Männiku "NAVY"

Tehtud-nähtud-aitäh! Puhkan sel suvel kodumaal ning tahtsin leida natuke erilisemat ja natuke raskemat aaret tähistamaks oma 4000 aardet GC lehel. Mul oli valida kas "Peidetud kirvega" või "Männiku NAVY" täna. Kui pealtvaataja Madis kohale jõudis, siis ta arvas, et tema aaret Kirvega Peidetud tuleb ikka ujudes otsida. Ujuma ma nii hilja õhtu eriti ei tihanud minna. Tuuleke oli jahe ja päike oli juba vaikselt männimetsa taha kadunud. NAVY aare sai kiirelt ja kähku leitud SUP-laua abiga.

Kaua oodatud kaunike - ilus 4000!

Kuna jääolud sobivad siis tahtsin selle kaelast saada. Koer nii ei arvanud, läks umbuslikult sinna jääle ja kui siin-seal praksus ka siis oli kõpsti kuival maal. Endalgi tekkis väike kahtlus ja jätsime seekord minemata, valgemal ajal uuesti.

Tänud aarde eest!

Aitäh aarde eest!

Enne südaöist piknikku otsisime kõik lähikondsed aarded üles. Mõnus oli järvel kanuuga ulpida. Huvitav, miks siin ujumine keelatud on?

No kes see ikka su elu põnevaks teeb kui ikka ise. Kuigi ma pole eriti kindel et niisugused meetodit nagu mul jälle välja kukkus, on kõige õigemad. Igatahes oli lund tänaseks päevaks sadanud nii palju, et mis seal lume all on, polnud võimalik aimatagi, rääkimata nägemisest. Igasse sammu kogunes märg lobjakane värk, isegi koera jäljed olid vett täis, mis veel enda omadest rääkida. Aga tundus, et otseselt talisuplusega tegelema ei saadeta, nii et ikka astusin üle vee. Tagasiteel küll võttis natuke õõnsaks, sest raginajada jooksis minu juurest väheke eemale. Muutsin siis suunda ja lasin koera lahti, et talgi oleks võimalik põgeneda, kui kriitiliseks läheb. Aga õnneks rohkem mind ei hirmutatud, ja varsti olin õnnelikult taas kindlal maapinnal. Tänud peitjale aarde eest

Kui juba Teibiga aarde järgi käidud, vaatasime saarele ka, igati mõnus matk ja imelik, et Gp viimane logi on 11 kuud vana. Tulge, kuni vesi kannab. Aitäh!

Tungisime sällensite rägastikust läbi ja leidsime täitsa toredas kohas aarde. Istusime veidi tribüünil ja jälgisime bemmide paarutusmänge. Lund lendas laias kaares ja oli lahe küll. Aitäh siia peitmast.

Sild aardeni oli väga korralik, vaid aarde lähedal oli vesisem. Atv-ga sõitjaid nägin ka mitmeid, aga jääle nad ei tulnud, kuigi jääl oli jälgi erinevate masinate varasemast liikumisest küll. Aitäh!

Kuna Peidetud kirvega aaret meil leida ei õnnestunud, siis vähemalt sain teha saarel kiire ringi ning nime kirja panna. Muidu oli Krissult laenatud kummijalanõudega liikumine suhteliselt hea, aga viimased meetrid olid nagu nimme väga järsud. Seal sai natuke põnevamaid samme tehtud ja enda kõiki lihaseid sirutatud. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Aitäh! Pikem logi GC lehel.

Lõpuks sain Mai nõusse, et üle jää minna. Eelnevatest logidest ei piisanud ja ta pidi üle küsima, et kus poolt läheneda. Läksime mööda jälgi ja leidsime kiiresti. Aitäh aarde eest!

Koolis on leebelt öeldes hullumaja, nii et ma olin väga tänulik, et omal ajal Eesti riik just 24.02 välja sai kuulutatud, sest üks nädalasisene vaba päev aitas natukenegi kaasa sellele, et ninaots oleks kõrgemal kui õpikud. Pidupäeva alustasime juba varahommikul, kui ETV saatel kiluleibasid ja torti järasime. Peale seda tiris Kaupo mind natukeseks välja ning tegime "NAVY" ära. Tänasel päeval draivinni silti juurde kleepida ei saa, aga oli näha, et muul ajal võib see täitsa võimalik olla. Nimed raamatusse ja kuni õhtuse ETV-programmini (mis mulle väga meeldis) närisin end jälle kooliasjadest läbi.

"Pagan, " mõtles kobras kui oli vale puu läbi närinud, "peaks vist silmaarsti juurde minema."

Ega see jäävärk on, nagu ta on, ei ole lemmik, aga eks olusid tuleb ikka enda kasuks ära kasutada.

Tänu heale soovitusele lähenemistee osas (mida sai kohe ka teistele huvilistele jagatud :)), osutus kõige suuremaks takistuseks autode vahel navigeerimine. Oleks ju võinud ise ka drive-in teha, aga no nii laisad me ka pole.

Samas nii laisad küll, et kaarti liiga tähelepanelikult ei vaadanud ning saime täitsa asjatult ka paar hilinenud vastaliugu teha. Kui nendega ka ühelpool, siis saidki juba nimed kirja. Aitäh!

Leitud koos Heigoga. Olin natuke nagu julgustuseks antud aarde otsimisel. :)

 1 

Leitud koos Merlega. No ei sobi mulle selline jää peal käimine. Paar päeva tagasi käisin kaks korda peaaegu pool maad ära ja siis otsustasin ümber keerata, sest jää tegi natuke häält. Aga täna võtsin julguse kaasa ja nii siis kahekesi läksime, leidsime ja logisime. Ei olnudki nii hull.

Kasutades külma aja eeliseid aardele ligipääsuks sai see huvitav paigake ära külastatud ja nimi logiraamatusse kantud. Aitäh aarde eest!

Pärast Rummu pähkel 2 juures käimist sai ka siin ilmaolusid enda heaks ära kasutatud ja aare ära logitud. Aitäh!

 1 

Kui Rummu Pähkel 2 oli kaheks näritud ja koored välja sülitatud, siis oligi parklas veel arutelu, et mida edasi. Marko arvas, et see on hea väljakutse, Ingel polnud vahet ja Ove tahtis minna oma teed teiste aareteni. Mina ühinesin siis Marko ja Ingega. Sai auto kuskile lumise tee äärde jäetud ja jää paksust proovima hakatud.

Nagu ikka, siis aare, mis suvel oleks retsilt väljakutsuv ja raske, oli nüüd nagu jalutuskäik lumel. Hea tugev põhi, paari kahtlase kohaga, kuid ei miskit ohtlikku. Tuta-tuta kohale ja sai veel persetpidi liugu lasta, et mäest otse aardele näts otsa kukkuda. Nimi kirja ja tuta-tuta tagasi.

Jäi vaid mõelda ja imestada, kui palju oleks pidanud muul aastaajal leidlik olema ja välja mõtlema, kuidas seda kõike teha siin. Aga sel korral lihtsama vastupanu teed. Oleks nende puu-aaretega ka kuidagi mingit lihtsa vastupanu teed. Ülevalt kopteriga saaks ju ka tulla allapoole, kuid see ei teeks vist minusuguse kõrguskartliku elu kergemaks.

Igastahes olen vähe Tallinna aardeid piilunud. Kuid seda olin juba küll kunagi uudistanud. Mida raskem ja kehvemas kohas, seda rohkem mulle huvi pakub. Niiet see siin oli hästi peidetud minu seisukohast. Tänud selle eest.

 1 

Mulle pole kunagi meeldinud jää peal kõndida. Tänu geopeitusele olen seda enda jaoks ebamugavat asja harjutanud. No mis sa teed, kui paati pole :-) Sellel talvel juba kolmas aare millega saime jää tugevust katsetada. Niimoodi võib see asi veel meeldima hakata. Jalutuskäik oli mõnus ja ilm oli mõnus. Aitäh!

 1 

Donquixote saarel käidud. Tuuleveskit ei näinud. Vaevalt, et seda maapinda on oma jalaga Miguel de Cervantes puudutanud, nimel peab mingi muu põhjus olema. Gepsu polnud vaja, aardeni sai ilusasti mööda rada. Aitäh.

 2 

Kuna meile tundus teadmata paksusega jää parema variandina, kui suvel teadmata sügavusega vesi, siis otsustasime seda aaret külastada just nüüd. Tegelikult muidugi leppisime kohe alguses kokku, et lähme uurime ja kui enne meid ühtegi hullu kalameest või muidujalutajat jääl pole, siis me sinna ka ei trügi.

Auto jäi Männiku tee äärde, sest polnud isu teda kuskilt karjääri äärest välja kaevama hakata. Kaasa haarasime oma ustava harjavarre, millega oleme juba nii mõnigi kord jää vastupidavust testinud. Karjääride vahel käis hull kihutamine- küll motikatega, ATV-dega ja maasturitega. Jalakäijana vaata, et jõuad teelt eest ära hüpata.

Veesilmale liginedes märkasime juba eemalt sellel mingeid musti kogusid. Jee, kalamehed on jääl, olukord on paljulubav! Arutasime natuke, kas liigume mööda maad kohani, kus oleks lühim tee üle jää või paneme otse saare suunas minema. Paarist mahajäetud kalameeste august proovisime ka jää paksust määrata ja tundus, et seda ikka oli omajagu. See andis meile julgust juurde ja võtsimegi otsesuuna saarele. Saare kalda ääres oli siiski päris pehme ja et mitte jalgu märjaks teha, pidime tegema paar pikemat hüpet.

