????

Meil ei olnud absoluutselt plaani siia tulla. Kuid mõnikord juhtub nii, et sõidad mööda ja mõtled, et no heakene küll. Esimesed 100 meetrit olid enamvähem, kuigi lumi oli sügav ja sisse vajumisi tuli tihedalt. Päris karmiks läks aga maastik metsa all. Seal polnud kuiva kohta ja enamus oli lumekihi all, nii et astudes vajusid läbi lume vette. Poole tee peal võtsime endile kepid abiks, et vee sügavust testida. Mõnes kohas oli vesi üle mu kummiku serva, õnneks jalad jäid siiski kuivaks. Peale tund aega müttamist jõudsime kohale. Logiraamat oli täitsa üksi seal hoones, üks ots ligunes vees. Polnud meil autos ühtegi karpi peale salatikarbi ja seegi oli alles toitu täis. Panime raamatu veidi kõrgemale, et vesi teda limpsima ei ulatuks. Tagasi läksime suurema ringiga ja järgmises talukohas nägime kahe karu jalajälgi meie poole suundumas. Vastu nad meile ei tulnud, ilmselt keerasid enne ära. Tänud

Erinevate kaardikihtidega mängides sai nagu tee ka tuvastatud aga lähemale j6udes oli kohe selge et see tee kyll meie geomobiilik6lbulik pole. Edasi astudes aga muutus tee järjest hullemaks ja hullemaks kuni l6pus ei tuvastanud enam radagi mitte. Kui siis l6puks v6sast välja saime tuvastasime otsitava. Karp oli aga vist kellegi hammaste vahelt läbi käinud ja korralik jääklomp. Puhastasime niipalju kui sai ja Silver viis karbi sisse varju et ta natukenegi 6hku saaks. Logiraamatu saime ettevaatlikult lahti ja kandis isegi pliiatsitinti. Järgmisel otsijal tasuks aga uus stardikomplekt sinna kaasa v6tta. Tagasi minnes läks kamp korra laiali ja tuvastasin enda arust ka kadunud raja. Kui aga j6udsin seninägemata lagendikuni vaatasin kaarti ja sain ariu et olin hoopis loomajälgedes täitsa valesse suunda triivinud. Natuke ragistamist ja olime varstti auto juures tagasi. Arvestades mis maastikke me täna veel matkasime oli siinne ikka täielik jalutuskäik pargis :D Tänud peitjale

Teed me ei tuvastanud, hülgasime masina ning võtsime suuna talukohale. Jalgealune muutus õige pea vesiseks ning saime pidevalt kusagilt läbi pugeda või üle ronida. Huh, oli see alles ukerdamine, aga lõpuks me lagendikule jõudsime. Mõned tiirud nii sees kui väljas ning leidsime väga armetus olukorras konteineri, paraku polnud meil ei kaasas ega autos sobivat karpi, millega asendada.

Tagasitee polnud parem, aga lohutas see, et retk saab kohe läbi ja talvel on ikka parem kui oleks siin suvel;).
Aitäh.

Aare vajab täielikku taastamist. Hea õnne korral võib logiraamatust veel asja saada.

 1 

Ei tundunud just teest eriti pikk maa minna. Kirjelduski lubas, et saab isegi mõne võimekama masinaga ligi. Aga me tegime strateegilise vea ja lähenesime idast. Linnamaasturiga ei hakanud isegi proovimagi, vaid jalastusime juba teepervel. Kui alguses sai veel kuidagi liikuda, siis mida meeter edasi, seda jõhkramaks see võsa ja langenud puude kontsentratsioon läks. Silmad tuli pilukil hoida, et neid mõne oksa poolt välja ei torkaks. Meie rahustamiseks Merle aina kordas- hea, et suvel siia ei tulnud. Tarmo kadus üldse vahepeal teadmata suunas ära, lootes leida paremat ligipääsuteed. Lagendikul saime taas kokku ja asusime otsima. Karjaga pugesime esimese hooga kõige potensiaalsemasse kohta, aga kui sealt ei leidnud, tulime lageda kätte tagasi. Hetk hiljem jäi karp juba silma. Täitsa avalikult vedeles teine lihtsalt maas. Karp ja minigrip täiesti puru ning sisu vett täis. Õnneks kirjapulk oli piisavalt hea, et hakkas peale ka märjale paberile. Föön oli kaugel teisel pool tihedat tihnikut ja ega asenduskarpigi poleks kuskilt võtta olnud, seega jäi aare meie poolt hooldamata. Ainuke mis teha saime, viisime aarde varju alla ja jätsime selle sinna kuivama. Ehk aare vajab täielikku taastamist. Hea õnne korral kuivab logiraamat siiski ära ja seda saab endiselt edasi kasutada. Nimed kirja ja uuesti läbi tiheda võsa auto poole tagasi. Tarmo kadus taas ära ja trehvasime teda jälle alles hulk maad hiljem.

Tänud.

 3 

See oli meile muidugi varem teada, et see juurdepääsutee madalapõhjalisele ei sobi, seega ei hakanud sellega üritamagi. Täna olime Jeebiga liikumas, seega oli kindel plaan ka selle aarde juurde tulla. Kunagi Suveseikluse ajal sai peitjaga suheldud teemal, et kas me oma autoga ka päris talu juurde välja võiks pääseda. Sai selgeks, et päris kindlasti mitte. Vaadates sügiseseid pilte sellest, kuidas seal metsa välja veeti, siis jah, tuli tunnistada, et selliste roobastega jääb ka me Jeep hätta.

Kui jõudsime sellesse paika, kust tee metsa keerab, veendusime veelkord, et sinna ei tasu minna isegi mitte proovima. Tõtt-öelda, hakkasin sealsamas autot ringi keerama ning kuna ka teeperved olid väga pehmed ja mudased, siis jäime kohe sinna kinni, risti teega. See juhtus muidugi vaid tagaveoga. Kui ka esisillavedu sai sisse lükatud, oli teine tera. Peale metsavedu on seda teed seal ikka palju rikutud, samas ka uut kruusa peale veetud, aga seegi on pehme ja üsna roopas. Seega, madalapõhjalise autoga sinna minna ei soovita.

Meie tee metsa algas aga hoopis teisest kohast. Täpselt sealt, kus minna teega risti, mööda värskelt kaevatud kraavi perve. Kõik oli pehme ja vihma tõttu päris ligane, samas aga mõnevõrra kergem kui veid hilisem võsas rassimine. Ikkagi tundus, et praegune aastaaeg oli selle talu külastamiseks väga sobilik. Ei sügavat lund ega ka lokkavat loodust segamas. Palju oli muidugi langenud puid, aga nendega saime hakkama. Kokkuvõttes oli mõnus astumine ning kehvale ilmale vaatamata nägime vahepeal isegi päikest. Pärast aarde juurest ära sõites õnnestus näha ka seda, kuidas rohelisele heinamaale langesid päikesepaiste saatel lumehelbed.

Täname peitjaid aarde eest!

Konnapoegade lasteaed

Paras rägastik

Rohelus, päike ja lumehelbed

Teekond aardeni oli mõnusalt lumine ja lund kippus padrikus ragistades pidevalt ka krae vahele pudenema. Seda padrikut teel aardeni aga jagus ja kuna enamuse ajast oli telefon taskus, siis kippus teekond aardeni minema suure kaarega. Lõpuks paistis padriku tagant päästev valgus ehk lagendik kus aare asub. Aardega oli kõik korras ja tagasiteel suutsin rohkem suunda otse hoida ja peagi olin tagasi auto juures.

