Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
K-J on aardesari, mis on peidetud Kohtla-Järve linnaosade tutvustamseks.
Kohtla-Järve sai linnaõigused 15.juunil 1946.aastal. Põhiosa linnast asetseb endiste Kohtla ja Järve mõisa maadel, millest tuleneb ka linna nimi. Kohtla-Järve linnaosad paiknevad laialipaisatuna mööda Ida-Viru maakonda ühel ja teisel pool Jõhvi linna. Hetkel kuuluvad Kohtla –Järve linna koosseisu: Ahtme, Järve, Kukruse, Oru, Sompa ning Viivikonna koos Sirgalaga.
AHTME
1913 aastal on mainitud kaht Ahtme majapidamist, 1920. aastail juba küla. 1948 sai Ahtme aleviks ja 1953 linnaks, 1960 liideti Kohtla-Järvega. Ahtme linnaõigused taastati oktoobris 1991, 1993 liideti taas Kohtla-Järvega.
1948–2002 töötas Ahtmes põlevkivikaevandus.
Ahtmes eristatakse viite piirkonda: Ahtme, Puru, Iidla,Tammiku ja Vana-Ahtme.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC6KD8F
Logiteadete statistika:
101 (99,0%)
1
3
1
1
0
0
Kokku: 107
Eelmine kord kui siit Vana Ahtmest läbi sõitsime, võisime imetleda vaid enam-vähem nullis täätavaid mehi. No töötavat inimest on alati tore vaadata, aga kui su eesmärgiks on hoopistükkis oma nime väikeses karbis olevasse veel väiksemasse logiraamatusse kirja panemine, siis enam nii tore ei ole. Täna olid need kes teab mis tööd jõudnud oma järjega mööda tänavat jupi maad kaugemale, kus järjekordselt oleks võinud töötavaid inimesi imetleda, aga meile huvipakkuv koht oli vaba, ja imetlesime hoopiski kunagist sööklat. Ei meie ilma abivahendita saanud, ikka redel autost välja ja peale kõigepealt valesse kohta ja siis juba õigesse ronimist, autosse tagasi. Logi kirjas ja selle tegelikult maru totras kohas oleva aarde kättesaamise üle hea meel. Tegelikult pole ju kohal midagi viga, aga suure tee ääres ja kõnnitee ja puha, võttis ikka väheke põdema. Tänud aarde eest ikka, tehtud.
Vana Ahtme aare logitud. Pärast logisime uue Ahtme aarde ka. Siin tuli kasuks tiimitöö. Kui õigest kohast nügida, siis kerge. Aitäh!
Sõitsime kõigepealt mööda, siis kuidagi ringiga leidsime sobiva parkimiskoha. Kohale jõudes oli mul hetkega selge, kus aare on. Kaaslane oli väga osav ning oligi karp leitud. Tänan!
Esimene aardeleid roheliste rattamatkal. Logidest sain aru, et vaja abivahendit ja neid rattamatkal lademeis :D Aitäh!
Vihje viis tõepoolest esmalt veidi teise kohta. Väikese akrobaatika ja sõrmehaardega kenasti lahendatav. Tänud!
Vigade parandus. Ei teagi, miks eelmine kord leidmata jäi, sel korral tundus peidukas üpris lihtne.
Peidukoht oli kohe selge, kuid kättesaamine vajas veidi sahmerdamist.
Tänan peitmast.
Hehe see on minu "lemmikaare" ehk siis olen-napilt-lühike-et-ulatuda-aga-ronida-on-ka-keeruline tüüpi :D Õnneks oli Kristjan abiks ja koostöö viis ikkagi tulemuseni. AItäh!
Õhtuhämaruses oli siin hea toimetada. Geoinstinktid suunasid pilgu kohe õigesse kohta ja kuigi midagi näha polnud, oli koht piisavalt potentsiaalikas, et seal väike akrobaatika teha. Selle tulemusena oli aardekarp meil käes ja panime nimed kirja. Aitäh!
