Aeg on teinud oma töö. Peamine ligipääs on vahepeal tõkestatud eramaaga. Alternatiiv on aga nii prügine mida isegi mina ei jaksa ära vedada ja presenteerida ei soovi. Kahjuks on ka kasti sisu ajaga amortiseerunud. Väärtusliku tagasisidega kamraadid on ka juba enamus seal ära käinud ja aaret taastama ei hakka. Tänud kõigile kes kohal käisid ja viitsisid oma seiklusi ka teistega jagada. Tänud ka Helenile ja Salmele, kes vaevusid kasti kodusadamasse tagasi toimetada.

 1 

Väga pikalt edasi lükatud aardekülastus sai täna lõpuks teoks. Päikseline ilm ja pikalt kestnud kuiv andsid lootust, et hullust mudanõlvast on saanud midagi meeldivamat. Prügi oli ikka kahjuks palju ja päris paras katsumus oli selles pudedas pinnases üles poole ennast venitada. Käsi ei tahtnud ka maha panna, sest klaasitükke ja katkiseid pudeleid oli kole palju. Haarasin siis kallakult kaasa ühe metalltaldriku, millega oli hea ennast maasse ankurdada. Õnneks olime suuna võtnud kohe õigele puule ja kui kohale jõudsime, siis hakkas aardekast kiirelt silma. Istusime seal tükk aega nagu linnukesed õrrel, kuulasime kasti siutsu ja pusisime nii, kuidas oskasime. Mida hetk edasi, seda enam hakkas tunduma, et miskit oleks justkui puudu, et edukalt lahenduseni jõuda. Võtsime siis kõne peitjale, kirjeldasime olukorda ja saime kinnitust, et vähe katki see asi. Peitja palvel haarasime kasti kaenlasse ja libistasime end taas nõlvast alla ja sõitsime aarde sünnikoju. Silver proovis algul kasti avada nõuga, siis juba jõuga ja peale paari üsna tugevat füüsilist mõjutust saimegi luugi lahti. Ise poleks küll niimoodi julgenud võõra aardega mürgeldada. Selgus, et aeg on oma töö teinud ja kõik ei liigu enam päris nii nagu algselt. Põnev oli ikka vaadata, mis seal kasti sees siis tegelikult toimub ja kuidas luugi lahti saab. Kahju, et selle aardekese elu vist siinkohal otsa saab.
Aga koht oli igatahes äge ja minul küll hea meel, et ikka selle aarde juurde ka lõpuks jõudsime. Aitäh meistrimehele!

 1 

Päris hull ronimine oli siin mudasel ja väga väga jubedal prügimäel. Siin oli hullem, kui meie tänasel koristamissündmusel. Üles me saime ja senikaua kõigutasin mina jalgu, kui Dauno nipile pihta sai ja üllatavalt päris kiirelt. Tänud

Jäi isegi peidukas leidmata.

 1 

Teekond aardeni oli ikka raske, mullas olevate klaasikildude ja eterniidikildudega 45 kraadise mäenõlvalt üles ronida on ikka õudne. Lõpuks kui ikka 15 minutiga üles sain, jõudsin karbini, mille avamisviisist ma kohe algul üldse aru ei saanud. Kui lugesin karbis olevat silti, hakkas nagu väike selgus ikka tekkima, aga otsustasin selle siiski jätta järgmiseks korraks. Järgmiseks korraks varun siis rohkem julgust ja küsin ka abi teistelt geosõpradelt.

Leitud, logitud, tänan!

 2 

Ma olen korra piirkonnas liikudes teeotsast sisse põiganud, aga olin ülevalt lähenemiseks täielikult ette valmistumata ja isegi ei hakanud midagi üritama. Tegelikult oleks võinud küll, kui nüüd tagasiulatuvalt mõelda. Aga kui kästakse olla maru ettevaatlik ja laskujatele lausa tänaseks tee n-ö kinni kirjutatud, siis eks tuleb teha kordusvisiit ja läheneda asjale teisiti.
Parkisime end ära ja hakkasime riideid määrima. Tegime seda päris tublisti, sest vihjepilt oli küll vaimusilmas teada, aga kui nälg ikka suur, siis kõik on ju toidu kuju ja lõhnaga...
Kasti sisu oli põnev, meedikuna on sellise endoskoopilise vaate osas mul pilt selge ja pärastpoole sain avamisnipi kohta "I told you so" öelda, aga Lauri ju niiväga tahtis ka mängida. Igatahes allatulekul sai Lauri tagumiku ka ära määrida. Meie täname, mulle protod meeldivad!

 1 

Algul sai proovitud üleval, siis sa kokku põrgatud kurja end siiski viisakaks jääva maaomanikuga kes palus, et keegi enam tema maa pealt üritama ei tuleks. Siis sai alt üritatud, nõlv oli parajalt libe aga õige kummikuga mingi pidamine oli. Saime kaasaga mõlemad mitmeid kordi külje maha. Aardega läks väheke aega, et süsteemist aru saada. Kui arusaam tekkis siis läks avamisega kiirelt. Tänan väljakutse eest.

NB! Maaomaniku suurel palvel palun aardele mitte läheneda kagu suunalt ülevalt, vaid teha seda loodest Aruheina tee poolt.

 1 

Kuna selle aarde raskusaste on ikka üpris kõrge, siis uurisin sõbralt, et kas on mõtet poisiga seda aaret korjama minna. Vastuseks soovitati mitte minna. Aga sain teada, mis vähemalt maastik endast kujutab. Ega mu süda rahule ei andnud. Tulime ju täna siia kanti aardeid noppima, seega tulime ka siit läbi, et näha, mis seal ikka on. Oma silm on ju kuningas. Ega need geopeituritest isad normaalsed ole. Kui juba siin olla, siis ei tee ju paha proovida, kas me saame sellega hakkama ja nii meie ronimine pihta hakkas. Poiss vahepeal ühel käel ja vahepeal teisel käel, nii me millimeetri haaval üles ronisime. Kui olime juba üleval väljas, sain aru, et olen veitsa valest kohas üles tulnud. Ega muud üle jäänud, kui paarkümmend meetrit mööda panga alumist serva edasi nihkuda ja siis ise ka ei ta kuidas sealt kahekesi koos aarde juurde laskuda. Igatahes see asi õnnestus. Kohapeal oli asi lihtne. Istusime kahekesi nagu kanad õrrel. Lahendamine muidugi nii lihtne ei olnud, sest poiss tahtis ise kõike vajutada ja kruttida. Õnneks pole tema huvi veel nii süvenenud ja ta leidis palju huvitavama tegevuse, asju kuristiku loopida. Pealegi sai poiss aru, et issil polegi kohe plaanis siit õrrelt minema minna. Nüüd hakkas ta ajama, et alla, alla, alla..... Ok teeme nii , et kui ma kella kaheteiskümmneks lahti ei saa, siis lähme minema. Ei või olla peale eesmärgi seadmist, jõudis ka mulle kohale, mida tegema peab ja mõni minut enne kahteist saime ka konteineri avatud. Juhuuu. Aga rõõmustada oli veel vara. Esiteks oleks mul poiss konteineri peaaegu enne logiraamatu sisse panemist kinni pannud. Teiseks polnud see alla minek ültse nii mõnus, kuna turvalised juurikad said ühel hetkel otsa ja kolmandaks oli all nii vedel, et päris keeruline oli liikuda. Ma vajusin päris mitmes kohas pahkluuni mutta. Lõpuks me autoni jõudsime. Suured tänud mõnusa väljakutse ja ägeda aarde eest. Ups emmele ei tohi sellest küll rääkida.

 2 

Peale Põrgukoerte ehmatusest toibumist lülitasime lambid põlema ja ronisime nõlvast üles. Hoolimata lahtisest pealmisest kihist ja järsust nõlvast ning algul nii 20m vasakule jääva puu suunas liikumisest õnnestus täitsa jalule jäädes lõpuks aardeni jõuda. Kohapeal on mõnus juurikas istumise jaoks sätitud ja avamise tseremoonia võis alata. Oi ma susserdasin seal, nii täiesti pimesi, kui vist midagi nähes, kuid kasti ma lahti ei saanud. Markol aga õnnestus avamine uskumatult kiiresti.. kuid ta lihtsalt lükkas luugi enne uuesti kinni tagasi, kui ma reageerida jõudsin. Mida värki.

Hea küll, head asjad tuleb tõesti ise läbi teha ja eks teise õnnestumine annab endalegi innustust juurde. Ja nii ma siis hakkasin uuesti pusima ja üritasin tunnetust paika loksutada. Lõpuks, kui olin loobunud midagi näha üritamisest ma tundsin tõesti, et vist on võimalik.. ja ta avaneski. Jujuu. Ma sain selle ise lahti :) Ja pärast jõudsin ka kordagi kuskil koperdamata alla auto juurde tagasi. Äge. Tänan peitmast.

