Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Algse aarde paigutasid 07.04.2001 Daago ja Taavi Sõukand, Remy ja Ülar Mändmets
Asukoht oli määratud MAGELLAN 315 –ga ja aare kandilises plastkarbis, mis omakorda on keeratud kilekotti.
25. aprillil 2011 taastas aarde Neeme [neeme]:
Kuna aarde algsest peidukohast ei olnud suurt midagi alles jäänud, siis taastasime aarde veidi muudetud koordinaatidel. Vihje jäi samaks aga aardekarbi mõõduks võiks suur olla. Sm. Jaan Kasel (kellel siis veel) oli üks päris sobilik tihendiga konteiner, mis väiksemate metsaelukate hammastele edukalt vastu peaks panema. See siis loosi läkski.
Suurem osa esialgses aardes olnud nännist sai kuivatatud ja lisatud taastatud aardesse. Muude vidinate kõrval leidsid seal oma koha pea kümme aastat tagasi esmaleidjate poolt aardesse jäetud märkmepaber ja kustutuskumm ja loomulikult ka heas korras algne logiraamat. Lisaks veel väike üllatus.
Tänase päeva seisuga on aare leitav kergete jalanõudega (muidugi, kui õige lähenemistee valida ;)). Igal juhul karupere oli seal päris paljajalu ringi paterdanud. Ja kes linnulaulu kuulata tahab, siis sellest seal küll puudust ei ole.
Nii et otsima, seltsimehed geopeiturid, mõnus metsamatk ootab Teid!!!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
omanikuta (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC62A
Logiteadete statistika:
88 (90,7%)
9
3
1
1
0
0
Kokku: 102
Aardeni viis korralikult läbi sõidetud tee, aga jätsime oma madalapõhjalise siiski teeristi kilomeeter enne aaret ning jätkasime jalgsi, oli väga ilus jalutuskäik ülilumises metsas. Väljakutse lumme sukelduda avanes nii 60 meetrit enne aaret, samas ega suvine rinnuni võsa parem poleks olnud. Natuke kartsime, kas leiame aarde sügavast lumest ikka üles, aga õnneks oli tegemist piisavalt suure kastiga, mis juba teises kaevamiskohas kinda alla jäi. Väga tore oli lugeda originaallogiraamatut, polegi vist ühtegi nii vana oma käes hoidnud. Aitäh vanakese taastajale!
Mu vanim leidmata aare. Okei, tegelt siin pole midagi imestada, arvestades seda, et aare on peidetud pea 24aastat tagasi. Aga ikkagi uhke :)
Kaupo kündis geokäruga nii 300m peale (või oli seda veel vähem). Hea, et metsa sisse tänavad on tehtud, on geopeituritel ka elu kergem. Tatsasin mööda tänavat natuke ja seejärel tõmbasin ptse ca 70m aardeni. Uus aasta tõi lume kaasa ja selle võrra esimese hooga silma ei jäänud, aga kui värske pilguga vaatasin, siis tuvastasin aardekasti. Oli ikka uhke tunne seda aaret leida küll. Aitäh!
Kuna täna oli pööraselt palav päev, siis ei hakanud mingeid matkasid ette võtma, ühe-kahesajased sutsakad tundusid mõistlikud. Siin sai tõepoolest autoga jumala ligi veereda (tänud Romanile õige teeotsa äramärkimise eest, sai lihtsamalt). Kõigepealt muidugi geokutsale juua ja siis mööda teerada kuni aardega risti sai jõutud. Sinnani lonkis mu neljajalgne sõber mulle järgi, aga kui viimase mõnekümne meetri pärast raiesmikule pöörasin, ei näinud ma teda enam kuskil. Läksin tagasi teele, et vaatan, kuhu ta küll jäi. Oli juba auto juurde tagasi jõudnud ja pikutas selle varjus. Oki, tema valik, las ootab siis seal. Käisin selle vanakese juures siis ära, leitud täitsa viisaka ajaga, ja kui tagasi teel olin, peesitas auto täiesti üksi seal päikese käes, varjuotsijat polnud enam kuskil. Tegin juba suu lahti, et hakkan teda kutsuma, kui kuulsin just seljataha jäänud põõsastes sahinat. Ja sealt ta ilmuski, oli ikka mulle järgi tulnud,, niisugune paikene, ei lasknud üksi metsa kondama, tuli turvama.
Kunagi vist tuli siin selle aarde otsimiseks ikka märkimisväärne matk ette võtta, aga nüüd on küll vaid kohale navigeerimise vaev, kuigi eks seegi nõudis nii mõndagi peatust, et kaarti uurida. Ja et 10 kilomeetri kaugusel oleva aardeni jõuda, oli vaja ligi 20 maha sõita, nii et tiira-taara see teekond käis.
