Faehlmanni vanaisa

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

29 oktoober 2024 leidis Maret [tohuvapohu]

Kaerassaare kunagine talukoht üle vaadatud võtsin siis järgmise, seekord Väälma sihikule. Kaardil märgitus teeotsale ma pihta ei saanud, metsas mütanud traktorid olid kohe sinna kõrvale oma tee teinud ja natuke seda mööda astudes sain küll aru, et märgitud teest kaldun küll kõrvale, aga suund ju lausa parem. Vahepeal oli küll totaalne mülgas, nii et kõbedam oli mööda metsaalust astuda. Kui sihtmärk oli vaid napi 300 meetri kaugusel, kadus igasugune põhi jalge alt ära. Kui tasahilju oma kummikustatud jalga proovisin kuhugi kindlamale pinnasele saada, siis vesi lähenes ähvardavalt kriitilise piirini ku kummiku säärel, nii et taandusin. Vaatasin segaduses ringi, et kas tõepoolest pean logimata jalga laskma. Siis aga nägin natuke eemal üle vuliseva vee kuhjunud toikaid ja nendel turnides sain väheke kõbedamale pinnasele taas. Saadanas küll, ikka veel ei õpi, et pole vaja uusi teid leiutada, kõige loogilisem ja lihtsam oleks ikka maksku mis maksab kaardile märgitud tee üles otsida. Aga vähemalt tagasiteel tulin seda teed meenutavat teed mööda. Eks ta väheke ringi tegi, aga vaatamata ka siin mõningasele lombistumisele oli ikka palju lõbusam astumine. Sellel talukohal veetsin kohe natuke kauem aega kui logimiseks vajalik oleks olnud. Siin olles muidugi meenusid kohe need kirjeldusest loetud karuküünte jälgedega õunapuud ja hundijäljed, tsiisas, nüüdsest kuni autoni arendasin ma monoloogi, et need keda ma arvan, et ma kardaks, hirmunult ise enne must kaugemale läheksid kui ma neid näen. Väga meeleolukas kulgemine oli. Tänud lugusid jagamast ja kohale kutsumast. Kuid kõike seda poleks aardeta juhtunud, nii et suures tänud aarde eest.

21 september 2024 leidis Christine [catiberg]

Oli see vast põnev maastik! Kohati ei saanud aru, kas see on tee või laugas! Poolel teel tekkis tugev tunne, et ratas on risuks kaelas. Andsin selle lahkelt Wingmäni kätte ja sumpasin edasi omal jalal. Aitäh peitmast!

21 september 2024 leidis Herki [wingman]

Vaat siis, või Velma talust on see kuulus nimi tuletatud. Kaerassaare juurest tulles oli tee päris jube. Mäe-Väälma juurest Uue-Väälma juurde mingit teed ei tuvastanud. Kasutasime loomaradu. Teisele poole viivat teed ei hakanud otsima. Aitäh ajaloolisi isikuid kohtadega sidumise eest!

28 aprill 2024 leidis Kelli [keliskelli]

Aasta-2 tagasi, kui külastasime kõrval olevat talukohta, olid teed porised ja metsa all rohi kõrge. Siis ei tahtnud teisi talukohtasid edasi vaatama minna. Täna oli selleks ideaalne võimalus - rohi veel madal, teed sõidetavad. Mina oma madalapõhjalise autoga sain ilusti lagendikule ja siis sõitsin mööda tühermaad kõige kaugemasse otsa. Minu üllatuseks jooksis seal täiesti kõnnitav tee. Taluni oli umbes 700-800 m jalutada ja hakkasin siis aarde poole minema. Teel aarde poole nägin hundi käpajälgi ja siis ka karu omasid. Just värsked käpajäljed suundusid samuti lagendikule, kus aare end peitis. Kuna tagasi ei tahtnud minna ilma logimata ja mõte karuga kohtumisest mind ei hirmutanud, siis jalutasin aardeni, panin nime kirja ja suundusin tagasi autosse. Mõnus jalutuskäik ja väga lahe koht, mida ilma selle aardeta poleks kunagi osand külastada. Tänud :)

19 september 2023 leidis Nils [kuuseokas]

Oma madalapõhjalisega sai riskitud päris kaugele tulla, kuid oleks saanud kaugemalegi. Nimelt otsustasin auto jätta kohe Riiusaare tee algusesse ja nii sai jalutatud üle heinamaade Välma talu juurde. Mäe-Välma talu juurest oli paras nuhtlus jõuda siia aardenurka. Nõgesed tõmbasid mõnuga üle paljaste jalgade. Aitäh kutsumast!

19 september 2023 leidis Andrus [laanetallaja]

Laanetallajale isuäratav suutäis! Soosaare kohta nii ilus suur välu. Huvitav poolelijäänud maja... üks veneaegne alumiiniumkopsik.. natuke jäi arusaamatuks vihje... ideaalid on igavesed... mis see igavene ideaal on mida otsima pidi. Püüdsin mõistatada ja mõelda aga ideaali ära ei mõistnud. Aga leitud sai!(Ahsoo, kodus guugeldades sain vihjest ka aru: arvatavasti on vihjena kaustatud Faehlmanni Tartu surnuaias ristil olevat teksti. Elu on üürike, aated jäävad.) Väga uhke külastus! Tänan!

30 aprill 2022 leidis Maris [max]

See aare on minu külaskäiku päris pikalt pidanud ootama. On jäänud tunne, et ligipääs on keerulisem ja maastik raske. Nii ta ootas oma aega. Aga kohe, kui siia kõrvale uued aarded potsatasid, hakkasid mu mõtted siiakanti uitama. Nagu Riiusaare juures sai mainitud, siis võtsime ette kevadpuhkuse lõpetuseks matka karulaande ja arvan, et saime vist kõige lihtsama maastiku. Lumi sulanud ning malts pole veel kõrgeks kasvanud. Autojuht sai nautida üle avarate lagendike sõitmist. Silm puhkas laiuval avarusel. Kevadel on kõik vanad talukohad lihtsalt ära tuntavad, seal kasvavad lilled. Lilled, mis tähistavad kunagist taluõue. Auto jätsime lageda serva ning edasi mööda vana taluteed. Ikka jätkasin oma tossuga matkamise plaani ning varbad jäid kuivaks, kuigi tee oli üsna vesine. Lugesime mudast kohalikku jäljeraamatut, üsna mitmekesine. Leidus nii küünistega väikese kiskja jälgi kui ka väikesed päntajäljed. Suuri me ei märganud ja väga murelikuks ka ei muutunud. Ainuke, keda siin ringi uitamas nägime, oli põder. Saime sellest oma nalja, et "katus sõidab". Olin just öelnud, et näe, seal eemal on mingi katus, kui see katus jalad alla võttis, põdraks osutus ning laisalt üle tee metsa jalutas. Niimoodi me selle vana talukoha poole kulgesime, rõõmsalt ja muretult, linnulaulu saatel. Tee lõpust jäid meelde fantastiliselt ilusad kuused. Ja jõudsimegi kohale, vanad müürid, katusekivid ning meid ootav aare. Tänud kutsumast! Väga mõnus oli logida uude üsna värskelt taastatud logiraamatusse. Ning nüüd on huvitav lugeda kõigi eelkäinute logisid ja vaadata pilte. Päriselt, praegu on sinna kõige lihtsam ligipääsutee :)

18 detsember 2021 leidis Helen, Salme, Indy, Maris, Kristjan ja Loona [paulaloona]

See oli tõesti korralik plärts-lärts metsasügavustesse. Teekond aardeni oli nagu takistusrada, mida kord pidi läbima hüpates, siis kõndides ja abilisi kasutades. Heas seltskonnas läks tegelikult aeg aga üpris ruttu ning polnudki nii hull, kui Heleni ja Salme jutu järgi kartsin. Tagasi vist ei tahaks tulla, aga ühekordse külastusena oli tore. Aitäh!

