A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

25 jaanuar 2025 leidis Margus ja Helen [helen]

Väga mitmeid kordi on mõttest läbi käinud selle aarde külastamine aga kuna siia ju igal aastaajal asja pole, siis on ikka vaid mõtteks see jäänudki. Aga ükskord jõuab kätte õige aeg ja täna siia tuldud saigi. Väike kartus oli ikka sees, et millised need metsateed siin on ja kui märg ikka raba praegu on aga tegelikult oli kõik lihtsamast lihtsam. Hanno kärutas meid läbi porimülkast teede metsaonnini ja siis juba kips-kõps raba poole. Kui laudtee otsa sai, panime räätsad alla ja põhimõtteliselt sirgjooneliselt liikusime aarde suunas. Jah, raba oli vesine aga räätsaga polnud probleem igalt poolt läbi jalutada. Laukad oli korraliku jää all, seega kannatas isegi neil kõndida. Rabas oli imelisi värvilisi mättaid ja üldse oli selline kevadine tunne. Lumeta talvel oli aardeleid lihtne ja sellega kõik parimas korras. Täpselt tunni pärast olime metsaonni juures tagasi, rõõmus meel kergest rabajalutusest ja aardeleiust. Aitäh, väga tore koht ja aare!

22 september 2024 leidis Kaupo&Liis [luurebuss]

Selle jubeda aarde eest oli Kaupo mind aastaid hoiatanud. Niisiis olin valmis Puhatu raba vol 2ks. Kui hirmule hästi suured silmad teha, siis tuleb pehme maandumine. Nii ka mul.

Auto jätsime õnneliku onni juurde ja edasi tatsasime mööda väga normaalset teed. Siis tuli korralik laudtee, kust õigel hetkel oli vaja lihtsalt raba peale astuda. Raba kandis hästi (ja oli nii nii ilus!). Umbes 200m enne aaret selgus, et tsentner pluss on raba jaoks liiga koormav, pooltsentnerit aga väga okei. Niisiis lippasin aardeni, panin nimed kirja ja siuhti tagasi. Aitäh, oli mõnus jalutus!

18 juuli 2024 kommenteeris . [kaits747]

Kehtiv dokument https://www.riigiteataja.ee/akt/105072023174?leiaKehtiv

https://www.riigiteataja.ee/akt/105072023174?leiaKehtiv

28 jaanuar 2024 leidis Sander, Margit, Anne-Ly, Indrek [medekulamutt]

Anne-Ly pani kenasti meie seiklused kirja. Oli taas mõnus päev matkamiseks ja jäine raba aitas kiirelt liikuda. Tänud!

28 jaanuar 2024 leidis Anne-Ly, Indrek, Margit, Sander [anninni]

Õnn on katusega onn 5 juurest suundusime selle aarde poole. Laudteed mööda läksime kuni vaateplatvormini. Vaatasime veidi ringi - täna selline udune ilm, tegime mõned pildid, panime suuna paika ja edasi tuli mööda raba astuda. Maastik oli täna küll ideaalselt läbitav. Mättad täiesti külmunud ja jää kandis ka väga hästi - lihtsalt libe oli. Kõige kahtlasemad kohad olid lume all - kui seal vajus jalg veidi sügavamale, hakkas jälge kohe ka vett kogunema, kuid midagi hullu polnud - sellist osa, kus üle lume oli vaja minna, olid üsna üksikud kohad. Uppumisohtu ei olnud kuskil ja jaladki ei saanud märjaks. Aare paistis kenasti välja ja sellega on kõik kõige paremas korras. Panime nimed kirja, võtsime väike lonksu kuuma teed ja liuglesime tagasi.

Matk autost onnini ja Punahundini ning tagasi oli meil 4,6km. Aega läks koos puhkepeatustega onni juures nii enne kui pärast rabas käiku, peaaegu 1,5 tundi.

Aitäh peitjale siia jalutama kutsumast!

3 jaanuar 2024 leidis Imbi83 ja R [imbi83]

-18 oli täpselt paras, et see matk ette võtta. Imeline paik.

28 detsember 2023 leidis Rudolf ja [matu07]

Hommikul pärast ärkamist veidi sai nagu kaheldud, et kas kerge peavalu, teksa ja tossuga ikka tasub kohe 4,5 maastikuga aaret püüdma minna, aga... mis seal ikka valesti saaks minna?

Algus oli lihtne - mine mööda rada, kuigi veidi pidi sumpama. Rudolf oli muidugi nutikas poiss ja võttis matkakummikud kaasa, mis nii viga. Aga väga kaua ei läinudki, kui tuli laudteelt maha keerata ja vabakavaga jätkata. Raba nagu vahepeal kandis, vahepeal üldse ei kandnud ja vahepeal midagi sinna vahele. Ehk siis tuli sihtida mättaid või selgelt jäälaadset toodet, aga mitte kohevaid kohti. Ega eriti kaua ikka ei läinud, kuni üks jalg oli läbimärg ja peagi teinegi. Samas liiga hõljuma asi ka ei kippunud, enne tuli juba null vastu. Veidi kaevamist kahtlasemates kohtades ja peagi oligi konteiner käes. Tagasitee oli juba lihtsam ja kiirem, nagu ta ikka olema kipub. Oli tore retk, aitäh!

8 jaanuar 2023 leidis Arvo ja Margus [arvoaljaste]

Kuna raba oli suhteliselt heades jääoludes, siis tegelt oli jalutuskäik rabas-pargis-kruusateel tüüpi leidmine. Et krõbistad ilma sisse vajumata ja taimestikule liiga tegemata ilusasti aardeni ja leiad-logid. Natsa oli ikka lund ka, igal pool nii hästi uisutada poleks saanud. Aga laiguti oli jää puhas ja väljas - mitte, et uiskusid oleks võtta olnud.

27 august 2022 leidis Tanel [phantom]

Arvasin, et siin pole ilma räätsadeta midagi peale hakata, aga kui ma aardest vähem kui kilomeetri kaugusel olin ja aarde suunas lausa laudtee läks, siis otsustasin siiski katsetada. Laudtee sai küll üsna varsti otsa, kõige madalama vaatetorni juures, mida ma seni kohanud olen. Eks hakkasin siis astuma. Räätsaga poleks suurt midagi peale hakata olnud, sai üsna ülbelt sirgelt aarde poole jalutada. Mõnes kohas tegin kaare, aga ilmselt poleks ka midagi juhtunud, kui poleks teinud. Aardele lähemale jõudes oli kohati ka lirtsumist kuulda, aga saapatallast kÕrgemale veetase siiski ei küündinud. Aare hakkas juba kaugelt silma, panin nime kirja ja jätsin trükkplaadi. Aitäh peitjale.

15 august 2022 leidis Toomas [toomasn]

Leitud keset suve, aga talvel oleks ilmselt kergem olnud. Roomajaid mega palju, lugesin kokku 14 rästikut. See tegi just selle vaimse poole raskeks + hoolimata kuivast suvest, sain ikka jala märjaks, ehk siis kummiku vett täis. Hea, et koht eraldatud on ja publikut ei olnud , muidu oleks nad naerda saanud, kuidas üks 76 kg kaaluv aarde jahimees hõljub kui priimabaleriin laugaste vahel. Ettevaatus seal ei ole liiast, vägagi salakaval koht. Aardega on kõik korras, kena kuiv seest , kribasin logi kirja ja panin ta uut Hundi jahtijat ootama! Tänud närvikõdi pakkuva aarde eest!

15 jaanuar 2022 leidis KOMA [airce]

Seda pole küll enam kaua kaua juhtunud, et keset suve talvist georetke meenutada tuleb. Selle punkti vallutamine oli täna puhas lust ja lillepidu. Lausa liigagi lihtne. Kirsiks tordil oli aarde kõrval kuremarjaväli, kus sai iga soovija mõnusa vitamiiniampsu. Oli tore päev! Aitäh!

15 jaanuar 2022 leidis K O M A [yksk6ik]

Onnid leitud, läksime hundijahile.

Superilm oli täna rabas müttamiseks.

Tänud kaaslastele ja peitjale

21 august 2021 leidis Heigo [sansam]

Tänud peitjatele ja hooldajatele.
Pole pikalt saanud matkata, eriti veel rabas. Nüüd sai viga parandatud. Raba oli mõnusalt vett täis ja isegi räätsadega sai selliseid "huvitavaid" kohti ületatud. Mulle väga meeldis see koht!

16 jaanuar 2021 leidis Anna, Kallo, Inge, Marko ja Loona [paulaloona]

Kui Liisi palumisel mind plaanitavate rabamatkade kampa võeti, olin tänulik, põnevil ja natuke hirmul ka, sest polnud varem kordagi talvel soos käinud. Kogusin varemkäinutelt infot, mis kohati rohkem hirmutas kui aitas :D, aga lõpuks ostsin soojad kummikud jalga ja otsustasin kambaga ühineda. Esimesena olid plaanis Pärnumaal olevad piiriäärsed aarded Õnn on katusega onn 6, Lätlane, Punahunt ja Õnn on katusega onn 5.
Onn 6 käidud, oli aeg suunduda pikemale matkale. Sõitsime autoga tee lõppu, panime vajalikud kompsud kokku ning asusime teele. Kui alguses tundus lund suhteliselt vähe olevat, siis mööda jõe ja kraavi äärt sumbates ei tundunudki enam nii vähe.
Riideid olid enamus meist vastavalt -18 kraadisele külmale ohtralt selga pannud, kuid juba alguses oli näha esimesi kihte langemas. Liiga soe ilm oli nii tulihingeliste geopeiturite jaoks :D Sisenedes rappa panime Inge ja Markoga räätsad jalga (aitäh Reinole laenamast!), kuid kuna raba oli siiski suhteliselt hästi külmunud ning edasi liikumine mul nende räätsadega eriti ei edenenud, siis nii saja meetri pärast jätkasin kummikutes.
Kõigepealt käisime Lätlasel külas saldelumpsi söömas ja aaret logimas ning siis võtsimegi suuna selle aarde poole. Paar korda astusin poolde säärde sisse, kuid kummik hoidis varbad kuivad. Päike paistis ning vaated olid absoluutselt imelised. Kahju, et nii palju jalge ette pidi vaatama :D
Aarde juurde jõudes olid kõik korralikult väsinud. Vähemalt neli kilomeetrit oli juba hinge all ning söömisest ka tunde möödas. Aare oli arvatavasti lume all ka ning nii me seal tiirutasime. Mingi hetk otsustasin enda kaarti ka piiluda. Minu null näitas 10 meetrit eemale ning seal me konteineri nurka ka märkasime. Natukese kaevamise tulemusena saime aarde kätte ja nimed kirja. Edasi võtsime suuna juba metsa poole, kus ootas meid Onn 5. Aitäh retkele kutsumast ning megaägedale seltskonnale!

16 jaanuar 2021 leidis Geoseltskond & [kallo]

Võtsime siinse Rongu raba matka ette ühe sirgena: Onn 6 - Lielpurvs - Punahunt - Onn 5. Lund oli oluliselt rohkem kui Põhja-Eestis, ent sellest suurest külmast (matka algul -18) hoolimata oli lume all raba kohati pehme ja nii mõnigi meist vajus jalgupidi sisse, kohati kuni põlvini. Samas, laukad oli külmunud ja sealt sai muretult otse üle kulgeda.

Aarde juures sai veidi ringi seigeldud, aga Loonal oli kõige noorem ja terasem silm ning tema nägi tükikest konteinerist ja saimegi siis logiraamatule ligi.

Tegelikult oli mõnus matk ja rabas on alati hea olla, nii ka täna. Tänud aarde eest!

16 jaanuar 2021 leidis Marko [markosu]

Olin esimesena kohal, välistasin kõige tõenäolisema koha ja otsisin hoopis kaugemalt. Vihjest ei saanud aru ja hiljem selgus, et lumega pole sellest ka eriti kasu. Koordinaat oli vist siiski piisavalt täpne ja aare lõplikult peitu ei jäänud. Aitäh!