 1 

Kui Anni tööpäeva keskel andis märku, et otsib huvitavaid aardeid, siis hoidsin silmad lahti, et kus ta lõpetab, et ennast kaasa puukida. Prototüüp 3 olin käinud 2-3 korda enne luuramas ning üksinda tagasi siia ei kippunud. Esiteks kuna kergesti valusaks minevale randmele võib üsna lihtne olla pankrannikul liiga teha ning teiseks kuna aeg-ajalt jääb mul kannatusest ning ka mõistusest puudu keerulisemate lahendustega. Seekord täitsin ma päikesevarju ja logija rolli. Üsna ruttu sain ka aru, et Anni on ikka päris tubli naine, et ta kahe poisiklutiga nii palju seiklemas käib, see on ikka tükk tööd. (495) Aitäh! EVEJ

 2 

Kui Sander teatas, et on nõus minuga aaret otsima minema, siis võtsin valikusse aarded, mida ma lastega otsida ei saa. Carolys küll proovis mind veenda, et peaks Vigride spad külastama, aga jäin enesele kindlaks ja ka Sandrilt tuli nõusolek, et teeme hoopis prototüübi ära. Alguses oli plaan alt läheneda, aga läksime siiski ülevalt asja uurima. Veidi peale auto seisma jätmist ja olukorra hindamist, saabusid kõrvaloleva maja ette kaks autot ja hakati miskit asjatama. Üldse oli ümbruskonnas korralikult mugusiď, mida poleks sellisest kohast osanud oodata. Ju siis on arenev kant. Sander küll kõhkles, sest ei tahtnud akende all tsirkust tegema hakata, aga peagi ta koormarihmaga alla läks. Carolys veel kohale polnud jõudnud, sest tal oli sõnaotseses mõttes suur kopp ees. Nii ma kahe põnniga serval seisin ja sain üks hetk ka nurgatagant piiluvat majaomanikku tervitada. Kui Carolys ka servale moraalseks toeks jõudis, siis tuli Sander peagi kastiga üles. Esimesena prooviski avamist Sander, aga ei tekkinud kohe ideed. Mõtlesin, et proovin ka, aga mul jooksis juhe suht ruttu kokku ning Sander võttis asja uuesti ette. Mõnda aega sai ikka pusitud kuni lõpuks poolkogemata karp avanes. Silver vaatas sisu üle, Carolys kirjutas nimed ning saimegi Sandri kastiga jälle alla saata. Just siis tuli ka uuesti majaomanik, kes uuris, kas tegeleme geopeitusega. Oli üsna positiivselt meelestatud, kuid sooviks oli siiski, et tema maa pealt aardele ei liginetaks ja peagi tuleb ka eramaa silt sinna. Kui see hoone seal korda tehakse, siis on ka täiesti mõistetav soov. Järgmistel soovitaks siis läheneda pigem alt. Tänu aarde eest, oli sobiv seiklus.

 1 

Protod on alati toredad, see oli lausa lust. Laskusime koormarihmaga, üks hetk tundus üsna hea mõte, et lähen vaatan natuke teisele poole ka. Tundus, et saab abivahendita hakkama. Kobistasin mööda juurikaid ja ennäe - silmasin eemalt munasid. Seejärel sai kaaslasele käsk edastatud asukohta kontrollida, andis rohelise tule. Edasi läks aina lõbusamaks. Kuidagi oli vaja eksiradadelt tagasi ka jõuda ju. Selgus, et tulek polegi nii lihtne kui minek :D Poolele teele vinnasin end ära, edasi läks rihma loopimiseks. Umbes kümnendal katsel sain otsa kätte ja võis hakata edasi liikuma. Aga kõik läks valesti, mina lasin mõnusalt mööda nõlva liugu samal ajal kui Tarmo pealt vaatas ja mu üle naerda lõksutas. Õnneks pidamine tuli kiirelt, aga kahju oli juba tehtud. Karbi kallal nokitsesime ikka mõnda aega, kuniks jäi ka karbi kaas pihku, mis ütles täpselt kõik ära :D siis oli ainult logimise vaev. Algas rännak üles tagasi. Õnneks möödus see vägagi viisakalt. Üleval pühkisin pepsi pealt mulda maha ja küsisin, et kas sai puhtaks? Enda meelest nagu enam midagi sõrmede alla ei jäänud. Selle peale sain uue naeru osaliseks :D Täname lõbusa seikluse eest.

Võidukalt üleval tagasi

Johhaidii noh

Leitud

Leitud

No oli see vast suure tahtejõuga lahendatud ja leitud :) Tänud laheda kasti eest!

 1 

Maastik oli siin tõeline katsumus. Õnneks oli meil sobilik ja kindel abivahend kaasas. Lapsed jäid äärele vaatama, kuidas vanemad turnisid. Muidugi tuli poole tee peal meelde, et patarei jäi ju ka üles kotti ja sai veidi rohkemgi ronida. Munad leitud, sai nuputama hakata. Saime ikka hakkama. Jälle üks vahva kast :) Üles ronides saime nõlva küljest lahti ka ühe päris suure kivikamaka, mis suure hooga alla veeres. Hea, et keegi pihta ei saanud. Nii et tasub ettevaatlik olla. Tänud!

Ükskord üritasime ülevalt kunagi varem. Tookord andsime kiire loobumisvõidu aardele. Seekord lähenesime alt. Muidugi suutsime ülesse välja ronida kümmekond meetrit vasemalt. Mina kobisin kohe alla tagasi ja startisin veidi kõrvalt uuesti. Piia ei jätnud jonni ja üritas üleval horisontaali kulgeda. Olevat mitu korda olnud tal hetk, et oleks teinud peakaühüppe paarikümne meetri kõrguselt basseini, kus vett veel sees pole. Sellest spordist ta õnneks peagi loobus ja tuli alla ja siis õiges kohas ülesse. ja oli juba ka aeg, sest minu hiigelpikk süütenüür oli dünamiidikasti juure olematuks põlenud ja hetk veel, ning plahvatus oleks vist hävitanud nii aarde, kui ilusa pankranniku. Piia lausus võlusõnad (minupoolt proovitud trahhdibitahhabrakadabra ei töötanud, küllap ta teadis muid) ja nii saimegi selle kiusupunni kõhule ligi.

Tore sportlik üritus ja logi kirjas. Tegime ka vahetust :)

 1 

Kaasa oli võetud oravad, kes ronisid ja lukuekspert, kes avas - tänu neile sain ka mina nime raamatusse! Uskumatu teostus (kus kohast küll tulevad inimestel sellised ideed!!!???). Jätsin ruubiku-kuubiku. AITÄH tegijale!

Siim leidis ja mina avasin. Tuul oli külm, aga põnev oli ikka, aitäh!

Kõige ekstreemsem senimaani mängitud viie päeva jooksul. Aare on väga tuus!

 1 

Mõnus turnimine karges pühapäevahommikus. Valmistusin pikemaks nuputamiseks. Natuke läks aega, aga karp avanes isegi üllatvalt kiiresti. Aitäh peitjale.

 2 

Selle maiuspala jätsin viimaseks. Nii igaks juhuks, et kui end väga ära määrib või katki kukub, et siis noh pole päev raisku läinud või midagi sellist. Valisime alt lähenemise tee aga leidsime end lõpuks ikka päris ülevalt. Otsitud sai üksjagu ja turnitud mitu korda üles ja alla, kuigi ma igakord ütlesin, et ei mina sinna enam ei lähe. Hakkas juba vaikselt hämarduma ja otsustasime loobuda. Olime umbes 50 meetrit eemaldunud, kui äkki tekkis mõte õlekõrrest haarata. Esimene katse läks aia taha, ei vastatud telefonile. Teisena helistasin Ovele ja temalt saime teada piisavalt, et Raul kohe õigele tasandile laskus ja aarde üles leidis. Saime ka teada, et olevat mingi vihjepilt aga seda ma tefefonist välja võluda ei suutnud. Noh polnud vajagi. Kuni olin ka õigele kõrgusele laskunud oli Raul selleks ajaks juba karbiga saanud natuke aega mängida. Pusisime siis mõnda aega koos ja midagi ei saanud aru. Olime just uuesti loobumas ja pille kokku pakkimas, kui järsku jõudis kõik kohale ja asi avanes kui imeväel. Ah, ma olin selle tulemusega megarahul ja ronimisega sain ka täitsa rahuldavalt hakkama, kuigi üksi ma poleks julgenud sinna minna. Tänud vägeva kogemuse eest Sulle Silver!

 1 

See viimane leidmata prototüüp oli mul ammu pinnuks silmas. Algul proovisin läheneda alt aga tundsu,e t ülevalt on parem ja sõitsin autoga üles. Ega ülevalt laskumine palju lihtsam ei olnud kuid õnneks oli keegi kohapeale abivahendi jätnud. Kasti enda avamine läks üsna ruttu. NB! Mina kasutasin enda patareid aga ka kastis olev patarei oli veel töökorras.

 1 

Liigne optimism. Päev otsa oli vihma sadanud ja see oli maastikult kohe näha.

 1 

Võiks öelda, et see aare oli pikka aega üks neist, mis jäi liikumistrajektoorilt eemale ning lisaks tundus, et maru keeruline on seda mõistatust lahendada, et nimed kirja saada. Tegelikkus oli pea vastupidine. Mine kohale, säti end päris õigele kohale, nokitse natuke ja ongi logiraamat käes. Kuidagi väga kiirelt ja kergelt käis see. Vist liigagi. Palume uusi väljakutseid! :) Aitähhid ka!

 1 

Otsustasin aardele läheneda ülevalt poolt, olin selleks abivahendigi kaasa võtnud. Olgugi, et viimasest oli kuigipalju kasu, ei aidanud see aaret leida. Seega ronisin üles tagasi ja liikusin hoopis ringiga alla. Seal ringi vaadates ja vihjepilti kasutades sain aimduse, kust tõenäoliselt otsima peab. Ja sinna sain täiesti ilma abivahendita, palju mugavamalt kui ilmselt ülevalt tulla oleks olnud. Prototüüp oli kenasti oma koha ja õnneks ei läinud ka väga kaua, et nipist aru saada. Põnev teostus, aitäh!