18 detsember 2021 kommenteeris Ekspeditsioon Karulaande [helen]

3 kuud tagasi siit lahkudes arvasin ma, et mitte kunagi enam pole siia karulaande mul asja. Kuna meie ekspeditsioonigrupist kahel oli see aare leidmata, siis võtsimegi uuesti selle teekonna ette. Karupaanikat seekord polnud, metsatee oli endiselt mülkaid täis ja nüüd veel lainetas nendes kraatrites sügav vesi. Nagu kevadveed vuliseks metsa vahel. Aga muidu see ümbruskond ei tundunudki enam nii õudne ja mahajäetud, täitsa vahva matk taaskord Faehlmanni vanaisa radadel.

12 november 2021 leidis Tarmo [tarmokolli]

Tulin Riiussaarelt, teepeal kohtasin jahimehi, lähen Katku kaudu Metssigu vaatama.

31 oktoober 2021 leidis Marko [markosu]

Aitäh!

26 september 2021 leidis Krissu ja Dauno [yksk6ik]

Meie karu jälgi ei näinud. hunnikuid ka mitte. Teekond oli päris rahuldav, oma 500 meetrit saime jalutada. Tagasiteel leidsime mõmmiku maiustamiskoha. Oli kärjed välja kaevanud maa seest. Tänud aarde eest

10 september 2021 leidis Helen ja SalmeS [helen]

Eellugu

Kui Tuksmanni rappa minema hakkasime, siis panin taskusse peotäie snäkivorstikese juppe. Salme vaatas mind üsna imeliku näoga ja vastasin, et kui karu näeme, siis anname talla maiuspalaks :) Oleks vaid sel hetkel teadnud, kui palju me mõmmiku nime veel sel päeval suhu võtma peame.

Sündmused

Peitja maikuise hooldusteate põhjal oli jäänud mulje, et autoga saab üsna lähedale ja siis natuke mööda rada astumist ja oledki kohal. Meie jätsime oma madalapõhjalise linnulennult 2,8 km kaugusele. Mööda teid liikudes ikka üle 3 km aardeni. Päris arvestatavaid mülkaid oli teel ja üldse polnud tahtmist päeva sisustada auto välja kaevamisega. Ega jalutamise vastu ka midagi polnud ja nii me üsna rõõmsalt teele asusimegi.
Ühel hetkel märkasime porisel teel sellist suurt ja ümarat käpajälge, mis kindlasti ei kuulu suurele koerale. Silmitsesime tükk aega seda ja olime täiesti veendunud, et see on karu jälg. Hetke ka mõtlesime, et kas liigume üldse edasi, aga tagasi ei tahtnud ka minna, sest autoga oli juba mitmestki mudalombist läbi rallitud ja natuke maad ka jala astutud. Liikusime ikka edasi ja hakkasime nuputama, mis meetoditega metsloomi endast eemale peletada. Kõva lärmi tegemine tundus ühe valikuna. Otsisime telefonist mingi raadiojaama, kuid ilma kõlariteta ei suutnud erilist helitugevust saavutada. Hakkasime siis lihtsalt võimalikult kõvasti rääkima ja hõikuma. Ja mingi kaikaga ka tee kõrval olevate puude pihta aegajalt taguma. Vahepeal olime juba üsna turvalise tunde saavutanud, kuid siis nägime oma ees täitsa värskeid karusita hunnikuid. Võttis seest veel kõhedamaks, kuid liikusime ikka edasi. Tee kõrval märkasime ka jahimeeste vaatetorni ja oi, kus oleks tahtnud, et seal mõni jahimees meid turvanud oleks. Kahjuks oli torn tühi, Salme üritas ka üles ronida, et veenduda ise, et karusid näha pole, kuid hindasime siiski redelit ebaturvaliseks. Nii jäi ronimata ja lageda peal liikudes oli isegi päris hea, sest siis kaugele näha, et keegi sind ei ründa.

Viimane metsatukk enne aaret, kus tee eriti porine oli, nägime juba väga-väga palju värskeid ja erinevas suuruses karujälgi ja liikunud olid need mõmmikud igas suunas. Proovisime säilitada rahulikku meelt, sest aare oli nüüd vaid mõnesaja meetri kaugusel. Edasi, ikka edasi aarde poole oli ühine otsus. Lõpus saime lisaks karuhirmule ka tüütut kõrge rohuga maastiku, kuid õnneks aardeleid oli imelihtne. Üks käepuude õiges kohas ja aardekarp oligi näpus. Selgus, et peale peitjat polegi terve suve jooksul keegi käinud ja kandsime oma nimed logiraamatusse.
Tagasitee kulges taas kõva häälega lauldes ja jutustades, kaikaga puid tagudes ja muud lärmi tehes. Kui lõpuks auto paistma hakkas, oli ikka ülimalt hea tunne.
See seiklus jääb ikka väga pikaks ajaks meelde. Tegelikult olid mul kogu selle aja taskus ka need vorstijupid, mis karule olid mõeldud. Nüüd sõime need ise ära :)

2 mai 2021 kommenteeris Hannes [hpalang1]

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Igakevadine valduste ülevaatamine. Madala autoga saab endiselt Kaerassaare taha lageda serva, kui tahad. Sealt edasi on Mäe-Välma omad talvel metsa võtnud ja tee on tümaks sõidetud. Eriti kahju on muidugi oja sillast, seal on nüüd korralik kummikumülgas, aga kuidagi saab läbi ikkagi. 73ndast aastast püsti seisnud korsten, mis viimased 10 aastat aaret valvas, on kunagi eelmisel sügisel puuga pähe saanud ja pikali visanud - sestap see karp seal laiali oli ka. Ehitasime uuele karbile uue pesa 8 m eemale - kusjuures eelmine vihje pädeb endiselt oma kurioossel moel :) - kuigi väga paksu lumega võib nüüd tiba raske olla. Karusid ega hunte ei trehvanud seekord, ainult põdra- ja kitsejälgi, ja üks rebane vaatles paar talu eespool.

Mõnusat müttamist!

13 veebruar 2021 ei leidnud Tarmo [tarmokolli]

Tulin siia ja alles siis lugesin, et ajutiselt käätesaamatu.

22 november 2020 leidis Kõik [motma]

Rääkisin eile Raikoga ja otsustasime, et peale seda kui ma kodus puuveo olen lõpetanud otsiks midagi. Sai valida selline, mis meil mõlemil leidmata. Kuna Raul oli mulle abiks mainisin ka temale. Lõpuks tund kokkulepitust hiljem, asusime kusagilt Loobu kandist Raikot otsima. Tuli teine viimases kurvis vastu ja nii jõudsime kolme masinaga parklasse. Igaks juhuks küsisin veel luba lahkuvatelt kohalikelt ja anti luba. Nii siis vinta vänta teele, mida kaardilt kodus olin piilunud. Pärast nelja salakavalat kohta teel, mis tahtsid vägisi meie jalgu märjaks teha jõudsime lõpuks nulli. Konteiner käes, oli tegemist nimede kirja saamiseks, sest kõik oli ikka väga märg. Küsisin ühelt omanikult nõu edasiseks. Anti luba karp loodusest eemaldada. Ei nüüd jäänud midagi üle, kui kõik see kaks kilomeetrit masinateni vantsida. Tänud peitjatele aarde eest.

22 november 2020 leidis Raimond, Sebastian, Mari-Anna, Raiko, Raul, Märt, Lotte [raku178]

Matk läbitud ning aare leitud. Aitäh.

