhu täis, kohvi alla ja kohvi kaasa. Õnneks autoga sõites magamajäämise ohtu minu puhul ei ole kuid reaktsiooni kiirus võis olla küll allapoole arvestust.
Kuigi mul ühtegi mõõteriista mis mu rattakilomeetreid mõõtnud oleks, küljes ei olnud, siis võin vaid oletada Maa-ameti joonlauaga umbes mõõtes ja liites Tambovi konstandi. Tulemuseks sain 130-140km, millest üle poole oli merejää või lumise tee peal. Ime kombel taastusin sellest kahepäevasest seiklusest juba üheainsa päevaga.
Kas mul sellist ekstreemset seiklust veel ette tuleb? Ma ütleksin, et kindlasti. Kui isegi mitte geopeitusega, siis on võimalik enda elu huvitavaks teha ka niisama.
Aitäh Väinamere ja Suure väina laidude aarete peitjatele ning ka kaasaelajatele!
Kesselaiu külastusplaanideks oli olemas sobiv ilm, aeg ja muu vajalik olustik :) Seega sai plaan paika seatud ja pühapäeva hommikuks kohtumispaik kokkulepitud. Kahju, et Karl loobus ja ma loodan, et ka tema saab oma minekuks sama imelise ilma, kui meie seekord. Valisime üle jää minekuks lühima sirge otse Jalutaja aarde poole. Autoga parklasse jõudes tervitas meid päike. See on minu jaoks kõige suurem matkatuju looja, kui päike on tulnud mind hommikul tervitama :) Nagu Madise pildilt näha, siis valisime kulgemiseks igaüks oma vahendi, aga tuleb tõdeda, et suurema osa ajast tassisin ma räätsasid näpu otsas ning kõige vajalikumaks osutusid nad hoopis elektrikarjuse ületamisel, kui nendega oli hea traate allapoole vajutada :) Marguse valik, suusad, ei olnud üldse paha plaan. Merejääl tuhises ta meiega võrreldes ikka hea kiirusega. Vaid kadakatihnikus oli nendega vaja veidi vaeva näha ja manööverdada. Tuuletus, päikesepaiste, tugev merejää ja üsna väike lumekiht - seega olid meil tingimused imehead ja esimesse punkti jõudsime imekiirelt. Hea, et oma mugu oli kaasas, sest kahe geopimeda geopeituri kõrval, tõmbas tema aarde peidukast välja ja ulatas mulle logimiseks. Ja alates esimesest karbist tuli tõdeda, et KÕIK Kessu aardekarbid on väga heas seisukorras. Selle eest ilmselt suur tänu Pilditibile, kes neid hooldamas on käinud! Nii on seda mängu väga tore mängida.
Jalutuskäik Kessele möödus kiiremini kui olin arvanud ning saime saarel uudistama hakata. Aarde leidis Margus ning jätkasime teekonda. Aitäh peitmast!
Seda laidu tahaks nimetada selle talve suurimaks üllatajaks. Alates sellest miks laid? ja veel selliste kõrgete pankkallastega. Väga põnev saar, kunagi suvel peaks veel tagasi tulema. Mõnus matkamine mõnusas seltskonnas. Tänud peitjale!
Üksikmängijana head plaani pole kunagi. Viimasel ajal olen vaadanud, et lühikesed toimivad kõikse paremini. Eelmine õhtul selgus, et Rakvere tiimil on plaan siia tulla ja anti koordinaat ja kellaaeg kohal olla.
Koordinaate ma küll üles ei leidnud aga lähedal asuval lahti lükatud suures parklas kellegi maja õues ma ootasin. Saime kokku ja hakkasin riideid valima. Hiiglama raske, sest 3 Maakonna aare oli mu üleni higiseks ajanud ja nüüd oli mul palav. Seljakotti toppisin igaksjuhuks fliisi ja sukapüksid, mis hiljem osutusid hädavajalikeks, sest saarel oli palju puid ja eelmine päev oli maha sadanud paks lumi.
Tee aardeni oli lihtne, ehkki eelmise nädala jääolud olid totaalselt teised. Suuskadega poleks siin midagi teha olnud, jääkonarused oleks plastiku ära lõhkunud. Aga mõnusasti lobisedes oli ka kõndimine tore.