Tänud peitjatele, taastajatele ja hooldajatele seda aaret peitmast ja elus hoidmast, see niisugune praeguseks kaunikesti ainulaadse peitmisajaga, saab ühe tühiku chellengeri täitmiseks kah täidetud.
Uhked uued metsateed on siiakanti ehitatud. Mina keerasin ikkagi vales kohas valele metsateele ja pidin läbima väikest mudasafarit, nagu oleks seda ilmselt aastaid tagasi siin kogenud. Õige teeots tuleb pildil näidatud koordinaatidelt. Linnaautoga nüüd pääseb kuni 100m aardele ja julgemad autojuhid võivad sõita veel 30m edasi. Viimased 70 meetrit olid keerulised, mina suutsin hämaras suunaga eksida ja 70 meetrist tuli ringiga võsastikus ronides kokku umbes 300. Need, kes siin suvel käivad, väärivad eraldi medalit. Ma kujutan ette, millised tingimused on siin, kui kõik sääsed, parmud ja puugid ärkvel on. Seda kuupäeva ei saa enam mujalt nii kergelt logida. Tõeline aare! Tänud peitjatele!
August Madnessi esimese päeva esimene aare. Seda vanakest oli juba lihtsalt puuduva kuu pärast vaja. Kena autotee viis lausa 200 meetrini aardest. Viimase 70 meetriga sai siiski võssi laksu kätte. 1157. Aitäh!
Aitäh aarde eest!
Uus kruusatee viib aardest vähem kui 200 meetri kaugusele ja soovi korral saab veelgi lähemale. Kahjuks viimane lõik aardeni oli päris ebamugava maastikuga.
Siia kanti toovad teed olid täna juba sellises seisus, et neliveolise sportautoga jõudis ka pea nulli. Viimased 600m jätsin sõitmata, sest noh .. autol hakkas põhi vastu maad käima ja nina lund lükkama. Ja kui teel oli lund enamvähem vähe, siis siin aarte lähiümbruses tuli lausa nabani lumme vajuda. Õnneks ei võtnud täna kõrge säärega saapaid ka kaasa .. seega sai ilusasti jalad lund täis ja sokid märjaks siin, igati õnnestunud sumpamine :D Aare oli mitte just täiesti lumme mattunud ja seeläbi üsna kiire leid. Nimi kirja ja tagasi roomama.
Oli meeldiv!
Paar seent oli metsas, juba vanaks läinud. Järv oli ka täitsa olemas ja aare muidugi ka. Tänud
Sai metsade vahel seigeldud. Kaarti lähemalt uurides saime kuiva jalaga ligi. Aitäh.
Oi kui siniste nägudega me siit ära tuleme. Kraavid on lahti, vett on palju. Lund on palju, see on raske, märg ja räätsa ei kanna ning aaret meile kätte ei andnud. Kuid sellest hoolimata saime kogemuse ja seikluse võrra rikkamaks.
Uhh! Kui ikka eelnevat kaarditööd ei viitsi teha siis tuleb kas ujuda või lennata. Lennata nagu hästi ei oska ja ujumiseks on ka vesi juba minu jaoks tiba külm. Õnneks leidus kolmas variant ja kraavikestele sai ehitada oksakestest sillad. Mis sellest, et valedele kraavidele ja materjalist mis vast sulgkerget geopeiturit kannab. Peale kõike seda jama leidsin end lõpuks õigel pool kraavi ja raiesmiku ületamise järel ka nullist. Seal laabus kõik kiirelt. Lappasin aukartustäratava vanusega logiraamatut ja registreerisin ka enda külastuse. Nii nagu mõned eelnevadki ma teekonnal mingeid karusid ega kitsi ei kohanud. See pole ka ime sest minu liikumine seakandis nägi välja nii nagu oleks 10 elevantsi võsas tuuseldanud. Ühesõnaga nüüd on 4 esimest Eesti aaret leitud. Tänud!
20-aastaste aarete juurde ei satu just sageli, seda enam et meil on nii vanu tänase seisuga jätkuvalt looduses vaid 30. Või siis koguni 30 :), arvestades, et 43 neid üldse kokku tol esimesel aastal peitu läkski… Nüüd, kui Jasmer statistikutelt vähemalt ühe igas kuus peidetud aarde leidmist nõuab, tuli ka minul siia üht neist haruldastest visiteerima tulla; Helge õnneks tõstis teema üles ja kutsus kaasa, ma ise oleks kaarti vaatamata ilmselt jälle mööda ja linna uhanud...
Vinge uuenduskuuri on kast läbinud, tänases vormis peab aare seal kindlasti vastu veel vähemalt 20 aastat. Aitäh peitjatele ja aitäh hoolitsejatele, saime mõnusa, natuke raskema astumisega jalutuskäigu :).
