Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
See aare oli algselt mõeldud sünnipäevaks ühele geopeituri hingega seiklejale või on see vastupidi...
Juhised põhiaarde leidmiseks leiad koordinaatidelt
59 A,B0 N
24 4C,DEF E
Nende koordinaatide leidmiseks tuleb Sul kõigepealt minna asulasse, mis sai oma linnaõigused 1926.a. Kõigile küsimustele leiad vastused omaaegsest kesklinnast.
Koht, kus asuvad põhiaarde koordinaadid, asub küsimustele vastuste leidmise alalt ca 9,3 km kaugusel, kui Su arvutused seda ei näita, loenda uuesti.
A saamiseks leia kesklinnast 1912.a. valminud hoone, milles alustas 1927.a. tegevust pank. Liida kokku hoonelt leitud majanumber ja ornamendiga akende arv. Uksepealseid framuuge ära loe.
B saamiseks leia linnaõiguste 72. aastapäevaks valminud "Reha ja kastekannuga ema". Loenda rehapulgad ja korruta läheduses oleva vallavanema pingilt leitava tema ametisseastumise aasta viimase numbriga.
C saamiseks otsi üles jaamaülem ja mõõda tema mütsiserva maksimaalne ümbermõõt. Loodetavasti see teda ei häiri. Siis mine otsi üles linna rajaja ja mõõda tema rinnalt I- tähe kõrgus. Esimene mõõt jagatuna teisega, väljendatuna täisarvuna ongi meie otsitav C.
D- Nüüd leia üles kunagine restoran, kus valiti esimene linna miss. Loomulikult olid selles restoranis ka "soojad kabinetid". Praegu tegeleb selles restoranis omaaegset nime kandev baar. Loenda baari sissepääsu kõrval müüril olevad lõbusad tegelased. Nüüd otsi üles vene kirik ja loenda kirikuhoonel nii kuueruudulised kui ka kaheosalised 30- ruudulised aknad. Suuremast loendamistulemusest väiksema lahutamisel leiamegi D väärtuse.
E väärtuse leidmiseks tutvu lähemalt jaamaülema lemmikloomaga. Loenda paremini nähtavalt küljelt tema sabasuled. Sabasulgede arv ongi E. Kontrolli mõttes võid loendada ka jaamaülema vormipintsaku nööbid ja nendele liita Tartu rahu mälestuskiriku peafassaadil olevate ristide (sealhulgas ka ustel olevate) arv, mis annab kokku samuti E.
F leidmiseks otsi üles vorstivabrik. Võta sellel olevalt infotahvlilt ümberehituste realt kaks keskmist numbrit ja F ongi olemas.
Põhiaarde juures on siseruumides viibimine OHTLIK, eriti lastele. Ja tegelikult pole sinna vaja minnagi.
Lõppaarde leidmisel soovitatav sportlik riietus.
NB! Tugeva vihma korral või pimedas on aarde leidmine OHTLIK! LIBE!!
Head otsimist!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Vahepunkt | Vahepunkt | Geokontroll 33/516 |
Aarde sildid: soovitan (8), ettevaatus_vajalik (2), erivarustus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1T8MW
Logiteadete statistika: 79 (74,5%) 27 11 4 2 1 0 Kokku: 124
Aastate jooksul olen nac siit sealt seda multit üritanud pureda. Viimane kord oli aga hoopis yhele vahepunktile kopp sisse lükatud ja nii ta jäi jälle oma aega ootama. Täna aga pakuti välja et v6iks ka sellele saagale joone alla t6mmata. Kui olime piisavalt ringi tiirutanud suundusime l6pu poole. Varemleidjad rääkisid oma praktikast et kes mis vahenditega l6puni j6udis. Isegi sai yhtteist autost kaasa krabatud. L6pus avanev vaatepilt pani aga meid k6ikki ahhetama. Et oleme hiljaks jäänud v6i siis et viimasel hetkel j6udnud. Algasidki rusuotsingud kuni yhe koha pealt leidsime karbi kaane, karbi juppe ja hunniku vahetusnänni. Logiraamat oli arvatavasti tuultega kesteab kuhu rännanud. Silver konsulteeris peitjatega ja korjasime objektilt aardejäänused kaasa. Iseenesest huvitav koht ja ehitis aga tundub et selle objekti aeg sai läbi. Tänud peitjatele
Silveri logis on kõik kenasti kirjas. Eks ta kahjuks nii oli jah.
