1 

Tulime vaatama, kas meie kummikutega õnnestub. Kõige pealt kohtasime üht nahkhiirt. Peale väikest pausi oli nahkhiir kadunud ning saime jätkata tunnelisse sukeldumisega. Veetase tundus täitsa okei, saime kenasti oma kummikutega hakkama. Ehk siis õnnestus. Olime see aasta esimesed või noh üldse esimesed peale hooldatud aaret. Panime ka minigripi. Tänud! Hetkel kõrgema kummikuga tehtav ilma muredeta :)

 2 

Sai parem.

 1 

Plaan oli hästi asjalikult seda esmaspäeva veeta. Korjasin ma siis vanemate aiast saaduseid, kui tuli kõne Carolysilt, et läheks lastega tunnelitesse. Kuna Carolys oli mu poisse meelitanud maa alla minekuga juba paar päeva varem, siis ma teadsin, et nad on kohe valmis minema. Tunnike hiljem sättisime juba endale parklas kummikuid jalga ja Carolys andis mulle koti koos hooldustarvikutega. Vaatamata sellele, et lapsed selles tunnelis minuga kaugele just ei jõudnud, oli neil ikka põnev. Mina ukerdasin aardeni. Karbi sisu oli tõesti vastikult ligane. Võtsin uue karbi, pistsin sinna niiskuseimaja, uue logiraamatu ja vanast karbist ka pliiatsi. Kahjuks ei olnud kuskilt võtta tervet minigripi ega nänni. Järgmine mineja võiks viia. Aga praegu sai hästi ja enam pole seis kriitiline :)

Raamat on täiesti märg ja karta on, et siin see ka ära ei kuiva.

Peale geosündmuse raames korraldatud giidiga ringkäiku suundusime tunnelisse, kuhu veel polnud jõudnud. Saime oma kahlamispüksid ära testida - töötasid küll. Tegelikult siin vesi veel väga kõrge polnudki, nii et tavaline kalamehesäärik oli ka täiesti piisav. Aare käes, aga raamat täiesti märg, nii et nimede sisse kirjutamisega oli päris tegemist. Aitäh peitjale!

Leitud

 3 

Vaatasime natuke erinevaid kaarte, lugesime varasemaid logiteateid ning võtsime siis ette tutvumistuuri Laagri tunnelitega (Pääsküla positsiooniga). Pikki kummikuid ega kahlamispükse meil ei olnud, olid aga tavalised ujumispüksid ja sokitaolised Skinnerid – toode, mis sobib selliseks (ja nii mõnekski teiseks) ettevõtmiseks kui valatult. Vesi oli küll karge, aga samuti meie meel ja nõnda me taskulampide valgel maa-aluse elu iluga tutvust tegime.

See oli meie retke neljas aare. Kui Tunnelimulti oli kokkuvõttes ainus, milleni jõudmiseks ei pidanud meie matka toimumise hetkel jalgu üldse märjaks tegema, siis see oli aare, mille juurde jõudmise teekond oli küll virgutavalt vesine, kuid kindlasti kõige lühem. Lausa nii lühike, et alguses sumpasime uljalt aardest mööda – kuna käidud oli alles nõnda vähe, ei osanud oodatagi, et juba kohal võiksime olla.

Ühel hetkel jõudsime aga Temani ja saime aru, et edasi me siit enam ei lähe – olime jõudnud füüsilise ja metafüüsilise maailma arvatava piirini. Geoloog märkas võimalust ülepiiriliseks rännakuks ning inimlikule kiusatusele alla vandudes läks seda lähemalt uurima – ühel hetkel kadus ta peadpidi ühte auku (võib-olla ka mulku, ma tõesti ei tea), ent mõne aja pärast tagasi tulles ei olnud tegemist enam sama mehega. Miski oli temas muutunud – sündinud oli justkui mingi kõige ülevamat laadi valgustatus, mida tavaliselt kogetakse vaid korra elus ja mille järgselt tagasi lugusid rääkima enam ei tulda. Geoloog on päästnud elusid ja näinud surma, kuid sellist transtsendentset elamust ei ole ma tema silmist veel iial varem peegeldumas näinud. See kogemus oli maagiline hetk ka minu jaoks.

Määramata aja hiljem olime end veidi kogunud, tagasi pööranud ja sobilikust kohast üsna kiirelt ka aarde avastanud. Panime nimed kirja, hingasime sügava sõõmu niisket ja footonitevaest tunneliõhku ning siirdusime tagasi maa peale, ühe elumuutva kogemuse võrra rikkamad.

Aitäh peitjale!

 2 

Mulle meenub, et RV4-6 aarde juures hellitasime üksvahe lootust pääseda siia ilma tunnelitest lahkumata. Kõige. Parem. Otsus. Kunagi. Oli sellest mõttest loobuda. Esimese hooga tulistasime siin suure entusiasmiga ilusasti aardest mööda ning vaatasime tõtt prügimäega tunneli lõpus.

Ma saan ainult öelda, et see kogemus muutis mind. Metafüüsiliselt, subatomaarselt. Hingeliselt. Läksin elektrijuhtmete, vanade rehvide, tarbeesemete ja jumal-teab mille muu keskele aaret otsima. Pean tunnistama, et oleks me valinud eelmise aarde juurest tunnelite otsetee ning sellest pilust mingi ime abil läbi pigistanud, oleks midagi minus murdunud. Juba kuhja otsas turnimine tekitas kehavälise kogemuse. Natuke nagu Metro Last Light arvutimängus, kus keset müstilist mahajäetud tunnelit seletab tegelane Khan sealsest ratsionaalse mõistuse piirimaist väljaküündivat elujõudu. Justnimelt, see tunnel elab. Tal on minevik, Tal on mälu ja Oma tahtmine. Sest sellel prügimäel on Oma tahtmine, mida inimmõistus oma hädises piiratuses ei mõista.

