Seikleja.com

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

10 september 2023 leidis Taivo [palukarukell]

Leitud.

26 august 2022 leidis Kaupo, Liis, Merle ja [silver0]

Alguses ei meenunud mul selle selle aardenimega midagi. Et miks just see oli meil päevakavasse pandud. Kuid vaikselt hakkasid pusletükid kokku saama ja meenus kuidas mingid segased siin tormi kätte olid jäänud. SUPid olid küll kaasas, kuid nendega olime täna ühe pikema sõidu juba teinud ja otsisime siis vaheldust. Need sadamas seisvad paadid olid igatahes väga ahvatlevad. Läksin siis külapeale infot koguma. Paadiomanikke ei leidnud, nende pidavat hoopis palju kaugemal elama. Aga sain infot, et kanuusid saab rentida küll. No nii ma siis sadamasse tagasi suundusin, ühelt aluselt numbri leidsin ja kõne võtsin. Üsna kiirelt oli kõik orgunnitud ja meie valmis sõudma. Alles kuu aega tagasi sai samuti sõpradega kanuutamas käidud, kuid siis sõitsime pidevalt kaldasse ja kanuu seilas seetõttu palju kordi jões risti. Merlega tuli koostöö palju paremini välja ja kahe otsaga mõlad võimaldasid ka korraliku hoo üles saada. Jõgi ise oli suht üksluine, enamjaolt pilliroost kallas ja kaugel paistis mets. Kui mõni part kaldas kükitas oli juba suureks vaatamisväärsuseks. Alla tunni sõudmist ja kohal me olimegi. Piidlesime pikalt ja tõdesime, et aare kadunud. Kaupol oli luba olemas taastamiseks ja tänu sellele oli lõpuks meil midagi ka leida. Karbi suurus küll kukkus normaalselt mikrole, kuid selle aarde puhul on niikuinii ju olulisem teekond kui karp ise. Tagasiteel oli olematu vastuvool. Ei usu, et nüüd sellest, kuid kuskil poolel maal tundsin, et käed väsisid ära sõudmine muutus raskemaks. Ja siis veel otsustas Kaupo omaalgatuslikult teiste teadmata võistluse välja kuulutada ja andis kuuma. Sai ka natuke tempot tõstetud, kuid ega eriti ei viitsinud sellega kaasa minna. Ja nii ta siis sadamasse jõudes seal juubeldas. Karikat küll talle ei antud, kuid poisi moraal sai vast küll korra üles upitatud. Järjekorda sulpsatus kohalikus minirannas ja aeg oli edasi liikuda järgmise väljakutse poole.

Tänud.

26 august 2022 leidis Kaupo, Liis, Silver, Merle [meteta]

Pärast kajaka vaimu supilaua retke sõitsime tuima näoga mõnedest lihtsatest teeäärsetest karpidest mööda, sest kamba osavaim geotuuride planeerija kirjutas meile päevaplaanis ette pigem enesepiitsutamise sarja kuuluvaid aardeid, see tähendas peale Võrtsijärve äärest peale supilaudade kokkupakkimist suuna võtmist seiklejale.

Kaval plaan oli veidi lihtsama vastupanu teed minna, läksime vaatasime lootusrikkalt külasadamas ringi, seejärel lähetasime saadiku külapoe juurde asja uurima. Visiit polnud nii edukas kui salamisi lootsime, aga rahuldavaks tulemuseks saime veesõidukid, mida ei pidanud täis pumpama.

Paarisaerutamine oli täitsa mõnus, kuigi aeg-ajalt kontrollisime kaugust aardest ja lootsime peagi kohale jõuda. Randumine oli õnneks meeldiv, ei vajunudki põlvini jõeäärsesse porri nagu oleks arvanud. Nullis tuustsime põõsad läbi, sõime kõik ilusamad põldmarjad ära, kavalamad vormistasid siin väikese poseerimisega veel teisegi - virtuaalse “geopeituseta poleks sattunud” aardeleiu.

Tagasiteel läks aerutamine veidi emotsioonitult, välja arvatud Kaupol, kelle ootamatu uus energia vist põhjustatud asjaolust, et salamisi rõõmustas juba ette, kuidas tema pikutab peagi päikese käes Emajõe kaldal kuni meie ülejäänud võsas kärbestega toredat matka naudime :):)

Õnneks kilomeetrid siiski vähenesid ning mõned meetrid peale Kaupo-Liisu paati randudes saime teada, et meil oli aerutamisvõistlus, milles meie paatkond saavutas üllatuslikult väärtusliku hõbemedali :)

Aitäh! Oli meeleolukas retk.

26 august 2022 leidis Merle&Silver&Kaupo&Liis [luurebuss]

No oh sa püha issanda rist.

Kui siiani oli olnud tuuri fookuses Kajaka vaimu aare, siis kui see tehtud ja georaskekahurvägi käepärast võtta oli, otsustasime seikleja.com-i (fun fact: googeldasin seda lehte ja tuli info, et seda domeeni on võimalik osta) ja mingis meeltesegaduses ka reku ära teha.

Ei hakka midagi ilustama, olen paras sült ja seega oli ainult rõõm, kui poisid kanuud välja ajasid ja üksinda SUP-il ulpimise asemel hoopis paaris kanuudes saime künda. Minek oli täitsa okei, Merle ja Silver olid järjekindlalt meil ees ja me ei osanud muud teha, kui neid rammida :S.

Aardeni jõudes otsisime omajagu, aga tundus, et aare oligi kadunud. Eelnevalt oli peitja nõusolek taastamiseks olemas ja panime ühe korraliku versiooni sinna, mida mingi üleujutus vms kahjustada ei tohiks.

Tagasiteel tuli eiteakust mõte, et peaks hakkama võidu tegema. See nägi meie kanuus nii välja, et Kaupo kündis elu eest ja mina kündsin elu eest, kui korraga kuulsin Kaupo kommentaari: ,,Liisu, ma ei saa üldse aru, et kas sa aerutad ka või lihtsalt hoiad mõla vees,". :D :D :D

Enda arvates muidugi palehigis aerutasin, aga see selleks. Kauaks minu jõuraasuket ei jagunud ja otsustasin väikse puhkuse teha. Lasin end selili, sulgesin silmad, nautisin hetke ja Eestimaad ja siis sain mõlaga selja tagant vastu kuppu. ,,Liisu, hakka aerutama, Merle ja Silver on meil järel". Selgus, et see võistlus käis ikka veel.

Ja et oleks siis Kaupo palvel eraldi rõhutatud, peale ca 10km kanuutamist jõudis kanuukond Kaupo ja Liis esimesena tagasi. Ma täpselt ei saa aru, miks see oluline on, aga võtkem seda nii, et see on väga oluline.

Ahjaa, ilmselgelt olime oma ajud välja kanuutanud, sest edasi läksime Rekusse. Oeh.

13 juuli 2021 ei leidnud Carolys, Taavi, Mari-Liis, Laur & Exe [sun123451]

Siia jõudmine oli mõnus kulgemine. Veidi kauguses müristas ning nägime ka välgu sähvimist. Otsisime kuniks enam loodust välja ei kannatanud ja ka viimane optimist (mina) oli lootuse kaotanud.

27 veebruar 2021 ei leidnud Marta & Villem [marta]

See aare on muidu ilusal (enam-vähem) puhtal Tartumaal väga pikalt pinnuks silmas olnud. Ometi läks vaja omajagu veenmist, et ma oleksin nõus siia jalgsi tulema. Algus oli paljulubav: ilus päikseline kevadilm, oodatust meeldivam maastik ja endiselt vastupidav jää, mis võimaldas vaevata ületada ka suuremad kraavid. Kohapeal tabas meid aga tõeline ikaldus ja aare ei tahtnud mitte kusagilt välja tulla. Vaatasime läbi ka need kohad, mis ei asunud koordinaatidel ega vastanud erinevatele vihjetele, aga ikka mitte midagi.

Ajapikku hakkas tuule käes päris külm ning kerkis uuesti esile algne vastumeelsus kogu ettevõtmise suhtes. Ei tea, kas aare oli kobraste poolt urgu veetud või jää all peidus või peegeldusid siin lihtsalt meie talviselt roostes otsimisoskused. Lõpuks andsimegi alla ja oli selline tunne, et minu poolest võib see leidmata aarde täpp sinna jäädagi, sest hiljem tagasitulek tundus mõeldamatu. Nüüd olen selles osas küll veidi leebunud, kuid üpris trööstitu oli see mitteleid tol hetkel siiski.

26 juuli 2020 leidis Aix, Rex, Marek [aixo]

Väike peatus meie kalaretkel ning nimed kirja.

25 juuli 2020 leidis Marek [peegus]

Leitud.

18 juuli 2020 leidis Hannes [hannesvee]

Leitud kajakimatkal jõesuust tartusse. Parmud olid igatahes väga rahul :) tänud!

13 juuli 2020 leidis Ain [aints]

Kuigi üle-eelmisest logist oli teada, mis maastiku mõttes ees ootab, otsustasin aaret üritada võtta lühikestes pükstes ja plätudega. Minna oli vaid kümmekond meetrit, ent juba mõne meetri pärast jäin taimestikku lootusetult kinni, natuke teist teed valides liikumine siiski õnnestus. Tänu juba mainitud logile tuli leidmine ruttu, aga siis juhtus nii, et ei pannud pliiatsijupikest tähelegi, endal kirjutusvahendit kaasas ei olnud ja paatkonna liikmetel samuti mitte. Järgmine mõte oli see, et eks kirjutan siis sõna otseses mõttes verega, sest jala kiskus verele jah. Hindasin haavakese olukorda ja leidsin siis, et nime jaoks ehk jagub, aga kuupäeva enam välja ei mängi, aga kirjutamistarbe juurdevoolu ise nagu suurendada kah ei raatsinud. Lõin juba mõttes käega, aga aaret kokku pakkides avastasin pliiatsikesekesekese ja kõik sai korda. Tagantjärele võib vihjena öelda, et see, mis mootorpaadiga oli tiba keerulisem, oleks lihtsama ujuvvahendiga sihipärasem.

12 juuli 2020 leidis karuonu, toru ja [caro]

Lasime kanuu Ulilast vette ning kulgesime mõnusalt need 4 km aarde poole. Täielik vaikus, ei muid paate, ei kalu, et kalamehi, ei lindegi laulmas. Aarde juures olid värsked rajad, mööda ühte neist minnes leidsingi aarde. Sisu päikese kätte päevitama ning ise tegime pikniku, ujumis-ja õngeleotuspausi. Tagasi minnes nägime nii paate, kalu, kalamehi kui ka mõned linnud võtsid sõna. Igati tore päev oli, toru käis Ulilas veel suhteliselt külmas Elva jões päästevestiga ujumas, sest ta tahtis nii. :)
Aitäh, nüüd ka see vanake leitud.

6 juuli 2020 leidis   [tunk]

Eks ma ole siiapoole varemgi vaadanud - pika pilguga, pika näoga, pika ninaga. Kunagi ei leidnud seiklemiseks kas piisavalt aega või oli mingil muul viisil kärss kärnas ja maa külmunud... Samas ega ma ju ei tahtnud sellest endale mingit keskmist glide-in aaret teha, maastik 4.0 võiks ikkagi väärilist pingutust pakkuda, eksole. Seega talvine variant kukkus kohe ära. Ujuvalusega mööda vett kulgemine - ahvatlev, tuleb tunnistada, aga kunagi juba siinkandis tehtud, ja pealegi 5.0, mitte 4.0. Pikem ujumine säärasel moel pole mulle ka kuidagi kontimööda. Suvel jalgsi tundus niisiis ainuõige. Täna pärast tööd just paras ettevõtmine.