16 jaanuar 2021 leidis Inge [aunad]

Peale Lielpurvsi vallutamist kulgesime rahulikult piki piiri siia. Kord oli parem liikuda Lätis, kord Eestis ja nii me seda piiri kinni õmblesime. Aeg ajalt paistis päike ja kuni aarde juures tuldud suunda keeramiseni ei olnud arugi saada, et tegelikult puhus tagant täitsa tuntav tuulekene, mis nina näpistama kippus. Tänase lume koguse juures polnud vihjest mingit abi ja küllap seetõttu leidis PaulaLoona aarde pisut ootamatust kohast. Tänan peitmast.

14 november 2020 leidis Mikk, Jaanika, Kirke, Kusti [silmsirkel]

Lapsed said pisut rabaskäimise koolitust, läbisid õppuse edukalt. Kui algus laudteelt maha astudes kindlapoolne tundus, siis viimased paarsada meetrit aardeni olid ilma räätsadeta üsna planeerimistnõudvad. Aga ära tegime!

Hiljem nautisime soojas onnis kuuma teed ja vabastasime pinna ööbijatele. Mudavannitaolistes rööbastes seiklemine autoga ootas alles ees... Aitäh!

12 august 2020 leidis   [tunk]

Enne kui Sandre päike päris loojus, oli kindel plaan punahundi juures käia. Midagi tublimatele ju ikkagi. Ja ma olen jube tubli, selles pole vähimatki kahtlust :P Tublisid hooldajaid, Kadrit-Sveni ning Merikest-Alexit tänan vaikiva aupakliku kummardusega! Algseid peitjaid loomulikult samuti.

Kui sookured päikeseloojangul oma võimsa trompetiduoga alustavad ning see kaugelt raba servadest pikalt vastu kajab nagu hiiglaslikus kontserdisaalis, siis see on minu meelest üks võimsamaid elamusi, mida Eesti loodus pakub! Aitäh.

4 jaanuar 2020 leidis Ivar [triton]

Hea, et räätsad eelnevalt geomobiili sai visatud ja nüüd kaasa võetud. Räätsadeta praegu ei saa. Kiiruga sai koordinaadi sisestamisel näpukas tehtud ja seetõttu matkasin ca 500m aardest kaugemale ja selgus kohapeal. Kui õiged andmed sisestatud, ega siis logi kaua oodata lasknud. Tänan räätsamatka eest! Aare heas seisus.

5 august 2019 leidis Silver [silver0]

Puhkus on tore asi, aga mul oli aeg lõpuks puhkusest ka puhata. Üle kolme nädala juba lastega mööda Eestit ringi tiirutanud aga kogu tegevus käib vaata et koguaeg laste pilli järgi. Aardeid otsi ainult nende une ajal või mingeid ülikavalaid nõkse ära kasutades lihtsaid aardeid noppides. Aitab küll, väike geotuur peab ka ikka puhkuse sisse ära mahtuma. Jätsin lapsed vanaema juurde ja põgenesin ise kuskile pärapõrgusse. Esimese hooga plaanisin ööbida top secret onnis aga see tundus isegi minu jaoks liiga metsik. Õnneks oli kõrvalt kohe teine ka võtta. Ja kui juba punahundile nii ligidale sai tuldud, siis miks ka mitte proovida seda üles leida. Tõsi ta on, et aerofoto paistis päris hirmutav, mittetalviseid logisid on näputäis ja üleüldse olen ma siiani rabasid peljanud. Aeg oli oma hirmuga silmitsi seista. Onni juurde jõudes selgus et siin on tugevad probleemid leviga. Messenger töötas, c:geo äpp ka aga veebilehitsejad millegipärast avada ennast ei tahtnud ja geopeituse keskkonda seetõttu ligi pääseda ei õnnestunud veel. GC lehel pole aga punahunt veel siiani kättesaadav, õnneks hea geosemu jokker6 aitas hädast välja ja saatis aarde koordinaadid. Laudteel seistes ei tundunudki see vahemaa nii väga hirmus, seega tasus proovida küll. Algus läks libedalt. Pokult- pokule hüppamine polnud mingi probleem. Sellegipoolest liikusin väga aeglaselt ja ettevaatlikult. Kuigi tempo oli maas, siis nahk oli koguaeg märg - ärevus oli niivõrd suur. Kui aardeni oli jäänud veel ca 250m hakkas aga pokude arv aina vähenema ja pinnas aina rohkem vetruma. Räätsasid mul polnud, kuigi tundsin neist tohutult puudust. Need lihtsalt ei mahtunud autole, see oli ju niigi maast laeni ja katuselgi varustust täis. Seega tuli tossudega leppida Eks sellega ma olin arvestanud et märjaks nad saavad ja nii ka läks. Edasine trajektoor oli vägagi ujuv ja linnulennult vaadatud vahemaa kahekordistus. Teekonnal oli näha palju sissevajumise jälgi ja proovisin olla üks neist kellega seda ei juhtu. Olles juba peaaegu lõpus tegin veel viimasele laukale ringi peale, enne kui aare silma jäi. Viimased meetrid ei meeldinud mulle teps mitte. Esiteks sattusin hoogu ja enne lõpusirget tegin paar äkilisemat liigutust ning jalg kadus sohu. Jala kätte saamisega probleeme polnud, aga et seda teha nii, et toss jalga jääks käis see kõik ikka väga aeglaselt. Kui see mure lahendatud ja jäänud olid veel viimased meetrid, siis muutusin ma ikka eriti murelikuks. Ükskõik kuhu ma jalga panna proovisin, kippus see sügavusse vajuma. Vastu sai võetud otsus, et nii pikk maa jube seljataga ja need viimased meetrid läbin ma kasvõi roomates. Õnneks piisas vaid neljakäpukil liikumisest. Kohale jõudes tabas mind tõsine heaolu laine ja kergendus. Avasin kaljapudeli ja nautisin rabailu ja enda saavutust täiel rinnal. Pikalt aga passima ei saanud jääda. Päike oli juba loojunud ja olud hakkasid hämarduma. Püüdsin küll tuldud teed tagasi minna aga mingil hetkel kaotasin jälje ja aeg oli uus rada leida. Ei teagi nüüd milles asi aga tagasiteel hakkasin korduvalt sisse vajuma. Oli siis asi selle, et hakkasin kiirustama või olin 0,5L jagu raskem. Igatahes emotsioonid jooksid lakke. Kui see strateegiline 250m sai seljatatud oli edasine juba jalutuskäik pargis. Oli see alles väljakutse, kindlasti üks meeldejäävamaid matku. Seega selle aarde hooaeg on nüüd taas avatud. Tulge külla.

Aardega kõik korras, tänud siia meelitamast.

26 detsember 2018 leidis jokker6 ja [annesmith]

Tegemist on tõeliselt ilusa rabaga! Rabas on midagi müstilist ja tõmbavat, nagu ka kaaslases..:) Mulle väga meeldis,et aare on väga heas korras, teostus on lihtne aga samas geniaalne ning ilmastikukindel. Siiralt soovitan ja tänan aarde peitjat, hooldajaid! :)

26 detsember 2018 leidis annesmith ja [jokker6]

Siin kandis olime juba lausa teist korda. Sügise poole oli juba plaan veeta mõnus öö onnis ja vallutada Punahunt. Sel korral oli onn hõivatud ja olime oma "koduonnis". Nüüd tagasi, küll mitte ööks, vaid mõnusaks matkaks. Kuna väljas oli juba hämardumas, siis onni aarde jätsime hiljemaks ja panime kohe rappa. Praegu on raba juba mõnusalt külmunud, et suhteliselt julge sammuga ja otse panime aardeni. Mõne koha peal on pisut pehme ja vesine, seetõttu üle laugaste päris veel uisutama ei hakanud. Nullis ootas meid "Kõpu" ja suurema tseremooniata sai ka logi kirja. Peab ütlema, et väga kenade vaadetega raba ja lumi ning jää teevad selle ainult ilusamaks. Igatahes oli plaan jätmiseks otsida onni aare ja pisut aega veeta, aga vahepeal oli üks lisaseltskond kohale tulnud.. :(. Muidu toredad inimesed.. aga ikkagi.. Sai lühidalt ka nendega juttu puhutud, tutvustatud geopeitust ja ka pisut otsitud sealset aaret. Aga üsna pea jõudsime ühisele arusaamale, et jätame selle ja tuleme siia tagasi veel :). Väga lahe onn ja raba. Ja kuigi vägagi körvaline koht, siis sellest hoolimata popp. Meie poolt aitäh ja järgmise korrani ;).

1 detsember 2018 leidis Mari, Krista, Heldur [heldur]

Tänud aarde eest!

1 detsember 2018 leidis Mari,Heldur,Krista [krista]

Täna siis 1.detsember, tükk aega juba Virumaal lumest puudust ei ole, aga siin haigutasid paljad külmunud mättad ja väga korralikult jäätunud laukasilmad. Päike paitas soojalt selga ja peagi olime tagasi onni juures. Tänud peitjale.

1 detsember 2018 leidis Heldur, Krista ja [marx303]

Minu jaoks oli Punahunt päeva peaeesmärk. Arvasin, et asi on kõvasti keerulisem. Võtsin räätsad ühes ja puha. Tegelikult oli aarde juurde kulgemine jalutuskäik pargis. Laukad kandsid ja mujale meist keegi sisse ei vajunud. Aga ilus oli seal. Päike oli välja ilmunud ja kuigi mände seal palju ei sirgu, oli ikka väga kaunis ja puhas ja imeline olla. Ja 1. detsember ka veel. Ning mu räätsad nägid selle talve esimese raba ära. Kuigi seljas loksudes, aga mis sellest. Milline tore algus jõulukuule! Aitäh!

8 september 2018 leidis Arvet [arweto]

Ootasin selle aarde külastust juba ammu.Tegelikult meeldib mulle rabas kolada talvel,kui pole putukaid ja saab laugastel liuelda.Aga vaadates seda kohta kaardil,langes talvine külastus tagaveolise geoliikurIga ära.Soe ja kuiv suvi on teinud rabadest kõrbe meenutavad heinamaad ja seal on hetkel kulgeda vägagi lihtne.Nii saigi võetud ette pikem jalutamine punahundini ja sealt mööda piirisihti edasi naaberaardeni.10,2 km sai läbitud koos pauside ja fotosessiooniga alla 4 tunni.Ainuke kohatud elusolend oli päikse käes mõnulev rästik.Tänud peitjale rabasse kutsumast!

27 jaanuar 2018 leidis Maris, Margus, Maris ja [laur]

Täitsa mõnus on hommikul ärgata, kõht täis süüa ja ilma kuhugi sõitmata kohe rappa jalutada :) Tänud sündmusele see oligi siin võimalik. Igati kosutav jalutuskäik oli see ja äratas piisavalt üles, et päevaga edasi minna. Raba oli mõnusat tahke ja nii polnud aardeni jõudmine mingi probleem. Väga kaunis koht taaskord :) Tänud kunagisele peitjale ja headele geopeituritele kes karpi on elus hoidnud!

