Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 1.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Oli varajane hommikutund, õhk pakatas vaikusest ning kerge uduvine hiilis mööda lagendikku. Ivan avas aeglaselt silmad poolvidukile, silmitses arusaamatuses ümbrust ja püüdis meenutada, kus ta on. Pööras pead vasakule ja paremale, ümberringi oli asfalttee. Sirutas käe, mille peale kostis klaasiklirinat ja tühjad pudelid veeresid rõõmsalt kolksudes laiali. Mehe päevitunud näos, kus vasakul põsel sügav arm, läksid silmad üllatusest suureks. Ivan pigistas korraks silmad kõvasti kinni ja uuesti avades nägi ikka sama pilti. Ta istus traktoris, suur rool vastu kõhtu, lõhkise istme servadest polster välja turritamas. Kust see masin pärit on, ei suutnud ta aga välja mõelda.
Ivanile hakkas meenuma eilne seiklus, see kuidas nad Juraga olid kusagil Jägala või Jugala kandis poest 2 kasti Pilsnerit ostnud, et tähistada uue tööotsa pakkumist. Tädi Ellal on vaja täna puid lõhkuda, pappi lubati hästi, aga midagi oli puudu. Mis see oli, püüdis Ivan meenutada, mille järgi ta minema peab, aga mitte ei suutnud välja mõelda. Ähmaselt meenusid juhised, et mine kogu aeg otse mööda teed, vaid korra keera vasakule ja korra paremale.
“Kurat küll,” pobises ta läbi hammaste ja keeras süütevõtit. Kostis aeglane vinguv heli, mootor turtsatas paar korda ja läks käima. “Dai pohh, nüüd pajehhali” mõtles ta mootoripodina saatel, tõmbas soni sügavamale pähe ja vajutas gaasipedaali põhja. Traktor kaapis järsult kohalt ja hakkas kulgema mööda asfaltteed, spidomeeter näitas täpselt 18 km/tunnis ja Ivan roolis sõidukit ühtlases tempos eesmärgi poole. Ta oli täpselt pool maad läbinud, kui käis kõva litakas. Pidur põhja, peatas ta masina ja kuulatas. “Blinn! Tsjort paberii, üks pütt lendas raisk” karjus ta rooli taga, aga tallas uuesti gaasi põhja ja kihutas edasi, spidomeeter oli kui naelutatult 9 km/tunnis peal. Masin vappus ja värises kurjakuulutavalt, ähvardav must tossujuga paiskus õhku, kuid kiirus püsis.
Teinud viimase pöörde, peatas ta varsti traktori, hüppas välja ja maandunud asfaltile, tundis, kuidas valusööst läbis pea. Aga Ivan oli rahul, ta nägi seda, mida otsis. Vaadanud kella, venis magus naeratus üle ta habemesse kasvanud näo, sõidu peale oli kulunud täpselt 10 minutit. Väärika liigutusega tõmbas ta taskust välja suitsupaki, läitis sigareti ja tõmbas sügava mahvi. Vaikselt sammus ta eesmärgi poole, lääpa tallatud pruunid kingad kastemärjas rohus sahisemas ...
Siinkohal lugu lõppeb, kui keegi jutustust jätkata soovib, siis palun väga!
Ole tähelepanelik! Liigu algkoordinaatidelt täpselt Ivani traktori jälgedes ja otsi üles õige koht. Vajalikke asju on seal mitu. Loe need kõik kokku, tulemus on X!
Aare asub koordinaatidel:
N 59° A' B,5"
E 24° C' D,1"
A=infotahvlil olevate neetide arvust lahuta 1 ja korruta 3-ga
B=Mis kuupäeval on Jüripäev
C=liida X-le esemete arv infotahvlil, korruta 3-ga, vastusele liida 3
D=Lahuta infotahvlil olevast suuremast aastaarvust väiksem aastaarv, ära kasuta sulgudes olevat.
Aarde saab kätte ilma kaevamata.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (6)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1QF9B
Logiteadete statistika: 133 (93,0%) 10 7 1 1 0 0 Kokku: 152
Peale eksamit sobis hästi külastada Vanjat. Natuke pelgasime, et äkki tuleb suuremat sorti poleerimine, aga tegelikult oli kõik kenasti leitav, aitäh!
Panin kirjeldusest võetud numbrid võrrandisüsteemi ning sain kiirelt mingi punkti kaardile, kuhu suunas vaadata. Siis saabusid vastuoliulised vihjed erinevate mälestiste kohta algpunkti ümber ja ma läksin pimedas ja vihmase ilmaga õhtul neid kontrollima. Leidsin hoopis teise mõistatusaarde ja sellega tol päeval minu seiklused lõppesid. Järgmise päeva hommikul sain vihje, et teekond ja asjade loetlemine on siiski ülioluline ning läksin eelneval päeval arvutatud koordinaati uurima. Sealt leidsin ka selle õige tahvli ja see oli väga temaatiline ja sobis aarde kirjeldusega hästi kokku. Täna kasutasin võimalust ja vaatamata sellele, et aarde lähedal käisid aktiivsed korrastustööd, sain kiiresti aarde kätte ja logi kirja. Lõppkokkuvõttes aare väga meeldis, mind takistas hoopis üle mõtlemine. Aitäh peitjale!
