Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Raplamaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.0 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
BrokRogain on Afganistani missioonil hukkunud vanemveebel Ivar Brok’i (geopeituse hüüdnimi Ib777) mälestuseks korraldatud matkaüritus, mille raames rännatakse jalgsi läbi Eestimaa. Rogaini eesmärk on tuua loodusesse mõnus seltskond matkahuvilisi, et teha üheskoos Ivari lemmiktegevusi.
BrokRogain viiakse läbi ühe aasta jooksul 10’ne etapina, alates 2008a detsembrist kuni 2010 a jaanuarini. Kuu ühel nädalavahetusel korraldatakse 40 – 60 km pikkune etapp, mis on jagatud kahe päeva vahel. Iga järgmine etapp algab sealt, kust eelmine lõppes. Rännakmarsruut viib risti läbi Eesimaa – loodest kagusse, läbides kaheksat erinevat maakonda. Rännaku marsruut valitakse põhimõttel: "Koht, kuhu jalg tavaliselt ei satu." Vähemalt üks etapp toimub ka mööda vett.
BrokRogaini käigus otsitakse võimalikult palju marsruudile jäävaid geopeituse aardeid ning igal etapil peidetakse üks “BrokRogaini” nimeline geopeituse aare. Kõikidest peidetud aaretest kokku moodustatakse Mõistatusaare “Risti läbi Eestimaa”, mis peidetakse 2010 a esimeses pooles (leidmiseks on vajalikud BrokRogaini aaretes olevad tähed ja numbrid).
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: maasturiga_huvitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1NQBB
Logiteadete statistika: 91 (98,9%) 1 2 1 0 0 0 Kokku: 95
Praegu täitsa drive in aare, kuni 1700m peale oli nagu kiirtee, siis 200m tuli rahulikult roomata, ise sõitsin 150m ära ja teadmata mis ees ootab siis nikerdasin auto ringi ja läksin jala edasi 1500m. Aga tegelt oleks 50m edasi sõitnud siis läks juba tee paremaks kuniks aardeni välja aga kuna juba hakkasin tatsama ja auto ka juba valet pidi siis ei viitsinud enam auto järgi tulla. Peagi olin aarde juurdes, mõnus rahulik koht ja keegi puu otsa platvormi ka ehitanud kuhu ülesse minna ei viitsinud aga aardega kõik korras, aitäh :)
Parklast kuni Venedepõlve-Ülevaltpere talukohani viisid meid metsameeste rasketehnika laiad rööpad. Tänu öisele sajule oli jäine maastik kaetud arvestatava lumekihiga, meil kordades lihtsam astuda. Kohapeal lihtsalt ei läinud. Jäätunud pinnas oli takistuseks konteineri kätte saamisel. Abivahendiga sai tükk aega asjatatud, kuniks raamatu kätte saime. Edasine kulg jätkus Loosalu rappa. Tänud.
Aastaid on viimasest Brokrogainist möödas. Tol ajal ei vaadanudki, et mingi boonus on, kuid eks need paar esimest punkti on lihtsad ka, saab uuesti käia, pole probleemi. Jõuab siis selleni, millal jõuab.
Aga miskipärast on Brokrogaini seeria südamelähedane. Eks mul on võitluskaaslasi, kes Ivar Brokiga on ka isiklikult tuttavad olnud. Ei tea, kõik see värk kokku, et väga sümpaatne seeria. See punkt siin on ammu kummitanud ja mõtlesin, et mingi eriti rets müttamine läbi metsade, et siia jõuda. Aga ei, siia viib ju täiesti vana tee, selles mõttes väga huvitav, et vanasti olid talud omavahel ühendatud ja kõikide soosaarteni viisid teed, siin on see eriti kergesti leitav. Ja kui oleks teadnud, siis oleks ka julgenud poolele maale, kus metsalagendikud ja vana talukoht, välja sõitnud oma autoga. Aga kuna ei teadnud olusid, siis jätsin selle tegemata ja suht Paluküla teeotsa juurde. Kui lõpuks kohale jõudsin, ootas tuttav konteiner - väga korras ja ilus sisuga. Logi kirja ja siis vaatasin, et raip, see põhja pool olev rabaaare on kuidagi liiga tükk silmas nüüd ja asusin lihtsalt tuimalt otse üle raba tema poole teele. Kuigi siia matk oli väga hea, siis ei viitsinud nii pikka ringi teha, et mööda ametlikku ja ilusat rada 2x pikemalt kõndida. Aitäh aarde eest, eks järgmistele Brokidele nüüd silm peale.
