Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare kutsub Sind taas oma lihtsal moel Ida-Virumaa omapäraseid paiku avastama.
Tegu on 2002 aastal suletud ning paar aastat hiljem veega täitunud Ahtme kaevanduse kohale tehtud puuraukudega (mai, 2005), kust mitte ei pumbata vett välja, vaid see pressib end ise maapinnale. Hinnanguliselt on kaevanduses 36 mln kuupmeetrit vett (võrdluseks Ülemiste järv - 17 mln kuupmeetrit). Aastaga voolab kaevandusest välja 7,7 mln kuupmeetrit. Sellest suur osa läheb töötavasse Estonia kaevandusse, aga samuti allikatesse ning puuraukude kaudu Sanniku ojja, mis leiab omakorda lõpuks tee merre.
Suletud kaevanduste vee kvaliteet on omaette teema. Eesti Põlevkivi monitooring näitab, et umbes kolme aastaga jõuab see joogivee kvaliteedi tasemele. Lõplik puhastumine vältaks tõenäoliselt kümmekond aastat, kui mõjuma ei hakkaks mingid uued tegurid.
Koht sai välja vaadatud juba möödunud aastal, peitmine jäi miskipärast pooleli. Aastane mõttepaus siiski mingit oluliselt paremat ideed ei tekitanud. Taasta palun maskeering.
!! Mõnikord võivad mugud läheduses piknikku pidada. Välismaalaste logidsid loe GC lehelt.
Vihje: pole
Lingid: http://www.karelkravik.com/2010/06/ida-viru-noiakaev-ii-ehk-kaevanduse.html
http://www.karelkravik.com/2011/04/ahtme-kaevanduse-valjavool.html
Aarde sildid:
soovitan (2), võsa (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2V28V
Logiteadete statistika:
140 (94,6%)
8
3
0
1
0
0
Kokku: 152
Kurtna matkaradadelt tulles jäi pimedani täpselt niipalju aega, et siin kauges nurgas veel paari aaret külastada. Parkisin auto ära ja hinnanud natuke olukorda, tundus esiti selle aardeni pääsemine suht lootusetuna, sest ojas oli vett ikka naa palju ja see oli tõenäoliselt väga külm. Aga natuke edasi jalutades tekkis lootus, et ehk siiski. Vahetasin oma lirtuvad saapad auto juures kuivade kummikute vastu välja ja tasakesi üle tattlibedate kivide hiilides saigi see takistus selja taha jäetud. Praegusel aastaajal oli täitsa kummaline lugeda mingist võsast ja sellest läbimurdmisest, ikka õieti valitud aeg meil, või õigemini juhtus sele külastuse jaoks täiesti sobiv aeg lihtsalt. Tänud kutsumast ja tutvustamast ning aaret peitmast.
Kuiv ja terve minigrip ning kuivatusaine kotikesed on vajalikud. Kes sinna teel, palun võtke kaasa. Ehk ka uus logiraamat. Vana pole küll veel täis kuid niiskuse ja rooste kahjustusega.
Ühe korra olen seda karpi juba otsinud. Siis kaevud töötasid hoolega kuid karbini ma ei jõudnud, ei saanud aru ja ei taibanud. Nüüd oli siin mingi nire ja tohutu padrik puid, põõsaid ja erinevaid prahipaikade taimi. "Puhkus emaga". Aga ühendatud jõududega ära me leidsime ja logisime. Tänan!
Olime siin varem ka kondamas käinud, aga seekord olin visam ja otsisin karbikese üles. Kõik korras.
Siin oleks matšeete ära kulunud. Selle puudumisel käisin Herki kannul ja kuulasin ta sajatusi, mille saatel ta meile läbi kõikvõimalike pinnavormide, -katete, taimestiku ja muude takistuste teed rajas. :) Põhimõtteliselt vestles ta muuhulgas paar minutit ainuüksi ühe puuoksaga, mis ta pingutustele vaatamata järjekindlalt teele ette vajus :) See ei olnud mingi sõbralik vestlus. Rohkem nagu sissejuhatus baarikaklusele :D Mul oli siin kõvasti naljakam kui tal :D Leitud!
Kinnitan, et oligi just nii hull nagu Catiberg väidab. Sellises tempos pole ammu aardeni lähenenud. Lake Patrol tuli meelde. Kuidas on võimalik, et nii väikese ala peal on selline looduslik mitmekesisus? Positiivne oli oja vesi ja selle ülimalt madal temperatuur. Aitäh!