Alustasin Ulila sillalt, kaasas igaks juhuks ujumiskott rätikuga ja Vytautase pudeliga. Nagu ortofoto järgi arvata võiski, esimesed 3 km oli köömes, edasi juba sai natuke võimelda ja viimased poolteist kilti tuli päris mehiselt läbi kohati rinnuni ulatuva maltsa rammida. Elva jõele lähemal, mitme meetri pikkuste väätidega läbipõimunud kohtades, poos jala paaril korral nii kõvasti kinni, et vajusin lihtsalt inertsi tõttu sealsamas horisontaalasendisse. Ega säärasest äkkpidurdusest suurt lugu polnud, sest langemine ju igati korralikult pehmendatud :o) Säärikud oli selles mõttes hea jalatsivalik, et tõesti säästis sääri. Vesist põhja esines täna küllaltki harva. Põhimõtteliselt võib öelda, et isegi tavalise matkatossuga oleks vist kuivade varvastega nulli jõudnud. Niisiis saarekese jutt kehtib küllap rohkem kevadise suurvee ajal, suvel küll mitte.

Kohale jõudes ma eriti kuiv tegelikult polnud - igal sammul jalgu kõrgele tõstes pooleteise kilomeetrise takistusraja läbimine tõi kerest päris palju vett naha pinnale. Leevendasin puudujääki, kulistades endale pool liitrit Vytautast sisse. Ega see jube sügavalt ammutatud hirmus soolane Leedu vesi muidu kuigi meeldivalt mekigi, aga kui pärast suuremat pingutust vaja kiiresti mineraale taastada, siis on tõesti tunda, kuidas kraam läheb täiega asja ette.

Aare - otsisin teist kõva pool tundi ikka! Ega kerget leidu oodanud ka õigupoolest. Viimane logi internetis peaaegu aasta tagasi tähendas, et suure tõenäosusega rajan just mina selle aasta esimesed georajad sinna padrikusse. Taimekasvu soodustavaid tegureid antud paigas jagub, nõgesed näiteks ulatusid lõuani. Enamuse ajast otsisin normaalsuuruses konteinerit ja Alexi logis toodud info põhjal maapinnalt. Tegelikult on hetkeseis aga järgmine:
Koordinaat: kirjelduses antuga võrreldes natuke lõuna poole
Suurus: väike
Kõrgus maapinnast: ~ 1.5 m
Konteineri sisu näitas aegumise märke, kuid praegune logiraamat kolme minigripi sees oli siiski täiesti kuiv ja korras.

Logide ajalugu sirvides tuleb välja, et olin vist esimene loll, kes seda aaret suvel jalgsi otsida otsustas :P Tänan seiklusliku väljakutse eest!

8 juuli 2019 leidis Karl ja Rauno [zdrk]

Proloog

Geotuuri peamisteks eesmärkideks oli SUP-i laudadega vallutada erinevaid veekogude aardeid kuhu niisama naljalt ei pääse. Seikleja.com aare oli neist siis esimene.

Tuur oli enda arust planeeritud hindele 5. Olemas kohad kus ööbida, kõikide päevade aarete kava, abivahendi broneering jne. Millega ei saanud aga arvestada oli ilm. Hea näide kuidas võib ilm dikteerida. Esialgu oligi minek pandud paika eelmisele nädalale. Ilmaennustus oli jube. 5 päeva varem oli veel selline piiripealne, et ei tea kas on hea mõte minna. Uurimustulemuste näol sain teada, et max tuul siseveekogul sõitmiseks SUP lauaga on 8m/s. Iga päevaga läks ennustus aga hullemaks ja lõpuks lubas Peipsi järvele 15m/s tuult, suunaga Venemaa poole. Ei aitäh! Kui bronn üles öeldud ja tuur edasi lükatud, siis muidugi otsustas ilmateade aprillinalja teha ja veeuputuse ja tornaado asemel paistis hoopis päike.

Uus nädal. Uus katse. Taaskord hakkab ilmaennustus niiskeks kiskuma. Põhja-Eestisse lubab päikest ja spetsiaalselt Tartumaale lausvihma. Suurim torm just teiseks päevaks mil planeeritud pikimad sõidud jõgede peal. Otsustasime, et siiski läheme aga mängisin päevakavad totaalselt ringi.

SUP lauaga jõgedele

Heaks vettelaskmise kohaks olin kaardilt välja vaadanud Ulilas asuva, turbarappa suunduva, silla. Etteruttavalt võin öelda, et leidsin vist olemasolevatest valikutest kõige kehvema koha selleks. Parkisime auto rõõmsalt silla äärde. Veeretasime lauad lahti ja asusime pumpama. Päris väsitav tegevus aga ei midagi hullu. Ma sain rõhu paika kui Rauno polnud veel poole pealegi jõudnud. Uhkelt võtsin korgi maha aga siis.. spshshhshshshhhh.. Eiiiiii! Algajana olin jätnud ventiili valesse asendisse ja kogu suur töö läks vuhinal välja. Kirusin, vandusin ja kogu situatsioon ajas jooma. Haarasin siis ühe külma õlle ja asusin uuesti pumpama. Vahepeal oli Rauno enda laua täis saanud ja ka kalipso selga jõudnud ajada. Kui ma valmis sain, siis olin füüsiliselt ja vaimselt läbi. Mõtlesin, et kui mitu korda ma seda lauda saabuvate päevade jooksul veel täis pean pumpama. Oh seda õudu! Siiski tuli kergendusohe kui pumba tagant äravõtmise järel jäi õhk omale kohale.

Nüüd algas vette minek. Kõik asjad said pakitud mitmesse minigrippi, veel omakorda veekindlatesse säilituskarpidesse ja siis veel ka veekindlasse kotti. No parem karti kui kahetseda eks. Silla kallakust alla laskudes vaatasid vastu nõgesed, ohakad ja väga järsk, libe, savine kallak. 10nda sammu peal läks jalalaba krampi kui proovisin pikali käimist vältida. Hakkasin juba mõtlema, et kui juba nii lihtsalt tulevad krambid, siis mingeid pikki kilomeetreid ma küll sõita ei suuda. Jõkke siiski sain ja lauale ka. Silla all ujusid pirakad kalad. Ehk võib soovitada seda silda kalapüügiks. Edasi liikuma hakates ilmnesid järjepanu palju paremad vettelaskmise kohad, mis olid tasasel maal ja otse jõe ääres. Kirjeldust polnud lugenud.

Sõita proovisime nii püsti kui põlvili. Oluliselt mugavam oli olla loomulikus püstises asendis. Kilomeetrid eriti kiiresti ei kulgenud. Rauno oli jaganud infot, et kiirus on nagu jalgsi sörkides. Tegelikult oli 4km/h selline kuldne keskmine. Millegi üle siiski kurta ei olnud. Ilm oli ilus, päike paistis, tuult oli vähe, vool olematu, energiat lõputult. Peagi olimegi Elva jõel jõudnud Emajõe ristmikuni. Randusime, otsisime aarde, puhkasime ja asusime tagasiteele. Tagasiteel tekkis kätesse veidi väsimust, sest olime esimese otsa peal natukene üle pingutanud ja liiga kiiresti kohale tahtnud jõuda. Kokku võttis edasi-tagasi aega 3 tundi ja läbisime 11,37km. Oli mõnus soojendus väljakutse. Aitäh aarde eest!

17 märts 2018 leidis Anari ja Allan [anari]

Mida muud kevadise jäämineku laupäeval ikka teha, kui seda viimast jääd kasutades rünnata ammusest ajast pinnuks silmas olevaid aardeid.

Plaan lihtne, kunagi ammu kaardipealt 1-2 lähenemissuunda välja vaadanuna, liigselt ähvardavetele ohtudele tähelepanu pööramata, saapad jalga, gaasipõleti, multitööriist ja hädapärane remondikomplekt seljakotti ja masinale hääled sisse.

Kohapeal varustus selga ja liikuma. Esimene Elva jõe ületus toimus silda mööda ja hea oligi, sest jões lahmav vesi ja jääsulp ei tekitanud jääretke õnnestumisse suuremat sorti usku. Kahtluste hajutamiseks ette võetud jääpurustamise eksperimendid vähemvoolavama veega piirkondades andsid tulemuseks kahte sorti jääolusid: põhiliselt "halljää", mis oma 10-20 senti paks ja selle sees "mustjää" piirkonnad - noh siuke 6-10 senti vast ikka. Tulemus andis tagasi lootuse, et peaks nagu saama küll, kui silmad lahti hoida.

Edasi üsna igav retk mööda maad ja vastutuules, mille õnneks üsna vahetult lõpliku külmumise eelselt lõpetas juba metsavarju pääsemine. Õige varsti oli ka "meri" käes, kus siis kõrkjaväljade vahelt sai teed otsitud "saare" juurde. Igavat välja ja tühja tuult ilmestasid kiirest veelangusest ja jää pragunemisest tekkivad huvitavad loodushelid, mida linnainimene naljalt ei pruugi kogedagi ja kaugusesse paistev "anna teed" liiklusmärk kusagil Elva jõe ja Emajõe ristumiskohas.

Kohapeal otsimine nagu ikka, "saare" võis ju tuvastada, õigemini Emajõel lahvav vesi polekski lasknud kaugemale minna, aga ei olnud seal ei suuri puid ega vihjeid aardele ning võimalikke õõnsuse kujul peidukohti. Tekkis juba omajagu lootusetu tunne, et siuke retk maailmalõppu jälle mitte millegi nimel ette võetud. Paar kolm tiiru peale teinuna hakkas kahtlust äratama üks osaliselt jääalt välja paistev puunott, mis siis kohapealsete ligi viiemeetriste "geokepikeste" abil sai katvast jääst vabastatud. Maaaluseid aardeid on mu silm näind, aga jääalune oli midagi täiesti uut. Edasi juba klassikaline jääaluse aarde vabastamise protsess, logimine ja parema peidukoha otsimine.

Pika otsimise jooksul oli Emajõgi silmnähtavalt veelgi vabamaks sulanud ja tekkis küsimus, et kaua see saare ja "mere" vaheline õrnem jää seal vasta peab. Mina sain igatahes kuiva jalaga "mere" peale välja ja jäi veel aega kamraadi sokivahetuse ajal seal omalaadseid loodushelisidki salvestada.

"Mere" peal polnud muutunud miskit ja uuesti läks hoolikamaks jalge ette vaatamiseks, kui tagasiteel sai asutud päris jõe peale, kust õnnestus vaatamata üsna tihedale "musta-jää" miiniväljale aga samuti kuiva jalaga tulema saada.

Kokkuvõttes tore retk, mille emotsiooni varjutas vaid see, et aardeleid tuli siuke väga kobadega. Järgmistel külastajatel tasuks vaadata, äkki õnnestub peidukohta kuidagi kindlustada. Maa alla sellise kohapeal siiski peita ei soovita.

17 märts 2018 leidis Allan ja Anari [allan]

Hea mitu aastat mõlkus selle aarde otsimine kusagil ajusopis. Nüüd tekkiski sobivate ilmaoludega vaba hetk väikseks matkaks. Autoga sai kärutatud Ulila poe parklasse ning siis taskusse ja kotti topitud asjad, mida vaja võiks minna ning välja visatud asjad, mida tingimata vaja ei ole.

Esimene pilk Elva jõe jääoludele turbarabasse viiva tee otsas pani mõtlema, et kõik mitteveekindlad esemed tuleb veel autosse tagasi viia, kuid lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli lokaalse probleemiga.

Kuskil poolteist-kaks tundi hiljem olime aarde juures. Olles topokaardiga ja satelliidipiltidega eelnevalt tutvunud, suhtusin sellesse saarejuttu teatava skeptilisusega, näitab ju kaart seal sood ja mitte lainetavat vett.

Kohapeal ruutkilomeetrite suuruseid jäävälju nähes muutsin oma arvamust üsna kiirelt. Kompassi ja kaardi abil sai välditud jõesuu ja kõrkjaväljade vahelist nõrgemat jääd ning väikese tiirutamisega jõudsime ka nulli.

