Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Malla mõisat (saksa k Malla) on esmamainitud 1443. aastal. Mõis oli keskajal välja ehitatud vasallilinnuse ehk kindlustatud mõisahoonena.
1620tel aastatel sai mõisa omanikuks Gustav Horn. 1651-54 lasi ta ehitusmeister Zacharias Hoffmannil mõisa püstitada esindusliku kahekorruselise barokkpalee, mis purustati Põhjasõjas 18. sajandi algul.
Peale Põhjasõda kuulus mõis von Löwenwoldedele, hiljem aga von Tiesenhausenitele. Põhjasõjas purustatud mõisahoone taastati 1770tel aastatel varaklassitsistliku kahekorruselise kiviehitisena.
Pärast 1880. aasta hävitavat tulekahju taastati mõisahoone vanade müüride põhjal suurejoonelise neorenessanss-ehitisena, mis valmis 1883. aastal. Hoonele tehti murdkelpkatus ning seda pikendati vasakust otsast kitsa galeriiga, mille lõpetas neljakorruseline sihvakas vaatetorn. Siseruumid kaunistati arvukate maalingutega. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Olga von Lwowski.
Mitu aastakümmet tühjalt seisnud ja tugevalt lagunenud hoone siirdus 1999. aastal eravaldusse, mil alustati selle restaureerimisega (www.mois.ee).
Kuid omanikul said rahad otsa ja tööd jäid seisma. Hoone pandi müüki ja 2014. aastal osteti mõis virtuaalse valuutaga teenitud tulu eest. Kava järgi peaks Risto Pietilä looma sinna bitcoini-keskuse, kus käivad koos maailma varakad bitcoini entusiastid. Hetkel igatahes kakleb omanik muinsuskaitsega ja pole mahti midagi seal ehitada.
mois.ee lehel pole aga mainitud et peahoones tegutses 1919-1965 aastani ka Malla kool. Tallide kõrval olevas hoones oli nõukogude ajal kauplus, kus käis ka Kunda rahvas ostlemas. Ja oi neid mälestusi mis selle kauplusega meeles on. Koos kompleksil silma peal hoidva mõisatöölisega otsisin kohta ja valisime sobivaks just selle hoone kus vanasti oli pood.
Ja kui Teil juhtumisi aega on, saate mõisa tare juures külastada Hobuvärava talu miniloomaaeda.Seal peaks olema linde,loomi,prrr... ämblike ja mida kõike veel.
Ah ja kusagil lugesin, et Malla mõisa on muistendites kõige enim kividega loobitud. Lisan paar lugu: Kalevipoja lingukivi. Kord olnud Kalevipoeg Saaremaal ja nähend, et Eesti- vai Virumaale võerad rahvas, mis üle mere sinna olid tuld, hakkasid lossi ehitama. Et aga Saaremaal sel ajal segased ajad olivad olnud, ei ole Kalevipojal võimalik old sealt ära tulla. Ta võttand keige jämedama köie, mis saada on old, tehend sellest lingu, et seda uut lossi ümber visata, sellega ehitajaid eemale hirmutada ja lossi ära häviteta. Tema teadnud ette ära, et sellest eesti rahva piinamise koht saab. Õnnetuseks lähend aga lingunööri teine haar katki ja kivi kukkund Virumaale mere kalda ligidale maha. Kalevipoja käejälg on selle kivi peale raiutud ja on praeguse Malla mõisa metsas, ja loss, mis Kalevipoeg ümber tahnud visata, peab praegune Malla mõisi olema. http://www.folklore.ee
Malla mõisa väljal on suur kivi. Sellest räägib rahvasuu: Ühel õhtal nägi Vanapagan Aa rannalt tulekuma, mis Malla mõisa otsmisest aknast välja paistis. Vanapaganal tuli lust kiviga aknast sisse virutada, ta ahmas suure kivi pihku ja viskas. Kivi aga ei ulatanud mitte aknasse, vaid kukkus umbes paarsada sülda mõisast eemale välja pääle, kuhu ta tänapäevani on jäänud. http://www.folklore.ee
JÕUDU JA PLIIATS KAASA!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: lahe_teostus (9), soovitan (8)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6JFPG
Logiteadete statistika: 83 (93,3%) 6 10 1 0 1 0 Kokku: 101
Omanik ei soovi võõraid oma territooriumile. Ja ka konteiner on ära vinnatud tööliste poolt. Nagu oleksid geopeiturid mõisa põlema pannud. Olid hoopis ukraina ehitajad katust leeklampidega tegemas.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Liiga vara hõiskasin. Peidik on laudadega üle löödud. Pean asja uurima.
