Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 3.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Iru aiandi kivi on kaitsealune rändrahn. See on rabakivirahn, mõõtmed 7 x 4,8 x 3,5 m, ümbermõõt 19,6 m
Aare on peidetud rändrahnu vahetusse lähedusse (ca 8 + 8 meetrit kivist). Kevadel ja sügisel võib aarde leidmine olla raskendatud, kuna kivi ümber on suhteliselt märg maa (hetkel jääs ja saab ilusti ligi).
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Aarde sildid: gpsita_leitav (2), ronimine (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC70XHY
Logiteadete statistika: 61 (96,8%) 2 5 2 1 0 0 Kokku: 71
30 päeva hoiatus rahvusvahelisel lehel. Palun hooldada või arhiivi.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Mul kohe veab aaretega - küll lõhutakse aarde pealt sild ära, siis võetakse aarde alt puu maha
Kohale saab hetkel ilusasti kuiva jalaga aga mida ei leidnud, oli aare. Ei ülevalt ega alt. Ehk on oma osa ka kivi ümber toimuvatel kaevetöödel, ei tea. Jääme peitja või sinna kanti sattuva varemleidnu logi ootama.
Kaldase tee poolt, kust oli plaanis läheneda, praegu ligi ei saa kuna ehitustegevuse tõttu on seal piirdeaed ees. Sõitsime siis Roostiku tänavale ja proovisime teiselt poolt. Tundus nagu ka eramaa olevat aga aeda polnud ees ja plats oli sile ning tühi, seega kõndisime sealt üle. Paarkümmend meetrit enne kivi oli kraav ees. Oliveri jäi üles, ma laskusin ettevaatlikult alla aga sain siiski piisavalt hea hoo sisse, et all käpuli käia. Minu õnneks olid seal mõned pokud kuhu käsi toetada, muidu oleksin kõhuli vette lennanud. Tegin paar ettevaatlikku sammu kivi suunas ka aga igalt poolt tuli vesi vastu. Eks näis kas kunagi sobivama ilmaga (või kummikutega) pääseb ligemale.
Romek otsustas kukile tulla nähes nõgeseid. Lühikesed püksid polnud eriti abiks. Läksin võsast hooga läbi ja sain ikka piisavalt kõrvetada, aga pidi vist tervislik olema. Karbi leidsime sekundiga ja ega väga pikemalt otsida poleks tahtnudki. Tänud igatahes kivi näitamast.
Tundub, et aare on oma esialgsest peidukast alla sadanud - märkasin aaret puu otsast tühjade kätega alla tulles. Aardele on ehitatud kena pesa maapinnal. Aitäh!
Et Miku raudkividest selle kivini on vaid mõned kukesammud, sestap sai kohe pärast Miku kive seegi sihikule võetud. Finišisirge osutus ka siin peaaegu sama okkaliseks. Õnneks oli kuiv ilm ja aare sai logitud. Aitäh peitjale! P.S. Karbis võiks olla pliiatsiteritaja või uus kirjapulk - praegune on väga hädine.
Ei oskand kuskilt poolt läheneda. Lõpuks tuli ikka otse läbi võsa minna.
Tänud!
Esimene katse kivini jõuda ebaõnnestus, peamiselt enda totruse tõttu. Täitsa käidav rada tundus ees minevat, aga mingil hetkel teatas ees liikuv kaaslane, et siin on kraav ees. Ei hakanud ise lähemalt uurima minema, kui ees, siis ees. Käisime vahepeal naaberkivide juures ära ja et me polnud otsustanud nii kergelt alla anda, siis tulime siia tagasi. Ülejäänud seltskond ei viitsinud end liigutama hakatagi, nii et lähenesime taas kahekesi ja seekord natuke eemalt, kus avastasin täitsa käidava, kuigi veidi vetruva kraavi põhja. Üle kraavi sain, aga nüüd oli aed ees. Selle peale teatas kaaslane, et seal eemal oli aiaauk. Hakkasin siis mööda kraavipõhja sinna kõndima ja jõudsin selle taktikaga kohani, millest üle minekut enne peljanud olime. Mis siis ikka, parandasime vea ja liikusime täitsa mugavalt kivini. Karp ootas mind suure puu all maas. Jõudsin peaaegu ära logida ka juba, kuniks kaaslane millegipärast kivini teed niitis. Panime karbi natuke rohkem varju, kuniks omanikul on aega ta õigesse kohta tagasi viia. Nii et ronimine jäi meil seekord ära, aga see-eest sai ju muidu tsrkust teha ja lõppkokkuvõttes on aardeni täitsa lihtsalt käidav tee praegu. Aitäh!