Entusiasm oli kõva, et olemegi kohal ja logimise vaev nüüd ainult. Kuid olles kogu saarekese paar korda läbi traalinud, tekkis juba kerge pettumus, et tuleb sinise näoga tagasi kõmpida. Kõikvõimalikud puud ja nende olematud õõnsused said läbi vaadatud.

Mingi hetk sai otsingualale lisatud ka kolmas dimensioon. Ühe koha peal paistis jääpanga seest lamava puunoti nurk. Keegi hea inimene oli saarele kuhjanud head mitmemeetrised puulatid, mida sai väga edukalt kasutatud kangina jää eemaldamiseks selle ümbert. Umbes 12 cm jääkilbi all oli oma paarkümmend sentimeetrit veel tühjust maapinnani ning puunoti küljest paistis ka jäätunud pehkinud puu ja muda massi seest ka aardepurgi nurk.

Juhuslikult oli meil kotis kaasas ka gaasipõleti, mida algul ebavajalikuks olin pidanud, kulus nüüd hädasti ära. Hakkasimegi aaret oma pesast välja põletama, vahelduva eduga sulanud massi taskunoaga eemaldades.

Paarkümmend minutit jändamist, taustaks alaneva veetaseme tõttu nagiseva jää kumisev praksumine ning saigi purgi kätte. Purgi sees väga palju jääd polnudki, kuivatasime ja puhastasime, palju saime. Logiraamat oli küll väheke niiske. Viskasime purki paar pakikest silikageeli.

Kohapeal sai vastu võetud otsus, et antud peidupaik ei ole enam kõikse parem aarde tervisele ning on oht, et suurvesi võib aarde Tartule lähemale toimetada. Peitsime aarde antud saarekese hetkel kõige kõrgema püstise puu okste vahele, mis küll meenutas rohkem põõsast kui puud. Käepärastest vahenditest sai ka natuke maskeeringut peale.

Pakkisime laagri kokku ja asusime tagasiteele. Esimene samm saarelt Ulila suunas ning mul õnnestus jalaga vee soojust tunnetada. Langenud veetaseme tõttu pooleldi saarekesele toetunud jääpank murdus jala all. Saare servas polnud sügavust ollagi, kuid kaasasolnud varusokid leidsid kasutust küll.

Tagasiteel mööda jõge sai nauditud loodust, saatmaks jällegi jää kumin. Ulilasse jõudmise hekteks oli juba hämar. Vahva seiklus, loodan et aare jääb sinna kohta veel pikemaks ajaks püsima!

12 august 2017 leidis Marie [mariie]

Aare leitud :)

12 august 2017 leidis kampgeokanuukaaslasi [heldur]

Suured tänud kõigile toredatele kaaslastele, kes mu ettepanekuga nõusse jäid, teha suuremal hulgal geokanuuretki. Ja mida aare edasi, seda järjest rohkem ehk aru saite, millega nõustunud olite... :) Vaprad olime!!! Peitjale tänud aarde eest!

12 august 2017 leidis Tormi, Aimi, Marie [tormit]

Esimene aare väga mõnusal kanuutripil. Täpselt paraja koha peal, et väike paus teha. Kahtlesin, kas siin üldse enam on midagi leida, sest viimane logi oli poolteist aastat tagasi. Aeru abil murdsin end paksust tihnikust läbi, ühe käänu juurest teiseni. Olin peaaegu alla andmas kui otsustasin veel viimast kohta kontrollida ja seal ta oligi. Pisut räämas, aga siiski logitav.

Tänud!

12 august 2017 leidis Aimi, Tormi, Marie [aimike]

Idee üks kanuuretk teha ja selle käigus jõe peal või lähedal olevad aarded ära noppida tekkis juba millalgi talvel. Esialgu oli plaan alustada Puurmani kandist, aga pärast veidi põhjalikumalt jõe olude ja distantsidega tutvumist jõudsime järeldusele, et ühe päevaga on sellise vahemaa läbimine utoopia ja kahte päeva meil kahjuks seekord varuks polnud. Nii küpseski plaan hoopis Reku juurest vette minna ja Tartusse välja sõita. Paar päeva pärast logistika paika saamist sain teada, et tervel seltskonnal geopeituritel olevat sama plaan ja juhuslikult jõudsimegi Rekusse nendega täpselt samal ajal. Reku teine vahepunkt sai ka möödaminnes ära võetud, aga lõppu minemise kiusatusest päästis meid noorgeopeitur, kes teatas, et tema tuli ikkagi kanuumatkale. Nii saigi jõe peale suundutud ja suund Seikleja poole võetud. Mis siis, et viimased logid erilist lootust ei sisendanud, aga peatusi tuli ju nagunii teha.

Esimesed kilomeetrid möödusid puhta idüllina inimtühjal, taimestikku mähkunud kallastega jõel. Ilm oli samuti lihtsalt ideaalne, nii et nautisime kogu seikluse algust täielikult. Kõige rohkem kartsime algul kihutavaid mootorsõidukeid ja peagi need ka välja ilmusid. Õnneks olid esimesed viisakad ja võtsid meiega kohakuti jõudes ilusti hoo maha. Nii ei osanudki midagi arvata, kui üks ülbik oma hiigelpaadiga täie hooga mööda kihutas ja temast alguse saanud lained päris paraja portsu vett kanuusse viskasid. Õnneks mõjus pükste märjaks saamine pigem leevendava asjaoluna. Vahepeal tekkisid kuskilt äikesepilved ka, nii et üritasime kiiresti neist eemale sõita.

Igatahes jõudsime ilma suuremate vahejuhtumiteta Seikleja saarekesele. Plaanid olid suured - lisaks aarde otsimisele ka veidi keha kinnitada ja noorgeopeitur vette solberdama lasta. Muidugi selgus, et saarekesel elutsevatel tiivulistel on ka lõunaplaanid, aga millegipärast need meile ei sobinud. Lühikeste riietega oli olemine igatahes täitsa põrgulik. Kui enne olin arvanud, et ilmselt see aare kadunud on, siis kohapeal muutsin oma arvamust - küllap ta kuskil taimestiku all elutseb, iseasi, kas meil jagub kannatust seda otsida. Õnneks on kaaslane sellistel puhkudel tunduvalt vähem kärsitum kui mina, nii et mingil hetkel kostus põõsastikust võidurõõmas hüüe ja meil oli au käes hoida pea 19 kuud külastamata purki. Kallasime selle veest tühjaks ja panime oma nimed kirja. Lõunapaus ja vees solberdamine jäid pärastiseks, kui verejanulised hordid enda küljest maha raputanud olime.

Kuna Anne oli Reku juures maininud, et antagu neile ka teada, kui Seikleja leitud, siis nii sai ka tehtud. Tore nüüd lugeda, et saime selle telefonikõnega teistele aarde nime väärilise elamuse pakkuda. Ise jõudsime kodulinna tagasi täpselt enne hämardumist ja õnnestus ka läbi apokalüptiliselt tumeda taeva ja sähvivate välkude kuivana katuse alla jõuda. Kokkuvõttes igati kordaläinud seiklus, kuigi järgmisel päeval käelihased valutasid. Aitäh selleks põhjust andmast!

12 august 2017 leidis Anne,Kleone,Piret,Heldur,Kaupo,Vaimar,Krista [krista]

Juba talvel oli kanuutamisest juttu, ei arvanud asjast miskit, kindel maapind jalge all on minu lemmik. Kutsele vastasin, et proovin osaleda, ei luba midagi. Ühtäkki olingi seikluses. Rekult Seikleja.com aarde suunas liikunud tiimilt tuli infi, et on leitav, sestap sinna meiegi kulgesime peale Rokat. Paari kaaslast tuli takka utsitada, et ikka ka tuleksid, tulid. Algus oli ilus, taustaks teadmatus, et millal lubatud äike siia jõuab. Jõgi oli tänane ainuke, mille vesi oli puhas ja läbipaistev. Sain aimu jõe sügavusest ja jões kasvavast taimestikust. Ümberringi laius vesi ja roog, vaid mõni üksik põõsas kuskil kaldal redutas. Üllatavalt kõrge kallas oli peidiku lähistel, palju radu, ühe infotahvli sikutasin rohelusest välja puu najale, leitud sai purgikest varjav kaaneke ja võisime logima asuda. Taustaks lähenemas tume pilvemass. Kalastajate mootorpaadil käivitati mootor ja kiirustasid kodu poole. Asusime meiegi teele Ulila suunas. Tuuleke kogus hoogu ja sasis roogu, eemal sähvis aina tihedamalt. Küll üritasime roo varjus kulgeda, kord viis tuul teise kaldasse ja sakutas siit ja sealt, kord oli pime, siis jälle valge. Kõige lõpuks kallas pange kaupa vett kraesse. Mõnda aega püsisime kampas koos roo varjus ja kanuudest loobiti vett välja. Mingi aja peale hakkas tuul järgi andma, tasapisi, aga kindlalt liikusime Ulila poole. Kord nägime sealseid tulukesi ja kord jälle mitte. Lõpuks olime autode juures tagasi ja vihma jätkuvalt muudkui sadas. Püsivaid kahjustusi ei tekkinud. Tänud Heldurile seiklema kutsumast, tänud kaaslastele ja peitjale.

12 august 2017 leidis Kaupo [lepalind]

Minnes oli soe ilm ja tundus, et midagi kaasa polegi vaja võtta, saab ilma särgita sõita. Otsisin endale istmealust, aga kuna need oli otsa saanud, siis pani pingi peale päästevesti. Kotiga võtsin kaasa geonänni, kileriided, 2 banaani, 2 pirukat ja pudel viina (parmude jaoks). Algul lootsin, et aare leitakse kiiresti ning pole vaja kanuust väljagi tulla, saaks kohe tagasi kühveldama hakata. Siiski läks pisut aega ja nägin ka aarde ära. Kui tagasi sõites oli taevas must, vihma ei sadanud aga tuul hakkas tõusma, siis panin kilejope selga. Tegin veel nalja, et millal küll paduvihm tuleb ja hetkel on hea õudusfilmi stsenaarium. Kui aga tuule ja vihma tõttu enam sõita ei suutnud, siis enam naljakas polnud. Tuul puhus üpris kergelt kanuu risti jõega ja tahtis tagasi saata kui keskendumine oli kadunud. Võtsin kotist kilepüksid ja panin kanuu põhja, kohe oli märg kalts. Päästevesti panin ka selga, palju soojem hakkas. Vahepeal hakkas juba hirm, et mis siis kui see maru ei saagi otsa, ümberringi oli ühtlaselt tume. Mingi hetk märkasime, et vihm on aga tuult ei ole. Saime edasi sõita ja vahepeal kadus ka vihm ära. Autode juurde jõudes tuli vihm tagasi, aga enam polnud hullu. Polnud arvestanud, et kuivi riideid vaja läheb ja seega olid mu asjad Palojärve juures. Märgi kaltse polnud mõtet seljas hoida, istusin Kleone autos lühikestes pükste ja ta rätiku väel. Nüüd sain aru, miks selle aarde nimi on Seikleja.com. Kuigi linnulennult oli iga aarde juurde lühike sõit, siis kurve arvestades sõitsime päeva jooksul 22.8km. Õnneks olid Arvi ja Mirjam kuival ajal telgi püsti pannud ja sai kiirelt riideid vahetama ja sooja.

