Madisemäe

Peitis 15.05.11 [pekadrip] ja [geokrahv]

Tüüp: Tavaline aare
Maakond / linn: Jõgevamaa
Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.0
Suurus: normaalne
Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse!

Kirjeldus:

Kas Madisemäel kunagi ka muistne kindlus oli, pole ametliku kinnitust leidnud. Küll aga oli seal Madise talu, mis 1951a. Nõukogude armee poolt lammutati. Pererahvas viidi kodust ära ja sellest hetkest sai Madisemäest pommituslennukite polügoon.
Tänapäeval leiab Madisemäelt hoonetest alles jäänud vundamendid. Keldri, kuhu on mingi loom omale eluaseme loonud. Vaatlustorni, kuhu otsa ronida ei soovita. Väikese onni, kus sees on ahi, laud ja kaks vedruvoodi luukeret. Veel võib leida valgusrakettide kesti. Meie leidsime ühe sellise metsasihi kõrvalt ja kolm tükki heinamaa servast.
See koht on kindlasti külastamist väärt. Sobiva parkla asukoht on:
N 58°32.632'
E 26°14.138'
Maad ärge kaevake! Meeldivat aardeleidu!

Vihje: pole

Lingid: http://www.tartupostimees.ee/?id=78295

Aarde sildid: soovitan (10), ilus_vaade (4), pikem_matk(>1km) (3), matkarada (3), võsa (2), metsaonn (2), rabamatk (1)(täpsemalt)

Geocaching.com kood: GC2WGM8

Logiteadete statistika: 76 (98,7%) 1 5 0 0 0 0 Kokku: 82

See oli kunagi sild	Valgusraketi kest?	Talu ase	Talu kelder
Putka 40m kõrgusel	Onnis oli pott ka	Onni sisustus	Maastik

21 mai 2016 ei leidnud Meelis [ademox]

Roheliste Rattaretke geotuuri kolmas leidmata aare

Nagu paljud enne mind ja peale mindki siirdusin ma Altmetsa juurest edasi Madisemäe aarde suunas. Kell oli kusagil kaheksa paiku õhtul. Olin kodus põhjalikult vaaginud selle aarde kättesaadavust ning olukorrast teadlik, kuid otsustasin siiski proovida. Hei, Fortuuna on ju ometigi minu poolt! Fortuuna on minu vana sõber ja armastab mind sedavõrd, et võin Madisemäed vallutada peale 95 kilomeetri pikkust rattapäeva õhtul, kui hakkab juba hämarduma ning jala otsas on tavalised jooksutossud.

Väntasin niisiis kuni rippsillani välja, siis aga tulin veidikene tagasi, sest eelmises kurvis tundus olevat aardeni kõige lühem lõik. See lühike lõik tähendas siis ligi kilomeetrist linnulendu üle ürgmetsa.

Mingi nipiga õnnestus mul jalgratas põõsasse vedada, matkalistel jalust ära, keda rajale oli juba märkimisväärne hulk tekkinud. Selle tegevuse juures tundsin ma end kui sipelgas, kes endast kolm korda suuremat kandamit läbi tiheda jalgpallimuru üritab tirida. Edasi panin koordinaadid paika ja siis padavai Madisemäe poole ajama. Teekond läks esiti kenasti, justnagu allamäge. Mis, arvestades, et pidin hoopis mäe tippu rühkima, oli sisuliselt täpselt risti vastupidine suund. Sipelga tunne jalgpallimurul üha süvenes kuni transformeerus tundeks sipelgast jalgpallimurul, mida äsja on kastetud. Üritasin mööda metsaalust tulutult aardele lähemale saada, ronides mööda kurat teab mida aina kõrgemale ja kõrgemale, sest kogu maapinda kattis lõpuks lihtsalt löga. Kuid peale poolt tundi ennastületavaid ponnistusi ja umbes kahesaja meetri läbimist sai tõdetud, et ilmselt oleks lihtsam liikuda mööda puulatvu. Kahjuks olin oma saba ja punase tagumiku seekord laagriplatsile telki unustanud, mistõttu jäi ka latvade vallutamine ära. Tagasi rattani läks veidi libedamalt.

Kui laagriplatsile jõudsin, oli päeva kilometraaž üle saja jõudnud tiksuda.