Eelmisest aardest siia mingit seiklust ei olnud. Pigem transiit Kurtna järvede taha. Tegime peatuse ja korraks proovisime Sveniga ka aaret tabada, aga jäi ka see aare meie eest peitu. Kuna põnevam osa marsruudist oli meil veel ees siis ei raatsinud aega kulutada aarete otsimisele. Seega kiirelt autodesse tagasi ja edasi!
**
Kartsime siin mingit hullu kraaviületust, kuid selgus, et kui natuke lähenemisteed valida, siis pääseb täitsa ilusti kuiva jalaga ja ühtegi trikki tegemata aardeni. Aarde peidupaik ja peitmise lahendus pole vist päris selline, nagu see algselt oli. Seepärast tundus algul, et leidsime esmalt aarde ja siis prügiga täidetud teise karbi. Ilmselt on siin miski kavalus kunagi olnud, mida kahjuks meie ei kogenud. Peale logimist vaatasime ka nõiakaevud üle. Polnud seal ei nõidu ega vett, täitsa kuiv koht. Aga põnev siiski ja ilma geopeituseta poleks siia küll tulla osanud.
Alguses tundus veidi raske sinna saada, kummaritest oleks vist ka väheks jäänud. Siis mõtlesin, et hakkan silda ehitama sest tagasi ei viitsi ka siia enam tulla kui äkki eemal jäi koht silma kust üle saab, tegelt oli täitsa viisakas astumine aarde juurde ja midagi hullu polnutki, aitäh :)
Kuna olin siin varem käinud (aga ebasobivate taimede ja riietuse tõttu loobunud), siis sel korral oli lähenemistee teada ja saime kiiresti peidukohani, kust kõigepealt leidsime tünga ja siis aarde enda. Voolavat vett nägime, purskkaev jäi oma väheses süvenemise tõttu nägemata. Aitäh!
Eelmine kord kaevasime siin lumega , mitte ei jäänud silma ega näppu. Seekord oli ainult kohale tulemise vaev. Tänud
Kohapeal meid nüüd nii ilus vaatepilt ei oodanud, nagu pildil näha. Aga nägime ära kolm ära toostetanud toru ja väikse veenire. Juu me valisime siis lihtsalt veevaese aja nõiakaevu külastamiseks. Aga nii palju oli seal vett küll, et ma sain oma jalanõud märjaks. Tänud tänud aarde eest.
Leitud! Nõgeseravi ja jalad märjad, aga leitud! gps pani korralikult pange ja vedas meid edasi-tagasi. lõpuks oli leiukoht väga loogiline
Siin läks juba oluliselt lõbusamaks kui eelmise aarde juures. Kummikud jalga ja asusime veetakistust ületama. Vesi oli üsna karge, nii et ka läbi kummikute õhkas külma, aga kuumal suvepäeval oli see vaid boonus. Veetakistus oli ilmselgelt lihtsam osa. Džungli raiumiseks vajalik matšeete oli muidugi maha jäänud ja et minu lühkarite ja kummiku säärte vahele jäi tükk paljast nahka, pidin leppima kaaslase sabas loivamisega. Maantee aardeni sai igatahes vägev, kui keegi lähipäevil sinna peaks sattuma, siis neil on küll lihtne. Aarde juures sai muidugi nalja natuke, kuigi kaaslasel tegi see hapu näo pähe. Tagasiteel sai lõpuks ka vett välja ajavad objektid leitud. Purseteni seekord asi küll ei küündinud, aga olemas nad olid. Lisaks sai see paik tuleviku tarbeks muul eesmärgil mällu salvestatud. Aitäh juhatamast!
Mõnda aega tagasi käisime Tuhala nõiakaevuga tutvumas. Nüüd olime täitsa idas ja saime otsida Ida-Viru nõiakaevu. Kaupol on selle paigaga rohkem mälestusi, mina olen endale üles märkinud, et siin olid nõgesed ja paks võss.
Antud aaret olin kunagi otsinud, kui Jõhvis ajateenija olin ning 5 tunnise linnaloa sai 24 veebruari puhul. Siis oli mul 4 leidu hingel ning lumega ei suutnud seda leida. Navigeerimis oskusi oli vähe ning tegelikkuses jäin 15m eemale, teisele poole oja. Nüüd oli oskusi rohkem ning suutsin leida probleemideta. Aitäh Ida-Virumaad tutvustamast, nii palju huvitavaid kohti on siin.
