Unustatud rajad mulle meeldivad. Vähemalt siis, kui neist on vähemalt mingi aimatav jälg veel alles. Tihti on, sest kui inimesedki enam sellele rajale enam väga ei satu, siis ilmselt loomad kasutavad neid edasi ikkagi.

Selle raja puhul polnud aga lisatud kaardijuppi uurinud ja otsustasin lihtsalt koha peal vaadata, kuidas kõige lihtsamalt aarde juurde pääseb. Parkimiskoht oli varasemast külastusest paigas, teeristmikul koordinaatidel N59° 08.581' E27° 00.013'. Sealt oli esimene eesmärk teeäärsest kraavist üle saada. Tundus väga lihtne tegevus - vett polnud, ainult niiske pinnas. Seal aga tegin aga vea. Kuna olin tulnud sandaalides, siis üritasin igaks juhuks üle selle mitte eriti laia kraavi hüpata. Aga libastusin sedasi, et väänasin paar varvast verele.

Esimene valu möödas ja vigastatud koht mõnevõrra puhastatud, otsustasin teekonda siiski jätkata. Midagi mõnusat polnud, aga kuna teekond polnud pikk, siis hullu ka mitte. Igatahes jõudsin vana talukohani, ilma mingit unustatud rada märkamata (nüüd tean, et sedasi tulles ei saanudki rada ette jääda).

Talukoha juures läks natukene aega, enne kui õige objekti leidsin, null ei tahtnud hästi pidama jääda. Kui aga omapärane asi silma jäi, siis tuli ka leid kiirelt. Logiraamat oli niiske, jätsin oma logi veekindlale paberilehele.

Järgmisena võtsin suuna Muraka raba poole, et samanimeline aare üles otsida. Enne kui jõudsin veel üks-kaks potentsiaalset kunagise hoone asukohta leida, millest veel vanad kivivundamendid alles olid jäänud. Ja unustatud raja leidsin ka, aga sellest juba järgmise aarde logi juures...

Kividest moodustuv nurk

Nädal tagasi sai auto pargitud ja peale mõningast kraavi kaldal kõndimist tuli otsus kuivemat aega oodata. No täna tundus, et on piisavalt kuiv ning tulin uuele katsele. Jess.. parim aeg üldse. Vesi kõik tahke ja lumi kannab kenasti. Võsa oli ka suht hõredakene ja aare avaldus esimesest vaadatud kohast.

Tänan peitmast.

See rada on ikka nii unustatud, et pole looduses isegi mitte tuvastatav. Tänase troopikakuumusega võib selle kohta läbi padriku külgemisel aga öelda, et tegemist on kannatuste rajaga.

Hetkel on see täielik rabaaare. Pidi kõvasti jalgealust valima, Dauno õnnestuski jalg märjaks saada. Ühtegi õunapuud me vaatlemisel ei leidnud, rada sinna enam küll ei vii, ka lubatud kaarti polnud karbis. Nüüd just, kui sai loetud ka aarde kirjeldust, osutus see kõik ajalooks. Nii hea meel, et sai ära käidud ilma putukate ja lokkava looduseta. Tänud aarde eest

 1 

Tegelikult oleme mitu korda kaalunud siia tulemist siis kui taas Virumaal kulgemas olime. Noh nüüd siis tulime. Arvan, et see oli parim, et just nüüd tulime, sest seda unustatud rada ei suutnud mina küll kuskil isegi puuduva klorofülliga näha. Ei usu, et hingematvas roheluses, pluss 25 kraadiga, 100% õhuniiskuses ja lendava fännklubi tingimistes meeldivam oleks olnud. Hoopis vastupidi. Nüüd jagus silma kaaslastele, kõrva nende juttude jaoks ja silmi eesastujate soojadele jägedele. Seega oli kõik nii imeilus kui vähegi olla saab.

Aarde sisu ja logiraamat märjad, vajab hooldust.