22 november 2020 kommenteeris Triin [trine]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

26 september 2020 leidis Leiko,Caro,Aive [sunflower]

Täna jalutasime Caroga kohe pikemalt.Aarde leidsime nii,et iga asi oli omaette laiali.Karp oli küll terve aga keegi oli sisu laiali puistanud.Leidsin logiraamatu eemalt ja see on täiesti läbi vettind.Kuidagi me nimed sinna kraapisime aga oleks vaja uut logiraamatut.Siis leidsin veel ühe mängupõrnika ning pastakaid mis ei tööta.Need võtsime kaasa.Tänud peitjale.

9 november 2019 leidis Merle&Silver&Kaupo [lepalind]

Geotuuri soojenduseks tuli 6km matk. Eks pildilt tundub asi palju hullem kui päriselt, aga ega see väga kiiresti läbitav ka ei olnud. Üksinda siia poleks tahtnud tulla, aga seltskonnas mööduvad vahemaad kiiresti.

9 november 2019 leidis Kaupo, Merle ja [silver0]

Merle oli siin juba käinud ja hoiatas vesiste olude eest. Ma otsustasin veits õnne proovile panna. Jätsin betoonised kummikud autosse ning otsustasin eelistada juba jalas olevaid kirsasid, millega ma ennast palju mugavamalt tunnen. Päris täpselt ei mäletagi, aga masina pidime hülgama paar kilomeetrit enne aaret vist. Pool sellest teekonnast oli mõnus kulgemine teel või metsa masinatega tasaseks sõidetud heinamaal. Kui see lõik otsa sai, kiskusid olud ikka päris poriseks. Metsatee oli küll talvehooajaks siledaks lükatud, aga see mis sile oli, oli enamjaolt muda. Kaupo sabas lonkides märkasin korduvalt kuidas tema kummik sügavamale mülkasse vajus, endal õnnestus siiski neist kohtadest kuidagi üle hõljuda. Mida samm edasi, seda pehmemaks läks. Aina ettevaatlikumalt edasi rühkides, õnnestus kadudeta läbi murda. Viimased sajad meetrid meenutas veel Merle kuidas tema siin kõrge heina ja nõgeste vahel rühkis. Meil õnnestus see lõik siiski mööda metsaveoki jälgi ja võsast puhastatud lagendikul läbida. Otsimisega sattusin mina liiga hoogu, seega leidis Kaupo. Tagasiteel tundus muda veel pehmel ja jalg kippus aina enam sisse vajuma. Lisaks jäid nüüd ka silma porisse pressitud uhked karu jäljed.

Teekond oli küll keeruline kuid mõnusa seltskonnaga nauditav. Üllatuslikult jäid ka jalad kuivaks. Tänud.

17 august 2019 leidis Villem ja Marta [marta]

Teekond lennukivraki juurest siia oli üllatavalt lihtne. Samas vastukaaluks tundus aardele eelnenud heinamaa oma erakordselt tiheda heinaga justkui lõppematu. Vähemalt tuli aardeleid kiiresti ja saime lõunapausile asuda.

2 juuni 2019 leidis Heiko [heikopiisk]

Leitud

14 mai 2019 leidis Shine, Priit ja Inge [aunad]

Hommik on veel pisut sombune ja vaja oli vere käima saamiseks mingi matkake välja mõelda. See tundus just sobivalt hea sihtkoht olema. Uku poolt lähenedes oli tee väga hea aga siis viskas mülkaid vahele ja peale paari eriti koledat, otsustasime tahedamal maal ringi keerata ja auto maha jätta. Sealt oli veel u. 3km mõnusalt vahelduva maastikuga jalutamist. Vahepeal muutus ilm ka mõnusalt päikseliseks ja kulgemisest sai tunda vaid rõõmu. Kohapeal avaldas aare end esimesest vaadatud kohast ja sai meie nime võrra rikkamaks. Tänan.

31 märts 2019 leidis Rain ja Andres [taiks]

Auto tee muutus lõpupoole väga lumiseks. Siiski oli võimalik sõita tee kõrval heinamaal. Viimased meetrid siiski on tee autoga läbimatu. Kõrvaloleval talus oli veel näha inimtegevuse järgi. Antud talust siiski peale korstna enam midagi eriti alles ei ole.

11 august 2018 leidis Merle [meteta]

Paar "linnakat" kahe päeva peale tehtud, jätkasin oma lemmikutega (mets-raba-aarded). Ohepalu kant on ammu plaanis olnud, lootsin ka ühe pikalt pusimimisel olnud aarde taastamist, aga ei jõudnud ära oodata.

Meelitasin hommikul küll ka oma lapsi ühe vanaisa külastamise, mustikate ja pohladega rabas jms, aga ei võetud vedu, neil olevat oma vanavanemate kodukohaski piisavalt jooksuruumi ja puid, kuhu ronida.. Kui üks vanaisa omale küllatuleku nii keeruliseks teinud on, pole ime, kui tänapäeva lapsed teda eriti tihti vaatama jõua. No, aga mina pole ju kaasaja laps, nutitelefoni sõltuvus vaid gp-lehe ja googlemapsi osas:), lapsena oma vanaisa juures suurema osa ajast võsas või puuonnis elasimegi.. Kuna mõistsin, et vanaisa armastab vaikust ja rahu, vahetasin varakult auto jalgratta vastu, mõnda aega oli täitsa mõnusalt väljakutsuv väntamine, kuni augud ja rinnuni rohttaimed sundisid jalgsi jätkama. Üha rohkem võsastumine-kõrvenõgestumine pani mitu korda kahtlema, kas ikka vanaisa kodus on.. Õnneks oli. Eemalt vaadates oli pottki tulel ja kohvikann ootevalmis.

Aitäh peitjatele selle matka eest!

15 juuli 2018 leidis   [tunk]

Sellest sai üks mõnus rännak minevikku. Minevik koos õige tundega säilibki kõige paremini kohtades, kuhu tänapäeval liiga kergesti ligi ei pääse. Kõva kuumaga praguliseks kuivanud pori andis aimu kui vesiseks tee siin Eesti keskmise suvega minna võib. Täna aga kuiva tossuga, kuigi hämmastav tõesti - mõni jonnakam lomp pidas pikast põuast hoolimata vastu veel! Kohapeal alustasin niisama ringi vaatamisest, nägin üht-teist, millest varemleidnud on allpool pilte jaganud. Ilmselt jäi üht-teist ka kõrge heina sees varjule. Ajaloo hõngu hõljus igatahes ringi küll. Lugu on lühike, aeg on igavene. Aitäh.

14 jaanuar 2018 leidis Madis ja [peakas]

Kuigi ajaga hakkas juba kitsaks minema, siis jalutasime Katku talu juurest ikka siia ka. Tutvusime kohaliku elu-oluga, panime nimed kirja ja siis kiires tempos auto poole teele. Tänud peitjale!

14 oktoober 2017 leidis Peakas ja [fahrenheit451]

Huvitav, millal me siin käisime...? Oli suvi, talv või midagi vahepealset, igatahes rännak oli tore; tee pikk ja vaadata palju. Ehk on sellest mõni piltki säilinud...

