Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Muuga küla mainitakse ürikutes alates 1314.a. Naisteoja külana. Küla paiknes praeguse Käära oja alamjooksul. Keskajal rajas Tallinna raehärra Bertholdt siia ka vesiveski ja väikemõisa. Bertholdtist sai vanas eas Pirita kloostri munk ja arvatakse, et Muuga nimi (Muncka, mis on ürikuis mainitud 1689 aastal) on tekkinud just tänu sellele faktile.
Aare on peidetud plastkarpi ja sisaldab peitmise hetkel lisaks geopeituse õpetusele ja logiraamatule pliiatsit, teritajat, paar varugrippi ja hulgaliselt geopõnni valitud nänni.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://muugakylaselts.eu/
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC6HZ9K
Logiteadete statistika: 153 (98,7%) 2 5 0 1 0 0 Kokku: 161
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Kevadkoristus 2024.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Vajab omaniku kontrolli.
Viimane leid juuli 2022, GC lehel ka mitteleiud, kas on alles?
Otsime erinevatest paikadest, aga sel korral jäi leid tulemata.
Veidi aega valede juurte juureses tuhnimist, aga siis kui õige koha leidsime oli jube lihtne
Leidsime ka kõige libedama ilma siia tulekuks! Aga huvitav oli avastada, et siin metsarajakene on :)
Kena oja ja ei midagi keerulist. Leidsin peidiku ja sellest poolenisti välja ulatuva karbi. Tänan peitjat! See jäi täna viimaseks aardeleiuks.
"Kaisa, vaata kui palju nännniiii!!"
Ühesõnaga, leitud :)
Keegi vist püüdis parkimiskoha juures mikrofoniga loodushelisid. Me siis lisasime sellele automürinat ja lapselalinat ka veidi. Algul valisin väga vale raja, siis juba palju parema ja jõudsimegi nulli. Piilusin igale poole, aga ainult üks koht tundus see õige olevat, aga tühi mis tühi. Viimase leidja logi tuli meelde ja vaatasin laiemalt ringi. Peale ei tea mitmendat ringi jäi maltsavõsas miskit silma ja seal karp oligi, 3 meetrit loogilisest kohast eemal. Huvitav, kes seda oma pesast välja kraabib niimoodi. Panime nimed kirja ja karbi peitu. Aitäh!
Ega üks ilma teiseta jää. Olles Kabelikivi otsas turninud, sõitsime masinatega siiamaile, et ka siin üks leid kirja saada. Polnud jõudnud veel otsimisega alustadagi, kui karp juba silma jäi. Keset välu. Hm. Panin nimed kirja, ajasin ühe uimase teo karbi kaane pealt ära ning pistsin aarde vihjele sobivamasse kohta. Aardega muidu kõik kombes. Muuga sadama kompleksi sai kunagi Lasnamäe kooli ülemistelt korrustelt silmitsetud, juba siis tundus see massiivne. Aitäh kutsumast!
Õnneks polnud lumi sügav ja nii me kohale kepsutasime. Tänud.
Peale pikka aastavahetuse nädalavahetust sai ette võetud kosutav jalutuskäik Muuga metsas ja kui ühtlasi teepeal aare end peitmas on, siis ei saa ju seda ometi otsimata jätta ja logi ühel hetkel ka kirja sai.
Jõuluööl kell 3 sai sinnakanti jalutama satutud ja loomulikult sumpasin läbi padriku ja muda lähedalolevat aaret otsima. Oli pime ja vihmane, aga üles sai leitud üsna kergelt.
Just sellise suurusega aardeid mul vaja ongi. Jalutasime mööda georada kohale ja panime nimed kirja. Tänan.
Kui tänase geopäeva raames sai juba rebasel kõht lahti ehmatatud, siis sellega asi ei piirdunud ning antud aarde juurdes sai veel üht looma vaimselt traumeeritud. Teel nulli kuulasime ärritunud hane seletamist ja oja vulisemist. Kui aga null täitsa ligi oli, läks veidike eemal järsku hirmsaks rabistamiseks. OLime tukastuselt üles ehmatanud kitse, kes siis pilliroos lennuvõimed omistas ja padavai punuma pani. Kümmekond meetrit eemal jäi kits meid veel jõllitama. Tahtis vist näod meelde jätta. Ma loodan, et meil sellest pärast mingit jama ei tule.