 2 

Tänaseks võtsime plaani selle ja Muraka raba aarde. Jätsime autod teiste juba parkivate juurde ning läksime jala üle silla. Kuna tee oli lahti lükatud, siis proovisime läheneda mööda seda nii kaua kui võimalik.
Mingi hetk keerasime teelt maha, sest justkui õiges suunas läks midagi raja sarnast. Mõnekümne meetri pärast ei olnud enam aru saada, kas ja kuhu rada viib ning pöörasime tagasi teele. Piia leidis aga raja otsast oma jalge ja lume alt suure sildi, mille välja kaevasime. Välja tuli ammune RMK silt (näha pildil, mis lisatud aarde kirjeldusele tekstiga "algus"), kus peal oli Muraka raba kaart ning infomatsioon. Kahjuks polnud kaardil matkaradasid eraldi välja toodud ning seega läksime ikkagi edasi mööda lahtilükatud teed.
Kui linnulennult oli jäänud 700 meetrit aardeni, keeras tee vales suunas ning meie sukeldusime raiesmik-mets-võssa. Selleks ületasime jäätunud kraavi, palvetades, et jää peaks. Pragises küll, aga kõik said üle. Võsas said esimesed korralikult sumbata. Lund, kände ja risu oli palju.
Need 700 meetrit möödusid ikka eriti aeglaselt, sest kui esimesed seisma jäid, olin juba valmis aarde otsinguteks, aga tegelikult oli ees järgmine ja palju võimsam kraav, kus jääkattest polnud kirpugi. Leidsime paar ülekukkunud puud ning asusime vett ületama. Eriti hea stiilinäide oli Peetri veeületus :)
Kõndisime ja kõndisime, nägime loomade jälgi ning kuulasime hüüdeid jäänud meetrite kohta.
Kohale jõudes läks leiuga juba kiiresti. Üks-kaks oli Kallol karp käes ning esimese otsa sai lugeda edukaks. Aitäh! Jätkub Muraka raba logis :)

 2 

Kui eelmise õhtu lõpetasime ja tänase hommiku alustasime teisel pool raba Varessaares, siis tänase päeva esimese aarde otsustasime leida just siin. Ega see lumi siin olukorda kergemaks ei teinud ning ka selle lume all olev vesi, mis paiguti meie olukorra raskemaks tegime. Üle lageda läbi paksu lume aarde poole liikudes nägime, et ka põder (või mitu) oli siin liikunud. Nii mitmeski kohas ja mitmes erinevas kujundis (kas ühes hunnikus või siis ilusti sirges reas) oli ta meile šokolaadikomme jätnud. Kuna olime aga äsja söönud, siis kõhud olid täis ja jätsime selle osa vahele.

Kuigi teekond ei olnud pikk, siis see tundus pikk. Ei ole ikka harjunud enam sellise lumega aardeid otsima. Kohale me jõudsime ja aardegi leidsime, aga jah, see tahaks küll kuivatust ja hooldust saada. Tänud aarde eest!

 2 

Meie seiklusrikka nädalavahetuse viimane rännak.
Ühest küljest on ju väljas imeilus talv. Kahjuks aga on plusskraadid nii jalgsi kui autoga liikumise hoopis raskemaks teinud. Alustuseks läks meil pisut aega, et kindlaks teha, kuhu raudsuksud parkida, et edasi kondimootoril kulgeda. Kui see pisiasi oli lahendatud seadsime end taas rajameister Reixi sappa ja nii oli käkitegu igasugu takistuste ületamine ja läbimine.
Metsa all ja raiesmikul olid just põdrad need, kes kõige värskemad jäljed maha olid jätnud. Silmast-silma ühegi kohalikuga ei õnnestunud kohtuda.
Ja juba olimegi aarde juures. Kahjuks olid nii aarde sisu kui ka logiraamat täiesti märjad. Nimede jäädvustamine osutus ka suht keeruliseks. Hoolduskott koos vajaliku sisuga olid ju kindlas kohas - kodus. Järgmised otsijad võiksid hoolduse enda peale võtta.
Aga meil kõik hästi ja rõõmsal meelel suund järgmise aarde poole.
Täname!

Peale esimese kraavi ületamist oli lust ja lillepidu. Ei sääski, ei parme, ei rinnuni heina :D Tagasitee üle langi oli küll võsakas.

Me täname!

Mõne raja puhul on täitsa arusaadav, et miks on see unustatud. Me otsisime kõige lühemat teed ja saime ca 700m peale. Need meetrid ei läinud üldse kergelt. Täpselt nagu kirjeldus ütleb, oligi ikka paras võsa. Samas oli kõige hullem ragistamine alguses ära ja edasi oli natuke kergem. Aardeni jõudes kaua karpi otsima ei pidanud ning saime nimed kirja panna. Aitäh!

 3 

Päeva teine tõsisem matk. Kaupo sõitis mööda teed aardega risti nii lähedale kui sai ning parkis auto keset teed. Mainisin veel küll, kas tõesti nii jätabki! Arvates, et kes see siin ikka sellel ajal sõidab, eksis ta rängalt. Kui minu teele mõni masin peaks pargitud olema, siis jätan maha ikka tavaliselt mõne noomiva kirja. Kaupol vedas ja leidsime tagasi jõudes eest lihtsalt kõrgest rohust läbi pressitud rattajäljed. Läbi võsa ja mööda raiellangi äärt kooserdasime aardeni. Hiljem selgus, et see siiski päeva üks lihtsamaid matku. Aeg-ajalt mustikaid noppides jõudsime aardele päris ligi. Jäi veel läbi viimase tiheda tihniku murda. Silmad kinni rapsides kadus aga suunataju ära ja ragistasin seal rohkem kui vaja oleks pidanud. Leid tuli lihtsalt aga karp oli seest märg. Logiraamat õnneks rahuldavas seisukorras. Karbist vesi välja, nimi kirja ning võis taas ühe unustatud aarde edetabelis ilutsevale aardele joone peale tõmmata.