Aare leitud, logitud, aitäh peitjale!
Mitu nädalavahetust oli mul soov jääle saada, paraku o-kalender sellega ei arvestanud. Nüüd õnneks oli veel võimalus selleaastast toredat talve ära kasutada ja Heldur oli õnneks ka plaaninud seda ära kasutada. Meiega liitus Krista, kes küll kolmveerand tee pärast Kesse korduskülastusest loobus ja koeradega kohtumisele läks, samas liitus meiega geoparklas Anne tiim. Väike teepaus ja turvavarustuse ühesvõtt ning matk võis alata. Heldur soovis Jalutajasse jalutada, nii loobusin mõttest suuskadel tulla juba kodus.
Alguskoht oli mul mingist eelmiste aastate plaanidest gepsus ja sinna autod jätsimegi.
Päikest ei paistnud, küllap see oli isegi hea - parandas üle 0 kraadise õhutemperatuuriga jää kandevõimet ja silmad ei vajanud lisakaitset. Alguses Anne koputas iga pragu, õnneks peagi muutusime julgemaks, muidu oleks meie tempo liig aeglane olnud.
Teel saarele sai mõnusasti lobiseda ja nii märkasime alles liiga hilja, et suund on vahepeal veidi valeks läinud - kes selle pika matka ajal ikka pidevalt gps-i jälgida viitsib. Ja näha oli eespool vaid udu. Minu õhutusel kõndisime siis samas suunas edasi, kuni saime mööda jääd enam vähem aarde juures randuda. Üks meetrine hüpe oli tarvis teha, aga see ei olnud probleemiks.
Aarde juures tee peal oli mingi jahimehe moodi mees koeraga, kes meie tervitusele ei vastanud.
Me läksime siis minema ja leidsime ning logisime kiirelt selle toreda aarde. Aitäh!
Kui juba Jalutaja, eks siis jalutame :o) Soodsad talvised olud, mis võimaldavad turvalisest ujumisdistantsist eemale jäävaid väikesaareaardeid skoorida, tuleb loomulikult maksimaalselt ära kasutada. Tegelikult kaalusin ka suusatamise varianti, aga et endal korralik komplekt endal puudub, siis pidanuks kas kuskilt laenutama või kiiruga ostma. Pealegi pole mul ju jalutamise vastu mitte kõige vähematki.
Kolmveerand 9 paiku parkisin auto lähimasse punkti mandril 4.7 km kaugusel aardest, ajasin pool seljakotti suvalist nodi täis ja hakkasin marssima. Suvaline nodi sisaldas veepudelit, veidi süüa geokõlbulikus külmutuskarbis, jäänaaskleid, tuisutaldu ja kampsunit - mitte ühtegi neist sel retkel ei kasutanud. Küll aga läks asja ette kott ise. Kere üles soojenedes sai sinna topppida seljast vähemaks võetud riidekihid ning loomulikult õnnestus aarde juures koti abil väga edukalt blokeerida vaade peidupaigale :P
Vihjest lähtudes pühkisin lund loogilistest kohtadest ligi 10 minutit, siis hakkas mere poolt kostma hääli, mis üha enam kuidagi tuttavlikult ja geopeiturlikult kõlasid. No muidugi, kesse muu nii vara Kesselaiule tuleb kui tiheda päevakavaga geoseltskond. Nojah, tervitasime, siis Austraalia mees nokkis suusad lahti, sammus nulli ning koukis 5 sekundiga aarde välja :D Aitüma!
Panin omale suusad jalga elus kolmandat korda ning kohe sai selgeks, et oleksin pidanud piirduma kahe korraga. Kuhugi maale ma siiski jõudsin. Vahepeal pikutasin lumahanges, sõin paar ampsu banaani ning peotäie lund. Tagasiteel väsisin suuskadest ja mõtlesin suusad kaenlasse haarata. Ühe suusa sain ära, teist mitte. Nii ma siis liuglesin ühel jalal autoni.