Saarele olime astunud täitsa teisest otsast, seega saime sealgi puude all lumes omajagu matkata. Ja täiesti inimtühjas paigas jalutas meile äkki vastu üks naine kahe koeraga.

Aardeleid oli kiire, aardega kõik korras! Panime nimed kirja, silusime juhendi sirgeks ja panime kõik omale kohale tagasi.

Aitäh, see oli kindlasti tänase päeva meeldejäävaim aardeleid!

 2 

Siia ma väga tahtsin tulla. Siia ma väga kartsin tulla. Siia ma kibelesin tulla. Siin ma nüüd ära käidud sain. Kõik algas sellest,et me 81 aarde juures on nii palju tühje lahtreid, tühje vallutamata maastikke. Ja see samas linnale nii lähedal, tundub ju, et käime sups ära. Mitu päeva mõlgutasin mõtet. Ja palusin Daunol end siia draivida. Jää oli kole õhuke, puuriga noormehed andsid paksuseks 8 cm. Tähendab, drive in ei tule kõne allagi. No siis tuleb jala minna ja aega pole mõtelda ka, hakkab pimedaks minema. Võtsin taskulambi, et vilgutada kaldale jäänud Daunole ja hakkasin astuma. Jääl oli vesi peal oma kümne sentimeetri jagu. See tekitas veidi kõhedust. Teekond üle jää oli üle 300 meetri, kaldal vilgutasin lampi, et olen kohal. Logima minnes pidin ronima üle kopra langetatud puude, et mitte kukkuda nende suurde sügavasse koopasse. Täna polnud külla minemise tuju. Nimi kirjas ja tagasitee võtsin ette veidi julgemalt, oli juba hämar ja tahtsin nii väga kindlale pinnale. Tehtud! Tänud

Jää kannab ning leid tuli kiirelt :)

13:43 Saime ka siia nimed kirja. Siis läksime tagasi vahepeal väga rahvarohkeks muutunud randa ja proovisime vestidega ujumist. Aare korras Found it: 08.Aug.2020 13:44 Männiku "NAVY" (3842)

Peale Kirvega leidmist sain võimaluse ka selle aarde otsimiseks. Nii 50m kauguselt randumiskohast jalutasin kiirelt kohale ja panin nime kirja. Tore, et geopeiturid on selle saare koristamise ära teinud. Igati meeldiv paik tundus olevat. Tänan peitmast.

Naaberaare osutus liiga tugevaks pähkliks, tulin siis ja panin siiagi oma nime kirja. Aitäh peitjale.

Leitud

 5 

Kui olin mõned päevad tagasi selle kirvega peidetud aarde logimise juurest tagasi kuivale maale jõudnud, siis tuli meelde et (mõned vandesõnad) küll! Seal saarel oli ju veel üks aare!!! Aga noh lohutasin ennast sellega, et märja trikooga ja paljajalu seal saarel jalutada poleks nagunii kõige meeldivam olnud ja siis on põhjust siiakanti uuesti tagasi tulla. Uus võimalus avaneski päris ruttu, kui Miki ühel õhtul helistas, et nemad Indrekuga lähevad nüüd ei-tea-mitmendale katsele juba Peidetud Kirvega aaret otsima ja äkki tuleksin seekord siis kaasa...khmm,khmm :D Kuna tõotas tulla lõbus õhtu, siis muidugi läksin! Minu viimane sõit kummipaadiga jäi ju nagunii kümne aasta tagusesse aega ja toimus tookord hoopis jõe peal, nii et midagi täiesti uut ka minu jaoks! Päev oli hästi valitud, polnud küll teab mis soe, aga päike paistis ja tuult ei olnud ning mis kõige tähtsam - vesi paistis läbi palju paremini kui minul tookord - tõotas tulla edukas päev. Indrek aerutas kiirelt nulli ja selle asemel, et kohe vette karata, otsisid nemad kõigepealt paadist ja mingi hetk nägimegi seda aaret läbi vee virvendamas - uskumatu! Kui aare lõpuks kätte saadud, logitud ja tagasi pandud oli, siis sõudsime ka sinna kuhu minul vaja, ehk siis saare teise otsa. Ning muidugi - ikkagi pidin märja trikooga ja paljajalu saarele kalpsama aaret otsima, õnneks leiuga väga kaua ei läinud. tagasiteel arvas Miki, et nende töö on tänaseks tehtud ja võiksin üle võtta - pole probleemi, tavalise paadiga on ju ringiaerutatud küll ja küll. Aga tule jumal appi, kes mõtles sellise lolluse välja, nagu kummipaat! See ju ei liigu kunagi õiges suunas, vaid kas suvalises suunas, või siis keerleb kohapeal ringi. Mingi hetk, kui olime juba tükk aega järvel ringi keerutanud ilma et oleks sihtpunktile väga palju lähemale jõudnud, läks Mikil vist kõht tühjaks. Soovitasin talle küll käe vette pista ja mõne kala kinni püüda, sest mul hakkas juba enam-vähem asi käppa saama - aga ei, nüüd kupatati mind aerude juurest minema. Kui olime kaldal paadi asjadest tühjaks tõstnud (miks küll kogu seda kraami oli kaasa tirida vaja?!?) siis läksime tühja paadiga tagasi vette möllama - Kuidas veest paati ronida - sain hakkama. Kuidas ümberläinud paadi peale ronida - sain hakkama. Kuidas ümberläinud paati õigetpidi pöörata - ei saanud hakkama. Aga väga lõbus oli ikkagi ja tänud kaasa kutsumast. Siiski sain niipalju targemaks, et Kuuli Muna ja muud sellised aarded, mille jaoks olin plaaninud osta 29 eurise kummipaadi, peavad veel natukene paremaid aegu ootama jääma. Tänud ka aarde peitjale!

Tundus, et jää kannab, rehvijäljed olid igatahes jääl, aga kell 01.30 öösel oli isu juba täis ja no ei viitsinud minna.

 2 

Hoolimata pikalt püsinud sulailmast otsustasime teha pisikese jääluure. Kuigi mitmes kohas oli jää peal vesi ja paiguti oli jää mitmekihiline, oli järv täitsa jalutatav-uisutatav. Kiired poisid leidsid aarde enne kui enamik seltskonnast suundagi sättima jõudis hakata.

 3 

Autoga veidi vara drive in sõita siis sai jalgsi see rännak ette võetud. Jää oli piisavalt paks, sai seda kalameeste aukudes ka mõõdetud. Aga üldjuhul ütlen, et siiski veidi vara sinna minna, oodata veel veidi aega :) Tänud, polegi kunagi sellel saarel jalutanud :)

 7 

Talvel ei raatsinud kuidagi siia 2.0 maastikku mööda tulla, isiklik jäälõhkuja kah puudub, südasuvel jälle ahvatlevad kaugemad kohad, nii saigi lõpuks ette võetud kerge suplus kargel septembriõhtul. Kuna ükskord päädis elementaarsete abivahenditeta saarele ujumine mitteleiuga, siis seekord vedasin veekindla koti kaasa. Sinna sisse läks loomulikult navygatsiooniseade, kirjapulk ja telefon; lisaks igaks juhuks jalanõud ja püksid, et hõlbustada võitlust võimalike vaenlaste vastu. Jaa - eeltöö korralik ning kaart vaadatud, minu rolliks Don Quixote, vaenlasteks mõistagi tuuleveskid. Kuid kohapeal selgus, et kõik tuulikud on juba maha notitud, aare kergesti gepsuta leitav, isegi pliiats sees! Et kaasaskantavast kolast mingitki tolku oleks, urgitsesin koti lahti ja tegin vähemalt telefoniga mõne pildi :o)

Aitäh kohale meelitamast, varem polnud enda jalaga sellele maale astunud veel. Pikalt meeles mõlkunud tõsisemaks, võibolla püüdmatuks sihiks, jääb endiselt Miiduranna "NAVY" - Kuuli Muna kah veidi militaarse kõlaga ju. Ja Kurkset julgestuseta ei ürita.