Kuna tulime otse Miku raidkivide juurest, siis see väike kivike meid eriti ei hämmastanud. :) Aarde leidsime kiiresti, aitäh!
Hetkel on maastik tõesti tavapärane, isegi üle kraavi on puudest väike purre tehtud. Aga pokud on vägevad ja märjemal ajal ei saa siia ilmselt isegi kummikuga ligi.
Ei tea, mis seal juhtunud oli, aga raskusastet polnud ollagi. Aitäh peitjale :)
Osutus kõva kaks kolmandikku väiksemaks kui eelmine kiva, aga silma hakkas ikka, isegi tee pealt. Panimegi siis teelt otse kohale ja Laur juba valmistus kõrgusi võtma… Ja siis selgus, et seda polegi vaja teha :P. Mis nii viga, logi poole kiiremini kirjas ja aega veel kahe aarde leiuks jälle juures…
Kui juba seal olime, siis tegime ka siin kiire peatuse. Võrreldes eelmisega tundus mulle, et ega siin polegi midagi näidata. Vähemalt karp oli paremini peidetud aga aru ei saanud kas see ka õiges kohas oli? Kristel kõrvalt ütles, et peaks palju kõrgemalt olema, sellele vihjaks ka maastiku raskus...hetkel oli hädine 2.0 ja seda ka seetõttu, et kohale pidi jalutama natuke läbi märja maa. Kas on alla kukkunud? Igatahes oma kohta tundus ta olevat seotud ja mina ei hakanud midagi parandama. Vast tasub üle vaadata peitjal.
Jõudsin kuiva jalaga kivi juurde ja aare ka juba paistis. Tänud juhatamast.
Autoga sai suht "treppi" sõidetud ja siis vaid veidi tasakaaluharjutusi tehtud: ühe asendikorrigeerimiskatse peale sai ikka varvas vette pistetud ka.
Pokult pokule kargasin ma kuiva jalaga kohale. Oletatava puu aimasin ma kaugelt ära, kuid miks null teise juurde juhatab sain ma alles kohapeal aru. Aare korras.
Eelmine ühelt-sünnipäevalt-teisele-tuuri aare oli Lihtsalt mine ja võta. Selle nimetus võiks sama olla. Sama meeldivalt lihtne. Igaks petteks ajasime kummikud jalga, kuigi saanuks ka kuiva jalaga. Kivi oli huvitav, tõesti hästi peidus, aare isegi vähem.
Aarde lähedal nõlva peal on lahe rämps - kaks punast kappi koos tuletõrjevoolikutega. Üks täitsa terve, teine vähe mõlkis. Minge ja võtke, saab vahva aarde kuhugi :-)
Karp on seest niiske nagu ka hiljem leitud Iru kanjon. Ju selline karp ei sobi isegi õhku rippuma. Logiraamat õnneks kuiv ja logitav. Aitäh Margotile jt veel ühe peidusoleva rändrahnu juurde kutsumast!
Seekordne geotuur kujunes laias laastus rahnudega tutvumiseks.Lähenemistee nimiobjektile on hetkel selline enam-vähem kuiva jalaga pääsemine.Gepsule saab siin rahumeeli anda puhkust,vihje siin palju võimalusi ei jäta.Kuna politseireid "kõik puhuvad" oli just kümmekond minutit tagasi mind ronimisvõimeliseks tunnistanud asusin kergete võimlemisharjutustega topsi poole teele.Tänud tutvustamast!
