Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Pargi oma auto koordinaatidele N59 34 921; E026 06 694. Sealt edasi hakka otsima pilte, mida leiad kirjelduse alla lisatud pildiseeriast.
Pilte vaata vasakult paremale ja ülevalt alla.
Ühel ilusal suvepäeval käisid Siim ja Mari Altjal. Seda head elamust soovisid nad teiega jagada, mistõttu pildistasid nad oma teekonnal mõned võtted. Auto juurest peaks esimene pilt juba paistma, aga lühinägelikele ütleme abistava vihje, et vaadata tuleb põhjasuunas. Tee kuni piltide lõpuni kulgeb kas mööda teekesi või randa. Rannas saate teha ujumispeatuse - vesi oli mõnusalt soe! Võite ka lihtsalt niisama edasi jalutada.
Kui olete jõudnud viimase pildini, siis minge suunas, kuhu Siim käega näitab. Peagi jõuate inimese poolt valmistatud objektini. Objekti lõpust tuleb suunas 290 minna 12 meetrit ja leida kahe kuuse vahelt aare.
Mööda rada edasi astudes jõuate peagi tagasi auto juurde.
Ilusa Altjapäeva lõpetuseks võite istuda natuke Altja kõrtsis. Mõnusat päeva teile!
Edit: pildiseeria sai 27.07.2017 uuendatud. Esimesed pildid on algselt tehtud, teised pildid uuemad. Aare on samas kohas. Vesi oli mõnusalt soe ka 2017. aastal. Ilusat retke!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (6), gpsita_leitav (2), lumega_raske (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1VK0W
Logiteadete statistika: 112 (92,6%) 9 6 4 2 0 0 Kokku: 133
Kuna matkarada varasemast tuttav, siis ennustasime objekti ja pärast õige suuna paika saamist leidsimegi mattunud aarde :) Täname peitmast! Altjal alati mõnus jalutamas käia.
Seekord ei täitnud täpselt peitja antud juhtnööre, sest Salme oli kodus teinud pildianalüüsi, logianalüüsi, kaardianalüüsi ja teatas, et tema arvatavasti teab, kuhu peaks aaret otsima minema. Uskusin siis, et laps teab, mida teeb ja olin nõus veel üheks jalutuskäiguks ka juhuks kui koht polegi õige. Aga tegelikult kohale jõudes ei tekkinud kahtlustki, et just siin me selle fotojahi lõpuks olema peaksime ja esimene puude oligi karbikaas. Väga hea tunne oli ja aitäh aarde eest!
Me ei leidnud päris mitmeid pilte, lisaks on siin talvel hoopis teine vaatepilt, elektriliinid olid aga samasugused ja leiuni meid viisid. Tänud
See aare oli mu tänase päeva põhiline eesmärk. Aare, mida ma olin nii kaua edasi lükanud ja mingil põhjusel, mida ma enam täpselt ei mäletagi, peljanud. Ühest küljest tundub ju selline fotojaht väga tore aga teisest küljest on need fotod nii pisikesed ja kõik pildid ei tundunud mulle üldsegi mitte abistavad. Nüüd printisin välja mõlemad fotod. Margusele pistsin pihku aasta 2009 ja endale võtsin 2017. Algus oli selge ja kulges kiirelt. Mõningates kohtades tundus meile, et pildid pole just päris õiges järjekorras ja osad asjad jäid meil täitsa kahe silma vahele. Peale mereserva jalutust ma loobusin silmade pingutamisest aga Margus läks just nii hasarti täis, et krabas 2017 fotod ka oma kätte ja pidas nii hoolega jahti, et alles pisut enne lõppu küsis, et miks mõlemad lehed tema käes on :D Aga siis paistiski juba lõpusirge ja mulle meenus möödunud augusti käik siia, kui sai leitud naaberaare. Keegi mainis tol korral seda aaret ja suundus isegi logima aga kuna mul oli eeltöö tegemata, siis ma teistele sappa ei võtnud. Täna jõudis kätte selle aarde logimise hetk ja peale seda premeerisime end Altja kõrtsis lõunaeinega. Tore oli taas siin olla. Aitäh!