27 jaanuar 2018 leidis Maris, Margus, Laur ja [puutetundlik]

Tänase päeva esimene, pärast hommikusööki ja asjadepakkimist võtsime koos Marise ja Margusega ette jalutuskäigu Punahundi juude. Triin ja Reigo jalutasid ka meile laudtee lõpuni seltsiks kaasa, vaid viimased 600 meetrit meil jäigi peale seda veel aardeni mööda mättaid tippida… Mina ootasin seda käiku väga, eelnevalt aarde alla lisatud pildid/logid olid ootuse väga kõrgele kruvinud. Ja pettuma muidugi ei pidanud, rabamaastik on alati lihtsalt ülivinge - lage, ent samas nii mitmekihiline; lihtne, ent samas ka salapärane :). Ja igale külastajale alati omamoodi erinev, puhas vedamine, et me kõik saame siis vähemalt teiste pilte siinse aarde all näha. Kaja ja Bruno omad meeldisid mulle senilisatutest kõige enam, täiesti uskumatu lumi ja päikesepaiste on siin olnud enam-vähem samal ajal 4 aastat varem! Aga ka Inga ja Karli ja Merikese/Alexi ja Caro ja Neeme ja Sookolli ja Jmetsa omad olid sellised, mis eriliselt silma jäid ning meie pildid tulevad siis veel hoopis kolmandat sorti…

Kas keegi muidu teab, miks aardel selline nimi? Ma ise arvasin huupi, et küllap puudutab seos metsavendlust ja okupatsiooniaega aga edasi uurides jäi mulje et siiski mitte. Järgmiseks pakkusin, et seoseks on nimeandja nimeliste loomade populatsioon siinses piirkonnas, aga ka see ei lähe ju üldse… Müstika :). Aga kui keegi on kuulnud, võiks infot aarde all teatena jagada :).

27 jaanuar 2018 leidis Laur, Margus, Maris, Maris ja Indy [max]

Onni juures hommikused asjatoimetused tehtud, auto peaaegu pakitud, siis võis asutada väikesele hommikusele rabas käigule. Vahva jah, et juba onni juurest algab laudtee, mis rappa viib. Raba oli hommikul selline natuke udune ja unine alles. Jalgealune oli astumiseks üsna kindel. Kõik madalam tundus kõva pinnas, vaid kõrgemad mättad olid pehmed. Liikumine oli lihtsam, kui nendele astumist vältida ning otsida kõvemat ja kindlamat kohta. Lõpuks proovisin ikka laukajääl Kõpu poolsaarele liuglemise ka ära, aga pikemalt selle proovimiseks närvi polnud, onju siit-sealt juba kuulda neid sissekukkumisi. Oli väga mõnus rabas käik, nii tore, et Punahundi aare selleks põhjust andis.

26 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Ede, Indy [boa]

Anne pakkus juba teel sündmusele välja, et võiksime koos Punahunti otsima minna. Kui sündmusele kohale jõudsime, sõime kõigepealt kõhud täis ja mõtlesime seejärel kohe aarde juures ära käia. Tuli välja, et Kaupol on ka plaanis minna, seega asusimegi kolmekesi teele. Kaupo ja Anne sammusid ees, mina järel. Laudteed mööda kulgedes vaatasin vahepeal üle õla, sest mulle tundus, et kuulsin mingit krabinat ja samme. Aga ei näinud midagi. Kui laudteelt maha hakkasime astuma, sai selgeks, mida kuulnud olin. Indy, vahva tegelane, oli meile järele tulnud. Kui Anne sai kinnituse, et Indy võib koos meiega tulla, võtsime suuna aarde poole. Suuna näitas kätte Kaupo, kellel oli ainsana GPS olemas. :) Jätsin oma Läti levialas telefoni taskusse. Astuda oli hea, raba oli mõnusa kooriku peale võtnud. Tore jalutuskäik. Aitäh aarde eest ja tänud kaaslastele!

26 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Ede, Indy [lepalind]

Eks seda aaret on ikka kaardilt vaadatud ja mõeldud, kuidas küll see leitud saab. Nüüd järsku tuli hea võimalus ja tuli olukorda ära kasutada. Kui sündmusele jõudsin, siis esimesed olid juba tund aega tagasi aarde poole läinud. Kuna keegi aarde poole ei kibelenud, siis tegin ettepaneku, et ootame Anne ära ja lähme siis kambaga. Pärast tuli välja, et ainult Annel ja Edel oligi täna huvi aare leida. Lumega raske, aga viimaste aastate lume paksus on nagu on.

26 jaanuar 2018 leidis Karl ja Merilin [seeonmerilin]

Kuna rabas olen vaid korra matkanud ja sedagi vaid suure lumega, kibelesin väga Punahundi jälgedele. Karl, kellel oli ta juba leitud, oli minu rõõmuks nõus kaasa tulema. Hanno laenas mulle lahkelt oma räätsasid, aga pinnas kandis hästi ja aardeni sai minna ka vaid kummikuga.

Aardeni jalutades kogusin Karlilt palju kasulikke teadmisi rabast ja rabas liikumisest, lisaks oli julge tunne kõndida kellegi jälgedes, kes teab, mida ta teeb, erinevalt minust, kes ma lihtsalt teen, teadmata mida. Hundi tabasime nii mööda minnes, nautides raba sürrealismi kogu tema pilkases pimeduses ja vaikuses.

Kuna rabas olemine mõjus hingele hästi ja lõkke ääres oli aega hommikuni istuda, rääkisin Karli ära, et kui me juba seal oleme, võiks siis ka „lätlase“ juurde minna, mis asub hundist 3,5 km mööda raba edasi. Peagi oli Karl nõus ja lasin tal kui teadjamal navigeerida, lükates oma gepsu kinni, kuigi erinevalt Karlist omasin satelliidipilti, mis oleks võinud meid säästa edasistest sündmustest.

Kulgesime Karli ettepanekul mööda riigipiiri, sest see aitas hoida sihti ja vältida siksakitamist. Osa teest läksime mööda ATV jälgi, mis aga ühel hetkel ära keerasid. Sealt alates muutus ka jääalune maailm pisut teistsugusemaks – mätaste ja sambla asemel paistsid jää alt pikemad kasvud ning vee-pinnase tasakaal oli kaldunud esimese poole. Kohati muutus ka maapind pehmemaks, kuid jää kandis. Seda kuni hetkeni, mil Karl oli momentaalselt nabani vees. Mitte ühtegi hoiatavat raginat polnud kuulda, kõik lihtsalt juhtus hetkega. Karl reageeris kiiresti ja suutis end kähku veest välja saada. Järgnes hingetõmbepaus ja kalkuleerimine, mis saab edasi. Olime end mädamaa keskele mänginud, „lätlaseni“ 2,5 km ja metsamajani 1,8 km. Võtsime eesmärgiks siiski võimalikult kiiresti Karli autoni tagasi jõuda, kus teda ootasid kuivad riided.

Tagasitee kulges märkimisväärselt kauem, sest kandev pinnas ei tundunudki ühtäkki enam nii kandev ja pidevate kõrvalpõigete tõttu käisime mõne aja ka ringiratast. Õnneks hoidsid adrenaliin ja põue pistetud pudel Karli vist enam-vähem soojas. Ühe piiriposti juures klõpsisime isegi paar kiiret pilti mälestuseks.

Liigse uljuse tõttu sai hundijahist küll lõunamaasuplus, aga aare oli väga väärt kohas ning tänan selle eest peitjaid ja taastajaid. Lõppkokkuvõttes oli õpetlik kogemus, mis lõppes õnneks hästi.

26 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Ede, Indy [nuffi]

Sündmusel selgus, et hurraa, ma ei peagi üksi siia Pärapõrgu pimedas minema. Kaupo ootas mind ära! Otsustasime koheselt ärakäia. Ede oli juba enne nõus tulema ja nii me hanereas Kaupo järgi laudteel sibasime, lihtne oli. Rappa jõudes selgus, et Kaupol on 3 naist - kaasa oli tulnud Indy. Tegin kiirelt kõne omanikele, et nende kallis varandus on meiega, kuid kohe lohutati, et siis on ju hästi. Hästi oli tõesti, sest ta helkurkaelarihm paistis koguaeg hästi lambitulede valgel. Hea pläterdis on ta ikka. Kuna laugastel oli vesi peal, siis ta jooskis, uisutas ja piritsis veel vett, ise nii nautis.

Tee Punahundi aardeni oli kuki-muki. raba kandis mind hästi. Ma oleks üksi selle teekonna pimedas ikka ka ettevõtnud (no kui ikka Indy ka kaasas oleks olnud). Aitäh siia kutsumast, tehtud!

21 jaanuar 2018 leidis Lembitu [lembitu]

Selle aarde otsimisele andis tõuke seal lähedal avaldatud sündmusaare Australia day http://www.geocaching.com/seek/cache_details.aspx?wp=GC7H1JK . Plaanisin sellest sündmusest osavõtta. Punahunt ju ka seal samas vaja seegi siis üles leida. Sest Punahundile saab külla minna ainult 1. veebruarini, siis jälle pooleks aastaks keeluala. Paraku selgus, et ikka mitmes erinevas kohas ühekorraga ei õnnestu viibida ja vahvale sündmusaardele ei saa tulla. Kuid Punahunt oli ikkagi vaja enne keeluaega ülesleida. Nii ma siia siis tulin. Ilus matkamaja kohapeal ees geopeitureid ootamas. Parkisin auto maja ette ja asusin rabamatkale. Algul oli uhiuus laudtee, isegi kilomeetripost laudteeääres tee perspektiivset pikkust näitamas. Siis tuli rabas asuv tantsuplats. Rabadiskoks täitsa sobilik. Jätkasin teekonda aarde poole rabamaastikul jalutades. Vaatasin endale kaugel nähtava orientiiri, panin telefoni gepsu taskusse ja edasi. Olin kindel, et aare asub teisel pool minu valitud orientiiri. Olles sinna jõudnud, otsisin telefoni taskust üles ja selgus, et olin 200m juba aardest mööda põrutanud. Ja seda minu laiskuse juures. See-eest olid kompensatsiooniks ilusad vaated. Pöörasin otsa ümber ja panin uue kursi aardele. Aarde juures nägin, et olin enne aardest pidulikult 10m kauguselt mööda marssinud. Nüüd sain logi kirja. Parimad tervitused järgmisel reedel seal läheduses sündmusaardest osavõtjatele.

9 august 2017 leidis Karl [zdrk]

Seda aaret ootasin oma sellelt geosõidust vast kõige enam. Esiteks paistis olevat korralik rabakas, asukoht huvitav (Eesti-Läti piiri ääres ja väga eraldatud kohas) ja hooajaline külastamisvõimalus. Kohalesõit onnini oli mööda üksildasi kitsaid teid. Mõtlesin vahepeal, et mis siis saaks kui keegi vastu tuleks. Päris pikk ja ebameeldiv tagurdamine vähemalt ühele osapoolele. Kes aga nädala sees päevasel ajal sellisesse kohta ikka läheb. Õnneks ma olin ainus. Esimese asjana tulid sõnumid, et tere tulemas Lätti. Eesti levi oli siinkohas puudulik. Lätlaste oma kehv aga parem kui mittemidagi. Uudistas onni ja tõdesin fakti, et hea, et siia ööbima ei tulnud. Ühtegi puuhalgu ei olnud. Oleks pidanud toorest liha sööma ja saia peale hammustama. Võtsin käte otsa räätsad ja läksin laudteele. Kõndisin lõppu välja kus pidanuks olema vaatetorn aga see oli maha võetud ja minema toimetatud. Ainud püsttalade saetud otsad olid alles ja istumispingid. Toppisin räätsad jalga ja nulli poole. See mida eeldasin eest leida, ka leidsin. Raskemat sorti maastikuga raba. Palju älveseid, veidi mädamaad ja väga vähe puid. Kohale jõudsin üle ootuste kiiresti. Kõpu poolsaar oli vist kõige kriitilisem koht saada tossusid märjaks. Sinna ei olnud ju võimalik ringiga minna. Seal samas on veest välja kerkimas ka Saaremaa. Tagasitee läks sama kiiresti. Ebatavaliselt veider oli see, et nägin juba rabas olles oma auto taguotsa. Tavaliselt tähendab rabast välja saamine, et ees ootab paar kilomeetrit metsa ja võsa. Kõik oli vägagi meeldiv selle aarde juures. Aitäh!

