Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Sel ajal, kui uue aasta alguses Punahundi radadel seiklesime, eksis üks tuttav ära Nigula LKA keskusse. Sealt edasi juhatasid lahked inimesed ta matkarajale. Kui mõned päevad hiljem kohtusime, oli millest muljetada.
Laudtee näol on tegemist ühe eesti vanima omataolisega. Rabas matkates võib kohta väga erinevas konditsioonis teelõike. Aare ise asub laudtee ühes kaugeimas punktis, kus oli plaanis peatuda ja keha kinnitada. Kahjuks oli meie sihtpunktiks olev torn üsna kehvas konditsioonis, ent siiski sai aare lähedusse poetatud.
Nigula looduskaitseala kaitseeeskiri ütleb järgmist: "Inimestel on lubatud viibida kaitseala valitseja ettevalmistatud ja tähistatud õppe- ja matkarajal ning korraldada seal kuni 50 osalejaga rahvaüritusi". Seega, kui käitute heade tavade kohaselt, sõites mootorsõidukitega selleks ettenähtud kohas, jälgides telkimise- ja lõkketegemise juhiseid, ei ole selle aardeni kulgemisel mööda laudteed muid piiranguid. PS! AARDELE EI OLE LUBATUD LÄHENEDA LÄÄNEST (Urissaare poolt)!!! Soovituslik on kasutada igal aastaajal laudteed. Kui keegi soovib läheneda alternatiivselt, tuleks eelnevalt tutvuda kaitsealade ja muude hoiualadega. Urisaare pool laiub üks unikaalsemaid metsamassiive, mis on kuulutatud loodusreservaadiks ning kus on keelatud igasugune inimtegevus.
Konteineriks järjekordselt harilik külmutuskarp koos suure poriseks saava musta kilekotiga.
Vihje: Laudteel, kahe puu vahel.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.nigula.ee/?sisu=200&id=64
Aarde sildid: soovitan (5), laudtee (2), ujumiskoht (2), ilus_vaade (1), rabamatk (1), piknikukoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1QYPC
Logiteadete statistika: 112 (99,1%) 1 5 3 0 0 0 Kokku: 121
Ega ta väga õige mitteleid pole, kuna me ei jõudnud kohalegi. Triin pühkis alguses küll sellise kiiruga minema, et me otsisime Hannoga teda pärast tükk aega metsast taga. Tegelikult kuni meie mööda laudteed kohale vantsisime, kükitas Triin vaikselt tornis ja kihistas omaette naerda. Hiljem selgus, et ta tahtis päikest tabada, aga lõpuks ei jõudnudki.
Vantsisime päikeseloojangus ja udus kuni järgmise tornini ja siis ma arvasin, et edasi enam ei lähe. Ka eelmised inimjäljed lõppesid torni juures ära ja edasi oleks tulnud seda laudteed sealt lume alt otsida. Hannol polnud küll midagi selle vastu, kuid kuna ka hirmus külm juba näpistas valusalt, pöördusime tagasi. Samas sai just sealt väga ilusad rabapildid.