Päris kena mereäärne rajake oli. Vaatlesin ka linde vaikse hiidterminali taustal. Aare oli tore klassika. Muutsin maskeeringu materjali sest pulgakeste kuhi tundus veidi kohatu seal. Mis aga kordonisse puutub, siis selle kõrvalt avastasin säilinud sisuga kuulipilduja punkri. Tänud kutsumast ja peitmast.
Leitud. Vajaks uut minigrip kotti logiraamatu jaoks.
Meie kohtumine saarlastega jäeti ära, mõnele anti kodutöö, nii saigi tehtud üks väljasõit. Mets lõhnas kevadiselt, meri oli sügavhall, niipalju kui läbi roostiku ja võsa näha oli. Metsa all vedeles ohtralt prahti, kuid õnneks aarde juures oli puhas. Aitäh aarde eest, tänud siia kutsumast!
Puujuured andsid märku, et siit leian ühe vanakooli stiilis aarde. Ja ei eksinudki ;) Sõit kohale oli põnev, eriti pimedas kui näed Tondijutu tänavat ;)
Siuke geokuhi, et leid tuli kiirelt :) Sai täitsa palava ilmaga seeliku ja lahtiste kingadega sellel järel käidud.
Korralikus võpsis juure all, aga olemas ta oli. Tänan peitjat! :)
Talverogaini teekond viis aarde lähedalt mõõda ja loomulikult pidi vähemalt ühe aarde ikka kirja saama. Leid kiire ja nimi kirjas. Tänud peitjale.
Tegin väikese päevase seikluse Maardu aarete vahel. Täitsa põnev koht. Tänud peitjale.
Kõikse toredam oli aardevalvur seal teisel pool peidikut. Suured tänud aarde eest.
Potentsiaalseid peidukaid oli palju, kuid lõpuks leidsime ka õige koha. Tänud siia juhatamast!
Vaat see oli lahe otsimine! Jätsime auto tee lõppu ja kohe astus aarde poole mööda selline päevitunud, vestiga, nuga käes tegelane. Mereni on 70m, no kuhu ta läheb? Kas läheme autost välja? Ah mis, vaatame ringi. Vestis mees oli kohe me ees ja küsis puhtas eesti keeles kas uurime sõjaväe jäänuseid.
Siis läks pinge ära ja mees tegi meile ilusa ajalootunni, ta ise on seal poisikest peale ujumas käinud. Geopeitusest teadis, aga aaret pole vaatamas käinud. Igatahes oli ta uhke selle tee üle, mille ta ta tegi omale vee äärde pääsemiseks. Ja et sealt "pööra kohe enne sillakest alla" sealt nad käivad.
Ja ei olnudki nuga vaid mees tegi esimese sauna värsketest kaseokstest.
Tegime Piiaga väikese rattatiiru ning logisime ühe koduvalla aarde. Mina tänan.
Natuke mõtlemist ja leid tuli kiirelt. Väga palju kauem ei oleks tahtnud seal olla ka, sest sääski oli päris palju.
Jätkasime tutvumist Muugaga. Tondimetsa siiani veel kaardil püsiv täpike jäi vahele ja geomobiil tõi siia. Alguses tundus, et parkimiskohta pole küll mujal kui kellegi hoovis, aga õnneks selgus, et nii hull see asi siiski pole. Taevas tundus väga kahtlane ja vihmaeelne ning aarde juurde läksime neljakesi. Mina valisin alguses oma ehk vale tee ja pidin lõpuks ikka teiste jälgedes mööda õiget rada kohale trampima. Merevaateid väga palju nautida ei saanud, sest puud olid ees ja kaugemale ei viitsinud minna. Mina oleksin rõõmuga siit otse naaberaarde juurde jalutanud, aga teistest polnud asja. Praegu logi kirjutades kaarti uurides avastasin, et siinse kandi tänapäevased tänavad on sageli saanud nime endisaegsete talukohtade järgi. Kuna ka osa minu suguvõsast siin kunagi merd kündnud ja põldu äestanud on, oli seda toredam kohta külastada. Aitäh kutsumast!