Tulin oma eksistentsi lahates tulema ning pikapeale leidsime ka aarde, mis ootas täpselt seal, kus vihjepildid lubasid. Hästi maskeeritud.

 1 

Tänud peitjale!
Minul oli esimene kord siin tunnelites ringi kolada ja oli väga huvitav.

 1 

Seltskond kokku aetud, ei olnudki muud kui asuda minekule. Mina udupea suutsin kohe enda taskulambi sündmusele jätta ja sain Britti laenatud kahlamispükstes edasi-tagasi jooksu teha. (Vihjeks võib öelda, et seda sai ikka veel edaspidi korralikult tehtud) Õnneks ootas lamp mind täpselt seal, kus eeldasin, ja maa alla suundusime ikkagi valgusega varustatult.
Kui eelmine aasta olin suur jänespüks ega julgenud kuhugi eriti ronida, siis sellise seltskonnaga polnud mingit probleemi väikeseid kummikutõstmisharjutusi teha. Ei olnud midagi kontimurdvat ja veetase oli piisavalt madal, et isegi Mai sai oma kõrge kummikuga peaaegu aardeni. Aitäh!

 2 

Väga vinge, et ikka lõpuks tunnelisse sain. Aastaid olen suutnud neid vältida, kuid nüüd kambakesi, tänu Laagri kohvikutepäeva geokohvikule, sai leitud kambajõmmid ja nii koos Kärdi, Britti ja Loonaga seiklus ette sai võetud. Otsustasime auto kuskile aarete posu keskele parkida ning nii ühed kummikud ja kolmed kahlamispüksid läbi Tänassilma kandi jalutasid. Jalutuskäik varjendini läks lõbusalt ja suhteliselt lihtsalt, keegi 30 kraadises kuumuses ei minestanud ja mugud meile kedagi järgi ei kutsunud. Seiklus maa all oli täitsa lahe, sai veidi adrenaliini, aga suures pildis lihtsapoolsem - kummikuga sain peaaegu kuivalt, ainult veidi pritsis kui lainetuses lõi. Väga mõnus seiklus, ma ei teadnud, et sellised asjad mulle meeldida võiksid, aga võta näpust - näpu annad, käsi võetakse ja küll see süda ka järgi läheb. FP ka lihtsuse ja emotsioonide eest. Igavesti vinge, aitäh!

 2 

Kohvikus ühendasime jõud Loona, Kärdi ja Maiga ning võtsime suuna harjutuseks kõige lühema tunneli juurde. Juba enne tunnelit oli väga lõbus. Mul on sellised kahlamispüksid, mis ei paindu ja nendega on igasugune pugemine, kusagilt üle ronimine väga huvitav. Sain ennast siiski piisavalt painutatud ja kinni kuhugi ei jäänud. Tänan peitjat, kohviku korraldajat ja kaasotsijaid.

 1 

Esimene leid siin tunnelites. Hea harjutus esimeseks aardeks. Kambaga on lõbus. Aitäh tutvustamast!

 1 

Kõik sai alguse sellest, kui Helen uuris vee sügavust ühe teise aarde juures. Mina küsisin vastu, kas Laagri tehtud. Samal päeval käisin poes ja ostsin endale kahlamispüksid ning jäin meile kõigile sobivat päeva ootama. Täna see päev käes oligi. Täitsa omaette kogemus see vees sumpamine. Tänud

 2 

Mulle pole need maa-alused roomamised ja solberdamised kunagi just ülemäära palju meeldinud. Seepärast olin sügisel isegi natuke rõõmus, kui kõik tunneliaarded geokaardilt talvepuhkusele kadusid, sest siis oli teema mõneks ajaks laualt maas. Aga tuli uus kevad ja aarded nagu miskad taas kaardil tagasi. Salme hakkas siis vaikselt teemat arendama ja kui Krissu ka tegi ettepaneku, et läheks koos, siis hakkas plaan juba ilmet võtma. Esmalt tuli muidugi poodi minna, et sobivat varustust hankida. Nädal tagasi täieneski meie geovarustus kahlamispükstega. Ja paika sai pandud just tänane päev. Natuke tegime ka eeltööd aaretega ja proovisime paika panna mingi järjekorra. Minul esialgu ei olnudki lootust, et kõik 6 Laagri tunnelikat läbi käime, hea kui saaks esimese korraga paar tükki tehtud.
Esimeseks valisime selle aarde, sest siin on selged juhised nii parkimiseks kui aarde leidmiseks. Tundus soojenduseks paras saak olevat. Esimene maa alla sisenemine oli päris meeleolukas ja sügavasse vette sattumine tekitas isegi natuke ärevust. Üsna kummaline tunne oli, kui vesi läbi kummipükste suurt survet jalgadele avaldas. Aardeleid oli kiire ja olime üsna rõõmsad, kui taas kuivale maale saime.
Aitäh põnevuste eest!

Poodlemas

Tiimikoosolek

 1 

Kuna kohe pannakse tunnelid jälle kinni, otsustasime nendes olevad aarded ära logida. See neljast oli kõige lihtsam. Karp muidugi väga savine, aga seest korras. Aitäh.

 4 

Kodu läheduses seisis järjepidevalt üks kollane laik. Muidu polnud teisel eriti viga, ainult et üksi poleks tahtnud seda rohima (pun intended) minna. Egas muud kui lootsin, et ehk pole ma viimne inimene ilmakese pääl, kellele see laik järjekindlalt näkku kriiskab ja ehk õnnestub mõned kamraadid saada. Taevataat halastas ja saatiski mõned. Ja oli lausa nii lahke, et need mõned olid kahtlemata üks parimaid valikuid, kellega maa alla minna.