... suund sai lõpuks lõppu võetud. Pärast väikest autosõitu ja jalutamist olime kohal. Kohale jõudes oli vaatepilt üsna kurb. Aardevalvurile oldi ekskavaatoriga peale lennatud ja hoone laiali lükatud. 4.0 maastikust oli saanud 3.0. Siiski tundus aarde leidmine, segi paisatud keskkkonna tõttu, lootusetu. Kuid piirkonda läbi poleerides leidsime tähistatud karbikaane, hunnik karbi tükke ja vahetusnänni. Ilmselgelt seda kohta enam peidupaigana kasutada ei saa ja haarasime kõik mis leidsime endaga kaasa. Peitjat informeerides saime loa siiski aarde ära logida ja kirjutasime seekord nimed karbi kaanele.
Kurb kuulda, et see aare siinkohal otsa sai, aga selline see elu juba on. Tänud.
See aare on mul pikalt pinnuks silmas olnud oma algkoordinaadi tõttu. Samas polnud aga kunagi sattunud vajalikku kohta seda lahendama. Nüüd olid aga vajalikud andmed käes ja saime eelpunktis ära käia. Läks lausa nii, et pärast rabamatka leidsime ennast tänu Sandrile turvaliselt maa ja taeva vahelt logiraamatusse nimesid kirjutamas. Samuti sain natukene teistmoodi ronimist ja ka paralleellaskumist katsetada, mis olid jälle uued kogemused. Aitäh!
Nädala alguses jalutasin ringi ja korjasin algandmeid. Viimase küsimuse vastuseks nägin ma küll hoopis teist numbrit, kui see, mis lõpuks geokontrollile sobis.
Täna oli plaanis vaid vahepunktist lõpu info otsida, kuid juhtus nii, et sattusime siiski samal päeval ka lõppu vallutama. Kui meie lõpuks lõppu jõudsime, oli Sander juba kõrgustes ootamas ja võimaldas eriti mõnusa ja turvalise tõusu. Päris lahe koht.. ainult liha ja grill olid jäänud kaasa võtmata :D Alla tulekul tegid Sander ja Marko paralleel laskumist, mida oli turvaliselt all olles täitsa tore jälgida. Oli igati vahva lõpu vallutamine. Tänan.
Oi kui ammu olid need andmed kogutud. Mõningaid objekte polnud enam olemas, aga vahepunktis õnnestus ära käija. Lõpp ootas paar aastat ja nüüd sai ta meie 4000 GP aardeks. Paarsada meetrit enna aarde juurde keeramist on kett üle tee tõmmatud eramaa sildiga. Kohapeal aru ei saanud, kust see lähenemistee üldse oli. Tulime läbi metsa. Hea, et ilm kuiv oli, sai lihtsamalt aardeni. Aitäh.
Korjasime poisiga juba kuu tagasi andmed kokku, aga ei saanud kuidagi geokontrolli roheliseks. Eile andmeid otsides, avastasin, et paber kuskile kadunud. Võtsime täna siis kogu perega ratastega selle tiiru uuesti ette. Kodus natuke pusimist ja saigi vahepunkti kätte. Õhtul võtsime lastega vahepunkti ja lõpu ette. Lõppu pidin ronima päris tugevas rahesajus. Üles ma jõudsin, aarde sain kätte ka, aga mõni meetre enne alla jõudmist läks eriti libedaks ja tuli alla nagu küpse õun. Kondid jäid terveks, aga näpud said veitsa muljuda. Tänud aarde ja mõnusa seikluse eest.
Lahendatud juba eelnevalt, ilm oli supper ilus ja nii saigi sinna mindud. Otseselt ei läinutki aarde pärast vaid seikluse pärast, aare oli lihtsalt boonus :) Tahaks jubedalt ka pilte panna aga las jääda :)
See on ilmselt meie kõige kauem otsitud aare. Alustasime umbes 10 aastat tagasi. Nüüd lõpuks jõudsime lõppu. Koostöö töötas ja aare sai rõõmsalt leitud. Logiraamat oli kuiv ja saime rahulikult lõpus omaette olla. Kedagi polnud ümbruses näha. Aitäh!
Enam ei mäletagi lahendamisprotsessi, sellest on lihtsalt liiga palju aega möödas. Lõpu juures sai ikka korduvalt käidud. Kutsusin Steni (ja Iirise) kaasa, et küll kahekesi midagi välja mõtleme. Tuli ka Taavi. Peale mõningast proovimist, tulid appi Anni, Sander ja Silver. Ilma viimasteta poleks nimed logiraamatusse saanud. (152) Aitäh! EVEJ
Kristalt tuli käsk, et tuleb minna;) Läksime. Lõpus uurisime kõik mikropraodki millimeeterhaaval läbi, kõõlusime ja turnisime, ei suutnud leppida mitteleiuga, no ei ole ju siin võimalik pime olla. Appikarje sõbrale. Selle peale teatas abivalmis Karl, et võib meile appi tulla. Vau! Vat, selline mees! Tunne oli nagu printsessil, kes kükitab tornis ja pikisilmi ootab, millal prints valgel hobusel puude vahelt teda päästma tuleb;). Hobusel meie tubli aarete hooldaja küll ei saabunud, aga rõõmustasime tema üle väga. Vahepeal sai Krista peitjalt karbi puudumisele seletuse ning juhised Karlile konteineri uuendamiseks. Lõbus oli, koht ka põnev, loodetavasti aare jääb püsima. Karlile suured tänud appi kihutamast!