Ja, jah, eks siin oli seda märga maastiku küll läheduses. Kuid kui mätastel tasakaalu suudad hoida saab ka praegu kuiva jalaga. Nähtud, tehtud.
Kes selle kivi sinna viis, kes lõhkus aia ja tegi atv teeraja. Kasutasime kandvat ja putukavaba aega. Ühe pliiatsi leidsime otsapidi maa seest. Erilisi emotsioone ei tekkinud. Täname siiski!
Teekond oli osaliselt pehme, osaliselt veel tahke. Aitäh kivi näitamast!
Tegime väikse Iru tuuri. Imestasime, kuidas leitakse neid kohti. Tee pealt polnud mingit kivi näha. Aitäh!
Külmataat oli maastiku mõnusalt sõbralikuks külmetanud, nii et nulli sain kenasti. Seal veidike võimlemist ja saingi logi kirja panna. Puud olid mõnusalt härmas. Aitähhid!
Teisel katsel võtsime abivahendi kaasa ja tema tegi meie eest kogu "musta" töö ära ;)
Täname!
Objektile lähenemine ei valmistanud raskusi, aarde kättesaamine nii lihtne polnud. Tänud!
No selle aarde külastamiseks sai küll õige päev ja kambajõmmid valitud. Mööda tahket vett kohale ja kõige kergem viimasele lõigule. No saate ju aru küll, et kui mina sinna läinud oleks, siis poleks peidukat enam alles.
Kuimitte veel praegu, siis varsti meenutab see aare küll meenutusi Fred Kudu kergejõustikutrennist. Seal olevat kõik pandud kümnevõistlust tegema, ka need kes 100 m jooksu tulid lihvima pidid saama kogemuse muudes alades. Ka minul on kümnevõistlusega kogemus kuid 1500 m ni ma ei jõudnud, kui olin teivashüppes lati alt maandumise järel teibaga veel pähe ka saanud, siis aitas. Sama on siin. Heidad kiire pilgu aardele ja tormad kohale, lootes kiiret logimist, aga tegelikult ootab sind ees selline takistusriba, mis veel jah lähiajal saab paar kraadi kindlasti juurdegi. Kui siis oled end nulli jõudnud, siis juhul, kui sinus on alles normaalne homo sapiensi kaasasündinud kartuste kompleks siis õige takistus alles algab. (Jah enamusel geopeituritel kaovad need kaasasündnud, evolutsioonis omandatud, ellujäämist soodustavad hirmud konteineri juures justkui võluväel). Meil on need hirmud aga alles, seega olime siin teist korda. Ilm oli super ja kivi ja tee kivini lausa sillerdas, poeg kellel justkui polegi pool minu genofondist abistas ka logiraamatuni jõudmisel ja seega ei pea me tulema ajal millal lisaks kõige eelnevale lisanduvad ka nõgesed ja sääsed.
No jeerum. Tõesti viimane hetk seda aaret logida. Kuu aja pärast on seal säherdune soodama komorra.
Kiva on suur, paistis eemalt kätte ära. Püüdsime läheneda ühelt poolt, aga aed oli ees. Lähenesime siis parem teise nurga alt.
Tänasel päeval ei saa looduslike tingimuste kohta midagi halba öelda. Täitsa mõnus seal liikuda.
Paraku logimisega läks nii, et kuna logiraamatut hoidev minigrip on põhjata, siis sain lausa kaks korda aaret külastada. Esimesel korral pudes logiraamat alla. Aga liikumine olla kasulik, seega ei häda.
Uue väiksemat sorti minigripi võiks keegi asenduseks kaasa võtta küll. Täname aarde eest.
See koht oli päris huvitav. Ega ilma geopeituseta poleks teadnud ja läinud ka. Aga muidu oli lihtne - maapind kandis (veel) ja abivahend oli hea valitud. Ei pidanud ise suurt vaeva nägema :) Aitähh aarde ja koha näitamise eest.
Õnneks maa veel kandis ja vesi oli kõndimiseks piisavalt kõva. Edasine läks lihtsamalt, tänan!