Näib, et hakkasin eelmise geopeituri sammudes minema, sest sattusin samuti võssa ehk kohta, kus uue georaja loomisele oli käega löödud. Õnneks avastasin pärast samuti märksa mugavama tee, mida alguses vältisin eravaldusesse sattumise ohu tõttu. Sellest aardest sai mu 100. leid. Aitäh! :)
Alguses hakkasin aardele lähenema vist kõige raskemat teed pidi mis üldse võimalik. Mõtlesin, et peab olema ka lihtsam lähenemise tee ning keerasin otsa ringi ja proovisin teist teed. See oli ikka hoopis teine tera. Aare end kaua peitnud ei lasknud. Tänud peitjale!
No kui me aarde juurest tagasi hakkasime tulema, nägime, et sinna sai palju kergemat teed mööda ka :) Tänud!
Ka see oli üllatavalt tore koht. Kogu selle Maardu värgi suhtes oli mingi eelarvamus , aga tuleb tunnistada , et kokkuvõttes oli kõik see alusetu. Tegelikult on toredad kohad ja ennekõike nägemata kohad - mulle vähemalt. Nii et siin täidab geopeitus küll kenasti oma eesmärki. Aitäh
Seda aaret läksin mina mütsiga lööma. Ei võtnud isegi telefoni välja, vaid kuulasin Karinit, ning käisin erinevadi puid ja juuri läbi. Lõpuks ka aare end ilmutas. Mulle tuli selle aarde juures nostalgia peale, kuna olin just selle aarde juurest oma matkaga uuesti mere äärde jõudnud. Tänud peitjale.
Neid puid ja puujuuri seal ikka jagus, kuid õige paistis ruttu silma. Sai ka telefoni taskulamp ära proovitud ning hoolega jalge ette vaadatud. Selleks hetkeks olime juba poolenisti jääs. Tänan peitjat.
Läbi tondimetsa tulek oli täitsa äge, aarde koht ka, täname peitmast, ilma aardeta jällegi siia ilmselt iialgi ei satuks.
Sadamast õnneks natuke valgust paistis, muidu oleks kottpime olnud, vähemalt leitud ta sai!
Peaaegu suvine talveilm võimaldas enam-vähem kuiva jalaga aardeni jõuda. Aitäh peitjale.
Naaberaarde juurest oli tee siia õige lühike. Küll aga saime kohe nautida seda, mida otsima tulime: märg hein, pehme maa ja koha peal küsimärke lennutav koht. Kirjeldust lugedes tekib ettekujutus küll - kunagi võiski siin kõik selline olla, kui inimese jalg polnud veel igale poole astunud. Varbad saime igatahes märjaks ja näod naerule - hakkab looma, ootame järgmisi. Aitäh!
Enne külla minekut tulin siia, et leida üks karbike, kuhu nimi sisse kirjutada. Aitäh.
Ian polnud nõus rohu sisse jalanõusid märjaks tegema tulema, seega läksin ise aardeni.
Sõitsime ratastega väga kaua mööda mudast maad (tihti pidime ratast lükkama kõrval) kuni leidsime kummalise kuuri ja mingi müüritaolise asja sealt läksime edasi jalgsi võsa oli kohati üle pea väike hüpe üle kraavi, leitud kummaline puujuurikas ja seal see oligi. tänud!
Miks minna otse ja mööda teed kui saab ringiga ja läbi võsa ragistades... Britt - 50
Puujuured leitud, aare olemas, kordon nähtud, tänud! Suur sirmik oli seal, jätsin alles.
Kordonit ei näinud. Üks koer küsis meilt üsna häälekalt mida me seal teeme ja pererahvas jälle omakorda püüdis koera vaigistada. Leitud 16:20. Aardekarp peaks kindlasti olema veidi tugevam sealkandis. Ja eks see peidukas on ka selline vanakooli oma. Pikka iga talle sinna. Mere äärde ei piilunud, äkki seal oli ka mõni salaujumiskoht. Vahetus käis lastel pea jooksupealt, sest need va pinisevad segasid.