 7 

Koju jõudes näitas termomeeter 22 kraadi ning õues oli korralik tuul. Kui peale teeme ära, rääkisin Taavile, et kavatsen suvel sellele saarele siiski ujuda, siis ta oli veendunud, et ma saan surma. Paar korda oli juba plaanis aga veekindel kott vms oli puudu kuhu gps ja pastakas panna. Folgile sõites ütles Taavi, et tal on kingitus, mida ma ära ei arva. Pakkusin siis, et ostis kummirõnga, et ma saaksin Navy-t külastada. Ta ütles, et pakkusin päris lähedale aga mitte täppi ja ega ma seda ära ei arva niikuinii. Viljandi järvel kuumalaine ajal sain siis esimest korda seda kinki katsetada ja hakkas täitsa meeldima. Esimene katse läks täitsa luhta. Peale seda kui olin 400 meetrit teise järve otsa jurakat vedanud, tuli välja, et olin liiga vähe õhku sisse pumbanud, ilmselt olin ka vale pidi sellel ja uime asendist ma ei hakka üldse rääkima. Kuidagi triivisin kaldale tagasi ja lohistasin SUPi tagasi autoni. Mõtlesin siis lähedal asuvatele aaretele, mida võiks selle asemel otsida. Siis tuli meelde, et kauaks seda eesti suve ikka on ja pumpasin õhku juurde, pöörasin asendi õigeks ja hakkasin uuesti sõudma. Algne plaan alustada sealt poolt, et tuul kannaks mind saareni oli hea, aga kätes enam jõudu polnud lauda nii kaugele tassida. Seekord hakkasin siis sealt pihta kus autogi pargitud oli, saareni google mapsi järgi vaid 370 meetrit. Vahemaa täitsa paras aga see tuul oli kirves. Põhimõtteliselt ainult paremale saingi vastu tuult aerutada, et õiges suunas püsida. Veejalanõud olin sobivalt koju unustanud, hea et plätudki olin kotti visanud. Jalutasin siis õiges suunas kuni selgus, et olen valel tasemel. Kirusin ennast, peitjat ja plätusid ning kõndisin siis õigesse kohta, trotsides sipelgaid, okkaid, liiva vajumist, oksi. Leitud ta sai. Hakkasin logi kirjutama ja avastasin, et mul pole vähimatki aimu, mis kuupäev on. Panin kirja, et augusti algus 2018, lõppu lisasin ka 06.08??? Panin aarde tagasi ja avastasin, et GPSi ajataju on parem kui minu ning ongi 06.08. Laine oli päris korralik ja samast kohast edasi liikumine ei tundunud mõistlik. Tassisin siis SUPi teisele poole saart. Üks korralik tõuge vee peale ja supsti saigi peatselt tehtud. Mitte vesi polnud külm, vaid veest väljasolek. Varem polnud veekindlat kotti testinud, seega juba sellepärast oli suur tahtmine uuesti lauale saada. Kuna juba korraks olin vees ära käinud, siis enam polnud vahet ja sain seistes lõpuni aerutada. Aitäh toreda aarde eest, mis sellest, et mul siiamaani midagi jalas torgib :D

Mul oli küll hoopis teisiti mõeldud siia Donquixote saarele tulemine. Sellepärast ei kasutanud ka jäätee võimalust. Kui nüüd aga prügikoristus siia organiseeriti ja ma ise veel aerude taha sain, siis rahuldusin pakutud variandiga ning peale prahi korjamist ja sadamasse vedimist otsustasin ka logi kirja panna. Aitäh!

 2 

Kui me sealt prügi olime kottidesse saanud, jäi pisut aega ka selle aarde otsimiseks. Tänud, aare korras!

Avasin enda jaoks rattahooaja ühe tiiruga. Külm oli aga siiski mõnus. Aardekülastus oli boonuseks. Aitäh!

Nii ongi nagu peremees räägib. Aitäh!

 3 

Käisin kah kohal. Kõik OK pole midagi hooldada.

Praod jääs

 2 

Nädalavahetusel ei hakanud siia trügima, aetakse veel alla. Täna õhtul peale tööd põikasin läbi, mõned autod ikka olid, aga õnnestus siiski üle raja silgata. Tänan.

Praegusel ajal on maastikuaste väiksem ning mina muidugi kasutasin selle ära. Lisaks ilusale vaatele sai nautida ka driftimist. Aitäh peitjale :)

Põhimõtteliselt "drive-in", siiski trotsisime kihutavaid masinaid ja jalutasime kohale. Tänud peitjale.

Praegusel aastaajal on selle aarde võtmine käkitegu. :P Jaluta lihtsalt kohale. Enne pead muidugi vaatama, et kihutavate autode alla ei jää. :D

Tänud peitjale.

:)

Leitud, tänan!

Siinkohal tuli meie kindlasse aarete läbimise järjekorda muudatus. Kuna eelmise aarde juures läks põrgulikult kaua aega ja muidu nimekirjas viimane olev NAVY vajas kindlasti külastust, siis võtsime selle järgmisena.

Drive-In’i ei hakanud tegema, kuigi võimalus oleks olnud. Seevastu kõndisime üle järve saarele, kusjuures vahepeal vaatasime, kas on ikka ohutu ralliteed ületada. Aarde leidsime jälle kaardi abil, aga seda kaarti oleks olnud mõistlik vaadata veidi varem, asjatu energiakadu oleks siis olemata jäänud. Nimed kirja ja edasi.

Me täname!

Pele seda kui olime Keilas Tankimäel Oliveri kelgu ribadeks sõitnud ja koduteele asunud, meenus, et praegu on hea aeg ka Männiku Navy logimiseks.
Alguses kaalusin isegi varianti, et kuna autod nagunii jääl kimavad, et teeks siis juba drive-in'i aga väike jalutuskäik tundus ikkagi lihtsam variant olevat. Seega jätsime auto parklasse teiste masinate juurde ja sobivat hetke oodates lipsasime üle jääralliraja. Elve nägi esimesena konteinerit ja seega jäi ka logimine tema hooleks. Pärast klõpsisime veel mõned pildid ja siis vutt-vutt-vutt tagasi autosse ja koju, et külaliste saabumiseks veidi ettevalmistusi teha. Täname aarde eest!

sini-must-valge

sini-must-valged

Leitud.

 1 

Meil õnnestus valida väga ilusa ilmaga päev väikeseks seikluseks Männiku järve peal. Esimesed alglikud sammud jää peal aga eemal olevad kalastajad ja autodega rallijad andsid julgust ja mõned hetked hiljem juba olimegi saarel ja veel mõned hetked hiljem said ka logid kirja. Aitäh sellise mõnusa aarde eest :)

 1 

Vahetasin sujuvalt autot ja suund sai Männiku poolt. Vaja ju jää ära kasutada. Kristjan demonsteeris oma monstrumi võimeid maastikul ning sellele järgnes väike jalutuskõik läbi jää talvemõnusid nautivate autojuhtide vahel. Aitäh!

Oo, mis tore oli tänase ilmaga sellise maastikuga aaret vallutada :) Jääl tiirutas ringi kaks autot, nii et oli tunne, et valgusfoor võiks veel olla. Ja kalamehi oli tänagi. Leidmine ei võtnud neljakesi kaua aega. Aitäh vahva aarde ja saare tutvustamise eest! Uskumatu, kui palju neid ikka Tallinnas on peale Aegna - mõni on liivane, mõni Pääsküla jões, mõni Männikul! Ma ei imestaks põrmugi, kui mõni veel Harku järveski leidub! :)

Tänase päeva eesmärk. Mõni üksik kalastaja oli jääl. Aitäh.

Minul oli see kiiks, et mina tahtsin siia valges tulla. Mitte et ma pimedat oleks peljanud, aga tahtsin siin valge valguse keskel jalutada. Üsna mitu pühapäeva juba läinud ja täna tundus just see pühapäev, mil jalutuskäik saarele sobiv tundus. Autoga kimajad on vist ära väsinud, sest näha oli vaid kahte automobiili ja ühte ATV, aga need ei seganud meid mittekuidagi. Tehtud!

See aare hakkas nii meeldima, et pärast esmaavastust sai seal käidud Madaraga ning pärast korra veel kindluse mõttes suvel kummipaadiga ka :)

Olin just lõpetanud pääsküla ringi ja jõudnud omadega Järvele, kui tuli pähe mõte, et võiks seal saarel ka ära käia. Tegin siis ühe kõne, reklaamisin saare välja ja nii me umbes poolteist tundi hiljem jää ääres. Õnneks oli liiklus jääl üsna hõre, paar autot küll tegid ringe, aga nende vahele jäi piisavalt aega, et suurema kiirustamiseta saarele jõuda. Edasi läks nagu talvel ikka, astusime mööda sissekäidud radu nulli ja panime nimed raamatusse. Tänud peitjale!

 6 

Olime just aeroklubis maandunud kui tuli kõne, nüüd ja kohe saab toimuma live etendus Männiku laval.
Piia tuiskas oma lambroga nii, et mina tundsin küll, et me jõudsime ajakulust ette. Reaalselt saabusime aga enne superstaare. Pingutus oli aga kindlasti seda väärt. Ka mina olen nüüd siin saarel käinud nutva Piiaga seljataga ja joostes kihutavate autode vahel, olen saabunud koos rockstaaridega. Ei tea tõesti, millisel moel saab olema järgmine tulek. Äkki tuleb siia põgeneda suvel kodurahu nimel...

i can boogie

Yes sir,

 6 

Kui toidukarp koodiga 4775 lahti häkitud, suundusime päeva järgmise maiuspala juurde. Mina ajasin juba juulikuust Marjele kaks korda kuus peale nagu uni, et lähme ujume selle aardeni. Alguses ilma kalipsota, siis kalipsoga, seejärel kuiva haalariga, lõpuks kasvõi kanuuga. Ei võtnud teine mitte ühegi abivahendi peale vedu. Kui siis kord jää peale tuli, tahtsin teda tuttipidi üle jää kohale vedada. Selle peale hakkas jälle see suve ja sooja vee ootamise jutt. Jätta! Täna olid tal vabandused otsas.
Nagu selle aarde juures kombes tundub olevat, kaasasime meiegi varemleidnuid. Parklasse jõudes eskortisime sinna ka politseibussi. Piial-Peeter suud imestusest pärani. Klasna, otšen klasna. Tuiasime (mina veel linnariietes) mõne üksiku jääl kimava auto vahelt saareni, tegime kiire skoori, vaatlesime ainsat kalameest ning jalutasime tagasi. Lapsemäng, maastik 1.5. Aga mis sa teed kui loodus peitjale vingerpussi mängib :-) Aare on aus ja asukoht väärt. Mina soovitan, juba ainuüksi viimase pärast.
Aare kombes, kõik korras. Aitäh Lehole selle aasta esimese pikema jääjalutuskäigu eest! Ja pilti tegin ka, BMW-le alla keeratavate piikidega rehvidest. Pidavat parem pidamine olema kui kuival asfaldil suvekatega.