Kõndisin läbi lumetuisu 4 km Ahtmest siia, et siis kohapeal aardele otsa vaadata ja tõdeda, et mõni hiiglane on siia topsi susanud nii, et mina seda kuidagi ilma abivahenditeta kätte ei saa. Tegin Margusele kõne, et teada saada kaua ta veel tööga hõivatud on. Sain vastuse, et hakkab kümne minuti pärast liikuma. Heakene küll, 15 minutit ma ikka võin oodata. Kõndisin majade ees edasi/tagasi, et külm ei hakkaks. Esimesel rahutuse hetkel näitas kell, et olin teda 25 minutit oodanud. No olgu, ilmselt läheb tööasjadega pisut kauem. Ootan veel. Lõpuks sain seda üle 40 minuti teha. Külm ei olnud aga tüdinenud olin küll. Margus küsib, et kus siis aare on. Kuna ühe maja akent kinni polnud löödud ja lumes olevate jälgede järgi oli näha, et keegi olla ka sinna sisse läinud tuli geniaalne idee öelda Margusele, et aare on maja sees. Hetk hiljem oli ta juba aknalaual püsti ja valmis sisenema. Jõudsin siiski peatata ta enne, kui ta oleks selle rumaluse õnge läinud. Pisut sugeda sain, et selliseid nalju teen aga vähemalt häälestas ta nüüd end töö lainelt geopeituse lainele :P Aarde saime koostöös kenasti kätte :) Aitäh!
Ma ei jõudnud siin veel lumehange astudagi kui Kaupol oli juba otsitav leitud. Aitäh peitjale.
Eelmine kord ei suutnud 15 minuti jooksul leida, see kord esimest vaadatud kohast vaatas aare vastu. Mõni kord kohe on nii, et ei tasu pikalt otsida, järgmisel korral võib palju kergelt minna. Huvitav koht on see Vana-Ahtme.
Kui koordinaadid toovad juba siia, siis vihje kohe üldse ei aita,pigem segab. Olles targem, sai laiemalt otsitud. Tänud
läksime nulli ja mõistatasime kus see on, kuni arvasin koha, hea oli, et katy oli kaasas ja aitas kannist lükata üles ja karp oli käes ja nimed kirjas
Tegime õega päevatripi Rakverre ja Jõhvi. Ja muude toimetuste seas logisime ka paar aaret. Siin läks kiirelt sest Liisa näitas abivahendit ja mainis, et ilmselt on aare siin. Ja oligi. Abivahend jätsime samasse paika. Aare korras.
Tegelikult nägi algne plaan ette selle asjaga päev lõpetada, aga kuna laadimiskaabel otsustas rongis saba anda, ja Oru Grossi poe peale ei julgenud lootma jääda, siis tegin tiiru teistpidi. Buss number 7 tõi kenasti peaaegu treppi, kõik muretuks logimiseks oli ka kohapealt võtta, mis nii viga. Tänud aarde eest!
Sellega läks üle ootuste kiirelt. Tahtsin väga hoone peauksest ka fotosid teha, aga noor vaher oli täies hiilguses laiutamas. Täname.
Ei saagi aru, kuidas me ei leinud. Eks jääme järgmisi leiulogisid ootama.
Viskasin vaid hooletu pilgu punktile ortofotol, lugesin vihjet ja hakkasin kohe hüppama. Geps vedeles autos, seda ei vaevunud sissegi lülitama. Hüppasin mis ma hüppasin, pikkust jäi väheke väheks ning otsusin seest poolt proovida. Ühest aknast pugesin sisse, seejärel otsisin pääsu teisele korrusele, kuid asjata - ilmsesti kinni müüritud. Urgitsesin lammutatud kipsplaatide vahelt välja taburetilaadse objekti, et selle abil õues uuesti proovida. Mõeldud-tehtud, aga aaret ikkagi ei leidnud! No mida kuradit!? Viimases hädas võtsin autost gepsu, läksin lõpuks õigesse kohta ja panin lihtsalt nime kirja :D
Kiire leid. Õnneks publikut ei olnud. Tänud!
Aare karjus abivahendi järele aga soov oli ikka ilma hakkama saada. Õnneks oli hea rahulik aeg ning sain tsirkust tehes topsile küüned taha. Pärast logimist osutus olukorra taastamine isegi veelgi keerukamaks kuna üks käsi oli hõivatud. Aga tehtud ta sai ning matk ümber Eesti jätkus.