15 jaanuar 2017 leidis Kleone [kleone]

Tuulevaikne ja parajalt mahe ilm soosis igati rabas käimist. Kohale saamine madala autoga ei olinud just mugav. Paaris kohas olid teel külmunud pikkirööpad ja korra nägin küljepeeglist kuidas auto tagumine ots tahtis esimesest mööduda. Sobiliku parkimiskohale jõudes oli edasine astumine lust ja lillepidu. Rabas asuval platvormil lennutasid parajasti kaks meest drooni. Vaatasin veidi drooni lendu ja asusin aarde poole teele. Raba pinnas oli täisti külmunud ja astumine tundus nagu lumisel asfaldil. Tundus, et astuda sain kõigest 5 min kui olingi kohal. Miskipärast eeldasin hoopis teist peitmisviisi ja piilusin juba vargsi sobivat asukohta kuid tulemusteta. Aaret ennast nägin alles 10 m kauguselt ning avamisel etendasin roosat hunti seljas olnud jope värvuse tõttu. Aitäh.

9 jaanuar 2017 leidis Rainis, Raul [kolmnurk]

Siin seal ringi tuulates sai täna mõte teoks raba peal ära käia. Tee, mis sinna juurde viib, on mõni kord olnud nagu on, seega sai täna igaks juhuks asisema liikuriga lähenetud. Õnneks oli kõik kena ja rabagi suurepärane külmunud väli vähese lumega. Väikese tiiruga jalutuskäik viis aardeni. Tagasi tulles sai jõhvikaid maitstud ja arutlesime, et aardejaht ja jaht on suurepärased looduses viibimiseks. Tänud!

18 detsember 2016 leidis Janar [matkymbereesti]

Tegelikult pidin ma selle aarde ära korjama eile, aga kuna eile ja üleeile läks kõik nii valesti kui veel minna sai. Alustades sellega, et ma jäin bussist maha ja ei saanud üleeile matka alustada ja lõpetades sellega, et eksisin rabas eile õhtul ära ja ei saanud sealt välja. Pluss see, et käisin 27 km asemel hoopis 42 km. Tänu sellele viimasele ei suutnud ma end kuidagi metsaonnist välja ajada ja mu startimine kujunes 2 tunni pikkuseks. Lõpuks ma minema sain. Jätsin oma hiiglasliku koti platvormile ja suundusin aaret otsima. Aare tuli kiiresti välja. Peale logimist, koti juurde tagasi ja võib alustada uut hullumeelset teekonda ida poole. Kõige hullem, et teist võimalust siit ära saamiseks ei ole, kui jalutada Mõisaküla linna. Tänud peitjatele.

16 jaanuar 2016 leidis Triin, Hanno ja Inga [kingu]

Triinul ja Hannol oli küll aare ammu leitud, kuid nad nõustusid mulle giidiks tulema. Ega üksi poleks ma sinna vist väga tahtnud minna tõesti - hall taevas, määratu lumeväli, mis varjas salapärast raba. Kuid räätsad jätsime sellegipoolest autosse, kuna usaldasime ilmavana (ja sinna läks siis minu esmase räätsakogemuse saamine).
Tee torni polnud väga viga ja hoolimata selle küljes rippuvast ähvardavast sildist, mis lubas mõtlematuid külastajaid alla kukutada, ning Hanno trampimisest, näitamaks, kui tugev konstruktsiooni ikka tegelikult on, ronisime üles. Väga palju me seal ringi liikuda siiski ei julgenud, kuna kõige kõrgemal laval oli päris mitu auku, kust oleks võinud jala läbi pista, kuid mõned pildid sai siiski tehtud. Ilus, aga hall maastik.
Siis läksime edasi. Kuskil saja meetri pärast ma ohkisin ja puhkisin. Järgmise saja meetri pärast ütlesin Triinule, kes mu sabas kõndis, et mida krdit ma sinna galeerile ronisin. Uljas giid Hanno, kes oleks pidanud meile rabaloengut pidama, oli juba peaaegu silmist kadunud, kuna see uhas mööda laudteed paarsada meetrit eespool. Veel saja meetri pärast viskusin kõhuli, vabandades end pildistamisega, tegelikult aga soovist puhata. Viimased sajad meetrid vantsisin vaikides, muidu järgmine kord ei võetagi enam kaasa. Ja siis olime järsku kohal.
Vihjet ei paistnud mitte kuskil, kuid nii Triin kui Hanno kinnitasid, et see on täitsa olemas ja väga täpne pealegi. Aarde konteiner paistis juba kaugele ja kui olime Hannoga selleni sumanud, siis karbi avamisel tegi Triin meist pildi, mis sarnaneb väga Punahundi kummardamisega.
Siis algas tagasitee. Püherdamise kohas Hanno irvitas ja jäljekütile omaselt tundis huvi, kes seal küll on üritanud täisid oma seljast maha pesta. Torni ei hakanud enam minema, suundusime otse autoni. Väsitav teekond, aga täitsa mõnus. Aitäh selle eest.

4 jaanuar 2016 leidis Külliki ja Ove [orca]

Valisime spetsiaalselt talvekülma ilma kuna erivarustus(räätsad) puudusid. Raba kenasti külmenud ja lund kah eriti polnud seega vaatas aardekonteiner ilusti vastu. Lisasime pisut nänni ja logi ning nautisime talvist ilma ja vaikust. Konteiner kuiv ja ideaalses korras.Tänud peitjale.

10 oktoober 2015 leidis Hannes ja Sass [hpalang1]

Pole see hunt sugugi nii üksik, kui tabelist paistab - alles septembris käisid lätlased teda vaatamas. Aga üksinda ilma veerekese pääl seisab ta küll. Eks ta meil päeva põhieesmärk oligi - kui nii kaugele tulla, siis tuleb see aare ka ära leida. Kartsime natsa jahimehi, aga juba Veeliksel tuligi killavoor vastu, esimeses pärakärus suured sõrad välkumas. Tee pold ka nii hull, mõned augud vaid - hea kuiv sügis. Onni juures siiski oli rivistus, viis autot tee ääres. Aga vaid üks räätsameestepaar tuli raba pealt, kui meie vaatetornini jõudsime. Aga raba on siin äge. Sassil oli see ju üldse esimene kord sellises kohas. Aga ta sai suht kohe pihta, kuhu tohib astuda ja kuhu ei ole erilist mõtet, ja kuidas astuda nii, et sisse ei vaju, ja nii me selle 500+ meetrit laudteest aardeni üle pehmete kohtade hõljusimegi, küll kohati labürindis teed valides, aga muidu suure mõnuga. Sass lasi teevalikud mul ära teha, aga jah, Luidja juures küsis ise ette ja päris Kõppu ma enam trügima ei hakanudki, Sass vormistas asjad ise ära. Tagasitee tuli lihtsamalt, ei hakanud tulekuteed uuesti proovima, vaid läksime otse. No ja natsa kogenumad olime me ju ka juba. Aare jonksus, poiss osavam, leid kirjas, emotsioon saadud - mida enamat ühelt pisukeselt rabamatkalt ikka tahta. Tänud näitamast! Ja nüüd Vangole sauna!

10 oktoober 2015 leidis Sass ja Hannes [joonemees]

Alguses see 4.5m hirmutas täitsa ära kui isa teada andis, et minna tahab. Noo mõtlesin, et mis siis ikka, lähen kaasa. Seda otsust ma ei kahetse. :) Tõsiselt tore aare. Enamus tee juhtis Hannes aga Luidjas võtsin ohjad oma kätte ja logisin ära. :)
Tänud peaitmast.

14 september 2014 ei leidnud Martin [martiini]

Otsustasin siis selle aardegi juurde kohale sõita. Mulle tundus see asi kahtlane et ma leitud selle saan, sest mul ei olnud tegelikult plaaniski täna geopeitusega tegeleda ning kaasas ei olnud ka ühtegi abivahendit. Aga kohale sõitsin ma ikka. Kohtusin teiste geopeituritega ning sai kiirelt selgeks et potastega ma seda aaret ei võta. Ehk homme üritan uuesti. Oli tore kohata teisigi mängjaid :) Edu teile leidudel! :)

14 september 2014 leidis Aix, Kynsa [aixo]

See täpike näris juba päris jupp aega minu hinge. Küll puudusid räätsad või siis oli aeg ebasobiv. Kuid täna sai marsuut otsejoones sinna võetud. Esimene ots sai rahulikult kummikutega kulgetud, kuid viimased 200 m viskasime räätsa alla. Nii oli lihtsam õkva põrutada. Olin vist Soomaa raba aaretega suhteliselt hellaks tehtud, kuid see siin tundus lapsemäng. Hetkel on tõesti rabamaastik vaatamist väärt, soovitan soojalt:) Ning suured tänud aarde omanikule. Hea veel et suurest tuhinast Lätti välja ei põrutanud. Tagasi metsamajakese juures, kus pidasime oma lõunat, kihutas kohal veel üks neljarattaline. Ise veel ennist arutasime, et hea rahulik koht. Ning rõõm oli meie poolne kohata veel ühte geopeiturit sellises kohas. Ole tervitatud kasutaja "martiini" ja edu sulle homseks seikluseks, kui peaksid naasema :)

22 november 2013 leidis Marje & Paavo [speedy]

Medi häirenuputeenuse asjus külastasin Kilingi-Nõmmet. See tähendas, et tee peale jäid Jalase, Punahunt, Arumetsa suur rahn ja Kikepera kool :-) Kuna Saarde vallas sai töö juba enne kella 12 tehtud, oli piisavalt valget aega, et lõpuks ometi - peale mitmeaastaseid möödasõitmisi, piilumisi, unistamisi, ettevalmistusi ja kirumisigi - Punahunti väisata.
Mõtlesin isegi räätsad kaasa võtta, aga ei hakanud sebima. Mööda muhedat mudateed metsaonni juurde sõites vaatasime tõtt kahe kitsekesega, kohe pikalt, seisvast autost. Neil oli siiski oma asi ajada, ja meil oma. Nii me teed lahku läksidki ega kohtunud enam kunagi (poeetiline ja pateetiline liialdus). Ei saa kurta, et tee väga hull oleks olnud. Tõsi, pidin kõrvalistmel süleri küll sulgema või õigemini paluma, et korraks seisma jäädaks, et saaksin Tetrise lõpuni mängida (teine liialdus). Igatahes saime madala autoga murevabalt ja ilma sajakilose liivakihita põhja all kohale. Seal tõdesime, et minna on vaid 900 meetrit ja seegi pooleldi laudteed.
Millegipärast oli mul juttudest meelde jäänud, et Punahunt on ohtlik, isegi mitte raba, vaid soo, siiatulekuks peab varustust muretsema (mis jabur väljend) ja äärmiselt ettevaatlik olema. Kõige ohtlikum oli kogu 900-meetrisel teekonnal libe laudtee, millel ma veerpalukanalike (loe uuesti ja meenuta reklaami, kui ei lugenud välja) paaristõugetega suusatasin (ei olnud liialdus). Kaldega kohtadesse on siiski juba sealgi jõutud võrk panna. Jõudsime punkti, kust tuli rabamaastikule astuda. Kaaslane muudkui õpetas, et tema järel ja ikka kollased ja punased tutid, laukad on halb valik. Tark kuulab ikka elukogenumat inimest, seega nii ma tegingi. Poolel teel heitsime joped männi otsa ootama, sest nii palav oli juba. Täiesti tuulevaikne päev (seepärast ma siin rahulikult tuiata saingi).
Napi veerand tunniga olime autost aarde juures logimas. Isegi viimased meetrid oli kerge ja ohutu rabamaastik, ei mingit sood, kuigi piirkonna nimest (Sookunni) võiks seda eeldada. Nõnda hõlpsasti leitavat aaret pole ma vist näinudki, paistis teine juba mitmekümne meetri pealt mulle silma. Aga siin ei peakski ju otsima, kohaletulek on enamus võitu. Logisime mõnuga, nautisime rabavaadet, ümbritsevat laugast ja vältisime rebasejulki, mis aarde ümber maas. Üldse tundus, et poolsaar on loomade käimlakoht. Erinevate isendite ja liikidegi heiteid, väljaheiteid oli rohkelt. Eks kuskil tuleb ju neilgi ära käia ja nurka on siinkandis raske leida.
Tagasitee valisime läbi vaatetorni, mille otsa sai ronitud, hetk hinge tõmmatud ja siis mööda laudteed tagasi suusatatud. Maastik oli ootamatult lihtne, paari kohas tegime väikse kaare sisse, et vett vältida. Isegi praegusel sügisesel aastaajal on poole tunniga edasi-tagasi ohutult käidav. Huvilistele rada ja liikumise statistika Endomondos.
Aitäh väikse ja mõnusa rabamatka eest kaunile saarele, mis polnudki nagu saar, vaid rohkem nagu poolsaare moodi saar :-) Hiljuti hooldatud aare muidugi tip-top korras, jätsime helkuri ja pastapliiatsi. Mõnus, tõesti mõnus. Aitäh peitjaile ja tublidele hooldajaile! Olime meiegi tublid ja meid saatis edu (nagu aardekirjeldus soovitab).