Olles lugenud Kädva poolt tulijate kogemusi erateede - eramaade märgistatud teekonnast, otsustasin läheneda aardele hoopis Hiiemäelt. Matkatee viis künka servani, kust algab edasine laudtee raba poole. Veidi tiirlemist ümber lagunenud talukoha varemete ja lagendiku servast paistab midagi väljapääsu moodi olevat. Põld ise oli aga metssigade põhjalikult üles küntud. Kuna jäljed nägid mitu nädalat vanad olevat, julgesin liikuda metsatee poole edasi. Teel kohtasin UAZ'i kastiautot, mis just nagu läbis tee kõige raskemat osa, aga seisis tühjana ja oli kaetud kerge lumekihiga. Edasine tee oli väga soine, aga õnneks pind kandis ilusti. Kui jõudsin esimese talukoha servani, siis minuga samas suunas ilmus üks värske jäljerada, mis nägi koera jälgede moodi välja, kuid oli rebase omast erinev, samas nagu ei näinud hundi moodi kah. Kui jõudsin õige talukohani, siis leid tuli kiirelt. Konteiner oli veidi maapinna sisse külmunud, aga midagi hullu polnud. Päike hakkas loojuma ja ma kiirustasin sama teed pidi tagasi. Metsloomi tundub seal kandis palju olevat ja mul polnud soovi nendega ka tutvust teha. Suurepärane aare ja suure tänud peitjale!
Meie BrokRogaini kõige viimane aare, nüüd on kõik leitud. Esimesed sai leitud juba 2020 aastal ,siis veel ei teadnud, et need mingi osa seeriast. Nii et kui eelmise aasta suvel tagantpoolt ettepoole neid külastama asusime, sai ka esimesed uuesti külastatud vajalike numbrite pärast. Tänane oli nagu iile punkti panemine. Oli äge teekond. Tänud
See aare on tükk aega närvidele käinud, korra olen isegi proovinud lÄheneda, aga siis lõppes teekond erateega ja loobusin. Seekord tundus hea idee teiselt poolt läheneda. Mingile maale sain autoga ja edasi jala, täitsa ilus metsatee oli ja läks täitsa mulle sobivas suunas isegi. Lõpus vaid oli veidi keerulisem, sest rinnuni nõgesed ja lühikesed püksid pole just mugavaim kombinatsioon. Mõningase otsimise järel jäi ka tuttav konteiner silma, panin siis nime kirja ja lisasin ka trükkplaadi. Aitäh peitjale.
Pisut maasturiga ukerdamist, väike matk ja leitud-logitud. Aitäh peitjale
BrokRogain oma klassikalises headuses. Lähenesime läänest matkatee poolt. Mõned kevadised veeületused olid ainus keerukus, mis sel suunal pakkuda oli ja aardeni viis kena rada. Tänud peitjale!
M6nus jalutus mõõda metsateid. Tee järgi oli näha et siin ikka mingit tehnikat liigub ja nagu kohe arvasime jahimehed siis l6pust just nende pukk meile vastu ka vaatas. Aardega k6ik k6ige paremas korras. Ega sellise konteineri sees ei saagi ju midagi juhtuda :D Tänud peitjale
Tänane kolmas jalutusaare, teistega võrreldes kõige lühem või lihtsam. Kogu seeriaga läheb veel ikka aega, aga ehk kunagi jõuab kõik pakutud paigad läbi käia. Aitäh.
Mõned rogainid on juba leitud, hunnik veel leidmata. Osadest taibanud isegi vihjet üles märkida, eks näis mis selle boonusega ülde kunagi saab. Jalutasime reipal sammul kohale ja tõdesime, et jahimehed toimetavad siin hoolega, ise teadmata, et passivad sisuliselt mürsu otsas. Täna õnneks pukis polnud kedagi ja saime rahus omi asju ajada. Alati üllatun ikka ja jälle kui hästi sisu nendes militaarkestades säilib. Ka see vanake oli endiselt väga heas seisukorras.
Tänud.
Peale 10+ aastat on kindlasti mõistlik vaadata ka ise üle enda peidetud "BrokRogain: Risti Läbi Eestimaa" aarded. Poest sai varutud: harilikud, teritajad, märkmikud, grip-kotid ja kodust igasugused väikesed vidinad ning vahva teekond koos Ralfiga algas.