 1 

No ,vott see oli aare !

 3 

Tõesti vedas, et keegi oli asjale rohkem tähelepanu pööranud ja teadis mida kaasa peaks võtma :D Ja lõpuks said kõik korra ise karbi lahti teha. Aitäh peitjale

 3 

Õnneks olin lugenud diagonaalis logiteateid ning veensin Merkat, et köit ja kindaid on ka vaja. Ja see oli õigustatud. Mina suure ronimisentusiastina alustasin köie abil alla laskumist. Kui karp ka käes oli, tekkis logistikaviga - no ei saanud ühel ajal karpi käes hoida ja ronida. Poole teeni tarisin teise küll ära, kuid siis andsin võimaluse ka Tõnisel ronimiseks. Edasi oli kerge vaidlus ja virisemine, et kes essana karpi avada proovib. Tulul õnnestus avamine kõige esimesena. Mina rääkisin selle juures loo, kuidas sai ühe Prototüübi aarde juures ikka pusitud, et laegas avaneks. Ning kuidas siis selle pusimise edukusest vaimustununa sai laegas kokku tagasi pandud liig rutakaklt ning osa kraami välja ununes, mistõttu kogu see mässamine uuesti tuli ette võtta. Ei möödunud vast minutitki, kui ma tegin selle vea ka siin. Mis seal ikka, proovisin siis ka ise avamise mehhanismi. Edukalt. Kuid peale seda tahtis igaüks juba korra luugi lahti saada. Karpi tagasi viies olin juba kavalam ning toppisin selle seljakotti, et laskumine mugavam oleks. Ennast ajas muigama eelkõige paar päeva tagasi vastu võetud otsus, et aitab küll mõneks ajaks keerulisematest aaretest. Tuleks ikka passi vaadata ja veidi rahulikumalt võtta. Niipalju siis sellest...

 1 

Siia ikka andis ronida. Mingi valemiga jõudsime kohale ja saime karbi ka lahti, tänud.

Leitud. Aitäh!

 1 

Veidi läks aega, et leida see õige koht kus aare on. Tanel proovis pusida, silmad väsisid ja ta andis teatepulga mulle edasi. Hakkasin kasti mugavalt juurikale toetama, puudutasin korraks õiget asja ja oligi logiraamat käes. Seega võib vist öelda, et möödasõidul kiire leid.

 1 

Ükskord talvel proovisin ülevalt poolt läheneda. Lühikesevõitu puksiirköie abil vaatasin mõned haardeulatusse jäävad puud üle, aga lahti lasta ei tihanud - libeduse ja arvestatava kaldenurga koosmõjul oleks see 70% tõenäosusega kaasa toonud valusamat sorti liulaskmise ning pärast ilma leiuta suure ringiga tagasi autoni lonkamise :o)

Miski hea pärast arvasin, et nüüd suvel uuele katsele tulles oleks ehk targem altpoolt läheneda. Meetodil 2 sammu edasi ja 1 samm tagasi vajumist vedasin end kuidagimoodi üle kultuuri- (ja kultuurituse) kihi üles välja ning vaadates seda kõige viimast jäänud servapingutust, taipasin kui palju lihtsam olnuks tegelikult ikkagi ülalt laskuda :D Kuna suurem osa lahtisest mudrust oli kõik nagunii alla varisenud, siis järsaku ülaservas liikumine nõudis küll ettevaatust, aga pinnas enam mingeid ootamatuid üllatusi ei valmistanud. Õhtuhämaruses lambiga vehkides võttis peidukoha leidmine oma viis minutit vist ikka ära.

Sättisin siis end mugavasti istuma ning hakkasin tasakesi pusima. Märkimisväärset edu saavutamata avastasin pool tundi hiljem kogemata, et üks jalg on täiesti välja surnud. Nii kapitaalselt nagu varem veel polegi juhtunud - tõused püsti ja ei tunne ühtki kohta poolest reiest allpool. Ilma silmadega kontrollimata polnud õrna aimugi, kas ja kuidas üldse vasaku jala peale toetad :o) Mõne minuti sirutamise ja raputamise järel taastus õnneks normaalne olukord, edasi püüdsin asendi valida nii, et veri ikka läbi käiks. Ma arvan, et läks veel ligemale pool tundi, enne kui koba peale lõpuks laeka lahti sain. Nüüd oli vaid vaja ülimalt hoolsalt jälgida, et ust kogemata kinni ei lase, enne kui logi kirjutatud :D Ega tegelikult jagasin matsu välja küll ning pärast avasin juba mängleva kergusega. Lihtsalt möödunud tunni vältel olin miskipärast jube kinni tiba teises ettekujutuses ja püüdsin läheneda liiga kirurgiliselt. Oma rolli mängis kindlasti ka asjaolu, et eirasin täielikult kirjelduses nimetatud soovitust vaimselt puhanuna kohale tulla, seda täna õhtul enda kohta tõesti öelda poleks võinud :P

Kokkuvõttes sain selle aardega raskusastmetele väärilise pingutuse igatahes kätte ning vastava võimsusega emotsoonid ka. Silveri prototüübid on teada-tuntud geokvaliteet, lisaks meeldib siin ka väljakutset pakkuv maastik. Hea töö, aitäh!

 1 

Ühe korra olen siin juba roninud ja ei leidnud ülesse, see muidugi oli suht keset ööd ka siis ei tundunud järsak üldse jube. Seekord sai valges käed taskus kohale tuldud ja päris järsk nägi valges välja :D Aga kuna mul mägironija vaim nii tugev siis sai kohe laivi lennatud ja seekord tuli ka leid kiiresti. Lahendatud sai seal samas, algul veidi oli segadus, et mis tegema peab aga peale 10 minutit sudimist laegas avanes, meie õnneks oli ka töötav patarei sees. Mul on hea meel, et ka teostusest oli pilt sees, et kuidas asi toimib, muidu oleks kripeldama jäänud. Kui nimi kirja sai siis sai uuesti proovitud avada mitmeid kordi ja siis avanes juba koheselt. Väga lahe teostus, suured tänud Silver :)

 1 

Nii nagu kõikdesse eelnevatesse Prototüüpidesse suhtusime ka sellesse paraja aukartusega. Piirkonda jõudes vangutasime pisut pead aga proovima pidi. Õnneks oli nõlv veel parasjagu külmunud ja sellest oli omajagu abi. Laeka avamist proovisime kõik aga kõige kiirema aja saavutas siiski Kalvi. Tänud! Tore, kiidame.

 1 

Kui järsu kaldega maastik, kivi ja lehesodiga kaetud. Hoone enda juures toimetatakse, hetkel ei olnud õnneks kedagi kohal. Merle sai protoga peagi õigele rajale, siis ei saanud enam pooleli jätta, kui aga võiduka lõpuni. Tänud peitjale.

 2 

Pisut häbiväärselt kaua on mul läinud selle aardeni jõudmiseni, kuigi juba mitmel korral olen lubanud plaani võtta. Ei taha ju tunnistada ka, et ehk oli väike hirm venitamise põhjus, äkki ei saa hakkama.. Isegi nöörijupp on mul ammusest ajast autos igaks juhuks olemas. Vaprate päkapikkude katsed täna edukalt läbitud, suundusimegi järgmist proovikivi ületama. Lähenesime ülevalt, tundus, et saab köieta hakkama, niisiis laskusime ilma, puujuurikad abiks. Külmakrõbedad lumised puulehed tekitasid paaril korral küll põnevust juurde, äkki tuleb alt uuesti üles tulema hakata, aga õnneks mitte.

Ja operatsioon proto alaku.. korraks väike hämming, mõttepaus ja vajalik protseduur sai selgeks. Tundsime end nagu täppiskirurgid, kohati ei julgenud liigutadagi kui abiline puhastas vahepeal uduseks muutunud vaatevälja.. kuni käis see õnnelik klõps! Jess! Signeerisime oma eduka operatsiooni ja tagastasime kasti protseduurilaualt oma pessa.

Aitäh, Silver! Tore vidin taas. Mulle väga meeldis. Jälle meeldis;) Kahju isegi natuke, et tehtud sai. Aga alati võib ju uuesti tulla:) (see pusimine meeldiks kindlasti mu noorgeopeituritele ka, seega taaskülastus täitsa reaalne). Ning õnneks on kohe uut põnevat teost oodata.

 1 

Otsustasime tänase ilmaga läheneda aardele alt poolt. Kui muidu on ilmataat kõik kalapüügirõõmud veekogudel jääga ära rikkunud, siis teeääres olev kraav oli täiesti jäävaba. Eks nullini oli mõni aeg ukerdamist ning kohapeal läks vast 5-6 minutit enne kui vidinas meie tahtele allus ja logiraamatu kätte andis. Aitüma, igavesti mõnusa teostusega asjandus!

 1 

Kodus kaarti vaadates, küsisin tütrelt kas teen trajektoori nii, et Silveri 1 või 2 aaret jääb trajektoorile. Tütar vastas, et loomulikult nii, et 1 jääks trajektoorile. On meil ju kõigil väga värskelt meeles, kui kaua aega võtavad Silveri aarded.

Okei, siis oli asi otsustatud. Prototüüp 3 tuleb sättida trajektoorile. Lugesin läbi kirjelduse, kõik logid ja tutvusin kaartidega - reljeefkaart, katastrikaart ja kõrgusandmetega kaart.

Mida rohkem tutvusin, seda suuremaks läks hirm.