23 august 2017 kommenteeris Hannes, Kaur, Sass, Anne [hpalang1]

Läksime poistega valdusi üle vaatama/näitama, kui ema sellest kuulis, küsis ka kohe kaasa, oma lapsepõlvemaid kaema. Kui mitte peljata, saab praegu madala autoga endiselt Kaerassaarde, ja sealt läheb juba täiesti jalutatav metsatee Kuusele/Mäe-Väälmale, sealt edasi on rohtu jah omajagu, aga see on lagendik, mis seal enam. Aga noh, see oli tagasitee. Läksime mööda piirinurki ja see teekond on küll sihuke, mida ilma hädavajaduseta ette ei võta, ikka kangesti vesine oli. Kuda pagan need lehmad seal omal ajal sisse ei vajunud ... Aare oli kenasti omal kohal, eemaldasime kasutatud linnupesa ja vaatasime logiraamatu üle, kõik jonksus

3 mai 2017 leidis Raul [raul59]

Peale Katkut seadsin sammud vanaisa poole ja Locuse maaameti ajalooliste kaartide WMS kihtidega kombineerides sai ka optimaalsem, otsem ja kuivem tee valitud. Nüüd kui puud ja võsa veel roheline ei olnud tundus ka padrikust läbimurdmine lihtsam.Mingi aimdus tegelikult tekkis, kus kunagi teerajad oli olnud, aga see oli ka kõik. Lõpuks sai täpselt nulli välja tuldud ja aarde peidupaigast välja võetud.Peale logimist läks veel umbes 40 minutit ümbrusega tutvumiseks.Mulle igatahes jäi mulje, et selles talus oli omal ajal kõik tarvilik olemas, et ära elada.Ja leitud esemete järgi ei elatud seal sugugi kehvasti. Talus oli olemas isegi mehhanism millega võimalik teostada raskemaid töid hobuste jõul.Kraapisin ta sambla ja mulla alt välja ja see konkreetne seal olev oli mõeldud 4 hobuse jaoks.Seda sai rakendada viljapeksu aparaadile, turbahundile, pilpamasinale, veepumbale ja paljudele teistele töödele kuhu vaja jõuülekannet. Seda mehhanismi seostataksegi Eesti põllumajanduse mehaniseerimise algusaastaks kui see mõisates kasutusele võeti ja aasta oli siis 1791.Kindlasti paljud küsivad , et mis kaval asi see oli.Hiljem panen ka pildi üles. Tundub, et jutt läheb liiga pikaks, aga pärast seal ringivaatamist läksin läbi lodu Kaerasaare lagendikule, kus samuti vanad talukohad järgi vaatasin. Eks sealgi sai leitud huvitavaid kohti ja asju, millest teatud põhjustel rääkida siin ei saa. Kokkuvõttes oli see väga kasulik ja huvitav matk ja just jala , aga mitte autoga. Tänusõnad jälle peitjale.

1 mai 2017 leidis Gerlin/Gaida/Mauri/Martin [sipelgapreili]

Tuleb mainida, et sellist sõitu ei ole meil veel olnud. Et üldse aarde poolegi saada, oli vaja teelt eemaldada 3 puud ning ühest saime lihtsalt mööda sõita :D Seega, minu soovitus kõigile geopeituritele - kirves ja saag peavad kaasas olema :) Tee puhastatud, jalutasime lõpus aardeni, nägime kitse ja saime jalutama, aitäh :)

26 märts 2017 leidis Piia,Peeter,Krista [krista]

Oi kui tore, et Piia ja Peeter olid nõus minuga vanaisa juurde matkama. Matkamist alustasime vihmases tuisus, enne Mäe-Välmat hakkas päike paistma ja sadu lakkas, linnud laulsid. Kogu tee oli valdavalt jääs ja mõnes päikselisemas kohas oli rada mudane. 12 kilomeetrise kulgemise jooksul nägime veesilma ujuvvahendiga, mitmeid maakivist vundamente ja lähiajal rajatud aeda, kus neljajalgseid ei paistnud hetkel olema. Lõpuks astusime üle silla ja mööda alleed kuni avara maastikuni, kus noored kuused usinasti kasvamas. Nimed kirja ja käisime ka torni ja küüni juures uudistamas. Päike selga soojendamas, astusime tagasi autoni. Tänud peitjale.

29 jaanuar 2017 leidis Kätty Marek Mabell [roostevabaseib]

Autoga saime kusagil 500 m peale edasi silkasime jalgsi.Kiire leid arvatavast kohast.Täname

14 jaanuar 2017 leidis Ingrid [ingrid]

Auto jäi lumisele teeristile, sealt edasi läksin jala, ikka mööda teed, kuskilt võsast ei hakanud otse minema. Tee sai otsa, siis lagendiku äärest. Kunagise talu kõrvale olid kaunid kuused sirgunud. Ja milline vaikus, ei mingit maanteemüra, ei ühtegi metsahäält. Hakkasin tasakesi tagasi sahistama, et kindel olla kas kuulmine ikka alles. Tänud lugu rääkimast ja juhatamast.

18 september 2016 ei leidnud Inga [kingu]

Asi algas muidugi sellega, et navikas juhatas mind totaalselt vale teed pidi, mistõttu maandusin algselt ühel õuel, aardeni endiselt 1,6 km. Tegin hullult pika ringi, et jõuda teeotsani, mille ise olin kodus välja valinud ning õõtsusin autoga 600 m aardest. Loomulikult mõned sajad meetrid enne lõppu hakkas mulle meenuma, et olen sealkandis juba kunagi olnud. Siis, kui peitjaga ühe teise aarde juurde sukeldusime. Ja siis meenus mulle ka see, et lubasin sinna üksi enam mitte kunagi minna. Noh, nüüd on see punkt kaardil vähemalt tähistatud ohtliku alana.
Vinnasin end autost välja, viskasin fotoka õlale ja asusin aimatavaid radu pidi nulli suunas teele. Sain kuskil 400 m kõndida, kui üsna lähedal kõlasid tatsuvad sammud ja mingi mörin. Ma ei hakanud oma terioloogilisi teadmisi proovile panema ning ausalt öeldes mind ka üldse ei huvitanud, kas selle heli tõi kuuldavale põder, karu või metssiga - haarasin fotoka kätte ja panin häbenemata sellise ajuga auto poole jooksu, et tuul kõrvus vihises. 200 m pärast pidin siiski peatuma, kuna inimesena, kes pole harjunud jooskma, oli selle takistusraja läbimine tõsine eneseületus. Ahmisin õhku, endal rinnus pistmas ning kontrollisin, ega see elukas mind taga ei aja, kuna kõrvus valitseva kohina tõttu oleks ta nüüd võinud vabalt mu selja taga meetri kaugusel möriseda. Õnneks kedagi polnud ja ma jätkasin auto suunas galopeerimist. Kui lõpuks istmele vajusin, veri kuklas tuikamas, mõtlesin korra, et jään autosse valvesse ja ootama, kes seal siis ringi tuias, aga pärast sellist ehmatust väga suurt tahtmist enam polnud.
Uuh, üksi ma sinna tõesti enam ei lähe.

11 mai 2016 leidis Heldur [heldur]

Mõtlesin, et lähen kõnnin õhtul koos koeraga natuke ja külastan endisi metsatalusid. Kõigepealt siis Väälma talude juurde. Tegelikult ega ta ju ei olegi üksik endine metsatalu vaid terve küla (Metsaküla) on endine... Ja kui palju on Eestimaal selliseid talusid, külasid, see on ühtemoodi väga kurb, samas paratamatu või isegi normaalne... Aarde juurde läksin teed mööda, päris hea oli astuda, üsna vähe pori ja vett. Väälma ei olegi vee all maa :-) Logi kirja, mõned fotojäädvustused veel allesolevast ja edasi (tagasi) natuke teise kanti aga sarnasesse kohta, Katku talu juurde. Tänud peitjale kutsumast!

24 aprill 2016 ei leidnud Anet [salap2rane]

Kui opel jäi ellu, siis audi ajas õi välja mootorist.

28 juuni 2015 leidis stiiven [stiiven]

Ise jäime ellu, opel jäi ellu ja logi sai kirja :)

27 juuni 2015 leidis Henriko, Kleone, Anne, Liis, Madis ja mina [armastan]

Leitud.

Tänud peitjale :)

27 juuni 2015 leidis Liis, Madis, Priit, Anne, Henriko ja Kleone [kleone]

Teekond vanaisa juurde hakkas mingist hetkest meenutama teekonda vanapagana vanaema juurde, mitte et ma seal käinud oleksin, kuid sellisena ma seda ette kujutasin. Lisaks tuli mul oma väike kandam õlul ja süles aardeni ja tagasi saada. Tänud.