Jah läinud see mõis. Õnneks aare on alles. https://virumaateataja.postimees.ee/6400310/video-uhke-malla-mois-langes-tuleroaks
Selle aarde juures läks meil täna kõige kauem aega. Seda kulus nii aarde otsimise, kui ka ümbrusega tutvumise peale. Olin kuidagi kinni. Hakkasin logisid lugema. Seepeale läks minu jaoks kõik veelgi keerulisemaks. Seda viimast vähemalt minu kujutelmas. Tegelikkuses oli asi aga lihtne ja loogiline. Allanil oli täna hea nina. Mulle tundub, et tal hakkab geonina tekkima. Tänan!
Kohale jõudes leidsime eest Karli auto. Hiilisin tagantpoolt juhi koha poole ja boogietasin akna taga lootes et ehmatan teda nii, et salatikauss mööda salongi laiali lendaks. Vastureaktsiooniks sain hoopis sõbraliku lehvituse, näh! Vaatlejad viskasid lebosse ja meie Kaupo ja Tarmoga asusime seina silitama. Kergelt ei tulnud, natuke ikka võttis aega enne kui Tarmo selle kavala vidina välja tõmbas. Kui päeva alguses tundus et Lääne-Virumaal on sääski tunduvalt vähem siis selle aarde juures sai rõõm otsa ja neid oli siingi lademetes meid ahistamas ja nii see ahistamine jätkus nüüd päeva lõpuni välja.
Tänud viguri eest.
Teed ristusid taas Karliga ja kuna neil Merlega oli see siin leitud siis v6tsid mugavalt vaatajapoosid sisse. Kui olime kolmekesi piisavalt aega tyhjalt ringi tuuseldanud siis hakkas l6puks yx vigur silma. Üritasin küll nägu teha nagu otsiks veel edasi aga Kaupo tabas mind koheselt teolt :D Panime oma naerunäod siis kirja. Tänud Peitjale
Päeva teine Motma aare. Taaskohtusime Karliga, et pakkuda talle lõbu, kuidas teised aardeid otsivad. Kolmekesi saab kiiremini jaole kui üksinda ja väga kaua ei läinud. Imestama pani, et kehvade seintega majadel on korralik katus ja korsten.
Ega ta nüüd kerge olnud. Päris mitu korda käis Miki manitsemas, et nii kaugele peitja antud koordinaatidelt küll ei tasu eksida. Oligi täitsa hästi nullis, aga peidukas üksjagu kaval. Tänud
Tundes natuke Märdi käekirja, läks seekord leidmine libedalt. Tänud peitjale.
Selliste aarete pärast me ju seda mängu mängime. Lähed kohale.. näed vägevat ehitist, mis hakkab ajaloole alla andma. Samas keegi nagu kusagil toimetab ja tegutseb....Aga vaevalt, vaevalt - nii et peaagu pole märgatagi. Siis jalutad sinna kuhu koordinaadid näitavad. Vahid ringi- vahid veel ja veel. Mõtled. Näpid ettevaatlikult siit ja sealt. Loed logisid. Mõtled ja vahid. Ja siis kui läheb hästi - rõõmustad ja kilkad ja logid. Kui ei lähe hästi , lepid sellega et tuleb teinekord jälle tulla. Seekord läks hästi. Leitud ja logitud. Meistritöö.
Kõigepealt tegime õhtuse esimese ringi, et tuvastada, kus see salakaval seni avastamata peidukas asub. Siis tuli vahele uue aarde avaldumine ja külaskäik sinna. Teisel ringil oli meil kaasas ka juba peitja isiklikult. Minu jaoks oli huvitav kuulata peitja juttu. Sai palju selgemaks, miks siin selline aare. Enne tundus, et otsides asun kellegi eravalduses ja naabrimehe akna all. Nüüd oli olemine palju julgem ja selgem. Ning kaval ja vastupunniv aare sai ka peidukast välja sikutatud. Täitsa tore jupstükk :)
Enne jõulutähe aarde otsimist proovisime siin skoorida, aga mitte kuidagi aaret kätte ei saanud. Uuel katsel olime tangidega varustatud ning nüüd saime logi kirja panna. Aitäh aarde eest ning Malla mõisa juurde kutsumast!
Kolmas kord viis sihile ja sel korral saime ka logi kirja. Koostöös peitjaga sai ka logirull vahetatud. Aitäh hea aarde eest!
Nii suursugust huvitava ajalooga ehitist siit küll ei osanud oodata! Jõudu küll vaja polnud, see-eest aga mõistust ja teravat silmanägemist. Eriti õnnelik oli noorgeopeitur, kes sai oma olulise panuse anda.
Tore koht ja nutikas aare. Aitäh, andekas peitja!
Korjasime Mammuga Käsmust Peebu peale ja lauspaduvihmas otsustasime kuskile mujale rännata. Kus ehk ei sajaks. Mind kiskus Letipeale, olen ammu tahtnud näha seda veresauna kohta. Ja mälestusmärki.