Sellised abivahendid

Väike võidusõit

Nad kolmekesi lähevad...

Täna oli ilus päev saare külastamiseks. Jääl vaid mõni kalamees ning üks tsiklivend tegi ringe. Mandrilt suund aardele, mälus kodus vaadatud ortofoto, GPS-ita leitav. Kaaslane küsis, et kus. Ma näitan poole vee pealt, et no see või siis see seal. Oli esimene vaadatud koht ja logi kirjas.

 1 

Tulime Tammemäe järve jäärada tshekkima. Paraku on see vahepealsete suladega päris krobeliseks sõidetud ning täisringi ümber saare mööda rada ennast ei riskinudki sõita - ikka nende jääkamakate pärast.

Aardeni sai kenasti autoga 20m kaugusele, siis kobisime välja. Kui kedagi huvitab, kust sinna "pealesõit" on, siis see on lõunast Tallinna ringteelt mööda väikest poolsaart.

Kas seda võib geoseniilsuseks nimetada, kui sõidad enamvähem aarde juurde, trambid veidi ümbruses ringi, vaatad loodust ning unustad aarde vahepeal üldse ära? Midagi sellist mind igatahes tabas. Ma oleks juba autosse tagasi istunud, kui Sergei mind nulli poleks kutsunud. Leitud-leitud.

Oli väga tore jalutuskäik sõbrapäeva õhtul vahvate geosõpradega. Aitäh pisikestele poistele armsa üllatuse eest! :) Tänud peitjale!

 2 

Ühel õhtul küsis Miki, et mis plaanid meil sõbrapäeval on, et nemad lähevad jääle jalutama. Puiklesin vastu, aga kui õige päev käes, siis küsisin ise, et mis kell ja kus poistega pean olema? Kiire tutvus Ede ja Annega ning asusime topsi poole teele. Aarde juures tegi Anne üks, kaks ja kolm ning nimed kirjas. Väike ring veel saarel mööda ratta jälgi ning paar pikka liugu saarelt jääle. Tagasi teel kuulsime jää raginat ning vudisime kiirelt kindlale pinnale tagasi. Allameetrimehed jagasid magusad südamed laiali ja peale seda saime veel nautida ilutulestikku. Aitäh kaaslastele, et kaasa kutsusite/võtsite. Aitäh, peitjale.

 7 

See aare vajas minu jaoks aega ja aeg ammu käes aga kuidagi ei saand ma siia ja siia tulekuks vajasin ma ju kaaslast. Väljavalituks osutus Mihkel. Helistasin ja ütlesin, et "ma vajan kolmapäeva õhtul meest". Muidu nii sõnaderohke mees jäi aga päriselt vait. Selgitasin, et ma kardan. Sain ta nõusse.

Kokkulepitud ajal paistis, et Miki kartis ise rohkem, sest kaasa oli ta haaranud veel 2 meest - allameetrimees on ju ka ometi mees, eks. Et asi ebavõrdne poleks lisandusid ka Ede ja Kristel, seega oli asi turvaline, igal ühel oli meist paariline.

Selleks geotuuriks olin ma valmistunud, kõik nägid: mul oli mitu paari riideid, saapakesi igat värvi, lausa 2 taskulampi, laetud akud, patareid, telefon, tikud, nuga ja pikad kruvid. Nüüd te küsite, mis nendega kruvidega teha kavatsesin? Ega ma ausalt ei tea ise ka aga kaasa ma nad haarasin. Auto võtmed jätsin heaga kaldale.

Kohale minek oli kukepea, jalutasime ja tundus nagu lihtsalt lumisel põllul. Jõudsime kohale, logisime ja siis nägime, et Erko on just rattaga seal käinud. Sest kesse sõidab talvel rattaga? Mina mitte. Luusisime mööda rattajälgi aga ühtki reetvat uut aardekohta me ei näinud. Jalutasime tagasi. Kui kõik kirjutavad siin autorallist, siis meil midagi vaatemängulist minnes näha ei olnud. Tagasi tulles sõitis eemal rahulikult üks auto, justkui ei midagi erilist. Kuid siis käis pauk, hea tume raksatus, õnneks olime kaldal juba, uuh joppas.

Kaldal saime oma väikemeestelt ilusad südamed sõbrapäevaks, aitäh, lihtsalt imearmas. Ja kui Kristel ütles sõnad, et "ma lasen nüüd... (ta tahtis öelda, et jalga aga ei jõudnud), sest käis kõva pauk. Mina olin seljaga ja ei näinud, et keegi loll natuke eemal ilutulestikku paugutab, vähe ära ei ehmatanud. Lasime jalga.

Mina sain mida tahtsin ja rohkemgi veel, aitäh peitjale ja kaaslastele, väga tore oli koos! Ja mina soovitan siin geomängus julgelt: suhelge, helistage, rääkige omavahel, mitte kunagi ei öelda sulle ära kui ilusasti silmi plõksutad ja palud.

 6 

Nädala alguses helistas Nuffi, et tahab saarele minna, kuid jää peal pabistaks veel rohkem, kui "....." ning üleüldse ta tahab kedagi kaasa, et saarel ära käia. Mis iseenesest on mõistlik, et kui kahtled, siis võta ikka keegi kaasa, mitte ära roni üksi. Mille peale ma arvasin, et siis võiks ju veel toredam hulkumine olla ja sebisin rahvast veel juurde. Minu jaoks juba kolmas kord sellele saarele sattuda: esimene kord aerutades, teine kord veesõiduki ja pisikese mootori abil ja kolmas kord nüüd jalgsi. Huvitav, milline võiks neljas kord välja näha? Retk pimeduses oli väga lahe ning kui aare leitud, siis tegime veel saarele ka pisikese ringi peale - lihtsalt huvitas, et kes viitsib pool kilomeetrit metsas ratast seljas tassida, kui mõnikümmend meetrit kõrval saaks lõdvalt mööda jääd sõita. Ja kas ta on mingi topsi sinna saare teise otsa kusagile poetanud. Ei olnud vist. Sättisime sammud tagasi. Tagasiteel oli küll üks auto jääle roninud ja tegi eemal poognaid nii, et meie jalge all õrnalt õõtsus ja raksus. Selline mõnus tume nagin ja jää ohkamine pimedas. Kui lõpuks ennast auto juures kokku hakkasime pakkima siis lasti meie nina all mugude poolt veel ilutulestikkugi. Oli väga lahe jalutuskäik sõbrapäeval, aitäh kallid geosõbrad!

Null on seal. Meie läksime küll igaks juhuks kerge ringiga

Prügistamise inf läks läbi "Anna teada" rakenduse omavalitsusele - vaatame, kas midagi muutub?

Tagasiteel said põnnid ja Nuffi pisikese hilinenud vastlaliu :)

Jääl oli küll krossikaid ja autosid palju, kuid minu ukerdamist aardeni see ei seganud. Küll aga segasid nulli lähedal maas kellegi jäljed, mis mind segadusse ajasid. Lõpuks jätsin jäljed sinnapaika, lugesin Palangu logi ja oligi aare näpus. Pime, mis muud. Aitäh.

Väga mõnus talveilm, hea geotuur Erkoga Tänud :)

 5 

NHT piirkonnas olin saanud enesekindlust juurde et hoolimata ilma soojenemisest on j22 siiski tugev. See kuidas siinse saare ymbrus talvel ringrajaks on muutunud oli logidest muidugi lahe lugeda. Ilma soojenemist ja j22 sulamist kartes hakkas j2rjest rohkem see aare kripeldama Nii et keerasin geomobiili otsa m2nniku poole. Jalastusn maantee 22res, kus kaart n2itas l2bi metsa ja yle vee k6ige lyhemat l6ikku saareni. J2rve 22rde j6udes valitses seal aga haudvaikkus. Yhte pidi oli hea meel et ei pidanud kellegagi v6idu jooksma hakkama. Teisest kyljest aga muutis pisut murelikuks. Olin nii kindel et isegi 23 paikku 6htul on siin ralli aga vastu vaatas vesine ja praguline j22. 6nnex pragudest ja veest hoolimata ei olnud kordagi sellist tunnet et kusagil sukelduma peaks hakkama :D. M6nusalt suur konteiner sellise moodustise kohta. Tagasi minnes, kui olin juba raudteed yletamas m2rkasin tee 22res tugevate t66tuledega liikurit. Esialgu m6tlesin ahaa harvesteri vist, nac maad edasi - teet66lised vist, kui aga n2gin enda autot t2pselt seal ees seisvat siis m6tlesin juba et oh f*!#k pukseeritakse. Ise veel imestasin et ei olnud ju ometi parkimiskeelu ala. Veel l2hemale j6udes aga tervitas mind hoopis politseipatrull. Kysisid et kas k6ik on h2sti. Nemad olid mures et hiline 6htutund, auto seisab sellise koha peal, jalaj2ljed l2hevad metsa ja tagasi ei tule. Katsusid et autol mootor ka kylm. Ytlesin et k6ik on k6ige paremas korras ja m2ngin geopeitust. Selle peale nad muigasid ja soovisid kenat 6htu j2tku. Ait2hh hoolimast kaaskodanikest. Ja muidugi ait2hh peitjale, j2lle yks seiklusterohke 6htu juures ;)

Tummised praokesed

6ine j22kunst

Eile käisime ka piilumas, aga no driftijaid oli nii nii palju, et ei hakanud riskima. Täna oli rahulikum ja seega käisime vaatasime ka selle müstilise saare üle. Aarde leidis Romek sealt kus olema pidi. Tänud peitjale.