27 juuni 2015 leidis Anne, Kleone, Henriko, Priit, Liis, Madis [nuffi]

Vanaisa polnud kodus, maja oli alles täitsa kabe, ehh polnud õige talu aga leitud sai ka see öige ja võsa sai leitud ja rinnuni märg rohi ka, hea, et pärast auto peale sellise kaltsuna sain! Tänud kohta tutvustamast!

27 juuni 2015 leidis Henriko, Kleone, Anne, Priit, Liis ja Madis [cherub]

Noh jah. Miks niisugust silmini heina ja pori ja võssi õige vaja on? Jubedus kuubis. Samas oli rõõm aarde peidukani jõuda - ikkagi tsivilisatsioon. Aitäh!

27 juuni 2015 leidis Henriko, Kleone, Anne, Priit, Liis ja Madis [madis1989]

Tsiteerin Liisi: "Väga rõve võss". Kohapeal muidugi lihtne, aitäh kutsumast!

18 aprill 2015 leidis Peeter ja Piia [piuks]

Täna, pea 6 aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...

Täname matkale kutsumast!

18 aprill 2015 leidis Piia, Peeter [blondiin]

Meie laupäevase 27 km matka teine vahepunkt. Ka meil tekkis suurema lageda juures segadusseisund ja mina olin ikka päris kindel et valitud tee on õige, aga eks selleks ju kahekesi liigutaksegi et lollused poleks nii hävitavad kui võiksid olla, seega olime peagi taas õigel teel. Ma küll imestan mis autosid Te kasutate kui aareteni kohale sõidate. On need siis riigi omad või on sõjavägi mõned Pasi soomukid maha kandnud? Seekord olid ainsateks kohatud loomadeks kevadsoojuses segaseks läinud sipelgad, ei metssigu ega jahimehi. Ainult meie kahekesi ja Palangu poolt ülesseotsitud lood kunagi olnud inimestest ja aegadest. Tänud - ilus ja huvitav oli

22 märts 2015 leidis Tanel ja Sirja [phantom]

Auto jäi veidi enam kui poole kilomeetri kaugusele, edasi ei viitsinud punnitada. Jalgsi jätkates selgus, et see oli päris hea mõte. Aare ise paljastus kiiresti, jalutasime tagasi ja suundusime järgmise aarde poole. Aitäh peitjale.

22 märts 2015 leidis Sirja ja Tanel [sirts]

Selle aarde juurde autoga enam nii lähedale ei saanud kui Liivaku poiste kodutee, kuid palju polnud ka kõndida. Pool kilomeetrit tuli jalgadele valu anda. Ilm oli selle eest ilus ja ka piisavalt külm, et maapind polnud samas nii hullult pehme. Päris kuiva jalaga sai see maa läbitud. Kohapeal kaua ei läinud, kui aare end kätte andis. Metsavahe tee oli see eest piisavalt seiklusrikas oma suurte vesiste roobaste, poriga. Seda teekonda lõpetades oli auto tundmatuseni värvi muutnud. Täitsa porivärvi oli :) Aitähh peitjatele.

28 veebruar 2015 leidis Ivar [triton]

Geomobiil tuli ikka päris kaugele maha jätta ja edasi läksin kindluse mõttes jala. Jalutuskäik oli tervislik ja alati soovituslik. Aare heas seisus.

27 september 2014 leidis Maris ja [reix]

Auto jaoks kindlasti tänase päeva kõige seikluslikum aare: teele jäi nii mõnigi suurem lomp (õnneks kõva põhjaga) ja pärast sai rinnuni heinas sõita. Seega saabusime madalapõhjalisega eelmise lagendiku tagumisse nurka. Sealt edasi oleks linnamaasturitelgi praegu liig olnud. Ja siis panime jalgsi loomulikult otse, kuna mina vaatasin, et metsatee läheb vales suunas, oleks siis kaardil koha välja suuminud aga ei. ;) Väga hull metsaalune polnudki ja ilmselt ajaliselt võitsime. Aarde leidsime kiiresti ja koht vastas kirjelduses toodule. Tagasi läksime siis ringiga ja mööda vana taluteed, mis praegu vaid jahimeeste kasutuses. Käidud, nähtud, tänan!

27 september 2014 leidis Reigo ja [puutetundlik]

Kohale jõudes oli näha kõik see, mis aardekirjelduses lubatud - saare- ja vahtrapuude all majavundamendid, õunapuud ja korsten võsa vahel. Ka korralikult riita laotud katusekivid olid samblavaiba all alles. Aarde leidsime kiiresti, lahe matkaja on seal leidjaid tervitamas :)

26 september 2014 leidis Timo [timo]

Päris palju seeni oli seal kuuskede ümber, järgmine aasta tean kuhu seenele lähen.

13 september 2014 leidis Lauri [shadow]

Päike oli just tõusnud ja rohi kastest märg kui mina autoparklast jalutama hakkasin. Teel asjani kohtasin mitut objekti, mis mõõduka koguse aega röövisid. Esiteks on päikesetõus ning hommikune udu väga ilusad kohalikust jahimeeste vaatetornist (ühtegi siga ei näinud, samas tegevuse jälgi oli ohtrasti). Teiseks ära alahinda sügishommiku kastet. Aarde juurde jõudes olin solkmärg ning kirusin, et kalavintskitega ei tulnud. Lõpus oli vägagi kasutatav korsten ning uusarendusele omaselt ehitusmaterjal juba riita laotud. Kahtlustan ainult, et tänapäeva noorus võib kohta natuke kehvaks pidada... kuigi tõesti, Facebook ju töötab ka selles maailma kaugeimas nurgas ning mida üks nooruk veel võiks tahta.

10 august 2014 leidis Tiia ja Einar [pagarid]

Peale Umbteed oli nagu vara õhtule jääda. GPS näitas natuke üle kolme kilomeetri aardeni ja autotee ka sinnapoole olemas. Sõidame ja sõidame juba viis kilomeetrit, aardeni ikka kolm. Kui kahe kilomeetri kaugusele jõudsime, ei riskinud oma mdalapõhjalisega enam edasi sõita. Taskulambid kaasa, kand ja varvas, mis see viluga visata. Rada viis läbi metsa aina aardele lähemale, siis otsustas üks taskulamp otsad anda. Lõpus sumasime läbi rinnuni rohu eesmärgini, logi sai ilusasti kirja. Tagasiteel ei õnnestunud kuidagi rajaotsa tabada. Ründasime siis läbi metsa, Einar lambiga nagu jaaniussike ees, mina koperdasin järgi. Kui lõpuks lagedale väljusime, oleks nagu koju jõudnud. Täiskuu valgustas tagasiteed, karude peletamiseks tegime vahepeal kõvemat häält. Auto juures näitas kell 00.05. Käisime siis ühe soojaga ka Mõndavere kooliplatsil ära. Telgi panime püsti Radikaribi silopallide taha. Tegevust jätkus veel terveks ööks(kes nüüd selle vanainimese asja peale mõtles, eksis rängalt), koos meiega olid fauna esindajad telki toituma tulnud. Minu pehme ihu näol oli neile söögilaud kaetud, Einari parkunud nahka pidasid ebasobivaks. Noppisin puuke hommikuni välja. Kes kurat meid öösel sinna metsa sundis? Aitäh peitjale, väga meeldejääv aare.

30 aprill 2014 leidis Vaimar [vaimar]

Sellest, et siin teel ma sõitnud olen, alles hiljem aru sain. Lõpuks läksin ikka matkasaabastele üle. Mulle meeldis kogu matk! Tänud!

