Vaskjala veehoidla

 1 

Juba kevadel oli plaani pandud, et tulen koos Jutaga suvel seda aaret korjama, aga nu see suvi sai nüüd küll nii kiiresti otsa, et plaan sai teoks alles viimastel suve päevadel. Ilm oli mõnus. Nautisime seltkonda ja loodust. Ja ei või olla olimegi kohal. Ega ma sada kindel ei ole, et see nüüd õige koht on, aga vähemalt oli mul mõte ja kui ei peaks olema, siis saime lihtsalt mõnusalt aega veeta. Aare ilmutas ennast üpriski kiirelt. Kuigi vihje nagu oli olemas, aga aare oli küll nüüd natuke vihjest eemal. Aga suured tänud aarde eest ja sõbrale seltskonna eest.

 4 

Terve suve sai SUP laudu kasutatud, küll enda oma küll suppama.com laudu. Seetõttu oli täitsa loogiline, et Jansi enne suppama minekut küsis, kas sul üldse on veel mingitki huvi laua peale ronida. Muidugi on, mis mõttes nagu ... see on ju nii chill ja vahva tegevus.

Vee äärde jalutades arutasimegi, kes kui palju suve jooksul SUPile sattunud on. Ma sain "mõned" korrad rohkem kirja igal juhul.

Aarde otsimisega oli aga nii, et me oleme ju kord varem siin kirvetamas käinud ... ja leiuta lahkunud. Siis ütles Janar, et tal on veel üks mõte ja me võiks seda katsetada. Täna siis katsetasimegi. Chillisime mööda veekogu, rääkisime juttu ja oleks äärepealt õigest kohast möödagi pannud. Siiski saime pidama, tegime väikese peatuse, natuke hargnesime ja sealt see Janar aarde leidiski. Nimed kirja ja tagasi veekogule. No küll oli mõnus, poleks arvanudki, et tegemist on septembri teise poolega. Vesi oli nii vaikne ja paari aerutõmbega liikus SUP väga jõudsalt edasi. Aitäh aarde eest ja sõbrale mõnusa õhtu eest!

Eilne Paunküla veehoidla retk ajas hamba verele ja kui meil kanuu juba autokatusel oli, kasutasime ära ilusat ilma ning läksime järjekordselt vee peale. Üllatusena avastasime vettelaskmiskohast kena liivaranna rannatoolide ja muu päevitamiseks vajaliku inventariga. Kahjuks oli vallavalitsus ainult ujumist keelavad sildid üles pannud. Aga me ei tahtnudki ujuda. Lasime kanuu vette ja teele. Imevaikne vesi, ümberringi vaikus ja rahu. Mõnus kulgemine oli. Karuonul oli mõistatus ka lahendatud. Randusime veidi enne nulli kõrkjapuhmastikus ning otsisime kõik puud läbi. Ei midagi. No läheme siis ehk veidi rohkem nulli poole? Ja sealt ta siis end peitiski, veidi ümber nurga, täiesti viisakas kohas, kopraonude juures. Vihje ka veel pädes, aare oli korras ja kuiv. Aitäh!

Päris mitu teekonda sai arvutis kaardile pandud, enne kui piisavalt tõenäoline lõpp-punkt paika sai. Koha peal sai sellele vaatamata pikalt otsitud, enne kui aare silma jäi. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Aarde lõpp-koordinaadid olid juba ammu välja arvutatud, täna lõpuks leidsime aja ja vahendi, millega aardeni jõuda. Kohale jõudes jäime natuke liiga kinni vihjesse, kuid kui laiema kaarega ringi avatasime, siis tuli leid kiiresti. Tänud toreda mõistatuse eest!

Kuivõrd tänas epäeva ühine tegevus näitas SUP-i aarde otsimist, siis tulime siinkandis olles sedagi aaret logima. Leid tuli esimesest vaadatud kohast ja peale seda oli mõnus tagasikulgemine parimas seltskonnas.

Minul oli see leidmata ja kuna siin olime, siis Miki lükkas mu paadist välja ja käskis nimed kirja panna. Ausalt, keeruline oli, sest ei jäänud õige asi silma. Peale pikka tuuseldamist lähenesin veidi teise nurga alt ja alles siis sain nägijaks. Aitäh!

Siin sai käidud veel kondiauru mootoriga. Kohtasime rajal ka teisi geopeitureid. Tänan

Lahendatud oli see juba väga ammu ja ootas oma aega. Täna kui oli mõte tulla oli üllatuseks kõrvale uus aare tekkinud, no 2 ühes on kindlasti parem võtta. Kohapeal ootas ees korralik võsa. Midagi meeldivat siin polnud, hea et sai tehtud ja ruttu sealt võsast välja. Välja jõudes kostusid juba tuttavad hääled. Supitajad olid platsis, paar sõna juttu ja pidime kiiresti tagasi liikuma kuna paadi rõhk oli langenud juba alla normi :D Aga tänud :)

Esimene pikem tiir suppidega. Alguses oli küll tunne, et me ei jõua kunagi kohale kuna tuul oli niii kõva. Vahepeal oli lausa nii tugev, et pidevalt tuli sõuda, et lihtsalt kohal püsida, sest nii kui sõudmise järgi jätsime viis tuul meid lihtsalt tagasi. :D Edasi liikumisest polnud üldse mõtet unistada. :D Õnneks oli vahepeal ka tuulevaiksem hetk ning tänu sellele jõudsime lõpuks ikka aardeni. :D

Panime nimed kirja ning siis hakkas lõbus osa. Lihtsalt seisa laual ja tuul kannab su ise koju tagasi. :D

Tänan toreda seikluse eest! :)