Igaüks oli omas elemendis. Miki saabus ja selgitas, et tema tuli julgestuseks. Tõestuseks justkui suure kirjaga SECURITY särk seljal. Töötõendit ta aga ei esitanud, nii et võta nüüd siis kinni.

Maretil oli kõige asjakohasem riietus, minul olid lihtsalt mingid fashionista 2020 vööni kalamehekummikud, mille Kaups oli koormarihma abil justkui traksidena mul ümber kaela tõmmanud, et jalanõud liikumise ajal alla ei vajuks.

Esimene roodukas oli päris hea, et käsi sel teemal valgeks saada. Security vend pani jalga kõige tavalisemad matkasaapad, millest mina tegin kohe järelduse, et ju siis pole vaja vette minna ja üritasin järjekindlalt seinu maha lammutada. Õnneks oli mõni teine ajud kah varjendisse kaasa võtnud ja jõudsime siiski aardeni.

Vasakpoolne kõrgmood ei tasunud end ära

 4 

Kui Liis foorumisse koopa-aarete ühiskülastuse mõtte postitas, haarasin sellest kinni, broneerisin päeva ja varustasin end nii uute kummikute kui kahlamispükstega. Loonel tekkisid muud asjatoimetused vahele ja ei saanud meiega ühineda, kuid see-eest Miki tuli julgestuseks (särgiseljalgi ilutses kiri "SECURITY") kaasa. Algselt oli plaanis võtta kolm aaret, kuid päeva lõpuks said kõik kuus läbi käidud.
Tunnelitest võtsime siinse esimesena ette, võiks olla nagu lähim-lihtsaim. Liis ajas jalga kalamehekummikud, mina kahlamispüksid, Miki otsustas lihtsalt matkasaabastega tulla. Kui olime Miki sabas suure ringiga sissepääsuni jõudnud, siis edasi oli meil, otsijatel, mitmeid blonde hetki, kuid päädis kõik siiski logimisega: Miki halastas meie peale ja poetas vajaliku vihjejupi, mis andis kindlust edasi liikuda ja liigne mugavus unustada.
Nende tunnelite karbid on kõik keskkonnale omaselt "määrdunud" ja ega logiraamatute seisukord just eeskujulik pole (tunnelimulti oma on kõige kuivem), kuid logimine on kõigis võimalik.

 1 

Mis saaks küll selle vastu olla, kui antakse kõik päästerõngad kätte , et need koopaaarded logitud saaks? Sellise palava ilmaga on seal mõnusalt jahutav. Raskem osa oli kummiülikonnas, mis on mitu numbrit suurem, õues lõõskava päikese käes, end auto juurest koopasuuni vedada. See koobas oli teistest erinev, omanäoline ja seetõttu oli taas pisut huvitav aga tuli kuidagi ootamatult lihtsalt kätte. Tänan!

 1 

Panin siis autos leiduvatest kummikutest kõrgema säärega varianti jalga ja hakkasin astuma. Vesi oli vast veerand kummikuni kui sedagi, aga hea ja mugav oli küll, ei pidanud üldse mõtlema, kuhu astuda ja kuhu mitte. õige kohani jõudsin üllatavalt kiirelt ja tänu täpsele kirjeldusele leidsin ka karbi hetkega üles. Oli teine ainult vastikult ligane väljastpoolt. Aitäh peitjale.

 1 

Siin võttis juba kergelt ohkama, kui üle ääre sai ennast upitatud ja vette vajutud. Oli gramm sügavam, kui oleks oodanud. Ja pitskruvide ja jalgrattakummi paranduskomplektiga putitatud kahlamispüksid ilmutasid seda, et neil on sellest päevast kopp ees ja nemad enam vett sees ei hoia. Juba siin lekkis mõnusalt sisse, järgmise aarde "Merekindlus" juures sain siis veel munadeni märjaks. Kuid siin ainult kergema sordi tormihoiatus. Mõnus on see tunne, kui survega kummipüks vastu liibub ja kahlad aarde poole. Oli tõesti mõnus tunnel ja eks geopeitur on laisk, aare käes, vaja kohe järgmise poole sügama hakata. Seega kahju, et terve tunnel nägemata jäi, eks ta sodi täis oli ja silma rõõmustas mõnus kompositsioon :)

Peitjale taas kord kummardus elamuste pakkumise eest.

 1 

Selle aardega läks justkui väga kiiresti. Vesi oli kõrge, ent siiski sai käidud justkui suts sisse ja suts välja. Tekkis isegi mõte, et aare oleks võinud natukene kaugemal olla :) Aitäh, aare on korras.

 2 

Tehtud ühine külastus koopasse Arvo ja Marko-ga. Siin jäi teekond väga lühikeseks aga aarde sai logitud. Vesi on siin päris sügav.

 1 

*"Septembrikuu on peaaegu käes. Kas keegi tahab tulla Laagri tunneleid vallutama. Olen leidnud Peeter I ja See ei ole prügi aarde ilma erivarustuseta..." * umbes nii oleks kõlanud mu postitus geofoorumis, aga kuna mu plaan tuli nii ootamatult, siis ei jõudnudki selleni.

Läksin ka seekord ilma erivarustuseta. Igaks juhuks oli mul neli valgusallikat, millest kaht kasutasin. Telefonilamp töötas väga hästi. Kummikusäär olid ka seekord alla põlve, seega sain jalad kohe märjaks.

Kõige ebamugavam oli see esimene kamber koos veega. Vahepeal mõtlesin, et kui teised aarded asuvad sama vesistes tunnelites, siis ülejäänutesse ei lähe. (Käisin vaatasin ikka kõik uued tunneliaarded üle.)

Õnneks polnud palju minna kui juba peidukas paistis. Sain näpud saviseks - karp saviga koos.