Aare olemas ja valmis leidjatele rõõmu pakkuma. PS! Kui näete, et konteineril on "Geopeituse" kirjad kulunud siis palun teil need võimalusel üle teha - kogu BrokRogaini Tiimi poolt: "Aitäh!"
Pärast väikest piknikut ujumiskohas valisime lähenemiseks järveäärse variandi. Kui oli aeg suund metsa poole võtta, siis muutus kaardil paistev rada küll kohati selliseks tajutavaks, aga kohale ta viis. Aarde leidmisega läks ladusalt, nimed kirjas, vaatlesime seal veidike neid varemeid ja võtsime suuna üle põldude kaardil paistva rajakese peale. Üllataval kombel oli see rajake hoopis täitsa korralik tee ja nii sai üsna mõnusasti matkarajale tagasi. Tänud aarde eest!
Nu see aare oli tänase päeva põhiline eesmärk. Sõitsime autoga nii kaugele kui lubatud. Seejärel parkisime auto ühe maja lähedale. Küsisime noorperemehelt, et kas võime oma auto siia jätta ja saime selleks loa. Jätsinka Mia autosse. Nüüd alustasin teed aarde poole. Olin oma kõndimisega nii ametis, et põrutasin aardest kohe paarsada meetrit mööda ja muidugi seda läbi hullu nõgese põllu. Kui lõpuks märkasin, et olen juba ammu mööda aardest tulnud, oli vaja jälle nendest nõgestest mööda saada. Aih aih ja olingi nagu kohal. Küll mul läks alles otsimiseks aega, vahepeal juba oli tunne, et aare on minema jalutanud, küsisin ka natuke nõu, aga see ei viinud kuidagi tulemuseni. Otsustasin, et aeg on minema minna ja jätta aare teiseks korras, aga mingi asi sundis mind veel tagasi pöörduma ja ühte kohta vaatama, mida ma ei osanud isegi kahtlustada ja näe imet, oligi aare seal. Peale logimist oli vaja nüüd siit jälle minema saada, aga nu mine sa siis läbi nõgeste. Aiii, aii, aiii. Tagasi tee oli lühem ja olingi auto juures. Jõudsin just sellel hetkel, kui perenaine koju tuli. Tädi vaatas kurja näoga Mia. Hõikasin tervituseks kaugelt tere ja tegin rõõmsa näoa. Tädi kohe ründama, et mida te teete võõral maal. Aga kui ütlesin, et oleme noor peremehe loal, siis ei tulnud suust enam piuksugi. Suured tänud aarde eest.
Selle ja ka naaberaarde (Sooharu talu) külastamist oleme pikka aega edasi lükanud. Täna oli küll kole ilm ning hommikul kodust startides tuli auto esiklaasi lumest puhastada, aga hiljem ilm paranes. Tänasele aardetuurile tulime Jeebiga, et oleks muretum ja lihtsam liikuda, ühtlasi lootsime, et sellega saab siia aardele veidi lähemale kui madalapõhjalise autoga. Läks aga suisa nii, et vaikselt metsavahel kulgedes ja lõpuks üle metsaheinamaa jõudsime suisa kunagise talu varemete juurde pärale. Kohapeal kaua ei läinud ja peagi oli aare käes. Täname aarde eest!
BrokRogaini kohta kuidagi lihtsavõitu oli see kokku paari kilomeetrine jalutuskäik lumises metsas mõnusal rajal. Kohapeal tuli leid kiiresti kätte. Tänan peitmast.
Muidugi oli Kristjan meile hommikuks kohe mõne jalutuskäigu leidnud. Auto jätsime natuke alla kilomeetri kaugusele, tõmbasime kummikud jalga, v.a. Airi, kes ütles, et tema saab ka ilma, ning hakkasimegi astuma. Õhk oli karge ning varbadki tõmbasid kummikus suhteliselt kiiresti külmaks. Samas oli väga mõnus jalutuskäik läbi porilompide. Seal sai Airi oma nutikuse proovile panna - et kas ikka jääb jalg kuivaks. Jäi küll!