Tänud.
Rudolf leidis, et see on vist üks Eesti õnnetumaid kohti elamiseks. Ei osanud nõustuda ega vastu vaielda. Aare tuli loogilisest kohast, Rudolf tegeles traditsiooniliselt ilunumbritega. Aitäh!
Milline armas ja ajahamba poolt puretud kant. Tegelikkust ei oska öelda, et kas ka kohalikud ise siin rahul ja õnnelikud on.
Aarde jaoks oli vaja teha paar hüpet ja käes ta oligi. Samamoodi paari hüppega tagasi. Täname aarde eest!
Redel oli loomulikult kodus geomobiilis ja täna liiklesime ebahariliku geomobiiliga.
Algul proovisime nii, et Herki teeb jõunumbreid ja mina teen ilunumbreid aga sellest ei tulnud midagi välja.
Aga logi tuli ju ometi kirja panna.
Huvitav, et terve maja on hüljatud. Samas kõrvalmajas oli näha vähemalt ühes korteris elumärke. Sealkandis elaks heameelega isegi. Selline mõnus hüljatud hõng on kohal.
Tänud!
Kohale jõudes pidin ootama, kuni üks vanamees mööda kakerdas ning viipasin siis Aigari appi, kes loivas vastumeelselt autost välla, heitis lühikese pilgu aarde asukohale ja teatas: "Pane mitteleid". Minu protestilaine peale soostus ta siiski asjale käed külge panema ning ohkis ja hädaladas siis raske kandami all. Auto poole minnes teatas ta mu avalduse peale, et panin ta nime vähemalt kirja: "Järgmine kord võid mu vabalt välja jätta, kui sellisest rassimisest pääsen." :) Tänud, väga vahva koht.
Pärast seda, kui tollipolitsei oli ühe seltsimehe auto objekti ees peatanud, et maitsta kütust (kas mekib aktsiisimaksu järele või mitte), ootasin veel veidi, et imemisvahendid kokku pakitaks ja järgmist prooviandjat peatama suundutakse. Seejärel sai kõige sirgema selja ja õigema näoga pagasnikust teleskoope abivahend välja vinnatud ja olemisega "aga mis see sinu asi on, kus ma käin ja mis ma teen" nimi vihikusse jäetud. Meedikuna vaatasin ka vastasmaja teatava huviga üle. Täitsa haigemaja nägu ja tegu.
Igasse ilmakaarde kuhu sõidan puhub taganttuul. Nagu jalgratturi märg unenägu. Kõik läheb kuidagi liiga perfektselt. Täismängust on puudu veel üks jääkülm kosutav jook.
Aarde juures tuvastasin peidukoha. Proovisin niisama ämblikmeest mängida. Ei tulnud eriti hästi välja. Targem oli abivahendit kasutada kui see mul nii osavalt kaasa juba võetud oli. Aitäh!
<_Eelmine |1.päev|2.päev|3.päev|4.päev| Järgmine_>
Ilmselgelt oli kuumaga aare peidukast välja tulnud. Natuke restaureerimist, logi kirja ja peidikusse tagasi. Ei välista, et ta jälle sealt peidikust sääred teeb. Tänud peitjale :)
No siin oli natuke vaja mõtelda, kuidas aare kätte saada ja pärast tagasi kah :)
Tänud aarde eest!
Ilma Meritita siin logida ei saanud. Tänud peitjale
Siin läks Maire jope Kristjanile kallale ja pärast sai tükk aega mõelda, kuidas geojaanil teistele seletada, kes ja millepärast Kristjanil näo üles lõi :D Aitäh!
Olime "redelile" moraalseks toeks, Tänud!
Siin üksi hakkama ei saanud ja Kristjan pakkus ennast redeliks.
Jällegi oli noorem see kes pidi siin rügama. Suured tänud aarde eest.