Nähes teel Malla mõisa silti ei olnud aga enam kõhklustki, et tuleb veel üks kaar sisse vedada. Oli vaja ju vaadata oma silmaga Rehepapi (Novembri) filmi tegevuspaika. Kujutada, kuidas mõisapreili seal katusel kuutõbisena kõnnib...
See, et seal on aare, see selgus alles hiljem gepsu uurides. Märdi aarded tekitavad muidugi kerge aukartusehirmu hinge, sest Kundas me aasta-paar tagasi vähemalt üht aaret ei leidnudki.
Nii asusimegi uurima, kus rohkem tallatud, kuhu geps juhatab.. Ja mõõdukalt väljendades sai mõistus otsa. (Hiljem võib öelda, et meie geps juhatas meid paar-kolm meetrit teise kohta.)
Uitasime seal ja siis ilmus üks meesterahvas. Selgus, et saabus abivägi Lätist. Nii otsisimegi koos edasi. Mina uurisin üht objekti, tema samalaadset teist objekti. Mina oma nullis, tema oma nullis. Temal oli rohkem õnne. Panime nimed kirja ja ajasime veidi juttu. Filmist ja mõisast ja veidi maast-ilmast. Siis läks tema oma teed ja meie tegime tiiru peahoonele peale. On ikka kurb, et nii äge hoone laguneb.
Aitäh aarde eest!
Meie kulgesime edasi (nüüd juba taasalanud lausvihmas!!) Letipea poole...
Seekordse minul järelkäigul Käsmust kujunesid asjad nii, et olime siin. Ega kergelt ei tulnud. Pidime lausa välisabi kasutama. Seda läti geopeituri Artis näol. Ega oma häbiks peab ütlema, et tema leidiski. Mina vähemalt võtsin välja ja panin tagasi. Hea ja kaval peitmisviis. Mõis on ka vägev ja ilus. Nii, et oli tore. Tänud peitjale.
Täitsa tore mõis. Aare oli ka tore. Panin logi kirja ja läksin Kunda linnakaid otsima. Aitäh!
Uudistasime pisut mõisa, natuke kurvas seisus kahjuks teine.. Aare leitud, täname!
Koht oli lahe, polnud varem seal käinudki. 3.0 peidukoht oli paras pähkel, lõpuks aga leid tuli.
Esimene vaatamine oli õige, aga enne pidi ju muid kohti ka vaatama ja siis sellele õigele ikka näpud taha ajama. Kokku umbes 100 sekundi aare.
Sellist geopeitust me tahtsime! Lahe koht ja lahe aare! Otsimine võttis mõnda aega enne, kui mõikasin mis ja kus :) Aitäh, panin sildid külge!
Minu lapsepõlves oli mõishäärberis kool ja selles majas külapood ning siis said kolhoosi traktoristid tujutõstvad joogid kohapealt kätte. Aga nüüd käisin seda seina mitu korda tujutult põrnitsemas, kuniks Viru-Nigula laadalt ähmase vihjeraasukese kinni püüdsin. Aitäh
Mõisa peamaja on suurepärane! Loodame, et see saab restaureeritud oma kunagises hiilguses. Ajasime juttu omanikuga, kes kutsus lahkelt mõisa vaatama, geopeitusest oli ta teadlik. Mõisa naabruse taluperemees jutustas oma muljeid kooliajast, kui mõisas oli veel kool. Edasi asusime aaret otsima. Otsimise ajal jälgis meie tegevust ka naabruses elav geopeitur. Ajasime veidi juttu, ning selle käigus peale väikest vihjet aare ka paljastus! Tervitused talle! Tänu aarde peitjale!
Õige koht jäi silma aga kui esimese hooga kätte ei tulnud otsisime mujalt edasi. mõne aja pärast sai siis algse koha juurde tagasi tuldud ja peidukoht avastatud. Tänud peitjale
Loogiline koht küll, aga nii hästi maskeerunud, et andis ikka otsida. Jõudsin logidki läbi lugeda, kuni Hanno võidukat häält tegi. Aitäh uhke koha ja ajaloo tutvustamise eest!
Leitud. Tükk nokitsemist ikka oli, aga ära tegime. Tänud!
Aga mõis on ju filmis "November".
https://www.youtube.com/watch?v=y2YZ1X1OhD4
Sügisel oli seal Ungari hundid, kusagilt leiti ka vasikas keda filmida(ei see Ungarist olnud). Aa näitlejad olid ka.
Kui mõisnik oli mingi rahanutsaka kätte saanud, vaja krabisev kohe laiaks lüüa. Kutsus enda alluvaid kaasa prallitama, aga need ei tahtnud. Nii käis Soomlane kostümeeritud ja grimmiga näitlejaga Kundas laiamas.
Selline on siis uus muistend Malla mõisast.