See oli aare, mis ajas meid just täna kodust välja. Miki oli veendunud, et veel viimaseid päevi on kivile lähenemine suhteliselt hõlbus ja nii ta oligi. Mina kasutasin ära võimaluse, et sinna topsi orava abiga oma nime saada. Tänud peitjale ja Mikile.
Ei kujuta ette,kuidas pääseb aardeni,kui ojad pole jäätanud. Megasuur kivi! Leitud,logitud.
Eile siinkandi aarete logisid lugedes oli selge, et siia peab kindlasti jõudma kuniks veel ilmad külmad. Ületasime kaunis suvalises kohas tee ning asusime raiuma aarde poole kuni ette tuli aed. Ah, et mingi tüng ja kinnisel alal asuv aare? Mitte päris. Jalutasime kuni tee ristus geomaanteega ja peale seda enam pikka pidu polnud. Üks-kaks-kolm ja aare oli ainult lähemal. Taavi all jagas julgustavaid sõnu, et järsku tuleks soojemal ajal tagasi, siis oksad painduvad, mitte ei lähe prõks katki aga ega mul polnud plaaniski ilma töövõiduta lahkuda. Täitsa tipus mu tugi "oks" krõpsus küll kahtlaselt aga sain nimed kirja ning elusalt alla ka. Aitäh! EVEJ
Kuna eelmise aarde leidsin mina, siis siin oli Taneli kord. Kui mina alles vaatasin, kus aare on ja ei näinud, oli tema juba poole puu peal. Tegin siis ka mõned ronimisliigutused. Tänud, kivi on võimas!
GPSiga polnud siin midagi peale hakata. Läksime mööda geomaanteed kivini. Kuna maastik lubas võimlemist, siis panin heaga puud pidi üles. Poolel teel märkasin ka aaret. Mõnus võimlemisharjutus. Aitäh peitjale.
Täna oli meie peres kolmekordne pidupäev- Eesti sünnipäev, Madise nimepäev ja Madise 4. geoaastapäev. Muidugi tuli seda kõike vääriliselt tähistada ja peale ärkamist ning isamaaliste laulude saatel võileibade mugimist asusimegi teele. See aare oli esimene. Mind saadeti üles ja tegelikult oli see üllatavalt lihtne ronimine, alt vaadates tundus kolm korda jubedam. Nimed kirja ja edasi. Aitäh aarde eest!
Täna neli aastat tagasi otsisin enda esimese aarde Mustamäe kaunitar. Nelja aasta jooksul olen lisaks Eestile veel üheksas riigis aardeid otsinud ning leide kokku on 2731. Hommikul vaatasime, et on ilus ilm ning mõtlesime väikese tuuri teha. Iru aiandi kivi oli esimene, mis teele jäi ning tänu miinuskraadidele oli maapind kenasti jääs. Jõudnud kivi juurde, märkasin üsna ruttu aaret ning Liis sai seejärel ronimisega hiilata. Aitäh kivi juurde kutsumast, muidu poleks sinna kunagi sattunud.
Selle aasta esimene ronimine. Hea, et vesi kandis, sellepoolest oli juurdepääs kergem. Aitäh.
Praegu oli väga hea läheneda mööda jäätunud georada ja orav tegi vajalikud toimetused. Tänud peitjale.
Hea, et abivahend autos oli, vähemalt oli mida tassida, sinna ja tagasi. Aitäh, nimede kirjapanemine oli lihtsaks ja toredaks tegevuseks tehtud!
Me tegime kah väikese lisatiiru, lehvitasime valvurile ja koerale ja parkisime mingisse fekaalikohta. Täpsemalt sellenimelise sildi juurde. Edasi tuli see osa, et Heldur tegi täistreeningut. Kõigepealt käelihastele, siis kogu kehale ja lõpuks taas käelihastele. Meie Kristaga vaatasime ja imetlesime. Kivi oli kolmest tänasest kivist kõige vähem tähelepanuväärne.
Heldurist oleks saanud imelise pildi, kui ta aardekarbini jõudis. Umbes nagu raamatust "Jack ja oavars" Jack kuu poole küünitamas. Aare jäi samasse kohta ja sama tervelt. Aitäh!