Kunagi, kui me oma vanaisa aaret peitma hakkasime, siis sai selle aarde piirkond esialgu valitud. Admini käest saime aga teate, et meie aarde asukoht on ühele teisele aardele liialt lähedal. Asusime siis mõtlema, et mis aare see olla võib ja kus ta siis asuda võib. Seejärel tegime esmase vaatluse ning aarde õigest asukohast olime siis ca 10-15 kaugusel ehk siis päris lähedal, kui kirvetada. Siis jäi see mõistatus mõneks ajaks sahtlisse. Mirjam hakkas hiljuti hunnikus mõistatusi taas lahendama ning sai miski punkti paika. Nüüd peale mõningast otsimist leidsime karbi üles. Täitsa originaal, algne logiraamat ka sees. 14 aastat ilusti vastu pidanud. Respekt!
Kunagi ammu, kui meie oma aardele peidukohta otsisime ja enda arust maruhea koha leidsime, siis anti meile teada, et läheduses juba üks kast on ja sinna peita ei saa. Kuna ühtegi tavalist kasti kaardil ei paistnud, siis pidi tegu olema kindlasti mõistatusaardega. Jama seisnes selles, et neid oli meil kaardil tol ajal veel üsna mitu lahendamata ning kuigi me käisime perimeetri läbi, karpi me ei tuvastanud.
Nüüd, mõnedkümned kuud hiljem, avasin lõpuks need Jüri lähedal asuvad mõistatused ja hakkasin neid lahendama. Mõnele tuli lahendus lihtsamalt, sellele siin aga mitte nii väga. Kuna kindel tahtmine oli ilma kohapeal käimata asi ära lahendada, tuli ekstensiivselt otsingumootori abi kasutada ning veidi ka lotot mängida. Esimene katse oli üsna paljulubav, aga kui panna juurde ka meie teadmised ajast, mil ise midagi peita tahtsime.. saime üsna kindlalt koordinaadi paika. Täna tulime vaatama ja jõudis juba kõhklus tekkida, et äkki oleme ikka vales kohas, kui karp silma hakkas. Juhhei! Oli teine küll pikalt leidmata, logiraamat veidi niiske, aga muidu heas seisukorras. Aitäh!
Kunagi ammustel aegadel üritasin Ivani jälitada aga alati jooksid jäljed liiva. Vahepeal jätsin aarde rahule ja siis lendasin uuesti peale, arvutasin ja mõõtsin ja jõudsin täiesti vales suunas palju kaugemale kui vaja. Seejärel unustasin aarde tükiks ajaks jälle ära kuni see kollane täpp mind siin häirima hakkas. Oma tarkusest jõudsin seekord natuke lähemale aga mitte päris. Lõpuks sain vajalikud numbrid endast targemalt ja seekord tundus koht isegi usutav.
Kuna peale kellakeeramist on töölt lahkudes juba kottpime, siis mingi uitmõtte ajel otsustasin Vanamehe viimašeid tegemiši vaatama minna ning enne seda Ivan üles otsida. Lõpu ümber tegin ikka päris mitu ringi aga õige peidukas ei lasknud end ka liiga kaua otsida. Logiraamat on küll kergelt rõske aga ei midagi hullu, kannatab kirjutada. Tänab!
Lumega oli natukene keeruline, aga logiraamat õnnestus siiski kätte saada. Aitäh!
Ausalt öeldes polnudki varem selle aardega süvitsi tegelenud. Eks pikk kirjeldus ja palju nüansse tekitas kiirel peale vaatamisel tunde, et mingi hull müsteerium. Eile sai aga plaani võetud Jüri kandi aarete külastamine, mis pikalt kõrvale heidetud ja nüüd lahenduse saanud. Ja eks tuli siis ka see Ivani lugu uuesti ette võtta. Algul proovisin niisama virtuaalselt ringi kruiisida, aga siis võttis Salme ikka vähe teaduslikuma lähenemise ja arvutas täpselt välja, kuhu Ivan oma traktoririmakaga jõudis. Ja täna siis suuna sinna võtsimegi. Edasise ülesandega suutsime endale ikka korraliku peavalu valmistada ülemõtlemise ja ettekujutamisega. Ja nii saadud tulemus meid põllutöid tegema suunas. Kui midagi geopeidulist leida polnud, siis tuletasime endale meelde, mis tööd Ivan tegema läks, korrigeerisime koordinaate ja kihutasime järgmisse punkti. Seal oli aardeleid vaid mõnusa jalutuse kaugusel ja karp ilusti omal kohal ootamas. Kasisime seda natuke seest ja väljast ning panime nimed logiraamatusse.
