Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 3.5, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Vesirott ehk mügri on mõõtmetelt rotisuurune. Karvastiku värvus varieerub hallikaspruunist mustani (noored on alati hallid). Saba moodustab tüvepikkusest umbes poole või pisut rohkem. Kõrvalestad on lühikesed ja ulatuvad karvastiku seest vaevu välja. Tüvepikkus on 12–24 cm, kehamass 80–180 (harva kuni 300) g.
Vesirott ei kuulu looduskaitse alla. Kui kiskjad tema arvukust ei kontrolli, paljuneb ta massiliselt ja võib tekitada olulist kahju, uuristades kogu mullapinna oma käike täis ja süües ära kõigi taimede juured. Vesirott elab peamiselt veekogude läheduses, ta on hea ujuja ja sukelduja. Pesa teeb ta tarnamätastesse, õõnsatesse kändudesse või ehitab selle taimede vartest ja lehtedest. Suve lõpul lähevad nad kõrgematele kohtadele, kus rajavad keerukaid taliurge. Põhitoiduks on vesirotile pilliroo, osjade ja kollase vesikupu mahlakad osad, kuid ta sööb meelsasti ka kartuleid, porgandeid, peete. Talvel ei ütle ta ka ära lehtpuude koorest ja võrsetest. Talveks kogub ta endale toitu varuks. Vesiroti vaenlased on kärp, saarmas, rebane ja röövlinnud.
Eestis on vesirott tavaline, eriti sage on ta saartel, laidudel ja Lääne-Eesti rannikul. Ühe iseäraliku "isendi" võib leida Utria (ka Udria) joa juures. Utria juga, mis toitub Utria hiieallikast asub Utria külas Vaivara vallas Ida-Virumaal. 1901. aastani töötas Utria ojal joa kõrval Udria vesiveski. Veskilüüs, kanal ja hooned jäid joast paremale. Vesiveski lammutati Kotšnevi pargi laiendamisel. Ojasuudme lähedal asuvad Utria panga kaks paljandit: jõesuudmest vasakule jääb otse ürgoru kaldalt algav Utria savikallas ja paremale veidi kaugemale Utria kõrgekallas.
Sõltuvalt oludest võib GPS metsa all pisut ringi vehelda. Lase tal rahuneda.
Koordinaadid täpsustatud pärast testleidu 04.06.11, loomulik viga on ikka...
Välismaalaste logisid loe GC lehelt.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (10), 2011_aasta_aarde_kandidaat (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2XT1G
Logiteadete statistika:
53 (75,7%)
17
16
1
1
0
0
Kokku: 88
Selles paigas on midagi müstilist, aga samas ka kõhedusttekitav. Ei saanud seal kaua üksi olla ja aare jäi leidmata. Tulen teinekord kambaga tagasi :)
Naaberaarde juures vaatasime, et selle aarde peitja isiklikult on äsja läbi astunud ja lootsime värsketele jälgedele. Jäljed olid olemas küll, aga jahimeheoskused veel nii nõrgad, et vaatamata põhjalikule ronimisele ja näppimisele leidu ei tulnud. Eesti lehe vihjet ka ei taibanud vaadata, see annab vähemalt järgmiseks korraks veidi innustust.
Pärast mitteleidu suundusime mäest üles ja teisest mäest uuesti alla ning üritasime ujuma minna. Laine oli küll nii tugev, et väga palju sellest välja ei tulnud, aga üle keha märjaks saime ikkagi. Aitäh siiakanti kutsumast ja küll tuleme veel!
Hoiame statistika korras. Mehed otsisid, mina vaatasin pealt, kuna varasemalt juba leitud aare. Kui neil kõrini sai, läksime minema. Isegi vihjeid nad ei küsinud. :)
Käisime 21.juulil peale Narva-Jõesuust tulekut õhtuhämaruses Erkiga otsimas (Josten magas ja Mall jäi temaga autosse), kuid tulutult - ei leidnud. 23.juulil sattusime peale Sinimägede vallutusi uuesti siia, kuid ka neljakesti otsides jäi see meil leidmata. Paik ise jättis väga ürgse ja kauni mulje. Aga me tuleme veel siia tagasi, sest justkui oleks veel paar kohta, mida me väga põhjalikult ei vaadanud. Aitäh kohta tutvustamast ;)
Tundub, et aare on rotti pandud. Selle tõdemuseni jõudmine võttis aga mitu tundi aega, lisaks tuli kasutada ka õlekõrsi. Kõigepealt läks käiku 50:50, sellest oli küll veidi abi, aga mitte piisavalt. Seega kasutasime ära ka sõbrale helistamise. Sellest oli kasu niipalju, et pidimegi nentima, et ilmselt on vesirotid aarde rotti pannud :)
Otsimise tulemusena saab veel tõdeda, et see on väga hariv tegevus. Nii nagu varasemalt oli teada, et kollase lume söömine ei ole kasulik, saab oma teadmistepagasisse lisada ka info, et rohelised kivi ei mõju tervislikult. Kuskil seal ukerdades oli ühtäkki tugijala alt toetuspind kadunud ja üks kivi lähenes meeletu kiirusega silmnäole. Ei tea kuidas või mille tulemusel aga kivi peatus mõni sentimeeter enne ninaga kohtumist ja muud kehaosad võtsid hoobid endale. Tjah, geojumal kaitses. Järgmine kord peab ikka ise veidi rohkem enda kaitsemise peale mõtlema.
Aga mõni teine kord siis tagasi ja siis püüame selle va roti kinni! Tänud kena koha näitamise eest!
Esialgu liikusime pisut vales suunas ja sattusime õigest kohast pisut edasi ühe maja peale, mille kohta ma siiani imestan, KUIDAS see sinna ehitati. Ja üldse, kogu see kunagi olnud vesiveski. Mismoodi küll kõik see ehitusmaterjal ja töövahendid sinna toimetati. Igatahes, koha leidsime peagi ja asusime tuhnima. Olime veendunud, et peale kahte nurjunud aardeotsimist me enam alla ei anna. GPS saavutas korra isegi näidu 0, aga aaret seal küll ei paistnud. Edasi suunas ta meid kord 10m ühes, kord 10m teises suunas. Loobusime GPS-i abist ja tuhnisime seal ligi tunni. Selle aja jooksul sain ma korduvalt krabajaid, sest üks 3-aastane on omaarust igavesti osav tegija ja oskab ju ometi igale poole ronida, lisaks ei juhtu temaga kunagi midagi ja ta saab kõigega hakkama. Vähemalt ta ise arvab nii. Viiekesi tuhnisime, ronisime igasse võimalikku ja võimatusse kohta, lisaks eelmainitud krabajad ja sääsed. Ja kõige selle lõpetuseks pidime ikkagi tõdema, et tuleb alla anda. Lapsed olid päris nukrad ja ei olnud valmis sel päeval enam rohkem nurjumisi kogema, seega pidi see jääma meie selle päeva viimaseks aardeotsimiseks. Kuigi oodatud tulemuseni me ei jõudnud, siis taaskord väga huvitav koht, kuhu ilma geopeituseta poleks sattunud. Kunagi tahaks sinna siiski tagasi minna ja selle aarde üles leida. Ennem peaks ilmselt kogemusi juurde hankima ja mitte üritama väheste oskustega nii keerulisi aardeid leida.