 1 

Ühe vesise nädala kolmas õhtu :) Seekord siis kõige pikem ots mis sai ette võetud...kuigi ka ikka üpris lühike tegelikult :D Aga vähemalt aardeni minek oli vist poole pikem kui tagasi tulek, sest tuul puhus terve tee päris korralikult vastu. Vahepeal ikka nii korralikult et sõudes edasi ka ei liikunud...ja ilma sõudmiseta vales suunas liikumine oli terve tee :D Aga kohale me jõudsime. Enne viimast kurvi tõmbas üks mees paadil meid nähes ruttu oma õnged kokku ja põgenes...Aarde juures läks lihtsalt ja nüüd mõtlesime, et algab see tore tagasitee, kus tuul viib meid otse algus punkti. Aga muidugi olime rajal nii hilja, et koos päikesega kadus ka tuul, niiet pidime ikka natuke tööd ka tegema. Aga see kulgemine oli siiski tunduvalt lihtsam kui kogu teine suund. Ja umbes 200m enne lõppu sain oma esimese koperdamise ka supi peal ära tehtud :D Kiil jäi mutta kinni ja nagu naktsi olin pikali. Õnneks nii hästi, et kukkusin sellili laua peale :D Laud käis selle peale muidugi korra vee all ära natuke, niiet selg sai korralikult märjaks. Kuna päikest enam polnud soojendamas, siis oli ikka üpris jahe tunne kaldale jõudes...aga hea, et esimene pool soojas püsis :D Oli igate lahe aarde juurde seiklemine, niiet suured tänud selle eest! Ja palun veel selliseid :D

Olime kokku leppinud täna õhtul tegeleda. Jääd katsetasin mina ja ka teised julgesid tulla. Nii oli päris lühike maa lõppu. Tänud

See oli nüüd küll üllatavalt lihtne. Suvel isegi ei mõelnud selle aarde peale. Täna oli mõnus talvine retk, mis oleks võinud isegi pikemaks osutuda. Nahka märjaks ei saanud. Kena lõpp, vihje pädes. Aitäh!

Super ilm sattus selleks väikeseks jalutuskäiguks. Õhk oli klaar ja selge, päike tahtis ära pimestada ja külm kohati sõrmed ära võtta. Aga aardeni viiv rada oli korralik ja lai. Aitäh.

 1 

Olen seda aaret paar korda lahti teinud ja umbes sama targalt uuesti kinni vajutanud. Nüüd hakkas Helge õhutama, et käes on paras talvine aeg selle aarde vallutamiseks. Tegin isegi uuesti lahendamisega proovi, aga väga pihta ei läinud. Õnneks oli Helge visa ja täpne ning oligi meil olemas koht kuhu minna. Et veeolud olid teadmata, siis valisime kohe variandi B, mis oli küll pikema lähenemisteega, kuid see-eest tundus tagavat ka kindla ilma inimkadudeta kohale jõudmise. Lähenemine oli päris meeldejääv. Oli kergemat osa, oli võsa ja lõpuosa oli ikka märg ning pehme. Et olin oma tarkusega räätsad koju jätnud, siis tuli kasutada pehme osa ületamiseks nelja-käpa-vedu. Oli huvitav. Tänan kaaslaseid ja peitjat selle toreda elamuse eest!

 3 

Aare peab ikka nigu Vargamäe kätte tulema, raske rühmamise tagajärjel ning suure higi ja vaevaga, vot siis alles teab, mis tema väärtus on! :D. Tänane tase oli muuhulgas käpuli aarde juurde roomata ja ma ikka ei oskaks nimetada paremini kasutatud kahte tundi... :D.

Aitäh peitjale, just sellist geopeitust me tahtsimegi ning paluks aga lahkesti mõni sama hea teostusega karp juurde peita :). Ja kaaslastele ka suured tänud ning järgmiste otsinguteni, teiega oli tore nagu alati :).

 6 

See aare saabus minu ellu sama ootamatult kui selleaastane külm ja lumine talv peale mitmeid olematuid talvesid. Kuni eile õhtuni polnud ma vist kordagi lugenudki selle aarde kirjeldust, sest maastik 5 oli juba piisavalt hirmutav, et edasitegelemise huvi kadus. Kui nüüd aga kuulsin, et geosõbrad plaanivad selle aarde vallutamist, siis tuli kirjeldus lahti võtta ja asja lähemalt uurida. Minu meelest oli ka mõistatuse raskusaste 5 ja hommikuks olin aardele loobumisvõidu andnud.

Kuid Helge ülilahke kutse ikkagi kambaga liituda oli nii ahvatlev, et asusime plaani pidama. Vaatasime välja lähenemistee A (lühem kuid riskantsem) ja lähenemistee B (pikem ja ohutum). Õhtul saime A lähistel kokku, kuid paari minutise arutluse järel istusime autodesse tagasi ja liikusime punkti B. Tundus igati õigem pimedas mitte võtta suuri riske.

Parkisime autod ühe maja lähedale, kus saatis meid lakkamatu koerte haukumine. Haarasime kaasa ka 2 paari räätsasid ja võtsime suuna sihtmärgi poole. Räätsad sai alla pandud suht kohe, sest nii kui teelt maha astusime, oli lumi põlvini. Nii asusidki kaks räätsatajat vagu ette lükkama, et teistel lihtsam liikuda oleks. Umbes 150 meetrit enne aaret sattusime mülkasse. Õnneks saime sellest siiski üle ja jälle natuke kõrgemal maanukil olles tundus asi juba käega katsutav. Siiski ebamäärasust oli palju, sest koordinaadid olevat umbes 40 m täpsusega ja igal pool oli maastik pehmelt öeldes kohutav. Tegime Marisega esimese dessanti läbi kõrkjate oletatava vihjepuu juurde. Seda olid koprad juba tugevalt töödelnud, kuid aaret selle lähedusest ei leidnud. Sahmisime seal pimeduses ja paksus lumes veel ringi midagi leidmata ja siis läksime teiste juurde tagasi, et uus vahetus saaks räätsadega õnne proovida.

Vahepeal oli ka lisavihjeid hangitud ja alla me anda ei kavatsenud. Sinna roostikku sai terve alevi jagu geomaanteid sisse tallatud, kohati lausa neljarealised. Uuesti kahtlasi puid ja kände põrnitsedes kostus õige pea Helge rõõmusõnum "Leidsin!". See oli küll tore uudis peale seda pikka müttamist. Aardega oli kõik korras, sisu kuiv. Logisime, tegime väikse fotosessiooni ja asusime pilkases pimeduses tagasiteele. Kokku kulus esimeses peatuskohas kokkusaamisest kuni peale aardeleidu autode juurde tagasi jõudmiseni 2 tundi. Väga mõnus õhtune seiklus, mida toreda seltskonnaga võiks ka uuesti teha.