Aitäh, täitsa lahe lugu ja tore lahenduskäik, mis ei olnudki väga keeruline.
Puhastasime aardekarbi seest ära, ka kogu nänn sai salfakatega puhtaks nühitud. Eemaldasime katkised esemed ja räbaldunud paberilehed. Panime logiraamatule uue minigripi ja mõned donotiidid talle ka seltsiks.
Kordi varemgi olen seda mõistatust avanud ja lugenud ja niisama targalt jälle kinni klõpsanud. Kuni mõned päevad tagasi sattusin taas avama ja lugema ja ühtäkki oli asi selge. Nii said sammud Ivani jälgedesse seatud ja vajalik info kokku kogutud ja nüüd siis ka lõpus käidud ja nimed kirja pandud. Aitäh aarde ja laheda mõistatuse eest!
Esimene osa oli kõige raskem. Saadud koht tundus loogiline ja edasi läks kergelt. Lõpus õnnestus natuke pime olla ja siis leida. Aitäh!
Eile õhtul vaikse liiklusega sai see teekond läbi sõidetud ja lõpp välja raalitud. Aare aga oli oma pesas nii külmunud, et seda sealt lihtsalt kätte saada oli võimatu. Tulime täna hommikul kirvega tagasi. Hea küll, ei olnud kirves, nuga oli .. ja uuristasime karbile väljumisava. Sai nüüd selle aardega ka ühele poole, enam ei pea seal viadukti peal seda vahtima Tänud
Kõigepealt proovisime Ivani läbitud teekonda ühel päeval läbi teha ja jõudsime peaaegu lõppu. Kuid see viimane jäi leidmata. Tänases plaanis seda aaret küll ei olnud, aga kuna auto tahtis tähelepanu , otsustasime vähe valgemates oludes uuesti proovida. Sai ikka seal enne müratud, kuniks Raul asja üles leidis. Tänud peitjale aarde eest.
Teisel katsel leitud. Ei tea miks esimene kord ei leidnud. Tänud peitjale
Eks olen proovinud seda ikka mitu korda lahendada, aga geokogemus tuli alles nüüd appi. Veidi kahtlev olin oma tulemustes, aga Carolysi leid kinnitas, et kõik täiesti õige. Tänud!
Auto pargitud, hakkasin jalutama. Mul oli hea meel, et tuul tugevam polnud, muidu oleks täitsa kõhe olnud. Peale veidikest otsimist selgus, et salvestatud koordinaat on täitsa õige. Abiks tuli ka see, et korra vihjet värskendasin, meelde oli jäänud all aga tegelikult oli chh. Kuskil peiduka lähistel astusin ka junnaka sisse ning selle maha kulutamiseks siirdusin edasi pikemale jalutuskäigule.
Vanakese logiraamat on üpris niiske. Nii minigrip kui karp tundusid terved, ei teagi, kust see niiskus sinna sai, donotiiti ka polnud. Ilmselt oleks üsna hea kui logiraamat saaks päevaks/ööks sooja ning siis minigripitatult donotiidiga aardesse tagasi.
(529) Aitäh! EVEJ
Tööpäev oli lõpusirgel ja aeg oli Ivanile külla minna. Keerasin siis lenkstangi sinnapoole ja teele. Olin kaardipealt üritanud kohta tuvastada aga ikka kadus järg ära. Peale müksu loksus minu jaoks asi paika. Loendatud, rehkendatud sisestasin numbrid gepsu aga et asi liiga kiirelt läbi ei saaks siis ikka väikese veaga. Veast sain siis aru kui tegin kontrollkõne geokolleegile. Edasi panin pedaali põhja ja sain Ivani kätte. Aitäh.
Kui Rivol Evelini aardega asjad ühel pool, suunasin ta Ivaniga tegelema. Samas, selleks oli mul ju vaja ka omal aare lahti teha ning kui varem olen olnud aarde teksti lugedes suures segaduses, siis nüüd tundus kõik päevselge. Tekst hakkas rääkima, arvutused tulid ludinal ning oligi aeg minna Ivani jälgedes kõndima.
Kohapeal tegime veidi strateegilist lugemist ja saime üsna ebareaalse tulemuse, siis aga tulime pilvedest alla ja lugesime ära kõik sõnad aarde tekstis. Peale seda oli tulemus hoopis parem ja oli põhjust uskuda oma valmisolekusse lõpuga rinda pista.
Elu ja olu üle vesteldes saabusime nulli ning jõudsin juba pettuda oma arvutusoskustes, kui Rivo õige asja kätte sai. Nii tore mõistatus tegelikult, aitäh :)
Tegelt ei olnud üldse plaanis, aga ... vaja oli Evelin Ilves ära lahendada, kuid kuna Jutsil oli kandev idee, siis tuli ka Ivan Ivanovits ära pusida. Ja taaskord leidis kinnitust tõsiasi, et kaks pead on ikka kaks pead, rääkimata neljast silmast :o) Tänud peitjale, väga võimas legend.