 3 

Eile sünnipäevalauas sai just räägitud, et männiku karjääris vajus esimene auto läbi jää. Ja siis geopeituse lehte vaadates nägin miki logiteadet selle aarde juures, et auto vajus läbi jää. Ei tea, kas kokkusattumus? Ma ei teadnud kus see karjäär asub aga Herki teadis. Ja kujuta ette, oligi männiku karjääri keskel saareke, kus ka aare peal. Noh ja siis vaatasin kuidas inimesed on juba nädal aega üle jää käinud seda aaret logimas. Ega siis miskit, tegime tänaseks plaani, et ilmaolusid tuleb ära kasutada ja lähme vesiseid aardeid vallutama. Seal oli ikka tõsine driftimine. Autode hulk oli loetamatu. Stella ja Herki tardusid paigale ja ei tahtnud kuidagigi jääle tulla, kuna hullud kihutasid seal. Herki arvas, et tuleme hiljem. Mina jäin endale kindlaks - vaba jääd ei ole lootustki kohata, seal driftitakse ka õhtupimedani välja. Utsitasin takka, et lähme aga. Stella arvas, et tuleme suvel paadiga. No mismõttes? Täiesti korralik tee aardeni on olemas ja me ei lähe? Stella jäi endale kindlaks, et tema ei tule ja ta läks autosse ootama. Meie Herkiga lugesime intervalle ja sobival hetkel sööstsime. Me olime ainukesed hullud, kes ilma autota jää peale läksid. Aga see teekond ei olnudki nii pikk, kui tundus ja õigepea olime juba saarel. Vot see oli hea tunne :) Tagasiminek ei olnud ka midagi hullu - saime ilusti autode vahelt läbi. Tänud!

Peeter korraldas selle aardejahiga nii mõnegi halli karva mu juustesse...
Eks ta ise kirjeldas juba täpsemalt kõike.
Tänud sellegipoolest :)

Parkisime lähimasse parklasse, kus oli nii palju osalejaid-kihutajaid! Passisime ja jälgisime olukorda ja siis mingil hetkel üks mees ütles, et nüüd! Pistsime punuma, saime elusalt ja tervelt üle, kalameeste valdustessse. Küll oli tore, et jääl oli lumevaip peal, ma nägin vaid ühte suurt hirmutavat pragu jääs, lumevabas kohas. Saarel käidud ja prügigi nähtud ja asutasime tagasi tulema. Mul õnnestus kolm jää praksumist ka ära kuulda, kui autod lähenesid, prr. Uhh, kui hea oli ühes tükis parklasse tagasi jõuda, kindel maa jalge all ja ei miski ei ähvarda külg ees otsa kimada. Tänud peitjale.

 10 

Ei viitsinud soojemal ajal selleks suhteliselt lühikeseks lõiguks paati täis puhuda, ootasin ikka külmemat aega. Ja see tuligi. Kindlas logimise tuhinas saabusime parkimiskohta ja siis muutus nägu nukraks. Täpselt samad emotsioonid nagu Mari juba kirjutas. Kiirelt, väga kiirelt sõitvad autod, mis esmapilgul külglibisemises liikusid vaid jumala ja füüsikaseaduste jõul. Kaldalgi kaunistasid enamike autode otsasid just BMW märgid. Ega seegi julgust juurde andnud.
Korra tahtsin juba joosta üle jää aga Piia keelas ja manitses, et kas ma ikka tahan olla esimene Eesti geopeitur, kes aarde otsimisel hukkub. Tõmbasin siis tuhinat tagasi. Kõndisime veidi ringi, et äkki on kuskil koht, kus vahemaa ja kiirused väiksemad, aga ei leidnud.
Seda, et pimedas või varahommikul oleks siin väiksem traffik, mina ei uskunud. Loobumine oli juba paistmas... Siis nägin, kuidas üks puuriga kalamees rahulikult autode vahelt läbi jalutas. Lootes, et ka kõige madalama mõistusega ja võimasama autoga kihutaja IQ vähemalt mõnikümmend punkti kokku annab, ja et nad seal roolis oskavad ka gaasipedaalilt jalga ülespoole tõsta, asusin rünnakule. Piia, kes nuttes minu seljataga pidi sama tegema, sai minu IQ taseme vist sama suureks kui eespool manatud bemmimeeste oma. Lisaks Piiale tõmbasin oma julgustükiga kaldalt veel muudki rahvast uut riskimängu mängima.
Saarel jäi üle vaid Rakvere kreisirahva jalajälgi mööda konteinerini jalutada. Leidsin küll ka spontaanse prügi mahapanekukoha. Tuleb tunnistada, et see prügi loodusesse puistamine võib olla ka 4.5 raskusastmega, tunnistagem siis neid, nende ponnistuste eest.

maastik 4.5

Soodsad olud tuleb ära kasutada. Autod kihutasid ka pimedas ümber saare, tükk aega ootasin sobivat aega et üle jää lipata. Aare logitud, sain elusalt ja tervelt tagasi. Aitäh!

 3 

Meie jõudsime üle jää lipata aarde juurde. Ega see nüüd päris tark tegu polnud, aga samas jälgisime autosid ja ei tekitanud ohtlikku situatsiooni, sest passisime nii minnes kui tulles pikka autodevaba hetke. Saarelt tagasi tulemise hetkel oli jääl vähem autosid. Oli lihtsam. Keegi veel sisse kukkunud ei olnud. Mulle meeldisid külma kõhuga kalamehed, kes sõltumata neid ümbritsevast hullumajast liikumatult oma jääaugu serval istusid ja kala sikutasid. :) Tänud aarde eest!

 8 

Selle talve esimene - tundub, et hooaeg on avatud:

http://m.delfi.ee/article.php?id=80851625

Olgem siis vähemalt meie ettevaatlikud, et järgmise suve ujujad uute autokatuste otsa ei komistaks või et keegi meist värskelt uputatud sõiduki tekitatud jääauku ei jalutaks.

Ohutut geopeitumist :)

http://m.delfi.ee/article.php?id=80851625

 6 

Täna oli siin täielik laulupidu. Üks kaaslane vaatas hirmunud pilgul driftijaid ja teisel pani see vaatepilt silma särama. Aga arvamus oli mõlemal ühine: "Täna siit vist üle jää ei saa."
Ma leidsin autole just vabanenud parkimiskoha ja otsustasime asja lähemalt uurida.
Kusagil poolel teel saareni oli mingi mänd otsapidi vette pistetud. Tundus, et kui sinnani jõuame, on pool maad läbitud ja võimalik veidi jalgu puhata. Samas olid autode vahed nii väikesed, et väga ei tõmmanud see peegelsile jää, mis oli õrna lumekihiga kaetud.
Mingid mehed arutasid omavahel autode tehnilisi detaile. Küsisin neilt, kas saarele ka kuidagi saab. "Kui siit autode vahelt läbi lipata jõuate, siis saab", arvasid nood. Jälgisime jupp aega autosid ja lõpuks tundus, et tekib väike vahe. Ega meil pikalt oodata olnud, koolipõlve meelde tuletades võtsime jalad kõhu alt välja ja kihutasime nagu jaksasime saare poole. Läks õnneks. Saime eluga pärale. Kui jääl oli laulupidu, siis saarel oli rongkäik aarde poole läinud. Kõigepealt tutvustati kohalikke vaatamisväärsusi ehk prügi. Kes see küll oma suured jäätmed siia on viitsinud tirida? Pidi ikka segane olema. Järgmine punkt oligi aare. Aardeleiuga läks kenasti. Ja siis sai taas driftimist jälgitud. Nüüd oli olukord hullem, sest me ei näinud hästi tulijaid ja samuti jäime ka ise driftijate pilgu eest varjule. Õnneks otsustas mingi seltskond kihutajaid kaldal veidi aru pidada, nii et tagasitulek läks õnneks kergemini, kui saarele minek. Uuhhh! Ma küll ei arva, et see kiirem ja kergem variant oli kui suvel. Aitäh! Siin saarel viibisin esimest korda elus!

"NAVY" oleks nagu merega seotud ? Aga ilmselt on maailmas olemas ka jõe- ja järvelaevastikke :) Kas nad just sõjaväeotstarbelised on.... aga noh, on nagu on. Kui juba on võimalus ujumata kohale saada, siis tuli ju ka oma jalajäljed lumme vajutada. Ja tõesti on praegu lausa drive-in, kui just sõiduvahendist kahju pole. Sest teadupärast kindlustus ei taha midagi teada juhtumitest, kus oma auto ise ära uputatakse mitteametlikel jääteedel. Aitähh

 2 

216
Kui tulid esimesed üle jää minemise logid, siis lõi see kohe pirni peas põlema, et tuleb minna. Seadsin endale kaks tingimust: minna valges ja mitte minna üksi. Stina-Riin oli nõus neljapäeval kaasa tulema ja nii saigi plaan paika. Parkla oli paksult rahvast täis ja saime ka järve nagu maanteed ületada. Sellist geomaanteed pole ammu näinud. Peale leidu nautisime saare võlusid ja siis seadsime sammud tagasi. Jääl tiirutas veel üksik Chrysler kõigi nende bemmide vahel. Auto alla ei jäänud, aitäh!

