Vesirott ehk mügri on mõõtmetelt rotisuurune. Karvastiku värvus varieerub hallikaspruunist mustani (noored on alati hallid). Saba moodustab tüvepikkusest umbes poole või pisut rohkem. Kõrvalestad on lühikesed ja ulatuvad karvastiku seest vaevu välja. Tüvepikkus on 12–24 cm, kehamass 80–180 (harva kuni 300) g.

Vesirott ei kuulu looduskaitse alla. Kui kiskjad tema arvukust ei kontrolli, paljuneb ta massiliselt ja võib tekitada olulist kahju, uuristades kogu mullapinna oma käike täis ja süües ära kõigi taimede juured. Vesirott elab peamiselt veekogude läheduses, ta on hea ujuja ja sukelduja. Pesa teeb ta tarnamätastesse, õõnsatesse kändudesse või ehitab selle taimede vartest ja lehtedest. Suve lõpul lähevad nad kõrgematele kohtadele, kus rajavad keerukaid taliurge. Põhitoiduks on vesirotile pilliroo, osjade ja kollase vesikupu mahlakad osad, kuid ta sööb meelsasti ka kartuleid, porgandeid, peete. Talvel ei ütle ta ka ära lehtpuude koorest ja võrsetest. Talveks kogub ta endale toitu varuks. Vesiroti vaenlased on kärp, saarmas, rebane ja röövlinnud.

Eestis on vesirott tavaline, eriti sage on ta saartel, laidudel ja Lääne-Eesti rannikul. Ühe iseäraliku "isendi" võib leida Utria (ka Udria) joa juures. Utria juga, mis toitub Utria hiieallikast asub Utria külas Vaivara vallas Ida-Virumaal. 1901. aastani töötas Utria ojal joa kõrval Udria vesiveski. Veskilüüs, kanal ja hooned jäid joast paremale. Vesiveski lammutati Kotšnevi pargi laiendamisel. Ojasuudme lähedal asuvad Utria panga kaks paljandit: jõesuudmest vasakule jääb otse ürgoru kaldalt algav Utria savikallas ja paremale veidi kaugemale Utria kõrgekallas.

Sõltuvalt oludest võib GPS metsa all pisut ringi vehelda. Lase tal rahuneda. Koordinaadid täpsustatud pärast testleidu 04.06.11, loomulik viga on ikka...
Välismaalaste logisid loe GC lehelt.