29 märts 2014 leidis Marko ja Liina [bigmarx]

Väiksel tripil Läsna kandis sai tagasiteel siia ka sisse põigatud. Aadreni viis kena metsatee, viimased paarkümmend meetrit jalutasime viisakalt. Aardeleid tuli kiirelt, EVEJ. Koht jällegi huvitav, vana talukoht kaugel metsas paneb ikka mõtted käima, et kuidas seal kunagistel aegadel elati...

13 oktoober 2013 leidis Ahti [hdhunt]

imeline enduuro tee viis otse nulli! Tänud!

28 september 2013 leidis Karl ja Tanel [zdrk]

Tee aardeni oli kergelt öeldes vaevaline. Esimesed 4km koguaeg rattaga otse mäkke ja siis laskumisse. Laskumist aga ei saanud kutsuda laskumiseks, sest iga oru põhjas tervitas teelaiune mudane lomp. Seega tuli oma olematutest piduritest võtta veel viimast. Edasi väga paremaks ei läinud. Järgmisel kahel kilomeetril tuli rattaga künda nii muda, heina, hoiduda teeäärest peale kasvavast nõgesest ja muust jamast, läbida autorööpajälgi ja ületada ebamugavaid mudas asetsevaid risti palke.

Kohale jõudes aga emotsioonid muutusid. Täitsa meeldivad need ammu mahajäetud majad praeguse aja järgi ei kusagil. Ronisime jahitorni otsa ja proovisime vaadet ka nautida. See torn kahjuks ei ole vaateplatvorm vaid vaade on nagu hobusel silmaklappidega. Aitäh siia huvitavasse kohta juhatamast!

28 september 2013 leidis Karl ja Tanel [timix]

Ei olnud seda aaret tegelikult plaanis. Või noh, plaanis oli, aga mitte prioriteet. Ühel hetkel sai prioriteediks. See tee aardeni oli väga-väga jube. Mingid palgid tee peal. Malts ja nõgesed, lisaks käis see tee kogu aeg üles-alla. Koha peal oli muidugi väga mõnus. Käisime jahitornis ja vaatasime muidu ringi. Aaret otsisime ka. Tagasitee polnud ka nüüd mingi jalutuskäik pargis, aga kokkuvõttes oli mõnus ettevõtmine. Pärast 6 km metsateed veel 16 km asfalti Tapale. Karl oli nii läbi omadega, et ei viitsinud isegi Vana Auruvedurit otsida ;) Aga vaadake ette, et te sinna enam midagi juurde ei peida, ma ei taha sinna tagasi minna :) Aitäh!

11 august 2013 leidis Anna, Mart, Piret & [kallo]

Aardeni jõudmiseks sai samuti kasutatud maasturit ning seetõttu möödus sõit sinna üsna muretult... kuni... sõitsime rohtu peitunud palgi otsa, mille caveman oli kevadel eest ära sikutanud. Eesmine vasak ratas oli sillaga palgi peal ja õhus, ka teiste rataste haakumine polnud piisav. Õnneks vintsimine aitas ja nii saimegi teed jätkata. Praegusel aastaajal oli tee üsna kitsas, rohtu kasvanud, aga sellest hoolimata hästi läbitav. Nii jõudsime meiegi autoga nulli ja logi tehtud. Tagasiteel kui tee oli selge, sai see veidi kiiremini läbitud ning ka suurema hooga sõidetud läbi selle kase alt, mis paistab cavemani videost. See suurem hoog ei tulnud aga kasuks, kuna see lõi katusel oleva antenni otsa laksaki taga aknasse ja selle üleni ämblikusse. No mis teha, juhtub. Ja mis maasturiga metsaskäik see ikka oleks kui pärast auto kallal midagi nokitseda ei ole vaja :)

V: klaaskuul; J: avaja. Tänud aarde eest.

15 juuni 2013 leidis Ester [ester]

Istusin õhtupoolikul mugavalt tugitoolis ja vaatasin, et geps näitab linnulennult läbi metsa Faehlmanni vanaisani ainult 1,6 km. Ja kuidas ma siis naabritele külla ei lähe. Kui ainult seda metsa ees ei oleks... Kunagi vist polnudki või vähemalt polnud see nii võsastunud ja jube. Seega lähenesin siiski teisest küljest. Autoga sain 1,5 km kaugusele. Rohkem ei julgenud. Ja siis kahlasin läbi sõna otseses mõttes kõrvuni heina ja kõrvenõgeste. Need raisad kõrvetasid isegi läbi riiete. Kui lõpuks kohale jõudsin, siis oli leid kiire. Loodus oli lagendikel tõesti imeilus. Õnneks matka käigus ühtegi metssiga ei kohanud. Küll aga jooksis üks eriti suur isend tagasisõidul auto eest läbi.

28 aprill 2013 leidis Georg ja Margus [caveman]

Maanteelt 4 km mööda küla- ja põlluteid ning siis veel 1 km mööda mõnusat metsateed. Vahepeal sai ka teele langenud puu eest ära tõmmatud ja kui metsavahelt välja jõudsime, siis tundus, et oleme kellegi koduhoovi sattunud aga koht oli siiski maha jäetud ning sõitsime päris nullini välja.
Aare jäi kohe silma ja oli heas korras.
Tänan juhatamast! Lisasin "maasturiga_huvitav" sildi.

Videomeenutus viimasest kilomeetrist: http://player.vimeo.com/video/65074609

8 november 2012 ei leidnud Tiiu ja jäljekoer Flora [kolla]

Ei suutnud kuidagi seda õiget teeotsa üles leida. Kuigi kohalik koer lõi ka kampa ja vennastus (õigemini õestus, mõlemad ju preilid) jäljekoeraga ja üldse arvas, et hakkaks õige meie koeraks. Marssisime mitmelt poolt, aga otse läbi märja metsa ja soo ka ei viitsinud pressida. Eks teeb veel kodutööd ja siis vaatame uuesti.

5 august 2012 leidis Merike ja [alex]
1277.

5 august 2012 leidis Alex ja [mooritz]
Oktoobris seda aaret otsima minnes polnud taimestik pooltki nii kõrge ja loodus ei rünnanud ka igast suunast. Täna oli ta üks väsitavamaid jalutuskäike üle pika aja. Kui aardeni oli jäänud vaid natuke alla 400 m avastasid kohalikud meie kohalolu ja ründasid meid "nugade ja kahvlitega". Ka heinamaa oli niitmata ja nii me seal kohati kõrvuni taimestikus kulgesime. Nullis logisime imeruttu ja putkasime mööda valestikoolutatud taimestikku tagasiteele. Sumisev kärbse- ja parmuparv jäi meist enamuses maha alles siis kui autosse peitu saime. Jonnakamad tegelased üritasid muidugi ka veel sõidu pealt meid omale lõunasöögiks tarida. Brr, hää et peris nahka es pistetud.

14 juuli 2012 leidis Ove [ove]
Auto jätsin napi kilomeetri kaugusele, põhimõtteliselt oleks saanud ka paarisaja meetri peale aga praegusel aastaajal oli jalgsi liikudes kiirus suurem. Viimase lagendiku ületamine oli kõige ebameeldivam, sügis või kevad oleks lähenemiseks palju parem aeg.

11 juuli 2012 leidis Reino [errvee]
Esimene kolmest tänasest metsiku(ma) looduse aardest. Auto jäi tee äärde, metsani sai kaasasolnud rattaga, edasi mööda auto jälgesid mööda. Ja lõpuks risti üle heinamaa mis-majast-alles-veel poole. Kiiresti sääsepilves nimi kirja ja samamoodi tagasi. Ei midagi hullu ka seda aaret kesksuvel külastades.