Teeolud olid praegu piisavalt head, et ka kaheveolisega sai mõistlikku kaugusesse aardest. Jalgsimatk üle märjema maastiku tuli siiski ette võtta, ent ka madalamate kummikutega oli täiesti läbitav. Pärast teise kraavi ületamist oleks olnud juba väga lihtne, kui ainult GPS poleks vingerpussi mänginud ja natukene ringiga saatnud. Aitäh!

Põhja poolt lähenedes jäi auto viisakale teele ja peale rahulikku põllu servas sammumist olime aardega risti ja astusime üle kraavi ning asusime põdra jälgedes märga võpsikusse. Peagi oli uus kraav ees, kuid sobiva toetuspunktiga ületuskoht jäi kohe silma ja metsaalune muutus järjest tahedamaks ning peagi paistis puude vahelt kutsuv lagendik, mis osutuski talu paigaks. Kummikuga polnudki kõige hullem retk. Ainult kõht muutus hullult tühjaks.. Tänan.

 2 

Muidugi polnud meil selle aarde külastus üldse plaaniski, kuigi ega mina polnud üldse kursis, mis plaanis, mis mitte :D Tee oli alguses nagu natuke porine tee ikka, aga iga läbitud kilomeeter tõi järjest rohkem endaga kaasa kohti, kust tuli hooga läbi minna, et mitte kinni jääga. Lõpuks jõudsimegi sellise mülka juurde, kust läbi enam sõita ei julgenud, kuigi suured metsatöömasinad kõrval susisesid ja arvatavasti ka appi oleksid tulnud. Auto juurest oli mööda teed aardeni vist 1.6 km, aga kuna juba nii kaugele olime tulnud, siis ei saanud ju loobuda ka.
Niisiis hakkasimegi mööda pikka sirget, varsti pigem mööda selle äärt, sest sirge ise oli liiga porine, edasi liikuma. Kui olime varem arvanud, et olime mülkas, siis nähes teeristil aarde poole suunduvat rada, oli too eelmine täitsa paleepõrand. Airi võttis positsiooni mingil plastikust tükil, mis teel oli, sest mujal oli lihtsalt liiga libe ja märg. Mina, Simone ja Kristjan olime küll kummikutega, kuid isegi nendega ei olnud mööda teed liikumine mõeldav. Juba paari sammuga oleks lõpetanud puusani mudas.
Kristjanil ja Simonel tekkis aga hea idee minna küsima abi harvesterimehelt. Kes teab, äkki aitabki kohale :D Kuniks nemad sinna jalutasid, proovisin mina tee kõrvalt metsale läheneda, aga juba esimese oja ületamine oli kummikuga põnev ning saapaga veel põnevam, nii et võtsin Airi kõrval ootamispositsiooni.
Umbes kümne minuti pärast olidki Simone ja Kristjan tagasi, kuid mitte jalgsi, vaid masinaga. Kahjuks ütles juht, et tema seal metsatukas kordagi käinud ei ole ning seega ei julgeks kohe niimoodi minna. Mis seal ikka, vähemalt said sõbrad toreda sõidu.
Nüüd tuli tagasi arutlusele idee minna tee kõrvalt. Saime esimese oja ületatud ning esmapilgul tundus, et okei, saamegi kohe metsa, aga mõne meetri pärast üllatas meid järgmine ning mitu korda sügavam koht, kust kummikuga üle saada oli ainult unistus. Kristjan küll jändas seal tokkide ja muuga, aga tulutult.
Minul ja Airil oli juba ilgelt külm ning otsustasime, et küll saab kunagi siia uuesti tulla. Teised läksid suurema kraavi ületuseks sobivat kohta otsima ning meie keerasime ninad auto poole.
Meie üllatuseks peatas meie lähenedes harvesterimees oma masina ning uuris täpsemalt, millega tegeleme. Rääkisime talle oma naljakast hobist ning tema meile enda omadest. Tundus, et ta oli tõesti huvitatud, sest küsis enne lahkumist veelkord mängu nime. Eks me näe, kas millalgi tuleb selle aarde juurde tema leiulogi :)
Külm oli aga nii naha vahele pugenud, et autosse jõudes tahtsime ruttu sooja saada. Airi küsis, et kas oskan panna. (Me kumbki autoga ei sõida.) Vastasin, et hmmm kas seda ja seda nuppu ei pea lihtsalt keerama :D Airi vaatas ja ütles, et no tundub loogiline. Kui olime pooltundi justkui tuulutusega külmakambris istunud, ei tundunud mulle asi enam nii loogiline ning naerupahvaka saatel teatasin, et vist tuleks auto käima ka panna :D :D
Helistasime siis Kristjanile, kes hakkas meile seletama, mida täpselt teha tuleb. Kohati seletas ta liiga autokaugete terminitega, et me muffigi aru ei saanud. Ta vist proovis asja lihtsamaks teha, aga käsklusest "tõmba seda kangi seal" lugeda välja, et ta mõtleb käsipidurit oli veel keerulisem :D Kui Kristjani poolik (metsas liikumine ja navimine nõudis ka tähelepanu) seletus tulemusteni ei viinud, võtsime kõne Margusele, kelle juhendamisel kaks totsi masina lõpuks käima said :D Jeee soojuuuuus! Tegime Airiga paar klõpsu, sest millal ta uuesti juhiistmele satub ning jäime teisi ootama.
Sellise mitmekülgse kogemuse eest võin isegi mitteleiu aitähiga lõpetada!

Tänud.

 12 

Põhimõtteliselt ei ole mul Airi teatele mittekuimidagi vastu kobiseda, sest nii tõepoolest juhtus. Esiteks rammisime nullile võimalikult lähedale autoga läbi ilge porimülka. No ja kui juba nii lähedal oled, siis ei saa ju lihtsalt alla anda. Avastasime et teeots, mida mööda plaanisime aardele läheneda, on metsatöömasina poolt korralikult rööpasse sõidetud ja seal ei kannatanud isegi jalgsi astuda, autost rääkimata. Katsetasime siis kohti, kust „jõge“ ületada, aga midagi head ei leidnud. Lõpuks tuli idee harvesteri juhiga kokkuleppele saada, et ta transpordiks meid sellest mülkast läbi. Kappasime Kristjaniga masina sabas ja ootasime kuniks ta oma käru oksarisust tühjaks lappab.

Seejärel kukkusin kõvasti kätega vehkima ja onu võttiski meid jutule. Selgitasin, milles probleem on ja ta arvas, et võib ju proovida küll ning oli isegi nõus mitu korda käima, kuna kabiini mahtus maksimaalselt 2 inimest lisaks. Teeotsa jõudes selgus aga, et tal ei ole lubatud sinnapoole metsatukka minna ja leppisime teadmisega, et saime vähemalt paarsada meetrit ägedat off-roadi selle gigantsete rehvidega masina peal (pilt masssinast Airi logis :P).