Altja rajal varemgi käinud, aga nüüd oli aega ka pilte järgida ja punkt kätte saada. Tänud fotojahi eest.
Seda aaret ei olnud mul plaanis täna otsida. Kui aga tekkis lootus seda poole pealt purema hakata, võtsin asja siiski ette. Karma maksis aga kätte. Kuna ma eeldasin, et Siim ja Mari tegid tollel päeval palju suurema ringi, siis jooskin omadega ikka täielikult ämbrisse. Kõik tundus nagu klappivat imepisikeste piltidega, aga koguaeg oli miskit puudu. Põhimõtteliselt olin juba loobunud ja jalutasin parkla poole tagasi. Ühel hetkel otsustasin korra veel õnne proovida ja kui juba õigel rajal olla, kadus ka igasugune kahtlus. Ehk täitsa muretult tatsasin piltide järgi vapralt lõpuni välja. See aga ei tähenda, et piinad oleks otsa saanud. Aarde enda leidmisega hakkas taas ikaldus pihta. Palju aega hiljem pärast lõppu saabumist, kui kirjelduse uuesti läbi lugesin ja veel ühe vajaliku infokillu üles korjasin, jõudsin ka lõpuks leiuni. Looduslik kamuflaaž oli niivõrd hea, et õige koht jäi lihtsalt märkamatuks. Tagasiteel oleks hea meelega kõrtsust läbi hüpanud ja ühe toeka prae sisse puginud. Kahjuks nendel keerulistel aegadel oli see suletud. Õnneks olen seal varem juba käinud ja sealset maitsvat toitu pruukinud.
Tänud.
Selle aarde idee on ju põnev. Kuid pildid on väga väikesed ja minu jaoks halvasti nähtavad. Algul võtsin hoopis vanad pildid. Need tekitavad vaid segadust ja võiks sealt eemaldada, kuigi nende kvaliteet on tunduvalt parem kui uutel. Võrgu kuurideni jõudsin välja. Edasi läks asi segaseks ja aardeni jõudsin vaid tänu kaasasolnud varemleidja vihjetele.
Altja rada olen vist kolmel korral läbinud erinevate grupiekskursioonide käigus. Ja ikka ta üllatab. Tõsi, kui viimasest külastusest on möödas üle 20 aasta, siis tegelikult oleks ka üllatav kui üldse ei üllataks :o) Need kohad, kus suurema ajadistantsi tagant jälle uuesti käid, haagivad hästi hinge. Eriti kui esimene kord jääb pilvitusse lapsepõlve (eas, millest mälestused siiski juba eredad). Ei väsita mind need vaated iial, tulen kindlasti veel! Aitäh, fotojaht on siin just õigel kohal.
Eks ta nüüd natuke patuga pooleks leid oli - kuna kõigil teistel oli aare leitud ja matkaraja läbisime tagurpidi ning õiges kohas põhimõtteliselt juhatati ka suund kätte, siis juhtuski nii, et aarde leidsin ja logisin enne ja siis pärast sai kõik fotode kohad tuvastatud ja üle vaadatud. Mõnus matkake ja kenad kohad igaljuhul, aitäh toreda aarde ja koha tutuvstamise eest!
Esmapilgul tundus see küll üpris pähkel, kuid kui nullis olime ja kohe õiged asjad järjest silma hakkasid jääma, oli hea meel küll. Mõnevõrra tohkendamist ja tuligi karp välja. Nii lahe teistmoodi lahendus. Aitäh!
Ühel ilusal suvepäeval käisime meiegi Altjal. Tegelikult oleme siin käinud päris paljudel ilusatel suvepäevadel, siin on mõnus jalutada ka niisama, aga veelgi toredam on teada, et kusagil ootab lisaks mustikatele boonuseks ka aardekarp. Siimu ja Mari Altjal jalutamise pildiseeria on aja jooksul ka põhjalikult läbi uuritud, täna vaatasin lõpuks ka üle nende poolt väljavalitud parimad kuused.