Tänud.

Edit: Mälu vedas alt ja teinekord tasub rohkem märkmeid teha. Polnud see aare ühti kauem leidmata. Tunk oli siin juba ära käinudmõned kuud enne meid.

 2 

700 päeva leidmata aare geopeituse statistika alusel, TOPis 12. koht. Pärast Peressaares seiklemist ja huvitava kooli ajalooga tutvumist jõudsime siia. Parkisime aardest lääne ja jätsime auto teepeale, kes siia ikka sattuks. Hiljem tuli välja, et sõidetakse küll ning keegi oli läbi võsa mööda läinud. Nüüd kirjeldust vaadates saime aru, et läksime rajale täitsa valest kohast ning sealt ei olnudki mingit rada näha. Eks üks hea võsakas oli ta küll, aga meid ei morjendanud, oli ka raskemaid matki kavas. Tänaseks 6,3 km matkatud.

 1 

Täitsa unustatud jah, viimased geokülastused olid siin 2018. aasta suvel. Muraka raba aarde juurest siiani sai päris mõnus astumine, pärast auto poole tagasi liikudes enam nõnda lihtsalt ei pääsenud. Kui mingi rada oligi, siis sinna risti-rästi peale lõigatud võsapuude tõttu hoidsin suurema osa ajast pigem kuivenduskraavi pervele, kus liikumine vähem takistatud.

Kuupäev sattus sedasi, et tulingi ainult punkti pärast. Raja lõppu ei võinud keeluperioodil minna. Natuke kahju, et tõenäoliselt just see parem osa nägemata jäi. Oleks taibanud kirjeldust enne lugeda, valinuks siinkandi aarete külastamiseks ilmselt augustikuu. Eks seda jõuab muidugi teha veel, päris alati ei pea ju täppide värvimiseks välja minema :o) Aitäh kutsumast.

Nagu järgmisedki märgivad, oli aardekarp seest märg. Kusjuures mai algul ka logiraamat, vaevu kannatas pastakat. Suve elab üle, aga enne uut lund vajaks ilmselt värsket konteinerit.

 1 

Leidsin kaardilt raja, mis kohapeal selgus, oli rööpas ja rohtukasvanud. Jalutasin ühe rööpa sees, hein oli üle pea ja väga kaugele ei näinud, seega pidin koguaeg endaga kõva häälega rääkima, et ma mõnd looma juhuslikult ei ehmataks või veel hullem, vastupidi. Tagasi läksin sama rada, polnudki vahepeal ära unustanud. Tänud rajale kutsumast.

 1 

3838.

 2 

Rattatuuri 3. päev algas meil Matsu talus. Hommikusöögiks sõin Coldrexi pulbrit ja lonksasin vett peale. Üllatavalt hea oli olla. Üle pika aja olin maganud kauem kui 3 tundi. Ratta selga istudes ei olnud isegi tagumik valus. Asfaltilt kruusale jõudes selgus, et sealne tee on läinud hullemaks kui seda oli jaanipäeva aegu mil eelnoppimist praeguse tuuri jaoks tegin. Metsaveomasinad olid mõned korra läbi vuranud ja tekitanud natukene mudasust meie meelehärmiks. Ratastega sõitsime ikka unustatud raja algusesse kohale. Kuna see koht paistis nii võsane, siis käisime uurimas, et äkki mujalt on parem. Ei olnud. Valitud teeraja võssist leidsime üles sügavad rööpad ja mööda neid pressisime nulli suunas. Üle lageraie ala paistis aga ilus mastipuumets. Kiire nõupidamise järel panime otsejoones mändide poole. Tegelikult muidugi nii ilus kui oli kaugelt paistnud see ei olnud aga parem kui võssa kasvanud Harvesteri rööbas. Segavaid mustikaid jäi ka tee peale. Korra veel üle ühe lageraie ja olimegi aarde kuusikus. Nimi kirja ja sama protsess uuesti tagasi. Täpselt ennem rattaid leidsime ka ühe rästiku. Päeva alustuseks olime hommikuse jalutuskäiguga võsadoosi küll kätte saanud. Mõnel muul aastaajal oleks aardeni minek vist vähem nauditavam olnud ja siis vaadanuks rada ehk ka täies pikkuses üle. Aitäh aarde eest!

<_eelmine |1.päev| |2.päev| järgmine_>

Selle aarde puhul tuleb kohe silmade eest ilus kuusemets ja hullult songerdatud maa. Oli alles koht! Sai ka see läbi käidud ja nimed kirja pandud. Aitäh peitjatele.