12 august 2017 leidis 7 seiklejat [sylli]

Olime sel päeval juba mitmed rasked teekonnad aarete juurde teinud. Ja siis tuli ühel sellisel teekonnal teade, et seikleja.com aare on ikkagi leitud ja me võiksime ka sinna minna. Ütlen ausalt, et mind oli see ülikuum ja lämbe päev ning parmud ära väsitanud ja mina olin see, kes kahtles, kas jaksan teistega kaasa minna. Kell oli palju. Taevas kahtlased tumedad pilved. Janu vaevas. Arvasin, et kui poest läbi minna ja üks söögi-joogi peatus teha, siis võiksin ehk juba jälle jaksata. Mõeldud-tehtud. Tegelikult just see,mis ees ootas, ahvatles mind kaasa minema. Taevasse vaadates oli aru saada, mis ees ootab. Kell oli palju, tagasitulek pidi järelikult pimedas toimuma. Jahe, pime, äike, vihm, tuul... See oli minu ahvatlus aarde juurde minekuks. Kui ma neid märksõnu teistele ette lugesin, siis öeldi, et ma ei kutsuks kurja karja. Mis seal kutsuda, kui kõik on silmaga näha ja loogikaga selge. :) No mulle see meeldis, mis meid ees pidi ootama. Aga täpselt ei tea kui kunagi! Viskasin veekindlasse kotti kõik asjad,mida arvasin vaja minevat. Ja teekond algas. Pikk kanuusõit tumeneva taeva all. Vaatasin taevasse ja ütlesin, et ilmataat vaatab kavala muigel suuga meie vahvat kanuusõitu aarde juurde ja ta hoiab end tagasi, et kõik, mis tal varuks on, pärast tagasitulles meile paisata, et meid proovile panna. Aga aarde laseb enne rahulikult leida ja logida. Täpselt nii oligi :) Äikesetormi eelse vaikusega jõudsime aardeni, leidsime ja logisime. Seejärel alustasime tagasiteed. Selleks ajaks oli taevas juba üsna mustjas. Kaugelt hakkas kõmisema äike. Iga sekundiga, iga aerutõmbega lähenes äike meile suure kiirusega. Algul läks pimedaks ja siis hakkas kogu taevas sähvima ja valgeks minema. Äikese kõmin aina lähenes. Siis tuli suur tuulehoog, mil ei olnud võimalik ise kanuusid enam korraks juhtida. Mõtlesin korraks, et mis veel juhtuma hakkab, aga siis polnud enam aega, sest hakkas padukat sadama ja tuul puhus ka korralikult, oli vaja tegutsema hakata. Kõrge taimestik tuule puhumise suunast oli meile heaks varjupaigaks. Olime seal kõik koos niikaua, kuni suurem raju mööda läks. Kuna enamus olid üdini läbimärjad ja õhu temperatuur langes, siis tuli esimesel võimalusel sõudma hakata. Anne oli see, kes täitsa õigel hetkel meid minema hakkama kamandas, sest tuul ja vihm olid veidi nõrgenenud. Niimoodi siis me mööda tuulepoolset kõrge taimestikuga äärt pidi hiilides ja pimedas ning välku sähviva taeva all autode poole liikusime. Vahepeal oli äikesevalgus nii hele, et tuli silmad kinni panna. Natuke kergemini sai hingata, kui välgunooled ühelt kaldalt teise poole liikusid. Samas hakkas uus kõmin jällegi eestpoolt kostma. Jah, see oli elamus, mida õnnelikult läbi elada oli väga põnev! Tänud aardepeitjale! :)

12 august 2017 leidis Lahe paatkond ja [vaimar]

Nuffi ja Kleone kirjeldusest oleks juba piisanud selle ekstreemse matka kirjeldamiseks.
Lisan siia ka enda emotsioonid: Kui raju meid tabas, varjusime kõrkjate vahele, et tuul meid ei räsiks ja püsiksime kõik kolme kanuuga koos. "Nautisime" seal looduse valgus-välgumängu ja kühveldasime kanuudest vett välja. Taevast sadas nii laialt vett maha, et minu suured kulmud toimisid rikkis veerennina. Ehk kõik jooksis silma ja suhu.
Mingi hetk vilkus kaks laternat - Ulila küla paistab!
Läks veel pool tundi kuni autodeni jõudsime.
Auto juures kanuusid kärusse tõstes oli juba täiesti kama, mis seisus riided on, nagunii oli kõik ligumärg.

https://www.youtube.com/watch?v=ztaDwAIMP5I&feature=youtu.be

12 august 2017 leidis Anne, Kaupo, Heldur, Kleone, Krista, Piret, Vaimar [kleone]

Seikleja.com oli küll algselt meie geopäeva nimekirjas aga tõmbasime ta maha, sest asi tundus kadunud olevat. Olime parajasti Roka ja Rasti suunas kanuusid vette laskmas kui Reku juures kohatud Aimi helistas, et nende team just leidis aarde. Lülitasime teise uuesti plaani ja tänus sellele oli Annet juba lihtne teist korda Roka juurde meelitada. Rokalt tagasi olles pidasime väikese koosoleku ja enamuse otsusel võtsime suuna Ulila sadama suunas. Samal ajak koos meiega lähenes Elva jõe poole tumesinine pilvemassiiv.

Kanuusid vette lastes oli selge, et tormi kätte me jääme. Ainult seda ei teadnud millal. Vaikuses enne tormi hakkasime allavoolu aerutama. Jõgi oli peegelsile ja vesi selge. Kaldaroostiku ääres tõusid meie lähenedes hõbehaigrud lendu. 40 minutiga jõusime Elva jõe suudmesse. Saabudes selgus, et me polnud seal ainukesed. Kalamehed mootorpaadiga võtsid veel viimast.

Kas nüüd eelmised logijad tegid head jäljed ette või mitte aga purgi otsimisele meil aega kaua ei kulunud. Kiiresti nimed kirja ja kanuudesse. Kalameestel hakkas ühtäkki samuti kiire, tõmbasid mootorile hääled sisse ja põrutasid äikesetormile vastu. Nii ka meie.

Olime tagasiteel kui ilm läks järjest pimedamaks. Silmaga oli vaevu aimata kuhu poole jõgi keerab. Olime jõudnud turba väljadelt Elva jõkke suubuva kraavi juurde kui algas tugev marutuul. Edasiliikumine oli vaevaline. Püüdsime hoiduda võimalikult kalda taimestiku lähedale ja üksteist mitte silmist kaotada. Korra tegime peatuse ja ootasime tuule vaibumist. Hetkeks võttis tuul hoogu maha ja saime veidi maad edasi liikuda. Tuli uus tuulehoog. Meie jälle kalda varju ootama. Kus siis lõi taevas luugid lahti ja hetkega olime märjad kui kassipojad. Taevas peade kohal oli pidevalt violetses toonis, välk sähvis ümberringi. Tagasi vaadates lõi üks tugev ja sirge välgunool otse maa poole, no enam vähem võis just seal Emajõgi olla. Meil ei olnud õrna aimugi kui kaua tuleb tormi vaibumist oodata. Ootamise ajal kühveldasid tagumised aerutajad kanuudest vett välja. Peagi tuul vaibus ja terav vihma andis järele. Mis järele ei jäänud, see oli tugev sadu. Välgu valgusel jätkasime oma teekonda. Äike näitas meile jõe käänakud ja teist kanuude asukohad kätte. Ühel hetkel nägime Ulila tänava tulesid. Järgmisel hetkel olid nad juba kadunud. Juba räägiti, kas tuled tulevad uuesti nähtavale või on äike Ulila täielikult pimedaks teinud. Olid need tuled meie ainuke orientiir sihtkohta jõudmise suhtes. Mõned käänakud veel ja Ulila tuled ja meie autod paistid juba päris lähedalt. Milline kergendus.

Kokkuvõtteks öelda, et geopeitus juba ise on üks paras seiklus. Seda, et sellist seiklust meile Seikleja.com aarde juure tunda saime ei osanud meist keegi tänst geopäeva alustades arvata. Suured tänud Heldurile kanuumatka organiseerimise eest. Aitäh kõigile vapratele kaaslastel. Eriti suur aitäh Kaupole, kellega ma ühes kanuus olin ja kes mind alatihti juhendama pidi. Peitjale samuti suur Aitäh!!

12 august 2017 leidis Anne, Kaupo, Heldur, Kleone, Krista, Piret, Vaimar [nuffi]

Kuna Tormi ja Aimike telefonikõne andis teada, et aare istub omaal kohal kui miilenki, siis olin mina 100 prossa kindel, et läeme teeme selle sutsaka.

Ehkki me tiimis oli kõhklejaid, et hämardub ja lubas äikest ja sadu, ronisid siiski kõik paatidesse. Mina lootsin kogenenud Pireti ja Vaimari najal läbi libiseda. Etteruttavalt võin ütelda, et lootuseks see jäigi. Elus esimest korda ma aerutasin ikka täiest jõust aga sellest siis hiljem.

Sinna minek oli kukepea, kurve palju polnud, vesi voolas vaikselt, ilm oli ilus, seltskond mõnus. Aare oli kännukese sees, leidsime. Asusime kärmelt tagsiteele. Seltskod oli mõnus aga ilm otsustas mitte-mõnus olla. Kõigepealt tuli tuul ja see lennutas meid mingis meeltesegadushoos vastaskaldale, rapsi palju tahad, no ei keera. Juhtimise võttis üle Piret, jummalale tänu, ise ma ei osanud midagi välja pakkuda. Edaspidi hiilisime oma kanuudega mööda kõrkjaservu kuni...

... kuni tuli äike ja vihm ja torm ja ei tea mida veel. Pireti soovituse peale randusime, hoidsime kõrkjatest kinni ja ootasime, äkki taevaisa muudab meelt. Murdosa sekundist olime kaltsmärjad. Meelde tuli mul, et perseall on mul ju prügikott, tegin silmaavad ja pugesin sinna, nii oli vähemalt pea ja õlad kuivad. Välku lõi meeletult. Nägime ära vist kõik välgunoole kujud. Kohati oli nii valge nagu näitaks keegi lambiga tuld. Ometi oli väljas juba pime. Taevaisa halastas, tuul vaibus ja me otsustasime kärmeslt spurtida. Vihma kallas täiega, kuid soe oli. Sahmisime kõigest jõust, linnulennu meetrid vähenesid, küll visalt aga vähenesid. Mingil hetkel paistsid Ulila tuled, hetk hiljem enam mitte. Lõpuks, lõpuks ma ütlen, et autod paistsid, juubeldasime. Väljanägemine oli meil kui rottidel uppunud laeval, ma pole elus nii kaltsmärg olnud aga tähtis, et tehtud.

Hetkel valutavad kõik lihased, ju ma ikka panustasin meeskonnatöösse ja Piret-Vaimar ei pidanud mind aarde juurest tagasi nagu 40-ne kilost suhkrukotti vedama.

Kõige suurema tänu annan ma seekord Heldurile, tema orgunnile, ma ei oleks elus neid logisid kirja saanud. Tegin talle märja kalli ja võtsin märjad riided seljast ja lipsasin autosse kuivama. Seltskod oli endiselt mõnus, see krdima ilm mitte! Enne Tartut tuli ikka riide panna.

Aitäh Ove väljakutse eest, Aimike-Tormi eeltööd tegemast ja sõpradele teada andmast, ära tegime!

30 juuli 2017 ei leidnud Elika [nipitiri55]

Sai otsitud siit ja sealt aga tulemust ei olnud.

11 september 2016 ei leidnud Janno, Laura, Teet [teet]

Aarde nullpunkti juurest leidsime 2 puud, mis ulatusid vähemalt meetri kõrgusele, küll aga ei õnnestunud tuvastada õõnsust ega ka aaret. Otsimine oli üsna vaevarikas, kuna koheselt pärast randumist tuli sääskede rünnak nõnda peale, et jala peal oli vähemalt mõnikümmend väikest ja kurja sääske. Polegi kunagi varem sellist asja näinud. Nõgesepõõsas ragistamine ka just kõige meeldivam tegevus polnud. Pärast ära sõites otsustas veel kamp sääski paadis jänest sõita. Kuna tegu oli poolkajutiga paadiga, siis vabatahtlikult sääseda lahkuda ei tahtnud.