http://www.endomondo.com/workouts/271233414/1392188

27 oktoober 2013 leidis Alex ja [mooritz]

Selle aarde juurde minekuks olen räätsasid autosse toppinud mitu korda ja ikka on minek mingil põhjusel ära jäänud. Tänane hommik algas väga uniselt mingi kummalise krõbina peale. Ühe silmaga piiludes avastasin geohotelli magamistoas selle omaniku ennast hoolega lakkumas :D. Ärge nüüd vasakule mõelge, see oli Kriipsu, Kirsi tänava geohotelli külmkambri täieõiguslik peremees :D. Kratsis end veel siit ja sealt ja keeras end mõnuga magama. Noh, mingi tasakaal peab ju valitsema. Haigutades õue piiludes nägin ,et taas tilgutatakse midagi märga sealt pilvepiirilt. Mnjaa, taas saavad räätsad vaid tuulduda- see oli ainuke mõte, mis tol hetkel peast läbi käis. Hommik venis oma venimisi ja lõpuks olime valmis teele asuma. Vihm oli lakanud, kuid päike keeldus täna pilve tagant välja piilumast. Kui aga juba sõitsime ja koopaski ära käisime, keeras Alex autonina just Punahundi suunas, et läheme vaatame vähemalt ,mis meid seal ees ootab. Eelviimane kurv enne onni juurde jõudmist tekitas hetkeks kõhklust,see oli maaparandustööde käigus kuidagi väga pehmeks sõidetud. Aga autojuht ja auto olid väga heas koostöös ja nii me onnini jõudsime. No ja siis läks ettevalmistuseks. Mis selga, mis jalga ja juba me liuglesime mööda vihmamärga ja lehtedega kaetud laudteed torni suunas. Huh, sinna me ka jõudsime. Vaatasin kaugusesse , et kuskil seal see hunt ulub, brr, see vaatepilt polnud kuigi julgustav :D. Ja siis alles selgus, et minu seiklused saavad eriti keerulised olema. Olin nimelt vahepeal oma räätsad välja laenutanud ilmselt hiiglasele ja nüüd ei saanud enam räätsasid kuidagi jalgade külge kinni, ikka jäi paarkümmend cm jala ja räätsa kinnituste vahele. Ja mutrivõtit ju ometi rabas keegi kaasas ei kanna. Nii jäi vaid loota , et räätsad vaid eesmiste rihmadega jalgade küljes püsivad ja astusime rappa. Esimesed sammud olid veidi arglikud, kuid juba mingi aja pärast tatsasin juba päris julgelt igalt poolt suht otse... kuni maapind jalge all kõikuma hakkas. Sellist tunnet rabas polnud ma veel tundnud, oli tunne, et kohe kohe vajun ma sinna sügavustesse. Ja kõige tipuks sain aru, et puid vahtides oleme orientiiri natike paremale sättinud ja aardele läheneme piraka Lätit läbiva ringiga :). Võtsime siis uue männi, millele minna ja mingi aja pärast arvas gps, et see mänd ikka ei sobi, et vot hoopis sinna tuleb minna. Einoh täitsa viisaka ringraja rajasime sinna :D. Lõpuks olime siiski Kõpu poolsaarel ja leidsime ligumärja aardekonteineri, mille puudus katus. Kuivatasime vidinad ja panime kõik asjad uude konteinerisse. Logiraamat oli õnneks kuiv ja oma nimed saime kenasti sisse kanda. Praegu jäi geopeituse juhend märjana eraldi minigrippi koos ühe mittesöödavaga, seda uut asemele panna polnud. Ja siis tuli lahendada aarde ümberistutamismure, sest uus konteiner oli ju tükk maad suurem, laiem, pikem. Kuulasin endast vanemat ja targemat ja istusin konteineri maa sisse :P. Nüüd jäi veel aega ilupilte teha ja kauguses paistva torni suunas astuma hakata. Ei nüüd olnud mingit muret orientiiri leidmisega, torne oli rabas õnneks vaid üks. Ja polnud enam vahet ka kuhu astud, kõikus see maapind igalt poolt. Aga tornini me jõudsime ja siis oleks tahtnud üle raba suurest rõõmust rõkata, et jess, me tegime selle ära!!!! Kuid pelgasin, et peletan niiviisi viimasedki linnukesed siit minema ( ühte kuulsime laulmas). Onni juures oli nii mõnus end teega kosutada ja lihtsalt lapiti pingil sirutuda. Mõnus matk oli, tänud ! Praegu on meie rajad ees, nii et kiirustage kallid geopeiturid :D!

27 oktoober 2013 leidis Merike ja [alex]

Huh...lugemisoskus ei tule vist kasuks. Viimasel ajal ei lubata ei logida ega muliseda vastavalt vajadusele, aardeid on liiga palju ja sada häda veel. Minge kurat õue ja jätke masinapark tuppa...kaua võib? Ja õues olles...jookske ruttu tuppa, et igaks juhuks kontrollida, et ega äkki pole ilmunud mõni uus aare või ehk on arhiivi saadetud mõni vana pind. Minu puhul see kahjuks ei toiminid ja see "punanahk" oli nagu viirastus kõigil ilmumis ja kadumis hetkedel( tegelikult ei olnud kohapeal kogu teadete tahvlit pähe õppides juttugi keeluajast...seega kui keegi läheb ainult koordinaatidega seda otsima valel ajal, siis mina hukka ei mõista) ja katsun lähipäevil ka selle RT läbi uurida, et kas ikka kehtib selle koha kohta. Aga...peaks alustama algusest nagu Agu Sihvka :) Mõned päevad tagasi tekkis mõte, et peale Tartu geoüritust võiks ju kõikide plaaneeritud kordade kohta teha ka ühe ürituse Punahundiga. Leppisin Trinega kokku ja sain ammu sinna planeeritud konteineri oma valdusesse. Pikk ja mõnus koosviibimine Viljandi "geohotellis"(aitäh Kadri ja Peep!) ja ennelõunane ärkamine ei tõotanud just head kuid ühel pealelõunasel ajahetkel avastasin, et geomobiil sõidab autopiloodiga just Punahundi parkla suunas. Ega keegi ei pääse oma saatuse eest ja mina pole kah kehvem. Riietusime vastavalt kohalikele oludele ning uisutasime mööda hirmlibedat laudteed tornini. Huh...esimene etap sai läbitud hindele 4(viimasel ajal ei viitsi laiskusest tassida oma autonavi kaasa kui kaaslasel on kaasas käsi geps ja see oli pikk-sammudes, viga nagu selgus) Rabaplätud said kiirelt jalga ja siis hakkasid mured: Merikese plätud olid vahepeal hiiglase jalas olnud ja ükski kinnitus ei sobinud. Kahjuks polnud kohapeal ka reguleerimis stendi nagu mäesuusa mägede juures ning nii me ehk-peab mantraid pomisedes suundusimegi sinna, kus loodus ei lokka ja maa väriseb elik õõtsub. Teinud pika kaare läbi Läti Vabariigi(muideks, sellest enam kui 3000 ha-sest rabast on üle poole Läti territooriumil), jõudsime lõpuks kohta, kus geps enam ei abistanud ja tuli kasutada vihjet. Aarde purk oli kummaliselt täiesti lahtine ning pooleldi vett täis. Pisike kuivatuskuur ja asjad rändasid ükshaaval uude konteinerisse ning lahendada jäi vaid kuidas 5cm avasse istutada 15 cm. Taustal sheikiva kisakoori(mina) arukate nõuannete najal võttis Merike lõpuks isteasendi konteineri otsas ja rabajumal võttis anni lurtsatades vastu:tehtud! Mitte üksi Tallinn ei tööta vaid mõned napakad veel :P Mõnedsajad ilu ja posterpildid klõpsitud saabus taas tõehetk...kas minna tagasi mööda "maanteed" või silmalt? Jeahh...mina olin see kord nõrgim lüli ja paterdasin otse torni suunas, tegemata ühtegi lisasammu kuna jalad olid asendunud spagettidega a la Carbonara ja meelalt naeratades teatas kaaslane, et üks 4,0 matk tuleb täna veel! Kindel puupind päkkade all pole ammu olnud nii armas kui täna ja kogu matk:mõnushhhh...kuum tee väga korralikus onnis peale seda, väiksed ihulised ja hingelised rõõmud ja lõdvestused ning võisimegi teha geotabelisse rasvase risti-tehtud! Hull ja isegi väga oli ainult sealt onnist tee järgmise aarde (Arumetsa) suunas: suur ja lai kruusatee tundub, et on see suvi "remonditud" ja 30-40cm sügavusi rööpaid mis on pehmet läga täis oli seal ikka kilomeetrite ulatuses. Homme tuleb igatahes masina põhja minna pesema kuna mõnisada kilo liivaläga on vist küll sinna kleepunud. Elagu Punahunt...auuuuuuuuuuuuuuuuuu!

17 august 2013 leidis Hanno ja Triin [trine]

Esimene leid rahvusvahelisel geopeituse päeval 2013, millele eelneb tegelikult juba üsna pikk eellugu. Eelmise aasta detsembris saime Kadri [pekadrip] käest selle aarde jaoks uue ja uhke konteineri, kuid tookord tuli pärast jõule suur sula peale ning meie sõit lõppes hoopis Laiksaare metsaonnis - Sandra onni viivad teed ei olnud enam läbitavad. Nüüd startisime reede õhtul pikemale georetkele ja poolel teel Pärnusse meenus mulle korraga Punahundi konteiner... mis muidugi seisis endiselt garaažis. Nii piinlik! Annan selle edasi järgmisele, kes hundijahile suundub, võtke palun ühendust!
Seekord oli ilm suurepärane, teed kuivad, onn sõbralikult külalisi ootamas. Kuid just nüüd olime siin hommikul ja ööbima ei jäänud - tegime tiiru rabas, ronisime torni ning tegime väikse pikniku. Aare oli kuiv, mässisin teibi ümber närimisjälgedega korgi ning küllap peab veel mõnda aega vastu. Aitäh mõnusa jalutuskäigu eest!

6 august 2013 leidis Valdis ja Eva [vpsa]

Sai siis jälle matkatud.Siin oli nii palju võimalusi,tahad lähed suure rabajärve äärde või mõnele soosarele ja milline rahu.v.käepaela j.kuju

6 august 2013 leidis Eva ja Valdis [geokoll]

Leidsin.Sai ka Kõpu poolsaarel õõtsutud. EVEJ.