Sinise juurde hakkas kiire, peale pritsumaja sündmusi. Jõudsin peitjalegi kirjutada, et arhiivi ei saadetaks, ma ikka nii tahaks kuiva ilmaga objektile jõuda. Täna siis juhtuski see õige päev olema ja kohale me tulime. Riisusime ja pintseldasime maa ja taeva vahel ilmatuma pikka aega, nõutuks võttis. Päike paistis, linnud laulsid, lugesime logisid, ei midagi. Lõpuks otsustasime varemleidnule helistada ja peitjale. Kirjavahetuses oli peitja mulle ju kinnitanud, et karp on looduses, no ei leia. Tuntud ja kuulus GP hooldaja tuli kohe kohale, et ise olukorda kaeda. Peitjale andsime teada olukorrast kohapeal ja vastuseks oli, et me jäime neli tundi hiljaks. Ei ole võimalik. Peitjalt sai Karl loa lõpu taastamiseks. Rõõm oli kuulda, et vahepuntki lahenduseks on peitjal plaanis küsimusi uuendada. Väga lahe, et lahendamise ja otsimise rõõmu jagub järgmistelegi, kes ei ole veel lahendanud. Tänud tänase sündmuse korraldajaile Kallole, Karlile ja Leelole.
Hirmuga sai vaadatud, et aare on kättesaamatuks muutunud. Tõsi, põhjus on küll selles, et numbrite kokkulugemine on hetkel keeruline.
Meil olid aga numbrid varasemalt loetud, sai oodatud sobivat aega, et logima minna. Täna see aeg siis saabus. Läksime poisiga aaret jahtima.
Vahepunktiga on kõik korras. Küll aga ei saa seda öelda aarde enda kohta. Ronisime kohale ning avastasime, et karbi kaanel oli üks pisike kaas kadunud ning kogu sisu väga märg, kaasaarvatud logiraamat. Ei tahtnud seda sellisena sinna jätta. Ei saanud ka kohe peitjat kätte, seega otsustasime kogu kupatuse koju kaasa võtta, et ära kuivatada ning siis tagasi viia.
Hetkel loen ja tundub, et keegi jõudis täna veel peale meid käia.
Kuna aardes oli alles originaalne logiraamat, siis tasub see peale kuivamist sinna tagasi viia, ajaloo huvides.
Tänud huvitava aarde eest!
Korra varemgi olen selle aarde läheduses olnud ja enda võimetes kahelnud ning süüdistanud muidugi kõiges väga niisket olukorda. Eks see oli muidugi ka üks süüdlastest miks pikalt ei proovinud. Nüüd aga oli aeg käes, kui kuiva oli oi kui kaua hoidnud ja millal siis veel minna. Muidugi mõtlesin, et olen üldse kavalam ja võtsin abivahendi kaasa. Karlilt kuulsin kuidas nemad seal ära käisid ja nii ma siis abivahend kaasas nulli poole liikusin. Maris avastas vahepeal ühe lagendiku pealt oma lemmik lilli ja jäi neid pildistama. Ütles, et mine aga edasi ja küll ta järgi tuleb. Tal ju aarde leitud ka juba, niiet küll teab kuhu tulla :D Läksin siis edasi ja esimesena suure hurraaga plaan A juurde. Jooksuga üles ja siis tõdemus, et abivahend on lahja ja see kuidagi elu mul vähemalt seda teed kasutades kergemaks ei tee. Tuli siis üles otsida juba tuttav sinine. Õnneks tegi vähemalt sealgi abivahend natukese elu lihtsamaks. Kõige rohkem olin mures kas vapper sinine ikka minu all vastu peab :D Üles minnes kasutasin teda suht vähe ja mõne hetkega olingi nullis. Siin nüüd tuleb hetk, kus kirusin ennast, et ei olnud lugenud üldse aarde infot ja vaadanud viimaseid logisi. Karbi kaas on katki ja oleks vaja uut. Seest oli kõik märg ja samuti ka logiraamat. Kahjuks päike oli tolleks päevaks juba puude taha kadunud ja midagi ma teha ei saanud. Logi sain kirja, kuivatasin nii palju kui võimalik ja jätsin raamatu kilekotist välja, et praeguste ilmadega vähemalt kuivab nii äkki isegi rohkem. Sest no näha oli, et antud minigripist seal kasu polnud ka. Panin kõik tagasi ja nüüd siis see keerulisem osa. Kuigi mulle meeldib see alla minek palju rohkem, oleks seda tunduvalt mõnusam teha turvalisemas olukorras :D Seda kahjuks polnud ja alla