10 jaanuar 2016 leidis Reido [reido]

Kasutasin külma ilma ja tegin väikse matka Ulilast mööda Elva jõge. Kohale jõudes hakkasin just mingitest härmatunud punastest marjadest pilti tegema kui üks sobilik puuront jala alla jäi. Aare heas seisukorras. Tänud peitjale :)

4 oktoober 2015 leidis Mikk [silmsirkel]

Õnneks oli kobras veidi kõrgemal kui maapinnal tegutsenud. Aare korras, aitäh!

14 juuli 2015 kommenteeris Alex [alex]

Aare asub küll meetrise(pikkuse poolest) puu õõnsuses, aga tänaseks maapinnal...suvisel ajal peab ikka otsima...silo ja rohelust on seal...palju. Päris palju aega nõudis otsimine...seigeldud lõpuks, igal asjal ja aardel ikka oma aeg!

14 juuli 2015 leidis A ja [mooritz]

Selle aardega algasid meie seiklused mööda vesist Eestimaad. Kirsike äärest ääreni staffi täis ja paat slepis jõudsime Ulilasse, aga no mitte ei saanud meite mõistus aru, kuidas selliselt kaldalt Kirsikest uputamata paati vette saab lasta , seega võtsime kasutusele plaani B ja suundusime Kärevere silla juurde ja olusid vaadates oli paadimees kindel, et siit me vette pääsemegi :).
Mina siis hakkasin tegema ettevalmistusi veele ronimiseks ja tüürimees laskus koos Kirsikesega vee poole. Laskus kuni paat vees ja siis oli jama majas, sest Kirsike keeldus omal jõul kaldast tagasi üles ronimast. Toetasin teda nati ja siis ma nägin enda poole lendavat liivapilve. Sekund oli reageerimiseks küllalt, varjusin Kirsikese pepu päästvasse varju ja kogu see rammus punane liiv lendas paadi suunas. Natuke ukerdamist ja saime ikka kavalust kasutades paadikäru tagant ja Kirsike ronis ähkides kaldast üles. Natuke köitega jamamist ja juba vudis ka paadikäru talle järgi :D.
Nüüd olime siis lõpuks valmis startima. Meie olime ju valmis , kuid paat na nooruke ei tahtnud kuidagi kiirust koguda. Vaevaliselt 5 km+ tunnis liikusime siiski mööda jõge ja aega meil ju oli. Nii tiksusime mingi ilmatuma aeg kuni lõpuks saabusime kauaoodatud ristmikule. Mnjah... meiega samaaegselt saabus sinna üks kalamees, viskas ankru vette ja kukkus kalu kiusama. Ja mis kõikse hullem... ta saigi kala :D . Alex otsis ka kähku oma kalakiusamise varustuse välja ja mina läksin luurele. Luurasin kohe hoolega ja olin mugust kalamehe peale natike turriski, sest nii ei saanud ju oma mõtteid vahetada :P. Tegin ümber nulli uhke tiiru ja no midagi peale mustsõstrapõõsa silma ei hakanud. Aga no sõstrad puha valmis, eks ma siis manustasin vitamiine ja tegin Alexi poole nägusid, et no null silkab eest ja minu nullis ühtki puitunud objekti es tuvastu. Raske ohkega pani Alex oma landid ja muud vigurid paati ja ronis kah saarekesele. Tegi mu sissetallatud ringile samuti tiiru pääle ja astus siis sammukese kõrvalegi ja no see meetrine seal siis oligi, kenasti kõhuli lokkavas rohus. Panime nimed kirja ja mis me näeme... mugu pakib oma ridvad paati ja lahkub objektilt, nüüd siis kui meil Alexiga enam omavahel salatseda pole vaja, sest logi juba kirjas :P.
Meie siiski veel ei lahkunud, võtsime sõstrapõõsa küljest sõstralehti ja mina nosisin muidugi veel peoga marju ka peale. Sõstralehed sai kenasti paadikasti varju pandud, sest neile oli oma ülesanne juba välja mõeldud.
Tagasitee oli allavoolu ja kiirustki pisut enam, nii 9 km tunnis. Alex keeras aga tüüri ja mina pildistasin loodust. Linde nägime mitut sorti, täitsa põnev oli mööda vett libiseda. Ühes kohas kena "liivaranda " nähes otsustas Alex tiba mootorit uurida ja nii me randusime. Mina kui "ankrupiiga" hüppasin kaldale ... ja pidin pikali lendama, sest see liiv osutus sulaselgeks saviks ja see oli krdima libe. Alex ei pannud mu koperdamist tähele ja suure hooga maandudes sai vaid mingil imekombel paadist enne kinni kui savine pind jalad enda sisse imes. No ok, jalad sai ta savist kätte kuid kenad oranžid croksid olid savis ju kinni. Päästeoperatsiooni tulemusel saime need ka kätte, kuid õrnast oranžist värvusest olid nad nüüd väga kaugel.
Kohapealne mootori analüüs mingeid märgatavaid tulemusi ei saavutanud kuid mõtted tekkisid . Tiksusime siis endiselt teotempos mööda jõge ja nüüd polnud mul enam aega pildistada, sest kogu edasine teekond jõel olin ma pesunaine :P. St leotasin nii enda kui Alexi crokse savist puhtaks. Kui te arvate, et see savi vabatahtlikult nende küljest lahkus, siis te eksite. Ikka kõige kümne küünega tuli seda tihket ollust sealt lahti kakkuda. Aga õnneks randudes olid papud taaskord õiget karva ja saime alustada operatsiooniga "paat veest välja kärule".
No kui lõpuks paat kärule oli sikutatud, ähkisime mõlemad nagu auruvedurid, aga samas olime endaga ka väga rahul, sest esimene sammuke vesisel maastikul paadiga oli edukalt läinud.
Edasine tee viis meid juba tuttavale RMK platsile ja olukorda hinnates, et kuhu parem oleks telk üles panna, silmasime veel üht autot samasse kohta parkimas. Ja see polnud mitte mugude auto :D. Autost väljusid Esko[tunk] ja Iti . No ja loomulikult kui juba geopeiturid omavahel kokku saavad siis juttu jätkub ju kauemaks ;) . Ja millest siis veel see jutt, kui ikka geopeituse radadel kogetud seiklustest.
Tänud peitjale, meil oli väga seiklusrikas matk aardeni ja tagasi!

Lisainfo: Ulilasse paadiga pole mõtet minna(v.a.kummikas ja kanuu laadsed tooted), vette ilmselt saaks, välja ainult maasturi laadse tootega. Käreveres on ka looduslik koht, pehme kruus-liiv. Vajab pigem nelikvedu või pikka tross-nööri, et paat ja käru kätte saada. Ööbida saab, aga tunne on nagu kiirteel. by Alex

3 november 2014 leidis Tiia,Einar [pagarid]

Selle aarde otsimiseks sai juba kevadel algus tehtud. Kinkisime Tiiale kummipaadi, et nüüd lähme meretaguseid aardeid otsima, aga tema ei olnud nõus aerutama. Lapsed organiseerisid siis suvel elektrimootori ka külge. Täna oligi aeg transport ära katsetada. Paadi lasksime Ulilas vette ja moor..., ma lähen nüüd Tartu poodidesse. Hüüdis veel, et kui kuhugi jõuad, siis helista. Aardeni popsutasin natuke alla tunni. Logi kirja ja mööda Emajõge allavoolu Paadimehe aaret otsima. Aare korras. Aitäh!

20 september 2014 leidis Viljar, Timo ja [ninnymen]

Väike puhkus kalapüügist! Esimene kord otsisin loomulikult valest suudmest, ilma gps-ita.

14 september 2014 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

Nii nagu aarde nimigi ütleb, ilma seiklusteta selle aarde puhul ei saa. Meie puhul siis jällegi katse No.2.
Puhusime oma veesõiduki Ulilas õhku täis ja vaiksel surinal teele. Kuna aasta juba sügises ja varsti aeg suvised kalapüügivahendid talviste vastu vahetada, oli viimane aeg landid enne talvepuhkust tolmust puhtaks pesta. Esimene lant, ei midagi. Teine lant, ei midagi. Nii jätkus, kuni peenem kraam hakkas juba tolmust puhtaks saama ja oli aeg tõsisem tükk võtta. Ja siis - voilaa! Miskit nagu näksas. Veel üks vise ja esimene purikas paadis! Kuna kala saamine ilmselgelt selle päeva plaanidesse ei kuulunud, siis tegime veel kalast ilupilte ja uudistasime niisama. Aga kuna ta landi otsast kuskile minna ei tahtnud, olime sunnitud ta omale kaasreisijaks võtma. Ja selliseid reisijaid kogunes päris mitu. Peale kolmandat hakkas tüürimees juba muretsema, et ega neid liiga palju ei saa? Aga ei saanud. Enne jõudis aarde paik kätte ja koos tagasi pöördumisega, pöördus ka kalaõnn.
Selles suures koristustuhinas täitus meie 2400. aardeleid Eestis. Boonuseks muidugi puhtaks pestud landid ja selle aasta suurim kalasaak. Täname peitjat seiklusele kutsumast. EVEJ

8 veebruar 2014 leidis Tauri [hrtann]

See oli ulme :D Aga tänud peitjale.

8 veebruar 2014 leidis Tann, Stann, Maarek, Geokährik ja [myrakas]

Vot see päev algas võiduka hurraaga, vallutada kõik olemasolevad magevee aarded siinpool Emajõge. Lõunaks aga oli selge, et täna me ikka rohkem vist ei võta ja keerasime nina kodu poole tagasi. Prantsatasid ju autod juba läbi Võrtsu voogude. Tänud peitjale fantastilise seikluse eest ja kaaslastele tänud meeldejääva päeva eest!

1 veebruar 2014 leidis Maris ja Tanel [karusmari]

Jää nagises mõnusalt ja kohale jõudes pidime peaaeg, et alla andma. Valmistusime juba ära minekuks, kuid tagurdades sattus jala alla midagi liiga siledat ja ümarat. Leidsime aarde lumehangest ja püüdsime talle ligidusse uue pesa teha, kuna koht kuhu aare peidetud oli osutus kobrastele maiuspalaks. Tänud põneva seikluse eest :D

1 veebruar 2014 leidis Tanel ja Maris [phantom]

Peale edukat paadimehe aarde leidmist sai suund sellele võetud. GPSi juhatatud tee sai ootamatult kiiresti otsa, aga kuna ilm oli ilus, siis võis ju ka jalutada. Alguses teed mööda, aga pool maad mööda jõge. Üllatavalt tihe autoliiklus oli jõel. Otsustasime siiski viisakad olla ja jala jätkata. Kohale jõudes oli juba üsna hämar. Kohapeal hakkas üks purk kohe silma, aga see polnud mitte aare. Ei teagi, mis selle eesmärk seal puu otsas oli. Otsisime edasi. Lugesime logisid ja asi sai kohe selgemaks. Kobras oli ilmselt puu pihta pannud, sest oli vaid näritud känd järgi. Otsisime siis maast ja selgus, et õnneks oli ta aarde maha unustanud. Aga selle suurus on küll pigem väike kui normaalne. Aardest võtsime kaasa trummiga putuka, omalt poolt lisasime kondeka. Tagasiteel oli juba päris hämar. õnneks oli valge lumi jõel piisvalt kontrastne võrreldes kaldaga. Aga kole pikk tundus see tagasitee. Kokku sai oma 8-9 kilomeetrit jalutuskäiku. Aitäh peitjatele-taastajatele.

9 november 2013 leidis Gunnar ja Reino [errvee]

Loeme siis leidmishetkeks aardepurgi tagasipaneku. Aare korras senikaua kuni kobras võtab lõplikult puu jalalt maha ja minema lohistab. Viimased kaks nädalat on kõvasti hööveldatud puu kallal.

