Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Rumba 1941
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Lõpp-punkt | Geokontroll 268/291 |
Aarde sildid:
soovitan (4), rästikud (1), gpsita_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2HM08
Logiteadete statistika:
127 (92,0%)
11
4
1
0
0
0
Kokku: 143
Prisked nastikud siin. Seekord võpsikusse ei sukeldunud, tuleme kevadel tagasi.
Sai just ühest padrikust mitteleidmast tuldud (Segasummasuvila), siia sama tegema. Loodus on hetkel suhteliselt lopsakas; kui siin loen et 'meeldiv jalutuskäik aardeni', siis mul täna pigem räme rohus ja võsas ragistamine. Kohapeal olev ehitis oli päris lahe, kuid trimmerit polnud kaasas, silma ei jäänud midagi... Eks millalgi normaalsemal ajal (kevad/sügis) tagasi.
Ütleme nii, et nõutuks teeb kui lugeda, kuidas seda aaret lahendatakse kodus 1 minut ja teine minut objektil. OK, kodus (või tee peal) kulus ka meil aega vähe, et teada, kuhu suunduda. Kohapeal seevastu, peale esimest tundi tuli tüdimus peale ja rohkem ei viitsinud :) Põhimõtteliselt võis olla ka maa külmand ja kärss kärnas ehk siis mõistus ei nokkinud ja leidu ei tulnud. See-eest sai hoolega sääski pekstud ning nõgeseravi ka saadud. Eks tuleme mõni teine kord tagasi! Täname selle meie jaoks purustamatu pähkli eest!
Selle aardega ei vea mul kohe mitte üks raas. 2013 oli see kinni külmunud. Nüüd lükkasin maskeeringu kerge vaevaga küll pealt, aga seepeale hüppasin sellise graatsiaga tagurpidi läbi okste, nagu baleriin, kes on mao peale astunud. Põhjus kihas mu ees täielikus paanikas ehk siis sipelgad tormasid sellisest ootamatust paljastusest ringi ja tassisid mune. Küll aga polnud seal nii palju sipelgaid kui oli mune. Ettevaatlikult lähenesin sellele pommile ja sain kuidagi konteineri kätte, kuid enne kui avama hakkasin vaatasin, et sees polegi midagi. Kohe mitte midagi. Ilmaasjata sai sipelgate rahu häiritud. Mõtlesin, et lähen ja toon autost logiraamatu, kuid jäin toppama. Kui see polegi õige aare, vaid mingi tüng, ei erine mu käitumine kuidagi osade välismaalaste otsimistehnikast, kui karbi mitteleides tekitatakse suvalisest asjast uus. Niisiis panin kõik uuesti paigale ja läksin autosse aardeomanikule helistama. Kahjuks ei saanud kätte ja kui tagasi helistati, olin juba kaugel. Sain loa aare taastada ja lubasin seda ka teha, kui tagasiteel sealt möödun. Samas on vist kuskil ka mingi teine purk, mida ma kohapeal ei suutnud tuvastada. Müstika selle aardega.
Õde, 9+ kuud rase, lendas kohe võssi ragistama. Ma ühinesin teiselt poolt. Ema sukeldus teistpool teed. Aega läks, aga asja ei saanud, vihm tuli ka peale. Täiesti tavaline Lääne võsa, aga täna kuidagi eriti halb :( Aa, ühed kummikud leidsime, abiks siis neile, kel neid kaasas pole :P
Otsimisega mitte ei alustanudki, õigustuseks vaid niipalju, et ei olnud teisi jalavarje, mida märjaks teha...
Selle juurde minnes me teadsime küll, et aare võib jääs olla, kuid läksime siiski eelluurele. Lähedusse jõudes hakkasime arutama, et kuhupoole kõik küll suundunud on, kui see alguses vale on. Minu arutluskäik oli, et kuigi geopeiturid on enamasti laisad, leidub siiski paar närvidele käivat erandit, kes ei taha laiskadele geopeituritele sugugi vastu tulla. Näiteks üks neist kõndis mu kõrval. Igatahes jõudnud arutluskäiguga nii kaugele, võtsime suuna sellele küljele, mis raskem oli ning kohale jõudus selgus, et me mõtlesime täitsa õigesti.
Leidsime mingi imeliku junni (päris junnide kõrval), mis tundus kahtlane. Kuid see oli tõesti jääs, mis jääs. Et me ei kraabiks vale asja, helistasin Hannole ja kirjeldasin eset, küsides, kas see õige on. Hanno arvas pärast mu segast juttu, et koht on tõesti õige ja soovitas hommikul kodus keedetud kohvi aardele peale kallata, et see üles sulatada. Kohvi oli kaugel ja ma poleks seda raatsinud sinna raisata ka, seega jääme kevadet ootama.
Mõistatus sai peaaegu lahenduse juba kodus, sest abikaasa Tiit on lapsepõlves sealkandis elanud. Nullpunkti leidsime kindlasti üles. Usutavasti ka aarde, aga konteinerit ei saanud kätte, sest oli jäätunud. Igal juhul suurema kevade puhkedes läheme uuesti. Väga lahe koht!