Sellel traktoril ei olnud navi peal,siis ikka läks natuke aega enne kui õigesse kohta jõudsime.aitäh!
Viive jäi veidi eemale rähnipesa juurde näljaseid kisavaid poegi kuulama, mina logisin aarde ära. Pärast vaatasime koos kuidas rähn poegi toitis. Aitäh!
Eeltööna sõitsime vajaliku teekonna seltsimees Guugel Mapovitšiga läbi ning jõudsime nii kohta kuhu jutustaja Ivan Ivanovitši murus sussi sahistama jättis. Lugesime vajaliku kraami kokku ja siirdusime kohta kust oleme miljon korda mööda sõitnud, aimamata, et tegu on ääretult toreda kohaga. Sain kogu protsessi käigus ka teada, kus asub Ameerka mets. Hariv ja huvitav ning ka humoorikas mõistatus - mida veel tahta. Spasibo tavariši.
Traktorit meil küll ei olnud aga üks sobiv geomasin ja ohtralt pilsnerit oli küll varnast võtta. Pimedas tühjadel teedel võis tsirkust ka teha. Minutid möödusid ja jõudsime ka meie kohale. Külm ja pimedus kippusid hoogu maha võtma, aga leiuta ka ei tahtnud lahkuda. Perimeetri laiendamine viis ka leiuni.
Tänud.
See aare meenutas nac yhte kytusekulutamis aaret ja ega muud ei olnudki kui et kaardijugeja andis juhiseid nii suuna kui kiiruse osas ja autojuhil ei olnud muud teha kui s6na s6nalt neid järgida :D Päris koomiline kulgemine oli. 6nnex oli öö ja väga suurt liikluskaost ei tekitanud :D L6pus läx sellegipoolest nac aega kuna vahepunktis oli pisut kahestim6stmist. Aga l6pp hea k6ik hea. Tänud peitjale
Vahva mõistatus. Mõnda aega tagasi käisin lumega otsimas - polnud hea mõte. Täna tuli leid kiirelt, vihjeks oli nulli kõrval vedelenud katkine minigrip, mille loodusest eemaldasin. Tänud!
Selle aardega oli seiklusi omajagu. Esimene kord läks otsimine poole tunni pealt nelja tunni peale ja selle aja jooksul jäi aare ikka leidmata. Ehk siis üks telefon suutis puu sisse kukkuda kohta kuhu ei saanud kuidagi ligi. Lõpuks sai kodust abivahendit toomas käidud ja öösel kella 1 leidis telefon taas omaniku ;) Seekord läks üllatavalt kiiresti, tänud :)
Mõistatuse osaga sai ikka parasjagu vaeva nähtud ja kaardi peal poognaid tehtud, aga kui nüüd aus olla, siis see vahepunkt sai mõned päevad enne leiu vormistamist ikka nii pooljuhuslikult leitud. Lõpus läks õnneks oluliselt lihtsamalt. Tänud peitjale!
Tundub, et traktoriga sõitmine sobib mulle palju paremini kui asjade loendamine, sest sõit kulges sujuvalt ja jõudsin enda arvates paljulubavasse kohta, kus tekkis aga segadus loendamise ja aastaarvude tuvastamisega. Pärast mõningat mõttepausi ja kodus mõtisklemist läksin lugesin õiged needid kokku, kuid pimedas ei hakanud lõppu külastama. Pärast lume sulamist meenus, et Ivani jälgede ajamine on jäänud juba liiga pikaks ajaks ootele. Täna varajasel õhtutunnil tundus just sobiv aeg oma lahenduse õigsust kontrollida, sammusime kohale ja seal see Vanja otsitav oligi. Oih ehmatust, konteiner nagu liigutab.. siiski mitte, hoopis keegi väike näriline oli peidupaigas omale sobiva kodu leidnud, silkas teine urust välja ja üritas end puu läheduses meie eest peita. Tänud peitjale, mõistatuse esimene osa väga meeldis.
Teada oli, et tuleb jälle Jüri kandis liikumist. Eelmisel käimisel sai kenasti Ivani jälgedes tarvilikud asjad üles leitud ja kokku kogutud. Siis jäi aga aega väheks ja objektile ei jõudnudki. Nüüd sai vana võlg ära klaaritud ja ühtlasi ka logiraamat täidetud. Niiskuskahjustused on konteineri sees paberimaterjali kallale pääsenud ja konteiner vajaks hooldust. Tänan.
Suurest kuumusest olid taimed end juba külili visanud. Oleksime äärepealt seda isegi teinud aga siis lõpuks ilmutas end aare... :)
Täname!