9 november 2013 hooldas Gunnar ja Reino [errvee]

Aare kuiv ja omal kohal tagasi

28 oktoober 2013 kommenteeris Reino [errvee]

Aare kuivab.

8 september 2013 soovis hooldamist Aivar ja Gunnar [errvee]

Teated kohapealt räägivad, et purk on ääreni vett täis ja aare vajaks täishooldust.

5 november 2012 kommenteeris Ove [ove]

Nauding oli lugeda Lauri värvikat lugu seiklusest Seikleja aarde leidmisel:) See on vähemalt mulle siiani üldse pikim logiteade mida olen lugenud. Soovin vahvat aardeotsimist ja muljete kirjapanemist ka järgmistele seiklejatele!

4 november 2012 leidis Hanno, Triin, Lauri & Maario [loom]

Tühi paat ei seisa pinnal... Aitäh kaaskannatajatele ja aardepeitjatele.

http://hulludmetsas.blogspot.com/

4 november 2012 leidis Triin, Lauri, Maario & Hanno [hanno5000]

Lauri värvikale ja tabavale romaanile oskan lisada vaid seda, et meie kergemas ja kiiremas paadis tunded küll nii laes ei olnud. Nautisime Triinuga hoopis mõnusat jõevoolu ja ilusat päikesepaistet, ajasime juttu kalda ääres paadist kala püüdvate meestega ja lehvitasime mööda kihutavatele motoriseeritud paatkondadele. Väga vinge retk oli! Aitähh kõigile osalistele ja muidugi ka peitjale! Matka träkk seonduvalt lingilt, pildid siit.

http://www.geoape.com/tracklogs/seiklejacom-aarderetk-3924

4 november 2012 leidis Lauri, Maario, Hanno ja Triin [trine]

Õigupoolest oli see meil juba teine katse katse Seikleja juurde jõuda - eelmisel suvel lähenesime, paat autos, jõele nii umbes 4 km kaugusele ja kõik need õudsed lendelajad, kes väljastpoolt mürtsuga vastu klaasi põrkusid, mõjusid nii julgustavalt, et keegi ust avada ei soovinud. Nüüd sügisel oli lugu hoopis teine, päike paistis ja vesi vulises ja isegi luiged lisasid romantikat :P Mitmed pealtnägijad imestasid, miks me kala ei püüa, kas tõesti on nii raske uskuda, et mõni tahab novembrikuisel jõel 6 tundi lõbusõitu teha? No ei mõista nad geopeitureid. Eks oleks vähe kiiremini saanud, kui meil oleks kaks paati olnud, mitte poolteist. Ja luha ületamine burlakid-volgal-stiilis jääb ilmselt alatiseks kaardilugeja hinge peale... kuigi, eks ma järgisin lihtsalt jõelt palju kordi kuuldud soovitust "Käi jala!" Lõbus oli, aitäh kaaslastele!

PS Paadisõit tekitas nii palju elevust, et keegi pole veel aarde kohta midagi öelnud :) Kuna olin kogu retke põhiliselt pehmel pinnal lösutanud turist, siis jäi mulle au purki välja kaevata - oli teine paksu maskeeringu all väga hästi säilinud. Vihjepuu on samuti õnneks püsti, kuigi pikka garantiid ei annaks - jõe pool olid kõik jämedamad tüved hammastega maha võetud.

4 november 2012 leidis Triin, Hanno, Maario, Lauri [algaja]

Algas asi minu jaoks sellega, et norrakate sündmusaardel kuulsin Hannolt mingit mõminat ja täpsustamisel sain teada, et jutt käib sellest aardest. Ma mõtlesin ikka kõva kümnendik sekundit ja siis arvasin, et ega te seal ilma minuta hakkama ei saa. Etteruttavalt võib öelda, et see oli ka tegelikult nii. Maario sai mingi paadi ja pidime pühapäeval kell 9 parve vette laskma. Muidugi tuli reeglipärane viivitus ja asi hakkas umbes kell 11 peale. Eelmisel õhtul küsis Hanno mingil ilmselt meeltesegaduse hetkel kas mul on head pumpa. Ja kui on siis võta kaasa. No muidugi oli, mul ainult head asjad ongi, kuigi enamasti mõistan seda vaid mina ise. Igatahes läks minu pumbaga vaid veerand tundi, et see suurem paat õige kuju võtaks. Hanno väiksem paat läks tiba kiiremini õhku täis. Lasime siis paadi vette ja koos Maarioga panime hirmsa hooga ajama. Umbes kaks korda kiiremini kui veevool. Kui Hanno niisama aerudega sebides meist mööda libises siis süüdistasime teda meie needmises, siis selles, et tal on talveaerud, siis arvasime, et meie turboaerude scoop on muda täis ja lõpuks ei arvanud midagi ning leppisime olukorraga, et meie paat ongi loodusenautijate tööriist. Vahepeal tekkis rõõmustav teadmine, et lisaks muudele asjadele ei pea see paat ka õhku, mis omakorda tähendas, et iga poole tunni tagant tuli sinna paadi sisse õhku juurde pumbata. Meie lihakehad olid lihtsalt väga võimekad õhu paadist minematoimetamisel. Ja siis saigi selgeks, et kui minu pumpa poleks siis jääksime üsna ruttu liikumisvõimetuks. Kaasasolnud pumpnublaka puhul läks õhk kiiremini välja kui pump sinna ajada suutis. Pumpamise jaoks oli vaja kahte inimest, sest hoolikalt valitud detailid ja sõlmed olid omavahel kinnitatud teibiga mida ei toodeta enam kümme aastat. Lisaks oli konstruktsioon nii tugev, et ettevaatamatuid liigutusi ei saanud teha. Pumpamise ajal liikus paat kõigi reeglite kohaselt kaldasse igasugu risu vahele. Peale kolmandat korda see meid enam ei erutanud. Vahepeal tegime kõne Hannole, kes seletas, et tema üleüldse ei aeruta ja liigub vaid nii nagu veevool teda kannab. Kuskil Ulila juures nad siiski ootasid meid. Kuna meie paadi aerud olid umbes lapikuks löödud õllepudelikorgi suurused siis oli mõte Hannoga vahetust teha, sest tema aerud olid võimelised väiksemat mõõtu päikesevarjutuseks. Kahjuks läks ka see plaan kohe hingusele, sest meie aerud ei mahtunud tema paadi aerude hoidmise avadesse. Peale järjekordset pumbaga puhkimist ja ähkimist jätkasime teekonda. Vahepeal läks ka pump natuke katki. Küsimusel, et miks me kohe Ulilast ei võinud alustada ei hakanud üldse aega raiskama. Korduvalt kirusin seda, kes jõesängi tegi. Nimelt olime seal juba üle tunni vehkinud aga distants oli selle ajaga kõva kilomeetri vähenenud. Seega oli jõesängi tegija selline, kes ei teagi misasi on kaine päev. Vahepeal hargnes jõgi kaheks. Sel ajal olime veel Hannol kuuldekauguses ja saime teada otsema haru. Valisime selle, kuigi see oli kitsam aga kuni kurvini oli kõik ilus. Täpselt peale kurvi oli aga mingi sild. Sild on muidugi täiesti loomulik asi aga see oli nii madal, et võttis kukalt sügama. Läksime ikkagi silla alt läbi. Esialgne plaan oli, et kui sild tuleb siis hüppan paadist silla peale ja teisel pool jälle paati. Aga paat liikus silla alla kiiremini kui vaja ja mul ei jäänud muud üle kui parimate filmide kohaselt ruttu selili visata. Filmides lastakse sedasi rongil endast üle sõita. Silla ja paadi vahele jäi siiski natuke ruumi. Täpselt niipalju, et ajaleht mahuks vahele aga seda ainult siis kui ta on täis trükkimata. Edasi "venitas" Hanno koos Triinuga jälle minema nii, et vahujuga taga ja meie hakkasime oma tavalise paadipuhumisega aega viitma. Vahepeal tulid ka mingid fossiilkütusel liikuvate mugude veelpüsivad monstrumid vastu. No tegi ikka kadedaks küll. Mingil ajal ei viitsinud enam aerudega nühkida. Sest silmaga nähtavat vahet ei olnud. Ulpisime niisama. Korraga tulid mingid pruunid luiged meile vastu. Olime hästi tasa ja ei liigutanud. Pesemata sulehunnikud aga ei pööranud meile mingit tähelepanu. Lõpuks saime aru, et igasugu liikuvaid asju on seal lademes ja nad on lihtsalt harjunud kõiksugu võõrliikidega. Lisaks olid nende vanemad sealsamas ja kokku oli neid lindusid vist 7 tükki, kes seal rahulikult ujumist harjutasid. Varsti hakkas aga segaseks jääma, et kas me üldse liigume õiges suunas. Kõne Hannole andis teada, et nemad on juba kohal ja kohe peaksime meie kah jõudma. Hilisem analüüs andis meievaheliseks distantsiks umbes kilomeetri. Leidsime mingi orientiiri, mis muidugi osutus valeks. Kuna loodus kutsus ja kaladele ei tahtnud liiga teha siis tegime ühe rannapeatuse. Protseduuri pikkus aga pani kukalt sügama, et ma ju ometi olen täna juba põietühjendusega tegelenud ja pole nagu olulist kogust vedelikku kah manustanud. Olukorda parandas teadmine, et Maariol oli kah samasugune segadus. Ajasime jälle paadi punni ja kihutasime lõpuks Hannole ja Triinule järgi. Ja olimegi kohal. Kuna varbaid ja poolt jalga enam külma tõttu hästi ei tundnud siis trampisime niisama seal saarekesel. Sõime kõik kaasasolnud asjad ära ja jätkasime teekonda. Plaanis oli Kärevere sillani jõuda. Ja kuigi teine jõgi oli tiba kiirem siis ei muutunud meie olukord kuigi palju. Mööduvad paadid tekitasid natuke lainetust. Peale pikemat loodusenautimist puhusime jälle paati ja siis hakkas vihma sadama. See tegi ka nähtavaks, et selle paadi õige nimi oleks olnud sõel. Nentisime, et oleks seda enne teadnud siis poleks vist nii agaralt kogu üritusega alustanud. Aga enam polnud midagi teha. Vahtisin mullide armeed paadil ja neid oli ikka igal pool. Mitte ainult materjalide liitekohas kus oleks loogiline olnud. Peale seda kui järjekordse paadi möödumisest oli umbes kümme minutit tegime Hannole kõne, et kus nad on. Olid kuskil kaldal, et sealt pidi kah saama. Sillani vist ära ei pinguta, pimedaks läheb enne. Proovisime paadihäält orientiiriks teha. Hanno ütles, et kaugelt midagi kuuleb. Meenutasime igasugu inetuid asju, sest see tähendas, et vahe on ikka mitu kilomeetrit. Alles hiljem tuli välja, et see paat sõitis kuskile mujale ja seepärast oligi müra vaikne. Igatahes olime lõpuks jälle kõik koos. Ja see majake kuhu auto sai järgi tulla oli üsna lähedal. Niisiis tirisime paadid veest välja ja panime maja poole minekut. Üsna madal vesi oli, kuskil 15 cm. Aga see oli alles algus. Vesi läks sügavamaks. Otsisime kuivemat kohta ja tegime mingeid ringe aga siis oli korraga kopp ees ja panime otse. Lõpuks tuli vesi üle kummikuserva ja siis paterdasin ma juba kannikatpidi mülkas. Hanno paat oli kerge ja tema vedas seda üksinda. Meie paat oli raskem ja tirisime seda koos. Siinkohal peab mainima, et Maario kõrval olen ma selline keskmine päkapikk. Mis omakorda tähendab, et tema samm on pikem. Kuna paati lohistasime mõlemad koos, mina ühel pool ja Maario teisel pool siis lõppes asi sellega, et tema kihutas eest minema ja järgi lohises paat ning siis mina kah. Ma ei jaksanud seal munadeni vees siukse kiirusega kihutada. Tegime mingeid positsioonide vahetusi ja lõpuks saime siiski arvestatava koostööga hakkama. Kogu see asi meenutas mulle Ilja Repini maali "Burlakid Volgal" sest siuke mõttetu tunne oli paati läbi poolemeetrise vee tassida. Kogu see teekond oli umbes 700 meetrit. Sel hetkel tänasin, et kogu oma tehnika maha jätsin. Pilte oleks muidugi küll ja veel saanud aga ilmselt oleks enamus tehnikat ka ära koolend. Lõpuks auto juures olles leidsime, et vau kui äge paadisild siin on. Peale seda olime lihtsalt vait. Nimelt oleks võinud veel jõge mööda umbes 200 meetrit edasi sõita ja siis oleks saanud vabalt selle paadisillani ning siis oleks see paadilohistamise teema kõik olemata jäänud. Valasime kummikud veest tühjaks. Ilus veeloik oli vähemalt. Pakkisime asjad kokku ja saatjaks oli lahke koer, kes ei hakanud irvitama, et miks te küll mööda heinamaad oma paate tassite. Siis läksime sööma. Sandra oli ühe supi kokku keetnud ja tol hetkel polnud maailmas mitte midagi paremat olemas. Vahepeal oli ka olukord kus varbad olid ainult visuaalsel teel tuvastatavad. Tänaseks on kõik siiski korras. Ja nüüd tänan Sandrat kes kogu seda kaakide kampa autoga tassis. Veel on mul hea meel kinnaste leiutaja üle. Kõigil olid käed soojas. Minul niiväga ei olnud, ma nimelt taipasin kaasa võtta ainult väga õhukesed kummikindad. Väga meeldejääv asi oli. Ja nimi oli meie puhul kah kümnesse.