Teest aardeni oli ikka utoopiline songermaa, õnneks oli metsatraktori jälgede põhjas olev ollus kõvaks külmunud ja täitsa mugavalt kõnnitav. Aarde lähedal muutus mets üllataval ilusaks erinevalt eelnenud võsast. Lahe kontrast. Aitäh peitjale.

 1 

Jõudsime Muraka raba matkaraja esimesse parklasse, kus olid matkajad ametis seljakottide pakkimisega. Mööda matkarada kulgesime Muraka raba aardeni. Edasi räätsadel, päike soojendamas selga, matkasime üle raba Unustatud rajale. Ühte rajale viitavat tähist nägime ka, kraavide ristumises. Läbisime tiheda kuusiku ja leidsime aarde. Tagasi teise parklani astusime jällegi mööda matkarada. Tänud Raivole.

Geopäeva teine aare. Tulime otse üle raba. Kogu teekonna vältel püüdsin räätsadega sõbruneda, kusjuures õnnestunult. Vähemalt nemad hakkasid mulle küll meeldima... vastupidises ei ole ma veel nii kindel (aga vähemasti lootusrikas). Ilma räätsateta oleks see raba ületus mul küll vaevaliseks kujunenud... Nii, et veelkord suur tänu, Krista! Sinu taiplik meel päästis minu päeva! Tänud peitjatele, kes vaevusid sellist kohta tutvustama!

Tulime siia otse üle raba, Muraka raba aarde juurest ja jõudsime täpselt õigesse nurka, Unustatud rajale. Tagasi tulime ka mööda matkarada, metsamasinate radu ei kasutanud, mõnus astumine oli. Tänud peitjale!

Eelmise aasta rööpad olid rohtu kasvanud aga õnneks võsavabad, nii et neid pidi jõudis päris kärmelt kohale. Kui harvester oli kõrvale keeranud, siis tuli lihtsalt rööpaid vahetada. Lõpus oli üks imeline agregaat aastate tagant. Tänud peitjale.

Leitud! Tänud peitjale :)

Leitud. Aitäh!

 2 

Kui töönädala keskel on tööst nii suur kopp ees, siis tuleb ennast mutta maandama tulla. See aare oli täpselt selline, et kui ma siia oleks üksi sattunud, siis poleks hakanud aardeni ukerdama ja oleks maastiku raskusastme liiga jubedaks pidanud. Aga teised hakkasid tavapärasel sammul minema ja eks ma siis läksin ka ja nii ta saigi ära leitud.

ilust hooldatud tee, kahel pool kraavid

Jätsime auto infotahvli juurde ja vaatasime ringi. Unustatud? Ümberringi oli raiesmik, sees kuni meetrisügavused rööpad, mille harjal kõndides saime peaaegu aarde juurde. Väga huvitav koht. Aitäh!

Unustatud?

 2 

Aasta tagasi võis siin tõesti kiirtee olla ja unustatud, kuid nüüd õudus kuubis. Metsamasinad olid maapinna lausa maa tuumani üles pööranud, roopad olid nii sügavad, et kui mina sinna sisse oleks kukkunud, omiljõul ma sealt välja küll poleks saanud. Õnneks maapind kandis. Unustatud polnud siin küll midagi, täiega lahe ekstreemsus oli sinnaminek. Aardel lahe koht otsitud, tänud siia kutsumast, mulle väga meeldis!

Leitud

See rada tundus tõesti olema unustatud, kuid ta oli olemas ja me leidsime ta üles. Mõnel segasel hetkel tekkis mul küll küsimusi suuna osas kuid kõik oli õige. Aare oli kenasti korras ja tagasitee autoni oli nagu kiirteel :D. Tänud peitjale!

Taas tuttaval matkarajal. Juba viiendat sügist. Kena kuiv ja päikseline ilm, matkarada üllatavalt hästi sisse tallatud, ju on teisigi huvilisi. Aardeni saab kerge jalanõuga, raja lõpus on kummik parem. Möödaminnes korjasime endale talvise jõhvikavaru. Huvitavamatest elukatest nägime kaljukotkast ja laanerähni. Tagasiteel põikasime aarde juurde sisse, kõik kenasti korras. Lisan huvilistele kogu raja kaardi, karbis seda enam ei ole. Pidage ainult piirangust kinni.