Malla mõis sobiks hästi mõnda õudusfilmi. Kuidagi kõheda tunde jättis selle vaatamine. Visuaalsete efektide eripära ehk. Aarde otsimine võttis taaskord ebapäraselt kaua aega. Otsisin väga põhjalikult aga otseselt ei jäänud kordagi sellist tunnet, et oh nüüd siin peaks olema. Lugesin siis kõik logid vahepeal läbi. Sel korral ei saanud kohe mitteühtegi mõttetera. Tegin jälle otsinguid ühelt poolt ja teiselt poolt müüri. Paistab, et Märdi aarete puhul on vaja mingit kindlat kohalviibimise aega, et tekiks nägemus. Peaaegu loobumise piiril see mul tekkis. See oli kohal veedetud aja järel lausa esimene ja ainuke idee. Kui see poleks paika pidanud, siis oleksin küll jätnud asja pooleli. Järjekordne kaval teostus, aitäh!
Lahe mõis ja veel ägedam kui see peaks kunagi taastatama. Aardega läks ikka natuke aega õnneks ühel hetkel tabas silm ka õiget kohta ja nimed said kirja. Kaval peidukas. Tänud peitjale.
Maa-ameti kaardi pilt silme ees, otsisin veits teisest kohast. Üks hetk Ruth kutsus - vaata, siin on vist midagi. Oligi.
Martin silmas kohale jõudes hetkega aaret ja logitud ta oligi. Uhke mõis, tänud peitjale siia juhatamast!
Aarde leidmiseks kulus minutike ehk. Jäi kohe silma. Mõis oli tõsiselt uhke. Tore oleks kui ikka ilusti korda tehtaks. See oleks väärt külastamist. Aare ise andekalt peidetud. Tänud peitjale.
Täna, üle kahe aasta hiljem seda aaret logides, peab sellest kahjuks minevikus rääkima...
Tänud, et õigel ajal seda vaatama kutsusid :)
Ka tuttav paik, mida mina mäletan metsikumana ja kus poisikesena sai isegi mõisas ringikolatud. Seekord ootasime mingit jubadat peidukat. Õnneks märkasime õiget kohe. Konteineri kättesaamiseks oli tarvilik abivahend. Tänan mälestustesse tagasikutsumast
Päris kaval aare. Andis ikka otsida. Loogika pidas küll paika, aga oli teine nii peidus lihtsalt. Mõisahoone vägev. Loodetavasti taastatakse kunagine hiilgus. Tänud peitjale mõisa tutvustamast. Siin polnudki varem käinud.
Koht oli tuttav varasemast ajast, aarde leidmisega läks natuke aega. Aga lõpuks ikka leidsime, kaval peidukas.
Ei leidnud, ei saanud pihta. Huvitav mida oleks pidanud selles seinas näppima? Sest kõik see, mida meie näppisime, selleks tegevuseks küll ei sobinud. Ei oska isegi arvata, kas ma järgmine kord oleksin targem ja osavam, kuidagi väga lootusetu tunne oli siin. Aga mõis oli külastust väärt ja talveõhtuses valguses pakkus meile väga ilusaid vaateid.
Pika otsimise järgi ei suutnud sealt seinast midagi mõistlikku leida. Vaid seina tükke pudenes selle näppimise ja otsimise peale. Logidest tangide pilte nähes proovisime ka erinevaid asju välja tõmmata, kuid ka see ei viinud sihile. Koht oli muidugi huvitav, mida aardega sooviti näidata ning ega iga karpi ei peagi leidma. Aitäh kutsumast!
Jällegi üits vahva lahendus. Tänud Märdile.
Taaskord lahe teostus ja uhke vaatamisväärsus. Tänud peitjale!
Viis minutit kakerdasin oodates, et nutifööni GPS rahuneks ja peidukale viitaks, aga olin sellega äratanud naabri koera valveinstinkti. Lahkusin väärikalt ilma konflikti sattumata.
Poleerisime seda seina pilkudega ikka päris kaua. Mina tahtsin igatahes juba päev lõpetada, kuid sinine nägu samas ei ahvatlenud. Isegi näppisime mõningaid kohti veidi. No ei ole! Lõpuks kui juba tõsiselt lahkumisega ähvardasime tuli ka peidik lagedale. Aitüma, kaval värk!
Aega kulus. Midagi ei leidnud. Reigo jõudis juba kiruma hakata, et oli vaja siia tulla. :D Ikka midagi ei leidnud... ja lõpuks, kui olime juba valmis loobuma ja koju minema, sai Reigo õige asja kätte. :)
Hästi peidetud, tänud peitjale! :)
Keegi ei seganud, otsisin ikka päris hoolega, isegi logisid lugesin (mida ma tavaliselt ei tee). Aga mõis on väärt külastust ja ka korduskülastust, pole hullu.