13 juuli 2012 leidis mõnus matkaseltskond ja 2 kanuud [neeme]
Juba pikalt oli plaanis üks ööbimisega kanuumatk teha ja paar Emajõe ääres asuvat aaret noppida. Mõnus matk sai alguse Elva jõelt ja ööbimiskohaks valisimegi Elva jõe ja Emajõe ühinemiskohas asuva saarekese, kuhu parasjagu kaks telki ära mahtus ja kus ka lõkkeplats täitsa olemas. Loomulikult oli seal ka aare :)! Ämblikud olid peiduka maskeerimisega tõsist vaeva näinud ning Kadri ja Sveni poolt paigaldatud statsionaarne vihje oli päris asjakohane.
Aare on vahepealse aja kenasti üle elanud. Veidi tuli siiski aardepurgi sisu tuulutada, aga ei midagi hullu. Meie poolt jäi aardesse täring ja sm. Jaan Kase (kelle siis veel) geomünt.
Aitäh aarde peitjatele ja samuti taastajatele!

27 august 2011 leidis Priit, Allan [iksid]
Tore väike kummipaadiralli, päris vahva sõit oli. Kalossike vedas tublisti kohale ja pärast edasi ka. Aardega läks veidi aega, aga leitud ta sai. Aitäh.

27 august 2011 leidis iksid & [maipri]
Allani eestvedamisel sai ette võetud üks laupäev maastik = 4 aaretega. Aardeni sõudsime kummipaadiga, mille ristisime kalossiks (päris väike oli teine). Leidmisega läks kohapeal ikka üksjagu aega..ei suutnud kohe õigesse kohta vaadata. Kurb, et kalamehed või kes iganes nii õudsalt lagastavad...kõik kohad olid prahti ja sodi ja sõna otses mõtte fekaale (keset teerada) täis... ja siis virisevad, et maaomanikud ei taha läbi oma maade neid jõgede äärde lasta - mõttekoht! Kalossisõitu tuli kokku ca 11,6 km
http://www.geoape.com/tracklogs/seiklejacom-aare-kummipaadiga-3113

6 august 2011 leidis Airi ja Tauno [aurora]

Leitud koos Taunoga. Tänud!

6 august 2011 leidis Airi ja Tauno [tralls]
Otsustasime alustada enda vormiviimist järgmise aasta Võhandu maratoni jaoks väikese kanuumatkaga. Ulila juurest Elva jõel kanuu vette ja padavai Tartu poole ajama. 33,5 km ja 5,7 h V: pall, J: mehike

Geoape

16 mai 2011 hooldas Ove [ove]
Lingid seadusandlusele värskendatud vastavalt kehtivatele seadustele.

10 märts 2011 leidis L@SSIE [lassie]
Täielik geoboheemlus. Ei ole mul kaasas ei GPSi, ega ka räätsasid. Ainuke tehniline abivahend on digikaamera, aga seegi kuulub oma olemuselt eelmisesse sajandisse. Kõigepealt 6.35 väljuva ja kodumaa kooliõpilaste elukohti tutvustava maakonnabussiga Ulilasse. Siis üle jõe. Sillast ja kultuurselt nagu ikka. Kohalikud väga ei võõrastunudki. Väikese arupidamise järel kolisin üle jõejääle, nagu paljudki enne mind teinud on. Edasine oli juba suur jalutuskäik. Pean määnma, et vahetevahel on olnud mu kodutänav lumisem kui see unustatud kiirtee. Korraks päris lõpu eel pakkus jää ka teravamaid elamusi, tehes korraks raks. Midagi hullemat sellest ei toimunud, kui et ilm lõunapoolkeral läks soojemaks. Aare on hea tervise juures, oli küll oma õõnsusest nähtav, kuid nagu lumelogi aarde ümbruses tunnistas, polnud ka külastajaid sealkandis liikvel. Ja tagasiteel lagunes ära saapatald. Nii et siis libisedes edasi Ulilasse, kust täpiline külamees mu koju tõi. Kogu aktsiooni peale läks alla 5 tunni. Ja lumine jalutuskäik võttis aega sellest vaid 2,5 tundi. Aga tee on veel vaba. Nädalajagu kindlasti.

16 november 2010 kommenteeris Kadri [pekadrip]
Artiklis oleval pildil jääb aare vist "nurga taha". Juba sel suvel võis näha suuri jõgede paranduse töid Emajõkke suubuvate jõgede otste juures. Suurejoonelistest töödest Emajõel:
http://www.tartupostimees.ee/?id=342556

4 oktoober 2010 hooldas Ove [ove]
Muutsin aarde raskusastme 1,5peale ja muutsin ka aarde asukoha kirjelduse ja aarde suuruse info.

27 september 2010 kommenteeris Kadri [pekadrip]
Vihje- umbes 1m kõrgusel peab paika. Vihje- puu õõnsuses- peab paika ja sellele vihjele vastavalt, peidukoha raskusaste 1,5 Lihtsalt vähesest külastatavusest tingitult, teeb loodus seal omapead vägeva maskeeringu. Aarde suurus- väike. Koordinaatide täpsust ei tea, sest polnud esialgseid koordinaate kaasas ja ei vaadanud kohapeal kah gepsu.

Tegelikult võiks see info jõuda aarde kirjeldusse ka!!! Sest kirjelduses mainitud traadiga kinnitust ju pole juba üle aasta olemaski.

27 september 2010 kommenteeris Urmo [floyd]
Kas peidukoha raskusaste 1.0 on (nüüd) õige?

26 september 2010 leidis Sven ja Kadri [pekadrip]
See seiklus sai alguse eile õhtul ühel soolaleivapeol, kui Sven teatas plaanist minna paadiga uurima, kas aare on endiselt seal alles, kus ta olema peaks. Ja lause, et keegi võib ju kaasa ka tulla, kui tahab, tõi kaasa kerge nõupidamise, et kes saab, tahab ja võib... Ja nii leidsingi end pühapäeva hommikul kell 6 asumas teele Võrtsjärve suunas, seljas talveriided ja kaasas termos sooja teega. Septembrihommikud pole just eriti soojad ning pimedus ja udu olid alles taandumas, seega üpris karastav kogemus. Villased sokid, soe fliis ja talvejope olid täiesti omal kohal. Tõenäoliselt poleks pahad olnud ka villased labakud ;) Paadi panime kokku ja lasksime vette Emajõe alguses Võrtsjärve ääres, sest sealt on lihtsalt huvitav minna. Oli ikka näha, et tegemist on nädalavahetusega, sest terve jõe äär oli enam-vähem täis kalamehi ja -naisi, kes paadiga, kes autoga, kes naisega, kes püsti, kes pikali lõkke ääres... Ajaloolise tõe huvides tuleb öelda, et õhtupoolikuks oli enamus kalamehi kadunud, maha oli jäänud ainult pea igale lõkkekohale prügi. Väga kurb! Neli meie käsutuses olevat hobujõudu, liigutasid paati omal kiirusel, külm vastutuul tegi oma töö ja nii kulus ikka päris ootamatult palju aega kohale jõudmiseks... Kuigi selle üle nuriseda oleks väga suur patt, sest voolav vesi, paadid ja suursugused linnud-haigrud, olid suurepärased. Ja hommiku kulgedes hakkas särama sügisene päike ning ilm läks soojaks. Minnes ringisebivate paatide vahel oma rada, õnnestus lõpuks jõuda ka õige saarekeseni, mis õnneks polnud hõivatud ( kartsime küll, et kalamehed juba seal ka ees!). Kuna nii ootamatu mineku tõttu polnud mul ei koordinaate gepsus ega vihjet ega aarde kirjeldust, siis leidsin kaks potentsiaalset puud, millel õõnsused, kuid esimene vaatlus mind sihile ei viinud. Pärast seda kui Sven oli veendunud, et "aare paistab korras olevat", sain minagi siis aru, et tops on tõesti olemas. Lihtsalt looduslik maskeering oli nii tõetruu. Aasta jooksul oli see aare endale lihtsalt seened selga kasvatanud!
Aare korras. EVEJ
Saarekesel tegime lõkke ja tossutasime oma kaasavõetud vorstid ära. Kõht täis, asusime tagasiteele, mis osutus veelgi aeglasemaks ettevõtmiseks, sest vastuvoolu oli hobustel veel raskem. Viimased 3 (umbes) kilomeetrit läbisime pimeduses, abiks ainult kaks nõrka valgusallikat. Aga kokkuvõtteks võib nentida, et minu esimene paadimatk jõel, osutus väga vahvaks seikluseks, millega kaasnes ka aardeleid. Ainult sabakont on sellest paadisistumisest kuidagi valusapoolne...;-) Aitäh kõigile (eriti Peebule ja Svenile), kes võimaldasid mul veeta väga laheda pühapäeva!!!

26 september 2010 kommenteeris Kadri ja Sven [geokrahv]
Täna otsustasin aarde üle vaadata, sest mitte kuidagi uskuda ei tahtnud, et see kaduma läinud on. Nii saigi paadimatk ette võetud taaskord Emajõe algusest. Hommikul varavalges oli jõge mööda sõites isegi talveriideid vaja. Kohale jõudes läks lõkke tegemisele vist mitu tundi, sest leitud puud olid kõik märjad. Lõpuks kasutasime tule õhutamisesks paadipumpa. Siis võis ka vorstid vardasse ajada.
Aare oli ikka omal kohal. Muidugi vinge maskeringu all. Nüüd on maskeering natuke leebem. Lisaks panime peidukoha juurde ümber puu kaablikinnitus ribad. Üks on must ja teine valge. Leidmine peaks nüüd igaljuhul õnnestuma.
Paadimatkalt jõudsime tagasi juba päris pimedas. Seepärast õnnestus ka näha uue silla valgusemängu jõe poolt. See on muidugi omaette vaatamisväärsus.

23 september 2010 kommenteeris Sven [geokrahv]
Kuna ma ükskord selle aarde taastasin, siis võin väita, et see aare on seal ülisuure tõenäosusega alles. Juhul, kui kalamehed on selle puu seal maha saaginud, siis on muidugi teised lood.