Kartsin, et mina olen see, kes vaikselt laskuma hakkab. Fakt on see, et mõlemad oleme Herkiga raskekaallased aga minu mass on 20 kilo vähem, kui Herkil.

Soovitus oli võtta köiejupp kaasa!!! Köiejupp, ma ütlen. Köiejupp minu mõistes on paar kolm meetrit köiekest. Igaks juhuks ütlesin Herkile, et võtaks kaasa veniva kineetilise köie, minimaalse katkemistugevusega 10970 kg, mis sai ostetud tänu 4x4help talverõõmudele.

Kuna Herki autos oli ka koormarihm, siis ütlesin, et võtku see ka igaks juhuks kaasa, no mine tea, mis ees ootab! Noh ja koormarihmaga tuli ka kaasa tirr, igaks juhuks. Paar seeklit sai ka kaasa võetud.

Kindad võtsin ka kaasa.

Väga ei teagi, et niimoodi ettevalmistusi oleks teinud aardeotsingule minekuks.

Kella 3 ajal päeval jõudsime siis sihtpunkti. Parkisime auto mingi hoone ette. Õige pea tuli maaomanik, kes tuli meie juurde küsima, kas me plaanime hakata nõlvalt laskuma. No tohoh tonti - kust ta teadis? Ühest suust vastasime, et jah. Ta ei ajanud meid ära, vaid jagas lahkelt oma telefoninumbri, et saaksime järgmine kord ette helistada, kui tema maja taha nõlvale ronima läheme. Seda järgmist korda ei tule! Muideks maaomanik ütles, et neid laskujaid käib seal päris tihti.

Esmalt läksime siis ilma varustuseta asja uurima. Oi kuidas mulle ei meeldi siuke asi. Kardan kõrgust, libedust jne jne jne

Takseerisin sobiva allaminemise koha ja sobiva puu köie kinnitamiseks. Siis läksime autosse varustuse järgi - kindad ja kinetic rope tulid ühes.

Uhh, mägi tundus hirmutav. Aga lohutus oli see, et kõrgelt kukkuda ei saa. Ainult libiseda annaks üks jagu. Viskasin siis kõie endale ümber ja läksin. Mõistagi läksin valele poole ja sain sõeluda päris mitu korda üles-alla. Kõis jäi juba lühikeseks ja Herki läks autosse koormarihma jörgi. Päris pikalt läks enne, kui õige puuni jõudsin.

Köiest hoolimata suutsin ka mäenõlval libastuda. Ei ole hullu, see ju ilus must muld, mis seda mäge kattis.

LÕPUKS olin jõudnud peidukani - hurraa! Kõie pidin enda ümbert ära võtma kuna muidu ei ulatunud peidukani. Aga ega ma sealt midagi lihtsat ei oodanud. Avasin karbi ja voila! Mis edasi? Taskust võtsin telefoni ja pildid läksid pesakonnale teele. Kuidas avada oli küsimus. Ei saanud ma sealt mingit head vastust. Pidevalt kiikasin alla, et kas alla on pikk tee. Ei meeldi mulle selline ebakindel maapind. Toetasin siis põlve maha ja uurisin karpi. No küll oli jube seal olla.

Kuna sellises olekus ei suuda normaalselt midagi teha, siis hõikasin Herkile, et kas võtan karbi kaasa ja tulen üles. Ta ütles ok. Karp kinni, vasakusse kätte ja minek. Parem käsi hoidis siis köiest kinni ja Herki tegi üleval köievedu. Nii hea meel oli, kui karbiga üles jõudsin.

Istusin kivihunnikusse ja Herki hakkas karbiga pusima. No ütleks, et Bin Laden ei olnud ka nii hull terrorist, kui Silver. Esmalt peidab karbi sellisesse kohta ja et sellest veel vähe oli, siis sulgeb karbi ka nii, et lahti ei saaks.

Siis sain karbi oma kätte, no on alles insener! Mina küll seda karpi lahti ei saa! Olin valmis ka karbi niisama targalt tagasi viima ja selle aarde ära unustama.

Väljas hakkas hämarduma ja kartsin, et pimeduses laskuda on veel hullem.

Suures meeleheites haaras Herki telefoni ja helistas peitjale. Karp avanes pmst samal hetkel, kui kõne peitjaga lõppes. No tere tali, tegelikult oli ju lihtne!

Kuna oli juba piisavalt hämar, siis läksin tõin autost pealambi, ronisin sammukese allapoole, viskasin köie ümber, võtsin karbi kätte ja läksin.

Uhh, tehtud!

Mis ma oskan öelda? Lõppkokkuvõttes on meel rahul, et tehtud sai, kuigi mitte täitsa iseseisvalt. Tunnen, et selleks aastaks on minul Silveri aarete norm täis, kui ta just 1/1 raskusastmetega aardeid peitma ei hakka. Antud aare oli minu mõistes igati 5 vääriline, nii hinde poolest kui ka raskusastmete poolest.

Aitäh!

 2 

No nii. Lõpuks jõudsin oma Tabasalust alanud rattamatka sihtmärki. Ratas jäi alla ja kuidagi sain neliveoga üles välja. Keskendusin muidugi valale tasapinnale ja leidsin isegi mingid valed kerad aga karpi ei kusagil. Lõpuks olin juba väsinud ja pidin peaaegu alla lendama. Mõistsin, et isegi loobudes ma siit elusana ilma abivahendita alla enam ei saa. Olin valmis juba ülevalt ringi hakkama marsima kui leidsin ühe boa. Sellega sai gradiendi tip top paika. Jupikaupa puude ja boa abil leidsin ka õige koha üles. Istusin siis õrrele ja olin valmis järgmisteks katsumusteks. Aga polnudki nii hull karp kui kartsin. Täitsa tore ja paras mulle. Tänud vahva asja eest absoluutselt mugukindlas kohas. Loodame, et kõik jäävad ellu ka.

 1 

Eks tuli ka selle viguri aeg. Ükskord on ennegi käidud, aga kuna mägi oli libe ja varustus puudulik ja mehed ainult targutasid :) siis nii ta jäi. Nüüd oli teada, mis ees ootab, varustus parandatud ja vaim valmis. Lähenesime alt, polnud hullu midagi. Vähe tüma maa on, aga ei midagi erilist. Seekord oli tegemist hoopis õige puu tuvastamisega. Ei õpi inimene, et otsetee on kõige parem. Ja see kast....on ikka vigur ehitatud....pool päeva madistasime, aga lõpuks kõlas klõps ja sai logima asuda. Igatahes. Ja see sai samuti selgeks, et kui köiejupp on soovituslik siis 120+ kategoorias on ta kohustuslik. Ja veel tuli mingi kodanik manitsema, et see on tema maa, kus kõik ronivad ja prügi pudistavad. Aga veendunud, et meil prügi kaasas pole, teatas ta, et ronimise vastu pole tal midagi - ja lahkus. Lahkusime meiegi. Oli tore....samas korrata nagu eriti ei tahaks :) Aitähh.

 1 

Aega võttis, aga asja sai. Vaheldumisi karbi ja sääskedega võideldes. Olin järjekordsel sääsejahil kui Alol õnnestus uks avada. Tehtud. Tänud.

 1 

Lõpuks leidsin ennast ka selle proto juurest. Ammu olen tahtnud siia juba tulla. Pühapäeva õhtul oli üleval mõnusalt vaikne. Teistel päevadel see nii ei pruugi olla, sest kalda ääres asuvaid hooneid on hakatud renoveerima. Nõlv oli kuiv ja suhteliselt kergesti tehtav. Munad leidsin kohe ja koukisin kasti nende alt lagedale. Seadsin ennast mõnusalt istuma, peitja on sellegi peale mõelnud. Veidi uurimist ja üllatavalt kiiresti sain asjale pihta. Käed ka ei värisenud. ;) Mehhaanika on kodusem kui elektroonika. :) Aitäh!

 2 

Olin ju logisid lugenud, et päris tavaline jalutuskäik see pole aga kui avastasin end äkitselt kolmandale nii lähedal, siis pidin üle vaatama minema. Äkki saabki kõik prototüübid logitud. Alt minna tõesti ei tasu. See sodi ja mülgas seal... ohh. Ülevalt oli täiesti tehtav sellisel kuival ajal nagu praegu. Kõige mõnusam oli statsionaarne pink kus jalgu puhata ja prototüübiga vestelda, kavaldada, silma vaadata. Oleks veel jook ja söök kaasas olnud, oleks meil seal pikemalt läinud. Kohapealne patakas töötas. Minu enda oma oli tühi - hea teada. Iga katsega sai selgemaks, mis seal kõhus võiks toimuda, aga sõbraks me ei saanud. See oli vist nüüd üks esimesi kui mitte päris esimene 4.0 minu jaoks (kui mitte talviseid saari arvestada). Kardetavasti seda enam ei korda. Kuigi... tagasi minek läks küll ülikiirelt, kui avastasin, et sealsamast saabki üles ja ei pea mööda nõlva tagasi matkama sinna, kust alla tulin.

 1 

Aega läks asja sai, jalad märjad jne... Lähenesime alt poolt...