 26 

Oi see oli jube käik, ma terve sinnamineku tee kartsin, et kohe-kohe läheb jää mu all katki mõnest sealsest driftijate jäetud mõrast ja ma langen kogu oma külma pärast selga topitud 100 kilo riietega sinnasamma järve põhja nagu Hans Gruber Die Hard filmis… :D. Aga kuna vahepeal pole pea 2 aastat otsimised meid mõnele sarnasele “liuväljale” toonud, siis mul oli juba meelest läinud kuiväga ma sügava vee kohal jalutamist kardan… :D.

Aga alustades algusest, täna sattus nii, et sain oma töödega juba pärastlõunaks valmis ning kodus kumbki omi asju nokkides Laur üks hetk Allani ja Ingridi logile viidates mainis, et näe, navyt käiakse jala leidmas… Ja minul hakkas siis kohe kangesti sügelema, et oi kui äge ja lähme ka, sest suvel kuskilt paadi hankimine ja siia tulek võib taas ära jääda kuna küll pole abikat kuskilt võtta või siis on ümbruskonnas umbes 1000 lihtsamat asja leida.. :D. Laur väga mu ekspromtplaanile vastu ei olnudki ning umbes 45 min hiljem leidis päeva lõpp meid siis juba asjassepuutuva veekogu juurde parkimas. Ja ka meid ootas siin ees mitu autot aga et järvel kedagi parasjagu ei tiirutanud, poetasime endid jääle.

Edasine nägi välja umbes selline:

• Maris: (kikivarvul servaäärses külmunud jääsupis tippides): ääemmm, kuule… kuule… kuule, nii jube ikka on, lähme tagasi?

• Laur: no kõnni minust natuke kaugemal, siis pole meie raskus korraga ühes kohas…

• Maris (omaette pobisedes, et üksi ja kaugemal on ju veel jubedam aga natuke vahemaad siiski suuremaks venitades)… uuuuuh, jessas, siin on ju hullud praod, Laur, vaata, praod!…

• Laur: no prao järgi näedki ju, kui paks jää siin on, vähemalt kümme senti! Ja näed ise, siin on autodegagi sõidetud…

• Maris: (mitte eriti veendununa aga siiski ettevaatlikult tagumise tulijana edasi saare poole astudes järsku) aaaappiiii, siin on praod, Laur, ma olen just pragudevahelisel jääpangal! Huu, aaaa, lähme ikka ära, ruttu…

• Laur: (stoilise rahuga) jaa, mhmh, muidugi…

• Maris: (nüüd juba pooljooksuga saare peale lidudes et jääl oleks vähem aega katki minna) aaaa, jaa, tule lähme siis vähemalt saarele ruttu…

• Laur: (sama rahuliku sammuga teed jätkates, endal muie suunurgas) jaa, mhmh, lähme-lähme ruttu. Vaata, seal kõrkjate juures võib jää nõrgem olla!

• Maris: (pead jahmunult tagasi keerates ja poolenisti paanitsedes) aaa, mis nõrgem… aaa, issver, Laur, see jää vedrutab siin, kas sa ei tunne? No kuidas sa tunne! Aaaa…

• Laur (napilt naerma pahvatades) mhmh, muidugi see vedrutab! Sa mõtled vist, et sa oled mingi Titanic siin!?

• Maris: (vähe rahulikumalt aga ilmselt mitte kõige intelligentsema näoga) no ei… aga ikkagi… aga no… kõigub ju, mu meelest…

• Laur: mhmh, kõigub-kõigub…

Kõige selle lõpuks too saar meile ikkagi kätte jõudis ja ma sain ennast logimise ajal natuke koguda ning kuna siia tulles ma ikkagi POLNUD ära uppunud, siis tagasi oli isegi vähe julgem minna. Ja Laur ei pidanud kogu seda tiraadi isegi teist ringi peale kuulama… :D

Lõppkokkuvõttes mis ma oskan öelda… Väga lahe seiklus oli, kogu minu hirmust hoolimata, aitäh Lehole korraldamast :D. Ja et umbes tund jäi meil veel täna vaba aega, siis mõtlesime, et äkki saame peitja teise peene veekarbi ka kergema vaevaga ära skoorida ning sõitsime Klooga järve äärde. Naiivne lootus, seal on nii läbimõeldult karp peidus, et minu plaanist “bobikelguasendis jääle ja siuh-vilks tehtud” ei tulnud loomulikult midagi välja. Aga küll me selle teise ka ükskord kätte saame, ma juba mitte väga ammu aega tagasi täitsa tõsimeeli kaalusin endale muude asjade hulgas ka talvekalipso soetamist. Ja noh, midagi peab ju seemneks ka jääma, mul on nüüd Leho karpidest peale kloogaka leidmata veel vaid see müstiliste mummudega teetõke…

Sissevajumisruumi on... :D

Sellised jääpraod

 9 

Üle jää jalutajate värsked logid ahvatlesid mind minema. Alguses oli plaan, et lähen. Siis veensin jällegist ennast ümber, et pimedas ja üksinda ei ole vast kõige targem idee. Kui olin aga vaadanud, et minu tööülesanded hilinevad ja on täpselt piisavalt palju vaba aega, siis ei suutnud kiusatusele siiski vastu panna ja võtsin suuna Männikule. Järve ääres ei olnud ma aga sugugi üksi. Oleks sattunud nagu mõnda Need For Speedi filmi. Järve ümbrus oli topelt tulukesi täis ja ümber saare drifitisid igasugused masinad. Enne jääle minekut üritasin aru saada kui palju mul on aega, et joosta üle jää saarele. Masinaid oli nii palju, et konstantselt oli jää kaetud täistulede valgusega. Männiku järve peal auto alla küll soovi jääda ei olnud. Natukene aega ootasin oma võimalust ja kiiruisutamisega kulgesin saare poole. Kõrkjate vahel ühtegi märga üllatust ka õnneks ei olnud ja sain sealtmaalt juba kindla sammuga konteinerini jalutada. Tagasitulekul oli kusagil nüüd toimumas vist mingi kohvipaus, sest tiirutama oli jäänud vaid 1 või 2 masinat. Siiski oli plaan võimalikult kiiresti ja ohutult saarelt ära saada. Hoo peatas teiselt kaldalt vastu tulev tuttav kükloobi valgus. Silver oli leidnud ka tee Männiku öisele rallirajale. Kummalgi ei olnud soovi täpselt jää keskel pikalt jutustama jääda ja panime vastassuundades jooksu. Aarde eest tänud!

 7 

Suvehooajal selle aarde juures käimise magasin maha, õigemini siis oli veel ümberringi nii palju muid ja lihtsamaid aardeid noppida, et oli jäänud teine tahaplaanile. Küll aga oli see märgitud mul „jääga leitav“ aarete hulka. Meteta jõudis esimese katsejänesena küll ette, enne kui ise plaanisin sinna kakerdama minna. Pärast tema käiku ma vaatan et ma polnud ainus kes samuti arvas, et jääga saab selle väga lihtsalt kätte.

Kui juba välja sai meelitatud ja eelnev aare lahenes täna oodatust kiiremini siis tekkis isu veel kuskil ära käia ja nii ma siia teele asusin. Parkimiskohta otsides silmasin tee ääres tuttavat autot. Parkisin ilusti tema taha ja telefoni välja võtmata asusin auto omaniku jälgedes aarde poole teele. Kuniks jõudsin karjäärini. Seal käis vilgas elu. Ümbes saare oli püsti pandud ringrada ja järvel käis kõva rallitamine. Kaldal olnud publik, kes sidurihaisu nautis, veel küsis, et mis seal saarel nii huvitavat on, et kõik sinna lähevad. Andsin ausa vastuse ja ootasin oma momenti, millal saaks saare poole minema hakata. See ei olnudki nii lihtne. Tundus lausa võimatu, kuna rallitajate intervall oli päris tihe ja rataste alla jäämise tõenäosus üsna suur. Eemalt paistis kaldal lausa autode järjekord kes oma korda ootasid. Kui liikuma sain kohtasin poolel teel saareni Karli, kes just oma nime kirja oli saanud, aga kuna meil mõlemil oli elu armas, siis peale Tere, jooksu pealt me suurt rohkem öelda ei jõudnudki. Ka saarel viisid Karli jäljed mind ilusti lõppu välja. Ohutult mandrile tagasi jõudes jäin veel veits ralliässasid vaatama ja nostalgitsema. Olen isegi siin kunagi rallitamas käinud, nii et sidur kadus autol ära ja imeväel tuli tagasi alles koju naastes Järve ristmikul.

Mõnus elamus oli, tänud.