Seekord tuli leid kiirelt, kuid kättesaamine võttis veidi aega. Leitud.
Siin läks ikka üüratu aeg, vahepeal küll salapärane kohalik andis vihje, aga sellega meie olukord oluliselt ei paranenud. Lõpuks tegi Gerdi geokõne ja alles peale üsna otsest vihjet jäi otsitav silma. Kättesaamiseks vajalik abivahend oli ka õnneks autos olemas. Tänud peitjale, kaval peidukas.
Selle aarde juures ei hakanud me midagi lihtsat otsimagi. Mikro selles kohas tähendas, et variante on miljoneid ja just nii suureks me selle otsimise tegimegi. Mingil hetkel muutus olukord juba ahastavaks ja just siis kui olime lootust kaotamas, ilmus meie selja taha, heki varju, salapärane abistaja, kes sisendas usku, et otsige, otsige, aare asub seal, näete, rohkem sealpool. Sama salapäraselt kui mees ilmunud oli, ta ka lahkus. Oli see nüüd siis mõisakummitus ise või päriselt inimene, noh, seda ei tea me siiani :P Ja me siis otsisime ja otsisime ja otsisime, kuniks ikka ei suutnud leida. Lõpuks kui vähemalt tund möödas oli, salapärane abistaja õhtusse kadunud ja lootus otsas, kasutasime õlekõrt ja pärast seda tuli ka kiire leid. Kaetatud ja pimedad, ega me muud seal ei olnudki.
Aitäh vahva aarde eest :)
Siin läks meil ikka piinlikult kaua aega. Kui olime mitte-veel-nii-väga-piinlikult kaua otsinud, tuli arvatavasti Mareku [peegus] äiapapa meile vihjet andma :). Me muidugi ei lasknud sellest ennast häirida ja otsisime oma loogika järgi edasi :). (Olgu veel ajaloo õigsuse huvides märgitud, et meie loogika ei olnud õige) Äiapapa lubas tagasi tulla, kui me tunni aja pärast ikka veel otsime, aga me vist leidsime napilt enne tunni möödumist kavalalt peidetud aarde üles, sest äiapapat rohkem ei näinud :). Suur tänu peitjale!
1158 km geo-töötiiru esimese päeva lõpetuseks sobis see mikrokene kenasti. Ilm hakkas vaikselt õhtusse jõudma, sestap oli aeg öömajale sättida. tähtsamad asjad aga enne - otsing enne, siis magamine. Otsida ikka saime mitu minutit, enne kui Marje ütles, et mine sinna, tee seda, kergita toda, näpi nii ja näpi naa. Siis jäi plönn silma ja kauaks see aaregi end veel peitis. Vahva.
Mõis ja aardehoone tahavad küll mehekätt tunda. Ja mitte ühe mehe. Kõrvalhoone on juba kaunks muudetud, illos kaeda kohe.
Aitäh Märdi vahvate legendide ja ajaloolektüüri eest kirjelduses! Aare korras, kaupa ei teinud. Nüüd kaesime kaarti ja otsisime Kunda lahe ääres Letipea poole veeredes ideaalse ööbimiskoha, kuhu kirdetuul peale ei puhunud ja madalastki autost merevaade mõneküne meetri kaugusel nauditav. Lahe salakoht, kuhu viidad ei vii. Edukas ja lühike, 135 km pikkune 11 leiuga päev jälle õhtal. Aitäh kõigile, kõige eest! B-)
Seekod sai ilma abivahendita kätte. Logitud ja korras.
Kuna murudresserija keeldus koostööst tuli natuke hingele heameelt teha ja kauneid paiku külastada ja neis kaunites kohtades veidi muru tallata. Õnneks siin oli murudresseerija alles hiljuti koha üle vaadanud, nii et suurt tallama ei pidanud. Seda enam ,et kahes kahtlasemas kohas oli keegi koha juba ette ära tallanud. Esimeses kohas valitses tühjus, teises aga...oli see õite magus ajalooürik. Logisime ja lidusime autosse, sest taevas avas oma luugid.
Tänud!
Esimesel katsel tuli mõõdukalt vihma. Hea ei olnud õues aga väga halb ka mitte. Tilkusime vihmas ja lugesime logisid ja olime omajagu pimedad. Omaarust said küll kõik kohad üle vaadatud ja seetõttu otsustasimegi kõrgema maastikuastme kasuks kui kõrge peidukohaga hakkama ei saa. “Kui pea ei võta, siis muskliga” tüüpi otsus. Teisel katsel vaatasime siia ja vaatasime sinna ja vaatasime siia ja vaatasime sinna ja kohe mitte ei saanud aru, kuidas see eelmisel katsel märkamata jäi. Aitäh peitjale nõu eest, muidu oleks veel ilusal ilmal pidanud tagasi tulema!