 1 

Leitud. Tänud. Tekkis asjasse mitte puutuv küsimus, et kas keegi on maapeal suure suure augu kaevanud ja siis sodi (triikraud jäi silma)auku kallanud ja see on kuidagi koopa laest läbi vajunud?!

 1 

Kuna eelmisest aardest olid jalad nagunii märjad siis otsustasime ka selle pullipärast üle vaadata. Käinud siin ennegi aga koguaeg tundus palju vett ja suplema sinna ei kippunud. Kohapeal selgus, et polegi väga hull, isegi kui tuleb üle kummari serva siis vahet pole, nagunii kokteil seal :D Sai ka selle kirja ja kahjuks laagri tunnelite saaga saigi siinkohal lõpu :) Tänud :)

 1 

Planeerimime võttis kõvasti rohkem aega kui asi ise. Tegelikult ju hea, et niipidi läks selle aardega, mis ma arvasin, et saab üks suur katsumus ja eneseületus olema. Aitäh! EVEJ

Ps. Eks saab varsti jälgida kas GC lehel automaatne kättesaamatuks muutmine toimib. Juunis mitme aardega vastupidi avaldumisega oli probleeme.

Ps2. Me siiamaani ei tea kust me need punased sipelgad külge saime aga siiamaani ronivad kurat.

 1 

Vaatasin vett ja vahetasin kummikud susside vastu. Nii ikka kindel värk, et ka sügavaimas kohas jalgadel külm ei hakka ja ei pea hiilima, et lainete tekkimist vältida. Kui õigesti astuda siis tegelikult polnud üldse liiga sügav. Kõik oli lihtne ja loogiline. Tänan.

 1 

Mina pugesin kummipükstesse ning laenutasin Andrele oma kummikud. Miskitel asjaoludel tundub, et olen seal ka varem ringi ukerdanud. Seekord sai tuvastatud, et hetkel saab ka kummikuga aardeni. Kohati on see küll paras täpisteadus. Aitähhid, tunnelid on ägedad!

 1 

Viimane Laagri tunneli aare, tänase seisuga! Kohe-kohe suletakse see maa-alune piirkond ning saime kõik 6 leitud. See aare neist kõige lühemat jalutuskäiku vajav. Samas, vett oli jällegi üle keskmise. Täname aarde eest!

 2 

Viimased päevad veel sel aastal siin otsimiseks. Tuli võimalust kasutada, ning kuna mõned väljakutsed soodustavad kodulähedaste karpide logimist ükshaaval, erinevatel päevadel, siis siinse kahe kollase täpi värvimiseks ajasin end loomulikult kohale pisut enne südaööd. Erinevalt mõnest muust aardest, pole maa-aluste külastamisel päevavalguse puudumine absoluutselt mitte miinuseks. Kuna Madisel on kõik nii ilusasti puust ja punaseks tehtud, siis leiuga läks päris kiiresti. Aitäh.

 1 

Mihkel oli ammu tunnelitest rääkinud, tundusid põnevad ja tekkis tahtmine ise ka ära käia, nüüd siis tuli võimalus ka! Olin hästi valmistunud seega mina tõesti jalga märjaks ei saanud :) jalgadel külm hakkas küll sest pidin ühe koha peal seisma kuni Mihkel logis. Tore seiklus oli! Aitäh :)

 2 

Ilusal suvepäeval otsustasin Astra tunnelitesse kondama viia :) Laskusime mööda käike alla ja astusime vette. Sain jalad esimese kahe sammuga läbimärjaks, kummikud olid liiga madalad. Astral läks paremini. Õnneks väga kaua külmi jalgu ei pidanud kannatama, sest aare ei asunud kaugel. Aitäh!

 1 

On alles aardeomanik. Kutsub oma laegast vaatama aga jätab ukse pool irvakile ja siis laseb asja ära roosetetada nii, et seda keegi enam liigutada ei jaksa. :)

Vesi oli kah täitsa tõkestamiseks sinna valatud aga õnneks seda väga palju ei olnud.

Leid kiire. Tänud peitjale.

Teel Sauele väike kõrvalepõige maa alla.

 1 

Selles varjendis oli ootamatult palju inventari (säilinud). Ja kui ma õieti mäletan, siis üks ootamatu süvik muidu madala vee sees.

 1 

Päeva lõpetuseks hea kiire sutsakas. Tänud peitjale!

 2 

Laagri tunnelite õhtu, 3.seiklus - kiire sutsakas :) ehk Rooduvarjend 6. Vahva, hoopis teistmoodi aare võrreldes nende pikkade lõputute tunnelitega. Ja kui teistmoodi tundub kõik kohapeal võrreldes enne kuuldud muljete või loetud logidega. See oli kohe kindlasti üks mõtetest selle aarde juures. Ohkasin ja juba kolmas kord selle õhtu jooksul sukeldusime sumedast suveööst maa-alla rõskesse, pimedasse tundmatusse. No tegelikult Mariann oli siin juba käinud, kuid ta hoidis tahapoole ja lasi meil Merlega kogeda selle aarde poolt pakutavaid muljeid ja "võlusid". Jalgealune veidi kõikuv ja närvikõdi pakkuv ning ometi tunnen nendes tunnelites mingit turvalisust, ilmselt on see minu "kiiks" ning koos toredate kaaslastega ongi turvalisem, lõbusam, muhedam, ägedam jne :) Tänud peitjale!