Suur aitäh Helgele, kes tegi suure töö mõistatusega, tänud vahvatele sõpradele, kes meid kampa kutsusid ja kiitus ka peitjale sellise vinge aarde eest!

Õnnelikud geopeiturid

Lähenesime soovitatud kohast pisikese kummpaadiga. Tegime oma liikumisvahendiga mõnele süstamehele täitsa nalja. Päris juhiseid järgides siiski ei sõitnud, lõikasime pisut ;) Aare korras. Tänud!

Õige abivahendiga ehk siis SUP-lauaga oli selle aarde võtmine puhas rõõm ja maastiku raskusaste madal ehk sisuliselt boat-in aare. Siin ei olnudki varem vee peal käinud. Tänud siia kutsumast!

 4 

Koordinaat oli ammu kaardile märgitud, varemleidnud sõpradelt palutud geokontrolli kinnitas, et tasub küll otsima minna. Sobivaid tingimusi oodates olen selle aarde külastust mitu korda edasi lükatud, viimati vaatasime kaugelt aarde suunas paar kuud tagasi, mõnus suveilm tundus küll sobiv mööda vett lähenemiseks, aga laiskus sai võitu ja jäi siiski lõpuks käimata.

Täna taas mõnus ilm ahvatles sulistama. Soovituslik parkla oli üllatuseks tühi, nn randa jõudes tekkis tõsine kahtlus, kas siin ikka tahame täna ujuda. Paar kuud tagasi oli täitsa puhas vesi, aga tänaseks olid veetaimed muutnud kohaliku popi ujumiskoha rohkem nagu konnatiigiks. Õnneks purde juures oli siiski olukord palju viisakam.
Ja supitamiseks sobis koht ikkagi. Päike, peegelsile vesi, mis muud tahta. Taavi jäi drooni lennutama ja hoiuks toodud koera lõbustama, Tessa istus rõõmuga mu supilaua otsale ja kulges kaasa.

Krokodillid ja/või mingid muud kahtlased olendid tegid meie kõrval pidevalt mulle ja sulpsatusi. Me ei lasknud end hirmutada ning aerutasime rahulikult oma eesmärgi suunas. Oli väga mõnus veematk, aarde juures oli küll korraks tahtmine põgeneda ja mitteleid teha, aga trotsides siiski võsa ja sääski leidsime pärast väikest tiirutamist otsitava. Ruttu minema ja tagasiteel nautisime taas mõnusat kulgemist. Aitäh.

 1 

Kaarditöödga sai algust tehtud juba aastaid tagasi, aga kuidagi jäi see asi pooleli ja nii see täpp seal kaardil istus kuniks mõned päevad tagasi Ergo seda aaret meelde tuletas. Arvutasime siis sihtkoha välja ja mõned päevad peale seda oligi aeg küps kohale minekuks. Ega me seda lähenemist endale, tänu mõningatele ebaõnnestunud teevalikutele, just liiga lihtsaks ei teinud, aga kohale me jõudsime. Nullis läks suhteliselt ladusalt, natuke sai küll valet kaske ka imetletud, aga ega see aare ennast väga kaua ei peitnud. Tagasitee sai juba sutsu lihtsam valitud. Tänud aarde eest!

Null oli välja smugeldatud, abivahend samuti olemas ja samuti piisavalt aega ja tahtmist nüüd leidma tulla. Ka ilm oli ennast ilusaks sättinud, seega saime tunde mõnuda päikese ja tuule käes loksuda, kulgeda toredalt nii et seal keskpaigas oli siis ka see tore aardeleid. Tänud ilus päev oli.

Jälle üks korduvalt edasi lükatud otsimine sai teoks. Ilm oli mõnus ja abivahend sai jalutama viidud sel aastal esimest korda. Aardeni kulgedes ilmnes küll üks probleem aga siiski läks kõik õnneks.
Kui vimka sai kohapeal läbi hammustatud, tuli ka leid :D
Konteineri kaas vedeles eemal aga aardega oli siiski kõik korras.
Selle aasta esimene konngi oli end meie kohaletulekuks välja ajanud.
Tänud, mõnus kulgemine oli!

Koordinaatide välja võlumine mulle meeldis ja sujus ilma mingite probleemideta. Talvel käisin suuskadega esimest korda otsimas ka. Kenasti leidsin kase ja ka piltidelt tuttava geokuhja, kuid aare jäi siiski peitu. Hiljem kogusin pisut vihjeid ja sain veendumuse, et olin täiesti õiges kohas olnud.

Täna plaanisin ujudes läheneda, kuid laiaulatuslikult vohav kõrkjate mass sundis siiski autosse kummipaadi järgi minema, et suurema ringiga piki jõge kohale saada. Paadiga veel olles sai kiiresti selgeks, et sõudmine ei ole minu teema.. kuid õnneks oli kerge loovuse rakendamise abil aerutades ka täitsa edukalt võimalik edasi liikuda. Peale randumist juba tuttavas kohas ei läinud üldse kaua, kuni õigelt poolt lähenedes näkku kargav aare end avaldas. Aare igati heas korras. Tänan väljakutse eest.