24 detsember 2011 leidis Kristo, Rasmus, Piret, Mart, Timo, Melli [rassiss]
Oli tõeliselt mõnus / rappuv reis lausa treppi. Varemetel olles vajusin mõtteisse teemal, et kunagi peeti ka siin jõule ja elu kees jne. Nüüd valitses ainult üks suur vaikus ja rahu. Tänud selle aarde eest. EVEJ.

24 detsember 2011 leidis Piret, Mart, Timo, Kristo, Rasmus, Melli [sylli]
Mööda rada sõidetud nulli. Väga mõnus koht jõululaupäeval koeraga jalutamiseks, looduse nautimiseks ja ajaloo meenutamiseks. Tänud vahva aarde peitjatele! V: märk J: mänguauto

24 oktoober 2011 leidis Andrea ja Andreas [gpsitu]
Saime kah Sinise Sidruniga metsaveerele, linnulennult 600 meetri kaugusele nullist. Jätsime Sirje autosse raamatut lugema ja matkasime Andreaga kohale. Temal oli kummikutes hea minna, mina kirusin korduvalt oma laiskust, mis ei lasknud jalavarje vahetada, sest tee oli üsna mudane. Samas oli üle lagendiku tossudes jälle mugavam minna, kui kummikutes...

Nullis ei valmistanud leidmine Andreale mingeid probleeme, kuigi vihjest ei saanud me kumbki midagi aru. Logisime siis ja matkasime tagasi. Seejärel ootas ees 5 km lagunenud teed, mida mööda tagasi sõtes olin ilmselt hooletum kui tulles, sest suutsin korduvalt põhja kraapida. :-(

Hea, et sai sügisel ära käidud, talvel sinna küll välja ei sõidaks.

23 oktoober 2011 leidis Merike, Triin, Andres [andres]
Minu linnaauto jäi umbtee juurde ja jätkasime Triinu peaaegu linnaautoga. Tundub et jõudsime samale kaugusele kui enamus teisigi, igatahes on 600 meetrit siin logides korduvalt läbi käinud. Jalutuskäik aardeni oli kena sügisene, veidi küll niiske. Kohapeal oli peidukoht kohe esimesel pilgul ilmne. Kahju et ikka ja jälle võib kuskil looduses autojälgi näha. Kas tõesti on meil teed nii ülerahvastatud et sinna enam ei mahu. EVEJ

23 oktoober 2011 leidis Triin, Andres, Merike [mooritz]
Linnaautoga umbes 630 m kaugusele ja siis väike jalutuskäik mööda eelmiste leidjate poolt jäetud rada aardeni. Lagendikul olid mõned õunad ka veel puu otsas :)

23 oktoober 2011 leidis Merike, Andres & Triin [linnapreili]
Kui tekkis küsimus, et kas minna geopeituma või mitte. Oli loomulikult ainult üks vastuse variant ;) Auto jäi ca. 630m kaugusele linnulennul ja väike jalutuskäik. Aare paljastus loogilisest kohast ning oli heas seisus.

2 oktoober 2011 leidis Reido, Anne [reido]
Leitud. Tänud peitjale!

4 september 2011 leidis Liia, Miki, Tiit [groll]
Noh, kui poistel peale Malusit veel isu oli aardereisi pikendada, mis siis mulgi selle vastu sai olla, merereis oli päevale kena alguse andnud. Siin aga oli minul küll üksjagu pusimist, et neil sabas püsida. Tee valik tundus igati õige olevat - autoga mõistliku kohani ja siis kenasti mööda teed+draivinnide poolt kortsutatud rohtu aardeni. Põdrakärbsed on juba väljas ja tee tagasi tundus lühem nagu alati.

4 september 2011 leidis Miki, Tiit, Groll [miki]
Peale malusit jäi jõudu veel ühe pisikese matka jaoks. Tänud eelmistele, kes korraliku raja aardeni sisse sõitsid, ei pidanud läbi suurema rohu kahlama :)

3 september 2011 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]
Drive-in. Jätsime klaaskuuli, ei võtnud. Täname!

15 august 2011 leidis Hanno [hanno5000]
No mina ei tea, võsa nägin küll päris lähedalt, aga polnud nagu põhjust sinna kippuda.... ja üheveolise ning madalapõhjalise prantslasega sai ka väga lõdvalt 600 meetri peale, edasi oleks juba jah natuke kõrgemat elukat ning nelivedu vaja olnud... Läbi metsa sai siis jala jätkatud ning kuskil 300 peal oli veel ainsaks takistuseks minu ja aarde vahel päris kõrge rohi. Ei niitnud jalust seegi ning varsti leidsingi end korstnaga tõtt vaatamas ning logimas. Siis uudistasin veel natuke ümbrust ja asusin tagasiteele. Aardest võtsin kaasa GC ning lisasin pastaka. Tänud huvitava koha ja ajalootunni eest! :)

14 august 2011 kommenteeris Kaur [kaurp]
Aga seal ei ole ju mitte mingit padrikut. välja arvatud karjamaal aarde läheduses. :)

14 august 2011 leidis Alar [alar421]
Padrik oli jube.Kui uuesti peaks minema siis ei läheks.EVEJ.

10 august 2011 leidis Hannes ja Kaur [kaurp]

Leitud

10 august 2011 leidis Trine, Kaur ja Hannes [kaurp]
Hooldus matk. Lünk seaduses. :)

10 august 2011 hooldas Kaur, Hannes ja Triin [trine]
Väikse hooldusmatka käigus sai tee pealt üleliigsed kukeseened ära korjatud, muud olulist teha polnudki. Kõik ok.

10 august 2011 leidis Hannes ja Kaur [hpalang1]
Noh, eks sedasorti leidmised on ühed ***, aga mäng käib ju mummude roheliseks tegemise peale ja mõnel juhul muud võimalust selleks ei ole. Igatahes: 1. panime aardesse ühe Anglast tulnud ränduri; 2. tee on madalapõhjalisega endiselt sõidetav kuni ca 600 m-ni aardest (metsa enam mitte tikkuda); 3. peale aardepanemist on keegi suure aparaadiga (Kaur arvas, et veoautoga) Väälma lagedale sõitnud ja sillagi ehitand pehmesse kohta.

6 august 2011 leidis Elena & Paavo [speedy]
Maru! Nii kehva teed polegi ammu nii pikalt sõitnud. Madalapõhjalise silekummiga ei hakanud üle 1.5 km lähedusse ronima, kuigi oleks saanud küll veel pool maad edasi. Ühtegi hingelist me ei kohanud ja eks see koht oligi algusest lõpuni issanda poolt maha jäetud. See oligi tore, tõesti vinge koht. Ilm oli päikseline ja palav, mõnus oli kummikus ja Elenal rannaplätus marssida. 600 meetri peal mõtlesime Joonasele, sest saime aru, kust ta otse murdis. Meid viis vaist õigele teele ja see oli ilmselt ka ainuõige lähenemissuund. Igatahes olime peagi mööda teed Faehlmanni vanaisaga võrreldes märksa uuema hoone juures. Kes seal küll käib.. Edasi nõgeseid ja heina ning juba paistiski kauaoodatud korsten. Kiire aardeleid ja põhjalik tutvumine logiraamatuga, kus meile meeldis enim Joonase logi, kes küll paberile sama pikalt loginud kui siia, ent emotsioone oli tema paberlogis märksa rohkem "J U B E!" ;-) Kes see käskis aeganõudvamalt raskemat teed mööda kohale raiuda. Tegelt tean isegi, mida ta tundis, olen ju isegi nii läinud - kohale otsejoones, tagasi mööda asflasti. Tüüpiline geopeituri käitumine ju.
Uudistasime ringi, katsusime katusekive, vaatasime ainsamat säilinud potti. Peab ütlema, et korsten on küll väga kõvast kivist ja säilib veel kaua.
Täname aardepeitjaid väga vingesse issandast maha jäetud kohta juhatamast, kuhu tõesti ilma geopeituseta poleks meie iial sattunud. EVEJ.