Olen korduvalt tundnud seda, mida Ivan tundis sellel hommikul. Siis on vihjed igati kasuks, leidmaks kodutee ja rahu südamesse. Vihjet vajasin ka seekord. Vihje kasutatud, saime suunduda lõpu poole. Taimed olid siin kuivusest ennast pikali visanud. Kuna kuumus küttis oma teravuses edasi, siis oleksime isegi äärepealt alla andnud. Piia päästis päeva ja võimaldas siit rõõmsalt lahkuda.
Ivani tegemistel olin silma peale visanud nüüd sai sündmuskohal ka ära käidud. Tänud!
Lubatud lõpus ootaski karp koos niiske raamatuga. Tänud peitjale.
Kauguse arvutused sain oma talupoja mõistsega tehtud, aga kahjuks ei tunne ma seda kanti nii hästi, et kuhu minna. Siin oli väga palju kasu Liina teadmistest. Tema teadis kohe kuhu kanti peaksime minema. Täna siis enne külla minekut, võtsime asja ette. Liina parkis autos ja hakkasime ühte lompi ületama, kui äkki oli Liina mulks mudas. Mul endal õnnestus kuiva jalaga üle lombi saada. Peale seda, kui olime info kätte saanud läksime siis külla Liinat kuivatama. Tagasi tulles hüppasin korraks autost välja ja käisin logimas. Üllatus oli suur, kui leidsin, et viimane logija on olnud üle aasta tagasi. Tänud ümbruskonna tutvustamise ja aarde eest.
Korra olen alustanud kirjelduse lugemist ja poole pealt kinni pannud. Enne siiakanti suundumist sai jällegi kirjeldus avatud ja seekord lõpuni loetud, voilaa, ah nii, no selge. Sestap on Ivaniga nõnda, et traktoriga sõidu jätsin vahele. Kuna täna olime siinkandis läbisõidul, siis mind huvitavas kohas palusin Maril korraks peatuda. Tänud Marile. Sain vajaliku kätte ja kunagi siis edaspidi saab ka lõppu külastada. Tänud peitjale.
Küll on tore, kui on sugulasi, kes tunnevad numbreid ja oskavad nendega midagi peale hakata, siis veel neid, kel on loogilist mõtlemist ja suunataju, ning ka neid, kes hästi näevad:) Nõnda me siis Ivan Ivanovitši jälgedes tulemuslikult liikusime.
Ülimalt lahe lugu - ah, milline nostalgialaks! Ja lisaboonusena veel koht, millest Jüris aimugi polnud. Aitäh!
Aitähh Enelile, kes meie eest koduse töö ära tegi. Meil jäi üle vaid teha "jalutuskäik" autoga Jüris. Pole halba ilma, vaid kehv varustus. Lõpuks tuli päike ka välja
Juba eelmisel aastal sai traktori jälgi aetud ja siis kodus rehvi mustrite analüüsi tehtud. Täna pimeduse varjus hiilisin kohale. Tänan.
Traktori teekond oli varem paika saadud, samuti olime juba loendamas käinud. Nüüd oli ainult lõppu jalutamise ja logimise vaev. Tänud!
Aarde lahendamise vaatepunktist tuleb kirjeldada kolme etappi.
1) Mõistatuse tekst on minu jaoks midagi nii kaunist, et nautisin seda juba ammu enne seda, kui tekkis mingigi õrn lootus üldse elus selle otsimiseni jõuda. Eriti hea, kui mõned logid samuti stiilipuhtalt vormistatud said, minu jaoks oli õnn juba õuel.
2) Eeltöö sai tehtud keset advendiseeriat ajatäiteks. Mingil määral vajasin ka käehoidmist :) Lõpp-punkt salvestatud, aga siis tuli tormata.
3) Nüüd naersime õiges piirkonnas, et siia tuleks üks tühik juurde lisada. Aga koht oli tore ja pakkus avastamisrõõmu. Aare ise oli omandanud üsna hea maskeeringu, aga ei meie kogenud silmi peta. Kui karp lõpuks välja harutatud, saime tõdeda, et viimane leidja oligi tõepoolest Kaupo väga palju kuid tagasi.
Lahe aare igatpidi, aitäh!
Ei saa aru, miks eelmine kord ei leidnud, lumi nii takistav polnud. Täna leidsin suhteliselt nulli lähedalt kiiresti aarde. Geokuhi oli hästi nähtav.
No nii nati jäi eelmine kord puudu! Märg lumi, pime ja veel sada häda, tegelikult ise koba. Vat see on kui aru ei saa, miks purjus peaga sõita on vaja. Tänud vanasse ja ilusassse kohta juhatamast!
Olime korra juba Ivani tee läbinud, aga pööranud valesti. Seekord läks kõik täppi, saime vajalikud andmed ja läksime lõppu, suurendasime veidi otsingu piirkonda ja leidsime karbi. Hea, et Ivan sinna ei sattunud, oleks teekond varem lõppenud.. Tänud huvitava mõistatuse eest!