pidin saama. Maris ka mulle järgi veel jõudnud ei olnud ja nii õnneks ei toonud keegi alt poolt mõistust ka koju :D Väga mõnus oli liikuda, hoidisin ainult pöialt, et sinine ikka vapralt vastu peab ja muu ei tundunudki enam nii hull. Teinekord võiksid käes olla ka kindad, siis pärast vähe mõnusam olla :D Aga alla ma edukalt sain ja siis tuli õhtu kõige keerulisem osa ja pidin Marise metsast üles leidma :D Õnneks ka see väga kaua ei läinud ja peagi korjasin ta auto peale hoopis valest suunast :D Peitjatele suured tänud, super lahe koht aardele valitud :) Kuid kahjuks vajab aare ikkagi hoolt edasi :(
Koht, kust numbreid loendada sai ruttu selgeks. Ainult et, nii mõnigi numbriloenduse info on uttu tõmmanud. Panime siis kokku nii palju kui panime ja selle pealt võlus Martti vahepunkti. Lõpus ma tegin sohki ning saatsin enda asemel meespoole nime kirjutama, lõppude lõpuks ma ei peagi igale poole minema ise :) Selle asemel tegin neist pilti. Aitäh, jube koht :)
Käisime nimetatud kohas, loendasime, kontrollisime üle ja saime klappima. Vahepunktis läks aega, tegin ikka mitu tiiru enne kui õigele asjale pihta sain. Lõpus hindasin ümbrust ja väikese turnimisega olingi aarde juures. Karp oli vett täis ja logiraamat läbi vettinud. Tänu heale kirjapulgale saime nimed kirja. tänud peitjale. Aare vajab hooldust.
Küsimustele kogusin vastused kokku kunagi talvel, aga senini polnud vahepunkti külastamiseni jõudnud. Nüüd siis saabus sobiv aeg ja tiirutasime ennast vahepunkti kohale. Kümmekond minutit pimesikutamist ja oligi lõpp-aarde juurde siirdumiseks vajalik info käes. Ega seal lõpus palju valikuid ei olnud, hindasime olukorda ja mina pakkusin, et võiks kunagi vähe parema varustusega tagasi tulla. Poolmugust klassivend aga esitas algatuseks teooria, et kuidas tuleb minna ja seejärel näitas praktiliselt ette. Minuti pärast oli ta topsiga tagasi ja saigi logima hakata. Tänud peitjale!
Mõnus elamus, ausalt. Täielik meeskonna töö ka. Nimelt oli Annel vahepunkt olemas ja mina lasin end sinna juhatada. Alguses ei osanudki kuidagi läheneda, mingi moodustis oli ees. Mis siis ikka, kõrvalt saab ka, siis veidi heina ja võsa ja olimegi kohal. Mõni sai üles ronida, mõni alla, mõni lausa mõlemas suunas. Ja varsti oligi lõpu koordinaat käes. Tean, et Annel oli vist plaan lõpp jätta mõneks muuks ajaks (nt kuivemaks ajaks) aga nägin seda väikest lootuskiirt seal pilgu taga ja mina olen alati valmis ronima. Läksime siis lõppu. Mingil hetkel astus Anne paar sammu tagasi ja sosistas, et nägi rästikut. Tegime siis kaare sisse. Jõudsime kohale, eelnevate vihjete kaudu juba teadsime, mis vaja teha. Teele jäi suure hirmuga alla, ülejäänud suundusid üles. Huvitav on, et sellistes kohatades võib see üks plika ronida aga kui on vaja nt mõnda torni minna siis keeldub - hulluke. Lõpu võtsin siiski üksi ette. Hetkeks võttis küll kahtlema, pikkust mul ju pole, seega ka käteulatus on väike. Aga siiski, kui juba siia tuldud, siis peab ju ära tegema. Läksin siis kuhu vaja, leidsin karbi ja logisin. Mingil hetkel kuulsin kuidas Teele mind hüüdis ja siis sain talle lehvitada. Oli näha, et ta ei olnud eriliselt õnnelik mind seal nähes. Siis kuulsin mingeid mehi hüüdmas: " Kuulge, tulge oma autodele järgi!", Mina, va lollike, olin oma auto jätnud enda arvates mittesõidetavale teele. Ja just siis oli kellelgi vaja seal sõita. Õnneks ei olnud nad pahased. Kui üles minek ei olnud hullu midagi, siis alla tulles oli kõhe küll - peab vist igaks juhuks hakkama jõusaalis kättetrenni tegema. Aga mõnus oli, mulle meeldis. Tänan peitjat.