Kuna need ülemereaarded juba moes on viimasel ajal, siis miks mitte ise ka seda vett-tarretavat temperatuuri ära kasutada. Eile õhtul sai plaan tehtud, et läheks siis kohe suuskadega. Plaan oli võimas - kõik Muhu ja mandri vahele jäävad saared. Täidetud sai sellest aga loomulikult vaid pool ehk siis mandrilt võetavad aarded.
Siia jõudsime hommikul paar minutit enne üheksat, parklast avastasime eest tunki auto ning mere peal nägime musta täpikest saarele lähenemas. Ajasime suusad alla ja selle aarde juures püüdsime ka tunki kinni. Kui me kohale jõudsime, oli ta oma seljakoti kenasti aarde juurde sättinud ja otsis ise mõned meetrid eemalt. Lõpetasime piinad, logisime ja liikusime järgmise suunas.
Aitäh!
Kas keegi seletaks ära miks on see maatükk laid, meenutas küll saart. Ja millise iluga, Sissesõidetud lumised teed, Vaikselt ootav sadam. Lumealla mattunud kiviaiad ja puittarad. Jalutamine siinses oli vaid nauding. Ilu oli niisuur et alguses põrutasime isegi õigest kohast mööda ja siis algas otsimine, lund oli piisavalt ja õige koha tuvastamine võttis piisavalt palju aega, leidmiseks oli veidi õnne ka ja korra õhus olnud nukruse noot sai taas tunduvalt rõõmsamad helid, jalutasime selles ilus rõõmuga edasi ja mina tundsin end endiselt õnnelikuna.
Olin täna liitunud Hobulaiul käinud Piia ja Peetriga õndsas teadmises, et matkame Kõbajale. Nõnda ka juhtus ja enamgi veel. Kõbaja aare sai logitud ja Peeter võttis stoilise rahuga suuna Kesselaiule. Sadamast asusime Jalutaja poole teele. Möödusime kiviaedadest, veiste lõunalauast, kadakaist, infotahvitest ja jõudsime mere äärde. Kadakais ragistades raputati igal sammul lumekest seljakotile ja otsimine ei toimunud ruttu lund teisaldades. Lõpuks Peeter karbi tuvastas ja jätkasime laiuga tutvumist. Põnevusega ootasin pangale jõudmist. Tänud Piiale ja Peetrile siia kutsumast. Tänud peitjale.
Jalutatud sai palju, metsas seenelisi saarekese kohta hämmastavalt palju, ilmselt said Muhus seened otsa.
Lattaed jah jalutas ja muudkui kordas, et kiviaed ja kiviaed :) Palju elektrikarjuseid oli idapoolses saareosas, aga kas seal särts ka sees oli, jäi kontrollimata. Elukaid igatahes ei näidatud. Ja maasikaid jäi vähemaks ning ämblikud peavad suure osa oma võrkudest nüüd uuesti kuduma. Karp oli puru, aga kuna Levia kunagine lubadus see ringi vahetada oligi seekord liikumapanevaks jõuks, siis viis ta selle kenasti täide ja karp on nüüd kui uus. Aitüma näitamast ka!
Oh kui äge, oh kui äge, ma olen Kessel. Aarde avastas Juta. Aare sai kiiresti kirja ja kiiresti jälle minekut. Juta hõikab mulle seljatagant. Kas sa oma telefoni kavatsed siia jätta. Oh mind tuulepead. Oleks selle suures eufoorias aarde juurde jätnud. Olin ka ettevalmistusel sellel korral tuulepea, oleks pidanud rohkem geovarustsust kaasa võtma. Oleks saanud aarde ära hooldada. Tänud.
Aare on oma nime väärt, meil oli pooleli täpselt jalutuskäik umber Kesselaiu ning selle kestel logisime ka aarde. Aare on ikka veel viletsas seisukorras, karp on täitsa katki. Logiraamat püsib hetkel kuiv, sest gripkott hoiab vett aga sügisel see nii kindlasti ei jätku. Tänud peitjale!
Aarde karbil on kaanelt suur tükk puudu ning põhjas on ka natuke väiksem auk. Uuem logiraamat oli veel kasutuskõlblik. Jätsime aardekarbi tagurpidi ning katsime kiledega, et vesi päris otse sisse ei sajaks.
