Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
29.11.03 peitsid sünnipäevalapsed Teele ja Arvo perede ja külalisteabiga kolmandat korda sünnipäeva-aarde, seekord sellisesse kohta:
Aardele lähenemiseks peavad olema head jalanõud, soovitavalt kummikud, pakasega sobivad ka saapad. Autoga, ka parimaga, ei saa lähemale kui umbes 1,5 km, aga jalgsi minek on lausa lust.
Aare on kolme kilekotti keeratud "lumemarja"-jäätise ämbris. Ämber ise on lauka serval jändriku männi all, samblaga kaetud. Õige mänd paistab objektilt.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (4), pikem_matk(>1km) (1), lumega_leitav (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCJ0M6
Logiteadete statistika:
166 (96,5%)
6
5
4
3
0
0
Kokku: 184
No ei saanud jätta seda katkist karpi niimoodi sinna maha vedelema. Otsustasin, et pärast väikest ringi tulen siia tagasi ja panen ühe oma majakese siia koti asemele.
Kui ma 3 tundi hiljem siit läbimärjana oma auto poole tagasi liikusin, siis väga motivatsiooni ei olnud siia veel kord tulla.
Kui minnes peksis tuul ja vihm mu selga. Siis tagasi tulles sai nägu kõik selle horisontaalse vihma, rahe ja väga tugeva tuule karmust tunda. Peale seda oli metsavaheline tuulevaikus lausa nauding. Aga tuul oli vägev, päris mitu korda oleks mind raja pealt ära lükanud ja pidin lausa seisma jääma.
Jätsin logiraamatu karbist välja, et kui päike kunagi välja tuleb, siis järsku kuivatab ära.
Kahepäevase geohooldustuuri maiuspalaks jätsin Põhja-Kõrvemaa. Alustades 3. sünnipäeva vanakooli rabamatkaga. Siinsetel teedel sain tunda mida tähendab suverehviga lumelörtsistel teedel sõitmine. Seetõttu ei saanud tavapärast naudingut neist ralliteedest.
Parklas pakkisin kaasa absoluutselt kõikvõimalikud esemed mida võiks üheks hoolduseks vaja minna. Jalga jätsin tossud ja lootsin parimat. Vesi oligi täpselt nii palju alanenud, et halvimas kohas sai laudteel olles vaid tald märjaks. Mätaste vahel looklev vesi pani aga mõtlema, et mis mul arus oli, et kummikuid ega kirsasid jalga ei pannud.
Teel vaatetornini meenutasin oma eelmist külastust, mis toimus aastal 2013. Kui ma õigesti mäletan, siis see oli minu üldse esimene laugaste ja vaatetorniga rabakülastus. Ehk järelikult sai just siit alguse minu armastus rabade vastu. Kuigi ei jätnud toona see suurt vau-effekti. Tänane raba oli minu jaoks ka midagi täiesti uut. Pole varem kevadise suurveega rabas käinud. Tornini jõudes käisin kõigepealt üleval. Ka siin oli midagi uut. Pole varem pidanud kahe käega käsipuust kinni hoidma. Järsk trepp oli paganama libe.
Vaated nauditud algas kadalipp aardeni. Pidasin endaga nõu kas kohe paljajalu võtta või siis proovida leida kuiv tee tossudele. Valisin selle teise variandi. Mättalt mättale, sinka-vonka üle georaja. Aega läks aga nulli jõudsin vaid lumeniiskusega. Karp oli seest väga märg kuid tundus terve. Igaks petteks vahetasin konteineri uue vastu. Aardesse sai alles jäetud plastikust mänguasjad, ülejäänud nänn ei kannatanud kriitikat. Logiraamat õnneks täiesti kuiv. Karpi tagasi peites hakkas väga vastu see peitukoht, mis suures osas aastast on vee sees. Valisin parema variandi ehk pistsin karbi camokotti ja tõstsin aarde maapinnalt kõrgemale, männi külge. Eks ta ole üsna avalik aga mitte avalikum kui ta oli seda ennem. Autoni jalutuskäik möödus intsidentideta. Kokku kulus poolteist tundi.