Mõistatuse algust tegime Kleonega nii 3 aastat tagasi kui mängu tulime. Geokontrolli roheliseks ei saanud. Mingi aeg see ikka õnnestus aga asi jäi ootele, vale trajektoor. Täna otsustasime kaema minna, et siis kunagi edasi vaadata. Vahepunkt jahmatas, no nii äge koht välja peilitud!
Lõppu kohta oli mul juba enne vihjeid kotiga, ükski ei meelitanud. Aga Karin, nii kange naine ütles, et lähme vaatame vähemalt, et nii edaspidiseks või nii. Marrsisime hanereas aarde poole, hirm niigi ronimise ees ja nüüd veel täielik needus. Keras oli rästikurajakas. Hiilisime suure ringiga kohale ja jõllasime aarde poole. Tegime igaksjuhuks ka peitjale kõne ja saime kinnitust, et võibolla saame siiski. Asusime kogu oma väikse meeskonnaga aarde poole teele. Mõned jäid alla, mõned vahepeale ja mõned said logi kirja. Allasaamine on jupikestel muidugi ise teema. Tehtud!
Tõeline meeskonnatöö. Mari juba kirjeldas kõik nii hästi ära. Tänud juhatamast!
Mõne aardega on tiimitöö lausa hädavajalik. Minu panus oli mõistatuse lahendus ja Indreku poolt hea ronimisoskus. Sellise kergusega mindi karbile järgi, et lausa lust vaadata. Ise ma polnud seda julgust veel endas leidnud, et ise topsile järgi minna. Tänan.
Koht sai juba ammu välja vaadatud, see kord jõudsime lõpuks ka logimiseni.
Eeltöö raames sai paar korda kohal käidud. Kogutud nüüdseks piisavalt infot ja tehtud pilte, et teada mida on logi kirjasaamiseks tarvis. Esimene kord käisin talvel koos Kristjaniga ja siis paistis olukord täiesti lootusetu. Teisel korral kui käisin üksinda, siis väikese turnimise järel tekkis kihk niisama karbile järgi minna aga hirm oli ikkagist tugavam kui iha lõppu jõuda. Pärast mitteleiu logi võttis minuga ühendust Mihkel, kes käis välja plaani, et võiks ühel päeval koos proovida ja lubas ka ise ronida. Loomulikult see kõlas kui pakkumine millest ei saa keelduda. Kõigile sobiva kuupäeva leidmine oli üsna keerukas ja niimoodi me lükkasime külastuskäiku mitmeid kordi ühelt nädalalt teisele. Lõpuks oli 18. aprill lukku pandud. Öösel veel hirmutasin kaaslasi, et võib-olla jääb jälle katki, sest otsustasin Eesti pokkeri meistrivõistlustele minna. Õnneks või kahjuks hommikul kell 5, pärast 11 tundi mängu ja 10 minutit enne finaalpäevale pääsu, lõppes mu katsumus.
Kokkulepitud ajal korjasin Mihkli auto peale ja läksime ta paadist nööre tooma. Eks esimene valik oli pääseda ligi redeliga aga nöörid oli siis plaan B või isegi C. Aja parajaks tegemise jaoks kolasime ka korra Pääsküla prügimäel. Ennem Kristjani saabumist tegin tuuri Mihklile maa ja taeva vahel tutvustades erinevaid ligipääsuteid nulli. Lõpuks kui olime kõik kolmekesti kogu varustusega sündmuspaigas, siis oli meil varustust piisavalt, et vallutada Everest. Kaks redelit ja kotitäis nööre. Piisas aga ainult ühest redelist, et jõuda väga turvaliselt kohale. Natuke oli isegi uskumatu, et kõik nii lihtsasti läks. Aitäh peitjale ja kaaslastele!
Numbrid olin kunagi ammu kogunud ja kontrolli roheliseks saanud. Logisid lugedes sai selgeks, et üksi ma seda aaret kätte ei saa. Ühel hetkel ilmus Karli ja Kristjani mitteleiulogi, mis andis mulle mõista, et kas nüüd või siis mitte kunagi. Kirjutasin neile ja otsustasime väed ühendada. Järgnes kuuke õige aja ootamist ja siis oligi käes aeg minna seda aaret otsima. Kristjan tõi redelid ning ma tõin julgestuseks nöörid juhuks, kui peaksime ronima hakkama. Õnneks redelist piisas. Logi kirjutasime kolme eri värvi pastakaga. Tänud peitjale koha näitamise eest! Jõudsin vahepeal juba hakata arvama, et siin polegi aaret :)
Selle aardega täitus mul aasta geopeitust :) Riietus oli sportlik ja Air Jordani vabaaja jalatsid olid suurepärase haardeteguriga.Pikk köis oli meil kaasas,ilmselt on ideaalsetel ilmastiku tingimustel võimalik ka abivahenditeta logi ära vormistada.Julgust peab ainult olema."Tipus" on käidud Pilsnerit tarbimas,tühjad pudelid olid ilusti ritta laotud :) Aitäh peitmast!