Aitäh toreda jalutuskäigu eest!
Sama lugu siin – kuna mõistatus, oleksin ilmselt mingit järgmist korda ka selle aarde ootama jätnud, aga Maris julgustas mind seda mõnusat fotojahti kohe lahti klikkama ning hea oli et julgustas: see aare viib oma jalutuskäiguga nii lahedatesse paikadesse :). Alguses kõik jooksis hästi, piltidelt tuttavad kohad hüppasid hopp ja hopp ette. Ranna-alal läks juba natuke keerulisemaks ja fotojuhiste järgi sain ennast lõpuks paika sinnani, kus Siim näitab teisel fotokogul kõige alumise rea teisel pildil „siin on pöörde kohta“. Sealt edasi aga ma enam piltide järgi ei saanud, (õiget) vastassuuna noolekest ja liini lõpuks ei leidnudki... Aga kuna me jõudsime lõppkokkuvõttes nagunii ühe päris arvestatavates mõõtmetes inimese valmistatud objektini ja seal ümber kasvasid ka kuused vajalikus suunas, sain logi siiski kirja :). Aitäh fotojahi eest, väga mõnus oli kohalikke vaatamisväärsusi selle aare otsimise käigus külastada :).
Päeva viimane jalutuskäik. Väga põnev aare! Mõnes kohas küll tekkis korraks nõutu olek, kuid saime ikkagi õigesse kohta välja. Tänud!
Ai sa manna. Läksime kohe kirvega murdma. Esiteks öeldi, et sööge peale aardeleidu, oi oi, me ikka ennem sõime end nuumhärgadeks Kairiga ja siis hakkasime peale kõvemat kiikumist aaret ka veel tagurpidi otsast lahendama. Leidsime liinipildi üles aga edasist lõpupilti kohe üldse mittem lõpuks sain tigedaks ja jalutasime kõvasti alguse poole, olimegi vales kohas sama pildi leidnud :D niiet seltsimehed unetud, kirves koju ja ikka õigest otsast tasub lahendada. Lõpuks tegime kõvasti suurema tiiru, kui oleks vaja olnud
Põnevaim osa oli kahe fotoseeria võrdlemine. Meelde tuli lastelugu, kus poiss vanemate eeskujul sõja eest omagi varandused kastiga maa sisse mattis. Pärast kodukanti naastes oli küll täpselt meeles, mitu sammu verandatrepist lugeda tuli - kirst aga end kätte ei andnud. Viimaks lõi peitja omale otsaette - olin ju peitmise ajal alles poisike ja sammudki lapse omad!
Peale kosutavat kõhutäit kohalikus kõrtsis võtsime selle jalutuskäigu ette. Algus läks nagu täitsa ladusalt, aga mingist hetkest kadus järg käest ja panime huupi.Ega sellest ei olnudki hullu, sest viimase pildi saime jälle klappima ja nii saidki nimed raamatusse. Tänud peitjale, mõnus jalutamine oli.
Selle aarde ülesse ehitus mulle meeldis. Päris paljud pildid jäid imekombel küll vahele aga vähemalt olime peaaegu koguaeg õigel teel :) ja aarde leid tuli ka kiirelt, aardega kõik korras, tänud :)
Päeva viimane aare. Piltide asukohad leidsime ladusalt, mõni üksik jäi küllvahele, aga sellest hoolimata jõudsime lõppu.
See jäi päeva viimaseks. Lühike jalutuskäik ja karp käes, tänud.
Head juhised ja väikesed eelteadmised viisid kiire leiuni. Mõnus matk. Tänud!