Väga vahva teostusega peidik. Leidmisega läks sellise peiduka kohta isegi üllatavalt kiirelt. Aitäh peitjale.
Kaunis koht ja mõis! Aarde leidmisega kaua ei läinud. Lahe peidukas. Aitähh peitjale!
Seina ääres oli tõesti mitmeid otsimiskohti. Kivimosaiigi esmane ülevaatus tulemusi ei andnud. Üks, või õigem oleks öelda mitu detaili, tekitasid mõtteid. Mõttepoju kasvas ja kasvas ... ja läkski kangutamiseks, õnneks sai ilma abivahenditeta aarde kätta. Koerad jõudsid vahepeal pikad tiirud ümber maja teha. Tänud peitjale!
Ma ka jään söögikarbide juurde mängima aga need aarded ka mega head aga peab olema paar head vihjed ja abivahend ;)
Selle peiduka leidmine võttis üksjagu aega. Juba loobumise äärel, jäi aare siiski silma ja sai logitud.
Sai otsitud ikka igas poosis ning infot loetud. Lõpuks jõudsime enne päikese ära kukkumist aarde leida. Väga lahe teostus. Aitäh
Kaval peidukoht. Kätte saadud väikese abivahendiga. Tänud!
Peidukaidee tabasin kiirelt. Natuke võttis aega, et aare leida ja siis veel natuke puselemist konteineriga, et see peidukast välja tuleks. Tänan - pole seal kandis varem käinud. Nüüd siis nähtud Malla mõis.
Läksime siis aaret otsima. Päris kaua aega otsisime, aga ei leidnud midagi. Siis oli vaja vahepeal ühel üritusel käia ning mõtteid mõlgutada, ühesõnaga plaanisime hiljem tagasi tulla. Jõudsime siis tagasi ja veidi aja pärast leidsime ka aarde. Mis muud, kui kaval peidukas.
Tänud,eks ma nats põssat meenutan jah. Nüid läheb notsu ära magama,aga seatempe teen ikka edasi.
See polnud mitte ainult selle päeva, vaid üldse kogu meie tuuri meeldejäävaim aare.
Algas see sellega, et ronisime nulli ja hakkasime pealiskaudselt asju üle vaatama. Kuna ma mõnda peitja aaret juba teadsin, siis ütlesin Veikole kohe, et mingit lihtsat karpi kivi taga pole nüüd küll mõtet otsida. Seega hakkasime kõiki seinast suuremal või vähemal määral väljaulatuvaid osi kergelt näppima - üritasime lahti kruvida, pooleks teha, ära võtta jne. Nii läks sinna üks pool tunnikest. Siis hakkasime väsima. No polnud enam midagi näppida, mida polnud näppinud. Hoolimata mu enda manitsusest uurisime ka seina luubiga läbi. Lõpuks küsisin telefonitsi Hanneselt vihjet ja Hannes, tubli inimene vihjaski. Mille peale me seisime Veikoga mokad töllakil ja vaatasime tühjade pilkudega seina. Etmismõttes? Siis tegi telefon plõnn ja Hannes oli oma vihjet täpsustanud. Lugesin selle Veikole ette ja vahtisime täpselt sama nüride nägudega seina edasi. Läksid mitmed minutid, siis kirjutasin Hannesele, et ei saa aru ning Hannes kirjutas juba otsemini lahti. Mitte midagi ei muutunud. Seisime seina ees nagu kaks ahvi, kratsisime pead ja jõllitasime seina. Igaks juhuks näppisime kõiki asju veel kord üle ja Veiko teavitas mind asjaolust, et ta jääb edaspidi toidukarbiaarete juurde. Siis tegi telefon jälle plõnn ja Hannes küsis, kas leidsime. Tunnistasin, et ei, mispeale Hannes kirjutas eelmisele selgitusele veel selgitavama vihje lisaks. Ja siis varsti, kuna me sama lollakalt ühe koha peal seisime, kirjutas juba päris otse, kus aare on, aru saades, et ega meist asja ei ole. Lugesin Veikole selle ette, vaatasime teineteisele otsa ja vaatasime seina edasi. See hakkas juba nii sürrilt naljakaks muutuma, et ilmselt nii üleväsimuse kui selle situatsiooni koomilisusest ma lihtsalt lõkerdasin hüsteeriliselt naerda. Ja lõpuks, kui Veikole järsku koitis, mida Hannes kõik see pool tundi meile kirjutanud on, hüppas ta seina juurde, haaras aarde pihku ja karjus üle väljaku: "Siga!" Me oleme selle üle hiljem mitu korda arutlenud, et kelle kohta see käis. Minu arvates tundus ebaõiglane Hannest selle nimega kostitada, kes õhtu läbi meile ühe ja sama aarde kohta vihjeid andis. Veiko kinnitas, et see polnud Hannesele mõeldud, vaid aardele... või siis endale... või et ta ei mõelnud eriti, lihtsalt pidi midagi karjuma.