 2 

Tunneliteõhtu jätkus, neljas aare. Mariann, siinse aarde esmaleidja, oli meil kaasas, mis lisas veelgi kindlat tunnet järjekordsele maa alla siirdumisele. Mariann ja Maris olid tänaseks tunnelituuriks oluliselt paremini varustatud kui mina, aga see ei seganud mind absoluutselt, sest minu jaoks oli tänane seiklus esimene kord siinset maa-alust maailma avastada ning põnevus oli nii suur, et olin vabalt valmis ka märjaks saama..mida aga siiani õnneks polnud veel juhtunud. Kui eelmise kolme aarde juures oli veetase peaaegu olematu või pigem madal, siis siin esimene samm oli küll pisut kõhe, kuid see möödus hetkega. Sumpasime aardeni, eelnevate logide põhjal olime kokku leppinud, et mina olen vajadusel redeliks, selgus aga, et ma olen täitsa pikk..;). Tagasiteel korraldasime veel väikse konna päästmisaktsiooni. Aitäh peitjale ja toredatele kaaslastele.

 1 

Otsustasime enne Marianni sündmust teha tunnelituuri. Mul olid mõned aarded küll eelnevalt külastatud, kuid tunnelites on põnev, nii et korduvkülastuse vastu polnud ka midagi. :)

Mulle meeldis, tänud peitjale.

 2 

Päris huvitav koht. Eeltingimused olid sobivad, õues kuum, tunnelis jahe, vesi madal, kummikud kõrged. Tänud peitjale.

 2 

Tunnelipäeva esimene käik. Varjend oli hästi varjus, võsa tagant ei saanud midagi aru enne kui hoone nina all juba oli. Lambid põlema ja sisse. Väga lahedalt unustatud kraami oli sellesse käiku jäetud. Tundub, et metalli ja kaabli vargaid on seal miski tagasi hoidnud. Tänu sellele oli meil aga vähe põnevam :) Peitjale tänud!

 4 

Peetrikäikude eriturnee, nr 6 juures tegime stardi… Tänastest kõige lühem astumine karbini, selle-eest närvikõdi jalgu kõikuvale metallplatvormile libistades sai kõige rohkem :D. Aitäh Madisele peitmast, Peetri kindlustussüsteemid ja nende toetavad lisad karbipeidukatena meeldivad mulle väga, palun veel :).

 1 

Vabatahtlikult ega ilma piisava turvameeskonnata mind sellistesse kohtadesse juba ei meelita.
Tänud, ellu jäin!

 3 

Tänase päeva kaks põhiaaret alles ees. Siiani sai päiksekuumuse käes valgustkartvaid tegusid tehtud. Nüüd saame seda teha pimedas, taskulambi valgel, just nagu vanainimestel kombeks.
Suutsime isegi Piia ja Peetri - kes polnud kunagi Eestis maa all käinud ega säänseid aardeid otsinud - kaasa sebida. See maa-alune tunnel oli esimeseks linnukeseks eriti sobilik. Niivõrd lühike jalutuskäik. Ma märkasin alles väljumise eel, et ukse kõrval on sügavam auk. Muid ohte ka ei silmanud, aga eks mu ohulävi ongi üsna kõrgel.
Sisse minnes lasin kohe ämbritäie vett kummikutesse. Marje oli üldse lahtiste jalatsitega ning Piia+Peeter ainsad, kel varjavat lateksit hargivaheni nagu parimates pornofilmides. Nii me seal neljakesi üksteist ergutasime, julgustasime ja innustasime. Lõpus korjasime taarat kokku ning täiendasime kaetud lauakesel olevat klaasist kompositsiooni. Siin polnud enam kellelgi hirmus. Aardeleid hajutas igasugu valehirme nagu nõiaväel.
Aitäh Madisele sellise lihtsa-lühikese maa-aluse aarde eest! Kõik kombes, karp ainult väljast savine-mudane.

 8 

Ma olen alati neid sellekandi maaaluseid urrukäike vältinud, kartnud ja tõrjunud. Eiteagi miks... Senised kogemused maa-alt on Eestis alati olnud seotud mingi saasta, niiskuse ja hirmuga. Kuna me Piiaga mõtleme selles osas ikka samas suunas, siis oleme loomulikult teineteisel negatiivset ikka hullemaks kütnud. Meie 5 aastase geopeituse juures pole me neist tunneliaaretest ühtegi isegi mitte üritanud. Samas on see imelik, sest meile mõlemale meeldisid Madeira levadad, mis samuti teinekord kilomeetrite viisi mägesid tunnelitena läbisid. Tagantjärgi oli isegi kerge sarnasus olemas. Ka seal ei näinud sageli tunneli lõppu, lagi oli madal - lööd pea ära ja vaatasid tulevärki või liikusid käpukil ja koguaeg siinsamas kõrval teadmata sügavusega vesi.
Armsate sõprade emotsionaalsel toel võtsime siin oma esimese kodumaa tunneli külastada ja minul muutus küll senine tugev tõrge hoopis emotsiooniks, et tegelikult tahaks veel, missiis, et ohtlik, pime jne.
Tänud nii peitjale, kui kaaslastele ärgitamast.

PS Kellele meeldivad tunneliaarded - Madeiral oleks tegemist teil palju.

selline mälestus meenus

 2 

Eks see siin on juba mõnda aega mu hinge kraapinud. Kõrgeid kummikuid mul ei ole, kalurikostüümist rääkimata. Ühe korra kastsin juba tagumiku märjaks ja karvad haisesid mitu päeva diisli järele. Teist korda nagu ei kutsunud kohe ja proovisin sellest kõrvale viilida.

Jooksvalt andsid logid julgust juurde ja tahe tuli tagasi. Õhtu käes ja linnapeal tiirutades olingi peaaegu kohale jõudmas. Tuli veel viimane takistus ületada. – Just avaldunud „porgandi“ ilmumine tahtis hoopis vägisi enda poole kiskuda. Ebamõistlikult pikk vahemaa jäi seekord peale. Küll ma mõni teine homme jõuan sinna ka. Minu varustuseks oli seekord lühkad ja plätud. Paras katsumus oli navi poolt juhatatud parklast sissepääsuni jõuda. Nõgesed kõditasid jalgu ja läbi plätude tulevad tüükad torkisid tallaalust. Edasine oli juba lihtne kui külm vesi välja jätta. Esimese minutiga suutis jälle väike varvas krampi tõmmata. Seega pikalt uudistama ei jäänud ja panin sealt kiirelt plehku. Diislist polnud seekord õnneks haisugi.