Hurjuh! MIs see siis olgu? Vanainimese narrimine jälle, jah? :D Ligipääsuga oli natsa jama, vaatasin ühelt poolt, ei meeldinud, siis leidsin teiselt poolt õiges suunas mineva raja ja läksin sealt. Kohapeal - nojah, igaühel meist on oma pulmajalakas, ma vaatan. Karp õõtsus kutsuvalt, takseerisin siis seda kandurikonstruktsiooni tibakese, ohkasin ja käisin panin nime kirja, mis sa ikke muud teed. Eks seda karpi saab ilmselt veel kordi vahetada nende konstruktsiooni iseärasuste tõttu, aga minust jäi ta vähemalt õige koha peale alles. Ja raskusaste jäi ka enam-vähem samaks ;)
Tänud, sihukesi lollusi polnudki ammu ise teinud!
Tulin ka just karpi vahetama, aga jäi üle ainult nöör karbile kinnitada, et veidi kindlamalt püsiks
Käisin šurfi olukorda hindamas ja jõudsin kiirele tõdemusele, et sinna peab kambakesi tagasi tulema. Seega jäi parajalt aega vaatamisväärne kivi koduteele jätta. Kuna koordinaatide täpsuse küsimus oli tol hetkel lahtine, siis panin täpi taskusse, hoidsin silmad lahti ja peagi oli otsitav rahn paista. Edasi oli juba kõik lihtne ja konkreetne. Panin nime kirja, ukerdasin veel veidi niisama, tervitasin järgmist tiimi ja lugesin selleks päevaks otsingud lõppenuks. Tänud peitjale, seda väärsust ei oleks oma peaga küll sinna võssa osanud otsima minna.
Tänane kolmas kivimürakas. Kuna ei teadnud kindlalt, kas koordinaat on juba õige, siis parkisin ära ja hankisin alustuseks kivi koordinaadid kirjeldusele lisatud lingilt. Punkti suunas liikuma hakates nägin sinna lähedale pargitud autot, aga kellegi geomobiili selles kohe konkreetselt ära ei tundnud. Järgmisena tõmbas tähelepanu hoopiski kahtlases kohas võsast välja kargav sportlik meesterahvas, kes mulle samuti tundmatu, kuid niisuguses situatsioonis lihtsalt ei saanud ta keegi muu olla kui geopeitur. Oli meeldiv tutvuga [peakas] Priiduga. Hakkasin just tema jälgi mööda nulli poole suunduma kui ennist nähtud auto juures seisvad inimesed eemalt nimepidi hüüdsid. Selle distantsi pealt minu silm veel nägusid ei seletanud, aga Etheli kõva häält ei ole lihtsalt võimalik kellegi teisega segamini ajada :P Kivi juures ootas ees juba otseteed nulli siirdunud Priit, sedakorda [armastan] Priit. Kui kõik olid aardele otsa vaadanud, siis järgmisena vaadati mulle otsa. Kusjuures ega ma vähemaga poleks nõustunud nagunii - sellistesse kohtadesse tahan ikka ise järele minna.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Parkisime auto ära ja vaatasime kuhu minna tuleb. Priit pani mööda varasemaid jälgi minema, meie Etheliga hakkasime nulli taga ajama. See tasus isegi ära, sest tänu sellele sattus meie teele Tunk, kellega koos me siis aarde juurde jalutasime. Priit juba ootas meid seal. Tunk pandi tanki ja aeti logima. :D
Autode juurde tagasi jalutades selgus, et meil kõigil üks aare siin veel võtmata ja otsustasime seda koos otsima minna.
Tänud peitjale.
Uut aaret märkasime juba loetud minutid pärast avaldamist, aga kuna meil oli parasjagu pooleli öine Kõrvemaa geoseiklus, otsustasime tagasiteel läbi astuda. Maastikuaste küll hirmutas, aga siis meenus, et see tagaistmel hirmsasti kolisev asi on ju redel :)
Jõudsime nulliga risti, Kaupo haaras redeli kaenlasse ja lohistas selle vapralt läbi võsa koordinaatidele. Vaatasime ringi - kusagil kauguses paistab midagi kivilaadset, läheduses on ainult peenike võsa ja paar posti. Postidel puuduvad traadid, kas tõesti mõne sellise otsas? Väheke liiga hull maastik ei ole? Uurisime kaarti ja tekkis idee proovida teise kohaga. Parkisime redeli sinnasamma võssa, kes see jaksab seda igale poole kaasa lohistada.