 2 

Mõlemale sattus pealelõunat vaba aega ja kogemata mainisin Marisele, et näe Navy aaret käiakse jala otsimas...selle peale aeti kiiresti riidesse ja minekut. Nojah, mis siis ikka. Asusime teele ja peagi olime parklas. Jää nägi väheke praguline välja aga õnneks kõik praod mis ka olid, olid uuesti ära külmunud. Veel polnud ka lund jääl peal, niiet kerge uisusammuga sai kiirelt aardeni. Oli näha jälgedest, et põhimõtteliselt juba draivinitav aare peaaegu :D Peitjale tänud peitmast! Oli tore jalutuskäik seekord siis :)

"Don Quijote" saarel käidud nagu naksti :)

Siin võiks hetkel kasvõi kiiruisutamise tiitlivõistlusi pidada :)

Vau, äge. Järv oli paksus jääs, peegelsile, libe ja pime. Kuskil paistsid kalameeste tulukesed, need andsid julgustust teekonda alustada. Suts libistasime end tuules saarele ja suts juba olimegi tagasi, ega selle tuulega ei kannatanudki kauem olla. Tänud, vahva teekond oli.

 1 

Eile, kui noppisime Viimsi poolsaarel aardeid siis tuttavad käisid Männikul juba uisutamas. Loomulikult lõi lamp kohe põlema, et nüüd saab ühe aarde lihtsalt kirja. Täna said olulised asjad toimetatud võtsime suuna Männikule. Kohale jõudes oli järvel umbes paarkümmend inimest kes uisutas, kes püüdis kala. Tegime ühe mõnusa uisutiiru ja logisime ka aarde. Tänud.

 4 

Suvel millalgi uurisin aaret ja lugedes kirjeldust: "aare on kättesaadav igal aastaajal", mõte: lihtne ju! Suvel tuleme ja ujume. Suve nagu peaaegu polnudki.. Ah, tuleme talvel. Talve pole ka nagu olnudki.. No, aga nüüd? Lähme. Käis raksakas..Pille oli krapsti kaldal tagasi ja keelas edasi mõelda. Oleks me liblikad.. või kalad..;) Aga käisime ikkagi ära. Täname peitjat!

Kunst

 6 

Tänane Jutsi kõne oli küll täiega üllatus. Ega mõelda eriti antudki. "Nii, kus oled, mis teed, kanuu toome kohe ära, lähme." Nii ma siis peale väikest toimetamist Neti kaasa haarasin ja järve poole minekut. Kui meie kohale jõudsime, olid Jutsil ja Svenil aerud käes ja juba kanuus valmis. Meil oli vaja ainult sisse istuda ja läkski sõiduks. Sõit käis huvitavat sika saka. Sven, kes pidi tüüri hoidma, seletas selja tagant, et kuna maa on nii lühike, siis teeme natuke sakkidega sõitu pikemaks. Veepeal nägime ära ka kalamehed, kes saare varjus lanti loopisid. Aarde otsimine läks väga kiirelt. Sven lihtsalt haaras selle pihku ja minule jäi siis logimise rõõm. Pärast tegime ka sellise huvitava nimega (Donquixote) saarele tiiru peale. Jalutades mõtlesin sellele, et kunagi oli ju selle järve asemel samasugeune männik nagu saarel mets praegu on ja huvitav kuhu küll see liiv ja puit siit rännanud on. Tagasi liikus meie paat juba otse. Hetkel kui kaldale tagasi saime, saabusid randa mugu paarike, koorisid end riidest lahti ja läksid ujuma. Täitsa segased. Väljas on juba peaaegu talv. Suured tänud aarde eest ja suured tänud Jutsile ja Svenile kutse eest.

Järvel sõidust jäi väheks, tuleb jätkata kärus.

 2 

Täiesti okei on kolmapäeva õhtul võtta sõbra käest kanuu ning minna aaret otsima. Jansigi ei suutnud kiusatusele vastu panna ja lendas kohale. Neljakesi kanuus koos koeraga on aga oluliselt huvitavam kui kahekesi, kanuu on kuidagi kipakam ja vesi kahtlaselt äärele lähedal. Aga kokkuvõttes tuult ju polnud, anna aga aerudel minna.

Kanuusõit on ajavõit, seega olime paari minutiga kohal ning järgmise paari minutiga ka logitud. Üle jäi veel saarekesele tiir peale teha, no ikka selleks, et Janar saaks risti kirja ja Jack natuke jalutada. Ning oligi aeg tagasi sõita. Suure kiirustamisega unus isegi pilti teha enne kui kanuu oli kärusse tagasi pakitud. Egas midagi, ronisime siis ka kärus olevasse kanuusse ja loodetavasti leiab see pilt ka teekonna Janari telefonist siia. Aitäh aarde eest, korralike abivahenditega lihtne leid :) Mõni kahene on raskemalt tulnud :)

 3 

Peamine on leida seltskond, kes on valmis sinuga kogu pulli kaasa tegema. Nii , see seltskond oli meil olemas ja igal liikmel oma pisike osa selles. Kes leidis, kes tassis ja kes salvestas kogu operatsiooni. Nii puhuti meile Kajaga abivahend punni ja lükati veele.
Tugeva tuulega tekkis vahepeal tunne, et lõpetame kuskil vastaskaldal, aga no tuntud Võhandu maratoni äss päästis päeva, kruisis meid kenasti saarle ja tiris mind vaeseksest kuivale ka, ainult millegipärast jäi mul pee allapoole ja tunne oli, et kohe kukun tagurpidi saltoga vette tagasi. Aga tugev maanaine hiivas mind kaldale ja siis oli pidu... mustikaid oli siin nii palju ja nii suuri, et me ei suutnud vastu panna ja maiustasime mõnuga, eks ta ole prioriteedid puha paigast ära :P.
Kui südametunnistus ärkas kihutasime aardeni , logisime ja siis tüürisime vastutuules kiiresti mandrile tagasi. No kiiresti ikka sellepärast, et va pilv lähenes ja temas oli ämbriteviisi vett sees. Meil läks hästi, hooldustiim jõudis abivahendi "tolmuimejasse" pakkida ja kui me juba autodes olime... jah alles siis kallati see pang meile kaela :D. Tänud peitjale ja kaaslastele!

Kohe antakse stardipauk

peataolek, kuhu maanduda :D

ülesmäge mind tõmmata on ju käkitegu :P

leia kolm erinevust ;)

Ka see aarete saar on nüüd vallutatud.

 8 

Hommikul silmi avades oli esimene täiesti seosetu mõte et läheks tooks täna selle Männiku "Navy" ära. Aknast välja vaadates paistis ilm ka supluseks sobilik, niisiis pakkisingi asjad, võtsin ratta ja veeresin Männikule. Saarekest vaadeldes panin ujumistrajektoori ja aarde asukoha enam-vähem paika, võtsin pastaka minigripiga hambusse ning sukeldusin. Poolel teel saarele puutus jalg mingi asja vastu, ehmatusest tahtsin jalad põhja suruda ja ennäe imet - tõusin keset järve püsti. Ei tea, mis asja otsa ujusin, igatahes polnud tegemist loodusliku veealuse saarekesega, tundus rohkem nagu bussikatuse moodi, kandiline ja päris mitu meetrit pikk. Saarel vormistasin asja siuh-säuh ära, hambus kaasa veetud pastakas osutus üleliigseks. Tagasi ujusin teistkaudu, et vältida taaskohtumist selle tundmatu veealuse objektiga. Pärast jäin liivale David Lodge'i "Väikest maailma" lugema ja päevitama. Igati vahva päev, suur aitäh aarde peitjale! :)

Tänane ilm oli just selline, et kodust kaugele minna ei viitsi. Vahepeal jäi vihm järele ning oli ka linna asja. Sidusin kajaki katusele ja vurasin kohale. Tuul oli päris tugev, kuid sellisel lombil ei ole tuul muidugi probleemiks. Täitsa mõnus väike kajakitripp oli. Aitähhid peitjale!

 2 

Nii ilusa ilmaga ja sooja veega oli lausa kohustuslik minna aardeni ujudes. Saarele maabumiseks valsin aga parema koha 150 m aardest eemal. Selleks, et saarel oleks hea jalutada olid jalanõud, GPS ja telefon veekindla kotiga ujudes kaasas.

 4 

Miki tahtis paadiga järvele minna, kutsus kaasa. Teda tundes sai juba kodus kindlalt kokku lepitud, et tulen seltsiks küll (ilm ilus ja koht ka kena), aga olen kaldal ja naudin ilusat õhtut, lähedal olev geopeituse objekt tõesti ei kutsu ja mõni aare võib vabalt leidmata jääda. Läks aga nii, nagu alati. Miki tuuritas paadiga järvel ja ühel hetkel tundus, et ma vist ikka tahaks ka paadiga sõita, mootor veab edasi ja ise ei pea isegi aerutama. Kui paat nina all randus, siis polnud vaja mind pehmeks rääkida ja mingil hetkel olimegi aardele mõttetult lähedal. No ja siis sai teema "ma ei otsi seda aaret" õnnetu lõpu. Tänan, ilusas kohas on see meremeeste aare. Kalamehi nägime ka - kalale vist tasub sinna tõesti minna, meestel olid sumbas hiigla suured haugid ja ahvenad.

 1 

Võtsime igaks juhuks kaasa ka abivahendi, madratsi, turvalisuse huvides. See sai juba täis puhutud rongijaamas, kui ootasime vihma lõppemist. Mina pääsesin madratsiga küllaltki kuivalt aga Mihkel, vaene sell, pidi kogu tee ujuma. Õnneks oli vesi soe. Lisaks pidime mitu korda ujuma, sest olime kaasa mõeldud pastaka kalda juures ära kaotanud. Keerasime poolelt teelt tagasi, korjasime pastaka üles ja läksime uuesti. Kuna me telefoni saarele kaasa ei võtnud, siis proovisime mälu järgi otsida, aga ei leidnud. Hakkasin lõpuks telefoni järele minema, kui Mihkel hüüdis, et aare on leitud. Panime nimed kirja ning ujusime tagasi rataste juurde.