Aastal 1989 oli lihtne. Võtsin garaažist ratta, istusin selga ja panin ajama. Aastal 2016 alustan sellest, et võtan kapist spetsiaalselt rattasõidu jaoks ostetud kostüümi, mis on tehtud kangast, mis ei lase sisse veemolekule, kuid võimaldab vabaneda higimolekulidest, sest need on hoopis teise kujuga. Kuigi ma ise oleks arvanud, et higitilk, see on 99,9% vett ja peaks olema vihmapiisaga identne, aga eks rõivatootjad tea paremini. Lauasahtlist võtan oma GPS seadme, rattakompuutri, esitule, tagatule. Rattakotti panen varukummi ja sääsetõrjevahendi. Pastapliiats Uni Powertank SN227, mis kirjutab pea alaspidi, mitmekümnekraadises külmas ja isegi siis, kui tinti pole enam sees. Kiiver kindlasti! Ohutusnõuded eelkõige.
Tunni aja pärast, kui kogu varustus on kaasas, astun väravast välja ja heidan veel viimse pilgu köögiakna poole. Kas arved on kõik makstud? Kas kontol on veel piisavalt raha, et pere ei kannataks, kui ma tee peal auto alla peaksin jääma? Kindlasti on midagi veel. Äkki peaks söetablette kaasa võtma? Otsustan, et söetabletid on siiski liig. Istun ratta selga ja lähen.
Vajutan julgelt pedaalidele ja pööran ratta lõuna poole. Viimsi, hoia alt!
Olen kodust juba kilomeetri eemale jõudnud veereda, kuid pole veel kohanud ühtegi inimest. Hämardub. Taipan seetõttu ühtäkki, et esituli on otsad andnud. Tühja sellest. Mul on olemas veel tagalamp. Tõsi küll, see näitab selja taha ning on punane ega valgusta. Võib-olla ongi huvitavam. Õnneks on veel valge.
Möödun kalmistust. See särab küünlatuledes. Need on nagu tähed, mis asendavad täna taevaseid, mida arvatavasti ei ilmugi. Hingede öö. Üks täht - üks kustunud hing. Kalmistu vastas olevate majade vahele on keegi püstitanud maailmatu juraka konstruktsiooni, mis näib nagu rokk-kontserdi lava. Kuid kellele? Paik on inimtühi. Võib-olla surnutele. Räägitakse, et surnud saavad tantsida.
Ühtegi lõket pole kohanud. Inimesi pole, autosid ei sõida. Loomulikult, mida ma siis eeldasin? Iga korralik eestlane on selleks kellaajaks juba ammu sõbra Pärnu-Jaagupi suvilas ja vedeleb enda... Tegelikult ei huvita see enam kedagi, kus ta vedeleb.
Möödun Kelvingist. Minust möödub omakorda üks auto, kes isegi märkab mind, sest tuleb tagantpoolt. Öine Kelvingi on mulle meelde jäänud selle poolest, et just enne asula märki tegi üks kord minu rattalamp jälle oma kurikuulsa zinn ja pani pildi tasku. Jäin teepervele seisma ning hakkasin patareisid vahetama. Nagu nõiaväel ilmus selsamal hetkel muidu inimtühjale kaks kilomeetrit sirgele kitsale tänavale eikusagilt vähemalt kolm autot, kes hakkasid kõik täpselt minu juures üksteisest mööduma. Märgates mind viimasel hetkel vahtisid kõik autojuhid mulle otsa nagu ma oleksin viimane idioot. Seleta siis neile, et mul on selline lamp, mis pistab patakaid sama usinalt nagu minu lapsed kommi...
Uued veel tundmata rajad, uued veel leidmata aarded, mis meenutasid kangesti vanakooli aardeid :) Täname siia kutsumast!
Tondimetsa aarde parkimiskohast tuli sõita tagasi vaid veidi meetreid ja saime juba selle aardeni jalutada. Teine valitud rada viis ilusti aardeni, nii et ei pidanud kuskil meetrises märjas rohus kahlama. Mulle meeldis kivine oja, mida ületada tuli. Aitäh!