Katsetamine jätkus, et kust ikka üle võiks astuda. Kristjan leidis enda meelest juba hea koha, aga Airi võttis kaamera välja ja närvikõdi ei lubanud hüpata. Peale seda läksin veidi kaugemalt maad uurima, kuskil peab see „jõgi“ ju ometi lõppema. Leidsingi täiesti aktsepteeritava koha, kuid selleks ajaks olid tüdrukud juba loobunud. Edasi ragistasime võsas kahekesi. Saime vett ja vilet ja okste poolt kõvasti piitsutatud, aga kohale me igatahes jõudsime. Lõpuks logiraamatut avades voolas minu silmist paar mõnusalt suurt krokodillipisarat. Ei olnud nagu üldse kurb ja ei saanudki aru, miks need pisarad välja tikkusid – võibolla siis suurest õnnest, et see kadalipp läbitud sai :D

Tagasitee valisime otse läbi metsa autoni ning kokkuvõttes oli see tegelikult parim lähenemisviis – oleks pidanud kohe alguses „otse“ astuma, aga selle asemel ignoreerisime geopeiturile omast „90 kraadi aardega risti“ rada ja mõtlesime tsiviliseeritult mööda teed minna. Tutkit. Lõpp hea, kõik hea ning igavesti äge seiklus oli. Kummardus ja kniks peitjale, aitäh!

Teeots aardeni

 12 

Hoidke oma piip ja prillid, kui Simone ja Kristjan on otsustanud, et võimatu peab saama võimalikuks, siis lihtsalt nii ongi. Surusid ja surusid oma mõtteid, ideid, lahendusi, kuidas võimatust porimülkast ja veetakistusest üle saada ja aardeni pääseda. Meil Loonaga olid palju leebemad vaated asjale ja meile tundus targem see asi mingiks teiseks korraks jätta. Me ei tahtnud täna porikollidega võidelda. Me tahtsime autosse sooja minna. Seega meie tiim pooldus. Simone ja Kristjan võtsid suuna aarde poole ja mina Loonaga läksin autosse. Autos keeras Loona konditsioneeri tööle ja kumbki meist ei taibanud, miks meil küll kuidagi soe ei hakka. Pigem hoopis vastupidi. Enne seda, kui päris jääkuningannadeks muutusime taipas meist nutikam, et kurja äkki peaks auto käima ka panema. Aga kuna meist kumbki autoga ei sõida siis ega me täpselt ei teadnud, mis teha tuleks. Õnneks see info oli vaid telefonikõne kaugusel. Veerand tunnikest enne geosõprade tagasi jõudmist saime mootori käima ja puna tuli põskedele tagasi. Jälle targem olla :)

https://youtu.be/HSFsRpLPiXo

 1 

Tänasesse sai selle talu külastus sihiks seatud. Arvasime hullemat, aga täitsa läbitav metsaks. Praegusel ajal kulub kummik marjaks ära, aga sai ka matkasaapaga ära käidud. Jalad said küll niiskeks, kuid pold hullu. Konteiner päevitas akna all. Ilmselt ootas meid. Aitasime ta natuke varjulisemasse kohta. Tänud siia juhatamast!

Õudne ronimine. Oleksime äärepealt metsa ära eksinud. Teepeal nägime põtra. Õnneks leidsime aarde üles. Lõpuks Snoopy aitas metsast välja saada ja kodutee leida.

 2 

See oli natukene nagu tänase päeva peaeesmärk. Üks korralik võsaaare kulub aastasse ikka ära. Sõitsime autoga nii lähedale kui saime, umbes 900m linnulennult, edasi jalutasime veel veidi mööda maasturiga_huvitav teed ja siis juba risti teega 800m pealt sukeldusime teadmatusse. Paarkümmend minutit kõndi selles ja olimegi kohal. Ainuke avaram paik teekonnal oli aarde juures ja vahepeal pokude vahel ka, enamus aega olid siiski kõiksugu risti-rästi oksad silme ees. Et maa oli talviselt lumine, saime tagasi oma jälgi pidi tulla. Vahelduseks täitsa tore käik ja karbiga ka kõik korras. Tänud aarde eest!

ikka edasi..

..ja juba tagasi

 1 

Selliseid kohti kuhu naljalt ei satu ikka jagub.Suuri geopeiturite horde siin millegipärast ei käi ja sellest tingituna peab aardeni oma "georaja" sisse murdma.Jätsime auto mingil hetkel puhkereziimile ja hakkasime astuma eesmärgi poole. Polnudki kõige hullem,temperatuur oli kusagil +3 juures, ühtegi putukat ega mutukat krae vahele ronimas - puhas võsamurdmise eufooria saatis karbini mida liialt tihti ei külastata.

Aitüma siia kutsumast,aeg ajalt on vaja ka selliseid aardeid näha ja külastada.

 1 

Kastna - Loosalu seiklus sookolliga. Kuna Sookoll juba kirjutas pika loo sellest retkest siis ega mul polegi enam midagi lisada. Huvitav vana talukoht kusagil pärapõrgus.

 10 

Kastna - Loosalu matk

Osa I | Osa II | Osa III

Kastna hiis - Kuldkepi laugas - Kastna raba talitee - Sooaru - Eestimaa

**

Sellesama aseme peal, kus nüüd Kasna küla oma Iiemäega seisab, olnud vanast lausa põld. Kord, kui rahvas kibedaste tööl olnud, ilmunud taeva alla ilmatu suur must kogu. Kui ta küla kohta saanud, akanud ääl taeva all üidma: „Oitke alt, iis tuleb, oitke alt, iis tuleb!” Iis tulnud ja matnud enese alla ulk inimesi ja seitse paari ärgi.

**

5:45. Äratus. Kõps püsti ja telefon vaiki. Et ma tööpäeval sellise innukusega küll üles ei saa, imestan ikka ja alati, kui vaja enne päikesetõusu loodust tarbima minna. Hiilin magamistoast vaikselt välja, teen tassitäie kohvi, termosetäie teed ja hunniku võileibu. Paar neist tarbin kohe, ülejäänud pakin lõunasöögiks kaasa. Korjan sõbrad peale ja võtame suuna mu lapsepõlvekodumaakonna, Raplamaa suunas. Need kolm aaret on piisavalt kaua mind vältinud. Kui kaardilt ka Kastna hiit uurisin, joonistus mu silme ette matkateekond mööda Kastna raba talveteed, läbi Laane asunduse varemete ja üle Loosalu ilusa rabamaastiku.

Auto jätsime Kastna hiie juurde talu värava ette. Siit edasi saab jala, ütleb viit. Andsin Geomobiilile vaba päeva. Tehku, mis tahab, aga kell kolm olgu Loosalu matkaraja parklas meil vastu. Viskasime seljakotid selga ja hakkasime astuma. Jõudsime juba hiiemäe jalamile, kui taluperemees eemalt hüüdis. Soovitas auto ikka hoovi parkida, kui me raba peale terveks päevaks jääme. Vastasime, et pole hullu, too sõidab varsti ise minema. Tänasime ja tõusime majesteetliku 11-harulise pärna juurde. Nii hiiemäe kui selle puuhiiglase kohta on mitu legendi, mis lisavad niigi võimsale paigale kapaga müstikat. Koht, mis väärib kindlasti külastamist. Miks mitte ka aardega kaunistamist. Astusime mööda põlluteed raba poole. Kitsekari põgenes pikkade hüpetega. Rabas viskasin räätsad alla, sest vett oli just nii palju, et pidi käima mööda kõrgemaid mättaid.

