Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees
Vjatšeslav Mihhailovitš Molotov ja Eesti Vabariigi välisminister Karl Selter olid just
allkirjastanud Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti
ehk tänapäeval tuntud kui "baaside lepingu". Sellega oli Jossif Vissarionovitš Stalin
asetanud oma kohale järjekordse puzzletüki, mille tulemusena juba 1939 aasta 18. oktoobril marssisid
Eesti Vabariiki Nõukogude Liidu sõjaväelased. Järgmisel aastal pidid Suur-Pakri elanikud sunniviisiliselt
oma kodud maha jätma ja mõnda aega kasutasid nende eluasemeid võõrvägede sõdurid.
Seistes Suur-Pakril Suurkülas (Storby) kivimüüride vahel võib selgelt tunda seda traagikat ja kui võimas kaev
oskaks rääkida, siis oleks tal ilmselt palju pajatada. Sajanditega kujunenud rikkalike
traditsioonidega rahvakultuur ning oma keelemurre hävitati ühe liigutusega.
Seekordse kaevu aarde juures on rõõmsanäoline aardevalvur, kes oskab aidata, loodame et ta püsib! Kuna saarel on korralikest sõiduvahenditest kitsas käes, jäi aardesse suurem kogus (veo)autosid ja ka üks politseiauto.
ETTEVAATUST! Kaev on sügav, see on ainult vaatamiseks.
Soovitame läheneda lõuna poolt, siis võib suure tõenäosusega sattuda sissekäidud matkarajale, mis oluliselt kergendab ligipääsu.
Vihje: Kaev on ainult vaatamiseks. Vaata välisnurka, kahe müüri vahel.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.erm.ee/pakrirootslased/
Aarde sildid: väikesaar (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1X403
Logiteadete statistika: 59 (92,2%) 5 2 0 0 0 0 Kokku: 66
Seiklesime saartel küll ratastega kui ka jala.Ilm oli super ja meeleolu ülihea,nii ei jäänud meile peitu ükski aare mida jahtisime.Aitäh saartele kutsumast.
Jällegist väga nukker koht. Minnes sõime põldmarju, tagasi tulles vaarikaid. See oli ainuke hea asi selle aarde puhul. Tänud siiski kohta näitamast!
Saartele aerutasin kajakiga Kurksest. Meri oli täiesti sile ja aerutamine kulges kiirelt. Alustasin Pakri aardedessanti just sellest aardest kuna oli ette teada, et siin on ees ootamas kõige ebameeldivam maastik. Olin ju seda aaret 2014 aastal juba otsimas käinud aga tookord jäi see leidmata. Aardeni minev viimane tee oli nii täis kasvanud, et lihtsa oli jalutada kõrval põllul. Aaret ennast otsida ei olnud vaja, leidsin ta kohe esimest vaadatud kohast.
Pakri tuuri esimene aare. Plaan oligi väiksem Suur saar esmalt läbi käia ja siis Väike jätta teiseks päevaks. Ilm oli kergelt 30 kraadi alla, aga jalgrattaga kulgemine oli väikese värskendusefektiga. Liginesime läänesuunalt mööda heinamaad, sest külatanum oli veidi heinane, aga heinamaa täiesti jalgrattakõlbulik. Küla vahel sai lõpuks ikka ronida ja nõgest maitstud, aga see oli väike asi emotsiooni kõrval. Nüüd suund kirikule.
Jalgsimatk Pakril jätkus, mõned varem leitud aarded, mõned esmakordselt. Kaevuni jalutades oli arutlemist möödunud aegade teemal. Omapärase kaevu seeria viimane leid. Aitäh.
Oma paadiga tuleku eelis lõi siin välja. Sai mitu korda saarte vahel pendeldatud. Nii saigi paar aaret hiljem juba naabersaarele kolida. Mudane randumine, jalutuskäik üle aasa, jälitavad kajakad ja peagi olime küla varemetes. Tutvusime ajalooga ja aeg oli kaev üles otsida. Kõik küll imestasid, et milline elu siin enne sõda oli. Mina aga imestan, et miks see elu siin taastunud ei ole?
Tänud.
Veel aasta alguses oleks logisse kirjutanud, et peaasi, et selliseid õudusi rohkem ei toimuks nagu kirjelduses märgitud. Nüüd aga, vaadates seda jubedust, mis igapäevaselt Ukrainas toimub, on väga kurb tõdeda, et ikka on mingitel elajatel vaja tavainimeste elu mitmeks põlvkonnaks ära rikkuda. Magusvalus on mõelda, et mis seis siis Pakril selle külaga oleks, kui sõda poleks tulnud.
