Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Põlvamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Orajõgi (Põlgaste jõgi, Põlva jõgi) on jõgi Lõuna-Eestis. Ahja jõeparempoolne lisajõgi.
Orajõgi saab alguse Vagula külast 7 km põhjaloode pool Võrumaal. Peale lähte osa paikneb jõgi Põlvamaal, läbides ka Põlva linna ja suubudes Ahja jõkke 43,9 km suudmest, olles 39 km pikk ja omades 176 km² valgala.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC5Q86E
Logiteadete statistika:
92 (96,8%)
3
1
1
1
0
0
Kokku: 98
Tavaaaretega täna üldse ei kerinud... Kas on varisenud või lume all kes teab? Või tassisid sipelgad aarde talveks oma koju.. :))
Siin oli tõsine sipelga tants, et logimisega hakkama saaksin.
Tänan peitmast.
Ragistasin läbi võsa kohale ja tagasi tulin ikka normaalsemat metsa mõõda. Uudistasin urgusid ja kurjade valvurite valvsa pilgu all panin nime kirja. Aitäh.
Tänu sellele aardele saigi üldse Põlva tripp ette võetud. See on ainuke aare Eestis, mis on peidetud minu Geo-sünnipäeval. Tänan.
Oi, kui ilusad suured metsmaasikad mind autost väljudes kohe ootasid. Jupp aega ei saanud aarde poole väga liikuda. Kui isu täis, läksin siplegatele külla, kes lubasid nime kirja panna. Aitäh!
Lootsime valida tee, kus neid jäänuseid poleks. Ja ikka sai taskulambiga valgustades täpselt kontidele sattuda. Valasime kilekotist jää välja. Tänud
Algselt otsisin valest kohast, aga siis sai natukene loogikat kasutatud ning leid tuli ruttu. Ilmaga kiita polnud, seega ruttu nimi kirja ja jooksuga autosse tagasi ????
Mõistatasime kas peitja Nublu on mõminaräppar Nublu. Teel aardepaika kohtasime mitu komplekti pisemaid ja suuremaid loomaluid. Hunnikus oli ka 5 koljut. Nagu mõni jahimees oleks üleliigseid jääke metsa alla poetamas käinud. Nüüd logisid tagasi kerides on täitsa hea meel, et siin vaid jäänuseid kohtasime. Aarde enesega läks lihtsasti.
Metsa all vedeles väga palju erineva suurusega looma luid ja kolpasid. Natuke kõhedust tekitav oli, aga läksime sellest hoolimata vapralt ikka aardeni välja.
Teine katse, esimeste luudeni jõudes oli mõnel küll hirm põues aga saime üle. Aardeni jõudes avastasime ka viisakama metsatee, kust tagasi läksime. Aitäh peitjale!
No üsna tobe kui proovid ühelt poolt ja siis teiselt poolt ja siis saad aru, et oled ikka valel pool jõge. Selle aarde lähedal on üks kõvem sööming maha peetud... vaatasime igaks juhuks pidevalt seljataha ka...Tänud peitjale!
Siin läks Tõnu aaret otsima. Aardele lähenes ta mööda metsarada ja jõudis kenasti kohale. Aarde leidis ka päris ruttu, ainult sipelgaid sebis palju ringi ja logi tuli kiirelt kirja panna. Täname!
Väga tore aare ja lahe peidukas. Läksime algselt mööda jõe äärt, kuid seal leidus hulgaliselt metsloomade konte ja luid. Soovitaksime pigem mööda metsarada aardeni jalutada :)
Jõhker. Valisime väga hullu tee minemiseks, loomade karvu olid kõik kohad täis ja ohtralt luid. Veidi õudusfilmi tunne tekkis. See vast kõige õudsam aare mille võtnid olen. Tagasi tulime juba paremat teed, kus polnud luid nii palju. Aitäh!
Sašlõki anum on vahetatud veekindlama ja tervema versiooniga.
Alustasime moferiga päeva kell 8. Märgates, et mõned aarded on siin kandis leidmata, otsustasime need vähesed isealgatusliku jalgrattamatka raames leida. Nähes varasemaid postitusi purõja pinist, varusime kaikad kaasa aga mida lõppude lõpuks ei tulnud, oli koer ise. Konte on küll palju aga aare kergesti leitav. Vana katkise sašlõki anuma asendasin terve konteineri vastu. Tänud peitjale!