Kas nüüd siis edasi kaugemate katakombidega? Kurtsid ju et ideed otsas! :D

Tänud.

 1 

Seda käiku sai tunnelimutist rohkem kardetud, kuna tõotas märjaks saamist. Kui Allani kummik veega täitus, vahetasin käbelt oma kummikud kergema jalavarju vastu, et vett mitte kaasa tassida. Tahtsime hooga mööda põrutada, aga õnneks tuli kirjeldus meelde ja saime pidama, nii kärmelt tuli otsitav koht. Tänud.

 1 

Päeva lõpetamiseks oligi algselt selle varjendi külastamine planeeritud.Suts ja valma :) Suure tuhinaga panime alguses küll aardest mööda,väike korrektuur ja oligi karp peos. Tänud

Tänud aarde eest!

 3 

See oli küll väike sutsakas! Aga see-eest vahvate eri tasemel vetega. Ja see sügav auk oli ka päris vahva ukse kõrval! :) Veidi teistmoodi, kui teised tunneli aarded. Kui siit välja olime jõudnud, siis värises mul taskus telefon, kus tütar saatis edasi lingi "Geopeitust mänginud naine uppus Praha kanalisatsiooni". Saatsin talle päevavalgusega pildi tunneli avause eest, et olen elus ja terve :) ! Aitäh peitjale vahva aardekoha eest!

 1 

Päike säras, ületasime autoga tuntud ülekäiguraja ja leidsime meile sobiliku geoparkla. Jätkuvalt päike paistis palavalt ja neli kalamehe kummikuis kuju tatsasid varjendi suunas läbi põldmarja väätide ja kõrgemast materjalist nimega rakvere raibe (harilik tõlkjas), taustaks lutserni sinised laigud. Varjendis astusime sulpsti üle põlve veega täidetud basseini-eeskotta, sealt edasi asusime juba suuremat kambrikest uurima. Tänud peitjale.

 3 

Minu tunnelite eri 3. peatus. Kõigepealt tuvastasime kalurite ülekäiguraja ja loobusime selle kasutamisest. Siis leidsime, et kaart ei vasta tegelikkusele. Siiski leidus piisavalt lähedal üks lahe parkimisplats, kust sai autoteed ületamata vajaliku varustuse taas selga ajada ning tunneli poole suunduda. Kalamehekummikutega on täitsa tore aardeid otsida. Pole vaja muretseda ohakate, nõgeste, mesilaste või madude pärast.
Alguses leidsime endid varjendi katuselt, seejärel nullkorruselt ja lõpuks õigelt levelilt. Olime hoolsad, nii et ujumas me ei käinud, Piret avastas ühe konna, kes oli teel aarde poole, aga muud põnevat vist ei juhtunudki, kui et panime oma nimed kirja, tegime mõned fotod ja tulime välja tagasi. Aitäh!

 2 

Tänane neljas ja viimane. See oli nüüd küll juba ekstreemi kalduv :) Lähenemistee leidminegi oli juba omaette harjutus - kuigi silmad lahti hoides oleks kordades kiiremini ja kergemini saanud. No mis teha. Väljakutseid on ka vaja. Isegi kui neid võiks ennetada. RV leitud, uks leitud ja sisemus on neil kõikidel üsna standardne, aga hopp- see asi siin oli küll teistest erinev. Lausa lüüsid ehitatud paksude rauduste vahele - väga imelik kooslus. Libistasime ennast siis sissepoole ja siin sai selgeks, et kuiva jalaga ei pääse. Just ja just üle kummiku. No mis siis ikka - selline tühiasi ju ometi viimast sadat meetrit läbimast ei sega - on ju ? Aare lesis seal kus pidigi - keegi oli lähedusse piknikulaua sättinud - imepärased huvid ja teod on inimestel. Aga eks geopeitus ole samasugune mugude jaoks :) Ära minnes avastasime ukse kõrvalt põhjatu augu, hea et seda sisenedes ei teadnud karta. Samas muidugi kukkuda auku, kus on vesi - võiks olla kordades ohutum kui lihtsalt auku kukkuda. Ei tahaks tegelikult kumbagi. Ja oligi aeg sokid kuivaks väänata, kummikutest vesi välja valada - riided vahetada ja pessu saata ja tänane tuur lõpetada. Aitähh - oli emotsionaalne :) Paar asja jäid veel oma korda ootama, nii et eks seiklused jätkuvad.

Leitud.

 3 

Mul oli Tarmo jutust meeles, et ainult 100 meetrit tuleb käia. Sain Arviga kokku, panime lühikesed püksid jalga. Mina katkiste tossudega, mis sobivad tunnelitesse hästi, ja Arvi plätudega. Hakkasime umbes läbi võsa lähenema kuni tuli okastraat ette. Seal olid mõned maakivid, mille peal kõndisime. Kuulen selja tagant, et Arvi hüppas matsuga kivilt alla ja karjus : "assa t**a". Mõtlesin, et väänas jala välja vms, aga kohe hüüdis järgi: "kõrvenõgesed on siin eriti kanged". Eks sai neid isegi pisut testitud ja täitsa töötasid. Õnneks pärast välja tulekut olid need unustatud. Natuke aega sai sissekäiku otsitud ja õiges toas seda ei märganudki. Kui käisime ka teises otsas ära ja seal üldse midagi polnud, siis tulime tagasi. Esimene vesi oli hägune ning tõstis adrenaliini, kui sügav siin on? Õnneks midagi hullu polnud ja tekkis hämming kui kohal olime: ongi kõik? Panime nimed kirja, vaatasime natuke edasi ja tulime ära. Kuivad ilmad on ka siia mõjunud, täna polnud vesi põlvinigi. Nüüd vist ainult RV5-s käimata...