Mingi hetk jalutasime mööda metsaveerel olevast autost, milles omanik meile vahetult enne aaret püss õlal vastu tuli. Uuris, et kas tahame loomi näha. Simone vastas julgelt, et ikka tahame, kui pakutakse. Selle peale ütles jahimees, et no teie jutuvada on poole kilomeetri kaugusel kuulda, et nii küll ühtegi looma ei näe :D Olime täitsa nõus. Jahimees, kes enda jutu järgi juba meie mõttes öösel metsa oli tulnud, läks tagasi auto poole ning meie saime aarde juurde minna. Mõnusalt sügavale talveunne oli teine ennast keeranud, aga äratasime ta hetkeks üles, panime nimed kirja ning vahetasime nänni. Sain endale lõpuks teritaja, millest mitmel korral puudust olen tundnud, ning Airi supsas võtmehoidja asemele. Viimasel ajal on aaretes nii palju toredaid asju, et peaks isegi vist hakkama vahetuskaupa kaasas kandma :)
Nimed kirjas asusime juba tihenevad lörtsituisus tagasi teele. Poole tee peal nägime juba tuttavat meest, kes meile isegi küüti pakkus, aga kuna minna oli veel tühised mõnisada meetrit, siis tänasime lahke pakkusime eest ja tatsasime omal jalal autoni. Oli mõnus jalutuskäik, aitäh!
Ah jaa, veel üks põnev fakt: See oli Raplamaal minu kolmas leitud aare. (Teine oli eelmine aare samal päeval) Vist leidsin nüüd selle maakonna lõpuks, kus ikka üldse ringi tuianud pole :D
Sõitsime autoga nii lähedale kui võimalik, edasi läks kummar jalga ja asusime astuma. Siin sai mõnusalt kummikute täit potentsiaali kasutada ja muidugi paterdasin kõiksugu lompide sees nagu väike laps. Mingi hetk märkasime metsa ääres teist autot parkimas, Kristjan arvas et tegu on jahimehega ja edasi astudes saime sellele teooriale tõepoolest kinnitust. Tervitasime ja jutustasime hetkeks ning läksime erinevates suundades laiali. Aarde pidi siin lausa välja kaevama, aga õnneks oli sellega kõik parimas korras. Tagasiteel kohtasime uuesti jahimeest, kes oli vahepeal autosse jõudnud. Lobisesime jälle ning ta pakkus küüti, arvates et oleme naaberkülast pärit ja tulime järve äärde. Selgitasime siis, et mängime hoopis maastikumängu ja kuna selleks ajaks oli autoni kõigest paarsada meetrit jäänud, loobusime toredast pakkumisest. Aitäh!
Tulime Loosalu järve poolt ja ei mingit eramaa silti. Raba rada lirtsub, aga ei midagi hullu. Imeline jalutamine imelise ilmaga. Aga jõrvikaid on sealkandis vähevõitu :D
Selle Seerja teine leid. Ei meeldi mulle väga need kohad kuhu minemiseks pead liikuma Eratee sildi alt läbi. Õnneks nimed kirjas ja vajalik salvestatud.
Auto hülgasin u 700 m aardest ja jalutasin mööda maasturile igati jõukohast teed kohale. Hoonest varemed ja puuonngi näib pooleli jäänud olevat. Aare kena ja korras, lumega kindlasti raske: oli viie kuuga korralikult pinnase alla mattunud.
Päeva lõpetuseks jalutasime veidi üle 1km ka selle aardeni. Oli korralik lumine rada, mida mööda minna ja jõudsime kenasti enne pimedat tagasi autoni. Tänud aarde eest!
Geopäeva lõpetamiseks oli just paras üks väikene jalutuskäik autost aardeni ja tagasi. Seninähtud rogainidest kõige lihtsamini kättesaadav.
Teine aare Kastna-Loosalu retkel. Kuidas kõik juhtus võite jällegi lugeda sookolli romaanist allpool :). Kuna ise alles algaja aardeotsija siis olin üllatunud selle aarde suuruses. Korralik purakas ikka teine.
Kastna - Loosalu matk
Laane asundus - Läbi metsa - BrokRogain III - Loosalu järv
**
Olime just metsast välja Eestimaale jõudnud, kui hakkas sadama. Sadu oli vähene ja lühike. Meie ees laiutas suur põld täis pikitud talude varemeid. Laane asundus loodi siia möödunud sajandi kahekümnendatel Kädva mõisa riigistatud maadele. 1939. a muutus see Metsari külaks ja 1977 liideti see koht Kädva külaga. Kaardilt loeb välja 10 asundustalu, paigutuse ja jälgede järgi võiks arvata, et neid oli 14. Mitte üheski ei ole tänapäeval enam elu. Tondiküla. Ainult Paju talu kasutatakse suvekoduna, maja kui sellist ei ole ka seal enam alles. Ei püsi need meelevaldselt loodud talukohad. Teema on ju relevantne ka tänapäeval. Seda paikka peaks praegusele maaeluministrile tutvustama, kui näidet, mis tema tagurlike plaanide tulemus saab olema. Kusjuures ei ole see kant siin ju ministri kodust kuigi kaugel. Pärit on ta Järvakandist ja tema isakodu asub teisel pool Mukri raba.