 2 

Kuna aega oli laiasti käes, siis sai siia maailmaservale veeretud. Esimeses kontrollpunktis - nimetagem seda sillaks, olid ainsa sõidetava raja blokeerinud mugud, kes visa järjekindlusega kasevõsas vihtsaid tegid. Palusime neil laager kokku korjata, et valmistuda silla ületamiseks. Samast punktist oli linnulennult kõige lühem tee Muraka raba aardeni ning autot täitnud vaikus andmis mõista maastiku raskusastme adekvaatsest hindamisest. Sven veel uuris, et kas paneme kohe mitteleiu kirja. Otsustasime Unustatud raja poole edasi liikuda ning kohukesi külmikust noppida. Naer. Kõige parem tee, mis aarde suunas läks oli rada, mida üks kits oli kolm aastat tagasi kasutanud. Võib öelda, et ka see kits oli raja asukoha juba unustanud. Tõesti-tõesti, ühes kohas õnnestus näha mingit kaardikest, kuhu oli veetud peale jäme köis ning seda nimetati matkarajaks. Peale matkaraja viida, mis näitas joonelt nõgesevõpsikusse ühtegi looduses tuvastatavat objekti ei silmanud - ilmselt unustatud. Noh me julgete meestena võtsime selle kitse poolt tehtud raja kui kõige "sõidetavama" ning hakkasime arusaamatus suunas marssima. Poolel teel kuulsin selja tagant tumedat mütsakat ning pöördudes nägin, kuidas Svenil lained üle pea kokku lõid. Geopeiturite vanasõna: Soos on märg ning iga kummik on liiga madala säärega. Seal me siis istusime - mina tegin nõmedaid nalju ja Sven valas kummarist vett välja. Ülejäänud seiklus kulges vahejuhtumiteta ning 50m enne aaret õnnestus ära näha ka lausvõsa. Puurisime ennast tihnikust läbi ning vanarahva köögikombaini juures võis rõõmus logimine alata. Tänan lõbusa seikluse eest. Kahju ainult, et rada ei leidnud.

Kummikus on vett

 1 

Mõlemad avastasime, et meile meeldib aardeotsimiseks selline ilm, mis antud hetkel õues oli - umbes 13-14 kraadi sooja ja päike poolenisti pilve taga. Lauril oli fliis all ja jope peal, minul seljas T-särk.

Enne selle aarde ründamist piilusime lähenemisteid Muraka raba aardele aga pidasime seda maastikku siiski liiga raskeks. Matkaraja alguse või vähemalt mingi punkti kruusatee servas me ka leidsime aga edasi olime üsna nõutud, sest mitte midagi, mis matkarada isegi meenutaks sealt küll edasi ei läinud. Keegi oli linttraktoriga küll sõitnud aga vales suunas. Otsustasime läheneda loodest, kus paistis üsna laevatatav metsasiht olevat. Siht läks varsti üle raiesmikuks. Diagonaalis üle raiesmiku minnes õnnestus mul mõlema jalaga põlvini mülkasse vajuda nii et vesi üle kummiku tuli aga sellest ei olnud suurt häda. Väänasin sokkidest vee välja ja sumpamine võis jätkuda. Viimased 20m enne aaret oli korralik võsamüür ees ja Lauri tegi korraks juba häälitsusi justkui tahaks siin loobuda. Kummikulöök tagumikku pani ta ümber mõtlema. (olgu-olgu, selle viimase lause ma luuletasin ise kokku). Aaret valvasid sääsed, kes võõraste lähenedes vihaselt ründama asusid. Pärast logimist ei jäänud me sinna pikemalt passima vaid vantsisime tagasi.

Noh, ütleme nii, et teist korda sinna ei läheks :)

Geopeituriks hakkamisest saati võtan pool puhkust kevadel. Lund ei ole nõgeseid ei ole putukaid ei ole, ühesõnaga ideaalne geoaastaaeg. Aaret otsides matkatee algust nägin, siis kadusid märgid ja rada. Tulin tegema eel-luuret talveks. Sai selgeks, et ka talvel tasub rabale minekuks kasutada muid lähenemisteid. Aarde juures käisin ikka ära. See, et olen kohale jõudnud, sai selgeks kui 30 aastase kuusiku keskel leidsin õunapuud. Varsti oli ka karp pihus. Suur tänu, mulle meeldib selliste vanade majakohtade juures istuda, võileiba närida ja lugusi välja mõelda, et kuidas siin elu käis.

See matkarada on juba sügiseseks traditsiooniks saanud. Käisime ka täna lõpuni ja tagasi. Hommikune mets oli märjavõitu aga pärastlõunal tuli isegi päike välja. Raja alguses on mingi metsamasin ukerdanud, kinni jäänud ja tagasi tulnud. Ühtlasi ka esimese purde ära lõhkunud. Hea on see et nüüd on raja algus selgelt arusaadav ja lihtsalt läbitav. Edasine matkarada oli nagu varemgi, tagasihoidlik aga siiski kenasti läbitav, ka purded olemas. Lõpus pidasime väikese pikniku, korjasime jõhvikaid, tagasiteel ka puravikke. Nägime ära selle paiga peremehed. Vaatasime ka aarde üle. Kõik on korras. Kahjuks on keegi karbist matkaraja kaardi kaasa viinud. Kui keegi viimastest külastajatest selle taskust leiab viige palun tagasi või saatke mõne järgmise otsijaga. Meie läheme sinna taas aasta pärast.

