Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 3.5, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Vesirott ehk mügri on mõõtmetelt rotisuurune. Karvastiku värvus varieerub hallikaspruunist mustani (noored on alati hallid). Saba moodustab tüvepikkusest umbes poole või pisut rohkem. Kõrvalestad on lühikesed ja ulatuvad karvastiku seest vaevu välja. Tüvepikkus on 12–24 cm, kehamass 80–180 (harva kuni 300) g.
Vesirott ei kuulu looduskaitse alla. Kui kiskjad tema arvukust ei kontrolli, paljuneb ta massiliselt ja võib tekitada olulist kahju, uuristades kogu mullapinna oma käike täis ja süües ära kõigi taimede juured. Vesirott elab peamiselt veekogude läheduses, ta on hea ujuja ja sukelduja. Pesa teeb ta tarnamätastesse, õõnsatesse kändudesse või ehitab selle taimede vartest ja lehtedest. Suve lõpul lähevad nad kõrgematele kohtadele, kus rajavad keerukaid taliurge. Põhitoiduks on vesirotile pilliroo, osjade ja kollase vesikupu mahlakad osad, kuid ta sööb meelsasti ka kartuleid, porgandeid, peete. Talvel ei ütle ta ka ära lehtpuude koorest ja võrsetest. Talveks kogub ta endale toitu varuks. Vesiroti vaenlased on kärp, saarmas, rebane ja röövlinnud.
Eestis on vesirott tavaline, eriti sage on ta saartel, laidudel ja Lääne-Eesti rannikul. Ühe iseäraliku "isendi" võib leida Utria (ka Udria) joa juures. Utria juga, mis toitub Utria hiieallikast asub Utria külas Vaivara vallas Ida-Virumaal. 1901. aastani töötas Utria ojal joa kõrval Udria vesiveski. Veskilüüs, kanal ja hooned jäid joast paremale. Vesiveski lammutati Kotšnevi pargi laiendamisel. Ojasuudme lähedal asuvad Utria panga kaks paljandit: jõesuudmest vasakule jääb otse ürgoru kaldalt algav Utria savikallas ja paremale veidi kaugemale Utria kõrgekallas.
Sõltuvalt oludest võib GPS metsa all pisut ringi vehelda. Lase tal rahuneda.
Koordinaadid täpsustatud pärast testleidu 04.06.11, loomulik viga on ikka...
Välismaalaste logisid loe GC lehelt.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (10), 2011_aasta_aarde_kandidaat (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2XT1G
Logiteadete statistika:
53 (75,7%)
17
16
1
1
0
0
Kokku: 88
Kuna asi on jätkuvalt kuskil koordinaatide läheduses siis arhiveerida ei saa. Ja kui ma ta kätte peaks saama, siis arhiivi ta ka läheb. Aga vat ükskord ei saanud ja tänase koleda ilmaga ei viitsinud seal sebida. GCs on arhiivis ja ongi hea. Kes ise tahab otsida ja täppi värvida, siis loe Tunki logi ja vihjeks on võti.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Aitab küll selleks hooajaks. Talv on ikkagi käes ju juba:)
Oi, kus siin läks ikka aega. Kõik valed kohad said läbi uuritud ja ikka mitu korda ja korralikult. Ilmselget vihjet ei tahtnud kuidagi võimalikuks pidada, eriti tänase ilmaga. Mina olin valmis juba salajast geokõnet tegema , kui Margus aarde kätte sai. Hea oli, et sai, sest tunnistan ausalt, mina teda leidnud ei oleks. Aitäh!
Memo endale: auto varuvõti tuleb püksivärvlisse sisse õmmelda.