Kuldkepi laugas. Ka siin on aare peidus, aga kuna meil polnud ei seitsme venna verd, seitset härga ega seitset seitsme keeruga köit, ja tagatipuks polnud ju ka neljapäev, siis jäi see aare meil leidmata. Edasi otsisime üles vana talitee üle laukarohke Kastna raba. Senine pilves ilm selgines ning päike kirgastas sügisvärve. Oja keset raba? Vesi vuliseb ja puha. Mina sain räätsaga üle, teised läksid ringi. Tim jooksis kiirelt üle mädasoo, Sven jäi toppama ja sai jala märjaks, Marianne tuli rahulikult kummikuga, tal ei olnud mingit muret.

Rabast läbi, jõudsime varsti vanale talu heinamaale. Kustunud talutee jäänus viis heinamaalt Sooaruni, kus vundamendinelinurgad ja hoovipuudesalu kaunistavad lagendikku. Otsisime üles kummalise keldri, Marianne tõmbas esimesest vaadatud kohast aarde välja. Uudistasime logiraamatut, vähe on siia jõutud, vaevalt paar lehekülge nimedega. Kirjutasime logi, jätsin aardesse TB ning pärast keldri uudistamist ja kerget snäkipausi võtsime suuna läbi metsa vana Laane asunduse lähima talu poole. Ragistasime mõnuga toomingavõssi ja jalutasime kaasikus kuni jõudsime põlluni. See kraav siin metsa ja põllu vahel on iidne piir. Mets jääb Liivimaale, põld on Eestimaal.

Matka algus

Oitke alt, iis tuleb!

Kuldkepi laugas

Veetakistuse vältimine

Mööda taliteed

Üle raba

Hääbuv heinamaa

Logiraamat. Joonas, kus su logi on?

Selline põrguvärav, nagu muinasjutust.

Kelder

Väljapääs

Ebaseaduslik piiriületus

Träkk

5905.

 1 

Enne nkt viimset noppimist tahtis Maris vähe rohkem jalutada, et Indy ära väsitada..no ma siis vaatasin kaarti ja leidsin selle pärli :D Madise logi lugedes tuli otsus kiirelt, et hetkel on õige aeg sinna minna...rohelus küll juba vaikselt vohab, kuid putukaid veel ei ole. Tee pealt läksime talu suunas kõige sirgemat joont mööda. Marise kaart näitas seal isegi mingit sihti...no ja põhimõtteliselt midagi tajutavat isegi olemas oli ja õnnestus orientiiriks kasutada. Vahepeal oli natuke märjem, vahepeal kuivem, vahepeal vähem võsa ja vahepeal eriti hull läbi pressimine. Aga kohale me jõudsime ja aarde me leidsime :) Tänud peitjale sinna kutsumast! Mulle meeldivad sellised kohad...kahju küll, et maha jäetud aga tänu geopeitusele on vähemalt aegajalt külastajaid.

Kõige keerulisem astumine tänastest, meile, Indy muidugi nautis sajaga iga võimalikku teele jäävat mülkaspaad... :D

 4 

Kärusse jõudes pidasin endaga maha tõsise lahingu teemal kvaliteetvõsa külastamine. Kuna aga mitte minek oleks tähendanud umbes nelja tunnist passimist Kärul, siis pidasin targemaks kohale minna. Sellega kogu positiivne osa lõppeb. Võsa oli korralikult, nõgeseid ja põdrakärbseid samuti. Läbi häda jõudsin kohale, panin nime kirja ja kiirelt tagasi tsivilisatsiooni. Käru rongipeatus on laipu täis, olen tund aega põdrakärbseid hävitanud. Aitäh siia vanasse talukohta juhatamast, ilma aardeta poleks siia kindlasti tulnud.

 1 

Pole muud Mihkli jutule lisada kui oli tõesti mõnus trip ja mõnus uinak kivimüüril. Aitäh peitjale :)

 11 

Üle pika aja tekkis üks vaba pühapäeva hommik kodumaal, mille otsustasin loomulikult geopeitusega sisustada. Sõitsime esimese rongiga Kärusse. Rongis kuulis üks mees pealt, kuidas me matkamisest rääksisime ja tuli meile oma elulugu rääkima. Rongisõit kestis veidi üle tunni :) Kärus veendusime, et ilm on meile käru keeranud ja Käru aare on kättesaamatu. Nojah, hakkasime siis matkakese eesmärgi poole väntama. Tee oli üldiselt okei, ainult viimased 600 meetrit pidime rattaid käekõrval vedama ja suuri mülkaid ületama. Geoparklast näitas geps aardeni umbes 700 meetrit. Kummikutega oli lausa lust üle külmunud pokumaa tatsata. Kõigest viimased 100 meetrit pidime võssi murdma ja vanduma. Talukohas logisime aarde ära ja konstateerisime fakti, et päeva norm on täis, aga rong tuleb alles kahe tunni pärast. Otsustasime sealsamas talumüüril väikese kolmveerandtunnise uinaku teha ja selle paiga iidset väga ammutada :) Täitsa mõnus oli. Tagasisõit kulges taganttuules kiirelt, pärast kiiret poeskäiku Käru poes olime juba tagasi Tallinna rongis. Aitäh toredat kohta näitamast!

Elu on ilus

 2 

No oleks võinud ikka natukene eeltööd ka teha. Aga kui oled lampi lihtsalt mingis piirkonnas, siis ikka üritad aja oleamsolul neid veidramaid ja kaugemaid aardeid ära logida, et hiljem teeäärseid oleks lihtsam võtta. No vaatasin kaarti ja tundus, et jalutad otse letti. Kõik tundus ilus, jätsin auto kaugele, jooksin siis taluteeni (mis oli kaardil olemas). Ja kui kohale jõudsin, siis oli mokk lahti - et kus on tee? Seda polnudki, isegi mitte aimatavat. No mitte midagi. Kui juba tuldud, siis tagasi ka ei lähe ja hakkasin sumama. Autos olid ju kummikud - jee ma panin need jalga! nüüd siis pidin mättalt mättale hüppama ja ega mingit pidu polnud. Läbi džungli rassides kohale ma sain ja jalad ka kuidagi kuivad - aga eks poolkõrged nahksaapad olid jalas, mis esimese veega kohe sisse ei tõmba. Müstika, et siin inimesed elasid. Ja ei saa neid süüdistada, et nad ühel hetkel siit kolisid. Sest kuidas nad üldse siit enamus aastast liikuma said?

Ära ma käisin ja kui oleks süübinud aarde teostusesse ja eelnevatesse logidesse, ega ei tea, kas olekski tulnud. Niiet ses suhtes on ju hästi, et vahel lihtsalt julgelt peale lendad.