See oli nüüd küll Helgel üks väga hea plaan lisada päevakavasse Toi raba aare. Ma isegi ei oska vastata, kas ta on mul kunagi varasemalt päevakavas olnud. Või ongi ainult unustuse hõlmas, üksik kõrvaline täpike, mis enamasti jääb kõigest kõrvale. Igastahes tänapäevaste kaartidega käib teeraja leidmine lihtsalt, ainult maastikul tuleb end läbi erineva taimestiku suruda. Indygi näitas vahepeal natuke murelikku ilmet, kui ta ei ulatunud üle kõrge taimestiku ettepoole vaatama. Kuidas ta saab siis valvekoer olla ja meid kaitsta, kui ta eespool luuravat ohtu ei märka. Õnneks kulges matk aardeni helges ja mõnusas meeleolus ja täiesti ohuvabalt (loe: karu ei tulnud) . Tänan kaaslaseid!
See vana Toi on kuidagi kogu aeg rajalt kõrvale jäänud ja ega ma siin kandis tegelikult olen harva liikunud ka. Selleks nv-ks oli plaan Viljandit lammutama minna ja siis otsustasime teha väikese kõrval põike siia ka. Tee oli lumine, aga üks autojälg oli siiski ees olemas, nii me siis kohale pressisime 600m peale. Täpselt õiges kohas oli keegi juba kraavile purde ka ehitanud, niiet ainult natuke vantsimist ja õige känd jäi ka kohe silma. Aare kenasti omal kohal ja korras. Tänan.
Tõtt-öelda oleme seda Eesti geopeituse algusaegade aaret tahtnud ammu tulla otsima, aga otsest ajendit pole olnud. Nüüd siis on.
Ega me ei olnud ka kindel, et kas nende lumiste teedega siia pääseme või mitte. Kuna aga metsatöö käis ja parasjagu traktor tuligi koormaga metsast välja, siis olid siinsed teed lahti lükatud. Pääsesime ilusti mööda teed ca 600m peale ning sealt alustasime oma jalutuskäiku. Kuna lund oli kraaviäärse metsasihi peale kõvasti ja sealt läbipressimine nõudis suurt pingutust, siis arvasime, et jääga kaetud kraavi peal on palju lihtsam liikuda. Oligi, kõnni nagu mööda siledat teed, kus vaid õhuke lumekiht peal. Mida kaugemale jõudsime, seda rohkem esines jää peal tumedaid laike, millele ei tihanud astuda ja millest sai möödutud. Mõnes paigus esines ka prao vahel päris lahtist vett, siis sai kraavist välja ronitud ja veidi mööda siht kõnnitud. Siis aga tundus, et jällegi täitsa ilus sile jää ja siirdusime tagasi jääle. Ega seal pikalt enam käia ei saanud kui taas ühe tumeda laigu serval käis krõps ja mina vajusin tugevalt üle põlve sügavusesse tumedasse turbasesse vette. Kõik käis väga kiirelt ja ootamatult ning ei teagi, kas mu jalad päris põhja jõudsid, sest umbes sama kiirelt ei-mäleta-mis-tehnikat-kasutades olin ma ka sealt august väljas. Püksid said muidugi märjaks, aga tugevalt kinninööritud saabastes vesi päris varvasteni ei jõudnudki, seega polnud hullu midagi. Samas hakkas ihu kohe pükse soojendama ja kuivatama.
Tagasi me muidugi ei pöördunud, vaid ikka edasi. Eesmärk oli ju silme ees, juba käega katsuda. Jõudes päris aardepaika, tundus selle lume alt aarde leidmine tegelikult päris keeruline ülesanne. Lund oli igal pool palju. Ometi, proovida tasus. Nii saigi kännu ühest servast vaikselt lund eemaldama hakatud ning siis ilmusid välja karbile asetatud roikad ja muud puutükid. Kui said ka need eemaldatud, ilmustki soliidne suur kast välja. Oli hea meel küll. Kast oli küll emakese Maa embuses kinni, aga peale paari vopsu tuli seegi naksatusega lahti.
Hoolimata väikestest viperustest sai see aare leitud ja nagu geopeituritel ikka, kõik on hea, mis lõpeb leiuga. Täname aarde eest!
See aare on aastaid meie pere külaskäiku oodanud. Millegipärast oleme matka siia metsade vahele ikka ja jälle edasi lükanud, kuid täna oli juba hommikust peale tahtmine see teekond lõpuks ette võtta. Jätsime auto teadlikult umbes 2 km kaugusele aardest, et koos oma armsa geokoeraga ilusat talveilma nautida. Aaret andis lumega küll otsida, aga leidsime. Viimasega on kõik korras ja jäi meist järgmisi külastajaid ootama. Aitäh peitjale, meie veetsime mõnusad tunnid talvises looduses.