19 jaanuar 2013 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

Talve saabudes algab meil rabaaarete hooaeg ja niiöelda esimese kontrollretke korras läksime kaema kas on ja kui kaugele üldse saab. Sel põhjusel ka väga julgelt oma minekut välja ei hüüdnud. Pisut kõrgema geomobiiliga pääsesime mööda metsaveotraktori jälgi nii 1,8 km peale. Peal sõmer, jahune lumi, all koorik, mis kandis täitsa kenasti. Räätsad kaenlas kulgesime külma trotsides metsaonnini. Pakasest hoolimata võttis nahavahe nii kuuumaks, et vägisi kiskus riideid seljast koorima. Rabavahel räätsastusime ja tuiskasime üle laugaste. Pagan, kui ilus seal oli. Tuulevaikus, täiesti pilvitu, päike heledalt lumelt vastu siramas. Taamalt paistvad "mäed" tundusid välismaiselt kaunid. Napilt raskusastmega 2 jõudsime aardeni. Polnud tal viga midagi, logiraamat oli vaid pisut kange. Polnud teist ju ammu keegi katsunud. Mingi nänn oli toru põhja kinni külmunud aga seda nagunii enne suurt sula kätte ei saa nii nagu ka konteinerit, mille vahetus samasse kohta oleks võimalik vaid vesisel aal. Tegime mitmeid ilupilte, tutvustasime voo-doo rändurile kaunist kohta ja kulgesime tagasi. Nagu jalutuskäik pargis :) Täname peitjat, taastajat ja üldse kõiki selle paiga tutvustajaid. Meile meeldis. Väga!

10 detsember 2012 kommenteeris Kadri [pekadrip]

Artikkel Sandra metsaonnist, mainitud ka geopeitust... Hoiatus- viimane osa teest metsaonnini olevat autoga läbimiseks ohtlik!

RMK lehelt: NB! Viimane kilomeeter on autoga raskesti läbitav, seepärast on soovitav parkida auto tee äärde ja liikuda edasi jala.

http://www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/tonu-jurgenson-soovitab/sandra-matkarada-ja-metsaonn

4 september 2012 kommenteeris Kadri [pekadrip]

Kui kellegil on asja Punahundi juurde, siis võiksin anda konteineri asendamiseks sellise "topsi", nagu on kasutusel Brokrogaini seerias. Äkki oleks vee- ja teravate hammaste vastu kindlam...

5 august 2012 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Sõitsime onni juurde (viimane kilomeeter läks küll päris aeglaselt, aga kohalikud julgustasid meid katsetama) ja kõndisime mööda laudrada tornini. See osa oli päris lihtne, aga tornist ringi vaadates tundus, et edasi ei ole enam nii kerge jalutuskäik. Tegelikult polnud ka midagi väga hullu, kui välja arvata paar kohta teel aarde poole ja viimased sadakond meetrit nullini. Meie liikumine ei olnud päris sirgjooneline (tornist aardeni veidi üle 900m), mis viitis muidugi parasjagu aega. Nagu Torbiku II puhulgi võib ka selle aarde puhul öelda, et sobiv varustus on abiks. Konteiner oli laukaserval pooleldi vees ja vett täis. Valasime tühjaks, kuivatasime (logi oli minigripis kuiv) ja teipisime katkise kaane tugevasti kinni. EV, J: 2 sinist käepaela.

1 august 2012 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

1 veebruar 2012 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

29 jaanuar 2012 leidis Eero [valap]
Jahimugud ajasid läheduses põtra taga, mina läksin enne aarde suvepuhkusele minekut Punahunti jahtima. J: koer, EV.

1 oktoober 2011 leidis Aare & Carolina [caro]
Selleks retkeks olime ette valmistunud, räätsad kaasas ja puha. Tahtsime teha pikniku vaatetornis, kuid see oli mugusid täis. Läksime siis üle raba otsejoones aarde poole minema. Nautisime päikesepaistet, sooja ilma, jõhvikaid ja raba. Minul esimene kord ilma lumeta räätsadel kõndida ja päris vahva kogemus oli. Eriti vaatama ei pidanud, kuhu astuda, kandis küll. Aare, kui veidi raskem persoon, sumpas küll paar korda, kuid raba kandis tedagi. Mõtlesin nende kõikide peale, kes ilma räätsata ja pimedas ja päikesetõusu ajal seda aaret on võtmas käinud. Respekt!
Pikniku tegime aarde kõrval hoopis ja siis tagasiteele, mugud olid ikka vaatetornis. Kokku läks meil vast tunnike. Tänud taastajatele, väga lahe matk oli!

21 september 2011 hooldas Koit [koit46]
Aarde kaan oli rebase poolt auguliseks krõbistatud. Parandasin geokotis olnud MacGyver-i teibiga. Kui keegi sinna plaanib minema hakata, võib mulle helistada - ütlen mis peaks kaasa võtma, et aare korda saada.

21 september 2011 leidis Koit [koit46]
Sai ka esimene pikem rabakas ette võetud. Räätsasid ei kasutanud, selle asemel oli 2 meetrine kaigas kaasas - juhuks kui kusagil sisse peaks vajuma. Sinna minnes valisin hoolikalt kuhu astuda aga tagasiteel tulin kõige osemat teed, vältisin vaid kahte vesisemat kohta. Mõnus.

13 juuli 2011 leidis Gerto [gernel]
Nonii...tükk aega pinnuks silmas olnud aare sai lõpuks võetud. Aarde poole sõites tuli meelde et maha ununesid kummikud ja tagasi enam minema ei hakanud, siis tuligi plätudega teele asuda :) Kerge ei olnud, ja üksi oli pagana igav, aga huvitav küll...vahepeal sai lausa neljakäpukil edasi minna kuna maapind ei tahtnud eriti kanda :D Et kui keegi sellisel aastaajal eriti ei julge minna siis julgestuseks võin öelda et praegu just põnevam ongi ja hakkama saab ka kindlasti, isegi ligi 100kg kaaluv ja plätudes kodanik :D Aarde konteinet oli ilma kaaneta! V: mingi ristike J: lipsunõela

1 juuli 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

7 veebruar 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

5 veebruar 2011 kommenteeris Koit [koit46]
Seoses liikumispiiranguga võiks aarde ajutiselt kättesaamatuks muuta.

22 jaanuar 2011 leidis Sm. Jaan Kask ja Neeme [neeme]
Plaanisime juba tükk aega tagasi koos sm. Jaan Kasega (kellega siis veel) Sookuninga kuningriiki punahunti jahtima minna, aga siis tõmbas plaanidele kriipsu peale üks tujukas noorik nimega Monika. Seekord uuele katsele lootuses, et teedemeestel on vahepeal ka väiksema tähtsusega teede jaoks jõudu jagunud. Nii oligi ja jalgsimatka saimegi alustada juba kaitseala infotahvli juurest.

Kerge lumesadu ja parajad külmakraadid olid metsa, milles teekond kulges, muutnud eriliselt muinasjutuliseks. Pehme koheva lumega oli kaetud kõik ümbritsev. Iga lumehangest väljaulatuv rohukõrs, iga puu ja põõsas, iga väiksemgi oksake oli kui mõne suure kunstniku filigraanne meistriteos. Midagi, mida tõeliselt nautida võis.

Varsti paistis ka rabarinnak ja edasine teekond kulges juba valges vaikuses puhkavas rabas, kus taevas ja lumine maapind kauguses ühte sulasid. Märkamatult olime jõudnud aardepaigani, aga siin läks asi tõsiseks. Ei mingit laugast, ei kõrgemat ega madalamat kohta, veel vähem mingit poolsaart ei suutnud silm eraldada. Kõik ühtlaselt sile. Esialgu võttis nõutuks küll. Mõningase kaevamise järel suutsime siiski tuvastada päris mitu võimalikku peidukohta, mis vihjega sobisid, üks neist eriti ahvatlev. Kuigi jah, külm oli teinud oma töö ning ei olnud mingit soovi rabapinda lõhkuma hakata. Seepärast otsustasime mõningase kaalumise järel tülitada üht aarde taastajatest, et saada kinnitust koordinaatide osas. Nii oligi, aare peitis end otse meie jalge ees, ainult et rabapinnas oli suutnud aardekonteineri ülihästi ära maskeerida.

Edasine läks juba ladusalt. Konteinerit välja sikutama ei hakanud. Kaas avanes lihtsalt ja paljastas heas korras aarde. Minu poolt jäi konteinerisse täring ja sm. Jaan Kase (kelle siis veel) poolt pisike metallist rist.

Aitäh peitjatele ja loomulikult suur aitäh aarde taastajatele!

17 oktoober 2010 leidis Sven ja Kadri [pekadrip]
Olgu tänatud,kes iganes "jumal", et on olemas hooldust vajavaid aardeid, millele Geokrahv appi minna tahab ja meidki kaasa kutsub. Kuna raba-aarded tunduvad rohkem mulle konti mööda olevat, kui ülejäänud perele, siis anti mulle võimalus sellest geotakso teenusest kinni haarata. Sellega kaasnes juba peaaegu traditsiooniline varane start ;) Viljandist. Teekond Punahundi juurde oli tänu minu arust juba üpris koledale teele pisut kõhedust tekitav. Madalapõhjalisema autoga sinna eriti ei roniks... Üllatav on sellisest maapaost leida väga korralik metsaonn, lõkkekoht ja rappa suunduv laudtee. Teatud "asutuse" seintel olevad veejäljed tekitasid küsimuse viienda aastaaja olemasolu võimalikkusest ka Sookuninga kaitsealal... Äkki polegi see ainult Soomaa eripära? Laudtee libedus võimaldas varakult harjutada talviseks liulaskmise hooajaks. Vaatetorni juures panime räätsad alla ja kulgesime mööda üpris märga ja rõõmustavalt kõikuvat jalgealust pidi aarde juurde. Viimase aja rabaretkedega võrreldes oli see vahemaa, mis läbida tuli, ikka naeruväärselt väike... Punahundi aaret ümbritsev raba on just selline, mis mulle meeldib: avar ja silmapiir on kaugel, mitte vaade ei sumbu lähimate mändide okstesse.... Minul kasutada olnud second hand räätsad, mille ma ise ära olin parandanud mäkaiveri stiilis, pidasid ilusti vastu... algselt terve rääts, aga otsustas krõpsti katki minna. Kuna hästi varustatatud geopeituril on ju kaablikinnitused alati seljakotis, siis väike remont männiokstega ja matk võiski edukalt jätkuda. Aarde leidmisest on Sven juba kirjutanud, ära pean märkima ainult seda, et kui ma veidi kahtlesin, et kas mul on ikka eetiline leid kirja panna, kuna viibin ju taastajate hulgas, siis arvestades kokku korjatud vana aarde osade hulka, olen ma selle aarde ju ikka tõesti täiesti reaalselt leidnud ;) Vanad logiraamatud viibivad nüüd Viljandis meie katuse all ja homme üritan neid märgi känkraid veidi vees harutada ja näis, kas leiab sealt midagi loetavat veel... Pärast veidi tuulist ja jahedat raba oli kiirelt soojenev metsaonn meeldiv üllatus. Oma võileibu ei pidanudki lageda taeva all sööma. Aitäh kõigile, kes selle retke põhjustasid-võimaldasid!

17 oktoober 2010 hooldas Kadri ja Sven [geokrahv]
Tee onni juurde oli mõnes kohas päris huvitavas seisus aga kohale saime. Laudtee oli puulehtedega kaetud ja üsna libe. Ja lõpuks imestasin veel, et kunagi sai ilma räätsata aarde juures käidud. Enamus teekonnast õõtsus üsna kahtlaselt jalge all. Aardepaigas avnes pilt, kus kõik uued ja vanad konteinerid, aardenänn ja kogu muu kraam oli mingis raadiuses pilla-palla laiali. Korjasime kogu selle geoprügi kokku ja tõime sealt ära. Aardel on nüüd uus konteiner ja uus sisu. Uus konteiner on 5cm. läbimõõduga ja 30cm. pikkune toru. Asub oma kõige algsemast asukohast umbes meetri kaugusel kõige kõrgema koha peal.
Rõõmu teeb see, et laagriplatsil olev matkaonn on köetav ja meie proovisime lõunatades selle toasooja ära. Üsna kiiresti sai kontidesse sooja sisse :)

7 oktoober 2010 kommenteeris Sven [geokrahv]
Kui keegi ette ei jõua, siis lähinädalatel võin aarde juures ära käia. Koht ikkagi külastust väärt ja aare võiks seal kah heas korras olla. Pealegi see viimane karp on kah sinna enda poolt viidud. Tundub, et aardeomanik tõepoolest ei mängi enam.