01626

 1 

Kuigi teekond oli lühike, kippusid hambad vees solistamisest plagisema ikkagi :D

 1 

Vesi oli küll külm, kuid teekond oli piisavalt lühike ja jalad külmast valutama veel ei hakanudki. Tänud!

 7 

Möödasõitvad autojuhid vaatasid nagu ökulid kaela keerates kui me parklast üle tee jalutasime. Aga meil oli sellest täitsa kama kaks, sest kumm on sellises kohas parim :P. Rajaleidjad leidsid õige sisenemiskoha ja siis sukeldusime. Mnjaa, seal ukse juures vajus minul küll süda saapasäärde, sest see sügavik sammuke eemal ei tundunud kuigi turvaline. Nii hoidsin kümne küünega uksest kuni olin sellest sügavikust kaugemale saanud. Mnjaa, aardeni viis kenake takistusrada, sai harrastada erinevaid ronimisstiile. Silmad pidid koguaeg muidugi teraselt ümbrust ja jalgealust jälgima. Kompositsiooni leidsime, rummitünni ka. Pildid rummitünnil jäid seekord tegemata, eks mõni teine homme. Savise aardekarbi leidsime ka ja tagasitee oli veesogajate pärast nati keerulisem. Maa peale tagasi jõuda oli täitsa mõnus, ülekäigurajale jõudes kirusid nii mõnedki autojuhid oma ebaõnne, kui muidu inimvaeses kohas nüüd hulk "kalamehi" ringi kondas ja kogu liikluse seal seisma panid :P. Tänud!

valgustid on veel alles

 2 

Siin jäi see astumine nüüd küll üllatavalt lühikeseks. Suts, ja valmis.

 2 

Läksime solberdasime peale Tunnelimultit ka veidi vees. Minu varustus jäi samaks (loe: endiselt ei ole ma näinud vajadust raha koguda erinevate kummiülikondande soetamiseks:)), teised tõmbasin jalga uhked kummarid, mis ulatusid teate küll kuhu. Oli päris koomiline vaatepilt, kui selline seltskond mööda sebrat teed ületas. Aare ise oli paras kähkukas.

 3 

Vahepeal lisandus meiega peitja, kes tahtis vist lihtsalt parastama tulla. Meie omakorda tahtsime lihtsalt ujuma minna, et see Tunnelimulti savi seljast maha loputada. Vesi oli veidi jahe aga muidu täiesti ujutav. Aardeleid tuli kiirelt, seetõttu sain veel ringi uudistaja ja pildistada. Mõnus jahutus soojal suvepäeval. Soovitan!

Hiired poevad urgu.

Lihtsalt ilus koht

Veel ei ole vesi üle pea

 4 

Loogiline jätk tunnelimultile, sest jalad oli kuidagi vaja ju pärast poris püherdamist puhtaks saada :) Eesmärk jäi aga madala veetaseme tõttu siiski täitmata. Seepeale soovitati sõbralikult ukse kõrval olevasse süvikusse hüpata.

Aardeni solberdamine oli vaatamata veetemperatuurile isegi täitsa väljakannatatav :) Aitäh!

 1 

Lausa rõõm oli järjekordse uruaarde avaldumine. Mulle sellised kohad väga meeldivad. Solberdasime aardeni ja kritseldasime nimed raamatusse. TFTC!

 2 

Keegi oli basseinil kütte välja lülitanud, muidu oli timm. Aitäh!

 2 

Tunnelimulti seljatatud siis oli plaan ka seda kylastada. Olin kodus oma kalamehepykse liiminud ja pidi ju katsetama kusagil nende vee pidamist. Geoseltskond lagunes laiali. Kes oli juba k2inud, kes pidi kella peale kodus olema jne. Ei j22nud muud yle kui ise asja kaema minna. Sees k2is k6ik nagu 6litatult. kohe leidsin 6iged k2igud ja peale v2ikest ekskursiooni j6udsin ka 6ige kohani tagasi. Pyksid said ilusti katsetatud ja pidasid vett kll. T2nud veelkord urgu meelitamise eest peitjale

 2 

Jälle pani mõtlema. Et erialavalikust on teinekord ikka palju kasu. Et kui kolleeg imestab, et miks sul redel ja kalamehekummikud auto standardvarustuses on, saan mina vabalt teatada, et kuluvad erialastel välitöödel marjaks, aga kui sedasama väidab matemaatik või semiootik või mõni kultuurateadlane, ei usu seda keegi.

Kuidagi ruttu läks seekord. Pugemine tuli täitsa hästi välja, august möödaastumine ka, eelmiste leidjate kompositsiooni leidmine ja tünga avastamine ka. Ja siis sain aardegi kätte. Ja kui seda logima hakkasin, tegi lamp sulpsti. Mis seals ikka, peitsin aarde kuhugi ära ja ronisin tagasi ilmavalguse kätte, pikemaks ekskursiooniks seekord tahtmist polnud. Aitüma ikka!

 2 

Laagri tunnelitega on kuidagi selline lugu, et nii kui ühe täpi kollasest roheliseks saad, nii uus kollane juurde tekib. Iga kord loodan, et see oli nüüd viimane, aga ei, mitte kunagi.

Üksi ma ei sellistesse kohtadesse ei lähe, seega sobis Jansi kutse väga hästi. Hirm pikkade jalutuskäikude ees osutus asjatuks. Aga valmistunud me ju olime, seega mulistasime peale aardeleidu pikemalt. Kahe peale lõime kompositsiooni nimega "Järgmise päeva hommik". Aitäh aarde eest!