 3 

Alguses tundus tee täitsa lubav, aga mõnisada meetrit enne guugli poolt soovitatud punkti tundus, et selle autoga enam et tasu edasi eksperimenteerida. Otsustasime siis auto nina enne võssa sukeldumist kodu poole valmis keerata. Ajaloo huvides olgu öeldud, et auto ümber keeramisega läks hinnanguliselt pool tundi, aga tungraua ja lauajuppide abil saime siiski masina täies koosseisus tee peale tagasi. Kuna talu poole minev tee oli nähtav ainult kaardil, siis otsisime koha, kus kraav vähe kitsam oli ja panime umbes õiges suunas ajama. Mõne aja pärast oli see õige suund muidugi tinglik, aga peale korduvaid suunamuutusi jõudsime ikka kohale. Aarde enda leidmine võttis loetud minutid ja et pimeda peale ei tahtnud seal võpsikus jääda, siis tegime kiire tiiru ümber talusüdame ja hakkasime tagasiteed valima. Kuna tundus, et saabumine oli paraja kaarega, siis lootsime vähemalt tagasi saada natuke otsem ja sukeldusime teisest kohast võssa. Kokkuvõttes läks teeni tagasi jõudmisega ikka vähemalt sama kaua, kui mitte rohkem aega. Tänud juhatamast.

 2 

Piltide järgi arvasin, et raske on läheneda ning mu auto läbi ei lähe. Distants vähenes stabiilselt ning kinnijäämise ohtu polnud, kuigi päris porine oli. Jõudsin soovitud kohta välja ning siis jõudis kohale, kui kaugel aare teest on. Hakkasin jalgsi minema ja varsti olin pokumetsas. Ühel hetkel teadsin, et aare peaks otse ees olema, aga gps näitab kella 8 peale. GPS on varemgi "näitan nüüd asimuuti 200 kraadi valesti" mängu teinud ja ei lasknud heidutada, sest vahemaa vähenes. Ühel hetkel märkasin, et vahemaa suureneb. Hakkasin siis minema sinna kuhu gps näitab ja lõpuks jõudsin kohale. Maastik oli niigi karm ja nüüd tegin veel 100m lisa. Leid tuli kergelt ja sai tagasi võssa sukelduda. Jube võsa, suvel kindlasti hullem.

 1 

Muidu oleks seda saanud ju päris jalutuskäiguks nimetada aga Krista rikkus selle natuke ära... Kihutas ees minema ja meie pidime talle järele jooksma, ei õnnestunud. Seega saime teada miks Krista tavaliselt rivi lõpus kõnnib, tagasi tulles olin mina rivi ees... :) Aga kuna vesi on tahke, pori on kivistanud, putukaid ja puulehti ei ole, on see praegu ikkagi jalutuskäik. Ajaloo vaatasime üle ja nimed panime kirja. Aitäh!

 1 

Mõnus jäisel kaanel kulgemine sai meile osaks, lähenedes talu varemeile ja keldrile. Rohelisel ajal ei tundu ahvatlev siin matkata. Käidud. Tänud peitjale.

 2 

Eks mina see paha olin, kes teisi sinna aarde juurde minema utsitas. Puht omakasu taga ajades. Suvel peaksin hirmus kaugelt kohale kõmpima/sumpama, sest see tee vist minu arusaamisega linnaautole sobivast teest ei ühti. Teistel oli igasuguseid kergemaid ja kaunimate paikadega aardeid korjamata. Aga õnneks olid kõik nõus Mairi ja Priidu radadele tulema. Krista oli kõige suurem huviline. Tahtis vist enne teisi kohale jõuda. Saime ta ikka kätte enne nulli. Midagi hullu praegune minek ei olnud. Suuna hoidmine oli võsas keeruline nagu alati. Aga soo oli üsna hästi jääs ja võsasid olen hullemaidki näinud. Kelder oli võimas. Kuna kell juba õhtusse jõudmas, siis kauaks seda vana talukohta uurima ei jäänud. Tagasiteel jäid meie teele nii piimamannerg kui mingi hoone varemed. Varsti olime autos tagasi. Aitäh meile seda kohta näitamast!

 2 

Mind kutsuti täna Raplamaale kaasa geopeituse aardeid otsima ja ma läksin. Sellest aardest ei teadnud ma siis veel midagi. Lähenesime lõunast. Nägime imeväikest eramaa märki tee ääres, kus oli kirjas, et STOPP, ei lubata viibida eramaal. Sel ajal, kui me püüdsime märki lahti seletada, et kas eramaa ja eratee on üks ja sama ning kas autoga mööda teed sõites nimetatakse seda viibimiseks, sai see lühike lõik otsa ja edasi keskendusime hoopis õige koha leidmisele, kust alustada teekonda aarde juurde. Krista kappas rajale. Püüdsime talle järgi hoida, kuid lootusetult. Maa oli külmunud, ilm oli mõnus, võsa normaalne. Alles kodus logisid lugedes näen, et mitte igal aastaajal ei saa selle aarde juurde nii lihtsalt. Aitäh toreda aarde eest! :)

 1 

Maasturiga praegusel väga pehmel ajal oli täitsa mõnus minna. Viimane lõpp aga nii meeldiv ei olnud, mida pidi jala läbima- 800m täis võsa ja vett. Kohle jõudes oleks nagu oodanud midagi rohkemat, ei teagi täpselt mida :) Kellele meeldib märjas metsas võsavahel ragistada, siis see aare on praegu täpselt kümnesse.

 1 

Leitud! Tänud peitjale :) Lõuna poolt tulles on teel eratee märk ees, põhja suunast lähenedes ei olnud mingit takistust.

 8 

Hommikul võileiba nosides avastasin, et Priit on saatnud sõnumi ja teinud siivutu ettepaneku. Sooharu külastus - selle olin oma mitmepäevasest geoseiklusest põhjusega maha kandnud. Kui näen, et aarde peitja on [maipri], siis kananahk tuleb peale. Olen täheldanud, et üldjuhul saab looduslikku ekstreemsust proovida. Kas pikk matk, palju võsa, märjad lõigud või hoopistükis kõik korraga. Kuna öeldi juba, et 9 ja 10 vahel ta erkoga läheb ja ma nii lähedal olen, siis ei saa ju keelduda. Kärus olles oli kell aga alles natukene 8 läbi ja ei olnud mõtet Türi poole sõitma hakata, siis otsustasin kohe minna.

Kaardi järgi paistis, et on mingi ideaalne teeots kust matkama hakata ja ka kuhu auto parkida. Seadsin suuna sinna suunas. Üks hetk avastasin, et teeolud muutusid niivõrd kehvaks, et suure tõenäosusega jään mõnes järgmises vee/muda takistuses oma madalapõhjalisega kinni. Ja et autot keset teed ka jätta ei taha, siis tänu sellele sain harjutada ca 300 meetrit tagurdamist läbi mudaste loikude.

Nüüd siis matkast. Kasutasin teel aardeni üle 100 tsenseerimist vajava sõna. Proovisin püsida küll talutee trajektooril kuid kulges hoopis nagu vana hea siinus või cosinus. Terve teel oli väga paks võsa kust pidi läbi raiuma enda keha raskusega. Oli nii poku territooriumi, kus suutsin vajuda peaaegu üle kummiku sääre mudasse kui ka mitmes kohas võitlesin lühikeste pükstega üle pea kasvavate nõgestega. Tormid on igast ilmakaarest tubli tööd teinud. Kõik väiksemad puud risti rästi laiali paotanud. Emake loodus andnud oma panuse ja peitnud neid muru abil. Terve tee olid mind lisaks saatmas kuldne kolmik - sääsk, parm ja põdrakärbes. Vahepeal jõudis Priit mitu korda helistada. Proovinud mitmeid erinevaid lähenemisteid ja lõpuks liigse võsa tõttu käega löönud. Eks ma andsin oma hetkeemotsiooni pealt ka natukene õli tulle. Aga kohale ma lõpuks siiski jõudsin. Kulus 50 minutit 800 meetri läbimiseks, mis teeb umbes 1km/h.