Logida oli ka raske, kuna Veiko tegi logimise hetkel Beavise (või siis Buttheadi) häält, mis mind veel rohkem naerma ajas. Aga see illustreeris väga hästi kogu seda otsingut. Tänud peitjale meie lolliks tegemise eest.
Õige hoone ees seistes märkasin kohe georada kuhu usinalt sammud seadsin. Inga avaldas kahtlust, et äkki teiselt poolt saab lihtsamini aga suutsin teda veenda, et kui siin juba georada on, siis see ongi kõige parem tee. Hiljem muidugi selgus, et teiselt poolt oligi lihtsam.
Edasi proovisime täpse nulli kätte saada kuigi mahatrambitud muru juba reetis kaks potentsiaalset otsimispiirkonda. Alguses, nagu ikka, vaatasime lihtsamaid-tavalisemaid kohti, seejärel teatas Inga, et siin tuleb midagi kavalamat otsida. Kõikvõimalikud usutavad ja vähem usutavad kohad said korduvalt üle vaadatud. Lõpuks tundus, et aega kulub liiga palju ja küsisime vihje, mis meid palju edasi ei aidanud. Küsisime täpsema vihje ja otsisime uuesti. Ja nii edasi kuni praktiliselt ette juba öeldi aga me ikka veel aru ei saanud...täielik Beavise & Buttheadi tunne tuli peale... Kui lõpuks õiget kohta taipasin vaadata siis ei suutnud oma rõõmu tagasi hoida ning tahtmatu rõõmuhõise tuli huulilt :P
Tänud tsirkuse organiseerimise eest, nüüd jääb Malla mõis paremini meelde.
Aare oli seal kus olema pidi.Veidi kehvalt tagasi pandud,aga oli olemas.
Vahtisime, mis me vahtisime, aga miskit asjalikku näppu ei jäänud. Tuleme jälle tagasi, kui muru vajab tallamist.
Väga uhke mõis. Aarde peiduka tuvastamiseks läks ikka mõned minutid aega. Tänud!
Pisike pühapäevane geosutsakas. Ilmaga vedas, seltskonnaga samuti. Aitäh!
Kena koht, mida näidata, ning mõnusa teostusega aare. Aitäh!
Vat on mõnus elegantne aare. Lähed kohale, vaatad, mõtled natuke, keskendud ja - voila! Kõik toimis kenasti, no ja eks need tallamisjäljed andsid kah tunnistust, et haugume ikka õige puu all. Tänud, mõnus, selliseid asju võiks palju olla!
Ega siin kiirelt ei läinud, ja ega ka mitte aeglaselt. Peale leidu käisime sealsamas lähedal asuvas miniloomaaias. Tänud peitjale.
Aega läks, aga asja sai - jupp aega sai ringi vaadatud enne, kui mikile õige asi näppu jäi. Kahju, et mõis nii räsitud on.
Oli Kundasse asja ja möödaminnes otsustasime ära võtta. Oli ees kaks geotrambitud rohuplatsi. Otsisime, ronisime, võitlesime sääskedega. Peaaegu oleksid sääsed meid loobuma sundinud, aga siis tuli aare peidust välja. Berit kirjutas, sääsed ründasid ja mina jooksin ringi. Beritilt tahtsid sääsed ka pastaka käest ära viia. Ma vahepeal mõtlesin, et kirjutan kõigi nende nimed ülesse ja teen neil protokolli. Loobusin. Panime aarde tagasi ja jooksime autosse. Märt, mis diil sul nende sääskedega on? Kas nuumad neid geohaigete arvelt?
Tegime koertega hilisõhtust jalutustiiru mere ääres ja otsustasime ka Malla mõisa aarde juurest läbi põigata. Teel avastasime, et meil pole autos mitte ühtegi kirjutusvahendit. Aardekirjeldusest saime teada, et seda ka aardes pole. Mina siis niikaua kammisin kõiki kohti autos veelkord läbi, kuni jõudsime Kundani. Mitte ühtegi jälge jätvat vahendit autost ei leidnud. Siis märkasime tee ääres tanklat ja uurisin sealt, kas neil midagi kirjutavat mulle oleks pakkuda. Öeldi, et müügist on otsa lõppenud. Uurisin, et äkki mõni vana pastakas, mis veel natuke kirjutab või pliiatsijupp. Midagi sahtlipõhjast mulle leiti. Kõik poed olid selleks ajaks juba suletud. Rõõmsatena jõudsime siis aarde juurde. Meid võttis seal vastu selline must pilv sääski, et oleksime äärepealt tagurpidi tagasi läinud. Ja siis meile aare kohe näppu ei hakanud. Tundus, et kirjutusvahend küll õnnestus hankida, aga sellega pole midagi peale hakata. Veidi aja pärast sääskedega võideldes aare siiski näppu jäi. Aitäh peitjale toreda aarde eest ja kohta tutvustamast!
