Esmakordselt mainitakse Varbla mõisa kirjalikult 23. aprillil 1426. Siis kutsuti kohta nimega Werpel. Uue-Varbla mõisahoone ehitati 1798. aastal. Vana-Varbla mõisast eraldus Uue-Varbla mõis 1799. aastal, mil vennad Reinhold Magnus ja Adam Gustav von Nasackin pärast tüli kokkuleppele said ja mõisa kaheks jagasid. Magnusele jäänud senist Varbla mõisa hakati nimetama Vana-Varbla mõisaks ning sellest pisut lõuna pool asuvat Adam Gustavile jäänud osa Uue-Varbla mõisaks. Aastaks 1877 oli mõisa ülesehitus nõudnud suurte laenude võtmist ja et tollal mõisaomanikuks olnud Iwan von Nasackin elas ise Tallinnas, läks mõis lõpuks "haamri alla". Mõisa omandas avalikul müügil Pärnu pärilik aukodanik Carl Julius Immanuel Schmidt, kes kolis ka mõisa elama. Mõis oli Schmidtide omanduses kuni selle võõrandamiseni 1919. aastal. 1925. aastal lahkusid Schmidtid Saksamaale ja mõisa ostis endale seejärel Šveitsi kodanik Walter Schär, kelle järglaste käes on mõis tänapäevalgi. Mõisa peahoone on varaklassitsistlikus stiilis puidust hoone ja praegu tegutseb selle ruumides Varbla muuseum. Nõukogude ajal asus seal kolhoosi kontor, lasteaed, kultuurimaja, söökla ja kolhoosnike eluruumid. Mõisahoonet ning muuseumi hoiab korras üks perekond, kes on oma eesmärgiks võtnud saavutada mõisa võimalikult originaalilähedane väljanägemine. Uue-Varbla mõisahoones asuva muuseumi väljapanek kajastab Varbla valla ajalugu ning kohalikku eluolu möödunud sajandi esimesel poolel. Muuseumis on käsitöötuba ja Varblas sündinud ja kohaliku 6-klassilise algkooli lõpetanud kirjaniku Karl Ristikivi “raamatupööning”. Aare on peidetud Uue-Varbla mõisa hoovile. Jäta auto parklasse, liigu nulli, tutvu mõisa viljaaida juures talumajapidamises kasutust leidnud vanade tööriistade ja masinatega ning logi aare. Huvi korral saab muuseumi külastada ka väljaspool lahtiolekuaegu.
Seotud lingid:
Esmakordselt mainitakse Varbla mõisa kirjalikult 23. aprillil 1426. Siis kutsuti kohta nimega Werpel. Uue-Varbla mõisahoone ehitati 1798. aastal. Vana-Varbla mõisast eraldus Uue-Varbla mõis 1799. aastal, mil vennad Reinhold Magnus ja Adam Gustav von Nasackin pärast tüli kokkuleppele said ja mõisa kaheks jagasid. Magnusele jäänud senist Varbla mõisa hakati nimetama Vana-Varbla mõisaks ning sellest pisut lõuna pool asuvat Adam Gustavile jäänud osa Uue-Varbla mõisaks. Aastaks 1877 oli mõisa ülesehitus nõudnud suurte laenude võtmist ja et tollal mõisaomanikuks olnud Iwan von Nasackin elas ise Tallinnas, läks mõis lõpuks "haamri alla". Mõisa omandas avalikul müügil Pärnu pärilik aukodanik Carl Julius Immanuel Schmidt, kes kolis ka mõisa elama. Mõis oli Schmidtide omanduses kuni selle võõrandamiseni 1919. aastal. 1925. aastal lahkusid Schmidtid Saksamaale ja mõisa ostis endale seejärel Šveitsi kodanik Walter Schär, kelle järglaste käes on mõis tänapäevalgi. Mõisa peahoone on varaklassitsistlikus stiilis puidust hoone ja praegu tegutseb selle ruumides Varbla muuseum. Nõukogude ajal asus seal kolhoosi kontor, lasteaed, kultuurimaja, söökla ja kolhoosnike eluruumid. Mõisahoonet ning muuseumi hoiab korras üks perekond, kes on oma eesmärgiks võtnud saavutada mõisa võimalikult originaalilähedane väljanägemine. Uue-Varbla mõisahoones asuva muuseumi väljapanek kajastab Varbla valla ajalugu ning kohalikku eluolu möödunud sajandi esimesel poolel. Muuseumis on käsitöötuba ja Varblas sündinud ja kohaliku 6-klassilise algkooli lõpetanud kirjaniku Karl Ristikivi “raamatupööning”. Aare on peidetud Uue-Varbla mõisa hoovile. Jäta auto parklasse, liigu nulli, tutvu mõisa viljaaida juures talumajapidamises kasutust leidnud vanade tööriistade ja masinatega ning logi aare. Huvi korral saab muuseumi külastada ka väljaspool lahtiolekuaegu.
Seotud lingid:
Aitäh siia juhatamast, ilus koht ja tore aare!
Nunnu mõisahäärber. Uurisime ka pisut vanu tööriistu ja logisime aarde. Tänud kutsumast!
Väga ilus koht.😊
googeldasime ka seda sõna ja oli abiks, kuigi see ese ei hakanud eriti silma siiski leidsime ta üles 😉.
Veidi võttis aega,et aru saada,milline neist see sump on.Aitäh peitjale!
Leitud
Siin pidin lausa vihjesÕna guugeldama, aga siis tuli ka leid juba kiirelt. Aitäh peitjale.
Tänud aarde eest!
Väga meeldiv kohtumine mõisahärraga!
Tänud meie poolt!
Aitäh aarde eest!
Kotkapere peremeest teades mõtlesime algul hoopis teisele asjale. Kohale jõudsime, siis aga saime vihjest aru ning saime kõvasti enda üle naerda. Läbimõeldud teostus, paika tutvustav teema. Üks väga hariv ja vahva aare! Tänud peitmast!
Googles "sumpamine" andis juhtnöörid kätte. Põnev vabaõhu muuseum siin. Tänud peitjale.
Leitud.
Leitud, tänud!
Leitud, tänud!
Geopäev Läänemaal. Aitäh!
Nii ma saingi teada, mis on sump. Tänud!
Poleks vist mõistnud siia maja taha omaenese tarkusega vaadata. Põnev uudistamine, aitäh!
Sai vana herilaspesa näpitud arvates, et see on aare aga tegelikult sai väga kiirelt leitud. Teisel katsel sai sanmud õigesse suunda seatud.
Huvitav peidukas
Ühel hetkel jäi saba silma alla ja siis näppu. Tänud
Leitud. Täname!
Leitud
Leitud
Õhtu oli juba üsna hiline ja seepärast kusagile sisse trügima ei hakanud. Piirdusin ainult aardega. Tänud!
Tänud peitjale!
Mõtlesin, ehk liiga hilja sisse keerata aj taskulampi vilgutada. Aga leid tuli kiirelt ja edasi kodu poole. Tänud!
Tänud
Aitäh!
Tänud aarde eest!