Aarde enda kohta pole muidugi ühtegi halba sõna öelda. Meeldis selle vana talukoha külastus ja jäävad ka tulevikus meeldima. Lihtsalt külastus sai veidi valele aastaajale planeeritud. Tagasiteel panin gepsu kohe alguses taskusse ja võtsin trajektoori päikese järgi ja jõudsin lausa 15 minutiga tagasi tee peale.

Jään huviga ootama kuhu järgmisesse antud peitja poolt pakutud sihtkohta kogemata või väljavalitult satun. Tänud!

Isegi telefon ei suutnud seda võsa fokuseerida

Siin lähedal koperdasin..

..kogemata ühe piimatünni otsa

 1 

Kuna üks metsaseiklus oli täna juba selja taga, ei julgenud väga lähedale trügida. Mööda pokusid oli päris lõbus kulgeda. Keldri juurest peletasin kogemata jooksu metskitse. Võtsin kaasa ränduri. Aitäh.

Täna, 5 aastat hiljem, on tõesti viimane aeg see logivõlg tasuda :D
Mäletan seda matka küll. Eriti neid värskeid mõmmi jälgi, mille tõttu "nägin" karu kõikjal.
Õnneks leidsime aarde ja jõudsime ka ühes tükis autoni ;)
Täname!

 2 

Meie jätsime auto Paju talu juurde. Edasi läks aina vahvamaks. Esiteks nägime poriste autojälgede peal värskeid karu jälgi. Selle peale hakkas Piia millegipärast peaaegu selg ees kõndima noh et punanahad seljatagant ründamisega ei üllataks. Varasemaid logisid me muidugi läbi ei lugenud ja seega üritasime meiegi alguses tükk aega kaardil märgitud teed leida. Midagi me leidsime, sellel ka pingsalt püsides jõudsimegi kellegi kunagise koduni. Juhatatud kohast leidsime täitsa korras aarde. Lisaks logidele jätsime karpi ka ühe ränduri- et teisigi seda üksjagu rasket teed ettevõtma kutsuda. Rändur ise on aga veidi eriline - tuli meiega kaasa Katalooniast, alles Eestis avastasime et selle soov on sinna tagasi jõuda. Seega kellel peaks olema sihtmärgiks lähemal ajal Kataloonia - olge hea viige õnnetu koju tagasi. Karu ei rünnanud aga meid tagasiteelgi

Vaata Puhh -kellegi jäljed

 2 

Lapsed jäid 760 m kaugusele autosse ootama ja jahimeeste pukki valvama. Vanemad kalpsasid metsas mööda pokusid ja üle kraavide. Taluase on siiani võimas, kuid agregaadid olid end osavalt lopsakasse taimestikku ära peitnud. Aitäh!

 2 

DCCCLXXXV. Kaheveolise jaapanlasega sai täpselt kohakuti taluga, soppa hetkel pole. Kuigi kaardil näitas taluni teed, siis on see ajalugu. Võsa on roheline ja tihe, kuid siiski tabasin vaevumärgatava vana tee koha. Nii palju sääski, kui siin soosaarel ei ole see aasta veel kohanud. Aitäh peitjale siia toomast, mulle sellised kohad meeldivad.

 1 

Teel aardeni võttis meidki vastu eelnevatest logidest tuttav koer. Perenaine ukse vahel ei teinud teist nägugi kui koer meil auto ees töllerdas. Tagasiteel kavaldasime koera üle, sai küll meie autole järgi joosta aga jäi veidi hiljaks. Auto 1,1 km kaugusele jäetud suundusime mööda teed ja 800m enne aaret pöörasime metsa poole. Kõigepealt raiesmik, hiljem silmasime tee vaevu märgatavaid jäänuseid, mis talu poole suundus. Kummikud olid suureks abiks kuna suurem osa teest kulges mööda pokusid ja muud vett. Lisaks teele langenud peenemad puuoksad. Aarde leidsime ruttu. Tagasitee autoni kulges asimuuti mööda otse läbi metsa. Mingi aeg jõudsime järjekordse raiesmikuni. Sealt edasi sai mööda metsakokkuveotee roopaid mööda mindud kuni teeni.

Teel aardeni

Tagasiteel

 1 

Saime meiegi sellest "hullust" koerast mööda, auto jätsime puuvirna serva ja siis jala eiteakuhu. Koht oli nukker, kust küll neid kohti geopeiturid teavad, mina ei teadnud, tänud!

 1 

Autoga päris Kõrtsi taluni ei hakanud trügima, 400m varem oli kena parkimiskoht olemas. Kõrtsi talu juurest Sooharuni oli alguses päris lihtne mööda roigasteed astuda, metsaservas läks "lõbusamaks", aga üle pahkluu polnud meie valitud trajektooril kusagil vett ja poolt teed oli päris kuiv astumine. Teel sinna kuulsime selle kevade esimest kägu. Kohapeal läks natuke aega, sest taluaase vajas üle vaatamist ja natuke tõmbasime ka hinge enne uuesti rägastikku sukeldumist. Tore oli, tänud peitjatele.

 7 

Ja nüüd tuleb vana mehe pikk jutt ehk maastikulugemise välitöö aruanne.

1. Mulle kangesti meeldiks, kui see h täht talu nimest ära kaoks - austusest talu vana nime vastu. Tuleb see nimejupike ju samast tüvest, millest nime saanud arusisalik ja arukask, ja see ei ole mitte see aru, mis meil peas on. Sest just aru ehk kuiv rohumaa see soosaar on. Harunes ta kellegi peas ilmselt alles maade tagastamisel 1990ndate alul, kui aru tähendus enam meelde ei tulnud. Ja see, et vanadel kaartidel ongi Sooaru, ei ole kirjaviga.

2. Eks oli ju enamvähem selge, mis tulema hakkab. Koera küll gepsus ei olnud, aga kohal ta oli ja lollusi tegi. Puudevirnadest kaugemale ei hakanud tranduletiga trügima - elu näitab, et mida kaugemale sa trügid, seda sügavamale kinni jääd. Ja Põhjaka metsseakotlet ja astelpajukissell küsisid liigutamist. Regio kaart gepsus juhatas rõõmsalt kätte jämeda joonega tee Kõrtsilt Sooaruni, aga ratasliikuriga sõideti seda vist küll hea mitukümmend aastat tagasi. Kui vesiseks kiskus, saatsime Anu tagasi, lõpu murdsin üksi. Lompide vahel tuli meelde Vaimari surematu lause Karjase logist - egas mees sinna läbi vee läinud, kuskil pidi ikka tee olema. Oligi, aga liikumine tee kõrval on tänapäeval vist lihtsam.

3. Täitsa korralik elamine on olnud. Atra ma küll ei näinud, aga pajad olid kohal ja looreha pargitud kenasti keldri juurde. Tikripõõsastel olid pungad lahti ja sirelid kohe minemas. Laudavundament ehk veel mõne koha peal kannaks ... Kurb, aga kuidagi lasi leppida.