 4 

Viimased paar nädalat on meie peres teemaks olnud Prototüüp 3. Oleme teinud ilmavaatlust, et kas võiks olla sobiv aeg selle mäe vallutuseks ja lumeanalüüsi, et kas lumi teeks meiega mäe vallutamisel koostööd või teeks hoopis elu keeruliseks. Minul on juba üks proovikatse 2017 septembrist pimedas ja altpoolt lähenemisega kirjas, nii et eesootavast aimu oli. Kuid kuna ma tookord poole mäe peal end suht ummikseisus leidsin, aardekirstu oma silmaga ei näinud ja logimist samuti mitte, siis minu jaoks see leiulogiks siiski ei kõlba. Seega vaja teha uus katse. Nii olemegi viimased nädalad komplekteerinud meeskonda ja püüdnud leida ühist sobivat aega. Et minu esimene katse oli pimedas öös, siis arvasin, et seekord võiks minna päevavalgel ja vähemalt näha kuhu ronime. Kui kodus köievajadusest rääkisin, siis üldiselt naerdi mind välja, et mis see üks mägi nüüd ronida ei ole :) Aga vot . . siin mäe peal on köis täitsa sõbra eest, pakub turvalisust ja ulatab vajalikul hetkel sõbrakäe :) On täitsa vajalik abivahend. Tänaseks olime ronimisnimekirja jäänud kolmekesi ja autos aarde poole sõites polnudki veel päris kindel, kas katsetame alt või ülevalt. Marguse valik langes selle kasuks, et proovisime suunda ülevalt allapoole. Huvitav oli :) Mariann on oma seiklustest juba pika kirjatüki siia lisanud. Meist siis nii palju, et Margus sai raskema osa ehk ähkimise ja ronimise osa ning minu osaks jäi suunamine ja targutamine :) Tuli päris hästi välja, sest seekord nägin ära nii aardekirstu kui sain ka oma käega logi raamatusse kirjutada. Täname peitjat, usun et see aare jääb tükiks ajaks asjaosalistele meelde ja ajaga lähevad need meenutused ainult paremaks :)

 6 

282

Imeline viis veeta pühapäeva hommikut on perega kuskil libedal kallakul turnida. Lähenesime ülalt ning esmalt katsetasin 60m mööda külge horisontaalselt aarde poole liikuda. Alguses läks hästi, kui sai puult puule liikuda. Tuli esimene lage ala, mis tundus mitte pidavat. Proovisin roomata ja sadasin alla. Hoog oli suur ja mõtlesin, et sõidan alla välja, kuid poole peal õnnestus pidama saada. Teele jäi õnneks vaid kive, mis keha sinikaid täis lõid, aga muu jäi terveks. Vaatasin oma mudast tagumikku ja kujutasin ette, milline ülejäänud tagumine pool välja näeb. Leidsin endale hea puu, kus kükitada ja plaani pidada, kuidas edasi ja/vōi üles saada. Meeterhaaval leidsin juurikaid, vōsusid ja põõsaid, mida mööda end üles vinnata. Samal ajal hoidsin hambaid risti, et need vastu peaks. Vahepeal, kui sai kindlama puu vastu end toetada tegin mõtlemis- ja hingetõmbepause. Viimase paari meetri peale tuli isa juba köiega vastu ja siis oli juba lihtne. Olin tagasi panga peal. Paras seiklus oli selja taga, aga aare veel leidmata. Läksime siis maja taha, kust nullini 7m. Isa pani köie külge ja tõi laeka üles. Autos pusisime selle lahti ja panime nimed kirja. Vōtsin kaks rändurit ja jätsin võtmehoidja ning piraaditüdruku. Aitäh! Kodus selgus, et olen aluspesuni mudane, jope oli seestpoolt sama hull kui väljast. Riided said pesumasinasse ning ise uue varustusega järgmiste aarete poole teele.

Tagasiteel tekkis idee, kuidas aaret kõige lihtsam oleks leida - sõidad ülevalt nulli, logid ära ja siis lased alla välja ja kutsud kellegi järgi.

 3 

Mm, praeguse ilmastiku ja maastikuga... nope. Ootan suve. Või vähemalt kevadet. Karl on hull. :)

 3 

Olin valiku ees - chillida autoga ummikutes või sõita Suurupisse päikeseloojanguga mägironima. "Väga keeruline" otsus. Annaksin ükskõik mida, et veeta rõõmsanäolise erkkollase päikese käes rohkem aega. Päike on minu mojo.

Veeredes põhjaranniku poole üritasin mõistatada kas läheneda alt või ülevalt. Geps juhatas igatahes üles parkima. Ju siis ülemisele äärele ligemal. Panin aga õigest teeotsast mööda ja eeldasin, et saatus nõuab, et ma ikka alt läheksin. Autoga lähimasse kohta parkimisest ei tulnud midagi välja. Kartsin, et kui seisma jään, siis sinna ka jään. Karterikaitse krigises ja kragises vastu jääd. Õnneks leidus üks ümberpööramise koht ja sain tagasi tsivilisatsiooni sõita.

Eest ootasin leida füüsilist pingutust aga pigem oli tegemist vaimse takistusega. Kõigepealt see jäätunud kraav oli selline kahtlane. Ühe jalalöögi peale tekkis väga suur mõra ja pidasin targemaks üle hüpata. See kallak.. päris järsk. Üles minek mööda jäist kallakut neljakäpukil läks üllatavalt visalt. Viimane kolmandik oli kõige kahtlasem. Vihjepilti taipasin muidugi vaadata alles siis kui olin paekivi seinaaluse läbi tuhlanud. Midagi sellist ei olnud ma teekonnal kohanud ja ülevalt ei paistnud ühtegi tuttavat objekti. Pidin siis hakkama puid ühe kaupa läbi käima. Ossa raisk, see allapoole suundumine kiskus küll südant rinnust välja. Mitu korda libastusin ja kujutasin ennast juba kelguga mäest alla sõitmas. Meeliülendav tunne, oli jõuda lõpuks õigesse kohta.

Eest leitud karp oli peale vaatamise järel prototüüpidest kõige lihtsakoelisem tegelinski. Oleks see nii lihtsasti siis ka avanenud. Tutvusin nende väheste pakutavate võimalustega ja asusin muukima. Idee oli kohe algusest peale õige aga olin saamatu. Langev päike tekitas lisa külmakraade ja tuul andis ka oma boonuse. Kükitasin seal karbi kõrval kokku üle poole tunni kuniks minu lohutuseks järsku uks avanes. Väga meeldis, et karpi olid lisatud ka pildid mehhanismi sisemusest. Kahju ainult, et nüüdseks on kõik toredad Silveri aarded leitud.

Aitäh!

Nagu mõni linnusemägi

 1 

Oi kuidas see aare alles aega neelas endasse! Lisaks turnimisele ja otsimisele sain konteinerit kaks korda avada. Saime logi kirja siis sulgesin konteineri ja peale seda avastasin , et Karlis uurib alles rändureid ja hakkas kogu protsess uuesti pihta, muidugi käis see juba siis palju kiiremini (patarei oli ok). Aitäh peitjale väga meeldivad sedasorti aarded.

 3 

... Järg tuli. Maa ja mere peal silm mõnda seletas ... Arvasin, et siin on natukenegi lund, ja krabasin pensiokassidki kaasa, et oleks parem ronida, aga ei, lund ei ole ja külmunud nõlv on täitsa mõnus ronida. Kaur pani kabinaga alla, pusis seal hetke, siis lõi karbikaane kinni ja tassis selle autosse. Vaene kast, mis temaga on nende kuude jooksul tehtud ... Näeb igatahes hulga räsitum välja kui enne - hollandi keeles on kena sõna sihukese situatsiooni jaoks - gebruikt. Ja patakas on tühjavõitu ja nupud tegid hakatuseks natuke teisi asju ja ... Aga kui kõik olid muutustega harjunud, oli kõik jälle endine. Selle vahega, et krõps käis ära ja kaas läks lahti. Panime nimed kirja, vahetasime rändurid - kaas kinni. Siis meenud, et krt, üks eraasi vaja ikka ka lõpuni ajada, tegime kaane uuesti lahti ja ajasime ära. Tehtud. Tänud ka.

 2 

Aare ei andnud end kergelt kätte. Eriti pimedas. Aga pimedas on selle avamine ehk lihtsamgi kui päevavalges, kuid mul võrdlusmoment puudub ja hea meelega enam päevavalges uuesti proovima ei läheks. Väärt aare, tänud peitjale.

 3 

Plaanid oli suured, pidin see aasta veel nii palju otsima, et 1500 enne aastalõppu täis saada. Kukkus aga nii välja, et sain ainult ühe aarde. :D

Siia jõudsime pimedas, lähenesime aardele ülevalt. Oli see seal alles turnimine, mitu korda mõtlesin, et nüüd on kõik ja kohe sõidan pea ees mäest alla. :D Õnneks püsisin ikka seal kus vaja.

Timmu leidis vajaliku ja siis läks alles trall lahti. Sai igasugu asju proovitud kuid kuhugi ei jõudnud. Mingil hetkel oli mul siiber juba ees, kuid Timmu sai just siis asjale pihta ja varsti oligi karp lahti. Üksi ma oleks seal küll loobunud.

Suured tänud peitjale. Korralik töö. :) Jätsime järgmistele uue patarei.

 1 

Ma olin nii kindel, et see on väga palju hullemas kohas. Peaaegu ootasin nagu 5 raskusastet. Aga ei, kui mitte arvestada seda, et kaks meest mind püüdma ja lükkama pidid, oli kõik ülejäänu superluks. Isegi avamise triki tegid poisid seekord minu eest ja mina sain vaid logimise au. Tänud peitjale, mulle meeldivad sinu aarded!