No vat siis, ämma tagaaias aare peidus :) panime liha tulele ja läksime otsima, otsimisega läks ikka lubamatult kaua- pidin vahepeal liha keeramas käima. Tegelikult olen isegi mõelnud siia midagi peita aga ilmselt ongi parem et see vaid mõtteks jäi. See mõis väärib enda aaret!
Teel Tallinna tegime väikese sissepõike. Aarde leidsime kiiresti, mõisa ja mõisaga pildistamine võttis aga tunduvalt rohkem aega. Aitäh peitjale !
No kuulge,ma tellisin ainult takso lennujaama ,aga sattusin Malla mõisa.
Võtsin peitja kodu juurest peale, et veidike ta jalavaeva vähendada ja sõitsin mõisa manu. Keelasin tal mulle kohta ette näidata ja ta asuski murule siruli õhtust päikest võtma. Kuna ma olen vanade hoonete ja müüride uurimisel eriliselt ettevaatlik, siis sai Märt tükk aega etendust kaeda. Aare tuli välja kergest puudutusest, nüüd ei teagi, kas Raivol ja Toomasel on õrnad käed või olen mina karmi õpetajana liiga palju käsi kasutanud ;) Igatahes konteiner oli kenasti käes ja peitja tegi veel igaks juhuks iluravi kah.
Seejärel sain mõnusa ekskursiooni ümbrusest, peitja lapsepõlvest ja mõisa ajaloost. Väga mõnus õhtu oli! Aitäh peitjale ja palun veel! Sul tuleb peitmine väga hästi välja!
Käisin täna enne kui logid ilmusid asja kontrollimas,oli raske kätte saada,aga naelapea oli suureks abiks.Jätsin suure abilise sinna ja panin aarde tagasi nii et palja käega kätte saab.Aga eks ma pean viiliga tagasi minema.
Mõis küll laguneb ,aga praegusel ajal on seal mõnede filmide kaadrid filmitud,kui mälu ei peta siis Need vanad armastuskirjad ja viimane oli eelmisel sügisel Rehepapp.Poola hundid jooksid ringi ja kohalik vasikas lösutas päeva lõpus laudas,sest eelnev oli ta ikka nõnda läbi trööband.
Üks Malla mõisa hoonetest kuulub ka minu kinnisvarasse.
See oli ikka täitsa jama. Näed aaret, hoiad temast kinni aga kätte ei saa. Võtad abivahendid, ikka ei saa, kinni mis kinni. Ja niimoodi üle poole tunni. Vahepeal kahtlustasime peitja riugast et äkki on kusagil mingi salalukk. Ei olnud. Lõpuks valmistas Toomas kohapealsest materjalist tõsise tööriista, alles see tõi aarde päevavalgele. Tagasi peidukohta kadus tops nagu lupsti, näis kuidas järgmistel läheb. Aitäh!
Heldurile. Minu auto oli eile mainitud ajal Assamalla karstiluha kõrval. Selle reisijad tutvusid luha öise linnustikuga.
Sõltlased kannavad ette. Läksime õhtul liialt vara magama. Hommikul avastasime uue aarde Tallinna sõltlaste tegevusraadiuse ulatuses. Palju sõnu ei vahetanud, üks vaatas teisele otsa, see noogutas. Koordinaadid gepsu ja autosse. Üks geps jäi muidugi kiiruga arvuti kõrvale. Nullis oli rohi maha tallatud, topsiku kättesaamiseks tuli abivahendit kasutada. Logiraamatut oli muidugi juba eelmisel õhtul soditud. Aitäh peitjale!
Ma ei olegi oma aarete otsimistega veel Kunda kanti ja nö Märdi mängumaale jõudnudki. Nüüd oli siis väga hea põhjus õhtul autosse istuda ja teekond ette võtta. Aarde asukohas oli peitja päris mitmesse kohta ohtralt jälgi teinud :-)Esimesena valitud jälgedel aaret ei olnud aga järgmisena vaadatud kohas oli täitsa olemas. Tore peidukas! Panin siis tühja logiraamatusse kellaaja kirja, 22.50. Peale seda jalutasin veel õhtuhämaruses (avastasin, et meil ongi juba valged ööd käes) mõisa juures ringi ja lootsin kohata veel kohalikke geopeitureid. Väga kauaks ootama ei jäänud, tagasiteel arvan, et tundsin ära vastu tulnud Raivo auto:-) Suur tänu peitjale kutsumast ja näitamast! Tegelikult väga võimas ja uhke mõis on, ma ei olnud siin veel käinudki. Küll oleks hea, kui see lõpuks ikka korda ka tehtaks.