Kaks kilomeetrit motivatsioonisirget täis varemeid sai kiirelt läbi, sest uudistamist oli palju. Ristmikul astusime otse üle Vahastu tee metsa ning võtsime suuna BrokRogaini peale. 1.2km metsa lähima lagendikuni. Tim tegi ees teed ja ma hoidsin tagant suunda, sest Tim kippus paremale kalduma. Pidin teda ikka ja jälle vasakule ajama. Ühel hetkel oli kraav ees, millest üle juba ei hüppa. Leidsime ühe loodusliku purde, mis oli nii libe, lausa ime, et keegi siruli ei käinud selle peal. Õnneks oli sellel looduslikul purdel ka looduslikud käsipuud, mis aitasid tasakaalu hoida. Enne Ristikivi talukohta jõudmist leidsime metsast vana kiviaia ja selle kõrvalt ühe puraka sirmiku. Küll me siis imetlesime seda kõik koos, et mida kõike head ja paremat sellega teha saab. Lõpuks ei pidanud Sven enam vastu, toppis kõigi taskud präänikuid täis ja viskas sirmikupuraka präänikukotti. Viis koju naisele. Loodetavasti maitses hää.
Varsti olime metsast väljas talu maadel, möödusime Ristikivi müüridest ja jõudsime teele, mida mööda on nii mõnegi geopeituri jalg astunud. Juba teist korda järjest hakkas sadama kohe, kui me metsast välja olime saanud. Sel korral oli sadu tugevam ja kestis kogu meie lõunapausi. Aardeleid tuli kiirelt, loogiline koht jäi mulle kohe silma. Minu seitsmes Broki seeria aare, puudu on esimene ja kaks viimast. Märkisime aardekülastuse logiraamatusse, pildistasin mõistatusaarde vihje üles, jätsin aardesse ühe TB ning asusime lõunat pidama. Marianne pakkus magusat, Timmu teed ikka keegi ei tahtnud (sh ta ise) ning kuna sadu ei näidanud rahunemise märke, siis pikalt ei nautinud seal olemist. Kotid uuesti selga, haarasime kaasa ka maas vedeleva prügi ja suund edasi põhja, Loosalu raba peale.
Kaardil olevat rada ei suutnud kuidagi tuvastada. Alles rabas olles leidsime järveni mineva teeotsa. Ma sain jälle räätsad alla. Juba teist korda järjest tuli päike välja kohe, kui olime rabasse jõudnud. Laveerisime mööda mättaid ja sookailupuhmaid järveni. Olen kunagi nooruspõlves noorkotkana siin käinud. Aga see oli ammu, enne rmkd ja laudteid. Üle järve nägime mugusid. Esimesed inimesed terve matka jooksul. Maast leidsime paarkümmend tühja jahirelva padrunit ning ühe live padruni. Kuradi jahimehed, kui raske on siis vähemalt looduskaitsealal oma laga ise ära koristada? Liikusime mööda järve läänekallast laudteeni, kus kalamehed õngitsesid ning perekonnad raba nautisid. "Kas tegite järvele tiiru peale" küsis üks muguisa, kui tabas meid mööda kallast lähenemas. Oh ei, me tuleme hoopis kaugemalt - üle Kastna raba hiiemäelt. Vahepeal oli geomobiil saatnud sõnumi, et ta jõudis Loosalu matkaraja parklasse ja ootab meid seal.
Auto jäi linnulennult 500 m peale, kuigi jalutades märkasime, et oleks lähemale ka saanud. Muidu oli jalutuskäik nagu enam-vähem, aga need riided olid valesti valitud. Kõik nõgesed peksid mööda paljaid sääri ja turgutasid vereringet. Aarde leidsime muidugi nullist ja kiirelt, kõik oli korras. Kahjuks said aga minu võsaaktsiad Saskia ees selle aardega otsa, järgmine lähim võsakas tuleb kunagi hiljem.