Betoonist lillevaase loendasin 2 võrra rohkem ja kommipood on remondis. Ühtegi silti enam ei näinud ning jäi mulje, et sellest tuleb elumaja, fassaad on uus.
Läksime õhtul Allaniga kohale ning plaanis oli veel lähedalt 2 aaret võtta. Parkisime auto ära ning läksime kohale. Tagant järgi kaardilt vaadates jäi auto 150m kaugusele, me kõndisime 400m. Oli tegemist ülessaamisega, aga õnneks oli köis kaasas ning õnnestus. Aarde leidsime ruttu. Allatulekuga oli juba probleeme. Ei kujuta ette, kuidas siit ilma köieta alla saaks, just sinna poole peale. Siis avastasime, et teist teed kaudu on lihtsami alla/üles liikuda. Kõige madalamast kaldteest tuli Jõmmi üles, kuigi seda keelasin. Tagasi minnes oli juba pime ning üritasime minna otset teed pidi autoni. Mul oli telefon tühi ja Allanil kohe saamas. Natuke aega olime täitsa eksinud, telefon ka midagi mõistlikku ei näidanud. Lõpuks läbi võsa saime teepeale ning see ring oli umbes 500m. Omapärane aare.
Kus ikka omal ajal lubati aardeid teha! Punktid puha mööda Harjumaad laiali pillutatud ja multi nullis pole miskit teha. Kunagi sai alustatud selle lahendamisega ja läks ikka väga palju aega, enne kui vahepunkti sai külastatud ja lõpuks aarde enese juurde. Lõpp hea kõik hea! Tänud!
Sai lõpuks see tohutu pikk lugu oma õnneliku lõpu. Lõpus käisin kokku kolm korda. Esimesel korral sai juba selgeks, et minust seal asja ei ole. Teisel korral ütles Sander, et täitsa tehtav ju, aga kuna oli talvine aeg, siis mina ei lubanud. Täna aga oli tuju õige ja tahtmist palju ning nii need nimed sinna kirja said. Pärast mõtlesime, et sai vist küll vale kuupäev nimede juurde, aga parandama ei tahtnud enam minna :)
Sel korral oli ilm meeldivalt kuiv ja haardetegur palju parem. Aarde juurde jõudmine oli lausa üllatavalt lihtne. Lahe koht. Aitäh peitjale.
Nagu Kaspar kirjutas olid olud üsna ristivastupidised sellele, millal aaret leida võiks. Tiimitöö tõi võidu koju!
:)
Vajalik info sai kogutud juba kuu tagasi. Tookord jäi lõpp külastamata. Täna sai plaani võetud- kõik ju paistis sobivat: ohtlik- check, libe- check, pime- check, mõistus- uncheck. Kohapeal jäi kiirelt silma vajalik ning ka toimingud said läbi raskuste tehtud. Nimed saime kirja ja siis algas tegelik seiklus :) Kahjuks siia rohkem kirjutada ei saa! Minge otsige ja leidke, saate aimu :) Aitäh, väga äge! Aga ilmselgelt polnud kõige sobilikumad tingimused sellise aarde jaoks.
Tõesti maa ja taevas! Vahepunktist põhiaardeni läksime jalgsi :) Aitäh, et näitasid seda kohta!
Sai ka tehtud see aare, mille logide järgi jäi tunne nagu tuleks Everestile minna. Loendamine tehtud, sai arvud enam vähem kokku, kuigi internet andis teistsuguseid vastused ja tekkis hämming. Rääkides peitjaga saime geokontrolli roheliseks. Kohale minnes jäi Taivo uurima, kuidas ülesse saab. Mina läksin majale tiiru peale tegema, kuid ei jõudnud maja lõppugi, kui Taivo oli kribinal krabinal ülesse roninud ja vehkis karp käes. Alles üleval märkas Taivo, et on olemas ka abivahend, mille abil oleks saanud ka ülesse.