Tänud aarde taastajatele. On ikka üks tõsine tükk ja kus on nänni. Looduspildikogu on lahe. Küll ikka on kände aga rahulikult tulla pole viga. Kohe algusest on näha, et on vaeva nähtud.????????????????
Esimest korda läksin seda aaret vallutama rattaga mitu aastat tagasi vihmasel suvel, kraavid ääreni täis ja jäin ka ise vihmakätte, hakkas külm ning lahkusin. Järgmiseks korraks vaatasin juba kaarti sain aru, et olin loll, kraave polegi vaja ületada. Siiski olin nii loll, et läksin jälle suvel ja nüüd said takistuseks nõgesed, lühikese rattariietusega oli ikka päris vastik. Vahepeal möödus veel mõni aasta ja nüüd tekkis kevadel ilma vööni taimestikuta võimalus plaan teoks teha. Kuigi minu stardikoht oli aardest 4km kaugusel, tuli vändata 11km aardeni jõudmiseks, otsemaid teid lihtsalt pole. Nüüd siis vihje neile kes üle kraavide ronivad: 11km kauguselt jõuab aardest 50m kaugusele mägirattaga keskmise kiirusega üle 20kmh. Ma oleks muidugi ka autoga võinud selle aarde ammu juba ära võtta aga see poleks nii fun olnud :-) Näiteks sealkandi hunt oli kitsede jäljes alles paar tundi varem teed ületanud. Sama hunt on ümbruskonna taluõuedes viimastel kuudel murdnud vähemalt 3 koera. Jahimeeste sõnul olla ta karjast välja heidetud ning nüüd hulgub üksinda. Tema jäljed on peale vihma koos kitsejälgedega väga selgelt näha väiksematel teedel. Seega ärgu järgmised aardekülastajad imestagu kui jälgi või võsavillemit ennast kohtavad, ta inimest enam väga ei karda, vaatas ühele taluperenaisele ca 5m pealt otsa paar kuud tagasi näiteks, perenaine taganes koos koeraga tuppa.
Mõnus väike matkake ja ilus aare lõpus ootamas.... Aitäh silla ehitajale, muidu oleks päris raske olnud aardeni saada. Pildid igati huvitavad ja hea, et ussid magavad.... Aare mõnus ja kuiv ning jätsin aardesse ka ühe väikse karvase loomakese... Aitäh peitjale siia juhatamast!
Lähenesin lõuna-kagu suunalt. Kõige keerulisem oli saada üle laia kraavi. Õnneks oli üks palk veepinnal hulpimas ja peale astudes üle 10cm sisse ei vajunud. Okstega tasakaalu hoides sain üle ning siis oli juba mõnus jalutuskäik. Leid oli lihtne ja tekitas hea emotsiooni sellist nänni nähes. Tore aare, loodetavasti kestab veel kaua.
Mina valisin tee sinna, Taavi valis tagasitee. Teel sinna tegime 2 kraaviületust, milles ühega sain pahkluuni madala kummiku märjaks. Taavi tagasiteel sai ta põlveni mudasse vajutud. Kumba te teejuhiks tahaksite? :D
Võttis ikka omajagu aega see kohalejõudmine. Tore, et aarde peidukoht raiduritele jalgu ei jäänud. Ei tea, kas nad ka aarde leidsid.
Tagasi autosse jõudus tundus hea hetk Taavile meenutada, et kuule sa pead veel täna ju puu otsa ronima. Nii me siis Põltsamaa Selverisse pükste ja lõunasöögi järele läksime.
Aitäh! EVEJ
Peale talguid oli aeg kodu poole tüürima hakata. Ja endalgi oli soov näha, et kuhu siis geopeituse päris algusaastatel ja esimeste aarete hulgas peideti. Eks aega mööda läinud, nüüd siin mets kõik maha võetud ja eks see esialgne pilt peitmise hetkel ja nüüdne pilt on ju hoopis erinevad. Sain isegi autoga päris lähedale aga tundub, et metssead on tagasi, kogu siht oli üles küntud. Sai ka jalutada veidi. Aare üliheas korras, kestab nii veel väga pikalt. Aitäh.
Minu Vijandimaa tuuri kolmas geopäev algas Vaatleja VII tornis. Linde ma ei vaadelnud aga muid omapärasid. Teadsin täpselt mis kella aegadel ilmuvad välja sääsed. Päikeseloojanguga ja päikesetõusu ajal. Mõlemal korral umbes üheks tunniks. Loojangu ajal tulevad ka kiilid, kes kõik pinisejad nahka pistavad. Väga lahe oli seda vaatemängu jälgida. Hommikutundidel kiilid aga põõnavad oma täis kõhuga ja siis saavad sääsed tulla teisi elusolendeid terroriseerima. Selle vastu aitab kõige paremini tekk üle pea.