7 oktoober 2010 kommenteeris Jaanus [jmets]
Vanarahvas oskas öelda: Kes viga näeb laita, see tulgu ja aidaku!

7 oktoober 2010 soovis hooldamist . [kaits747]
aare vajab endiselt üle vaatamist

25 detsember 2009 soovis hooldamist Priit [triip]
Vesi oli karpi sisse saanud ning kõik oli jääs. Logiraamat oli nii "punnis", et karpi kinni panna polnud võimalik. Sättisin kogu kraami mõni meeter eemal oleva männi otsa. Üldiselt sobiks sinna Karukäpa aarde sarnane peitmisviis.

25 detsember 2009 leidis Priit, Merka, Kertu [triip]
Peale nädalast korralikku külma oli ainult aardeni jalutamise vaev. Vihje abil ei olnud lume alt otsimine ka kuigi keeruline. Kuna aardes oli kõik jääs, siis logi läks Elistvere loomaaia piletile ning panin juhendi kõrvale minigrippi.

18 september 2009 leidis Maario & Hanno [hanno5000]
Plaan ööbida aarde lähedal metsaonnis ja teha hommikune äratus rabas, muutus, kui tuli mõte võtta aare juba saabunud pimeduses.. Mõeldud.... tehtud! Onni juurest haarasime vesisemate kohtade ületuseks kaasa ühe abivahendi, millest oli eesmärgi saavutamisel ka väga palju kasu. Eelnevalt olime veel valges käinud tornis ja mõelnud valmis enam-vähem teekonna aardeni, nüüd oli vaja seda ainult järgida toetudes mingile mälupildile kusagilt ülevalt vaadatuna. Igatahes, kohale me jõudsime, kõigepealt küll vihjele vastava koha naabrusse, aga tänu sellele saime aru ka vihje mõttest ning miks aare just sinna peidetud on. Olles karbini jõudnud, tegime mõned pildid ning siis kustutasime lambid ja nautisime lihtsalt silmapiiri ja kohta kus olime... Jättis ikka mulje küll! Tagasitee püüdsime liikuda enam-vähem samades jälgedes ning kaalu-väsimuse suhte tõttu olime kuivemale pinnasele jõudes sunnitud abivahendi lihtsalt rappa maha jätma... ehk järgmine leiab ja kasutab ka... Logi sai kirja 23:30. Tänud peitjale, väga mõnus seiklus oli!

18 september 2009 leidis Hanno & Maario [loom]
Meie ikka öösel, pimedas tahtsime seda aaret võtta, muidu polex old äkki piisavalt huvitav. Igal juhul meil oli, üks paremaid aardeid kogu meie Pärnumaa seikluse peale. Tänud peitjale! EVEJ

7 juuli 2009 leidis Lembit [polekala]
Selle päeva vaieldamatult kõige väsitavam aare. Praegu vastab raskusaste märgitule, kes ei usu, mingu proovigu. Mul oma 90+ kilodega oli seal üsna vahva seigelda. Tänud! J-märgi EV.

30 juuni 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

31 jaanuar 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

24 jaanuar 2009 leidis Maku ja Mark [mark]
EMT teateid Lätti saabumisest ei saanud väga tõsiselt võtta, sest meie andmete järgi pidime me vähemalt 50 meetrit piirist olema. Küll aga pani mõtlema selle üle, et kas inimesed, kes elavad piiri ääres saavad iga päev kümneid sõnumeid, kui mobiil masti vahetab? Külm talv on kindlasti kergeim aeg selle aarde otsimiseks.

24 jaanuar 2009 leidis Maku & Mark [maku]
Teepeal aarde juurde kohtasime surnud Põtra, kellel oli kõht lahti lõigatud ja ootas transporti... Transport saabuski natukese aja pärast kui olime eemaldunud autoga (RMK mehed oma džiibiga). Muidu jalgsi matk oli suurepärane rabas :) Mõtlesime minna korraks Lätti ka, aga ei viitsinud :P Meie Saaremaalt mandrile tulemise põhjus oligi see aare, õnneks saime ta kätte :)

21 jaanuar 2009 leidis Lauri & Leho [algaja]
See rabaaare oli tol hetkel lihtsalt puhkus. Nagu kultuurne inimene ikka läks Leho onni, et seal õiged jalavarjud sokkidele ümber asetada. Seejärel asusime minekule. Hommikul olin ka ühe varemelidjaga rääkinud ja ta pakkus, et ei pruugi väga lihtne olla. Võtsime siis mingi harja kaasa. Torni juures tegime otsuse, et ega sellise kergelt uduse ilmaga pole eriti mõtet sinna ronida ja läksime otse aarde juurde. Kohapeal sai ka see ammune konteiner leitud ja siis tuli õiget asja otsima hakata. Aga polnudki midagi otsida. Mina suutsin vaid ühe koha leida, mis kahtlane tundus ja seal see aare ka oli. Loomulikult tuli karpi nähes meelde jutt katkisest kaanest ja kirusin end, et olles seda mitu korda lugenud ei taibanud ma ikkagi uut karpi kaasa võtta. Logid kirja ja siis tagasi. Korraga röökis Leho midagi. Peale seda kui ma ülimalt nõutu näoga end ümber pöörasin, et mis juhtus sain teada, et logiraamat on tal taskus. Ma ei saa siiani aru, mida imet ta seda üldse endale taskusse toppis aga tagasi ta igatahes läks. Kui ta aarde juurest jälle kõndima hakkas käskisin tal seisma jääda ja uuesti kõik taskus üle vaadata ... Lõpuks lükkasime natuke laudtee pealt lund maha, sest täitsa niisama ei olnud me ju harja kaasa tassinud. EVEJ

21 jaanuar 2009 leidis Leho & Lauri [morgot]
Peale töisete tegemiste lõpetamist piirkonnas sai ära kasutatud vaba aega. Ja seegi aare ära nopitud. Tegelikult sai selleks ka natuke ette valmistatud kah.
Onnini jõudmine oli lihtne ja peale autost välja ronimist tervitas kohe ka Läti mobiililevi oma tervitussõnumiga. Raba oli parasjagu külmunud, et ilusti nulli jõuda.Ei mingit ragisemist ega vett. Tagasiteel peale mingit hetke aga gepsu taskusse torgates avastasin, et logiraamat oli taskus. Tõin kuuldavale väga ropu S tähega lõppeva sõna nii, et ka lätlased seda kuulsid. Õnneks oli tagasi vaid 200 meetrit mis sai kiiresti läbitud.

17 jaanuar 2009 leidis Reido, Anne [reido]
Kõige hullem oli suuremalt jaolt kiilasjääga kaetud teed mööda autoga sinna kohale saamine, rabas oli juba lihtne, kohalejalutamise vaev. Külm ilm ja hetkel praktiliselt lumevaba, seetõttu leidsime ka kohe. Aardekarbi kaas on mõranenud. EVEJ

7 jaanuar 2009 leidis Kalle [sookoll7]
Et kõik ausalt ara rääkida, pean alustama algusest.Selle aarde otsimisele andsid tõuke geopeiturid jmets (kes kutsus kõiki seda aaret otsima oma logis ), telc ja algaja (kes käisid ka rabamatkal). Muidugi oli telci ja algaja matk ikka kõva ettevõtmine. Mina arvasin, et teen soojendusmatka Punahundile. Et aga öösel tuli päris palju lund, siis autoga parkimisplatsile saada oli palju raskem, kui rabas liikuda. Lund oli nii palju tulnud, et oli teeäärsed puud maha painutanud ja tee sulgenud. Oma pool tundi sõitsin viimast kilomeetrit parkimisplatsini. 50-100m sõitu ja siis taas puid lumest puhtaks raputama, et saaks alt läbi sõita. Ja nii see tee parklani oli. Raba oli muidugi peale lumesadu päris sile, et ei näinud kuhu astud aga sellest ei olnud midagi, sest raba oli ilusti kinni külmanud. Jõudnud kohale, hakkasin nulli ümruses ringi vaatama ja leidsin vana ujuv konteineri aga uut ei leidnud. Oma pool tundi tuhlanud, tegin abistava kõne eelmisele leidjale ja see viiski mind lõpuks aarde leiuni. Ilma vihjeta oleks jäänud leidmata, kuna kõik oli paksu lumekihi all ja päris sile, et leida seda õiget kohta, kuhu ta oli pistetud. Tagasitee oli juba lihtne. Kes kiirustab, see leiab minu jälgede järgi selle aarde kergesti üles. Suvel päris raske ettevõtmine.

3 jaanuar 2009 leidis Jaanus, Silver, Hannes [jmets]
Vaatamata kibekiirele sessiajale, sai leitud see aeg, et antud aaret külastada. Õigesti tegime, et terve päeva aarde jaoks planeerisime, koos ettevalmistusega kestis operatsioon ca 6 h. Varustasime end kindluse mõttes kangi ja pika köiega, et vajadusel jää tugevust proovida ja õnnetuse juhtudes kaaslasi välja õngitseda. Õnneks oli jääkate piisavalt tugev, et meid kolme kanda.

Esimest korda asusin aardele lähenema uue, geopeituri jaoks pisut vähese kliirensiga sõidukiga. Õnneks läks kõik õnneks ja peagi saime muretult auto "hoovi" parkida. Ees ootas soe tuba ja veel suitsev korsten. Keegi oli seal värskelt öö veetnud. Lootsime juba kedagi teolt tabada, aga seekord polnud külalised rabas käinud. Asjad kaasa ja rappa. Jõudes raba serva kostis mehiseid kiidusõnu raba ilule: assa raisk, no kurat, jaa-jaa. Päike säras, maastik oli mõnusalt härmas ja raba kandis. Torni juurde hõudes määrasime asimuudi ja panime majaka paika. Kontrollisime jää paksust ja asusime ettevaatlikult teele. Kõik kolm eesti mobiilioperaatorit olid esindatud, kõigil ees siramas LV. Möödudes kohast, kus eelmisel korral paljasjalgse Markoga toppama jäime, pidasime pisukese vaikusehetke. Aardeni oli jäänud 270 m. Ja peagi olime poolsaarel. Jõudsin juba rõõmustada, et näe, ongi käes, kui sain aru, et tegu oli eelmiste poolt mainitud ujuvkonstruiga. Peagi märkasin ka tegelikku poolsaart ja kohe peale seda ka taastatud aaret. Kui olin karbi kätte saanud, vaatasin ümberringi ja imestasin, kuidas suvisel ajal üleüldse võimalik on aare sellise koha pealt kätte saada. Logisime antud logiraamatusse 6. kohale. Nautisime loodust, nentisime, et see on meie kõigi jaoks vaieldamatult muljetavaldavaim aare ning asusime tagasiteele. Tagasiteel võtsime end loomajälgede sappa. Hetkel teatmikke uurides, paistab, et tegu võiks olla hundi jälgedega (ilvese jäljel ei paista küüned).

Kokkuvõtteks võiks öelda, et oli meeletult tore geopäev. Pisut kahju oli, et raske maastiku hirmus jätsin elukaaslase ja järelkasvu koju - tänase ilmaga oleks see ka 1,5 aastasele jõukohane matk olnud. Igatahes saime kõik tohutu elamuse osaliseks. EVEJ. Soovitan soojalt kõigil, kel rabaaarded võtmata, seda just praegu teha! Ka homme on ilmselt suurepärane ilm punahundi vallutamiseks.