6 august 2011 leidis Mugu [mugu]
Kuna eelnevalt levis kõmu, et kole pikk ja raske matk tõotab tulla, siis tagantjärgi ei tundu asi nüüd küll hull. Otse läbi võsa ei tasu ilmselt amokki joosta, väikse ringiga minnes oli kõigiti inimlik. (Soovitus siiski pikad püksid ja kinnised jalanõud. Mul nii hästi ei läinud, mõõdukalt nõgeseid oli hooti jalgu kõrvetamas ja rannaplätude all mitmeid libedaid pokke ja muud risu teel). Selle koha kohta saab küll öelda, et sinna ilma aardeta ei satuks ilmselt kohe mitte mingi õnne läbi. Seetõttu vägev. Faehlmannidest oli säilinud veel ka üks keedupott.

3 august 2011 leidis Lauri [algaja]
Auto jäi kilomeeter eemale. Relvastasin end pikkadi riiete ja kummikuga ning siis vaikselt kõndides jõudsin majani. Majani oli isegi tee olemas. Ma ei tea küll miks aga keegi siiski hooldab seda teed. Minu tehnika seal tee peal hakkama ei saaks. Tähendab tee peal saaks aga vahepeal on mingi überaparaat hullu vao kündnud ja siis oksi niites majani sõitnud. Või vastupidi. Edasi oli rohi. Kuna ma olen viimane kuu aega umbes samasugust asja kilomeetrite kaupa niitnud siis olin juba harjunud. Peagi paistis korsten. Vinge töö. Peale logimist leidsin neid katusekive ikka päris mitu virna. Tundusid täitsa kobedad olema. Osati tõesti asju teha vanasti. Uudistasin veel natuke ja siis läksin tagasi. Lõpuks suutsin ikka ühe rohus peitunud kivi otsa koperdades ninali käia. Ja neid kive on seal tegelikult ikka päris palju. Aitäh sinna juhatamast.

27 juuli 2011 leidis Joonas [joonas444]
1795.

22 juuni 2011 leidis Lembit ja Airi [polekala]
Tänase päeva kõikse karmim aare. Autoga saime u 1,7 km linnulennul, oleks ilmselt saanud ka lähemale, aga ei hakanud trügima. Algul oli ees isegi miski rada, kuid miskil hetkel leidsime end keset rinnuni rohtu kusagil raiesmikul turnimas. Lühikestes pükstes ja plätudes ei olnud see just ülemäära nauditav :). Lõpuks jõudsime siis oodatud lagendikule, seal tõkestasid tee aardeni kõrvenõgesed ja ohakad, eks tuli neist siis paljaste säärte ja plätudega vapralt läbi marssida. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks :). Tagasi saamiseks otsisime veidi paremaid võimalusi ning vältisime raiesmikku. Väsitav ja raske. Ammu ei ole tagasi auto juurde jõudes nii hea meel olnud. Miski maja oli seal isegi veel täiesti püsti - ei kujuta ette, kuidas omanikud (kui nad veel olemas peaksid olema) sinna ligi pääsevad. Tänud, EVEJ.

17 juuni 2011 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Väike jalutuskäik (kolm kilomeetrit sinna ja kolm tagasi) ja oligi tehtud. Alguses tundus küll, et parme ja sääski on tohutult, kuid parmud jäid autot piirama ja sääsed puhus kerge tuul eemale. Hea oli minna, kui georada ees, muudkui aga astu eelkäijate jälgedes. V: pastakas, J: pastakas.

17 juuni 2011 kommenteeris Triin [trine]
Viimaste leidjate teatel on aarde lähistel (lähenemisteel Uku suunast) salapärastel asjaoludel hukka saanud põder. Ettevaatust, lastega ei tasu praegu minna ja pilte ma parem ei lisa :(

16 juuni 2011 leidis Airi ja Priit [otsingul]
Üle pika-pika aja jälle üks georetk, millele ärgitas mind Airi. Kuigi olin pikalt geotalveunes olnud, siis nüüd, ilmade soojenedes ning teede tahenedes ei suutnud pakkumisele vastu panna. Selle retke esimeseks aardeks valisime just selle – vana ja unustatu ning pealegi tuntud eestlase esivanemate kodupaiga, see väärib kindlasti otsimist. Kuna põhjasuunast lähenedes tundus tee lõppevat taluhoovis, siis suundusime aardeni Uku poolt. Auto jätsime ca 3 km kaugusele, kuigi oleks ka lähemale saanud, aga antud punktis oli mõnus lai koht parkimiseks. Meeldiv jalutuskäik oli, kuni lagendikult võssa suundudes leidsime tapetud põdra. Teavitasin sellest ka Keskkonnainspektsiooni – paraku paar päeva hiljem ehk liiga hilja. Edasine teekond läbi võpsiku, kus lisaks GPS näidatud rajale tuli kõrge rohu sees jalaga vanu vankrijälgi otsida, et veenduda suuna õigsuses, oli päris lahe. Lagendikule jõudes hakkas silma päris korralik hoone, mille kohta saime ka peitjalt infot. Üle lagendiku kõrges rohus rühkides jõudsime ka otsingupiirkonda. Hämmastama pani omaaegsete ehitajate töö kvaliteet – aastakümneid ilma seinteta, ilma katuseta, puud ümber väändunud, püsib punastest tellistest korsten minimaalsete lagunemisjälgedega siiani. Ja need katusekivid seal korrapäraselt laotuna – ei olnud aeg ega ilm enamusele neist liiga teinud. Aarde leidmine raskusi ei valmistanud ja tundub, et see ei olegi peitja eesmärgiks olnud. Suured tänud peitjale sinna juhatamast!

16 juuni 2011 leidis Priit ja Airi [airce]
Geopäeva alustuseks sattus olema pikemat sorti jalutuskäik, mis algul oli väga meeldiv ja mööda teid kenasti sujuv, kuni ilmselge tee otsa sai kohtusime õnnetult surma saanud põdraga, kes õnneks veel ei haisenud. Edasi viis aimatav ja üsna kinnikasvanud tee meid oodatud lagendikuni, kust aardeni kulgeda oli juba kergem. Aarde asukoht oli huvitav ning peale kohustuslikku logimist uudistasime küll ühe, kui ka teise lagendiku servas. Tagasitee oli juba lohakas jalgade järele vedamine, kuna oli selge, et märjemaks need jalad enam minna ei saa. Peatuse tegime taas põdra juures ja mõtisklesime, mis seal küll ometi juhtuda võis. Pilt oli üsna võigas ja kirjeldama ei hakka. Edasi suundusime Tapale esimesse poodi, et saaks kuivade jalanõudega geopäeva jätkata. Tänan juhatamast !

3 juuni 2011 leidis Mari ja Siim [marx303]
Matkasime aarde juurde päris kaugelt. Päike säras, linnud laulsid, nii palju lilli, kui sealsetel aasadel praegu oli, polegi ma vist korraga näinud. Kullerkupud, nurmenukud, anemoonid, karukellad, tulikad, karikakrad ja veel palju muid liike. Ilus oli ja kurb oli ka. Sealsetest majadest pole suurt muud alles kui mõni sireli- või marjapõõsas, vundament või rattarööpajälg teel. Aarde leidsime esimesest vaadatud kohast ja kirjutasime oma nimed sisse täpselt kell 14.00. Aitäh!

2 juuni 2011 leidis Raivo [raivo]
Logisin kell neli peale lõunat. Ei võtnud, ei jätnud midagi. Kohaleminekuks ei olnud isegi kaarti vaja. Koht on tuttav, sattusin siia kunagi ühel rattasõidul. Geopeitust ei olnud siis veel leiutatud.

2 juuni 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".