Kohalesõit kenade suurte puudega ääristatud alleed mööda alla. Siis veel allapoole parklasse ja sealt jalgsi edasi, ikka mäest alla, aina järsemalt. Kui alla siin veel minna saab? Oh oleks ma tol hetkel seda aimanud... Õhtupimeduses mõjus paik müstiliselt, tõsiselt lahe tunne, nagu mõnes fantaasia-ulmekas. Isegi hoolimata asjaolust, et minu vaateväli oli piiratud pealambi valgusvihuga, jättis just see koht kõige kustumatuma mälestuse Ida-Virumaa tuurilt, aitäh peitjale! Ehkki, üks lisapõhjus oli ikka ka... :o)
Leiuni jõudsin suhteliselt kiiresti, kuid turnimise käigus õnnestus autovõti taskust vetevoogudesse poetada. Pimedas ei jõudnud näha kuhu ta täpselt kukkus, kuulsin vaid ühte põrget kivi vastast, ülejäänud helid summutas paisu tagant langeva vee kohin. Otsisin seda seal lambivalgel, umbes 3 m diameetriga alalt, kivide ja lehtede vahelt, väiksematest lompidest, ka päris kraavi põhjas õngitsedes. Poole tunni jooksul edu saavutamata hakkasin mõtlema alternatiivsetele variantidele. Asjaolusid arvestades midagi väga roosilist polnud - õhtu kell 11, pime, udu tõusmas, soojemad riided autos, rahakott autos, auto lukus, võti kadunud, varuvõti kodus 200 km kaugusel. Isegi kui pidevalt liigutades kere hommikuni soe hoida, siis bussiga linna ikka ei saaks, sest raha ju pole. Udus vahetult enne südaööd E20 peal 200 km kaugusele hääletada tundus täiesti lootusetu variant. Takso tellimine selle distantsi läbimiseks oleks üsna märkimisväärne kulu, pealegi enda autole peaks pärast järgi tulema ikkagi. Jõuga autosse sisse murdmisest pole ka erilist kasu, sest sõita ei saa - tänapäeva sõidukitel ju ei piisa enam roolisamba alt kahe juhtme välja sikutamisest.
Jäi sisuliselt ainus mõeldav õlekõrs - kõne sõbrale, kes oligi valmis ohverdama 5.5 tundi oma tavapärasest 7-tunnisest uneajast, sõites kõigepealt minu koju, et sealt varuvõti tuua, siis veel lisaks 2 x 2.5 h siia ning tagasi pealinna. Juba läkski päriselt tegemiseks, ma samal ajal kasutasin veel järelejäänud pealambi akut vett läbi kammides. Õigupoolest oleks sama hästi võinud ilma lambita tegutseda, sest kahtlusalune piirkond jäi joa langemise kohale nii lähedale, et kogu pind vahutas ja virvendas, põhja nagunii näha ei olnud. Kuram, seda kraani ei saa ju kinni ka keerata! :D Kaalusin juba isegi voolu ajutiseks ümbersuunamiseks kapitaalsemat ehitust, aga proovimatagi nägin, et see katse oleks üsna lootusetu vaev. Kui kõik kergemad variandid olid kontrollitud, siis meeleheitel ronisin sinna kõige ebamugavamasse kohta, pea otse langeva jääkülma dushi all, ise vasaku käega sügavuses kobades. Poole minuti kaupa, et õlani külmas vees solistamise järel sõrmede tundlikkus taastada. Korjasin üksteise järel põhjast välja enamvähem sobiva suurusega kivikesi, täiesti uskumatu pimeda õnne läbi sattus lõpuks nende sekka ka see üks "kivike", milles tundsin ära enda varanduse. Pea samavõrra hämmastaval kombel oli see pärast tunniajast uppunud olekus viibimist absoluutselt töökorras ja avas nupuvajutusel isegi keskluku. Tuleb nii välja, et 100% veekindel elektroonika. Järgnes kiire kõne sõbrale, kes võis kergendusega koju tagasi minna :o) Võlgu jäin ma talle küll juba ainuüksi valmisoleku eest vastu esmaspäeva hommikut minu pärast pool Eestit kaks korda läbi sõita.