Läksime alguses veidi kaugemalt metsa sisse ning saades aru, et me ei saa üle jõe, kõndisime veidi tagasi. Jõe kaldalt aga leidsime looma kolju. Alguses ei olnud see midagi uut, aga kui koljusid, luid ja selgrooge hakkas juba rohkem jalge alla jääma, otsustasime et asi pole õige ning kuna oli pime aeg ja varbad veidi märjad, pöördusime tagasi. Proovime valgel ajal uuesti, aga nii paljud loomajäänused ehmatavad küll ära.
Valisime sellist sorti aarete jaoks parima aja - pime ja märg. Tekitasime endas hirmu metsloomade näol. Ei lugenud enne otsima minekut viimast logi, läksime meie siis metsa, Sander oleks peaaegu vette kukkunud. Jõudsime rohkem metsa alla ja hakkasime järjest rohkem leidma puhtaid luid, skelette, koljusid. Meil hakkas väga kõhe... tulime peale väga värsket tapmispaika metsast välja. Lugesin siis eelmise logi ka, jube, miks on kellegi koer nii vabalt metsa all? Tõesti tekib küsimus, et mis värk toimub? Kahtlane ja kõhe...
Nädalavahetusel tekkis väike aken enda pingelise ajakava sisse ja käisin lõpuks ära. Kohaleminnes tundus kõik väga ok, aga umbes poolel teel aardeni jõe kaldal tungis äkki suur koer lõrinal kallale. Sain maast mingi roika ja tõrjusin koera eemale.Nüüd alles märkasin, et terve metsaalune oli loomade jäänuseid täis.Oli täitsa värskeid ja juba puhtakssöödud luid-konte. Ei saanudki selgusele kas see suur koer oli need kitsed ise murdnud või keegi jahimeees need sinna vedanud.Igatahes väga kummaline seis oli seal ja arvan, et nii need asjad küll ei peaks olema. Aarde sain peale seda intsidenti leitud ja logi kirja.Logiraamat oli jah niiske ja tahab vahetamist. Iseenesest väga äge koht kui ainult seda koera oma toidu jäänustega poleks olnud. Aitäh.
Vahva väike jalutuskäik. Šašlõkiämbrite kaasaskandmist pole ma veel suutnud sisse harjutada, mistõttu on hooldusvajadus endiselt aktuaalne. Olukord oli päris niiske, aga veel mitte kriitiline.
Konteiner on katki. Vajab uut 1 liitrist jäätise/šašlõki pange.
Peaaegu ju drive-in aare, metsarada tuleb otse aardeni. Ainult pärast leidu välja tagurdades sõitsin vastu puud. Puu jäi terveks.
Jõgi oli igati vahva. Kui olin mingi kümme korda juba sipelga intiimset armastust tunda sain, siis meenus kuidas nö pioneerilaagris kaasmasuurikad siplgaid sõid, tegelikult pigistasid nende mahla endale suhu, andvat terava napsu tunde. Olen küll elusat tigu söönud, aga sipelgate puhul on ikka vaid nemad mind söönud
Siin tuli eriti kiirelt toimetada. Hüpeldes nimed kirja ja padavai vehkat :D
Täname!
Kuna ei olnud kindlad, kummal pool jõge aare on, siis läksime erinevatest pooltelt. Ikka mööda võsa ja tagasi mööda rada. Ma valisin enda arust loogilisema poole, aga seekord panin puusse.
Et jah, meie läksime nagu Tarzanid. Kaupo ühelt poolt jõge, mina teiselt poolt. Minu pool oli õige, kuid tee aardeni koosnes peakõrgustest nõgestest. Mingi hetk, kui mõistus ka järele jõudis, siis kolisin natuke normaalsema tee peale ja aare tuli kiiresti kätte. Tagasin kooserdasin mööda normaalset rada, nii et selgus, et tegelikult on täielik drive-in.
Aarde olid juba vallutanud sipelgad, aga praegu veel andis toimetada. Tänud!
Püstitasime telgi lähedalasuva Kõrbjärve kaldale ja tulime päikeseloojangu ajal seda aaret otsima. Leidsime kohe loogilise peidiku temaatilise musta värvi kilekotitükikesega, kuid aaret polnud näha. Pärast väikest tuhnimist tuli ka aare lagedale ning tagasi sai ta juba 99% tõenäosesusega õigesse kohta. Aitäh!