Nagu Ethel juba kirjutas, oli see aare meil juba eelmine aasta plaanis. See aasta otsustasin hakata lahendama aardeid, mis asuvad mu tihedalt külastatava asukoha lähistel. Seega lahendasin selle aarde ära ja lasin Priidul teha endale geokontrolli. Priit selle peale muidugi teatas Ethelile, et mul vist plaan minna. Seepeale Ethel helistas, et ega ma ometi ilma temata kavatse minna. Muidugi mitte. Lihtsalt tahtsin ka lahendada, siis kõik aus. Lõpuks saabus see õnnis päev, kui saime kõik osapooled kokku ja ma ka juhuslikult vaid mõne kilomeetri kaugusel asusin. Kuna paat mahutab vaid loetud arv kohti, siis tuli teha otsus. Valisime siis kõige suurema lapsehoidjaks ja järgmised kolm istusid paati. Päris mõnus minek oli. Kohe nii mõnus, et tõmbasime esimese raksuga mööda. Õiges kohas kaldale saanutena asusime otsima. Hea koht kuhu minna bikiinides ja plätades :D . Lõpuks luges Ethel ka Mariheni logi ja sain aru, et mu esmane instinkt, et selle hunniku peale mina ei astuks, oli õige. Lõpuks õiges kohas olles ja õige nurga alt vaadates jäi ka aare silma. Tagasisõit oli ka mõnus. Läks kiirelt ja osavalt. Välja saime veidi varem kui sisseminek, isegi ujuda ja sauna saime. Tänan peitjat.

 1 

Leitud ja logitud.

Mõnus paadisõit oli. Tänud peitjale.

 3 

See aare oli plaan võtta juba eelmisel aastal. Aga alati oli nii, et kas mina ei saanud või Karin ei saanud. Sel korral klappis meil. Priit pumpas paadi täis ja jäi väiksemate lastega kaldale. Mina, Karin ja Annabel läksime aaret logima. Otsimise peale läks rohkem aega, kui aerutamise peale. Aga lõpuks saime logid kirja ja tagasi tulles saime paadiga paremas kohas kaldale ka, maaomanike lahkel loal. Saime isegi saunas ja ujumas käia, vesi oli mõnusalt soe. Tänud peitjale.

Otsi Annabel üles.

Meie tiim.

Meie randumiskoht.

No sai ikka kõvasti möllatud selle kartograafiaga, seitsmel erineval moel. aarde juures käimine oli käkitegu, jalutasin sirgelt kohale ja tagasi. Peitjale tänud!

 1 

Hommikul aknast välja vaadates ei olnudki ilm nii hull nagu lubati, mistõttu otsustasin väikese geotuuri kasuks. Esimeseks otsitavaks oli see. Miski aeg enne olin ka käinud proovimas, aga no siis kummikutest ei piisanud ja ilm ka koostööd ei teinud. Nüüd teadsin, et kummikutest ei piisa ja võtsin vajaliku varustuse kaasa. Ja no muidugi võtsin ka krantsi kaasa. See siis jäi algul metsaalla ootama, kuni ma aardeni võimlen. Võimlesin sinna ja siis läks jauramiseks lahti. No ei anna see kask totsikut kätte... silitasin siit ja sealt. Koera hädine kiunumine ei andnud ka mahti pikalt otsida ning ukerdasin tagasi. Peale mõnisadat meetrit kõndimist läks levi paremaks ja lugesin mõned logid. Siis keerasin kannalt ringi ja ukerdasin koer süles jälle nulli tagasi. Ja ikka ei tulnud kiiresti.. Ikka tükk aega pimesikutasin enne kui kask silma jäi. Tore tükk, aitähhid!

Kaupol oli aaret lubav koordinaat välja rehkendatud.Sai loodetud muidugi vähe tugevamale jalgealusele,kuid ei midagist hullu.Jalad jäid kuivaks.

Kask paistis juba eemalt :)Tänan

Nojah, kes oleks seda osanud arvata, et ma selle aarde logiraamatusse enda nime kirja saan. Lahendamist pole viitsinud ette võtta, kuna tundus kohutavalt ulmeline õige koht kätte saada. Algne teekond läks päris lihtsalt, siis aga muutus jalgealune pragisevaks ja vesiseks. Kikivarvul üle, logi kirja, ja kikivarvul tagasi. Aitäh!

Koordinaat oli varem leitud aga ootasin paremat ilma. Ei jõua seda ära oodata ning käisime siis pikemat teed pidi ära. Viimased 50m oli kõige raskemad, muidu täitsa kerge matk. Meeldis mõistatuse lahendamine. Esimene kord tegin enda arust põhjalikult aga sain eramaja tagahoovi. Teisel korral tuli parem tulemus.

 12 

Lahendamine mulle meeldis ja isegi väga. Palun veel selliseid aardeid!
Kuna talvel ma sobivate oludega antud aarde piirkonda ei jõudnud, siis jätsin suveks. Mulle meeldib süstaga sõita, mistõttu lähenesin üsna kaugelt. Kohast, kus oli veele autoga hea ligipääs. Süst sai vette pandud kergelt tibavas vihmas, kuid peagi lõppes seegi. Hoopis päike tuli välja. Mõnus oli laisalt liuelda päris üksi mööda suht siledat rõõmsalt vastu peegelduvat vett. Unustasin ära, mis missioon mul on ja oleksin peaaegu sihtkohast mööda sõitnud. Viimasel hetkel pöörasin sisse.
Vihje - kask - tagus meeles. Oli olemas. Aaret polnud. Mingi ilgelt suur geokuhi oli kõrval. Koprad on vist aarde paremini peitnud, muigasin ja mõtlesin veidi logisid lugeda. Kask mulle ju aaret ei avaldanud. Seisin hunniku otsa ja jõudsin nii kaugele, et võtsin oma massina kilekotist välja, kui tundsin esimest ilget valusähvatust. Ohh, läks lahti! Arvatavasti oli selles hunnikus või hunniku all kellegi kodu. Ei mina määrama jäänud, kes need sellised on, tormasin ummisjalu vette. Päästevest arvatavasti päästis mu hullemast, aga vähemalt kaheksa torget sain küll. Või noh, mis torget. Seal oli lausa tükk nahka puudu, kust nad mind rünnanud olid. Kuna osa neist olid pugenud päästevesti alla selja kallale, siis sealt täpselt aru ei saanud. Kõik tulitas ja põletas. Tükk aega seisin vees ja mõtlesin, et mis edasi. Tagasi minna ei tahtnud, kuid süstani saamiseks oleksin ikka seda tegema pidanud või siis ujuma. Mingi aja pärast läksin. Seekord suure ringiga ümber hunniku hiilides. Ründajad veel maha rahunenud polnud, kuid sellel ringil jäi õnneks aare mulle ette. Logisin kärmelt ja lahkusin nii ruttu kui võimalik. Olge siis hoiatatud! Aare on tore, kuid valvurid on sõgedad!
Kodus tuli välja, et olen vähemalt 10 korda pihta saanud. Tore, et vesijahutus kohe kõrval olemas oli!