 2 

Leitud.EVEJ

Proovisime hakatuseks Turba matkaraja algusest otse, aga üks sillake oli sellise välimusega, et selle peale ei tahtnud isegi minna, autost rääkimata. Ja kuna üks rabakas oli juba seljataga, pidasime paremaks pika tiiruga lähemale sõita. Matkaraja alguse juurde ei jõudnudki, panin joonelt minema üle raiesmiku. Nooh jaah. Vegetahuuni ikka jagus, ja tervused metsameestele, kes pinnase ikka nii segi suudavad pöörata, et anna abi. Turnisin üle raiesmiku, kohale - no mis taluase? Aga on. Paar palki seina, mõni vundament, ilgelt nõgeseid. Mingi aparaat. Leidsin karbi, logisin, kaupa ei teind. Mõtlesin küll korra plikade ja nende Paavo jäetud kõrvarõngaste peale, aga las nad ootavad seal oma adressaati edasi, nii ongi parem. Ja siis murdsin tagasi läbi selle risu. Aitüma, ikkagi meeldis.

Orientiir tagasiteel

Jurakas

See oli tänase skoorimispäeva teine pool päevaplaanist. Infotahvlini saime päris kiirelt, aga siis pidime kaitsvate autoseinte vahelt sisenema keskkonad, kus oli arvukalt mitmesuguseid lendavaid putukaid, kes tundusid olevat kohutavalt näljased. Kahjuks valmistasime neile pisikese pettumus ja ei lasknud end süüa. Rada oli pea olematu, rattaroopad meeletud, vett kohati kummiku servani, rohi kohati kõrvadeni, mahalangenud puid ohjeldamatult - ühesõnaga peaaegu nagu Karjase. Kuna Karjase sai võetud kunagi ammu tunduvalt väiksema geokogemusega, siis arvestades suuremaid kogemusi ning teades, et metsas ei ole sirgjoon kahe punkti vahel mitte kiireim ja kergeim tee, olime natukese aja pärast kohal. Logisime, vaatasime kellegi kunagise elamise jäänuseid ja suundusime tagasi. Meie läksime lihsama vastupanu teed ja kasutasime tagasiteeks juba käidud rada - vähemalt oli teada, mis seal ootab. V: näpits, J: nööbid (3+3) ja pisike lehmake.

Tulime Andrega Rannapungerjalt kalalt ning otsustasime, et nopime teeäärest mõne aarde ka. See siis jäi esimesena silma. Esimene valitud teeots lõppes ühe üsna kahtlase sillaga, kuskohast üle sõita ei kannatanud. Keerasin ringi ja sõitsin tagasi, kohta, kus märkasin miskit matkaraja silti. Sildil oli info, et matkaraja üks ots on 1,8 km. Samas näitas GPS aardeni selle sildi juurest linnulennult 1,86 km. Hakkasime Andrega mööda rada tatsama, kuid miski aja pärast keeras rada täitsa valesse suunda. Liikusime auto juurde tagasi ja otsustasime, et läheneme aardele teisest suunast. Teisest suunast saime Autoga aardele u 700 m kaugusele - seal oli ka infosilt - sellel aga matkaraja kaart puudus. Samas oli sildi juures matkaraja silt, mis viitas suunda, kus igasugune jalgrada puudus - olid üksnes suured metsatraktori jäljed. Andre otsustas autosse jääda, mina liikusin mööda traktorijälgi aarde poole. Oli ikka omajagu ukerdamist - kohati kõmpisin pahkluudeni vees. Aarde leitsin kiiresti. Seal ligidal olid juba kõrvenõgesed võimust võtmas - õnneks neid üleliia polnud, nii et sain plätadega toimetatud. Tagasi liikusin linnulennult ja see oli tunduvalt lihtsam rada. Tänud!

Auto jätsime umbes 1.4 km peale, kus sild ei kannatanud madalaga üle sõitmist. Kuna ilm oli nii mõnus ja soe, oligi tahtmist kõmpida. Teekond oli just selline 2.5 maastikku väärt. Mööda erinevaid sihte ja lõpus mööda metsaalust ning lehevaba võsa sai vabalt kohale. Aare paistis eemalt silma, peitsin tagasi nii et ei tohiks näha olla. Miki hiljem ütles, et ta peitis nagu minagi, aga ju siis oli aeg, tuul või miski muu asjaolusid muutnud. Koht on hea vaikne olnud, päris omaette. Enam paraku seal kedagi ei kohta.

Aare väga heas korras, puhusin vaid pisut puhtamaks. Vaatasime ka aardes olevat kaarti, aga kuna piiranguaeg, siis ei hakanud kaugemale müttama. Jätsin veidi nänni, ära ei võtnud midagi. Aitäh kerge aarde eest väsinud kohas.