Kui hommikul olid kõik protseduurid läbi viidud, kaasaarvatud logivõla kustutamine, siis oli aeg esimest aaret minna võtma. Valikus oli Pingu järve äärde matkata või siis Toi rappa. Kui aus olla siis tornis chillimisest oli laiskus peale tulnud ja viitsinud väga kumbagi. Pika kaalumise peale tundus Toi raba lihtsam variant.
Autoga sai tolmeldud ühe päris mõistliku metsaveosihi juurde. Sinna sihile saamiseks tuli ületada üks purre. Jalg ei värisenud ja sai hakata astuma piki sirget. Ühel pool lageraie ja teisel pool võsa. Tee oli nagu terviseraja kvaliteetse multsiga kaetud rada.
Nulliga risti olles sukeldusin läbi võsa lageraiesse. Lisaks vanale lageraile oli seal üks väga värske lageraie. Null asus põhimõtteliselt selle südames. Uuel lageraiel oli tehtud puhas vuuk, isegi ühtegi seemenduspuud poldud jäetud. Otsisin üsna lootusetult ringi. Päike lõõmas lagipähe. Higi tilkus. Jalanõud täitusid turbamullaga. Oleks pidanud ikka Pingu järve äärde matkama? Logidest sain vähemalt aimu missugune see aare välja peaks nägema ja et vanakoolikas. See andis lootust, et see aare peaks ikka alles olema kusagil. Siis märkasin, et viimased leidjad Piia ja Peeter on seda alles paar nädalat tagasi edukalt otsimas käinud. Tegin kõne. Selgus aga et aastanumber oli siis 2017. Natukene infot sain ikka, mis kinnitasid minu kartusi, et aarde asukoht on kusagil lageraie sees. Otsisin siis veel ja veel. Piilusin järgmiseks GC lehte. Sealt leidsin enesele imestuseks väljamaalase logi kuhu oli lisatud isegi pilt ja see sama lageraie on taustaks. Pildil oli võrreldes tegelikkusega päris palju juba muutunud aga teatud maamärkide järgi sai ennast ikkagist õigesse kohta paigutatud. Asusin ümbrust geokepiga hööveldama. Varsti libiseski kepike millegi kahtlase peal. Nüüd algasid kaevetööd. Ma ei tahaks uskuda, et see väljamaalane selle nii sügavale pistis ja pool meetrit loodust peale kühveldas. Võibolla natukene liialdan aga 30cm kinni tambitud turbamulda oli küll peal. Kui silmside aardega loodud, ei jõudnud seda välja isegi sikutada. Pidi ümbertringi ka vabaks kaevama. Uuuuhh! Tund aega pärast lageraiele jõudmist oligi karp käes. Lehitsesin natukene 17 aastat vana logiraamatut ja paksu fotograafia ümbrikku. Suus oli kõrb ja pea tahtis palavuse käes plahvatada. Peitsin karbi sinna samasse kohta tagasi, sest see tundus ümbruskonna kõige kindlam koht. Panin turbahunniku asemel peale aga hoopis loomuliku geokuhja. See oli minu senimaani vanim leitud Geopeituse aare. Aitäh!
Kuskil logides oli soovitatud lähenemisenurk. Päris sinnani autot ei julgenud liigutada. See tee oli hea, kraave polnud tarvis ületada, aga loodus oli kiiresti oma töö teinud ja rohi ulatus kohati rinnuni. Ja mida ei näe see tekitab loomulikult hirme, äkki magab seal heina sees rästik?, äkki magab karuema koos poegadega teepeal? Laulsime, plaksutasime, rääkisime täielikult lolle ja mõttetuid jutte kõval häälel, ikka selle mõttega et karu võtaks oma pojad ja rästikud ka kaasa ja liiguks kaugemale. Me ei näinudki ühtegi metslooma ega Eva ahvatlejat. küll oli aga ohtralt näha metsaelajate sänge. Siiski tiirlesid mingil põhjusel just kärbsed nii minu kui Piia ümber. Ometigi olime hommikul just pesemas käinud, küllap, me siis oleme lihtsalt niivõrd ahvatlevad.
See oli küll üks paras katsumuste rada. Õnneks praegu sääski pole ja karuga kokku ei sattunud.