 2 

Juta arvas, et siit tuleb meie tänane mitte leid, ikkagi 3,5/4,0 raskusaste aga läks teisiti. Keradeni jõudmiseks tuli tänase ilmaga natuke rohkem vaeva näha. Õnneks läks kõik hästi ja kerade juurest Sven aarde ka leidis. Natuke nuputasime, natuke näpuosavust ja Jutale jäi logimine. Tänud peitjale, järjekordne lahe aare.

 2 

Oli see vast üks tõsine retk! Õnneks ilm oli väga ilus. Suurema töö tegi hääletu tikker ära. Mina sain kinnitada ja hoida abivahendeid, õudusega kuulasin tikri hääletuid huilgeid. Kätte ta saime, abi küsisime, lõpuks läks pirn põlema ja edasine sai tänu sellele selgemaks. On ikka inimestel ajud, et sellist asja välja mõelda! Jällegi VVV(väga vinge värk) :) täname!

 4 

Aare tundus kirjelduse ja logide põhjal huvitav ja me ei pidanud pettuma! Helistasin hommikul Krabimutile, et ilm ilus, lähme vaatame ning 30min pakkisime poisse autosse. Esmapilgul tundus hirmus, aga ronides muutus hirm hoopis hasardiks. Paar liugu tegin ka, aga õnneks õiges suunas. Olin küll tõbine ja häält ei olnud, aga aaret nähes suutsin kilgata päris kõvasti. Kast kaenlasse ja tagasi Krabimuti ja poiste juurde. Näppisime, nokkisime, kallutasime, liigutasime, loksutasime, klõbistasime jne suunurgad hakkasid tagurpidi vajuma, poisid muutusid rahutuks ja otsustasime Mikilt abi paluda. Ta ei olnud kade ja jagas lahkelt juhtnööre. Järgmine hetk olin kasti kohal, Ericu tekk peas, aga ei näinud ikka midagi. Krabimutt proovis ilma tekita ning klõps. Edasine nuppudemäng mulle meeldis, veidi harjumist ja läks ludinal ning koostus avamise klõps ja rõõmukilked. Panime logi kirja ja viisin kasti oma pessa. Koju tagasi sõites oli suu kõrvuni, sest see oli algusest lõpuni väga äge seiklus! Vana patarei võtsin kaasa ja uue jätsin asemele :) Suur aitäh, vahva aarde eest!

 1 

Oli kange soov r2ndurit r2ndama viia, aga Proto4 oli vaid yks alles. Nii siis otsustasingi siit yhe kaasa krabada. Ytleme nii et m2rja ilmaga, pimedas, ja k6ikide nende puulehtedega oli maastiku raskusaste minu jaoks pygala v6rra kindlasti k6rgem v6rreldes eelmise visiidiga. Kuna lehtede alt eriti midagi n2ha polnud k2isid yhel hetkel jalatallad isegi peast k6rgemale. 6nnex j6udsin yhest puust kinni haarata ja v2ga pikka liugu ei teinudki. Lugesin r2ndurid yle ja krabasin yhe kaasa 8)

 3 

Lähenesime aardele ikka soovituslikust suunast ehk ülevalt :) Millegipärast ei tahtnud pilkas pimeduses õige puu koos oma aksessuaaridega silma jääda.Peale väikest hädaabikõnet saime suunised ikkagi nõlvalt pikemaks laskumiseks.Järgmistele otsijatele soovituseks,et seda köie kaasavõtmise juttu tasub tõsiselt võtta.Meie saime küll ilma hakkama,kuid palju lihtsam ja loomulikult ohutum on ikkagi laskuda köie/koormarihma abil.Pärast on ka tagasi üles saada palju mugavam.Konteinerit tagasi viies sai ka väiksem liug tehtud,õnneks midagi hullu ei juhtunud ja sain ikkagi õige koha peal oma kere pidama.

Peale logiraamatu kättesaamist oli huvitav näha ka selle kasti hingeelu tutvustavat skeemi.Tervitasime rändureid,panime nimed kirja ja edasi Suurupi aaret otsima.Aitüma

 5 

Neljapäeval arvasin, et reedel ma aardeid ei otsi, sest vaja tina panna. Nii kui hommikune loeng lõppes võtsingi jootekolvi kätte ja tinutasin ka prototüübi valmis, aga kui kõik juhtmed küljes, siis aare ei töötanud. Mõtlesin juba aknast välja visata, aga jätsin siiski lauale. Pärast õhtust loengut tekkis soov aardeid otsida, sest enda aardet ei viitsi algusest ehitama hakata. Olin teadlik, et alt poolt on parem läheneda, aga ülevalt tundus huvitavam. Kui kohale jõudsime, siis sain aru, et ikka liiga huvitav on. Allan käis ka õiges kohas ära, aga ei näinud. Koordinaat näitas palju kõrgemale ning otsisime sealt. Tegime geokõne ja saime teada, et ikka nii üleval ei ole. Lõpuks Allan leidis, aga mul ei olnud kindlustunnet, et aardeni minna, siin ei sooviks kiiruskatseid teha. Allan tõi aarde üles ja kindlal maapinnal saime avatud. Kui ta pärast alla läks, siis alguses libises kontrollitult, pärast aga kaotas kontrolli ja jäi pidama tänu ees olevale oksale. Koju sõites mõtlesin uuesti tina panna, aga vahepeal oli kontroller ellu ärganud. Oli huvitav, aitäh.

 13 

Likvideerisin pisivead. Avamist need küll ei seganud aga vähemalt saan rahus magada.

Täiend päevasele hooldusteatele: Tänase lõunapausi saatsin mööda oma aarde seltsis. Seekord küll mitte oma nartsissismlikest kalduvusest vaid ikka aarde ümber toimunud diskussiooni tõttu. Kohe hommikul leidsin ühe värvika kirjelduse mitteleiust mis kogus kohe ka kõrvalseisjate seas populaarsust. See küll veel kohe hooldama ei ajanud aga tõmbas tähelepanu küll. Nimelt see osa et hoolimata rangetest siltidest ja rõhutusest ettevaatlikusele hinnatakse oma võimeid kohati üle. Kahjuks päeva peale algne logi kadus. Väga kurb, ma ju toitun neist ja korduvalt üle lugedes kasutan neid enesetäiendamiseks ja meeleolu tõstmiseks. Õnneks GC lehel on mainitud logi nüüd/veel täiesti loetav. Siis aga saabus teade kontroll visiidi külastajatelt. Mis küll kõlab nagu kinni makstud propageeriva reklaamina aga uskuge mind, ma pole sellega seotud. Sellegipoolest tänan ma sellise positiivse pöördumise ja karbi kontrollimise eest. Aga kuna ilmnes ka väikeseid märkuseid loginast ei saanud ma reageerimata jääda ja tormasin seadeldist remontima. Veel on värskelt meeles kuidas suvel nädalaga rikkis laev totaalselt pudelist välja kisti ja seda ma uuesti läbi elada ei soovinud. Lihvisin nurki ja kaifisin olemist. Minu jaoks oli see viies-kuues laskumine ja nautinud olen neid kõiki. Tõsi ta on et sügis on muutnud maastiku raskemaks ja seetõttu tõstsin ka maastiku raskusastme 4 peale. Rõhutan veelkord et ohutus ennekõike.

 8 

Õhtu.

Või mis õhtu, kell lähenes südaööle.

Diivanil mõnusalt keras ja käib aktiivne skypevestlus, kes kelle mälumängutiimis on ja kes lapsega (kes peaks sel ajal juba käes olema) koju jääb. Ühesõnaga selline tore hetk kohvitassi taga, seekord ilma kassita. Kass, kes on põhikohaga deratisatsioonispetsialist, oli veel tööl, kuna sügisesed olud on närilised liikuma ajanud ning populatsioon vajab piiramist ja looduslik valik täideviimist.

Üks hetk läks skypes mingi sõda lahti, aktiviseerusid ka need kontaktid, kellest ammu midagi kuulnud ei ole ning kõigil oli sama sõnum, et "Miki, sa lõhkusid maailma ja Prototüüp 3 aarde koos maailmaga, loe Palangu logi", mille peale küll arvasin, et varba alt lippama pääsenud kiviprügi ei saa mitte kuidagi aaret ära lõhkuda, aga mine sa tea.

(Sel hetkel ei olnud hpalang1 veel oma logiteadet muutnud ning seal oli pikk ja päriselt tore kirjeldus, kuidas ta aaret otsis ja mis selle käigus kõik juhtus).

Ühesõnaga see aare on ju sisuliselt siinsamas, koht ise on imeilus ja jalutamist väärt ning eks ma mingi õhtu vaatan üle, mis seal siis nüüd lahti on. Mille peale Merilin arvas, et praegu ongi õhtu ja ta tuleks ka hea meelega jalutama, paras pead tuulutada ja üleüldse just täna ongi seesama lihtsalt mõnus õhtu. Sõnast sai sõna ja nii ma mõnekümne minuti pärast ta ukse taga olingi ja siis juba teel Suurupi poole.

Kohale jõudes vaatasime üle serva musta sügavikku, sügasime kukalt ja ohkasime. Vihm peksis näkku, kottpime. Tuletasin meelde, et pind on oluliselt mudasem ja libedam, kui meie eelmise käigu ajal, kell on üle südaöö ning tegelikult on täna kõigele sellele lisaks 13 ja reede.

"Miki, miks me siin oleme??"

"Sest täna on mõnus õhtu jalutamiseks"

Aardeni laskusime kiiresti, midagi erilist sellest meenutada ei ole, kast ise on töökorras ning täiesti avatav. Mõlemad täheldasime, et meie viimase käigu ajal asjad nii ei logisenud, nagu praegu, ning vahepeal on kogu mehhanism korralikult vatti saanud. Ilmselgelt vajab asi varsti hooldust, kuid praegu kõik veel töötas.