Aardele oleks autoga isegi üpris lähedale saanud, alles mingi 100m enne oli vähe märjem ja mudasem takistus. Kuna aga Indy tahtis jalutada, siis jätsime auto 600m peale, et vältida vähe põhjalikumat okstepesu. Nullis läks ikka natuke aega aardega, kuna oli hästi peitu pugenud. Siiski õnnestus leida ja logi kirja saada. Tänud seeria eest!
Mis sest, et siin oli juba Raplamaa, aga IV ja III aare olid nagu ühe vitsaga löödud.Mõtlen just loodust ja teekonda nulli.Järvamaa aare oli täpselt sama vesise ja elukauge kohapeal. Leid tuli üsna kergelt ja loogilise koha pealt.Peab märkima, et inimesed elasid kunagi siin ja kindlasti oli neil hea.Kadestan neid maakividest keldreid, mis enam kasutust ei leia.Tean, et kogu kraam säilis neis kuni järgmise sügiseni ilma, et oleks mingeid riknemise märke näidanud.Aitäh.
Lähenesin loodest ja ei pidanud pettuma. Esimese asjana lasin ennast sääsetõrjega üle, sest see mets kubises nendest tõbrastest. Hakkasin sõitma. Tee oli selline üsna künklik ja võsastunud, suve edenedes muutub kindlasti raskemini läbitavaks. Vahepeal hakkasin sellest läbi võsa väntamisest väsima, mõtlesin ratas käekõrval edasi jalutada. Täpselt sellel hetkel kuulsin lähedalt metsast ühte raksu. Kohe oli kiirus uuesti sees. :) Aarde juures olid sellised mõnusad maailmalõpu-vaibid. Võtsin telefoni välja, et null paika panna, aga enda üllatuseks näitas telo gepsu täpsuseks 85 meetrit. Oeh, ma teadsin, et oleks pidanud gepsu kaasa võtma. Õnneks võttis nuhvel aru tagasi pähe ja sain logi kirja. Aitäh!
Lähedale sõites läks tee päris hulluks ning tuli kõvasti gaasi anda. Nulli jõudes nägin loogilisi peidukaid, aga aaret ei leidnud. Otsisin põhjalikult kõik läbi aga ikka midagi. Tegin geokõne ja siis sorkisin veel põhjalikumalt läbi ja leidsin. Tegin parema geokuhja, et lihtsam leida oleks ning objekt kauem säiliks. Minu neljas antud seeria leid.
Otse Loosalu raba-aarde juurest. Täitsa mõnus jalutuskäik! Aitäh
Lähenesin aardele oandu-ikla matkateelt, sest mulle ei meeldi pimedas teiste õuel kolada. Kaart näitas, et tee peaks olema ja mingi teelaadne asi seal oligi. Kes tahab natuke vingemat rada (autole), sellel soovitan loodest läheneda. Drive-in ja logi kirja. Tänud peitjatele! EVEJ
Otsisime tükk aega ja mõtlesin isegi alla anda. Aga teadsin, et selline konteiner peab ju kusagil olema. Jätsin Pakri samanimelisest aardest kunagivõetud joogikopsiku. Raba peal sai ka hiljem käidud- jõhvikaid on pehmelt öeldes lademetes.
Linnulennult kaks kilomeetrit. Minnes leidsin heinamaalt kolm metsseapead hunnikus. Ei tea, kas katkuohvrid. Enne mind oli aaret loginud Läti geopeitur. Aare korras. Aitäh.
Millalgi suvel suure kuumaga üritasin siia läheneda, aga siis olid metsaväljaveo masinad eelviimase talu juures tee ummistanud. Täna sai pargitud viimase talu juurde, millel veel katus peal. Edasi oli mõnus jalutuskäik ja minule tuttav konteiner tuli kiiresti nähtavale. Paik küll ümbritsetud metsadest, kuid need suured heinamaad annavad kohale siiski mõnusat avarust. Tänan tegijaid! Poetasin jäetud GC endale taskusse.
Päeva kõige pikem, aga suhteliselt kerge jalgsimatk, roopad viisid otse aardeni. Konteiner on muljetavaldav, huvitav, mis otstarve sellel tegelikus elus on?
Väga austustvääriva teo on BrokRogain team missioonil hukkunud sõduri mälestuse hoidmiseks teostanud, tänan peitmast ja otsima kutsumast ning kindlasti külastan ära ka kõik ülejäänud sellenimelised aarded.