Kokkuvõttes lõppes niisiis kõik hästi, olin juba vaimult valmis siit ühe mitteleiuga lahkuma ning netilogis boonusaarde peitmisest teada andma. Aga Vesiroti on tegelikult niisamagi väga hea, soovitan teistel siin selle otsimisega piirduda ja mitte endale 5.0/3.5 mikroaaret lisaks peita :o)
Arvasime, et tuleb pikem jalutuskäik, aga tutkit. Autoga sai lausa mõnekümne meetri peale. Esimene mõte osutus õigeks, kuigi enne sai mõned valed järgi kontrollitud. Ikka juhtub :) Lahe kontseptsioon aardel. Meile igatahes meeldis. Aitäh peitjale.
Selles paigas on midagi müstilist, aga samas ka kõhedusttekitav. Ei saanud seal kaua üksi olla ja aare jäi leidmata. Tulen teinekord kambaga tagasi :)
Kunagi tehti mulle selle aarde juurest geokõne. Sellest aardest ma siis midagi küll ei teadnud. Kuna mälestusmärgi teeotsast sõitsime kogemata mööda, siis olimegi varsti siin. Natukene otsimist ja vaatamist ja surkimist ja oligi konteiner käes. Taavi puhastas enne tagasi peitmist keermeid, selle peale ma poleks ise kunagi tulnud. Aitäh!
Siin sai kõvasti aega kulutatud ning vetevoolu nauditud. Igavesti mõnus koht oli. Aare tip-top, mõnus teostus.
Eelmine aasta sai siin tulutult otsitud ning kuu aja eest ei õnnestunud üldse otsima tullagi.
Nüüd uuesti siinkandis olles jõudis lõpuks kätte aeg vana võlg kustutada. Vahepeal oli välja kujunenud üsna hea idee selle kohta, kus aare asuda võiks ning lähemal kontrollimisel pidaski mõte täpselt paika. Kiire leid, kui õigest kohast otsida :D
Aitäh!
Kui kõik võimalikud kohad üle konrollisime, helistasin peitjale ja küsisin, kas aare on ikka kättesaadav. Tema soovitas vihje peale mõelda. Kui sain aru, et üks koht jäi uurimata, tuli ka leid. Suured tänud peitjale.
Naaberaarde juures vaatasime, et selle aarde peitja isiklikult on äsja läbi astunud ja lootsime värsketele jälgedele. Jäljed olid olemas küll, aga jahimeheoskused veel nii nõrgad, et vaatamata põhjalikule ronimisele ja näppimisele leidu ei tulnud. Eesti lehe vihjet ka ei taibanud vaadata, see annab vähemalt järgmiseks korraks veidi innustust.
Pärast mitteleidu suundusime mäest üles ja teisest mäest uuesti alla ning üritasime ujuma minna. Laine oli küll nii tugev, et väga palju sellest välja ei tulnud, aga üle keha märjaks saime ikkagi. Aitäh siiakanti kutsumast ja küll tuleme veel!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Kuna peidukaid on miljon ja aare väga pisike, siis lisasin kirjeldusele ka vihje. Muidugi see karbi mõõtmete vähedamine tema leidmist raskemaks küll kuidagi ei tee. Nii et kes tahab, otsib vanamoodi - ilma vihjeta kes tahab, võtab vihje abiks.
Järgmise hooajani! Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Hoiame statistika korras. Mehed otsisid, mina vaatasin pealt, kuna varasemalt juba leitud aare. Kui neil kõrini sai, läksime minema. Isegi vihjeid nad ei küsinud. :)
Leidsime konteineri, mis oli kaotatud, ning sai leitud ka uue konteineri mis oli palju väiksem kui esialgne
Otsisime igalt poolt. Katja pakkus isegi välja õige koha, kuid keegi seda kontrollima ei läinud. Järsku tõi Allan kuskilt välja halli konteineri, mille küljes oli nöör, kuid mille avamine käis esmalt meile üle jõu.
Uurisime järgi aarde omaniku numbri ja kontrollisime, kas tegu on õige asjaga ning kui selgus, et olime leidnud vana kaduma läinud aarde, siis tühjendas Allan selle samal ajal veest, kui tüdrukud uut konteinerit välja kaevasid. Nüüd peab kohtuma aarde omanikuga (Tallinnas?), et see talle üle anda.