Peale eelmisi mitteleide, juhatas Jacki nina mind ühe rajakeseni. Teda me sinna ei lasknud ja hakkasin siis ise endale rada raiuma. Leidsin aarde ja logisin juba kui Taavi Jackiga ka kohale jõudsid, mööda teist rada. Teine rada oli tõesti väheke nauditavam. Aitäh! EVEJ
Väga hullusti ei sadanud, kummikud jalga ja tegime kaarti kodu lähedalt veidi puhtamaks. Mina küll ei mäleta, kas oli pliiats või polnud, meil on alati enda oma kaasas.
Kas järgmine otsija saaks kinnitada pliiatsi puudumist/kohaolekut? Algselt sai karpi nii pliiats kui teritaja, ju siis on kellelgi seda rohkem vaja olnud - lähen vajadusel panen uue.
Ahjaa, aardeni viib ilus maltsavaba rada, seega rohkem otsimist lahtiste silmade kui gepsuga ;)
Sandaalid ja lühkad ei ole selle aarde jaoks parim outfit, maltsa ikka jagus seal. Minu mäletamist mööda ei olnud seal karbis pliiatsit. Täname juhatamast!
Juudas, milline umbrohi võttis vastu. Veiko ja Oliver läksid ringiga, mina sahitasin läbi rinnuni ulatuva maltsa nulli suunas, ise fotokat pea kohal hoides. Oli nagu meeles, et seal on midagi pildistamiväärset, aga ajasin ilmselt mõne teise aardega sassi. Kuna läksin otse, jõudsin enne teisi kohale ja põhimõtteliselt oli karp juba käes, kui Veiko ja Oliver nähtavale ilmusid. Kõige suuremat vaatamisväärsust pakkus kuivanud kraav. Tänud aarde eest.
5/10. Saadanas, jälle meetrine malts! Proovisime üht rada pidi, proovisime teist rada pidi, siis hargnesime ning kui Oliveriga aardeni jõudsime siis Inga juba logis. Selleks hetkeks oli selge, et selle piirkonna aarded pole päris minu maitse või siis tuleks neid vähese lumega talvel otsida. Aga noh, skooritud!
Muuga kordoni nime nähes aardenimena arvasin hoobilt teadvat ,kus aare paikneb, käisin ju ise 7 aastat Muuga kordonis tööl. Kaarti vaadates oli aga üllatus suur kui kaart hoopis tundmatusse kohta täppi näitas. No täna saime siis selle koha ka lähemalt üle vaadata. Sadam oli ilusti näha, oeh...nostalgialaks missugune ;). Tänud!
Ilusad salamereäärsed alad siin ja tuul oli ka piisavalt tugev niiet sääsed kiusata meid ei viitsinud. Tänud peitjale ka seda kohta näitamast. EVEJ.
Polnudki siia varem sattunud, tänud juhatamast.
Oi-oi, missugune lõhnabukett :-) Elada siin ei tahaks, aga inimene pidavat ju kõigega harjuma. Läksime gepsu joone järgi aardeni. Aare paljastus vanast heast lihtsast peidukast. Ja mida sisu, lastega otsijad - tulge kõik siia kaupa tegema!
Teist rada pidi naastes nägime õnneks ka kordoni jäänused ära. Suur, juba mahasaetud puu kasvas keset tuba. Üks pisihoone oli püsti ka. Mnjaa, kenas kohas asus see neil vanasti.
Aitäh peitjaile suure ja rikkaliku aardekarbi eest!
Hea suur karp. Õhk kohapeal just eriti värske pole, ei tea kuidas seal elada saab :D Karbi juurest tagasi auto juurde jalutades nägime vist kordoni jäänused ka ära. Tänud peitjale!
Siku/Margoti peidetud aarete eriturnee, leid 5/12. Siin suutsime nii endid karbini trügida, et kordon kaduma läks… Tagasiteel ikka õnneks nägime nimeandja ka ära :D. Väga rikkaliku ja põneva sisuga karp, lastega otsijad ütlevad peitjale kindlasti nii selle kui mitme teise lähedale peidetud aarde eest suure aitähhi :).
Tore koht ja rand kus tavaliselt ei käi kolamas. Ainult õhus hõljuv kütuse hais oli küll häiriv, ei tea kas kohalikud on ära harjunud. Muidu ju igati kena koht elamiseks. Aitäh aarde eest.