Taivo: jääs olid enamus kohad aga uhkus ei lubanud katkestada. Türgi kaubamajast ostetud saapad ja dressid olid piisavad, et asi ära teha :) . Maastik 4 vääriline, praegu jääga isegi 5. Tänud peitjale, et huvitavasse kohta juhatasid :)
Nonii, laenati mulle mägironijat koos korraliku ronimisvarustusega, aga kasu oli sest täpselt nii palju kui laenata abivahendina Veikot. Nagu selgus, siis pean enne korralikult trenni tegema, et suudaksin end püstloodis asuvast takistusest üles vinnata. Proovisin mitmeid kordi, kuid väsitasin end ainult ära, nii et tuli ette võtta plaan B. St ronisin ilma abivahenditeta poolele teele ning istsusin siis mitu minutit silmad kinni maa ja taeva vahel ning võitlesin paanikahooga. Nägin end juba vaimusilmas vardasseaetud põrsana. Hanno oli sel ajal kuskil 100 m eemal ja korjas kola kokku. Kui ta minuni jõudis, olin ma juba kindlamal pinnasel ning keeldusin edasi katsetamast. Isegi see ei mõjunud, kui Hanno aardekarpi mu silme ees liputas ja üritas sellega meelitada, nagu koera vorstiga. Kaalumisel oli ka plaan C, kuid see ei meeldinud mulle hoopiski, et mind kui jahukotti üles oleks tõmmatud. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui Hanno viskas karbi mulle kätte kui autasu, kuna olin ikka väga palju vaeva näinud (eelkõige ühise vaba aja leidmisel). Lõpuks kui logitud ja ka Hanno ohutul pinnal oli, jäi abivahend kinni ja algas päästeoperatsioon. Sinna läks siiski tunduvalt vähem aega kui minu eelnevale veenmisele üles ronida. Tänud aarde eest, mis mitu aastat mind ootas ja ootab veel edasigi, hoolimata nime kirja saamisest. Pärast trenni ja julguse kasvatamist kavatsen sinna siiski üles ronida.
Käisime siin juba ka talvel, aga siis hindas Madis olukorda liiga libedaks. Eile oli hea kuiv ilm ja otsustasime proovida. Niimoodi pole ma vist küll tükk aega kiljunud, tagasitee oli eriti jube, nagu ikka. Väga äge värk, aitäh!
Miskipärast arvasin, et selle multika tegevus toimub ühes teises piirkonnas! Kui Maris üks päev küsis, mis ma sellest arvan ja et võiks ette võtta, tuligi numbreid koguma hakata. Enam-vähem sain ühel pimedal hilisõhtul asjad loetud. Järgmine päev läksime ja kõrvaldasime veel viimase tundmatu ja häälestasime numbrid peitjaga ühele lainele. Minek. Hämardus, kui järgmises kohas olime. Otsisime, Maris lõpuks leidis järgmised kordinaadid. Ma ei olnud just väga optimistlik täna lõppu minema, maastik 4, pime ja vastikult märg oli loodus samuti. Andsin siiski alla, mõtlesin, et vaatame vähemalt koha üle, kui muud ei saa. Uues kohas, tundus põnev, siinse objekti olemasolust polnud ma teadlik. Kolasime veits ning leidsime vajaliku, mis aarde juurde peaks juhatama. Ei tundunud just usaldusväärne, kuid asja edasilükkamine oleks ka nõrkust näidanud. Käisin logisin. Tagasi oli vastik tulla, sõrmenukid sain ikka marraskile. Tänan aarde eest, ootamatud kohad ja tegelikult lõpp mulle ikka meeldib!
Avastasin selle aarde umbes kuu aega tagasi ja tundus täitsa lahendatav mõistatus olema. Üllatav koht iseenesest, aga küllap siin on oma seos, mõtlesin. Ja siinapaika ta tol korral jäi, kuni aare uuesti paar päeva tagasi jutuks tuli. Uskumatu kuju…vaatasin ju vilksamisi ainult küsimusi tol esimesel korral ja mitte seda, et maastik on 4 ning olin viimase nüansi osas õndsas teadmatuses kuni hetkeni, mil päriselt seisin keset omaaegset kesklinna ja lillepotte loendasin. Nooh, kui ette on võetud, peab ära proovima - ühegi neljase juurde ma seni pole julgenud trügida ja tegelikult tekkis ikka sportlik huvi näha ka, mida siis üks selline endast kujutab…:) Kuna vajalikud loendamised sai teha üsna väikseses liikumisraadiuses ja osad andmed olid juba eelnevalt teada, läks numbrite saamisega ruttu; arvutamistega enam nii ruttu ei läinud sest üks number osutus valeks ja teist oli võimalik tõlgendada mitut moodi. Lõpuks õnnestus geokontroll siiski nõusse saada rohelist värvi näitama ja saime teele asuda vahepunkti poole. Ka sellises kohas ei olnud ma varem käinud ja pimedus lisas asjale värvi, aga veel ei midagi üle mõistuse ning koordinaadid õnnestus ka leida peale kõikide valede kohtade ülevaatamist. Lõpp-punkti jõudsime ikka päris pimedas. Õiges kohas jäi mulle esimesena silma hoopis pruun, aga ega sinisest siis ka enam mööda vaadata ei õnnestunud ja oli selge, mis teha tuleb. Ilma igasuguse aruteluta käis edasine tööjaotus nii, et mina sain võimaluse vedelaks lüüa ja paariline logida :). Lõpp hea, kõik hea, aitäh peitjatele uute põnevate kohtade tutvustamise eest.