Kuidas me niisama ära läheme? Ilma kaasgeopeiturite eest hoolitsemata, kes avamisega kimpus on? Kirjutasime Palangule valmis korraliku pika juhendi, kuidas seda kasti avada, mida vaadata ja mis nurga all ning jätsime selle talle aardesse, logiraamatu kõrvale. Geopeitur ju hoolib ikka teisest geokaaslasest. Tegime moe pärast veel paar avamist ja sulgemist ning vudisime üles. Kell võis olla kusagil peale kahte öösel. Merilin lasi kergejalgselt nagu kaljukits mööda sopast mäenõlva üles nii, et talla alt mättaid lendas ja mul oli tegemist, et ta kannul püsida. Teel kodu poole arutasime, et mõne aarde korduvkülastus on lahedam ja rohkem väärt, kui 10 muud aardeleidu. Oli mõnus geoõhtu, tänan peitjat, geokaaslast ja loomulikult mitteleidjaid, kes olid seekord liikumapanevaks jõuks :).

Geokaaslasi tuleb ikka aidata, nüüd ootab aardes ees selline juhend. Head leidmist! :)

 8 

Ei leidnud. Täname näitamast.

 1 

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 4 

Kui ühe kvaliteetaarde olime ära loginud, siis tekkis isu ka teise järele ning tulime prototüübile külla. Lähenesime ülevalt ning köiest tundsin puudust küll. Kui varvaste alt üks kivimürakas liikuma hakkas ning allapoole kihutas, siis tundus, et see tümin ja kõmin ja maavärin ei lõppegi iial. Paar sekundit vaikust ja Merilini vaikne hääl: "Miki, tead, sa lõhkusid praegu maailma ära".

Edasine muidugi oli täpselt nii, nagu teised kirjeldasid. Sain kuidagi koba peale (ei saa isegi aru, kuidas) karbi lahti ning siis juhtus see, mis juhtuma ei oleks pidanud.

Merilin: "Ma tahan ka proovida" ning lõi kaane uuesti kinni. Logimata muidugi.

Veidi aja pärast (peale pikka lõgistamist ja puhkimist): "Kuidas see lahti käib?"

Ee.. ää, ma ei tea isegi.

"Pagan, see vist ei tähenda head".

Aga õnneks vedas ka teine kord ning saime kõik õnnelikult logitud. Köie asemel kasutasime mingit pikka roigast, millega teineteist kordamööda mäest üles vedasime. Tänan peitjat, väga lahe ja omanäoline seeria. Päriselt!

 2 

Päris huvitav laskumine ja ronimine. Miki talla alt pääsesid mõned kivid veerema ja kaasnenud lumepalliefekti kolin tekitas tunde nagu Miki oleks maailma ära lõhkunud. Et nüüd te siis teate, kes süüdi on, kui maailm kuskilt katki on. Karbi avada proovimisel läksid minu silmad kõõrdi ja delegeerisin ülesande maailmalammutajale. Tema käes käis see kuidagi väga lihtsalt. Näide ees, lükkasin kaane uuesti kinni ja püüdsin järele teha, aga silmad läksid ikka kõõrdi. Näib, et Ajamasina juures elasin oma rolli „pidur“ väga sisse ja jätkasin sedasama ka siin. Õnneks sai Miki karbi ka teist korda avatud ja panime logi kirja. Aitäh ägeda aarde ja maastiku eest! :)

 4 

Lähenesime ülevalt. Mul ei lubatud alla tulla, Priit läks ka vaid natuke. Kastanid tõid tulest välja Miki ja Merilin. Miki sai logiraamatu lahti üpris kiiresti, aga siis Merilin otsustas proovib ka ja pani lukku tagasi, ilma nimesid kirja panemata. Mille peale Miki vastas, et ta koba peale sai enne lahti (muidugi oli see nali). Õnneks sai Miki logiraamatu uuesti lahti ja nimed said kirja, Merilin ei hakanud rohkem katsetama. Miki arvas, et alt poolt siiski ohutum läheneda.

 5 

No see ronimine aaret otsides oli paras tükk tegemist, vähemalt meile. Indyle pigem polnud, see on eelmises elus vist mägikits olnud ja pani meist mööda nii et muld ja kivid veeresid… :D. Oijah. Aga vihjepilt aitas meid üsna kiirelt õigesse kohta, mina kaevasin konteineri välja ja Laur pani selle avanema. Muhe värk, siselahenduse pildialbumit polegi veel nipiaarete juures näinud. Priit, võtad ideest šnitti? ;). Saavad blondid ka lõpuks aru, mis põnevaid süsteeme sa meile oma kappidesse kokku oled ehitanud… :D

Tulete ka juba või?

 2 

Lähenesime altpoolt. Esimene takistus oli kraav, õnneks suht lähedalt aitas sellest üle langenud puu. Edasine pind oli kahtaselt pehme ja läbi selle liikusime kallaku poole. Ja see oli päris järsk :) Üles ronimist takistas hullunud Indy, kes tormas edasi tagasi ja üles alla. Ta vist ei saanud ise ka aru miks gravitatsioon selliseid trikke teeb ja teda jubedalt alla poole tirib. Paraja hunniku kive saatis kõrgemalt meile kaela. Päris naljakas oli vaadata kuidas ta kõhuli alla poole liugu lasi :D Ise vist nautis kõike. Aardeni me ikka jõudsime. Väga hea, et sellises kohas vihjepilt on. Koordinaatide järgi on taolistes kohtades lolliks otsitud. Pildi abil oli aga koht kaugelt selge (kaasa aitas ka muidugi kõige puhtamaks pühitud rada kallakul). Karp lahti ja üllatus oli suur :) Täitsa lahe vidin taaskord. Aarde avanes koba peale väga kiirelt ja tööjoonised olid ka mõnusaks üllatuseks :) Suurepärane aare taas meistrilt ja ootame seeria jätkumist :)

 1 

Maastik oli juba jaanuari kuust tuttav, kuna siis sai teekond ülemise tuletorni juurest helgiheitjani just selle koha pealt otseks lõigatud. Esimese hooga libisesin vale objekti juurde, aga peale mõningaid korrektuure jõudsin ka karbini. Alguses ei saanudki täpselt aru, et mis ja kuidas, aga kui süsteemile pihta sain, siis läks juba kiiresti. Tänud peitjale!

 3 

Tähelepanelikumad on kindlasti aru saanud ei mugavam ja valutum viis aardeni pääseda on ülevalt ja altpoolt on maastiku raskusaste märgitust raskemgi ja tunduvalt ebamugavam. Lisasin infona aardele ka ülemise parkimiskoha et ka juhumöödujad leiaksid kiiremini õige koha üles. Ka üleval tasub esmalt ringi jalutada ennem kui linnulennult otse aardeni kihutada. Vähemalt see punkt on see mis ma teie jaoks ette valmistasin ja esmalt paar koti täit prügi kokku korjasin.

 3 

Mnjah, mis seal pattu salata, et samal ajal kui teised olid juba otsustanud , et tuleb minek, meie alles unenägudemaailmas rändasime. Aga see oli üks väga omapärane rändamine, sest selles maailmas oli loodus üleöö tundmatuseni muutunud, nimelt sadas unes lund... brrr, seega oli täpselt 10.35 alanud killakolla telefonis igati teretulnud ja peale mannapudru kohustuslikku vooru asutasime end minekule. Mingi hetk taipasime ,et ees ohutuledega märku andnud auto on kaasvõitlejate oma , seega võis vabalt neile järgi sõita. Seina all vaatasime seda üüratut moodustist ja istusime autosse tagasi, et ülevalt poolt katsetada. Hea, et seal üleval ikka mõned puud olid, millest kinni hoida, sest pea hakkas küll sellest üle ääre kõõlumisest ringi käima. Seda enam, et üks vilgas noormees meiega hullama tuli. Koguaeg oli hirm, et see noormees üle ääre kihutab, tema aga näitas kui osav ta ronimises on. No tuleb tunnistada, et osavad olid ka meie Oravapoiss ja Oravapreili, kuid selle noore ja ullikese pildile püüdmine võttis omajagu võhmale. Lõpuks suutsin ta pildile püüda ja samal ajal jõudis Kaja õigete munade kobamiseni. Tuttavat heli kuuldes jäi vaid loota, et Oravapreili koos munadega.. ee noh kogu selle varandusega alla ei veere. Õnneks läks tünni ülesvinnamine tänu Orava ronimiskogemustele viperusteta ( no ülihea trenn musklitele) ja saime hakata tünni silitama. Ma silitasin hetke ja pimedana loovutasin silitamise edasi. Põhinäppimise tegi ära Signe, ta sattus nii hasarti, et ega kellelgi enam võimalust ei antudki- on ikka osavad näpud tal, 5+. Kõik asjad said tünnist välja kraamitud ja peale logi kirjutamist sai asju tünni märksa rohkem, no mõned rändurid ronisid sisse. Kui oli kindel, et kõik vidinad sees, sai asi kinni monteeritud ja uljas Oravapiiga laskus nüüd juba ehtsa kaljuronijana köie abil munadeni ja veel reipama sammuga üles tagasi. Kassilaps demonstreeris veel oma ronimisosavust , saatis meid autodeni ja jäi viisakalt meie ärasõitu kõrgustest silmitsema. Nüüd enne logimist vaatasin jälle vihjepilti ja no täitsa moor ja taadu ju :). Aga tänud peitjale, kaaslastele ja veelkord palju õnne sünnipäevalapsele!