Kaevu seeriat on väga meeldinud ja soovinud seda lõpetada, aga Pakri oma on kõige keerulisema ligipääsemisega minu jaoks. Nüüd sai tuldud ja vägev kaev nähtud. Küladest jättis see mulle kõige võimsama mulje, on alles hiilgus Venemaa poolt hävitatud ja nagu näha, pole nemad grammigi muutunud.
Täitsa uskumatu t6esti neid ajaloo kaarte vaadates et siin kunagi nii palju maju oli. Nyydseks haigutab siin saartel ainult kuumaastikuline tyhjus ja p6lised veisekarjad. Aga seda huvitavam on muidugi k6ike siin olevat ja säilinud uudistada. Tänud peitjale
Läbi märja rohu kohale, veidi uudistamist ja leitud saigi. Tänud
Põnev koht. Rohelus veel ei matnud kõiki kivimüüre, niiet oli huvitav jalutada. Aitäh!
Küla servas infotahvli juures tegime pisikese peatuse, et lonks vett ja amps võileiba võtta. Tutvusime ka eksponeeritud pildimaterjaliga ja tõdesime, et võimas küla on siin kunagi olnud. Praegu ainult aimatavad külateed, mõned varemed ja võssa kasvanud kiviaiad. Väga kurb oli seda pilti minevikust ja hetkel nähtavat ümbrust võrrelda.
Aare oli ilusti omal kohal ja peale tähelepanelikku müüride vaatlemist ta peidust välja tuli. Aardega kõik korras, aitäh!
Kuna mina olin Roolis, oli minul valida kuhu ja kuidas. Àge yritus oli. Varsti kordame. Tànud kylarahvale ja Kaptenile.
Kiriku juurest tulles tervitas küla alguses mõnus pink lauaga ja lausa kutsus väikest eine peatust tegema. Peale kosutavat söögipausi tutvusin küla ajalooga ja jalutasin kinnikasvavat külatänavat pidi kaevuni. Vanade aegade hingust on veel tunda, kuigi loodus matab seda usinalt. Tänan.
Tulles Åsby aarde juurest sai palju aparaati jälgitud, et kui pikk maa siis Storby`i jääb. Tundus liiga pikk, nii et seekord jäi Kalmistu nägemata. Nii jäi Suur-Pakri viimaseks aardeks kaev. Käisin kaks korda ümber vesise augu, et õiget nurka ja müüri leida. Tundus vale, aga tasapisi jõudsime karbini. Enne leidsin tundmatu rauakolaka ja raudkangi. Suured tänud peitjale aarde eest.
See küla oli nagu kurb mineviku vari keset ilusat saart. Samas praegu ei kujuta ettegi et see saar oleks asustatud, see kaotaks nii suure osa oma võlust.
Kui lõuna poolt külale läheneda, siis enne külla saabumist ootas meid ees mõnud pink, kus sai jalga puhata ja veidi küla ajalooga tutvuda.
Külla jõudes tekkis kohe küsimus, et mis oleks saanud, kui poleks olnud neljakümnendate sündmusi...küla varemete järgi võis ainult aimata, et milline elu ja melu oli sealsamas olnud 60-70 aastat tagasi.
Kaevule lähenesime mööda väheaimatavat rada ja kaevu leidmisel erilisi takistusi polnud ning asusimegi siis aaret otsima, mida esmapilgul nagu kuskil polnud aga siis sai silmatud üht kivi, mis üldse pilti ei sobinud ja aare oligi käes
See küla on nii võssa kasvanud, et ei kujutakski ette, et ta on suurem, kui teised kohad. Annab seal vantsida. Kas hea või halb aga saaresurm on nii palju saarepuid surmanud, et külatänavad on lagedamad. Muidu oleks räige padrik.
Seal peab rohkem aega võtma, hetkel jäi lühikeseks visiidiks. Võimsad talud, mis nii kokku ehitati, kivi kivi haaval, iga kivi veel servast siledaks tagudes, enam ei viitsi keegi niimoodi ehitada - vaid suur pere odava tööjõuga sai selliseid asju teha kunagi.
Kiriku juurest hakkasime sammuma ning esimesena jäi ette kaevu aare. Külatänavad olid uhked, kuigi veidi täis kasvnud. Sai seda kunagist elu ikka ette kujutatud. Loodetavasti saab saar kunagi taas sama asustatuks. Aare oli korras, aitäh!