Mari jäi päikest nautima ja usinasti kudumisvarrastega toimetama. Ühte kraavi kasutasime aardeni jõudmiseks, teise kraavi kaudu tulime Mari juurde tagasi. Aarde sisu oli rikkalik, seente ja ämblikuvõrkudega, kuiv ja korras. Tänud peitjale.
Meil Kristaga oli käimata, Mari jäi autosse kuduma. Kena kõndimine ühte kraavi äärt mööda sinna ja teist mööda tagasi. Ja oi kui palju aardkraami keset metsa, vabandust raba :) Aitäh!
Geotuuri 1. päeva 10. leid. Viimane sel päeval. Saime geomobiiliga peaaegu aardeni. Aardekirst on tõesti vinge ja rikkalik :) Hakkas hämarduma ja meie hakkasime otsima sobivat kohta kuhu telk püsti panna ja lõkkel õhtusööki valmistada.
Peale suurema seltskonnaga Parika järvele tiiru peale tegemist võttis igaüks oma suuna. Mina tahtsin küll kõigepealt Rebaste jõeületuskohta vaadata, aga kuna nuffil oli see tehtud, siis tulime kohe siia. Raba muidugi siin ei näinud, kuid ega selle puudust tänases päevas ka polnud, seega nutma ei jää. Kui eelneval pikal retkel sai imestatud, et põdrakärbseid polegi, siis seda ilmselt seetõttu, et kõik olid siia raiesmiku serva kogunenud, neid oli tõesti palju. Konteiner oli suur, korralik ja ohtralt nänni täis, kiirelt sai ka fotosid lapatud. Aitäh.
Oehh, selle aardega läks mul hästi! Reigol tahtis küll sillale rebaseid kaema minna aga minu naiselik veenmisoskus lükkas selle mõtte tal peast. Mul oli ju Rebaste silla aare leitud... Minu õnneks ta vastu ei jauranud ka.
Raba nüüd jah siin ei olnud, hunnikus põdrakärbseid oli ja lahe sammal oli, mis tolmas, üks puravik oli. Aardekast oli väga sisukas ja huvitav. Tänud siia juhatamast!
Õhtul siiakanti sõites sattusin T-kujulisele teeristile, kus igast kolmest suunast tulijale oli "Anna teed märk" püstitatud. Õnneks olin ristmikul ainuke liikleja, muidu oleks vast omapärane dilemma tekkinud. Ööbisin aardele lähima sõidutee äärses metsatukas. Hommikul viis esimene retk Toi rappa. Või noh ... pigem kuivendatud metsaalusesse :o) Aare ise on erakordselt rikkaliku nänniga ja igas mõttes superkorras. Ainuüksi fotopaki kiirelt läbilappamine võttis julgelt 15 minutit. Ilusad pildid! Aitäh.
V: paar donotiidipakikest, J: auto
Päeva lõpetuseks valisime pärast Parika raba alistamist selle aarde. Tulime mööda ühte raiesmiku serva aardega risti välja ja tõmbasime üle raiesmiku aardeni. Logisime, toitsime natuke sääski ja tulime mööda teist serva tagasi. Raba küll ei leidnud, aga eks seda sai juba piisavalt enne kogeda.
Aitäh!
Ka selle aardeni tantsisklesin paljajalu. Suurt hädaorgu jalgadele osaks ei saanudki, ent seevastu olin hädas rebenevate pükstega. Väärikat väljanägemist ma ilmselt igal juhul ei säilitanud. Aitäh aarde eest, nüüd tean edaspidi ka lillaks värvitud ohakaid vältida!
Metssigadel oli just lõppenud sonkimise olümpa.
GP1381/GC1622
Põltsamaal oli mõttekoht, et kuhu suunda siis edasi. Kõige arukam tundus sõita Viljandi poole ja see aare jäigi esimesena ette. Autoga sai umbes kilomeetri peale ja siis juba mõnus jalutukäik mööda metsanotsude poolt üles küntud sihte. Aitäh!
Oleks ma seda varem teadnud, et see aare nii lihtne on, oleks selle nii seitse sajandit varem leidnud. Mets on linnakingaga läbitav ja sääski polnud ka kodus. Ettekujutatavad karu jäljed kuulusid pigem Karu-nimelisele metsas käijale.
Päiksekiir kõditas läbi akna nina ja äratas talveunne suikunud rännukihu. Kuna ka päevakava võimaldas mõne tunni vabaks võtta, saigi kummikud autosse visatud ja tee Viljandimaale ette võetud.
Kodus sai optimaalne lähenemistee välja vaadatud, nii et ega muud ei olnudki, kui üks palgi abil kraaviületus, läbi metsatuka ja edasi aarde poole. Üllatusega avastasin, et raiesmikul on kohati lumi üle kummikuserva, mis tähendas, et mure jalgade märgumise osas on nüüd lahendatud ja selle pärast pole enam vaja muretseda. Edasi hoidsin valdavalt metsaserva, kus lumekiht veidi õhem.