kiire kui tuul :)

 6 

Hommikul tõmbas Tomm nii poolüksteist end käima ja tundis huvi, kas lähme. No ikka lähme. Kokkuleppe kohaselt pidi minek kollektiivne olema ja vajas selgust, kas lugupeetud sünnipäevalaps kaaskondsega oleks ka käpik. Olid. Peale teist kõnet kostis unine mõmin. Viisaka inimesena andsin esmalt teada millist aega kell hetkel näitab. No ja siis vist oligi uni läinud ja kostus selline natuke reipam Jah. Püksid jalga ja punuma. Tabasalu tee otsas võttis kirsike end meile sappa. Lähenesime aardele altpoolt. Pidasime tee ääres objekti suunal pisut nõu ja otsustasime siis ka ülapoolse olustiku üle vaadata. Viimane tunduski hea olema. Sobilikke punne, mune või nägusid astangult leida meil siiski ei õnnestunud. Tomm leidis laskumiseks hea koha ja hakkas ees minema. Pinnas oli kuiv aga muu sodi ja õrn pinnas ähvardas ta kukutada sinna, kust me äsja ära tulime. Võttis natuke aega, kuniks nõlval seisvate juhendajate viited potentsiaalsete puude kontrollimiseks tehtud sai. Nemad liigutasid viis sentimeetrit näppu, sina ronisid 15 meetrit küüsi ja hambaid kasutades. No ja siis see viimane järgijäänud puu oligi lõpuks kahe punniga. Tünn all. Tegin kaane lahti....ja panin kohe kinni tagasi. Liiga palju nuppe. Katsusin - kaal tundus sobilik kaasavõtmiseks. Vinnasin ennast koos tünniga mööda juurikaid üles. Nüüd sai orav puhata ja teised ajusid ragistada. Silmanägemine osutus kõige pimedamal kõige teravamaks, rääkimata osavatest näppudest. Tünni kaas käis umbes veerand tunni pärast klõpsti lahti. Signe sai nüüd kõvasti kiita ja siis algas Mooritza logitoimingute voor. Tomm ja Alex orgunnisid vahepeal oravale köie. See oli üks igati õilis tegu. Merike viskas tööhoos kastist kõik välja. Ka prototüübi patendilehe, mille mehed väga nutikaks kiitsid. Üldine ettepanek oleks see aardekarbi peale kleepida. Head ideed olgu ikka rahvale näitamiseks, mis neist peita ja varjata? Ja siis peale seesami sulgemist haaras orav kohvri, laskus sellega kahe punni taha tagasi. Köis on ikka üks hea abivahend, eriti, kui neid veel ühendamiseks kaks on. No ja siis me läksime - kes omi toiminguid jätkama, kes seiklema. Ah jaa. Nõlval oli veel üks vahva mustavalgekirju kassilaps, kes oma puuronimise oskust meile demonstreeris ja oli valmis lausa tünni juurde kaasa ronima. Tore sell. Lõppsõna: Täname aardemeistrit, tema lennukaid ideid ja kuldseid käsi. Samas kohavalikul paluksime olla inimsõbralikumad. No natukenegi :) Aitäh! Oli päris omapärane pühapäeva hommikupoolik.

 3 

Üldiselt on nii, et kui keegi minuvanune ütleb, et neil läks nädalavahetuse õhtul mingi üritus lappesse, siis tavaliselt ei mõelda, et lauamänguõhtu kuskil mudas lõppes, aga no meiega kipub seda pidevalt juhtuma :D Nii ka seekord. Meie Marisega ei olnud üldse väga vaimustunud, aga poisid olid äksi täis ja oli kahju neile ei öelda. Niisiis läksimegi sinna klaasikillumäele kottpimedas seiklema. Uskumatu, aga logi sai kirja. Aitäh aarde eest!

 7 

Lauamängud mängitud, mõtlesime Mihkliga, et võiks ikka mingi aarde ka otsida. Mõlemad nihelesime Prototüüp 3 juurde, millest naised väga midagi ei arvanud. Liis luges hoiatusi, soovitusi riietuse osas ja arvas, et seda aaret ei peaks öösel kottpimedas otsima minema. Kes see aga naist enne kuulanud on (hoolimata sellest, et tal enamasti õigus on) ning varsti veeresime aarde poole. Kui mina olin arvanud, et selle aarde raskusaste on sellepärast nii kõrge, et aare on pildil nähtud puu otsas kuskil, siis reaalsus oli teine :-P Puu ise oli sellisel raskusastmel ning nii me siis kottpimedas selle suunas rühkisime. Esimene katsumus oli väikese oja ületus, seejärel laveerisime prügi, klaasikildude ja libeda pinnase vahel. Jubedad inimesed, loobivad enda räpsu kuskilt kallakult alla. Hea, et sellisel ajal käisime, kus üleval kedagi rämpsu alla viskamas polnud. Läbi häda jõudsime aardeni ning seejärel pusisime tükk aega, et kuidas see nüüd lahti saada. Proovisin mina, proovis Mihkel ning kui uuesti proovisin, sain logiraamatule näpud taha. Ohjah. Logi kirja ning seejärel oli korraks küsimus, et kuidas see süsteem algseisundisse tagasi saada. Õnneks see oli kerge ning varsti saime autode poole tagasi minema hakata. Kodus pärast tossude puhtaks pesemist oli tegelikult isegi hea meel, et see aare logitud sai. Aitäh peitjale selle eest!

Oli siis seda vaja?

 5 

Kes oleks osanud arvata arvata, et lauamängud lõppevad jälle öösel kuskil metsas :) Mulle avaldasid päris suurt muljet teel aardeni nähtud virmalised. Muidugi mitte samasugused, mida võib näha põhja pool, aga virmalised siiski. Keda rohkem huvitab, siis fb-s on grupp Eestimaa virmalised. Teekond aardeni oli üsna huvitav, praegu on vist üsna hea aeg külastamiseks, märja ja külmaga ei soovita. Aitäh!

 6 

Alles eile 6htul veel r22kisime Silveriga juttu. Teemaks olid ka ftf leiud jms. Otsustasin ka endal siis uute aarete teated sisse lylitada. Hommikul suureks yllatuseks autosse istudes k2is piiks ja enn2e Silverilt j2lle uus aare. Lapsed oli aga vaja 10 ks linna viia ja seet6ttu pidin otsimise hilisemaks j2tma. Kui oleks tavaline hommik olnud, olen ysna kindel et kellaajaliselt oleks Paavoga kokku jooksnud :P Linnast tagasi tulles pudistasin mudilased koju maha ja keerasin kohe otsa Suurupi poole. Maastikku juba aimasin ette, kuna kant on tuttav. Viimased meetrid olid ka v2rsked geoj2ljed mis kinnitasid et olen 6iges kohas. V6tsin veel kodust igaks juhuks suitsuandurist vooluallika kaasa, kuid kohapeal selgus et sellega on praegu k6ik OK. Paar minutit pusimist ja juba uudistasingi laeka sisu. Haarasin ka yhe londiste kaasa.

Silveri aardeid otsima minnes meeldib v2ga see, et nad ei ole tavalised micro/v6ileivakarbi stiilis aarded. Alati on mingi vimka juures ja vigurid on nagu mehhaanikainseneri prototyybid 8D Tuult tiibadesse (y)

Vandu l2x reisima

 15 

Tänane esimene uudisaare "Sada ja seened" avaldus hetk enne üheksat. Hoolimata minu korduvatest erineva tonaalsusega esitatud keelitustest, ähvardustest ja lubadustest keeldus Marje selle peale virgumast, sest köögis ootab seni 15 kg eilse Olnuvat hulguse esmaleiust tekkinud seeni - männi- ja kuuseriisikaid.. Kui üle poole tunni hiljem järgmine kodukandi aare avaldus, ei jäänud tal aga lihtsalt muud üle. Aare avaldus 9:34. Mina roolis 9:44, kõrvalistuval mooril veel pidžaama seljas, aga vähemalt hommikukohv peos. Aarde parklas olime 9:54. Kusjuures, sõitsin Suurupisse EV100-ks püstitatud vabadussambast rääkides veel õigest teeotsatski mööda, et esmaleiusõltlastele võimalust anda :-)
Komberdasime ilma köieta, vaid 9V patarei abil nulli poole, pank oli tuttav ja teada. Igaks petteks käisin veel korra autos taskulambi järel, sest äkki on mingi peidetud koobas me jalge all. Muidugi selgus, et vihjeks on hoopis puu. Kusjuures ägedate munadega puu - taadi ja koera või taadi ja memme näoga, kas pole.
Aarde avanuna hakkasin prototüüpi klõpsima ja tinistama. Kui natukene mõtlesin ja käsikaudu katsetasin, saingi laeka 10.09. kl 10:10 valla. Ossam-tossam, lahe konstrui, mis aardes oleva pildi pealt vastu vaatab - soovitan tutvuda. Rändurid jätsin aardesse edasi, Marje ei lubanud võtta, sest "me ei lähe ju niipea mitte kuhugi geopeituma!". Oh teda, naiivitari küll ;-P
Silverile kiidusõnad ja suured tänud voodist lõpuks ometi välja meelitamast! Moorile jaksu seentega võitlemisel - mul logimiseks vaba päev B) Lahe aare suurepärases korras. "Soovitan" silt auga küljes.