GPS näitas mitmes kohas nulli ning sellepärast läks siin üllatavalt kaua aega. Tänud! tore koht
Päeva lõpetuseks vähemalt üks lahe koht. Pärast hulle Kurtna võsakaid ja hämmingut väljapurske nimelise aarde juures, oli siin põnev paik avastada. Vett küll ei pursanud, nõiduslik vaatepilt jäi nägemata, kuid aardeotsimist see ei lihtsustanud, läbi vee tuli saada teisele kaldale, kus ootas õlgadeni ulatuv kõrvenõgesemüür, millest oli vaja läbi rammida. Saime hakkama. Tänud.
Vett täna välja ei paiskunud ja otsitava naabruses oli taimestik õlgadeni. Tänud peitjale.
Koht väga vahva, kuid teekond nõiakaevu juurest peidupaigani oleks olnud küll hulga lihtsam, kui oleks matšeete kaasas olnud. Tänud!
Parkisin auto metsasihi lõppu 30 m kaugusele aardest. Kõik tundus ju lihtne olevat: 30 m ja võib logima asuda. Suundusin otsejoones aardeni aga poolel teel takistas mind lai ja sügav kraav. Silmaga hinnates tundus veetase nabani olevat ja mingit puukest samuti üle kraavi ei paistnud kusagil.
Teine katse kraavi ületada oli mööda metsaveo teed. Kui metsaveomsinad juba üle kraavi said, eks siis peaks ka saama. Lootsin leida eest mõne silla või purde aga nagu öeldakse, lootus on lollide lohutus. Kraav oli küll veidi kitsama aga hüppeks ikkagi piisavalt lai ja sügav. Jäigi arusaamatuks kuidas metsaveo masinad üle said, sest mõlemal pool kaldal olid roomikute jäljed aga kraavi põhi puutumatu.
Kolmas katse oli vaadata, mis ootab ees väikest metsateed mööda edasi minnes. Ega ma sealt enam palju lootnudki, kraavi laius ja sügavus olid teada. Ida-Virumaa nõidadel oli mulle veel midagi pakkuda. Kui lõpuks kraavi kaldale jõudsin, silmasin kärestiku laadset kohta ja vesi kõigest pahkluuni või veidi rohkem. Ega pikalt ei mõelnud. 70 m autoni kummikute järele, sest nüüd oli kraavi ületus kindel. Tagasi jõudes tahtsin hakata kärestiku poole suunduma, kui pilk läks paremale. Oot, kuhu kraav kadus? Aitäh.
Sai puhkavale kaevule aupaklikult ring peale tehtud ja läbi lõunani kõrvekate astudes ka nimi vihikusse jäetud.
No "vanad" geopeiturid soovitasid mul ka see aare üle vaadata. No kui ma arvasin, et Pikaristi postijaama aarde juures on tegu parmudega ja see on piin, siis siin olid Parmudele juba appi tulnud sääsed, kihulased ja nõgesed. Oli see aare vast džunglisse ära peidetud. Ja no eks peitjal oli vaja ka vimpka juurde teha ;) Igatahes tänud aarde eest :)
Kohale saamisega oli väikeseid probleeme, edasine oli juba lihtne, tänud.
Tee ääres oli marjulisi metsmaasikaid korjamas. Egas meiegi läksime aarde poole nii, et paar sammu ja siis jälle paar mammu. Leitud, aitäh!
Äge koht! Ilma geopeituseta poleks ma siia kunagi sattunud. Tänan.
Väga huvitav koht ja uus teadmine jälle. Lahe oli seda vett jälgida. Aare meeldis samuti :) Aitäh peitjale.
Nõiakaevu ei näinud, aga kraavi küll. Kuna Kristjani kordinatsioon ei ole just kõige parem, siis ta kraavi ei ületanud ning mul tuli üksi matk ette võtta. Olles teisel pool vett, siis sain kõrvetada igast suunast, küll olid seal vihased nõgesed ja eriti teravad putked. Olin eriti tubli ja leidsin kõik üles.
Aarde juurde kõndimine võttis ikka omajagu aega. Pidi pidevalt kummarduma ja maasikatega maiustama. Tänud peitjale
Seniks kui teised metsmaasikaid maiustasid, tormasime meie Nööbiga aarde poole. Nullis sai ikka kõik täie raha eest leitud. Suured tänud aarde eest.