Eilse geotuuri lõpetuseks otsustasime Ivanovitsi jälje uuesti üles võtta.Korra olime juba väga lähedal,kuid panime siis ise täiesti kaine peaga puusse :) Seekord saime traktorile ilusasti tuulde ja põrutasime lõppu välja.Leid tuli mitte esimesest otsitud kohast,otsinguala sai päris korralikult laiendatud.Lõpp hea,kõik hea! Aitäh!
Arvutustega vahepunktis saime üksmeelselt hakkama ja koht nagu lubas ka aga ilm vilets, lumi segas, märg, paha, kiu-kiu-kiu.
Kodused arvutused juhatasid ilusti vahepunkti kõik vajalik kokkuloetud ja edasi nulli. Jube koera ilm oli. Otsisime mis me otsisime, kuid seekord näppu ei jäänud. Teine kord siis uuesti.
Pärast öötuuri oli see varajane äratus üsna suur piin. Jõudsime enne Priitu kokkulepitud kohtumispaika ja meil oli piisav ajavaru, et ka selle aarde lahendada ja leida võiks. Läks päris libedalt, aitäh!
Vahepunkti raalisin kodus välja ning täna sai infotahvlilt vajalikke asju otsitud. Lõpu koordinaat näitas loogilisse kohta ning enne rappa minekut panime logi kirja. Aitäh piisavalt keeruka mõistatuse eest :)
Tsaar Saltaanil olnud kolm poega: vanim neist edukas naftaärimees, keskmine hea elu peal korrumpeerunud ametnik, noorim aga laiskvorstist tobuke, keda hüüti Loll-Ivaniks. Teised vennad tegid tööd, kuid Loll-Ivan vedeles päevad läbi traktoripukis ega viitsinud lillegi liigutada.
Kord olid vanemad vennad külla tulemas ja tädi Ella kamandas Ivani, et see ometi kalale läheks, saaks külalstele midagigi söödavat viina kõrvale pakkuda. Mees paotas aeglaselt silmad poolvidukile ja ühmas uimaselt vastuseks: "Ei ma viitsi, traktoril kütus ka otsas".
- "Nu mine ikka, tasuta ühistranspordiga, Ivanike! Muidu vennakesed ei toogi sulle kosti, Baltika 9 pilkut ja vene maksumärkidega Prima sigarette."
- "Nu ladna, eks ma lähen siis pealegi."
Loll-Ivan koperdas traktoripukist maha, tõmbas vammuse selga, haaras ridva kaasa ja hakkas bussipeatuse suunas lonkima. Peatus jäi aga ligi 400 m kaugusele ja nigel enesetunne ei lubanud nii pikka otsa ette võtta. Nõnda jäigi mees sinnasamasse pilpaküla servale solgioja äärde ussikest leotama. Ta ei jõudnud veel silma loojagi lasta kui kork järsku mulksuga vee alla kadus. Oh imede imet, sest siin kraavis ei olnud siiani mitte kunagi mitte midagi näkanud! Õnnest, aga võibolla ka pohmellist värisevate kätega tõmbas ta saagi kaldale ning vabastas konksu otsast piraka haugi. Ühtäkki hakkas kala inimkeeli rääkima: "Ivan, lase mind palun vette tagasi, sul võib mind veel tarvis minna."
Loll-Ivan oli juba harjunud, et tavapäraselt elutud objektid mõnikord kummaliselt liiguvad ning et tarakanid ja muud loomad temaga vahest vestlema hakkavad. Seepärast on ka mõistetav, et ta kõnelevast haugist suuremat numbrit ei teinud, vaid vastas: "Nu da, mul läheb sind kindlasti tarvis, vanamoor plaanis uhhaad teha, nii et vette tagasi pääsed alles keedupotis."
- "Ivanike, lase mind ikka siia vette tagasi, teen sinu heaks kõik, mida iganes soovid!"
- "Nu ladna, aga näita enne, et sa mind petta ei kavatse, siis lasen su vabaks.“
Havi küsis: "Ivan, ütle mulle, mida sa praegu kõige rohkem sooviksid?"
- "Tahan, et traktoril igavesti kütust jaguks ja et tädi Ella sahver head-paremat täis oleks."
Havi õpetas, et nüüd ei tarvitse enam kunagi Belarusi süüdet välja keerata ja kui ta millalgi hiljem veel midagi tahab, siis tuleb vaid lausuda "Havi käsul, minu soovil" - ning nimetada oma soov.