Käisin üle kolme aasta jälle :) Annika esimene aare Lahemaal. Pastakas oli tühi, võtsime ära ja panime kaks uut asemele. Rajaleidja oma ja Saksamaa oma :)
Kuna Annel olevat pildid välja prinditud, siis ei hakanud neid ise printima. Kohapeal aga selgus, et pildid on küll kaasas, aga valed pildid. Hakkasime siis telefonide abil pilte vaatama, esimese leidsime üles, aga siis oli hämming. Loogika abil saime siiski järje üles ja aeg läks märkamatult. Koguaeg oli mõttes järgmine pilt ja kuna neid oli palju, siis ei saanudki aru, kui kaua me jalutasime. Läks palju lõbusamalt kui edasi-tagasi pikk jalutuskäik. Viimasest pildi juures märkisin gpsi punkti maha ja hakkasime 290m selles suunas kõndima. Varsti aga tuli meelde uuesti kirjeldust lugeda ning keerasime otsa ümber. Kuigi karbi leiab tõesti ka paksu lumega, siis logimine ei pruugi õnnestuda. Vähemasti nii, et ka karp kindlalt terveks jääb. Me saime kaane maha ja tagasi pandud tervena.
Kui ma autosse istusin ja mu ette pandi paber aarete nimekirjaga, siis ausalt tuli peale hirm, et pildid ju suvised ja praegu ikka räme talv. Vaevalt pooled me leiaks aga kodurahu huvides asusin Kaupole järgi sibima. Kohe algus läks lappama aga kuna edasised pildid olid meremoodi, siis jalutasime sinna, et no äkki näeme ka midagi.
Ja siis me nägime, nägime ilmselt kohe kõiki pilte, nii vanu kui uusi. Sild oli ikka igavesti uhke, kõikusime seal tükk aega. Mere poolegi vaatasime mitmeid kordi igatsevalt, et jää peal ja tuleks hoopis saareaardeid otsida. Meie aga sumame siin päris krepkade miinuskraadide käes.
Ja siis kuskil poole peal läks jälle täitsa tuksi. Kogu mu kallis õunatehnika lihtsalt külmus ära, ei võtnud ei telefon ega aipääd piltigi ette. Õnneks kaaslane kaapis taskust oma lutsu välja ja sellega saime ilusti lõpukeerangusse. Kuna juba oli selline eufooria üleval, et kohe karbil küüned taga, siis aardest panime me esiti hooga mööda. Õnneks mitte palju. Saime logitud.
Aitäh, Mari-Siim kutsumast, meil oli tore! Ma tulen siia kindlasti kunagi veel, suvel, soojal ajal, superaare.
Rohkem kui 3 aastat tagasi kui kergelt joogisena ja pimeduses proovisin vanade piltide järgi orienteeruda aardeni siis ilmselgelt põrusin. Eelmisest kurva lõpuga otsingust ajendatuna ei olnud ka sel korral edusse suurt usku. Auto parkisime Altja kõrtsu juurde, mis talvehooajaks on oma uksed kinni pannud. Üleüldse oli piirkond väga vaikne võrreldes varasemate külastuskordadega.
Ise ma seda mõistatust lahendama igaks petteks ei hakanud ja lasin Raunol olla teejuht. Värske pea, kes ei tea kust ma valesti läksin. Teekonnal tundis Rauno iga väikesel pildil kujutatud asukoha probleemideta ära. Minu tee oli toona peaaegu täpselt sama. Mina kaotasin suunataju kohas kus nüüd näitab nool ilusti ja selgelt vastassuunda. Värskendatud pildiseeriaga läks kõik äärmiselt sujuvalt. Kohe nii hästi, et tekkis isegi kerge isu tagasi Violi aaret otsima minna. Aitäh!