Parkisin auto ning leidsin aarde. Kättesaamisega oleks üksi raskeks läinud aga õnneks olin ma just soetanud oma geovarustusse täiesti uue vidina - teleskoopredeli. Siinkohal sain seda esmakordselt kasutada nagu proff. Hops, aare käes, hops, aare tagasi. Aitäh aarde eest, pildistamiseks valisin hoopis üle tee asuva objekti. Kui see asutus on nüüd seal vähemalt 40 aastat asunud, siis olen seal aias pisikesena ringi jooksnud. Aitäh!
Vot see oli nüüd komöödia. Parkisime auto tee äärde, vaatasin, kaks babuljat seisavad tolle maja ees ja jutustavad. Järsku kadusid ära, keerasin auto ringi ja läksime siis otsima. Mõnda aega otsitud siis liikus järgmine tädi mööda kõnniteed meie poole. Karjus juba kaugelt vene keeles, kui ma õigesti aru sain, siis küsis ta, kas see on meie maja. Ütlesime, et paluks eesti keeles rääkida, aga tädike ütles, et meil räägitakse vaid vene keelt. Tekkis selline Venemaa tunne, aga siiski, Ida-Virumaa ju. Leidsin karbi, Karl-Joosep juba ronis, et see kätte saada. Tädike oli selle peale juba tigedaks muutunud ja ütles, et tema kutsub politsei, seletasin enda nõrgas vene keeles, et me ainult mängime geopeitust, paneme nimed kirja ja kaome siit. Aga ei. Siis kui logima hakkasime, võttis tädi telefoni ja arvatavasti tegi nii nagu helistab politseisse. Võttis telefoni kätte ja kadus majade vahele. Ei saanudki nüüd aru, milles ta probleem oli, nagu mingi kuritegevus oleks olnud. Tegemist oli ju ikkagi vana sööklaga, äkki piinasid teda mälestused, kui seal veel söömas noorena sai käidud? Aga jah, istusime autosse, sõitsime minema, logid kirjas ja tädike ka maha raputatud. Loodan, et ta sinna ise turnima ei lähe, kuna vanust ka juba piisavalt ja võib midagi ära murda. Täname peitjat :)
Viisime poisid Uus-Ahtmesse võistlustele ja tulime logima. Aitäh.
Vihje nägemine tuletas meelde, et oleme oma kõhud unarusse jätnud. Aga panime ühe silma kinni ja logisime kärmelt, kõhukorinast ei teinud välja ;). Tänud!
Väga lahe kant. Ahtmest Vana-Ahtmeni viib mõnus rattatee. Aarde juures kasutasin ratast abivahendina. Aitäh!
Käisime kordamööda otsimas. Mina leidsin, kuid ei saanud kätte. Tõnu käis ja õngitses karbi välja. Tagasi sai panna kasutades Marta pisikest vihmavarju. Täname!
Istun siin selle maja ees autos ja meenutan vanu aegu... Ma olen selles sööklas korduvalt söömas käinud ja kõrvalmajas terve aasta elanud. Mõlemad on alles, aga kõik on teistmoodi. Vähemalt ei ole Vana-Ahtme nii masendava väljanägemisega kui kümmekond aastat tagasi. Tänud uuesti siia kutsumast.
Mingil ajal eelmisel aastal sõitsin korra ringi mööda KJärvele tekkinud linna-aardeid, vaatasin autost ka seda maja ja mugude liikumist ümberringi ning leidsin et asustatud punktides geopeitumine ei ole ikka minu jaoks. Või siis oli mingi muu põhjus… igatahes oli üks vahepealne peaaegu geopeitusevaba aasta. Mitteleidu siis logima ei hakanud, sel ajal ei olnud tahtmist üldse midagi logida. See suvi on siis vähehaaval saanud neid kohalikke aardeid õhtuti ära võtta. Õnneks on selle suve ilm geopeitusesõbralik ehk mittesuvine, selginemistega vahelduvad vihmahood vähendavad mugude liikumist ja oli lootus õnnestumiseks. Aarde asukoha tuvastamine ei olnud keeruline, kättesaamisega oli lugu teine. Uurisin auto varustust ja suutsin mingi abivahendi välja mõelda. Mugude-autode vahelistel hetkedel sai aarde kätte ja tagasi pandud. Aga kõik need praegused ja endised linnaosad on mul endiselt veidi sassis – Tammikuid on kaks, kolmekümne teine, ahtme, mikrorajoon – võta sa kinni, mis on sama, mis eri koht.