Nulli tuvastamine õnnestus edukalt ja väikse kopsimise peale oligi mõnusalt suur aardekast peos. Veetsin seal kohe mõnda aega logisid lugedes ja fotoalbumit lapates, seejärel oma nimi ka kirja ja tagasi. Mõnus, aitäh peitjale-taastajatele!
Kolmas peatus teel Tartusse. Olin auväärse vanakese jaoks korraliku eeltöö teinud ja tulemus on, noh, igav. Ei ühtki kraavikkukkumist, hullem veel - ei ühtki kraaviületamist, pargi vaid auto ja skoori. OK, autost aardeni oli mingi 700 m rohtukasvanud teed, midamööda keegi oli praktiliselt aarde kõrval sõitnud. No mis nii viga. Vanake oli heas korras, ilmselgelt rõõmustas külalise üle, näitas pilte ja puha. No ma siis vaatasin, viisakalt. Siis jätsime jumalaga. Tore vana, mis siis, et elab üksi sedasi seal metsa sees. Täh kutsumast!
Raba oli kusagile jalutama läinud. Mets ja aare olid olemas. Läks ikka aega, et aardes kõik pildid läbi vaadata. Aitäh!
Mõnus jalutuskäik metsas. õiget lähenemisnurka ei teadnud ja ilmselt seetõttu jäi ka paar kraavi tee peale ette. õnneks leidsime esimesel kraavilt mingi silla jäänused, mis õnneks veel kandsid. Teisega nii lihtsalt ei läinud, mingit ületuskohta silmapiiril polnud. õnneks aga õnnestus leida metsast palgijupp, mis oli küll mäda, aga piisavalt kõva, et purdeks sobiks. Aarde enda leidmisega polnud raskusi kui juba kohale ära saadud. Mõnusalt suur ja tihkelt nänni täis konteiner :) Aardest võtsime kaasa auto, omalt poolt lisasime mikroskeemi. Aitäh peitjale.
Auto pargitud, vaatasin, kuidas üle kraavi saada. Pool minutit hiljem juba lahendus paistis. Ületasin silla taolise asja ja hakkasin mööda kraavi äärt minema. Tegin veel väikese tiiru, et kergemini kohale saada. Aare leitud ja logitud, otsustasin otsemat teed tagasi minna. Ei olnud hea mõte. Aga mis seal ikka. Lõpuks silla juures paigaldasin sinna veel ühe käsipuu. Aare korras ja kraami täis.
Raba ei näinud, teid selle eest oli tunduvalt rohkem, kui meie kaardid lubasid. Aare ise ideaalses korras ja kraami täis. Kättesaamiseks pidime pinnast opereerima. Sõime ära paar karpisattunud lutsukommi. Aitäh!
Fantastiline jalutuskäik fantastilises metsas.
Kõik konkreetselt puhkas selle aktsiooni ajal.
Kuna suusad eelmine kord "pakkisid", siis seekord ma neid alla ei pannud. Kõmpisin niisama kohale. Aardetaastajate jälgedes. Aitäh taastamise eest, aare oli kena ja korras. Raba nägi rohkem kuivendatud soo välja. Võibolla lumi varjas kauneid vaateid. Igatahes on aare leitud ja logitud ja fotod enamuses vaadatud.