 1 

Käisme aarde lähistel kolamas ja vaatasime selle üle. Talv oli maskeeringu ülemist osa pisut räsinud ja selle pean lähiajal korda tegema, kuid muus osas on kõik väga koras. Ühe niiskunud vidina saime purgist ikka kätte ka ja see tuli meiega koju prügikonteinerisse.

Geokuhi?

 1 

Lahendamine oli aarde avaldumise hetkest väga huvitav, ikka kaardil ja mööda joont. Täna käisime ka mööda joont ja joont ja natuke enne lõppu ajasime natuke oma joont. Mõnus mõistatus ja toredad kaaslased kevadise ilmaga joonel püsimas. Tänud peitjale.

 1 

Punkti, kuhu minna, olime juba jupp aega tagasi välja peilinud. Ja see oli meil Kristaga ühte ja samasse kohta kaardil tulnud. Täna alustasime teed, mis oli tõeliselt pargis kõndimine. No võib öelda, et praktiliselt lõpuni. Ja siis tundsime, et me olime justkui millekski rohkemaks valmistunud. Aga vahest võib ju nii ka, et on lihtsam! Aitäh peitjale väga põneva aarde eest! EVEJ

Rühkisime läbi tuisu ja tormi kohale ning saime nimed kirja.Aitäh!

 1 

Tänase päeva broneerisime veidi keerulisemate aarete tarvis, et ilus ilm ja ehk saab kenasti teiste jälgedes kohale.Aga lumeeit mängis meile vingerpussi, hakkas aga hoolega oma patju kloppima ja nii oli selleks hetkeks kui meie parklasse jõudsime seda lund ikka nii palju alla tulnud, et jälgedest polnud juttugi. Viskasin pilgu gpsi ja pistsin punuma, taaskord ees teistele jälgi tehes. Ähkima võttis kas teate, nii löötsutasin ikka korralikult kui lõpuks kase leidsime. Nimed kirja ja siis kontrollisin oma gpsi näitu, no see näitas viksilt 9 m aardeni :). T suutis leida selle päeva esimese vaba vee ja tundus, et tema oligi täna vee otsimise peal väljas ;), leidis seda nimelt hiljemgi.
Tänud peitjale, täitsa põnev oli seda mõistatust pureda :) !

 2 

Võid ju olla tuttav peitja varasemate vigurdustega, aga ikka suudab millegagi üllatada. Peale eilset geoinvasiooni lootsime, et meid ootab ees jalutuskäik pargis, aga ei midagi. Loodus suutis jällegi üllatada.

 2 

Kui aare avaldus, siis tegin selle kirjelduse mõnusas soojas kodus lahti. Lugesin paar esimest lauset ja siis riivas silma maastik 5.0. Automaatselt panin lehekülje kinni ja läksin magama. Mõistatus, mille lahendamise järel vaja veel tõsist eneseületamist abivahenditega toob vist välja mu alalhoiuinstinkti. Täiesti ignoreerima ka kohe ei hakanud. Nii ta seisis mul pikalt, logisid ka ei tulnud üldse juurde mis andmaks mingitki aimu mida see maastik endast kujutab.

Ühel päeval andis aga Priit teada, et nad järgmisel päeval lähevad Vaskjala veehoidlat logima. Ma vastasin uhkelt, et ma pole kirjelduse lugemisegagi lõpuni veel jõudnud. Anti aga soovitus ikka mõistatusele pilk peale heita. Lugesin läbi, avasin mõistatuse ja ohhoo. Kohe oli teada mida ja kuidas tegema pean. Hasart lõi sisse, kuigi hetkel oli peaaegu et südaöö. Pusisin ja pusisin. Ma ei tea kas ma ei oska mõõtkavasid teisendada aga sain 2 korda järjest oma koordinaadi liialt itta. Edasi heitsin kõrvale tõsisema matemaatika ülesande ja lähenesin mõistatusele loovamalt, mis andis tõsiselt arvestava koha kaardile. Edasi järgnes küll tagasilöök, sest õhtul kui seltskond läks logima olin ma tööl. Lisaks kõikidel järgnevatel päevadel olin samuti tõsise töökoormuse tõttu liialt väsinud, et hilja, pimedas ja üksi kuhugi pärapõrgusse lumme sumpama minna. Nüüd jäid välitööd ootama sobivat hetke, et puhanuna vabal päeval külastama minna.

Tegelikult oli plaanis just praegusel nädalavahetusel teha väike puhkus ka geopeitusest aga ilmateade oma sulailma ja vihmaennustusega müksas ikka ära käima. Laupäeval päikesetõusuga ärkasin üles ja tund aga hiljem olin juba Tartu maanteel Vaskjala poole sõitmas. Parkisin auto sobivaimasse kohta ja hakkasin georadu otsima. Mitte kui midagi ei jäänud silma.. Ainult loomarajad igas suunas. Surusin siis kummikud jalga ja tegin enda raja. Nullile lähedamale jõudes ragises esmalt korralikult. Testisin kui sügav on vesi kahe jääkihi vahel. Ei paistnud midagi ohtlikku. Igaks juhuks muutsin enda kõnnakustiili udusuleliseks. Peagi avanes ka kauaotsitud georada. Üritasin aru saada kust see tuli ja ei saanud ma aru, kust paganama kaudu eelnevad geopeiturid tulnud olid. Enda arust valisin ma vähemalt lühima tee. Kohapeal georadu palju polnud kuid otsida sain valest kohast. Väike kavalus oli ka ikka aarde juures mängus. Kui sellest üle sain möödus kõik juba edukalt autoni. Mulle tundus, et lume sügavus oli vähem kui kummiku ääreni aga auto juures uuesti jalanõusid vahetades olid mu jalad lumemumifitseerunud. Kloppisin jalad normaalseks ja valasin kummikust lume välja ning lugesin seikluse õnnestunuks.

