Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Faehlmann ise sündis Aos, mõisavalitseja pojana. Aga ka mõisavalitsejad on kuskilt pärit, nagu nende nimedki. Friedrich Roberti vanaisa Abraham, sünniaastaga 1725, on pärit just siit, Väälma talust. Selle koha müüte on elus hoidnud kultuurigeograafist järeltulija Hannes, kes kirjutab nii:
Käisin sel sügisel veel kord Väälmat vaatamas, müüte meenutamas. Võtsin kaasa paar Belgia tudengit. Saime autoga üsna kaugele metsa, siis otsisin tuliuuelt raiesmikult hulk aega õiget teeotsa. Lõpuks leidsin. Veronique ja Irmine ei uskunud esialgu, et igal lagendikul oli kunagi olnud talu. Aga saare- ja vahtrapuude all on majavundamendid, karude küünistatud õunapuud, tikrid... Soosild, lepik, siis lagendik ja korsten võsa vahel. Ja need katusekivid... Mu vanaema jõudis õnneks talu loo enne oma surma üles kirjutada, tean vähemalt niigi palju. Aga see on vaid lugu, mälestus, olnu.
Praegu on Väälma võssakasvav lagendik Kõrvemaa servas, kus vana põlistalukohta meenutavad vaid hoolsalt riita laotud vanad katusekivid, poolteist palki sauna, kaevuauk ja natuke vundamenti põlispuude all. Mamma kolis sealt ära aastal 1963, kümme aastat hiljem võttis onu Kosti maja koost lahti ja vedas Rakverre, Tuule tänavale.
NB Aare asub Ohepalu looduskaitseala territooriumil. Liikumispiiranguid ei ole, piiranguvööndi metsad kuuluvad hoiumetsa kategooriasse (juhtfunktsioon -- looduskaitse, bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine).
Vihje: Elu on lühike, ideaalid on igavesed
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.eki.ee/km/place/pdf/KP2_06palang.pdf
Aarde sildid: soovitan (4), maasturiga_huvitav (4)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2XBHF
Logiteadete statistika: 84 (95,5%) 4 7 1 0 0 0 Kokku: 96
Tulin siia ja alles siis lugesin, et ajutiselt käätesaamatu.
Asi algas muidugi sellega, et navikas juhatas mind totaalselt vale teed pidi, mistõttu maandusin algselt ühel õuel, aardeni endiselt 1,6 km. Tegin hullult pika ringi, et jõuda teeotsani, mille ise olin kodus välja valinud ning õõtsusin autoga 600 m aardest. Loomulikult mõned sajad meetrid enne lõppu hakkas mulle meenuma, et olen sealkandis juba kunagi olnud. Siis, kui peitjaga ühe teise aarde juurde sukeldusime. Ja siis meenus mulle ka see, et lubasin sinna üksi enam mitte kunagi minna. Noh, nüüd on see punkt kaardil vähemalt tähistatud ohtliku alana.
Vinnasin end autost välja, viskasin fotoka õlale ja asusin aimatavaid radu pidi nulli suunas teele. Sain kuskil 400 m kõndida, kui üsna lähedal kõlasid tatsuvad sammud ja mingi mörin. Ma ei hakanud oma terioloogilisi teadmisi proovile panema ning ausalt öeldes mind ka üldse ei huvitanud, kas selle heli tõi kuuldavale põder, karu või metssiga - haarasin fotoka kätte ja panin häbenemata sellise ajuga auto poole jooksu, et tuul kõrvus vihises. 200 m pärast pidin siiski peatuma, kuna inimesena, kes pole harjunud jooskma, oli selle takistusraja läbimine tõsine eneseületus. Ahmisin õhku, endal rinnus pistmas ning kontrollisin, ega see elukas mind taga ei aja, kuna kõrvus valitseva kohina tõttu oleks ta nüüd võinud vabalt mu selja taga meetri kaugusel möriseda. Õnneks kedagi polnud ja ma jätkasin auto suunas galopeerimist. Kui lõpuks istmele vajusin, veri kuklas tuikamas, mõtlesin korra, et jään autosse valvesse ja ootama, kes seal siis ringi tuias, aga pärast sellist ehmatust väga suurt tahtmist enam polnud.
Uuh, üksi ma sinna tõesti enam ei lähe.
Ei suutnud kuidagi seda õiget teeotsa üles leida. Kuigi kohalik koer lõi ka kampa ja vennastus (õigemini õestus, mõlemad ju preilid) jäljekoeraga ja üldse arvas, et hakkaks õige meie koeraks. Marssisime mitmelt poolt, aga otse läbi märja metsa ja soo ka ei viitsinud pressida. Eks teeb veel kodutööd ja siis vaatame uuesti.