Nõiakaevud olid suvepuhkusel.Looduse ilu peab teinekord nautima tulema.Tänud peitjale.
Veetakistus oli sel palaval päeval nagu õnnistus. Karl läks ringiga, ma läksin otse läbi vee. Ülimõnna. Sealtkaudu pääses ka aardele paremini ligi. Kõigepealt leidsime "üllatuse", suure parve kärbseid ning alles siis karbi. Putukate tõttu põgenesime sündmuskohalt peale logimistoimingute lõpetamist nii kiiresti kui võimalik.
Koht oli taaskord päris lahe. Ei suutnud kumbki meist panna vastu ahvatlusele seda vett näppima minna. Mulle piisas külma veega enda kastmine, Merilin läks lausa jalgupidi vette solberdama. Aaret kaitses kõrvenõgeste sõjatanner. Ma üritasin matkatossudega teed rajada. Lahtiste veejalanõudega kaaslase see tee ei sobinud ja otsis hoopis oma variandi. Lõpuks jõudis Merilin üldse enne mind nulli ja ka aarde üles leida. Ei jäänud mul muud üle kui jänese kombel hüpelda läbi viimaste nõgeste. Piirkonda nautima ei saanud jääda, sest meid oli avastanud hiiglaslik parv kärbseid ja kihutasime asap minema. Aitäh!
Kaevud töötasid, ilmselt siiski mitte täisvõimsusel. Kahjuks jäi meil puudu oja ületamise võimekusest.
Milline müstiline koht, nõiakaev töötas, piltide pealt võiks järeldada, et mitte täisvõimsusel, kuid piisavalt. Vägev, milleks loodus võimeline on. Kaeva, mis sa kaevad, küll ma selle osa üle võtan. Aitäh siia toomast!
Enne seda aaret käisime peitja Ulothrix Zonata aaret otsimas. Liigse lume tõttu ei saanud seekord kahjuks nimesi logiraamatusse. Aga selle aardega läks kuidagi kergemini, alguses juhatas gps sirgelt metsa, siis aga taipasin, et leviprobleem seal Ida-Virumaa metsade vahel on küllaltki suur. Siiski sain näpuga järge ajades koha paika ja ega aaregi end enam kaua ei peitnud. Täname
Tuli ületada takistus ja tuli avada "üllatus", no ei saanud kohe teisiti :) Aare heas seisus.
Lahe koht. Kõige raskem oli leida lähenemistee aardeni, mis ei tekitaks suuremaid nõgesekõrvetusi, aga sain hakkama. Aitäh!
Leidsin ennast mõtisklemast, et kuidas oleks visuaalselt võimalik ette kujutada, aru saada või näha, kui tohutult palju maa all seda vett ikkagi on(põhjavesi, veesooned, pinnasekihtide vahelised kanalid), ja siis veel lisaks sellised inimese poolt kaevatud maaalused järved... Kaev oli korras, töötas vist täisvõimsusel, aare oli ka korras. Aitäh!
Kaevud töötasid kogu oma ilus, kuid aarde leidmist takistas vist kinni külmunud lumi. Suvel tagasi, täname!
Ilus voolav vesi ja tugev purre. Nõgesed andsid pärast tunda. Tänud.
Kuskilt logist jäi meelde, et tuleb võidelda nõgestega, seetõttu kui me Ianiga läbi rägastikku aarde poole tatsasime ei teinud teist nägugi. Hiljem loomulikult nägime, et ka tee toob veekohani. Väga äge koht, mida tutvustada - meile meeldis.
Kõrged nõgesed, toomingavõsa, kännud, valged riided ja nähtud puugid hirmutasid mõned meist ära, nii et jäime jõe äärde ootele. Tublimad läksid mööda kive üle jõe ning leidsid aarde ja tegid rohkesti pilte. Oli isegi kahju, et ei näinud oma silmaga neid tünne või torusid oja põhjas, kuid seda enam on põhjust tulla tagasi, kui nad purskavad.
Aitäh siia kutsumast! Tänud aarde eest!
Kuigi ilm võttis vahepeal kevadist mõõtu, siis nõidus oli kaevus lakanud ja vesi suviselt rahulik. Peiduka juures toimus aga teist sorti nõidus. Omavolitsesime veidi ja maskeerisime peiduka nii, et terava silma korral on geokuhi nähtav. Kui nüüd järgmised otsijad ei leia, võib julgelt näpuga meie peale näidata.