Vähemalt ühe kaevuseeria ülesande võib siis leida ilma suurema nuputamiseta. Nojah selleks tuli ületada vesi. Siiani olime harrastanud logimist kordamööda (noh näiteks et minusugused saaks selgeks rännukaaslaste nimed). Suures ähmis suutsin nii mõnegi nime mitmekordselt tükkida. Seega edasisel saardetuuril jäin suulise pärandi juurde
Kabeli juurest Suurkülani oli tee ääres palju küpseid punapõskseid muulukaid. Tuli vaid jälgida, et teistest liiga maha ei jääks. Suurküla infotahvli juures kohtusime järgmise traktor-taksoga. Külas jätkasime mööda peatänavat matkamist aarde suunas. Tänud peitjale.
Traktoriga kihutasime kabeli juurde, see aare oli mul varem leitud. Küll hoopis teisest paigast, aga peaasi, et aare säilinud on. Villu jätsime traktoriga appi tehnikat parandama ja ise jalutasime kaevu juurde. Leid tuli ruttu, kuna see paik tundus esimesel pilgul õige olevat. Aitäh!
Saime jalutada endise suurküla kiviaedade vahel ja logida Kaevu 4 aarde. Siin oli tore.
Storby juurest aardeni jalutades möödus meist veel üks traktor käruga. Siin saarel on ikka tihe liiklus, kuigi teid pole ollagi :) Mööda külatänavat saime aardele ilusti külje alla. Aitäh!
Möödusime kunagise küla varemetest ning jõudsime lõpuks õigesse kohta. Sai tükk aega otsitud, aga aare tuli välja. Ma pidin ka loomulikult veidi kaevu lähemalt uurima.
Traktorist viskas meid infosildi juures maha ja jättis meid saatuse hooleks. No päris nii see just ei olnud - tegelikult andis ta meile täitsa oma numbri, et kui ikka häda käes, siis kutsutagu appi. Hoolimata Vaiki uskumusest minu vastupidavuse kohta, olin kindel, et poole tunni pärast ma juba helistan.
Karl oli eesotsas, kes juhatas meid läbi maltsa kuhugi võssa ja siis avastas, et tegelikult on null tükk maad veel edasi. Niisiis läksime veel mõned kümned meetrid läbi naatide ja nõgeste. Kui minu gepsi järgi nulli jõudsime, vaatasin üht kohta, kus minu arvates oleks võinud aare olla, aga kuna kõik jooksid edasi, läksin ka mina edasi ja unustasin selle mõtte. Pärast 15 minutilisi otsinguid leidis Einar aarde just täpselt sellest august, mida mina olin alguses silmitsenud. No ikka täitsa vihale ajas.
Panime nimed kirja, et siis vana külateed pidi edasi minna. Tänud aarde ja paiga tutvustamise eest.
GCs vihjet pole, ja seetõttu läks otsimine vähemalt minul kuidagi aeglaselt. Aga Einaril on hea nina ja ilmselt GP lehe andmed, nendega on sootuks lihtsam.
Aga see küla ... Juba enne, kui kiriku poole sõitsime, jäi see kurbus silma. Nüüd oli aega seda rohkem tunnetada. Võimas küla on olnud, kui palju siin on rahvast elanud. Tundub tõepoolest, et aeg on otsa saanud hetkega, inimkäsi pole palju lõhkuda jõudnud ja tegijaks on aeg. Mis peremees jätab, selle mets võtab, pani vana maakorraldaja oma raamatule pealkirjaks, ja siin on selle ilustratsioon. Kogu küla struktuur on tunnetatav - teid saatvad kiviaiad, tänavale avanevad väravakohad, hooned. Vaid võsa on tee peal tiba lopsakam kui mujal - eks aastate jooksul karjamaale aetavad lehmad on seda kunagi usinamini väetanud kui karjamaad ennast ... Kurb, aga võimas koht. Aitäh kutsumast!
Traktorijuht tegi ettepaneku, et võiksime sõita kiriku juurest temaga tagasi kasvõi meid huvitava külani. Istusime siis uuesti vankrisse ja loksusime infotahvlini. Pilku püüdis keeleseaduse rikkumine. Rootsikeelne tekst oli asetatud ettepoole. Küla sees jalutades oli raske ette kujutada, et siin võis kunagi nii palju maju ja elavaid inimesi olla. Õiges hoovis oli see kaev küll uhke. Kaevunimelisest seeriast meeldis see vast isegi kõige enam. Otsijaid oli meil palju aga õige koha leidmine võttis päris mitu minutit aega. Oleks vihjet taibanud vaadata, siis oleks ehk kiiremini läinud. Aitäh!