Tänase päeva seikluse ja elamuse sain selle aarde juures. Ilm oli mitte-septembrilõpuliselt soe ja mõnus. Olin enda arust põhjalikult selgeks teinud, kummal pool jõge peab olema, aga ikka läks jõe ääres nii, et täpike ekraanil meelitas üle jõe. Tsiteeride peitja nimekaimu Nublut: "Mis seal ikka, hakkab pihta". Õnneks oli kena mahalangenud puu purde asemikuna nagu tellitud. Läksin siis üle. Ehmatasin võssis rahulikult tuduva kitse nelja tuule poole. Kahlasin võssis piki jõge, kuni GPS oma identiteedikriisi lõpetas ja mind uuesti teisele poole jõge kutsus. No t&%€a... Tagasi ei viitsinud sama teed minna, muud ei jäänud üle, kui jalavarjud ära võtta ja otse läbi kahlata. Vesi oli üllatavalt mõnus ja soe. Lõplikus nullis tuhlasin veidi, kui ilmselge geotrikk silma hakkas. Logisin koos suurte ja sõbralike sipelgatega, kelle kodu oli sealsamas. Osad tahtsid püksesääreküüti, aga loobusin sellest plaanist ja läksin tagasi tööle uut kirjandustundi andma. Aitäh meeleoluka lõunapausi eest!
Oleks võinud endale enne selgeks teha, parem või vasak, oleks lihtsam, kuid jalutuskäik ei kujunenud ka nii väga pikaks. Sipelgaid on tõesti palju, üritasin neid mitte väga segada. Tänud peitjale!
Selle aarde juurde on sipelgad omale korraliku trassi mööda puujuurt rajanud. Aitäh peitmast.
Peale urgude uurimist jäi ka aaret peitev objekt silma. Veidi niiske vist oli.
Sipelgaid oli seal tõesti palju. Õnneks vähemalt üks meist ei kartnud sipelgaid.
Kiire leid, tore koht. Sipelgad on teinud raja üle aarde, kuid saime ikka nimed kirja. Täname.
Aare leitud! Oli mõnus jalutuskäik ja ilmaga ka vedas. Aitäh ilusasse kohta juhatamast ja aarde eest! EVEJ.
Läksime kohale mööda võsa ja tagasi mööda teed. Aitäh kohta tutvustamast!
Päeva viimane kõrvalepõige ja siit edasi juba telkimiskohta otsima. Kena mets, tänud!
Vat see oli tore koht :) Küll oli keegi oma paruka maha unustanud ja teises kohas oli keegi oma sulestikust(vist) ilma jäänud, aga see on looduslik valik . Aitäh !
Selle aarde juurde jalutades, avastasime, et samas suunas viivad jäljed. Kohale jõudes leidsime eest just tänase päeva leiulogi. Meeldiv näha, et lõunas hakkavad ka juba geopeiturid liikuma. Tagasi liikudes leidsime teelt paari kalosse. Paistab, et kellelgi on siit väga kiire lahkumine, et jalanõud on käigupealt maha jäänud. Tänud aarde eest.
Meid hämmastas kui kaunis loodus peitmiskohas ja seal ümbruses oli. Aare oli tõeliselt rikkalik, aga meil oli vahetuskaup maha jäänud, seega EVEJ. Aitäh peitjale meid nii kaunisse kohta juhatamast!
Suure ragina saatel sammusime metsa. Üks ületas jõge, selle vajaduses polnud lõpuni kindel, kuid sealt nägi hästi! Teine seikles teiseltpoolt. Ikka paras võsa, kui otsetee kasuks otsustanud oled. Hüpates ja karates sai logiraamatuga eemale joostud. Kui üks ennast nendest tüütutest sipelgatest vabastada püüdis siis teine pusis logiraamatu välja. Nimed kirja, aardekarp kiirelt omakohale ja minekut. Sipelgad olid püksis veel mõnda aega.
Juba nullile lähenedes jäi aardekarbi ümbris silma - kuidagimoodi eristus ümbritsevast. Logi kirja ja järjekordse lumesahmaka eest autosse peitu. Tänane ainuke leid ja tänud peitjale.
Pärast kolleeg Pragi matust Pragi külla sattuda tundus äraütlemata sümboolne. Seosed on, suisa kõikjal, ja eestlase maaline päritolu lööb ikka igalt poolt läbi, oodatult ja ootamatult. Aare ise oli mõnusalt lihtne, proovisime natuke ojakallastega üle mõelda, aga tabasime siiski esimese lasuga märki. Sipelgad on sellise jahedaga pisut hangunud, sellegipoolest suutis vähemalt üks neist püksi pugeda - pagulaste värk. Leitud, logitud, aitäh ka!
Taevaskoja aarde manu olles tekkis plaan siitkaudu edasi liikuda. Ei olnud porbleeme parkimise, ligipääsu ega sipelgatega. Logimiseks läksime neist siiski sutsu eemale, et esmakokkupuudet pabulastega leevendada. Aare avaldus kenasti esimesest vaadatud kohast. Ahja lisajõge oli ainult kuidagi ahtalt. Aga voolav vesi siiski. Sai pärast käed puhaks kasitud.