Lisaks Oandule on ka Altja üks mu lemmikkohti põhjarannikul, mille avastasin aastaid tagasi siinses kõrtsis vabaõhuetendusel käies. Roheliste rattaretke idee oleva ka muide ühe siinse sauna laval sündinud ja saun ise on nüüd sellekohase mälestustahvliga tähistatud. Altja kõrtsis söömas käimisest on saanud igasuvise Lahemaa tiiru lahutamatu osa. Käisin siin ka eelmisel suvel juba geopeiturina, aga et minu kasutatavad vidinad pilte ei näita, siis jäi see aare ootele. Sel suvel oli meil pärast einestamist au verivärske pildiseeria ette võtta ja sellest inspireerituna jalutama suunduda. Ma ei tea, miks ma sarnaselt paljudele seda aaret raskeks põlanud olin. Tegelikkuses oli lihtne ja ülimõnus jalutuskäik. Turistidki paistsid seda nautivat, aga õnneks kõikidesse kohtadesse neid ei jagunud. See oli ka selle päeva esimene aare, mis minul esimesena leida õnnestus. Väga lahe ja Altja on lihtsalt nii suurepärane koht, et siin võiks rohkemgi aardeid olla. Aitäh!
Oli väga mõnus ring, kuigi vahepeal ajasid teistsugused sildid või sildipuudus teekonna veidi sassi. Ratas vaevu mahtus üle rippsilla, kui see oleks veidi kitsam olnud, siis oleksin pidanud suure ringiga minema. Aitäh!
Vihulas ebaõnnestumise järel kartsin seda pildiseeriat, aga Altja piltidega läks hulga ladusamalt. Kui eelviimane pilt silme ees, tundsin juba, et aare peaagu nagu leitud. Leidsingi. Tänud.
Sildid küll vahepeal välja vahetatud, kuid piltidel olev loodus veel üsna tuvastatav ning aare leitud saigi. Tänud matkarajale toomast.
Väga mõnus jalutuskäik oli, tänud peitjale.
Tänaseks olid teised plaanid aga mõnikord teeb saatus karme otsuseid. Alustasin ja lõpetasin tänase päeva Mari aaretega. Kõndisin terve päeva mere ääres ja metsas, mõtlesin mõtteid ja soovisin parimat.
Nähes seda pildirivi tekkis mul kohe idee.Kodus uurisin puurisin kaarti,panin kaardile pinni paika läksin kohale ja ennnäe, istusgi seal sadulas. Täiesti teostatav nende piltidega.Täname
Orienteerumise huvilised lippasid Altja kõrtsi juurest kolmapäevaku kontrollpunkte otsima – metsast ja rabast, aga minu eesmärgiks oli fotojaht. Uus sild on omaette vaatamsväärsus, trossid tõmbavad silla nii trimmi, et rippsilla tavaline põnev võbin on täiesti summutatud. Lõpus leidsin tühja sadula, Aare pole vist Liivimaa parim rasutaja, sest oli sadulast libisenud, kuid leitav loogilisest kohast. Aitäh
Meie valisime siin esimeseks kohaks Kõrtsu, siis kiige, siis karastava supluse ning viimaks kablutamise keset kuuskesid ja ka logimise. Oli selline sobiva pikkusega matk ning ka sobiva raskusega mõistatus. Tänud aarde eest.
Kõik sujus päris hästi, aastatega on pildid natukene muutunud, kuid siiski leitav.
Meie Lahemaa reisi viimane aare, ühtlasi ka boonusaare, sest seda meil algselt plaanis ei olnud. Algatus tuli Laido poolt, et kuna me juba nullis oleme, siis võiks ju selle ära teha. Telefonis pildid ette ja mööda pilte kindla sammuga edasi. Mingil hetkel otsustasid teised randa jääda, meie Laidoga lubasime kiirelt teha ja oma nimed kirja panna.
Edasine oli erakordne, sest ühtegi aaret pole ma veel enne joostes võtnud. Kiirel sörgil läbisime kontrollpunktid ja jõudisme sadulani. Pisukese geokuhja alt hakkas aare üsna pea silma. Panime nimed kirja ja kiirel kõnnil tagasi.
Aga mis piltidesse puutub, siis aeg on siin kohati oma töö teinud ja kõiki piltidel näha olevaid objekte ei suutnud me leida. Aga no üldjoonest saab aru ikka.
Me täname!