Seda aarde juurde lisatud teaser-pilti vaatasin ooo-tades juba siis, kui isegi plaanipoega polnud veel seda logima jõuda. Aga nüüd nägin ta päriselt ka ära, on küll täpselt sama muljetavaldav siin mahajäetuses nagu pilt lubab :).
Paat sai vette ja minek õnneks leidsime randumiseks kõrkjavaba koha ja jalutada oli vaid alla 2 km. võis ikka vägev elu seal kunagi olla. leidsime ja kaevu õnneks ei kukkunud lapsed vahetasid lelusid.
Kuna võsas ukerdamise soovist olime lahti saanud, siis siia liikumiseks valisime lageda ala. Veidi oli ikka astumist, aga kohale jõudsime. Tagasiteel käisime ka kirikut kaemas - täitsa edukalt seal taastamistööd laabunud. Kui aastaid tagasi viimane kord seal käisin, siis vaid müürijupid olid. Tänud!
Süstamatka kolmas päev. Pikim jalutuskäik sisemaale. Huvitava ülesehitusega küla. Olin siin varem käinud. Aardeleiuga läks aega.
Maabusime vastu õhtut Suure-Pakri idakaldal. Kahlasime munadeni karges merevees kaldale. Suund kompassile ja nii algas meie avastusretk seal, kus polnud varem käinud. Suurkülas leidsime kolm kaevu, arvatavasti on neid seal rohkemgi. Muljet avaldav koht! Hetkel olid seal kodukoha leidnud kolm rammusat põtra. Imetlesime neid 30 m pealt pikalt, tuul ei reetnud meid. Hiljem kohtusime nendega veelkord põllul. Tundub, et nad saavad kohalike veistega kenasti läbi. Aare leitud, logitud.
Tänud peitjale.
Eestimaad on tabanud kultuuritus ja külavaheteid ei käi mitte keegi. Ka vana kaev on maha jäetud. Sai neid müüre ikka uuritud siit ja sealtpoolt, ütleks et eelmiste külastajate jälgi on seal rohkem kui vaja. Kõige huvitavam ese on aga ehk 100 meetrit põhjas - üks reklaamtahvel ja kuna ta on omas asukohas ainukene, siis ikka ju pead üritama teada saada, mida see sõnum sel tahvlil näitab. Üllatuseks polnud tahvlil lugeda sõnakestki.
Ei lähenenud lõuna poolt. Tulime ikka mööda külateed. See, et külatee mõnel pool kaenlani ulatus polnud ka probleem, sest kohale me jõudsime :).
GP 1102 / GC 1322
Seal oli ikka rohkem kui üks kaev. Õige leidsime ka ja nimed panime kirja
Sai läbi suure heina ronitud ja lõpuks ilusti leitud :) Päeva teine aare. Aitäh!
Siin oli kogu kamp koos. Urve ja Hannes meenutasid pisut oma kunagist leidu ning karp paljastuski. Piltide järgi tundus siin ikka võimas küla olnud. Tänan!
Peale kõige pikema vahemaa läbimist oli päris tore jälle paigal seista ja kiigata kus see konteiner asub. Kaua ei läinud. Kaev oli muidugi vägev. Tänud peitjale!
Lähenesime Suur-Pakri Suurkülale mööda vana kividega ääristatud teed. Tee oli rohtu kasvanud ja kohati haarasid püksisäärtest kinni kibuvitsad. Vana küla oli ikka korralikult võssa kasvanud! Õnneks polnud veel nii suur suvi, et liiga džungel oleks. Madis läks kõige ees ja äkitselt karjatas! Mõtlesime, et äkki kukkus kaevu (muidugi naljaga pooleks), aga siis selgus, et teda ehmatas müüri sees olevast linnupesast õhku tõusnud lind. Edasi hakkasime koos aaret otsima. Sellise "kahurväe" eest polnud aardel pääsu ning peatselt tuli kivide vahelt päevavalgele korralik karp. See oli oodanud leidjaid juba ligi 2 aastat!