Aare OK, evej. Edasi Geokontrolli nulli kaudu veelgi enam kakku. Aitüma!
Kuigi väljas oli juba pilkane pimedus, siiski otsustasin, et üritan selle tegelase siin üles leida. Autoga sain üsna ligi ning sealt siis jalutasin nulli. Õnneks oli väga mõistlikult peidetud asi ning vajalik jäi taskulambi valgel kiiresti silma. Öösel vist sipelgad omajagu uimasemad, minuga neid väga palju just autosse kaasa ei roninud. Tänud peitjale!
Viimane peatus tsiklitiirul. Hakkas juba hämarduma. õnneks olin taibanud paartuhat luumenit kotti pista, täitsa marjaks kulusid ära :) Võsa oli omajagu, aga õnneks oli null piisavalt täpne ja varsti jäigi kilekott valgusvihku. Kui aarde kõrvale maha valgust näitasin, siis sagis seal kõvasti sipelgaid. Läksin igaks juhuks mõni meeter eemale logima. Aitäh peitjale.
Viitsimata gepsu korralikult suumida lähenesime alguses asjale valeltpoolt jõge. Noh, tegijal ikka juhtub. Olukord täpsustatud saime meiegi "kohalike elanike" raevu tunda, kuid aarde saime siiski logituks. Võtsime musta mehikese ja jätsime ahvi.
Peale kino nautimist Palojärvel pakkisime end kokku, jätsime teised oma varustust kuivatama ja õhku välja imema ja sõit selle aarde poole võis alata. Olime just võsa vahele keeranud kui mulle meenus, et ma ei tõstnud laual olevaid nõusid ju Palojärve lõkkekohas autosse. Küsisin Alexilt , kas tema oli selle väikse liigutuse teinud ja selgus, et ei mitte. Lootsin, et võitluskaaslased on veel sealmail ja sai kiire kõne tehtud. Huh, vedas, nad just keerasid sealt teeotsast välja, seega tegid nad kannaka ja päästsid meie pesemata nõud kuulsusetust lõpust :D.
Aga aarde juurde jõudes avastasime, et siin lihtsalt tsillida ja aega viita pole võimalik, selline sipelgatearmee võttis meid vastu, et tekkis tahtmine tantsu lüüa. Kiire logi ja punusime Kirsikese juurde tagasi, et siis teeristis taas päevakangelastega kohtuda ja oma pesemata killavoor ( nõusid pidin ju pesema kui nemad aaret otsivad, kuid liiga huvitav oli ja nii ta läks :P ) oma autosse pakkida. Tänud , ka see jõgi siis paadiga võetud ;) !
Tuli võimalus teha väike ringreis lõunasse ning mõned noppimata aarded ära korjata. Siin põrutasime küll esimese hooga parklast mööda, aga teise katsega leidsime üles. Edasi juhatas georada otse aardeni, kus tuli küll natuke sipelgatantsu teha, et nad liiga agaralt pükste sisse ja peale ei roniks, aga sai hakkama.
Kena koht, aitäh juhatamast!
Väike tiir Eestimaa kagunurka. Algul jäi jõgi täitsa märkamata ja pidime ühel hetkel otsa ringi pöörama. Nullis jäi kahtlane koht kiiresti silma. Täitsa mõnus kohake. Aitäh!
Käisin sõin lõunaks jänesekapsaid ja ledsin ka aarde. Sipelgad ei soovinud eriti mind abistada. EVEJ
Nad on tumedad ja väikesed ja poevad igale poole, kuhu pole vaja. Mõned said püksis koju kaasa toodud.
Sipelgad mind küll ei seganud!
GP 1455 / GC 1696
No siin oleks Siim minust laheda pildi saanud, kui ta poleks sipelgate eest põgenenud. Tõeline sipelgate kuningriik, ma ütlen. Olin nabani sipelgatega enam vähem kaetud. No ja käed muidugi ka. Õnneks nad lihtsalt sibasid ja tegid kõdi. Pärast sain nad kergesti maha saputatud. Aare oli tore, aitäh!
Leitud! Pidi suht kiirelt logima muidu sipelgatest aardevalvurid tahtsid elusalt ära süüa :)
Sellekevadine tutvus sääskedega. Sipelgatel polnud ka mahti peatuda. Muidu täitsa kena koht.
Leitud ja logitud.
Tänud peitjale :)