Uude konteinerisse sai tehtud FTF kell 17:15 :)
Käisime 21.juulil peale Narva-Jõesuust tulekut õhtuhämaruses Erkiga otsimas (Josten magas ja Mall jäi temaga autosse), kuid tulutult - ei leidnud. 23.juulil sattusime peale Sinimägede vallutusi uuesti siia, kuid ka neljakesti otsides jäi see meil leidmata. Paik ise jättis väga ürgse ja kauni mulje. Aga me tuleme veel siia tagasi, sest justkui oleks veel paar kohta, mida me väga põhjalikult ei vaadanud. Aitäh kohta tutvustamast ;)
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Nomaiteanüüd. Õigesse peidukasse sai jälle uus karbike uue kollase logiraamatuga. Ütleme nii, et aarde suurus on endiselt "väike", logiraamat on eraldi mikrokonteineris. Kui nüüd keegi leiab jälle punase logiraamatuga originaaltopsi, siis logige ära ja võtke kaasa. Äkki õnnestub see kuskil kunagi mulle üle anda. Mina seda jälle ei leidnud...
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Ilmselt jälle oma kohalt ära jooksnud... :( Hooldus kuskil 20nda paiku...
Tundub, et aare on rotti pandud. Selle tõdemuseni jõudmine võttis aga mitu tundi aega, lisaks tuli kasutada ka õlekõrsi. Kõigepealt läks käiku 50:50, sellest oli küll veidi abi, aga mitte piisavalt. Seega kasutasime ära ka sõbrale helistamise. Sellest oli kasu niipalju, et pidimegi nentima, et ilmselt on vesirotid aarde rotti pannud :)
Otsimise tulemusena saab veel tõdeda, et see on väga hariv tegevus. Nii nagu varasemalt oli teada, et kollase lume söömine ei ole kasulik, saab oma teadmistepagasisse lisada ka info, et rohelised kivi ei mõju tervislikult. Kuskil seal ukerdades oli ühtäkki tugijala alt toetuspind kadunud ja üks kivi lähenes meeletu kiirusega silmnäole. Ei tea kuidas või mille tulemusel aga kivi peatus mõni sentimeeter enne ninaga kohtumist ja muud kehaosad võtsid hoobid endale. Tjah, geojumal kaitses. Järgmine kord peab ikka ise veidi rohkem enda kaitsemise peale mõtlema.
Aga mõni teine kord siis tagasi ja siis püüame selle va roti kinni! Tänud kena koha näitamise eest!
Ega mina pole kedagi sundinud kedagi midagi tegema, lihtsalt kui nii agar kaaslane on, mis mina siin siis ikka... :) Vähemalt aarde avamisel sain oma panuse anda ja mõne muu pisiasja juures veel. Igal juhul vahva! Aitäh!
Mina pidin selle põhitöö ära tegema. Kui aare lõpuks näppu jäi, andsin selle Tanelile ja vaeseke sai korralikult sõimata, sest karpi ta lahti ei saanud. Kangutasime seal siis koos päris tükk aega, lõpuks konteiner alistus. Aardes oli vesi, aga logiraamat oli õnneks kuiv. Tagasi viisin aarde jällegi mina, päikesest kasu polnud. Väga tore aare, aitäh!
Vist juba teist kevadet pärin peitjalt, et millal siis aare avaneb. Aga eelmisel suvel me graafikud ei klappinud, seekord panime jõuga klappima - kes teab, kaua ta seda iseenesest lahedat aaret siin viitsib pidada. Nii et selle roti pärast me üldse siiakanti ronisimegi. Aga - üllatavalt lihtsalt läks. Piilusin natuke ringi, üks loogiline koht hakkas silma ja sikutasingi tünni välja. Ja siis hakkas jama - tünn tihedamini kinni kui Siitaus. Lõpuks vedasime ta auto manu, seal riistu rohkem. Puhkimise ja ähkimisega saime lõpuks kaane maha, harutasime pakid lahti ja - ennäe, punane raamat, sees kaks selleaastast logi! Siis tegime nagu peitja palus - võtsime kõne, raporteerisime leiust, peitja arvas, et viigu me siis see asi õigesse kohta tagasi ja toogu sealt see teine konteiner ära. Nii tegimegi. Igatahes on praegu see vale peidukas tühi, punase logiga konteiner õiges kohas (loodetavasti püsib kuiv ka) ja see taastatud aare (mis muuseas oli suurepärases seisus, ei mingit niiskust ega midagi) vedeleb mul autos. Igatpidi lahe lugu, ühe leiu asemel kaks, tänud peitjale!