Järgmise päeva hommik

Minek

 4 

Peale Laagri tunneli lõppu oli mul kohe plaan tulla korjata järgmisena see aare ära. Broneerisin Jutsi kiires graafikus aja ja oligi aeg aaret vallutama minna. Muidugi oli meil vaja nulli minna läbi okkalise rägastiku, nii et sokid olid kingades kaunistatud tiheda okka mustriga. Õnneks kohale jõudes, tegime kiire ülikonna vahetuse ja sukeldusime tunnelisse. Olin hullult juba suutnud välja mõelda vee sügavuse ja ma ei tea kõike mida, aga aare oli pea aegu drive in. Peale seda, kui olime logid kirja saanud (kolmandana), otsustasime ka natuke ümbrusega tutvuda ja koosastime ühe pisikese kompositsiooni ajalo hõngulisest prügist. Nii et kes tahab võib täiustada. Äge oli vaadata, kuidas inimese poolt külvatud rämpsule on loodus hakanud peale kasvatama oma kihti. Mine saa tea, äkki tuhande aasta pärast on juba kõigil paks ladestaunud kiht peal ja need on hullult ägedad kivistised. Tagasiteel leidsime ühe hiirepoisi, kes hetkel puhkas, aga ju ta tegi seal ujumistrenni. Nõrganärvilistel palun siis pilti mitte vaadata. Igatahes suured suured tänud peremeehele aarde eest ja koha tutvustamise eest.

Meie kompositsioon.

Pirn oli, aga valgust ei andnud.

Peale veini on ka siin piima joodud.

Ujumisaldi hiirepoiss.

Kohe kukub alla tilk ja kasvab stalaktiit 0, 0000 mm võrra.

 10 

Väga lahe, et leidus veel üks aardeta rooduvarjend. Oleks läinud hea meelega kohe avaldamise järgselt sulistama aga pidin kahjuks tööl olema. Panin siis hoopis tööl käepärastest vahenditest kokku varustuse aarde järele minekuks. Lühikesed püksid, paari katkiseid äraviskamist ootavaid jalanõusid, ühed kanna pealt võrguliseks kulunud ehk äravisatavad sokid, valgusallikas tulemasina näol ja rätik, et ennast pärast kuivatada.

Pärast seenelkäiku parkisin ennast peitja poolt märgitud paika. Riietumine, vajalike ja ebavajalike esemete komplekteerimine. Välimuselt nägin üsna kummaline välja aga õnneks polnud tegemist kuhugi pittu minekuga. Rooduvarjendis tutvusin kõigepealt kõikide ruumidega ja siis piilusin vette minemise kohta. Hägune tundmatu sügavusega vesi pani veidi kõhklema. Läksin kiskusin päevavalguse käes igaks juhuks kõik tähtsad pildid ja aarde kirjelduse eraldi akendel lahti. Lühikesed püksid tõmbasin nii kõrgele kui võimalik, et taskutes olevaid asju uputama ei hakkaks.

Uuesti ukselävel olles oli esimene samm vaimselt kõige keerulisem. Kui sogases vees põhi vastu tuli, siis moraal kohe paranes. Vesi ise oli päris karastav. See pani kiiremini aarde poole jalutama. Järgmise ukse järel oli vesi täiesti klaar. Kurvi peal oli tunda kuidas külm näpistas juba varbaid. Karbi kättesaamiseks pidi kikivarvukile tõusma. Paistab, et päris paljud geopeiturid peavad seda aaret leidma minema taburet näpus. Karbi sisu näppimine ja logimine ilma pealambita, olles samal ajal jääkülmas vees oli päris põnev katsumus. Natukene mugavust taga ajades loovutasin pusa puhtuse. Nimi läks kirja STF reale. Tagasi kuiva maa poole tormasin väga kiire sammuga. Õue jõudes olid jalad külmast valusad aga kuum päike parandas auto juures selle probleemi. Sokist väljapressitud veega sai veel boonuseks käed ka ära pesta.

Aitäh peitjale ühe mõnusa ekstreemsuse eest! Tegemist oli ühtlasi minu 2900nda Geopeituse leiuga.

Karge meele geovarustus

Töötab küll

Kiire leid, tänud.

 15 

324

Eks see oli ammu teada, et Madis juba tunnelitesse sügeleb ning eile saatis oma kolamistest ka pilte.

Olin just peale eilset väsitavat päeva silmad lahti saanud, kui äkki mitu sõnumit sain uute aarete kohta. Küll torkisid peitjad, et noh, kas tänane täpp juba võetud, ja Kristjanilt tuli kutse miskit võtma minna. Tal läks õnneks tunnike aega, nii et jõudsin rahulikult hommikut süüa ja varustuse välja otsida. Parklasse jõudes tõdesin, et õues ikka väga soojaks läinud ja kohe kuidagi ei tahtnud kalamehepükse selga tõmmata. Üks kohalik, kes aias askeldas, vaatas ka veidi viltu, mis ma seal asjatan. Üllatus oli muidugi see, et kedagi ees ei oodanud. Peagi jõudis ka Kristjan ning saime rooduvarjendi poole astuma hakata. Seda ei osanud aga oodata, et peitja ise aarde juures ootab ja kolli tahab mängida. Õnneks läks meil piisavalt kaua aega ja Madis oli juba tunnelist välja roninud ja nii jäid südamerabandused saamata. Lisaks on eelmistest tunnelikülastustest juba korralik varustus kogunenud ja veega polnud mingit probleemi. Küll tundsin aarde juurde jõudes, et üksi tulles oleks pidanud redeli kaasa võtma. Õnneks Kristjan oli parajalt pikk ja [FTF] sai kirja kell 12:47. Peitja jagas auhindu ja kobisime tagasi maa peale Kristjanit kuivatama.

Aitäh, oli vahva!

karge meel või kõrged kummikud