Õigus ta on olen käinud Tais ja Birmas ka Kambodzhas aga niipalju sääski kui siin pole teistes riikides näinud.Aga koht on näitamist väärt-tänud peitjale !
Hetkel on ka siin kohutavalt palju verd-ihkavaid aardevalvureid. Õnneks jäi õige asi kiiresti silma ja väga palju ma oma libledest neile ei loovutanud. Tänud peitjale!
Enne ametlikule üritusele minekut sai ka see aare leitud. Aitäh.
Pilk merele ja sadamale, logimine ja enamaks peatuma jääda seekord sääsed ei lubanud. Tänud peitjale.
Lähenesime esimese hooga valelt poolt, teisel pool oli palju parem tee... Aga peidukas oli ilmselge ja aare tuli ruttu välja :)
Umbes sama jutt, mis naaberaardegi juures. Maskeraad hakkab suurest pruukimisest ära lagunema, lappisin teda seal käepäraste vahenditega. Vähemalt karp oli meeldivalt suur ja vaade terminalile rabav. Tänud ka.
Taas sai uudistatud kohta kuhu polnud varem sattunud.Kiire leid.Aitäh!
Kõik käis tol korral nii kähku, et täna, pea 4 aastat hiljem logides pole mul mitte midagi meeles kui vaid üks korralik kiirreageerimine Maardu ja Loo kandis. Tänud.
Nullis oli veidi hämming. Ei tahtnud kohe kuidagi vihjele vastav koht silma jääda. Lähemalt uurimisel selgus, et üritasime naaberaarde vihjet rakendada, mistõttu õige peiduka kohe välistasime. Edasi läks juba kiirelt. Aitäh peitjale.
Minu algne plaan oli küll terve see Muuga uus kolmik jalgsi jalutada aga taimne vegetatsioon ja muuga verdimev lennuvägi oleks romantikast teinud hoopis Baccara I can boogie tantsu meenutava esinemise.
Kätte jõudnud juba peaaegu, et suvi ja mul seisis ikka ratas rõdu peal. Võtsin ennast hommikul kokku ja tegin minihoolduse. Edasi vajas aga väikest testsõitu. Võtsin suuna oma lemmikutele kergliiklusradadele Pirita ja Viimsi kanti. Sihtpunktiks olid 3 värsket aaret Muugal. Esimene kuhu enda nime kirja sain panna osutus Muuga kordoniks. Kena metsaalune väikese ojakesega. Vaatasin üle ka lähedal asuvad varemed. Aitäh siia kutsumast!
Tulime ilusti kõige suurema ringiga. Tagasi läksime otse. Tänud õhtuse jalutuskäigu eest!
Mõtlesime välja, millest selline peitmisaktiivsus. Vaja on laste mänguvidinatest lahti saada. :) Jaksu ja täname!
Siin oli juba veidike ilusat vaadet ka. Tigud olid katelokki oma pesa teinud. Ei hakanud teiste kodu ära röövima.
Aitäh tublile peitjale, kes kena kühvlitäie mulda aardele sättis - tegin kiire hommikusörgi tikkkontsadel enne esimest kohtumist väikeste korrektuuride tegemiseks ja oli meeldiv avastamisrõõm :D :P
Õhtul, kui aare avaldus hakkas kohe pisike siblimine pihta. Noh, ei suutnud kiusatusele vastu panna, käisime Madise ja Liisiga ära. Aitäh!
FTF umbes 23:20. Siin tervitas mind hooaja esimene tõsine sääseparv. Logimisel püüdsin puhkimise ja pearaputamisega silmeesist vaba hoida, et näeks mida raamatusse üldse kirjutan. Küllap mõni piniseja jäi ajutiselt karpi kinni ka. Jah, suvise geopeituse mõnud hakkavad end vaikselt ilmutama :P Aardekonteineri mulla alla matmist enda süüks ei võta. Aga seda oleks küll tahtnud näha kuidas omanik säherdusel maastikul tikk-kontsadega kiiret hommikusörki teeb :D
V: muti, J: auto.
Autole leidsime normaalse lähenemistee, aga endale miskipärast mitte ja saime mingit mudasemat pinnast nautida. Tagasi ikka ilusti mööda rajakest :) Olime teised, just nagu eeldada võis. Aitäh aarde eest!