Aitäh peitjale toreda mõistatuse ja aarde eest!

Läbi lume ja ..

..läbi vee

Ega kodutööga väga mööda ei pannudki. Olime tänased neljandad logijad. Aitäh!

Njaa...vaatan seda mõistatust ja aru saan täpselt sama palju kui aarde avaldudes. Õnneks on meie hulgas teravamaid kriite kel ühtlasi ka rohkem aega ning viitsimist pusida. Nagu Inga kirjutas, üleeile seisime tükk aega aarde lähedal aga viimased sajad meetrid (või vähem) jäid tegemata kuna geosuss oli totaalselt ebakompatiibel. Täna olime paremini varustatud kuigi poleks vaja olnudki. Geomaantee on igatahes mitmerealine nagu lenska maantee ja juhatas kenasti vihele vastava peidukani. Nii tore, et see leitud on, eriti arvestades, et mõistatuse peale hammas ei hakanud :P

Esimene kord proovisin lahendada ja sain tulemuse kohta, mille ma arvasin kindlalt vale olevat. Siis lahendas minu pealekäimisel mõistatust Aigar ning sai punkti peaaegu samasse kohta, mõnekümne meetrise vahega. See äratas lootust, et kant peab ikka õige olema ja nii ma söandasin sinna kohale minna.
Sel päeval, kui phantom ja pilditibi aarde juures käisid, olime ka meie lõhkise küna ees - kas minna või mitte minna. Astusime paar sammu, kuid nähes vett kohe jälgedesse valguvat, lõime põnnama ja läksime minema. Oleksime kaasgeopeiturid ära oodanud, oleksime ilmselt nende kannul aardeni kapanud.
Täna läksime kummikutega varustatult uuesti ja nüüd selgus, et need jalanõud olid just tänasel päeval täiesti ülearused. Pinnas oli kõva, vett ei näinud, lai maantee otse peidukohani.
Vihje on muidugi täiesti märdilik, nii et mina seda ei leidnudki. Õnneks juhatas Veiko vaist ta peidukohani ja saime Karli järele logi kirja panna.
Tänud vahva idee ja aarde eest. Paluks ikkagi veel sarnaseid.

Esimene kord vaatasin mõistatust üsna juhmi näoga, kuda ma selle raja kaardile saan? Pealegi ei õnnestunud mul raja kaarti õiges mõõtkavas välja printida. Mõne aja pärast läks paremini, kaart tuli kenasti õiges mõõdus printerist välja ja idee selle kaardile kandmiseks oli ka kohe tagant taskust võtta. Täna siis kiirelt kohale, nii kaua kuni kaan kannab. Geomaantee leidsin ka kenasti üles, mis viis otse sihtkohta. Tänan toreda mõistatuse eest!

Minna või mitte minna... selles on küsimus. Otsustasime igaks juhuks siiski proovida. Parkisin auto tee äärde ja äkki vajus parem esimene nurk alla. õnneks siiski oli ta nõus tagurpidi teele tagasi tulema teatava veenmise peale. Panin ta siis veidi paremasse kohta ja asusime teele. Ilus georada läks üle lumevälja. Varsti läks maastik tiba kahtlaseks. Nagu oleks külmunud aga samas ka vedel. Mingi vesi-jää-vesi-jää-lumi kombinatsioon. Kaikaga tagudes tundus alumine kiht siiski kõva olevat, pooltel juhtudel kandis ka pealmine kiht. Omapärane oli, aga kohale jõudsime. Georadade järgi jõudsime varsti ka aardeni välja. Täitsa kena asjake ja vihje ka täitsa pädes. Tagasiteel enam jääd togida polnud vaja, sai rahulikult tuldud teed tagasi mindud. Aitäh peitjale.

 1 

Ei olnud selle aarde puhul veel väga suuri pingutusi teinud lahenduse saamise suunas. Sai muidugi vaadatud, kui ta ilmus, aga muude tegemiste käigus lükkus selle lahendamine tahaplaanile. Kui Hannes pakkus, et tal on üks katsetamist vajav punkt olemas, siis loomulikult haarasime kinni võimalusest seda katsetama minna.

Sättisime end ilusa jalgtee algusesse ja tee viiski meid ise kohale. Siis veidi ümbruse uurimist, vihjeobjekti otsimist ja voila! seal ta oligi. Kõik nii nagu peab. Täitsa Vasklaja aare :)

Täname!

 3 

Kust otsast me siis nüüd alustamegi... Maa-amet ja internetijoonlaud on imelised riistad, aitavad säästa printeri ja hulga kütust ka, kuivadest jalgadest rääkimata. Mingil hetkel tekkis koordinaat, algul suht jura, siis hakkas see aina sobivamasse paika nihkuma ja võttis ooteasendi sisse. Aga lund muundkui uhas ja uhas. No ja päris üksi ei tahtnud sinna mülkasse ka seiklema minna. Täna siis suure võrkpallivahtimise vahel oli sobiv hetk. Orgunnisin kaasa Anna ja Kallo :), parkisime tranduletid ühe loha otsa juurde, panime jalad rööpasse ja lasime end objektile juhtida. Kummik oli suur sõber, vett ja löga on seal nii umbes pahkluuni praeguse ilmaga. Kase leidsime kiiresti, see on kenasti välja puhastatud juba. Aga aardeleiuni läks veel tibakene aega - nii kena mütsi oli ta endale pähe kasvatanud. Aga ei pääsend ta kuhugi, võttis aga mütsi maha mis mütsus. Tore asi ju tegelikult. Ja siis plirts plärts läbi löga tagasi võrkpalli vaatama.

Purgi eest tänud, mis siis, et poisid lõpuks ikkagi tappa said!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

 1 

Oli küll uhke tunne esimeste mitteleidjate seas olla, aga aare tuli siiski lõpuks üles leida. Kuidagi juhtus nii, et täna tuligi plaan minna. Meie auto jäi Jüri Alexelasse, ronisime Priidu oma tagaistmele - Madis kõige pisemana sai au keskmisel istmel laiutada. Kohapeal läks iseenesest päris lihtsalt, aga vahepeal kaotas Erko oma telefoni lumehange ja teed pidime ka mitu korda natuke väänama. Lõpuks siiski aare leitud. Aitäh!