Juba peaaegu olime loobumas, kui peep sadulas varbaga katsus... ja lõpuks ta ilmus... kõrgemal.. jajah.. tõsi, kõrgem on seal küll. Jätsin winneri medali! :)
Sild oli küll vana ja logu, aga üle õnneks õnnestus saada. Hästi ettevaatlikult ja ühekaupa. Kõrval olid mingid töömehed usinasti ametis uue silla vundamendi valamisega. Edasi nii libedalt ei läinud, sest aeg oli mõneski kohas vaatepilte muutnud ja tuli tugevalt kujutlusvõimet rakendada. Lõpuks siiski õnnestus vajalik objekt leida ja sai hakata konteinerit otsima. Suund paika ja minema. Otsimisega läks rohkem kui oleks pidanud, sest vihje ajas omajagu segadusse, aga leitud ta sai. Aitäh peitjale.
Vastupidiselt paljudele eelmistele alustasime raja läbimist õigetpidi :) Mõnus jalutuskäik kevadises päiksepaistelises mere ääres. Nüüd vaatasime tõtt selle kurikuulsa sillaga, mis kandis uhkelt silti – suletud. Ikka ja ainult omal vastutusel "pigistasime silmad kõvasti kinni" ja kõndisime rõõmsalt üle silla. Sama rõõmsalt kulgesime mööda matkarada edasi, küll vahepeal sik-sakitades, kuni inimese poolt valmistatud objektini. Natukene sik-sakitamist oli ka kohapeal, aga lõpuks aarde kätte saime. Aitähh peitjatele.
Täna, pea 6 aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...
Täname õue kutsumast!
Alustasime lahendamisega teisest otsast nagu paljud eelmisedki. Ei olnud raskes, aare oli korras. Kuna mina polnud matkarada seni läbinud ja Piia polnud siinkandis peatunudki, siis võrsime muidugi kogu ringi tagurpidi või siis õigetpidi läbi teha. Imeline tume roheline värv kõikjal ümerringi ja siis suiviselt rahulik ja sulnis rand kus isegi päike tuli oma kuldava tooniga välja. Ja siis just enne võrgukuure fossiilse väljanägemisega sild, millel veel peal sildid nagu museaalile iseloomulik - et ära puudu. Jää oli punuma pistnud, vesi oli kõrge ja ringi tagurpidi ka läbida ei soovinud. Geopeitus on vabatahtlik mäng ja lootsime et niiväärtuslik see sild ka pole. Ükshaaval kandis see põdur sillake meid aga ära küll (minu kehakaal on 82 kg - väike vihje teistele) Altja võrgukuurid on alati imeliseks kohaks kus kaaslaseid ja ajakulgu nautida. Seda oli see siis ka nüüd.
Alustasime kõrtsu juurest tagurpidi raja läbimist, jõudsime inimese poolt valmistatud objektini, sealt 12m ja käes. EVEJ
Väga mõnus metsas jalutamine tuttaval maastikul. Kiire leid. Tänud Marile.
Jällegi teised targemad kui mina, panid ees minema.Lõpuks jõudsime pärale,Krista käskis koputada kahe kuuse vahel ja ta kõmiseski.Oligi aare käes ilma silda kasutamata.
Tatsamist oli tugevalt, õnneks oli kaasas viimseid hingetõmbeid hingav tahvel, kust saime inffi objektide kohta. Lahendus polnudki nii keeruline, kui algselt arvasime. Ja mu viiesajanda aarde tähistamine toimus Alltja kõrtsis :) Tänud :)
Otsustasime kavalad olla ja alustada eelviimasest pildist. Rajal tabas aga täielik geofotopimedus, rannas oletasime et kaks kivi sajast on need õiged, pöörasime ringi ja tuldud teed tagasi. Siin ütles pildinäitaja üles. Oletatavaid objekte oli kaks. Geokõne andis kinnitust, et oleme õigele lähedal, kuuski oli palju, aga ilma sadulata. Pime kana leidis lõpuks tera.