Mõnus jalutuskäik üle kraavide ja lagendiku. Tagasi tulime juba targemalt ja läbi metsa. Aare lihtsalt leitav, heas korras, kuigi närilised olid karpi nosinud. Nende logi õnneks logiraamatus ei olnud, see oli terve. Praegu oli aare igatahes heas korras, tänan peitjat.

Miki vedamisel võtsime selle kummikutestimise matka ette. Minu vasaku jala kummikul oli kõigist teistest tunduvalt madalam säär - kohe alguses tuli vesi üle ääre ja ülejäänud kannatuste raja läbisin liitrijagu vett saapas loksumas. Püüdsin küll kummikut jalast lahutada, et vesi tagasi oma koju lasta, aga ei saanud hakkama, mehed olid tükk maad eespool jälgi tegemas. Üksjagu raske teekond oli - lumi ei kanna ja vesi on ka jälle vedelas olekus, täispaketist hädadest puudusid ainult põdrakärbsed. Siiski said tagasi ka kõik teekonda alustanud, kes rohkem, kes vähem väsinud. Sain ka lõpuks kõrvalise abiga kummiku jalast ja kogu vee loodusele tagastada. Kodutee kulges küll ühes jalas saabas ja teise roosad varbad autopõrandal kuivamas. Kokkuvõtteks - oli matk, mille lõppedes tundsin eneseületamisest täit rõõmu. Tänud peitjale ja toetavale tiimile. Vahetasin pastakad

Me ei näinud ei karu ega Triinu-Hanno jälgi. Tegime siis omad jäljed. Kuna esimene tänane leid toimus suuskadel, siis nüüd oli räätsade kord. Keeluaja tõttu me pikemale rajale ei läinud, Siim turnis niisama veidi ja siis pöördusime tagasi. Aitäh! Evej

Täitsa tore matk oli metsavaikuses, oskasime ilusti võssa sattumata otse üle lageda end kohale räätsata. Rahulik ja vaikne koht, enne meid oli keegi suurem elukas aardepaigast mööda jalutanud, täpselt mõõdetud sammudega, ei saanudki täpselt aru, aga tundus kahtlaselt unetu karu jäljerada olema. Aitähh peitjale!

Talvel polnud rada otsida lootustki, panime lihtsalt otse räätsadel ajama. Ei mingit võssi, täiesti sirge jalutuskäik viis täiesti leitava aardeni. Infotahvli juures kasutasime ära kohalikku RMK puhkekohta, mis oli tekkinud sinna "unustatud" tehnikast, ja pidasime lõunapausi. Aitäh!

Et meie armas koerake Melli ei olnud Uljaste Mädajärve aarde juures veel oma jooksmise isu täis saanud, siis võtsime plaani veel ühe jalutuskäigu. Selleks sai Unustatud Raja aarde juurde minek. Kodutöö oli tegemata ja mõtlesime, et oleme need esimesed pimedad, kes rada ei suuda leida. Aga noh nüüd, kui teised logid läbi loetud, siis saime teada, et me polnudki ainsad raja mitteleidjad.:-) Mõnusalt väsitav käik oli. Tänud peitjale! EV J: mänguasi

Leitud

Üle kraavi saime metsaveorajale, midamööda aardeni ukerdasime. Leidmine ei võtnud kaua. Aitäh!

 1 

Loomulikult tekitab kohalkäimissoovi kui avaldatakse uus aare mis ühtlasi on kodule lähimaks leidmata aardeks. Esmaleidu ei hakanud üritama, aega ju oleks isegi olnud, aga oli soov mingi ilusama ilmaga neid matkaradade unustamise-leidmise asju uurida. Eelmine nädalavahetus sai ette võetud Varessaare, ja nüüd siis oli aeg õige. Viimast nädalat arvestades oli ilm lausa suurpärane, vihma kohe üldse ei sadanud :) ja päikegi näitas end.

Naaberaarde juures käimisest oli teada lõunapoolne lähenemistee, seekord sai siis proovitud vastupidisest ilmakaarest: läbi Kaukvere, algul lõuna-, siis idasuunas. Kuna välja sõitsin teist teed mööda, siis võib kohe öelda, et antud hetkel ja tingimustes on madalamale sõiduautole parem esimene variant. Lõuna poolt lähenedes on viimasel teejupil paar kohta mis võivad takistuseks osutuda.