Google'i kaardile märgitud kohast leidsimegi kivi. 1.0 tähekest viiest, üks arvustus: "Täisvõsa." "Kas aitas?" Hirnu herneks :D
Positiivne asi oli see, et aare hakkaski Kaupole silma. Läksin järele. Logiraamatut lahti harutades hakkas horisont kuidagi õõtsuma. Mõtlesin, et Kaupo teeb igavusest pulli ja üritab mind alla kõigutada. Ei, otsustas ka maastikku testida :) Panin nimed kirja. Siis läksin õrnalt vastu karpi ja see pudenes alla. MOTT - soovitan soojalt sellele mingi kinnitus tekitada, piisab kas või teibist, millest aas tekitada ja ümber peenikese oksa panna. Muidu ei pea eriline tähetark olema, et ennustada, kuidas see iga tugevama tuulega asukohta vahetab.
Kokkuvõttes sai karp tagasi, kivi üle vaadatud, meie võsast välja, redel samuti üles leitud ja geoööle kena punkt pandud. Või nii me arvasime :) Aitäh peitjatele!
Eem, jah. Karbi leidsime probleemideta ning Karl sai selle ka probleemideta kätte, kuid siis järsku algasid probleemid. Kõigepealt Karl teatas, et tal pole enam pastakat taskus, kus see tal enne aarde järele minekut kindlasti oli. Siis sadas pliiats alla. Ja siis kõige tipuks veel karp. Kuna sealne ümbrus on väga puidurohke, siis karp kahjuks õnnetusest eluga ei pääsenud. Oleks meil olnud midagi asmele panna või vähemalt teip kaasas olnud, oleksime paranduse läbi viinud. Nüüd ei jää muud, kui vabandada. Ja Karl, va suli, avastas alles poolel teel autosse, et pastakas oli tal tegelikult hoopis teises taskus. Aarde eest aga tänud. Soovitan talle siiski mingi parema kinnituse hankida, kuna kardan, et esimese suurema tuulega on see sealt lännu ja võib-olla veel suuremate kahjudega kui praegu.
Juhtus väike äpardus, mille tulemusel karbi nurgas auk, vajaks teipi. Vabandust!
Päeva viimaseks aardeks jäi Iru aiandi kivi külastamine. Kraavist hüppasime edukalt üle. Kivi kui ka aarde leidsime ruttu. Ma läksin logima ja siis juhtus väike äpardus, mille tulemusel tuli karpi väike auk sisse. Kuna hetkel ei olnud käepärast ei uut karpi, teipi ja autos samuti mitte, siis pidime ta niimoodi tagasi asetama. Koht ise oli huvitav. Ei kujuta isegi ette mis hull maa siin kõikidel teistel aastaaegadel on. Aitäh!
Priit lähenes aardele ühest suunast ja meie Kristeliga teisest suunast. Meie saime kokku Eskoga ja õnneks jõudsime kõik koos aardeni. Esko mängis ahvipärdikut. Ei tea kaua see aarde konteiner seal niisama püsib, kahtlen selles, et kaua.
Tulin mööda mõnusat georada kohale. Alt aaret ei näinud, aga üleval märkasin aaret alles siis, kui karp näost 20 cm kaugusel oli :) Aitäh!
Täna siis kivide päev. Kahe suure juures käidud, üht tuntud juga jäises ilus imetletud, väike piknik peetud - mõnus talvine pühapäev meeldiva matkamisega. Koht siin tundus küll eelmiste kividega võrreldes esialgu kahtlane, aga kivi oli täitsa olemas ja karp jäi ka ruttu silma. Kiired sportlikud liigutused ja logitud. Täname.