Leitud kenasti piltide järgi ;) Aardekonteiner tahaks vahetamist.
Kuna õues sadas endiselt, siis otsustasime kõrtsi peatuse teha ja keha kinnitada. Soovitan soojalt kõigile, maitsvad söögid ja hea teenindus. Meil oli plaan tegelikult minna Vergi sadamasse aga kuna juba kõrtsis istusime ja lugesime lähimaid aardeid ning ka vihm hakkas lõppema, siis mõtlesime, et miks seda vahele jätta ning väga õigesti tegime! Soovitan seda kõigile otsima minna veel nüüd sügisel. Enamus pilte on ikka samasugused, kuid osa on ka muutunud, vaatamata nendele on kõik tähtsamad kohad äratuntavad ja eksimine praktiliselt välistatud. Ka meil oli kõige suuremaks otsimiseks SADUL. No ei saanud aru, mis see olla võiks ja hoidsime alguses natuke ninasid liiga püsti, mõistmata mida otsida. Peale selle ei tahtnud ka GPS näidata põhja-lõuna suunda ning tuli omal õiget suunda umbes oletada. Aga leitud ta sai ja just sealt, kus tegelikult kõige loogilisem. Tänud peitjale!
Täname ilusale, põnevale, lummavale rajale juhatamast. Aare korras, võtsime kana ja jätsime karu.
Hommikul kell 8 oli taevas pilvine, kuid ma ei imestanud, sest kui ma eelmine õhtu ilmateadet vaatasin, siis hommikuks lubas vihma. Läksin telki tagasi ning kuulsingi esimesi piiskasid telki peal. Mõtlesin, et no nüüd on korras, vihma hakkab sadama. Küll aga lõpes see viie minuti pärast ja telki hakkas paistma päike. Läksin välja asja uurima ning leidsin eest sinise taeva. Nii palju siis vihmast :)
Juulikuu 16. päeval läks Tanel Altjale ning hakkas fotosid vaatama. Olin kodust lehe kaasa printinud, kuid erinevalt Violi aardest olid siin pildid korraliku suurusega ja isegi oma mustvalgelt lehelt sain ma nendest aru. Kõik kulges igati loogiliselt, kuigi mõned pildid on, tõsi, muutunud. Lõppu jõudes hakkasin seda va sadulat otsima. Kõige pealt suutsin ma lugeda 12m asemel 80m, tubli olen. Järgmiseks ei leidnud ma seda sadulat kohe kuidagi mitte. Lõpuks leidsin ühe täiesti korraliku. Uurisin ja puurisin seda, aga aaret polnud kuskil. Polnud isegi kohta, kuhu peita. Tegelikult polnudki õige sadul. Siis vaatasin natuke veel ringi ning leidsin teisegi sadula, mille juures ka aare oli. Aitäh ilusat kohta näitamast!
Kõrts ise varem nähtud aga seekord sai ka matkarajale mindud. Aitäh peitjale! Natuke küll oli sebimist ja sadul veidi väiksem kui arvatud. EVEJ
Võtsime pildimapi kaasa ja tegime kena jalutuskäigu. Aare seest niiske. Tänud peitjale. EVEJ
Mingil hetkel hakkasin neid pilte lähemalt vaatama ja tundus, et pagan, ma ju tean, kuhu Siim näitab. Uurisin ja puurisin, aga veendumus püsis. Täna hommikul tekkiski täpselt sobiv lünk selle aarde rabamiseks. Kena oli, kas teate. Tee sulalumest libe, kohalesõit ajas adreka natuke üles. Auto kõrtsi juurde ja minekut mööda keskelt lumist, aga servadest paljast rada. Kohale jõudes vaatasin natsa ringi, aga ega neid sadulaid seal eriti ei ole ju. Kõndisin need 12 m suvalises suunas, koputasin - tegigi aarde häält. Kõik korras, aare puhas ja kuiv. Altjale alati hea meelega - aitäh!