23 september 2010 kommenteeris L@SSIE [lassie]
Ilmselt on see aare kevadise suurvee ohvriks langenud. Iseenesest huvitav koht, seal võiks aare olla.

14 august 2010 ei leidnud Viljar [viljar_p]
Ei leidnud. Otsisin vihje järgi umbes 10 minutit.

17 juuli 2010 ei leidnud Urmo [floyd]
Otsisin ja vaatasin kõik puud üle, kuid ei leidnud. Kas ei otsinud piisavalt hästi või siis on kaduma läinud viimase aasta jooksul, ei oska öelda... Aga koht on ilus :)

20 august 2009 leidis Mari, Siim ja Ants [marx303]
Siia jõudes uurisin hoolega kõik puutüved läbi. Üks koht oli eriliselt hea, kuid tühi. Kaks väga head kohta olid ka tühjad. Hinge tekkis väike kahtlus. (Seda enam, et kõik vähegi sobivad puud said üle vaadatud.) Helistasin taastajale ja tuli välja, et mu peamine kahtlusalune ei olnud õige koht. Õige koht on veel kavalam ja väga hea peidukas ka. Geokrahvi nime vääriv :) Mina pidin veel eemaldama ämbliku elamise, ohtralt kootud võrke ja kogutud toidumoona ning muidugi ämbliku. Ma loodan, et ta valib järgmine kord koduks mõne muu koha. Minu geps aarde juures nulli ei näidanud - lähtudes vihjest on aare leitav. Aitäh! evej. Ah jaa - jubedad sääsed on seal.

4 juuli 2009 leidis Sven ja Herti [hertz]
Hommikul 7.30 paat vette ja meie seiklusterohke reis võis alata. Kihutasime oma kiirkaatriga mööda jõge seikleja poole nii, et valge vaht oli taga. Vahepeal võtsime aja maha ja püüdsime kala ,aga selle päeva kala skooriks jäi 0. Aardese panime uue konteineri ja muu vajaliku. Tegime väikse grilli ja siis edasi paadimehe poole.

4 juuli 2009 leidis Herti ja Sven [geokrahv]
Teekonna aardeni valisime just meelega hästi pika. Alustasime Emajõe algusest. Kell 07:30 sundisime kaasas olnud 4 hobust tööle ja nende võimekuse piiriks paadi tõukamisel allavoolu osutus umbes 10km tunnis. Teel püüdsime kala ka (ei saanud) ja nelja tunni pärast maabusime aarde juures saarel. Leidsime eelmiste külastajate logilehe ja lisasime selle endi kaasa võetud purki. Nüüd on seal uus logiraamat, mängujuhend jkm. vajalik. Purk mahtuski puuõõnde ja väheusutav, et keegi juhuslik selle üles leiab. Ainult mul on tunne, et kirjutasin külastus kuupäevaks 04.06.09. Õige oleks 04.07.09. Hiljem Tartu poolt tagasi tulles ei saanud enam kontrollida, sest saar oli hõivatud juba. Puu küljest võtsime traadi kah ära. Väga hea, et ka selliste kohtade peal aardeid võib leida.

30 juuni 2009 kommenteeris Ove [ove]
Kuna mul endal aarde piirkonda lähiajal ei ole plaanis sattuda, siis oleks väga teretulnud kui järgmised otsijad ajutisele logiraamatule püsivama konteineri kaasa võtaksid.

27 juuni 2009 leidis Triin, Paavo, Telc [telc]
Espitsjooni alustasime koos Paavo ja Triinuga Ulilas. Panime kanuu vette, mõla ja möla jooksid meil Paavoga mõlemad usinasti ning kärmesti olime kohal. Selgus, et taastatud aare on taas kaotsi läinud. Tegime hädapärase taastamise ja sõudsime tagasi tsivilisatsiooni rüppe.

27 juuni 2009 soovis hooldamist Paavo [speedy]
Palun peitjal või tema nõusolekul järgmistel otsijatel võtta kaasa väike vettpidav tops + sobiv logiraamat + geopeituse juhend + kirjutusvahend. Traat on kohapeal alles, ent seda ei tasu kasutada aarde peitmiseks samamoodi nagu siiani oli - rippuvas olekus. Nullisoleva jt puude sees on õnarusi, kuhu väike topsik mahub ja maskeerituna loodetavasti ka püsib. Nullist mõni meeter eemal on lõkkekoht, toolid ja prügi - seega on asupaik aeg-ajalt asustatud ja aare seal korralikult maskeerimata ei püsi. Peitja Ove võiks oma sõna öelda või aarde järgmistele otsijatele kaasagi anda.

27 juuni 2009 leidis Tanel, Paavo & Triin [linnapreili]
Minul oli rõõm nautida ilusat laupäeva hommikut kanuus ja tekitada rügajatele veetakistusi. Kohapeal oli aga meel mõru kuna aare kaotsis. Nähes kalameeste lõket, katkisi toole, mahavõetud võsa ning puukülge kinnitatud traati siis aarde püsimine sellisel kujul sellises kohas on kahtlane. Kuna omanik tõenäoliselt niipea ei jõua aaret taastama siis jätsime puuõõnsusesse pliiatsi ja logipaberi grip-kotis ning loodame, et järgmised otsijad võtavad kaasa konteineri.

27 juuni 2009 leidis Triin, Tanel & Paavo [speedy]
Enne Käojaani oli vaja Karuonult laenatud kanuuga käia Seikleja.com-is, et kanuulaenutus ära tasuks. Sest - nagu hiljem juhtus - Kajakavaimu me kerge külgtuulega ja väga kõva vihmahoogudega ei jõudnudki, keerasime Võrtsjärvel 100 meetri pealt tagasi. Siin oli kanuust aga kindlasti abi :-) Esimesed liigutused Ullilast vette minnes olid Nelsoni stabiilsema kanuuga harjunud jõehuntidele, kes aprillis kumbki kanuuga edukalt 95 km läbi uhasid, üsna ebakindlad, kuid hoo kasvades arenesime kiiresti. Poolel teel sinna meenutas sõit juba Võhandu maratoni, v.a. et keskmisel kanuuliikmel polnud mõla ja ta püüdis meid kätt vett pannes aeg-ajalt pidurdada :-p Igatahes saima 45 minutiga 4.5 km lõbusalt lolli juttu ajades läbitud ja kuiva jalaga maale. Selgki polnud märg.
"Saarekesel" aga tuli kiiresti jama majja - aare oli kadunud :-( Traat alles ja kõik peale aardetopsi oli olemas ja vastas vihjele. Otsisime seda kõikjalt, ka lõkkest, aga ilmselt on plasttops kas minema ujunud või põlema pandud või mattunud võssa/mutta - kindlasti on olnud pahatahtliku kalamehest mugu käsi mängus, sest topsi suu ümber olnud plastikriba on lõpuni kinni tõmmatud. Suhtlesime peitjaga ja püüdsime ka äsjaleidnud Pioneeril tutist kinni saada, kes aga ei vastanud. Kirusime teda ja aasisime, et ta on ilmselt LTF-i (Last To Find) teinud.. ;-) Kuna aaret oli äsja leitud, pidasime liiga vähe tõenäoliseks, et see kadunud võiks olla, ei olnud lolli peaga asendustopsi kaasa võtnud :-( Siis saigi antud lubadus, et edaspidi on SELLISTESSE kohtadesse minnes alati varukraam kaasas. Admini ja peitjaga suhelnud, taastasime hädavajaliku logiraamatu ilma topsita, kahe suletava kilekoti sisse. Logiraamatuks sai ainus kaasasolnud A4, mille üks pool oli juba kasutatud - korduvkasutus on ju moes :-p Ehk olukord ei ole kaugeltki hea, aga vähemalt ei pea aare taas 2a taastamist ootama ja on leitav. Aardekilekoti peitsime senise aardepuu sisse, kaasasolnud sinise vildika samuti.
Tagasi mõlatasime viis minutit kauem, sest vool oli vastu, küll aga suutsime enne finišit Ullilas saavutada kiiruseks vastuvoolu 8.6 km/h :-) Lahe kanuumatk oli. Kahju vaid, et aardega nii on läinud.

12 juuni 2009 leidis Pan Tiit, Ever ja Ermo [pioneer]
Leitud kolmepäevase paadiretke raames. Õppisime rendikat tundma ja tegime Käreverest väikese kõrvalepõike Võrtsu poole. Sellel korral aare ilusti olemas ja heas korras. Loodetavasti ei saa mugude hordid talle saatuslikuks, sest koht ise on kõrge veetaseme korral ja ka muidu hinnaline kalapüügikoht.

13 mai 2009 leidis Miki [miki]
Tutvusime kaitseala eeskirjadega, mil moel ja kuhu maani võib jõge mööda liikuda, varuastasime end sobivate vahenditega ja tuld. Aare oli talve üle elanud ning väga heas korras. Kant on nii kena, et veetsime pool päeva vee peal ning loodust pildistades. Tänud peitjale, soovitan soojalt.

3 oktoober 2008 leidis Aare ja Kalle [sookoll7]
Täna oli üpris soodne ilm seda aaret otsida. Kanuu vette ja sõit algas. Mis viga päri vett ja päri tuult minna, lausa lust. Aare sai kiirelt tuvastatud, kuna valge värv oli kaugele näha. Koht ise vist kalameestele sobilik, isegi lõkkease oli olemas ja ka saag puude langetamiseks. Logisime ja asusime tagasiteele, mis juba nii kergelt enam ei õnnestunud. Veevool vastu ja tuul ka tõstis oma tempot, et meil raskem oleks. Tore reede kanuutamiseks veel sellel aastal. EVEJ

3 oktoober 2008 leidis Kalle ja Aare [karuonu]
Maksuvabal Reedel tööd teadagi ei tehta, vaid tegeletakse hobide ning kaunite kunstidega. Et me kunsti eriti ei jaga, siis lükkasime Ulilas kanuu vette ja panime allavoolu minema. Mööda looklevat Elva jõge oli sõit aardeni 4,5km. Aarde leidmine käis kähku, valge tops paistis kaugele. Loodame, et temast ei saa vihmaussitops mõne tubli kalamehe taskus. Tänud peitjale ja ilmataadile!

13 september 2008 leidis Mihkel ja Kätlin [weps]

Mida kõike ühe aarde pärast tegema ei pea :)

13 september 2008 leidis Kätlin ja Mihkel [sookoll]
Juhuuu!! Meie esimene esimene!

Pealegi:
a) Vähimleitud aare nr 1 siiamaani
b) Kauem leidmata aare nr 3 (1232 päeva leidmata)

Täna siis võtsime ette Emajõe aarded. Laenutasime paadi ja külma ning vihma trotsides imetlesime üle kallaste ajavat Emajõge ja tema luhtasid. Teepeal tervitasid meid kalastusvõistlusel osalejad ja trobikond aerutajaid.
http://paadirent.ee/

4 september 2008 hooldas Ove [ove]
Taastasin aarde ja kõik vee peal liikujad on taas oodatud seda aaret otsima. Seekord kinnitasin aarde traadiga puu külge ja loodan, et ka suurvee järgselt aare oma peidikust ei lahku.

3 juuni 2006 ei leidnud Ermo [pioneer]
Kalaretke teisel päeval jõudsin selle aardeni, aga ka peale korduvat saarekesel saarekeste kontrollimist, ei õnnestunud aaret tabada. Paluks aarde omanikul asja kontrollida. Õngitsemiseks sobib koht imehästi!

21 mai 2006 ei leidnud Silver ja Aare [karuonu]
Tundub, et "saarekest" külastatakse päris tihti. Seal on lõkkease ja põõsaste alla hakkab kerkima prügimägi. Paistab olevat hea koht õngitsemiseks. Aaret ennast ei õnnestunud kahjuks leida. Rohkem õnne järgmistele otsijatele!