Sellest päevast peale liigub traktor havi käsul, Ivani soovil, diisli jõul, just sinna kuhu parasjagu nõutud, kütus ei lõppe iial ja mootor tuksub laitmatult kõigi nelja pütiga. Külas on käidud Baba-Jagal, krokodill Genal, kinnisvara spekulant Potsatajal ja viimasel ajal juba üsna regulaarselt ka Imekaunil Vassilissal Maardu Maximas. Ivan on veel lollim ja veel laisem kui enne, aga ta võib seda endale lubada, sest oli kaks korda elus peaaegu heasüdamlik :o)
Ivani traktorile sappa saamine võttis küll aega, kuid hiljem sõitsime nii tuules, et hakkasime juba peaaegu möödasõitu tegema.
Mõistatus sai ennemuiste (loe: paar nädalat tagasi) lahendatud, kuid seoses asumisele saatmisega on see otsimine sinnapaika jäänud, hoolimata et see on käeulatuse kaugusel ehk minu kodu akna all :) Täna siis sai läpakast nn lähim punkt meelde jäetud (gepsu mul pole ja windoosa föön ühtegi head äppi ei toeta kahjuks) ja siis sisetunde järgi jalutama mindud. Naiselik vaist ei vedanud alt. Ainult paar mugu tegid korra mu elu keeruliseks, aga kiire regeerijana maskeerisin ennast puu taga kükitavaks häda :D tegijaks. Mõistatus oli mõnus :)
Ivan leitud, aaret otsima. Telefoni gps tegi muidugi huumorit ja jooksutas mind üsna palju ringi, aga ei vandunud alla ning lõpuks aare leitud ning logitud.
Hea kui on naabrimees, kes möistatuse ära lahendab ja mul jääb ainult aarde leidmise ja logimise vaev:)
paras pähkel ikka see Ivani retk, aga lahendatud ta sai.
Hea kui on käepärast kohalik kes logidest luges välja vajaliku et aarde asukoht kindlaks teha :) Tänud
Aitäh Kristole väikse abi eest..Puid oli palju mida läbi vaadata aga lõpuks ma ta üles leidsin..
Leitud, logitud. Käisin tegin jalutuskäigu peale orienteerumist :)
Selle mõistatuse lahendamisega läks natuke aega, me võtsime ringteel esialgu vale suuna ja nii jõudsime valesse kohta välja. Kuid tänu väikesele viljele, saime õige suuna kätte ja leidsime ka aarde.
Käisime talvel lumega traktorijälgi otsimas. Lund oli, jälgi ei leidnud. Nüüd ei olnud jälle traktorit, aarde siiski leidsime. Tänud!
04/04/2015 Ivan Ivanovits tractor ride Visit Log Lausa tüütuseni on neid ivane, vovasid ja petjasid seal taga aetud. Mõnel kah ehk eest ära vuratud. Vaadates tee-ehitajate suurejoonelisi plaane tuli midagi ette võtta. Varsti äkki enam ei saa. Peitjad naguni on juba deaktiveerunud. Karp oli peaaegu pesast väljas. Minul õnnestus see ikka veidi sügavamale panna ja geokuhja meenutav loomatõke peale panna. Täpp kaardilt läind. Emotsioone ei miskit järel. Aitähh vaeva eest.
Alguses mõistatust vaadates oli hämming, aga süvenedes selgus, et pole hullu midagi. Täna siis käisin vahepunktis ja lõpus. See vana on täis peaga ikka päris võpsikusse põrutanud... Aga kätte ma ta sain. Aitäh peitja. Väga lahe mõistatus.
Viimased teated Ivanist räägivad, et ta on nüüd endale regulaarse tööotsa leidnud, samuti on ta ellu tulnud Maša. Kas nüüd sellest või miskist muust tingituna, igatahes on Juraga külapoe ees maailma asjade arutamine tagaplaanile jäänud. Napsu võtab ainult kodus tähtpäevade puhul ja siiski mõõdukalt. Traktorid meeldivad talle aga endiselt. Täna lõunaks oli Ivan igatahes kõik võimalikud teed lahti juba lükanud ja tema John Deere´i kuusemustrilisi jälgi olid kõik kohad täis. Katsu sa siis see õige peatuspaik leida. Niisiis sõitsin jälgi ajades maha 7 korda pikema maa, kui Ivan oma ammuse pohmakaga. Kuna kõik pütid töötasid olid kiirused suuremad ja õnneks 7 korda nii kaua aega ei kulunud. Lõpuks sain asjade lugemise kallale asuda. X -?. See tehtud läksin bensukasse, ei mitte pilku vaid kohvi järele, ja asusin arvutama. No ja siis loomulikult selgus, mida ma veel lugema oleks pidanud (lume alt välja puhastama) ja mis see X tähendab. Tagasi ei viitsinud minna, õnneks aitas loogika. Kohvi luristatud ja karbi järgi. Minu nulli lähistele jäid kaks puud, ühe juurest tuhnisin (kaevata ju ei tohtinud) välja musta augulise kilekoti. Ja kõik?! Laiendasin veidi piirkonda aga parimaid leide kuskilt võtta polnud. Seega tegin ühe kõne, uurimaks kas leitu võiks aardega seotud olla. Oluliselt targemaks ei saanud. Tiirutasin veel veidi ja tegin kolmanda tuhnimise kilekoti juures. Koba peale leidsin enda ja puu vahelt, lume alt, ka jäätunud karbi. Karbil oli õnne, et ma teda puruks polnud astunud. Kuidas ta jalad alla võttis, jäigi arusaamatuks. Sisu oli kuiv ja korras. Nimi kirja ja karp oma pesasse kilenartsu alla. Vot sellised on praegused lood - selleks ajaks, kui mina lõpetasin oli Ivan kindlasti juba kodus kõhu pelmeene täis söönud ja magas Mašakese kaisus. Äkki tuleb veel lund ja siis kiirelt tööle vaja minna. Tänan peitjat!