Geouisu 5 ja viimane aare. Kesse päästemaja juures tegime väikese joogipausi ja jalutasime aardeni. Õiget logiraamatut ei saanud kasutada ning logisime lisatud paberile. Täiendasime aaret veel ühe mingrip kotiga ja lisasime aardesse kaelapaela, EV.
Karbis on suur auk sees. Tuleks asendada 1L või suurema karbiga.
Kaardilt tundus peaaegu drive-in, aga tegelikult oli rüsijää ees. Jätsin kelgu 600m kaugusele ja läksin jala, Meeli uisutas/kõndis kohale. Läksin üksinda karpi otsima. 5 minutit oli ringi kõndinud, aga ei näinud ühtegi head peidukat. Siis märkasin karpi 3m kaugusel müürist maas, kohalikud loomad on aarde rüüstanud. Karbis on suur auk sees ja tahab kindlalt välja vahetamist. Ainus võimalik lõhnav ese oli avatud ja pleekinud pakendiga Durex... Viisin selle mandril prügikasti. Karbi panin lähedal oleva kiviaia peale, kus oli karbisuurune auk ja maskeerisin. Gripkott hoidis õhku hästi. Tagasi sõites kulus 10km läbimiseks natuke üle tunni. Lõpuks kohale jõudes oli väsimus peal ja nahk märg. Varem plaanisime Virtsust ka Viirelaiule sõita, aga Kessu ~20km niitis ära. Sõites mõtlesin koguaeg, et oleks võinud rattaga tulla. Sama tempot rattaga hoides poleks mingit pingutust. Ega Hitler juhuslikult öelnud, et "Rattad peavad veerema võidu heaks". Samas oleks emotsioon ka lahjem tulnud. Hetkel on jää tugev ja kellel vähegi huvi peaks kiirelt ära käima. Kauaks ei pruugi võimalust olla.
M: Kaupo liialdab ja hädaldab. I Ma tolle aarde juures ei käinud, sest see tegelikult 800 metra totaalselt süsteemitult (hiljem leidsin süsteemi, aga see ei sobinud enne suunaga) asetuvaid jääkilbikesi täis meri võttis mu jalad nii palju läbi, et maal ei suutnud enam tasakaalu leida, et uiskudele katteid peale saada, perset ikka maha ei pane ju. Nautisin sooja teed ning päikest, kui saabus ärev telefonikõne. Kaupolt, "Karp on nullist hoopis möödas, täitsa avalikult vedeleb maas ja katki ka veel! Mingi loom vist teinud!" Milline emotsioonide sööst, nentisin rahulolevalt, loodus teeb imesid :) II Kesse Kessul talvel rattaga käib?! Jäägem ikka eestlasteks ning kasutagem nelja aastaaja poolt pakutavat mõnusalt mitmekülgselt. Juhuu!
Tegelikult oli Kaupo väga tubli. Säherdust tõukejalga kõigil pole! :)
Kessu juurest võtsime otsesihi selle aarde suunas kuni jõudsime inimasustuseni. Hm, kadakad ja karjamaad ja merel kenad kaatrid. Ja inimesed... ja neid oli palju :D. Ja mis mulle kõige hämmastavam, siin oli selline lai tee, et sõida või liinibussiga. No egas siis enam võssi ei roninud, tatsusime aga mööda teed, miljonivaatega vetsust ja päikesepaneelidega varustatud autosuvilast mööda. Viimane kurv ja juba ta paistis see aare, ootas lausa väga nähtavalt. Viimased logijad olid kirjade järgi olnud mingid välismaa keelt kirjutavad kodanikud. No ja siis tatsusime tagasi inimesteni ja küsisime neilt, kas me oleme ikka õigel teel. Meile soovitati jah sinna minna kui me Lasnamäe poole teel oleme :D . Mnjah, suund ju sobis ;), seega põrutasime risti läbi metsa laiu teise otsa poole, kus ootas meid paat. Enne veel kui paadini jõudsime nägime veel kahte täitsa mõnusat majapidamist, üks tundus täitsa värske elamine olema. Paadi juures selgus, et vesi on tiba tõusnud , see kergendas tiba kivide vahel laveerimist. Kui ka Bruno oma jala koos suure annuse soolase veega lõpuks paati sai ( krt pidin ma just siis oma noka targutamiseks lahti tegema , kohe sain suutäis soolast :P ) saime taas nautida mere heitlikku loomust. Tuult nagu õieti polnud kuid lained tegid omi trikke ja nii oli nii mõnigi hetk mul silmnägu soolast vett täis. Aga kõik mis märg kuivab ju päikese käes ära ja mind lohutati ka sellega, et kerges soolamarinaadis säilingi paremini :P. Aitähh peitjale ja lõbusatele kaaslastele!