Aare ise oli korras, tänud peitjale :)
Nõiad olid vist puhkusele läinud, midagi ei pursanud kuskilt. aga võis aimata küll, kust aegajalt purskab. Veidi nõiutud paik oli see küll, lausa kaks korda avastasime end valelt poolt jõge, aga lõpuks ta siiski leitud sai. Aitäh peitjale.
Olin kevadise suurvee ajal seda kohta ennegi imetlemas käinud. Tänane oli hoopis teistsugune kogemus: kraav oli täielikult veest tühi, mitte mingit vett mitte kusagil. Tänu sellele sain aga lihtsamini aardele ligi :) Aitäh!
Nõgesed küll üritasid meid eemale peletada, kuid sellegipoolest leidsime aarde üles. EVEJ
Uhh, millised mulisejad. Tänud näitamast!
GP1341/C1582
Nüüd ma siis tean, kus eesti võimsaim allikas voolab...
Sõitsin isegi madalapõhjalisega peaaegu nulli. Kaev ise on väga lahe, mis sest et mitte looduslik. Aarde leidsime kiiresti ;) Aitäh!
Väga märg ja nõgesed üle pea. Tüng oli ka vist mujale saanud jutu järgi, taastasin algse olukorra.
Jälle üks avastamistväärt koht siinkandis. Proovisime aardele läheneda mitmest küljest, kuid igalt poolt oli minek suhteliselt raske. Eesmärk sai aga täidetud. Täname!
Kevadel on vist vaatamist rohkem ,aga tore koht siiski.Tänud!
Järjekordne huvitav koht, kus on näha Ida-Viru kaevandustegevuse kõrvalnähtusid. Autoga sai päris lähedale, ainult aardeni jõudmiseks oli vaja üle mahakukkunud suure kuuse ronida ja ületada väike nõgesepõld. Pärast sai vähemalt mõnusa külma veega natuke käsi pesta.
Aitäh!
Väikese värinaga hinges sai sõiduautoga nullile päris lähedale. Siis rauarikka veega kraavi mööda edasi ja ohoo, jälle mingi selline asi, mida enne näinud pole. Tänapäevase mõtlemisega tundub natuke imelik, et sellistel asjadel reste peal ei ole: kujutlesime, kuidas mõni jooma tulnud metsloom võib siia kinni jääda. Aga jah, äge.
Aardele lähenemine nii äge ei olnud, käsi tuli ikka kõrgel hoida, et nõgesevõsast läbi murdes väga pihta ei saaks. Samas ega seal on raske ka paremat peidukohta leida. Aitäh taas huvitavasse kohta juhatamast!
Vat see oli äge! See allika osa siis. Aardeni jõudmine oli veidi keerulisem teema, rohtu oli liiga palju, see oli liiga pikk ja liiga märg. Aga me ei hala, lihtsalt fakt :)
Tänud aarde eest!
Täna, 6+ aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...
Täname õue kutsumast!
Mida öelda. Meie Virumaa on ikka rikas küll. Tuhala kaev keeb mitme aasta tagant ja siis ka niilühikest aega et sagel ei jõuagi sinna oma maagilisi loitse korraldama. Aga siin 3 tükki kohe korraga keevad ja nonstopis. Igatpidi väärtuslik paik külastamiseks
Hakkas juba vaikselt hämarduma. Peale libisemist ja kukkumist otsisin veel natukene kuid edutult.
Nõiad olid otsustanud kaevu täna rahule jätta ja tegelesid selle asemel rahe (ilmateate andmetel teralise lume) kaela sajatamisega. Leid tuli kiirelt. Kuna minu mükoloogilised teadmised piirduvad vaid kolme liigiga (õnneseen, tuumaseen ja aufiiderseen), siis jäi ka aarde maskeering kaasa võtmata. Peale logimist komistasin ka tünga otsa. EVEJ
pärast natuke jahutavat feilimist ulothrix aarde juures tuli siit kiire lohutusleid. see jäi ka öö viimaseks aardeks, kuna lisaks päiksele hakkas nüüdseks loojuma juba ka kuu ja miskipärast hakkas tekkima tunne et kui ma veel kaua üksi keset ööd seal padrikutes ragistan siis tuleb varsti mõni karu või muu tegelane uurima mis toimub (nagu juhtus hiljuti tallinna lähedal põdraga).