4. Kuna olulist vahet ei ole, kas kõndida teel või tee kõrval, keerasin tagasi otse. Naabertalu Linnapää omad on ilmselt otsustanud kogu oma järgijäänud metsa maha võtta, ja seal on tõeline põdra ideaalmaastik - igasugu noorendikke, mida hammustada, millesse peituda ja mida väetada. Seda hämmastavam oli vaadata, kuidas kunagised taluhooned keset suurt raiesmikku avanevad - ei tikreid, ei sireleid. Ja need tänapäeva lähenemisteed, need on põdralegi põlvini. Aga lõbus oli, isegi ühe oja forsseerimisega sain kenasti hakkama. Tagasi tee peale jõudsin otse auto nina ees.

Tänud, emotsiooni rohkem kui rubla eest!

Sooaru vana tee

Sooaru uus tee

Sooaru uus tee

Geopeitur on kokkuhoidlik

logiraamatus ruui ei raiska

Looreha

 1 

Maa oli külmand ja linnamaastur sai vaid tubli annuse värsket õhku. Retk aardeni toimus vanade jälgede järgi. Kohapeal sai uudistatud Sooharu künnivõistluse värskeid jälgi ja põllutööriistad said ka üle vaadatud. EVEJ Vahva koht!

 4 

Vanemad on juba täitsa harjunud lausega "Ma siis lähen homme 7:08 rongi peale!" ja nii ma siis läksingi. Kärule jõudnud, võtsimegi esmalt ette tee Sooharu talu suunas. Tanelil oli GPSis juba koer ära märgitud ja seal ta oligi- jooksis meie suunas. Mina ratta seljast maha ei tulnud, sõitsin lihtsalt aeglaselt. Koer tuli lähedale, aga midagi õnneks ei teinud. Edasi läks asi põnevaks- mul õnnestus selle järgneva aukliku tee(nagu Tallinnas juba!!!) peal no ikka palju kukkuda(ka tagasi tulles). Tanel lihtsalt naeris :) Järgnes veel umbes 800m läbi võsa ja siis võtsime aardelt ilusti maskeeringu maha ja otsisime rõõmsalt edasi, kuni Tanel ühel hetkel naerma hakkas- no kuidas oli võimalik, et me aaret ei näinud?! Logi kirja, väike piknik ja tagasi Käru poole. Aitäh!

Saabudes Käru jaama

GPSi järgi oli see "tee"

Ettevaatust, koer!

 2 

Väike pühapäevahommikune sirutus. Natuke enne üheksat jõudsime Kärule ja sealt võtsime juba kursi aarde poole. Tee oli kuni viimase taluni normaalne. Viimane lõik oli aga metsaveomasinate poolt katki sõidetud ning seal tekkis ka võimalus ilusasti külg maha panna, mida Liis usinasti kasutas. Eilne metsateedel sõitmine oli mind juba ettevaatlikuks teinud. Geps näitas taluni teed, mis oli tegelikult loomulikult see vaevuaimatav siht. Õnneks leidsime metsas ja peagi jäljeraja, mis ilusti aardeni juhatas. Ülesoo talu juures oli jah koer lahti, mul oli see koht kohe gepsu ära märgitud. Jäime seisma, tulime ratta seljast maha ja ega ta kaua jaurata ei viitsinudki. Aardele vaatasime kohe otsa, aga ei näinud. Teine kord juba nägime ka. Metsaalune oli veel õnneks ilusti kinni külmunud. Kui perroonile tagasi jõudsime, hakkas padukat tulema. Aitäh!

 2 

Oma "taksimobiiliga, kellel kõht ripub vastu maad" saime täitsa mõistliku kauguseni aga erinevalt enamusest...vist valest suunast. Igatahes koperdasime eriti rumala peni otsa, kelle selgelt suitsiidne kalduvus pani rohkel proovile minu närvikava ja auto pidurid. Oinas, mitte peni...ausõna! Kui metsaveost jäänud kaikad hakkasid aina tihedamalt uksele koputama ja nõudsid sisse pääsemist, oli aeg kasutada päästepaati elik isiklikke käimasi. Kaaslase omad töötasid tõrgeteta ja võsavaimustus tema silmis oli võrdne virmaliste helgiga, mida olin mitu aastat polaarjoone taga nautinud. Eks kõigile oma aga aastatega tundub, et ennast võin "võsarüütlite" nimekirjast rahulikult eemaldada ja hakkan aina enam mugavus-peiturite klassile lähenema. Kuu aega hiljem netti logi kirjutades, olen viimased kolm päeva lugenud ühe orienteeruja blogi(mida soojalt soovitan ka teistele kel huvi kuidas tegelik elu rabas, võssis, mägedes ja vees käib ja inimesed naudivad seda! Lugemist jätkub tundideks ja tundideks...) Blogi kuidas raske maastik on elustiil ja edaspidi katsun oma mõttemaailma muuta selliste aarete osas. Tänud peitjale ning kaaslasele!

 3 

Autoga saime kuskil 1,4 km peale linnulennult, edasi muutus tee lihtsalt kole rööpaliseks metsaveo masinate hoolsa tegutsemise tagajärjel. Viimasest talukohast mööda sõites kirusime hooletut peremeest, kes oma autohaiget koera kinni es mõistnud hoida, nii töllerdas see nagu haige meil auto ees ikka ühest teeservast teise ja muudkui lõugas. Lõpuks ta õnneks tüdines , on ikka hull loom küll :(. Auto ära parkinud hakkasime mööda teed astuma, no oli alles libe. Nii tuli valida liivasemaid(mullasemaid) ja tasasemaid kohti, et mitte pikali kukkuda. Kahes kohas olid metsameeste autod ja nende soojakud, kuid ühtegi hingelist meil näha ei õnnestunud. Mööda metsaväljaveo rada saime nii 500 meeti peale aardest ja siis oli ees kinnikasvanud tee. Minu gps näitas küll rada, kuid looduses oli seda raske märgata. Kerge oli märgata aga loomade radu ja et need nii sobivalt samas suunas kulgesid siis neid kasutasimegi. Natuke turnimist üle mahalangenud puude, siksakitamist puude vahel ja varsti olimegi talukoha juures väljas. Uurisin ka keldrit seestpoolt, täitsa kobe teine veel. Aare oli kuiv ja korras, meie logi mahtus veel esilehele ära. Tagasitee oli märksa lihtsam juba. Polnud vaja teha muud kui oma jälgi järgida. Nii mõnus oli tunda värskelt lõigatud puude lõhna :). Tänud!

uhke tee ;)

 3 

Tänase päeva kõige sportlikum aare. Autoga oli tänase ilmaga lähenemine üsna huvitav, õnneks pargimaastur oli oma nime väärt ja kusagil 900 meetri peale sain välja. Sealt siis mööda heinamaad seni, kuni ardeni oli u 600 m. Sealt põikasin metsa. Hetkel saan muretult väita, et tossudega aardeni kuiva jalaga ei jõua. Algul üritasin pokusid tabada ja miski 550 meetrini ma nii ka enam-vähem hakkama sain. Siis sai üks jalg märjaks, seejärel kohe ka teine. Siis juba sumasin kiiresti läbi vee linnulennult aarde poole. Tegelikult polnudki nii hull, kui arvata oleks võinud. Kui jalad veest välja sain ja niisama kuival maal veidi kõndisin, polnud miskit muret. Aardekirjeldus eksimisruumi ei jätnud. Logi kirja ja jälle sumasin metsa. Ka tagasiminnes ei pääsenud veetakistusest. Koivad jälle korra jahedaks ja siis jälle heinamaa servas soojemaks jalutatud. Vahetusjalanõud jäid küll koju, aga tänase ilmaga ja korraliku sooja sokiga ei olnud see õnneks ka probleemiks. Tänud vahva retke eest!