30 august 2008 leidis Ermo [pioneer]
Kuna liikumispiirang oli läbi saanud, siis külastasin aaret Suvelõpu tuuri raames. Raba, külastuskeskus ja vaatetorn olid sellises maanurgas super, aga aarde asukoha valik jäi natuke arusaamatuks, sest minu arvates oleks saanud koha võlu edasi anda ka lihtsamalt. Eelnevad sajused ilmad tegid retke kaunikesti ekstreemseks - ilma vastava varustuse ja seltskonnata ei soovita isegi proovima hakata. Endal läks üksi olles kummikuga jalg räätsa kõrvalt puusani läbi nagu sulavõist, kui kogemata räätsa jalast ära väänasin ja siis tõmbas tõsiseks küll ning see Kõpu poolsaar oli ka rohkem saare moodi poolsaar - 110 kilo all tahtis vägisi põhja minna. Null meenutas väikest prügimäge. Nimelt mättast leidsin väga heas korras ja ainult paari sissekannet omava logiraamatu terve plastikkarbi seest. Poolmeetrit eemal oli ühes vett triiki täis olevas augus mingi kollane kilekott mingite jäänustega. Lauka servas oleva puu külge oli keegi ehitanud mingi ujumisvõimetega konstrui, kus tühja topsi põhjas vedeles ka üksik PVC helkur. Ühesõnaga, omanik võiks asja ehk natuke üle vaadata. Kokkuvõttes oli omapärane seiklus väga ilusas kohas.

24 august 2008 ei leidnud Jaanus, Eneli, Marko, Eneli(2), Mirell [jmets]
Järjekordne jõuproov sierrale. Viis meid vapralt parklasse. Kohapeal ootas meid meeldiv üllatus metsaonni ja laudtee ning torni näol. Logidest võis midagi sarnast aimata, aga nii uhket ei osanud oodata. Tee aardeni algas põlvini sissevajumisega, edaspidi teadsime selliseid musti laike vältida. Esimesed sadakond meetrit rabas tundusid suisa jalutuskäiguna, Marko paljajalu ja minul põlvini kummikud. Maastik hakkas aga üha rohkem vesivoodit meenutama ja lõpuks olimegi omadega "rabas"-100 m ulatuses paistis mastik ühtlaselt pude ja ühtki loogilist ümbersõitu ka ei paistnud. Aardeni oli jäänud 287 m :( Ca 50 eemal paistis üsna loogiline raja moodi trass, kus männad pikalt rivis kasvasid, aga selleni jõudmiseks oleks vist pidanud kõhuli roomama. Lubasime järgmisel korral kaks laia lauda kaasa võtta ja pöördusime tagasi. Aga tänud peitjale juba ette, fantastiline koht, kuhu niisama küll kunagi sattunud poleks. Oli tore pühapäev.

13 aprill 2008 ei leidnud Jaanus, Eneli, Mirell [jmets]
Esimene kord siis proovida seda aaret otsida. Olime küll kursis, et hetkel aardele lähenemine keelatud, kuid kiusatus oli suur. Seletasin siis Enelile, et lähme teeme eelluuret. Ise salamisi lootsin, et kui ühtki tähist ega viita ette ei tule, satun "kogemata" aardele lähedale ja saab selle ära noppida. Ent võta näpust. Peale seda, kui olime läbinud mitu head kilomeetrit üsna läbimatut teed, laiutas meie ees suuuuur infotahvel ja tee ääres viidad sookuninga maastikukaitsealale. Peatusime, lugesime viitasid ja saime teada, et kehtib liikumiskeeld. Tuli kurbusega tunnistada, et "jäime vahele" ja pöörasime ümber. Suvel tagasi tulla seekord ei lubanud, pigem sügisel, kui murakad valmis on ;)

17 veebruar 2008 kommenteeris Sven [geokrahv]
Miki aardelogi lugedes jäi mulje, et otsijad leidsid originaalaarde jäänused. Uus karp koos logiraamatuga sai viidud sinna 1. okt. 2006 a. [ID:18890]. Või on see ka juba hävinud?

16 veebruar 2008 leidis Meelis, Mihkel, Toomas ja Sille [mull]
Selle päeva viimane aare. Üks väga ilus koht eriti päikseloojanguga tagasi kõmpida rabas mis on külmunud :D

16 veebruar 2008 leidis Sille,Toomas,Mull ja Miki [silletom]
Jäi meie päeva viimaseks aardeks...muidu täitsa ilus talvel külmaga rabas....

16 veebruar 2008 leidis Miki, Mull, Sille ja Toomas [miki]
Loomulikult ei lugenud aarde kirjeldust piisavalt ja käisime ajal, mil seal viibida ei tohiks. Kohapeal logimise ajal tuli välja. Häbi! Järgmised, kes sinna satuvad võtke kaasa kindlasti seda hõbedast tugevat teipi ja üks liitrine aardekonteiner, samuti uus logiraamat. Meie logi on eraldi paberil ja sinises plastikpudelis, kuna aarde konteiner on peaaegu täielikult hävinud. Muud EVEJ.

6 jaanuar 2008 leidis Trykk ja Tom ja Alvar [trykk]
Minu väikse aardeküti staazi kõige pikem ja raskem ja närve söövam retk. Majaka aarde juurest planeeritud minna otse Punahundi aarde juurde - mõeldud tehtud. See tähendas 46 km külateid, vahel laiemaid vahel kitsamaid. Aga kuna tänapäeva reieraal vedas meid alt, siis oli meil suunanäitajaks ainult käsi GPS, mis näitas vähemalt suunda aarde poole. Olime umbes poolel teel kui läks pimedaks. Raba peale astudes oli juba kottpime. Pea kilomeeter tuli kõndida jalgsi, sellest üle 300 laudteel ja 600 puhtalt raba peal. Külma oli -8C ja tuul lõikas ka üsna valusalt lagedal rabal. Kuid GPS ja üks taskulamp olid meie juhiks ja leitud sai see "Kõpu poolsaar". Aardega kõik korras! Võtsime jalgpalli ja jätsime ussi, rabas ju ta koht :) Kahju et ei näinud midagi, valges kindlasti ilus vaatetornist kaeda rabapeale...

24 november 2007 leidis Jan [muhujan]
Selle aarde otsimiseks sai spetsiaalne matk planeeritud. Põnevust jätkus nii kohale jalutades kui ka aaret otsides. Esmalt leidsin laukast aarde originaalkonteineri, veidi peale seda tõenäolise aardepeidiku ja seejärel ka aarde enese. Logisin ja jätsin palli. Ehk tuleb kellelgi isu vutti taguda. Tagasitee tornini oli veidike keerulisem ja võttis kauem aega. Ja muljeid jätkub kauemaks....

1 oktoober 2007 leidis Sven [geokrahv]
Ilma korraliku kaardita ei maksa seda aaret vist otsima minna. Mina pidin pärast pikka tiirutamist kohalike käest ikka korra teed küsima. Ove teatest selgus, et aare on trööstitus seisus ja kohale jõudes nii oligi. Viisin uue karbi koos logiraamatu ja mängujuhendiga. Peitsin samasse lähedale pisut kõrgema koha peale. Leitud asjad pakkisin tagasi kilekotti ja asetasin samasse auku, kust olin selle leidnud. Koht ise on väga aardelik. Tänud peitjatele adrenaliini laksu eest!

16 juuli 2007 leidis Ove [ove]
Selle aarde puhul arvasin, et nii Läti piiri lähedal on elu välja surnud ja tee aardeni on keeruline. Minu üllatuseks leidsin aga esmalt Sandre puhkekoha, kus suurem seltskond ees ootamas. Lisaks suundus soosse laudtee mille lõpus asus vaatetorn. Vaatetornist aardeni jäi veel 600m, mis tuli kohati läbida joostes-lennates kuna nii oli ohutum. Sellest hoolimata suutsin kahel korral soopinnasest läbi vajuda ja jalga andis ilma kummikut soole loovutamata välja sikutada. Aarde nullpunkt ise oli natukene ootamatus kohas ja nii tegin sellele algul suure ringi peale enne kui usaldasin läheneda. Nullis avanes aga trööstitu pilt soomättale laiali paisatud aardest ja täielikult läbivettinud logiraamatust, millele siiski suutsin oma logi kritseldada. Aarde anumat ei suutnud leida ja seetõttu oli mul ainsana võimalik panna aare kollasesse kilekotti ja aarde panin tagasi oma esialgsesse soomättasse kaevatud peidikusse. Aare vajab uut vettpidavat anumat ja uut logiraamatut. NB! Sookaitseala piiril olev teadete tahvel väidab ekslikult, et Rongu sihtkaitsevööndi külastamine on keelatud kuni 30.juulini. Õige on loomulikult 30.juunini nagu see on kirjas peitja poolt näidatud Riigi Teataja väljaandes.

6 november 2005 leidis Rein ja Kaido (3) [muhhin]
Oma kolm tundi peale eelmisi külastajaid saime meiegi tema siis kätte. Väga hea kogemus. Kaidol õnnestus kummikutesse ka natukene turvast kaasa haarata ühe tavalisest "pisut" sügavamale vajumisega. Võtsime vormeli ja jäetud sai kalliskivi.

6 november 2005 leidis Silver ja Aare [karuonu]
Nädal möödas ja uuesti samas kohas. Aerofotod näitasid, et mujalt lähenemine on veel lootusetum. Ujumisrõngad täis puhutud asusime teele. Aarde leidsime 12:30. Täname peitjaid kena koha kättenäitamise eest. Maastik oli meie arvates õige pisut alahinnatud, võib 5.0 julgelt anda.

30 oktoober 2005 ei leidnud Kirke, Silver ja Aare [karuonu]
Esimesel katsel lähenesime vist valelt poolt, 650m kaugusel aardest jäime takistuse taha toppama. Koht ise on väga ilus. Teist katset ei olnud enam aega teha, kuna peale päikeseloojangut läheb seal võim huntidele üle. Tuleme kunagi uuesti.

19 oktoober 2005 leidis Märt ja Ef [nodsutours]
Teinud hommikul silma lahti, ärganud, tervitas meid paks udu ja uduvines päike, kraad väljas näitas paari miinust. Külma-rõskuse kaitseks müts pähe, käpikud kätte, asusime teele. Krõbedus jalge all kinnitas fakti, et kraadiklaas ei valeta. Mida rohkem aardele lähemale liikusime, seda enam oli me teel üllatusi, udu andis sellele kindlasti oma panuse. Hommikueineks lasime kuremarjadel hea maitsta, neist seal puudust ei olnud! Väga erinevate emotsioonidega jõudnud kohale, võtsime peidikust aarde ning tõdesime, et nii nullist 0 pole varem kohanudki. Hakkasime aardega toimetamist lõpetama, justkui välk-pauk ja... udu kadunud! Täiesti müstiline ja kummaline hetk, sekunditega muutus kõik. Vaid ainult kõikehõlmav vaikus püsis muutumatuna. Kadus krõbedus ja sätendus maapinnal, päike hakkas teravaid varje heitma... tagasitee, mis oleks pidanud olema lihtsam, muutus oodatust tiba keerulisemaks. Saadud kogemus andis aga enesekindlust ning tagasi sai jõutud isegi kiiremini kui mindud. Aarderetkelt saadud elamused olid täielikud - nähtud sai übruskonna ilu erinevates variatsioonides.
Minu kontol olevatest retkedest on siinkirjeldatu üks võrratumaid, esmakordseid minu elus. Kiitus ja suur tänu peitjatele!

19 oktoober 2005 leidis Ef ja Märt [mart]
Tohutult mõnus hommikune jalutuskäik udus ja haudvaikuselises rabas. Vaid kuskilt kaaugelt kostis lätikeelset luikede kisa. Aare sai leitud kell 10:55. Nii täpset koordinaati kohtab aruharva, aarde peal näitas GPS 0 meetrit.

23 august 2005 leidis Raul [raul]
Peale kolmandat katset ja mõnusalt märga sumpamist oli ta käes. Esimeseks aardeks sai vist teine ka pisut liialt keeruline võetud... mütsiga löömine maksis ilusasti kätte. Vihjeid ei tasu ära unustada... :P