Täna, 6+ aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...
Tänud sellegipoolest õue kutsumast!
Vastu algavat õhtut ja päeva viimaste paidega asusime selle aarde poole teele. Auto jätsime aardest üle 1 km kaugusele, viimase eluhäälte ja muude inimtegevusmärkidega maja juurde. Õnneks oli logides kirjas et aardeni peaks ka tee kulgema, kuigi selle lõpp kippus juba haihtuma oli sellest vihjest niipalju kasu et hoidis ära meie liikumise võssa (kesteab kaua me seal oleksime viibinud) Nüüd kulgesime hämaruses lihtsasti aardeni, leidsime juba tuttava konteineri ja logisime. Koht piisavalt väärikas, seega jätsime siia puhkama ka ühe kotisolnud geocoini. Äkki suudab keegi selle veel enne talvi taas liikuma panna. Siit sõitsime piirkonna külasid imetledes aga peaaegu peatumata koduni tagasi.
Mõne õigema geomobiiliga oleks lausa nulli saanud. Meie jätsime auto 650 m peale, sest võsa tundus sünge ja sügav. Tegelikult olid paarisaja meetri taga ees ootamas niidetud päikesepaistelised heinamaad, ritsikasirin ja sissesõidetud rada. Astuda lausa lust, nii et hea, et "õigemat" sõiduvahendit pole. Pärast Sooaru murdmist oli lausa lõõgastav jalutuskäik, aitäh!
Auto jäetud viimase talu juurde ja 1,1km mööda põlluteed taluni. Kuna eelnevalt olin võtnud sellest seeriast kaks esimest aaret, siis oli konteineri osas juba ettekujutus olemas. Lahkudes leidsime tähistamata vana kaevu jäänused.
Meie auto jättis meid küll kaugemale aga rada viis kohale, taas nukker koht... Aare leitud, tänu, ei teadnud enne sellest kohast midagi!
Tänase geopäeva 4/6 aare. Selle aarde juurde minekuks sai hommikul õnneks õigesse autosse istutud. Super lahe. Auto jäi 170m aardest ja jalutasime otsima. Nii vahvad on need vanad talukohad. Aitäh peitjale!
Nagu Tanel juba mainis, oli eelmise laupäeva 75 km mõjud juba järgmiseks päevaks üle läinud ning tänane päev sai jällegi geopeituse ja jalgrattasõiduga sisustatud. Teekond algas sealt, kus eelmine kord lõppes (Lellelt) ning Vahastuni tee võis alata. Muidugi see kord oli see palju kenam ning läbitavam tee - ei olnud väsimust ega vastutuult. Lelle - Vahastu tee pealt väiksema tee peale keerates hirmutas meid väga suur koer, kes oli küll ketis, aga tundus, et iga hetk rebib ta end sealt lahti. Päris nulli ei trüginud ratastega, lõpp sai kand ja varvas läbitud ning jalad kastese rohuga märjaks tehtud. Aare ise on toreda koha peal ning igati korras. Tänan!
Madisel oli eelmise laupäeva väsimus pühapäevaks juba läinud ja oleks nagu võinud juba uuesti minna. Eile oli ka nii raske otustada - kas minna, kuhu minna? Sai ikka hommikul Lellele sõidetud, et natuke NKT-d otsida. Lellel käisime kõigepealt poes, mille avamist pidime umbes kümme minutit ootama. Pole ümber elas korralik kasside armee, kes ootasid poekülastajatelt head ja paremat. Lisaks kogunes poe avamise ajaks sinna ka paras kamp küla parme.
See aare jäi aga veel enne NKT-d. Eelmine kord selleks aega ja viitsimist polnud. Teel aardeni oli tee peal üks koer, kes oli küll ketis, kuid täiesti tee ääres. Kui rattaga mööda sõitsime tiris ta nii kõvasti, et tõsine hirm oli, et ta tõmbab ennast lahti. Õnneks ei juhtunud seda ei sinna- ega tagasisõidul.
Millegipärast on mulle jäänud mulje, et BrokRogain on mingi hullem võsaseeria, kuigi 1. ja 2. aare seda polnud :) Selgus, et ka siin sai ilusti teed mööda kohale. Rattaga küll päris lõpuni trügima ei hakanud. Koht oli väga huvitav ning vajalik infokilluke sai ka üles tähendatud. Aitäh!