Tore kui keegi sinu eest kaevamistööd ära teeb. Tänud kaevuritele :)
Jeahh...kõik pole kuld mis hiilgab ja esmamulje võib kaunis petlik olla.Värske raielank tõotas kiiret ja kerget kõndi ning logimist...hahaaa!Vähe sellest, et lumi oli vahepeal tänu rajaleidjale strateegiliste kohtadeni, saapad samuti seda õndsust täis, kraavi ületusel õnnestus ka jää all ära käia, siis nulli jõudes polnud ühtegi kohta kust aaret välja võtta.Ei olnud palju kasu ka taastajate lisainfost ja nii me jääaja eemaldamisega tegelesime:siin ja seal ja igalpool.Lõpuks otsustasin sukeldada maakera sooja keskpunkti suunas ning kohast millest olime korduvalt üle trampinud, tuli lõpuks potsik nähtavale.Külmunud maskeeringu eemaldamine oli juba käkitegu ja töösse asus urukoer kelle ajutise kohusetäitja rolli võttis Merike enda kanda.Taandusin umbes 10m kaugusele ja vaatasin seda alt üles sadavat lund vaikse kuid sadistliku naudinguga.Kui enamus tahkunud ollust oli nobedate näppude vooruga eemaldatud saabus minu kord tünn maapeale tuua.Paras doos värsket luhvti sai sealt ammutatud igal juhul.Tehtud!Tänud taastajatele ning kui Neeme läheb kontrollretkele, siis ootab teda seal münt(või kedagi teist)J.Kase oma võtsin kaasa ja viin lähiajal ilmselt Värske õhu mürgitusse(kaua ta ikka Viljandimaal külmetab)
Kui juba üks rabakas oli õnnelikult leitud võtsime suuna järgmisele. Mõtlesime et uurime kõigepealt kaugele saab ja mis olukord kohapeal on. Sai päris lähedale ja metsamehed olid aardele lähenemise eriti mugavaks teinud. Auto juures otsustasime , et siin saame räätsadeta hakkama ja astusime reipalt mööda pehmeid okkaid üle raielangi. Jäänud oli õite vähe veel, umbes 70 m aga siis otsustas minu gps meid veidi lollitada( eneseõigustus tegelikult, no ei suuda mina seda masinat õigesti lugeda :P)ja me suundusime mööda kraavi kallast oletatavasse suunda. Lumi oli parajalt pehme ja nii ma kohati tagumikul istusin. Proovisin ka lapsepõlves kasutatud liikumisstiili kuid see polnud kuigi tulemuslik ;).Lõpuks sain aru millise blondiiniliku vea olin teinud ja ronisime üle kraavi. Puude all kandis lumi suurepäraselt ja seal polnudki seda lumeollust eriti :D. Gps aga trikitas edasi ja hakkas keerutama, 5 m sinna ,10 tänna. Lõpuks soovitas Alex ta lihtsalt puu otsa riputada ja nii ta siis rippus ja häbenes. Meie aga otsisime ja otsisime. Lund ju polnud eriti aga kõik sobivad peidukad osutusid tühjadeks. No see õige peidukas oli kenasti tükk aega peidus, mis sest et me temast cm kauguselt mööda käisime. Lõpuks uurisime varemleidnult veidi koordinaadi täpsust ja otsisimegi üles. Kätte aga ikka ei saanud. Tuli siis keelitada ja meelitada ja kõiksugu vigureid teha, enne kui logida saime. Aardes oli tohutult palju vahvaid fotosid :D. Kiirustage seltsimehed! Tagasiteel mängis Alex veel Kalevipoega ka :D .Aardesse jätsin GC.
Eelmise leidja jäetud (naljakavõitu) koordinaat oli väga abiks ja kuigi kohale jõudmine võis auto jaoks piinarikas olla - ikka väga pehmed ja mudased on need teed novembris - kujunes meie matk sealt väga lihtsaks. Ei ühtki kraavi, puhas metsanotsudest tuhnitud kraaviäärne tee. Aare oli vana klassika, kõik heas korras. Võtsin kaasa ühe pudelitooriku, ega tast seal passides midagi kasulikku teki ;)
Pidasin minagi seda kõvaks võsa-kraavide kombinatsiooniks ja valisin lagedamsid kohti ja madalamaid kraave. Lõpupoole tuli ikkagi minna risti läbi kraavide ja vihmamärja võsa. Aaret kaua otsida ei tulnud. Tagasiteel avastasin, et kui auto jätta koordinaatidele - 58 29 25 25 52 60 - ja leppida paarsada meetrit pikema teekonnaga, viib aarde juurde hetkeseisuga korralik metsatee. Oli täna ka teisi otsijaid siin? Teine roheline auto ...
Uued koordinaadid:
N 58° 29,728'
E 25° 53,492'
Aardekarpi aga avasime lausa kahe mehe jõul, kuna üksinda ei käinud meil jõud (ega mõistus :)) kummalgi karbist üle.
Aare kuiv ja korras, sisu nagu uus. Mina ei võtnud ega jätnud midagi.
Alles peale aarde juurest lahkumist tuli meelde, et selle aarde leiuga keris edetabelis ette number 300.
Samas asus üksik puuraidur vana bmw, autosuvila ja moodsa väljaveotraktoriga, kellele sai resoluutselt teatatud, et me tulime siia mõõtmisi sooritama ja olgu ta lahke ning näidaku koht, kuhu me saame auto parkida. Puuraidur näitas meile koha ette ja sulges ennast seejärel suvilasse, piiludes meie tegemisi läbi kardina. Kui me kahe tunni pärast tagasi jõudsime, oli ta jätkuvalt suvilas..
Aare iseenesest oli korras ja asus tõesti kõige suurema kase juurte vahel, kahjuks ei paistnud see suurus aga kohe välja..
Lisasime aardesse pudeli taimejooki, mis järgmisele mägrale arvatavasti ära kulub, mässisime aarde uute kilekotti ja kõmpisime autovalvuri juurde tagasi.