Vahva oli, tänud peitjale!

 1 

Neljapäeval väga viletsa ilma tõttu pooleli jäänud tuur tuli ju lõpule viia. Täna sadas ka vihma :) Õnneks mitte kaua. Passisime pool tundi Männiku jaamas, siis lõppes suurem sadu ja saime järve äärde sõita. Vesi oli üsna soe. Alguses kõndisime aardest mööda ja suundusime valede mändide juurde. Lootus hakkas juba kaduma ja ma saatsin Rogeri telefoni järele, et aarde asukoht paika panna, kui tops mulle silma jäi. Pärast tagasi ujudes tundus vesi palju soojem. Aitäh! Minu 2800. leid

Tegime selle suve esimese ujumise. Oleks oodanud soojemat vett, aga mis sa teed, kui pole võtta. Tuli leppida sellega mis on. Aga see distants ise selline paras sutsakas. Tehtud ta saigi, täname aarde eest.

01483

Suvi on selline, et ega ma ujuma eriti ei kipu. Seega kasutasime aarde juurde jõudmiseks abivahendit. Järve pealt oli hea ülevaade ümberkaudsetest telkijatest ja lõketest. Aarde jaoks väga sobiv asukoht. Tänud!

Leitud

 9 

Mis paadid? Mis mikid? Mis õhtud? Vaatasime Kauriga, et seda päris suve võibki ootama jääda, lähme parem ujuma. Mõeldud, tehtud. Navigeerisime sobivasse kohta, leidsime eest vööni veest tibinad. Mingi mikroskoopiline Džessika jooksis kah mööda kallast, mingi koeralaadne toode siis. No ja kui juba tibinad vees kannatavad olla, ms siis meiegi. Mõtlesin küll, et toon autost Palojärve ekspeditsiooni jaoks hangitud kummimadratsi, aga kuni ma selle täis jõudsin puhuga, oli Kaur juba saarel. Tuli välja, et madratsi kõrval ujuda oli hoopis mõnusam kui seal peal ulpida. Saare läänekallas on paganama järsk, tuleb välja, jalg läks põhja ehk vaid paar meetrit enne veepiiri, ja siis tuli ka lausa astmest üles ronida. Saarel - noh, kaardipilt oli mälus. Esimeses vaadatud kohas oodati meid nokk lahti ja nõuti ussikest, aga et seda polnud anda, taandusime kiiresti. Õige koht oli veel paarkend meetrit edasi, seal oli juba rada sisse tallatud ja leidmises ei olnud enam kahtust. Lootsime kolmandad olla, aga ei, üks Kaupo oli ka eile ujumas käinud. Ja näe, siin saadakse küll käed enne logimist ära kuivatada, mitte nagu seitsmendas bes :)

No ja siis veel see pisiasi, tagasi ujumine vee peal kimava skuutri ja selle taga lohiseva lauduri kiuste - vähemalt otsa nad meile ei kihutanud. Ühesõnaga - aitäh, hooaeg avatud!

https://www.youtube.com/watch?v=MTwq1_9VH68

 5 

Eelnevalt käisin soendust tegemas Valdeku karjääris. Snorgeldasin pool tundi. Arvasin, et Arvi ujub ka siia aarde juurde, aga tal olevat nõrkus eilsest viskist. Kasutasin lestasi ja prille. Kohale jõudes imestasin ka järsu kalda üle. Mälu järgi sai tükk aega aaret otsitud palja jalu. Nii häid jalajälgi, nagu ma tegin, polnud ka ees. Tõmbasin sopased käed rinna peale puhtaks ja logisin aarde. Ma peidaks aarde maapinnale/ maa alla. Talvel üle jää kõndimine on palju tuimem leid. Meeldis, siiamaani selle aasta parim peidukoht.

 1 

Kuna mul endal paati ei olnud ja eelmisel päeval ei rääkinud Priit, et Mikil teine paat nüüd. Siis mis nüüd ikka muud kui ütlesin Priidule, kas tuled paadiga õhtul koju või laenad Mikilt paadi, et me ka Annabeliga selle aarde logitud saaks. Käiku läks teine versioon Miki tuli paadiga kohale ja nii see aare logitud saigi. Õhtul oli väga ilus vaade seal. STF kl.22.10 Aitäh peitjale:)

 1 

Mõnus paadisõit oli. Aitäh peitjale. STF kl.22.10

FTF kell 23:30

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Kõik toimus täpselt nii nagu Miki juba kirjeldas:) Tänud juhatamast. Ilma aardeta olekski selline äge paadiretk olemata.

 5 

Kui aare avaldus, vaatasin ainult, et nimi on "Männiku", ajasin Madise esikusse ja tormasin alla. Jooksime koos majast välja, jäime trepikoja ette miskipärast seisma ja Madis ütles "maastik 4.5", mispeale me korra vaidlesime, et kes läheb autosse ja kes ujukaid tooma. Niisiis tõi Madis toast terve hunniku igasugu riideid ning asusime teele. Kuskil poole tee peal saime aru, et no ei kutsu see ilm ujuma. Helistasime tuttavale paadimehele, kellele mõte õhtusest seiklusest meeldis. Pildistasime nulli läheduses parte, ühel hetkel saabus kohale Priit. Kui Miki ja Indrek paadiga kohale jõudsid, hakkas asjatamine - kes pani aere kokku, kes imetles paati, kes otsis pumba välja, kes pildistas jne. Tutikas paat sai üsna ruttu täis ning võisimegi teekonda alustada. Esimesena pidin mina aerutama ja nalja oli nabani - paat tegi imelikke ringe ühe koha peal või pigem lähtesadama suunas. Ma süüdistan selles aerusid! Andsin need Mikile ning vaikselt, aga järjekindlalt hakkasime nullile liginema. Oli mõnus õhtune tuulutamine, aitäh!

Pardiemme

Veel parte

Ilus taevas

 19 

Ühesõnaga, logelen õndsalt diivanil, kass süles, vaatan telekast mingit nunnut filmi ja mõtlesin, et peaks ennast püsti ajama, kohvi tegema ja üleüldse lihtsalt hästi tundma. Järsku telefonihelin, hmm, Liis helistab.. äkki ajas lihtsalt numbri segamini ja kogemata helistas mulle? Vastasin, et "koerte värvimine kuuleb", kuidas saan aidata. Ei langenud lõksu, küsis hoopis, et kuidas mul paadiga lood on, et nemad on männikul, vahivad igatsevalt ühe saare poole, aga vesi on külm ja märg ja sügav. Sel hetkel sai kõik ilus läbi - kass teadis juba, mis ees ootab ja voolas ise sülest maha. Hetk mõtlemist.. et kohviisu on ning seal on raudselt külm ja märg olemine. Ning ega nad sealt kusagile kao, paati pole ju :) Tegin endale kohvi kaasa, andsin Indrekule teada, et lähen sinnakanti, mis ta seal kodus ikka kooserdab, tulgu kaasa ja tehku midagi kasulikku (geopeitust) ning sättisin ennast valmis. Kohale jõudes sai veesõiduk ühiste jõududega kiirelt täis ning algne plaan oli selline, et kahekesi paadis ning kes üle tahab, see sõuab ise sinna, ma sõuan tagasi ja siis järgmine ja järgmine. Katsetasime alguses Liisiga, kuid välja tuli nii, et pidin ikka ise udjama. Ühesõnaga pätsasin Madiselt naise ja pagesime üksikule saarele. Tagasi jõudes andsime paadi järgmisele tiimile üle ja nii edasi. Saarel läks kiirelt, üllatuslikult olimegi esimesed. Oli mõnus geoõhtu, aitäh!

Merejalaväelased enne dessanti

2. ekipaazi dessant saarele

 21 

Olin just pesust tulnud ja vedelesin voodis, kui telefon piiksus. Mainisin Liisile, et mingi uus aare tuli. Järgmine hetk kargas Liis voodist püsti, kisas Männiku ja kadunud ta oligi. Auto juurde jõudes märkasime maastiku raskusastet ning seda, et aare on saarel. Ee.. Mis me nüüd teeme? Liis pakkus et ma tooks ujumisriided ja rätikud. Mõeldud, tehtud ning järgmine hetk olime Männikul. Seal uurisime edasi, et ikka parajalt pikk maa on aardeni ujuda ning helistasime Mikile. Oodates jälgisime pardipere toimetamisi, keda hiljem ähvardas ka oht rebase ohvriks langeda. Õnneks pardiema hoiatava prääksu järel kobiti kähku vette ning rebane pidi saba jalge vahel minema lonkima. Enne Miki saabumist jõudis ka Priit kohale ning seejärel tuli juba Miki koos paadi ja naabrimehe Indrekuga. Igati vahva õhtu oli ning meeleolukas seiklus. Saarel läks aarde leidmisega mõni hetk aega. Ainus asi, millest ma aru ei saa, on see, et kes see idioot sinna saarele vanu rehve ja muud prügi veab? Miks? FTF logi sai 23:30 kellaajaga kirja pandud ning seejärel oli aeg koju magama tulla. Aitäh peitjale vingete emotsioonide eest!