Tundub, et tänavasilt maja küljes, kust aarde leidsime, on taaskasutusel ja pärit kuskilt kaugematest hämaramatest aegadest.
Meid tabas teolt üks vanahärra, kes tuli meiega juttu ajama ning ei lasknud vabalt tegutseda. Kui hüvasti saime jäetud, oli leid ka kiire.
Väga tore mugumemme paar oli seal, jalutasid teineteisest kenasti kinni. Teekond oli selline: tulevad sööklast vasaku maja poolt, kõnnivad kuni sööklast maja paremale, ümberpöörd ja tagasi kuni sööklast maja vasakule, ümberpöörd ja kuni maja sööklast paremal, ümberpöörd... ja kui Vana-Ahtmes tänavalgustus põleb siis kõnnivad nad tõenäoliselt ikka kenasti edasi. Mängisin mina siis kinnisvaraspetsialisti ja kasutasin kaugenevaid kulgemisi oluliste tegemiste tarbeks. Tänud peitjale!
Muld aarde lähistel nägi kahtlaselt freespuru moodi välja. Hea, et autot ei parkinud, sest jalanõusidki oli raske sopast välja tirida. Aitäh!
Napilt saime kätte. Karbi suurus siiski väike. Seda ka geocachingu mõttes.
Siin läks aega, et abivahend välja nuputada. Hullud vist mõtlesid, et mida see hull seal passib. Kui karpi nägin, ega siis jonni jätnud, ootasin vaba hetke ja ära tõin ja samamoodi kenasti tagasi panin. Tänud.
Ilma Peetri toetava käeta oleks see aare jäänud logimata ;)
Tänud!
Seda maja käivad uudistamas mitte ainult geopeiturid. Vahetult meie ees peatus lausa kolonn, kust väljusid uudistajad ja pildistajad. Tuli oodata ja ise pildistada. Siis väike tõuge Piiale, siis tundekestev kaeblemine, et nüüd mul jälle selg valutab. Sellega oma geopäeva ka lõpetasime ja kulgesime taas Lääne - Virumaale ööbima
tore kohake sellel aardel, leitud ja logiraamatusse nimi kirjutatud!
Olin koordinaadid eelnevalt telefoni salvestanud ning lisaks teinud plaani mõistlikust logistikast.
Kuna meil oli autos Malle näol suht kohalik (tegelikkuses küll jõhvikas), siis hakkas ta kahtlust külvama, et Ahtme nii kaugele küll välja ei lähe. Ausalt, see poleks mul esimene kord, kus ka tavalised aarded suudan vale nimega salvestada.
Sel korral aga oli kõik õige ja saime ka kohalikul uusi kohti lasta avastada.
Aare ise oli meie jaoks seeriast "näed, aga kätte ei saa". Ei jäänud siis midagi muud üle, kui kasutasime Geotööriista #1.
Aitäh ;)
Päris sirutama ei ulatanud, õnneks oli geokotis sobilik abivahend olemas. Sellega sai nii kätte kui tagasi. Aitäh peitjale.
Selle kandi, K-J viimane. Ei saanud kohe otsida, tibisi tuuakse siin bemmiga. Siis sai õhk puhtaks ning maapind ka meist ühe võrra. Tehtud-tehtud. Plats nägi välja tõesti nagu käiks seal elevandid magamas. Söökla number kakskümmend üks oli vist kinni. Hea, et enne Jõhvi keskväljakul kõht kinnitatud sai.
Aitäh ka Vana-Ahtme kanti kutsumast! Aare kombes, nännivahetust ei harrastanud. Nüüd liigume edasi lõunasse ja tagasi Lääne-Virru.
Tiimitööna kukepea :). Ühel bemmiga koju toodud piigal lasksime mööda ära minna ning seejärel oligi vaid sirutamise vaev... Mul, Lauril nii vaevatu ikka ei olnud… :D
Geoplatsi arvestades oleks oodanud palju pikemat nimekirja loginutest :D Aga oli tore sirutuspeatus.