 1 

Tänud

 4 

Selleks, et mitte liiga vara kohale jõuda (geopeituritel naerukoht), otsustasime ka siit võsast ja mülkast läbi astuda. Väga madala esiveolisega saime hõlpsasti põhja poolt u 800 meetri kaugusele 90-kraadisest võssa keeramise kohast. Seal oli talu juurde viiv teeotsake, hilisemaks kummikupesuks puhas kraavike ja künkake võllapuuga. Parkisime auto vastu sama võsa, mille vastas Erko ratas seisnud :-S Riietusime vastavalt ja asusime pimedas teele. Liikusime mööda kaateteid, mitte hüpotenuusi. Sukeldusime võssa, kel pealamp, kel taskulamp. Kummikud õnneks siiski kõigil. Ma olin ainus, kes esimesena liikudes ainsana ühe jala pisut niiskeks sai, sest olin ise hooletu. Vett ja võsa seal muidugi jagus. Kirssideta, kõigile. Langenud puudest sai ronitud üle ja alt. Korduvalt oli vaja aimata, kus see vana siht võiks olla, pimedus ju ikkagi. Aga nagu Carolina ütles, polekski viitsinud valges seda võsa seal pikemalt vahtida.
Lõpuks olime kohal ja aardeleid oli kiire nagu sellises kohas kohane. Muljetasime ja diskuteerisime Carolinagi mainitud teemal - meie pidime ju siia tulema, aga peitjad mitte, miks nad küll meid selleks sunnivad :-D Mis siis, et geopeitus on vabatahtlik tegevus.
Tagasitee oli samasugune, lõpuks olime siiski auto juures. Oh neid poriseid pükse ja kummikuid ja jopesid ja dressipluuse! Mõnel olid püksid lausa kannini mudased. Taaskord totaalne riietevahetus (lõunamaa kodus ootas pesupäev) ning võisime edasi linnakaid skoorima sõita. Igaks petteks sõitsime madalat esiveolisust arvestades tagasi sama teed, mitte lõuna poole edasi.
Aardesse lisasime helkuri ja pastaka. Aare oli kombes. Aitäh vahelduse eest!

 4 

Siia tulekuks olime valmistunud - kummikud ja pealambid olid kenasti kaasas. Sõitsime kuni väga mudaseks läks, siis jätsime auto tee äärde ning 800 m mööda teed ning 800 m mööda pokusid ja märga võsa võis alata. Polnudki väga hull, Mädajärved on hullemad olnud. Kiire leid ja tüütu tagasitee võis alata. Mõnusas seltskonnas pole seegi mingi põhjus virisemiseks. Ainus asi tekitas küsimusi - meie pidime siia tulema teadagi mispärast aga kuidas need peitjad siia mahajäetud kohta küll sattusid? :)

 1 

Lisasin kirjeldusse Sooharu vs. Sooaru selgituse :)

 6 

STF kell 10:06. Tegelikult tahtsin päev varem seal ära käia, siis oleks FTF tulnud umbes samal kellaajal. Kuid magasin hommikul sisse. Olin eelmise päeva Madisemäe retkest parajalt väsinud. Kuigi 6. jaanuari õhtul internetilogisid vaadates aimasin, et Leho ja Lauri on seal sel päeval juba käinud, võtsin siiski järgmisel päeval retke ette. Hommikuse rongiga Kärusse ja sealt edasi jalgrattaga. Kui edaspidi tahab keegi sinna jalgrattaga minna, siis pean hoiatama - Ülesoo talus on hundikoer lahti, kes võib möödujat tee peale taga ajama tulla! Õnneks mina pääsesin mõlemad otsad terve nahaga. Tänu aarde eelinfole olin ennast varustanud kummikutega, mis olidki hädavajalikud. Tee läks poriseks juba 1,7 km enne aaret. Jalgratta jätsin metsa siis, kui tulid tõsisemad mülkad. Edasi kummikutega jalgsi. Lõpuks Sooharu talu poole pöörates kasutasin ca 800-meetrist vana taluteed, mis oli sisuliselt olematuks muutunud ning oli vaid aimatav siht keset soist rägastikku. Õnneks polnud kusagil sügavat vett. Kummikutega polnud mingit probleemi sellist maastikku läbida. Kursil aitas hoida tahvelarvuti kaardirakendus, kus nägin oma liikumist ortofotol. Talukoht nägi välja küll eriliselt nukker ja mahajäetud. Hoonetest järel vaid alusmüürid. Maas vedelevad vanad põllutööriistad ja lõhkised pajad. Aarde leidsin kenasti ja logiraamatus FTF taga olidki kirjas eelpool mainitud nimed. Muide nii karbil kui logiraamatul ilutses aarde nimena "Sooaru". Tagasi minek tundus juba palju kergem. Sain paremini aru, kust teesiht kulgeb. Vesi polnud "pokude" vahel üldse sügav. Võis rahulikult otse läbi kahlata. Tänud aarde peitjale siia juhatamast! Oli taas huvitav kogemus.

Talutee algus

Pokud

Teesiht on aimatav

Rägastik

Üks kelder talutee ääres.

Kinnikasvanud vana talutee

Tee lõpp hakkab paistma.

Siin see on!

Mingi väiksema hoone alusmüür

Uks

Siin oli mingi suurem hoone

Suurema hoone alusmüür.

Aeg on teinud mahajäetud hoonetega oma töö...

Aardes on kirjas hoopis Sooaru - nime varasem kuju?

Mina kasutasin sellist lähenemisteed. Vanal topokaardil on tõesti nimi Sooaru.

 1 

Tore rada viis auto juurest minema. Vahepeal kadus ära aga asi seda rada siis teha on ? Kummik oli ainuõige valik. Võin kinnitada, et kõik kirjelduses olevad pildid on kohapeal tehtud. Tagasitulles leidsime traktoriradasid ikka päris mitu ja loomulikult ei leidnud enam seda midamööda mindud sai. Aitäh.

 4 

See aare tuli just parasjagu õigesse kohta. Töösõit viis liiga lähedalt mööda, et mitte sisse keerata. Meie saime autoga linnulennult ~900meetri kaugusele siis läks liiga pehmeks. Mingi paarsada meetrit oleks vast lähemale saanud aga ei hakanud punnitama. Mõnus mülgas oli see lähenemistee ja me sõitsime ikka selle täies pikkuses läbi. Alustasime Käru juurest ja sõitsime selle pika jupi lõpuni. Saigi üle pika aja auto kõiki lisasi kasutatud.

Aardeleid ise lihtne. FTF läks kirja kell 1

 1 

See mingi riistapuu võiks olla vedruäke :)