Vetevool on sellele suvele kombeselt kasin. Kahju kohe :) Ehk kunagi tagasi õigel ajal ka. Palaval päeval lühikeste riietega ei ole selline võsakas just kõige toredam. Oleks oodanud meeldivamat peidukat :) Ja väiksed mustad sipelgad on vallutanud aarde asukoha.
Nõiad vist suvepuhkusel, sest veevool oli õige kasin. Kui georada käes, siis sai ühe käega nõgeseid tõrjutud ja teisega vaarikaid korjatud, Tüng ja õige aare, see ikka õiges järjekorras. Tänud peitjale.
Telkisime Rääkjärve ääres 4 autotäie toredate inimestega (kelle seas peale minu rohkem geopeitureid ei olnud). Plaanis oli külastada kaevandusmuuseumi, kuid selleni oli veel aega, Mina siis igaks juhuks piilusin kas mõni aare on lähedal ja oligi juba varem valmis vaadatud huvitav koht vaid 3 km kaugusel. Sõitsimegi kõik nelja autoga seda huvitavat kohta vaatama. Põhitüng oli see et ragistasime kõik lastega koos läbi võsa kohale, alles pärast nägime, et sinna läheb ka tee. Teised vaatasid väärsust, mina käisin vahepeal võsas logimas;)
Aare korras, satikad ja nõgesed ründasid üksjagu.
Tõmban siis rõõmsalt konteineri välja ja... misasja?... aa ei kõik on korras. Väga huvitav lõpplahendus.
Nõiakaev töötas täisvõimsusel. Tünga saime isegi mitmekordselt :) Nii aarde peitjalt kui ka GPSilt, mis ei suutnud otsustada kummal pool aare on.
Koht oli aus, nõiad vihtlesid mis kole ja vett aina uhas üles. Aardekarbi saime kohe peale tünga, oli teine kuiv ja korras nagu ikka - aitüma!
Siin tahtsin tutvustada sõbrale mängu aasta tagasi. Jäin häbisse. Täna, veemulina saatel nõiakaevust olin kogenum. Natuke tünga sain ikka. Tänud, [irokas]
Saime järgemööda oma kohustusliku tünga ära ja edasi juba logima. Neil nõidadel paistis kõva saunapäev olevat. Täname! Väga lahe koht! Kaasa võtsime GC.
Lausa kolm nõida tegelesid seal vee keetmisega. Tüng oli eriti lahe. Selle retke parim aare. Tänud peitjale. V: märgid J: GC
Ida Viru Püha Allikas üle vaadatud ning Pühtitsa kloostrist saadud level II Pühitsus, lausa tuli midagi paganlikku ette võtta. Nõiakaev kõlas paljulubavalt. Epiteet Ida-Viru süvendas lootusi veelgi. Peale täiesti mittepurskuvaks osutunud väljapurske ülesnoppimist tekkis "pigem-jätame-vahele-meeleolu". Kui me juba siin oleme, siis võiks ju vähemalt vaadata, missest et HEA peremees OMA peni sellise ilmaga õue ei peksa. Kaevutee ei olnud õnneks väga pikk ja seal ta purskas ja auras. Jooma seda vedelikku ei hakanud kuid nina ütles et joogivee kvaliteti see kemikaal veel saavutanud ei olnud. Mis juhtub kui segada Püha Vett ja Nõiakaevu vett? Kuna Plahvatus Keemiatehases oli andnud vägagi näitliku õppetunni, siis igaks-juhuks proovima ei hakanud, siirdusime hoopis keskmisest pisut niiskemasse padrikusse aaret otsima, kus minu ja Kalle ühistööna saabus ka leid. EVEJ.
Metsjeesus leidis peale fotoseessiooni minu väikse abiga.V:tb EJ
Aarde leidmine probleeme ei valmistanud, kuigi peitja oli üritanud asja võimalikult keeruliseks ajada nagu selliste aarete puhul ikka - ei tea ju kunagi, kas oled õigel kaldal. ;)
Lahkusime rahulolevatena ja ehk tuleme kunagi isegi niisama huvi pärast tagasi, et veemöllu nautida.
Ajarännak kadunud matkadesse joonas444 ning tõenäoliselt ka soengu juurde