Veidi seiklemist üle kohati vesise jää ja olimegi õiges kohas. Aare ise tuli suht kiirelt välja. Kodus saadud punkt juhatas 150 m mujale. Õnneks olid teistel täpsemad koordinaadid. Tänud peitjale toreda aarde eest!

 3 

Isegi mina sain selle mõistatusega hakkama lõpuks. Paavo logi printeri ostu kohta oli piisavalt hea vihje ning nii ma siis ükspäev ta ära lahendasingi. Saadud punkt oli ~60 meetrise täpsusega, aga kasutatud meetodit arvestades üpris hea tulemus. Täna pärast tööd läksime tulemust kontrollima ning kõige täpsem null oli Erkol. Tema ka aarde välja võttis peidukast. Aitäh aarde eest, äge seiklus oli!

P.S. Tagasiteel Tallinna poole tuli meelde, et autos pagasnikus on sündmusaarete kirst ning ka logiraamat seal. Nime panin iga sündmuse juurde kirja ning hakkan kohe ka veebis logima.

 2 

Mõistatus sai lahendatud juba siis, kui keegi polnud veel aaret leidnud. Paraku olin sel ajal Soomes ega pääsenud otsinguile. Nüüd tekkis soodne võimalus. Paika pandud punkt osutus vägagi täpseks - kõigest 9...10m nihkega.

Niisiis, tulles vastu peitja soovile, pisut detailsemalt. Lahendus tuli Maa-ameti kaardirakenduse ja Paint programmi abil. Loogiline mõtlemine oli samuti abiks. Olin oma lõpptulemuses täiesti kindel, kuigi teiste geopeiturite versioone mul võrdluseks polnud. Täna kohapeal sain kinnitust oma tulemusele. Meeldivalt täpne! :) Nüüd siis kohale laekumisest. Talv. Jää. Lausa lust võtta just selliseid aardeid, kus veetakistusi. Jää peal oli kohati vedelamat plöga, nii et pidime teekonda paar korda korrigeerima. Õnnestus korra telefon lumehange uputada, aga õnneks leidsin kergesti üles. Kase leidsime, aga aaret koheselt mitte, kuni mul midagi kahtlast silma jäi. Seal see oligi! Purgi peal kiri "Vasklaja veehoidla"! Huvitav-huvitav! Me otsisime ikka Vaskjala oma! Aga vahest oli neid mitu? Üks oli Peni ja teine Kolumbus? :D Kuigi olime alles neljandad külastajad, saime logi kirja teisele leheküljele, kuna eelmised leidjad olid logiraamatusse pikemalt kirjutanud. Tänud peitjale laheda mõistatuse ja toreda retke eest!

Vasklaja veehoidla? :D

 10 

Kui ma Magusas mendis tõdesin, et võmm on pärast Nargöt ilmselt teiseks kalleim aardeleid, siis see siin edestab neid pika puuga. Nimelt ei hakanud ma Märdi 3/5 mõistatust enne lahendamagi, kui olin ostnud HP LaserJet Pro värvilaserprinter-skänner-koopia-faksiaparaadi :-D Selle maksumuse eest saanuks Kalewi kommipoest osta pea kümme korda rohkem suumagustajat kui viimati ;-)
Igatahes istusin soetuse järel automaatse dupleksiga prinditud kahepoolne värviline paber rahulolevana pihus arvuti ees. Seda aga kontorikombaini ostes ei öeldud, et see kasutajat ennast kuidagi nutikamaks ei tee. Vedasin siis paberil ja kaardil järge, klapitasin neid omavahelgi pööramata liiga erilist tähelepanu mõõtkavale, küll kuidagi ikka saab. Jõudsin isegi lõpuks ühte põlluserva välja, mille parema puudumisel ära salvestasin. Kui siis Moor hoopis üks teine kord mõistatust vaatama hakkas, tuli ta lagedale hoopis tuumakama teooriaga, mida võiks näpuga vedama hakata. Tegime siis seda teist korda koos, ja vedasime end lõpuks samuti kuhugi välja, mis tundus märksa parem koht juba. Mingit kindlust küll polnud, sest eelviimane lõik tundus kipakas ega sobinud seni hästisujunud jadasse.
Kui täna hommikul Tallinnast siiber sai, sõitsime sealt lihtalt minema. Välja oli vaadatud üks pikem lähenemistee, mida me olekski lähenenud, kui autonavi poleks mäkra mänginud ja meid otsejoones lähimasse punkti juhatanud. Otsustasin siis piiluda, et võib-olla saab sealtki. Saigi! See tänapäeva tark tehnika ikka kohe teab neid asju, ma ütlen (lugeda maiejavaldurliku häälega).
Olime "oma" nullis, otsisime vihjet - tutkitki. Kuna sealt mõne minutiga midagi ei leidnud, otsustasime veidi laiema pilguga ringi vaadata. Napilt 150 meetri kaugusel oli olemas kõik, mis vaja. Isegi eeskujulik aare, jippijee! See oli nüüd küll puhas töövõit - leida eeldatavast kohast 150 meetri kauguselt selline 3/5 kaardiga lahenduv mõistatusaare, mille leiulootus oli alla 50%. Rõõm oli suur, nii ligikaudselt õigest lahendusest, vedamisest aarde tegelikult leidmisel ning eriti mahedast ja õigeaegsest lähenemissuunast. Kuna ka pildid on teretulnud, tegin neid sealsamas kohe mitu.
Aitäh Märdile lahenduva mõistatuse ja timmi normaalsuuruses aarde eest! Aare ideaalses korras, me kaupa ei teinud. Kirjutasime Tallinna lähistel asuvase ja üle kuu aja vanusesse aardesse alles kolmanda logi. Kas pole imelik. Imelikult mahe tunne oli küll leides :-) Aarde panen ka sobivad sildid külge.
P.S. Lõpetuseks tänan ja kiidan Marjet, kes viis õige teooriani ning ka kohapeal õigema auskohani. Naistel kohe on nina.