Uuem logi oli suurepärases korras, punase raamatuga konteinrris oli tiba vett. Tõime kollase raamatuga karbi kaasa, punase panime õige koha peale.
See on rohkem nagu infoks otsijatele, et eest leiab kaunis nadis olukorras aarde. Hooldama jõuan teadmata ajal.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on „Ei ole see asi seal midagi nii OK nagu peaks olema“.
Viisin täna aardekarbi nr 2 objektile originaalpeidukasse. Sügisel seda ära tuues ei olnud isegi logiraamatusse vaadanud, nüüd aga heitsin pilgu peale. Osad veebilogid on logiraamatust puudu, mis tähendab, et eelmisel aastal on leitud ka omatahtsi jalutama läinud aardekarpi nr 1, milles on punane logiraamat koos tagasipeitmise juhendiga. Tõenäoliselt asub see karp samuti kusagil nulli läheduses, aga kahjuks minusugune geokäpard seda vana aardekarpi jälle ei leidnud. Seega palun geopeituril, kes avastab originaalaarde (punase logiraamatuga), see sealt lihtsalt ära tuua. Vastuteenena suunab peitja Sind telefonitsi päris õigesse kohta, kui ise enam ei viitsi ringi tuustida seal:)
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Talvepuhkus
Vaatasin enne kodust väljasõitu maa-ameti kaarti ja jätsin meelde, kummal pool jõge null on. Koha peal gps ajas mind teisele poole. Nii me Siimuga uurisime asja küll ühelt küll teiselt poolt. Rahunemise märke gps ei näidanud, keerutas ringi nagu jaksas, nii et nulli me tema andmetel ei jõudnudki. Otsisime, mis me otsisime, ka õigesse kohta sai vaadatud, aga vesirotti me seal ei märganud. Keskendusime rohkem muudele kavalatele mõtetele. Lõpuks küsisime Jussikestelt, et kus pool see null siis ikka on. Nüüd polnud muud, kui tuli eelnevalt nirusti vaadatud kohad korralikult üle vaadata ja lõpuks saimegi peidukoha tuvastatud. Väga lahe aare! Aitäh! evej
super!! seekord olid mu mõtted irokaga rohkem samal lainel ja leid tuli tegelikult üsna kohe. ja peaaegu oleksin hakkama saanud ka üüratu geokuriteoga!!! leidmisrõõmust elevil ja muidu kummalises poosis, lendas aare mu näppude vahelt ikka korraliku kaarega. järgnes ta püüdmine jõesängist, mis õnneks üsna turvaliselt õnnestus, kuhugi väga minna tal polnud. komplekteerisin logimise järel konteineri uuesti kokku ja asetasin tagasi loodetavasti stabiilselt. tase!!
ja tänaks Irokat veelkord suurepärase ida-virumaa reisi eest.. minusugune ei ostaks ilmselt elu sees oma kodumaa kohta raamatut "Lonely Planet", samas tuleb tunnistada et põlise tallinna lapsena pole mul sellest kandist eelnevalt praktiliselt mõhkugi aimu. iroka kvaliteetsed aarded on olnud korralikuks sissejuhatuseks sellele eesti vist kõigie põnevamale piirkonnale (:
Olime osa suurest seltskonnast. Geps trallitas korralikult, aga nii suurele kambale peab aare lõpuks alla andma. Aitäh!