Proovisime ka siis selle traktori sõidu ära ja jõudsimegi kohale. Peiduka lähedal jõmisesid Ivani tuttavad kalamehed ja arutasid ilmselt otsast ära läinud isendi suuruse üle. Õnneks nad meie tegutsemist ei seganud. Tänud peitjale!
Selle aarde leidmisega on mul 5,5 aastat ainult aega läinud. :) Tavaliselt pole Jüris olles väga aega külaliste juurest välja hiilida, perekondlikud toimingud jne. Teate küll kõik seda tunnet, et enne ei saa rahulikult istuda kui pole lähimad aarded toodud. Nüüd lõpuks on ühe sellise "Ivanovitsiga" 1:0, minu kasuks. Tänan Erik (hel), et üsna pikaks ajaks põnevust ja tegevust andsid. EVEJ. Aare korras, kott vajaks ainult vahetamist.
Aasta ja 1 päev hiljem meenus GP üldkaarti vaadates, et va Ivan Ivanovitši traktorirööbastes koperdamine jäi meil pooleli. Kuna vanu märkmeid kaasas polnud, tegime kogu arvutuskäigu uuesti läbi ja sattusime samasse paika, kus eelmisel suvel katkestama pidime. Seekord oli kohalikku noorsugu peidupaiga lähistel oluliselt vähemal määral ning saime rahulikult otsida ja leidsime mis vaja. EVEJ.
Kuna GPS ei tahtnud meile täpsemat paika kätte näidata, tuli erinevaid variante läbi kobada. Jalgrajale kõige lähema suure puu õõnest, mis asub silmade kõrgusel leidsime hiljuti kasutuses olnud linnupesa. Seetõttu palve, et aardeotsijad seda paika ei torgiks, eriti kevadel ja suve esimesel poolel, et mitte pesitsevaid linde ohustada.
Paar päeva tagasi tegin eeltööd ja jällitasin traktori jälge. Täna käisin järgmisel etapil. Imestama pani, et mu mobiiligeps sellises kohas funktsioneeris ja leidsin aarde esimesest kohast kuhu vaatasin. Tänud
Sai siis ka traktorijäljed üles otsitud, sõidetud ühe kiirusega ja siis teisega ning siis veelkord kõik korralikult läbi arvutatud (matemaatika oli koolis päris hea) ning jõudsimegi paika, kuhu Ivangi kord oma sõiduga jõudis. Hetkel küll käis selle juures usin korvpallimäng.
Kõik esemed, needid ja aastaarvud kokku loetud, taaskord arvutused tehtud, oli liikumine aarde juurde juba lihtne, kiire ja loogiline.
Tänud peitjale ümbruskonna tutvustamise eest. EVEJ
Tegelikult lahenduskäik oli olemas ammu. Seekord oli ainult lugemise ja logimise vaev. Tänud!
Lahendus on sahtlipõhjas tolmunud juba päris kaua, aga pole koha peale veel jõudnud minna. Nüüd oli selleks hea võimalus. Aarde lähedal mängisid väikesed lapsed ja puu all jauras teatud arv ebakaines olekus mugusid. Alles oli sadanud vihma ja oli märg, milleks ma üldse valmistunud polnud. Õnneks hakkas õige asi kähku silma ja ei olnud põhjust sealt rohkem ennast leotada ja sääskedele lõunat pakkuda. Aitäh!
Selle aardega läkski ainult aasta aega. Esmalt sõitsin traktori järel enda teada jumalast loogilisse kohta, kus oli neete ikka parasjagu aga vajalikke asju mitte ühtki. Teisel korral arvutasin valesti, kolmandal siis sisestasin koordinaate valesti. Täna klappis. Karistuseks oma lolluse eest sain karpi otsida ja logida paduvihmas. Paras mulle!
Mõned puud sai üle vaadatud, kuid siis pidin otsingud lõpetama. Liiga palju oli saabunud sinna tähepanelikke kodanikke. Seepärast ei saanud korralikult ringi vaadata.
Aare heas korras, Kalle tegi pisikese transaktsiooni Vampiirimaa peenrahaga, mina võtsin hulga pilte...