Teel

Peitepilt - leia leidja!

Massinaga 7m kaugusele

Lennuk - sellegi järgi saab kirveta

Võidutants

Leiutants

Tegelikult oli see aare juba natuke aega pinnuks silmas - saab mööda maad ja nagu ei saa ka. Võiks nagu minna, aga samas on nii närune ilm, et ei taha kuidagi ennast seal mülkas leotada. Timix käis ka nagu uni juba nädalaid peale, et "võta ennast kokku ja käime ära". Koordinaat oli mul mingi 100 meetrit möödas, kuigi kümneid kordi üle arvutatud ja ikka sama ja mitteloogiline tulemus. Aga keda see koordinaat enne seganud või aidanud aarde otsimisel, otsime niisama pimedas kaske, küll üles leiame. Lolli peaga panime kummari jalga, kuigi oleks tavalisest matkasaapast ka piisanud. Autost aardeni läks nata rohkem aega, aardest autoni tagasi napp 10 min, ühesõnaga selline mõnus õhtune tuulutamine. Tänan peitjat, täitsa muhe aare

Leitud. Aitäh!

 1 

Kui aare avaldus, siis olime oma arust jube targad ja jooksime kohe nulli. Nullist vaatasime, et möh, mäs asi see veel on. Valmistusime juba loobuma, aga meiega liitusid veel iksid, kellel oli koordinaat, mis viis meid öösel mittemidagiütlevasse märga võssa.

Vahepeal olime targemaks saanud, ühe korra mõõtnud, üheksa korda lõiganud ja nüüd olime enam-vähem täiesti kindlad, et just seal see tops end peidab.

Tunki logis kirjeldatu ei sobi selle aarde leidmisega küll kuidagi kokku. Oleks võinud vabalt ka kinga ja pintsakuga minna :) Aga minu meelest väga lahe aare ja soovitan kindlasti :) Aitäh!

 35 

Üheksa korda mõõda, üks kord sõida.
Tark ei torma (enne kui mõistatus lahendatud).

Mulle niisugused ülesanded muidugi meeldivad. Järgisin täpselt juhiseid, vähemalt kodutöö osas ja sobivate tööriistade abil sain umbes poole tunniga mingi punkti kaardile. Selle asukohta, kellaaega, asjaolusid ning hoiatusi arvestades lükkasin kohalemineku parem siiski edasi. Vist õige otsus.

Välitööd kulgesid tasakesi, mitmes mõttes, eriti detailselt kirjeldada nagu ei oskagi. Selfied seiklusest jäid samuti tegemata, aga natuke aimu saab kunagisest Rudolfi üles võetud pildiseeriast, kui sellest umbes ruutjuur võtta :o) Venemaa toodang oli igaks juhuks kaasas, ehkki ilma oleks ka täitsa ellu jäänud. Lõpuks nullis, sain esmalt muidugi tünga, kuna aga olin veendunud oma välja mõõdetud punkti täpsuses, siis ei lasknud ennast sellest väga heidutada. 5 minutit hiljem kirjutasin esimese logi raamatusse, kell oli siis 10:38.

Aitäh üheselt mõistetava loogika abil lahenduva mõistatuse eest, soovitan ka! Need Märdi naistepäeva-loogikaülesanded on mu meelest tublisti raskemad ja naine ei viitsi ka asjasse süveneda... nii et peab ikka ise pusima :o)

 13 

Natuke enne keskööd istusime autosse ja jäime aaret ootama. "Äkki peaks läpaka kaasa võtma?" "Äkki peaks tõesti..." "Mine too!" "Miks mina?? Mine ise" "Ei viitsi." "Ma ka ei viitsi." Ja nii need koju jäidki. Kui aare üles tuli, panime ajama, teadmata täpselt, kuhu ja mis. Kohe tegime kõne mikile, kes pärast lühikest arupidamist paadi kaasa võttis. Laekusime esimestena. Mingi aja pärast ühinesid meiega Tanel ja Kalmer. Edasi passisime neljakesi. Kui saabus kauaoodatud miki, ronisime ühte autosse ja läks lahendamiseks. Ootasime ligi 2h mõnda head ideed, siis andsime alla ja hakkasime paati täis pumpama. Mina olin veel põnevil, et saabki nüûd paadiga sõita, aga siis saabusid iksid ja algas arupidamine. Selle tulemusena sukeldusime metsa. Algus oli paljulubav, aga meie lõpp ei olnud seda kohe mitte. Poleerisime kõiki kaski, mis seal metsas olid, aga ei midagi. Nii sai paat tagasi autosse topitud ja laiali mindud. Või noh, meie mikiga otsustasime eelmise advendiseeria mälestuseks taas Staapi minna. Aaret küll ei leidnud, aga tore oli ikka!

Nõupidamine 1

Öine burks

Arupidamine 2

 14 

Mingi koordinaat meil oli mida kontrollimas käisime, aga seal me midagi ei leidnud.

Pikem lugu: olime Liisiga ~00:30 soovituslikus parklas ning vaatasime mõistatust nutitelefonidest. Arvuti meie auto varustusse ei kuulunud, seega üpris raske lahendada.. Järgimööda lisanudsid Kalmer ja Tanel ning seejärel juba Miki koos kummipaadiga. Ma ei tea, mis see kell olla võis, aga mingi hetk jõudsime nii kaugele, et tahtsime kirve ja kummipaadiga veehoidla peale ühte kohta kontrollima minna. Vahetult enne seda, kui hakkasime kummipaati tassima, liitusid meiega Allan ja Leelo, kellel oli pädev koordinaat lahenduseks olemas. Läksime siis sinna, kuid sealt me midagi aarde laadset ei leidnud. Lahenduses oli siis kuskil viga järelikult.. Tuleb veel proovida.

Öö lõpetasime Mikiga kolmekesi 3:45 paiku Staabis, kus tegime ühed mehised eined. Hoolimata sellest, et aare jäi seekord leidmata, oli väga äge otsing. Elu on seiklus!