Siin oli peale meie veel elu. Sääski eriti polnud, aga üks mees hüppas teisel pool teed üle aia ja kadus kärmelt. Kehitasime õlgu ja nüüd loen Pagarite logist, et seal on hullumaja. No siis pole ka ime, et kaks vilkuritega kiirabi kohale kihutasid ja sinnapoole teed sisse pöörasid.
Aare sai leitud küll. Ja süüa ei antud jätkuvalt. Aitäh!
Väga nutikas peidukoht, suletud sööklal on nüüd vähemasti mingi otstarve :). Tänud peitjale!
Edasi tahtsime Isandjärve äärde minna, kuid järjekordselt oli tee tormituules murdunud puust takistatud. Seega jätsime veel 2 planeeritud aaret vahele ja tulime rohkem tsivilisatsiooni. Kiire ja kerge leid. Kristel kasutas mind abivahendina, või oli see vastupidi...?
Parkisime söökla kõrvale, kus kellegi väsinud auto oli ilmselt juba pikki aastaid seisnud. Hakkasime peidukani jalutama, kui meist möödus vanadaam, kes viskas kiire tüdinud pilgu, keeras selja ja astus ohates edasi. Ei tea, kas see oli nüüd hukkamõist, et "jälle need turistid meie söökla kallal" või mis.
Oodatav geoväli oli täiesti olemas. Kui me poleks Kaupot erinevate ilusate lubadustega kaasa meelitanud, siis me oleks Ragnega pidanud kahepeale ilunumbreid tegema. See oleks ilmselt osutunud koomiliseks, kuna me retkevälisel ajal neid tõsteid ja tasakaaluhoidmiseid väga harjutada ei jõua. Õnneks oli Ragne Kaupol kukil enne, kui jõudsime küsimuse õhku visata.
Pärast seiklesime Ahtmes ringi ja avastamist jagus. Pool linnaosast elab ühes- ja teine pool teises hingamises. Ühel osal on suured poed, renoveeritud majad, korralikud teed ja teisel poolel auklikud tänavad, mahavarisenud krohv ja väljasurnud keldripoed.
Aitäh peitjale, Ida-Virumaad avastame alati rõõmuga :)
Keegi meist pole varem neid väikseid teid-pidi sõitnud. Viimaks jõudsime suure teeni, kuid saime tõelise ehmatuse osaliseks, kui avastasime, et suurest teest eraldab meid kõrge killustikuvall. Õnneks olid tee-ehitajad nii abivalmid, et nii sahk kui ka traktor sillutasid meie jaoks värske tee. Suur tänu tee-ehitajatele! Kurb on vaadata selliseid mahajäetud ja lagunevaid tondilosse, mida keegi enam ei vaja. Ja kahjuks Ida-Virumaal selliseid hooneid ja linnaosi on kahjuks ohtralt. Aarde leidis Silver, kuid tõi ära Marlen.
Tänud aarde eest!
Või oli see generaali tankitõke siin... no vat, see on see kui liiga hoogu satun... ei tule enam logimise ajal meelde. Tänud kohta tutvustamast!
Jälle silm tönts ja näpud nürid. Vaatasime siia, vaatasime sinna, kobasime siit ja sealt ka. Ja ei tabanud. Teisel katsel olime hoolikamad, siis suisa torkas karp silma ju. Eks ta sihuke elukas ilmselt ole, kes üks hetk kõhu sisse tõmbab ja haihtub, ja siis mõnel teisel hetkel jälle välja ilmub. Raskusastmeid ja vihjeid ei tasu kah liiga tõsiselt võtta. Muus osas uus koht mu jaoks, nii et silmaring jälle tiba avaram. Me täname!
Selles linnaosas sai kunagi apteegis ja bensiini hankimas käia. Söökla oli alles kuid einestada ei õnnestunud. Möödamineja avaldas lootust, et tahame ehk hoonet ära osta. Tegustesime ettevaatlikult, et mitte üle tee olevasse asutusse(hullumajja) sattuda. Lõpuks vaatasime raskusastet ning siis tuli kiire logimine. Aitäh peitjatele!