See et Eestimaa metsad peidavad üllatusi selgus juba enne aardeni jõudmist. Olles juba aardele lähenemas ilmusid eespool teeserva kaks isikut koos koeraga ja neile lähemale jõudes hakkasid kätega vehkima. No jäin siis seisma. Tegemist oli kahe tõmmunahalise mehega, kellest üks kandis kilesse mässitud korralikku vähemalt poolprofessionaalset videokaamerat ja teine lahtimurtud jahipüssi, mille mõlemas rauas võis padrunit näha. Kirjul setteril oli kaelas gps-seade (ilmselt geopeitur). Kumbki kodanik ei mõiganud eesti, vene ega inglise keelt, üritasid kätega vehkides kiiresti mingis mulle tundmatus keeles midagi seletada (võis olla näiteks hispaania...), tegid edutuid katseid kellelegi helistada ja siis telefoni minu kätte anda. Aga kuna antud piirkond oli ilmselgelt levivaba siis teatas üks neist lõpuks lootusetult et thank you (millega ta oma inglisekeelse sõnavara ammendas). Kuna neil mingit elu ohustavat muret ei tundunud olevat, siis jätkasime igaüks oma teed. Ütleks et see on minu seniste otsingute veidraim kogemus.

Paigutasin auto infotahvli ette ja üritasin oma parimate oskuste kohaselt unustatud rada leida. No ilmselt olen ma selles piisavalt ebaprofessionaalne. Sest lõppkokkuvõttes on minu kogemus ja teekonna kirjeldus Leho ja Lauri omale kahtlaselt sarnane. Kuigi kaardi järgi oleks võinud eeldada et kuskil veidi edasi on see tegelik raja algus, siis lõpptulemuseks oli ikka see, et mingi loetamatu kirjaga viida juurest metsa ja siis väiksemaid veekogusid vältides gepsu nulli suunas. Kohati tundus et eelkäijate jälgi on näha. Üldiselt olin ma väga rahul et suvi ei ole. Kujutasin ette, mis nähtavaus seal oleks kui kõik oleks roheline ja lehes ja kasvaks. Ja kuidas oleks sealt läbi ronida. Loodus avaldas niigi visa vastupanu, minnes andis üks lahti pääsenud oks obaduse jalgade hargnemiskohta ja tagasiteel üritas üks teine oks huult lõhki lüüa...

Logi kirja saanud vaatasin veidi ringi teises suunas, matkarada ei leidnud, aga Algaja mainitud kaevu küll. No tõepoolest tundus sügav. Tagasitee - nagu siin juba enne mainitud – alguses veidi teises suunas, siis mööda ettesattunud vanu jälgi teele välja. Kokku kulus minul seal 1,9 km läbimiseks 50 minutit.

Ehk oleks võinud aardekirjelduses mingi juhatuse anda, kuidas sinna rajale ikkagi saada. Hetkel tundus tõepoolest veidi sellise tavalise võsakana. Aga mina olin rahul, sai väljas liikuda ja seda mitte päris igapäevasel maastikul. Aare heas korras, EVEJ. Tänud!

Õige rajake paistis nii vilets, et läksime siiski sildiga varustet isendi juurde. Peale sadata meetrit arvas Leho, et siin saaks vabalt olla rajaleidja, sest iga mõne saamu tagant pidi hakkama jälle rada otsima. Ta oli küll olemas aga kõrvalt oli kah justkui raja moodi asi. Mõne aja pärast aga kadus seegi. Mina ekslesin mingite pisikeste lombikeste vahel. Pidasin meeles rahvatarkust, et vaga vesi, sügav põhi. Lõpuks siiski proovisin ja krt no valetavad. Ei olnud sügav. Aarde juures oli aga märke rauaajast. Lõpuks sai ka karbike lahti ja nimi kirja. Tagasi läksime metsast ja seal oli pisike kaev, nii umbes kolm meetrit sügav ja kui uskuda seesolnud kuuske siis oli seal veel omakorda enam kui kolm meetrit vett kah. Kuna seal oli kah vaga vesi aga juba sügav põhi siis sain aru, et sealt kaevust see ütlus pärit ongi. Seejärel sai mingit metsatehnika rada mööda autoni. Väga märjaks ei saanudki. Aitäh.

Auto jäi infotahvli juurde ja sealt sai rajale asutud. Mida aga ei olnud oli rada mida mööda minna. Ainuke asi mis rajale viitas oli silt mis suunas võsa poole. Eelmiste otsijate jälgi mööda ja vahepeal ise jälgi juurde tehes õnnestus ikka aardeni välja jõuda. Leid ise lihtne. Oskab keegi öelda misasi see on. Tagasitee võtsime natuke vähem võsase ja suundusime läbi metsa ja harvesteri jälgi kasutades otse suure teeni ja siis edasi auto poole. Selline paras jalutus mis püksid märjaks tegi.

FTF kell 17:25. Talukoht leitud. Huvitav rauast agregaat. Aga unustatud rada silma ei hakanud. Vahetasime ka midagi.

Ligidal

See on küll uskumatu foto, kus looduskaitse silt on naeltega puu külge löödud!!!! Kas ma ikka näen õigesti ?!