Pikalt pinnuks olnud aare. No ei ole siiani seal lõpus karpi näppu saanud. Nüüd oli Indrek kaasas ja minul mured murtud. Täitsa mõnusa kontsepsiga asi, tänud!
Juba selle vahepunkti asukoha teadasaamisega oli parajalt jama. Alguses ei leidnud üldse õigeid asju üles. Igal juhul, see sai paika, tuli minna vahepunkti ning sinna me siis täna siirdusime. Veidi aega tagasi rääkisin Madisele ka tollest aarest ja ka tema sai numbrid kätte. Vahepunkt oli üks huvitav koht, oleks muidugi võinud kirvega ta kah võtta, aga teeme ikka ausalt. Ega vahepunkt ka nüüd liiga lihtsalt tulnud, kuid lõpuks ikka vihje peale tuli. Ja siis lõppu. Ja no mina mõtlesin, et kellakeeramisega seoses on täna kauem valge. Aga arvutada ma ei oska nagu paistab, sest hoopis varem läks pimedaks ning lõppu jõudes oli peaaegu juba pime. Siis töllerdasime niisama valedes kohtades ringi ning siis oli juba tõesti kottpime. Siis leidsime lõpuks sinise. No loomulikult. Edasi oli muidugi juba lihtne. Kiirelt aarde juurde ja logi kirja. Millest siin muust ikka rääkida on :) Aitäh peitjale ja sellele toredale koeraomanikule, kes pole endiselt veel evolutsioonis nii kaugele jõudnud, et teaks, mis on aed.
Kõigepealt aarde juurde minekust. Sõitsime jalgratastega, kui mingi hetk ütles Tanel, et pane nüüd korralikult hoogu juurde, üks lahtine koer jookseb meie poole. Väike klähvits, aga kus lippas. Andis korralikult talluda, et eest ära saada. Ja koer muudkui jookseb ja jookseb, üldse ära ei väsi. Türi Paide Viljandi, ei oska siis peremehed enda koeri ketis hoida :S Või ehitagu majale aed ümber. Tundub, et peab pipragaasi endale kaitseks kaasa võtma igaks juhuks. Kui aarde juurde jõudsime, siis oli Tanelil mitu korda päris jube mind vaadata turnimas. Kahjuks esialgu küll vales kohas. Teises kohas jäi vihje märkamata esialgu. Teisel ringil nägime vihjet ka. No kui nii, siis nii. Kohale jõudsime valges, aga vahepeal oli pimedaks läinud. Okei, või nii siis :D Sinine abivahend üles, sinine abivahend alla. Jalutasime aarde juures korra ringi (kahjuks pimeduse tõttu ei saanud vaadet nautida) ning tulime kindlama pinna peale tagasi. Meid ootas ju kott-pime metsavahetee veel ees. Väga äge koht aardele lõpp-punktis, jääb väga pikaks ajaks meelde. Peitjatele suur tänu!
Kiheles mis ta kiheles, aga ära kiheles - enne õhtust gümnastikat oli vaja ühte pisikest värske õhu laksu. Lisaks on elu näidanud, et ilma kohal käimata ei logi ükski aare end ära, isegi mitte lahendatud mõistatus. Aga kõik läks kenasti. Autoga sai ca 200 m peale, edasi oli üks tubli tarkur õigel ajal lumesaaniga jälje sisse sõitnud. Niikui auto seisma jäi, laekusid kuskilt kaks ilmselgelt tähelepanuvaeguse või igavuse all kannatavat pini ja need assisteerisid meid kuni tegevuste lõpuni, ja kui autoukse kinni panime, vaatasid meid nii kahjatseva näoga, et oli kohe. Leiuga läks alguses suisa lihtsalt, mingeid imevahendeid pole ju vaja, lihtsalt mine ja astu. Kaur võttis astumise töö enda peale, minu rolliks jäi juhendamine ja kiibitsemine. Aga üleval oli omajagu lund ja ei ühtki orientiiri - kaeva kust tahad. Juhendasime ja ajasime lund alla, aga just siis, kui ma olin telefonis Hannole jõudnud tere öelda, sai Kaur karbile käpad taha. Vanad trikid aitavad ikka ju :) Logimise ajal võttis gravitatsioonijõud va sinder aardest vile (1 tk), pusle (1 tk) ja nööbid (1 komplekt), pärast nägime hullu vaeva, et need tema käest tagasi saada - nii krdi hästi oli ta nad allasadanud lumme ära peitnud. Aga igatahes on nad nüüd autos ja lähevad kuhugi järgmisse aardesse. Ja karbiga kõik jonksus. Aitüma, lahe komplekt oli!
Mul ei ole mõtet aarde leidmisest siia küll midagi kokku kriblada, kuna algaja logis on ju kõike väääga pikalt ja selgelt kirjeldatud.