Eestimaa üllatab ikka iga nurgaga. Aina teed mööda edasi ja aina viletsamaks talud jäid. Ühe lagunenud maja juures oli veel elumärke, keegi oli mesilastarud üles seadnud. Trügisime sealt ka ratastega üle heinamaa, kuniks aitas. Rattad jäid 800 m peale. Nii me lonkisime ühelt heinamaalt teisele kuni see nõgeseõudus avanes.
Geeniused ju eelnevaid logisid ei loe, nii me oma lühkarite väel vahtisime seda Soodomat ja Komorrat. Jalutasime siia, jalutasime sinna, ühtegi mõistlikku lähenemisteed ei leidnud. Karl üritas oma pusast seelikut teha, aga kui see teooria läks ka vett vedama, otsustasime mõned nõgesed maha lüüa ja mööda maja müüri läheneda. Aare ise ei paljastunud kergelt, aga kui nii kaugel tsivilisatsioonist olla, siis oli ka plass tühjade kätega tagasi tulla. Andsime parmudele veel söögipoolist, korrigeerisime oma andmeid ja siis pistis Karl lõpuks käe õigesse kohta.
Aarde juurest lahkudes leidsin vähe mõistlikuma taandumistee, Karl aga läks mööda vana teed tagasi, kuna pusad ja seljakott oli keset nõgeseid pilla-palla laiali.
Aarde eest täname ja jalad annavad siiamaani neist vihastest nõgestest tunda.
Alustasime täna ka BrokRogaini aarete seeriat. Kodus Maa-ameti järgi tundus lähenemine aardele palju lillelisem kui see tegelikult oli. Ratas jäi umbes 800 meetri peale. Kõndisime mööda traktori jälgi mööda põlde ja põldude vahelise teid kuni lagunenud majani. Sealt avanes vaade nõgese merele, mis ümbritses maja. Tiirlesime nagu kass ümber palava pudru otsides parimat lähenemisteed. Kokkuvõttes otsustasime lõhkuda mõned nõgesed ja ronida mööda müüre ning niimoodi jõuda aarde juurde. Koht mis alguses kahtlust äratas sai kepikese läbi katsutud aga ei leidnud midagi, siis tuli uurida läbi kõik valed kohad. Seejärel vaatasin GoogleMapsi ja andis teada, et alguses oli täiesti õige koht, lihtsalt vahel peaks geokepikese asemel kasutama oma käsi ka.
Umbes 1.4 km enne aaret muutusid kilked liiga valjuks ja ma pidasin paremaks auto ära parkida. Pikk matk sobis hästi, sai pea selgeks ja mõtted kenasti ritta. Elavad, näe. Ja tee läheb ka edasi, igal lagedal majavare. Oli see küüditamine üksi, mis kõik need kohad tühjaks tegi, või aitas kollektiviseerimine kaasa - kes see enam mäletab. Praegu saab veel traktori või suve poole ka džiibiga kenasti lõppu sõita. Jahimeestel seal soolapuu ja vahilava, ja jahimees pole ju geopeitur, kes pea ees läbi paksu ja vedela tünnijahile siirdub - tema on laisk ja liigub masinaga ... Ja jahilava seal, kus varem elati ... Oh ajad, oh kombed. Ja pilditibil on õigus, mööda Eestimaa metsi suuri karpe taga ajada on oluliselt meeldivam kui näppe mööda Londoni või Göteborgi või mille iganes räpaseid veelauaauseid libistada, et nanod näppu hakkaks ... Aga aare nagu uus, suurepäraselt talvitunud. Aitüma, aitüma. Ja saaga jätkub, mis siis, et lõpp logitud.
Seoses sopaste ilmadega me eriti lähedale ei hakanud trügima vaid jätsime geomobiili viimase maja juurde. Helkurvestid kindluse mõttes selga ja hakkasime vantsima. Teekond aardeni oli oluliselt steriilsem kui eelmise Brokrogaini juures, soppa oli ainult kohe alguses natuke, pärast puhas heinamaa. Hämaraks kiskus ka ja igasuguste metselukate jäljed tegid ärevaks. Iga krõps tundus hirmuäratav :) Tegelikult ei juhtunud muidugi mitte midagi ja hundikarjaga ei pidanudki võitlema. Aare oli ka kuiv ja täiesti korras oma suurepärases peidikus. Täname! EVEJ
Auto jäi talu juurde, nii saime u 3 km matkata mööda hüljatud paiku. Taas üks vägev peidukas leitud, tänud!