Kuna tundus olevat kaval aare, ründasime seda kahe autotäie rahvaga. Lapsed lustisid ojas ja suuremad taltsutasid kolme gepsu. Lõpuks andis ka aare alla ja tuli välja. Lahtisaamine oli väike jõuproov, aga vastukaalusks oli sisu kuiv ja korras. Tagasi panime vastavalt juhistele, enne oli veidi alasti. Aitäh!
Tõeline Jungle-book. Aarde leidmisele kaua ei kulunud kuna ta suht nähtaval juhtus olema. Peitsime tagasi juhisele vastavalt. Aitäh juhatamast! Tore asi.
Kuna olime naabruskonnas ja Mürakas avastas ükshetk, et aare tehti aktiivseks oli vaja ju kohe seda otsima minna. NAtuke aega otsimist ja käes ta oligi :). Aitäh laheda aarde eest.
See oli tegelikult selle päeva kirss tordil.
Jupp aega mossitasin, et Irokas ei ole oma vaater võuli ikka veel taastanud ja korraga Sorro juures refreshi vajutades ilmus aare silmapiirile. Ruttu autodesse ja otsima. Aarde juurde viivalt rajalt leidsime "hüljatud" bemmi ja juba kujutasime ette kuidas kõrgtehnoloogiline geopeitur, olles just nutikast aarde aktiivseks teinud, ootab meid aarde juures, et end etendust vaatama sättida. Aaret otsides jäi isegi üks suuremapoolne hülss näppu ja leidsime ka hiirepesa, sügisel kadumaläinud topsi mitte.
Aare ise ilusasti korras ja väärib kindlasti "Favorite Point´i"!
Vesise ilma puhul ilmus vesirott välja. Kui kellelgi õnnestub mingil ma ei tea mis põhjustel leida vana, sügisel kadumaläinud punase logiraamatuga aardekarp, siis paluks see piirkonnast lihtsalt ära tuua. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Asjaolud aarde avamiseks on endiselt ebasoodsad. Järgmine katse määramata ajal juunis. Tegelikult paneb mõtlema, kas aardel, mida saab normaalselt otsida-leida vaid paar-kolm kuud aastas on üldse sügavat mõtet...
Vesirott on areenilt lahkunud. Kummardused pealtvaatajatele. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Lumi maas. Talvepuhkus
Esialgu liikusime pisut vales suunas ja sattusime õigest kohast pisut edasi ühe maja peale, mille kohta ma siiani imestan, KUIDAS see sinna ehitati. Ja üldse, kogu see kunagi olnud vesiveski. Mismoodi küll kõik see ehitusmaterjal ja töövahendid sinna toimetati. Igatahes, koha leidsime peagi ja asusime tuhnima. Olime veendunud, et peale kahte nurjunud aardeotsimist me enam alla ei anna. GPS saavutas korra isegi näidu 0, aga aaret seal küll ei paistnud. Edasi suunas ta meid kord 10m ühes, kord 10m teises suunas. Loobusime GPS-i abist ja tuhnisime seal ligi tunni. Selle aja jooksul sain ma korduvalt krabajaid, sest üks 3-aastane on omaarust igavesti osav tegija ja oskab ju ometi igale poole ronida, lisaks ei juhtu temaga kunagi midagi ja ta saab kõigega hakkama. Vähemalt ta ise arvab nii. Viiekesi tuhnisime, ronisime igasse võimalikku ja võimatusse kohta, lisaks eelmainitud krabajad ja sääsed. Ja kõige selle lõpetuseks pidime ikkagi tõdema, et tuleb alla anda. Lapsed olid päris nukrad ja ei olnud valmis sel päeval enam rohkem nurjumisi kogema, seega pidi see jääma meie selle päeva viimaseks aardeotsimiseks. Kuigi oodatud tulemuseni me ei jõudnud, siis taaskord väga huvitav koht, kuhu ilma geopeituseta poleks sattunud. Kunagi tahaks sinna siiski tagasi minna ja selle aarde üles leida. Ennem peaks ilmselt kogemusi juurde hankima ja mitte üritama väheste oskustega nii keerulisi aardeid leida.