Nüüd aga mõtlen, et kus see Bruno ometi neid õunu veel nosida jõudis, no igatahes sellist isahirve hüüatust ma ei kuulnud kui Nava saart vallutades
No siia sai ikka jalutatud. Kõik käis geopeiturile kohaselt - läbi võsa kohale, mööda rada tagasi. Kohalikud olid ka sõbralikud. Kokkuvõttes selline mõnus jalutamine. Aga õunad olid hapud!
Nii ilus suvine ilm, et patt oleks koduaias see veeta olnud. Ajasime kaatrile hääled sisse ja nii see mõnus päev kulgeski. Jalutasime kohale ja seal ta oligi, kiire leid. Täname peitjat!
Ring ümber Muhu kajakil. Päev 2, aare 9. Kui selline nimi pandud, ju siis tuleb jalutada. Ei hakanud kajakiga 2-le poole saart eraldi trügima vaid võtsin selle kõndides. Üllatavalt palju inimesi oli telkimiskohas, kuid vaid üks jaht? Aarde leidsin kiirelt ja praegu kõik korras. Seiklus jätkub..., ees ootab ka Suure väina ületus, kuna paistab, et Klooster põleb. ;)
Perioodil 6-9 juulini leidsime 26 aaret Muhumaalt, Virtsust, Kesselaiult, Viirelaiult, Kõinastult ja Tallinn-Virtsu maanteelt. Suured tänud kõikide aarete peitjatele!
Kiire leid ja edasi. EVEJ
Kesselaiule saabusime eile jahil taganttuulega Orissaare sadamast. Jaaniõhtu mööduski vaikselt siin, värsket herefordi veist vitsutades. Enne laiult-saarelt lahkumist oli isu vähemalt lähim aare üle vaadata, seda enam, et paar aastat leidudeta-logimata.
Nullis avanes väga kummaline ja ootamatu vaatepilt - aarde kaas 30 cm eemal, aardekarp ise lahtiselt kivide vahel deformeerunud, seest paksult okkasodi ja muud jama täis. Suurem vesi oli õnneks juba ära kuivanud. Mis siis ikka, selle tarbeks olingi seljakotiga tavaari kaasa võtnud. Eemaldasime hulga vettinud vidinaid, kuivatasime ja markeerisime karbi, lisasime uue logiraamatu, kuigi ka vanasse sai häda pärast kirjutada, minigripistasime kõik ning peitsime tagasi nii, et karp ei sa ise lahti karata.
Järgmiseid ootab normaalne - viisakam, kuivem ja puhtam - aare. Mõnusaid leide sel toredal laiul!
Meri tundus ilus, kuid kohalik kalamees vangutas meid lahkumas nähes pead... enne, mis läks täppi. Aga sellest mõnes järgmises Kesse logis.
Igatahes saime saarekeseni kena taganttuule toel täiskiirusega ja ilma märjaks saamata. Enne paadisadamas randumist tegime veidi pilte ja peale randumist jalutasime Jalutaja aardeni.
Aarel oli see leitud ja otsimisprotsessis tema ei osalenud. Minul ja Kallel peidukoha suhtes kahtlusi polnud ja heas korras aare tuli välja arvatud kohast.
Aardest me midagi ei võtnud, küll korjasin aga aarde lähedal kasvava õunapuu alt mõned ubinad. Teised põlgasid need söömiskõlbmatuks, aga minu arvates olid head hapud magusa Coca-Cola kõrvale.