Siin oli terve seltskond jälle koos. See leid võttiski vist tänase päeva jooksul kõige kauem aega- tervelt paar minutit! Koht oli väga puugine, tulime sealt ruttu tulema. Aitäh!
Kogu kamp oli taas koos ja rühkisime läbi torkivate taimede aarde poole. See oli ainus hetk kui kahetsesin, et lühikeste pükstega tulin, kuna okkalised kraapisid ikka jalad korralikult ära. Õnneks pärast avastasime, et paarikümne meetri kauguselt läks täitsa päris tee moodi tee aardeni...Vähemalt sealt tulime tagasi :) Küla on ikka sünge. Nii palju talusid tühjaks pekstud ja jäetud lagunema. Harjunud ikka Eesti metsadest leidma üksikuid selliseid talusid aga terve küla...Oli põnev! Tänud juhatamast!
Suurkivi juurest suundusime Suurkülasse, et kontrollida Kaevu vol. 4 olemasolu ja vajadusel taastada. Poolel teel selgus, et meie liikumise kiirus oli oluliselt väiksem kui ülejäänud seltskonnal ja poolteist kilomeetrit enne aaret jõudsid nad meile kiirel sammul järele. Siis selgus, et see retk hakkas ka teistele pisut mõjuma ja kuidagi väga kiiresti sättisid kõik end maha istuma ja janu kustutama. Pärast puhkepausi kõndisime koos Suurkülasse ja kui nägime aardepeidikut vähemalt välise vaatluse järgi samasugusena kui me neli aastat tagasi leidsime, siis olime kindlad, et aare peab olema alles ja lasksime teistel otsida. Selliste otsijate sihikindluse eest ei jää midagi peitu ja mõne minutiga oli konteiner peidikust välja tiritud. Hoolimata kaheaastasest pausist päras viimast leidmist oli aare korras. Teised liikusid edasi Storby poole, me asusime saartevahelise väina poole paadimehega kokkulepitud koha suunas astuma. Külast lahkudes oli meil probleem – võileivakarp, mis oli planeeritud Kaevu vol.4 aarde taastamiseks, oli nüüd üle. Üks väike märkmik oli seljakotis, juhendeid oli ka kaasas, pliiats ja teritaja samuti – kas peita või mitte peita? Peaaegu nagu Hamlet – olla või mitte olla. Ja kui peita, siis kuhu peita?? Vaatasime säilinud kivimüüre ja ahvatlevat kiviaeda ning künkalt avanevat vaadet ning jõudsime ühisele otsusele - ….. Aeg näitab, kas tegime õige otsuse või mitte!
Tänase matka kõige pikem ots, ca 7km. Alguses tulime mööda rannaäärt ning siis läksime ka vanast sõjaväeosast mööda. Kuigi jussikesed olid valmis ka seda aaret taastama, polnud selleks mitte mingisugust vajadust, sest aare oli ilusti omal kohal ja korras. Madis läks natuke eespool ning äkki kostus sealt poolt karjatus. Õnneks kaevu ta ei kukkunud ning ehmatas teda hoopis mingi lind :). Ja võsa meile meeldib... Viimane leid oli ligi kaks aastat tagasi. Aitäh!
Lähedal asuva pesa pealt lendas minu tulles lind minema ja ehmatas mind päris korralikult. Ülejäänud jõudsid ka kohale ning asusime otsima. Varemleidnuid oli ka kaasas kuid alguses ei tundunud aardest kippu ega kõppu olevat. Siiski, siiski. Kus ta ikka seal kaduma saab minna ning tõmbasin aarde peidukast lõpuks välja. Logima hakates märkasin enda peal sibavaid elukaid. Puugid, va sindrinahad, olid ennast külge haakinud. Aare korras, tänan peitmast!
Vihmased seiklused jätkusid peale esimest mudast teelõiku.Vanades külatänavates ringi luusides ning varemete vahel ringi tatsates oli kõige tähtsam mitte mõnda kaevu kukkuda.Mina nägin vähemalt nelja ja kogu see nõgeste, kivide, võsa maailm oli ääretult märg ning ülevalt tuli kogu aeg lisa.Nulli ligidal sai ikka usinasti otsitud ja kobatud aga leidmine polnudki nii lihtne kui oleks oodanud.Lõpuks jäi küll karp vihjes lubatud kohas silma aga eks seal oli tegu nii õnne kui ka järjekindlusega.Igaljuhul tänud kuna ilma karbikeseta poleks mina sinna võssa küll sukeldunud.